3-16-2540/47 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Madis Ernits, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

20.06.2019, Tartu

Haldusasja number

3-16-2540

Haldusasi

Aleksander Šubini kaebus Viru Vangla 28.10.2016. a

käskkirja nr 6-1/828 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24.08.2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – Aleksander Šubin

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu

24.08.2018. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta Aleksander Šubini kaebus

rahuldamata.

2. Kaebaja poolt kantud menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 20.06.2019, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla paigutas 03.11.2014. a käskkirja nr 6-1/1591-KP alusel A. Šubini 09.01.2015

Viru Vangla avavanglaosakonda.

2. Viru Vangla otsustas 28.10.2016. a käskkirjaga nr 6-1/828 (tl 3-4) paigutada A. Šubin

ümber Viru Vangla kinnisesse osakonda, tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 21 lg-st 1 ning

justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 17 lg 1 p-st 3 ja § 20

lg-st 1. Käskkirja kohaselt koostati kaebajale 2011. a riskihindamine, mille põhjal ta hinnati

kõrgohtlikuks avalikkusele. Kaebajale koostati 2013. a riskihindamine, milles tema ohutase

alandati, nagu hiljem selgus ebaõigesti, ohtlikuks. Vangla leidis, et kuna vangistuse jooksul

kaebaja ohtlikkuse tase tegelikult ei muutunud, oli 2013. a antud hinnang väär. Kaebajale

koostati uus riskihindamine, milles tema ohutase määrati taas kõrgohtlikuks. Hinnang tugines

olulises osas sellele, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud tapmise, mõrva ja kehalise

väärkohtlemise eest, ta on korduvalt kasutanud vägivalda ja tema tegude tagajärjeks on olnud

suur kahju (inimestelt on võetud elu). Vangla möönis, et kaebaja avavanglaosakonnas

paiknemine on olnud positiivne, mis aga ei ole määrav, sest ohtlikkuse hindamine toimub

peamiselt toimepandud kuritegude põhjal. Kui kaebaja on kõrgohtlik, siis ei vasta ta

avavanglasse paigutamise eeldustele ja karistuse edasine kandmine avavanglaosakonnas ei ole

võimalik.

3. A. Šubin esitas 31.10.2016 Viru Vangla 28.10.2016. a käskkirja nr 6-1/828 peale vaide,

mille Viru Vangla jättis 25.11.2016. a vaideotsusega nr 6-12/282-2 (tl 5) rahuldamata.

4. A. Šubin esitas Tartu Halduskohtule 06.12.2016 kaebuse ja täiendava avalduse. Kaebaja

ei nõustunud tema ümberpaigutamisega kinnisesse vanglasse, kuna tema hinnangul on talle

2013. a antud hinnang „ohtlik“ õige ja 2016. a antud hinnang „kõrgohtlik“ vale.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 24.08.2018. a otsusega kaebuse ja tühistas Viru Vangla

28.10.2016. a käskkirja nr 6-1/828 ning mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja riigilõivu

15 eurot.

Halduskohus leidis, et vastustaja tõi kaebaja ümberpaigutamist tingiva asjaoluna välja vaid

selle, et kaebajale 2013. a koostatud riskihindamisel tehti viga. Seda ei saa aga pidada

VangS § 21 lg 1 kohaldamist õigustavaks asjaoluks. Käsitlemist ei ole leidnud kinnisesse

vanglasse ümberpaigutamise tagajärjed kaebajale. Kohtu hinnangul oli Viru Vangla

03.11.2014. a käskkiri andmise ajal õiguspärane, kuna tugines haldusakti andmise ajal kehtinud

riskihinnangule. Andmise ajal õiguspärase haldusakti isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks

tunnistamise alused on toodud HMS § 66 lg-s 2, mida käesoleval ajal ei esine. Kuna 2016. a

käskkirja andmisel kaalutlusõigust ei teostatud, siis tuleneb sellest käskkirja õigusvastasus.

Üheski õigusaktis ei ole mõisteid „ohtlik“, „kõrgohtlik“ või „üliohtlik“ defineeritud või

hinnangu andmise eeldusi kirjeldatud. Kohus mõistis täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 3 sisalduvat

tingimust „kinnipeetav ei ole riskihindamise tulemusel kõrg- või üliohtlik“ nii, et sättes

nimetatud ohtlikkus kujutab hinnangut, mis põhineb justiitsministri 15.04.2008. a määruse

„Kinnipeetava individuaalse täitmiskava (ITK) koostamise ja rakendamise juhend“ (juhend)

§ 3 lg 4 alapunktides toodud valdkondades välja selgitatud asjaoludel ja nende valdkondade

raames kinnipeetavale antud hinnangutel. Neist ei tulene, et ümberpaigutamisel arvestatav

ohtlikkus põhineb eelkõige kinnipeetava sooritatud kuritegudel. Vangistuses puutub isik kokku

eeskätt vanglaametnike ja kaaskinnipeetavatega ning tähendust omab tema ohtlikkus just nende

isikute suhtes. Muude valdkondade osas antud hinnangud kaebaja ohtlikkusele ankeetides

puuduvad. See ei ole piisav, et anda kaebajale kõikehõlmav kõrgohtlik hinnang. Kohtu

hinnangul ei olnud kaebaja ümberpaigutamise aluseks olnud riskihinnang seetõttu õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Vastustaja esitas Tartu Halduskohtu 24.08.2018. a otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus

rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et halduskohus lõi vaidlusaluse otsusega olukorra, kus kohtuotsus

läheb vastuollu täitmisplaani § 17 lg 1 p-ga 3, sest ohuhinnang „kõrgohtlik“ on kaebaja suhtes

jätkuvalt kehtiv. Samuti on kaebaja vabastamise kuupäevani rohkem kui 18 kuud, mistõttu

kaebaja ei vasta ka selles osas õigusnormist tulenevale avavanglaosakonda paigutamise

tingimusele. Kohus andis kinnipeetava ohtlikkuse hindamisele uue sisu, mis aga ei tulene

ühestki seadusest ning on vastuolus täitmisplaani ja juhendiga.

Vastustaja leiab jätkuvalt, et kaebaja ohtlikkusele antud hinnang „kõrgohtlik“ on õige. Ainuüksi

probleemide puudumine kaebaja avavanglaosakonnas viibimise ajal ei anna alust asuda

teistsugusele seisukohale. Kinnipeetava riskide hindamisel tehtav ohuotsustus on vangla

kaalutlusotsus, mille osas kohtuliku kontrolli võimalus on HKMS § 158 lg 3 alusel piiratud.

Vangla tugines hinnangu andmisel ka kinnipeetava varasemale kriminaalsele käitumisele ja

kohus ei tuvastanud, et vangla otsustuse tegemise aluseks olevad andmed oleksid ebaõiged.

Kohus eksis menetlusnormide vastu, asudes riskihindamist käsitledes sisuliselt vangla eest

kaalutlusõigust teostama. Kaebaja paigutamise osas uue otsuse tegemiseks oli vanglal

seaduslik alus olemas, milleks oli VangS § 21 lg 1 ja ümberpaigutamise menetluslikku korda

sätestava täitmisplaani § 17 lg 1 p 3.

7. Kaebaja leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et vangla on andnud ühepoolse hinnangu

riskihindamisele, tuginedes ainult kaebaja kuritegudele. Kaebaja märgib, et on praeguseks

läbinud agressiivsuse asendamise treeningu, mis on riske vähendav asjaolu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu

Halduskohtu 24.08.2018. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega

jätab A. Šubini kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

9. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Viru Vangla paigutas 03.11.2014. a käskkirja

nr 6-1/1591-KP alusel A. Šubini alates 09.01.2015 Viru Vangla avavanglaosakonda. Viru

Vangla otsustas 28.10.2016. a käskkirjaga nr 6-1/828 paigutada kaebaja ümber Viru Vangla

kinnisesse osakonda. Käskkirja põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised: igale kinnipeetavale

koostatakse riskihindamine ning kinnipeetava ohtlikkust hinnatakse peamiselt toime pandud

kuritegude põhjal; kaebajale koostati 2011. aastal riskihindamine, mille põhjal ta hinnati

kõrgohtlikuks avalikkusele (risk ühiskonnas); kaebajale koostati 2013. aastal riskihindamine,

milles tema ohutase alandati ohtlikuks; kontrollimisel selgus, et 2013. aastal kaebajale antud

ohuhinnang oli vale; kaebajale koostati uus riskihindamine, milles tema ohutase määrati taas

kõrgohtlikuks. Hinnang tugines sellele, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud tapmise,

mõrva ja kehalise väärkohtlemise eest, ta on korduvalt kasutanud vägivalda ja tema tegude

tagajärjeks on olnud suur kahju (inimestelt on võetud elu); kui kaebaja on kõrgohtlik, siis ei

vasta

ta

avavanglasse

paigutamise

eeldustele

ja

karistuse

edasine

kandmine

avavanglaosakonnas ei ole võimalik.

10. Kaebaja vaidlustas vangla 28.10.2016. a käskkirja halduskohtus ja halduskohus leidis

vaidlusaluses otsuses kokkuvõtvalt, et Viru Vangla 28.10.2016. a käskkiri tuleb tühistada, kuna

ainuüksi eelnev viga riskihindamisel ei saa olla VangS § 21 lg 1 kohaldamist õigustav asjaolu;

vangla pole kaalunud HMS § 64 lg-s 3 sätestatut; ei esine HMS § 66 lg-s 2 toodud aluseid ning

läbiviidud riskihindamine ei ole õiguspärane ega kooskõlas juhendiga.

11. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et vaidlusalune

28.10.2016. a käskkiri nr 6-1/828 on igati õiguspärane, vastab HMS §-de 54 ja 56 nõuetele ning

haldusakti tühistamiseks alus puudub. Samuti on 28.10.2016. a käskkirja aluseks olnud

riskihindamine viidud läbi igati korrektselt ja kooskõlas juhendiga, mistõttu ei ole alust seda

õigusvastaseks pidada.

12. VangS § 21 lg 1 sätestab, et kui kinnipeetav ei täida vangistusseaduse või vangla

sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber

paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse

vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide

saavutamiseks. Lisaks nimetatud sättele reguleerib kinnipeetava ümberpaigutamise

menetluslikku külge täitmisplaan. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes (kirjastus

Juura 2014, lk 76) selgitatakse VangS § 21 lg 1 lause üks kohta muuhulgas, et selles peetakse

silmas ka olukorda, kus vangistuse avatud täideviimise käigus selgub kinnipeetava sobimatus

selleks avavanglasse paigutamise aluste äralangemise tõttu. Kinnipeetava avavanglasse

paigutamise aluseid reguleerib esmalt VangS § 20 lg 1 ja ka täitmisplaani § 17. VangS § 20

lg 1 järgi võib kinnipeetava tema nõusolekul avavanglasse paigutada, kui ITK-st selgub, et

karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt

ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei

ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisav alus oletada, et ta ei pane toime uusi

õigusrikkumisi. Vaidlusaluse käskkirja alusena viitas vangla ka täitmisplaani § 17 lg 1 p-le 3,

mille kohaselt paigutatakse kinnipeetav tema nõusolekul avavanglasse või kinnise vangla

avavanglaosakonda individuaalse täitmiskava alusel, kui riskihindamise tulemusel ei ole

kinnipeetav kõrg- või üliohtlik, ta on täitnud ümberpaigutamise otsustamise ajaks selle ajani

individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevused või teinud endast oleneva, et neid täita,

narkomaaniadiagnoosiga kinnipeetav on nõustunud raviga ja ta ei ole rehabilitatsioonifaasis,

alkohoolsete jookide tarvitamisest tingitud sõltuvushäirete tõttu planeeritud tegevused on

täidetud ja kinnipeetav vastab lõikes 2 sätestatud tingimustele (28.10.2016. a käskkirja andmise

hetkel kehtinud täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 sõnastus). Käskkirjas märkis vangla, et kuna

2013. a riskihindamine oli kaebaja ohutaseme osas vale, tehti see uuesti ja 27.10.2016

kinnitatud riskihindamisega hinnati kaebaja kõrgohtlikuks, mistõttu tuli kaebaja paigutada

tagasi vangla kinnisesse osakonda, sest täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 ei võimalda kõrgohtlikuks

hinnatud kinnipeetavat avavangla osakonda paigutada ega teda seal edasi hoida. Samas nähtub

kaebaja kohta pärast 27.10.2016 tehtud riskihindamist koostatud ITK-st (tl 75-76), et selleks

kuupäevaks, millal on kaebajal karistusaja lõpuni jäänud vähem, kui 18 kuud, on alles

25.05.2019 ning vastustaja märgib apellatsioonkaebuses, et ta ei saanud kaebajat kuidagi

avavanglaosakonnas hoida ega saa teda ka sinna tagasi paigutada, kuna vaidlusaluse käskkirja

andmise ajal oli kaebaja kohtuotsusest tuleneva vabastamise kuupäevani aega rohkem kui 18

kuud, mistõttu kaebaja ei vastanud ka sellele VangS § 20 lg-s 1 ja täitmisplaani § 17 lg-s 1

nimetatud avavanglaosakonda paigutamise või tema seal edasi hoidmise tingimustele.

Nagu juba märgitud, võib VangS § 20 lg 1 kohaselt kinnipeetava, kelle ITK-st selgub, et

karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ära

kandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ära kandmata vangistus ei ületa

18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi

õigusrikkumisi, tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Sellest sättest ei tulene aga

kinnipeetavale subjektiivset õigust saada avavanglasse või avavangla osakonda ja sinna jääda

juhul, kui ta on avavangla osakonda mingiks ajavahemikuks siiski paigutatud. Tõlgendades

vangistusseaduse §-e 14, 16 ja 20 süstemaatiliselt, on leitud, et vangistusseaduse mõtte kohaselt

prevaleerib vangistuse kinnine täideviimine avatud täitmise ees (Vangistusseadus.

Kommenteeritud väljaanne, lk-d 43 ja 73). Tulenevalt juhendi § 8 lg-test 5 ja 6 ei saanud

kaebajale samuti tekkida õiguspärast ootust, et tema suhtes 2013. aastal koostatud

riskihinnangut ei muudeta. Tegemist on kinnipeetava kohta perioodiliselt tehtava hinnanguga.

Juhendi § 8 lg 5 kohaselt viib inspektor-kontaktisik täitmiskava täitmist mõjutavate uute

asjaolude ilmnemisel viie tööpäeva jooksul läbi uue riskihindamise ja vajaduse korral muudab

koostatud täitmiskava kümne tööpäeva jooksul arvates riskihinnangu koostamisest. Sama

paragrahvi lg 6 kohaselt on lg-s 5 nimetatud asjaoludeks eelkõige kinnipeetava suhtes uue

süüdimõistva kohtuotsuse jõustumine ja uue teabe saamine kinnipeetava sotsiaalse,

majandusliku või terviseseisundi kohta, mille tõttu on vaja muuta kavandatud sekkumisi või

paigutada kinnipeetav teise vanglasse. Tegemist ei ole aga ammendava või suletud loeteluga.

Juhendi § 8 lg-s 6 on lahtise loeteluna toodud juhud, mil korduv riskihindamine tuleb läbi viia.

Siiski ei välista nimetatud norm, et muude sättes nimetamata asjaolude ilmnemisel uut

riskihindamist läbi viia ei või. Seega on igati põhjendatud, et ka kinnipeetava suhtes vahepeal

antud ekslik hinnang parandatakse.

Samuti on riskihindamise eesmärk saada ülevaade kinnipeetavast lähtuvatest ohtudest ja sellele

teadmisele tuginedes koostada ITK tegevuste ja abinõude kavandamiseks karistuse kandmise

ajal (juhendi § 3 lg 5). Samuti kasutatakse riskihindamise tulemust paigutamise ja

ümberpaigutamise otsustamisel (juhendi § 3 lg 6). Seega on oluline, et kinnipeetavale antav

ohuhinnang oleks võimalikult objektiivne ning kajastaks õigesti just sellest isikust lähtuvat

ohtu. Vastavalt sellele on vastustajal õigus igal ajal viia kinnipeetava suhtes läbi uus

riskihindamine ja selle tulemusel muuta ka talle antud ohuhinnangut. Sellise tegevuse keeldu ei

ole juhendis ette nähtud. Vastupidi, nagu juba märgitud, on juhendi § 8 lg-s 5 sätestatud

vastustaja kohustus uute asjaolude ilmnemisel viia läbi uus riskihindamine. Kui riskide

hindamisel on tehtud viga kinnipeetavale soodsas suunas (on hinnatud ohtu tegelikust

madalamaks), tuleb ka selline viga parandada. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et uue

riskihindamise piisavaks ajendiks on ka juba kahtlus sellest, et kinnipeetava ohtlikkust on

hinnatud ebaõigesti.

Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kaebajale 2013. a

koostatud riskihindamisel tehtud viga ja selle parandamisel selgunud kaebaja ohutaseme tõusu

ohtlikust tagasi kõrgohtlikuks, ei saa pidada VangS § 21 lg 1 kohaldamist õigustavaks

asjaoluks, mis võimaldaks kaebaja ümberpaigutamist uuesti kinnisesse vanglasse.

13. Kuna kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust kindlale ohutasemele ITK-s ja

riskihinnangus ega ka subjektiivset õigust avavanglasse ümberpaigutamiseks või sinna

jäämiseks ning vanglal on kohustus kinnipeetava suhtes koostatud ITK-d perioodiliselt üle

vaadata ja neid vajadusel muuta, siis ei nõustu ringkonnakohus ka halduskohtu selle

seisukohaga, et 28.10.2016. a käskkirja andes oleks vangla pidanud kaaluma ka HMS § 64

lg-s 3 toodut, s. h kaebaja usaldust ja huvi 2014. a käskkirja kehtima jäämiseks.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et 28.10.2016. a käskkirja õiguspärasuse

kontrollimisel sai kohus hinnata ka läbiviidud riskihindamise õiguspärasust, kuna see oli

aluseks kaebaja osas uue ITK koostamiseks ja muutis ka kaebajale 2013. aastal antud

ohutaseme hinnangut, mis oligi aluseks kaebaja Viru Vangla avavanglaosakonnast kinnisesse

vanglasse ümber paigutamiseks.

Ka riigikohus on 10.04.2019 asjas nr 3-18-111 tehtud määruses märkinud, et ITK on

programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid

selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab

kohtus vaidlustada ITK rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada

seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule ITK-s

(vt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-09, p 26). Kolleegium selgitas lisaks, et ITK-s

kajastatud riskihindamise tulemust kasutatakse kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise

otsustamisel ning juhendi § 4 lg 3 kohaselt on ITK täitmisperiood üks aasta. Riskihindamise

käigus analüüsitakse muu hulgas kinnipeetava ohtlikkust (juhendi § 3 lg 4 p 10). Kuna

kinnipeetava riskihindamise tulemused on ITK koostamise aluseks (juhendi § 3 lg 1), tuleb

ITK-d muuta ka juhul, kui riskihinnangust nähtuvalt on kinnipeetava ohtlikkuse tase ITK-s

varasema riskihinnangu põhjal kajastatud ohuhinnanguga võrreldes muutunud. ITK-d ja selles

märgitud ohuhinnangut saab muuta ka ITK täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel

(vt juhendi § 8 lg-d 5 ja 6). Kui vangla keeldub kinnipeetavat nt tema ohtlikkuse tõttu

avavanglasse ümber paigutamast, saab halduskohus avavanglasse ümberpaigutamisest

keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamise raames kontrollida ka ITK, sh selles märgitud

ohuhinnangu õiguspärasust.

15. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtuga, nagu oleks kaebaja suhtes 2016. a läbi

viidud riskihindamine olnud õigusvastane ja seega ei oleks seda saanud kasutada kaebaja

avavanglaosakonnast kinnisesse vanglasse ümber paigutamise otsustamisel.

Ringkonnakohtu arvates on kaebaja kohta 2016. a koostatud riskihindamine (ankeet nr 128988)

õiguspärane ja ka kooskõlas juhendi §-st 3 tulenevate nõuetega.

Kinnipeetavate riskihindamise läbiviimise metoodiline alus ja tulemuste kvalifitseerimine ei

ole kehtivas õiguses selgelt reguleeritud, kuid juhendi §-s 3 on sätestatud, millistele asjaoludele

tuleb riskihindamise käigus tähelepanu pöörata.

Juhendi § 3 lg 4 kohaselt annab riske hindav ametnik hinnangu asjaoludele, mis soodustavad

uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad sellele, et isik võib endale ja teistele ohtlik olla,

ning analüüsib riskihinnangus kinnipeetava: 1) kuritegelikku käitumist; 2) eluaset; 3) tööd ja

haridust; 4) majanduslikku toimetulekut; 5) suhteid; 6) sõltuvusainete tarbimist ja

probleemkäitumist; 7) tervist ja emotsionaalsest seisundit; 8) mõtlemist ja käitumist; 9)

hoiakuid; 10) ohtlikkust.

Vastustaja on selgitanud, et riskihindamine annab tulemuseks ühe neljast ohutasemest –

väheohtlik, ohtlik, kõrgohtlik või üliohtlik. Täitmisplaani regulatsioonis (§ 5 lg 11 p 4, § 17

lg 1) on kinnipeetava paigutamine osaliselt seatud sõltuvusse sellest, kui ta on hinnatud kõrg-

või üliohtlikuks.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetava ohtlikkuse taseme määratlemine on

siiski teatava kaalutlusruumiga otsustus, mille kontrollimisel saab halduskohus piirduda vaid

kaalutlusreeglite järgimise kontrolliga ning ei saa teostada kaalutlusõigust haldusorganil eest.

Samuti ei saa ebaõigeks pidada seda, kui kinnipeetava ohtlikkust hinnatakse peamiselt tema

toimepandud kuritegude põhjal. Ohutasemeid ei määrata vastustaja selgituste kohaselt

konkreetsete kuritegude ega paragrahvi järgi, sest ohtlikkus ei sõltu kuriteo liigist, vaid

tulenevalt kuriteo toimepanemise asjaoludest, tagajärgedest ning süüdimõistetu käitumisest ja

elukorraldusest üldisemalt. Eeltoodu tuleneb ringkonnakohtu hinnangul ka juhendi § 3 lg-st 4

ja riskihindamise ankeedi sisust, millest nähtub, et kinnipeetava ohtlikkust hindama asudes

tuleb lisaks isiku toimepandud kuritegudele ja käitumisele pöörata tähelepanu ka järgmistele

asjaoludele: ohu olemusele (mis liiki ohuga on tegemist); ohu ulatusele (kui palju inimesi ja

kes on ohustatud); ohu vahetusele (kas oht on personaalne, varitseb üksikisikut või on üldisem,

ähvardab ühiskonda); ohu sagedusele (kui tihti võib oht ilmneda); ohu tõenäosusele (kas oht

võib ilmneda või mitte); ohu tingimustele (mis asjaoludel võib oht ilmneda). Nende alusel saab

määrata ohutaseme ning selle, kelle suhtes ohtlikkus avaldub.

Kuigi isiku ohtlikkust hinnatakse peamiselt tema poolt toimepandud kuritegude põhjal,

arvestatakse ohutaseme määramisel siiski ka isiku varasemat kuritegelikku käitumist,

toimepandud kuriteo asjaolusid ja nende tagajärgi, samuti sotsiaal-majanduslikku poolt.

Ohutaseme hindamisel arvestatakse ka riske ja ohtu suurendavaid ning vähendavaid tegureid,

mida käesoleval juhul ankeedist nr 128988 nähtuvalt ka kõigi juhendi § 3 lg-s 4 loetletud ja

hindamisele kuuluvate asjaolude puhul tehtud on. Mida rohkem ohtlikkust suurendavaid

asjaolusid kinnipeetavat iseloomustavad, seda kõrgema ohutaseme järgi saab teda hinnata.

Ohutase määratakse seda kõrgem, mida raskemad tagajärjed süüdimõistetu tegudel on ja mida

tõenäolisemalt ta neid (raskete tagajärgedega tegusid) uuesti toime võib panna. Nagu juba

märgitud, on riskihindamises kasutusel neli ohtlikkuse taset, mis erinevad üksteisest

ohutunnuste olulisuse, sündmuse tõenäolise toimumise ja tagajärje tõsiduse poolest. Taseme

„ohtlik“ puhul ilmnevad ohtlikkuse tunnused juhul, kui muutub isiku eluviis või muutuvad

isikut ümbritsevad olud, näiteks kui isik lõpetab talle määratud ravimite võtmise, kaotab

elukoha või purunevad tema suhted. Varasemas käitumises on viiteid, et isik võib ohustada

teisi. Sellise ohutaseme korral paneb isik toime ohtlikke tegusid ainult teatud tingimustel, kuid

üldiselt tema käitumises ohtlikkust suurendavaid asjaolusid ei ilmne. Taseme „kõrgohtlik“

puhul võivad ohtlikkuse tunnused ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur

kahju. Isik võib igal ajal toime panna tegusid, mille tagajärjed on eluohtlikud või rasked, sest

tema käitumine on ettearvamatu ja omakasupüüdlik.

Kaebaja ohutaseme määramisel arvestati riskihindamisest, ITK-st ja vastustaja selgitustest

nähtuvalt ka sellega, et kaebaja kannab hetkel karistust väga raskete kuritegude eest. Asja

materjalidest nähtuvalt on kaebajat varasemalt kriminaalkorras karistatud kriminaalkoodeksi

(kehtis kuni 31.08.2002) § 100 (tapmine) toimepanemise eest. Hetkel kannab kaebaja karistust

Viru Maakohtu 31.03.2010. a otsuse nr 1-08-2279 alusel karistusseadustiku § 114 lg 1 p 1 ja 4

(mõrv- piinaval või julmal viisil, vähemalt teist korda) ning KarS § 121 (kehaline

väärkohtlemine) eest. Karistuse kandmise tähtaeg lõpeb kaebajal 25.11.2020. Seega on kaebaja

tegusid hinnates selge, et ta on kasutanud korduvalt vägivalda ning tegude tagajärjeks on olnud

suur kahju, s. o kaebaja tegude tulemusel on saabunud kannatanute surm.

Vastustaja on põhjendatult märkinud, et kaebaja ohutaseme hindamisel tuli arvestada ka seda,

et tema ohtlikkust suurendab teo tahtlik toimepanemine ning seda korduvalt ning selliseid

tegureid, mis vähendaksid kaebajast tulenevat ohtu riskihindamisel ei tuvastatud. Selliste

asjaolude pinnalt ei saa kaebajale vahepeal antud madalamat ohutaset pidada õigeks ning juba

üksnes kuritegude toimepanemise asjaolud annavad alust hinnata kaebaja kõrgohtlikuks.

Varasemal hindamisel vea tegemist kinnitab ringkonnakohtu arvates ka see, kui uuel

hindamisel saadakse õiguspäraselt teistsugune tulemus, kuigi asjaolud ei ole muutunud.

Käesoleval juhul nii ongi juhtunud. Kuna riskihindamise aluseks olevad asjaolud ei ole

muutunud, siis tuleb sellest järeldada 2013. aasta hinnangu ekslikkust.

Nagu juba märgitud, puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda enda ohtlikkuse

määratlemist ühel või teisel konkreetsel tasemel. Kinnipeetaval on õigus nõuda vaid seda, et

tema ITK koostatakse ja ohutase määratletakse vastavalt kehtestatud korrale. Ringkonnakohus

on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja

rakendamise juhendit rikutud ning juhendist ei tulene ka seda, et vangla pidanuks kaebaja

ohtlikkust hindama pigem seoses vanglaametnike ja kaaskinnipeetavatega ning olukorras, kus

kaebaja paikneb avavangla tingimustes.

16. Nagu juba märgitud, on ka 28.10.2016. a käskkiri nr 6-1/828 ringkonnakohtu hinnangul

igati õiguspärane ja vastab HMS §-de 54 ja 56 nõuetele, kuna vastustaja on selles põhjendanud

kaebaja kõrgohtlikuks hindamist piisavalt selgelt ja arusaadavalt, selgitades miks kaebaja poolt

kuritegude toimepanemise asjaolud on sellised, et kaebajast lähtuvat ohtu tuleb pidada

kõrgeks. Nii on vastustaja selgitanud, et ohtlikuks hinnatakse isik, kui ohtlikkuse tunnused

ilmnevad olukorras, kus muutub isiku eluviis või keskkond tema ümber, kuid üldiselt tema

käitumises ohtlikkust suurendavaid asjaolusid ei ilmne. Kõrgohtlikuks hinnatud isikul võivad

ohtlikkuse tunnused ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärjeks on suur kahju.

Isikust lähtuv oht avalikkusele või ka konkreetsele täiskasvanud isikule vägivallaga seotud

kuritegude toimepanijate osas saab realiseeruda just rünnete kaudu teiste isikute vastu. Seetõttu

oli igati põhjendatud juba kaebaja poolt selliste kuritegude toimepanemise fakti tõttu jaatada

tema kõrgendatud ohtlikkust teiste isikute suhtes. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja selgitus

on kooskõlas täitmisplaani § 17 mõttega, vältides nende isikute avavanglasse paigutamist ja

seal hoidmist, kelle osas on kahtlus, et nendest lähtuv oht võib igal ajal realiseeruda, tuues kaasa

rasked tagajärjed. Nõustuda tuleb ka sellega, et mida raskemad on isikust lähtuva ohu

realiseerumise võimalikud tagajärjed, seda väiksem peab olema ohu realiseerumise tõenäosus

selleks, et pidada proportsionaalseks täitmisplaani § 17 lg 1 p-st 3 tulenevat keeldu isiku

avavanglasse paigutamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja eksinud ka selles osas, et on omistanud just kaebaja

toimepandud kuritegudele ja nendega seostud asjaoludele määrava tähenduse kaebajast lähtuva

ohu hindamisel. Ka Riigikohus on 27.02.2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-1-14 (p 19) näiteks

sedastanud, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud

arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 04.04.2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-03, p 51).

Kuigi kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust avavanglasse ümberpaigutamiseks, tuleb jaatada

tema menetluslikke õigusi selle küsimuse otsustamisel, sh õigust kaalutlusvigadeta otsustusele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja 28.10.2016. a käskkirja andmisel rikkunud kaebaja

menetluslikke õigusi ning haldusaktis toodud põhjendused ja kaalutlused on vaidlusaluse

otsustuse tegemiseks olnud igati piisavad. Kohtu hinnangul on vangla põhjendanud, milles

2013. aasta riskihinnangu ekslikkus seisnes, selgitades, et vanglal oli uue riskihinnangu

tegemisel õigus omistada tuvastatud asjaoludele õige kaal ja tähendus.

Kinnipeetava ITK-d arutatakse kinnipeetavaga (VangS § 16 lg 2), mis muuhulgas hõlmab

kohustuse arutada kinnipeetavaga ka seda, kui ohutaset muudetakse. 28.10.2016. a käskkirjast

nähtuvalt on kaebaja selles osas ka ära kuulatud ja ta on saanud 27.10.2016 esitada omapoolsed

vastuväited ohuhinnangu muutmisele, mille osas on vangla ka selgitanud, miks vangla arvates

kinnipeetava poolt välja toodu nende seisukohta ohtlikkuse taseme tõstmise osas ei muuda.

Täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 kohaselt võib kinnipeetava paigutada avavanglasse või kinnise

vangla avavanglaosakonda individuaalse täitmiskava alusel, kui kinnipeetav ei ole

riskihindamise tulemusel kõrg- või üliohtlik. Kuna 2016. a riskihindamise tulemusena kaebaja

ohutase muutus ohtlikust kõrgohtlikuks, siis kehtivast õigusest tulenevalt tuli vanglal lõpetada

kaebaja avavanglas hoidmine ja paigutada ta vangla kinnisesse osakonda tagasi. Kuivõrd

vanglas avastati kaebaja ohutaseme ebaõige hindamine ning kaebaja ohuhinnang muutus

selliseks, mis välistab ITK alusel kaebaja avavanglasse paigutamise ja tema seal hoidmise

jätkamise, siis ei saa pidada kaebaja avavanglasse paigutamise lõpetamist õigusvastaseks.

17. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu 24.08.2018. a otsuse ja teeb

asjas uue otsuse, millega jätab esitatud kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud

(riigilõiv) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja oli apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud HKMS § 104 lg 10 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)