3-18-608/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2019, Tartu

Haldusasja number

3-18-608

Haldusasi

Vjatšeslav Koguti kaebus Viru Vangla vastu veebruaris,

märtsis ja aprillis 2018 toimuma pidanud pikaajaliste

kokkusaamiste

taotluste

rahuldamata

jätmise

õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22. veebruari 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vjatšeslav Koguti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Vjatšeslav Kogut

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Vjatšeslav Koguti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu halduskohtu

22. veebruari 2019. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. juuli 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vjatšeslav Kogut esitas Viru Vanglale 17. detsembril 2017 ning 1. jaanuaril ja 5. märtsil 2018

taotlused pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks elukaaslase ja tütrega vastavalt 2018. aasta

veebruaris, märtsis ja aprillis.

Viru Vangla jättis taotlused rahuldamata 22. jaanuari ning 1. ja 29. märtsi vastustega.

2. V. Kogut esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse pikaajaliste kokkusaamiste

keelamise õigusvastasuse tuvastamiseks.

Viimast korda oli kaebajal pikaajaline kokkusaamine 21. novembril 2017. Kaebajat hoitakse alates

4. detsembrist 2017 lukustatava kambri tingimustes ja kartseris. Ametnikud maksavad kaebajale

kätte, kuna ta esitab nende peale kaebusi. Vangla saab perekonnaõiguse huvides alati kartseri

peatada. Kinnipeetavaid, kes viibivad distsiplinaarmeetmena üksikvangistuses, ei tohi jätta ilma

kontaktidest oma peredega. Karistus ei pea mõjutama vanglaväliseid kontakte ja seda ei tohi

kasutada täiendava karistusena, et mõjutada kinnipeetava käitumist.

Veebruaris ja märtsis soovitud kokkusaamiste taotlemise ajal ei olnud kaebaja kartseris. Tartu

Halduskohus lubas kohtuasjas 3-17-2118 kaebajale pikaajalise kokkusaamise kartseri ajal.

Aprillis soovitud kokkusaamise osas ei teadnud kaebaja algselt kuupäevi panna. Vanglaametnik

Margo Lehis lubas helistada kaebaja abikaasale ja täpsustada kuupäevad, kuid abikaasa ei osanud

kohe kuupäevi öelda. M. Lehis palus teatada kuupäevad hiljemalt 20. märtsiks 2018. 17. märtsil

2018 ütles abikaasa kaebajale, et teatab kuupäevad 19. märtsil. Sel päeval ei võimaldatud kaebajale

telefonikõnet abikaasale. 21. märtsil 2018 ütles M. Lehis, et kokkusaamist ei tule.

Kaebaja palus kontrollida, kas vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 3, vangla sisekorraeeskirja

(VSKE) § 45 lg 1 ja Viru Vangla kodukorra punkt 13.2.2 on kooskõlas Eesti Vabariigi

põhiseadusega (PS).

3. Vastuses kaebusele vaidles Viru Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vanglal puudus õigusnormist tulenev kohustus vaidlusalusel perioodil pikaajalise kokkusaamise

lubamiseks. VangS § 25 lg 3 selgesõnalisest regulatsioonist tulenevalt ei ole pikaajaline

kokkusaamine lubatud kinnipeetavale, kes kannab kartserikaristust. Piirang on sobiv, vajalik ja

proportsionaalne. PS § 26 sätestatud õigust on riigil võimalik piirata, iga piirang ei tähenda

rikkumist. Vangistuse kandmisel on isiku õigus elada tavapärast perekonnaelu olemuslikult

piiratud. Õigusaktidest ei tulene kohustust peatada kartserikaristuse kandmine, et kinnipeetaval

oleks võimalik viibida pikaajalisel kokkusaamisel. Tegemist oleks vangla kaalutlusotsusega ning

põhjendused, miks seda peaks tegema, peab esitama menetlusosaline oma selgesõnalises taotluses.

Käesoleval juhul ei väldanud kaebaja kartserikaristused sedavõrd kaua, et oleks olnud vajalik

täiendava peatamise kaalumine vangla enda initsiatiivil.

Vastustaja ei nõustu sellega, et aprilli 2018 kokkusaamine jäi ära vangla süül. Kinnipeetaval on

endal kohustus märkida taotletava kokkusaamise aeg ning käesoleval juhul puudub vaidlus, et

kaebaja seda ei teinud

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 22. veebruari 2019. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

Halduskohus selgitas, et pikaajaliste kokkusaamiste lubamata jätmisel tugines vastustaja kahele

argumendile - kaebaja viimasest pikaajalisest kokkusaamisest ei ole möödas kuus kuud ja kaebaja

viibis soovitud kokkusaamise ajal kartseris. Tähtis ei ole, kas kaebaja viibis kartseris pikaajalise

kokkusaamise taotlemise ajal. VangS § 25 lg 3 keelab pikaajalise kokkusaamise, kui kaebaja viibib

kartseris ajal, mil kokkusaamine oleks pidanud toimuma. Kui seadusandja on pidanud vajalikuks

sätestada, et kartseris viibimise ajal pikaajalisi kokkusaamisi ei toimu, siis oleks sellega otseses

vastuolus kartseri igakordne peatamine kokkusaamise tõttu.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kartseris nii 17. ja 18. veebruaril kui ka 15. ja 16. märtsil

2018. Veebruariks ja märtsiks taotletud pikaajaliste kokkusaamiste lubamata jätmise saaks

tunnistada õigusvastaseks üksnes siis, kui kohus tuvastaks VangS § 25 lg 3 vastuolu põhiseadusega

ja jätaks selle halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 alusel kohaldamata.

5. Kõne alla tuleks vastuolu PS §-ga 26. See paragrahv sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja

eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi

perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse,

avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või

kurjategija tabamiseks. Pikaajalise kokkusaamise mittelubamiseks oli seaduslik alus - VangS § 25

lg 3. Distsiplinaarkaristuse eesmärk on suunata kinnipeetavat täitma vanglas kehtivat korda.

Pikaajalise kokkusaamise lubamine kartserikaristuse kandmise ajal oleks vastuolus karistuse

olemusega ning võiks kahjustada kinnipeetava õiguskuulekale teele suunamise eesmärgi

saavutamist. Olulist tähendust omab asjaolu, et kaebajat ei ole distsiplinaarkaristuste kandmise

tõttu pikaajalistest kokkusaamistest täielikult ilma jäetud. Sellel, millal toimus kaebaja viimane

pikaajaline kokkusaamine, ei olnud aga vastustaja otsusele enam määravat mõju.

6. Aprillis 2018 soovitud kokkusaamine jäi toimumata seetõttu, et kaebaja ei märkinud

kokkusaamise taotlemisel ja ei teatanud hiljem soovitud kokkusaamise kuupäevi. Pooled on ühel

meelel selles, et vastustaja andis kaebajale võimaluse teatada kuupäevad hiljem. Kaebaja kinnitab,

et veel 17. märtsil 2018 ei olnud tal kuupäevi vastustajale esitada. Vastustaja sõnul selgus

21. märtsil 2018, et pikaajaliste kokkusaamiste graafik on kinnitatud ja vabu kohti enam ei ole.

Tõendatud on, et tähtaegselt ehk hiljemalt 5. märtsiks 2018 kaebaja täielikku taotlust ei esitanud.

Sellest piisab, et pidada keeldumist õiguspäraseks. Vastustaja hilisemad pingutused teha

kokkusaamine siiski võimalikuks on käsitletavad inimliku vastutulekuna. Kui kaebaja ei esitanud

soovitud kokkusaamise kuupäevi tähtaegselt, siis tuli tal arvestada sellega, et tema taotlust

arvestatakse ainult võimalusel. See võimalus lõppes, kui vabu kohti enam ei olnud.

7. Kohus mõistis kaebaja seisukohta nii, et kaebaja hinnangul on õigusvastane Viru Vangla

kodukorra punktist 13.2.2 tulenev nõue esitada pikaajalise kokkusaamise taotlus kokkusaamisele

eelneva kuu 1. kuni 5. päevani. Ilmselgelt on pikaajalisteks kokkusaamisteks ette nähtud ruumid

piiratud ressurss ning kuidagi tuleb nende kasutamine korraldada. Kui VSKE § 44 lg 1 näeb ette

koostada pikaajaliste kokkusaamiste graafikud igakuiselt, siis tuleb paratamatult kokku koondada

ka vastavaks kuuks taotluste esitamine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. V. Kogut esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

9. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et VangS § 25 lg 3 on põhiseadusega vastuolus ja tuleb jätta

kohaldamata, kuna norm näeb ette kahekordse karistamise olukorras, kus kartserisse paigutamine

ise on juba karistus.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele Viru Vangla vaidleb sellele vastu ja palub jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et kaebaja karistuse kandmise lõpu aeg on 20. mai 2019. Juhul kui kohtulahend

kaebaja vabanemise ajaks ei jõustu, puudub kaebajal edaspidine preventiivne huvi vangla tegevuse

suhtes ja sellisel juhul saaks jätta kaebuse läbi vaatamata. Juhul kui ringkonnakohus kaebuse

menetlust ei lõpeta, on vastustaja on seisukohal, et apellandi väidetele on halduskohus

ammendavalt vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata.

Halduskohus on ammendavalt ja selgesti jälgitavalt põhjendanud pikaajalise kokkusaamise

korraldamisest keeldumist distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise ajal, selle piirangu

kooskõla põhiseadusega ning pikaajaliste kokkusaamise taotlemise korda ja korra järgimata

jätmise mõju kaebaja õigusele kohtuda lähedastega. Ringkonnkohus nõustub halduskohtu

põhjendustega, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

12. Apellatsioonimenetluses on kaebaja põhiväiteks, et kartserikaristuse täitmise ajal pikaajaliste

kokkusaamiste keelamine on olemuslikult sama distsiplinaarrikkumise eest teistkordne

karistamine. Seetõttu on VangS § 25 lg 3 vastuolus põhiseadusega.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

13. Distsiplinaarkaristuse täideviimisega piiratakse kinnipeetava liikumisvabadust vanglas.

Tulenevalt VangS § 651 lg-st 3 ei ole kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla

territooriumil VangS §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kartserisse paigutatud kinnipeetaval säilib

üksnes õigus viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus.

Seetõttu kartserisse paigutamisega kaasnevad piirangud tegevuste suhtes, mis eeldavad isiku

liikumist vangla territooriumil. Tegemist on kartserirežiimi kohaldamisest tulenevate

piirangutega, mille rakendamist ei pea vangla distsiplinaarkaristuse määramisel eraldi otsustama

ega põhjendama. Kartserisse paigutamisega kaasnevat liikumisvabaduse piiramist analüüsides on

Riigikohus leidnud, et piiratud liikumisvabadus on kooskõlas kartserikaristuse iseloomuga ja ka

proportsionaalne1. VangS § 651 lg-s 4 on vanglale ette nähtud kaalutlusõigus kartserisse

paigutamisel lisapiirangute kohaldamiseks, kuid ka selles sättes nimetatud kinnipeetava õiguste

piirangute kohta on Riigikohus leidnud, et osa neist kaasnevad vahetult kartserirežiimiga ja

kohalduvad sõltumata distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nimetamata jätmisest2.

14. Kaebaja suhtes kohaldatud pikaajaliste kokkusaamiste keeld tuleneb vahetult seadusest.

VangS § 25 lg-s 3 on keeld sätestatud rangena, s.t selle kohaldumine ei sõltu vastustaja otsustusest.

Vanglal puudus seega õigus jätta pikaajaliste kokkusaamiste keeldu kaebaja suhtes rakendamata,

kuna keeld rakendub ühes kartserisse paigutamisega. Seega on ilmne, et seadusandja on näinud

ette kartserisse paigutatud kinnipeetava õiguse pikaajalisele kokkusaamisele piiramise osana

karistusest, mitte täiendava või lisakaristusena. Seetõttu on põhjendamata kaebaja seisukoht, et

vaidlusaluste kokkusaamiste võimaldamisest keeldumisega kaebaja kartseris viibimise ajal

vastustaja karistas kaebajat sama teo eest teistkordselt.

Ekslik on ka kaebaja väide, et VangS § 25 lg-s 3 sätestatud piirangut ei olnud alust kohaldada

põhjusel, et 2018. aasta jaanuaris pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamise ajal ta kartseris ei

viibinud.

Kartserirežiimiga

kaasnevate

piirangute

kohaldamine

on

seotud

vahetult

distsiplinaarkaristuse täideviimisega, piiranguid kohaldatakse kartserisse paigutamise ajal.

Seetõttu rakendus pikaajaliste kokkusaamiste keeld kaebaja suhtes ajal, mil ta kartserikaristust

kandis ega sõltunud sellest, kas kaebaja jõudis taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks

esitada enne karistuse täitmisele pööramist.

15. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et vähemalt olukorras, kus pikaajaliste

kokkusaamiste võimaldamisest keeldumine ei toonud kaasa VSKE §-s 45 sätestatud pikaajaliste

kokkusaamiste miinimumstandardist kõrvalekaldumist kaebaja kahjuks, ei ole VangS § 25 lg-s 3

sätestatud piirtangu kohaldamine ebaproportsionaalne. VangS §-s 23 nimetatud eesmärkide

saavutamiseks ja kinnipeetava õiguse lähedastega suhtlemiseks ülemäärase riive vältimiseks saab

vastustaja kaaluda kartserikaristuse täideviimise edasilükkamist, kuna Riigikohus on leidnud, et

VangS § 65 lg 1 järgi vanglal on sellekohane kaalutlusõigus3. Käesoleval juhul, kui ei vaielda selle

üle, et kaebajale võimaldati pikaajaline kokkusaamine 2017. aasta novembris, ei toonud

pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumine 2018. aasta veebruaris ja märtsis kaasa

kaebaja õiguste ülemäärast piiramist, mistõttu ei ole alust jätta VangS § 25 lg-t 3 vaidlusaluses

osas kohaldamata ega alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

16. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla halduskohtu seisukohta, et

olukorras, kus VangS § 25 lg-s 3 on sätestatud pikaajalise kokkusaamise keeld, ei olnud vastustajal

õiguspärast võimalust võimaldada kaebajale taotletud kokkusaamist 2018. aasta veebruaris ja

märtsis. Seega ei ole asja lahendamisel määrav, et vastustaja on kokkusaamise võimaldamisest

keeldumise põhjusena nimetanud ka asjaolu, et kaebajale võimaldatud eelmisest pikaajalisest

kokkusaamisest ei olnud möödunud kuute kuud. Samuti ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses

esitanud väiteid ja põhjendusi halduskohtu otsuse peale osas, milles halduskohus selgitas, et 2018.

aasta aprillis pikaajalise kokkusaamise ärajäämise põhjuseks oli see, et kaebaja ei esitanud

1 Vt RKHK 5. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-41-11 (p 19).

2 sealsamas p 21 jj

3 Vt RKHK 10. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-15-3133 (p 18).

tähtaegselt nõuetekohast taotlust kokkusaamise võimaldamiseks. Seetõttu ringkonnakohus neid

küsimusi täiendavalt ei analüüsi.

17. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu otsusega on kaebus

põhjendatult rahuldamata jäetud.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

18. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt HKMS

§ 109 lg 1 ls-st 3 kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli

ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab,

et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks

välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv

apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/