3-19-266/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(11)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.06.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-266

Haldusasi

Innopolis

Insenerid

OÜ

kaebus

riigihangete

vaidlustuskomisjoni 08.02.2019 otsuse nr 13-19/203766

tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks AS Ida-Tallinna

Keskhaigla 23.01.2019 otsuse kehtetuks tunnistamise tõttu

ja Ida-Tallinna Keskhaiglalt Innopolis Insenerid OÜ

kasuks

vaidlustusmenetluses

tekkinud

menetluskulu

summas 3415,56 eurot ja riigilõivu summas 1280 eurot

välja mõistmiseks või alternatiivselt riigivastutuse seaduse

§ 7 lg 1 alusel AS Ida-Tallinna Keskhaiglalt Innopolis

Insenerid

OÜ

kasuks

vaidlustusmenetluses

kantud

menetluskulude summas 3415,56 eurot ja riigilõivu

summas 1280 eurot välja mõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Innopolis Insenerid OÜ, esindajad - advokaadid

Erki Fels ja Ergo Pallo

Vastustaja – Ida-Tallinna Keskhaigla, esindaja - Ralf Allikvee

Kaasatud haldusorgan – Rahandusministeerium, esindaja - Silvi

Uljas

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista AS-ilt Ida-Tallinna Keskhaigla OÜ Innopolis Insenerid

kasuks välja 2148 eurot.

2. Mõista AS-ilt Ida-Tallinna Keskhaigla OÜ Innopolis Insenerid kasuks välja menetluskulud

summas 1450,92 eurot, sh õigusabikulud summas 1408,66 eurot (sisaldab käibemaksu) ning riigi-

lõiv summas 42,26 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 25.07.2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(11)

1. 22.12.2018 avaldas AS Ida-Tallinna Keskhaigla (vastustaja) avatud riigihankemenetluses

hanketeate (HT) riigihankes „Magdaleena tervisekeskuse projekteerimine“ (viitenumber 203766)

ning tegi kättesaadavaks riigihanke alusdokumendid (RHAD). Riigihankes esitasid pakkumused

Innopolis Insenerid OÜ (kaebaja), ühispakkujad OÜ Sirkel&Mall ja AS Infragate Eesti ning

ühispakkujad Architecture Workshop Finland Oy Eesti filiaal ja Architecture Workshop Finland

Oy.

2. 23.01.2019 otsusega tunnistas vastustaja kõik pakkumused vastavaks, kvalifitseeris kõik

pakkujad ning tunnistas edukaks ühispakkujate OÜ Sirkel&Mall ja AS Infragate Eesti pakkumuse

kui madalaima maksumusega pakkumuse. Maksumuse järjestuses jäi teisele kohale kaebaja

pakkumus.

3. 01.02.2019 esitas kaebaja riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse, milles palus

tunnistada kehtetuks ühispakkujate OÜ Sirkel&Mall ja AS Infragate Eesti kvalifitseerimise otsuse,

pakkumuste vastavaks tunnistamise otsuse ja pakkumuste edukaks tunnistamise otsuse.

4. 06.02.2019, s.t vaidlustusmenetluse ajal, tegi vastustaja riigihangete registri vahendusel uued

otsused. Ühispakkujate OÜ Sirkel&Mall AS ja Infragate Eesti pakkumus lükati tagasi, kuna see ei

vastanud RHAD toodud vastavustingimustele projekteerimise projektijuhi osas. Samuti tunnistas

vastustaja hanke kehtetuks.

5. 07.02.2019 esitas kaebaja VAKO-le taotluse menetluskulude väljamõistmiseks: tagastada

riigihanke vaidlustamisel tasutud riigilõiv 1280 eurot ja mõista vastustajalt välja menetluskulud

summas 3415,56 eurot.

6. 08.02.2019 otsusega nr 13-19/203766 jättis VAKO vaidlustuse läbi vaatamata riigihangete

seaduse (RHS) § 192 lg 3 p 5 alusel. VAKO märkis, et vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu

1280 eurot tagastamise taotlemine toimub riigilõivuseaduses sätestatud korras. Samuti leidis

VAKO, et käesoleval juhul lõppes vaidlustusmenetlus RHS § 197 lg 1 p 8 alusel, millisel juhul

õigusabikulud RHS § 198 alusel jaotamisele ei kuulu.

7. Tallinna Halduskohtusse saabus 12.02.2019 kaebaja poolt esitatud kaebus VAKO 08.02.2019

otsusele nr 13-19/203766. Kaebaja taotleb VAKO 08.02.2019 otsuse tühistamist; menetluse

lõpetamist Ida-Tallinna Keskhaigla 23.10.2019 otsuse kehtetuks tunnistamise tõttu Ida-Tallinna

Keskhaigla poolt ja Ida-Tallinna Keskhaiglalt kaebaja kasuks vaidlustusmenetluses tekkinud

menetluskulu summas 3415,56 eurot ja vaidlustuselt tasutud riigilõivu summas 1280 välja

mõistmist.

8. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 15.02.2019 ja 18.03.2019 määrusest on kohtu menetluses

kaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni 08.02.2019 otsuse nr 13-19/203766 tühistamiseks ja

menetluse lõpetamiseks AS Ida-Tallinna Keskhaigla 23.01.2019 otsuse kehtetuks tunnistamise

tõttu ja AS Ida-Tallinna Keskhaiglalt Innopolis Insenerid OÜ kasuks vaidlustusmenetluses

tekkinud menetluskulu summas 3415,56 eurot ja riigilõivu summas 1280 eurot välja mõistmiseks

või alternatiivselt riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 alusel AS Ida-Tallinna Keskhaiglalt Innopolis

Insenerid OÜ kasuks vaidlustusmenetluses kantud menetluskulude summas 3415,56 eurot ja

riigilõivu summas 1280 eurot välja mõistmiseks. 15.02.2019 määrusega tunnistas kohus

vastustajaks AS-i Ida-Tallinna Keskhaigla (vastustaja) ja kaasas HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel

arvamuse andmiseks menetlusse Rahandusministeeriumi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

9. Kaebaja ei vaidlusta VAKO otsust menetlus lõpetada. Vaidluse esemeks on VAKO otsus

lõpetada menetlus RHS § 198 lg 1 p 8 alusel, s.t jätta vaidlustus läbi vaatamata ning sellest

tulenevalt menetluskulusid mitte jaotada. Vaidlusel on põhimõtteline tähendus ühtse õiguspraktika

kujundamiseks seoses menetluskulude jaotamisega vaidlustusmenetluses, kuna VAKO tõlgenduse

3(11)

kohaselt jäävad vaidlustuse koostamisega kaasnenud kulud kaebaja kanda ka siis, kui vaidlustus

on põhjendatud.

10. RHS 197 lg 1 p 3 kohaselt lõpeb vaidlustusmenetlus vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega

vastustaja poolt. RHS § 198 lg 1 alusel vaidlustusmenetluse lõppemisel RHS § 197 lg 1 p 3 alusel

mõistab VAKO oma otsusega vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebaja poolt vaidlustusmenetluses

tasutud riigilõivu täies ulatuses ja kantud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Vastustaja tunnistas 06.02.2019 otsusega kehtetuks oma 23.01.2019 otsuse, kuna AS

Infragate Estonia pakkumus ei vastanud RHAD toodud vastavustingimustele projekteerimise

projektijuhi osas. Vastustaja põhjendused uue otsuse tegemisel on sisuliselt „maha kirjutatud“

vaidlustusest (ptk-d 1.1 ja 1.2). Vaidlustuse peamiseks argumendiks oli asjaolu, et AS Infagate

Eesti poolt esitatud projektijuhtide referentslepingud ei vasta RHAD-s sätestatud tingimustele.

Vastustaja on kaebaja selle argumendiga nõustunud.

11. Kui vastustaja tunnistab otsuse kehtetuks vaidlustuses esitatud põhjenduste ajendil, on

tegemist sisuliselt vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega vastustaja poolt. RHS § 197 lg 1 p 3

tuleb tõlgendada laiendavalt. Vaidlustuse saab põhjendatuks lugeda vastustaja tegevuse kaudu, sh

kui vastustaja oma varasema otsuse vaidlustuses esitatud põhjenduste ja tõendite ajendil ise

kehtetuks tunnistab.

12. VAKO praegune tõlgendus menetluskulude jaotamise osas toob kaasa olukorra, kus RHS §

197 lg 1 p 3 muutub täiesti sisutuks, kuna siis ei tunnista mitte kunagi ükski vastustaja vaidlustust

põhjendatuks, vaid pigem lihtsalt tunnistab vaidlustatud otsuse kehtetuks ja pääseb

menetluskulude hüvitamise taotlusest. Kaebaja loogikast lähtub ka HKMS § 108 lg 1. Sarnast

kaasust on vaaginud ka Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-91-10. Kui vastustaja 06.02.2019 otsuse

tegemise hetkeks oleks menetlus olnud juba halduskohtus, oleks menetlus tulnud lõpetada

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel ja HKMS § 108 lg 6 alusel jätta

menetluskulud vastustaja kanda. Sarnaselt oleks VAKO pidanud kohaldama RHS § 197 lg 1 p-d 3

ning menetluse lõpetama ning RHS § 198 lg 1 alusel vastustajalt menetluskulud välja mõistma.

13. Ebaõiglane ja õiguskindluse põhimõttega vastuolus on olukord, kus eduka vaidlustuse esitanud

kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Seadusandja sooviks pole olnud tekitada

olukorda, kus hankija õigusvastase otsuse vaidlustamisel jäävad seadustehniliste nüansside tõttu

menetluskulud RHS rikkujalt välja mõistmata. Halduskohtul on võimalik RHS norme tõlgendada

viisil, mis on kooskõlas tõhusa õiguskaitse põhimõttega ja seadusandja eesmärgiga

menetluskulude hüvitamise regulatsiooni loomisel.

14. Kaebuse eesmärgiks on saavutada vastustajalt vaidlustusmenetluses kantud menetluskulude

väljamõistmine. RHS § 198 lg 1 ei ole ainus õiguslik alus, mille abil saab vaidlustusmenetluses

kantud kulude hüvitamist nõuda. Selleks võib olla ka riigivastutuse seadus (RVastS) § 7 lg 1,

mille kohaldamise eeldused on praegusel juhul täidetud. Vastustaja on küll eraõiguslik juriidiline

isik, kuid RHS § 5 lg 1 p 5 järgi samaaegselt ka avaliku sektori hankija. Tegemist on avaliku

võimu kandjaga osas, mis puudutab hankemenetluse läbi viimist ja RHS normide kohaldamist.

Viies läbi riigihankemenetlust tegutseb ettevõtja avalik-õiguslikus vormis. Vastustaja

õigusvastane tegevus seisnes selles, et ta tunnistas vastavaks pakkumuse, mis tegelikkuses ei

vastanud RHAD-s sätestatud vastavustingimustele. Kahju ei olnud võimalik vältida, kaebaja ainus

võimalus oma õiguste kaitseks oli esitada vaidlustus. Õigusabikulud ei olnud välditavad seeläbi,

kui kaebaja esindanuks end ise. Kaebajale, kes tegutseb inseneritöö sektoris, ei saa ette heita

professionaalse õigusabi kasutamist. Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus

on varasemalt pidanud võimalikuks vaidlustusmenetluses kantud menetluskulude hankijalt

väljamõistmist RVastS alusel. RHS sätestatud regulatsiooniga ei ole seadusandja välistanud

õigusabikulude väljamõistmist kahjuna.

15. Kaebaja ei ole kaebuse esitamise seisuga VAKO-lt riigilõivu tagastamist riigilõivuseaduse

alusel taotlenud, mistõttu ei ole VAKO seda taotlust ka läbi vaatamata jätnud. Kaebaja on

4(11)

07.02.2019 menetlusdokumendis ekslikult taotlenud riigilõivu tagastamist. Kaebaja tegelikuks

tahteks oli riigilõivu väljamõistmine hankijalt. Kaebaja taotluse esitamine VAKO-le riigilõivu

tagastamiseks oleneb käesoleva kohtumenetluse tulemusest. VAKO oleks pidanud mõistma

vastustajalt välja menetluskulud RHS § 197 lg 1 p 3 ja 198 lg 1 alusel, millisel juhul tuleb

vastustajalt välja mõista lisaks õigusabikuludele ka vaidlustuse eest tasutud riigilõiv.

16. VAKO ja kohtute läbiva praktika kohaselt peab hankija kontrollima nii pakkuja

kvalifikatsiooni kui ka pakkumuse vastavust RHAD-s sätestatud tingimuste osas sisuliselt (RHS §

98 lg 1 ja § 114 lg 1). Asjaolu, et vastustaja rikkus RHS-st tulenevat kohustust, ei saa õigustada

menetluskulude välja mõistmata jätmist. Pakkujal ei ole enda kaitseks muud valikut, kui esitada

vaidlustus. Ükski mõistlik pakkuja ei asu läbirääkimistesse, mille tulemus on tema jaoks ebaselge

ning võib põhjustada vaidlustamistähtpäeva möödumise.

Vastustaja seisukoht

17. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata.

18. Vastustaja ei tunnistanud kaebaja poolt esitatud vaidlustust põhjendatuks RHS § 197 lg 1 p 3

mõistes. 05.02.2019 otsusega tunnistas vastustaja 23.01.2019 otsuse kehtetuks, kuna ilmnesid

asjaolud, milledele vastustaja eelnevalt hankemenetluse raames tähelepanu ei pööranud. Seejuures

tugineti avalikest andmekogudest saadud informatsioonile. Viidatud otsusega lükati vastavalt RHS

§-le 116 tagasi ka kõik hankemenetluses osalevad pakkumused, kuna mõlema hankemenetluses

kvalifitseerunud ja tingimustele vastava pakkuja pakkumuste maksumused ületasid riigihanke

eeldatava maksumuse mitmekordselt. Riigihanke eeldatav maksumus oli avaldatud pakkujatele

hanke alusdokumentide üldandmetes riigihangete registris. Kõikide pakkumuste tagasilükkamise

alused ja selle kohaldamise võimalused oli vastustaja sätestanud antud riigihanke

alusdokumentides ning vastava aluse annab ka RHS § 116 lg 1 p 1 ning kaebaja pidi olema sellest

teadlik.

19. Vastustaja nõustub VAKO 08.02.2019 otsusega, millega VAKO jättis vaidlustuse läbi

vaatamata ja tagastas selle RHS § 192 lg 3 p 5 alusel põhjusel, et hankija on tunnistanud

vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks ning lõpetas vaidlustusmenetluse RHS § 197 lg 1 p 8

alusel. Kaebajal oli võimalik pöörduda enne VAKO-le vaidlustuse esitamist hankija poole.

Hankija teavitas pakkujaid oma 23.01.2019 aasta otsusest samal päeval kell 14:18 läbi riigihangete

registri. Vastavalt RHS § 189 lõikele 1 oli vaidlustuse esitamise tähtaeg VAKO-le 10 päeva

päevast, kui vaidlustaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või huvide

kahjustamisest. Kaebaja esitas teabepäringu hankijale lisainfo saamiseks 7 päeva peale info

saamist, st 30.01.2019. a, millele hankija vastas järgmisel päeval, s.o 31.01.2019. Kaebaja esitas

vaidlustuse VAKO-sse 01.02.2019. a. Kaebajal oli piisavalt aega pöördumaks hankija poole

vastavate küsimustega ning ilma hankija tegevuse vaidlustamiseta ja kaebajal ei oleks kaasnenud

mingeid menetlus- ega õigusabikulusid.

20. Vastustaja lõpetas 05.02.2019 otsusega vastavalt RHS § 73 lg 1 p-le 3 hankemenetluse,

kuivõrd ka kõik allesjäänud ja kvalifitseerimise tingimustele vastavate pakkumuste maksumused

ületasid mitmekordselt vastustaja rahalisi võimalusi (RHS § 116 ). Kaebaja ei saanud ühelgi juhul

eeldada, et tema poolt esitatud pakkumus osutub edukaks.

21. Hankijale ei ole riigihangete seadusega pandud kohustust otsida pakkumuses esitatu kohta

lisateavet mujalt kui pakkumusest ning vastavat teavet registreerivatest avalikest andmebaasidest.

Hankija muutis oma otsust uute asjaolude ilmnemisel, millele hankijal ei olnud võimalik eelneva

hankemenetluse käigus tugineda, kuna vastav informatsioon puudus. Menetluskulude suurus

3 415,56 eurot on põhjendamatult suur. Vastustajalt saadud teabe ja dokumentide analüüsimiseks

ning VAKO-le esitatud kaebuse teksti koostamiseks jäi aega vähem kui 1,5 tööpäeva. Hinnata

tuleb, kas kaebuses välja toodud menetluskulud olid vajalikud ja põhjendatud RVastS § 13 lõikest

1 tulenevalt.

5(11)

Kaasatud haldusorgani seisukoht

22. Vaidlustusmenetluses kantud õigusabikulude hüvitamise regulatsioon leidis tee RHS-i eelnõu

204 SE menetluse raames. Vastava kirjaliku ettepaneku esitas advokaadibüroo Jesse & Kalaus.

Vastav eelnõu lükati kolmandal lugemisel tagasi, millele järgnevalt algatas majanduskomisjon

eelnõu 450 SE, mille sisu lähtus 204 SE viimasest tekstist. Seejuures sisaldas 450 SE algtekst

sätteid vaidlustuses kantud õigusabikulude hüvitamisest, mis on samas sõnastuses esitatud ka RHS

§-des 198 ja 199. Seega põhineb kõnealustes normides ette nähtud õigusabikulude hüvitamise

regulatsioon advokaadibüroo Jesse & Kalaus ettepanekutel. Kuna Rahandusministeerium ei ole

asjaomast regulatsiooni välja töötanud, saab Rahandusministeeriumi seisukoht põhineda eelnõu

204 SE menetlusdokumentidel ning arusaamal vastavate sätete eesmärgist ja kujunemisloost.

Eelnõude 204 SE ja 450 SE menetlusdokumentidest ja viidatud advokaadibüroo ettepanekutest ei

ole võimalik tuvastada kaalutlusi, mis põhjendavad lepingulise esindaja kulutuste hüvitamata

jätmist siis, kui hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks.

23. Käimasoleva menetluse keskseks küsimuseks on see, kuidas sisustada RHS § 197 lg 1 p-s 3

sätestatud vaidlustuse põhjendatuks tunnistamist. Täpsemalt öeldes, kas ja kuidas seda eristada

olukorrast, mil vaidlustus jäetakse § 192 lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata. Kuigi mõlema olukorra

puhul on õiguslikud järelmid vaidlustaja jaoks sarnased, ei ole tegemist täiesti analoogsete

instrumentidega. Vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine tähendab sisuliselt õigusrikkumise

omaksvõttu, eelduslikult nõustudes vaidlustuses esitatud argumentidega. RHS § 192 lg 3 p 5

sellist eeldust aga otseselt ega kaudselt ei sea, st üksnes asjaolust, et hankija vaidlustusmenetluse

kestel riigihanke või otsuse kehtetuks tunnistas ei saa teha järeldust, et ta võttis õigusrikkumise

omaks. Hankija asjaomane otsus ei pruugi alati olla seotud vaidlustuse esemega ega lõppastmes ka

vaidlustusmenetluses kantud lepingulise esindaja kuludega ja paralleeli omaksvõtuga tõmmata ei

saa. Eeltoodust nähtub ka kaalutlus, miks lepingulise esindaja kulutuste hüvitamata jätmine RHS §

192 lg 3 p 5 alusel tehtud otsuse või tegevuse korral on põhjendatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

24. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud.

25. Vaidluse esemeks on VAKO otsus jätta vaidlustus vaidlustusasjas nr 13-19/203766 RHS §

192 lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata, kuna hankija on tunnistanud vaidlustatud otsuse kehtetuks.

RHS § 197 lg 1 p 8 kohaselt vaidlustusmenetlus sellisel juhul lõpeb. Kaebaja leiab, et VAKO

oleks pidanud menetluse lõpetama RHS § 197 lg 1 p 3 alusel vaidlustuse põhjendatuks

tunnistamisega vastustaja poolt, kuivõrd vastustaja 05.02.2019 otsus (kaebaja märgib ekslikult, et

tegemist on 06.02.2019 otsusega), millega tunnistati kehtetuks 23.01.2019 otsus, on tehtud

tuginedes kaebaja vaidlustuses toodud argumentidele.

26. Eeltoodust tulenevalt on poolte vahel vaidlus selles, kas VAKO on põhjendatult lähtunud

formaalselt asjaolust, et hankija on peale vaidlustuse esitamist tunnistanud 23.01.2019 otsuse

kehtetuks, st kohaldanud menetluse lõpetamisel õigesti RHS § 197 lg 1 p-d 8 või oleks VAKO

pidanud tuvastama, et vaidlustuses esitatud põhjenduste ja hankija otsuse kehtetuks tunnistamise

vahel on seos ning tõlgendama RHS-i viisil, mille kohaselt on selline olukord võrdsustatav

vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega ning lõpetama menetluse RHS 197 lg 1 p-st 3. Samuti

on vaidlus selles, kas kaebajal on õigus nõuda vaidlustusmenetluses kantud menetluskulude

hüvitamist RVastS § 7 lg 1 alusel siis, kui RHS § 197 lg 1 p 3 ei ole kohtu arvates kohaldatav.

27. RHS 197 lg 1 p 3 kohaselt lõpeb vaidlustusmenetlus vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega

hankija poolt ning RHS § 198 lg 1 sätestab, et vaidlustusmenetluse lõppemisel RHS § 197 lg 1 p 3

alusel mõistab VAKO hankijalt vaidlustaja kasuks välja riigilõivu täies ulatuses ja kantud

lepingulise esindaja kulud vajalikus ja põhjendatud ulatuses. RHS § 197 lg 1 p 8 kohaselt lõpeb

vaidlustusmenetlus vaidlustuskomisjoni otsusega jätta vaidlustus osaliselt või täielikult läbi

vaatamata, kui ilmnevad käesoleva seaduse § 192 lõikes 3 sätestatud alused. RHS § 192 lg 3 p 5

6(11)

sätestab, et vaidlustuskomisjon jätab vaidlustuse läbi vaatamata ja tagastab selle vaidlustajale, kui

hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks või õigusrikkumine on

kõrvaldatud. RHS § 198 kohaselt vaidlustusmenetluse lõpetamisel vaidlustuse läbi vaatamata

jätmisega RHS § 192 lg 3 p 5 alusel vaidlustaja lepingulise esindaja kulud hüvitamisele ei kuulu.

28. Vastustaja tunnistas 05.02.2019 otsusega kehtetuks oma 23.01.2019 otsuse, millega

ühispakkujate OÜ Sirkel&Mall ja AS Infragate Eesti pakkumus edukaks tunnistati, kuna

pakkumus ei vasta RHAD-s toodud vastavustingimustele projekteerimise projektijuhi osas.

Vastustaja põhjendas seda otsuses järgmiselt: „Vastavalt riigihanke „Valga Tervisekeskuse

rajamise projekteerimistööd“ viitenumbriga 183666 hankedokumentide punktidele 1.4 ja 2.10 on

projekteeritavad ruumid kokku 1079 m2 kuni 1080 m2. Vastavalt riigihanke „Erakorralise

meditsiiniosakonna projekteerimine“ viitenumbriga 197435 hankedokumentide lähteülesande

punktile 3 tuleb projekti koostamisel arvestada OÜ Arhitektuuribüroo Vaarpuu&Kõll koostatud

tööga nr 1711, mille kohaselt on projekti töömaht suletud netopinnaga 731,1 m2. Kumbki esitatud

lepingutest ei täida minimaalselt 7000 m2 ning kokku 14 000 m2 nõuet“. Hankedokumentide p

III.1.3) alap C1 sätestas, et: „Pakkuja peab olema hanke avaldamise kuupäevale eelnenud 24 kuu

jooksul täitnud nõuetekohaselt vähemalt ühe lepingu, mille esemeks on vähemalt 7000 m2

üldpinnaga haigla või muu ravihoone ehitise projekteerimine peaprojekteerijana vähemalt

põhiprojekti mahus ning sellele peab olema väljastatud ehitusluba. Eesti objektide puhul peab

referentslepingus olema nimetatud ehitise kasutusotstarve vastama Majandus-ja taristuministri

2.juuni 2015 määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ koodigrupiga 12640 (Haiglad

ja muud ravihooned) tähistatud ehitistele. …“. Sama otsusega otsustas vastustaja lükata kõik

pakkumused RHS § 116 lg 1 punkti 1 alusel tagasi, kuna järele jäänud pakkumused ületasid hanke

eeldatava maksumuse. Hankemenetlus lõpetati RHS § 73 lõike 3 punkti 3 alusel. Viidatud

vastustaja otsust ei ole vaidlustatud ning otsus on kehtiv.

29. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja on 23.01.2019 otsuse kehtetuks tunnistanud

vaidlustuses toodus motiividel, st vaidlustuse esitamise ning otsuse kehtetuks tunnistamise vahel

on seos. Vastustaja on põhjendanud 23.01.2019 otsuse kehtetuks tunnistamist asjaoluga, et

05.02.2019 otsusega tunnistas vastustaja 23.01.2019 otsuse kehtetuks, kuna ilmnesid asjaolud,

milledele vastustaja eelnevalt hankemenetluses tähelepanu ei pööranud. Asja materjalidest nähtub,

et need asjaolud ilmnesid tulenevalt vaidlustuses esindatud põhjendustest ja mida vastustaja pidas

järgnevalt vajalikuks avalikest andmebaasidest kättesaadavate andmete alusel täiendavalt

kontrollida.

Kaebaja poolt VAKO-le esitatud vaidlustuse punktist 6 tulenevalt on kaebaja vaidlustuse

koostamisel analüüsinud ühispakkujate OÜ Sirkel&Mall ja AS Infragate Eesti poolt hankijale oma

kvalifikatsiooni tõendamiseks esitatud referentslepinguid. Vaidlustuse kohaselt on kaebaja saanud

nimetatud lepingud vastustajalt vastusena teabenõudele ning nimetatud referentslepingud

puudutavad töid, mis on teostatud riigihangetes viitenumbritega 197435 (Narva haigla) ja 183666

(Valga tervisekeskus). Kaebaja analüüsib nimetatud lepingute sisu vastavust RHAD-s sätestatud

tingimustele vaidlustuse punktides 1.1 ja 1.2 ning toob välja asjaolud, miks ühispakkujate

kaasatud projekteerimisjuht U. Aaskivi ei vasta RHAD-s sätestatud vastavustingimuste nõuetele.

Võrreldes vaidlustuse punktides 1.1. ja 1.2 esitatud väiteid vastustaja 05.02.2019 otsuses toodud

põhjendustega ilmneb, et vastustaja on oma varasema otsuse kehtetuks tunnistamisel tuginenud U.

Aaskivi vastavustingimusi puudutavas osas asjaoludele, millele tugines kaebaja oma vaidlustuses.

Tuginetud on referentslepingutele, mis on teostatud riigihangetes 197435 ja 18366 ning milles

esinevatele vastuoludele RHAD-s sätestatuga juhtis kaebaja vastustaja tähelepanu vaidlustuses.

Iseenesest on õige vastustaja seisukoht, mille kohaselt võisidki nimetatud asjaolud saada

vastustajale teatavaks peale 23.01.2019 otsuse tegemist. Praegusel juhul on aga ilmselge, et

vastustaja on hakanud kontrollima ühispakkujate OÜ Sirkel&Mall ja AS Infragate Eesti poolt

esitatud referentslepinguid alles peale vaidlustuse esitamist ning on 05.02.2019 otsuse tegemisel

juhindunud vaidlustuses toodud tähelepanekutest. Asjaolu, et vastustaja kontrollis veel ka R.

7(11)

Aripmann vastavust vastavustingimustele, ei oma tähendust, sest on ilmselge, et täiendava

kontrolli teostamise ajendiks oli VAKO-le esitatud vaidlustus. Vastustaja võis tõepoolest saada

05.02.2019 otsuses tuvastatud rikkumiste kohta andmed avalikest andmebaasidest. Kuid samas on

samadest andmebaasidest saanud andmed ka kaebaja. Vastustaja ei ole põhistanud, et ta oleks

hakanud oma 23.01.2019 otsust üle vaatama ka olukorras, kus vaidlustust ei oleks esitatud.

Tulenevalt RHS § 98 lg-st 1 ja § 114 lg-st 1 on hankija kohustatud kontrollima nii pakkuja

kvalifikatsiooni kui ka pakkumuse vastavust RHAD-s sätestatud tingimustele sisuliselt. Ehkki

vaidlustuses esile toodud ja 05.02.2019 otsuses kirjeldatud puuduste aluseks olev teave oli

kättesaadav avalikest andmebaasidest juba 23.01.2019 otsuse tegemisel, ei teostanud vastustaja

põhjalikku kontrolli ning rikkus seeläbi RHS-is sätestatud kohustust. Rikkumine tõi kaasa ebaõige

otsustuse, mille vastustaja parandas peale vaidlustuse esitamist oma 05.02.2019 otsusega.

30. Kuivõrd kohus tuvastas, et vastustaja on 23.01.2019 otsuse kehtetuks tunnistanud vaidlustuses

toodud motiividel, st vaidlustuse esitamise ning otsuse kehtetuks tunnistamise vahel on seos, tuleb

hinnata seda, kas VAKO oleks pidanud lõpetama menetluse RHS § 197 lg 1 p 3 alusel vaidlustuse

põhjendatuks tunnistamisega hankija poolt. Seejuures on keskseks küsimuseks, kuidas sisustada

RHS § 197 lg 1 p-s 3 sätestatud vaidlustuse põhjendatuks tunnistamise mõistet. Täpsemalt öeldes,

kas ja kuidas seda eristada olukorrast, mil vaidlustus jäetakse § 192 lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata,

kui hankija tunnistab riigihanke või otsuse kehtetuks või kõrvaldab õigusrikkumise. Kuigi mõlema

olukorra puhul on õiguslikud tagajärjed vaidlustaja jaoks sarnased, ei ole tegemist täiesti

analoogsete tagajärgedega.

31. RHS ei defineeri, mida tähendab vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine. Seega tuleb kohtul

vaidluse lahendamisel nimetatud normi tõlgendada lähtuvalt normi eesmärgist koosmõjus teiste

RHS sätetega.

31.1 Vaidlustusmenetluses kantud menetluskulude regulatsiooni käsitleti esmakordselt RHS-i

eelnõu 204 SE menetluse raames. Eelnõu menetlusdokumentide juures Riigikogu kodulehel on

kättesaadav advokaadibüroo Jesse & Kalaus 10.06.2019 arvamus riigihangete seaduse eelnõu (204

SE) kohta. Arvamuses juhitakse tähelepanu, et eelnõus VAKO menetluses kantud esindajakulude

hüvitamise võimaluse kehtestamata jätmine võib olla potentsiaalselt vastuolus põhiseadusega.

Arvamuses tehakse ettepanek eelnõu täiendamiseks vastava regulatsiooniga.

31.2 Advokaadibüroo arvamus ega eelnõu 204 SE seletuskiri ega eelnõu 450 SE (mille sisu lähtub

eelnõu 204 SE viimasest redaktsioonist) ei anna tõlgendust, kuidas mõista RHS § 197 lg 1 p 3

sisu. Samuti ei nähtu viidatud eelnõude seletuskirjadest ega advokaadibüroo ettepanekutest

kaalutlusi, mis põhjendaksid lepingulise esindaja kulutuste hüvitamata jätmist olukorras, kus

hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks põhjendustel, mis on tingitud

vaidlustuse esitamisest. Samas nähtub seaduseelnõude seletuskirjadest ja advokaadibüroo

arvamusest, et seadusandja soovis menetluskulude jaotamise võimaldamisel tõhustada

vaidlustusmenetluses puudutatud isikute õiguste kaitset. Vastavast eesmärgist tulenevalt näevad

01.01.2019 jõustunud RHS §-d 198 lg-d 1 ja 3 ette lepinguliste esindajate kulude hüvitamise

regulatsiooni vaidlustusmenetluses. Seaduseelnõu seletuskirjast ega Rahandusministeeriumi

14.03.2019 selgitusest ei nähtu ühtegi põhjendust, mis näitaksid seadusandja selget tahet jätta

vaidlustusmenetluses kantud menetluskulud vastustaja kanda olukorras, kus hankija tunnistab oma

otsuse vaidlustusmenetluse kestel kehtetuks asjaoludel, mis on tingitud vaidlustuse esitamisest.

31.3 Kaebaja märgib õigesti, et kaebuses kirjeldatud olukord on kõige sarnasem HKMS § 152 lg 1

p-s 4 sätestatud olukorraga. Nimetatud sätte kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui

kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud

või toiming tehtud. HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui menetlus

lõpetatakse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti

kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud

tingitud kaebuse esitamisest. Seega tuleb HKMS § 108 lg 6 kohaldamisel hinnata, kas haldusakti

kehtetuks tunnistamise/õigusrikkumise kõrvaldamise ja kaebuse esitamise vahel on seos. HKMS §

8(11)

152 lg 1 p 4 eesmärgiks on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase haldustegevuse tagajärjel

tekkinud menetluskulud (Riigikohtu 05.11.2013 määrus asjas nr 3-3-1-50-13 p 12). See tähendab

oma olemuselt, et olukorras, kus vastustaja oleks tunnistanud 23.01.2019 otsuse kehtetuks

kohtumenetluses peale menetluse läbimist VAKO-s, oleks kaebaja menetluskulude hüvitamine

HKMS regulatsiooni kohaselt võimalik.

31.4 RHS § 197 lg 1 p 3 kohaselt lõpeb vaidlustusmenetlus vaidlustuse põhjendatuks

tunnistamisega hankija poolt ning RHS § 192 lg 3 p 5 alusel lõpeb vaidlustusmenetlus ja

vaidlustus tagastatakse vaidlustajale kui hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse

kehtetuks või õigusrikkumine on kõrvaldatud. RHS § 198 lg 1 alusel vaidlustusmenetluse

lõppemisel RHS § 197 lg 1 p 3 alusel mõistab VAKO oma otsusega vastustajalt kaebaja kasuks

välja kaebaja poolt vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu täies ulatuses ja kantud lepingulise

esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluse lõpetamisel RHS § 192 lg 3 p 5 alusel

sätte sõnastus menetluskulude hüvitamist ette ei näe. Kohus leiab, et seaduseelnõu 450 SE

seletuskirjast ega Rahandusministeeriumi 14.03.2019 selgitusest ei nähtu ühtegi põhjendust, mis

näitaksid seadusandja selget tahet jätta vaidlustusmenetluses kantud menetluskulud vastustaja

kanda ka olukorras, kus hankija tunnistab oma otsuse vaidlustusmenetluse kestel kehtetuks

asjaoludel, mis on tingitud vaidlustuse esitamisest. Rahandusministeerium märgib oma vastuses

põhimõtteliselt õigesti, et iseenesest ei saa üksnes asjaolust, et hankija vaidlustusmenetluse kestel

riigihanke või otsuse kehtetuks tunnistas või õigusrikkumise kõrvaldas, veel teha järeldust, et ta

võttis õigusrikkumise omaks. Kohtu hinnangul on olukord kirjeldatust aga erinev, kui vaidlustaja

õiguste rikkumise kõrvaldamine oli põhjustatud asjaolust, et vaidlustaja pöördus vaidlustusega

VAKO poole ning hankija tunnistas oma otsuse kehtetuks või kõrvaldas õigusrikkumise

asjaoludel, mis on tingitud vaidlustuse esitamisest. Sellisel juhul on vastustaja tegevuse, mis

seisneb kaebaja õiguste rikkumise kõrvaldamises ning kaebuse esitamise vahel põhjuslik seos ning

kaebaja suhtes oleks äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud ka sellises olukorras kaebaja kanda.

Seega leiab kohus, et RHS § 197 lg 1 p-s 3 sätestatud mõistet „vaidlustuse põhjendatuks

tunnistamisel“ tuleb tõlgendada laiendavalt ning mõistega ei ole hõlmatud üksnes kitsalt need

olukorrad, mil vastustaja võtab sõnaselgelt vaidlustuse õigeks. Vaidlustuse sisuline põhjendatuks

tunnistamine võib toimuda ka sellisel, et hankija võtab VAKO menetluse kestel vastu otsuse,

millega tunnistab vaidlustuses toodud otsused kehtetuks vaidlustuses toodud asjaoludel. On

ilmselge, et tõlgendades RHS § 197 lg 1 p-d 3 viisil, mille kohaselt on säte kohaldatav vaid siis,

kui hankija tunnistab sõnaselgelt vaidlustuse põhjendatuks, ei tunnista mitte ükski hankija oma

otsust ise kehtetuks, kuivõrd sellise otsustusega kaasneb kohustus hüvitada menetluskulud. Säte

muutuks sisutuks. Kohtu hinnangul oli seadusandja tahteks kõrvaldada eelnevas regulatsioonis

esinenud vastuolud. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kaebaja poolt RHS § 197 lõike 1 punktile

3 antud tõlgendusega. Vaidlustuse saab põhjendatuks lugeda ka vastustaja tegevuse kaudu, sh kui

vastustaja oma varasema otsuse vaidlustuses esitatud põhjenduste või tõendite ajendil ise

kehtetuks tunnistab. Sellisel viisil toimimine on riigihangete vaidluste puhul ühtlasi tavapärane.

32. Kohus leiab aga, et olenemata eeltoodust on VAKO vaidlustuse RHS § 192 lg 3 p 5 alusel

õigesti läbi vaatamata jätnud ja tagastanud, kuivõrd hankekomisjoni 05.02.2019 otsus sisaldab

endas ka otsust lükata kõik pakkumused riigihangete seaduse § 116 lõike 1 punkti 1 alusel tagasi,

kuna pakkumused ületavad hanke eeldatava maksumuse ja lõpetada hankemenetluse ja lõpetada

hankemenetlus.

RHS § 116 lg 1 p 1 kohaselt võib hankija teha põhjendatud kirjaliku otsuse kõigi pakkumuste

tagasi lükkamise kohta, kui kõigi pakkumuste või vastavaks tunnistatud pakkumuste maksumused

ületavad hankelepingu eeldatavat maksumust, § 73 lg 3 p 3 kohaselt lõpeb hankemenetlus kõigi

pakkumuste tagasilükkamisega käesoleva seaduse §-s 116 sätestatud alustel.

Kuivõrd hankija on oma 05.02.2019 otsusega teinud ka otsuse kõigi pakkumuste tagasi lükkamise

ja hankemenetluse lõpetamise kohta, siis puudub kohtul alus menetluse lõpetamise aluse

muutmiseks. Kaebaja ei ole viidatud otsust vaidlustanud ning tegemist on kehtiva haldusaktiga.

9(11)

Kuivõrd menetluse lõpetamine kaebuse läbi vaatamata jätmise tõttu RHS § 192 lg 3 p 5 alusel

(hange on tühistatud) on lõppastmes õige ning menetluse lõpetamisel viidatud alusel

menetluskulud hüvitamisele ei kuulu, siis jätab kohus kaebaja poolt esitatud põhinõude

rahuldamata ning hindab järgnevalt kaebaja poolt esitatud alternatiivse nõude põhjendatust.

33. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist RVastS § 7 lg 1 alusel. Kaebuse kohaselt on kaebajale

tekkinud kahju seoses õigusabikulude kandmisega ning riigilõivu tasumisega ja kulud on seotud

vastustaja läbi viidud hankemenetluses tehtud otsuste vaidlustamisega. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et

isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes

rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole

võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil. Sama seaduse § 1 lg 1

kohaselt sätestab RVastS avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete

täitmisel rikutud õiguste kaitse ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra.

34. RHS § 5 lg 2 p 5 kohaselt on hankija mh eraõiguslik juriidiline isik, mida põhiliselt rahastavad

või mille juhtimis- või järelevalveorgani liikmetest rohkem kui poole määravad või mille juhtimist

muul viisil kontrollivad koos või eraldi käesoleva lõike punktides 1-3 nimetatud hankijad.

Vastustaja põhikiri on kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 02.detsembri 2010 määrusega nr 281,

millest järeldub, et aktsionäri õigusi teostab Tallinna linn, st kohaliku omavalitsuse üksus. Seega,

ehkki vastustaja puhul on tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, on ta samal ajal RHS § 5 lg 2 p

5 alusel avaliku sektori hankija ning hanke läbi viimise kontekstis on tegemist avaliku võimu

kandjaga osas, mis puudutab riigihankemenetluse läbi viimist ja RHS normide kohaldamist.

Kaebaja märgib õigesti, et riigihankemenetlus toimub RHS-s sätestatud avalik-õiguslike

toimingute kaudu, mistõttu on avaliku sektori hankija RHS rakendamisel ühtlasi avaliku võimu

kandja. Hankemenetluse läbi viimisel tegutseb vastustaja avalik-õiguslikus vormis ning

riigihankemenetluse toimingute õiguslik iseloom ei sõltu sellest, kas ostja on eraõiguslik või

avalik-õiguslik isik.

35. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja õigusvastane tegevus seisnes selles, et ta

tunnistas hankemenetluses vastavaks pakkumuse, mis tegelikult ei vastanud RHAD-s sätestatud

tingimustele. RHS § 114 lg 2 alusel peab pakkuja lükkama tagasi pakkumuse, mis ei vasta RHAD-

s sätestatud tingimustele, § 98 lg 1 ja 114 lg 1 kohaselt peab hankija kontrollima nii pakkuja

kvalifikatsiooni kui ka pakkumuse vastavust RHAD-s sätestatud tingimustele sisuliselt. Vastustaja

tunnistas oma õigusvastase otsuse kehtetuks alles pärast seda, kui kaebaja oli pöördunud

vaidlustusega VAKO poole ning toonud vaidlustuses välja argumendid, mille kohaselt ei vastanud

parimaks pakkujaks tunnistatud pakkuja pakkumus RHAD-s toodud vastavustingimustele

projekteerimise projektijuhi osas.

36. Kohus leiab, et vastustaja seisukoht, mille kohaselt oli kahju tekkimist võimalik vältida ei ole

asjakohane. Kaebaja ainus võimalus oma õiguste kaitseks on vaidlustuse esitamine VAKO-le.

VAKO on RHS § 187 lg 14 kohaselt kohustuslik kohtuväline vaidluste lahendamise organ. HKMS

§ 268 lg 1 kohaselt võib pakkuja esitada oma õiguste kaitseks kaebuse hankija tegevuse peale, kui

ta on läbinud menetluse VAKO-s. Seega oli vaidlustusmenetluse vältimine kaebaja jaoks võimatu.

Puudub vaidlus, et hankija teavitas pakkujaid oma 23.01.2019. aasta otsusest samal päeval kell

14:18 läbi riigihangete registri. Vastavalt RHS § 189 lõikele 1 oli vaidlustuse esitamise tähtaeg

VAKO-le 10 päeva alates päevast, mil vaidlustaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste

rikkumisest või huvide kahjustamisest. Seega oli vaidlustuse esitamise viimane päev 04.02.2019.

Puudub vaidlus, et kaebaja esitas teabepäringu hankijale lisainfo saamiseks 7 päeva peale info

saamist, st 30.01.2019, millele vastustaja vastas 31.01.2019. Kaebaja esitas vaidlustuse VAKO-sse

01.02.2019. Kohus leiab, et kaebajale ei saa tekkinud olukorras ette heita, et ta ei pöördunud peale

asjaomaste materjalide saamist vastustaja poole selgituste saamiseks. Puuduvad mistahes eeldused

arvata, et vastustaja poole pöördumisel oleks vastustaja tunnistanud vaidlustatud otsused ise

kehtetuks ning kaebajal oleks puudunud vajadus VAKO poole pöördumiseks. Riigihankemenetlus

on oma olemuselt ka keeruline ning spetsiifiline ning nõuab vaidlustajalt piiratud aja tingimustes

10(11)

nii materjalide läbi töötamist kui ka menetlusdokumentide koostamist. Kaebajale ei saa ette heita,

et ta ei astunud hankijaga läbirääkimistesse, mille tulemus oli tema jaoks ebaselge ning võis

põhjustada vaidlustamistähtaja möödumise. Arvestades lühikest vaidlustuse esitamise tähtaega, ei

saa vaidlustajalt mõistlikult nõuda, et ta vaidlustuse esitamise ja koostamise asemel astub

hankijaga läbirääkimistesse lootuses, et hankija tunnistab vaidlustaja õigusi rikkuvad otsused

kehtetuks. Seega leiab kohus, et vaidlustuse esitamine ei olnud välditav. Seadusest tulenevaks

kohaseks õiguskaitsevahendiks on vaidlustuse esitamine.

37. Olukorras, kus vastustaja ei oleks võtnud vastu õigusvastaseid otsuseid, oleks kaebajal

puudunud vajadus VAKO-sse pöördumiseks ja kahju ei oleks tekkinud. Kaebaja on

hankemenetlusest tekkinud vaidlustusmenetluses õigusabikulusid kandnud ning kaebaja vara

vähenemine õigusabikulude kandmise tõttu on käsitatav varalise kahjuna. Arvestades

vaidlustusmenetluse spetsiifikat, ei ole kaebajale etteheidetav kvalifitseeritud õigusabi kasutamine

selleks, et olla vaidlustusmenetluses hankijaga võrdses olukorras. Tallinna Ringkonnakohus on

oma lahendi nr 3-14-52865 p-s 15 leidnud, et RHS kohast vaidlustusmenetlust iseloomustab lisaks

kohustuslikkusele veel ka kiiret ja kohest professionaalset lähenemist nõudvad menetlustähtajad,

seisukohtade esitamisel võistlevuse põhimõtte kohaldamine ja õigete nõuete ja väidete esitamise

vajadus juba VAKO-s, silmas pidades oma eesmärgi saavutamist edaspidises kohtumenetluses.

VAKO selgitamiskohustus ja uurimisprintsiip vaidlustusmenetluses ei tasakaalusta piisavalt

pakkuja ebavõrdsust menetluslikus positsioonis hankijaga võrreldes. Seetõttu ei saa kaebajale, kes

tegutseb inseneritöö valdkonnas, heita ette professionaalse õigusabi kasutamist. Seega esineb

kantud õigusabikulude ja vastustaja õigusvastase otsuse vahel põhjuslik seos.

38. Kahju tekkimine ei ole seotud asjaoluga, kas kaebaja saanuks või sai hankelepingu pooleks,

vaid on seotud hankija otsuste õigusvastasuse ja nende vaidlustamisega kantud õigusabikuludega,

mida kaebajal ei ole võimalik tagasi nõuda, kuna vastustaja tunnistas hanke kehtetuks. Iseenesest

on õige vastustaja seisukoht, mille kohaselt ületas kaebaja poolt esitatud pakkumus oluliselt

vastustaja 15.10.2018 otsusega avaldatud ja hankedokumentides märgitud hankelepingu eeldatavat

maksumust, milleks oli 270 000 eurot. Samas ületas hankelepingu eeldatavat maksumust ka

ühispakkujate OÜ Sirkel&Mall ning AS Infragate Eesti pakkumus. RHS § 116 lg 1 p 1 alusel ei

ole hankijal kohustust lükata kõiki pakkumusi tagasi, kui kõigi pakkumuste või vastavaks

tunnistatud pakkumuste maksumused ületavad hankelepingu eeldatavat maksumust. Seega ei

saanud kaebaja vaidlustuse esitamisel arvestada asjaoluga, et vastustaja tunnistab hanke igal juhul

kehtetuks, kuivõrd kõik esitatud pakkumused ületasid riigihanke eeldatava maksumuse.

39. Kaebaja on taotlenud VAKO menetluses kantud õigusabikulude välja mõistmist kahjuna

summas 3415,56 eurot käibemaksuga. Kohus leiab, et õigusabikulude suuruse põhjendatuse osas

VAKO menetluses on võimalik kasutada analoogiat halduskohtumenetluse õigusabikulude

suuruse hindamise põhimõtetega. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud

ja põhjendatud menetluskulud. Nähtuvalt kaebaja 07.02.2019 taotlusest on kaebajale osutatud

valdavalt õigusabi tunnihinnaga 179 eurot tund. Assistendi töötunni hinnaks on 60 eurot tund ning

viidatud määraga on maksutatud 0,6 töötundi 16,3 töötunnist. Kohus leiab, et kulutused õigusabile

on põhjendatud osaliselt. Kohtu hinnangul ei ole asja maht ja keerukus sellised, mis õigustaksid

õigusabi kasutamist 16,3 töötunni ulatuses. Asjas on esitatud kaebus 7 leheküljel ning sellele

järgnevaks menetlusdokumendiks on menetluskulude taotlus. Kohus leiab, et põhjendatud ajakulu

asja materjalidega tutvumiseks ja vaidlustuse koostamiseks on kohtu hinnangul 10 töötundi.

Kohus ei loe ka põhjendatuks kulutusi summas 60 eurot, mis on kantud seoses assistendi abi

kasutamisega. Menetluskulude nimekiri on koostatud vandeadvokaatide, mitte assistendi poolt

ning kulu põhjendatus ei ole kohtu jaoks aru saadav. Seega leiab kohus, et põhjendatud on

menetluskulud vaidlustusmenetluses summas 1790 eurot, millele lisandub käibemaks, st kokku

2148 eurot koos käibemaksuga. Nimetatud summa tuleb mõista vastustajalt välja RVastS § 7 lg 1

alusel kahjuna.

11(11)

40. Kohus leiab, et kaebaja taotlus kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud osas, milles kaebaja

kandis vaidlustusmenetluses kulutusi seoses riigilõivu tasumisega. Nagu kohus käesolevas otsuses

leidis, siis on põhjendatud vaidlustuse läbi vaatamata jätmine VAKO poolt RHS § 192 lg 3 p 5

alusel. Seega on kaebajal võimalik nõuda riigilõivu tagastamist ning kaebajal ei ole nimetatud osas

kahju tekkinud. Kahju ei oleks ka seotud vastustaja tegevusega. Kuivõrd kaebaja enda selgituste

kohaselt ei ole ta VAKO-lt riigilõivu tagastamist taotlenud ega vastavat õigust ka minetanud, siis

ei ole VAKO otsus õigusvastane osas, milles VAKO ei tagastanud kaebaja poolt tasutud

riigilõivu, vaid märkis, et vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu 1280 eurot tagastamise

taotlemine toimub riigilõivuseaduses sätestatud korras.

41. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ning mõistab vastustajalt kaebaja

kasuks RVastS § 7 lg 1 alusel välja 2148 eurot. Ülejäänud osas jätab kohus kaebuse rahuldamata.

42. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse, lg 2

kohaselt rahuldatakse kaebuse rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Kohus jättis kaebaja poolt esitatud põhinõude rahuldamata ning rahuldas kaebaja

poolt esitatud alternatiivse nõude osaliselt.. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist kokku

5124,23 euro ulatuses, sh esindaja kulud on 4983,36 eurot koos käibemaksuga ning riigilõiv

140,87 eurot. Kaebaja nõudis kahju hüvitamist kokku 4695,56 eurot, st kohus rahuldas kaebaja

poolt esitatud kahju hüvitamise nõude ca 45 % ulatuses. Samas on kaebuse ning kaebaja

järgnevate menetlusdokumentide väited seotud peamiselt kaebaja põhinõude õigusliku

regulatsiooniga, mille kohus jättis rahuldamata. Sellest tulenevalt leiab kohus, et menetluskulud on

põhjendatud 30% ulatuses. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja õigusabikulud

summas 1408,66 eurot (sisaldab käibemaksu) ning riigilõivu summas 42,26 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm