2-17-17841/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. juuni 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-17841

Tsiviilasi

Logcon Eesti Osaühing pankrotihalduri Svetlana Pildeni

hagi Logcon Hortinorr AB vastu rahalise kohustuse

täitmise tagasivõitmiseks ja pankrotivarasse 288 359, 18

euro väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

288 359 eurot 18 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 13. juuli 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Logcon Hortinorr AB apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

28. mai 2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Logcon Hortinorr AB (välismaa registrikood

5564687001), esindaja Igor Sumarok

Vastustaja (hageja): Logcon Eesti Osaühing (registrikood

11252383) pankrotihaldur Svetlana Pilden

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 13. juuli 2018 otsus tühistada.

2. Jätta rahuldamata Logcon Eesti Osaühing pankrotihalduri Svetlana Pildeni hagi

Logcon Hortinorr AB vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks.

3. Saata Logcon Eesti Osaühing pankrotihalduri Svetlana Pildeni hagi Logcon Hortinorr

AB vastu 288 359, 18 euro väljamõistmiseks alusetu rikastumise sätete alusel Viru

Maakohtule läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.

4. Logcon Eesti Osaühing apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Logcon Eesti Osaühing (pankrotivõlgnik) pankrotihaldur Svetlana Pilden (hageja) esitas

28. novembril 2017 Viru Maakohtule hagi Logcon Hortinorr AB (kostja) vastu, milles palus

tunnistada kehtetuks pankrotivõlgniku poolt kostjale ajavahemikus 23. jaanuar 2016 kuni

23. jaanuar 2017 tehtud väljamaksed ning mõista kostjalt pankrotivarasse välja 288 359 eurot

18 senti.

Hagi asjaolude kohaselt nimetas Viru Maakohus 23. jaanuari 2017 määrusega hageja

pankrotivõlgniku ajutiseks halduriks ja kuulutas 4. mai 2017 määrusega välja pankrotivõlgniku

pankroti. Ajavahemikus 5. veebruar 2018 kuni 3. juuni 2016, s.o ühe aasta jooksul enne ajutise

halduri nimetamist, tegi pankrotivõlgnik kostjale ülekandeid kokku summas 288 359 eurot 18

senti. Ülekannete selgituseks olid märgitud erinevate arvete numbrid. Nii kostja kui ka

pankrotivõlgniku juhatuse liikmeks on Lars Hakan Alexandersson. Raamatupidamise

algdokumentatsioon on rootsi keeles, mistõttu ei saa üheselt kindlaks teha, kas ja millises osas

on kuludokumendid seotud pankrotivõlgniku majandustegevusega. Ei ole selge, miks oli vaja

kasutada kostjat vahendajana võimalike teenuste või kauba sisseostul. Ülekanded on

põhjendamatud. Pankrotimenetluses tunnustati nõudeid kogusummas 259 651 eurot 71 senti

ning suurima võlausaldaja ees kohustuse tekkimise aeg on veebruar-märts 2016. Ülekannete

tegemisega kahjustas pankrotivõlgnik võlausaldajate huve ning kuna kostja ja pankrotivõlgniku

juhatusse kuulub sama isik, oli ta võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Hagi on esitatud

PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p 2, lg 3 ja § 113 lg 1 p 3 alusel.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt ei ole hageja enda väiteid tõendanud.

Hageja poolt nõutava raha tasus pankrotivõlgnik kostjale seoses pankrotivõlgniku kohustuste

täitmisega, mis tulenesid Rörvik Timber Linghem AB (edaspidi Rörvik) ja pankrotivõlgniku

vahelisest töövõtulepingust. Pankrotivõlgnik pidi töövõtulepingu järgi valmistama, tarnima,

paigaldama ja käivitama saeveski sisseseadeid. Pankrotivõlgnik tellis seadmete tootmist OÜ-lt

VIRU RMT, kelle töös esinevate puuduste tõttu seadmed ei töötanud ja lõpptellija ei võtnud

neid pankrotivõlgnikult vastu. Olukorra lahendamiseks tellis pankrotivõlgnik töid kostjalt,

makstes talle hageja poolt tagasinõutava raha. Hageja ei ole põhjendanud võlausaldajate huvide

kahjustamist.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 13. juuli 2018 otsusega hagi, tunnistas kehtetuks perioodil

5. veebruar 2016 kuni 3. juuni 2016 pankrotivõlgniku arvelduskontolt kostjale teostatud

rahaliste kohustuste täitmise kokku summas 288 359 eurot 18 senti ning mõistis nimetatud

summa kostjalt hageja kasuks välja. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohus asus seisukohale, et pankrotivõlgniku arvelduskontolt perioodil 5. veebruar 2016

kuni 3. juuni 2016 teostatud rahaliste kohustuste täitmine kostjale summas 288 358 eurot 18

senti kuulub tagasivõitmisele, kuna see on tehtud kahe aasta jooksul enne ajutise halduri

nimetamist võlgniku lähikondsele ning lähikondne ega võlgnik ei tõendanud, et võlgnik oli sel

ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Maakohus lähtus hagi

rahuldamisel PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p 2 ja lg 3, § 113 lg 1 p 3 ja § 119 lg 1 sätetest

Maakohus leidis, et kostja esitatud tõendid ei kinnita tema väidet, et pankrotivõlgniku

arveldusarvelt teostatud väljamaksed olid seotud OÜ VIRU RMT valmistatud seadmete

väidetavate puuduste kõrvaldamisega. Hagiavaldusele lisatud OÜ VIRU RMT nõudeavaldusest

nähtub, et Rörviku seadmete lõpptarne oli 23. märtsil 2016. Maakohus nõustus hagejaga, et

arved, mis olid kostjale väljastatud kuni nimetatud kuupäevani, ei saanud olla seotud puuduste

kõrvaldamisega, kuna selleks ajaks ei eksisteerinud seadet, millel puudusid võisid esineda.

Maakohtu hinnangul on asjakohatud kohtule esitatud arved, mis olid kostjale või tema juhatuse

liikmele väljastatud pärast 3. juunit 2016, kuna neid ei ole võimalik seostada vaidlusaluste

väljamaksetega.

Maakohus leidis, et OÜ VIRU RMT töös esinenud väidetavate puuduste kohta ei ole kohtule

usaldusväärseid

tõendeid

esitatud.

Kui

OÜ

VIRU

RMT

töö

oleks

teostatud

mittenõuetekohaselt, oleks Rörvik esitanud pretensiooni. Programmeerija M. Söderströmi ja

Höga Kusten Taknikresurs AB seletused ning automaatika ja paigaldamisega seotud puudused

ei tõenda kulude kandmist. Nimetatud tõenditel puuduvad allkirjad ja muud andmed, mis

annaksid alust väita, et tegemist on asjatundjate koostatud ekspertarvamustega, mistõttu on

need ebausaldusväärsed. Seletused on koostatud tagantjärele.

Maakohus märkis, et pankrotivõlgnikul oli pankroti väljakuulutamise ajal mitmeid

majandustegevuse seisukohast olulisi kohustusi. Isegi kui eeldada, et pankrotivõlgnik tellis

kostjalt puuduste kõrvaldamiseks vajalikke töid, on oluline, et rahaline kohustus täideti

lähikondsele. Maakohus leidis, et kostja eelistamine sellises olukorras on põhjendamatu ning

kostjale rahalise kohustuse täitmine on teisi võlausaldajaid kahjustav.

Maakohus leidis, et kostja ei tõendanud tagasivõidetavate rahaliste ülekannete põhjendatust.

Põhjendamatu raha ülekandmine ning selle tõttu pankrotivõlgniku vara vähenemine 288 359

euro 18 sendi ulatuses kahjustab võlausaldajate huve. Kostja oli pankrotivõlgniku lähikondsena

teadlik asjaolust, et pärast maksete teostamist ei olnud pankrotivõlgnikul vara teiste

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning maksetega kahjustati võlausaldajate huve. Eelnevast

lähtuvalt tunnistas maakohus pankrotivõlgniku poolt kostjale tehtud väljamaksed kehtetuks

ning kohustas kostjat PankrS § 119 lg 1 alusel tagastama pankrotivõlgniku pankrotivarasse

288 359 eurot 18 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 13. juuli 2018 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole tõendatud, et kostja oli pankrotivõlgniku

lähikondsena teadlik pankrotivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast. Ülekannete tegemise

ajal oli pankrotivõlgnik maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks maksete tegemise tõttu.

Maksete tegemise ajal olid pankrotivõlgnik ja kostja seisukohal, et Rörvik täidab

pankrotivõlgniku ees oma kohustuse summas 526 898 eurot.

Maakohus oleks pidanud otsuse tegemisel arvestama sellega, kas maksete tegemise ajal oli

võlausaldajal õigus tasu saamiseks ning kas tehtud maksed olid vajalikud ja seotud võlgniku

majandustegevusega.

Viru Maakohtu 4. mai 2017 pankrotimääruses tsiviilasjas nr 2-16-18582 kajastatud faktid on

otseses vastuolus vaidlustatavas määruses sisalduva maakohtu järeldusega, et OÜ VIRU RMT

töös esinenud puuduste kohta ei ole kohtule usaldusväärseid tõendeid esitatud ning et Rörvik

ei ole mittenõuetekohase töö kohta pretensiooni esitanud. Maakohus ei arvestanud teises asjas

tuvastatud asjaolu, et Rörvik esitas pankrotivõlgnikule lepingu ülesütlemise avalduse

(pretensioon), kus hoiatas võlgnikku kahju nõude esitamise võimalikkusest.

OÜ VIRU RMT 17. mai 2017 nõudeavaldusega pankrotivõlgniku pankrotimenetluses ning

asjatundjate Höga Kusten Teknikresurs AB projektijuhi Peter Svanholmi 26. jaanuari 2017

arvamuse ja M. Söderströmi 4. veebruari 2017 arvamusega on tõendatud, et OÜ VIRU RMT ei

olnud 10. juunil 2016 enda lepingulisi kohustusi täitnud ja pankrotivõlgnik kasutas täiendavaid

ressursse lepinguliste kohustuste täitmiseks. Maakohus ei arvestanud otsuse tegemisel

nimetatud tõenditega ja märkis ekslikult, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et pankrotivõlgniku

pankrotimenetluses kohustuse tekkimise ajaks on veebruar-märts 2016. Maakohus on ekslikult

leidnud, et pankroti väljakuulutamisel oli pankrotivõlgnikul kohustusi summas 408 353 eurot

80 senti. Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuete suuruseks oli 259 651

eurot 71 senti.

Kõik maksed, mida pankrotivõlgnik tegi kostjale perioodil 5. veebruar 2016 kuni 3. juuni 2016,

olid seotud Rörviku ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud töövõtulepingu täitmisega. Saadud raha

eest kantud põhikulud seonduvad projektijuhtimise, mootorite, sagedusmuundurite, andurite,

varuosade, skannerite, automatiseerimise ja patentidega. Maksete tegemise ajal oli

pankrotivõlgnik maksejõuline äriühing, kus töötas 6 töötajat ja kus olid nii tootmisruumid kui

ka vajalikud seadmed. Maakohus jättis analüüsimata suurema osa kuludokumentidest. Kuna

kostja on teinud erinevaid kulutusi erinevate kohustuste täitmiseks, on sisuliselt tegemist

erinevate tehingutega ja hinnang tulnuks anda igale tehingule eraldi.

Maakohtu otsus on tõendamiskoormuse jaotuse osas üllatuslik. 23. jaanuari 2018 määruses

selgitas maakohus pooltele, et hagi rahuldamiseks tuleb hagejal tõendada, et kostja ei ole töid

teinud ning raha on saadud alusetult. Hageja seda ei tõendanud ning edaspidises menetluses ja

otsuses asetas kohus selles osas tõendamiskoormuse kostjale.

Pankrotivõlgnik ei kahjustanud maksete tegemisega võlausaldajate huve. Pankrotivõlgnik pidi

tegema kõik endast oleneva, et täita OÜ VIRU RMT-ga sõlmitud töövõtulepingut.

Pankrotivõlgniku

poolt

Rörvikule tarnitud

seadme puhul

on tegemist

keerulise

tootmiskompleksiga, mille valmistamine, kokkupanek, häälestus ja käivitamine toimuvad

etapiti. Maakohus ei ole seda mõistnud, leides, et enne seadme lõpptarnet (23. märts 2016)

esitatud arved ei saa olla seotud puuduste kõrvaldamisega.

Tõendatud on, et Rörvik jättis töövõtulepingu alusel tasumisele kuuluva lõppmakse tasumata

põhjusel, et OÜ VIRU RMT ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. Pankrotivõlgnik jättis

OÜ-le VIRU RMT tehtud töö eest tasumata üksnes osaliselt. Kohtu järeldus, et pankrotivõlgnik

eelistas OÜ-le VIRU RMT teisi võlausaldajaid, on seega väär.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude

kostja kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt on maakohtule tehtud etteheited tõendite analüüsimata jätmises osas

alusetud.

Kohustuste tekkimise aeg OÜ VIRU RMT ees oli märts 2016. Nimetatud asjaolude pinnalt on

maakohus õigesti leidnud, et pankrotivõlgniku ja kostja juhatuse liikme prioriteediks oli

tegutseda pankrotivõlgniku vara väljaviimisel üksnes endaga seotud äriühingu huvides.

Maakohus on põhjalikult analüüsinud kostjale tehtud väljamaksete põhjendatuse tõendamiseks

esitatud kuludokumentatsiooni ning jõudnud õigele järeldusele, et väljamaksete põhjendatus ei

ole tõendatud. Kostja väide, et maksete tegemisega ei kahjustatud võlausaldajate huve, kuna

maksed tehti võlausaldajate kasuks, on seega tõendamata. Kostja ei ole tõendanud, et

pankrotivõlgnik oli ülekannete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks

maksete tegemise tõttu.

Väär on kostja seisukoht, et Viru Maakohtu 4. mai 2017 pankrotimäärusest väljavõetud fraasid

pankrotivõlgniku majandustegevuse, personali ja juhatuse seletuste kohta on vastuolus

vaidlustatud määruses maakohtu poolt tuvastatuga. Väljavõte pankrotimäärusest ei anna alust

väita, et Rörvik esitas pankrotivõlgnikule pretensiooni, millest saaks järeldada, et tuvastatud

olid puudused, mis vajasid kõrvaldamist ja mille parandustööde maksumus võis olla 288 359

eurot 18 senti.

Maakohtu järeldus pankrotivõlgniku rahalise kohustuse tekkimise aja osas OÜ VIRU RMT ees

on õige, kuna tarne pidi toimuma kahes etapis ja teise etapi tarne toimus 10.-23. märts 2016.

Väidetavate asjatundjate arvamused on ebausaldusväärsed.

Väited selle kohta, et pankrotivõlgnik oli pankrotimenetluse algatamisel maksejõuline ettevõte,

kuna tal olid töötajad ja üüritud angaar, ei seostu kostjale tehtud väljamaksetega ega kinnita

nende põhjendatust ja õiguspärasust. Kostja ei ole tõendanud kulude kandmist seoses Rörviku

tellitud seadmetes esinenud puuduste kõrvaldamisega. Kulude kandmise periood erineb

oluliselt pankrotivõlgniku poolt kostjale tehtud ülekannete tegemise ajast. Maakohus ei pidanud

kuludokumente ükshaaval analüüsima. Kui kostja väidetavad kohustused puuduste

kõrvaldamise osas Rörviku ees oleksid nõuetekohaselt täidetud, oleks viimane oma kohustuse

pankrotivõlgniku ees täies ulatuses täitnud.

6. 15. veebruari 2019 menetlusdokumendis ringkonnakohtule avaldas hageja, et kostja versioon

raha kasutamise otstarbest on kardinaalselt muutunud ja viitab sellele, et tagantjärgi püütakse

koguda arveid, et saada kokku summa, mis on võimalikult lähedane hagi esemeks olevate

ülekannete summale. Perioodil 5. veebruar - 3. juuni 2016 ülekantud rahasummade saamise

alust ei ole kostja põhistanud ega tõendanud, mistõttu võib olla tegemist kinke või kostja poolt

alusetu rikastumisega.

Ringkonnakohtu istungil avaldasid pooled, et nad nõustuvad hageja alusetust rikastumisest

tuleneva alternatiivse nõude saatmisega maakohtule uueks läbivaatamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaal- ja menetlusõiguse normide olulise

rikkumise tõttu tühistada ja pankrotihalduri hagi rahaliste kohustuste täitmise kehtetuks

tunnistamiseks pankrotiseaduse sätete alusel tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõue kostja vastu

288 359, 18 euro väljamõistmiseks alusetu rikastumise sätete alusel tuleb saata läbivaatamiseks

maakohtule eelmenetluse staadiumist. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele

osaliselt.

8. Haldur on esitanud hagiavalduses kostja vastu kaks nõuet. Kõigepealt nõude perioodil

5. veebruar - 3. juuni 2016 pankrotivõlgniku poolt kostjale tehtud rahaülekande kehtetuks

tunnistamiseks ja teiseks nõude pankrotivarasse 288 359, 18 euro väljamõistmiseks.

Hagiavalduses on haldur märkinud, et ülekannete põhjendatus on küsitav. Haldurile on jäänud

arusaamatuks, miks oli pankrotivõlgnikul vaja kasutada kostjat vahendajana sellises mahus

kaupade ja teenuste sisseostul.

9. Ringkonnakohus peab vajalikuks käsitleda esmalt rahaülekannete kehtetuks tunnistamise

hagi õigusliku alusega seonduvaid küsimusi, millest sõltub see, missugused asjaolud kuuluvad

asja lahendamisel tõendamisele ning kuidas jaguneb tõendamiskoormis. Sellest lähtuvalt on

võimalik hinnata, kas maakohus on täitnud nõuetekohaselt selgitamiskohustust (TsMS § 392,

§ 400 lg 5, § 435 lg 1, § 436).

Maakohtu otsusest, millega rahuldati hageja nõue rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks,

ei nähtu selgelt, millisel õiguslikul alusel maakohus hagi rahuldas. Selliselt toimides on

maakohus läinud kaasa hagis esitatud nõude õiguslike põhjendustega.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tagasivõitmise hagi rahuldades selgelt ja

järjekindlalt

tuvastanud

tagasivõitmise

eeldusi

ning

selgitanud

pooltele

nende

tõendamiskoormust. Maakohus on kaalunud kostjale raha ülekannete tagasivõitmise aluseid

samaaegselt ja läbisegi nii tagasivõitmise eri- (PankrS § 113) kui ka üldaluse (PankrS § 110)

järgi.

Riigikohus on tagasivõitmise üld- ja erialustele tuginemist (sh alternatiivnõudena) käsitlenud

näiteks tsiviilasja nr 3-2-1-70-05 p-s 33. Tagasivõitmise eri- ja üldaluse asjaolude kontrollimist

paralleelselt ei saa pidada lubatavaks. TsMS § 442 lg 8 viimase lause kohaselt ei pea kohus

alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama,

seega ei pea seda nõuet ka käsitlema.

10. Samas peab käesoleval juhul asja lahendamisel arvestama Riigikohtu seisukohaga, et

rahaülekannete tagasivõitmise aluseks saab olla üksnes PankrS § 113. Riigikohus on leidnud,

et pankrotivõlgniku poolt raha maksmine ei ole käsutustehing, mida saab tehinguna tagasi võita,

kuid PankrS § 113 näeb pankrotimenetluses erandina ette rahalise kohustuse tagasitäitmiseks

võlausaldajale rahalise kohustuse täitmise tühistamise võimalused raha pankrotivarasse

tagasisaamise eesmärgil ilma kohustust ennast kehtetuks tunnistamata (vt Riigikohtu

19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, otsus nr 3-2-1-92-16). Seetõttu on

maakohus ekslikult käsitlenud rahaülekannete tagasivõitmise eeldusi PankrS § 110 alusel, mis

käsitleb tehingute tagasivõitmist. Kinkega seotud väited tagasivõitmise alusena esitas hageja

alles ringkonnakohtu menetluses, mistõttu on tegemist uute asjaoludega, millele hageja

maakohtus ei tuginenud. Seetõttu jätab ringkonnakohus need hageja väited tähelepanuta.

11. Ringkonnakohus leiab, et hageja on vastuoluliselt leidnud, et rahaülekanded on

tagasivõidetavad, ehkki ta toob hagi alusena välja ka asjaolu, et rahaülekanded on tehtud

õigusliku aluseta. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et ta on esitanud kaks alternatiivset

nõuet (TsMS § 370 lg 2).

Maakohtule on etteheidetav, et ta jättis välja selgitamata, millisel alusel hageja on nõude

esitanud ning kas hageja on esitanud nõude raha väljamõistmiseks alternatiivsetel alustel. Kuigi

kostja on kogu menetluse vältel (tõsi küll põhjendusi teatud osas muutes) väitnud, et hagis

vaidlustatud ülekanded kostjale olid seotud pankrotivõlgniku ja Rörviku vahelise lepingu

täitmisega, on hageja seda kogu aeg eitanud, avaldades läbivalt seisukohta, et kostja esitatud

tõendid kulutuste kohta ei ole seostatavad pankrotivõlgniku kohustuste täitmisega ja raha

ülekanded kostjale on põhjendamatud. Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16 saab

järeldada, et haldur peab PankrS § 113 alusel nõude esitamisel tõendama ka tagasivõidetavat

rahalist kohustust, mille täitmist ta soovib tagasi võita. Käesoleval juhul haldur sellist kohustust

eitab, mistõttu ei kuulu halduri hagi soorituse tagasivõitmiseks juba sel põhjusel rahuldamisele

ning rahuldamata jääks ka halduri hagi saadud rahasumma väljamõistmiseks PankrS § 119 lg 1

alusel.

Pidades pankrotivõlgniku tehtud ülekandeid õigusliku aluseta (alusetuteks) sooritusteks

kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes, võib halduril olla õigus esitada hagi kostja vastu õigusliku

aluseta saadud raha väljamõistmiseks pankrotivarasse alusetu rikastumise sätete alusel. Sellise

hagi rahuldamiseks ei ole vaja eelnevalt tunnistada rahaülekandeid kehtetuks pankrotiseaduse

sätete alusel.

12. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue rahaülekannete (soorituste) tagasivõitmiseks PankrS

§ 113 lg 1 p 3 alusel tuleks jätta rahuldamata ka siis, kui vaidlusalused rahaülekanded oleksid

tehtud õiguslikul alusel (Rörviku ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud lepingu pankrotivõlgniku

poolseks täitmiseks) nagu väidab kostja.

12.1. Haldur peab PankrS § 113 alusel hagi esitamisel tõendama PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt

kohustuste täitmisega võlausaldajate huvide kahjustamist. Lähtudes kostja väitest, et kõik

ülekanded on tehtud pankrotivõlgniku ja Rörviku vahelise lepingu täitmiseks, peaks hageja

tõendama, et nimetatud lepingu täitmine sellises mahus oli võlausaldajate huve kahjustav.

Riigikohus on oma praktikas juhtinud tähelepanu, et tagasivõitmise hagi lahendades tuleb

võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks võrrelda tagasivõitmise aja olukorda

hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud. Oluline on

tuvastada, kas maksed olid vajalikud võlgniku majandustegevuse jätkamiseks ja hinnata seda,

kas võlgniku käitumine oli võlausaldajate maksete tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja

seega võlausaldajate huvides või mitte. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamise

aspektist ei ole määrava tähtsusega see, kas maksete tegemise ajal eelistati üht võlausaldajat

teistele, sest seda ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks, vaid võrrelda

tuleb erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt.

Ka sellest, et makse tehti PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses võlgniku lähikondsele, ei piisa

järelduseks, et see kahjustas võlausaldajate huve. Ehkki see ei ole võlgniku käitumisele

hinnangu andmisel määrava tähtsusega, tuleb maksete tegemise majandusliku otstarbekuse üle

otsustamisel arvesse võtta asjaolu, kas võlgnikul oli võlausaldajale vaidlusaluste maksete

tegemise ajal ka teisi võlausaldajaid, kelle nõuded olid juba muutunud või lähiajal muutumas

sissenõutavaks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-18953/50 ).

12.2. Seega peaks hageja antud juhul tõendama, et kümmet makset veebruarist kuni maini 2016

ei olnud võlgniku majandustegevuse jätkamiseks ja Rörvikuga sõlmitud lepingu täitmiseks

pankrotivõlgnikul vaja teha. Haldur nimetatud asjaolu tõendanud ei ole. Kostja väidete kohaselt

olid vaidlusalused maksed vajalikud lepingu täitmiseks. Asjas on tõendatud, et

pankrotivõlgniku ja tema võlausaldajate (sh Viru RMT) huvides oli Rörvikuga sõlmitud lepingu

nõuetekohane täitmine, et saavutada lepingujärgse tasu lõplik väljamaksmine Rörviku poolt.

Võlgnik sõlmis Rõrvikuga töövõtulepingu 14. augustil 2015 summas 1 300 000 eurot. Lepingus

olid sätestatud maksetingimused, mis nägid ette tasumise neljas osas, kusjuures 40 % tasust

kuulus tasumisele seadmete tarnimisel ja viimane tasu osa 20 % pärast tarne kinnitamist ja

vastuvõtmist koos edukalt läbitud süsteemi- ja jõudlustestidega, kuid hiljemalt 90 päeva jooksul

pärast seadme tarnimist. Lepingu kohaselt on võlgniku koostööpartnerid lepingu täitmisel Viru

RMT ja Höga Kusten Teknikresurs AB.

Võlgnik sõlmis tellimuse täitmiseks 9. oktoobril 2015 alltöövõtulepingu Viru RMT-ga.

Lepingu hind oli 328 000 eurot (lisandus km). Võlgnik tasus lepingu järgi Viru RMT-le

131 200 eurot (+ km) ehk 40 % lepingu hinnast. Ülejäänud rahast 40 % tuli tasuda pärast

seadmete tarnet tehasesse ja viimased 20 % pärast seadme vastuvõtmist ja tööle hakkamist, kuid

mitte hiljem kui 90 päeva pärast tarnet. 5-7. aprillini 2016 tasus võlgnik Viru RMT-le 30 %

lepingusummast 98 400 eurot + km (lepingu järgi pidi tasuma siis, kui 50 % seadmest on

valmis).

Ringkonnakohus leiab, et Rörviku lepingu nõuetekohane täitmine oli kõigi võlausaldajate,

sh Viru RMT huvides, sest Viru RMT alltöövõtjana pidi oma tasu saama eelkõige Rörviku

poolt pankrotivõlgnikule lepingu täitmiseks tehtud maksete arvel.

Rõrvik maksis lepingu alusel võlgnikule 5. veebruar 2016 – 10. mai 2016 kokku 520 000 eurot,

sellest 10. mail 2016 260 000 eurot. Rörvik on jätnud tasumata 780 000 eurot.

12.3. Hageja on hagi esitamisel lähtunud arusaamast, et kogu Rörviku ja pankrotivõlgniku

vahel sõlmitud lepingu täitmine oli delegeeritud alltöövõtjale Viru RMT, kes andis tehtud töö

Rörvikule nõuetekohaselt üle, seade hakkas tööle ja Viru RMT tasu nõue muutus

sissenõutavaks kevadel 2016. Pankrotivõlgnik oleks pidanud Viru RMT-le tasu välja maksma

vaatamata sellele, et Rörvik ei tasunud talle kogu lepingu järgset makset ja ütles lepingu

2. septembril 2016 üles. Kuigi Rörvik võlgneb pankrotivõlgnikule lepingu järgse maksena ca

780 000 eurot, ei ole hageja (haldur) pankrotimenetluses Rörvikuga suhelnud ega nõudeid

esitanud, sest hageja põhjenduste kohaselt oleks nõude esitamine välisriigis kulukas.

Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud olukorras puudub hagejal tegelik teadmine Rörviku

lepingu täitmisega seotud asjaoludest, samuti sellest, kas ja millal muutus Viru RMT nõue

sissenõutavaks. Hageja ei ole pidanud vajalikuks esitada kohtule ka Rörviku 2. septembri 2016

lepingu ülesütlemise teatist.

12.4. Lepingu kohaselt oli Viru RMT-l õigus nõuda pankrotivõlgnikult 40 % tasust pärast

seadmete tarnet tehasesse (Rörvikule) ja viimast osa pärast seadmete vastuvõtmist ja tööle

hakkamist, aga mitte hiljem kui 90 päeva pärast tarnet (hageja arvestuse kohaselt kogu tasu pidi

olema tasutud juulis 2016). Hageja on avaldanud, et vaidlusalused maksed kahjustavad eelkõige

võlausaldajat Viru RMT, kelle nõue oli muutunud sissenõutavaks märtsis-aprillis 2016. Kostja

on

hageja

sellise

seisukoha

vaidlustanud.

Kostja

avaldab

31. jaanuari

2019

menetlusdokumendis, et saeveski käivitati reaalselt 4. aprillil 2016 ja tekkisid probleemid.

VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Töövõtulepingus, mis on vastastikune leping, saab tellija tasu maksmise

kohustuse täitmisest keelduda VÕS § 111 lg 1 järgi, kui üle antud töö ei vasta täielikult lepingu

tingimustele. Nimetatu kohaldub ka tasu ositi maksmise kokkuleppe korral.

Kostja tugineb oma vastuväidetes hagile Viru RMT tarnitud seadme puudustele. Kostja esitatud

tõenditest (eelkõige asjatundjate projektijuht P. Svanholmi ja M. Söderströmi arvamused), aga

ka poolte poolt omaksvõetud asjaolust, et Rörvik ütles 2. septembril 2016 lepingu

pankrotivõlgnikuga üles, nähtub, et tarne oli probleemne ja Rörvik enda tasu maksmise

kohustust ei täitnud.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus ei ole oma seisukohta Viru RMT nõude

sissenõutavuse aja ja Viru RMT töö kvaliteedi osas nõuetekohaselt põhjendanud. Maakohus

hindas kostja tõendeid Viru RMT töö kvaliteedi kohta ebausaldusväärseteks. Nõustuda ei saa

maakohtu seisukohaga, et töö ebakvaliteetsust saaks tõendada üksnes Rörviku pretensiooniga.

Kostja on 31. jaanuari 2019 menetlusdokumendis kirjeldanud pankrotivõlgniku ja selle juhatuse

liikme tegevusi seoses Rörviku tarnega perioodil kevad-suvi 2016. Tarnitud seadmete

kvaliteeti saab tõendada ka muude tõenditega kui Rörviku pretensioon. Maakohus leidis, et

võlgnikul tekkis Viru RMT ees maksekohustus juba veebruaris-märtsis 2016, millega

ringkonnakohus ei nõustu. Viru RMT esitas võlgnikule arve tasumiseks (I kd lk 19) 19. augustil

2016, mistõttu saab asuda seisukohale, et vähemalt enne arve esitamist võlgnikul Viru RMT

ees täitmata kohustused puudusid.

Seega ei ole hageja suutnud tõendada ülekannete tegemiseks õigusliku aluse olemasolul nende

võlausaldajaid kahjustavat iseloomu.

12.5. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et hagi rahaliste kohustuste täitmise

tagasivõitmiseks jääks rahuldamata ka põhjusel, et tõendatud ei ole pankrotivõlgniku

maksejõuetus ülekannete tegemise ajal 5. veebruar - 3. juuni 2016 või maksejõuetuks

muutumine nende soorituste tagajärjel, mis oleks hagi rahuldamise vajalik eeldus PankrS § 113

lg 1 p 3 järgi. Nimetatud asjaolude puudumist peab tõendama kostja kui võlgniku lähikondne.

Kostja on seisukohal, et vaidlustatud ülekannete tegemise ajal oli võlgnik maksejõuline ja

heidab maakohtule ette asjakohaste tõendite (pankrotimäärus, Viru RMT 17. mai 2017

nõudeavaldus, nõuete kaitsmise koosoleku protokoll) hindamata jätmist. Ringkonnakohus

nõustub kostjaga, et maakohus ei ole oma seisukohta vaidlusaluste ülekannete mõjust võlgniku

maksevõimele piisavalt põhjendanud.

PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja

nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja

selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Viru Maakohtu 4. mai 2017 määrusest, millega kuulutati välja võlgniku pankrot ei nähtu kohtu

põhjendatud seisukoht võlgniku maksejõuetuks muutumise aja osas. Seega tõendab maakohtu

määrus üksnes asjaolu, et võlgnik oli muutunud maksejõuetuks pankroti välja kuulutamise

ajaks, st 4. maiks 2017.

Ajutise halduri aruande (kajastatud pankrotimääruses) kohaselt oli võlgniku maksejõuetuse

tekkimise põhjuseks Rörviku projekti ebaõnnestumine ja maksejõuetus tekkis 2016 II

poolaastal. Aruande esitamise ajal (2017. aasta algus) võlgnik täitis üüri- ja töölepingutest

tulenevaid kohustusi (I kd lk 7). Suurema osa töölepingutest ütles võlgnik üles augustis 2016.

Aruande kohaselt oli võlgnikul kohustusi kokku 408 353,80 eurot. Välistades võlausaldajate

hulgast Viru RMT ja käesoleva asja kostja, oli võlgnikul kohustusi kokku 7677,01 eurot. Samal

ajal oli võlgniku pangakontol raha 7034,48 eurot, haagis väärtusega 1500 eurot ja seadmed,

mille väärtust ei olnud ajutine haldur võimeline hindama. Debitoorsed võlgnevused olid

850 709,56 eurot, millest nõue Rörviku vastu 526 898 eurot (ilma km-ta). Võlgnik avaldas

kohtule, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja Viru RMT nõue ei ole selge ja vastav vaidlus

tuleks lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

12.6. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja on asjas suutnud tõendada oma väidet, et

vaidlusaluste ülekannete tegemise ajal ei olnud võlgnikul täitmata kohustusi Viru RMT ees,

võlgnik ei olnud sel ajal maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks nende ülekannete

tulemusena. Pankrotiavalduse esitas võlausaldajana Viru RMT, kelle nõue oli võlgniku poolt

vaidlustatud. Ringkonnakohus nõustub kostja väitega, mis on kooskõlas võlgniku ajutise

halduri aruande järeldustega, et makseraskused tekkisid võlgnikul seoses sellega, et Rörvik

keeldus oma lepingujärgsete kohustuste täitmisest ja ütles 2. septembril 2016 lepingu üles. Selle

tulemusena muutus võlgnik hiljemalt 4. maiks 2017 alaliselt maksejõuetuks. Maksejõuetuse

põhjustasid töövõtulepingust tulenevad vaidlused võlgniku ja Rörviku ning võlgniku ja Viru

RMT vahel. Vähemalt kuni pankroti välja kuulutamiseni oli võlgniku nõudel Rörviku vastu

väärtus, mida peab võlgniku maksevõime hindamisel (ka ajas) arvestama. Asjaolu, et

praeguseks ajaks võib võlgniku pankrotimenetluses nõude realiseerimine Rörviku vastu

osutuda problemaatiliseks (sh halduri tegevusetuse tõttu) ei saa omada mõju võlgniku

maksevõime hindamisele vaidlusaluste ülekannete tegemise ajal.

13. Maakohus on otsuses heitnud kostjale ette tõendamiskoormise täitmata jätmist. Samas ei

ole maakohus menetluse käigus kostjale selgitanud, mida kostja peab tõendama. Maakohus ei

ole hageja nõuet 288359,18 euro väljamõistmiseks alusetust rikastumisest tuleneval

alternatiivsel alusel menetlenud, mistõttu tuleb hageja nõue sellel alusel saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist. Maakohus saab asja uuel läbivaatamisel

vajaduse korral määrata pooltele TsMS § 3401 lg 1 järgi täiendava tähtaja seisukohtade,

asjaolude ja tõendite esitamiseks.

VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks

täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu

7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja

sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata

jäänud (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-122-16 p 11 koos viidetega varasemale Riigikohtu

praktikale).

Käesolevas asjas on kostja väitnud, et kõik maksed, mis võlgnik talle perioodil 5. veebruar kuni

3. juuni 2016 tegi, on seotud Rörviku ja pankrotivõlgniku vahelise tehingu täitmisega. Kostja

selgitas ringkonnakohtu 28. mai 2019 istungil, et konkreetsed ülekanded ei olnud seotud

konkreetsete tehingutega, vaid poolte kokkuleppel koondati kostja poolt osutatud erinevad

teenused ühte arvesse, mis ei olnud väga üksikasjaline. Võlgnik tegi kostjale ette- ja järelmakse.

Kostja on esitanud ka oma väidet tõendavad dokumentaalsed tõendid, mida maakohus saab asja

uuel läbivaatamisel hinnata. Ringkonnakohus märgib, et kui pankrotivõlgnik ise vabanes selle

tagajärjel kohustusest kõrvaldada puudused Rörvikule üle antud töös ja tasuda teenuste eest

kolmandatele isikutele (vabanes Rörvikuga sõlmitud lepingu täitmisega seotud kulude

tasumisest), on pankrotivõlgnik järelikult saanud selles ulatuses varalise hüve. Hageja nõue

alusetu rikastumise sätete alusel saab olla käesoleval juhul täielikult või osaliselt põhjendatud

siis, kui leiab tuvastamist, et kostja ei täitnud kolmanda isikuna pankrotivõlgniku kohustusi

vaidlusaluse rahasumma ulatuses.

14. Ringkonnakohus teeb maakohtule ettepaneku kaaluda asja uuel arutamisel toimiku

korrastamist viisil, et menetlusosaliste poolt kohtule esitatud võõrkeelsed dokumentaalsed

tõendid asetseksid toimikus koos eesti keelse tõlkega. TsMS § 56 lg 1 kohaselt võetakse

toimikusse menetlusdokumendid ja muud asjaga seotud dokumendid ajalises järgnevuses,

millise nõude eesmärk on luua toimiku ülesehituseks ühtne ja käepärane alus. Sellest ei saa teha

aga järeldust, et toimikusse võetud võõrkeelne dokument ja selle tõlge peaksid toimikus asuma

lahus olukorras, kus võõrkeelsena esitatud dokumendi tõlge esitatakse kohtule hilinemisega.

Riigikohus on korduvalt (vt 3-2-1-139-06, 3-2-1-29-07) osundanud, et kohus peab tagama, et

toimikus ei oleks tõlketa dokumente. TsMS § 33 lg 1 kohaselt nõuab kohus menetlusosalise

poolt kohtule esitatud dokumentaalse tõendi tõlget eesti keelde. Sama paragrahvi lõige 3

kohaselt kui tõlget tähtpäevaks ei esitata, võib kohus jätta dokumentaalse tõendi tähelepanuta.

Ringkonnakohus leiab, et võõrkeelne dokument moodustab koos tõlkega terviku, mistõttu

peaks tõlked asetsema toimikus võõrkeelse dokumendi juures. Vastasel juhul ei ole toimik

mõistlikult käsitletav, eriti käesolevas asjas, kus võõrkeelseid dokumentaalseid tõendeid on

väga palju. Seetõttu tuleb eelistada võõrkeelse dokumendi vastuvõtmist pärast tõlke esitamist.

15. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks