4-19-1077/27 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.mail 2019. a Tartu Kohtumajas

Väärteoasja number 4-19-1077 Kohtukoosseis Sekretär Kohtunik Peet Teidearu Merili Riga, Hanna-Liisa Moks Väärteoasi

F.T kaebus Politsei-ja Piirivaleameti Lõuna

Prefektuuri 07.02.2019 otsusele väärteoasjas 2780,18,013242 Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur e-posti aadress: louna@politsei.ee

Esindaja: Üleminspektor Taivo Rosi ja väärteomenetleja Laura Lannusalu Menetlusalune isik /kaebuse esitaja F.T Ik: XXX; elukoht: XXXX

Lepinguline eindaja advokaat Andrei Švištš Advokaadibüroost Rask; menetlus@rask; Juhindudes väärteomenetluse seadustiku ( VTMS) § 132 p. 1, § 133-135, § 155, kohus

Otsustas: Jätta rahuldamata F.T kaebus Politsei ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri

07.02.2019 otsusele väärteoasjas 2780,18,013242 ning kaevatav otsus muutmata.

KrMS § 180 lg.1 alusel jätta kohtumenetluses tekkinud menetluskulud F.T kanda. Kuludena on senini avaldatud F.T kaitsjakulud.

2

Edasikaebe kord Kohtuotsusele on õigus menetluspooltel esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul.

Kassatsioonkaebuse esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul kohtuotsuse resolutiivosa

kuulutamisest maakohtule kirjalikult kassatsiooniteatega teatada. Kui on esitatud

kassatsiooniteade, on terviklik kohtuotsus kättesaadav maakohtu kantseleis 15 päeva pärast kassatsiooniteate kohtukantselisse saabumist. Vormikohase kassatsioonkaebuse Riigikohtule saavad esitada menetluspooled 30 päeva jooksul tervikliku kohtuotsuse avaldamisest , kui on esitatud eelnevalt kassatsiooniteade. Menetlusalune isik F.T saab esitada kassatsioonkaebuse advokaadi vahendusel (VTMS § 155 lg.2).

Kohtuotsuse põhiosa

Menetluse käik

Väärteoprotokolli (tl-d 15-17) kohaselt süüdistatakse menetlusalust isikut F.T järgnevas. Nimelt juhtis tema 21.12.2018. a kella 16.11 paiku Tartu linnas L. Puusepa tänaval

mootorsõidukit BMW 530 registreerimisnumbriga XXX. Enne vasakpöörde tegemist ei

veendunud ta oma tegevuse ohutuses ega andnud teed temast möödasõitu tegevale

mootorsõiduki BMW 730D registreerimisnumbriga XXX juhile, mistõttu toimus nimetatud sõidukite vahel kokkupõrge. Seega F.T, rikkudes liiklusseaduse (LS) § 17 lg 5 p 3 ja §

33 lg 2 p 8 nõudeid ning tekitades varalise kahju L.V.BMW 730D parempoolse külje

kahjustamisega ja Luminor Liising AS-ile BMW 530 esistange vasakpoolse nurga kahjustamisega, pani toime väärteo LS § 223 lg 1 järgi.

Politseija Piirivalveameti (PPA) Lõuna Prefektuuri 07.02.2019. a otsusega väärteoasjas nr 2780,18,013242 karistati F.T rahatrahviga 50 trahviühikut ehk 200 eurot (vt tl 7-10).

21.02.2019. a esitas F.T kohtule kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamist ja menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Ta leidis, et kohtuväline menetleja on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest olles ise otsuses möönnud, et F.T oli enne vasakpöörde sooritamist suunatuli sisse lülitatud, jättis LS § 51 lg 1 ja lg 3 p 2 kohaldamata. Samuti ei ole kohtuväline menetleja hinnanud tõendeid õigesti – tegu on sõnasõna-vastu-olukorraga ning kõrvaldamata jäänud kahtlused on tõlgendatud menetlusaluse isiku kahjuks.

Kohtuväline menetleja ei ole kaebusega nõus ning palub jätta otsuse muutmata.

Kohtuotsuse põhjendused

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab alljärgnevat. LS § 223 lg 1 näeb ette väärteokaristuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.

Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et 21.12.2018. a kella 16.11 paiku hakkas F.T

, juhtides Tartu linnas L. Puusepa tänaval mootorsõidukit BMW 530

3 registreerimisnumbriga XXX, tegema vasakpööret L. Puusepa tänavalt Lõuna tänavale. Ei ole

vaidlust selleski, et selle pöörde tegemisel põrkas ta kokku tagant möödasõitu teinud

mootorsõidukiga BMW 730D registreerimisnumbriga XXX. Nimetatud asjaolud on üheselt kinnitust leidnud menetlusaluse isiku F.T enda kui ka tunnistajate L.V., K.K. ja M.H. ütlustega (vastavalt tl-d 61 pöördel kuni 63; 58-60; 60 pöördel kuni 61 pöördel; 83 kuni 84

pöördel). Neid asjaolusid kinnitab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll koos sellele lisatud liiklusõnnetuse skeemiga (tl 38).

Vaidlus puudub ka selle üle, et kokkupõrke tagajärjel sai kahjustada L.V. kuuluva mootorsõiduki BMW 730D parempoolne külg ning Luminor Liising AS-ile kuuluva BMW 530

esistange vasakpoolne nurk. Need asjaolud on tõendatud kogumis sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sellele lisatud liiklusõnnetuse skeemiga (tl 38) ning fototabeliga (fotod 4-5 tl-d 44-45). Järelikult tekitati liiklusõnnetusega varaline kahju.

Kohtuväline menetleja on leidnud, et kokkupõrke põhjustajaks oli mootorsõidukit BMW 530

registreerimisnumbriga XXX juhtinud F.T . Nimelt sätestab LS § 17 lg 5 p 3, et mitterööbassõiduki juht peab vasakule või tagasi pöörates andma teed vastutulevale liiklejale ja temast möödasõidul olevale juhile, kui liikluskorraldusvahendid ei määra teisiti, LS § 33 lg 2 p 8 aga näeb ette, et juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning

teel töötajaid. F.T aga rikkus eeltoodud nõudeid, kuna ei veendunud enne Lõuna tänavale vasakpöörde tegemist selle manöövri ohutuses ega andnud teed temast möödasõitu tegevale mootorsõiduki BMW 730D registreerimisnumbriga XXX juhile.

Menetlusalune isik F.T vaidles sellele vastu, kuna leiab, et tema liiklusõnnetust ei põhjustanud. Ta väitis kohtuistungil, et enne Lõuna tänavale vasakpöörde tegemist lülitas ta

sisse suunatule. (Vt tl 61 pöördel.) Menetlusalusele isiku ütlustega ühtivad tunnistaja K.K. ütlused, kes viibis kõnealuse sündmuse ajal kaassõitjana F.T sõidukis. Temagi väitis kohtus, et reeglina, kui nad L. Puusepa tänava s-kurvist välja sõidavad, panevad nad natuke pärast kurvi suunatule sisse, sest kohe on Lõuna tänav, mis on nende XXXX. Nii tegi tema abikaasa F.T ka seekord. (Vt tl 60 pöördel.)

Seega viitab menetlusalune isik asjaolule, et kuna tema oli suunatulega andnud märku vasakpöördeks, põhjustas liiklusõnnetuse hoopis teise juhi käitumine, kes rikkus LS § 51 lg-t 1 ja lg 3 p 2 ning LS § 52 lg-t 1. Nimelt tohib juht osutatud sätete kohaselt eesliikuvast sõidukist mööda sõita küll vasakult, kuid kui eesliikuv sõiduk pöörab vasakule või tagasi ja see on selgelt arusaadav, tuleb sellest mööda sõita paremalt (LS § 51 lg 1). Lisaks peab juht enne möödasõidu

alustamist veenduma, et samal sõidurajal ees sõitva sõiduki juht pole andnud märku vasakpöördeks (LS § 51 lg 3 p 2). Juhul, kui ees sõitva sõiduki juht on vasakpöördeks märku andnud, ei tohi juht vastassuunavööndi kaudu mööda sõita (LS § 52 lg 1).

Tunnistaja L.V. kes oli teise liiklusõnnetuses osalenud mootorsõiduki BMW 730D registreerimisnumbriga XXX juht , aga kinnitas kohtus, et Puusepa s-kurvist välja sõites nägi ta eespool küll autot, kuid ta ei näinud, et see auto oleks suunatuld näidanud. Polnud ühtki märguandetuld. Talle tundus, et auto seisab, sest ta ei näinud ka mingit liikumist, või siis liikus

väga aeglaselt. (Vt tl 58 pöördel.) L.V. nägi, et vastassuunast ei tule ühtegi autot vastu, ja otsustas, et sõidab sellest autost mööda (vt tl 59). Ta oli juba möödasõidul – tunnistaja sõiduki esimene osa oli paralleelselt teise auto tagumise osaga –, kui nägi, et see auto hakkas pöörama (vt tl 58 pöördel).

4

Ka M.H., kes istus L.V. juhitud mootorsõiduki kõrvalistmel, andis kohtus tunnistusi selle kohta, et läbinud s-kurvi, nägi ta, et tee ääres seisis auto. Ta ei osanud arvata, et see auto võib sealt

kusagile keerata. Tundus, nagu see seisaks tee ääres, suunatuld sees ei olnud, ei olnud ka pidurituld. Autol põlesid tavatuled. Vastu ühtegi autot ei tulnud. Kui nad hakkasid selle auto kõrvale jõudma, siis too keeras. (Vt tl-d 83 pöördel ja 84 pöördel.)

Seega väitis teist sõidukit juhtinud L.V., et kui tema alustas möödasõidu manöövrit, siis sel ajal menetlusaluse isiku autol suunatuld ei põlenud.

Kohtul puudub põhjus L.V. sellistes ütlustes kahelda. Erinevalt menetlusaluse isiku ütlustest, mis on suunatule sisselülitamist puudutavas osas järelduslikud – ta nimelt räägib üldiselt oma

sõidustiilist, tehes sellest järeldusi ka kõnealuse korra kohta (vt tl 61 pöördel ning 63), – käsitlevad L.V. ütlused konkreetse sündmusega seotud tehiolusid. Need on ka järjepidevad ning kattuvad teise tunnistaja – M.H. – ütlustega, kes samuti väitis kohtus, et ees oleval sõidukil suunatuli ei põlenud. Lisaks oli tal jälgimiseks sobivad tingimused – tegu oli pimeda ajaga ning üldteada on, et pimedas oleks sisselülitatud suunatule plinkimine hästi jälgitav, seda isegi juhul,

kui põleb tänavalgustus. Ka on tunnistaja ütlused kohtule eluliselt usutavad, kuna kohus

keeldub uskumast, et juht, kes näeb, et eessõitval autol põleb suunatuli, mis signaliseerib vasakpöörde tegemise kavatsust, hakkaks sellest teadlikult vasakult mööduma – igal inimesel

on elementaarne ohutunne, mis välistab sellise käitumise, kuna risk liiklusõnnetuse

toimumiseks ning sellega kaasnevateks võimalikeks vigastusteks, surma saamiseks või materiaalsete kahjude tekkimiseks on liiga suur.

Välistatud on, et L.V. ei näinud eessõitva auto suunatuld tähelepanematusest, kuna ka temaga koos autos olnud M.H. ei näinud, et suunatuli oleks põlenud.

Siinkohal peab kohus vajalikuks vastata menetlusaluse isiku kaitsja kohtus esitatud vastuväidetele, selle kohta, justkui oleks L.V. ja M.H. ütlustes ületamatud vastuolud, mis teevad nende ütlused tervikuna ebausaldusväärseks. Kohus nii ei leia. Tuleb endale aru anda, et ütluste andmise hetkeks oli käsitletavast sündmustest möödunud pea 5 kuud. On ilmne, et selline aeg ähmastab mälestusi ega võimalda neid detailitäpselt edasi anda. See on ka põhjus, miks viidatud tunnistajate ütlustes on mõningased lahknevused. Kummatigi ei anna see aga alust väita, et

nende ütlused oleks seetõttu ebausaldusväärsed ning tõendina lubamatud – valdavas ning olemuslikumas osas on need siiski omavahel kattuvad.

Menetlusalune isik F.T viitas ka asjaolule, et tagant tulnud sõiduk ei olnud mitte möödasõidul, vaid tuli nii suure kiirusega („lendas mööda“ – vt menetlusaluse isiku ütlused tl 85), et, nähes ees vasakpööret tegema hakkavat sõidukit, ei suutnud enam pidama saada ning sõitis kokkupõrke vältimiseks vasakule vastassuunavööndisse (vt tl-d 61 pöördel ja 62).

Kohus leiab, et selline versioon siiski kinnitust ei leia. Esmalt ei kinnita seda ei L.V. ega ka M.H. ütlused, millel kohus peatus juba eespool. Lisaks puudub sel verisoonil eluline usutavus. Nimelt väitsid pea kõik kohtus üle kuulatud isikud, et

vahetult (ca 90-100 m) enne liiklusõnnetuse toimumise kohta, on ohtlik s-kurv, mille alas maksimaalne lubatud kiirus on kõigest 30 km/h (vt F.T ütlused tl 61 pöördel ja 62, L. V. ütlused tl. 58 pöördel ja K.K. ütlused tl. 60 pöördel), kusjuures tunnistaja K.K. märkis, et kõnealusel ajal ei olekski seal saanud ilmastikuolude tõttu üle 30 km/h sõita, see oleks olnud liiga ohtlik (vt tl 60 pöördel). Lisaks nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl 38), et sõidutee

5 oli liiklusõnnetuse toimumise ajal libe. Seda, et oli libe ning sadas lund (oli tuisune), kinnitasid ka menetlusalune isik kui ka kõik tunnistajad (vt F.T ütlused tl 61 pöördel, L.V. ütlused tl 58 pöördel, K.K. ütlused tl 60 pöördel, M.H. ütlused tl 83 pöördel ja 84 pöördel). Sellise

ohtliku kurvi olemasolu koostoimes ilmastikuoludega välistab kohtu hinnangul selle, et L. V.sõiduki liikumiskiirus sai olla üleliia suur. Ka L.V. ise kinnitas, et kurvist tulles oli tema kiiruseks umbes 30 km//h, maksimum 35 km/h ning ta tõstis seda veidi vaid selleks, et mööda sõita (vt tl 58 pöördel ja 60 pöördel). Kui arvestada veel seda, et menetlusaluse isiku auto oli L.V.nähtav juba kurvist välja sõites (vt tl 59 pöördel) ning et tema tajus nimetatud sõidukit mitteliikuvana või siis väga aeglaselt liikuvana, siis sai ta teel olevast nn takistusest teadlikuks piisavalt vara, et oleks saanud oma sõiduki kiirust ohutult vähendada.

Menetlusalune isik F.T väitis, et talle ei saa ette heita sedagi, et ta ei veendunud enne manöövri alustamist selle ohutuses. Nimelt kontrollis ta, et ühtegi autot ei olnud kõigepealt vastassuunast tulemas ja ei olnud ka möödasõidul, ning alles seejärel alustas ta manöövrit (vt tl 61 pöördel).

Kohus ei nõustu menetlusaluse isikuga ka selles osas. Tähelepanu tuleb osutada sellele, et kui F.T hakkas vasakpööret tegema, siis oli L.V. sõiduk jõudnud juba tema sõiduki kõrvale. See ilmneb L.V. ütlustest, mille kohaselt oli siis, kui teine auto hakkas vasakule keerama, tema auto esimene osa paralleelselt menetlusaluse isiku auto tagumise osaga (vt tl 58 pöördel). Seda

kinnitavad ka fotod sõidukite kahjustuste kohta (vt tl-d 44 ja 45), sest fotodelt nähtavate kahjustuste asetus ja iseloom viitavad autode külgkokkupõrkele: kui menetlusaluse isiku auto oleks L.V. sõiduki lähenedes olnud juba pöördel, siis ei oleks L.V. autole tekkinud kahjustus

mitte parema külje tagaukse juurde, vaid ette või vähemalt paremasse esinurka. Seega oli kokkupõrke hetkeks möödasõidu manööver juba mõnda aega kestnud.

Pöörde manööver ei alga suunatule näitamisega, vaid pöörde alustamisega, ja seega tuleb LS § 33 lg 2 p-s 8 sätestatud nõuet täita vahetult enne pöörde tegema hakkamist. Kui F.T poolt vasakpöörde tegema hakkamisel oli L.V. sõiduk tema sõidukiga juba kohakuti, siis viitab

see kohtu hinnangul tõigale, et F.T ei veendunud enne manöövri alustamist selle

ohutuses. Vastasel juhul oleks menetlusalune isik näinud, et teine sõiduk on temast möödasõidul või selle tegemiseks juba vastassuunavööndisse suundunud, ning ta oleks saanud oma manöövri pooleli jätta.

Järelikult ei pidanud F.T LS § 33 lg 2 p-s 8 toodud hoolsusnõudest kinni ning pani ettevaatamatusest toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on teisele isikule tekitatud varaline kahju.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut F.T tuleb selle teo eest karistada.

LS § 223 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuni. KarS § 47 lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Kohtuväline menetleja karistas F.T rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot, seega oluliselt alla LS § 223 lg-s 1 sätestatud rahatrahvi keskmist trahvimäära, mis on 151,5 trahviühikut.

6 KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku F.T tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. Samas räägib menetlusaluse isiku kasuks see, et liiklusõnnetuse tagajärjed ei olnud rasked – isikutele tervisekahjustusi ei tekkinud ning ka mõlema mootorsõiduki kahjustused olid kergemat laadi. Seega ei olnud ka tekkinud varaline kahju ilmselgelt suur. Menetlusaluse isiku süü väiksemast ulatusest räägib ka tema enda suhtumise nõrk intensiivsus teosse, nimelt see, et ta pani oma teo toime ettevaatamatusest. Eelnevaid asjaolusid nende koostoimes hinnates võib väita, et F.T süü oli oluliselt alla keskmise.

Samas on kohus seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb F.T poolt toime pandud rikkumisse suhtuda siiski täie tõsidusega. Igal aastal hukkub liikluses kümneid

inimesi, vigastada saab tuhandeid. Suur on ka varaline kogukahju, mis liiklusõnnetuste tagajärjel iga-aastaselt tekib. Seega tuleb liikluses eriti just autojuhtide – suurema ohu allika

valdajateüleastumistesse suhtuda ülima tähelepanelikkusega ning anda neile riigipoolne hinnang karistuse kohaldamise näol.

Arvestades eelnevat, samuti seda, et F.T puuduvad eelnevad karistused liiklusalaste

rikkumiste eest (vt karistusregistri teade tl 46), leiab kohus, et F.T-le kohtuväline menetleja kohaldatud karistus on vastavuses tema süü ning karistuse eesmärkidega ja järelikult

tuleb PPA Lõuna Prefektuuri 07.02.2019. a otsusega väärteoasjas nr 2780,18,013242 jätta täielikult muutmata. Menetlusalusel isikul väärteomenetlusega tekkinud kulud kogusummas 1787,40 eurot (vt tl-d 70-77) jäävad VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 180 lg 1 alusel tema enda kanda.

Peet Teidearu Kohtunik