2-18-4200/23 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K OHT UOT S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. juuni 2019.a Tallinnas

Tsiviilasja number

2-18-4200

Tsiviilasi

Lanfra OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Andrias

Palmitsa hagiavaldus S He vastu kahju hüvitamise

nõudes

Tsiviilasja hind

38 880,00 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Lanfra OÜ (pankrotis, registrikood 14125573)

pankrotihaldur

Andrias

Palmits

(e-post:

menetlus@abpp.ee);

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Vahur

Kivistik (e-post: vahur.kivistik@hansalaw.ee);

Kostja: S H (isikukood xxx; elukoht: xxx; e-post: xxx);

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaadi abi Madis

Piirla (e-post: madis.piirla@palmiste.ee)

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

17. mai 2019 toimunud kohtuistungil

Hagi jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses,

kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi

kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt 22.08.2017 esitas A Eesti OÜ Harju

Maakohtule pankrotiavalduse Lanfra OÜ (pankrotis) vastu tulenevalt poolte vahel 22.05.2017

sõlmitud kahju hüvitamise kokkuleppest, kuna Lanfra OÜ (pankrotis) ei asunud oma võlgnevust

tasuma. 14.12.2017 kuulutas Harju Maakohus kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-12522 välja

Lanfra OÜ pankroti ja nimetas Lanfra OÜ (pankrotis) pankrotihalduriks vandeadvokaadi

Andrias Palmits. 01.12.2017 edastas pankrotihaldur kohtule ajutise halduri kirjaliku aruande ning

arvamuse Lanfra OÜ (pankrotis) maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta. Eelmises lauses

nimetatud aruandega koos edastas pankrotihaldur ka kohtule Lanfra OÜ (pankrotis) Coop Pank

AS-is oleva arvelduskonto nr xxx väljavõtte. Võimalike tagasivõitmise ja tagasinõuete esitamise

võimaluste tuvastamiseks analüüsis pankrotihaldur Lanfra OÜ (pankrotis) arvelduskontode

väljavõtteid Coop Pank AS-is, AS-is LHV Pank ja AS-is SEB Pank alates 03.10.2016., s.o alates

Lanfra OÜ (pankrotis) äriregistrisse kandmisest. Lanfra OÜ (pankrotis) juhatuse liige oli

perioodil 03.10.2016. kuni 08.12.2016. ja 05.05.2017. kuni 06.09.2017 X X. Pankrotihaldur on

tuvastanud, et võlgnik on 21.10.2016. maksnud kostajale Coop Pank AS-is olevalt võlgniku

arvelduskontolt nr xxx laenu kokku summas 36 000,00 eurot. Laenu tagastamise kohta andmed

puuduvad. Hageja nõuab kostjalt võlgniku rahaliste vahendite arvelt kostjale antud laenu

summas 36 000,00 eurot, mille osas on alust arvata, et see ei ole võlgnikule tagastatud vaid on

kostja poolt omastatud.

Hageja nõude esimese alternatiivse õigusliku käsitluse kohaselt juhul kui kohus asub

seisukohale, et raha üleandmise näol vaatamata selgitusele „laen“ ei ole tegu laenuga, peab kostja

raha tagastama alusetu rikastumise sätete alusel.

Hageja nõude teise alternatiivse käsitluse alusel leiab hageja, et kostja vastutab hageja ees

õigusvastaselt tekitatud kahju sätete alusel. Hageja selgitab, et kostja on hageja käest saanud raha

„laenu“ nimetuse all ja ei ole seda „laenu“ tagastanud. Kostja on teinud sammas summas, st 36

000 eurose ülekande hageja teises pangas olevale arvelduskontole kirjega „osakapitali

sissemakse. X X 50 % ja X X 50%“. Isegi kui jaatada kostja väidet, et temal puudub laenusuhe

hagejaga, ei muuda see olematuks fakti, et kostja on teadlikult kaasa aidanud hageja rahaliste

vahendite pööritamisele. Kostja on viidanud, et tegu oli õigusnäivusega : „Kostja kontot kasutati

õigusnäivuse näitamiseks. Puudub vaidlus, et X X ja kostja on ühes leibkonnas“. Riiklikult

tunnustatud finantseksperdi arvamuse kohaselt tuvastas asjatundja, et Lanfra OÜ on saanud Z Z

OÜ-lt 36 000 eurot, laenanud selle kostjale, kes on tasunud osakapitali suurendamise eest X X

ja X X kasuks ning lõpuks on 36 000 eurot Z Z OÜ arve alusel viimasele tagasi makstud.

Faktiliselt toimus rahaliste vahendite „pööritamine“ vastuolus äriseadustiku (ÄS) § 159.

ÄS § 159 keelab osaühingul anda laenu isikule osaühingu osa omandamiseks. Käesoleval juhul

on suurendatud Lanfra OÜ osakapitali ilma näiliselt, et tegelikkuses oleks osaühingu varaline

seisund sissemakstud osakapitali võrra paranenud. Toimus üksnes rahaliste vahendite Lanfra OÜ

erinevate arveldukontode vahel „pööritamine“, mille tulemusena on Lanfra OÜ registrijärgne

osakapital tõstetud suuruseni 36 000 eurot. Asjaolu, et selleks on kasutatud erinevaid isikuid, ei

välista ÄS § 159 rikkumist ning ei muuda faktilist olukorda – Lanfra OÜ osakapitali

suurendamise eest on tasutud Lanfra OÜ rahalisi vahendeid kasutades. Osakapitali tuleb ÄS §

136. Osakapitali väljendatakse eurodes ja § 155 lõike 1 kohaselt on osanik kohustatud tasuma

oma osa nimiväärtusele vastava sissemakse. ÄS ei näe ette võimalust imiteerida osakapitalise

sissemakset.

Asjatundja hinnangul ei ole hilisemaid sündmuseid arvesse võttes välistatud, et Lanfra OÜ

osakapitali suurendamine oktoobris 2016 on kantud eesmärgist luua Lanfra OÜ-st edaspidiseks

mulje kui piisavalt kapitaliseeritud osaühingust, milline on võimeline osalema väetiste müügiäris

ning kandma sellega seoses võetavaid kohustusi.

Sellega kahjustati nii hageja kui hageja võlausaldajate huve ja kostja teadis või pidi teadma, et

hageja osakapitali näiliku suurendamisega kahjustatakse hageja võlausaldajate huve. Kostja

väide, et tal puudub hagejaga igasugune laenusuhe ei kummuta fakti, et pangakonto, millelt tehti

kanne hageja „osakapitali suurendamiseks“ kuulub kostjale ja seda kasutada, käsutada saab

ainult kostja. Eeltoodu annab põhjendatud kahtluse, et tegemist oli kostja poolt teadliku ja

tahtliku tegevusega, mis oli tehtud hageja maksejõuetuks muutmise eesmärgil. Kostja on äris

tegutsev isik, olles ise äriühingu omanik ja juhatuse liige, järelikult kostja teab, mis on äriühing

ja selle osakapital.

Kokkuvõtvalt rõhutab hageja, et sõltumata õiguslikust hinnangust, on poolte vahel on kehtiv

võlasuhe, kuna kostja ei ole hageja käest saadud rahalisi vahendeid tagastanud.

Hageja palub kostjalt välja mõista Lanfra OÜ (pankrotis) kasuks 36 000,00 eurot põhinõude

katteks ja viivis põhinõudelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113

lg 1 korras seadusjärgses määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited

Kostja vaidleb hagile vastu.

Kostja seisukoha kohaselt hagi on sisupuudustega ning tõendamata. Teiseks viitavad ja

kinnitavad hageja enda poolt esitatud andmed , et kostja poolt on hagiesemeks olev rahasumma

hagejale tagastatud (kohustus on täidetud VÕS § 91 lg 3 kohasel viisil) ja võlausaldaja on

kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud (VÕS § 76 lg 4). Järelikult sõltumata õigussuhtele

antavast õiguslikust hinnangust või võlasuhte olemusest (VÕS § 3 järgi) on välistatud, et hageja

ja kostja vahel esineb võlasuhe või sellest tulenev kohustuse rikkumine. Nimelt on kostja

24.10.2016 hagi esemeks olevad rahalised vahendid hageja arvelduskontole tagastanud. Hagis

toodud asjaoludest nähtuvalt on 21.10.2016 hageja teinud kostja arvelduskontole nr z rahalise

ülekande summas 36 000 eurot. Kostja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et rahaline ülekanne

summas 36 000 eurot jõudis kostja arvelduskontole Swedbank panka (z) 24.10.2016 ja on

24.10.2016 hageja arvelduskontole nr z LHV panka tagastatud.

Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 91 lg 3 kohaselt rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava

summa kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto

krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Järelikult on hageja väide, et kostjal puudub

õiguslik alus hoida enda valduses hageja raha ning see tuleb taastada endise olukorra taastamise

(e. restitutsiooni) läbi väär kuivõrd 24.10.2016 tehtud rahalise ülekande näol on taastatud endine

olukord s.o tagastanud hagejale rahasumma nimiväärtuses 36 000 eurot. Toodud asjaolud

selguvad ka hageja enda esitatud tõenditest, kus hagi juurde esitatud lisas nähtub, et hageja LHV

arveldusarvele x on 24.10.2016 laekunud rahalised vahendid nimiväärtuses 36 000 eurot. VÕS

§ 76 lg 4 sätestab, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis

eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt.

Kuna hageja ei ole tõendanud laenusuhte (või muu võlasuhte) olemasolu on ka paljasõnalised

väiteid kohustuse rikkumisest ja sellega seotud viivisnõude tekkimisest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt

eeldab viivitusintressi nõudmine rahalise kohustuse täitmisega viivitamist. Olukorras kus

hagejale on rahalised vahendid kontole jõudnud samal päeval, millal on tehtud väidetav

väljamakse, ei saa olemuslikult tekkida viivitusintressi.

Samuti vaidleb kostja vastu hageja poolt esitatud alusetust rikastumisest tulenevale nõudele ja

kostja poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudele.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis

leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi

lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu

ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab

Hageja on esitanud kostja vastu 36 000 euro põhivõlgnevuse ja viivise nõudes.

Poole vahel puudub vaidlus selle üle, et 21.10.2016 on Z Z OÜ teinud hageja arvelduskontole x

ülekande summas 36 000 eurot selgitusega Arve nr: 16100901. Samal päeval 21.10.2016 on

hageja teinud arvelduskontolt x ülekande kostja arvelduskontole nr x summas 36 000 eurot

selgitusega „laen“ (tl 10). Kostja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et rahaline ülekanne summas

36 000 eurot jõudis kostja arvelduskontole nr x 24.10.2016 ja samal päeval 24.10.2018 on kostja

teinud ülekande summas 36 000 eurot hageja arvelduskontole nr x selgitusega „Osakapitali

sissemakse, X X 50% ja X X 50%“ ( tl 43).

Hageja esmase nõude kohaselt on hageja ja kostja vahel laenusuhe. Hageja väitel on hageja

andnud kosjale laenu summas 36 000 eurot ja kostja ei ole laenu hagejale tagastanud. Kostja

väidab, et temal puudub laenusuhe hagejaga.

VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandaja) andma teisele isikule

(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 9 lg 1 järgi

sõlmitakse leping pakkumuse esitamisega ja sellele nõusoleku andmisega, samuti muul viisil

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe.

Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja

leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib

teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste

tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe

olema äratuntavalt väljendatud.

Kohus leiab, et ei ole leidnud tõendamist, et pooled oleksid teinud vastastikuseid tahteavaldusi

laenulepingu sõlmimiseks. Kohtule esitatud hageja arveldusarve väljavõttest nähtuvalt on hageja

pannud küll raha ülekande selgituseks „laen“, kuid kohtu hinnangul ei piisa sellest selgitusest

poolte vahel sõlmitud laenulepingu tõendamiseks. Kohus nõustub kostjaga, et pangaülekande

tegijal on vaba voli märkida makse selgitusse mis tahes selgitusi ning raha saajal ei ole võimalik

seda mõjutada. Kohtule ei ole esitatud hageja ja kostja vahel sõlmitud kirjalikku laenulepingut.

Samuti ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et hageja ja kostja oleksid

soovinud sõlmida suulist laenulepingut. 17.05.2019 kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja X X on

andnud järgmiseid ütluseid: “2016 olin seotud Lanfra OÜ-ga. Olin Lanfra OÜ juhatuse liige.

Lanfra OÜ tegeles peamiselt teravilja ja väetise vahendusega. Lanfra OÜ ei tegelenud laenude

väljastamisega. OÜ Lanfra ei ole 2016 sõlminud laenulepingut. Lanfra OÜ ja S He vahel ei ole

laenulepingut sõlmitud. Laenu ei ole S H Landra OÜ poolt väljastatud. Lanfra OÜ

arvelduskontolt on tehtud üks ülekanne S He arvele/…/ Ülekanne tehti 36 000 eurot. Ülekande

tekitamise mõte oli, et saaks suurendada Lanfra OÜ osakapitali. Minul ja Xil tekkis osakapitali

suurendamise mõte. Ma ei öelnud S Hele, et tema arvele see summa kantakse. See võis olla ehk

järgmisel päeval kui S H küsis minu käest seda. Ma palusin tal see tagasi kanda ja mida sinna

kirja panna. Ma ütlesin talle, et tuleb kohe Lanfra OÜ-le tagastada. Mingisugust laenujuttu ei ole

olnud.“(tlk 94 pöördel). Seega nähtub tunnistajana üle kuulatud X X ütlustest, et hagejal puudus

soovi kostjale laenu anda ja hageja arvelduskontolt kostja arvelduskontole tasuti 36 000 eurot

eesmärgiga suurendada OÜ Lanfra osakapitali. Eeltoodust tulenevalt kohus on seisukohal, et

kuivõrd tõendamata hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimine, ei saa olla küsimust ka laenu

tagastamisest.

Hageja on esitanud ka alternatiivse nõude VÕS § 1028 lg 1 alusel kostja vastu juhuks kui ei leia

kinnitust tema väide laenulepingu sõlmimise kohta. Hageja leiab, et tal on alternatiivselt nõue

kostja vastu alusetu rikastumise regulatsiooni alusel, kuna hagejal puudus ja puudub kohustus

kostjale nimetatud rahasumma andmiseks. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus hageja on

tõendanud raha üleandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada

(Riigikohtu 27. märtsi 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Kui isik on alusetust

rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool VÕS § 1033

lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab teine pool

tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud.

Kostja ei ole eitanud, et tema arvelduskontole on 24.10.2018 laekunud hageja arvelduskontolt

36 000 eurot, kuid kostja on samal päeval 36 000 eurot kandnud tagasi hageja arvelduskontole.

VÕS § 91 lg 3 kohaselt rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja

kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma

ulatuses. Seega on alusetu hageja väide, et kostjal puudub õiguslik alus hoida enda valduses

hageja raha ja endine olukord tuleb taastada, kuivõrd kostja poolt 24.10.2018 tehtud ülekande

näol on taastatud endine olukord, st kostja on tagastanud hagejale raha summas 36 000 eurot.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks pärast 24.10.2018 raha laekumist tema kontole

esitanud ülekande osas vastuväiteid. VÕS § 76 lg 4 sätestab, et kui võlausaldaja on talle

kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena

pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega on kostja tõendanud, et alusetu

rikastumine on ära langenud ja ta on hagejalt saadud raha hagejale tagastanud.

Hageja palub teisel alternatiivsel õiguslikul alusel kostjal hüvitada hagejale tekkinud kahju

tuginedes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätetele.

VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise

eest vastavalt seadusele. Deliktilise nõude esitamisel on hageja tuginenud kaitsenormi

väidetavale rikkumisele (VÕS § 1045 lg 1 p 7) ja väidetava tahtliku heade kommete vastase teo

toimepanemisele (VÕS § 1045 lg 1 p 8). VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva

kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte

eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Seega, VÕS § 1045 lg 1 p 7

(koosmõjus VÕS § 1045 lg-ga 3) alusel on õigusvastane seaduses sätestatud kohustuse (nn

kaitsenormi) rikkumine, välja arvatud, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud

kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Seaduse all tuleb siinjuures mõista õigusnormi,

millest tuleneb kahju tekitanud isikule kohustus käituda teatud viisil, see tähendab teha teatud

tegu või hoiduda teatava teo tegemisest (nn kaitsenorm). Kaitsenormi rikkumisel ei pruugi

tekkida vajadust hinnata, kas isik on rikkunud käibekohustust, sest teo õigusvastasuse

tuvastamiseks piisab sellest, kui on rikutud kaitsenormi (RKTKo 3-2-1-35-14, p 15).

Kohus märgib, et viidatud sätetest tulenevalt peab kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema

täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: 1) objektiivne koosseis (kahju tekitaja tegu,

kannatanule tekkinud kahju, põhjuslik seos teo ja kahju vahel); 2) õigusvastasus; 3) süü. Kui

hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja

vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (Riigikohtu 25.aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

130-07, p10).

Hageja väidete kohaselt U V on tuvastanud, et Lanfra OÜ on saanud Z Z OÜ-lt 36 000 eurot,

laenanud selle kostjale, kes on tasunud osakapitali suurendamise eest X X ja X J kasuks ning

lõpuks on 36 000 eurot Z Z OÜ arve alusele viimasele tagasi maksnud. Hageja väidab, et

faktiliselt toimus rahaliste vahendite „pööritamine“ vastuolus ÄS § 159 ning käesoleval juhul on

suurendatud Lanfra OÜ osakapitali näiliselt, ilma et tegelikkuses oleks osaühingu varaline

seisund sissemakstud osakapitali võrra paranenud. Hageja leiab, et asjaolu, et selleks on

kasutatud erinevaid isikuid, ei välista ÄS § 159 rikkumist ning ei muuda faktilist olukorda –

Lanfra OÜ osakapitali suurendamise eest on tasutud Lanfra OÜ rahalisi vahendeid kasutades.

Hageja hinnangul rahaliste vahendite „pööritamise“ teel Lanfra OÜ osakapitali suurendamise

näol on tegemist nii VÕS § 1045 lg 1 p 7 sätestatud seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega

kui ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 sätestatud heade kommete vastase käitumisega. See on hageja

hinnangul kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ÄS § 159.

ÄS § 159 lg 1 kohaselt osaühing ei või anda laenu oma osanikule, kelle osa esindab rohkem kui

5 protsenti osakapitalist, oma emaettevõtja osanikule, aktsionärile või liikmele, kelle osa või

aktsiatega on esindatud rohkem kui 5 protsenti emaettevõtja osa- või aktsiakapitalist, isikule

osaühingu osa omandamiseks, oma juhatuse ega nõukogu liikmele ega prokuristile. Seega on

hageja pidanud kohtu hinnangul silmas eelkõige ÄS § 159 lg 1 p 3 sätestatud laenukeeldu isikule

osaühingu osa omandamiseks. Kohus leiab, et kuna kostja ei olnud enne 21.10.2016 ülekande

tegemist OÜ Lanfra osanik ega saanud ka pärast seda OÜ Lanfra osanikuks, siis käesoleval juhul

hageja poolt 21.10.2016 kostja kontole 36 000 euro kandmisel ja kostja poolt 24.10.2016 36 000

eurot hageja kontole tagasi kandmisel selgitusega „Osakapitali sissemakse, X X 50% ja X X

50%“ näol ei ole rikutud kostja suhtes ÄS § 159 lg 1 p 3 sätestatud laenukeeldu. Kuna kostja ei

olnud hageja osanik ega juhatuse liige, siis puudus kostjal võimalus mõjutada seda, kas ja kuidas

otsustavad hageja osanikud osakapitali suurendada ja kas ja kuidas selleks kasutatakse kostja

poolt hageja kontole tehtud ülekannet selgitusega „Osakapitali sissemakse, X X 50% ja X X

50%“. Seega juhul kui on rikutud ÄS § 159 lg 1 punktis 3 sätestatud laenukeeldu, siis on selle

rikkumise toime pannud hageja juhatuse liikmed või osanikud, mitte aga kostja, kellel puudus

igasugune seos hagejaga ja kes ei saa vastutada ÄS § 159 sätestatud laenukeelu rikkumise eest.

Seega ei saa kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kostja pani toime rikkumise ÄS § 159 mõttes,

mistõttu hageja nõue kostja vastu VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel tuleb jätta rahuldamata.

Kostja käitumine võib olla vastuolus heade kommetega teise isiku tahtliku kahjustamise

eesmärgi tõttu. Hagejal on õigus nõuda õigusvastase ja süülise käitumisega põhjustatud kahju

hüvitamist, mille ärahoidmine on VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud heade kommete vastase

käitumise keelu kaitse-eesmärgiga.

VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui see tekitati heade

kommete vastase tahtliku käitumisega. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-132-16 selgitanud, et

isiku käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et isikule saab

ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis,

kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et isikul oli

algusest peale tahe teist isikut kahjustada (RKTKo nr 3-2-1-62-13, p 17; RKTKo nr 3-2-1-18-

15, p 10). Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui

isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju

(Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16; nr 3-2-1-18-15, p 10; nr 3-2-1-101-16, p 16).

VÕS § 1045 lg 1 p 8 eeldab teotunnusena tahtlust ja teo heade kommete vastasust. Seega pidi

hageja tõendama, et kostja käitumine oli hagejale tahtlikult kahju tekitamine. Kohus leiab, et

hageja ei ole tõendanud, et hageja poolt 21.10.2016 kostja kontole kantud 36 000 euro samal

päeval tagasi kandmisel hageja kontole selgitusega „Osakapitali sissemakse, X X 50% ja X X

50%“ näol oleks kostja tahtlikult tekitanud hagejale kahju. Pelgalt asjaolust, et kostja poolt raha

ülekandmisel selgituseks märkimine „Osakapitali sissemakse, X X 50% ja X X 50%“ ei tähenda,

et sellega oleks OÜ Lanfra osakapitali suurendamine üldse aset leidnud. ÄS § 168 lg 1 p 2

kohaselt osanike pädevusse kuulub osakapitali suurendamine ja vähendamine. Seega said

otsustada OÜ Lanfra osakapitali suurendamise üksnes OÜ Lanfra osanikud. ÄS § 196 lg 1

kohaselt esitab juhatus äriregistrile avalduse osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks.

Seega juhul kui OÜ Lanfra osanikud olid otsustanud OÜ Lanfra osakapitali suurenda ja

osakapitali suurendamiseks olid kõik tingimused täidetud, siis sai OÜ Lanfra juhatus esitada

äriregistrile avalduse osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks. Kostjal, kes ei olnud

ei OÜ Lanfra osanik ega juhatuse liige puudus võimalus OÜ Lanfra osakapitali „näiliselt“

suurendada ja „näiliselt“ suurendatud osakapital äriregistrisse kanda. Nagu kohus on eelnevalt

leidnud, siis juhul kui on rikutud ÄS § 159 lg 1 p 3 sätestatud laenukeeldu ning hageja osanikud

on suurendanud „näiliselt“ osakapitali ja on selliselt käitudes tekitanud tahtlikult kahju OÜ-le

Lanfra siis võivad „näilise“ osakapitali suurendamisega tekitatud kahju eest vastutada VÕS §

1045 lg 1 p 8 alusel OÜ Lanfra osanikud või juhatuse liikmed, kes on osakapitali „näiliselt“

suurendanud, aga mitte kostja. Seega kohus jätab hageja nõude kostja vastu ka VÕS § 1045 lg 1

p 8 alusel rahuldamata.

Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud kostja käitumises õigusvastast ja kohus jätab sel põhjusel hagi

rahuldamata, siis ei analüüsi kohus muid kahju eeldusi, võimalikke õigusvastasust välistavate

asjaolude esinemist ja/või süü puudumist ning kahju arvestust ja suurust.

Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi tuleb

jätta rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

Kohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik

Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud TRK lahendiga.