2-16-7011/126 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-7011

Tsiviilasi

OÜ

Purvi

Kinnisvara

avaldus

juurdepääsutee

ja

tehnorajatise talumise kohustuse eest tasu määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. juuni 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Purvi Kinnisvara määruskaebus

Andres Agani, Tõnu Agani ja Tiina Agani määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

18. juuni 2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja I (avaldaja): OÜ Purvi Kinnisvara

(registrikood 12031951), seaduslik esindaja Kamlesh Kumari

Meos, lepinguline esindaja Tambet Laasik

Määruskaebuse esitajad II (puudutatud isikud): Andres Agan

(isikukood XXX), Tõnu Agan (isikukood XXX), Tiina Agan

(isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Ivo

Kallas

Puudutatud isik: Tartu linn (Tartu Linnavalitsuse kaudu),

esindaja Anu Öpik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 27. juuni 2018 määrus osaliselt juurdepääsutee ja

tehnorajatise talumise eest määratud tasu suuruse osas ning määrata Tartu Maakohtu

28.11.2011 määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058 resolutsiooni p 4 alusel seatud

talumiskohustuse tasuks 20 eurot kalendriaastas ja määrata Tartu Maakohtu 28.11.2011

määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058 resolutsiooni p 2 ning Tartu Ringkonnakohtu 09.05.2012

määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058 resolutsiooni p 1 alusel seatud talumiskohustuse tasuks

alates 01.01.2019 kogusummas 115 eurot kalendriaastas. Perioodi 03.05.2016 – 31.12.2016

eest määrata tehnorajatise talumistasu suuruseks 13 eurot 26 senti.

2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 27. juuni 2018 määrus muutmata.

3. Lugeda kohtumääruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„3.1. Määrata Tartu Maakohtu 28.11.2011 määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058 resolutsiooni

p 4 alusel seatud talumiskohustuse tasuks 20 eurot kalendriaastas.

3.2. Määrata Tartu Maakohtu 28.11.2011 määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058 resolutsiooni

p 2 ning Tartu Ringkonnakohtu 09.05.2012 määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058 resolutsiooni

p 1 alusel seatud talumiskohustuse tasuks kogusummas 100 eurot kalendriaastas ning alates

01.01.2019 talumiskohustuse tasuks kogusummas 115 eurot kalendriaastas.

3.2. Talumiskohustuse tasu (juurdepääsutee ja tehnorajatise talumise tasu) on XX , Tartu

kinnistu igakordsele omanikule kohustatud tasuma juurdepääsuõigust omava X , Tartu

kinnistu jagamisel moodustatud korteriomandite igakordsed omanikud solidaarselt.

3.3. Talumiskohustuse tasu tuleb tasuda hiljemalt sama kalendriaasta 1. detsembriks.

3.4. OÜ-l Purvi Kinnisvara on õigus saada perioodi 03.05.2016-31.12.2016 eest juurdepääsu

talumistasu summas 66 eurot 30 senti ning tehnorajatise talumistasu summas 13 eurot

26 senti.

3.5. Käesolevas tsiviilasjas kohtuotsuse jõustumiseni tagasiulatuvalt väljamõistetavad

summad tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates käesolevas tsiviilasjas lahendi jõustumisest.

3.6.

Jätta

rahuldamata

OÜ

Purvi

Kinnisvara

taotlus

talumiskohustuse

tasu

indekseerimiseks.“

4. OÜ Purvi Kinnisvara määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Andres Agani, Tõnu Agani ja Tiina Agani määruskaebus jätta rahuldamata.

6. Jätta menetluskulud maakohtus, ringkonnakohtus ja Riigikohtus menetlusosaliste endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. OÜ Purvi Kinnisvara (avaldaja) esitas 3. mail 2016 Tartu Maakohtule avalduse juurdepääsutee

ja tehnorajatise (kanalisatsioonitrass) talumise kohustuste muutmiseks. Avaldaja palus lõpliku

avalduse kohaselt tühistada tsiviilasjas nr 2-11-18058 Tartu Maakohtu 28. novembri 2011

määruse resolutsiooni p-de 2 ja 4 ning Tartu Ringkonnakohtu 9. mai 2012 määruse resolutsiooni

p 1 alusel avaldaja kinnisasja igakordsele omanikule pandud talumiskohustused (viidatud

määrustega koormati avaldaja kinnisasi Andres Agana, Tõnu Agana ja Tiina Agana (puudutatud

isikud) kinnisasja igakordse omaniku kasuks nii juurdepääsutee kui ka trassi talumise

kohustusega). Avaldaja palus ühtlasi kohustada puudutatud isikuid enda kulul trass kõrvaldama

ning maksma talumiskohustuse täitmise eest solidaarselt tasu arvates talumiskohustuse seadmisest

(ringkonnakohtu 9. mai 2012 määruse jõustumisest) kuni praeguses tsiviilasjas tehtava lahendi

jõustumiseni. Maakohus keelas 5. mai 2016 määrusega avaldaja avalduse alusel esialgse

õiguskaitse korras puudutatud isikutel menetluse ajal nende kinnisasja trassi ühendamise või

ühenduse taastamise avaldaja kinnisasjal asuva trassiga.

Avalduse kohaselt on avaldaja Tartus XX asuva kinnisasja omanik ning tema kinnisasi piirneb

puudutatud isikute X asuva kinnisasjaga (jagatud korteriomanditeks). Puudutatud isikud

kuritarvitavad tsiviilasjas nr 2-11-18058 määratud juurdepääsuõigust, juurdepääsu kasutatakse

määrustes ettenähtuga võrreldes kordi intensiivsemalt. Lisaks on praeguseks vajadus

juurdepääsutee ja trassi talumiseks ära langenud.

2. Tartu Maakohus jättis 21. märtsi 2017 määrusega varasemas tsiviilasjas tehtud kohtulahenditega

määratud juurdepääsutee ja trassi talumise kohustuste tühistamise ning talumiskohustuse eest tasu

väljamõistmise avalduse rahuldamata. Avaldaja avaldus alternatiivse juurdepääsutee ja trassi

talumise kohustuse eest tasu väljamõistmiseks ning avaldus kohustada puudutatud isikuid trass

omal kulul kõrvaldama, jäid läbi vaatamata. Maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda ja

määras need rahaliselt kindlaks. Ühtlasi tühistas maakohus 5. mai 2017 määrusega kohaldatud

esialgse õiguskaitse abinõu.

3. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. juuni 2017 määrusega maakohtu määruse osas, milles jäeti

avaldaja avaldus juurdepääsutee ja trassi talumise kohustuse eest tasu määramiseks rahuldamata,

ning saatis avalduse talumistasu määramiseks ajavahemiku eest 3. maist 2016 kuni praeguses asjas

tehtava lahendi jõustumiseni maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus tühistas

maakohtu määruse ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Muus osas jättis

ringkonnakohus

maakohtu

määruse

muutmata.

Menetluskulude

jaotuse

ja

rahalise

kindlaksmääramise otsustab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis. Ringkonnakohtu määrus

jõustus 2. oktoobril 2017.

4. Avaldaja palus asja uuel läbivaatamisel maakohtus kohustada puudutatud isikuid solidaarselt

maksma avaldajale alates 3. maist 2016 varasemas tsiviilasjas tehtud lahenditega avaldaja

kinnisasja igakordsele omanikule pandud juurdepääsutee ja trassi talumise kohustuse eest hüvitist

kohtu äranägemisel. Avaldaja leidis, et talutav trass on katki ja avaldab avaldaja kinnisasjale

kahjulikku mõju (reovee leke). Talumiskohustuse tasu määramisel tuleb sellise püsiva kahjuliku

mõjuga arvestada. Puudutatud isikutel tuleks kanda veerand igakuistest tee korrashoiu kuludest

(korrashoiu ja lumeveo arvete alusel) ja maamaksust, samuti kompenseerida teeremondi kulud ja

tõkkepuu paigaldamise kulud. Talumiskohustuse tasu peaks sisaldama avaldaja kinnisasja

väärtuse vähenemist ca 100 000 euro võrra. Väljamõistetavat talumiskohustuse tasu tuleb

indekseerida tarbijahinnaindeksiga.

5. Puudutatud isikud leidsid, et nad peaksid saama kasutada juurdepääsuteed tasuta, kuid kui kohus

peaks tasu välja mõistma, oleks mõistlik hüvitis omandiõiguse riive eest (arvestades linna keskmisi

kruusakattega laoplatside üürihindasid) 6 eurot 24 senti aastas ja tasu juurdepääsutee hooldamise

eest 4 eurot 56 senti aastas (s.o kokku 10 eurot 80 senti aastas ühe puudutatud isiku (kasutaja)

kohta). Ei ole vajadust panna juurdepääsuteele uut katet ning paigaldada tõkkepuud. Selliste

kulude hüvitamist ei saa avaldaja praeguses menetluses nõuda. Parandatud ja suletud trass ei saa

tekitada avaldajale kirjeldatud kahju, pealegi ei saa avaldaja praeguses menetluses kahju

hüvitamist nõuda. Hüvitise indekseerimine tarbijahinnaindeksiga ei ole mõistlik, sest muudab

nõude suuruse arvutamise lahendi täitmisel keerukamaks ja ebaselgemaks.

MAAKOHTU SEISUKOHT

6. Tartu Maakohus määras 27. juuni 2018 määrusega varasemas tsiviilasjas tehtud maakohtu

määruse resolutsiooni p 4 alusel seatud trassi talumise kohustuse tasuks 0 eurot ja varasemas

tsiviilasjas tehtud maakohtu määruse resolutsiooni p 2 ja ringkonnakohtu määruse resolutsiooni

p 1 alusel seatud juurdepääsu talumise kohustuse tasuks 100 eurot aastas. Maakohus märkis, et

puudutatud isikute kinnisasja jagamisel moodustatud korteriomandite omanikud kohustuvad

tasuma avaldaja kinnisasja igakordsele omanikule talumistasu solidaarselt hiljemalt sama

kalendriaasta 1. detsembriks. 2016. aasta eest on avaldajal õigus saada tasu 66 eurot 30 senti

(ajavahemiku eest 3. mai kuni 31. detsember 2016) ning tagasiulatuvalt väljamõistetav summa

tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates asjas tehtava lahendi jõustumisest. Avaldaja taotlus

talumiskohustuse tasu indekseerida jäi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus

menetlusosaliste endi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei vaielda selle üle, et kinnisasi on koormatud

juurdepääsutee ja trassi talumise kohustusega. Kuna menetlusosalised ei ole tasus kokku leppinud,

määrab talumiskohustuse tasu asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 lg 3 järgi kohus.

Trassi talumise kohustuse tasuks määras maakohus 0 eurot. Maa-alune tehnorajatis (trass paikneb

avaldaja ja puudutatud isikute kinnisasjadele ehitatud hoonete vahelise juurdepääsutee all) ei saa

mõjutada avaldaja kinnisasja kasutamist. Trassi kanalisatsiooniluugid on pigem avaldaja enda

kinnisasjalt liigse vihmavee eemaldamiseks. Ei ole tõenäoline, et trassi tõttu võiks avaldaja

omandipõhiõigus olla riivatud ulatuses, mida tuleks hüvitada rahas, kuna avaldajal ei ole

plaanimaterjalist nähtuvalt võimalik kinnisasja osa, mille all paikneb trass, kasutada muul moel

kui senisel kasutusotstarbel juurdepääsuteena. Hüvitise väljamõistmine trassi talumise eest ei ole

avaldaja kinnisasjalt liigvee ärajuhtimise asjaolusid arvestades põhjendatud. Trassist tekkiva

võimaliku kahju hüvitamist saab avaldaja nõuda hagiga AÕS § 158 lg 4 alusel hagimenetluses.

Juurdepääsutee talumise kohustuse tasuks määras maakohus kokku 100 eurot aastas. Avaldaja on

esitanud tõendid, mille kohaselt on tema kinnisasja välikoristuse hinnaks 160 eurot (alates

1. veebruarist 2018 168 eurot 33 senti) kuus ning lumekoristuseks ja äraveoks kulus 2011. aastal

260 eurot. Avaldaja maamaksu tasumise kohustuseks 2017. aastal on 457 eurot 60 senti.

Koormatava kinnisasja suurus on maamaksuteatise kohaselt 2063 m2. Talumiskohustusega

koormatud juurdepääsutee suurus on ca 50 m2, s.o ligikaudu 2,5% kogu kinnisasja pindalast.

Juurdepääsuteed kasutavad mõlema kinnisasja omanikud. Eeltoodut arvestades tuleb koormatud

kinnisasja omanikule määrata iga-aastase perioodilise maksena tee korrashoiu ja liiklemise

tagamise ning maamaksu tasumise kohustuse osaliseks hüvitamiseks 50 eurot aastas.

Juurdepääsutee asfalteerimine ja tõkkepuu paigaldamine on ühekordsed investeeringud, mis pole

asja materjalidest lähtuvalt tee kasutamiseks hädavajalikud. Seetõttu ei pea nendega tee korrashoiu

tagamiseks vajalike perioodiliste maksete määramisel arvestama. Arvestades tsiviilasja asjaolusid,

eelkõige

kinnisasjade

sihtotstarvet,

paiknemist

kesklinna

lähedases,

väljakujunenud

infrastruktuuri ja hoonestusega piirkonnas, hoonestatusest tulenevalt juurdepääsuteealuse maa

muul viisil kasutamise võimatust, koormatud kinnisasja omaniku intensiivset juurdepääsutee

kaaskasutamist, juurdepääsuõiguse omaja kasutuseelist ning seda, et juurdepääsu puudumine oli

tingitud juurdepääsu taotlejast sõltumatutest asjaoludest, on põhjendatud määrata iga-aastase

perioodilise maksena koormatud kinnisasja omanikule omandiõiguse riive eest 50 eurot.

Maakohus jättis avaldaja taotluse indekseerida talumiskohustuse tasu võlaõigusseaduse

(VÕS) 136 lg 4 alusel rahuldamata. Indekseerimine muudaks nõude suuruse arvutamise lahendi

täitmisel keerukamaks ja ebaselgemaks. Indekseerimine ei ole ka eesmärgipärane, sest ei ole alust

arvata, et juurdepääsutee kasutamisega seotud kulutused või muud hüvitise määramisel arvesse

võetud asjaolud muutuksid proportsionaalselt ja sarnases suurusjärgus avaldaja soovitud

tarbijahinna- või muu indeksiga.

OÜ PURVI KINNISVARA MÄÄRUSKAEBUSE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus

tühistada ning teha uus lahend, millega kohustada puudutatud isikuid solidaarselt maksma

avaldajale kohtu äranägemisel suuruses hüvitist Tartu Maakohtu 28.11.2011 määruse tsiviilasjas

nr 2-11-18058 resolutsiooni p 2 ja p 4 ning Tartu Ringkonnakohtu 09.05.2012 määruse tsiviilasjas

nr 2-11-18058 resolutsiooni p 1 alusel XX Tartu kinnistu igakordsele omanikule pandud

talumiskohustuse talumise eest alates 03.05.2016. Lisaks palub avaldaja indekseerida avaldaja

kasuks välja mõistetav talumiskohustuse tasu tarbijahinnaindeksiga ning jätta avaldaja

menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute kanda.

Avaldaja on seisukohal, et maakohus on avaldaja AÕS § 156 lg 1 alusel esitatud tasunõuet

menetlenud sisuliselt kahju hüvitamise nõudena, leides et sellist kahju hüvitamise nõuet, mida ei

ole esitatud, ei saa menetleda. Kohus ei ole selgitanud, miks ta selle seisukoha juurde jääb ning

miks ta ei nõustu avaldaja käsitlusega, sh avaldaja põhjendustega talumiskohustuse tasu olemusest

ning selle duaalsest iseloomust, mis kätkeb endas ka kahju hüvitamisele suunatud komponenti.

Kohus on lahendi tegemisel jätnud eristamata trassist tulenevad püsivad mõjutused (mida avaldaja

peab kohtulahendist tulenevalt taluma ning mille eest tal on õigus saada tasu) erakorralistest

mõjutustest, mille osas avaldajal võiks tõepoolest olla kahju hüvitamise nõue, kuid mis ei ole

käesoleva menetluse esemeks.

Maakohtu arusaam, nagu kasutaks avaldaja vaidlusalust trassi sadevee ärajuhtimiseks ning

seetõttu on trass ka avaldajale kasulik, ei põhine tõenditel.

Avaldaja esitas tõendid kinnistu koristuse, lumeveo ja maamaksu kohta, samuti asfalteerimise ja

tõkkepuu paigaldamise maksumuse kohta. Maakohus ei põhjendanud, miks ei tule asfalteerimise

ning tõkkepuu paigaldamise vajadust hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta. Avaldaja on

esitanud tõendid tee seisundi kohta, mis kinnitavad seda, et tee paratamatult vajab remonti (II kd

tl 142). Juhul, kui maakohus sellega ei nõustunud, oleks maakohus pidanud selgitama, miks ta

asub vastupidisele seisukohale. Tee asfalteerimise ning killustikuga katmise kulud on peaaegu

sama suured, kuid asfalteerimine tagab tee seisundi säilimise oluliselt pikema ajavahemiku

jooksul.

Kui võtta aluseks vaid kohtu poolt lahendi p-s 16 esile toodud kulud, siis ka nende suurus on

proportsionaalselt rohkem kui 50 eurot kuus. Nagu maakohus tõi esile lahendi p-s 16, on XXX

kinnistu välikoristuse hind 168,33 eurot kuus (ehk 168,33 × 12 = 2019,96 eurot aastas), lume

äravedu 260 eurot ning maamaksu suurus 457,60 eurot aastas. See on aastas kokku kulu

2019,96 + 260 + 457,60 = 2737,56 eurot. Kohus võttis talumiskohustuse suuruse määramisel

aluseks juurdepääsuteeala 50 m2 suuruse proportsiooni XXX kinnistu, mille pindala on 2063

m2, suhtes. Vastav proportsioon on ca 2,5%. Samas, 2,5% kohtu poolt põhjendatuks loetud

aastastest kuludest 2737,56 eurot on 68,44 eurot. Lähtudes maakohtu põhjendustest, oleks

kulutuste hüvitamise komponendi suurus talumiskohustuses pidanud olema 68,44 eurot aastas.

Maakohtu lahendist ei tulene, miks on omandiõiguse riive hüvitise suuruseks just 50 eurot.

Maakohus ei ole selgitanud, miks ei arvesta talumiskohustuse suuruse määramisel parkimistasuga

500 eurot aastas.

Maakohus jättis rahuldamata taotluse hüvitise indekseerimiseks ning soovitas tulevikus uuesti

kohtusse pöörduda. Avaldaja märgib, et pikaajaliste kohustuste indekseerimise eesmärk ongi see,

et pooled ei peaks uuesti kohtusse pöörduma ning läbima uut menetlust. Nõustuda ei saa maakohtu

seisukohaga, et juurdepääsutee kasutamisega seotud kulutused või muud hüvitise määramisel

arvesse võetud asjaolud muutuksid proportsionaalselt ja sarnases suurusjärgus avaldaja poolt

soovitud tarbijahinna- või muu indeksiga. Üldteadaolevalt kõigi teenuste ja kaupade hinnad

muutuvad ajas. Puudub alus arvata, et juurdepääsutee korrashoiukulud moodustaksid mingisuguse

erandi.

Avaldaja ei nõustu sellega, et kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Tegemist oli sisulise

vaidlusmenetlusega, milles puudutatud isikud ei aktsepteerinud avaldaja nõuet ning vaidlesid

sellele vastu, paludes nõude täies ulatuses rahuldamata jätta. Kohus rahuldas nõude, mistõttu oleks

ka menetluskulud pidanud kandma puudutatud isikud solidaarselt.

Puudutatud isikud esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid maakohtu

määruse tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHT AVALDAJA MÄÄRUSKAEBUSE OSAS

8. Puudutatud isikud leiavad, et avaldaja määruskaebuses esile toodud asjaolud ei anna alust

maakohtu määruse tühistamiseks.

Puudutatud isikud ei nõustu avaldaja järeldusega, et maakohus on avaldaja kanalisatsioonitrassi

talumiskohustuse tasu nõuet menetlenud kahju hüvitamise nõudena.

Puudutatud isikud nõustuvad maakohtu järeldustega, et aktiivses kasutuses mitteolev

kanalisatsioonitrass ei mõjuta avaldaja kinnistu kasutamist.

Avaldaja väited on kaebuses vastuolulised. Ühest küljest heidab avaldaja maakohtule ette, et

viimane on tasu küsimuse lahendamisel lahendanud kahju hüvitamise küsimuse, teisest küljest

heidab avaldaja maakohtule ette, et viimane ei ole tasu määramisel arvestanud kahju hüvitamise

komponendiga. Juhul, kui avaldaja leiab, et kanalisatsioonitrassil on tema omandile kahjulik mõju,

on tal AÕS § 158 lg 4 alusel õigus pöörduda kahju hüvitamise nõudega kohtu poole.

Puudutatud isikud ei nõustu avaldajaga, et maakohus on juurdepääsutee hüvitise määramisel

arvestanud tasu aluseks olevaid andmeid ebaõigesti. Lisaks tehtavatele kulutustele tuleb hüvitise

määramisel arvesse võtta mitmeid asjaolusid, sh seda, kas tee kasutamine selles kohas on

väljakujunenud tava või rajatakse kinnisasjale täiesti uus tee. Kui tegemist on pikaajalise

väljakujunenud tavaga, siis on põhjendatud hüvitise vähendamine. Seega ei lähtu kohus hüvitise

määramisel ainult juurdepääsutee korrashoiu kulude suurusest, vaid arvestab ka muude asjas

oluliste asjaoludega.

Puudutatud isikud jäävad varasemalt esitatud seisukoha juurde, et tasu indekseerimine nõude

suuruse arvutamise lahendi täitmise keerukamaks ja ebaselgemaks.

PUUDUTATUD ISIKUTE MÄÄRUSKAEBUSE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. Puudutatud isikud esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad maakohtu

määrus tühistada osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Puudutatud isikud

paluvad teha uus määrus, millega jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda ja mõista avaldajalt

solidaarselt puudutatud isikute kasuks välja menetluskulu 5859 eurot 40 senti. Määruskaebuse

menetluse menetluskulud paluvad puudutatud isikud jätta avaldaja kanda.

Käesolevas asjas on kohtud jätnud avaldaja põhinõude, s.o talumiskohustuste tühistamise nõude,

rahuldamata ja on rahuldanud osaliselt üksnes avaldaja poolt menetluse kestel esitatud

talumiskohustuse hüvitamise nõude ning sedagi oluliselt väiksemas ulatuses, kui avaldaja on

soovinud. Seega on avaldaja avaldus põhinõude osas osutunud edutuks. Mitme menetlusosalisega

hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend

tehti.

Puudutatud isikud leiavad, et põhjendatud ei ole menetluskulude jaotuse määramisel arvesse võtta

asjaolu, et avaldajale on teises tsiviilasja menetluses määratud juurdepääsutee ja

kanalisatsioonitrassi talumise kohustus (tsiviilasi nr 2-11-18058).

AVALDAJA SEISUKOHT PUUDUTATUD ISIKUTE MÄÄRUSKAEBUSE OSAS

10. Avaldaja leiab, et puudutatud isikute määruskaebuse rahuldamiseks õiguslikud alused

puuduvad.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

11. Tartu Ringkonnakohus jättis 28. septembri 2018 määrusega maakohtu määruse muutmata,

arvestades ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi. Määruskaebuste esitamisest tingitud

menetluskulud ringkonnakohtus jäid menetlusosaliste endi kanda.

12. Riigikohus tühistas 20. märtsi 2019 määrusega ringkonnakohtu määruse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Riigikohus asus seisukohale, et kohtute järeldus, mille kohaselt tuleb avaldajal taluda trassi tasuta,

ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kui ka kõnealused kitsendused paiknevad koormataval

kinnisasjal samas asukohas, mistõttu võib talumise tasu kulude hüvitamise komponent olla

tehnorajatise puhul kaetud tasuga, mis määratakse juurdepääsu talumise kohustuse eest, peab

tehnorajatise talumise tasu sisaldama ikkagi hüvitist omandiõiguse riive eest. Määruse põhjenduste

kohaselt osutas ringkonnakohus Riigikohtu sellekohasele praktikale, kuid leidis ekslikult, et

talumistasu küsimuse lahendamine sõltub sellest, millist tehnorajatist tuleb avaldajal taluda.

Kõnealused Riigikohtu selgitatud põhimõtted kohalduvad kõigile tehnorajatistele. Samuti on

eeltoodut arvestades põhjendamatu ringkonnakohtu käsitlus, et kuivõrd avaldaja peab taluma

juurdepääsutee võimaldamist samal kinnisasjal, mille talumise eest on tasu avaldaja kasuks välja

mõistetud, siis ei kaasne avaldajale trassi talumise kohustusega suuremat omandiriivet.

Omandipõhiõigus on Riigikohtu praktika kohaselt riivatud mõlema kitsenduse puhul ning see

tuleb igal juhul rahaliselt hüvitada.

Eeltoodut arvestades tuleb asja uuel läbivaatamisel otsustada avaldajale määratava juurdepääsu ja

trassi talumise tasu mõistliku suuruse üle. Juhul kui ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel

võimalikuks perioodilise talumiskohustuse tasu indekseerimist mõne muu indeksiga (mitte

tarbijahinnaindeksiga), mis arvestaks kohaselt talumise tasu määramise aluseks olevate asjaolude

muutumisega, tuleks indekseerimist menetlusosalistega arutada ja otsustada selle kohaldamise üle.

MENETLUSOSALISTE

SEISUKOHAD

ASJA

UUEL

LÄBIVAATAMISEL

RINGKONNAKOHTUS

13. Avaldaja on jätkuvalt seisukohal, et hüvitise suurus omandiõiguse riive eest peab lähtuma

eelkõige sellest, kui suur on omandiõiguse riive. Avaldaja on juba 6. novembril 2017 esitanud

maakohtule tõendid selle kohta, milline on trassist tema kinnistule tulenev kahjulik mõjutus. Ükski

kohtuaste ei ole praeguse ajani neid tõendeid käsitlenud. Samuti ei ole ükski kohtuaste teinud

ettepanekut, milliseid täiendavaid tõendeid peaks avaldaja veel esitama.

Avaldaja märgib, et juurdepääsutee talumiskohustus on muutunud menetluse ajal tema jaoks

oluliselt kallimaks. Vahepeal on tõusnud nii kinnisasja korrashoiukulud kui maamaks, mis olid

kesksed kriteeriumid, mille alusel määras maakohus juurdepääsutee talumise tasu suuruse.

Asjaolude muutumist tuleb uue lahendi tegemisel arvesse võtta.

Kui ringkonnakohus peaks leidma, et talumiskohustuste indekseerimiseks ei olegi kohast indeksit,

siis tähendab see seda, et kõik talumiskohustusega isikud peavad perioodilisest uuesti kohtusse

pöörduma. Kui jätta tarbijahinnaindeks kõrvale ning mitte lähtuda eraõiguslike kaupade ja teenuste

hindadest, siis saab tasu indekseerimisel lähtuda maamaksumäärast ning siduda hüvitise suurus

maamaksu muudatustega. Samuti saab lähtuda üldisest maksukoormuse määrast. Ringkonnakohtu

istungil märkis avaldaja täiendavalt, et talumistasu muutumisega võiks siduda keskmise palgaga.

14. Puudutatud isikud selgitasid, et Tartu Maakohus keelas 5. mai 2016 määrusega puudutatud

isikutel

kinnistu

kanalisatsioonitorustiku

ühendamise

avaldaja

kinnistul

asuva

kanalisatsioonitorustikuga. Puudutatud isikud olid sunnitud otsima olukorra lahendamiseks

alternatiivseid võimalusi. 27. juulil 2016 sõlmiti AS-iga Tartu Veevärk liitumisleping. Seega ei

asetse puudutatud isikutele kuuluva kinnistu trass alates 2016. aastast avaldaja kinnistul ja täidetud

ei ole AÕS § 158 lg-s 1 sätestatud eeldus. Avaldaja kinnistul asuv trass ei kuulu puudutatud

isikutele ja täidetud ei ole ka AÕS § 154 lg-s 1 sätestatud eeldus.

Puudutatud isikud paluvad kohtul määrata juurdepääsutee talumiskohustuse tasuks 50 eurot

82 senti aastas. Avaldaja kinnistu maamaksu tasumise kohustus on 457 eurot 60 senti (2017. a).

Avaldaja kinnisasja suurus on 2063 m2 ja talumiskohustusega koormatud juurdepääsutee pindala

on ca 50 m2, järelikult moodustab kitsenduse pindala suhe kinnisasja pindalaga 0,024, mis on

kitsenduse ruumilise ulatuse koefitsiendiks AÕSRS § 155 lg 2 järgi. Seega oleks Riigikohtu

lahendi p 14 ja AÕSRS § 155 lg 1 järgi juurdepääsutee talumiskohustuse eest makstava hüvitise

mõistlik suurus 0,82 eurot aastas (7,5% 457 eurost 60 sendist x 0,024). Lisades tee korrashoiu ja

liiklemise tagamise ning maamaksu tasumise kohustuse osalise hüvitise 50 eurot, on tasuks

50 eurot 82 senti aastas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 27. juuni 2018 määrus tuleb tühistada osaliselt

juurdepääsutee ja tehnorajatise talumise eest määratud tasu suuruse osas ning määrata Tartu

Maakohtu 28.11.2011 määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058 resolutsiooni p 4 alusel seatud

tehnorajatise talumiskohustuse tasuks 20 eurot kalendriaastas ja määrata Tartu Maakohtu

28.11.2011 määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058 resolutsiooni p 2 ning Tartu Ringkonnakohtu

09.05.2012 määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058 resolutsiooni p 1 alusel seatud juurdepääsu

talumiskohustuse tasuks alates 01.01.2019 kogusummas 115 eurot kalendriaastas. Perioodi

03.05.2016 – 31.12.2016 eest tuleb määrata tehnorajatise talumistasu 13 eurot 26 senti.

Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 27. juuni 2018 määrus muutmata.

16. Avaldaja palub määruskaebuses tühistada maakohtu lahend ning teha uus lahend, millega

kohustada puudutatud isikuid solidaarselt maksma avaldajale hüvitist kohtu äranägemisel Tartu

Maakohtu 28.11.2011 määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058 resolutsiooni p 2 ja p 4 ning Tartu

Ringkonnakohtu 09.05.2012 määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058 resolutsiooni p 1 alusel XX Tartu

kinnistu igakordsele omanikule pandud talumiskohustuse talumise eest alates 03.05.2016. Samuti

palub

avaldaja

indekseerida

tema

kasuks

väljamõistetav

talumiskohustuse

tasu

tarbijahinnaindeksiga ning jätta avaldaja menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute kanda.

Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus on avaldaja täiendanud oma määruskaebust ning

märkinud, et kui jätta tarbijahinnaindeks kõrvale ning mitte lähtuda eraõiguslike kaupade ja

teenuste hindadest, siis saab tasu indekseerimisel lähtuda maamaksumäärast ning siduda hüvitise

suurus maamaksu muudatustega, lähtuda saab ka üldisest maksukoormuse määrast.

Puudutatud isikud paluvad tühistada maakohtu määrus osas, milles kohus jättis menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda ning teha uus määrus, millega jätta menetluskulud avaldaja kanda ja

mõista avaldajalt solidaarselt puudutatud isikute kasuks välja menetluskulud 5859 eurot 40 senti.

Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha avaldaja määruskaebuse osas, mis puudutab

kanalisatsioonitrassi tasu (I) ning juurdepääsutasu (II). Seejärel võtab ringkonnakohus seisukoha

avaldaja määruskaebuse menetluskulude jaotust puudutavas osas ning puudutatud isikute

määruskaebuse osas (III).

I

17. Maakohus määras Tartu Maakohtu 28.11.2011 määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058

resolutsiooni p-ga 4 seatud kanalisatsioonitrassi talumiskohustuse tasuks 0 eurot aastas. Maakohtu

põhjenduste kohaselt kuna kanalisatsioonitrass paikneb juurdepääsutee all ja ei mõjuta kinnistu

kasutamist ning trassi kanalisatsiooni luugid on pigem avaldaja enda kinnistult liigse vihmavee

eemaldamiseks, on põhjendatud talumiskohustuse tasuks 0 eurot kalendriaastas.

Riigikohus on antud tsiviilasjas tehtud lahendi p-s 15 asunud seisukohale, et „Kolleegium selgitab,

et kui ka kõnealused kitsendused paiknevad koormataval kinnisasjal samas asukohas, mistõttu

võib talumise tasu kulude hüvitamise komponent olla tehnorajatise puhul kaetud tasuga, mis

määratakse juurdepääsu talumise kohustuse eest, peab tehnorajatise talumise tasu sisaldama ikkagi

hüvitist

omandiõiguse

riive

eest./…/Samuti

on

eeltoodut

arvestades

põhjendamatu

ringkonnakohtu käsitlus, et kuivõrd avaldaja peab taluma juurdepääsutee võimaldamist samal

kinnisasjal, mille talumise eest on tasu avaldaja kasuks välja mõistetud, siis ei kaasne avaldajale

trassi talumise kohustusega suuremat omandiriivet. Omandipõhiõigus on Riigikohtu praktika

kohaselt riivatud mõlema kitsenduse puhul ning see tuleb igal juhul rahaliselt hüvitada.“

Lähtudes eelnimetatud Riigikohtu juhisest tuleb määrata avaldajale tehnorajatise talumise tasu

arvestades omandiõiguse riivet.

18. Tehnorajatiste talumise eest annavad tasu määramise õiguse kohtule AÕS § 158 lg 3,

AÕS § 1582 lg 1 esimene lause ja AÕSRS § 154 lg 1 esimene lause (Riigikohtu 11.03.2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 20).

Praegusel juhul ei ole avaldaja kinnisasja koormatud reaalservituudiga AÕS § 158 lg 2 tähenduses

ning seetõttu ei ole võimalik määrata tasu AÕS § 158 lg 3 alusel. Alust tehnovõrgu talumise tasu

määramiseks ei tulene ka AÕS § 158 lg 3 ja § 156 lg 1 koosmõjust nagu avaldaja väidab

määruskaebuses. Õiguskirjanduses on üksnes viidatud, et kuna AÕS § 158 lg 3 sõnastus on

analoogne AÕS § 156 lg 1 lausetega 2-4, siis võib seejuures arvestada samade põhimõtetega

(vt P. Varul jt. Asjaõigusseadus I. Komm vlj. Juura. 2014, § 158, lk 612). Eeltoodu ei muuda

eeldust, et tehnovõrgu talumiskohustuse tasu määramiseks tuleks esmalt seada koormatavale

kinnisasjale reaalservituut.

Tartu

Maakohtu

28.11.2011

määrusega

tsiviilasjas

nr

2-11-18058

kanti

märkus

kanalisatsioonitrassi talumise kohustuse kohta kinnistusraamatusse (resolutsiooni p 5).

Ringkonnakohus selgitab, et reaalservituuti ei seata AÕS § 63 lg 1 kohase märkusega

kinnistusraamatusse, vaid servituudi seadmise kandega. Selleks tuleb kohustada teeniva kinnisasja

omanikku servituudi seadmise asjaõiguslepingut sõlmima ja andma nõusolek servituudi

kinnistusraamatusse kandmiseks.

19. Tartu

Maakohtu

28.11.2011

määrusega

tsiviilasjas

nr

2-11-18058

tuvastati

kanalisatsioonitrassi talumiskohustus AÕSRS § 152 lg 1 alusel.

AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause kohaselt kui tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustus tuleneb

käesoleva seaduse § 152 1. või 2. lõikest ning kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise

omaniku vahel ei ole kehtivat lepingut tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse eest makstava

tasu suuruse kohta, on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnovõrgu või -rajatise talumise

eest käesoleva seaduse §-des 155 ja 156 sätestatud suuruses ja korras.

Ringkonnakohtu arvates saabki avaldaja tasunõude õiguslikuks aluseks esitatud asjaoludel olla

AÕSRS § 155 lg 1 ja lg 4.

Ebaõige on puudutatud isikute väide, et kuna nad ei ole kanalisatsioonitrassi omanikud ning trass

ei ole nende kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks ja majandamiseks vajalik, siis puudub

alus nõuda neilt talumistasu.

Tartu Maakohtu 28.11.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-18058 seati aadressil Tartu linn XX

kinnisomandi tähtajatu kitsendus ja määrati X kinnisomandi kasuks kanalisatsioonitrassi talumise

kohustus XX kinnisomandi kaudu (resolutsiooni p 4). Seega on jõustunud kohtulahend avaldaja

kinnistu koormamise kohta kanalisatsioonitrassi talumise kohustusega puudutatud isikute

kinnisasjade kasuks ning seetõttu ei ole asjakohane puudutatud isikute väide, et nad ei ole

kanalisatsioonitrassi omanikud ning trass ei ole nende kinnisasjade eesmärgipäraseks

kasutamiseks ja majandamiseks vajalik. Juhul, kui puudutatud isikud ei vaja enam vaidlusalust

kanalisatsioonitrassi kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks ja majandamiseks, siis on neil

võimalik taotleda kitsenduse lõpetamist. Praegusel juhul on taotlenud kanalisatsioonitrassi

talumise kohustuse tühistamist avaldaja ning Tartu Maakohtu 21.03.2017 määrusega tsiviilasjas

nr 2-16-7011 jäeti avaldaja avaldus rahuldamata. Maakohtu määrus on selles osas jõustunud ning

vaidlus puudub selles, et avaldaja kinnistu on koormatud kanalisatsioonitrassi talumise

kohustusega.

20. AÕSRS § 155 lg 1 kohaselt on talumistasu suurus aastas 7,5 protsenti maa maksustamishinnast

korrutatuna kitsenduse ruumilise ja sisulise ulatuse koefitsientidega.

Antud juhul oleks alates 01.01.2019 AÕSRS § 155 lg 1 kohane tasu 0 eurot, sest

maamaksustamishind 45 760 x 0,075 = 3432; ruumilise ulatuse koefitsient on 50/2063 = 0,024;

3432 x 0,024 = 82,37; kui korrutada 82,37 sisulise ulatuse koefitsiendiga 0, mis on sätestatud

AÕSRS lisas, siis on tulemuseks 0 eurot (3432 x 0,024 x 0).

Samas ei ole avaldaja nõudnudki kanalisatsioonitrassi talumistasu AÕSRS § 155 lg-s 1sätestatud

suuruses. Avaldaja on põhjendanud kanalisatsioonitrassi talumise kohustuse eest tasu määramist

sellega, et kanalisatsioonitrassist lekib reovett avaldaja kinnistule, mistõttu oleks mõistlik tasu

vähemalt 100 eurot kuus.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et avaldaja ei ole esitanud asjaolusid, mis oleksid

AÕSRS § 155 lg 4 alusel avaldaja tasunõude aluseks. AÕSRS § 154 lg 4 kohaselt lisaks käesoleva

paragrahvi 1. lõikes sätestatud suurusega tasule on kinnisasja omanikul õigus nõuda talumistasuna

selliste kantud kulude hüvitamist, mille kandmine on koormatud kinnisasja omaniku jaoks

vältimatu ja mille suurus on rohkem kui üks kolmandik talumistasust.

Riigikohtu juhisest antud tsiviilasjas tuleneb, et avaldajal kui koormatud kinnisasja omanikul on

õigus saada tehnorajatise eest talumistasu, mis lisaks koormatud kinnisasja omaniku kulude

(maamaks ja hooldamise kulud) hüvitamisele sisaldab hüvitist omandiõiguse riive eest.

Avaldaja esitas tõenditena mh Tartu Veevärgi AS-i 01.02.2011, 01.07.2011 kirjad (I kd, tl 57 ja

II kd, tl 129), Malle Voika seletuskirja (II kd, tl 131) ja üürilepingu (II kd, tl 132-134).

Tartu Veevärgi AS-i 01.02.2011 kiri reovee leket ei maini. Tartu Veevärgi AS-i 01.07.2011 kirjas

märgitu kohaselt „/…/X kanalisatsiooni ühendustorustik on täielikult amortiseerunud (sisse

kukkunud), osa reovett imbub ühiskanalisatsiooni, kuid arvatavasti kaevudest ja katkistest torudest

ka maapinda“.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda avaldaja esitatud tõendid reovee lekkimist avaldaja

kinnistule. Tegemist on pigem oletusega, et reovesi arvatavasti lekib. Seejuures ei ole täpsustatud,

kas reovesi lekib maapinna sisse või peale. Samuti ei ole nimetatuga tõendatud, millisel määral

väidetav lekkimine mõjutab avaldaja kinnisasja kasutamist, väärtust, sellel paikneva hoonestuse

olukorda jms.

M. Voika seletuskirjast nähtub, et M. Voika poolt üüritav korter asukohaga XXX on liiga niiske,

mida põhjustab vana, katkine ja lekkiv kanalisatsioonitrass.

Ringkonnakohtu

arvates

ei

ole

M. Voika

seletuskirjaga

tõendatud

vaidlusaluse

kanalisatsioonitrassi leke. Kohtule pole esitatud tõendeid ning ka toimiku materjalidest ei nähtu

ühene põhjuslik seos, et korteri niiskus tuleneb just amortiseerunud kanalisatsioonitrassist. Ka

asjaolu, et avaldaja ostab M. Voikale küttepuid ning võimaldab tal maksta vähem üüri, ei tõenda

kanalisatsioonitrassi lekkimist. M. Voika ja avaldaja üürilepingu tingimused ei tõenda

kanalisatsioonitrassi lekkimist mitte mingil moel isegi siis, kui selliste tingimuste kokkuleppimise

põhjuseks oli lepingupoolte arvamus, et kanalisatsioonitrass lekib.

Ka avaldaja väited XX kinnisasja vundamendi kahjustuse kohta on paljasõnalised ning

oletuslikud. Samuti ei ole tõendatud, mis põhjusel vundament väidetavalt kahjustunud on.

OÜ Maliton hinnapakkumine nr 161117/1 (II kd, tl 167), mille kohaselt on otsaseina niiskustõkke

paigaldamise maksumus 2435 eurot, ei tõenda asjaolu, et niiskustõkke paigaldamine on vajalik

kanalisatsioonitrassi lekkimise tõttu.

21. Ringkonnakohtu arvates on arvestades avaldaja omandiõiguse riivet kanalisatsioonitrassi

talumistasu 20 eurot aastas.

Nii hüvitise määramisel kui ka vähendamisel talumiskohustuse vähese intensiivsuse tõttu saab

kohus vajadusel tugineda TsMS § 233 lg-le 2 ja määrata väärtuse õiglase hinnangu järgi, kui seda

ei ole esitatud tõendeid arvestades võimalik täpselt kindlaks teha (Riigikohtu 11.03.2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 40).

Ringkonnakohus leiab, et kuna kanalisatsioonitrass asub juurdepääsutee all, millega on avaldaja

kinnisasja kasutamine nagunii piiratud, samuti seda, et puudutatud isikud reaalselt

kanalisatsioonitrassi ei kasuta, siis on kanalisatsioonitrassi talumiskohustus vähese intensiivsusega

ning seega on ka avaldaja omandipõhiõiguse riive väike. Arvestades kõiki asjaolusid (avaldajal ei

ole võimalik plaanimaterjalist nähtuvalt kasutada oma kinnisasja osa, millel paikneb

kanalisatsioonitrass, muul moel, kui vaid juurdepääsuteena; samuti ei kaasne avaldajale

kanalisatsioontrassi talumiskohustusega oluliselt suuremat omandiriivet, kuivõrd avaldaja peab

taluma

juurdepääsutee

võimaldamist

samal

kinnisasjal,

puudutatud

isikud

reaalselt

kanalisatsioonitrassi ei kasuta) on ringkonnakohtu hinnangul õiglane kanalisatsioonitrassi

tasumistasu 20 eurot aastas.

22. Avaldaja heidab maakohtule ette, et maakohus arvas, et talutava kanalisatsioonitrassi luugid

on pigem avaldaja enda kinnistult liigse vee eemaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga,

et tegemist on maakohtu oletusega. Samas aga sellest maakohtu järeldusest ei sõltu antud juhul

talumistasu suurus.

23. Eeltoodule tuginedes määrab ringkonnakohus kanalisatsioonitrassi talumiskohustuse tasuks

20 eurot aastas ning perioodi 03.05.2016 - 31.12.2016 (242 kalendripäeva) eest 13 eurot 26 senti.

II

24. Maakohus määras Tartu Maakohtu 28.11.2011 määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058

resolutsiooni p 2 ning Tartu Ringkonnakohtu 09.05.2012 määruse tsiviilasjas nr 2-11-18058

resolutsiooni p 1 alusel seatud talumiskohustuse tasuks kogusummas 100 eurot aastas, s.o 50 eurot

tee korrashoiu hüvitamise eest ja 50 eurot omandiõiguse riive eest.

Riigikohus on antud tsiviilasjas tehtud lahendi p-s 13 asunud seisukohale, et „Kolleegium ei nõustu

avaldaja määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis maakohtu arvutusvea parandamata, kui

nõustus maakohtuga, et avaldajal on õigus saada juurdepääsu talumise tasu kulude hüvitamiseks

50 eurot, mitte avaldaja arvutatud 68 eurot 44 senti. Ringkonnakohus on selgitanud, et määruse

põhjenduste kohaselt võttis maakohus kõnealuse tasu kindlaksmääramisel lisaks kulutustele

arvesse selle, et juurdepääsu kasutavad ka avaldaja või temaga seotud isikud. Ringkonnakohus

pidas maakohtu määratud summat mõistlikuks ning nõustus maakohtu põhjendustega. Samuti ei

nõustu kolleegium avaldaja etteheitega, nagu oleks ringkonnakohus jätnud maakohtu

põhjendamiskohustuse rikkumise asfalteerimise ning tõkkepuu paigaldamise kulude üle

otsustamisel tähelepanuta. Maakohus on põhjendanud, et avaldaja viidatud kulusid ei saa

juurdepääsu talumise tasu määramisel arvesse võtta põhjusel, et need on ühekordsed

investeeringud ning pole asja materjalidest nähtuvalt tee kasutamiseks hädavajalikud.

Ringkonnakohus leidis eeltoodut arvestades, et maakohus ei ole põhjendamiskohustust rikkunud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega pidamata vajalikuks neid korrata.“

25. Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast asub ringkonnakohus seisukohale, maakohtu

määratud 50 eurot tee korrashoiu hüvitamise eest on mõistlik summa ning arvestab asjakohaseid

kulutusi, juurdepääsutee suurust ning asjaolu, et avaldaja või temaga seotud isikud (nt üürnikud)

kasutavad juurdepääsuteed ka ise.

Maakohus võttis juurdepääsu kasutamise tasu juures arvesse järgmised avaldaja poolt esitatud

kulud:

-

XX , Tartu välikoristuse hind 160 eurot kuus (I kd, tl 58-60); ning alates 01.02.2018 168

eurot 33 senti kuus (III kd, tl 25-26);

-

2011. a lumekoristuse ja äraveo arve 260 eurot (I kd, tl 61);

-

avaldaja maamaksu kohustus 2017. aastal XX , Tartu kinnistu osas 457 eurot 60

senti (II kd, tl 148-149).

Maakohus tõi välja, et kinnistu suurus on 2063 m2 ning talumiskohustusega juurdepääsu tee 50 m2,

s.o ligikaudu 2,5 % kogu kinnistu suurusest. Eeltoodut arvesse võttes määras maakohus

juurdepääsu tee korrahoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste iga-aastaseks tasuks 50 eurot.

Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohus oleks pidanud määrama talumiskohustuse tasuks

eeltoodut arvestades 68 eurot 44 senti, kuivõrd see on 2,5 % 2737,56 eurost (168,33 × 12 + 260 +

457,60).

Ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga ei nõustu. Nimelt viitas maakohus õigesti, et tasu

suuruse määramisel tuleb arvestada mh asjaoluga, et tee omanik kasutab teed ka ise. Seetõttu on

põhjendamatu nõuda puudutatud isikutelt tasu kogu juurdepääsutee kasutamise osas.

26. Ringkonnakohtu istungil asus avaldaja seisukohale, et juurdepääsu kasutamise tasu juures

tuleb arvestada sellega, et kuna hooned asuvad suuremal osal kinnistul, siis on maakohus

ebaõigesti võtnud tasu määramisel aluseks kogu kinnistu suuruse 2063 m2.

Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja seisukohaga. Avaldaja ei ole ise menetluse kestel täpsustanud,

kui suures ulatuses on toimunud kinnistul lumekoristus ja välikoristus (s.o et tasu arvestamisel

tuleks lähtuda mingist muust pinna suurusest kui kinnistu suurus). Ringkonnakohus selgitab

täiendavalt,

et

juurdepääsutasu

suuruse

määramine

on

kohtu

kaalutlusotsus

ning

kaalutlusotsusesse saab kõrgema astme sekkuda üksnes siis, kui kohus on diskretsioonipiiridest

väljunud või teinud kaalutlusvigu. Ringkonnakohtu hinnangul maakohus selliseid vigu teinud ei

ole ning arvestades asjas esitatud avaldaja tõendeid on 50 eurot tee korrashoiu hüvitamise eest

mõistlik summa. Asjaolu, et maakohus on võtnud talumistasu määramisel aluseks kogus kinnistu

pindala suhte juurdepääsu all olevasse pindalasse, ei ole kohtupoolne kaalutlusviga, mis annaks

alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

27. Pärast asjas tehtud Riigikohtu lahendit on avaldaja esitanud ringkonnakohtule täiendavalt

OÜ Randem 31.01.2019 hinnapakkumise, mille kohaselt alates 01.03.2019 muutus

välikoristusteenuse kuutasu (IV kd, tl 45) ning välikoristuse tasuks on 222 eurot (IV kd, tl 43).

Samuti esitas avaldaja maksuteate 2019 maamaksu kohta (IV kd, tl 47), mille kohaselt on maamaks

915 eurot 20 senti.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades maamaksu suurenemist tuleb alates 1. jaanuarist 2019

suurendada tee korrashoiu ja liiklemise tagamise ning maamaksu tasumise kohustuse osaliseks

hüvitamiseks maakohtu poolt määratud 50 eurot ning määrata nimetatud osas tasuks 65 eurot.

Siinkohal lähtub ringkonnakohus asjaolust, et kogu kinnistu suurus on 2063 m2,

talumiskohustusega koormatud juurdepääsutee on ligikaudu 50 m2, s.o 2,5% kogu kinnistu

pindalast. Juurdepääsutee osas on maamaksu suuruseks 22 eurot 88 senti (2,5% 915,20-st) ning

arvestades ka avaldaja enda poolt juurdepääsutee kasutamist, on õiglane jätta maamaksu osas

puudutatud isikute kanda 15 eurot aastas. Välikoristuse tasu tõus on väike (alates 01.03.2019

222 eurot, enne 202 eurot) ning ringkonnakohtu arvates 15 euro suuruse tasu suurendamine katab

ka välikoristuse tasu tõusu.

28. Riigikohus on asjas tehtud lahendi p-s 13 märkinud, et „Avaldaja osutab määruskaebuses ka

sellele, et kindlaksmääratud juurdepääsu talumise tasu suurus omandiõiguse riive hüvitamiseks ei

ole põhjendatud. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta selle kohta, et maakohus määras

kõnealuseks tasuks 50 eurot, ning nõustus maakohtu põhjendustega, tuginedes asjaolule, et

avaldaja ei ole määruskaebuses sellise tasu määramise kohta etteheiteid teinud. Kolleegiumi

hinnangul on see järeldus ekslik. Avaldaja märkis ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses, et

maakohtu lahendist ei ole arusaadav, miks annavad kohtu esiletoodud asjaolud põhjuse määrata

omandiõiguse riive kompensatsiooniks 50 eurot aastas, mistõttu on maakohtu määrus selles osas

põhjendamata (III kd, tl 147-148). Ringkonnakohtu määrus on siinkohal ka vastuoluline, sest

määruskaebust käsitlevas osas osutab ringkonnakohus mh avaldaja väitele, mille kohaselt

maakohtu lahendist ei tulene, miks on omandiõiguse riive hüvitise suuruseks just 50 eurot (III kd,

tl 180).“

Maakohus on vaidlustatud määruse p-s 17 leidnud, et arvestades käesoleva tsiviilasja asjaolusid,

eelkõige kinnistute sihtotstarvet, paiknemist kesklinna lähedases, väljakujunenud infrastruktuuri,

kinnistute hoonestusest tulenevalt juurdepääsutee aluse maa muul viisil kasutamise võimatust,

koormatud kinnisasja omaniku poolset intensiivset juurdepääsutee nö kaaskasutamist,

juurdepääsuõiguse omaja kasutuseelist ning seda, et juurdepääsu puudumine oli tingitud

juurdepääsu taotlejast sõltumatutest asjaoludest, on koormatud kinnisasja omanikule

omandiõiguse riive eest õiglaseks tasuks 50 eurot aastas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohaga ning avaldaja väide, et maakohus on loetlenud vaid rea asjaolusid, kuid ei ole

põhjendanud konkreetse hüvitise määra, ei ole õige. Maakohus ongi nimetatud põhjused võtnud

aluseks omandiõiguse riive eest hüvitise määramisel ja määranud hüvitise suuruse lähtudes

kohtule antud diskretsiooniõigusest.

Avaldaja määruskaebusest nähtuvalt on ta pidanud ebaõigeks maakohtu seisukohta, et

omandiõiguse riive eest hüvitise määramisel ei saa lähtuda Võru tänaval parkimise eest makstavast

summast (500 eurot).

Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et juurdepääsutasu määramisel tuleks lähtuda Võru tänaval

parkimise eest makstavast summast (500 eurot). Juurdepääs oma kinnisasjale üle võõra kinnisasja

ei ole võrreldav kesklinnas tänaval parkimisega ning selle eest nõutava tasuga. Parkimise eest

makstava summa määramisel ei lähtuta samadest asjaoludest, mis omavad tähtsust

juurdepääsutasu

määramisel.

Tegemist

on

Tartu

linna

juhtimise

alaste

poliitiliste

kaalutlusotsustusega. Teisisõnu ei ole ringkonnakohtu hinnangul parkimise eest makstava summa

puhul tegemist kohase võrdlusalusega.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikute poolt

juurdepääsutee kasutamine vähese intensiivsusega. Kuigi avaldaja on juurdepääsutee talumise

kohustuse määramisega kaotanud juurdepääsutee alla jäävas osas kinnistu ainukasutusõiguse, ei

anna see asjaolu alust määrata omandiõiguse riive eest hüvitist suuremas summas kui seda tegi

maakohus.

29. Maakohus jättis arvestamata juurdepääsu tee asfalteerimise ja tõkkepuu paigaldamise

kulutused, kuna need on ühekordsed investeeringud ning pole tee kasutamiseks hädavajalikud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus seejuures rikkunud põhjendamiskohustust.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata.

30. Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus muutmata maakohtu määratud juurdepääsutee

talumiskohustuse tasu perioodi 03.05.2016 - 31.12.2016 eest summas 66 eurot 30 senti ning kuni

01.01.2019 suuruses 100 eurot. Alates 01.01.2019 on juurdepääsutee talumiskohustuse tasuks

115 eurot (sh tee korrashoiu ja liiklemise tagamiseks ja maamaksu tasumise kohustuse osaliseks

hüvitamiseks arvestades juurdepääsutee kasutamist mõlema kinnisasja huvides 65 eurot aastas +

omandiõiguse riive 50 eurot aastas).

31. Riigikohus on asjas tehtud lahendi p-s 16 asunud seisukohale, et „Kolleegium nõustub

ringkonnakohtu

seisukohaga,

et

perioodilise

talumiskohustuse

tasu

indekseerimine

tarbijahinnaindeksiga ei ole põhjendatud. Selline järeldus on põhjendatud mitte seetõttu, et

tarbijahinnaindeksiga indekseerimine muudaks lahendi täitmise keerukamaks ja ebaselgemaks,

vaid põhjusel, et see indeks ei ole kohane. Tarbijahinnaindeks kui tarbekaupade ja tasuliste

teenuste hindade muutust iseloomustav indeks ei arvesta kohaselt talumistasu määramise aluseks

olevate asjaolude muutumisega.“ Samuti märkis Riigikohus viidatud lahendi p-s 17, et „Juhul kui

ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel võimalikuks perioodilise talumiskohustuse tasu

indekseerimist mõne muu indeksiga, mis arvestaks kohaselt talumise tasu määramise aluseks

olevate asjaolude muutumisega, tuleks indekseerimist menetlusosalistega arutada ja otsustada

selle kohaldamise üle.“

Avaldaja on oma seisukohas ringkonnakohtule märkinud, et kui jätta tarbijahinnaindeks kõrvale

ning mitte lähtuda eraõiguslike kaupade ja teenuste hindadest, siis saab tasu indekseerimisel

lähtuda maamaksumäärast ning siduda hüvitise suurus maamaksu muudatustega. Samuti saab

lähtuda üldisest maksukoormuse määrast. Ringkonnakohtu istungil leidis avaldaja, et talumistasu

muutumine tuleb siduda keskmise palga muutumisega.

Puudutatud isikud on leidnud, et avaldaja poolt esitatud täiendavad alused talumistasu

indekseerimiseks ei ole kohased.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole avaldaja poolt esitatud aluseid võimalik kasutada talumistasu

indekseerimisel. Iseenesest maamaksu muudatused puudutavad talumistasu suurust, kuid samas

arvestades avaldaja selgitust ringkonnakohtu istungil, et maamaks on muutunud praegu ligikaudu

10 aastase intervalli järel, siis talumistasu muutumise sidumine maamaksu muutumisega ei ole

põhjendatud. Arvestades talumistasu suuruse määramise aluseks olevate asjaolude paljusust,

samuti seda, et maamaksu muutumine ei toimu regulaarselt kindla perioodi järel, muudaks

talumistasu sidumine maamaksu muutumisega lahendi täitmise keerukamaks ja ebaselgemaks.

Üldisest maksukoormuse määrast lähtumine ei oleks õige seetõttu, et tegemist ei ole kohase

võrdlusalusega. Üldine maksukoormus ei arvesta kohaselt talumistasu aluseks olevate asjaolude

muutumisega. Samuti ei ole kohane siduda talumistasu muutumist keskmise palga muutumisega,

sest ka sel juhul ei ole arvestatud talumistasu aluseks olevate asjaolude muutumisega.

III

32. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Avaldaja on seisukohal, et kuivõrd avaldus tasu suuruse kindlaksmääramiseks rahuldati, tuleb jätta

menetluskulud puudutatud isikute kanda.

Puudutatud isikud on seisukohal, et kuivõrd avaldaja põhinõue, s.o juurdepääsutee ja

kanalisatsioonitrassi talumiskohustuse tühistamise nõue jäi täies ulatuses rahuldamata, tuleb jätta

menetluskulud avaldaja kanda.

TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule ulatusliku diskretsiooniõiguse otsustada

menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmine, kui see on asjaolusid arvestades õiglane

(Riigikohtu 19.10.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-16, p 11). Kuna kohtul on siinjuures lai

kaalutlusõigus, on põhimõtteliselt võimalikud kõik TsMS § 162 ja § 163 juures kirjeldatud

menetluskulude jaotuse viisid (vt V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Komm

vlj. Tallinn. 2017, § 172, lk 809).

Olukorras, kus avaldaja nõue juurdepääsutee ja kanalisatsioonitrassi talumiskohustuse tühistamise

avaldus jäeti rahuldamata, kuid rahuldati juurdepääsutasu määramise avaldus, on menetluskulude

poolte endi kanda jätmine põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul ka õiglane.

Ringkonnakohtu

hinnangul

ei

ole

maakohus

menetluskulude

jaotusel

väljunud

diskretsioonipiiridest või teinud kaalutlusvea.

33. Menetluskulud ringkonnakohus ja Riigikohtus jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel samuti

menetlusosaliste endi kanda. Siinkohal arvestab ringkonnakohus, et Riigikohus rahuldas avaldaja

määruskaebuse osaliselt ning ringkonnakohus rahuldab avaldaja määruskaebuse samuti osaliselt

(väheses ulatuses).

Kuigi puudutatud isikute määruskaebus jääb täielikult rahuldamata, siis kuna see oli esitatud

menetluskulude jaotuse peale, ei mõjuta see asjaolu menetluskulude jaotust ringkonnakohtus.

Ringkonnakohus leiab, et asjaolusid arvestades on õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud

maakohtus, ringkonnakohtus ja Riigikohtus TsMS § 172 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi Viivi Tomson