1-18-9926/28 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

25. juuni 2019

Kriminaalasja number

1-18-9926 (kirjalik menetlus)

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas

Kriminaalasi

Ivan Stoljarenko süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 ja KarS

§ 121 lg 2 p 3 järgi

lühimenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 19. veebruari 2019 otsus

Apellatsiooni esitaja

Ringkonnaprokurör Liina Pikma

Prokurör

Ringkonnaprokurör Liina Pikma

Süüdistatav

Ivan Stoljarenko, isikukood: 38701200297, elukoht XXX

XXX; kriminaalkorras karistatud

Kaitsja

vandeadvokaadi abi Irina Gromtsev

RESOLUTSIOON:

Viru Maakohtu 19. veebruari 2019 otsus jätta muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Ivan Stoljarenkot süüdistatakse KarS § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et tema, olles varem

karistatud Harju Maakohtu 11.08.2014 otsusega KarS § 121 alusel, pani 24.08.2018 kella 02.00

paiku, tungides aknaklaasi lõhkumise teel sisse korterisse aadressil XXX, toime D.T. i ja oma

elukaaslase A.B. i kehalise väärkohtlemise, mis seisnes selles, et I. Stoljarenko tahtis rusikaga

lüüa D.T. it, kuid kuna viimane pööras end eest ära, tabas löök A.B. t vasaku põse piirkonda.

Peale seda püüdis I. Stoljarenko kannatanu D.T. it lüüa noaga õlga, kuid tekkinud rüseluse

käigus lõi I. Stoljarenko D.T. it noaga parema kaenlaaluse piirkonda tekitades D.T. ile parema

silma alla verevalumi ja turse ning parema kaenla alla kaks umbes 2 cm lahtist haava.

Samuti süüdistatakse I. Stoljarenkot KarS § 118 lg 1 p 1 järgi selles, et tema 24.08.2018 kella

02.00 paiku samas korteris XXX lõi kahel korral oma elukaaslasele A.B. ile noaga selja

piirkonda, tekitades kannatanule vasakule poole rindkerele vasakusse rindkereõõnde tungiva

torke-lõikehaava, mille tüsistusena tekkis traumaatiline vasakpoolne õhkrind. Rindkereõõnde

tungivhaav põhjustas A.B. ile eluohtliku tervisekahjustuse.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

2. Viru Maakohtu 19.02.2019 otsusega mõisteti I. Stoljarenko süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1

järgi õigeks ning osaliselt õigeks ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, s.o D.T. i episoodis.

Sama kohtuotsusega karistati I. Stoljarenko KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, s.o A.B. i kehalises

väärkohtlemises, 9 kuu vangistusega.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati I. Stoljarenkole mõistetud karistust 6 kuu pikkuse

vangistuseni, mille kandmise alguseks loeti 24.08.2018.

2.1. Süüdistusest nähtuvalt süüdistatakse I. Stoljarenkot kolme isikuvastase kuriteo

toimepanemises, s.o D.T. i noaga löömises ja A.B. i rusikaga ning noaga löömises.

2.2. Maakohus analüüsis 18.09.2018 koostatud asitõendi protokolli, politseiametnik I.T. i

ütlusi, nõudekirja A.B. i 24.08.2018 haigusloo väljastamise taotlusega ja selle vastust koos A.B.

i haiguslooga; 07.09.2018 ekspertiisimäärust, ekspertiisiakti nr 18E-IDI0065.

Analüüsides kajastatud tõendeid nende kogumis, luges maakohus tõendatuks, et A.B. il

tuvastatud selja- ja peahaavad tekkisid süüdistuses märgitud ajal ehk 24.08.2018 kella 2 paiku

ja need tekkisid korteris aadressil XXX, kust A.B. i kiirabiga meditsiiniasutusse toimetati.

Võttes arvesse, et ekspertarvamuse kohaselt põhjustas rindkereõõnde tungiv haav A.B. ile

eluohtliku tervisekahjustuse, siis luges maakohus tõendatuks sellegi, et õiguslikult realiseerus

KarS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud tagajärg.

2.3. Nagu toodud, tekkisid A.B. i pea- ja seljavigastused 24.08.2018 kella 2 paiku korteris

aadressil XXX. Viimane väljakutse V.T. i kasutatavalt abonentnumbrilt XXX häirekeskusele

tehti 02.30. Selle kõne käigus teavitati helistajat, et politsei on juba saabunud.

Politseiametnikust tunnistaja I.T. i ütlused annavad aluse järelduseks, et just tema ühes oma

paarilisega olid väljakutsele esimestena reageerinud politseiametnikeks. I.T. i tuvastas korteris

XXX, viibinud isikutena I. Stoljarenko, A.B. i, D.T. i ja V.T. i. Menetluse käigus on viidatud

isikulised tõendiallikad ka üle kuulatud.

2.4. Süüdistuses püstitatud hüpoteesi kohaselt tungis I. Stoljarenko korterisse aadressil XXX

aknaklaasi lõhkumise teel. Taoline väide on põhjendatud, s.o menetluse käigus tõendamist

leidnud.

Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt toimus menetluse esemeks olev sündmus

kahekorruselise maja esimesel korrusel. I. Stoljarenko, A.B. i, D.T. i ja V.T. i majanaabrist

tunnistaja L.K. a andis ütlusi selle kohta, et ärkas 24.08.2018 kella 2 paiku öösel köögist kostva

krabina peale. Kööki suundununa nägi ta aknast nööriga ülevalt all laskuvat naabrit Ivani

korterist nr 4. Mõni minut hiljem kuulis tunnistaja puruneva klaasi heli ja praktiliselt kohe oli

naabrite juures korterist nr 7 kuulda lärmi ja karjumist. Korterist nr 7 kostnud hääled kuulusid

Ivanile korterist nr 4, tema abikaasale, kelle nime tunnistaja ei tea ja korteris nr 7 elavale D.T.

le. Algselt kuulis tunnistaja, kuidas Ivan sõimas ebatsensuursete väljenditega oma abikaasat,

kes aga selgitas, et Ivan on millestki valesti aru saanud. Sedasama kordas Ivanile ka D.T. . Selle

kõige taustal oli kuulda lärmi ja seda, et keegi kukkus. Tunnistaja sai aru, et teiselpool seina

kakeldakse - kaklus toimus algselt tunnistaja toa seina taga olevas toas, pärast kandus see üle

koridori. Tunnistaja avaldatu kohaselt kestis see kõik 15-20 minutit.

Tunnistaja avaldatut selles, et I. Stoljarenko väljus oma korterist (korter nr 4) akna kaudu,

kinnitab ja tõendab ka 24.08.2018 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll, milles vaadeldi

sündmuskohta aadressidel XXX ja XXX . Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt nähtub

majale Narva mnt poolt õuest vaadates, et teise korruse teisest aknast paremalt ripub välja ja

alla punast värvi pikendusjuhe. Korteri nr 4 köögis akna all asuvale radiaatorile on kinnitatud

punast värvi pikendusjuhe, mis ripub läbi avatud akna õue. Samuti nähtub, et korteri nr 7 aknad

on XXX suunas ja esimese toa akna alla on pargitud mootorsõiduk Volvo rg-märgiga XXX .

Auto ja maja vahemaa on 112 cm ning sõiduki pakiruumi paremalt küljelt avastati jalatsijälje

fragment. Samuti avastati jalatsijälje fragment sõiduauto katuse parema külje tagaukse juurest.

Sõiduki juurest maast leiti klaasikilde. Korterit nr 7 on uurimisasutuse poolt vaadeldud ka

seestpoolt ja selle käigus tuvastati, et korteri nr 7, sissepääsu vastas asuva magamistoa akna

kohal asetsev kardinapuu on lõhutud ja parempoolsest kinnitusest alla kukkunud. Aken koosneb

kolmest osast, mille ülemine osa on lõhutud. Parempoolsel tuulutusaknal on väljastpoolt

lõhkumisauk.

Kannatanu D.T. on mõlemal ülekuulamisel, s.o nii 24.08.2018 kui ka 14.09.2018 avaldanud,

et pärast ühist alkoholitarvitamist I. Stoljarenko ja A.B. iga 23.08.2018 õhtul nende maja ees

läks tema oma koju ning I. Stoljarenko ja A.B. i oma koju, ent mingil ajal tuli A.B. i tagasi tema

juurde, s.o tema korterisse. Ühiselt A.B. iga tarvitasid nad alkoholi ja olid voodis. D.T. ärkas

selle peale, et keegi lõi katki tema toa akna ja tungis tuppa. Ta hüppas püsti ja nägi, kuidas akna

kaudu ronib tuppa I. Stoljarenko.

Sedasama on korranud ka A.B. i, avaldades, et pärast koosviibimist D.T. iga suundusid nad

oma kodudesse, ent juhtus nii, et ta kukutas võtmed aknast välja. Võtmete üles leidmiseks läks

ta välja, leidis võtmed ja soovis peale seda suitsetada. Kuna tal sigarette kaasas polnud, helistas

ta D.T. ile. D.T. nõustus välja tulema, võttes kaasa välgumihkli ja õllekruusi. Nad istusid väljas,

jõid õlut, seisid trepikojas ja suundusid lõpuks D.T. i juurde. D.T. i juures viibimine päädis

nende mõlema lahti riietumise ja alasti diivani peal lamamisega. Mingil hetkel, täpset kellaaega

teadmata, purunes aken ja läbi akna sisenes tuppa Ivan.

Ka I. Stoljarenko ise on andnud eeltooduga ühetaolisi ütlusi. Ta avaldas, et 23.08.2018 õhtusel

ajal viibisid nad, s.o tema ise, A.B. i ja D.T. nende maja ees ja tarvitasid ühiselt alkoholi.

Seejärel suundusid nad kõik oma kodudesse. Nende, s.o I. Stoljarenko ja A.B. i koju jõudes

A.B. i laps E. juba magas ja nemadki jäid A.B. iga magama. Öösel, umbes kella 01.40 paiku,

äratas teda E. ja küsis ema kohta. Kuna ta ei teadnud, kus A.B. i asus, pidas ta vajalikuks A.B.

it otsima minna. Korterist tal väljuda ei õnnestunud, sest korteri uks oli lukustatud. Samuti kuna

tal on A.B. iga üks ühine telefon ja ühed ühised võtmed ning neid kumbagi tal polnud, otsustas

ta tänavale minna läbi akna. Selleks sidus ta pikendusjuhtme radiaatori külge ja laskus tänavale.

Ümber maja liikudes kuulis ta ohkeid, mis viitasid kellegi seksiga tegelemisele.

Tähelepanelikul kuulamisel sai ta aru, et see on A.B. i hääl. Tol hetkel seisis ta D.T. i toa akna

all, mille õhuaken oli avatud. Hääled kostusid aga sealt. Kuna esimene korrus asus küllaldaselt

kõrgel, ronis ta otse D.T. toa akna alla pargitud auto peale. Läbi akna Dmtiri tuppa vaadates

nägi ta, kuidas D.T. ja A.B. i seksiga tegelesid. See tekitas temas viha. Ta lõi akna katki ja

ronis tuppa.

2.5. Maakohtu hinnangul järeldub eeltoodust, et isikulised tõendiallikad ühes sündmuskoha

vaatlusprotokolliga tõendavad tõsikindlalt ja kahtlusteta, et I. Stoljarenko sisenes korterisse

aadressil XXX, , täpsemalt D.T. i magamistuppa 24.08.2018 öösel, s.o umbes kella 2 paiku

aknaklaasi lõhkumise teel. Eelkajastatud tõenditega on tõendatud seegi, et I. Stoljarenko

korterisse, täpsemalt D.T. i magamistuppa, sisenemise hetkel viibisid kõnealuses toas

(diivan)voodis riieteta A.B. i ning riieteta ja/või aluspesusse riietunud D.T. . A.B. i riiete

puudumist kinnitab täiendavalt ka sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtub, et naiste

riided, s.o teksapüksid ja hall särk on toas paiknenud diivani otsas ja naiste aluspüksid diivani

juures põrandal.

2.6. Korteris aadressil XXX, X toimunud edasisi sündmuste osas on sündmuste hetkel korteris

viibinud I. Stoljarenko, A.B. i ja D.T. i, aga ka V.T. i ütlused olulistes aspektides lahknevad.

2.6.1. D.T. on kohtueelsel menetlusel üle kuulatud kahel korral – 24.08.2018 kella 05.40st kuni

kella 07.15ni ehk sisuliselt vahetult pärast sündmusi ning seejärel 14.09.2018.

Analüüsides D.T. i esmaseid ütlusi, nähtub neist, et hetkel, mil I. Stoljarenko hakkas aknaklaasi

lõhkumise teel sisenema D.T. i magamistuppa, sai D.T. purunenud aknaklaasi tõttu lahtise

verejooksuga haava parema silma piirkonda, mistõttu ta lahkus koheselt magamistoast. Seejärel

palus ta isal teha väljakutse politseile ning I. Stoljarenko ja D.T. i vaheline kaklus leidis aset

tema toa ja koridori vahe lävel juba pärast seda, kui D.T. oli oma magamistoast juba väljunud.

Selle käigus lõi I. Stoljarenko teda noaga parema käe kaenla alla, s.o kaenlaõnarusse. Seejärel

sai ta I. Stoljarenkolt noa kätte, suundus sellega vannituppa ja viskas noa vanni alla. Nuga jäi

sinna kuna politsei saabumiseni. Noa osas täpsustas D.T. , et ta ei oska täpselt öelda, millise

noaga oli tegemist, ent vist oli tegemist puidust käepidemega kööginoaga, teraosa pikkusega

umbes 5-6 cm, laiusega aga 1-1,5 cm. D.T. ei avalda, et kaklus oleks aset leidnud tema

magamistoas, koheselt pärast seda, kui I. Stoljarenko oli aknast magamistuppa jõudnud.

Hinnates D.T. i teisel ülekuulamisel antud ütlusi korteris aset leidnud sündmuste osas, tuleb

nentida, et need erinevad oluliselt, sh olulistes aspektides D.T. i esmasel ülekuulamisel antud

ütlustest. Nii nähtub, et teisel ülekuulamisel on D.T. esmasest ülekuulamisest erinevalt

märkinud, et kaklus tema ja I. Stoljarenko vahel algas koheselt pärast I. Stoljarenko tuppa

jõudmisel ning löömise algatas just D.T. ise, kes esimesena I. Stoljarenkot lõi. Erinev on seegi,

et kui esmasel ülekuulamisel avaldas D.T. , et I. Stoljarenko lõi teda kakluse käigus noaga

parema käe kaenla alla, s.o kaenlaõnarusse, siis teisel ülekuulamisel on ta avaldanud, et ta surus

ise I. Stoljarenko käe oma parema käe ja keha vahele ning selle käigus kukkus nuga põrandale.

Noaga löömist D.T. vähimalgi määral ei avalda. Oluline erinevus seisneb selleski, et esmasel

ülekuulamisel kirjeldas D.T. küllaldaselt detailselt nuga, millega I. Stoljarenko teda torganud

oli, sh on ta kirjeldanud, et tegemist oli vist puidust käepidemega kööginoaga, teraosa pikkusega

umbes 5-6 cm, laiusega aga 1-1,5 cm. Teisel ülekuulamisel on ta aga märkinud, et nuga ta

kirjeldada ei oska.

Nagu viidatud, on D.T. i erinevatel menetlusetappidel antud ütlused korteris toimunu kohta,

pärast I. Stoljarenko sisenemist, diametraalses vastuolus. Vastuolu puudumist tuleb nentida

fakti osas, et pärast vannituppa minekult, väljus ta vannitoast vaid hetkeks, ent suundus sinna

koheselt tagasi. Vannituppa jäi ta kuni politsei saabumiseni.

Viimasel ülekuulamisel pole D.T. avaldanud ütluste muutmise põhjuseid. Menetlusõiguslikult

viib see olukorrani, et kohtul puudub võimalus kontrollida, kas D.T. il olid ütluste muutmiseks

mõistuspärased ja arusaadavad põhjendused. Kontrollivõimaluse puudumine tingib järelmi, et

ütluste muutmiseks objektiivsed põhjused puudusid. Kuna taolises menetluslikus olukorras ei

saa kohus kohtupraktika kohaselt eelistada ühtesid D.T. i ütlusi teistele, jättis maakohus D.T. i

ütlused

osas,

milles

need

kirjeldavad

sündmusi

pärast

I. Stoljarenko

faktilist

jõudmist/sisenemist korterisse nende ebausaldusväärsuse argumendil kõrvale. Ütluste kõrvale

jätmine ei hõlma D.T. i avaldatut osas, mille kohaselt peitus ta I. Stoljarenko eest vannituppa,

olles eelnevalt I. Stoljarenkolt kätte saanud noa, mille viskas vanni alla. Samuti osas, et väljus

vannitoast vaid hetkeks, ent naasis sinna koheselt ja jäi sinna kuni politsei saabumiseni.

Vaatamata asjaolule, et maakohus luges D.T. i ütlused valdavas osas ebausaldusväärseks juba

ainuüks põhjusel, et ta on andnud erinevatel menetlusstaadiumitel erisuunalisi ütlusi, pole D.T.

i ütlused osas, milles maakohus tema ütlused kõrvale jätab, haakuvad ka teiste tõenditega.

Uurimisasutus on SA-lt Ida-Viru Keskhaigla välja nõudnud D.T. i EMOsse pöördumise

andmed, tema kohta koostatud patsiendikaardi. Nõudekirja vastuse ja selle lisaks oleva

patsiendikaardi kohaselt pöördus D.T. EMOsse 24.08.2018 kell 19.48. Tal diagnoositi lahtine

peahaav, roiete, rinnaku ja lülisama murd. EMOsse pöördumisel on D.T. avaldanud, et

24.08.2018 kella 3 paiku torkas teda tuttav inimene parema silma ümbrusesse ja parema kaenla

alla noaga. Kohus möönab, et kuigi kohtupraktika kohaselt on patsiendikaart dokumendina

lubatav üksnes osas, milles see puudutab kannatanul tuvastatud kehavigastusi, on võimalik

patsiendikaardil eravestluse käigus meditsiinitöötajale avaldatud informatsiooni kasutada isiku

ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Võttes arvesse, et kannatanuna ütluste andmisel on D.T.

mõlemal ülekuulamisel avaldanud, et tema silmapiirkonna vigastus tekkis klaasikilluga ajal,

mil ta soovis I. Stoljarenko akna kaudu sisenemist takistada viimase aknast välja lükkamisega,

siis meditsiiniasutuses diametraalselt erineva informatsiooni avaldamine silmapiirkonna

vigastuse tekkimise osas annab täiendava kaalu suhtuda tema ütlustesse osas, milles need

kajastavad sündmusi I. Stoljarenko korterisse saabumise järgselt, ebausaldusväärsetena.

Teisel ülekuulamisel avaldas D.T. , et pärast politsei ja kiirabi saabumist toimetati teda koheselt

kiirabiautosse ja viidi haiglasse. Politseiametnikust tunnistaja I.T. märkis ülekuulamisel, et

kiirabi andis esmaabi kohapeal ning D.T. toimetati pärast esmaabi saamist X

politseijaoskonda. Politseiametnikust tunnistaja ütlusi kinnitab ka D.T. i suhtes koostatud

kiirabikaart, millele on tehtud märge „Visiidi tulemus: ei hospitaliseeritud – hospitaliseerimine

ei olnud vajalik“. Seega on D.T. ka enda hospitaliseerimise osas andnud ebaõiget teavet.

Lisaks juba väljatoodud erinevustele on põhjust peatuda sellelgi, et D.T. avaldas ülekuulamisel,

et viskas I. Stoljarenkolt ära võetud noa vannituppa, vanni alla. Esmasel ülekuulamisel avaldas

ta, et tegemist oli vist kööginoaga, lõiketera pikkusega umbes 5-6 cm, laiusega 1-1,5 cm. Noaga

seonduvalt pole kohtul võimalik jätta tähelepanu, et esmalt on D.T. avaldanud, et ta ei mäleta

aga nuga oli vist kööginuga, justkui puidust käepidemega. See viitab, et D.T. justkui ei tea,

milline nuga üleüldse välja nägi. Samas oskab ta küllaldase täpsusega avaldada lõiketera

pikkust ja laiust. Taoline selgitus viitab jällegi sellele, et D.T. suudab nuga kirjeldada üllatavalt

täpselt. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt võeti tõepoolest korterist aadressilt XXX, X ,

täpsemalt selles asuva vannitoa põrandalt ära nuga. 27.09.2018 koostatud asitõendi

vaatlusprotokolli kohaselt on kõnealust nuga ka vaadeldud. Vaatlusest nähtub, et vannitoa

põrandalt leitud noa näol pole tegemist kööginoaga, selle noa tera on kahelt poolt terav, sh ühelt

poolt sakiline ning tera pikkus, erinevalt D.T. i poolt avaldatust, on 108 mm ja laius 22 mm.

Seega D.T. i poolt kirjeldatud noa tunnused pole vastavuses vannitoast leitud noa mõõtmetega,

need pole ligilähedasedki, mistõttu annab seegi aluse kahelda D.T. ütluste usaldusväärsuses.

2.6.2. Kujundades seisukohta V.T. i ütluste usaldusväärsuse osas, nähtub, et tedagi on

kohtueelsel menetlusel üle kuulatud kahel korral, s.o 24.08.2018 ja 14.09.2018, ent temagi

ütlused on diametraalsete erinevustega.

Esmasel ülekuulamisel V.T. i antud ütlused osutavad sellele, et V.T. ärkas lärmi ehk puruneva

klaasi heli peale. Seejärel karjus talle poeg, et välja tuleb kutsuda politsei. Ta helistas kohe ning

kutsus välja politsei. Pärast võttis ta toa sahtlist haamri ja läks koridori. Koridoris nägi ta

naabrit, s.o I. Stoljarenkot, A.B. i abikaasat, korterist nr 4, kes seisis ja sõimas poja toa suunas

- sõimates poega. Poja toas kukkus midagi ja ta kuulis karjeid. Tema läks naabri suunas

haamriga vehkides, et viimast hirmutada ja et ta ära läheks. I. Stoljarenko haaras tal aga käest

ja püüdis talt haamrit ära tõmmata. Seejuures pani I. Stoljarenko talle vasakult poolt vastu tema

kaela mingi terava eseme. Kas tegemist oli noa või klaasiga, seda ta ei näinud, kuid tegemist

oli millegi teravaga, sest see lõikas talle kaela sisse. Tol hetkel ta valu ei tundnud, kuna rüseles

I. Stoljarenkoga haamri pärast. Haamrit ta kätte ei saanudki. Nende juurde tuli V.T. i sõnade

kohaselt ka D.T. , kes hakkas I. Stoljarenkolt ära võtma eset, millega I. Stoljarenko talle kaela

oli lõiganud. D.T. ile tundus, et tema poeg sai I. Stoljarenkolt soovitud eseme kätte, läks tema

tuppa ja lukustas ukse. I. Stoljarenko püüdis ust avada, lüües paar korda jalaga vastu ust, ent

ust avada ta ei suutnud. Tema läks haamriga kööki ja peitis haamri laua alla. Kui ta köögis oli,

tuli kööki ka I. Stoljarenko, võttis laualt lauanoa ja läks poja tuppa, kus viibis tema abikaasa

A.B. i. Seejärel kuulis ta karjeid. Kellele karjed kuulusid, kas naisele või mehele, ta öelda ei

oska, kuna oli seisundis, millest ta midagi aru ei saanud – tal tõusis vererõhk, ta näeb halvasti,

mistõttu ta ei näinud hästi inimest, keda I. Stoljarenko peksis. Hiljem selgus, et tegemist oli

A.B. iga. Ta nägi, et poja toa ukse juures põrandal istuva inimese siluetti aga ei saa öelda, kas

tegemist oli naise või mehega. Ise ta tuppa ei läinud, kuna ta poleks I. Stoljarenkost jagu saanud.

I. Stoljarenko oli väga agressiivne, ta kuulis lööke ja karjeid. Ta ise tundis end vererõhu tõttu

halvasti, ta istus köögis ja hoidis haamrit käes. Politsei saabudes viibis I. Stoljarenko poja toas.

Teisel ülekuulamisel avaldas V.T. , et ärkas kõrvaltoast tuleva müra, s.o klaasi purunemise heli

peale. Kõrvaltoas elab tema poeg. Ta ehmus sellest ja kuulis, kuidas poeg palus tal korduvalt

politsei välja kutsuda. Ta helistas numbrile 112 ja kutsus välja politsei. Ta mäletab, et kuulis

mingit karjumist, ent kes ja mida karjus, ta enam ei mäleta. Seejärel võttis ta kapist haamri ja

otsustas vaadata, mis toimub. Oma toa ukse avamisel nägi ta, et poja toa ukselävel seisab nende

naaber Ivan. Ta ei märganud, et Ivanil midagi käes oleks olnud. Ivan vaatas tema poole, ta

suundus Ivani juurde ja tõstis haamri Ivani löömiseks, ent otsustas viimasel hetkel ümber.

Sellele Ivan reageeris ja haaras tema käest, milles oli haamer. Nad hakkasid haamri pärast

võitlema, et seda teineteiselt ära võtta. Selle käigus kukkusid tal ära prillid, ent prillideta näeb

ta halvasti. Ta mäletab ka seda, et Ivaniga võitlemise ajal käis nende juures tema poeg, kes

soovis teda nähtavasti aidata, ent kes lahkus tagasi vannituppa. Samuti mäletab ta põrandal

istunud inimese siluetti, kes toetas seljaga vastu poja toa ust. Ta ei tea, kes see inimene oli, kuid

inimene oli väikest kasvu ja paljaste õlgadega. Kaua võitlus Ivaniga haamri pärast kestis, ta

öelda ei oska, ent lõpuks lasi Ivan haamrist köögilävel lahti ja haamer jäi tema kätte. Ta istus

taburetile ja pani haamri põrandale. Ta tundis end halvasti, kuna tõusis vererõhk. Samuti

mäletab ta, et Ivan seisis tema kõrval köögis ja hõikas mitu korda D.T. le, et viimasel on väga

hea isa, ent D.T. on halb. Järgnevalt mäletab ta, et Ivan väljus köögist ning mõne aja pärast

ilmusid korterisse politseinikud. Kes nad sisse lasi, ta ei tea ja samuti ei näinud ta, et Ivan oleks

laualt midagi võtnud. V.T. avaldas ka, et miks ta avaldas vastupidist esimesel ülekuulamisel,

ta seletada ei suuda, kuid ta ei näinud, et Ivan oleks noa võtnud ja sellega kedagi löönud. Kuni

politsei tulekuni istus ta köögis ega näinud korteris toimunut. Kui uurija teda üle kuulas, osutas

uurija tema kaelapiirkonna kriimustusele. Ta ei märganud ega tundnud, mis hetkel kriimustus

tekkis. Esimesel ülekuulamisel oletas ta, et kriimustus tekkis Ivaniga võitlemise käigus, justkui

pani Ivan tal midagi vastu kaela. Pärast juhtunu üle mõtisklemist sai ta aru, et Ivan pole talle

midagi vastu kaela pannud ja ta ei saa aru, kust see kriimustus ilmus. Samuti oli tal pea verine,

ent sedagi ei teinud Ivan. Kiirabi vaatas ta üle ainult sellepärast, et vererõhk oli kõrge.

Analüüsides V.T. i ütlusi, tuleb nentida, et ka V.T. on erinevatel menetlusstaadiumitel andnud

olulistes aspektides diametraalselt erinevaid ütlusi. Menetlusõiguslikult tõstatab see kahtlusi

tema ütluste usaldusväärsuses.

Maakohtu hinnangul saab V.T. i ütlused usaldusväärseks lugeda osas, milles ta märgib, et just

tema oli isikuks, kes politsei väljakutse tegi. Seda kinnitavad tema ütlused koostoimes

häirekeskusesse tehtud kõnesid kajastava asitõendi vaatlusprotokolliga, millele on fikseeritud

kõne sisu. Sellest nähtub, et helistajaks on kakluses osaleva isiku isa – ehk V.T. . V.T. i ütlused

annavad alust ka järelduseks, et ta ei näinud vahetult 24.08.2018 kella 2 paiku arenema hakanud

sünduste algfaasi, ehk seda, kuidas I. Stoljarenko aknaklaasi lõhkumise teel korterisse/D.T. i

magamistuppa sisenes ja mis toimus vahetult pärast seda, kui I. Stoljarenko oli korterisse/tuppa

jõudnud. Tema poolt sündmuste algfaasis tajutu hõlmab vaid klaasilõhkumise heli, mis teda öö-

unest äratas ja poja palvet politseisse helistamisel. Tema poolt vahetult nähtu jääb faasi, mil

sündmused olid jõudnud oma kulgemises D.T. i magamistoast koridori või osutatud

magamistoa ja koridori vahelisele alale, mil ta ise soovis I. Stoljarenkot haamriga lüüa või

viimast haamriga vähemalt ähvardada. Maakohus leiab, et diametraalsed vastuolud puuduvad

nn haamri-intsidendi osas ehk selles, et haamri pärast tekkis V.T. il ja I. Stoljarenkol rüselus ja

rüseluse lõppedes jäi haamer V.T. i kätte.

Ülejäänud osas, s.o osas, milles need kajastavad asjaolusid, kuidas I. Stoljarenko tekitas talle

terava esemega kaelavigastuse ja võttis nn haamri-intsidendi järgselt noa ja läks tuppa, kus

viibis A.B. i ning kust hiljem kostis karjeid ning milles viidatakse I. Stoljarenko äärmisele

agressiivsusele, loeb kohus ebausaldusväärseks – selles osas ei ole V.T. andnud järjepidevaid

ütlusi ja pole ka põhjendanud oma varasemate ütluste muutmist.

2.6.3. Hinnates A.B. i ütlusi, on maakohus seisukohal, et sündmuste käigu kohta hetke osas,

mil I. Stoljarenko akna lõhkus, korterisse sisenes ja mis sealt edasi toimus, pole tuge võimalik

leida ka A.B. i ütlustest.

Ühetaoliselt I. Stoljarenko ja D.T. iga kinnitab A.B. igi, et I. Stoljarenko sisenes korterisse –

täpsemalt D.T. i magamistuppa – läbi akna, aknaklaasi lõhkumise teel. A.B. i märkis, et kohe,

kui I. Stoljarenko leidis nad D.T. ga voodist alasti, tahtis I. Stoljarenko lüüa D.T. t. Ivan lõi D.T.

suunas, kuid D.T. jõudis diivanilt püsti hüpata. Kohtu veendumusel on taoline väide eluliselt

ebausutav ja vastuolus ka D.T. i ja I. Stoljarenko poolt avaldatuga.

I. Stoljarenko avaldas, et nägi juba enne korterisse sisenemist, kuidas D.T. ja I. Stoljarenko

seksiga tegelesid – just see ajendas teda korterisse akna kaudu sisenema. Seega ei näinud I.

Stoljarenko neid alasti mitte siis, kui oli tuppa sisenenud, vaid tajus seda enne korteri aknaklaasi

lõhkumist ning korterisse akna kaudu sisse ronimist. Kohest kaklust ja löömist ei toeta ka

tunnistaja L.K. a ütlused, sest tema avaldatu kohaselt kostis korterist kõigepealt lärmi ja

karjumist, mis segunes häältega, mis viitasid kaklusele. Seega eskaleerus sõnaline sõimlemine

füüsiliseks konfliktiks mõningase viitega. Taolist järeldust kinnitab ka D.T. , kes märkis, et

peale klaasiklirinat hüppas ta voodist üles, läks akna juurde, tõmbas eest kardina ja nägi akna

kaudu sisse ronivat Ivani, keda üritas korduvalt, ebaõnnestunult alla lükata. Seega on kohus

seisukohal, et kirjeldatud osas on A.B. i ütlused tõendikogumisse mittesobivad ja kohus ei pea

võimalikuks neid kohtuotsuse tegemisel arvestada.

Järgnevalt on A.B. i kirjeldanud oma ütlustes, et Ivani ja D.T. hakkasid kaklema, teineteist

lööma, temagi oli voodist püsti tõusnud ja mingil hetkel, kui Ivan lõi D.T. suunas ja üritas D.T.

le pihta saada, tabas löök hoopis teda vasaku põse piirkonda. Seejärel jõudis D.T. toast välja

joosta ning Ivan jooksis talle järele. Ta kuulis, kuidas D.T. karjus isale, et viimane politsei

kutsuks. Samuti mäletab ta, et karjus, et ta jookseb peast kildudega sisse lõikamisest verd. Ta

soovis minna meeste vahel toimunut koridori vaatamata, ent tal hakkas halb, pea hakkas ringi

käima, ta kukkus põrandale ja kaotas teadvuse. Teadvus taastus tal hetkel, kui keegi karjus, et

talle kittel antaks. Selleks hetkeks olid kohal politsei ja kiirabi. Haiglasse ta minna ei soovinud,

ent kuna tal oli tugev verejooks, selgitasid meedikud talle, et haiglasse minemata jätmisel võib

ta surra. Haiglas öeldi talle, et tal on noahaav – kui mitu neid oli, ta ei tea. Plaastrid on tal

vasakul abaluu piirkonnas ja paremal parema õla piirkonnas. Kes ja mil moel talle noahaavad

tekitas, ta ei tea ega mäleta.

I. Stoljarenko ise pole eitanudki, et ta A.B. it viimase kirjeldatud viisil ja asjaoludel, rusikaga

lõi. I. Stoljarenko avaldas, et korteris toimunud kähmlust mäletab ta ähmaselt, kuid üritas

tõepoolest D.T. t lüüa, ent löök sattus D.T. eest ära keeramise tõttu A.B. ile. Järgnevalt mäletab

ta, et D.T. kätte ilmus kusagilt nuga – nuga ta kirjeldada ei oska – ja hakkas noaga tema suunas

vehkima. Kui ta ei eksi, üritas ta end kätega katta, sest tema kätel on sisselõiked. Ühtlasi

möönab ta, et tõrjus D.T. lööke ja on võimalik, et mõned neist tabasid D.T. t. Samuti mäletab

ta, et sel hetkel peksis A.B. i teda rusikatega vastu selga. Mingil hetkel õnnestus tal D.T. lt nuga

kätte saada ja on võimalik, et ta tabas D.T. t ka noaga. Seda ta aga ei mäleta. Seejärel jooksis

D.T. vannituppa ja sulges end sinna.

I. Stoljarenko osutab oma ütlustes sellelegi, et toimus ka nn teine kaklus/kähmlemine tema ja

D.T. i vahel ning seda ajal, mil D.T. vannitoast väljus. Ta mäletab, et sel ajal oli tal käes nuga,

kuid ei tea, kust ta noa võttis ja kas tegemist oli sama noaga, mis juba varem kaklusesse ilmus.

Kakluse käigus liikusid nad tuppa, kus viibis A.B. i ning ta üritas D.T. t noaga tõrjuda. Sel ajal

peksis teda ka A.B. i ja kuna ta vehkis noaga, siis on võimalik, et lõi sellega A.B. it. Löömist ta

ei mäleta, nagu ei tea ta sedagi, kuhu piirkonda ta A.B. it võis lüüa. Ta ei oska ka avaldada,

kaua kaklus võis kesta, ent mäletab, et kaklus lõppes kuidagi ootamatult, kohe koputati uksele

ning ust lahti tegema minnes nuga tal enam käes ei olnud. Läbi uksesilma vaadates olid ukse

taga politseinikud.

Analüüsides I. Stoljarenko ütlusi, leiab kohus, et I. Stoljarenko ütlused osas, milles need

viitavad nn kahele kaklusele korteris, tuleb jätta nende ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale. Need

ei haaku ei A.B. i ega D.T. i ütlusega, need ei leia tuge ka tunnistajate L.K. a ja I.T. i ütlustest

ega ole loogilises vastavuses ka asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvaga, milles on kajastatud

häirekeskusesse helistamise ajalist faktorit.

Seoses A.B. iga tuleb viidata, et A.B. i pole avaldanud, et pärast D.T. ja Ivani magamistoas

toimunud kaklust, mis kandus üle koridori, oleks mõne aja pärast füüsiline konflikt D.T. ja

Ivani vahel tagasi magamistuppa kandunud. Millestki sellisest pole rääkinud ka D.T. – sh ka

neis ütlustes, millises osas kohus D.T. i ütlused kõrvale jättis. V.T. küll märkis oma

esmasülekuulamisel, et I. Stoljarenko võttis köögist noa ja läks tuppa, kus viibis A.B. i, ent

selles osas on D.T. i ütlused kasutuskõlbmatud nende ebausaldusväärsuse tõttu. Pealegi - isegi

juhul, kui jaatada nende ütluste usaldusväärsust ja tuginemise võimalikkust, nähtub, et D.T.

viibis ise tol momendil köögis ega näinud oma poja magamistoas toimunut ega saanudki seda

magamistoa asukoha kohta köögist näha.

Nagu öeldud, ei haaku I. Stoljarenko poolt kirjeldatu nn teise kakluse osas ka majanaabrist

tunnistaja L.K. a, politseiametnikust tunnistaja ja asitõendi protokollis kajastatud

häirekeskusesse tehtud kõnede ajamääratlustega.

Tunnistaja L.K. a ütluste kohaselt kulges konflikt D.T. i magamistoast koridori. Tunnistaja ei

ole avaldanud, et konflikt oleks mõni aeg hiljem koridorist tagasi magamistuppa kandunud.

Ometi viitab I. Stoljarenko, et konflikt kandus uuesti üle magamistuppa ning sel ajal võis A.B.

i saada noavigastused. Politseiametnik I.T. i ütluste kohaselt nägid nad sündmuskohale, s.o

maja XXX , X juurde jõudes, et köögis viibisid kaks meest, neist vanem istus köögis laua taga

ning noorem, s.o I. Stoljarenko käis köögis edasi-tagasi. Vastu aknalauda koputades tuli noorem

mees, s.o I. Stoljarenko neile vastu ja avas ukse. Märgitust järeldub, et I. Stoljarenko ütlused ei

haaku ka politseiametnikust tunnistaja ütlustega – politseiametnikust tunnistaja avaldatu

kohaselt viibisid V.T. ja I. Stoljarenko nende saabumisel hetkel köögis - V.T. istus ja I.

Stoljarenko liikus edasi-tagasi. Ühtlasi koputas politsei välisele aknalauale, millele reageeris I.

Stoljarenko, kes ust avama läks.

Samuti ei toeta ütlusi asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldi häirekeskusele tehtud kõnesid.

Selle kohaselt tehti esimene kõne V.T. i kasutatavalt numbrilt 24.08.2018 kell 02.24.47 ning

selle kõne kestvus oli 01 minut ja 27 sekundit. St, et V.T. väljus oma toast haamriga umbes

kella 02.26 paiku. V.T. ja I. Stoljarenko ütlused viivad järelduseni, et selleks ajaks ehk kella

02.26-ks oli nn esialgne konflikt I. Stoljarenko ja D.T. i vahel katkenud/katkenud ning D.T.

suundunud vannituppa. Ühtlasi pidi sellest hetkest hakkama toimuma nn haamri-intsident I.

Stoljarenko ja V.T. i vahel, mis kulges D.T. i magamistoa ukse juures köögiläveni.

Arusaadavalt võtab taoline liikumine mõningase aja.

Uus kõne tehti V.T. i telefonilt häirekeskusse 24.08.2018 kell 02.30.11. D.T. i ütluste kohaselt

oli kõne tegijaks tema. Kõnealusest kõnest nähtub menetluslikult kaks olulist aspekti – esiteks

see, et kõne tegemise ajaks oli politsei tehtud väljakutsele juba reageerinud ja viibis

sündmuskohal; teiseks – sel hetkel ei saanud toimuda ega toimunud ka mingit füüsilist

arveteklaarimist D.T. i ja I. Stoljarenko ega ka kellegi kolmanda vahel, sest kõne pinnalt pole

sedastatav, et sel ajal oleks toimunud füüsilist arveteklaarimist vaid vastupidi – nähtub see, et

keegi helistab häirekeskusesse ja keegi sõimleb taustal. Ajavahemik kella 02.26st kuni kella

02.30ni on ca 4 minutit. Kui võtta aluseks I. Stoljarenko ütlused, siis peaks viidatud nelja

minutisse mahtuma D.T. iga nn esialgse kakluse lõpp, mille käigus D.T. vannituppa pages,

seejärel nn haamri-episood V.T. iga, peale mida pidi I. Stoljarenko suunduma tagasi D.T. iga

kaklema ning lõpuks pidi D.T. või keegi teine jõudma helistada häirekeskusesse, sõimelda

kõnele taustaks ning kõige lõpuks pidi I. Stoljarenko jõudma kööki, kus istus V.T. ning minna

vastu köögist politseiametnikele.

Võttes arvesse, et kirjeldatud käitumisaktide jada on elulise usutavuse kriteeriumist johtuvalt

liialt pikk mahtumaks maksimaalselt 4 minuti sisse ja seejuures on taoline käitumisaktide jada

ka vastuolus teiste isikuliste tõendiallikate ütlustega, siis on kohus seisukohal, et I. Stoljarenko

ütlused nn teise osa kakluse kohta D.T. iga on ebausaldusväärsed, neile ütlustele pole kohtul

võimalik tugineda ja need tuleb kõrvale jätta.

3. Kujundades järgnevalt tõendikogumi pinnalt seisukoha süüdistuses püstitatud hüpoteesi

põhjendatuse kohta – kas I. Stoljarenko on pannud toime talle inkrimineeritavad teod – leiab

maakohus, et süüdistuses püstitatud hüpotees on üks võimalikest realiseerunud sündmuste

käigust, ent selle kõrval on samaväärse tõendusbaasi ja elulise usutavuse kriteeriumile vastav

teinegi versioon.

Süüdistuse kohaselt püüdis I. Stoljarenko lüüa D.T. it noaga õla piirkonda, ent rüseluse käigus

lõi I. Stoljarenko D.T. it noaga parema kaenlaaluse piirkonda, tekitades D.T. ile parema silma

alla verevalumi ja turse ning parema kaenla alla kaks umbes 2 cm pikkust lahtist haava. Kohtul

on raske ette kujutada, kuidas võiks tekitada noalöök kaenla alla tagajärjena verevalumi ja turse

parema silma alla. Jättes kõrvale D.T. iga seonduva süüdistuse ebaõnnestunud sõnastuse, on

prokuratuur jätnud tähelepanuta või eiranud sedagi, et KarS § 121 koosseis hõlmab endas kahte

alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Süüdistuse

pinnalt pole võimalik mõista, millist teoalternatiivi I. Stoljarenkole inkrimineeritakse. Märgitu

ei oma aga antud juhul ka kaalukat tähendust ja seda järgmisel põhjusel.

Väljaspool vaidlust on asjaolu, et D.T. i puhul on sedastatavad parempoolse kaenla-aluse

piirkonna vigastused ning parema silmapiirkonna vigastus. I. Stoljarenko on möönnud, et D.T.

il tuvastatud vigastused võivad olla tekitatud tema poolt nende-vahelise kakluse käigus.

Toimiku materjalide pinnalt on üheselt mõistetav, et meditsiinidokumentidele kantud viited, et

vigastused on noaga tekitatud, pärinevad sündmuskohal viibinud isikutelt endilt. Samas ei näe

kohus, et D.T. i vigastuste tekkepõhjusi oleks kontrollitud menetluslikult eriteadmisi nõutavas

vormis ehk ekspertiisiga. Vajadus D.T. i vigastuste tekkepõhjuste tuvastamiseks eriteadmisi

nõutavas vormis oli vaatlusaluses menetluses ilmne. Nimelt avaldas D.T. , et silmapiirkonna

vigastuse ühes verejooksuga sai ta hetkel, kui oli läinud klaasikildudes akna juurde, et takistada

I. Stoljarenko akna kaudu tuppa sisenemist. Selle käigus üritas ta I. Stoljarenkot korduvalt

aknast alla lükata. Vastavat teavet aluseks võttes tuleb nentida, et D.T. i silmapiirkonna haav

võis tekkida tema enda kirjeldatud viisil ehk klaasikilluga. Kohtu veendumusel on üldteada, et

terava esemega vigastus õrna piirkonda, milleks silmaümbruse piirkond ilma igasuguste

kahtlusteta on, võib tekitada ja üldjuhul ka tekitab verevalumi ja turse. Seega vaatamata

asjaolule, et I. Stoljarenko möönis, et võis kakluse käigus D.T. it lüüa, tuli menetluse käigus

kontrollida, kas D.T. i silmapiirkonna hematoom ja turse on põhjuslikus seoses võimaliku

löömisega või on see kaasuv tagajärg väidetavale silmapiirkonna klaasikilluvigastusele. Kuna

sellise järelduse tegemine nõuab eriteadmisi, tuli menetlejal viia läbi ekspertiis.

Printsiibis on nende samade põhjendustega hõlmatud ka D.T. i kaenlaaluse piirkonna

kehavigastus(ed). D.T. avaldas, et üritas läbi akna sisenevat I. Stoljarenkot aknast alla lükata,

ent see ebaõnnestus. Kahetsusväärselt pole uurimisasutus D.T. ilt täpsustanud, kuidas täpselt

tema poolt I. Stoljarenko aknast alla lükkamise katsed toimusid. Sündmuskoha

vaatlusprotokollist ühes fotodega nähtub, et lõhutud akna raamide servades on teravaotsalised

klaasi tükid (fotod 16, 17, 18 ja 19, tl 74-76). Kuna eluline ja realistilik on lähenemine, et D.T.

üritas I. Stoljarenkot aknast alla lükata ajal, mil viimane polnud veel tuppa jõudnud, siis jääb

võimalus, et ka D.T. i kaenla-aluse piirkonna vigastus tekkis I. Stoljarenko käitumisaktide

väliselt ehk ajal, mil D.T. üritas I. Stoljarenkot aknast alla lükata. Olgu ka märgitud, et tuvastatu

kohaselt oli D.T. palja ülakehaga.

Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et süüdistuses püstitatud D.T. iga seotud hüpoteesi jaatamiseks tuli

menetluse käigus välja selgitada D.T. i vigastuste tekkepõhjused. Alles vigastuste

tekkepõhjuste tuvastamise järgselt on võimalik hinnata, kas D.T. il tuvastatud vigastused on

põhjuslikus seoses I. Stoljarenko käitumisaktidega – löömise või noaga löömisega. Kuna

vigastuste tekkepõhjused on jäänud tuvastamata, neid pole menetluse käigus püütudki

tuvastada, siis jääb üles kahtlus, et need tekkisid muul põhjusel kui I. Stoljarenko-poolne

(noaga) löömine.

Tõusetunud kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada ka muude tõenditega. Seega tõlgendas

maakohus tõusetunud kahtluse I. Stoljarenko kasuks ja mõistis I. Stoljarenko D.T. ile tekitatud

vigastustega seonduvas süüdistuses õigeks.

4. I. Stoljarenkole ette heidetava A.B. i löömise episoodi osas maakohus seisukohale, et

prokuratuuri sellekohane hüpotees on põhjendatud.

4.1. I. Stoljarenko ja A.B. i ütlused aga niisamuti A.B. i ütluste lisaks olevalt fototabelilt nähtuv

osutavad, et I. Stoljarenko lõi A.B. it vasaku põse piirkonda. Selles osas vaidlus ka puudub, sest

I. Stoljarenko on menetluse käigus kestvalt ja ühetaoliselt kinnitanud A.B. i näo piirkonda

löömise fakti.

Maakohus märkis juba eelnevalt, et prokuratuur ei ole süüdistuses eristanud ega määratlenud,

millise KarS § 121 koosseisualternatiivi toimepanemist I. Stoljarenkole ette heidetakse. Sellele

vaatamata on põhiteo ebaõigussisu teokirjelduse põhjal olulistemas joontes tuvastatav. Seega

ei saa süüdistuse puudus mõjutada I. Stoljarenko karistusõiguslikku vastutust. I. Stoljarenko

löögi tagajärg A.B. i vasakule näo poole põhjustas viimasele hematoomi ja turse (paistetuse).

Tegemist on konkreetses vormis avaldunud vigastusega ehk tervise kahjustamisega KarS § 121

lg 1 alt 1 mõttes. Samuti on tervisekahjustuse tekkimine ka objektiivse kõrvalseisja seisukohas

hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena. Seega esineb õiguslik alus seisukohaks, et A.B.

i löömisega realiseeris I. Stoljarenko KarS § 121 lg 1 alt 1 objektiivse koosseisu.

4.2. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse koosseisu täidetust, osutab maakohus, et nii

süüdistusest, kui ka A.B. i ja I. Stoljarenko ütlustest nähtub, et I. Stoljarenko rusikalöök, mis

A.B. it tabas, oli mõeldud/suunatud D.T. ile.

Materiaalõiguslikult vastab taoline olukord samasus- ehk identiteedieksimusele. Samasus- ehk

identiteedieksimus seisneb eksimuses rünnatava objekti omadustes või samasuses. Tegemist on

eksimusega objektis kitsamas mõttes, mis erineb eksimusest sihtobjektist selle poolest, et

süüdistatav tabab tõepoolest seda objekti mida kavatseski, kuid eksib selle samasuses.

I. Stoljarenko tahtlus oli suunatud teise inimese, s.o D.T. i kehalise väärkohtlemisele. St tema

tahtlus oli suunatud ühe objekti ründamisele, kuid eksimuse tõttu kahjustas teist objekti. Kuna

kõnealuse eksimuse liigi puhul oli rünnatav objekt süüteokoosseisu tähenduses võrdväärne

tegelikult kahjustatud objektiga, siis ei muuda eksimus objekti isikulises samasuses

toimepandud teole antavat õiguslikku hinnangut. Võttes arvesse, et I. Stoljarenko eesmärk ja

tahe olid suunatud teise isiku kehalisele väärkohtlemisele, siis vastab see õiguslikult tahtlikult,

s.o tahtluse intensiivseimas vormis realiseerunud teo toimepanemisele.

4.3. Prokuratuur tuvastas süüdistuse lõpposa kohaselt I. Stoljarenko teos ühe kvalifitseeritava

tunnuse, s.o korduvuse. Nii süüdistusest, kui ka toimikus asuvast karistusregistri väljavõttest

ning Harju Maakohtu 11.08.2014 otsustest nähtuvalt on I. Stoljarenkot süüdi mõistetud ja

karistatud KarS § 121 järgi. Tegemist on kustumata karistusega. Seega on prokuratuur õigesti

ja kohaselt välja toonud, et I. Stoljarenko puhul on sedastatav korduvus. See väljendub

juriidilises retsidiivis.

Nii I. Stoljarenko kui A.B. i on oma ütlustes avaldanud, et nad jagavad elukaaslastena ühist

elukohta. Ka süüdistuse tekstis on prokuratuur käsitlenud I. Stoljarenkot ja A.B. it

elukaaslastena. KarS § 121 lg 2 p 2 sätestab kvalifitseeriva tunnusena teo toimepanemise lähi-

või sõltuvussuhtes. Seadusandaja on selgitanud, et peab lähisuhte all silmas kahe või rohkema

inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhet sõltumata sellest, kas

suhte osapooled jagavad elukohta. I. Stoljarenko ja A.B. i ütlused võimaldavad järeldust, et nad

toimivad ühist elukohta jagava ühise perekonnana, kuhu kuuluvad ka nende mõlema lapsed.

Sellest johtuvalt on maakohtu veendumusel sedastatav ka teinegi kvalifitseeriv tunnus ehk

süüteo toimepanemise lähisuhtes.

Maakohus leiab ka, et vaatamata asjaolule, et prokuratuur ei ole süüdistuse lõpposas teinud

viidet teise kvalifitseeriva tunnuse esinemisele/selle olemasolule, pole see raskendanud,

takistanud ega piiranud kaitseõiguse teostamist. Nii nähtub, et süüdistuse tekstis on selge viide

A.B. ile kui I. Stoljarenko elukaaslasele. Seega oli I. Stoljarenko süüdistuse pinnalt teadlik, et

teda süüdistatakse oma elukaaslase kehalises väärkohtlemises ning kohtu poolt täiendava

kvalifitseeriva jaatamine tema teos, pole tema kaitseõiguse teostamist piiranud ja kohtuotsus

pole selles osas ka üllatuslik.

5. Hinnates järgnevalt I. Stoljarenkole ette heidetava süüdistuse põhjendatust A.B. i noaga

löömises, siis leiab maakohus, et menetluse käigus kogutud tõendikogumi pinnalt pole võimalik

süüdistuses püsitatud hüpoteesi eitada, ent kõrvuti prokuratuuri püsitatuga on võimalik teinegi

versioon, mis jätab üles kahtluse, et A.B. il tuvastatud kehavigastused on põhjustatud I.

Stoljarenkost erineva isiku poolt.

5.1. Maakohtu hinnangul saab tõendite pinnalt tõendatuks lugeda, et A.B. i noahaavad tekkisid

24.08.2018 kella 2 paiku korteris aadressil X , XXX. Nagu märgitud, pole D.T. i ütlused, milles

need kajastavad tema magamistoas toimunud sündmusi pärast I. Stoljarenko aknast

sissetungimist, nende ebausaldusväärsuse tõttu kasutatavad. V.T. esialgset sündmuste käiku,

so ajavahemikku I. Stoljarenko korterisse sisenemisest kuni V.T. i magamistoast väljumiseni

samuti ei näinud, kuna viibis enda toas. A.B. i avaldas seoses noahaavadega, et pärast I.

Stoljarenko sisenemist tuppa tekkis I. Stoljarenko ja D.T. i vahel kaklus ja nad lõid teineteist.

Mingil hetkel sai ta D.T. ile mõeldud löögiga I. Stoljarenkolt rusikaga vasaku põse piirkonda.

D.T. il õnnestus joosta koridori, I. Stoljarenko jooksis talle järgi, ent ta näinud, mis meeste vahel

koridoris toimus. Küll mäletab ta, et karjus meestele, et tal jookseb peast klaasikildudega sisse

lõikamisest verd. Ta tahtis esikusse vaatama minna, ent tal hakkas halb, pea hakkas ringi käima,

ta kukkus põrandale ja kaotas teadvuse. Toibus ta ajal, kui sündmuskohal olid juba politsei ja

kiirabi. Haiglas öeldi talle, et tal on noahaav, ent ta ei tea, mitu neid on.

Sündmuskohale saabunud politseiametnikust tunnistaja I.T. i avaldas, et sündmuskohale jõudes

ja A.B. iga suhtlema hakates kaebas viimane tugevale valule selja piirkonnas ja verejooksule.

Seljapiirkonda vaadates avastas tunnistaja A.B. i seljalt värske, avatud, verejooksuta

torkehaava. Esialgselt A.B. i midagi avaldada ei soovinud, ent lõpuks avaldas, et pärast I.

Stoljarenko korterisse sisenemist hakkas I. Stoljarenko teda ja D.T. it peksma ning lõi peksmise

käigus A.B. it noaga. I. Stoljarenko avaldas aga, et korterisse sisenemise järgse peksmise käigus

ilmus D.T. i kätte nuga ja ta hakkas sellega vehkima. Kust D.T. noa võttis, ta öelda ei oska,

nagu ei oska ta seda nuga ka kirjeldada. Kui ta ei eksi, hakkas ta end kätega katma, sest tema

kätel on sisselõiked. Samuti mäletab ta, et ta tõrjus D.T. it ja on võimalik, et lõi viimast mõned

korrad rusikatega. Samal ajal peksis A.B. i teda rusikatega vastu selga. Mingil hetkel õnnestus

tal nuga D.T. ilt ära võtta ja on võimalik, et ta lõi D.T. it ka noaga, ent kuhu, seda ta ei mäleta.

Seejärel jooksis D.T. vannituppa ja sulges end sinna. Järgnevalt kirjeldab I. Stoljarenko veel

üht mõnevõrra hilisemat kaklust/peksmist D.T. iga, mööndes, et just selle käigus võis A.B. i

saada noahaavad. Viimati märgitu osas luges kohus I. Stoljarenko ütlused ebausaldusväärseks

ja jättis need ütlused tõendikogumist kõrvale. Oma teisel ülekuulamisel avaldas I. Stoljarenko,

et pärast tema kinnipidamist kontakteerus ta A.B. iga. Väidetavalt avaldas viimane I.

Stoljarenkole, et hoopis D.T. oli teda noaga löönud ajal, mil A.B. i kaklusesse sekkus. Ühtlasi

avaldas I. Stoljarenko, et kõnealune hetk on tal ka meeles – nimelt tahtis D.T. i teda noaga lüüa,

ent A.B. i astus nende vahel, näoga tema ehk I. Stoljarenko suunas, lükkas viimast kätega rinna

piirkonda, tema astus sammu tagasi ning A.B. i liikus koos temaga. Seda momenti, mil nuga

A.B. i pihta sattus, ta ei näinud.

5.2. Analüüsides eelnevat, tuleb nentida, et menetluse käigus ülekuulatud isikuliste

tõendiallikatest pole keegi avaldanud, et oleks vahetult näinud või muul viisil tajunud viisil

A.B. it kahel korral noaga löömist. Enamgi veel – A.B. i ütlused viisil, nagu need kajastuvad

tema ülekuulamise protokollis, viitavad sellele, et ta ei tea millal või kuidas noahaavad tekkisid

ja ta ei tea ka seda, palju tal noahaavu on.

Samas avaldas politseiametnikust tunnistaja I.T. i, et korterisse sisenedes avaldas talle koheselt

I. Stoljarenko, et sai noahaava ning hiljem avaldas ka A.B. i, et I. Stoljarenko lõi teda ning D.T.

it ning lõi teda ka noaga. Eelnevast nähtub, et tunnistaja I.T. i sai noalöökidest ja –haavadest

teadlikuks läbi I. Stoljarenko ja A.B. i.

Nn vahendliku tunnistaja ütlused ei ole menetlusõiguslikult tõendina üldjuhul kasutatavad, v.a

KrMS § 66 lg-s 21 sätestatud erandid. Maakohus leiabki, et I.T. i ütlused osas, milles ta märkis,

et I. Stoljarenko avaldas talle, et sai noahaava ja et A.B. i avaldas, et A.B. i noavigastuse tekitas

I. Stoljarenko, on menetlusõiguslikult tõendina kasutatavad (KrMS § 66 lg 21 p 2). Seda

põhjusel, et kogu sündmuste ahel oli just lõppenud, isikud avaldasid informatsiooni nende poolt

vahetult tajutud asjaolude kohta, nad viibisid veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et

nad tõde moonutasid.

5.3. Samas on maakohus seisukohal, et I.T. i ütlustesse osas, milles A.B. i avaldas, et noahaava

tekitas talle I. Stoljarenko, ei saa suhtuda kriitikavabalt. Tähelepanu evib fakt tunnistaja

ütlustest, et korterisse jõudes ei soovinud A.B. i politseiga mingitki koostööd teha ega pidanud

vajalikukski politsei kohal viibimist. Pärast vestlust A.B. iga vastas viimane tunnistaja

küsimusele, kus tal valus on, et tugev valu on küljel selja piirkonnas ja tal on verejooks. Pärast

seljapiirkonna ülevaatamist politseiametniku poolt selgus torkehaava olemasolu. Seejuures

tuleb nentida, et A.B. i on menetluses avaldanud, et ta ei soovinud haiglasse sõita, ent tugeva

(pea)verejooksu tõttu ja arsti selgitusel, et ta võib surra, nõustus ta haiglasse minema – haiglas

öeldi talle, et tal on noahaav, kuid ta ei tea täpselt, mitu haava tal on. Ka patsiendikaardil on

märge, et patsient ei saa täpsustada mis juhtus, ent väidetavalt oli kaklus – vigastuse sai tuttava

inimese poolt. Taoline väljendusviis ehk viide tuttava poolt kehavigastuste tekitamisele tõstatab

küsitavusi I. Stoljarenko süüküsimuses, sest I. Stoljarenko pole tuvastatu kohaselt mitte A.B. i

tuttav, vaid viimase elukaaslane.

5.4. Võttes arvesse, et A.B. i ütlused erinevates olukordades viitavad sisuliselt sellele, et ta ei

teadnudki noahaava(de) olemasolust, ehk et ta teadvustas noahaavade olemasolu alles haiglas,

siis ei pidanud maakohus võimalikuks, et A.B. i avaldas I.T. ile, et just I. Stoljarenko tekitas

talle noahaava. Maakohtu veendumusel tõstatavad tunnistaja ütlused koostoimes käsitletud

tõenditega kahtluse, et tunnistaja andis ülekuulamisel edasi mitte seda, mida ta kuulis A.B. ilt,

vaid ülekuulamisel anti tema poolt edasi tema enda poolt tehtud järeldusi noalöökide põhjustaja

kohta.

Mis puudutab politseiametnikust tunnistajale I. Stoljarenko poolt avaldatut, et tal on noahaav,

siis see võis ja võib olla tõele vastav. I. Stoljarenko läbivaatuse protokollist nähtuvalt tuvastati

I. Stoljarenkol mitmed vigastused – teravate nurkadega pindmised haavad, kriimustused,

lõikehaavad, siledate servade ja teravate nurkadega haav, kaare-kujulised haavad, lõikehaavad,

nahamarrastused, kaootilised paiknevad nahamarrastused ning pindmised lõikehaavad – need

vigastused on tema keha erinevates piirkondades. Tuleb aga tõdeda, et menetluse käigus ei ole

kahetsusväärselt välja selgitatud I. Stoljarenkol tuvastatud vigastuste tekkepõhjuseid – nende

tekkepõhjusi pole võimalik kohtul eriteadmiste puudumise tõttu fototabeli pinnalt tuvastada.

Vigastuste tekkepõhjuste tuvastamata jätmine tähendab aga, et kohtul pole võimalik

kontrollida, kas I. Stoljarenko vigastused võivad olla saadud tema suunas tehtud noalöökidest

või on need saadud muul viisil (nt aknast sisse ronimisel teravate klaasiservadega). Märgitu

tähendab omakorda, et I. Stoljarenko versioon sellest, et lisaks temale oli nuga ka temast

erineval isikul ehk näiteks D.T. i käes, kes sellega vehkis ja kelle löögid põhjustasid A.B. ile

kehavigastused, jääb kontrollimatuks – asjaolusid arvestades pole võimalik taolise versiooni

õigusust ei välistada ega ka kinnitada.

5.5. Menetluse käigus võeti korterist aadressil X , XXX ära kaks nuga. Samas ei võimalda

tõendid teha järeldust, millise noaga A.B. ile rindkerevigastused tekitati ja kas mõlemad

noahaavad on põhjustatud sama noaga.

Mõlemat nuga on asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud ja sellelt nähtub, et esimene nuga on

kööginuga käepideme pikkusega 99 mm. Käepideme laius on 14 mm ja paksus 13 mm. Tera

on halli värvi metallist, pikkusega 126 mm. Tera laius kõige laiemast kohast on 17 mm ja paksus

2 mm. Noa teralt avastati punast värvi määrdumine, millest võeti proov. Proov andis positiivse

tulemi, mistõttu võib öelda, et noa tera pinnal olev määrdumine on veri. Noa teralt võeti

puuteproov, mis pakendati karpi nr 1. Teiseks vaadeldud objektiks oli vannitoast leitud nuga.

Nuga on musta värvi ja metallist. Noa pikkus on 219 mm ja noa käepidemes on viis auku. Noa

tera on kahelt poolt terav, ühelt poolt sakiline. Tera pikkus on 108 mm, laius 22 mm ning paksus

1 mm.

Tutvudes A.B. i tervisekaardile kantud vigastustega, millel on viide nende noaga tekitamisele,

nähtub, et üks A.B. il tuvastatud vigastus on 1 cm, teine 4 cm. Samuti nähtub, et vasaku kopsu

alaosas IX ja X ristluulüli tasemel on jälgitav 44 mm pikkune noakäik, mis algab tagumisel

aksillaarjoonelt ja siseneb rindkeresse VIII roide alt. Nagu märgitud, tuvastas ekspert, et

mõlemad A.B. il tuvastatud seljapiirkonna vigastused on põhjustatud terava vägivalla toimel

löögist teravaotsalise piklikukujulise vahendiga. Samuti avaldas ekspert arvamust, et need

haavad on olemuselt torke-lõikehaavad.

Kui võtta aluseks, et A.B. i üks vigastus oli 4 cm ja sündmuskohalt leitud ja ära võetud noaterad

olid kööginoa puhul kõige laiemast kohast 17 mm, vannitoast ära võetud noa puhul aga 22 mm,

siis jäävad nugade noaterade mõõtmed väiksemaks A.B. il tuvastatud laiema haava mõõdust.

Eriteadmisteta taandub oletuslikuks järeldus, et haava laiusest kitsama noateraga on võimalik

tekitada noaterast laiem haav ja kuidas taoline haav saab tekkida. Teoretiseerides, et selline

lahendus on võimalik, siis tõusetub küsimus selle kohta, kuidas ja mis viisil kannatanule

noahaavad ikkagi tekitati.

5.6. Märkimisväärset tuge sellele, millist nuga ja kelle poolt võidi A.B. i suhtes kasutada, ei leia

ka DNA-ekspertiisist (akt 18E-GE1058).

Sellest nähtub, et köögilaual paiknenud kööginoa teralt võetud puuteproovilt (proov

nr B180605, ekspertarvamuse p 4) saadi DNAanalüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt

isikult; saadud tulemuste alusel ei saa välistada A.B. ilt ega I. Stoljarenkolt pärineva bioloogilise

materjali sisaldumist selles. D.T. i DNAprofiil ei ole seostatav sellest proovist saadud DNA-

segaprooviga. Kirje „saadud tulemust alusel ei saa välistada“ tähendab, et segaproovis on

esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid ja DNAprofiili geomeetria arvestamisel ei ole

võrdlusisiku DNA sisaldumine selles segaproovis ebatõenäoline. Kirje „ei ole seostatav“

tähendab, et segaproovis saadud profiilis ei ole tulemusi andnud lookustes ilmsiks tulnud

piisaval arvul võrdlusisikul esinevaid alleele.

Sama kööginoa käepidemelt võetud proovist (proov nr B180606, ekspertarvamuse p 5) saadi

DNAanalüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa

välistada I. Stoljarenkolt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Lisaks

ei saa kindlalt välistada D.T. ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis.

Kirje „ei saa kindlalt välistada“ tähendab, et segaprofiilis on esindatud suurem osa võrdlusisikul

esinevatest alleelidest, kuid tulemusi andnud lookustes on puudu üks või kaks (erandjuhul

kolm) võrdlusisiku alleeli; DNAprofiili geomeetria arvestamisel ei ole võrdlusisiku DNA

sisaldumine selles segaproovis ebatõenäoline.

Kööginoa teralt võetud proovist (proov nr B180607, ekspertarvamuse p 1) saadi DNAanalüüsil

täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Selles segaprofiilis on eristatav peamine

DNAprofiil, mis on kokku langev A.B. i DNA-profiiliga. Saadud tulemuste alusel ei saa

välistada I. Stoljarenkolt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. D.T. i

DNAprofiil ei ole seostatav sellest segaproovist saadud DNAsegaprofiiliga. Kirje „peamine

DNAprofiil“ tähendab, et segaproovis on eristub ühe isiku profiil, mille alleelid on selgelt

tugevamalt väljendunud kui teise isiku (isikute) alleelid.

Vannitoast sündmuskoha vaatluse käigus leitud ja ära võetud noa osas tuvastati

ekspertarvamusega, et noa teralt (proov nr B180609, ekspertarvamuse punkt 3 saadi DNA

analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada

D.T. ilt, A.B. ilt ega I. Stoljarenkolt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles

segaproovis.

Sama noa käepidemelt võetud proovist (proov nr 180608, ekspertarvamuse p 2) saadi

DNAanalüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Selles segaprofiilis on eristatav

peamine DNAprofiil, mis on kokku langev I. Stoljarenko DNAprofiiliga. D.T. i ja A.B. i

DNAprofiilid ei ole seostatavad sellest proovist saadud DNAsegaprofiiliga.

5.7. Analüüsides eelnevat, nendib maakohus, et kummagi noa puhul pole võimalik tõsikindlalt

väita, et I. Stoljarenko ega D.T. poleks puutumust nugadega omanud. Õiguslikult tähendab see,

et ka ekspertiisiaktile toetudes pole võimalik järeldada, et A.B. it sai noaga lüüa üksnes ja ainult

I. Stoljarenko. Taoline järeldus on võimalik ja võib osutuda õigeks, ent võimalik on seegi, et

A.B. it lõi noaga D.T. – see ei ole välistatud. Mis puudutab vannitoast äravõetud nuga, siis

vaatamata asjaolule, et selle käepidemelt ei tuvastatud ekspertiisiga puutumust D.T. i ja A.B.

iga, ei saa jätta kõrvale, et D.T. avaldas kohtueelsel menetlusel, et vannituppa vanni alla pani

noa just tema. Seega katsus ta kõnealust nuga. Mis puudutab aga A.B. it, siis on ta avaldanud,

et kannab nuga endaga alati kaasas, kuna kardab pimedal ajal X s ringi liikuda. Tal oli kaasas

musta pidemega ümmarguste aukudega nuga, mille tera oli samuti musta värvi ja selle peale oli

midagi kirjutatud. Teraosa pikkus oli 6-7 cm, noa enda pikkus umbes 12 cm. Ka tol korral oli

tal nuga kaasas, tema teksapükste taskus. Kus asusid tema teksapüksid, ta öelda ei oska, kuna

ei mäleta kuhu need lahti riietumisel pani. Tema poolt antud noa kirjeldus kattub üldjoontes

vannitoast ära võetud noa kirjeldusega. Samas pole menetluse käigus üritatudki välja selgitada,

kas nuga, mis vannitoast ära võeti, oli seesama mida A.B. i kirjeldas ja selle kuuluvast temale

avaldas.

5.8. Süüdistusversiooni kõrval on võimalikud muudki versioonid ja tõendid kogumis ei

kummuta I. Stoljarenko kaitseversiooni, et A.B. i noahaavad tekkisid D.T. i tegevuse tagajärjel.

I. Stoljarenko kaitseversioon on samaväärselt prokuratuuri hüpoteesiga haakuv asja arutamise

aluseks oleva tõendikogumiga. Tuleb tõdeda, et nn kohtukõlbulik tõendibaas toimunu kohta on

napp. Isikulised tõendiallikad on sündmusi kirjeldanud abstraktselt ja vastuoluliselt ning

kohtule mõistmatult pole uurimisasutus pidanud vajalikuks ei isikuliste tõendiallikate ütluste

detailiseerimist isikutele esitatavate täpsustavate küsimuste kaudu (kus ja millal keegi liikus,

mismoodi täpsemalt kaklus välja nägi, kes alustas, mismoodi alustamine välja nägi, kas A.B. i

võttis kaklusest osa, kus ta sel hetkel viibis jne) ega vastuoluliste ütluste andmise põhjuste

väljaselgitamist. Enamgi veel – uurimisasutus/prokuratuur pole pidanud vajalikuks täiendavate

tõendite kogumist vajalikuks ka siis, kui I. Stoljarenko kaitsja on sõnaselge taotluse I.

Stoljarenko kaitseversiooni kontrollimiseks esitanud.

Taoline toimimise viis viitab maakohtu veendumusel sellele, et asjakohase tõendusteabe

kogumisse on suhtutud pealiskaudselt, luues põhjuslikuna olukorra, kus tõendite pinnalt pole

võimalik tuvastada, millisel ajahetkel ja olukorras A.B. i noavigastused sai. Enamgi veel –

tuvastada pole võimalik sedagi, kumma noaga A.B. ile noahaavad tekitati. Olukorras, kus

tuvastatav pole kannatanule tekitatud vigastuste moment ja ka see, millise noaga vigastused

tekitati ning seejuures pole välistatud ei I. Stoljarenko ega D.T. i puutumust kummagi

sündmuskohalt äravõetud terariistaga, puudub võimalus tõsikindla järelduse tegemiseks, et

A.B. il tuvastatud noahaavad on põhjuslikus seoses I. Stoljarenko käitumisaktidega.

Maakohus lisab ka, et kohtul pole võimalik rakendada ka nn välistamismeetodit, sest ka selleks

on tõendid vastuolulised.

5.9. Märkimata ei saa jätta sedagi, et D.T. kuulati esmakordselt üle 24.08.2018 alates kella

05.40st. Isikuliste tõendiallikate ütluste, sh D.T. i enda ütlustest nähtuvalt oli D.T. tarvitanud

alkoholi, sh on ta teisel ülekuulamise nentinud oma alkoholijoobes olekut sõnadega – küllaltki

purjus, mistõttu kõike öösel toimunut ei mäleta. Märgitu tõstatab küsitavusi, kui adekvaatne oli

D.T. esmasütluste andmisel ja kas ta üleüldse mõistis ja sai aru, millisel eesmärgil temaga

menetlustoiminguid läbi viidi ning kas talle oli mõistetav sündmuste kohta tõeste ütluste

andmiste kohustus. Maakohus taunib praktikat, kus ülekuulamist või mistahes muud

menetlustoimingut viiakse läbi isiku suhtes, kelle puhul tõusetub kahtlus tema adekvaatsusest

ja arusaamisvõimest menetlustoimingu läbiviimisel. See viib menetlusõiguslikult olukorrani,

kus – antud kaasust arvesse võttes - raske isikuvastase kuriteo toimepanemise tehiolusid ei ole

võimalik tuvastada ja raske õigusvastane tegu jääb sisuliselt riigivõimu reageeringuta

riigivõimu enda ebapädeva ja suutmatu tegevuse tõttu.

Lisaks osutab maakohus, et kohtueelse menetluse käigus pole välja selgitatud ka 18.09.2018

koostatud asitõendi vaatlusprotokolli teise häirekeskusesse tehtud kõne asjaolusid. Maakohus

kuulas viidatud kõne salvestist ja kohtule jääb mõistmatuks, kes teise kõne, milles avaldatakse

pussitamist, häirekeskusele, tegi. Isikuliste tõendiallikate ütlused viitavad justkui sellele, et

teise kõne tegi häirekeskusele D.T. . Kõne tegija on noorema-poolse, suhteliselt selge häälega

meesterahvas. Samas kostub tagaplaanilt teise meesterahva juttu, milles kostuvad mh sõnad, et

sa jooksed noaga ringi debiilik! Võttes arvesse, et kõne tegija ja taustal rääkiv meesterahvas on

erineva häälega, siis ei saa välistada, et hoopis I. Stoljarenko oli isikuks, kes palus seoses

pussitamisega politsei abi ning sekkumist. Märgitule pole kohtueelsel menetlusel mingitki

tähelepanu pööratud, ent nimetatu väljaselgitamine on oluline, sest viitab sellele, et just I.

Stoljarenko võis olla noarünnaku ohvriks.

5.10. Kuna vaadeldaval juhul saab eluliselt usutavaks ja tõendikogumiga haakuvaks pidada

erinevaid versioone ning eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võib toimunut

selgitada ka I. Stoljarenko kaitseversioon, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus

KrMS § 7 lg-ga 3. Kuna vaatlusalusel juhul ei ole võimalik kõrvaldada kahtlusi I. Stoljarenko

süüs, kuulub I. Stoljarenko süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeksmõistmisele.

6. Karistuse osas märgib maakohus järgmist.

Maakohus on seisukohal, et I. Stoljarenko isikuandmed, s.o tema varasem karistus ühes uue

kuriteo toimepanemisega välistavad talle rahalise karistuse kohaldamise. Uue kuriteo

toimepanemine annab ainest järelduseks, et varasemad karistused pole I. Stoljarenkole mõju

avaldanud. Ta pole varasematest karistustest vajalikke järeldusi õiguskuulekale elule asumiseks

teinud ja seda vaatamata asjaolule, et viimast karistust kandis I. Stoljarenko reaalses

vangistuses. Maakohtu jaoks tähendab see karistusliigi üle otsustamisel seda, et kui juba

varasem vangistus pole I. Stoljarenkot sundinud ega suunanud õiguskuulekale teele, saab taolist

eesmärki täita või tagada veelgi vähem rahaline karistus. Seega kohaldas maakohus

I. Stoljarenko suhtes karistusliigina vangistust.

KarS § 121 lg 2 sanktsioonimäära keskmiseks määraks on ca 2 aasta 6 kuu pikkune vangistus.

Süü suurust kindlaks määrates arvestab kohus järgmiste aspektidega.

I. Stoljarenko lõi A.B. it ühel korral näkku, vasaku lõua piirkonda. Löögi tagajärjel tekkisid

A.B. ile vasakule poole lõua piirkonda paistetus ja hematoom. On üldteada, et igasugused

löögid pea, iseäranis näo piirkonda põhjustavad konkreetsest isikust ja löögijõust sõltuvalt

tugevaid, tugevamaid või vähemtugevamaid valuaistinguid ja organismi vastureaktsioone.

Kahetsusväärselt pole uurimise käigus üritatudki välja selgitanud kas, millist ja kui tugevat

valuaistingut kannatanu tundis. Sellega on kohtult ära võetud võimalus hinnata süü suuruse

kindlaksmääramisel ühe komponendina kannatanule põhjustatud valu (või ka selle puudumist).

Vaatamata osutatud minetusele, pole põhjust väita, et kohus ei saaks üleüldse kujundada

seisukohta löögijõu tugevuse kohta - selle tuvastamine on aga süü suuruse kontekstis oluline,

sest intensiivsem ja tugevam löök osutab süüdistatava suuremale süüle.

Maakohus loeb üldtuntuks, et väheintensiivne, vähese löögijõuga löök üldjuhul paistetust ega

hematoomi ei tekita. Tuvastatu kohaselt põhjustas löök kannatanule tagajärjena paistetuse ja

hematoomi. Maakohtu veendumusel viitab taoline inimorganismi vastureaktsioon löögile

mõnevõrra tugevamale välismõjutusele. Samas ei saa rääkida sellest, et löögijõud oleks olnud

erakordselt tugev ja intensiivne – taolise järelduse tegemiseks objektiivsed alused lihtsalt

puuduvad.

Samuti võtab maakohus süü suurusele hinnangut andes arvesse asjaolu, et I. Stoljarenko teos

on sedastatav kahe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu, mis väljendub korduvuses ja süüteo

toimepanemises lähisuhtes. Kahe kvalifitseeriva tunnuse sedastamine võrdsustub suurema

süüga.

I. Stoljarenko poolt ühel korral kannatanu löömine mitte väga tugeva löögiga õrna piirkonda,

millele ei põhjustatud raskeid tagajärgi koostoimes kahe kvalifitseeriva tunnusega viitavad

I. Stoljarenko mitte just väga suurele süüle. Karistuse määras tähendab see, et I. Stoljarenkole

on võimalik kohaldada karistust oluliselt alla sanktsioonimäära keskmise määra.

Maakohus leiab, et I. Stoljarenko puhul karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 mõttes

puuduvad. Küll leiab maakohus, et karistustust kergendavate asjaoludena on I. Stoljarenko

puhul sedastatav kahetsus, mida ta avaldas kohtuistungil; süü faktiline tunnistamine ja ka see,

et kannatanu löömise pani I. Stoljarenko toime hingelise erutuse seisundis. Neist asjaoludest

tulenevalt esineb alus I. Stoljarenkole mõistetava karistusmäära vähendamiseks.

I. Stoljarenko varasemad kustumata karistused seonduvad KarS §-des 121, 199 ja 424

nimetatud koosseisudega. Viidatud loetelust on seega ajasse puutuv KarS § 121 järgi mõistetud

karistus. Selle teo eest karistati I. Stoljarenkot 6 kuu pikkuse vangistusega.

Kooskõlas kohtupraktikas omaksvõetud seisukohaga (vt nt RKKKo nr 3-1-1-58-13 p 10),

märgib maakohus, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest

kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma

õigusrikkumiste toimepanemist. St, et igakordselt tuleb uutele toimepandud rikkumistele

reageerida varasema kohtuotsusega mõistetud karistusest rangemalt, kinnistamaks keelunormi

kehtivust. Lihtsalt väljendatuna tähendab see, et karistuse määr saab iga uue samaliigilise

kuriteo toimepanemise eest minna üksnes raskemaks.

Kokkuvõtvalt maakohus leiab, et KarS § 56 lg-s 1 sätestatut arvesse võttes tuleb I. Stoljarenkole

mõista 9 kuu pikkune vangistus. Maakohus arutas I. Stoljarenko süüdistust lühimenetluse

regulatsiooni alusel. Seetõttu tuginedes KrMS § 238 lg-le 2, tuleb I. Stoljarenko karistust

vähendada 6 kuuni.

Apellatsioon

7. Viru Maakohtu 19.02.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Liina Pikma,

kes palub:

- tühistada maakohtu otsus osas, millega I. Stoljarenko mõisteti KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeks

osas, mis puudutas D.T. i kehalist väärkohtlemist, ning osas, millega I. Stoljarenko mõisteti

KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeks A.B. ile raske tervisekahjustuse tekitamises, kui sellega on

põhjustatud oht elule;

- teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista I. Stoljarenko süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 alusel

ja mõista talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mõista I. Stoljarenko süüdi KarS § 118

lg 1 p 1 alusel ja mõista talle karistuseks 6 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda

kergem karistus kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks lugeda 6 aastat 6 kuud vangistust. KrMS

§ 238 lg 2 alusel vähendada karistus 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks jääb 4 aastat 4 kuud

vangistust. Arvata mõistetud karistusest maha Viru Maakohtu 19.02.2019 otsusega mõistetud

6 kuud vangistust, kui see on käesolevaks ajaks kantud. Lõplikuks kandmisel kuuluvaks

karistuseks jääb sellisel juhul 3 aastat 10 kuud vangistust;

- KrMS § 130 lg 4¹ alusel vahistada I. Stoljarenko kohtuotsuse täitmise tagamiseks juhul, kui

kohus karistab süüdistatavat reaalse vangistusega;

- mõista I. Stoljarenkolt süüdimõistmise korral välja KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel sundraha (1350

eurot) esimese astme kuriteos süüdimõistmisel; KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulud

summas 1 201 eurot, KrMS § 178 alusel tõlkekulud kohtuistungil 108 eurot ja KrMS § 175 lg 1

p 1 alusel kaitsjatasu osas, mis jäeti Viru MK 19.02.2019 otsusega riigi kanda, s.o. 620 eurot.

7.1. Apellatsioonis toodud seisukoht I. Stoljarenko KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeksmõistmine

osas, mis puudutas D.T. i kehalist väärkohtlemist.

7.1.1. Prokurör ei nõustu maakohtu põhjendustega, mis puudutavad D.T. i poolt kohtueelsel

menetlusel kahel korral ülekuulamisel antud ütlusi ja nende tõendikogumist kõrvale jätmist.

Maakohus on tõendite hindamisel ekslikult leidnud, et kannatanu D.T. i ütlused korteris

toimunu kohta pärast I. Stoljarenko sisenemist on diametraalses vastuolus ning D.T. pole

avaldanud teisel ülekuulamisel antud ütluste muutmise põhjuseid. Prokurör märgib, et D.T.

väljendas selgesõnaliselt 14.09.2018 toimunud ülekuulamisel, et ta ei mäleta 24.08.2018

toimunud ülekuulamisel antud ütlusi, kuna oli siis šokis ja joobes. Seega on mõistetav olukord,

kus D.T. i poolt hiljem antud ütlused võisid hakata mõnes osas erinema varem antud ütlustest.

Asjaolu, et D.T. ei öelnud esimesel ülekuulamisel seda, et kaklus tema ja I. Stoljarenko vahel

algas koheselt pärast I. Stoljarenko tuppa jõudmist, ei välista selle sündmuse toimumist

24.08.2018. Samuti tõendavad ning kinnitavad D.T. i ja I. Stoljarenko vahel toimunud kohest

kaklust kannatanu A.B. i 24.08.2018 ülekuulamisel antud ütlused, I. Stoljarenko 24.08.2018

ülekuulamisel antud ütlused ning sellisele järeldusele on jõudnud ka kohus oma põhjendustes.

Kohus on otsuse punktis 53. märkinud, et nii süüdistusest, kui ka A.B. i ja I. Stoljarenko

ütlustest nähtub, et I. Stoljarenko rusikalöök, mis A.B. it tabas, oli mõeldud/suunatud D.T. ile.

Võttes arvesse, et I. Stoljarenko eesmärk ja tahe olid suunatud teise isiku kehalise

väärkohtlemisele, siis vastab see õiguslikult tahtlikult, s.o tahtluse intensiivseimas vormis

realiseerunud teo toimepanemisele.

7.1.2. Prokurör on seisukohal, et D.T. i poolt kohtueelsel ülekuulamisel kahel korral antud

ütlused ei ole diametraalses vastuolus. Teisel ülekuulamisel antud ütlused täiendavad esimesel

ülekuulamisel antud ütlusi ning faktilised asjaolud kattuvad olulises osas. Kannatanu

24.08.2018 ja 14.09.2018 antud ütluste põhjal on võimalik tuvastada, et I. Stoljarenko lõhkus

D.T. i magamistoa aknaklaasi ja hakkas selle kaudu tuppa ronima, samal ajal karjudes: „Kas

olete hulluks läinud? Kuidas te niimoodi võite?“. Kannatanu D.T. hüppas selle peale

diivanvoodist püsti ning hakkas I. Stoljarenkot tagasi aknast välja lükkama. Lükkamise käigus

sai kannatanu parema silma piirkonda lõikehaava, mille tekke põhjuseks arvas kannatanu olevat

aknaklaasi killu. I. Stoljarenko suundus D.T. i poole ja nende vahel toimus rüselus, mille käigus

tahtis I. Stoljarenko lüüa D.T. it noaga paremasse õlga, kuid D.T. haaras I. Stoljarenko käest,

milles oli nuga, ja surus selle löögi tõrjumiseks oma parema käe kaenla alla. Kuna D.T. hoidis

I. Stoljarenko kätt oma parema käe kaenla all kinni, tekitas I. Stoljarenko rüseluse käigus D.T.

i parema käe kaenla alla kaks ca 2 cm lõikehaava. Nuga kukkus I. Stoljarenkol käest ja D.T.

haaras noa ning jooksis vannituppa, kus viskas noa vanni alla ja lukustas ukse. D.T. käis

korraks vannitoast välja, et kutsuda politsei, ja suundus sinna kohe tagasi. Vannitoas olles

kuulis, kuidas A oigas. D.T. oli vannitoas kuni politsei saabumiseni.

Prokurör on seisukohal, et D.T. i poolt 24.08.2018 toimunud ülekuulamisel antud ütlused on

siiski tõendikogumis tõendina kasutatavad, kuna kogu sündmuste ahel oli just lõppenud, D.T.

avaldas informatsiooni tema poolt vahetult tajutud asjaolude kohta, ta viibis veel tajutu mõju

all ning puudub alus arvata, et ta tõde moonutas.

7.1.3. Maakohus on oma põhjendustes leidnud, et vaatamata asjaolule, et kohus loeb D.T. i

ütlused valdavas osas ebausaldusväärseks juba ainuüks põhjusel, et ta on andnud erinevatel

menetlusstaadiumitel erisuunalisi ütlusi, pole D.T. i ütlused osas, milles kohus tema ütlused

kõrvale jätab, haakuvad ka teiste tõenditega. (otsuse p 23.)

Prokurör on seisukohal, et D.T. i poolt ülekuulamisel antud ütlusi ja EMOsse pöördumisel

avaldatut saab lugeda usaldusväärseteks. Nimelt on D.T. oma ütlustes märkinud, et ta arvas/sai

aru, et parema silma piirkonda tekkis klaasikillust lõikehaav sellel ajal kui ta lükkas I.

Stoljarenkot aknast välja, kuid 24.08.2018 kella 02.30 ajal häirekeskusesse tehtud

kõnesalvestisest on kuulda, et D.T. ütleb I. Stoljarenkole järgmise lause: „Mida „ebatsensuurne

väljend“ sa mulle silma torkasid, debiil raisk.“ Häirekeskusesse tehtud kõne taustal öeldu

välistab asjaolu, et D.T. i parema silma piirkonda tekkis lõikehaav aknaklaasi killust, kui D.T.

üritas I. Stoljarenkot aknast välja lükata. Kõnesalvestis tõendab asjaolu, et lõikehaava D.T. i

parema silma piirkonda tekitas I. Stoljarenko, kas aknast sisse ronimise ajal klaasikilluga või

kohese kakluse käigus magamistoas või koridoris noaga ründamise ajal. Lisaks ei ole usutav,

et D.T. ile kohtu hinnangul kaenla alla tekkinud vigastused on samuti võidud saada

I.Stoljarenkot aknast välja lükates, seistes ise samal ajal põrandal, kuna lõhutud aknaraam ja

teravad killud aknaraamil asuvad prokuröri hinnangul selleks liiga kõrgel.

7.1.4. Prokurör on seisukohal, et kuigi D.T. kirjeldas 24.08.2018 ja 14.09.2018 toimunud

ülekuulamistel antud ütlustes erinevalt nuga, millega I. Stoljarenko teda ründas, ei ole see

faktiline asjaolu, millisele kirjeldusele tegelikult vastas nuga millega I. Stoljarenko ründas D.T.

it, praegusel juhul oluline.

7.1.5. Prokurör ei nõustu maakohtu veendumusega, et eluliselt on ebausutavad A.B. i väited

selle kohta, et kohe kui I. Stoljarenko leidis nad D.T. ga voodist alasti, tahtis I. Stoljarenko lüüa

D.T. t.

L.K. a ütluste kohaselt kuulis ta kõigepealt korterist lärmi ja karjumist, mis viitavad sellele, et

I. Stoljarenko ronis sellel hetkel akna kaudu D.T. i magamistuppa ja D.T. üritas I. Stoljarenkot

välja lükata. Hetkel, kui tunnistaja kuulis hääli, mis viitasid kaklusele, oli I. Stoljarenko jõudnud

korterisse ronida ja algaski kohene kalkus. Samuti ei ole eluliselt usutav, et seina taga korteris

elaval naabril on võimalik tajuda olukorda, kus seina taga üks isik alustab teise isiku löömist ja

see ei realiseeru põhjusel, et teine isik jõuab löögist kõrvale põigelda ning toast lahkuda.

7.1.6. Samuti välistab prokurör võimaluse, et D.T. võis tekitada parema käe kaenla alla kaks

ca 2 cm lõikehaava hetkel, kui üritas I. Stoljarenkot aknast välja lükata. Omamata küll

eriteadmisi, on prokurör arvamusel, et juba aknast sisse roniva isiku väljalükkamisel on

ebatõenäoline saada ainult parema käe kaenla alla vigastused, mis on sarnased D.T. i parema

kaenlaaluse vigastustega.

7.1.7. Prokuröril puudus vajadus süüdistuse esitamisel eraldi tuvastada D.T. i vigastuste

tekkepõhjuseid, kuna olemasolevate tõendite põhjal on võimalik tuvastada, et need on

põhjuslikus seoses I. Stoljarenko käitumisaktidega. I. Stoljarenko käitumises oli olemas tahtlus

põhjustada D.T. ile tervisekahjustused.

Prokurör leiab, et I. Stoljarenko poolt 24.08.2018 toimepandud teos on tuvastatud D.T. i

kehaline väärkohtlemine: parema silma piirkonda lõikehaava tekitamine, mille tagajärjel tekkis

D.T. ile parema silma alla verevalum ja turse ning noaga löömise tagajärjel parema käe kaenla

alla kahe ca 2 cm lõikehaava tekitamine. Eeltoodust tulenevalt taotleb prokurör I. Stoljarenko

süüdi mõistmist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, mõistes karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

7.2. Apellatsioonis toodud seisukoht I. Stoljarenko KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeksmõistmise

osas.

7.2.1. Prokurör ei nõustu maakohtu põhjendatud seisukohtadega, mis puudutavad A.B. i

selgitusi selle kohta, et I. Stoljarenko lõi teda konflikti käigus noaga ja A.B. i patsiendikaardil

oli märge, et patsient ei saa täpsustada mis juhtus, ent oli kaklus – vigastuse sai tuttava inimese

poolt. Maakohus on seisukohal, et taoline väljendusviis ehk viide tuttava poolt kehavigastuste

tekitamisele tõstatab küsitavusi I. Stoljarenko süüküsimuses, kuna I. Stoljarenko pole A.B. i

tuttav, vaid elukaaslane. Prokurör märgib, et vaatamata ajaolule, et I. Stoljarenko puhul oli

tegemist A.B. iga koos elava isikuga ehk elukaaslasega, ei olnud A.B. il kohustust EMOs

selgitada, et noahaavad tekitas talle just elukaaslane, vaid piirdus üldise väljendusviisiga ehk

noahaavad tekitas talle tuttav inimene. I. Stoljarenko puhul on siiski tegemist isikuga, kes on

A.B. ile tuttav inimene.

7.2.2. Samuti ei nõustu prokurör maakohtu seisukohaga selles osas, mis puudutab tunnistaja

I.T. i ütluste osas tehtud järeldust, et need võivad olla tunnistaja enda poolt tehtud järeldused

sellest, kes A.B. ile noahaavad tekitas.

Nimetatud tunnistaja oli üle kuulatud 24.08.2018 kell 7.10 ning tema enda ütluste kohaselt

toimetas kannatanu A.B. i EMO-sse kiirabi, mida kinnitab ka kannatanu patsiendikaart (tlk 50).

Seega ei viibinud tunnistaja ise vahetult EMOs ja ei kuulnud, milliseid selgitusi andis kannatanu

temaga juhtunud sündmuste kohta.

Mis puudutab maakohtu seisukohta, et A.B. i ei teadnud noahaavade olemasolust ning seega ei

pea maakohus võimalikuks, et noahaavad tekitas just I. Stoljarenko, on prokurör teistsugusel

seisukohal. Kuna I. Stoljarenko lõi A.B. it, kes oli alkoholijoobes ja eelnevalt saanud vigastusi

peapiirkonda klaasikildudest, näo piirkonda ning lüües kannatanut samal ajal ka noaga, siis ei

tajunud A.B. i konflikti käigus, kas ja kuhu noa löögid teda tabasid, kuna kõik tegevused ja ka

klaasikildudest saadud vigastused tekitasid talle füüsilist valu. Seega ei saanudki A. Borzevskyi

teada noa torkehaavade olemasolu kehal ja nende arvu.

7.2.3. Prokuröri hinnangul puudus menetluse käigus vajadus välja selgitada I. Stoljarenkol

tuvastatud vigastuste tekkepõhjused. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ühes fotodega nähtub,

et lõhutud akna raamide servades on teravaotsalised klaasi tükid (fotod 16, 17, 18) ning eluliselt

on usutav, et just teravaotsalised klaasi tükid on I. Stoljarenko mitmete vigastuste

tekkepõhjuseks. Aknast sisse ronimisel pidi I. Stoljarenko toetuma klaasitükkidega

aknaraamile, haarama aknaraamist kinni ja lõpuks läbima aknaavause. Asjaolu, et

I. Stoljarenkot võis noaga lüüa D.T. , välistas maakohus oma põhjendustes otsuse punktides

38.-44. ja 59.

7.2.4. Prokurör märgib, et D.T. il puudus tahtlus ja ka võimalus tekitada A.B. ile noahaavad.

Siinkohal peab prokurör veelkord vajalikuks meelde tuletada 24.08.2018 kella 02.00 paiku X

linnas XXX korteris nr 7 toimunud sündmuste käiku. I. Stoljarenko olles lõhkunud D.T. i

magamistoa akna klaasi, hakkas akna kaudu tuppa ronima. Aknaklaasi lõhkumise heli peale

hüppas D.T. diivanvoodist püsti ja märganud I. Stoljarenkot, kes karjudes aknast sisse ronis,

püüdis D.T. teda aknast välja tagasi lükata. Kuna see ei õnnestunud, siis I. Stoljarenko jõudis

magamistuppa ja tema ning D.T. i vahel algas kaklus. Peale seda, kui I. Stoljarenkol ei

õnnestunud rusikaga lüüa D.T. it, löögi tabamuse sai A.B. i, jooksis D.T. magamistoast välja

oma isa magamistoa ukse taha ja palus isal politsei kutsuda. Selleks ajaks oli I. Stoljarenko

jõudnud magamistoast koridori. Käes hoidis I. Stoljarenko nuga. I. Stoljarenko tahtis noaga

lüüa D.T. it õlga, kuid kannatanu haaras I. Stoljarenkol käest ja surus selle koos noaga oma

parema käe ja keha vahele. I. Stoljarenko üritas D.T. it noaga lüüa ja kätt vabastada. Rüseluse

käigus tekitas I. Stoljarenko noaga D.T. i parema käe kaenla alla kaks ca 2 cm lõikehaava.

Rüseluse käigus kukkus maha I. Stoljarenko käes olnud nuga, mille haaras D.T. ja vannituppa

joostes vanni alla viskas. D.T. lukustas vannitoa ukse. Vannitoast käis D.T. väljas ainult

korraks, et helistada politseisse. Samal ajal kaklesid koridoris I. Stoljarenko ja D.T. i isa V.T. .

D.T. viibis vannitoas kuni politsei saabumiseni. Seega on välistatud võimalus, et A.B. ile

tekitas noahaavad D.T. .

Vastupidiselt maakohtu poolt DNA-ekspertiisi tulemuste kohta antud hinnangule, jõudis

prokurör DNA-ekspertiisi analüüsimisel järeldusele, et D.T. ei tekitanud A.B. ile noahaavu.

Sündmuskohalt köögist äravõetud noa teralt, millel varasema testi tulemusena leiti vere

olemasolu, saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Selles

segaprofiilis on eristatav peamine DNA-profiil, mis on kokkulangev A.B. i DNA-profiiliga.

Kuna segaprofiilis oli olemas enamus I. Stoljarenkol esinevatest alleelidest, siis saadud

tulemuse alusel ei saa kindlalt välistada I. Stoljarenkolt pärineva bioloogilise materjali

sisaldumist selles segaproovis. Kuna segaprofiilis puudusid D.T. il esinevad alleelid, siis D.T.

i DNA-profiil ei ole seostatav sellest proovist saadud DNA-segaprofiiliga. Seega

sündmuskohalt köögist äravõetud noa teral ei olnud D.T. i DNAd. Köögist äravõetud noateral

oli peamiselt A.B. i DNA.

Sündmuskohalt vannitoast vanni alt äravõetud noa käepidemelt, millel varasema testi

tulemusena leiti vere olemasolu, saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt

isikult. Selles segaprofiilis on eristatav peamine DNA-profiil, mis on kokkulangev Ivan

Stoljarenko DNA-profiiliga. D.T. i ja A.B. i DNA-profiilid ei ole seostatavad sellest proovist

saadud DNA-profiiliga. Seega sündmuskohalt vannitoast vanni alt äravõetud noa käepidemel

oli I. Stoljarenko DNA. Vanni alt äravõetud noa käepidemel ei olnud D.T. i ja A. Borzhevkyi

DNAd.

Sündmuskohalt vannitoast vanni alt äravõetud noa teralt, millel varasema testi tulemusena leiti

vere olemasolu, saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud

tulemuste alusel ei saa välistada D.T. ilt, A.B. ilt ja I. Stoljarenkolt pärineva bioloogilise

materjali sisaldumist selles segaproovis, kuna tegemist on segaprofiiliga, milles on olemas kõik

D.T. il esinevad alleelid, kõik A.B. il esinevad alleelid ja kõik I. Stoljarenkol esinevad alleelid.

Seega sündmuskohalt vannitoast vanni alt äravõetud noa teral oli D.T. i, A.B. i ja I. Stoljarenko

DNAd.

Sündmuskohalt köögist äravõetud noa tera paremalt küljelt võetud proov, milles varasema testi

tulemusena leiti vere olemasolu, saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt

isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada A.B. ilt ja I. Stoljarenkolt pärineva bioloogilise

materjali sisaldumist selles segaproovis, kuna tegemist on segaprofiiliga, milles on olemas kõik

A.B. il esinevad alleelid ja kõik I. Stoljarenkol esinevad alleelid. Kuna segaprofiilis puudusid

D.T. il esinevad alleelid, siis D.T. i DNA-profiil ei ole seostatav sellest proovist saadud DNA-

segaprofiiliga. Seega sündmuskohalt köögist äravõetud noa tera paremalt küljelt võetud proovis

ei olnud D.T. i DNAd. Köögist äravõetud noa tera paremalt küljelt võetud proovis oli A.B. i ja

I. Stoljarenko DNAd.

Sündmuskohalt köögist äravõetud noa käepidemelt, millel varasema testi tulemusena leiti vere

olemasolu, saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud

tulemuste alusel ei saa välistada I. Stoljarenkolt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist

selles segaproovis, kuna tegemist on segaprofiiliga, milles on olemas kõik I. Stoljarenkol

esinevad alleelid. Lisaks ei saa kindlalt välistada A.B. ilt pärineva bioloogilise materjali

sisaldumist selles segaproovis, kuna tegemist on segaprofiiliga, milles on olemas enamus A.B.

il esinevatest alleelidest. Segaprofiilis puudusid D.T. il esinevad alleelid ning D.T. i DNA-

profiil ei ole seostatav sellest proovist saadud DNA-segaprofiiliga. Seega sündmuskohalt

köögist äravõetud noa käepidemel ei olnud D.T. i DNAd. Köögist äravõetud noa käepidemel

oli I. Stoljarenko ja A.B. i DNAd.

Prokurör märgib, et DNA-ekspertiis (akt 18E-GE1058) välistab võimaluse, et sündmuskohalt

äravõetud nugadega võis D.T. tekitada A.B. ile raske tervisekahjustuse. Samuti välistab DNA-

ekspertiis selle, et A.B. ile võis noahaavad tekitada keegi kõrvaline isik. Samas DNA-ekspertiis

tõendab, et 24.08.2018 toimunud sündmuste ajal kasutas I. Stoljarenko löökide sooritamisel

mõlema tahtlikult toime pandud teo tagajärje saabumiseks nii vannitoast äravõetud nuga kui ka

kööginuga. Lisaks annab DNA-ekspertiis vastuse kohtu küsimustele, millise noaga teostati ja

kes teostas A.B. ile noahaavad. Tegemist oli kööginoaga, mille I. Stoljarenko võttis köögist ajal

kui V.T. viibis köögis ja nägi I. Stoljarenko poolt kööginoa võtmist ning kuulis selle toimingu

tagajärjel magamistoas toimunud helisid: naisterahva karjeid ja oigeid. Oigeid kuulis ka D.T.

vannitoas olles. Selles osas langevad V.T. i ja D.T. i ütlused kokku.

7.2.5. Prokurör on seisukohal, et sarnaselt D.T. i poolt 24.08.2018 ülekuulamisel antud

ütlustega, saab ka V.T. i esimesel ülekuulamisel antud ütlusi lugeda tõendikogumis tõendiks,

kuna kogu sündmuste ahel oli just lõppenud, V.T. avaldas informatsiooni tema poolt vahetult

tajutud asjaolude kohta, ta viibis veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta tõde

moonutas.

Hinnates olemasolevaid tõendeid kogumis ja lähtudes eeltoodust, leiab prokurör, et just Ivan

Stoljarenko pani A.B. i suhtes toime tahtliku isikuvastase kuriteo tekitades A.B. ile raske

tervisekahjustuse, millega põhjustas ohu elule. Eeltoodust tulenevalt taotleb prokurör I.

Stoljarenko süüdi mõistmist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, mõistes karistuseks 6 aastat 6 kuud

vangistust.

Vastus apellatsioonile

8. Tartu Ringkonnakohtu 02.05.2019 määrusega võeti prokuratuuri apellatsioon menetlusse

ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni

20.05.2019.

9. Nimetatud ajaks esitas seisukoha apellatsiooni osas süüdistatav I. Stoljarenko kaitsja

vandeadvokaadi abi Irina Gromtsev, kes leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, kohtuotsuse

tühistamiseks puudub alus. Kaitsja nõustub maakohtu järeldustega tõendite hindamisel ja

kohtuotsuse põhistused on veenvad ja maakohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

10. Ringkonnakohus, uurinud asjas kogutud tõendeid, maakohtu otsust ja esitatud apellatsiooni,

leiab, et Viru Maakohtu 19.02.2019 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

10.1. Tulenevalt apellatsioonist kontrollib ringkonnakohus, kas kohtu siseveendumuse

kujunemine on arusaadav ja kas otsuses on nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus

tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines.

10.2. Seoses apellatsiooni lahendamisega märgib ringkonnakohus, et vajalik on osundada

menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt apellatsioonimenetlus ei ole sama kriminaalasja

teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse

kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo 3-1-1-14-14, p 718).

10.3. Juurdunud kohtupraktika kohaselt ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid

neile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult

juba vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo nr 3-1-1-92-11, p 15.1).

11. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusnormide rikkumist ega

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mida apellatsioonis väidetakse.

12. Prokurör seevastu leiab, et maakohus on tõendikogumis hinnanud tõendeid ekslikult ja

teinud ebaõiged järeldused. Keskseks küsimuseks on seega kas ringkonnakohus peaks

maakohtu otsuses esitatud järeldused ümber hindama ja tegema süüdistatava I. Stoljarenko osas

süüdimõistva otsuse tegude osas, milles maakohus ta õigeks mõistis.

13. Prokurör on esitanud 24.08.2018 kella 02.00 paiku X linnas XXX korteris toimunud

sündmuste osas oma versiooni ja vastavalt sellele I. Stoljarenkole süüdistuse. Apellatsioonis

esitatud argumendid ei veena kohtukolleegiumi asjas vastupidist kohtulahendit tegema.

Maakohus on esitanud põhjaliku ülevaate tõenditest ja nende usaldusväärsusest, mis omavad

asjas kaalu. Koheselt tuleb märkida, et isikulised tõendid ja nende antud ütlused ei tekita olulist

kindlust ega kinnista veendumust sündmuse toimumises just selliselt nagu prokurör seda esitab.

Kogutud tõendibaas on vastuoluline ning kohtueelse uurimise lõppedes ei oma süüstavate

tõendite hulk vajalikku ja usaldusväärset kvaliteeti. Paljud olulised küsimused ja detailid asja

objektiivseks lahendamiseks on jäänud vastuseta.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt antud hinnanguga kannatanu D.T. i ütlustele.

Prokurör on apellatsioonis esitanud mitmeid oletuslikke käitumisakte D.T. i osas uuritava

sündmuse ajal ja viidanud seejuures D.T. i esmasel ülekuulamisel antud ütlustele ning leiab, et

neid ütlusi tulnuks tõendina arvestada. Kohtukolleegium nagu maakohuski sellega ei nõustu ja

peab vajalikuks rõhutada, et esmaste, 24.08.2018 antud ütluste osas on D.T. andnud 14.09.2018

selgituse, öeldes, et „24.08.2018 kuulati mind üle kahtlustatavana antud kriminaalasjas, oma

ütlusi ma ei mäleta, sest kui mind üle kuulati, olin ma šokiseisundis, samuti olin ma ebakaine“

(KoTo 1. kd, lk 14).

15. Kohtukollegium märgib seega, et kuidagi ei saa kannatanu D.T. i enda avaldatu põhjal

nõustuda prokuröri seisukohaga, et 24.08.2018 ja 14.09.2018 antud ütlused on üksteisega

riimuvad ja üksnes täiendavad teineteist. Prokurör on D.T. ile kehavigastuste tekitamise välja

pakkunud oletuslikus vormis: seega ei ole välistatud, võis toimuda jne.. Kindlate tõendite

puudumisel taoline hüpoteetiline süüdistus ei veena kohut vajaliku määral.

16. D.T. on kirjeldanud, et „hüppasin jalule ja nägin, kuidas tuppa ronib akna kaudu Ivan

Stoljarenko. Püüdsin korduvalt Ivani aknast välja lükata, kuid minul ei tulnud see välja. Kui

ma lähenesin aknale, siis sattus minu paremasse silma klaasikild ja mul hakkas verd jooksma.

Kui Ivan oli tuppa roninud, siis hakkas ta meie peale karjuma ja esitama pretensioone“.

17. Fakt, et süüdistatava I. Stoljarenko ja kannatanu D.T. i vahel toimus kaklus on asjas kindlaks

tehtud. Samas 14.09.2018 ülekuulamisel kannatanu kinnitab, et „kui ei eksi, siis ikkagi mina

lõin Ivani rusikaga esimesena, aga Ivan hakkas mind peksma juba vastu.“

18. Jätkuvat segadust prokuröri positsioonis ja sündmuse toimumise asjaoludes esindab

prokuröri seisukoht, et „…24.08.2018 kella 02.30 ajal häirekeskusesse tehtud kõnesalvestisest

on kuulda, et D.T. ütleb I. Stoljarenkole järgmise lause: „Mida „ebatsensuurne väljend“ sa

mulle silma torkasid, debiil raisk.“ Häirekeskusesse tehtud kõne taustal öeldu välistab asjaolu,

et D.T. i parema silma piirkonda tekkis lõikehaav aknaklaasi killust, kui D.T. üritas I.

Stoljarenkot aknast välja lükata. Kõnesalvestis tõendab asjaolu, et lõikehaava D.T. i parema

silma piirkonda tekitas I. Stoljarenko, kas aknast sisse ronimise ajal klaasikilluga või kohese

kakluse käigus magamistoas või koridoris noaga ründamise ajal. Samuti ei ole eluliselt usutav,

et D.T. ile, kes seisab magamistoa põrandal ja üritab välja lükata akna kaudu tuppa ronivat I.

Stoljarenkot, tekitab klaasikild näkku ainukese vigastusena parema silma piirkonda

lõikehaava.“

Ringkonnakohut eeltoodud prokuröri väljapakutud versioonide paljusus ei veena. Miks pole

prokurör nõus kannatanu kirjeldusega klaasikillu vigastuse tekkimisest silma piirkonda pole

võimalik mõista.

19. Vaidlus käib selle üle kas süüdistatav kasutas D.T. i suhtes ka terariista ehk nuga.

Prokuröri versiooni kohaselt „Selleks ajaks oli I. Stoljarenko jõudnud magamistoa ukse lävele

koridori ja hoidis käes nuga, mille suurust ja kuju D.T. täpselt ei mäletanud. I. Stoljarenko

suundus D.T. i poole ja nende vahel toimus rüselus, mille käigus tahtis I. Stoljarenko lüüa D.T.

it noaga paremasse õlga, kuid D.T. haaras I. Stoljarenko käest, milles oli nuga, ja surus selle

löögi tõrjumiseks oma parema käe kaenla alla. Kuna D.T. hoidis I. Stoljarenko kätt oma

parema käe kaenla all kinni, tekitas I. Stoljarenko rüseluse käigus D.T. i parema käe kaenla

alla kaks ca 2 cm lõikehaava. Nuga kukkus I. Stoljarenkol käest ja D.T. haaras noa ning jooksis

vannituppa, kus viskas noa vanni alla ja lukustas ukse.“

20. Kohut ei veena ka prokuröri seisukoht süüdistatava poolt kasutatud noa osas, mille kohaselt,

noa kirjeldus, millega I. Stoljarenko kannatanut ründas, ei ole praegusel juhul oluline. Prokurör

leiab jätkuvalt, et I. Stoljarenko ründas noaga D.T. it ja tahtis sellega D.T. it õlga lüüa ning

toimunud rüseluse ja sündmuste käigus sai D.T. parema käe kaenla alla kaks ca 2 cm

lõikehaava. Samas ei ole prokuröril oma seisukoha kinnituseks esitada tõsiseltvõetavaid

kohtukõlblikke tõendeid. Arusaamatu on prokuröri seisukoht, et „seega ei ole alust kahelda

D.T. i ütlustes, mis puudutavad ründeobjektiks oleva noa erinevaid kirjeldusi.“ Samas D.T. ise

on ülekuulamisel öelnud, et „antud momendil ei saa ma seda nuga kirjeldada“ (KoTo 1. kd, lk

14). Seega ei tea ta nuga kirjeldada.

21. Prokuröri arvates pole võimalik, et D.T. võis tekitada parema käe kaenla alla kaks ca 2 cm

lõikehaava hetkel, kui üritas I. Stoljarenkot aknast välja lükata. Sündmuskoha

vaatlusprotokollist ühes fotodega nähtub, et lõhutud akna raamide servades on teravaotsalised

klaasi tükid (fotod 16, 17, 18, tl 74-76). Prokurör leiab, et vigastused oleksid tekkinud D.T. i

vasakule ja paremale käele, käsivartele ja rinna piirkonda. Nimetatud asukohtadel, aga D.T. il

vigastusi ei tuvastatud. Omamata küll eriteadmisi, on prokurör arvamusel, et juba aknast sisse

roniva isiku väljalükkamisel on ebatõenäoline saada ainult parema käe kaenla alla vigastused,

mis on sarnased D.T. i parema kaenlaaluse vigastustega.

22. Vaatamata tõendite nappusele leiab prokurör, et puudus vajadus süüdistuse esitamisel eraldi

tuvastada D.T. i vigastuste tekkepõhjuseid, kuna olemasolevate tõendite põhjal on võimalik

tuvastada, et need on põhjuslikus seoses I. Stoljarenko käitumisaktidega. Prokurör resümeerib

üldsõnaliselt, et I. Stoljarenko käitumises oli olemas tahtlus põhjustada D.T. ile

tervisekahjustused.

Väljaspool vaidlust on asjaolu, et D.T. i puhul on sedastatavad parempoolse kaenla-aluse

piirkonna vigastused ning parema silmapiirkonna vigastus. Seega vaatamata asjaolule, et

I. Stoljarenko möönis, et võis kakluse käigus D.T. it lüüa, tuli menetluse käigus kontrollida, kas

D.T. i silmapiirkonna hematoom ja turse on põhjuslikus seoses võimaliku löömisega või on see

kaasuv tagajärg väidetavale silmapiirkonna klaasikilluvigastusele. Kuna sellise järelduse

tegemine nõuab eriteadmisi, tuli menetlejal viia läbi ekspertiis.

23. Siinjuures ei esita prokurör veenvaid tõendeid, millest võiks järeldada, et süüdistatav tekitas

kannatanule kaenla alla lõikehaavad. Maakohus juba järeldas õieti, et uuritavas asjas on D.T. i

kehavigastuste hindamise puhul tegemist ilmse tegematajätmisega. Esineb tõepoolest

erandlikke olukordi, kus kohtuarstlik ekspertiis vigastus(t)e ja nende tekkemehhanismi osas

jääb tegemata. Käesolevas asjas see kindlasti nii ei pidanud olema. Kriminaalasjade

menetlemise praktikas peetakse üldtunnustatud ja juurdunud tegevuseks, et vigastuste

tekkemehhanismi, iseloomu jne. tuvastamiseks määratakse kohtuarstlik ekspertiis hilisemate

võimalike arusaamatuste ja vaidluste vältimiseks. Käesolevas asjas on see jäänud määramata,

mis on omakorda tõstatanud kahtlused prokuröri poolt esitatud versioonis ja maakohus on selle

olukorra usaldusväärsete tõendite puudumisel õigustatult lahendanud süüdistatava kasuks.

24. Ringkonnakohtul on samuti raske ette kujutada, kuidas võiks tekitada noalöök kaenla alla

tagajärjena verevalumi ja turse parema silma alla. Maakohus on õigustatult selgitanud, et jättes

kõrvale D.T. iga seonduva süüdistuse ebaõnnestunud sõnastuse, on prokuratuur jätnud

tähelepanuta või eiranud sedagi, et KarS § 121 koosseis hõlmab endas kahte alternatiivset tegu

– tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Süüdistuse pinnalt pole

võimalik mõista, millist teoalternatiivi I. Stoljarenkole inkrimineeritakse.

25. Seega leiab kohtukolleegium, et prokuröri seisukoht, mille kohaselt süüdistatava „teos on

tuvastatud D.T. i kehaline väärkohtlemine: parema silma piirkonda lõikehaava tekitamine,

mille tagajärjel tekkis D.T. ile parema silma alla verevalum ja turse ning noaga löömise

tagajärjel parema käe kaenla alla kahe ca 2 cm lõikehaava tekitamine“, ongi jäänud riikliku

süüdistaja versiooniks, millele olemasolev tõendikogum usaldusväärset kinnitust ei anna.

Sealhulgas ei kinnita süüdistatava poolt kannatanu kaenla alla noaga löömist ükski isikuline

tõend, sealhulgas kannatanu enda ega süüdistatava ütlused.

26. Kannatanu A.B. i on kirjeldanud, et „…kui Ivan akna katki lõi, kukkusid akna killud mulle

pähe ja lõikasid mulle sisse. Kui Ivan nägi meid D.T. ga voodis alasti, tahtis ta algul lüüa D.T.

t. Ivan lõi tema suunas, kuid D.T. jõudis diivanilt üles hüpata. Ka mina tõusin voodist püsti.

Mehed hakkasid kaklema ja teineteist lööma. Mingil hetkel lõi Ivan D.T. suunas, kuid sai pihta

mitte D.T. le, vaid mulle, see tähendab ta lõi rusikaga mulle vasaku põse piirkonda…Mis toimus

meeste vahel koridoris ma ei näinud…Ma mäletan, et ma karjusin, et mul jookseb peast verd

(kildudega sisselõikamisest). Ma tahtsin minna esikusse, et vaadata, mis meeste vahel toimub,

kuid mul hakkas halb, pea hakkas ringi käima ja ma kukkusin põrandale ning kaotasin

teadvuse…Kes ja mil moel tekitas mulle noahaavad, ma ei tea ega mäleta.“ Samas on

kannatanu selgitanud, et ta ise kannab nuga endaga kaasas, kuna kardab pimedal ajal X s ringi

liikuda. Ka sel korral oli tal nuga - musta pidemega ja ümmarguste aukudega kaasas ja ta

kandis seda teksade taskus, kuid ta ei mäleta kuhu ta lahtiriietumisel teksad pani. (KoTo 1. kd,

lk 45).

27. Maakohus leidis et, D.T. i erinevatel menetlusetappidel antud ütlused korteris toimunu

kohta, pärast I. Stoljarenko sisenemist on diametraalses vastuolus. Vastuolu puudumist tuleb

nentida fakti osas, et pärast vannituppa minekut, väljus ta vannitoast vaid hetkeks, ent suundus

sinna koheselt tagasi.

Viimasel ülekuulamisel pole D.T. avaldanud ütluste muutmise põhjuseid. Menetlusõiguslikult

on see viinud olukorrani, et kohtul puudub võimalus kontrollida, kas D.T. il olid ütluste

muutmiseks mõistuspärased ja arusaadavad põhjendused. Kontrollivõimaluse puudumine

tingib järelmi, et ütluste muutmiseks objektiivsed põhjused puudusid. Kuna taolises

menetluslikus olukorras ei saa kohus kohtupraktika kohaselt eelistada ühtesid D.T. i ütlusi

teistele, jättis maakohus D.T. i ütlused osas, milles need kirjeldavad sündmusi pärast I.

Stoljarenko faktilist jõudmist/sisenemist korterisse nende ebausaldusväärsuse argumendil

kõrvale. Ütluste kõrvale jätmine ei hõlma D.T. i avaldatut osas, mille kohaselt peitus ta I.

Stoljarenko eest vannituppa, olles eelnevalt I. Stoljarenkolt kätte saanud noa, mille viskas vanni

alla.

Vaatamata asjaolule, et maakohus luges D.T. i ütlused valdavas osas ebausaldusväärseks juba

ainuüks põhjusel, et ta on andnud erinevatel menetlusstaadiumitel erineva sisuga ütlusi, pole

D.T. i ütlused osas, milles maakohus tema ütlused kõrvale jätab, haakuvad ka teiste tõenditega.

28. Analüüsides tunnistaja V.T. i (kannatanu D.T. i isa) ütlusi, on maakohus järeldanud, et ka

V.T. on erinevatel menetlusstaadiumitel andnud olulistes aspektides diametraalselt erinevaid

ütlusi. Menetlusõiguslikult tõstatab see kahtlusi tema ütluste usaldusväärsuses.

29. Maakohtu hinnangul saab V.T. i ütlused usaldusväärseks lugeda osas, milles ta märgib, et

just tema oli isikuks, kes politseile väljakutse tegi. Seda kinnitavad tema ütlused koostoimes

häirekeskusesse tehtud kõnesid kajastava asitõendi vaatlusprotokolliga, millele on fikseeritud

kõne sisu. Sellest nähtub, et helistajaks on kakluses osaleva isiku isa – ehk V.T. . V.T. i ütlused

annavad alust ka järelduseks, et ta ei näinud vahetult 24.08.2018 kella 2 paiku arenema hakanud

sündmuste algfaasi, ehk seda, kuidas I. Stoljarenko aknaklaasi lõhkumise teel korterisse/D.T. i

magamistuppa sisenes ja mis toimus vahetult pärast seda, kui I. Stoljarenko oli korterisse/tuppa

jõudnud. Tema poolt sündmuste algfaasis tajutu hõlmab vaid klaasilõhkumise heli, mis teda öö-

unest äratas ja poja palvet politseisse helistamisel. Tema poolt vahetult nähtu jääb faasi, mil

sündmused olid jõudnud oma kulgemises D.T. i magamistoast koridori või osutatud

magamistoa ja koridori vahelisele alale, mil ta ise soovis I. Stoljarenkot haamriga lüüa või

viimast haamriga vähemalt ähvardada. Maakohus leidis, et diametraalsed vastuolud puuduvad

nn haamri-intsidendi osas ehk selles, et haamri pärast tekkis V.T. il ja I. Stoljarenkol rüselus ja

rüseluse lõppedes jäi haamer V.T. i kätte.

Ülejäänud osas, s.o osas, milles need kajastavad asjaolusid, kuidas I. Stoljarenko läks nn

haamri-intsidendi järgselt tuppa, kus viibis A.B. i ning kust hiljem kostis karjeid ning milles

viidatakse I. Stoljarenko äärmisele agressiivsusele, loeb kohus ebausaldusväärseks – selles osas

ei ole V.T. andnud järjepidevaid ütlusi ja pole ka põhjendanud oma varasemate ütluste

muutmist.

30. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kokkuvõtliku järeldusega, et süüdistuses püstitatud

D.T. iga seotud hüpoteesi jaatamiseks tuli menetluse käigus välja selgitada D.T. i vigastuste

tekkepõhjused. Alles vigastuste tekkepõhjuste tuvastamise järgselt on võimalik hinnata, kas

D.T. il tuvastatud vigastused on põhjuslikus seoses I. Stoljarenko käitumisaktidega – löömise

või noaga löömisega. Kuna vigastuste tekkepõhjused on jäänud tuvastamata, neid pole

menetluse käigus püütudki tuvastada, siis jääb üles kahtlus, et need tekkisid muul põhjusel kui

I. Stoljarenko-poolne (noaga) löömine.

31. Tõusetunud kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada ka muude tõenditega. Seega tõlgendas

maakohus tõusetunud kahtluse I. Stoljarenko kasuks ja mõistis I. Stoljarenko D.T. ile tekitatud

vigastustega seonduvas süüdistuses õigeks.

32. Hinnates A.B. i ütlusi asus maakohus seisukohale, et sündmuste käigu kohta hetke osas, mil

I. Stoljarenko akna lõhkus, korterisse sisenes ja mis sealt edasi toimus, pole tuge võimalik leida

ka A.B. i ütlustest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase põhjaliku käsitlusega.

Ühetaoliselt I. Stoljarenko ja D.T. iga kinnitab A.B. igi, et I. Stoljarenko sisenes korterisse –

täpsemalt D.T. i magamistuppa – läbi akna, aknaklaasi lõhkumise teel. A.B. i märkis, et I.

Stoljarenko leidis nad D.T. ga voodist alasti.

I. Stoljarenko on ütlustes avaldanud, et kuulis ja nägi juba enne korterisse sisenemist, kuidas

D.T. ja A.B. i seksiga tegelesid – just see ajendas teda korterisse akna kaudu sisenema. Seega

ei näinud I. Stoljarenko neid alasti mitte siis, kui oli tuppa sisenenud, vaid tajus seda enne korteri

aknaklaasi lõhkumist ning korterisse akna kaudu sisse ronimist. Kohest kaklust ja löömist ei

toeta ka tunnistaja L.K. a ütlused, sest tema avaldatu kohaselt kostis korterist kõigepealt lärmi

ja karjumist, mis segunes häältega, mis viitasid kaklusele. Seega eskaleerus sõnaline

sõimlemine füüsiliseks konfliktiks mõningase viitega. Taolist järeldust kinnitab ka D.T. , kes

märkis, et peale klaasiklirinat hüppas ta voodist üles, läks akna juurde, tõmbas eest kardina ja

nägi akna kaudu sisse ronivat Ivani, keda üritas korduvalt ja ebaõnnestunult alla lükata.

33. Süüdistatav I. Stoljarenko ise pole eitanudki, et ta A.B. it viimase kirjeldatud viisil ja

asjaoludel, rusikaga lõi. I. Stoljarenko avaldas, et korteris toimunud kähmlust mäletab ta

ähmaselt, kuid üritas tõepoolest D.T. t lüüa, ent löök tabas D.T. eest ära keeramise tõttu A.B.

it. Järgnevalt mäletab ta, et D.T. kätte ilmus kusagilt nuga – nuga ta kirjeldada ei oska – ja

hakkas noaga tema suunas vehkima. Kui ta ei eksi, üritas ta end kätega katta, sest tema kätel on

sisselõiked. Ühtlasi möönab ta, et tõrjus D.T. lööke ja on võimalik, et mõned neist tabasid D.T.

t. Samuti mäletab ta, et sel hetkel peksis A.B. i teda rusikatega vastu selga. Mingil hetkel

õnnestus tal D.T. lt nuga kätte saada ja on võimalik, et ta tabas D.T. t ka noaga. Seda ta aga ei

mäleta. Seejärel jooksis D.T. vannituppa ja sulges end sinna.

34. Analüüsides I. Stoljarenko ütlusi, leidis maakohus, et I. Stoljarenko ütlused osas, milles

need viitavad nn kahele kaklusele korteris, tuleb jätta nende ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale.

Need ei haaku ei A.B. i ega D.T. i ütlusega, need ei leia tuge ka tunnistajate L.K. a ja I.T. i

ütlustest ega ole loogilises vastavuses ka asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvaga, milles on

kajastatud häirekeskusesse helistamise ajalist faktorit.

35. Maakohus leidis õigustatult, et süüdistuses püstitatud hüpotees on üks võimalikest

realiseerunud sündmuste käigust, ent selle kõrval on samaväärse tõendusbaasi ja elulise

usutavuse kriteeriumile vastav teinegi versioon. Maakohus on ammendavalt ja põhjalikult

vaaginud kõiki teadaolevaid asjaolusid sündmuse toimumisest.

36. Prokurör märgib, et DNA-ekspertiis (akt 18E-GE1058) välistab võimaluse, et

sündmuskohalt äravõetud nugadega võis D.T. tekitada A.B. ile raske tervisekahjustuse. Samuti

välistab DNA-ekspertiis selle, et A.B. ile võis noahaavad tekitada keegi kõrvaline isik. Samas

DNA-ekspertiis tõendavat, et 24.08.2018 toimunud sündmuste ajal kasutas I. Stoljarenko

löökide sooritamisel mõlema tahtlikult toime pandud teo tagajärje saabumiseks nii vannitoast

äravõetud nuga kui ka kööginuga. Lisaks annab DNA-ekspertiis vastuse kohtu küsimustele,

millise noaga teostati ja kes teostas A.B. ile noahaavad. Tegemist oli kööginoaga, mille I.

Stoljarenko võttis köögist.

Ringkonnakohus taoliste kategooriliste väidetega ei nõustu.

37. Prokurör on rõhutanud, et vannitoast vanni alt äravõetud noa käepidemel oli I. Stoljarenko

DNA, kuid ei olnud A.B. i ega D.T. i DNA-d. Oma ütlustes on A.B. i kinnitanud, et just sarnane,

vannitoa põrandalt spetsiifiliste tunnustega nuga (aukudega käepidemes, KoTo 1. kd, lk 81)

kuulus talle ja mida tavaliselt teksapükste taskus kaasas kandis ja mis tal ka sel ööl D.T. i

korteris viibides kaasas oli „mul oli kaasas musta pidemega ümmarguste aukudega nuga. Tera

oli samuti musta värvi ja selle peale oli midagi kirjutatud“ (KoTo 1. kd, lk 43). Asitõendi

vaatlusprokolli kohaselt on sündmuskohalt vannitoa põrandalt äravõetud noal käepidemes 5

auku ja tera mõlemal pool on kirjutised, ühel pool pikem teisel pool lühem kiri „United Cutlery“

(KoTo 1. kd, lk 151).

A.B. i poolt temale kuulunud noa kirjeldus kattub üldjoontes vannitoast ära võetud noa

kirjeldusega. Samas pole menetluse käigus üritatud välja selgitada, kas nuga, mis vannitoast ära

võeti, oli seesama, mida A.B. i kirjeldas ja mis oli temale kuulunud.

Maakohtuga nõustuvalt tähendab see, et ka ekspertiisiaktile toetudes pole võimalik järeldada,

et A.B. it sai noaga lüüa üksnes ja ainult I. Stoljarenko. Taoline järeldus on võimalik ja võib

osutuda õigeks, ent võimalik on seegi, et A.B. it lõi noaga D.T. – see ei ole välistatud. Mis

puudutab vannitoast äravõetud nuga, siis vaatamata asjaolule, et selle käepidemelt ei tuvastatud

ekspertiisiga puutumust D.T. i ja A.B. iga, ei saa jätta kõrvale, et D.T. avaldas kohtueelsel

menetlusel, et vannituppa vanni alla pani noa just tema. Seega katsus ta kõnealust nuga.

Prokurör märgib apellatsioonis, et A.B. ile sai köögist võetud kööginoaga tekitada süüdistatav

I. Stoljarenko. Nimetatud noa käepidemelt leiti DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam

kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada I. Stoljarenkolt pärineva bioloogilise

materjali sisaldumist selles segaproovis. Samas ei kindlalt välistada D.T. i bioloogilise materjali

sisaldumist segaproovis.

38. Siinkohal märgib kohtukolleegium, et DNA ekspertiiside puhul ei saa omistada neile alati

tõenduslikult ülimuslikku tähendust mingi versiooni kinnitamisel. DNA ekspertiisakti

arvamuses esitatud tõenäosuse põhjal, millele toetub prokurör, pole võimalik teha käesolevas

asjas põhjapanevaid järeldusi isiku kuriteos süüdiolekus.

39. Maakohus on DNA ekspertiisidest tulenevalt analüüsivalt järeldanud, et kummagi noa

puhul pole võimalik tõsikindlalt väita, et I. Stoljarenko ja D.T. poleks nugadega puutumust

omanud.

40. Prokurör on rõhutanud süüdistatava tahtlust tekitada A.B. ile raske tervisekahjustus, kuid

tegelikkuses pole keegi kohalviibinutest teadnud A.B. ile põhjustatud vigastuse tekitaja ja

tekkemehhanismi osas ütlusi anda.

41. Kohtukolleegium tõdeb, et lõpptulemusena otsustab süüdistatava süüküsimuse kohus.

Riiklik süüdistus võib omapoolse versiooni konkreetses asjas toimunust esitada, aga see ei

päädi alati süüdimõistva kohtulahendiga.

42. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru

Maakohtu 19.02.2019 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Aarne Sarjas

/allkirjastatud digitaalselt/