2-18-10593/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-10593 Tsiviilasi XX hagi YY vastu võla ja viivise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 16. mai 2019 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik YY apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind 0 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Aldo Vassar Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetlustoiming Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine RESOLUTSIOON 1. Keelduda YY apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus apellandile käesoleva määruse jõustumisel. 2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlus- osalistele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega. 3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja YY kanda, kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

2 (3) 1. XX (hageja) esitas 12. juulil 2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu võla ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista 7 000 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 598,50 eurot ja alates hagi esitamisest viivis 0,03% päevas põhivõlalt kuni võla tasumiseni. Hageja väitel:  sõlmisid pooled 15. märtsil 2016 notariaalse ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu (edaspidi „leping“), mille p 3.5 kohaselt kohustus kostja hagejale tasuma kompensatsiooni 7 000 eurot hiljemalt 30. septembril 2017;  lisaks leppisid pooled kokku, et kompensatsiooni tasumisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,03% tähtajaks tasumata summalt iga päeva eest kuni kompensatsiooni täieliku tasumiseni;  kostja ei ole hagejale kompensatsiooni summat tasunud. Kuna kohustus tuli täita 30. septembril 2017, on kostja viivituses 285 päeva. 2. Kostja võttis vastuses hagile hageja nõude õigeks, kuid põhjendas kohustuse täitmata jätmist raske majandusliku olukorraga, mis oli tingitud kostja suhtes läbi viidud ootamatust täitemenetlusest. Ta soovis hageja nõuda rahuldada osadena hiljemalt 1. veebruariks 2022. MAAKOHTU OTSUS 3. Harju Maakohus rahuldas 16. mai 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg-le 1 ja § 113 lg-le 1 ning leidis, et hagejal on lepingu alusel õigus nõuda kostjalt 7 000 euro ja viivise tasumist. Perekonna rahaliste raskuste tõttu ei ole kohustuse rikkumine vabandatav, kuna tegemist ei ole vääramatu jõuga VÕS § 103 lg 2 mõttes. Täiteasja algatamiseks peab olema täitedokument ja täitedokumendi aluseks olevatest asjaoludest ja kohustustest on võlgnik eeldatavalt teadlik. Samuti nähtub kostja esitatud teabest, et nimetatud täitemenetlus ei ole alustatud kostja vastu. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks riigilõivu 500 eurot ja õigusabikulude hüvitise 520,80 eurot. APELLATSIOONKAEBUS 4. Kostja palub 11. juunil 2019 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustatud otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas. Kostja leiab, et õige ei ole jätta kõiki menetluskulusid tema kanda, kuna ta on majanduslikult raskes olukorras ja oli nõus vaidluse lahendama kokkuleppega. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas kaebus väiteid ei sisalda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda ja kaebus tuleb tagastada selle esitajale. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. 6. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud asja sisulise lahendamise osas, st hagi rahuldamise kohta tehtud otsustus (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2) on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud. Kuna kulude jaotus (p 3) vaidlustati, siis TsMS § 456 lg 4 kolmanda lause tõttu ei jõustunud kulude rahaline kindlaksmääramine (p-d 4 ja 5).

3 (3) 7. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et menetluskulude jaotamisel oleks maakohus pidanud arvestama tema raske majandusliku olukorraga. TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu (Riigikohtu 26. jaanuari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10 esimene lõik; 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126- 14, p 16). Selliseks erandlikuks asjaoluks ei ole pelgalt kostja raske majanduslik olukord ega ka võimalus lahendada vaidlus kohtuväliselt. Kostja ei toonud niisiis esile asjaolusid, mis võimaldaks TsMS § 162 lg 4 järgi jätta menetluskulud poolte kanda. Kostja on õigeks võtnud, et ta ei ole hagejale lepingus kokkulepitud kompensatsiooni 7 000 eurot tähtaegselt tasunud. Seetõttu ei saa väita, et hageja pöördus kohtusse alusetult. 8. Ringkonnakohus hindas kaebuse väiteid ja vastas neile. Kaebust ei saaks sisuliselt rahuldada. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlus- ökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad kostjal kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu kaebuse puhul ei toimetata seda teisele poolele kätte. Kostja õigusi ei piiratud võrreldes sellega, kui kaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonna- kohus oleks teinud asjas otsuse, millega jätnud selle rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust vaidlustatud osas ja vastas kõikidele kostja väidetele. Ringkonnakohus koostas kostjale sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Kostjale on tagatud ka kaebeõigus. 9. Vastavalt TsMS § 137 lg-le 1 ja § 122 lg-le 4 on tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses (apellatsioonkaebuse hind) 0 eurot, sest vaidlustatud on ainult menetluskulude jaotus. 10. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kuna käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Ringkonnakohtu andmetel ei tasunud kostja kaebuse esitamisel riigilõivu, mistõttu ei tõusetu küsimust selle tagastamisest. 11. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt / / allkirjastatud digitaalselt / / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing Gaida Kivinurm Ulvi Loonurm