3-19-438/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(17)

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. juuni 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-438

Haldusasi Wineco OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 07.02.2019

vaideotsuse nr 6-1/4311-2 tühistamiseks ning Maksu- ja

Tolliameti keelamiseks teha 18.01.2019 korraldusega nr

12.2-3/046707-14

rakendatud

sunniraha

euro,

12.02.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-30 rakendatud

sunniraha 736,20 euro ja 28.02.2019 korraldusega nr

12.23/046707-42 rakendatud sunniraha 1193,25 euro osas

sissenõudmise toiminguid

Menetlusosalised

Kaebaja – Wineco OÜ, esindaja Pertti Uibo

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Jaanek Lips

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Keelata Maksu- ja Tolliametil 18.01.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-14 rakendatud

sunniraha sissenõudmise toimingute tegemine 132,95 eurot ületavas osas.

3. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 07.02.2019 vaideotsus nr 6-1/4311-2 osas, milles Maksu-

ja Tolliamet ei rahuldanud vaiet 18.01.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-14

õigusvastaselt rakendatud sunniraha 245,05 euro osas.

4. Keelata Maksu- ja Tolliametil 12.02.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-30 rakendatud

sunniraha sissenõudmise toimingute tegemine 470,48 eurot ületavas osas.

5. Keelata Maksu- ja Tolliametil 28.02.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-42 rakendatud

sunniraha sissenõudmise toimingute tegemine 825 eurot ületavas osas.

6. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

7. Mõista Maksu- ja Tolliametilt Wineco OÜ kasuks välja menetluskulu summas 25,40 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 18.07.2019.

2(17)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 14.12.2018 korralduse nr 12.2.-3/046707-1, millega alustas

Wineco OÜ 2018. aasta oktoobri tagastusnõude ja 2018 juuli kuni oktoober käibedeklaratsioonis

deklareeritud andmete õigsuse kontrolli. Lisaks alustas MTA perioodi 2018 juuli kuni oktoober osas

tulumaksu deklareerimise ja arvestamise õigsuse kontrolli. MTA kohustas korraldusega Wineco

OÜ-d andma 2018 juuli kuni oktoober toimunud majandustehingute kohta suulisi seletusi

28.12.2018 kell 09.00 ning esitama dokumente (korralduse punktid 1-11). MTA hoiatas Wineco

OÜ-d, et korraldusega pandud kohustuste tähtajaks täitmata jätmisel on MTA-l õigus rakendada

sunniraha, mille suurus on teabe andmata jätmisel esimesel korral 225 eurot ning dokumentide

esitamata jätmisel esimesel korral 225 eurot.

2.

27.12.2018 teavitas Pertti Uibo (Wineco OÜ juhatuse ainuke liige) enda haigestumisest alates

21.12.2018. Haigestumise tõttu ei olnud kaebajal võimalik korraldust selleks antud lühikese aja

jooksul täita.

3. MTA ennistas 28.12.2018 otsusega nr 12.2-3/046707-1-1-1 korralduse täitmise tähtaja suulise

teabe ja dokumentide esitamise osas ning määras uueks dokumentide esitamise tähtajaks

04.01.2019 kell 10.00 ja suuliste selgituste andmise ajaks 07.01.2019 kell 09.00.

4. Wineco OÜ teatas 03.01.2019, et korralduse täitmise takistuseks olev asjaolu ei ole ära

langenud, mistõttu ei olnud mõistlikult võimalik kõiki korralduses küsitud dokumente

komplekteerida ja esitada.

5. MTA jättis 07.01.2019 otsusega nr 12.2-3/046707-1-2-1 muutmata dokumentide esitamise

tähtaja ja ennistas korralduse täitmise tähtaja suuliste selgituste andmise osas, määrates suuliste

selgituste andmise uueks ajaks 14.01.2019 kell 09.00.

6. Wineco OÜ esitas 13.01.2019 otsuse nr 12.2-3/046707-1-2-1 peale vaide koos taotlusega

peatada MTA 07.01.2019 otsuse täitmine kuni vaideotsuse tegemiseni.

7. MTA tegi 15.01.2019 otsuse nr 6-1/4301-2, millega keeldus haldusakti täitmise peatamisest,

kuna täitmise peatamine ei olnud vajalik ega võimalik.

8. MTA jättis 07.01.2019 otsuse peale esitatud vaide 18.01.2019 vaideotsusega nr 6-1/4301-3

rahuldamata.

9. MTA tegi 18.01.2019 korralduse nr 12.2-3/046707-14, millega andis Wineco OÜ-le

sunniraha 378 euro tasumiseks tähtaja 10 päeva korralduse kättesaamisest arvates. Sunniraha

tuli tasuda seetõttu, et MTA 14.12.2018 korraldus jäi tähtaegselt osaliselt täitmata. Seisuga

18.01.2019 olid esitamata korralduse punktides 4 ja 6-11 küsitud dokumendid ja osaliselt

punktides 1, 2, 3 ja 5

küsitud dokumendid. Samuti oli korraldus täitmata suulise teabe andmise osas, kuna Wineco OÜ

esindusõiguslik isik ei ilmunud 14.01.2019 kell 09.00 maksuhalduri juurde suuliste seletuste

andmiseks. MTA määras kohustuste täitmise uueks tähtajaks 31.01.2019 kell 09.00.

MTA luges korralduse mittetäidetuks suulise teabe osas 100% ulatuses ja dokumentide esitamise

osas 68% ulatuses. MTA märkis täpsustavalt, et korralduse 11 punktis nõutud dokumentide

esitamine võrduks 100% korralduse täitmisega. Kaebaja jättis MTA hinnangul korralduse täitmata

7,5 punkti osas.

10. Wineco OÜ esitas 31.01.2019 sunniraha rakendamise korraldusele vaide koos taotlusega vaide

rahuldamata jätmise korral sunniraha rakendamise edasilükkamiseks.

3(17)

11. MTA tegi 07.02.2019 vaideotsuse nr 6-1/4311-2, millega jättis vaide ja taotluse sunniraha

rakendamise edasilükkamiseks rahuldamata.

12. MTA tegi 12.02.2019 korralduse nr 12.2-3/046707-30, millega andis Wineco OÜ-le

sunniraha

736,20 euro tasumiseks tähtaja 10 päeva korralduse kättesaamisest arvates. Sunniraha tuli tasuda

seetõttu, et MTA 18.01.2019 korraldus jäi tähtaegselt osaliselt täitmata. Seisuga 12.02.2019 oli

Wineco OÜ-l esitamata 14.12.2018 korralduse punktides 4, 6, 9-11 küsitud dokumendid ja osaliselt

punktides 1, 3, 7, 8 küsitud dokumendid. Samuti oli korraldus täitmata suulise teabe andmise osas,

kuna Wineco OÜ esindusõiguslik isik ei ilmunud 31.01.2019 kell 09.00 maksuhalduri juurde

suuliste seletuste andmiseks. MTA määras kohustuste täitmise uueks tähtajaks 27.02.2019 kell

09.00.

MTA luges korralduse mittetäidetuks suulise teabe osas 100% ulatuses ja dokumentide esitamise

osas 63,6% ulatuses (7 punkti täitmata).

13. MTA tegi 28.02.2019 korralduse nr 12.2-3/046707-42, millega andis Wineco OÜ-le

sunniraha 1193,25 euro tasumiseks tähtaja 10 päeva korralduse kättesaamisest arvates.

Sunniraha tuli tasuda seetõttu, et MTA 12.02.2019 korraldus jäi tähtaegselt osaliselt täitmata.

Seisuga 28.02.2019 olid esitamata 14.12.2018 korralduse punktides 4, 6, 9-11 küsitud

dokumendid ja osaliselt punktides 1, 3, 7, 8 küsitud dokumendid. Samuti oli korraldus täitmata

suulise teabe andmise osas, kuna Wineco OÜ esindusõiguslik isik ei ilmunud 27.02.2019 kell

09.00 maksuhalduri juurde suuliste seletuste andmiseks.

MTA luges korralduse mittetäidetuks suulise teabe osas 100% ulatuses ja dokumentide esitamise

osas 59,1% ulatuses (6,5 punkti täitmata).

14. Wineco OÜ esitas 07.03.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõudis: 1) MTA

18.01.2019 korralduse nr 12.2-3/046707-14 õigusvastasuse ja tühisuse tuvastamist osas, milles

kaebajat kohustati tasuma sunniraha summas 378 eurot, sunniraha rakendamist välistavate

asjaolude tuvastamist ning korralduse tühistamist; 2) MTA 07.02.2019 vaideotsuse nr 6-

1/4311-2 tühistamist; 3) MTA 12.02.2019 korralduse nr 12.2-3/046707-30 õigusvastasuse ja

tühisuse tuvastamist osas, milles kaebajat kohustati tasuma sunniraha summas 736,20 eurot,

sunniraha rakendamist välistavate asjaolude tuvastamist ning korralduse tühistamist; 4) MTA

28.02.2019 korralduse nr 12.23/046707-42 tühistamist ja sunniraha rakendamist välistavate

asjaolude tuvastamist. Kaebaja on kaebuse punktis 2.1 täiendavalt märkinud, et esitab

keelamiskaebuse vaidlustatud sunniraha korralduste täitetoimingute ja sundtäitmise algatamise

keelamiseks.

15. Kaebaja täpsustas 25.03.2019 kaebuse nõudeid ja palus kaebuse läbi vaadata järgmiselt: 1)

tuvastada MTA 18.01.2019 korralduse nr 12.2-3/046707-14, 12.02.2019 korralduse nr 12.2-

3/12.23/046707-30 ja 28.02.2019 korralduse nr 12.2-3/046707-42 õigusvastasus osas, milles

kaebajat on kohustatud tasuma sunniraha, deklareerima ja tasuma sellelt tulumaksu, ja

tuvastada sunniraha rakendamist välistavate asjaolude esinemine; 2) tühistada MTA

07.02.2019 vaideotsus nr 61/4311-2; 3) keelata MTA-l korraldustega määratud sunnirahade

rakendamine, sealhulgas sissenõudmise toimingute tegemine.

16. Kohus tegi 27.03.2019 määruse, millega jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata,

tagastas kaebuse osas, milles kaebaja nõudis MTA korralduste õigusvastasuse ja sunniraha

rakendamist välistavate asjaolude tuvastamist ning võttis kaebuse menetlusse osas, milles

kaebaja nõudis MTA 07.02.2019 vaideotsuse nr 6-1/4311-2 tühistamist ning MTA keelamist

teha 18.01.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-14 rakendatud sunniraha 378 euro, 12.02.2019

korraldusega nr 12.2-3/046707-30 rakendatud sunniraha 736,20 euro ja 28.02.2019

4(17)

korraldusega nr 12.2-3/046707-42 rakendatud sunniraha 1193,25 euro osas sissenõudmise

toiminguid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

17. Kaebaja leiab, et sunniraha rakendati kõigil kolmel juhul karistusena, mis on keelatud. Määrates

korralduse

täitmiseks

ebapiisavaid

tähtaegu,

tühistades

määratud

tähtaegu,

keeldudes

põhjendamatult lühikesi tähtaegu pikendamast, sundis MTA kaebajat pidevalt seisma enda rikutud

õiguste eest. MTA on möönnud, et kaebaja juhatuse liikme haigus oli ettenägematu asjaolu ja

takistus 14.12.2018 korralduse täitmisel, aga leidis samal ajal, et juhatuse liige oleks pidanud ikkagi

täitma korraldust ja ilmuma MTA ametiruumidesse suuliste ütluste andmiseks. Kaebaja leiab, et

sellises olukorras on sunniraha rakendatud pelgalt karistusmeetmena. MTA ei ole vaatamata kaebaja

korduvatele palvetele esitanud küsimusi kirjalikult. Kaebajale on kolmel korral määratud sunniraha

14.12.2018 korralduse täitmata jätmise eest ja seda olukorras, kus küsimuste olemasolu, kogus ja

sisu ei olnud üldse teada ega eeldatav.

18. Sunniraha rakendamine on 18.01.2019 korralduse ja 12.02.2019 korralduse osas õigusvastane.

Kaebajale ei antud mõistlikku võimalust 14.12.2018 korralduse täitmiseks ja seeläbi sunnirahade

määramise vältimiseks. 27.12.2018 teavitas Pertti Uibo (Wineco OÜ juhatuse ainuke liige) enda

haigestumisest alates 21.12.2018. Haigestumise tõttu ei olnud kaebajal võimalik korraldust selleks

antud lühikese aja jooksul täita. Seega palus kaebaja pikendada dokumentide esitamise ja suulise

teabe andmise tähtaega mõistliku aja võrra. MTA 28.12.2018 otsusega nr 12.2-3/046707-1-1-1

otsustati korralduse tähtaja ennistamine ja tähtaja muutmine, milles määrati dokumentide esitamise

uueks tähtajaks 04.01.2019 kell 10.00 ja suuliste selgituste andmise ajaks 07.01.2019. Kaebaja

teatas 03.01.2019, et korralduse täitmise takistuseks olev asjaolu ei ole ära langenud, mistõttu ei

olnud kaebajal mõistlikult võimalik kõiki korralduses küsitud dokumente komplekteerida ja esitada.

MTA jättis 07.01.2019 otsusega nr 12.2-3/046707-1-2-1 tähtaja pikendamise taotluse dokumentide

esitamise osas rahuldamata. Suuliste selgituste andmise uueks tähtajaks määras MTA 14.01.2019.

Kaebaja selgitas 31.01.2019 esitatud vaides, et ei ole keeldunud teabe andmisest ja on olnud valmis

vastama MTA küsimustele ka kirjalikult.

19. Sunniraha on 18.01.2019 ja 12.02.2019 korraldustega rakendatud vaatamata seda välistavate

faktiliste asjaoludega nõustumisele. MTA nõustus 18.01.2019 vaideotsuses nr 6-1/4301-3

(kaebuse lisa 11) sisuliselt sellega, et juhatuse liikme haigus oli takistuseks vähemalt suuliste

ütluste andmise osas. Vaatamata sellele on kaebajale määratud kaks korda sunniraha ka suulise

teabe andmisele ilmumata jätmise eest. Sealjuures on 18.01.2019 sunniraha korraldus tehtud

põhjusel, et kaebaja juhatuse liige P. Uibo ei ilmunud määratud tähtajaks 14.01.2019 kell 09.00

MTA-sse selgitusi andma. Kaebaja endise juhatuse liikme P. Uibo avatud haiguslehtede

väljavõttest nähtub, et P. Uibo osas on haiguslehed registreeritud alates 21.12.2018 kuni

29.01.2019. Seega on 18.01.2019 sunniraha korraldus ilmselgelt kaebaja suhtes ebamõistlik ja

põhjendamatu. Kaebajale on sisuliselt ette heidetud seda, et tema ainus haigestunud ja

töövõimetuslehel olev juhatuse liige ei ilmunud korralduse täitmisele, mille kaebaja oli samal

ajal vaidega vaidlustanud ja mille osas tehti vaideotsus 18.01.2019.

20. Sunniraha korraldused tuginevad õigusvastastel tähtaegade pikendamata jätmistel. MTA on

07.01.2019 otsuses selgitanud, et kuna MTA hankis kaebajalt küsitud dokumendid kolmanda isiku

E. R. käest, ei pidanud MTA dokumentide esitamise tähtaja pikendamist põhjendatuks. MTA on

dokumentide esitamise tähtaja pikendamata jätmist põhjendanud ka sellega, et kaebaja juhatuse liige

oleks pidanud enda haigust ette nägema ja täitma korralduse enne haigestumist. MTA on 07.02.2019

5(17)

vaideotsuses asunud eitama etteheidet juhatuse liikme haiguse ettenähtavuse osas. MTA on jätnud

arvesse võtmata, et 14.12.2018 korraldus on tehtud kaebajale, mitte E. R.

E. R. andmete saamine on toimunud MTA oma initsiatiivil. Selline põhjendus tähtaja pikendamata

jätmisel ei saanud olla põhjendatud ega õiguspärane.

21. MTA on tegelikkust eiravate ebamõistlikult lühikeste menetlustähtaegade igakordse

määramisega sundinud kaebajat pidevalt esitama korduvaid tähtaja pikendamise taotlusi ja neid

igakordselt põhistama, samas kui kaebaja oleks selle asemel võinud tegeleda enda ravimise ja

korralduse täitmisega. Märkimisväärne on fakt, et 29.01.2019 lõpetas P. Uibo perearst tema

enda poolt avatud haiguslehe ilma P. Uibot sellest teavitamata. MTA on kaebajale ette heitnud

31.01.2019 suuliste ütluste andmisele ilmumata jätmist, kuid on jätnud tähelepanuta, et 31.01.2019

seisuga ei olnud MTA lahendanud kaebaja 31.01.2019 esitatud vaiet, mille üheks küsimuseks oligi

suuliste ütluste andmise takistuse jätkuv esinemine. Sedasama 31.01.2019 suuliste ütluste

andmiseks ilmumata jätmist on kasutatud alusena kõigi sunnirahade määramisel. Eeltoodu tõttu oli

P. Uibo sunnitud Wineco OÜ juhatuse liikme kohalt 05.02.2019 tagasi astuma.

22. MTA on ise loonud takistusi 14.12.2018 korralduse täitmisele. Kaebaja esitas MTA-le

30.01.2019 selgitustaotluse, et teada saada, millised dokumendid oli MTA raamatupidajalt saanud.

MTA ei pidanud vajalikuks eeltoodule isegi vastata. 15.02.2019 esitatud dokumentidega ühes palus

kaebaja MTA-l teatada, kui MTA hinnangul peaks ilmnema, et 30.01.2019 ja 15.02.2019 edastatud

dokumentide osas on midagi puudu. MTA ei ole ka sellele pöördumisele vastanud.

23. Sunniraha

rakendamine

on

kõigil

kolmel

juhul

olnud

ilmselgelt

ebavajalik

ja

ebaproportsionaalne. Kaebaja oli faktiliselt asunud 14.12.2018 korraldust täitma ja seda

osaliselt täitnud enne MTA 12.02.2019 ja 28.02.2019 sunniraha rakendamise otsustamist.

30.01.2019 edastas kaebaja MTA-le 14.12.2018 korralduses nõutud dokumendid, mis

puudutasid 2018 oktoobri tagastusnõude osas algatatud kontrollmenetlust. 31.01.2019 vaide

punktis 2.4 juhtis kaebaja tähelepanu, et on asunud 14.12.2018 korraldust täitma sõltumata

sunniraha määramisest ja kavatseb 14.12.2018 korralduse esimesel võimalusel täita täies

mahus.

15.02.2019 edastas kaebaja MTA-le 14.12.2018 korralduses nõutud dokumendid, mis puudutasid

perioodi 2018 juuli-august osas algatatud kontrollmenetlust. 28.02.2019 tegi MTA kolmanda

sunniraha määramise otsuse, mille kohaselt on selle aluseks 12.02.2019 korralduse täitmata jätmine,

mille eest on Wineco OÜ-le määratud sunniraha kokku summas 1193,25 eurot. Kaebaja leiab, et

28.02.2019 sunniraha rakendamine on toimunud ilmselgelt põhjendamatult ja lausa pahatahtlikult

muuhulgas selle tõttu, et kaebaja oli 15.02.2019 seisuga täitnud vähemalt suurema osa 14.12.2018

korraldusest, kaebaja oli palunud MTA-l end teavitada, kui esitatud dokumendid ei ole täielikud,

kuid MTA jättis selgitustaotluse sisuliselt läbi vaatamata ega teavitanud kaebajat sellest, kas ja

millises ulatuses oli 14.12.2018 korraldus peale 15.02.2019 täitmata.

24. MTA ei ole selgitanud sunniraha määramise ja arvutamise aluseid. 18.01.2019 ega 12.02.2019

korraldustes ei ole selgitatud, kuidas ja milliste põhimõtete alusel on määratud täidetud ja

täitmata jäetud 14.12.2018 korralduse punktide seos faktiliselt saadud menetlusdokumentidega

(ehk tegelikult täidetud 14.12.2018 korralduse punktidega). Iseenesest on selgusetuks jäänud ka

see, kuidas on toimunud osaliselt täidetuks loetud korralduse punktidele väärtuse andmine MTA

esitatud arvestuse kontekstis, teisisõnu kui palju on määratud iga osaliselt täidetuks loetud

punkti väärtuseks ja kuidas on toimunud nende arvestamine sunniraha suuruse arvutamisel.

Sunniraha arvestuste põhjendamatust ilmestab ka asjaolu, et kõik 14.12.2018 korralduse

punktid on sunniraha arvestamisel võrdsustatud ja seda sõltumata nende mahukusest.

6(17)

Vaidlust ei saa olla et 14.12.2018 korraldusega algatati sisuliselt vähemalt kaks iseseisvat maksude

kontrollmenetlust. Erimeelsusi ei tohiks olla ka selles, et 14.12.2018 korralduse punktides 1-11 ei

ole kahte kontrollmenetlust iseseisvatena eristatud. Seega on korralduse punktid 1-11 esitatud

samaaegselt mõlema kontrollmenetluse dokumentide saamise osas ühiselt ja neid tuli täita

samaväärselt mõlema kontrollmenetluse osas. Ometigi ei ole 12.02.2019 ega 28.02.2019 sunniraha

otsuses kummaski arvestatud, et 30.01.2019 seisuga oli Wineco OÜ kontrollmenetluses MTA

saanud kõik 14.12.2018 korralduse punktidega 1-11 hõlmatud ja olemasolevad alusdokumendid,

mis puudutasid tagastusnõude kontrollmenetlust. Loogiliselt võttes tähendab see seda, et 30.01.2019

seisuga oli vähemalt 50% 14.12.2018 korralduse punktidest 1-11 täidetud, mitte 32% nagu

12.02.2019 otsuses aluseks võetud ja 15.02.2019 seisuga pigem 100% 14.12.2018 korraldusest,

mitte 40,9% nagu 28.02.2019 otsuses aluseks võetud.

25. 07.02.2019 vaideotsuses on MTA asunud seisukohale, et MKS § 148 ei andvat MTA-le endale

üldse võimalust määratud sunniraha otsuse õigusvastasuse ja/või sunniraha rakendamist

välistavate asjaolude tuvastamiseks. Kaebaja hinnangul ei saa selline väide õiguspärane olla.

Käesoleval ajal kehtivast MKS §-st 148 sellist järeldust teha ilmselt ei saa. Seega peaks

07.02.2019 vaideotsusega olema vaie jäetud läbi vaatamata õigusvastaselt.

26. 28.02.2019 sunniraha otsus (ka 18.01.2019 ja 12.02.2019 otsused) on tehtud muuhulgas

14.12.2018 korralduse punkti 4 täitmata jätmise eest, so. põhjusel, et MTA hinnangul ei ole esitatud

kassa dokumente ja kassa arvestust. Sunnirahade rakendamise otsustamisel on täielikult jäetud

tähelepanuta ja arvestamata, et MTA-le on esitatud korralduse punktis 5 märgitud Wineco OÜ

raamatupidamise pearaamat koos kõikide kontodega. Nimetatust nähtusid kassa liikumised ja

lõppjääk summas 2 412,61 eurot. Kuna MTA arvates ei ole Wineco OÜ 14.12.2018 korralduse

punkti 4 ikkagi täitnud, kuid ei ole täitmata jäetud osa ega sisu vaatamata 15.02.2019 palvele

selgitanud, esitab kaebaja pearaamatu konto 10111 – kassa kannete ajaloo väljatrüki perioodi

01.07.2018-31.10.2018 kohta – so kassa arvestused mõlema 14.12.2018 korraldusega algatatud

kontrollmenetluse kohta.

27. Sunniraha korraldused on tehtud muuhulgas 14.12.2018 korralduse punkti 6 täitmata jätmise

eest, so. põhjusel, et MTA hinnangul ei ole esitatud realiseerimata kaupade laoarvestust.

Sunniraha rakendamistel punkti 6 täitmata jätmise eest on täielikult jäetud tähelepanuta, et

14.12.2018 korralduse punkti 5 täitmise käigus saadud Wineco OÜ raamatupidamise

pearaamatust endast nähtus, et Wineco OÜ-l ei olnud laos realiseerimata kaupu. Seega ei olnud

kaebajal võimalik esitada 14.12.2018 korralduse punktis nimetatud realiseerimata kaupade

laoarvestust ja see nähtus juba saadud dokumentidest. Seega antud juhul ei saa MTA mõistlikult

väita, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et Wineco OÜ-l ei ole punkti 6 osas objektiivselt

võimalik midagi esitada. Vaatamata sellele on Wineco OÜ-le määratud 14.12.2018 korralduse

punkti 6 täitmata jätmise eest sunniraha kõigil kolmel korral.

28. Sunniraha on rakendatud punkti 9 täitmata jätmise eest, so. põhjusel, et esitama on jäetud

töötajate tööohutusalase instrueerimise nimekiri koos instrueerimise lehtedega. Kaebaja

selgitab veel, et kontrollperioodi jooksul täidetud lepingute (objektide) puhul ei ole keegi

Wineco OÜ lepingupartneritest nõudnud MTA märgitud töötajate tööohutusalase instrueerimise

nimekirja. Kaebajal ei ole seega objektiivselt olnud võimalik punktis 9 nimetatud dokumente

esitada. 29. Sunniraha on rakendatud 14.12.2018 korralduse punkti 10 täitmata jätmise eest, so.

põhjusel, et esitama on jäetud Wineco OÜ valduses olevad ehitustööde päevikud, mis

puudutavad kontrollperioode. Kontrollperioodi jooksul täidetud lepingute (objektide) puhul ei

ole Wineco OÜlt nõutud ehituspäeviku(te) täitmist ja/või pidamist. Näiteks Kristiine Keskuse

projekti puhul, kus OMA Ehitaja OÜ oli peatöövõtjaks (või ka tellijaks) ja Wineco OÜ

alltöövõtjaks, vastutasid ehituspäevikute täitmise ja pidamise eest mitu OMA Ehitaja OÜ

7(17)

objektijuhti. Samamoodi on talitatud ka kontrollperioodil Vormsi Ehitusmeistrid OÜ-le

teostatud kahe objektiga. Märgitust tulenevalt ei ole kaebajal olnud võimalik punktis 10

nimetatud dokumente esitada. Nagu eelpool märgitud, kui kaebajale oleks algusest peale antud

mõistlik tähtaeg 14.12.2018 korralduse täitmiseks, oleks kaebaja saanud seda ka varem

selgitada.

30. Sunniraha on rakendatud 14.12.2018 korralduse punkti 11 täitmata jätmise eest, so. põhjusel, et

esitama on jäetud MTA poolt määratlemata „muud dokumendid“, mida Wineco OÜ ise pidanuks

menetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemisel oluliseks. Kaebaja on seisukohal,

14.12.2018 korralduse punkti 11 mittetäitmist ei saa mõjuva põhjuseta maksukohustuslasele ette

heita, sest tegemist on kokkuvõttes ebaselge sisuga korraldusega, mille sõnastus viitab

maksukohustuslase võimalusele esitada täiendavaid dokumente mis on tema arvates asjakohased.

Vastustaja seisukohad

31. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

32. Vastustaja ei nõustu kaebaja hinnanguga, et vaie on suuremas osas jäetud õigusvastaselt läbi

vaatamata ja et sunniraha on kõigil kolmel korral rakendatud äratuntavalt karistusena.

18.01.2019 ja 12.02.2019 sunniraha määramise järgselt on kaebaja 14.12.2018 korraldust

valikuliselt täitnud. Iga määratud sunniraha järgselt täiendas kaebaja esitatud dokumente, kuid

teavet ei andnud. Järelikult täitis MTA rakendatud sund oma eesmärki ja mõjutas

maksukohustuslast iga määratud sunniraha järgselt kaebajat maksukuulekamale käitumisele.

Ekslik on kaebaja arvamus, et sellist sundi tuleb käsitleda tema karistamisena. Vastustaja soovib

siinkohal juhtida tähelepanu ka asjaolule, et kaebajal lasub maksumenetluses seadusest tulenev

kaasaaitamiskohustus.

33. 14.12.2018 korralduse osalist täitmist, enne viimast 28.02.2019 sunniraha määramist, möönab

kaebaja ka ise. Järelikult teadis kaebaja, et ei ole täitnud oma kaasitamiskohustust ammendavalt.

Sellest asjaolust oli teadlik ka kaebaja teine juhatuse liige E. Hansberg, mistõttu kaebuse lk 10-12

esitatud

õigustused

14.12.2018

korralduse

väidetavalt

ammendavast

täitmisest

on

asjassepuutumatud. Kuigi sunni rakendamine ei viinud 14.12.2018 korralduses nõutu ammendava

täitmiseni, ei tähenda see rakendatud sunni karistusliku iseloomu, väidetud ebaproportsionaalsust

või ebavajalikkust. Kaebaja arvamus selle kohta, kuidas maksuhaldur peaks kaebaja hinnangul

maksumenetlust läbi viima, ei ühti MKS §-s 10 lgs 2 sätestatud maksude tasumise õigsuse

kontrollimisega seotud toimingute sooristamise vajadusega. Tagastusnõuete menetlemine on

kiireloomuline ja teostatav piiratud ajaressursi jooksul. Kaebaja võib teha ettepanekuid küsimustele

kirjalikuks vastamiseks, kuid toimingute liigi, ulatuse ning asjas vajalike tõendite kogumise viisi üle

otsustab maksuhaldur. Kaebusest puudub näiteks mõistlik selgitus, miks kaebaja ei saanud juba

alates 28.12.2018-31.01.2019 MTA-ga tihedat e-kirjavahtust pidades kaebuse lehekülgedel 11-12

esitatud selgitusi anda. MTA hinnangul ei olnud kaebaja tegevus konstruktiivne, mistõttu oli vajadus

rakendada sundi.

34. Kaebaja on asunud ennast õigustama, miks ta 14.12.2018 korralduse p-des 4, 6, 9-11 nõutud

teavet esitada ei saa või miks ei olevat seda tema hinnangul vajalik esitada. Sellesisulist teavet

ei edastanud kaebaja 14.12.2018 korraldust osaliselt 10.01.2019, 30.01.2019 ja 15.02.2019

täitvates e-kirjades. Maksuhaldur ei pea oletama kaebajalt küsitud teavet saamata, kas kaebajal

on või ei ole esitada kõiki 14.12.2018 korralduses nõutud dokumente. Seetõttu ei olegi

14.12.2018 korralduses nõutud dokumentide loetelu kinnine, vaid eeldab maksukohustuslase

konstruktiivset koostööd selles vallas.

35. Kaebaja tegevus viitas menetluse tahtlikule venitamise soovile, mitte maksuhalduriga

konstruktiivsele koostööle. P. Uibo tervislik seisund võimaldas maksuhalduriga vaidlemist (P.

8(17)

Uibo koostatud mahukad vaided ja taotlused), mille asemel saanuks P. Uibo täita äriühingu

seadusliku esindajana kaebaja seadusest tulenevat kaasaaitamiskohustust ja osutada igakülgset

kaasabi kontrollimenetluse läbiviimisele. Seda järeldust toetab P. Uibo perearstilt saadud teave

(vt lisa 24), millega on loogiliselt selgitatav, miks kaebuse lisana 12 esitatud väljavõttel on

haiguslehed alates

20.01.2019 kinnitamata olekus. Esineb põhjendatud kahtlus, et P. Uibo on oma väidetavat

töövõimetust kasutanud pigem ettekäändena 14.12.2018 korralduses nõutud kohustustest kõrvale

hoidumiseks ajal, millal ta oli piisavalt töövõimeline MTA-ga vaieldes. Vastustaja ei pea seetõttu

kaebuses esitatud väiteid, mis tuginevad kaebaja töövõimetusele ja väidetavalt ebamõistlikult antud

tähtaegadele, põhjendatuks. Erinevalt kaebaja arvamusest on MTA kaebaja pikendamistaotlustes

esitatud avaldusi mõistlikkuse piires arvestanud ja tähtaegu korduvalt ennistanud ja pikendanud.

Selline tegevus ei saa toimuda aga lõpmatuseni.

36. Kaebaja on juba maksumenetluse alustamisest alates mõistnud, milliste dokumentide esitamist

temalt oodatakse. Kuigi kaebaja juhatuse liikme P. Uibo tervislik seisund võis kaebajal takistada

14.12.2018 korralduse tähtaegset (28.12.2018) täitmist (seletuse andmiseks ilmumine), ei saa

sellega õigustada nõutud dokumentide esitamata jätmist rohkem kui kolm kuud kestnud

maksumenetluse jooksul. Kaebaja sai MTA 14.12.2018 korralduse kätte samal päeval, mistõttu

oli kaebajal võimalik täita korraldust alates 15.12.2018. Töövõimetuslehel oli kaebaja juhatuse

liige alates 21.12.2018. Kaebaja seaduslikul esindajal oli seega nädalane reserv korraldamaks

esindatava kohustuste täitmine, kuid kontrollitult (vt lisa 7) kaebaja seda ei teinud. On taunitav,

et alates korralduse kättesaamisest ei võtnud P. Uibo ette mingeid samme selleks, et 14.12.2018

korraldus saaks täidetud. 14.12.2018 korralduse adressaadiks ei olnud mitte P. Uibo, vaid

Wineco OÜ juriidilise isikuna. Seega lasus kaebaja juhatuse liikmel MKS § 8 lg-st 1 tulenev

kohustus korraldada esindatava rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ning täielik

täitmine s.h 14.12.2018 korralduste täitmine.

37. Kui jätta välja perioodid, kui P. Uibo oli haiguslehel (21.12.2018–19.01.2019), oli kaebaja

juhatuse liikmel P. Uibol võimalik esitada MTA 14.12.2018 korraldusega nõutud dokumente ja

teavet ammendavalt ajavahemikus 15.12.2018–21.12.2018 ja 19.01.2019–07.02.2019. Alates

07.02.2019 asus juhatusse E. Hansberg, kes samuti teadis korralduse täitmise vajadusest, kuid ei

täitnud nõuet. Samuti on kaebajale kontrollitaval perioodil raamatupidamise teenust osutanud E. R.,

kelle valduses asusid vähemalt osad maksuhalduri poolt nõutud dokumentidest. P. Uibo ei olnud

raamatupidajat maksuhalduri poolt 14.12.2018 alustatud kontrollist ega dokumentide nõudest isegi

mitte teavitanud, millest järeldub kaebaja soovimatus MTA nõuet täita ja konstruktiivset koostööd

teha.

38. Kuigi MKS § 8 lg 1 paneb kaebaja juhatuse liikmele kohustuse korraldada maksuseadustest

tulenevate kohustuse tähtaegset ja täielikku täitmist, ei tähenda see, et P. Uibo pidanuks esitama

dokumendid maksuhaldurile isiklikult. Dokumentide esitamiseks ja ka teabe andmiseks oli

võimalik volitada raamatupidajat või mõnda teist isikut. Kuigi P. Uibo haigus võis varasemalt

takistada tema ilmumist maksuhalduri juurde suuliste seletuste andmiseks, millega maksuhaldur

on menetlustähtaegade pikendamise ja ennistamise otsustamisel arvestanud, siis ei esitanud

kaebaja maksuhaldurile mingeid tõendeid selle kohta, et P. Uibo ilmumiseks maksuhalduri

juurde

07.01.2019 otsuses nr 12.2-3/046707-1-2-1 märgitud uuel tähtajal s.o 14.01.2019 oleks esinenud

objektiivseid takistusi. Vastustaja on veendunud, et ka antud vaidluse raames ei esine selliseid

asjaolusid, mis välistaksid sunniraha sissenõudmise toimingud. Vastustaja nõustub 07.02.2019

vaideotsuse p-de 15-21 järeldustega ja menetlusökonoomikast lähtuvalt viitab neile ega korda neid.

Kaebajalt nõutud dokumendid puudutavad viite kuud, mistõttu ei saa nende maht olla väidetult

ebamõistlikult suur.

9(17)

39. MTA keeldumine dokumentide esitamise tähtaja teistkordsest pikendamisest ei takista nõutud

dokumentide ammendavat esitamist. Korralduse täitmise tähtaja pikendamata jätmisest, ei ole

mitte kuidagi võimalik teha järeldust, nagu loeks maksuhaldur sellega korralduse täidetuks.

Kaebajal on õigus täita 14.12.2018 korraldust, kuni kontrolli lõpetamiseni, kuid see ei tähenda,

nagu olekski kaebajal olnud õigus seetõttu keelduda korralduse täitmisest maksuhalduri poolt

määratud tähtajaks. 40. Kuna sunniraha rakendamine 18.01.2019 ei andnud ammendavaid

tulemusi ning kaebaja ei täitnud 14.12.2018 korraldust ka 18.01.2019 korraldusega määratud

tähtajaks 31.01.2019, oli maksuhaldur õigustatud rakendama sunniraha korduvalt 12.02.2019 ja

28.02.2019, kuni haldusaktiga taotletava eesmärgi saavutamiseni (MKS § 135 lg 1). Seetõttu ei

nõustu vastustaja kaebaja esitatud avaldusega, et tegu on õigusvastase karistamisega. Kaebajal

oli mõistlik võimalus 14.12.2018 korralduse täitmiseks ja seeläbi sunnirahade määramise

vältimiseks. Sunniraha määramistele eelnevat sündmustikku arvestavalt ei saa väita nende

õigusvastasust või hea halduse põhimõte vastast olemust. Kaebaja väited MTA poolt loodud

takistustest 14.12.2018 korralduse täitmise osas on alusetud. Väidetud ebaselget olukorda

korralduse täitmiseks ei esinenud. Nõuded olid üheselt mõistetavad.

41. Kõigi kolme sunniraha korralduse puhul on sunniraha suuruse otsustamise protsess ja

arvustuskäik välja toodud. Sunniraha proportsiooni arvestamise loogikat on kaebaja kaebuse lk 910

välja toodud arvustuskäigus mõistnud, kuid kaebajale ei näi see otsitud põhjustel sobivat. Järelikult

on sunniraha proportsiooni leidmine kaebajale pigem arusaadav. Alusetud on väited suuremas

proportsioonis 14.12.2018 korralduse täitmisest, kui maksuhaldur 18.01.2019, 12.02.2019 ja

28.02.2019 korraldustes on välja toonud.

42. P. Uibo oli piisavalt töövõimeline mahukate vaiete ja taotluste esitamiseks juba alates

03.01.2019. P. Uibo perearst on maksuhaldurile kinnitanud haiguslehe tühistamist, millest

järelduvalt on kaebuse lisana 12 esitatud haiguslehe kanded siiski kinnitamata olekus ega toeta

kaebaja töövõimetusele rõhuvaid avaldusi. Kuna rakendatava sunniraha lõplik suurus otsustataksegi

just sunniraha rakendamise käigus antava maksuhalduri korraldusega, ei too kokkuvõtvalt kaebaja

otsitud vastuväited välja objektiivselt ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et sunniraha on valesti

arvestatud. 43. MTA 14.12.2018 korralduses hoiatati kaebajat, et korraldusega pandud kohustuse

tähtajaks täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha, mille suurus on dokumentide esitamata jätmisel

esimesel korral 225 eurot ja teabe esitamata jätmisel esimesel korral 225 eurot. Seega sisaldas

sunniraha hoiatus ka korralduse tähtaegsel mittetäitmisel rakendatava sunniraha suurust. Kuna

kaebajale raamatupidamisteenust osutanud raamatupidaja oli 10.01.2019 maksuhaldurile osaliselt

esitanud korralduses nõutud dokumendid, mille tõttu 14.12.2018 korraldust sai lugeda dokumentide

esitamise nõude osas osaliselt täidetuks 18.01.2019 korralduses märgitud ulatuses, siis on

maksuhalduri määratud sunniraha suurus (dokumentide esitamise osas 153 eurot ja suulise teabe

esitamise osas 225 eurot) proportsionaalne täitmata kohustuste ulatusega. Samale järeldusele saab

jõuda ka 12.02.2019 ja 28.02.2019 korralduse täidetuse proportsiooni võrdlemisel 30.01.2019 ja

15.02.2019 täidetud kohustusega. Tulenevalt eelnevast on vastustaja seisukohal, et 18.01.2019,

12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldused on õiguspärased, mistõttu puuduvad igasugused alused

rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute piiramiseks.

44. 07.02.2019 vaideotsuse osas leiab vastustaja, et käesoleval juhul ei riku vaideotsus kaebaja

õigusi vaide esemest sõltumata. Alusetu on etteheide, et vaidemenetleja on õigusvastaselt

kaebaja vaide suuremas osas läbi vaatamata jätnud. Vaideotsuses on õigesti leitud, et MKS §

148 lg 1 ei anna maksuhaldurile volitust iseseisva tuvastamiskaebuse lahendamiseks. Selles

tehtud viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-171-09 ei ole asjakohatu, vaatamata sellele, et lahend

on tehtud MKS eelneva redaktsiooni kehtivuse ajal. Vaideotsuses käsitletud põhimõtted on

aktuaalsed ka käesoleval hetkel, mistõttu on kaebaja vastupidine hinnang ekslik. Vastustaja

leiab, et vaidlustatud vaideotsus on piisavalt põhjendatud, ega kuulu tühistamisele.

10(17)

45. Vastustaja on peale kaebuses esitatud väidete analüüsimist seisukohal, et need ei sisalda endas

selliseid asjaolusid või ümberlükkamatuid seisukohti, mille pinnalt oleks võimalik jõuda

sunniraha rakendamise korraldustes ja vaideotsuses kajastatust erinevale lõppjäreldusele.

Vastustaja jääb vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. Kaebajale koostatud sunniraha

rakendamise korraldused on õiguspärased ja määratud sunniraha sissenõudmise toimingute

keelamiseks puudub objektiivne alus.

KOHTU PÕHJENDUSED

46. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses, leiab, et kaebus tuleb osaliselt rahuldada.

47. Haldusorgani toiminguid sunniraha rakendamisel on isikul asendustäitmise ja sunniraha

seaduse (ATSS) § 16 lg 1 alusel võimalik vaidlustada halduskohtus. Halduskohus saab oma

otsusega keelata haldusorganil sunniraha rakendamise, sh sissenõudmise toimingute tegemise

(Riigikohtu halduskolleegiumi 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 15).

48. Asja materjalidest tulenevalt nõudis MTA 14.12.2018 korraldusega nr 12.2-3/046707-1

kaebajalt korralduse punktides 1-11 nimetatud dokumentide esitamist ja suulise teabe

andmiseks MTA-sse ilmumist. Kaebaja taotles seoses ainsa juhatuse liikme haigestumisega

korralduses määratud tähtaegade pikendamist. MTA tegi 28.12.2018 otsuse tähtaegade

ennistamise kohta ja määras uued tähtajad. Seejärel taotles kaebaja pikemate tähtaegade

määramist. MTA tegi 07.01.2019 uue otsuse, millega määras suulise teabe andmiseks uue

tähtaja (14.01.2019 kell 09.00), kuid jättis dokumentide esitamise tähtaja muutmata

(04.01.2019). Kuna kaebaja ei ilmunud määratud tähtajaks suulist teavet andma ja kõiki nõutud

dokumente ei esitanud, rakendas MTA 18.01.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-14

sunniraha. Kuna kaebaja ei ilmunud jätkuvalt suulist teavet andma ega esitanud kõiki nõutud

dokumente, rakendas MTA 12.02.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-30 ja 28.02.2019

korraldusega nr 12.2-3/046707-42 sunniraha korduvalt. Kaebaja vaidlustas vaidega 18.01.2019

sunniraha rakendamise korralduse. Kaebaja nõuab kohtult

18.01.2019 korralduse osas tehtud vaideotsuse tühistamist ning 18.01.2019, 12.02.2019 ja

28.02.2019 korraldusega rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise keelamist.

49. Vaidlus puudub selles, et MTA 14.12.2018 korraldus, millega kaebajale suulise teabe andmise

ja dokumentide esitamise kohustus algselt pandi, on kehtiv ja vaidlustamata haldusakt. Samuti

puudub vaidlus selles, et kaebajat oli enne iga sunniraha rakendamist kindla summana määratud

sunniraha eest hoiatatud. Pertti Uibo oli äriregistri andmetel kaebaja juhatuse liige perioodidel

22.03.2018-07.02.2019, 08.03.2019-02.04.2019 ja alates 26.04.2019. Egon Hansberg oli kaebaja

juhatuse liige perioodil 07.02.2019-26.04.2019.

50. Vaidlusalused küsimused saab kokku võtta järgnevalt: 1) kas kaebajale oli antud mõistlik

võimalus MTA 14.12.2018 korralduse täitmiseks, sh kas MTA määras 14.12.2018 korralduse

täitmiseks mõistliku pikkusega tähtajad; 2) kas kaebajal oli mõjuv põhjus jätta 14.12.2018

korraldus tähtaegselt täitmata; 3) kas MTA jättis osutamata vajaliku kaasabi 14.12.2018

korralduse täitmisel ja lõi takistusi 14.12.2018 korralduse täitmisel; 4) kas sunniraha summade

arvestamisel on rikutud kaalutlusõigust; 5) kas 14.12.2018 korralduse punktides 4, 6, 9, 10 ja

11 nimetatud dokumentide esitamata jätmise eest oli põhjendatud sunniraha rakendada.

51. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 60 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus saada

maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või

tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada

maksukohustuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud

ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Lisaks on maksuhalduril MKS § 62 lg 1 alusel õigus nõuda

11(17)

maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt tema

valduses olevate dokumentide esitamist.

52. MKS § 67 lg 1 sätestab, et maksuhaldur võib MKS §-des 60–62 sätestatud kohustuste täitmise

tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse

rakendada sunniraha. MKS § 67 lg 2 sätestab, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud

kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha.

Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles

tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue

sundtäidetakse vastavalt käesoleva seaduse §-dele 128–132. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt

ei või sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks sunniraha esimesel korral ületada 640 eurot,

teisel korral 2000 eurot. Sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks kasutatav sunniraha ei või

ületada kokku 2640 eurot.

53. MKS §-s 67 ning maksuseaduses ette nähtud sunniraha ja asendustäitmise suhtes kohaldatakse

ATSS-s sätestatut, arvestades MKS-s ja maksuseaduses sätestatud erisusi. ATSS §-s 8 on sätestatud

sunnivahendi rakendamise lubatavuse eeldused. Sunnivahendit on lubatud rakendada, kui

adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja

jooksul täidetud (lg 1 esimene lause). Sunnivahendit ei tohi rakendada, kui § 8 lg-s 1 sätestatud

sunni rakendamise alused on ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud

kehtetuks, sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi või kui halduskohus peatab sunnivahendi

rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras (lg 3). Sunniraha on üks

sunnivahendi liik. Sunniraha on ATSS § 10 lg 1 kohaselt hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille

adressaat peab tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul

ei täida.

54. Kaebajale tehti teatavaks 14.12.2018 korraldus, millega teda kohustati ilmuma MTA

ametiruumidesse suulist teavet andma ja esitama dokumente (11-punktine nimekiri nõutavaid

dokumente). Tegemist on kehtiva korraldusega. Korraldusega pandud kohustused jäid pärast

sunniraha korduvat rakendamist suulise teabe andmise osas täielikult täitmata ja dokumentide

esitamise osas osaliselt täitmata. Korralduse täitmata jätmise olukorras võib sunniraha

rakendamise välistada mõjuv põhjus, mis ei võimaldanud kohustatud isikul temast olenematutel

põhjustel korraldust tähtaegselt täita. Kaebaja on tuginenud sellele, et tema ainus juhatuse liige

ei suutnud haiguse tõttu MTA poolt määratud tähtaegu järgida ja määratud tähtajad olid ka

pärast pikendamist ebamõistlikult lühikesed.

55. Esiteks märgib kohus, et loeb P. Uibo haigeksolemise tõendatuks üksnes perioodil

21.12.201819.01.2019. Kaebuse lisas 12 on andmed kaebaja haiguslehtede kohta seisuga

20.02.2019. Lisast 12 nähtub, et kaebajal oli haigusleht perioodil 21.12.2018-19.01.2019, mille

eest on P. Uibole ka hüvitis välja makstud. Samuti nähtub lisast 12, et perioodil 20.01.2019-

21.01.2019 oli P. Uibol tööandja poolt kinnitamata haigusleht ja 22.01.2019-29.01.2019 arsti

poolt avatud haigusleht. MTA on esitanud kohtule tõendi selle kohta, et P. Uibo perearst lubas

31.01.2019 toimunud telefonikõnes MTA-ga P. Uibole avatud haiguslehe tühistada (MTA

26.04.2019 vastuse lisa 24). Kohus saab aru, et perearst pidas silmas 22.01.2019-29.01.2019

haiguslehe tühistamist, kuna perearst mainis telefonikõnes 28.01.2019 vastuvõttu, millele

kaebaja ei ilmunud. Seega ei ole perioodi 22.01.201929.01.2019 puudutav haigusleht

usaldusväärne tõend selle kohta, et kaebaja oli haige, st et tal oli MTA nõude täitmata jätmiseks

mõjuv takistus. Usaldusväärseks ei saa pidada ka perioodi 20.01.2019-21.01.2019 puudutavad

haiguslehte, sest see on tööandja poolt kinnitamata. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus, et alates

20.01.2019 P. Uibol maksuhalduri korralduse täitmiseks takistused puudusid.

12(17)

56. Kohus leiab samas, et kaebaja ainsa juhatuse liikme haigus ei olnud ühelgi juhul mõjuv põhjus

õiguspäraselt nõutud dokumentide tähtaegselt esitamata jätmiseks. MKS § 8 lg 1 esimene lause

sätestab, et juriidilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud korraldama esindatava MKS-st,

maksuseadusest ja MKS § 3 lg-s 4 nimetatud seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste

kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. See tähendab, et kaebaja juhatuse liige oli

kohustatud korraldama nõutud dokumentide esitamise tähtaegselt. Kuna 14.12.2018

korralduses ei pandud kaebajale kohustust esitada nõutud dokumendid tingimata oma

esindusõigusliku isiku kaudu, oli kaebajal võimalik kasutada nõutud dokumentide tähtaegseks

esitamiseks näiteks raamatupidaja abi ning anda raamatupidajale sellekohaseid korraldusi.

Kaebaja ei ole põhistanud, et tema tervislik seisund ei võimaldanud tal korralduse täitmist

korraldada. Asja materjalidest nähtub, et MTA võttis kaebajale raamatupidamisteenust osutava

isikuga omal algatusel ühendust 07.01.2019, mille käigus ilmnes, et kaebaja ei olnud

raamatupidajat algatatud kontrollmenetlustest ja dokumentide esitamise kohustusest isegi

informeerinud. Seega on ilmne, et kaebaja ei täitnud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust

teadlikult ja sunniraha rakendamine oli dokumentide esitamata jätmise osas igal korral

põhjendatud. Sealjuures on sunniraha rakendamine mõjutanud kaebajat 14.12.2018 korraldust

dokumentide esitamise osas vähemalt osaliselt täitma, mis ongi sunniraha eesmärk. Kohus ei

nõustu sellega, et sunniraha on rakendatud karistusena. Sunniraha rakendamisel tehtavad

toimingud oleksid karistusena tõlgendatavad olukorras, kus isikule tehtud ettekirjutus on juba

täidetud, sest sellisel juhul pole teda enam võimalik sunnirahaga ettekirjutuse täitmisele suunata

(Riigikohtu halduskolleegiumi 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 17). Kuna kaebajal olid

14.12.2018 korralduses nimetatud dokumendid osaliselt esitamata igal korral, mil MTA

sunniraha rakendas, on sunniraha kohaldatud mõjutusvahendina, mitte karistusena.

57. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebaja ainsa juhatuse liikme haigus oli mõjuv põhjus

üksnes suulise teabe andmata jätmiseks 14.01.2019 seisuga. Kuna suulise teabe andmisele

kutsuti kaebaja esindusõiguslik liige ja kohus leidis, et kaebaja tõendatud on kaebaja ainsa

esindusõigusliku isiku haigus 14.01.2019, puudub alus eeldada, et kohustus oli täidetav. MTA

pole 18.01.2019 korralduses põhjendanud, miks peeti kaebaja esindusõiguslikku isikut

võimeliseks 14.01.2019 suuliste seletuste andmiseks MTA ametiruumidesse ilmuma. Erinevalt

dokumentide esitamise kohustusest eeldab suulise teabe andmine juhatuse liikme isiklikku

kohalolekut. MTA on 07.02.2019 vaideotsuses küll märkinud, et kaebaja tervislik seisund ei

saanud olla mõjuv põhjus korralduse täitmata jätmiseks, sest P. Uibo allkirjastatud 13.01.2019

ja 31.01.2019 vaietes ei olnud enam tema tervist puudutavaid väiteid ja esitatud vaided olid

piisavalt mahukad, et järeldada tema piisavalt head tervist korralduse täitmiseks, kuid nimetatud

käsitlus on kohtu hinnangul asjakohane üksnes osas, milles kaebajalt nõuti kirjalike

dokumentide esitamist. Kohus leiab, et kaebuse lisa 12 on piisav tõend selle kohta, et kaebaja

esindusõiguslik isik ei saanud haiguse tõttu 14.01.2019 suulise teabe andmisele ilmuda.

Ainuüksi asjaolust, et kaebaja juhatuse liige suutis koostada kirjalikke tekste, ei saa järeldada,

et ta oli võimeline MTA-sse kohale tulema ja vestlema. Kohtu hinnangul ei välista haigus igal

juhul isiku võimet ilmuda suulise teabe andmiseks MTA-sse vestlusele, kuid sellisel juhul peab

maksuhaldur põhjendama, et isiku haiguslik seisund ei takistanud suulise teabe andmist. MTA

ei ole vastavaid põhjendusi 18.01.2019 korralduses ega 07.02.2019 vaideotsuses esitanud.

Eeltoodust tulenevalt puudus vastustajal alus rakendada 18.01.2019 korraldusega sunniraha 225

eurot seoses suulise teabe andmata jätmisega 14.01.2019, mistõttu keelab kohus MTA-l

nimetatud osas sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise.

58. Kuna kohus leiab, et suulise teabe andmist ei saanud 14.01.2019 kaebaja ainsa juhatuse liikme

haiguse tõttu mõistlikult eeldada, tuleb sellest järeldada, et MTA 28.12.2018 ja 07.01.2019

otsused, millega suulise teabe andmise tähtaega muudeti, ei olnud põhjendatud. Kuna kaebaja

juhatuse liige oli perioodil 21.12.2018-19.01.2019 haiguslehel, ei olnud 28.12.2018 ja

13(17)

07.01.2019 määratud tähtajad suulise teabe andmiseks piisavad. Seega oleks vastustaja pidanud

18.01.2019 korralduses sunniraha rakendamise asemel kaaluma täiendavat tähtaja pikendamist.

59. MTA 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldustes oli suulise teabe esitamata jätmise tõttu sunniraha

rakendamiseks alus olemas. Kaebajale määrati 18.01.2019 korraldusega kohustuste täitmise

uueks tähtpäevaks 31.01.2019. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et P. Uibo oli 31.01.2019

haige. Seega oli sunniraha rakendamine 12.02.2019 korraldusega õiguspärane. Kaebajale

määrati 12.02.2019 korraldusega kohustuste täitmise uueks tähtpäevaks 27.02.2019. Kohustuse

täitmise uue tähtpäeva seisuga oli kaebaja juhatuse liige E. Hansberg. Puuduvad tõendid, et E.

Hansbergil oli mõjuv põhjus kohustuste täitmata jätmiseks. E. Hansberg sai kaebaja juhatuse

liikmeks 07.02.2019, mistõttu oli tal enne 27.02.2019 piisavalt aega, et tagada kaebajale tehtud

14.12.2018 korralduse täitmine. Seega oli sunniraha rakendamine 28.02.2019 korraldusega

samuti õiguspärane.

60. Küll aga mõjutab 18.01.2019 korraldusega suulise teabe osas rakendatud sunniraha (225 euro)

õigusvastasus 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldustega suulise teabe osas rakendatud sunniraha

suurust. MKS § 67 lg 2 tähenduses sõltub sunniraha suurus asjaolust, kas korraldus on jäetud

täitmata korduvalt. Ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et 12.02.2019 korralduses lähtuti sunniraha

rakendamisel asjaolust, et tegemist oli teistkordse sunniraha rakendamisega ja 28.02.2019

korralduses sellest, et tegemist oli kolmandat korda sunniraha rakendamisega. Kuna kohus on

tuvastanud, et 18.01.2019 korraldusega suulise teabe osas esimest korda rakendatud sunniraha

summas 225 eurot oli õigusvastane, oleks 12.02.2019 korralduses tulnud lähtuda asjaolust, et

tegemist on esmakordse sunniraha rakendamisega ja 28.02.2019 korralduses sellest, et tegemist

on teist korda sunniraha rakendamisega. Seega keelab kohus 12.02.2019 ja 28.02.2019

korraldustega suulise teabe andmata jätmise tõttu rakendatud sunniraha sissenõudmise

toimingute tegemise osas, milles vastustaja ei arvestanud asjaoluga, et 18.01.2019 korraldusega

suulise teabe andmata jätmise tõttu rakendatud sunniraha oli õigusvastane, st 12.02.2019

korralduse puhul 225 eurot ületavas osas ja 28.02.2019 korralduse puhul 450 eurot ületavas

osas.

61. Kaebaja on välja toonud, et 14.12.2018 korralduse punktides 4 ja 6 nõutud dokumentides

sisalduv info on kätte saadud juba raamatupidamise pearaamatust (korralduse punktis 5 nõutu).

Korralduse punktides 9 ja 10 nimetatud dokumente kaebajal ei ole ja ta on kaebuses nimetatud

dokumentide puudumist põhjendanud. Seoses korralduse punktiga 11 märgib kaebaja, et selle

mittetäitmist ei saa mõjuva põhjuseta maksukohustuslasele ette heita, sest tegemist on

kokkuvõttes ebaselge sisuga korraldusega.

Kohus on nõus sellega, et esitatud raamatupidamise pearaamatu kontode väljavõtetest (14.12.2018

korralduse p 5) võib olla tuletatav sama info, mida korralduse punktides 4 ja 6 nõutud dokumendid

peaksid sisaldama. Samas ei ole maksuhalduril keelatud nõuda dokumente, milles sisalduvad

andmed omavahel kattuvad. Kuna MTA viib kaebaja suhtes maksukontrolli läbi, võib eeldada, et

maksuhaldur soovib kontrollida, kas erinevates dokumentides sisalduvad andmed on omavahel

kooskõlas või esineb dokumentides vastuolusid. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega

pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas

koguda (MKS § 59 lg 1 teine lause). Seega pole kaebajal võimalik keelduda temale pandud

kohustuse täitmisest põhjendusel, et ta ei pea dokumentide nõudmise viisi otstarbekaks. Samal

põhjusel puudub kaebajal alus nõuda, et MTA laseks tal teavet enda eelistatud viisil esitada (ainult

kirjalikus vormis).

Kohus märgib, et kui kaebajal 14.12.2018 korralduse punktides 9 ja 10 nõutud dokumente polnud,

oleks tulnud MTA-d sellest esimesel võimalusel teavitada. Tegemist ei ole asjaoluga, mille

väljaselgitamine võtaks palju aega ja ka vastava info edastamine MTA-le ei ole keeruline. Kuna

14(17)

sunniraha rakendamise seisuga ei olnud MTA-le teada kaebuses toodud selgitused teatud

dokumentide puudumise kohta, oli sunniraha rakendamine punktide 9 ja 10 osas õiguspärane.

Vastustaja on õigesti märkinud, et ilma vastava infota pole võimalik oletada, kas kaebajal on

kindlad dokumendid olemas või mitte. Selgituste esitamine kaebuses ei mõjuta juba rakendatud

sunnirahade õiguspärasust.

MTA 14.12.2018 korralduse punktiga 11 on kaebajat kohustatud esitama muud dokumendid, mida

kaebaja peab menetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemisel oluliseks. Kohus leiab, et

kuna tegemist on määratlemata dokumentidega, mille esitamise vajadus sõltub sellest, kas need on

olemas ja/või menetluses asjakohased, on vastustajal keeruline eristada, kas muud dokumendid jäid

esitamata seetõttu, et neid ei olnud või seetõttu, et kaebaja jättis need teadlikult esitamata. On

arusaadav, et kuna maksuhalduri eesmärk on saada kätte kõik maksukohustuslase kontrollimiseks

vajalikud andmed, ei soovinud MTA 14.12.2018 korralduses koostada suletud nimekirja.

Vastustustajal puudus alus lugeda korralduse punkt 11 koos punktidega 4, 6, 9 ja 10 mittetäidetuks

ja arvestada sellega rakendatava sunniraha summa arvutamisel. Kohus leiab punkti 11 sõnastusest

lähtudes, et kui kaebaja ei esitanud muid dokumente, mida ta pidas menetluses tähendust omavate

asjaolude kindlakstegemisel oluliseks, siis oleks vastustajal tulnud olukorda tõlgendada niimoodi,

et kaebajal ei ole punktile 11 vastavaid dokumente juurde esitada ja korraldus on selles osas täidetud.

Samuti ei saa kohtu hinnangul rakendada sunniraha määratlemata dokumentide esitamata jätmise

täitmata jätmise puhul. Seega leiab kohus, et 14.12.2018 korralduse punktis 11 nimetatud

dokumentide esitamata jätmise osas tuleb 18.01.2019, 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldustega

rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingud keelata.

62. Kaebaja väitel ei ole vaidlusalustes korraldustes selgitanud ega avaldatud sunniraha määramise

ja arvutamise aluseid, korda ja kujunemist. 18.01.2019 ega 12.02.2019 korraldustes ei ole selgitatud,

kuidas ja milliste põhimõtete alusel on määratud täidetud ja täitmata jäetud 14.12.2018 korralduse

punktide seos faktiliselt saadud menetlusdokumentidega ehk tegelikult täidetud 14.12.2018

korralduse punktidega. Selgusetuks on kaebaja hinnangul jäänud ka see, kui palju on määratud iga

osaliselt täidetuks loetud punkti väärtuseks ja kuidas on toimunud nende arvestamine sunniraha

suuruse arvutamisel. Kaebaja ei ole nõus ka sellega, et iga korralduse punkt on sama kaaluga, kuigi

nõutud dokumendid võivad olla väga erineva mahukusega.

Kohtu arvates on keskne küsimus, kuivõrd põhjalikult peab sunniraha rakendav haldusorgan

põhjendama, kuidas rakendatava sunniraha summa kujunes. Tallinna Ringkonnakohus on

08.02.2016 otsuses nr 3-14-52657 selgitanud, et kuna haldusorgan määrab sunniraha suuruse

kaalutlusõiguse alusel, peab sunniraha suurus olema põhjendatud (p 15). Kohus täpsustab, et kuigi

viidatud lahendis oli tegemist olukorraga, kus haldusorgan rakendas sunniraha maksimaalses

määras, laieneb sunniraha suuruse põhjendamine ka muudele sunniraha rakendamise juhtudele.

Kohus leiab, et olukorras, kus isik on haldusorgani ettekirjutuse osaliselt täitnud, peab vastavas osas

rakendatud sunniraha suuruse kujunemine olema isikule arusaadav. ATSS § 3 lg 3 sätestab, et

kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt

on tõhusaimad. Kui sunniraha suurus ei ole põhjendatud, ei saa kohus olla veendunud, et isiku suhtes

rakendati leebeimat võimalikku sunnivahendit ja –määra või kaaluti seda.

Kohus saab aru, et täielikult täitmata 14.12.2018 korralduse punktidele on MTA iga kord omistanud

väärtuse 1. Kuna korralduses on 11 punkti ja korralduse 100-protsendiline täitmine on võrdsustatud

11 punktiga, saab täielikult täitmata punkt omada üksnes väärtust 1. See on piisavalt selge ja

arusaadav. Kohus nõustub aga kaebajaga selles, et 18.01.2019, 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldusi

omavahel võrreldes ei ole üheselt arusaadav, millise põhimõtte järgi on vastustaja määranud

väärtuse osaliselt täitmata 14.12.2018 korralduse punktidele. Vastustaja on omistanud osaliselt

täitmata punktidele eri korraldustes eri väärtused. Näiteks 18.01.2019 korralduses on neljale

15(17)

osaliselt täitmata punktile (1, 2, 3, 5) omistatud ilma selgitusteta väärtus 0,5. Samas on 12.02.2019

korralduses omistatud neljale osaliselt täitmata punktile (1, 3, 7, 8) ilma selgitusteta väärtus 2 ja

28.02.2019 korralduses on neljale osaliselt täitmata punktile (1, 3, 7, 8), millest kaht kaebaja

vahepeal täiendas, omistatud väärtus 1,5. Vastustaja ei ole ka vastuses kaebusele põhjendanud, mille

alusel osaliselt täitmata korralduse punktidele konkreetsed väärtused määrati. Kuna osaliselt

täitmata jäänud punktid ei olnud mõlemal juhul täpselt samad, võib oletada, et punktide väärtus

sõltus nende sisust, see tähendab kaebaja poolt täidetud nõude mahust. Kohus leiab, et vaatamata

täpsete kaalutluste välja toomata jätmisele ei ole vastustaja rakendanud 14.12.2018 korralduse

osaliselt täitmata punktide eest sunniraha õigusvastaselt. Sunniraha rakendamise korraldustest on

aru saada, et vastustaja on sunniraha arvestamisel lähtunud 14.12.2018 korralduse täitmata punktide

osakaalust ja võtnud vastava protsendi hoiatuses märgitud sunniraha summast. MTA 14.12.2018

korralduses nõutud dokumentide loetelu koosneb 11 punktist, mis hõlmavad mitmekesise mahuga

dokumente. Kohtu hinnangul on taolise korralduse puhul oluline eelkõige see, et sunniraha summa

arvestamisel oleks arvesse võetud asjaolu, et korraldus oli vähemalt osaliselt täidetud. Sellega on

tagatud, et sunniraha ei ole kaebaja jaoks ebaproportsionaalselt koormav. Vaidlusalustest

korraldustest nähtub, et vastustaja on nimetatud asjaolu arvesse võtnud. Vastustaja on läbivalt

omistanud osaliselt täitmata jäänud punktidele väiksema kaalu kui täielikult täitmata punktidele.

Vastustaja ei ole sunniraha summa arvestamisel tuginenud asjakohatutele kaalutlustele ega jätnud

olulisi kaalutlusi tähelepanuta. Seega puudub kohtu hinnangul alus asuda seisukohale, et MTA

rikkus sunniraha summade arvestamisel kaalutlusõigust.

Kohus leiab, et sunniraha arvestuses igale 14.12.2018 korralduse punktile sama väärtuse omistamine

(1) ei ole kaalutlusviga. Kuna vastustajale ei ole enne nõutavate dokumentide täielikku esitamist

teada, millises mahus need tegelikult on, oleks esitamata jäänud dokumentide võimaliku mahu

arvestamine sunniraha rakendamisel liigselt keeruline ja võib korralduse täieliku täitmise korral

osutuda ka mingil määral ebaõigeks. Samuti ei pea kohus kaalutlusveaks seda, et sunniraha suuruse

arvestamisel pole eristatud, milline protsent nõutud dokumente on esitatud konkreetse menetluse

lõikes (14.12.2018 korraldus hõlmas erinevaid alustatud menetlusi). Sunniraha rakendatakse

konkreetse ettekirjutuse täitmisele suunamiseks, mistõttu tuleb sunniraha summa arvestamisel

aluseks võtta ettekirjutuses sisalduvate kohustuste täitmine, mitte menetluste arv, mida ettekirjutus

juhuslikult hõlmab.

63. Kohus leiab, et puudub alus heita MTA-le ette 14.12.2018 korralduse täitmise takistamist.

Pigem on MTA aidanud kaasa korralduse täitmisele, võttes ühendust kaebaja raamatupidajaga ja

saades temalt osa nõutud dokumentidest. Kohtu hinnangul ei ole 14.12.2018 korraldusega kaebajale

pandud kohustused niivõrd keerulised, et korraldust ei olnud võimalik täita ilma MTA-poolsete

täiendavate selgitusteta. MTA on sunniraha rakendamise korraldustes välja toonud, millises osas on

14.12.2018 korraldus täielikult või osaliselt täitmata. Seega ei sõltu ettekirjutuse täitmise kohustus

sellest, kas kaebaja 30.01.2019 selgitustaotluse läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane või mitte.

Lisaks ei nähtu asja materjalidest, et MTA oleks kaebajale eksitavaid selgitusi andnud. Kui kaebaja

pöördus 30.01.2019 MTA poole, et saada dokumendid, mis raamatupidaja poolt MTA-le edastati,

vastati kaebajale juba järgmisel päeval (MTA vastus kaebusele, lisa 25). Kohus leiab, et MTA-l

puudus kohustus saata kaebaja raamatupidajalt 10.01.2019 saadud dokumendid omal algatusel

kaebajale, sest võis mõistlikult eeldada, et kaebaja ja tema raamatupidaja vahel toimub infovahetus,

eriti alates 07.01.2019, mil kaebaja raamatupidaja sai MTA pöördumise kaudu teada, et kaebaja

maksukäitumist kontrollitakse.

64. MTA 07.02.2019 vaideotsus on õigusvastane osas, milles MTA ei rahuldanud vaiet

18.01.2019 korraldusega suuliste seletuste andmata jätmise eest rakendatud sunniraha osas ja

14.12.2018 korralduse punkti 11 täitmata jätmise tõttu rakendatud sunniraha osas. Kohus leiab, et

muus osas on vaideotsus õiguspärane. Kohus selgitab, et vastustaja ei ole vaiet läbi vaatamata

16(17)

jätnud, vaid tõlgendanud vaide nõudeid vastavalt sellele, mida MKS võimaldab vaidega nõuda.

Kohus nõustub vastustajaga, et MKS § 148 lg-st 1 ei tulene MTA-le volitust tuvastada vaide

lahendamisel oma tegevuse õigusvastasust. See tähendab, et MTA ei saa teha vaideotsust, mille

resolutsioonis tema tegevuse õigusvastasus tuvastatakse. Kui MTA leiab vaide lahendamisel, et ta

on tegutsenud õigusvastaselt, peab ta tegema ühe MKS § 148 lg-s 1 sätestatud lahenditest. Kohus

märgib, et õigusvastasuse tuvastamine MTA 07.02.2019 vaideotsuse resolutsioonis ei oleks

kaebajale tema õiguste kaitse seisukohalt ka midagi juurde andnud. Osas, milles vastustaja jättis

rahuldamata kaebaja taotluse sunniraha rakendamise edasilükkamiseks, on vaideotsus õiguspärane.

Kohus nõustub vaideotsuse punktis 21 sisalduvate põhjendustega ega korda neid käesolevas otsuses.

65. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et MTA 18.01.2019, 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldustega on

sunniraha rakendatud osaliselt õigusvastaselt ja sunniraha sissenõudmise toimingute tegemine tuleb

vastavas osas keelata. Täpsemalt keelab kohus sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise

õiguspäraselt rakendatud sunniraha ületavas osas. Järgnevalt arvutab kohus välja õiguspäraselt

rakendatud sunniraha summad. Dokumentide esitamise osas lahutab kohus korralduste joonealustes

märkustes toodud täitmata jäänud punktide väärtusest punktile 11 vastava väärtuse, milleks on 1

punkt. See tähendab, et kohus ei lähtu korralduse 14.12.2018 nõuete numeratsioonist, vaid

vastustaja enda arvutuskäigust.

MTA oleks 18.01.2019 korralduses pidanud suulise teabe osas rakendama sunniraha 0 eurot ja

dokumentide osas 132,95 eurot. Kohus loeb, et dokumentide esitamise osas oli alus sunniraha

rakendamiseks 14.12.2018 korralduse 6,5 punkti täitmata jätmise tõttu (kohus lahutab korralduses

märgitud 7,5 täitmata punktist maha 1 punkti 14.12.2018 korralduse p 11 eest). 6,5 punkti on 59,09%

korraldusest. 59,09% 225 eurost on 132,95 eurot. Seega oleks õiguspäraselt rakendatud sunniraha

summa olnud 132,95 eurot, mistõttu keelab kohus 18.01.2019 korraldusega rakendatud sunniraha

sissenõudmise toimingute tegemise 132,95 eurot ületavas osas.

Kuna 18.01.2019 korraldusega rakendati õigusvastaselt sunniraha summas 245,05 eurot

(378132,95), tühistab kohus MTA 07.02.2019 vaideotsuse nr 6-1/4311-2 osas, milles MTA ei

rahuldanud vaiet 18.01.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-14 õigusvastaselt rakendatud sunniraha

245,05 euro osas.

MTA oleks 12.02.2019 korralduses pidanud suulise teabe osas rakendama sunniraha 225 eurot ja

dokumentide osas 245,48 eurot (kokku 470,48 eurot). Kohus loeb, et suulise teabe osas oli

14.12.2018 korraldus täitmata 100% ulatuses ja rakendada tuli esimesele hoiatusele vastavat

sunniraha summas 225 eurot. Kohus loeb, et dokumentide esitamise osas oli alus sunniraha

rakendamiseks 14.12.2018 korralduse 6 punkti täitmata jätmise tõttu (korralduses märgitud 7

täitmata punktist on lahutatud 1 punkt 14.12.2018 korralduse p 11 eest). 6 punkti on 54,55%

korraldusest. 54,55% 450 eurost on 245,48 eurot. Seega oleks õiguspäraselt rakendatud sunniraha

summa olnud 470,48 eurot, mistõttu keelab kohus 12.02.2019 korraldusega rakendatud sunniraha

sissenõudmise toimingute tegemise 470,48 eurot ületavas osas.

MTA oleks 28.02.2019 korralduses pidanud suulise teabe osas rakendama sunniraha 450 eurot ja

dokumentide osas 375 eurot (kokku 825 eurot). Kohus loeb, et suulise teabe osas oli 14.12.2018

korraldus täitmata 100% ulatuses ja rakendada tuli teisele hoiatusele vastavat sunniraha summas

450 eurot. Kohus loeb, et dokumentide esitamise osas oli alus sunniraha rakendamiseks 14.12.2018

korralduse 5,5 punkti täitmata jätmise tõttu (korralduses märgitud 6,5 täitmata punktist on lahutatud

1 punkt 14.12.2018 korralduse p 11 eest). 5,5 punkti on 50% korraldusest. 50% 750 eurost on 375

eurot. Seega oleks õiguspäraselt rakendatud sunniraha summa olnud 825 eurot, mistõttu keelab

kohus 28.02.2019 korraldusega rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise 825 eurot

ületavas osas.

17(17)

66. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus: 1) keelab 18.01.2019

korraldusega nr 12.2-3/046707-14 rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise 132,95

eurot ületavas osas; 2) tühistab MTA 07.02.2019 vaideotsuse nr 6-1/4311-2 osas, milles MTA ei

rahuldanud vaiet 18.01.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-14 õigusvastaselt rakendatud

sunniraha 245,05 euro osas; 3) keelab 12.02.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-30 rakendatud

sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise 470,48 eurot ületavas osas; 4) keelab 28.02.2019

korraldusega nr 12.2-3/046707-42 rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise 825

eurot ületavas osas.

67. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuses on kokku neli nõuet. Kohus

rahuldab osaliselt kõik neli nõuet. Kui kõik neli nõuet on rahuldatud osaliselt ehk umbes pooles

ulatuses, saab lugeda, et kogu kaebus on rahuldatud pooles ehk 50% ulatuses. Kohus mõistab välja

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kaebaja ei ole esitanud kohtule

menetluskulusid ja nende tasumist tõendavaid dokumente. Kaebaja ainuke tõendatud menetluskulu

on asjas tasutud riigilõiv 50,80 eurot. Esialgu oli kaebajal tasutud ettenähtust 7,20 eurot rohkem

riigilõivu, kuid kohus tagastas enam tasutud riigilõivu 27.03.2019 määrusega. Kaebaja tasutud

riigilõivust summas 50,80 eurot kuulub vastustajalt väljamõistmisele 50% ehk 25,40 eurot. Seega

mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 25,40 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm