4-09-30100/5 · Viru Maakohus Kohtla-Järve kohtumaja

1 Kohtla-Järvel, 06.01.2010, kaebemenetlus 4-09-30100

KOHTUMÄÄRUS

Viru Maakohtu kohtunik Inna Kirsipuu, läbi vaadanud kohtusse saabunud Galina Kiuru esindaja Jaan Nurga (Nurk) kaebuse Ida Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna juhtivkonstaabel Heiki Lindus 03.12.2009 tehtud otsuse peale väärteoasjas 2440,09,014197

Tegi kindlaks:

Galina Kiuru esindaja Jaan Nurk esitas 28.12.2009 kohtule kaebuse 03.12.2009 tehtud otsuse peale, mille alusel Ida Politseiprefektuuri juhtivkonstaabel Heiki Lindus karistas Galina Kiuru KarS § 276 järgi ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 1200 krooni.

Väärteoprotokollist nähtub, et Galina Kiurule oli süüdistus esitatud selles, et tema „14.11.2009 kell 12.33 Ida-Virumaal Jõhvi vallas, Jõhvi linnas, Keskväljaku 2a maja juures eiras politseiametniku seaduslikku korraldust, rebis vormiriietust, provotseeris kaklusele“.

KarS § 276 näeb ette vastutuse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest, mille eest võib karistada rahalise karistusega kuni 200 trahviühikut ehk kuni 12000 krooni või arestiga.

Kaebuse esitaja väidab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada ja väärteomenetlus lõpetada, kuna G. Kiuru tegevuses ei ole väärteokoosseisu.

VTMS § 119 kohaselt, „kohtunik võib kohtuistungit korraldamata ja menetlusosalisi välja kutsumata tühistada kohtuvälise menetleja otsuse määrusega ja lõpetada menetluse üksnes kaebuse põhjal, kui ta leiab, et kohtuvälises menetluses ei ole menetlust lõpetatud menetlust välistavatel asjaoludel vastavalt käesoleva seadustiku §-le 29“.

Kohtunik, tutvunud kaebuse, väärteoprotokolli ja antud asjas tehtud otsusega, leiab, et

nimetatud otsus on ebaseaduslik, kuulub tühistamisele väärteomenetlusnormide olulise rikkumise tõttu, väärteomenetlus tuleb aga lõpetada VTMS § 29 lg. 1 p. 1 alusel, kuna selline menetlusnormi oluline rikkumine ei ole kõrvaldatav kohtumenetluses.

2 Kohtud on korduvalt ja jätkuvalt kohtuvälise menetlejale selgitanud ja rõhutanud, et väärteoprotokollil on sisuliselt süüdistusakti tähendus ja väärteoprotokolli koostanud kohtuväline menetleja kannab väärteoasja menetlemisel süüdistusfunktsiooni. Sellele on tähelepanu juhitud Riigikohtu lahendis 3-1-1-73-08. Seega, kohus peab eeskätt hindama, kas esitatud süüdistuse põhjal on võimalik süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid kontrollida ja isiku süüdimõistmiseni jõuda. Kuna väärteoprotokollil on sisuliselt süüdistusakti tähendus, siis ka väärteoprotokollis peab olema näidatud kõik isiku vastutusele vastuvõtmise aluseks olevad asjaolud ja isiku teole peab olema antud täielik õiguslik hinnang. Sellele on korduvalt osundanud Riigikohus, näiteks lahend 3-1-1-84-07 07.12.2007: „Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud nõue, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus, tähendab, et väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu, väärteoprotokollist peab nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, s.t teada süüdistuse sisu. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304, p 6.3.) Seega määratleb väärteoprotokolli teokirjeldus analoogiliselt süüdistusaktile kriminaalmenetluses ammendavalt menetluse eseme.“

Vastavalt väärteoprotokollile, on G. Kiurule süüdistus esitatud selliselt: „eiras politseiametniku seaduslikku korraldust, rebis riietust, provotseeris kaklusele“. Kohus leiab, et antud juhul rikub sellise konkretiseerimata süüdistuse esitamine menetlusaluse isiku kaitseõigust ehk VTMS § 19 lg 1 p 1 sätestatut, et isikul on õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse ( vt juba mainutud lahend 3-1-1-84-07). Menetlusaluse isikule ei ole süüdistuse pinnalt teada, millist, millega seoses, kelle poolt antud ja millest õigusnormist tulenevat korraldust on ta 13.11.2009 eiranud. Sel juhul puudubki tal võimalust ennast kaitsta ja tuua omi argumente süüdistuse aluseks olevate asjaolude ümberlükkamiseks. VTMS § 87 sätestab, et väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See ei tähenda, et süüdistusse võib panna üksnes süüteokoosseisu kirjeldamist, ( eiras politseiametniku seaduslikku korraldust), ja hiljem kohtumenetluses täpsustada või täiendada väärteoprotokolli hiljem tuvastatud asjaoluga. Väärteoprotokolli täiendamine ja täpsustamine kohtumenetluses ei ole lubatud.

3 VTMS § 68 lg 2 sätestab, et kui protokolli koostades tuleb tõendusteavet täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni, täiendatakse protokolli. Väärteoprotokolli piirides väljumine on lubamatu, millele on Riigikohus korduvalt osundanud oma praktikas. Kohtul puudub õigus omistada isikule vastutuse aluseks olevaid eeldusi, kui neid ei olnud väärteoprotokollis kajastatud ja see on sõltumatu sellest, milline on kohtuliku arutamise käigus tuvastatud asjaolude kogus. Riigikohtu lahend 3-1-1-54-08: „9. Ühtlasi märgib kriminaalkolleegium, et VTMS § 87 kohaselt on maakohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, eelkõige selles sisalduva teokirjeldusega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2008. a otsust väärteoasjas nr 3-1-1-1-08 - RT III 2008, 10, 72; 6. oktoobri 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304, p 6.3).“ Riigikohtu lahend 3-1-1-52-08: „10. Väljudes kassatsiooni piiridest märgib kriminaalkolleegium, et VTMS § 87 kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-71-07 - RT III 2007, 40, 316, p 7). Väärteoprotokolli piiridest väljumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Kui väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime väärteokoosseisule vastava teo, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.“

Kuna väärteoprotokolli piiridest väljumine oleks menetlusõiguse oluline rikkumine, ei saa ka antud juhul puudulikult koostatud süüdistuses midagi parandada ega täiendada kohtumenetluse käigus. Esitatud süüdistus on niivõrd ebamäärane, et selle pinnal pole võimalik konkreetne tegu tuvastada.

Muuhulgas peab kohus tuletama kohtuvälise menetlejale uuesti meelde ja veel kord rõhutama vajadust järgida Riigikohtu praktikat. KarS § 276 süüdistamise temaatikat on Riigikohtu poolt käsitletud lahendis 3-1- 1-94-07. Riigikohus on juba osundanud sellele, et süüdistust „ isik eiras politseiametniku seaduslikku korraldust“ ei saa pidada piisavaks, et selle alusel oleks võimalik tuvastada, milline tegu on isiku poolt toime pandud. Kohus peab vajalikuks tuua tsitaat: „10. Puutuvalt aga K. Timmuski karistamisse KarS § 276 järgi politseiametniku antud seadusliku korralduse eiramise eest märgib kriminaalkolleegium järgmist. Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt märgitakse väärteoprotokollis väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht

4 ning väärteo kvalifikatsioon seaduse nimetuse, paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Kohus on VTMS § 87 kohaselt väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Neist nõuetest tulenevalt peab juba väärteoprotokollis olema kirjeldatud menetlusalusele omistatava teo kirjeldus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304, p 6.3 ja 7. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-84-07 - RT III 2007, 46, 368, p 10). Käesolevas asjas on väärteoprotokollis K. Timmuskile KarS § 276 järgi omistatava teo osas märgitud: "Isik eiras korduvalt politseiametniku poolt antavat seaduslikku korraldust." Sisuliselt on seega väärteoprotokollis taasesitatud üksnes KarS §-s 276 sisalduv süüteokoosseis, s.o seadusandja poolt antud võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise kui väärteona karistatava teo kirjeldus. Seega ei nähtu väärteoprotokollist ega selle alusel K. Timmuski suhtes kohtuvälise menetleja 2. aprilli 2007 otsusest väärteoasjas menetlusalusele isikule omistatava teo tehiolusid VTMS § 69 lg 2 p 1 mõttes, vaid üksnes kohtuvälise menetleja poolt K. Timmuski käitumisele antav õiguslik kvalifikatsioon VTMS § 69 lg 2 p 2 kohaselt. Alles kohtumenetluses ja selle tulemiks olevast 2. augusti 2007 kohtuotsusest selgub, et KarS § 276 järgi heidetakse K. Timmuskile ette politseinike antud korralduse

- autosse tagasi minna - täitmata jätmist. Ühtlasi märgib kriminaalkolleegium, et kuna KarS § 276 näeb ette vastutuse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest, siis peab väärteoprotokollist nähtuma ka õigusnorm, millele tuginevalt korraldus anti. Kriminaalkolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p 1 alusel antud õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304, p 6.3). Kuna kirjeldatud vea kõrvaldamine kassatsioonimenetluses pole enam võimalik, siis tuleb väärteomenetlus KarS § 276 osas K. Timmuski suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.“ Kohus juhib tähelepanu, et näidatud peab olema mitte ainult korralduse sisu ja tegu, milles väljendus isiku poolt seadusliku korralduse eiramine, vaid ka õigusnorm, mille alusel nimetatud korraldus isikule anti.

G. Kiurule esitatud süüdistuse pinnalt ei ole tuvastatav, milline korraldus isikule anti, kes andis, milles seisnes isiku tegu korralduse mittetäitmisel ja millise õigusnormi alusel nimetatud korraldus anti.

Riigikohtu praktika kohaselt ( lahend 3-1-1-75-03, 29.05.2003, otsuse p 7), kohtul on õigus kontrollida teo faktilisi ja õiguslikke asjaolusid väljumata seejuures väärteoprotokolli kirjelduse raamest ja raskendamata isiku olukorda, ning anda teole oma õigusliku hinnangu, mis võib erineda varem pakutud teo kvalifikatsioonist.

5 Seetõttu kohus analüüsib, kas esitatud süüdistus on piisavalt konkreetne, et kohus saaks kohtuliku arutamise käigus anda teole uue õigusliku hinnangu. Väärteoprotokollist nähtub, et G. Kiuru „rebis vormiriietust ja provotseeris kaklusele“. Kohus leiab, et selle süüdistuse teksti pinnal ei ole kohtul võimalik kontrollida isiku tegevuses KarS § 262 järgi kvalifitseeritava väärteo tunnuseid, sest süüdistus ei ole konkreetne. Väärteoprotokolli pinnalt on tuvastatav ainult isiku väidetava teo aeg ja koht ( küll avalik kohttänav), kuid ei ole näidatud, kui rikuti siis kelle rahu rikuti, või rikuti avalikku korda muul viisil, siis millisel viisil. Väärteoprotokollist ei nähtu, et isik oleks avalikus kohas kasutanud ebatsensuurseid sõnu, kasutanud sihipäraselt või kaootiliselt vägivalda, või häiritud oleks teiste isikute rahusolekut. „Provotseeris kaklusele“ - on teo niivõrd ebamäärav kirjeldus, mille tõttu ei ole kohtul võimalik teo esinemist või mitteesinemist kontrollida. „Rebis vormiriietust“ - formuleeringust on võimalik eeldada, et isik rebis kas ühe või mitme politseinike vormiriietust. Teise isiku riietuse rebimine on vägivaldse käitumise akt. Kui vägivalda kasutati politseiniku suhtes, siis isiku tegevuses võisid olla KarS § 274 järgi kvalifitseeritavad kuriteokoosseisu tunnused. Selles osas ei ole aga isikule kuriteokahtlus ega süüdistus esitatud. Ühtlasi kohus märgib, et KarS § 262 ettenähtud süüteo koosseis on formuleeritud üsna abstraktselt ja mis tahes pisirikkumisekvalifitseerimist KarS § 262 järgi ei saa pidada põhjendatuks. Kohus peab juhtima kohtvälise menetleja tähelepanu sellele, et KarS § 262 järgi kvalifitseeritava süüteo puhul peab olema tegemist teatud intensiivsuse piiri ületava ründega teiste isikute rahu või avaliku korra vastu laiemalt. Karistusõiguslik sekkumine tuleb kõne alla ainult ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttena. Sellele on korduvalt osundanud Riigikohus lahendites 3-1-1-102-03, 3-1-1-82-07. 13.11.2009 koostatud väärteoprotokollis et ole näidatud, milles seisnes isiku tegu avaliku korra rikkumisel ja kuidas isiku tegu rikkus avalikku korda teatud intensiivsusega.

Arvestades Riigikohtu praktikat, nimetatud puudus, puudulikult koostatud süüdistus, ei saa olla kõrvaldatud kohtuliku arutamise käigus. Sellest tulenevalt väärteomenetlus kuulub lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohus leiab, et väärteomenetlus võib lõpetada ka kohtuistungit korraldamata VTMS § 119 alusel, sest kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel oli tuvastatav, et väärteoasjas on esitatud puudulik konkretiseerimata süüdistus ja väärteoprotokoll ei ole täiendatud uue tõendamisteabega. Sel juhul tuleks otsuse teinud ametnikul väärteomenetlus lõpetada, mitte aga teha teadvalt ebaseaduslik otsus.

Vastavalt VTMS § 23 alusel, mõistliku suurusega õigusabikulud võivad olla hüvitatud isikule kohtumääruse alusel. Kuna kohus lõpetas menetluse VTMS § 119 alusel kohtumäärusega kirjalikus menetluses, mis võib olla menetlusaluse

6 isikule ja tema esindajale ootamatu menetluslik samm, siis kohus jätab menetlusaluse isikule ja tema esindajale võimaluse esitada õigusabikulude hüvitamise taotluse kohtule kuni käesoleva kohtumääruse jõustumiseni.

Juhindudes VTMS § 119, 29 lg 1 p 1 kohtunik

M Ä Ä R A S:

Galina Kiuru esindaja Jaan Nurga (Nurk) kaebus Ida Politseiprefektuuri juhtivkonstaabel Heiki Lindus 03.12.2009 tehtud otsuse peale väärteoasjas 2440,09,014197 rahuldada.

Ida Politseiprefektuuri 03.12.2009 tehtud otsus väärteoasjas 2440,09,014197 tühistada.

Väärteomenetlus lõpetada.

Määruse koopia saata Ida Politseiprefektuuri, kaebuse esitajale ja menetlusaluse isikule - väljastusteatega allkirja vastu.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Viru Maakohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mis isik sai määrusest teada või pidi teada saama.

Kohtunik Inna Kirsipuu