2-17-15494/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

28.06.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-15494

Kohtuasi

XX hagi Luminor Bank AS-i vastu laenulepingu

14.12.2012 muutmise kokkuleppe punktide 4 ja 5

kehtetuse

tuvastamiseks

ning

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjas

nr

022/2016/1352

Vaidlustatud kohtulahend

Harju

Maakohtu

13.03.2019

määrus

hagi

läbivaatamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

esindaja Peeter Malve

Kostja Luminor Bank AS (registrikood 11315936),

esindaja Marjel Mõis

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 13.03.2019 määrus osas, milles maakohus jättis

läbivaatamata

XX

nõude

tunnistada

sundtäitmine

lubamatuks

täiteasjas

nr 022/2016/1352, tühistas Harju Maakohtu 08.11.2017 kohtumäärusega kohaldatud

hagi tagamise abinõu, määras menetluskulude jaotuse, jättes menetluskulud kindlaks

määramata.

2. Saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks.

3. Jätta Harju Maakohtu 13.03.2019 määrus muutmata osas, milles maakohus jättis

läbivaatamata XX nõude laenulepingu 14.12.2012 muutmise kokkuleppe punktide 4 ja

5 tühisuse tuvastamiseks.

4. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

Edasikaebe kord

Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada Riigikohtule kaebuse 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest. Ülejäänud osas määruse peale Riigikohtule kaebust esitada ei saa.

Asjaolud ja menetluse käik

1. XX (hageja) esitas 17.10.2017 maakohtule hagi Luminor Bank AS-i (kostja) vastu

laenulepingu nr 09320812513 14.12.2012 muutmise kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühistamiseks

või nimetatud punktide tühisuse tuvastamiseks. Samuti palus hageja tunnistada sundtäitmine

täiteasjas nr 022/2016/1352 lubamatuks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja ja kostja sõlmisid 20.07.2000 laenulepingu ja laenu tagamiseks seati hüpoteek XXX,

Tallinn asuvale kinnisasjale kostja kasuks. Hageja sõlmis kostjaga kuus laenulepingu muutmise

kokkulepet, millest viimase sõlmisid 14.12.2012. Viidatud muudatusega suurendasid pooled

hageja laenukohustust kostja ees 20 156,4 euro (lepingus 21 000 euro) võrra. Kõnealuse

muudatuse tingisid hageja makseraskused ning laenulepingu ennetähtaegse ülesütlemise

vältimiseks struktureeriti laen ümber, mille tulemusena suurendati hageja põhivõlga lisandunud

intresside ja viiviste võrra.

Kuigi muudatuse initsieeris hageja, lisati kokkuleppesse kostja poolt punkte, mida hageja ei

soovinud, sh säte, millega lühendati kogu laenulepingu tähtaega 12 kuu peale. See oli vastuolus

30.10.2006 sõlmitud lepingu punktiga, mille kohaselt saabus laenu tagastamise tähtaeg 2026. a.

Laenu tagastamise tähtaja vähenemist vaid 12 kuu peale ei osanud hageja mõistlikult ette näha

ja selline lepingu muudatus ei parandanud kuidagi hagejal tekkinud olukorda (senise ca

500 euro asemel kuus tuli hagejal igakuiselt tasuda hageja arvutuste kohaselt 8 333 eurot). Kui

hageja oleks sellest teadlik olnud, ei oleks ta lepingu muudatust allkirjastanud. Hageja

allkirjastas lepingu sellega põhjalikumalt tutvumata, sest tal ei olnud võimalik pangas pisikeses

kirjas lepingu muutmise kokkuleppega põhjalikult tutvuda halva silmanägemise tõttu. Kostja ei

saatnud hagejale lepingu muudatust kodus tutvumiseks vaatamata hageja palvele.

Hageja täitis kokkulepet kujul, nagu ta oli sellest aru saanud, kuni 31.12.2016, mil tuttav

helistas talle teatega, et hagejale kuuluv kinnisasi pannakse sundmüüki 10.01.2017.

Kohtutäituri 25.11.2016 daatumit kandva täitmisteate sai hageja kätte pärast aastavahetust.

Kostja väitel lõppes laenuleping vastavalt 14.12.2012 sõlmitud kokkuleppele. Kostja avalduse

alusel arestis kohtutäitur poolte laenulepingu tagatiseks oleva kinnisasja ja alustas selle

sundmüüki. Kinnisasi ei olnud veel müüdud.

Kostja kallutas hagejat sõlmima enda jaoks äärmiselt kahjuliku ja tasakaalust väljas

kokkuleppe, milles lisaks sellele, et intressid ja viivised arvestati põhilaenu hulka, vähendati ca

20 aasta pikkuse lepingu kehtivust vaid 12 kalendrikuu peale, tehes seda lepingusse selliste

punktide sisseviimisega, mille üle arutelu ei toimunud ning mis oli kokkuleppe teksti selliselt

ära peidetud, et need jäid hagejale enne lepingu allakirjutamist märkamatuks. Hageja oli

lepingut allkirjastades eksimuses, mistõttu esitas ta koos hagiga 14.12.2012 sõlmitud

kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühistamise avalduse.

Kostja lõpetas laenulepingu heade kommete vastaselt ning hageja usaldust ja eksimust

kuritarvitades. Kinnisasja müümisel kohtutäituri kaudu ei saa kunagi sama palju raha, kui

kinnisasja ise müües. Seetõttu oli sundtäitmine lubamatu.

2. Kostja hagi õigeks ei võtnud ja palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Hageja sõlmis vaidlusaluse laenulepingu muudatuse vabatahtlikult. Lepingu kirja suurus oli

tavapärane ja asjaolu, et hageja kandis prille, ei andnud alust pidada tehing tühiseks. Laenu

põhisumma tagasimaksed koos tasumisele kuuluva intressiga ning vastavad maksetähtpäevad

esitas kostja hagejale internetipangas. Kohe pärast muudatuse 2012. a sõlmimist muutus ka

graafik internetipangas ning hageja ei saanud makseid sooritades lähtuda 2006. a muudatuse

graafikust. Hageja oli teadlik maksete suurusest. Hageja tasus makseid ebakorrapäraselt: mõni

kuu 500 eurot, mõni kuu 200 eurot ja mõni kuu ei tasunud üldse. Hageja ja kostja pidasid alates

laenulepingu lõppemisest 28.11.2013 edutult läbirääkimisi võlgnevuse tasumiseks. Kostja

pikendas korduvalt läbirääkimiste tähtaega, et vältida tagatise müüki enampakkumisel. Kostjal

oli alust arvata, et hagejal puudus maksevõime.

Sundtäitmine ei olnud lubamatu. Seisukoht, et kinnistu võõrandamisel täitemenetluse raames

ei saa sellist raha, mida on võimalik saada tavapärase müügiprotsessi tulemusel, oli ekslik.

Maakohtu määrus

3. Maakohus jättis läbivaatamata hageja nõude tuvastada laenulepingu nr 09320812513

muutmise 14.12.2012 kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühisus osas, millega vähendati laenu

tasumise tähtaega 12 kuule ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Ühtlasi tühistas

kohus hagi tagamise abinõu. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda neid kindlaks määramata.

Hagi ei olnud esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele

riik peaks andma õiguskaitset või ei olnud hagiga hageja taotletavat eesmärki võimalik

saavutada, mistõttu tuli see tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel jätta

läbivaatamata.

Hageja eesmärk oli sundtäitmise lubamatuks tunnistamine. Sundtäitmise lõpetamiseks ei ole

kohane õiguskaitsevahend tuvastushagi esitamine. Seega ei olnud hagejal eraldi tuvastushuvi

ning hageja tuvastusnõue tuli jätta läbivaatamata.

Sundtäitmine oli hageja versiooni kohaselt lubamatu, sest lepingu 14.12.2012 muudatuse

punktid 4 ja 5 olid kehtetud eksimuse ja heade kommetega vastuolu tõttu. Asjaoludega, millest

tuleneb tehingu tühistamise alus või eeldus, ei saa põhjendada tehingu tühisust TsÜS § 86

mõttes. Tehingu tühistamist võimaldavad normid (sh TsÜS § 92 eksimus) on erinormideks

TsÜS § 86 suhtes ning järelikult saab kohaldada ainult erinorme, mitte tugineda TsÜS § 86

asjaoludele. Hageja esitas 14.12.2012 kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühistamise avalduse

17.10.2017 hagiavalduses. Kostja sai selle avalduse kätte avalikus e-toimikus 13.11.2017.

Tehingut on võimalik tühistada kolm aastat. Seega ei olnud hageja lepingu tühistamise

avaldusel õiguslikke tagajärgi ja hageja väljatoodud asjaolude pinnalt ei saanud tunnistada

sundtäitmist lubamatuks.

Kohus tühistas TsMS § 386 lg 4 alusel hagi tagamise abinõu ja jättis menetluskulud kooskõlas

TsMS § 168 lg-ga 2 hageja kanda. Kostjal menetluskulusid ei tekkinud.

Määruskaebus

4. Hageja palus maakohtu määrus tühistada tervikuna. Hagejal oli sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõudest eraldiseisev tuvastushuvi tuvastushagi esitamiseks. Samuti tugines hageja

oma hagis lisaks eksimusele ka heade kommetega vastusolus oleva tehingu tegemisele.

Maakohus käsitles ebaõigesti ainult eksimust. Kohus täitis puudulikult selgitamiskohustust.

Vajadusel oleks kohus pidanud andma pärast eelistungit tähtaja hagi täpsustamiseks.

Edasine menetluse käik

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja määruskaebusele

vastamiseks.

6. Kostja määruskaebusega ei nõustunud, palus jätta määruskaebus rahuldamata ja määrus

muutmata.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

8. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 659

ja § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb maakohtu määrus, millega kohus jättis hageja mõlemad nõuded

läbi vaatamata tühistada osaliselt ja saata asi tühistatud osas maakohtule tagasi menetluse

jätkamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Esimesena käsitleb ringkonnakohus hageja nõuet, mille maakohus jättis läbivaatamata

vaidlustatud määruse resolutsiooni punktis 1.1, s.o nõue tuvastada hageja ja kostja õiguseellase

vahel sõlmitud laenulepingu muutmise 14.12.2012 kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühisus osas,

milles vähendati laenu tasumise tähtaega 12 kuule. Maakohus põhjendas oma seisukohta

sellega, et hagejal ei ole viidatud osas tuvastushuvi, sest tema eesmärk on esmajoones

sundtäitmise lubamatuks tunnistamine.

Maakohus leidis õigesti, et tuvastushagi on võimalik esitada vaid juhul, kui hagejal on selleks

õiguslik huvi (TsMS § 368 lg 1). Kusjuures tuvastushagi subsidiaarsusest tulenevalt puudub

üldiselt õiguslik huvi tuvastusnõude esitamiseks, kui hageja on esitanud menetluses sooritus-

või kujundushagi, mille ese kattub tuvastusnõudega. Samas ei ole see välistatud, kuid hagejal

tuleb ära näidata, milles seisneb eraldi tuvastushuvi.

Praegusel juhul esitas hageja kaks nõuet: tuvastusnõude, mille raames palus tuvastada lepingu

14.12.2012 muudatuse punktide 4 ja 5 tühisus ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

nõude, mille ese kattus tuvastusnõudega, s.t hageja hinnangul oli sundtäitmine lubamatu, sest

kokkuleppe, mille rikkumise tõttu kostja kohtutäituri juurde pöördus, oli tühine või tühistatav.

Kujundusnõudega koos tuvastusnõude esitamise tuvastushuvi väljatoomise vajadust selgitas

maakohus hagejale 18.10.2017 puuduste kõrvaldamise määruses (lk 30 pöördel).

Hagiavalduselt puuduste kõrvaldamise raames selgitas hageja oma tuvastushuvi sellega, et

soovib vältida laenu tagatiseks oleva kinnisasja sundmüüki, mitte kanda alusetult

täitemenetlusega seotud kulusid ning jätkata laenu tagastamist vastavalt 2006. aastal

kokkulepitule (lk 37 pöördel). Tuvastushuvi täpsustas maakohus ka 17.05.2018 toimunud

istungil, kus sai hagejalt vastuse, et hageja peamine eesmärk oli sundtäitmise lubamatuks

tunnistamine (lk 109).

Seega ei toonud hageja välja tuvastushuvi tuvastusnõude esitamiseks. Ringkonnakohus on

sarnaselt maakohtuga seisukohal, et praegusel juhul ei saavuta hageja TsMS § 368 lg 1 järgse

haginõude esitamisega menetluslikult rohkem kui üksnes täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 221 lg 1 järgse hagi esitamisega. Kui kohus tuvastab, et sundtäitmine on lubamatu,

sest baseerub lepingu muudatuse punktidel, mis on tühised või kehtivalt tühistatud, nagu hageja

on hagis soovinud, saavutab hageja automaatselt ka selle, mida ta taotles tuvastushagiga.

Eelneva tõttu jättis maakohus põhjendatult hageja tuvastusnõude läbivaatamata.

Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtuga osas, milles maakohus jättis hageja teise nõude (s.o

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude) läbivaatamata vaidlustatud määruse resolutsiooni

punktis 1.2. Ennatlik oli maakohtu seisukoht, et hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

nõue oli perspektiivitu.

Esiteks käsitles maakohus kitsalt üksnes eksimust kokkuleppe sõlmimisel potentsiaalse

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude alusena. Iseenesest on õige, et tsiviilseadustiku

üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on

erinormiks TsÜS § 86 suhtes, s.t tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla

paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt ka Riigikohtu

25.05.2017 määrust asjas nr 3-1-1-22-17, p 54; 13.04.2016 otsust asjas nr 3-2-1-9-16, p 28).

Leides, et eksimuse tõttu sõlmitud tehingu tühistamise tähtaeg on möödunud, ei saa

menetlusosaline pöörduda TsÜS § 86 juurde ja väita, et samadel alustel on tehing tühine

vastuolu tõttu heade kommetega.

Samas võib kokkulepe tühine olla ka muudel alustel, mida kohus omal algatusel ei kontrollinud,

kuigi tal sel selline kohustus on (vt ka Riigikohtu 05.04.2017 otsust asjas nr 3-2-1-17-17, p 20).

Näiteks tuleb kohtul omal algatusel kontrollida iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses

osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel tüüptingimuste

võimalikku kasutamist (vt ka Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-22-16, p 18) ja jaatava

vastuse korral välja selgitada, kas lepingupunkt on tüüptingimusena kehtiv (vt ka Riigikohtu

15.01.2014 otsust asjas nr 3-2-1-156-13, p 10). Tüüptingimuste temaatikat maakohus

vaidlustatud määruses ei käsitlenud, nagu ka teisi tehingu tühisuse aluseid.

Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada ja saata asi tühistatud osas

tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks.

Menetluskulude jaotus jääb tervikuna TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (vt nt Riigikohtu 25.09.2013 otsust asjas nr 3-2-1-80-13,

p 66).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing