2-18-16023/18 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 18. juuni 2019

Tsiviilasja number

2-18-16023

Tsiviilasi

M.T. ja A.T. hagi P.T. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

M.T. i nõue 1682 eurot 55 senti

A.T. i nõue 1682 eurot 55 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 24. jaanuari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P.T. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): P.T. (isikukood: XXXXXXXXXXX );

esindaja advokaat Deniss Matvejev

Vastustajad (hagejad):

1. M.T. (isikukood XXXXXXXXXXX );

2. A.T. (isikukood XXXXXXXXXXX );

vastustajate seaduslik esindaja K.T.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

P.T.

apellatsioonkaebus

osaliselt

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

2. Tühistada Viru Maakohtu 24. jaanuari 2019 otsus ja

saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumis.

3. Menetluskulude

jaotuse

määrab

maakohus

lõpplahendiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.T. (hageja I) ja A.T. (hageja II) esitasid 25. oktoobril 2018 nõude P.T. (kostja) vastu

elatise seadusega kehtestatud miinimummääras väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sündis hageja I XXXXX ja hageja II XXXXX kostja ja hagejate ema

K.T. abielust. Hagejate ema ja kostja suhted lõppesid juunis 2018. Pärast hagejate ema ja kostja

lahutust leppisid hagejate vanemad kokku, et kostja hakkab igakuiselt tasuma elatist kummagi

hageja ülalpidamiseks 250 eurot kuus. Kostja maksis vastavalt kokkuleppele juulis ja augustis

2018 500 eurot ning septembris 2018 400 eurot. Kostja teatas, et alates oktoobrist 2018 hakkab

ta hagejate ülalpidamiseks maksma elatist kummalegi 125 eurot kuus, kuna ta maksab esimesest

abielust sündinud J.T. ülalpidamiseks 250 eurot kuus. Seega on kostja tekitanud olukorra, kus

hagejad on varaliselt vähem kindlustatud, kui J.T. , kes saab elatist 250 eurot.

Hagejad põevad bronhiaalastmat, millega seoses vajavad nad massaaži ning peavad tarvitama

ravimeid. Kostja ei kohtu lastega ega tunne nende tervise vastu huvi. Kostja töötab, ta on

materiaalselt kindlustatud, tal on oma äriühing XXXXX . OÜ.

2. Kostja võttis hagi osaliselt õigeks, palus hagi osaliselt rahuldada ja mõista temalt välja

kummagi hageja ülalpidamiseks 63 eurot 5 senti kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

Kostjal on veel üks laps J.T. , kes elatise väljamõistmisel perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1

sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saavad hagejad. Kostja ei

ole võimeline maksma elatist hagejate ülalpidamiseks hagejate poolt nõutud suuruses. Kostjal

oli kuni 30. septembrini 2018 tuvastatud püsiv töövõimetus ja töövõime kaotuse protsent 70%.

Kostjal on määratud keskmine puue. Kostja on esitanud dokumendid püsiva töövõimetuse

pikendamiseks. Kostja ei tööta ja tema tulu moodustab ainult töövõimetuspension 252 eurot 19

senti kuus ja toetus ravimite ostmiseks 51 eurot 91 senti. Kostja keskmine puue (südame

haigestumine) ja töövõimekaotus ei võimalda tal leida tööd töötasuga 1000 eurot kuus (neto)

selleks, et ülal pidada ennast ja kolme last.

Kuna kostja lähtudes PKS § 102 lg-st 2 peab kasutama oma vahendeid enda ja laste

ülalpidamiseks ühetaoliselt, siis saab kostja maksta elatist iga hageja ülalpidamiseks 63 eurot 5

senti kuus (252,19 / 4, kostja ja kolm alaealist last).

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 24. jaanuari 2019 otsusega hagi, mõistis alates 25. oktoobrist 2018

kuni hagejate täisealiseks saamiseni kostjalt välja elatise kummagi hageja ülalpidamiseks 250

eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Maakohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda.

Alates 1. jaanuarist 2018 on töötasu alammääraks 500 eurot kuus, millest pool on 250 eurot

ning alates 1. jaanuarist 2019 540 eurot kuus, millest pool on 270 eurot.

Kostja ei ole vaidlustanud, et ta maksis 2018 juulis ja augustis hagejate ülalpidamiseks elatist

seaduses sätestatud minimaalmääras. Hagejate seadusliku esindaja pangakonto väljavõtte

kohaselt on T.T. selgitusega „elatis P.T. lt“ üle kandnud 13. juulil 2018 500 eurot, 13. augustil

2018 500 eurot ja 12. septembril 2018 400 eurot (tl 11, 14, 17).

Sotsiaalkindlustusameti 3. novembri 2016 otsuse nr 1403123 kohaselt esines kostjal

üldhaigestumise tõttu keskmisele puude raskusastmele vastav muu funktsiooni (süda) suur

kõrvalekalle, millest tingituna oli kostja kuni 30. septembrini 2018 osaliselt töövõimetu

töövõime kaotusega 70% (tl 43–47). Otsustest tulenevalt oli korduvekspertiisi taotlemise

tähtajaks 5.–20. august 2018. Kostja vastuse esitamise ajaks kostjal enam töövõime kaotust ei

esine. Kostja on väidetavalt esitanud dokumendid püsiva töövõime kaotuse pikendamiseks,

kuid kohtu määratud täiendavate tõendite esitamise tähtajaks kostja töövõimekaotust

pikendatud ei ole. Seega leidis maakohus, et kostjal ei esine enam töövõimekaotust.

Kostja

väitel

on

tal

vaid

üks

pangakonto

AS-is

Swedbank.

Kostja

esitatud

Sotsiaalkindlustusameti 14. novembri 2018 tõendi kohaselt on talle perioodil jaanuar –

september 2018 välja makstud töövõimetuspension igakuiselt 252 eurot 19 senti. Ajavahemikul

1. jaanuar 2016 kuni 13. november 2018 on kostja pangakontole laekunud müntide

sissemaksuna 2 eurot 69 senti (tl 49). Töövõimetuspension ei ole kostja kontole laekunud. Kuna

Sotsiaalkindlustusamet pensioni sularahas välja ei maksa, siis leidis maakohus, et kostjal on

avatud teised pangakontod, kuhu kostja pension ja kostja muud sissetulekud laekuvad. Seega

on tõendamata kostja väited temal muude sissetulekute puudumise kohta.

Kostja ei ole vastu vaielnud hagiavalduses toodud väitele, et ta tegutseb juhatuse liikmena

XXXXX . OÜ-s. Kostja ei ole vaielnud vastu tema poolt oma kolmanda lapse J.T.

ülalpidamiseks igakuiselt 250 eurot elatise maksmise väitele.

Kostja ei ole põhjendanud, kuidas ta sai igakuiselt tasuda 500 eurot hagejate ülalpidamiseks,

250 eurot kostja kolmanda lapse ülalpidamiseks ja rahuldada enda vajadused, saades pensioni

252 eurot 19 senti kuus. Eeltooduga leidis maakohus, et kostja ei ole tõendanud PKS § 102 lg-

s 1 sätestatud aluse esinemist ning hagi tuleb rahuldada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus elatise väljamõistmise osas ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt kostja poolt

tunnustatud osas (63 eurot 5 senti kuus iga hageja ülalpidamiseks), hagi tunnustamata osas saata

asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks ja uue kohtuotsuse tegemiseks, jätta

menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei kantud raha hagejate ülalpidamiseks juulis – septembris 2018

üle kostja pangakontolt. Nimetatu ei tähenda, et raha hagejate ülalpidamiseks andis kostja.

Sotsiaalkindlustusamet maksab pensioni mh sularahas postiasutuse kaudu ja seda asjaolu ei ole

vaja tõendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 1 järgi. Samuti võib pensioni

kanda teise isiku pangakontole.

Maakohus tegi ebaõige ja põhjendamatu järelduse asjaolude omaksvõtmise kohta. Kostja ei ole

XXXXX . OÜ osanik ega tegelik kasusaaja. Kostja on küll XXXXX . OÜ juhatuse liige, mis ei

tähenda, et ta saab tasu juhatuse liikmena tegutsemise eest. Hagejad ei esitanud väidet, et kostja

saab tulu XXXXX . OÜ juhatuse liikmena. Tõendamaks, et kostjal ei ole tulu XXXXX . OÜ

juhatuse liikmetesse kuulumisest, esitas kostja väljavõte Maksu- ja Tolliametist, mis kinnitab,

et kostjal puudus muu tulu, v.a. sissetulekud Sotsiaalkindlustusametilt. Kostja ei saanud varem

tõendit esitada, kuna tal ei olnud selge, millised järeldused teeb maakohus kostja kuuluvusest

XXXXX . OÜ juhatuse liikmete hulka.

Kostja esitas Sotsiaalkindlustusametile taotluse puude raskusastme tuvastamiseks. Taotlus jäeti

rahuldamata. 17. jaanuaril 2019 esitas kostja uue taotluse ja 13. veebruaril 2019 sai kostja kätte

otsuse puude raskusastme mittetuvastamise kohta. Selle otsuse peale esitas kostja vaide.

Hagejad ei esitanud väidet, et kostja maksab kolmanda lapse ülalpidamiseks igakuiselt elatist

250 eurot. Kostja maksab oma vanema lapse ülalpidamiseks elatist, kuid pärast antud asjas

hagiavalduse esitamist on ta sunnitud ümber jaotama oma sissetulekud selleks, et tagada

PKS § 102 lg-s 2 sätestatud ühetaolisuse põhimõtte täitmist.

Maakohus ei täitnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4 lg-s 4 sätestatud kohustust,

kuna ei teinud midagi kompromissi saavutamiseks, kuigi kompromiss antud asjas on mõistlik.

Maakohtu otsus ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Maakohus ei täitnud selgitamiskohustust.

Maakohus ei teinud menetlusosalistele ettepanekut esitada lisatõendeid ega kogunud neid ise.

Maakohtul tuli tuvastada kostja kolmanda lapse vajadused ja nende rahuldamise võimalused

(mh teise lapse ema võimalused) ning tuvastada hagejate vajadused ja nende rahuldamise

võimalused (mh hagejate ema võimalused). Kuna mõjuvad põhjused on PKS § 102 lg 2

neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades

hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks

(Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Mõjuvaks põhjuseks

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka

igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse vajaduste

katmine osaliselt lapsetoetusega, samuti vanema halb varaline seisund

5. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta see rahuldamata ning poolte

menetluskulud poolte endi kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole

otsust olulises ulatuses põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada

(TsMS § 656 lg 1 p 5). Maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse

osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks

maakohus lõpplahendiga.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asja lahendamisel jätnud olulised asjaolud välja

selgitamata ning on rikkunud selgitamiskohustust. Tsiviilasjas on esitatud vaid hagiavaldus

ning kostja vastus sellele. Asjas ei ole ühtegi istungit olnud, kohus ei ole tõendeid hinnanud.

TsMS § 436 lg 6 kohaselt kohus ei ole esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud

perekonnaasjas. TsMS § 230 lg 3 kohaselt abieluasjas ja põlvnemisasjas, samuti lapse huve

puudutavas vaidluses ja hagita menetluses võib kohus tõendeid koguda omal algatusel, kui

seadusest ei tulene teisiti. Maakohus ei ole käesolevas, laste huve puudutavas vaidluses ise

kogunud tõendeid, millega on rikkunud TsMS § 230 lg-t 3. Maakohus on küll teinud 23.

novembri 2018 kirjaga hagejate seaduslikule esindajale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks

ning 4. jaanuari 2019 kirjaliku menetluse teatega pooltele tähtaja täiendavate tõendite

esitamiseks, kuid pooled ei ole sisulisi seisukohti ega lisatõendeid enam esitanud.

7. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega uued tõendid, s.o Maksu- ja Tolliameti väljavõtte

enda sissetulekute kohta, Sotsiaalkindlustusameti 13. veebruari 2019 otsuse nr P26-2019-4319

ning kostja 20. veebruari 2019 vaide eelnimetatud Sotsiaalkindlustusameti otsusele.

Ringkonnakohus andis kostjale 29. aprilli 2019 nõudekirjaga tähtaja kuni 6. maini 2019 kohtule

täiendavate tõendite, s.o kostja vaide lahendamise kohta tõendite esitamiseks. Kostja edastas

kohtu poolt nõutud Sotsiaalkindlustusameti 9. aprilli 2019 vaideotsuse nr 8-3/6170-2 30. mai

2019 menetlusdokumendi lisana.

PKS § 104 kohaselt on otsejoones sugulased kohustatud sellekohase nõude esitamise korral

andma üksteisele teavet oma sissetulekute ja vara kohta, kui see on vajalik

ülalpidamiskohustuse või elatise suuruse kindlakstegemiseks. Sissetulekute suuruse kohta tuleb

nõudmise korral esitada tööandja tõendid ja muud asjakohased dokumendid.

Maakohus ei ole selgitanud, mida tuleb menetlusosalistel enda väidete tõendamiseks esitada.

Maakohtu poolt kirjaliku menetluse teates antud tähtaega võimalike täiendavate tõendite

esitamiseks ei saa lugeda maakohtu poolt selgitamiskohustuse täitmiseks ega tõendite kogumise

kohustuse täitmiseks.

Ringkonnakohus on nimetatud maakohtu poolse minetuse osaliselt kõrvaldanud ning nõudnud

kostjalt täiendavaid andmeid tema töövõimekaotuse protsendi määramise menetluse kohta.

TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses

hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või

tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 4 ja § 230 lg 4 alusel asja materjalide juurde

apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. Samuti võtab ringkonnakohus tsiviilasja materjalide

juurde hilinemisega esitatud Sotsiaalkindlustusameti 9. aprilli 2019 vaideotsuse nr 8-3/6170-2.

Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendid on vajalikud asja õigemaks lahendamiseks.

Kuigi ringkonnakohus on nõudnud kostjalt täiendavaid tõendeid, ei ole toimikus olevate

materjalide ning andmete põhjal ringkonnakohtul siiski võimalik ise otsust teha.

8. Kostja taotleb hagi rahuldamist osaliselt ning elatise väljamõistmist alla seaduses sätestatud

miinimummäära.

Hagejad on kostjalt elatist saama õigustatud isikud (PKS § 96, § 97 p 1). PKS § 101 lg 1 kohaselt

ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära. Maakohus on ebaõigesti õigesti viidanud PKS § 102 lg-le 1, mille

kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid

kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad

PKS § 102 lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Samas ei ole

maakohus kaalunud, kas esineb PKS § 102 lg 2 järgne alus elatise maksmise vähendamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus oma seisukohta PKS § 102 lg kohaldamata jätmise

kohta põhjendanud.

9. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohtul tuli tuvastada kostja kolmanda lapse

vajadused ja nende rahuldamise võimalused (mh kolmanda lapse ema võimalused) ning

tuvastada hagejate vajadused ja nende rahuldamise võimalused (mh hagejate ema võimalused).

Üldjuhul ei tule PKS § 101 lg 1 järgi miinimummääras elatise nõudmisel lapse vajaduste

rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu 28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15,

p 13; 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14;). Lapse vajadusi tuleb hinnata

juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (Riigikohtu

7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14).

Vaidlust ei ole, et lisaks hagejatele on kostjal veel üks alaealine laps J.T. (tl 31 pöördel, tl 42).

Teiste laste olemasolu annab alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära üksnes

juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb

kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele

miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). Vanemal, kes tugineb

laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud

vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel

neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste

ülalpidamisse (Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 17;

13. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p-d 10–11). Maakohtu otsus sellist

põhjendust ei sisalda.

Kostja ei ole maakohtus tuginenud väitele, et osa hagejate vajadustest on kaetud riiklike

peretoetustega. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike

peretoetustega,

arvesse

võtta

üksnes

juhul,

kui

menetlusosaline

sellele

tugineb

(Riigikohtu 25. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16; 22. märtsi 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 11).

10. Hagiavalduse kohaselt põevad hagejad bronhiaalastmat (tl 22–27), millest tulenevalt

vajavad nad massaaži ning peavad võtma ravimeid.

Hagejad on tõendanud astma olemasolu (tl 2–27), kuid ringkonnakohtu hinnangul on

tõendamata sellega seoses kulutuste hagejate ülalpidamiseks suurenemine. Kuivõrd kostja

tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb kohtul hagejate vajadusi tuvastada. Hagejate

anamneesist nähtuvalt kasutatakse nende raviks Flixotide inhalatsiooni auru 50 mcg 2 x 2,

vajadusel Ventolin 100 mcg 1 x 1–6 BH-ga. Samas on anamneesis märgitud, et ravist võib teha

ravipausi. Hagejad ei ole väitnud, et ravimite tõttu ületavad hagejate ülalpidamiskulud

seadusega ettenähtud miinimumelatise. Samuti ei nähtu asja materjalidest ravimitega

seonduvaid täiendavaid kulutusi.

11. Maakohus leidis, et kuivõrd kohtu poolt tõendite esitamiseks määratud tähtajaks ei ole

kostja töövõimekaotust pikendatud, ei ole kostjal enam töövõimekaotust. Maakohtu otsuse

põhjendustest ei saa üheselt välja lugeda, kuidas nimetatud tõdemus maakohtu otsustust

mõjutas.

Kostja esitas ringkonnakohtu menetluses Sotsiaalkindlustusameti 13. veebruari 2019 otsuse

nr

P26-2019-47319

kostjal

puude

raskusastme

mittetuvastamise

kohta

ning

Sotsiaalkindlustusameti 9. aprilli 2019 vaideotsuse nr 8-3/6170-2. Ringkonnakohus leiab, et

kuigi käesoleva otsuse tegemise seisuga ei ole kostjal kehtivalt töövõimekaotust ega puude

raskusastet Sotsiaslkindlustusameti otsusega tuvastatud, võivad kostjal esineda tervisest

tulenevad piirangud töö otsingutel.

Sotsiaalkindlustusameti 3. novembri 2016 otsusega nr 1403123 (tl 43–44) on tõendatud, et

kostjat on lapseeas (0,5a) opereeritud südame vatsakese vaheseina ja kodade vaheseina defekti

tõttu. Otsuse tegemise seisuga oli kostjal väljendunud südamepuudulikkus ja südame

rütmihäired.

Sotsiaalkindlustusameti 9. aprilli 2019 vaideotsuse nr 8-3/6170-2 kohaselt hindas ekspertarst

kostjal liikumise valdkonna võtmetegevust „liikumine eri tasapindadel“ arvväärtusega 2

(mõõdukas piirang), võtmetegevust „ohutu ringiliikumine“ arvväärtusega 1 (kerge piirang)

ning võtmetegevust „seismine ja istumine“ arvväärtusega 1 (kerge piirang). Puude raskusastme

tuvastamiseks arvutatakse valdkondades esinevate piirangute alusel raskusastmete arvväärtuste

aritmeetiline keskmine (Sotsiaalkaitseministri määruse „Puude raskusastme tuvastamise

tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ § 6 lg 3). Keskmise

puude raskusastme tuvastamiseks peab valdkonnas piirangu aritmeetiline keskmine olema

vahemikus 2–2,75. Kuigi kostja piirangute raskusastme arvväärtuse aritmeetiline keskmine

1,33 on alla keskmise arvväärtuse, mis on vajalik, et oleks näidustatud puude raskusastme

tuvastamine (Sotsiaalkaitseministri määruse § 6 lg 6 p 1), võib kostjal esineda ringkonnakohtu

hinnangul tervisest tulenev piirang töö otsingutel ja töö tegemisel. Maakohus ei ole nimetatud

asjaolu otsuse tegemisel arvesse võtnud.

12. Kostja vastuse kohaselt hagile sai kostja seoses töövõime kaotusega ja keskmise puue

määramisega töövõimetuspensioni 252 eurot 19 senti ning toetuse ravimite ostmiseks 51 eurot

91 senti (tl 39).

Töövõimetoetust makstakse sissetuleku tagamiseks isikule, kellel on tuvastatud osaline või

puuduv töövõime (töövõimetoetuse seaduse § 11). Sotsiaalkindlustusameti 14. novembri 2018

tõendi nr 6.SP-9/25289 (tl 48) kohaselt puuduvad kostjal alates 1. oktoobrist 2018 määratud

hüvitised. Maakohus ei ole nimetatud tõendile hinnangut andnud. Ringkonnakohtul puudub

info kostjale ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga makstavate hüvitiste kohta.

Maakohus leidis, et kuivõrd kostja pangakontolt ei nähtu pensioni laekumisi kostja kontole,

peavad kostjal olema muud pangakontod, kuhu laekub pension ja muud sissetulekud. Kostja

sellise maakohtu järeldusega ei nõustunud. Kostja on väitnud apellatsioonkaebuses, et

üldtuntud on asjaolu, et Sotsiaalkindlustusamet maksab pensioni sularahas postiasutuse kaudu

ning pension saab tulla teise isiku pangakontole. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei märkinud

ka apellatsioonkaebuses, millisel viisil on ta pensioni kätte saanud ega esitanud tõendeid

pensioni kättesaamise viisi kohta.

Kuigi pooled ei vaidle kostja pensioni suuruse üle, vaidlevad pooled kostjal muude

sissetulekute ning pangakontode olemasolu üle. Maakohtu seisukoha, mille kohaselt on kostjal

muud pangakontod ja sissetulek, kujunemine ei ole arusaadav.

Maakohus leidis, et kostjal ei ole ühtegi mõistlikku põhjendust, kuidas ta sai pensionist 252

eurot 19 senti tasuda hagejate ülalpidamiseks 500 eurot ning 250 eurot oma kolmanda lapse

ülalpidamiseks.

Asja

uuel

läbivaatamisel

tuleb

maakohtul

anda

hinnang

kostja

apellatsioonkaebuses esitatud väitele, et raha hagejate ülalpidamiseks perioodil juulist kuni

septembrini 2018 võis olla antud mitte kostja poolt, vaid kolmanda isiku poolt, kes raha hagejate

seaduslikule esindaja üle kandis.

13. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus tegi ebaõige ja põhjendamatu järelduse

asjaolude omaksvõtmise kohta, kostja ei ole XXXXX . OÜ osanik ega tegelik kasusaaja.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu otsusest võimalik aru saada, millisele järeldusele

maakohus seoses kostja XXXXX . OÜ-s juhatuse liikmeks olekuga jõudis. Maakohtul tuleb

tsiviilasja uuel läbivaatamisel anda hinnang kostja XXXXX . OÜ-s juhatuse liikmena

tegutsemise ning äriühingust võimaliku tulu saamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et

eelduslikult on töötamine tasuline ning vastupidist peab tõendama kostja.

14. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus on pooltel võimalik saavutada kompromiss.

TsMS § 4 lg 4 kohaselt peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või

selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu

hinnangul mõistlik. Kohus võib selleks muu hulgas esitada pooltele kompromissilepingu

projekti või kutsuda pooled isiklikult kohtusse.

15. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu

otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke