2-17-17044/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

1(12)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ele Liiv ja Iko Nõmm

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. juuni 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-17044

Tsiviilasi

OÜ Ehtekivid hagi Beweship Eesti Aktsiaselts vastu

26 928 euro 67 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 4. detsembri 2018 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

28 723 eurot 2 senti

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Beweship Eesti Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) OÜ Ehtekivid (registrikood 12074587),

esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob

Kostja (apellant) Beweship Eesti Aktsiaselts (registrikood

10236666), esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik

Istungi toimumise aeg

21. mai 2019

Istungil osalenud isikud

Apellandi esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik ja vastustaja

esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob

RESOLUTSIOON:

1. Muuta Harju Maakohtu 4. detsembri 2018 otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni

muutmata. Täpsustada maakohtu resolutsiooni punkte 4 ja 5 järgmiselt:

1.1

"4. Välja mõista Beweship Eesti Aktsiaseltsilt OÜ Ehtekivid kasuks

sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 14. november 2017 412 eurot 5

senti ja alates 15. novembrist 2017 viivis 5% aastas summalt 23 500 eurot kuni

nõude täitmiseni."

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

2(12)

1.2

"5. Välja mõista Beweship Eesti Aktsiaseltsilt OÜ Ehtekivid kasuks

sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 14. november 2017 39 eurot 14 senti ja

alates 15. novembrist 2017 viivis 5% aastas summalt 2232 eurot kuni nõude

täitmiseni."

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Lugeda Harju Maakohtu 4. detsembri 2018 otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks

sõnastuseks:

1)

Hagiavaldus rahuldada osaliselt.

2)

Välja mõista Beweship Eesti Aktsiaseltsilt OÜ Ehtekivid kasuks veose

kaotsiminekust tekitatud kahju 23 500 eurot, veotasu 2232 eurot ja muu otsene

kahju 1105 eurot, kokku 26 837 eurot.

3)

Jätta rahuldamata OÜ Ehtekivid nõue välja mõista Beweship Eesti

Aktsiaseltsilt 91 eurot 67 senti.

4)

Välja mõista Beweship Eesti Aktsiaseltsilt OÜ Ehtekivid kasuks sissenõutavaks

muutunud viivis seisuga 14. november 2017 412 eurot 5 senti ja alates 15.

novembrist 2017 viivis 5% aastas summalt 23 500 eurot kuni nõude täitmiseni.

5)

Välja mõista Beweship Eesti Aktsiaseltsilt OÜ Ehtekivid kasuks sissenõutavaks

muutunud viivis seisuga 14. november 2017 39 eurot 14 senti ja alates 15.

novembrist 2017 viivis 5% aastas summalt 2232 eurot kuni nõude täitmiseni.

6)

Välja mõista Beweship Eesti Aktsiaseltsilt OÜ Ehtekivid kasuks alates 14.11.2017

viivis võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

summalt 1 105 eurot kuni nõude täitmiseni.

7)

Jätta menetluskulud 99,66% ulatuses Beweship Eesti Aktsiaseltsi kanda ja 0,34%

ulatuses OÜ Ehtekivid kanda.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja Beweship Eesti Aktsiaseltsi kanda.

5. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus

pärast

kohtuotsuse

või

menetlust

lõpetava

määruse

jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. OÜ Ehtekivid (hageja) esitas 14. novembril 2017 Harju Maakohtule hagiavalduse Beweship

Eesti Aktsiaseltsi (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 26 928 eurot 67 senti,

sissenõutavaks muutunud viivise 412 eurot 5 senti ja alates 14. novembrist 2017 sissenõutavaks

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

3(12)

muutuva viivise summalt 23 500 eurot määras 5% aastas kuni nõude täitmiseni. Samuti palus

hageja kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks 2232 eurolt arvestatud sissenõutavaks

muutunud viivise 39 eurot 14 senti ja alates 14. novembrist 2017 viivise 5% aastas summalt

2232 eurot kuni nõude täitmiseni ning alates 14. novembrist 2017 viivise VÕS §113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras 1196 eurolt 67 sendilt kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on hageja iga-aastaselt alates 2014. a-st ostnud Kreeka tootjalt EP’lt

(tootja) hulgi oliiviõli ja tarninud seda Eesti tarbijatele. Oliiviõli transpordi Eestisse on hageja

alati tellinud kostjalt. 2017. a kevadel ostis kostja Kreekast 5000 liitrit kõrgekvaliteedilist extra

virgin oliiviõli, mille kvaliteet oli kontrollitud Kreeka ametlikus laboris. Oliiviõli ostuhind oli

23 500 eurot. 6. märtsil 2017 pöördus hageja kostja poole, et tellida oliiviõli transport Kreekast

Kreetalt Heraklionist Eestisse. Pooled leppisid kokku transporditeenuse tingimustes.

Veoteenuse hinnaks oli 1860 eurot, koos käibemaksuga 2232 eurot, vedaja pidi oliiviõli võtma

peale tootja juurest. Kostja korraldatud vedaja võttis kauba tootja juurest peale 25. aprillil 2017.

Vahepeatuskohas Thessalonikis 28. aprillil 2017 vormistatud CMR-il (kauba saatelehel)

tähistati kaup kui oliiviõli. Kostja andis hagejale kokkulepitud sihtkohas üle viis euroalust

õlikanistritega. Kostja esitas 12. mail 2017 hagejale transpordiarve, mille viimane ka tasus.

Hagejale hakkasid peatselt pärast esimeste õlikanistrite müüki Eestis laekuma klientidelt

küsimused ja pretensioonid, kuna õli oli tavapärasest erinev ega meenutanud oliiviõli. Hageja

pöördus Terviseameti kesklabori poole, et lasta analüüsida õli keemilist koostist. Terviseameti

analüüsi tulemused välistavad, et tegemist võiks olla oliiviõliga. Õli keemilise koostise põhjal

võib olla tegemist sojaõliga. Hageja pöördus seejärel viivitamatult tootja poole ja edastas talle

ka fotod õlikanistritest. Tootja tuvastas, et plekist õlikanistritel olid korgi läheduses väikesed

täkked, mis viitasid sellele, et keegi oli transpordi käigus eemaldanud kanistritelt korgid,

plastkorke ennast vigastamata, ja hiljem kanistrid uuesti sulgenud. Oliiviõli tootja esitas seoses

juhtunuga 4. augustil 2017 Heraklioni kriminaalkohtu prokurörile kuriteoteate.

Hageja on olnud sunnitud võtma rahulolematutelt klientidelt tagasi neile oliiviõli nime all

müüdud teadmata päritolu taimeõli ja on kandnud seetõttu märkimisväärset kahju. Oliiviõli

ostuhind kokku oli 23 500 eurot. Lisaks on hageja kandnud kulusid õli keemilise koostise

analüüsimisele Terviseameti kesklaboris kokku 91 eurot 67 senti. Samuti on hagejal tekkinud

kulud kohtueelsele õigusabile 1105 eurot (õigusabi on osutatud 8,5 tunni ulatuses). Hageja

nõuab ka põhjendamatult makstud veotasu 2232 eurot. Kostja on keeldunud kahju hüvitamisest.

KOSTJA VASTUVÄITED

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja (vedaja) võttis Kreetalt peale kokkulepitud koguse kanistritesse villitud toiduõli ja andis

samad kanistrid sama koguse õliga saajale (hageja) sihtpunktis Harjumaal üle. Kanistrid, sh

nende korgid olid üleandmise hetkel vigastamata. Veos ei olnud seega kaotsi läinud (varastatud)

ega ka mitte kahjustatud. Sellega oli kostja toiduõli veo kokkulepitud viisil teostanud. Hageja

ei ole esitanud tõendeid, et toiduõli väidetav ümbervahetamine toimus vedamise kestel. Kui

hageja sai tellitust teistsuguste omadustega toiduõli, siis kõige tõenäolisem põhjus võib kostja

arvates olla selles, et õli pakendaja villis algselt kohe kanistritesse vale õli. See võis juhtuda

villija ekslikust või pahatahtlikust käitumisest tingituna. Veo kestel oleks viie tonni toiduõli

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

4(12)

ümbervahetamine väga keeruline, riskantne, aja- ja ressursimahukas ettevõtmine, mis ei oleks

võimalikele kurjategijatele kasumlik ega otstarbekas. Tootja poolt esitatud kuriteoteates tootja

möönab, et peab hagejale tekkinud kahju ise kompenseerima. See näitab, et tootja ei pea õli

ümbervahetamist veo ajal usutavaks. Vastasel korral puuduks tootjal igasugune vajadus

tugineda enda vastutusele. Välistatud ei ole ka võimalus, et hageja sai tootjalt kokkulepitud

kvaliteediga oliiviõli, kuid lõpptarbijatele müüs edasi mingit teist õli.

Kaup anti hagejale üle 9. mail 2017, esimene teade kauba puuduse kohta esitati kostjale aga

alles 9. juulil 2017 ehk täpselt kaks kuud pärast üleandmist, mis on selgelt ebamõistlik tähtaeg.

Hoolas ettevõtja, kes tegeleb pealegi toiduainete müügiga, oleks koheselt pidanud saabunud

kaubapartii kvaliteeti kontrollima ja niiviisi oleks jõutud kostjat ka ettenähtud tähtaja jooksul

teavitada. Pikk n-ö avastusaeg annab tunnistust ka sellest, et väidetav asendustoode oli küllaltki

kvaliteetne toiduõli, mida võis segi ajada ka esmapressitud oliiviõliga. Oliiviõli asemel saadud

toiduõli oli eelduslikult otstarbekohaselt kasutatav ja seega hageja poolt turustatav. Hageja ei

ole nõude esitamisel väidetava asenduskauba väärtust üldse arvestanud. Põhinõude esitamisel

oleks tulnud igal juhul summast maha arvestada nn asendusõli müügist saadav arvestuslik tulu.

Kui isegi eeldada, et oliiviõli tõepoolest vahetati veo kestel kellegi poolt odavama toiduõli

vastu, siis vabaneks kostja vastutusest 19. mail 1956 Genfis koostatud kaupade rahvusvahelise

autoveo lepingu konventsiooni (CMR) art 17 p 2 alusel, sest taoline ettearvamatu ja osav vargus

oleks käsitatav asjaoluna, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud

vältida. Kostjale ei saanud olla ettenähtav, et professionaalsed transpordiettevõtted teevad

koostööd kurjategijatega, kes asendavad veo ajal õlikanistrite sisu.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 4. detsembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja veose kaotsiminekust tekitatud kahju 23 500 eurot, veotasu

2232 eurot ja muu varalise kahju 1105 eurot, kokku 26 837 eurot. Kohus jättis rahuldamata

hageja nõude 91 euro 67 sendi väljamõistmiseks. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks

välja 14. novembri 2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 412 eurot 5 senti ja alates 15.

novembrist 2017 seissenõutavaks muutuva viivise 5% 23 500 eurolt kuni nõude täitmiseni.

Maakohus mõistis kostjalt välja ka 14. novembri 2017 seisuga sissenõutavaks muutnud viivise

39 eurot 14 senti ja viivise alates 15. novembrist 2017 määras 5% 2232 eurolt kuni nõude

täitmiseni ning viivise alates 14. novembrist 2017 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras 1105 eurolt kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus 99,66% ulatuses

kostja kanda ja 0,34% ulatuses hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudus pooltel vaidlus selles, et 5000 liitrit õli, s.o 1000

kanistrit viiel euroalusel, jõudis sihtkohta. Hageja tasus kostjale 12. mail 2017 arve nr 2701369

alusel 2232 eurot. Terviseameti kesklabori protokollist nr KL2017/T19610K-1 ning hageja ja

Terviseameti kirjavahetusest nähtuvalt ei ole tegemist oliiviõliga ning tegemist võib olla

sojaõliga.

Kohus leidis, et poolte vahel oli sõlmitud kaubaveoleping VÕS § 774 lg 1 tähenduses. Kohus

nõustus hagejaga, et viimane tegutses pooltevahelises õigussuhtes nii saatjana kui ka saajana,

kuna hageja tellis kostjalt kogu transpordi alates Heraklionist kuni Harjumaal asuva Reie külani.

Kohus leidis, et tegemist on rahvusvahelise autokaubaveoga ja poolte lepingule kohaldub CMR

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

5(12)

konventsioon, sest kauba vastuvõtmise ja üleandmise kohad asuvad eri riikides. Saaja (veose

tellija) kahjunõuet vedaja vastu CMR otseselt ei reguleeri, kuid see tuleneb CMR-i üldisest

mõttest. CMR artikli 17 p 1 kohaselt vedaja vastutab kauba täieliku või osalise kaotsimineku

või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba

kohaletoimetamisega mistahes viivitamise eest. Küsimustes, mida CMR ei reguleeri kõiki,

tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust.

Kohus leidis, et praegusel juhul oli tegu veose kaotsiminekuga, kuna Heraklionist teele läinud

oliiviõli ei jõudnud hagejani, vaid hagejani jõudis teine õli. Hageja pidi kohtu hinnangul

tõendama, et veos anti vedajale üle kahjustamata seisundis ning kahju tekkimise põhjustanud

asjaolu leidis aset enne veose üleandmist. Nõude esitajat aitab VÕS § 776 lg-s 2 sätestatud

eeldus: eeldatakse, et veos ja selle pakend olid vedaja poolt vastuvõtmisel väliselt heas

seisukorras ning et veoseühikute arv, nende tähistus ja numbrid vastavad veokirjas märgitud

andmetele. Vastupidist peab tõendama vedaja.

Kohus leidis, et hageja on tõendanud, et veos (extra virgin oliiviõli) anti kostjale üle

kahjustamata seisundis ning kahju tekkimise põhjustanud asjaolu leidis aset enne veose

üleandmist. Kohtule esitatud kauba saatelehelt nähtub, et 25. aprillil 2017 võeti vedamiseks

tootja tehasest peale kaup ja 28. aprillil 2017 jõudis Thessalonikisse viis euroalust oliiviõli.

Oliiviõli kvaliteet oli kontrollitud Kreeka laboris ning kohtule esitatud 5. aprilli 2017 protokolli

kohaselt oli tegemist ekstra neitsioliiviõliga. Kohus leidis, et tootja esitatud kuriteoteatega oli

tõendatud, et tootja pakendas ise enda toodetud oliiviõli, andis vedamiseks üle kanistrid

oliiviõliga ning kontrollis õli enne teel saatmist. Kohtule esitatud Kreeka meedia uudistest

nähtus, et sarnaseid õli ümberpumpamise juhtumeid oli olnud veel. Tootja kuriteoteatest

nähtuvalt avastas tootja piltide alusel kanistritel terava vahendi kasutamisest tekkivaid märgid,

mida seal ei olnud hetkel, kui kaup läks tootja valdusest üle vedajale. Kauba saatelehega oli

tõendatud, et vedaja võttis kauba peale 25. aprillil 2017 Heraklionist ja kaup jõudis

Thessalonikisse 28. aprillil 2017 ehk kolm päeva hiljem. Hageja poolt kohtule esitatud

kaardirakenduse Google Maps teabe kohaselt võtab autosõit Heraklionist Thessalonikisse koos

praamisõiduga aega umbes 15 tundi. Hageja leidis, et isegi kui arvestada, et praamile pääsemist

tuleb ehk oodata ja juht teeb teel peatusi, ei saaks teekond ilmselt võtta eriti üle 20 tunni. Kohus

leidis, et kolmepäevane teekond on liiga pikk aeg. Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud, kus

ja miks viibis kaup ülejäänud kaks päeva.

Kohus tuvastas paikvaatlusel, et paljud õlikanistrid on kahjustatud ning nende korke on

eemaldatud. Kohus tuvastas ka paikvaatlusel, et vaidlusalune õli ja kahjustamata korgiga teise

aastakäigu õli erinesid oluliselt nii lõhnalt kui värvuselt. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et

hageja ei pidanud kauba vastuvõtmisel avastama, et õige, extra virgin oliiviõli oli asendatud

teadmata päritoluga seemneõliga. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et õlikanistrid olid

euroalustel kaetud tumeda kartongiga, mis oli omakorda kaetud kilega ja mingeid väliseid

puudusi kaubal ei esinenud. Õlide erinevat rasvhappelist koostist pole võimalik kauba

ülevaatamise käigus avastada. Kahjustamata pakendi puhul võib enamasti eeldada, et ka kaup

pole kahjustatud. Kohus nõustus hagejaga, et kuna kile ja kartong, millesse kanistrid olid

pakendatud, olid terved, ei pidanud hageja veose ülevaatamise kohustuse raames eemaldama

tuhande õlikanistri ümbert kilet ja kartongi, vaatlema kanistreid ühekaupa, neid avama, sisu

maitsma ega tellima sisu rasvhappelise koostise analüüse.

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

6(12)

Kohus leidis, et kostja ei vabane vastutusest CMR art 17 p 2 alusel. Kohus märkis, et tegi

kostjale 13. juuni 2018 korraldaval eelistungil ettepaneku täiendavalt tõendada, et kostja osutas

vedamisel kõrgendatud hoolt. Kostja ei ole lisatõendeid kohtule esitanud.

Kohus leidis eeltoodu põhjal, et kostja peab vedajana hüvitama hagejale kahju, mis tuleneb

veose kaotsiminekust. Hageja kahjunõudest ei saanud kohtu hinnangul maha arvata extra virgin

oliiviõli asemel kanistritesse villitud madalakvaliteedilise teadmata päritolu õli hinda. Hageja

ei saa teadmata päritoluga madalakvaliteedilisest seemneõlist kasu, mida oleks võimalik

kahjuhüvitisest maha arvata. Seega kuulus hageja nõue 23 500 eurot VÕS § 794 lg 1 alusel

täielikult rahuldamisele.

Maakohus leidis, et VÕS § 796 lg 1 ja § 794 alusel peab kostja lisaks VÕS kohaselt maksmisele

kuuluvale hüvitisele hüvitama ka juba makstud veotasu 2232 eurot. Juhul kui veos on

kahjustatud või kadunud, ei ole vedaja oma põhikohustust täitnud. Saatja või saaja ei ole saanud

veolepingust oodatavat kasu, mistõttu ei pea ta täitma omapoolset veotasu ja muude kulude

maksmise kohustust. Seega tuleb hageja nõue rahuldada ja hüvitada hagejale juba makstud

veotasu.

CMR art 27 p 1 järgi võib nõude esitaja nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivise tasumist.

Viivis (5% aastas) arvutatakse vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast või kui sellist nõuet ei

esitatud, siis hagi esitamise päevast. Kostja viivise summadele ega perioodile sisulisi

vastuväiteid esitanud ei olnud. Tulenevalt asjaolust, et kohus rahuldas hageja nõuded veose

kaotsiminekust tingitud kahju 23 500 euro ja veotasu 2232 euro osas, kuulus rahuldamisele ka

nõuded sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks (412 eurot 5 senti ja 39 eurot 14 senti).

Samuti rahuldas maakohus TsMS §-le 367 tuginedes nõude viivise väljamõistmiseks alates 15.

novembrist 2017 kuni nõude täitmiseni.

Maakohus pidas põhjendatuks ka nõuet kahjuhüvitise saamiseks seoses kantud õigusteenuse

kuludega 1105 eurot (käibemaksuta). Kohtupraktika järgi on kohtueelsed õigusabikulud VÕS

§ 128 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad. Maakohus märkis, et kostja

ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hageja kahjunõude suurusele, seega kostja nõustub

nimetatud kohtueelsete toimingutega. Kostja on üksnes öelnud, et kuna hageja põhinõue

rahuldamisele ei kuulu, siis ei kuulu hüvitamisele ka kaasnevate kulude hüvitamise nõue. Kuna

kohus eelnevalt leidis, et hageja põhinõue on põhjendatud, siis peab kohus põhjendatuks ka

hageja õigusabikulude nõuet. Maakohtu hinnangul tuli mõista kostjalt välja ka viivis nimetatud

õigusabikuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Õlide analüüsi kulusid (91 eurot 67 senti) ei saanud maakohtu hinnangul hagiga nõuda.

Maakohus leidis, et tegu on arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamise kuluga, mida ei saa

TsMS § 138 lg-st 1, § 143 p-st 2 ja § 174 lg-st 11 tulenevalt nõuda hagiga, vaid nõue tuleb

esitada menetluskulude kindlaksmääramisel. Maakohus viitas ka Riigikohtu otsusele

tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15 (p-le 47).

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

4. Maakohtu otsuse peale on kostja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

7(12)

Apellatsioonkaebuse põhjendustes tugineb kostja kokkuvõtlikult järgmistele väidetele.

4.1.

Otsus on kostja peamiste vastuväidete osas põhjendamata. Sellega on maakohus

rikkunud oluliselt TsMS § 436 lg 1 ja 442 lg 8 nõudeid. Kohus oleks pidanud otsuses

vastama kostja põhiargumentidele ja selgitama, miks nendega ei arvestata. Kostja

vastuväidetele on maakohus vastanud otsuse p-s 18 ja seal leiab kajastust ainult

vastutusest vabanemise küsimus CMR art 17 p 2 alusel. Ka selles osas on kohtu

põhjendused ebapiisavad ja lähevad mööda vaidluse sisust.

4.2.

Kohus tegi kostjale tõepoolest ettepaneku tõendada täiendavalt kõrgendatud

hoolsuse järgimist, kuid ei hageja ega maakohus ei ole osanud selgitada, milles selline

eriline pingutus võinuks seisneda ja kuidas seda oleks võimalik tõendada. Kostja

selgitas istungitel kohtule, miks täiendavate tõendite esitamine ei ole võimalik. Küsimus

oli selles, et käesoleval juhul ei olnud võimalik välja mõelda ühtegi mõistlikku

(majanduslikult põhjendatud) lisasammu, mis oleks väidetava kauba ümbervahetamise

veo kestel suutnud ära hoida. Ainus reaalse tulemuse tagamise abinõu oleks ehk olnud

kaubale saatja (valvuri) kaasapanek, kes oleks kogu teekonna vältel kauba juures

viibinud. Sellisel viisil suhteliselt odava veose turvamine on aga veoäris tavapäratu.

Hageja ei avaldanud ka soovi valvuri kaasamiseks. Kohus oleks pidanud juba

eelmenetluses selgitama, milliseid lisameetmeid kostja oleks saanud ja võinud kasutada

ning millistele tõenditele sealjuures on võimalik tugineda. Kostjale jäi (ja jääb siiani)

arusaamatuks, milliste konkreetsete hoolsusmeetmete kasutamata jätmist talle ette

heidetakse. Seetõttu ei olnud kostjal võimalik esitada ka täiendavaid tõendeid, mida

kohus soovis.

4.3.

Kostja VÕS § 801 lg-le 2 tugineva vastuväite kohta puuduvad otsuses üldse

igasugused põhjendused. Teade kauba puuduse kohta esitati kostjale alles kaks kuud

pärast kauba üleandmist, mistõttu kehtis eeldus, et veos on üle antud lepingus ettenähtud

seisundis. Pooled selle eelduse kehtivuse üle ka ei vaielnud. Seetõttu pidi hageja

tõendama, et talle anti üle vedamiseks antud kaubast teistsugune kaup ehk teisisõnu

kaup oli veo kestel ümber vahetatud. Kostja hinnangul hageja seda tõendada ei suutnud.

4.4.

Kostja ei nõustu maakohtuga, et hageja on tõendanud õige kauba kostjale

üleandmise tootja poolt ning ümbervahetatud kauba üleandmise kostja poolt hagejale.

Ühtegi konkreetset tõendit nende asjaolude kohta tegelikult ei esitatud ja kanistritesse

võis olla tootja poolt villitud mistahes õli. Samuti võis hageja vahetada õli ise pärast

kauba saamist. Kehtima jääb seega seadusest tulenev eeldus, et hagejale anti üle õige ja

rikkumata kaup.

Kui tootja käitus pahas usus (või ka ekslikult), siis oli tal lihtne märkida saatelehele vale õli

asemel oliiviõli (tavapäraselt kauba üleandmisel proove ei võeta, lisaks oli tegu tuttava ja

usaldava ostjaga), viia hiljem laboratooriumisse õige oliiviõli proov, teha kuriteoteade jne.

Niisamuti võis pahauskselt käituda hageja ja õli pärast vastuvõtmist ümber vahetada. Kohtu

poolt läbi viidud vaatlusel ilmnes (nii on ka otsuses tuvastatud), et õige õli ja nn asendusõli lõhn

ja värvus erinevad märgatavalt. Jääb ebausutavaks, et hagejal võttis koguni kaks kuud aega

selleks, et erinevust märgata.

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

8(12)

4.5.

Vaatlusel oli hagejal ette näidata ainult ühe kaubaaluse täis kanistreid (200 tk,

kokku mahuga 1000 liitrit), samas kui kostja poolt anti hagejale üle viis alusetäit (kokku

mahuga 5000 liitrit). Sellest järeldub, et vaatluse alusel sai kohus järeldusi teha parimal

juhul vaid 1/5 vaidlusaluse kaubakoguse osas, mitte aga terve saadetise osas. Ülejäänud

osa saadetisest võib olla hageja poolt õige kaubana edasi müüdud ja ta ei ole kahju

kandnud.

4.6.

Kostja ei nõustu kohtu põhjendusega, et oliiviõli asemel saadud toiduõli hinda

ei saa kahjusummast maha arvata. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et vaatlusel

puudu olnud nn asendusõli oleks hävitatud. Järelikult võib eeldada, et see on kas mingil

otstarbel ära kasutatud või turustatud. Ka vaatlusel uuritud õli on eelduslikult mingil

kasulikul otstarbel tarbitav ja turustatav. Asjas puuduvad igasugused kontrollitavad

andmed (tõendid) selle kohta, et kaup oleks väärtusetu. Hageja paljasõnaline selgitus,

et ta müüb ainult kindla tootja oliiviõli, ei ole siin asjakohane. Põhinõudest oleks tulnud

igal juhul maha arvestada nn asendusõli müügist saadav arvestuslik tulu.

4.7.

Hageja kohtueelsed õigusabikulud olid tõendamata ja seepärast ei oleks kohus

tohtinud neid välja mõista. Kostja oli hagile vastu vaielnud tervikuna, st ka

õigusabikulude hüvitamise nõudele. Kostja ei ole omaks võtnud, et hageja on vastavad

kulutused kandnud või kohustatud neid kandma.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb muuta (sh täiendada)

maakohtu otsuse põhjendusi. Otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täpsustades

lahendi täidetavuse huvides resolutsiooni punkte 4 ja 5. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

Lähtudes analoogia korras TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus selguse huvides kehtiva

resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

7. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata.

Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Kostja on

vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi osaliselt

rahuldas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja veose kaotsiminekust tekitatud kahju

23 500 eurot, veotasu 2232 eurot, muu varalise kahju 1105 eurot ja viivise ning jaotas

menetluskulud.

8. Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendustes (p-s 14) õigesti märkinud, et tegemist on

rahvusvahelise autokaubaveoga ja poolte lepingule kohaldub CMR, sest kauba

vastuvõtmise ja üleandmise kohad asuvad eri riikides. Siseriikliku õigust (praegusel

juhul Eesti õigust) saab veolepingule kohaldada osas, mida CMR ei reguleeri. Samas on

kohus vastuolus märgituga tuginenud otsuse p-des 15, 16, 19 ja 20 vedaja vastutuse

analüüsimisel ning hageja nõuete lahendamisel eelkõige võlaõigusseaduse sätetele. See

ei ole kokkuvõttes viinud maakohut siiski ebaõigete lõppjäreldusteni, sest maakohtu

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

9(12)

viidatud võlaõigusseaduse sätetes on vedaja vastutus reguleeritud sarnaselt CMR-iga.

Maakohtu otsuse põhjendustes sisalduvad viited VÕS § 792 lg-le 1, § 776 lg-le 2, § 794

lg-le 1 ja § 796 lg-le 1 tuleb asendada vastavalt viidetega CMR art 17 p-le 1, art 9 p-le

2, art 23 p-le 1 ja art 23 p-le 4. Samuti tuleb maakohtu otsuse p-s 16 esitatud

põhjenduskäigule lisada, et CMR art 9 p 1 järgi saatedokument on veolepingu

tingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima facie.

9. Kostja on apellatsioonkaebuses märkinud, et hageja kohtueelsed õigusabikulud olid

tõendamata ja seepärast ei oleks maakohus tohtinud neid välja mõista. Kostja leiab, et

on hagile vastu vaielnud tervikuna ning ta ei ole menetluses omaks võtnud, et hageja on

vastavad kulutused kandnud või kohustatud neid kandma. Kolleegium peab kostja

nimetatud väiteid iseenesest põhjendatuks. Asja materjalidest ei nähtu kostja

omaksvõttu hagi aluseks olevate nimetatud asjaolude suhtes (TsMS § 231 lg 2).

9.1.

Samas on hageja apellatsioonkaebusele esitatud vastusele lisanud õigusabikulu

tekkimist tõendavad NJORD Advokaadibüroo OÜ arved (tl-d 113–115) ning palunud

need vastu võtta, kui ringkonnakohus leiab, et hageja väited kohtueelse õigusabikulu

tekkimise kohta vajasid tõendamist. Ringkonnakohus on otsustanud need hageja

esitatud tõendid 21. mai 2019 istungil vastu võtta. Kolleegium leiab, et maakohus rikkus

menetlusõiguse normi, jättes eelmenetluse ülesanded osaliselt täitmata. TsMS § 392 lg

1 p-st 3 tulenevalt peab kohus eelmenetluses mh välja selgitama menetlusosaliste

faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Maakohus on jätnud

täpsustamata hageja kohtueelseid õigusabikulusid puudutava kostja vastuväited.

Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik see viga apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Eelmärgitust lähtudes on põhjendatud hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud

tõendid TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel vastu võtta ning nendega apellatsioonkaebuse

lahendamisel arvestada.

9.2.

Kolleegium leiab, et NJORD Advokaadibüroo OÜ arved tõendavad hageja

väidetud õigusabikulude summas 1105 eurot tekkimist. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et selline kulu on VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel kahjuna hüvitatav.

Kolleegium märgib, et CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja

siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 13). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008 määruse

(EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus)

artikli 3 järgi kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises on pooled kokku

leppinud. Kui pooled ei ole valinud lepingule kohaldatavat õigust, kohaldatakse Rooma I

määruse art 5 lg 1 järgi kaubaveolepingu suhtes selle riigi õigust, kus on vedaja harilik

viibimiskoht, tingimusel et veose vedamiseks vastuvõtmise või veose saajale üleandmise koht

või kaubasaatja harilik viibimiskoht on samuti kõnealuses riigis. Kui need tingimused ei ole

täidetud, kohaldatakse selle riigi õigust, kus asub poolte kokkulepitud veose saajale üleandmise

koht. Juriidiliste isiku hariliku viibimiskohana tuleb käsitleda isiku peakontori asukohta

(Rooma I määruse art 19 lg 1).

Käesolevas asjas ei ole pooled veolepingule kohaldatavas siseriiklikus õiguses kokku leppinud.

Kostja kui vedaja harilikuks viibimiskohaks tuleb lugeda Eestit (Rooma I määruse art 19 lg 1)

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

10(12)

ning poolte kokkulepitud veose saajale üleandmine koht oli samuti Eesti. Seetõttu tuleb Rooma

I määruse art 5 lg 1 alusel kohaldada asjas Eesti siseriiklikku õigust niivõrd, kuivõrd CMR ei

reguleeri veolepingut teisiti.

9.3.

Samuti märgib kolleegium, et kahjuna võivad hüvitamisele kuuluda ka tulevikus

tekkivad mõistlikud kulud. Teisiti öeldes ei pea kulutuste hüvitamise nõudmiseks

kulutused olema tingimata juba kantud, vaid need võivad VÕS § 128 lg 3 järgi tekkida

ka tulevikus (vt nt Riigikohtu 19. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p

19).

Muid

kostja

vastuväiteid

hageja

kõnealustele

õigusabikuludele

apellatsioonkaebuse põhjendustest ei nähtu.

10. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea TsMS § 654

lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Kolleegium vastab järgnevalt

ülalkäsitlemata apellatsioonkaebuse väidetele.

10.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse

kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses menetlusnormide

rikkumisi, sh tõendite hindamist puudutavaid rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse

tühistamiseks.

10.2. CMR-i kohaselt vastutab vedaja kauba kahjustamise eest sõltumata oma süüst.

CMR artikli 17 punkti 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku

või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti

kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. Sama artikli punkti 2 järgi võib

vedaja

vastutusest

vabaneda,

kui

kauba

kaotsiminek,

vigastamine

või

kohaletoimetamisega viivitamine toimus nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse

tõttu; nõude esitaja poolt antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja

ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja

ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Selle tõendamine, et kauba

kaotsiminek, vigastamine ja kohaletoimetamisega viivitamine oli esile kutsutud artikli

17 punktis 2 toodud mõne asjaolu tõttu, lasub CMR artikli 18 punkti 1 kohaselt vedajal.

Eelmärgitut arvestades pidi kostja välja tooma ja tõendama asjaolud, mis andsid tema hinnangul

aluse vedaja vastutuse välistamiseks CMR artikli 17 punkti 2 kohaldamiseks. Hagimenetlus on

põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, §

230 lg 1). Kostja pidi ise otsustama, milliste asjaoludele ta oma vastuväidetes tugineb ning

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul täiesti

põhjendamatud kostja etteheited, nagu oleks maakohus pidanud kostjale selgitama, kuidas

tulnuks kostjal tõendada enda väidetud kõrgendatud hoolsuse järgimist või milliste konkreetsete

hoolsusmeetmete kasutamata jätmist kostjale ette heidetakse.

Ringkonnakohus rõhutab et kostja on esitanud menetluses kauba (oliiviõli) kaotsimineku kohta

üksnes erinevaid oletusi, selgitamata kohtule kauba kaotsimineku tegelikke asjaolusid. Selliste

kostja vastuväidete osas oli maakohtul ka sisuliselt keeruline seisukohta võtta ning midagi

täiendavalt kostjale selgitada, sh CMR artikli 17 punkti 2 kohaldamise aspektist.

Professionaalsete vedajate (tegelike vedajate) kasutamist lepingu täitmisel ei saa iseenesest

pidada kõrgendatud hoolsuse järgmiseks. Rahvusvahelise kaubaveo puhul võib pigem pidada

tavapäraseks, et veo teostamine tellitakse professionaalsetelt vedajatelt.

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

11(12)

10.3. Kostja heidab maakohtule ette, et vaidlustatud otsuses puuduvad põhjendused

kostja VÕS § 801 lg-le 2 tugineva vastuväite kohta. Ringkonnakohus märgib esmalt, et

kuivõrd VÕS kuulub käesolevas asjas kohaldamisele üksnes niivõrd, kuivõrd CMR ei

reguleeri veolepingut teisiti, puudutavad kostja kõnealused vastuväited sisuliselt CMR

artikli 30 punkti 1 kohaldamist. Samuti leiab kolleegium, et maakohus ei pidanud kostja

kõnealust väidet otsuses eraldi käsitlema, sest TsMS § 436 lg-st 7 ja 438 lg-st 1

tulenevalt otsustab kohus ise õiguse kohaldamise üle ning TsMS § 442 lg 8 kohustub

maakohut põhjendama üksnes poole faktiliste väidetega mittenõustumist.

Kuivõrd hageja praegusel juhul ei teatanud kauba kaotsiminekust seitsme päeva jooksul veose

üleandmisest, siis tuli nii CMR art 30 p 1 kui ka VÕS § 801 lg 2 järgi kuni vastupidise

tõendamiseni eeldada, et veos anti üle lepingus ettenähtud seisundis. Samas nõustub kolleegium

maakohtuga, et hageja on praegusel juhul vastupidist tõendanud. Asjaolu, et kostja ei andnud

hagejale üle oliiviõli, tõendavad mh Tervisekaitse kesklabori protokoll (tl 13), koos seda

puudutava kesklabori ja hageja vahel peetud e-kirjavahetusega (tl-d 13 pöördel–15 pöördel),

samuti maakohtu korraldatud vaatluse protokoll (tl-d 84–88). Kostja ei ole esitanud tõendeid,

millest võiks järeldada vastupidist.

10.4. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja on tõendanud õige kauba kostjale

üleandmise tootja poolt. CMR artikli 9 punkti 1 järgi on saatedokument veolepingu

sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima facie.

Sama artikli punktist 2 tuleneb, et kui saatedokument ei sisalda vedaja erimärkusi,

eeldatakse vastupidise tõendamiseni, et kaup ja selle pakend olid vedaja poolt

vastuvõtmise hetkel väliselt nõutavas seisundis ja et kaubapakkide arv, samuti nende

markeering ja numeratsioon vastavad saatedokumendis märgitule. Seega tõendab

hageja poolt esitatud kauba saateleht (tl 44; tõlge tl 11 pöördel), et kostjale oli

vedamiseks üle antud oliiviõli (extra virgin oliiviõli). Kostja ei ole tõendanud

vastupidist ning viidatud saatedokument vedaja erimärkusi ei sisalda.

Kostja väited, et kanistritesse võis tootja poolt olla villitud mistahes õli või et õli võis vahetada

ka hageja ise pärast kauba saamist, on asja materjalide põhjal üksnes oletuslikud. Väiteid hageja

või tootja võimaliku pahauskse käitumise kohta ei ole kostja ringkonnakohtu hinnangul samuti

tõendanud. Hageja ega tootja pahausksust suhetes kostjaga ei saa eeldada.

10.5. Iseenesest õige on kostja seisukoht, et hageja nõudest tuleks maha arvestada nn

asendusõli (st tegelikult kostja poolt hagejale üle antud õli) müügist saadav arvestuslik

tulu. VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatut arvestades tuleb kahjuhüvitisest maha arvata

igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, v.a juhul, kui kasu

mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.

Samas on hageja käesolevas asjas olnud seisukohal, et nn asendusõli müügist (kui seda

hüpoteetiliselt teha) puuduks võimalus kasu saada. Sellises olukorras oleks pidanud kostja

TsMS § 230 lg-st 1 lähtudes kolleegiumi hinnangul tõendama oma väiteid kasu saamise

võimaluste ja kasu eeldatava suuruse üle. Kostja ei ole nimetatu kohta tõendeid esitanud. Asja

materjalidest ei selgu isegi see, milline on taolise õli turuhind (tsiviilseadustiku üldosa seadus

§ 65). Seega on kostja VÕS § 127 lõiget 5 puudutav vastuväide tõendamata. Ringkonnakohus

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

12(12)

lisab, et VÕS § 127 lg-te 1 ja 5 kohaldamise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, millistes kogustes

õli on hageja käes tegelikult säilinud.

10.6. Apellatsioonkaebuses on hageja tuginenud mh sellele, et asjas läbi viidud

vaatluse põhjal sai kohus järeldusi teha parimal juhul vaid 1/5 vaidlusaluse kaubakoguse

osas (mitte aga terve saadetise osas), kuna hagejal oli ette näidata ainult ühe kaubaaluse

jagu kanistreid (200 tk, kokku mahuga 1000 liitrit). Asja materjalidest nähtuvalt kostja

sellele vastuväitele maakohtu menetluses tuginenud ei ole. Ka vaatluse protokolli põhjal

ei juhtinud kostja esindaja vaatluse käigus tähelepanu sellele, kaubakogus on

tutvumiseks esitatud vaid osaliselt, samuti ei ole kostja taotlenud, et kohus tutvuks

ülejäänud kaubakogusega. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud nende

väidete esmakordset esitamist alles apellatsioonimenetluses. Eelmärgitut arvestades

ringkonnakohus nende väidetega apellatsioonkaebuse lahendamisel ei arvesta (TsMS §

652 lg 1).

11. Nagu eelnevalt märgitud, tuleb lahendi täidetavuse huvides täpsustada maakohtu otsuse

resolutsiooni. Otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu

otsuse tekstita (TsMS § 442 lg 5). Maakohus on otsuse resolutsiooni p-des 4 ja 5

märkinud alates 15. novembrist 2017 sissenõutavaks muutuva viivise määraks "5%".

Maakohtu otsuse p-s 27 esitatud põhjendustest nähtuvalt on maakohus silmas pidanud

CMR art 27 p 1 järgset viivisemäära 5% aastas. Vastavalt tuleb see kajastada ka lahendi

resolutsioonis.

Menetluskulude jaotus

12. Kuivõrd apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

13. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanus maakohus pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

14. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Ele Liiv

Iko Nõmm