2-18-4566/93 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21.12.2018 otsus muutmata ja YY apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta

apellatsiooniastme

menetluskulud

YY

kanda.

Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

20.06.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-4566

Kohtuasi

XX hagi YY vastu elatise tasumise kohustusest

vabastamiseks või elatise suuruse vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.12.2018 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

YY apellatsioonkaebus, 2 250 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Sulev

Mander

Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja riigi

õigusabi korras vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

1. XX (hageja) esitas 25.03.2018 maakohtule hagi YY (kostja) vastu elatise tasumise

kohustusest vabastamiseks või elatise vähendamiseks alates hagi esitamisest.

Hageja on kostja poeg, kellelt mõisteti 15.12.2008 otsusega asjas nr 2-08-25788 kostja kasuks

alates 25.06.2008 välja elatis 2 175 krooni kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast kuus, millele lisandus tulumaks. Maakohus rikkus lahendi

tegemisel materiaalõiguse norme, sest lähtus ainuüksi kostja töövõimetusest, jättes välja

selgitamata, kas kostja tegelikult abi vajas ning sidus selle ebaõigesti Vabariigi Valitsuse

kehtestatud töötasu alammääraga. Lisaks jättis kohus välja selgitamata hageja varalise seisundi

ning arvestamata asjaoluga, et hagejal oli toona üks alaealine laps (praegu kaks). Hageja ei

olnud suuteline väljamõistetud elatist tasuma kahjustamata oma alaealiste laste ja enda

ülalpidamist; samas ei olnud kostja abivajav.

Kinnisvara ja registritesse kantavat vallasvara hagejal ei olnud ning ta sai töötasu

miinimumpalga ulatuses (hageja kaotas menetluse kestel töö). Hagejal ei olnud võimalik

suuremat töötasu hankida ja majanduslikult paremale järjele jõuda, sest tal oli ainult

põhiharidus. Hageja haridustee oli pooleli jäänud, sest ta pidi alates 16. eluaastast (2000.

aastast) ülal pidama oma ema (kostjat) hageja isa pere juurest lahkumise tõttu. Lisaks madalale

haridustasemele takistas hagejal tasuvama töö leidmist asjaolu, et hagejat karistati

kriminaalkorras 06.04.2010 otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX karistusseadustiku

(KarS) § 170 järgi. Kriminaalmenetlust alustati kostja avalduse alusel. Karistatus oli küll

kustunud, aga lahend oli Riigi Teatajast jätkuvalt leitav. Veel takistas parema töökoha leidmist

kostja tegevus, kes oli viimased kümme aastat ahistanud, kiusanud ja jälitanud hagejat, hageja

endist abikaasat, hageja sõpru-tuttavaid, hagejale kortereid üürinud korteriomanikke ning

hageja tööandjat/-andjaid. Tööandjaid ahistas kostja sellega, et saatis kirju, milles nimetas

hagejat kelmiks ja petturiks, süüdistas tööandjaid ümbrikupalga maksmises hagejale, ilmus

hageja töökohta skandaalitsema, riputas hagejat ja tema tööandjat laimavaid postitusi

sotsiaalmeediasse, sh levitas postitustes ka valeandmeid.

Hagejal oli kaks tütart: RR, kes sündis XX.XX.XXXX ja AA, kes sündis XX.XX.XXXX.

Lapsed elasid koos emaga PP-ga, kuid hageja toetas võimaluse piires lapsi nii rahaliselt kui ka

muul moel. Hageja ei olnud suuteline toetama rahaliselt nii oma alaealiseid lapsi kui ka kostjat

ja tagama seejuures enesele ülalpidamine.

Kostja materiaalne olukord oli märkimisväärselt parem kui hagejal. Ta töötas mitmel töökohal,

sai erinevaid toetusi ja oli ka sotsiaalselt aktiivne. Näiteks kandideeris kostja 2013. aastal IRL-i

ridades kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, saades asendusliikmena ka valituks.

Kostjale kuulus liikmesus hooneühistus Q, mille väärtus võis olla 15 000 eurot. Kostjal oli

elukaaslane, kes kandis osa kostja kuludest. Kostja igakuised kulud ei ületanud tulusid. Kostja

ei olnud abivajav.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Hagi sisaldas hulganisti ebaõigeid väiteid. Hageja ei jätnud haridustee pooleli kostja tõttu, vaid

põhjusel, et soovis õppimise asemel raha teenida. Kostja suunas hagejat õpinguid jätkama, kuid

tulutult. Kostja ainus sissetulek ei olnud 500 euro suurune töötasu, vaid ta sai lisaks

ümbrikupalka. See ilmnes asjaolust, et ta igakuised kulutused ei piirdunud 500 euroga kuus, ta

üüris korterit, omas autot ja käis välisreisidel. Tööst vabal ajal osutas hageja taksoteenust, mille

raames müüs ka illegaalselt klientidele alkoholi. Lisasissetulekut teenis hageja autode

vahendamisega Saksamaalt Eestisse. Kostja võttis enda peale hageja erinevate võlgade

tasumise kohustuse.

Hageja laste ema ei vajanud abi elatisemaksete näol, s.t hagejal ei olnud vaja eelistatavalt täita

alaealistele lastele elatise tasumise kohustust. Kostja vajas abi, sest talle oli määratud täielik

töövõimetus. Kostja ainus sissetulek oli töövõimetuspension. Samas tuli tal maksta oma koduks

oleva korteri eest üüri 170 eurot kuus, millele lisandusid kommunaalkulud. Tema suhtes oli

kohtule esitatud hagi korterist väljatõstmiseks (tsiviilasi nr 2-17-17908). Kostja ei elanud koos

elukaaslasega ja ei omanud temaga ühist majapidamist.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi ja muutis maakohtu 15.12.2008 otsusega asjas nr 2-08-25788

väljamõistetud elatise suurust, vähendades selle nullini ja vabastades hageja alates 25.03.2018

kostjale elatise maksmise kohustusest. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Hagi oli lubatav, sest asjaolud olid pärast maakohtu 15.12.2008 otsust muutunud: hagejal oli

sündinud teine laps, s.t lisandunud üks ülalpeetav ja kostja sissetulek oli suurenenud. Viidatud

2008. aasta lahendis maakohus ei tuvastanud kostja varalise seisu ja vajadused ning hageja

sissetuleku. Seda tuli kohtul teha praeguses menetluses.

Hagejale ei kuulunud osalust äriühingutes ja kinnistuid. Talle kuulus sõiduauto Mercedes-Benz

280SE (ehitusaasta 1984), millele olid seatud keelumärked kohtutäiturite kasuks. 2017. aasta

tuludeklaratsiooni andmetel teenis hageja tulu 5 617,26 eurot, s.o keskmiselt 468,11 eurot kuus.

Viimati maksti talle töötasu 2018. aasta septembris, kuid kohtu hinnangul oli hagejal võimalik

hõlpsalt leida vähemalt miinimumtasu võimaldav töökoht. Kostja väited hageja

lisasissetulekute kohta olid tõendamata. Hageja kandis igakuiselt eluasemekulusid ca 175 eurot,

toidukulusid 140-150 eurot kuus, kulusid hügieenitarvetele 10 eurot ja riietele/jalanõudele 2,5

eurot, s.t hageja kandis igakuiselt eluks vajalikke kulutusi 337,5 eurot. Hageja

ülalpidamiskohustus oma kahe lapse suhtes tulenes perekonnaseadusest (PKS) ja seda tuli

arvestada hageja ülalpidamisvõime hindamisel.

Nähtuvalt hageja arvestuslikust sissetulekust 500 eurot kuus oli hageja ülalpidamisvõime

100 eurot kuus (500:5). Kasutades tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste

ülalpidamiseks ning kostjale elatise tasumiseks ühetaoliselt, kulus hagejal enda ülalpidamiseks

kaks osa kuusissetulekust, kuna laste osas oli ülalpidamiskohustus ka teisel vanemal ning

kahele lapsele ja kostjale igaühele üks osa hageja sissetulekust. Hageja ei olnud suuteline

kostjale maksma kohtuotsusega välja mõistetud elatist. Võimalused sissetulekut suurendada

olid ahtad hageja kriminaalkorras karistatuse tõttu ja põhjusel, et kostja saatis tööandjatele ning

avaldas meedias hagejat halvustavaid kirjutisi.

Kostjale kuulus Hooneühistu Q liikmesus nr 74 (garaažiboks). Registri andmetel ei olnud

liikmesus arestitud. Kostja deklareeris Maksu- ja Tolliameti andmetel netotulu 2 591,40 eurot

aastas, s.o 215,95 eurot kuus. Väärteoasjas avaldas kostja, et tema ühe kuu keskmine tulu oli

kokku 415,51 eurot, ühe kuu püsikulud 280 eurot ja muud kulud 40-60 eurot. Kohtule esitatud

riigi õigusabi taotluse kohaselt oli kostja netosissetulek ühes kuus 415 eurot, väljaminekud

moodustusid aga järgmistest kuludest: eluasemekulud 180 eurot, toidukulud 100 eurot,

kulutused transpordile 100-150 eurot, sidekulud 66 eurot, kulutused tervishoiule 60 eurot, muud

vältimatud püsikulutused (ortoos, taastusravi, ravimid). Kostjal olid ka kohustused

kohtutäiturite ees jääkidega 186,14 eurot, 330,03 eurot ja 500,62 eurot, mida kostja igakuiselt

tasus (20 eurot kuus iga kohustuse kohta). Swedbank AS-i väljavõttest nähtuvalt laekus

ajavahemikul 25.12.2017-25.04.2018 kostja arvelduskontole 2 842,30 eurot, s.o keskmiselt

473,72 eurot kuus. Kostjal oli tuvastatud raske puue ja ta ei olnud abielus.

Seega ei olnud hageja suuteline maakohtu 2008. aasta otsuse täitmisel säilitama endale

minimaalse vajaliku elustandardi ega täitama kahe alaealise lapse ülalpidamise kohustust.

Elatise maksmisel on põhjendatud eelistada alaealisi lapsi emale. Kostja ei olnud abivajav isik

PKS-i mõttes. Kostja sissetulekut, vara ja võimalikke sotsiaaltoetusi Tallinna linnalt arvestades,

oli kostjal võimalik ennast ise ülal pidada ilma hageja abita. Tal oli võimalik võõrandada

liikmesus garaažiühistus.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel poolte

endi kanda.

Kostja apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsus tervikuna tühistada ja teha uus lahend, millega jätta hagi

rahuldamata.

Kostja oli abivajav isik, sest tema tervislik seisund nõudis olulisi täiendavaid kulutusi, mida ta

ei olnud suuteline ise kandma. Eelneva tõttu annulleeriti tihti ravimite retseptid, mis talle olid

välja kirjutatud. Viimasel ajal on kostja tervislik seisund järsult halvenenud. Elatise

mittesaamine oma ainsalt pojalt võis ohtu asetada kostja elu. Kostja ei pidanud oma materiaalse

olukorra parandamiseks realiseerima osaku garaažiühistus. Tal ei olnud kohustust loobuda

elatisest vara omamise tõttu. Pealegi ei oleks selle müümisest saadav tulu piisavalt suur kostja

kulutuste katmiseks.

Hageja väited sissetuleku puudumise kohta olid valed, paljasõnalised ja tõendamata. Ka ei

olnud need eluliselt usutavad, sest mille eest pidi hageja sööma. Võimalik, et ta kasutas

kolmanda isiku nime töötasu teenimiseks või muid viise elatise tasumise kohustuse

kuritahtlikuks mittetäitmiseks.

Hagi rahuldamata jätmine ei oleks seadnud hageja alaealisi lapsi kostjaga võrreldes halvemasse

olukorda, sest tõenäoliselt ei täitnud ta ka laste ülalpidamise kohustust.

Kohus jättis põhjendamatult kaalumata hagis esitatud alternatiivse ettepaneku elatise kohustuse

vähendamiseks. Kohus oleks võinud välja arvutada elatise suuruse, mida ta oleks olnud

võimeline maksma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

Pooltel ei olnud maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus tuvastas, et praegusel

juhul esines TsMS § 459 lg 1 p-st 1 tulenev alus hagi esitamiseks, milles palutakse pärast otsuse

jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma

muid korduvaid kohustusi, maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses. Küll aga ei

nõustunud kostja sellega, et asjaolude muutumine tingis lahendi tegemise, millega hageja

vabastati tervikuna kostjale elatise tasumise kohustusest: kostja oli jätkuvalt abivajav ja hageja

oli suuteline kostjale ülalpidamist võimaldama kahjustamata enese ja oma alaealiste laste

tavapärast ülalpidamist.

Isik on abivajav, kui ta ei suuda ennast ise ülal pidada (vt ka Riigikohtu 07.03.2014 määrust

asjas nr 3-2-1-192-13, p 10). Siinkohal ei ole esmatähtis asjaolu, kas elatist soovivale

täisealisele isikule on määratud puue või kas tema töövõime on kolmandate isikute poolt

hinnatud puuduvaks. Oluline on suutlikkus sissetulekut saada ja sellega toime tulla.

Praegusel juhul tuvastas maakohtus õigesti, et kostja igakuine sissetulek oli üle 400 euro

(arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt keskmiselt 473,72 eurot kuus) ning suurem osa

sissetulekust moodustus töövõimetoetusest ja sotsiaaltoetusest. Kostjal võis olla ka varjatud

sissetulekuid, sest nt 2017. aasta veebruaris kanti kostja sotsiaaltoetus BB arvelduskontole.

Kostja omas ka Hooneühistu Q liikmesust nr 74, mis andis talle õiguse kasutada garaažiboksi

ning mille võõrandamine oli võimalik ülalpidamiskulude eest tasumiseks. Maakohus arvestas

õigesti kostja abivajaduse hindamisel nii tema igakuise keskmise sissetulekuga kui ka

garaažiboksi kasutamise õigusega, sest esmajoones tuleb täisealisel isikul oma vajadused katta

endale kuuluva vara (ja õiguste) arvelt.

Kostja igakuised väljaminekud jäid 320 euro ja 556 euro vahele. Kostja tõi kuude lõikes kulude

erinevuse põhjusena esile aeg-ajalt ilmneva vajaduse käia arsti juures, operatsioonil ja/või

taastusravil. Seega sõltuvalt kuust ning meditsiiniliste protseduuride tihedusest, asukohast ja

laadist, tuli kostja enda sissetulekuga toime või vajas veidi lisaraha. Maakohus täheldas

siinkohal õigesti, et kostjal oli võimalik oma kulutusi sissetulekust sõltuvalt planeerida.

Sealhulgas näiteks koguda säästusid sellel kuul, kus kostjal ei kulunud raha meditsiiniliste

protseduuride tarbeks ning kasutada säästetud raha perioodil, mil oli kavas taastusravi vm

kulukam protseduur.

Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et tema põhjendatud kulud olid tegelikult veel suuremad,

sest ta ei olnud suuteline enda kasutuses olevate rahaliste vahenditega kõiki vajalikke ravimeid

apteegist välja ostma. Tegu on uue asjaoluga, mida kostja varem ei esitanud. Uue asjaolu

lubatavust kostja ei põhjendanud ja selle esitamisega hageja ei nõustunud, mistõttu jätab

ringkonnakohus kirjeldatud väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

Kuigi maakohus tuvastas, et kostja tuli mõistliku majandamise korral enda kasutuses olevate

rahaliste vahenditega toime, pidas maakohus vajalikuks analüüsida hageja võimalusi kostja

toetamisel ja leidis, et hageja ei ole selleks suuteline, millega ringkonnakohus nõustub.

Maakohtu lahendi tegemise ajal oli hageja kaotanud töö ja otsis uut. Kuivõrd tegu oli noore ja

terve inimesega, arvas maakohus, et uue töö leidmine kiiremas korras ei osutu raskeks

ülesandeks. Samas, kuna hagejal oli põhiharidus, ta oli kriminaalkorras karistatud ja

avalikkusele (sh tööandjatele) olid kättesaadavad hagejat laimavad kostja kirjutised, jäi hageja

potentsiaalne sissetulek tõenäoliselt miinimumtöötasu ulatusse. Maakohtu järelduste õigsust

kinnitab mh koos apellatsioonkaebuse vastusega esitatud tõend, mille kohaselt asus hageja

21.01.2019 uue tööandja juures tööle 500 euro suuruse brutotöötasu eest (II kd lk 117-118).

Kostja küll väitis, et hageja sai lisaks ametlikule töötasule ka nn ümbrikupalka ja erinevaid

muid tasusid (sh illegaalseid), kuid selle kohta tõendeid ei esitanud, mistõttu jättis maakohus

õigesti kõnealuse väitega arvestamata.

Töötasuna saadava 500 euroga tuli hagejal katta enda baasvajadused, pidada ülal oma kahte

alaealist last ja täita kohtuotsusega väljamõistetud kostjale elatise tasumise kohustust.

Kusjuures hagejal kulus igakuiselt iseenda toidule 140-150 eurot, hügieenitarvetele 10 eurot,

riietele ja jalanõudele kokku 2,5 eurot ning eluasemele 175 eurot, s.o kokku 327,5-337,5 eurot.

Ülejäänud raha kasutas hageja võimaluste piires oma alaealiste laste toetamiseks ja kostjale

elatise tasumiseks. Laste toetamist hageja poolt vastavalt võimalusele 5-100 eurot kuus kinnitas

laste ema (I kd lk 157). PKS § 98 lg-s 1 on sätestatud, et kui ülalpidamist saama õigustatud

isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma,

siis eelistatakse alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme alanejatele sugulastele,

alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast

kaugema astme sugulasele. Seega tuli ülalpidamise mõttes hageja alaealisi lapsi eelistada

kostjale.

Kuivõrd maakohus leidis, et kostja ei olnud abivajav ja isegi kui oleks olnud, ei olnud hageja

suuteline kostjat rahaliselt toetama, vähendas maakohus õigesti 15.12.2008 otsusega asjas

nr 2-08-25788 kostja kasuks hagejalt välja mõistetud elatise nullini, vabastades sellega hageja

kostjale elatise tasumise kohustusest.

Hageja nõue vähendada kostjale tasumisele kuuluvat elatist oli alternatiivne, mida tuli kohtul

analüüsida esmase nõude rahuldamata jätmise korral. Kuivõrd maakohus rahuldas esmase

nõude, ei pidanud kohus võtma seisukohta alternatiivse nõude osas (vt ka TsMS § 442 lg 8 viies

lause).

Menetluskulud

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja kinnitas, et

temal ringkonnakohtus menetluskulusid ei tekkinud, sest tema esindaja osutas õigusabi pro

bono, mistõttu kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing