3-19-1074/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1074

Haldusasi

L.

M. kaebus

õigusvastaselt

võõrandatud

vara

tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

16. novembri 1992. aasta otsuse nr 18 tühistamise

nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: L. M.

RESOLUTSIOON

1. Lugeda L. M. kaebuse esitatuks pärast kaebetähtaja möödumist, jätta kaebetähtaja

ennistamise taotlus rahuldamata ning lõpetada kaebuse menetlus.

2. Toimetada määrus kätte kaebajale.

Edasikaebamise kord: Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul käesoleva määruse kätte toimetamisest arvates (HkMS § 155 lg 5, §-d 203-204)

ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

1. L. M. esitas 5. juunil 2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 16.

novembri 1992. aasta otsuse nr 18 tühistamist. Vastuseks kaebuse käiguta jätmise määrusele

leiab L. M. 14. juunil 2019 esitatud avalduses, et kuna nõude esitamise õiguslikuks aluseks on

Balti Eraseaduse §-d 79 ja 80, ei aegu see nõue kunagi, ent alternatiivselt on kaebaja taotlenud

ka kaebetähtaja ennistamist, põhjendades seda oma halva tervisega.

2. Juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 124 lõikest 1 leian, et kaebus ei ole

esitatud tähtaegselt ning kaebetähtaeg ennistamisele ei kuulu. Omandireformi aluste seaduse

§ 19 lg 1 kohaselt oli halduskohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise käigus tehtud otsuste peale kaks kuud, arvates päevast, millal

isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest. ÕVVTK linnakomisjoni 16. novembri 1992. aasta

otsuse näol on tegemist sellise otsusega. Kuigi kaebusest ja sellele lisatud dokumentidest ei

selgu üheselt, kas või millal ÕVVTK linnakomisjoni otsus esmakordselt L. M. teatavaks tehti,

nähtub kaebusest siiski, kaebaja pidi olema sellest otsusest teadlik hiljemalt 2008. aastal, sest

Tallinna Maa-ameti 9. juuni 2008. aasta kirjas (tl. 8) on sellele ÕVVTK linnakomisjoni otsusele

sõnaselgelt viidatud ja märgitud, et Maa-ameti hinnangul on see otsus õiguspärane, samuti on

selles kirjas L. M. selgitatud XXXXX tn XX asunud vara tagastamisega seotud küsimusi. Seega pidi

kaebaja vaidlustatud otsusest igal juhul teadlik olema juba 2008. aastal ehk 11 aastat enne

kohtusse pöördumist. Seega ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et ta sai linnakomisjoni 1992.

aasta otsusest teada alles Tallinna Linnavara Ameti 17. juuli 2018. aasta kirjast. Tegelikult on

sellele, et L. M. taotlust end. XXXXX tn XX õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes ei rahuldatud,

viidatud juba Tallinna Linnavaraameti 11. oktoobri 1995. aasta kirjas (tl. 6), millest on kaebuse

esitamiseks möödas üle 23 aasta. Seega tõenäoliselt oli kaebaja otsusest teadlik isegi veel

oluliselt varem kui 2008. aastal, ent seda ei ole konkreetselt vaja välja selgitama hakata, kuna

kaebetähtaja hindamise seisukohast piisab sellest kui lugeda kaebaja otsusest teada saanuks

2008. aastal. HkMS § 46 lõikes 7 on sätestatud, et Kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks

tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult

tühistamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Antud juhul on ilmne, et

hiljemalt 2008. aastal oli L. M. teadlik sellest, et tema taotlus XXXXX tn XX asuva vara

tagastamiseks on jäetud rahuldamata. Pöördudes kohtusse 11 aastat hiljem, on ta igal juhul

kaebetähtaja mööda lasknud.

3. Kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Kaebetähtaja ennistamine on võimalik, kui tähtaeg

on mööda lastud mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks saavad olla mingisugused kaebaja enda

tahtest ja tegevusest sõltumatud asjaolud, mille tõttu ei olnud kaebuse esitamine objektiivselt

võimlik või mida silmas pidada ei oleks saanud kaebuse esitamist mõistlikult eeldada. Kaebaja

on esitanud koos kaebuse täpsustusega erinevaid andmeid oma terviseseisundi kohta aastatel

2017-2019. Kui välja jätta teatud hulk päevi, mil kaebaja viibis haiglas, ei nähtu neist andmetest,

et muul ajal oleks kaebajal olnud kaebuse esitamine takistatud. Teiseks puudutavad need

andmeid vaid kaht viimast aastat, samas kui kaebaja oleks kaebuse pidanud esitama oluliselt

varem. See tähendab, et kaebaja esitatud selgitused ja tõendid oma terviseseisundi kohta ei

luba asuda seisukohale, et alates ajast, mil kaebaja ÕVVTK linnakomisjoni otsusest teada sai (mis

oli kõige hiljem 2008. aasta juunis, ent võis ja tõenäoliselt oligi oluliselt varem) oleks tal pidevalt

olnud mingi takistus kaebuse esitamiseks.

4. HkMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 kohaselt tuleb menetlus lõpetada, kui kaebus on esitatud

pärast kaebetähtaja möödumist ning kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele. HkMS § 152 lõikest 3

tuleneb, et kui selline menetluse lõpetamise alus ilmneb enne kaebuse menetlusse võtmist,

lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata. Kaebuse menetluse lõpetamine tähendab

muuhulgas seda, et isik ei saa sama kaebusega uuesti halduskohtusse pöörduda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik