2-18-126921/26 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

1 (14)

2-18-126921

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.06.2019. a, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-18-126921

Tsiviilasi

Baltasar Liising OÜ maksekäsu kiirmenetluse avaldus

Mxxxx Pxxxxxx vastu võla nõudes

Hagihind

4898,96 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Baltasar Liising OÜ (registrikood: 12877197;

asukoht: Sepa tn 26, Tartu linn, 51013 Tartu maakond);

Hageja esindaja: Talis Toompere

Hageja nõustaja: Rainer Loo (Konsultatsioonibüroo Nemo

Consult OÜ asukohaga Lembitu 1E-208, Tartu linn, 50406

Tartu maakond; e-post: rainer.loo@gmail.com);

Kostja: Mxxxx Pxxxxx (isikukood:xxxxxxxxxxxx; elukoht:

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagiavaldus osaliselt.

2. Mõista kostjalt Mxxxx Pxxxxxxxx välja hageja Baltasar Liising OÜ kasuks 1076,55

(üks tuhat seitsekümmend kuus) eurot 55 senti.

3. Käesoleva otsuse resolutsiooni punktis 2 kostjalt Mxxxx Pxxxxxxxx välja mõistetud

summa on MxxxxxPxxxxxxxsolidaarne kohustus Pärnu Maakohtu 22.10.2018. a

tsiviilasjas nr 2-18-120249 tehtud maksekäsust tuleneva Vxxxxx Pxxxxxx

kohustusega Baltsar Liising OÜ ees.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

2 (14)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu)

30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Baltasar Liising OÜ esitas 30.10.2018. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Mxxxx Pxxxxxx vastu 5158,70 euro saamiseks. Kohus tegi 13.11.2018. a võlgnikule

makseettepaneku, mis on võlgnikule kätte toimetatud samal päeval, s.o 13.11.2018. a.

Võlgnik MxxxxxPxxxxx esitas 27.11.2018. a nõudele vastuväite. Võlgnik esitas vastuväite

kogu nõudele. Mxxxx Pxxxxx tõi põhjendusena välja, et põhivõlgnikuga on sõlmitud

maksegraafik, mida ta ka täidab. Lisaks puudub piisav info selle kohta, kuidas võlgnevuse

summa on välja kujunenud ja kas sellel nõudel on üldse alust MxxxxxPxxxxxx kui käendaja

vastu. Pärnu Maakohtu 10.12.2018. a määrusega kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja

andis Baltasar Liising OÜ nõude MxxxxxPxxxxxx vastu 5158,70 euro saamiseks üle Tartu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Baltasar Liising OÜ esitas 11.02.2019. a Tartu Maakohtule hagi Mxxxx Pxxxxxx vastu

võlgnevuse nõudes. Hagiavaldusest nähtuvalt

Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond

22.10.2018. a välja andnud maksekäsu tsiviilasjas nr 2-18-120249, mille kohaselt on Vxxxxx

Pxxxxxxxx välja mõistetud 5333,46 eurot. Nimetatud rahaline nõue tuleneb Baltasar Liising

OÜ ja Vxxxxx xxxxxxx vahel sõlmitud liisingulepingust nr LL1611251112KT.

Hageja ja kostja vahel on 25.11.2016. a sõlmitud käendusleping, mille kohaselt käendab

Mxxxx Pxxxxx liisinguvõtja Vxxxxx Pxxxxxx ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingust

tulenevaid nõudeid kuni 20 000 euro ulatuses. Käenduslepingu järgi vastutab käendaja

liisingulepingust ning liisingulepingu kõigist olemasolevatest ja tulevikus sõlmitavatest

lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt liisinguvõtjaga.

Eelpool nimetatud maksekäsk esitati sundtäitmiseks kohtutäiturile ning 08.01 ja 29.01.2019. a

on Baltasar Liising OÜ-le laekunud nõuete katteks kokku 434,50 eurot. Seega on

käenduslepingust tuleneva võlgnevuse suurus hagi esitamise seisuga 4898,96 eurot.

Hageja hinnangul vastab poolte vahel sõlmitud käendusleping seaduses sätestatud

käenduslepingu nõuetele ning Mxxxx Pxxxxx on kohustatud tasuma võlgnevuse summas

4898,96 eurot.

Hageja märkis hagiavalduses, et Baltasar Liising OÜ on nõus sõlmima kostjaga võlgnevuse

tasumiseks maksegraafiku igakuiste osamaksetega ca 1000 eurot.

Menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja on nõus kirjaliku menetlusega.

3. Kohus võttis hagi 14.02.2019. a määrusega menetlusse ja kohustas kostjat hagile kirjalikult

vastama.

4. 04.03.2019. a saabus kohtule kostja vastus hagiavaldusele. Kostja leiab, et käendusleping

on TsÜS § 86 mõttes vastuolus heade kommetega. Seejuures viitab kostja Riigikohtu

lahenditele nr 3-2-1-76-01 ja nr 3-2-1-186-13. Lisaks viitab kostja Riigikohtu 31.01.2018. a

otsusele tsiviilasjas nr 2-14-21710 ning märgib, et kostja on põhivõlgnikuga lähedastes

isiklikes suhetes isik - käendaja on põhivõlgniku vend. Seega tuleb kostja hinnangul jaatada,

et perekondlikest sugulussuhetest tulenevalt on käendaja ja põhivõlgnik sõlminud

käenduslepingu sõltuvussuhtest. Kostja ei ole saanud käenduslepinguga tagatavast

kohustusest mingit isiklikku kasu. Kostja käendas liisingulepingut, mille kohaselt põhivõlgnik

ostis sõiduauto. Käendaja ei ole selle sõiduautoga kordagi sõitnud ega ka muul viisil sellest

3 (14)

kasu saanud. Kostja igakuiseks sissetulekuks on 1400 eurot (brutopalk). Kostja ülalpidamisel

on kaks alaealist. Eeltoodust tulenevalt on kostja hinnangul äärmiselt kaheldav, et

käendusriisiko realiseerumisel suudaks kostja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita.

Kostja suudaks kohustust täita üksnes osaliselt. Samad andmed on kostja enne lepingu

sõlmimist ka avaldanud. Liisinguandja ei täitnud käendaja osas selgitamiskohustust.

Liisinguandja märkis lakooniliselt, et käendaja on teadlik põhivõlgniku majanduslikust

olukorrast, mis aga ei täida kostja hinnangul selgitamiskohustust. Seega ei ole tõendatud

hageja kohustuse täitmine.

Lisaks osundab kostja, et tema igakuine netosissetulek on ligikaudu 20 korda väiksem, kui

tema vastutuse maksimumsumma. Samuti on põhjendamatult kõrged liisinguandja

kõrvalkohustused. Seega on kostja olukorras, kus igakuiste maksetega sammub ta nö samal

kohal, kuna igakuised maksed katavad ära üksnes kõrvalkohustused. Reaalset põhivõlga on

kostja võimeline tasuma minimaalselt. Seisukoha esitamise ajaks on hagejale tasutud kokku

vähemalt 1,5 kordselt kogu laenusumma.

Kostja märgib, et juhul, kui kohus leiab, et käendusleping kehtib, esitab kostja hagiavaldusele

järgmised vastuväited. Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-12-13. Kostja on

seisukohal, et hageja rikkus laenulepingu sõlmimisel põhivõlgniku suhtes vastutustundliku

laenamise põhimõtet, mistõttu oleks põhivõlgnikul hageja vastu kahju hüvitamise nõue ja

seda saaks tasaarvestada hageja nõudega. Kostja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-89-06

ja nr 3-2-1-136-12. Kostja toob välja, et käenduslepingus on sätestatud, et krediidisumma on

10 000 eurot ning krediidi kogukulu 20 462,04 eurot. Seega ületab krediidi kogukulu üle kahe

korra krediidisummat. Lisaks on hagejale tasutud krediidisumma vähemalt 1,5 kordses

ulatuses.

Kostja leiab, et tal on VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis

saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist,

kui hageja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest

asjaoludest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-30-16). Kostja leiab, et hageja ei ole teda piisavalt

teavitanud põhivõlgniku majanduslikust seisundist ja sellega seotud riskidest, sh

liisingulepingu eseme hinnalangusest ja tekkida võivast maksekoormusest, kui põhivõlgnik

lepingut täita ei suuda ning sõiduk müüakse võla katteks. Kostja viitab Riigikohtu lahenditele

nr 3-2-1-30-16 ja nr 3-2-1-160-16 ning leiab, et hageja peab tasaarvestusnõude maksma

panemise vältimiseks tõendama, kas ta teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust

olukorrast või ei olnud ta kohustatud käendajat sellest teavitama. Kostja märgib, et kui teda

oleks kõikidest eelpool loetletud asjaoludest teavitatud, siis vastasel juhul ei oleks ta

käenduslepingut sõlminud. Kuivõrd kostja ei saa sellises olukorras täpset kahju suurust välja

arvutada, taotleb kostja kohtult hüvitise suuruse otsustamist. Kostja viitab VÕS § 127 lg-le 6

ja TsMS § 233 lg-le 1.

Juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue kuulub vähemalt osaliselt rahuldamisele ja kostjal on

õigus omakorda hagejalt nõuda kahju hüvitamist, taotleb kostja nõuete tasaarveldamist

(Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-168-15, nr 3-2-1-42-12, nr 3-2-1-126-13, nr 3-2-1-145-14).

Lisaks eeltoodule leiab kostja, et lepingu üldtingimuste punktis 7.11 toodud leppetrahvi nõude

suurus on ebamõistlikult suur. Hageja poolt kostjale 24.04.2018. a saadetud e-kirjas on hageja

nõudnud kostjalt renditasu 49 eurot päevas ning seda ajavahemikul 29.01-20.04.2018. a.

Kogusummas 3969 eurot.

Kostja taotleb oma õiguste igakülgseks kaitseks alternatiivselt VÕS § 162 alusel ka

leppetrahvi vähendamist. Kostja leiab, et tema poolt väljatoodud asjaolude kohaselt oleks

äärmiselt ebaõiglane nõuda kostjalt leppetrahvi ligikaudu 50% ulatuses põhisummalt. Kostja

viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-132-12. Kostja toob välja, et käesoleval juhul ei ole

4 (14)

hagejale sarnases ulatuses kahju tekkinud, mida ta nõuab leppetrahvina. Kostja hinnangul on

nimetatud asjaolu ainuüksi aluseks leppetrahvi vähendamisele. Leppetrahvi vähendamisel

tuleb kostja hinnangul arvestada ka lepingu üldtingimuste punktiga 8.4, s.o lepingu

ülesütlemisel tuleb liisingueseme valdus üle anda liisinguandjale hiljemalt liisinguandja poolt

määratud tähtajal. Hageja ei ole kostjale sellist tähtaega andnud. Sõiduk tagastati hagejale

viivitamatult pärast seda, kui hageja seda nõudis. Kostja hinnangul on hageja ise esitanud

tõendid (nõudekirja punkt 4), mis lükkavad ümber tema enda leppetrahvi nõude aluseks

olevad asjaolud. Sõiduk anti hagejale üle koheselt, kui ta esitas konkreetse kuupäeva valduse

üleandmiseks. Kostja leiab, et kui kohus sellistel asjaoludel leppetrahvi ei vähendaks, siis see

soosiks liisinguandja pahatahtlikku käitumist. Riigikohtu lahend nr 3-2-1-142-12.

Kostja on nõus kirjaliku menetlusega.

5. 28.03.2019. a esitas hageja omapoolse seisukoha kostja 03.03.2019. a vastusele. Hageja on

seisukohal, et kostja esitatud seisukohad ei anna alust jätta hagiavaldus rahuldamata ning

hageja jääb hagiavalduses esitatud seisukohtade juurde. Hageja ei võta õigeks kostja poolt

esitatud selgitusi.

Hageja leiab, et kostja poolt esitatud argumendid ei anna alust poolte vahel sõlmitud

käenduslepingut tühiseks lugeda. Hageja hinnangul ei eksi kõne all olev käendusleping ausalt

ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete

vastu tehingu tegemise ajal. Kostja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele käenduslepingu

punktile, mis võiks kaasa tuua kogu lepingu tühisuse.

Hageja osundab käendaja teabelehele, mille kostja on koos käenduslepinguga allkirjastanud.

Teabelehel on kostja kinnitanud, et tal on 1 ülalpeetav, tema leibkonna igakuine sissetulek on

3500 eurot. Lisaks on kostja kinnitanud, et tema igakuised kohustused, sh eluasemele ja

laenule, moodustavad 500 eurot. Kostja on avaldanud ja kinnitanud, et kõik tema poolt

esitatud andmed on täielikud ja õiged. Seega oli hageja lepingu sõlmimisel veendunud, et

kostja on võimeline käenduslepingust tulenevaid rahalisi kohustusi täitma. Hageja märgib, et

käesoleval juhul on kostja nõutavaks summaks ligikaudu ¼ käendaja vastutuse maksimaalsest

rahalisest piirmäärast, mistõttu on hageja hinnangul igati mõistlik eeldada, et kostja suudab

põhivõlgniku täitmata kohustused täita. Kostja on käenduslepingu punktides 13.1 ja 13.2

täiendavalt kinnitanud, et tal on kohustuse täitmiseks piisav sissetulek ja ta on teadlik

liisinguvõtja krediidivõimekusest.

Kostja ei ole oma kirjalikus seisukohas selgitanud, milles seisneb sõltuvussuhe tema ja

põhivõlgniku vahel. Põhivõlgnik on täisealine ja teovõimeline isik, kes ei ole kostja

ülalpeetav. Praktikas on sageli käendajateks põhivõlgniku perekonnaliikmed, lähedased isikud

või põhivõlgnikuga ühiseid huve omavad isikud. Hageja hinnangul on pigem tavapäratu

eeldada, et mõni põhivõlgnikule tundmatu isik sooviks asuda põhivõlgniku kohustusi

käendama. Hageja leiab, et isegi kui asuda hindama vaidlusaluse käenduslepingu heade

kommete vastasust, peavad tehingu tühiseks lugemisel olema täidetud kõik TsÜS § 86 lg-s 2

sätestatud eeldused. Hageja hinnangul ei ole kostja poolt väljatoodud seisukohad kooskõlas

Riigikohtu praktikaga. Hageja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-49-11 ning leiab, et kostjal

ei esinenud hagejaga käenduslepingut sõlmides erakorralist vajadust, mis kujutanuks ohtu

kostja või tema venna elule või tervisele ning puudus sundolukord, mis sundis kostjat

sõlmima käenduslepingu, mida ta väidetavalt juba sõlmides täita ei suutnud.

Hageja viitab VÕS § 149 lg-le 2 ja käenduslepingu p-le 8 ning leiab, et kostjal ei ole võimalik

esitada hageja vastu vastuväiteid, mis on ära toodud kostja vastutuse punktis 2.2. Hageja ei

ole rikkunud põhivõlgnikuga liisingulepingut ja kostjaga käenduslepingut sõlmides

vastutustundliku laenamise põhimõtteid, mistõttu puudub põhivõlgnikul ja kostjal hageja

vastu kahju hüvitamise nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada.

5 (14)

Hageja ei nõustu kostja väidetega, mis seonduvad kostja väidetava ebapiisava teavitamisega

põhivõlgniku majanduslikust olukorrast ning liisitava kasutatud sõiduki võimalikust

hinnalangusest. Kostja on teabelehel kinnitanud, et omab 11-aastast sõidustaaži, seega on ta

ilmselt varasemalt kasutatud sõidukitega kokku puutunud ning seega ka teadlik asjaolust, et

selliste sõidukite hind on ajas muutuv. Tulenevalt asjaolust, et põhivõlgniku näol on tegemist

kostja vennaga, oli ja on hageja hinnangul kostjal võimalus saada ülevaade põhivõlgniku

majanduslikust olukorrast. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks

keeldunud talle vajaliku info esitamisest või oleks põhivõlgniku sissetulekute kohta

valeandmeid esitanud. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt oleks kostjal olnud võimalik

leping ebapiisavate andmete tõttu ka sõlmimata jätta.

Hageja leiab, et kostja poolt esitatud leppetrahvi vähendamise või tühistamise taotlus tuleb

samuti jätta rahuldamata, kuna selleks puudub õiguslik alus. Liisingueseme tagastamise

kohustus oli liisinguvõtja lepinguline kohustus ning kostja ei ole esitanud tõendeid selle

kohta, et hageja oleks keeldunud sõiduki valdust vastu võtmast või et ta andis selle hagejale

nõudekirjas märgitud kuupäeval üle. Hageja oli sunnitud sõiduki valduse taastamiseks tellima

vastava teenuse ning sellega seonduvalt kandma lisakulusid. Valdus taastati 20.04.2018. a.

Sõiduki tagastamisega viivitamist on oma käitumisega kinnitanud põhivõlgnik ise, jättes

vastava leppetrahvinõude vaidlustamata. Leppetrahvi summa 49 eurot päevas ei ole

ebamõistlikult suur. Juhul ,kui põhivõlgnik oleks lepingut täitnud, ei oleks vastav sanktsioon

rakendunud. Hageja huvi oli suunatud sõiduki valduse kohesele saamisele, et sõiduk

võimalikult kiiresti ja põhivõlgnikule soodsalt võlgnevuste katteks võõrandada. Sõiduk jäi

liisingvõtja poolt pika perioodi jooksul tagastamata, mistõttu ei olnud hagejal võimalik

sõidukit müüa ja selle soetamiseks liisinguvõtja huvides tehtud kulutusi tagasi saada.

Leppetrahvi vähendamiseks puudub VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud õiguslik alus ja kostja ei ole

vastavate aluste olemasolu esinemist nõuetekohaselt tõendanud.

6. Kohus teatas 29.04.2019. a kirjaga pooltele asja sisulise arutamise lõpetamisest ning

määras pooltele tähtaja soovi korral lõppseisukohtade esitamiseks, samuti menetluskulude

nimekirjade esitamiseks.

7. 10.05.2019. a esitas kohtule omapoolse seisukoha kostja. Kirjalikust seisukohast nähtuvalt

peab põhivõlgnik jätkuvalt kinni hagejaga sõlmitud kokkuleppest ning tasub igakuiseid

osamakseid summas 250 eurot. Seisuga 10.05.2019. a on tasutud 1250 eurot. Seega pole

põhivõlgnik kohustust rikkunud, mistõttu jääb kostjale arusaamatuks, miks hageja on nõude

esitanud käendaja vastu. Kostja hinnangul on tekkinud olukord, kus hageja soovib võla

tagastust saada kahekordselt. Hageja on tekitanud kostjas umbusalduse, mistõttu kostja ei

soovi hagejaga maksegraafikut sõlmida.

Lisaks on kostja jaoks arusaamatu võlasumma, mida kostjalt nõutakse. Kostja märgib

veelkord, et käesolevaks ajaks on põhivõlgnik hagejale tasunud 1250 eurot, mistõttu on

võlajääk 3908,70 eurot.

Kostja märgib, et juhul, kui kostja peab hakkama hagejale võlgnevust tasuma samaaegselt,

siis kostja suudab igakuiselt maksta üksnes 100-200 eurot kuus. Kostjal on kaks alaealist

ülalpeetavat, liisingud ja laen. Kostja abikaasa emapalk lõpeb juunis ning siis on kostja

sissetulek leibkonna ainukeseks sissetulekuks.

Menetluskulud jätta poolte endi kanda, sest kostja on nõus sõlmima maksegraafiku ja tasuma

hagejale põhivõlga.

8. 10.05.2019. a esitas hageja kohtule oma menetluskulude nimekirja. Menetluskulude

nimekirjast nähtuvalt on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 400 eurot, sh

maksekäsu kiirmenetluse avalduselt 154,76 eurot ja hagiavalduselt 245,24 eurot.

6 (14)

Seoses kohtumenetlusega on tsiviilasjas hageja poolt kantud lepingulise esindaja kulusid

summas 715 eurot. Õigusabi osutamiseks on kulunud kokku 6,5 tundi ning tunnitasuks on 110

eurot. Menetluskulude nimekirjale on lisatud kulutusi tõendavad arved. Hageja taotleb kohtult

menetluskulude kostjalt välja mõistmist. Samuti mõista kostjalt hageja kasuks määratud

menetluskuludelt välja viivis menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

9. 17.05.2019. a esitas kostja oma seisukoha hageja menetluskulude nimekirjale. Kostja

märgib, et riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel lubas maksta Baltasar

Liising OÜ, kuna põhivõlgniku ja käendaja kohta alustati eraldi menetlus. Seega maksti topelt

riigilõiv sisuliselt sama asja eest.

Kostja hinnangul on tunnitasu summas 110 eurot põhjendamatult kõrge. Kostja märgib, et

Rainer Loo ja Talis Toompere on äripartnerid ja head sõbrad. Õiglane tunnitasu oleks Eesti

Õigusbüroo tunnihinne, s.o 50 eurot tunnis.

Kostja taotleb menetluskulude jätmist poolte endi kanda.

10. 20.05.2019. a saatis kohus pooltele kirja tulenevalt kostja lõppseisukohtadest. Kohus

märkis, et kui kostja jääb oma 10.05.2019. a seisukohtade juurde, siis tuleb kostjal oma väited

ka tõendada, s.o esitada tõendid põhivõlgniku tehtud maksete kohta.

11. Samal päeval, s.o 20.05.2019. a esitas kostja kohtule maksekviitungid ja kohtutäituri kirja

põhivõlgnikule. Kostja märkis, et põhivõlgnik on tasunud 1500 eurot (250 eurot kuus) ning

maksed on tehtud kostja nimelt, kuna põhivõlgnikul puudub internetipanga kasutamiseks

konto. Hageja on maksete tegemisest teadlik, kuna hagejale on tehtud maksete kohta esitatud

maksekviitungid.

12. 22.05.2019. a kohtule saadetud e-kirjas kinnitas hageja, et kohtutäituri vahendusel on

põhivõlgnikult hagejale laekunud täiendavalt 651,75 eurot (3x217,25). Hageja hinnangul

laekub talle täiendavalt 217,25 eurot, s.o summa, mis põhivõlgnik on tasunud 20.05.2019. a.

Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud vähendada kostjalt väljamõistetavat summat 869 euro

võrra (4x217,25). Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et põhivõlgniku poolt tasutavast

summast, s.o 250 eurost läheb 37,75 eurot kohtutäiturile täitekulude katteks. Hagejal ei ole

kavas võlasummat kostjalt ja põhivõlgnikult kahekordselt välja nõuda. Juhul, kui kogu

võlasumma on kostja ja/või põhivõlgniku poolt tasutud, lõpeb hageja nõue solidaarvõlgnike

vastu.

13. Kohus uuendas 31.05.2019. a määrusega tsiviilasja nr 2-18-126921 menetluse. Kohus

määras, et hagejal tuleb avaldada 11.02.2019. a esitatud hagiavalduse nõudesumma (s.o

4898,96 eurot) koosseis - eraldi põhinõue ja iga kõrvalnõue (liisinglepingu alusel täitmata

maksekohustused). Kui nõudesumma hulka kuulub leppetrahv, tuleb hagejal esitada

leppetrahvi summa arvutus ja liisinglepingu üldtingimuste p-de 7.11 ja 8.4 asjaolud koos

tõenditega, mis on aluseks leppetrahvi arvutamisele. Kohus märkis, et kostjal on võimalus

avaldada esitatud seisukoha kohta oma seisukoht ning määras selleks tähtaja. Kohus määras,

et muuta kohtuotsuse avalikuks tegemise aega ja määrata see 14.06.2019. a.

14. 06.06.2019. a esitas hageja oma seisukoha. Hageja märgib, et poolte vahel sõlmitud leping

lõppes 29.01.2018. a. Sõiduk jäi lepingu lõppemisel põhivõlgniku poolt hagejale tagastamata,

mistõttu hageja kandis sõiduki valduse taastamisega täiendavaid kulusid summas 536 eurot.

Sõiduki valdus õnnestus hagejal taastada 20.04.2018. a. Vastavalt lepingu üldtingimuste p-le

8.8 võõrandas hageja sõiduki 11 000 euro eest. Seejuures kandis hageja sõiduki müügikorda

seadmise ja müügitegevuse eest täiendavaid kulusid summas 207 eurot. Sõiduki müügi

järgselt ja peale lepingu üldtingimuste p-des 8.9 ja 8.9.1 nimetatud maha arvamisi, moodustus

põhivõlgniku võlgnevus summas 5158,70 eurot, mis koosneb järgmisest.

7 (14)

1) Lepingu hooldustasu võlgnevusest 15 eurot;

2) Sõiduki lepingu lõppemisel hagejale tagastamata jätmisel arvestatud leppetrahvist 49

eurot päevas ning seda perioodil alates 21.01.2018. a kuni 20.04.2018. a, s.o 81 päeva

eest ning kogusummas 3969 eurot;

3) Osaliselt tasumata laenujäägist summas 584,25 eurot;

4) Leppetrahvist lepingu rikkumise eest summas 200 eurot;

5) Hüvitisest määras 1% tasumata põhiosa jäägilt summas 87,85 eurot ja

6) Viiviste jäägist arvates lepingujärgsete maksete tasumisega viivitamisest summas

302,60 eurot.

Maksekäsu kiirmenetluses lisandus täiendavalt riigilõiv summas 154,76 eurot ja

menetluskulud summas 20 eurot. Seega oli hageja nõue kostja põhivõlgniku vastu kokku

5333,46 eurot, millest hagiavalduse esitamise ajaks oli põhivõlgnik nõude osaliselt täitnud

ning täitmata kohustus summas 4898,96 eurot. Käesoleva tsiviilasja menetluse jooksul on

põhivõlgnikult täiendavalt laekunud 869 eurot, mistõttu taotleb hageja kostjalt 4029,96 euro

väljamõistmist. Hageja jääb hagiavalduses esitatud nõude juurde ja palub kohtul nõude

rahuldada.

15. 11.06.2019. a esitas kostja omapoolse seisukoha. Kostja osundab lepingu üldtingimuste

p-dele 8.3.9 ja 8.4 ning leiab, et liisingueseme valduse üle andmiseks ei olnud määratud

kuupäeva vaid kuupäeva asemel oli suvaline arv. Lisaks ei võetud käendajaga, s.o

mittetarbijast liisinguvõtjaga ühendust ning käendaja ei olnud tekkinud olukorrast teadlik.

Seega on kostja hinnangul liisinguandja rikkunud käendaja suhtes lepingut. Lisaks asjaolule,

et liisinguandja poolt ei määratud tähtaega liisingueseme valduse üleandmiseks, ei proovinud

liisinguandja ka liisingueset kuidagi kätte saada vaid lasi olukorral niimoodi olla, mille tõttu

omakorda trahvisumma kasvas võrdväärseks sõiduki turuväärtusega. Kui liisinguandja

avaldas soovi sõiduk kätte saada, siis nad selle koheselt ka said.

Lisaks osundab kostja, et hageja märgib oma 06.06.2019. a seisukohas trahvi perioodi alguse

kuupäevaks 21.01.2018. a, kuid lepingu lõpetamise kuupäevaks 29.01.2018. a. Seega küsib

hageja kostja hinnangul trahvi päevade eest, mil poolte vahel sõlmitud leping veel kehtis.

Kostja toob välja, et perioodil 21.01.2018. a kuni 20.04.2018. a tulnuks võlgnikul tasuda 3

kuumakest, s.o summas 1015,59 eurot (338,53x3). Kostja hinnangul oleks õiglane asendada

trahvisumma 3969 eurot summaga 1015,59 eurot, sest: liisingueseme tagastamiseks ei olnud

määratud kuupäeva, mistõttu ei saa trahviperioodi määrata, liisinguandja ei võtnud ühendust

käendajaga (s.o mittetarbijast liisinguvõtjaga), rikkudes seeläbi lepingut ning liisinguvõtja ei

seadnud ühtegi takistust liisingueseme valduse ülevõtmiseks liisinguandjale.

KOHTU SEISUKOHT

16. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

17. Pooled ei vaidle käesolevas asjas järgmiste asjaolude üle:

1) Baltasar Liising OÜ ja Vxxxxx Pxxxxxxxvahel sõlmiti 25.11.2016. a liisinguleping nr

LL1611251112KT sõiduki BMW 750i (2009. a; VIN-kood WBAKA81040CY32438)

omandamise finantseerimiseks. Liisingulepingule olid lisatud lepingu üldtingimused.

Liisinguvõtjal ei tasunud liisingumakseid nõuetekohaselt ning seisuga 15.01.2018. a

oli liisinguvõtja võlgnevus liisinguandja ees 1489,56 eurot. Liisinguvõtjale anti

võlgnevuse likvideerimiseks tähtaeg, s.o 29.01.2018. a.

8 (14)

2) Baltasar Liising OÜ esitas 18.09.2018. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Vxxxxx Pxxxxxxxvastu 5333,46 euro saamiseks. Makseettepanek toimetati

võlgnikule kätte, kuid võlgnik ei vastanud sellele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul.

3) Pärnu Maakohtu 22.10.2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-120249 kohustati

võlgnikku Vxxxxx Pxxxxxx tasuma Baltasar Liising OÜ-le põhinõue summas 5158,70

eurot ning hüvitama riigilõivu summas 154,76 eurot ja menetluskulud summas 20

eurot. Maksekäsu kiirmenetlus avaldusest nähtuvalt tuleneb nimetatud rahaline nõue

Baltasar Liising OÜ ja Vxxxxx Pxxxxxx vahel 25.11.2016. a sõlmitud

liisingulepingust nr LL1611251112KT.

4) Baltasar Liising OÜ ja kostja Mxxxx Pxxxxxx vahel sõlmiti 25.11.2016. a

käendusleping nr KL1611251112KT liisingulepingu nr LL1611251112KT juurde.

Käenduslepingu kohaselt käendab MxxxxxPxxxxx liisinguvõtja VxxxxxxPxxxxxx ja

liisinguandja Baltasar Liising OÜ vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevaid nõudeid

kuni 20 000 euro ulatuses.

5) Pärnu Maakohtu 22.10.2018. a välja antud maksekäsk tsiviilasjas nr 2-18-120249

esitati sundtäitmiseks kohtutäiturile. Baltasar Liising OÜ andis täiteasjas nr

084/2018/4388 nõusoleku võlgnevuse tasumiseks maksegraafiku alusel 250 eurot

kuus. Kohtutäitur määras, et esimene osamakse tuleb teostada hiljemalt 21.12.2018. a

ning edaspidi on osamaksete tasumise kuupäevaks iga järgneva kuu 21.kuupäev.

Maksekorraldustest nr 954, 963 ja 975 nähtuvalt on Mxxxx Pxxxxxxvastavalt

20.12.2018. a, 20.01 ning 19.02.2019. a tasunud kohtutäituri arveldusarvele 250 eurot.

Seejuures on igast maksest 217,25 eurot läinud võlgnevuse likvideerimiseks ning

32,75 eurot täitekulude katteks. Lisaks on kohtutäituri arveldusarvele võlgnevuse

katteks tasutud 250 eurot ka 19.03, 20.04 ning 20.05.2019. a.

6) Seega summa, mida hageja kostjalt kokku nõuab on 4029,96 eurot (4898,96-

4x217,25).

7) Pooled ei vaidle ka õigussuhte kvalifikatsiooni üle ehk hageja ja kostja vahel sõlmitud

leping on käendusleping. Kohus nõustub pooltega.

Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue suunatud sellele, et kostja täidaks VÕS § 108 lg 1

mõttes põhivõlgniku raha maksmise kohustuse.

18. Hageja nõue on esitatud käenduslepingust tulenevalt VÕS § 142 lg 1 alusel, mille kohaselt

kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku

kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 ning 2 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

võlausaldaja ees eelduslikult solidaarselt ja täies ulatuses (s.o ka kohustuse rikkumisest

tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise, leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest).

Eeltoodule tuginedes ei saa kohus nõustuda kostja väitega, et hageja nõuab põhivõlgnikult ja

kostjalt võlgnevust välja kahekordselt. Kohus nõustub hagejaga ja märgib, et VÕS § 154 lg-te

1, 2 ning § 65 kohaselt on tegemist põhivõlgniku ja kostja solidaarkohustusega. Juhul, kui

kogu võlgnevus saab põhivõlgniku ja/või kostja poolt tasutud, siis lõpeb ka hageja nõue

solidaarvõlgnike vastu.

19. Kostja leiab, et poolte vahel sõlmitud käsunduslepingu on TsÜS § 86 mõttes vastuolus

heade kommetega. Kostja osundab, et kostja ja põhivõlgnik on lähedastes isiklikes suhetes

isikud - käendaja on põhivõlgniku vend, mistõttu tuleb kostja hinnangul jaatada, et

perekondlikest

sugulussuhetest

tulenevalt

on

käendaja

ja

põhivõlgnik

sõlminud

käenduslepingu sõltuvussuhtest.

9 (14)

Kohus nõustub siinkohal hagejaga osas, et kostja ei ole selgitanud, milles tema hinnangul

seisneb sõltuvussuhe kostja ja põhivõlgniku vahel.

TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab

või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolus, ja kui: tehing on

tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (p 1) või pooltele tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (p 2).

Kohus märgib, et tehingu tühiseks lugemisel peavad olema täidetud kõik TsÜS § 86 lg-s 2

sätestatud eeldused. TsÜS § 86 lg 2 kohaldamiseks olema tegemist erakorralise olukorraga ja

erakorraliste vajadustega, kus ohus on eelkõige elu ja tervis ning ainuüksi sugulussideme

olemasolu ei saa tingida erakorralisi vajadusi TsÜS § 86 lg 2 tähenduses (TsÜS

kommenteeritud väljaanne § 86).

Kohtu hinnangul tuleb jaatada, et põhivõlgniku näol on tegemist täisealise ning teovõimelise

isikuga, kes ei ole kostja ülalpeetav. Ka ei nähtu esitatud asjaoludest, et käenduslepingut

sõlmides esines kostjal erakorralist vajadust, samuti saab esitatud materjalide pinnalt

järeldada, et kostjal puudus ka sundolukord, mis sundis teda käenduslepingut sõlmima.

Kostja sõlmis hagejaga käenduslepingu põhivõlgniku liisingukohustuse tagamiseks, olles

eelduslikult enne ka riske kaalunud ning tutvunud lepingutingimustega (sh, et kostja käendab

nõudeid kuni 20 000 euro ulatuses), nendega nõustunud ja arvestanud võimalike

tagajärgedega. Nii nähtub käenduslepingu lisaks olevalt teabelehelt, kui ka kostja on ise

menetluse vältel kinnitanud, et tal on 2 alaealist ülalpeetavat, tema leibkonna igakuine

sissetulek on 3500 eurot. Kostja igakuised kohustused eluasemele ja lennule on ligikaudu 500

eurot. Kostja on andmete õigsust kinnitanud. Võttes arvesse kostja igakuist sissetulekut, aga

ka käendatava nõude ulatust, leiab kohus, et hagejal oli põhjendatud eeldada, et kostja suudab

põhivõlgniku kohustusi täita. Käenduslepingu tingimustest tulenevalt ei ole võimalik jõuda ka

järeldusele, et tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et poolte

vastastikuste kohustuste väärtus oleks ebaproportsionaalne.

Kuivõrd käendaja on füüsiline isik, on VÕS § 143 lg 1 kohaselt tegemist

tarbijakäenduslepinguga. Tarbijakäenduslepingu kehtivuse eelduseks on VÕS § 143 lg 2 ja

§ 144 lg 2 järgi käenduskohustuse võtmine kirjalikus vormis tahteavaldusega ning kokkulepe

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Sealjuures käendaja vastutuse rahalise

maksimumsumma kokkulepe tagab, et käendajal on juba käenduslepingu sõlmimise ajal selge

millises ulatuses saab võlausaldaja võlgniku kohustuste, sh põhivõla, intresside, viiviste ja

võla sissenõudmiskulude katteks suunata nõuded käendaja vastu. Kui käenduslepingus ei ole

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas kokku lepitud, on käendusleping VÕS § 143

lg 2 alusel tühine.

Lepingu täitmise tagamise kokkuleppes on kokku lepitud, et käendaja vastutus on 20 000

eurot. Lepingutingimuse tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 järgi lähtuda lepingupoolte

ühisest tegelikust tahtest. Käenduslepingu iseloomulikuks tunnuseks on käendaja tahe

vastutada võlausaldajale tagatise andmise eesmärgil teise isiku kohustuse täitmise eest.

Hageja ega kostja ei ole esitanud seisukohti käenduskokkuleppe poolte ühise tegeliku tahte

ega käsitletava lepingutingimuse tõlgendamise kohta. Lepingutingimust tuleb seega VÕS § 29

lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel

pidi mõistma. VÕS § 29 lõikest 8 tulenevalt tuleb eelistada tõlgendust, mille kohaselt

lepingutingimus on seaduslik või kehtiv.

Kohtu hinnangul pidi lepingupoolega sarnane mõistlik isik, arvestades käenduse kokkuleppe

olemust ja eesmärki, kõne all olevast käenduslepingust aru saama selliselt, et käendaja

10 (14)

vastutab lepingust tuleneva kohustusse mittetäitmise korral 20 000 euro ulatuses. Kuna

lepingu esemeks olevaks summaks oli 10 000 eurot, pidi käendaja kokkulepet sõlmides aru

saama, et lisaks põhinõudele võivad käendaja vastutusele lisanduda viivis ja muud

kõrvalnõuded. Kuivõrd käenduslepingus on käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas

kokku lepitud, ei ole käenduse kokkulepe VÕS § 143 lg 2 alusel tühine.

Käenduslepingu tingimustega mittenõustumisel ei olnud kostjal kohustust anda hagejale

tagatisena oma käendust. Sõlmitud leping on pooltele siduv ja täitmiseks kohustuslik. Kostja

ei ole lepingu sõlmimisest kuni hagiavaldusele vastuse esitamiseni kordagi vaidlustanud

temaga sõlmitud käenduslepingut. Kohus nõustub siinkohal hagejaga osas, et praktikas on

tavapärane, et käendajaks on laenu(liisingu)võtjaga sugulussidemetes olev isik, aga mitte

võõras.

20. Lisaks leiab kostja, et käendusleping näol on tegemist väga kõrgest krediidikulukuse

määrast tulenevalt tühise lepinguga.

Kohus peab vajalikuks märkida, et kohtupraktikast lähtuvalt on TsÜS § 86 lg 1 võimalik

kohaldada ka juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu

vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda

tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Vähemalt

eelduslikult võiks olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Mida rohkem on vastastikuste

kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et

mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (Riigikohtu 05.03.2014 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22).

Käenduslepingust nähtub, et krediidisumma on 10 000 eurot ning krediidi kogukulu

20 462,04 eurot.

Kohus märgib, et krediidikulukuse määra ülempiir ehk võimalik suurim krediidikulukuse

määr, mida laenuandjad võivad klientidelt küsida on kolmekordne Eesti Panga poolt

kehtestatud baasmäär. 2016. a novembris oli Eesti Panga kehtestatud tarbimislaenude

krediidikulukuse määraks 18,95% ehk siis maksimaalne krediidikulukuse määr on

18,95%x3=56,85%. Seega ei ole käesoleval juhul krediidi kogukulu summas 20 462,04 eurot

heade kommetega vastuolus ja seetõttu TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine.

21. Kostja leiab, et hageja ei ole kostjat piisava põhjalikkusega teavitanud põhivõlgniku

majanduslikust

seisundist

ning

sellega

seotud

riskidest,

sh

liisingulepingueseme

hinnalangusest ja tekkida võivast maksekoormusest, kui põhivõlgnik lepingut täita ei suuda ja

sõiduk võla katteks müüakse.

21.1 Riigikohus on leidnud, et professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest

lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet. Samuti on laenuandjal

käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg-st 2 (esimesest lausest) tulenev kohustus

teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal

on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet

nõuab (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16).

Kui võlausaldaja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või ei teavita käendajat käenduslepingu

sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis

võib käendajal olla VÕS § 14 lg 2 esimese lause alusel teavitamiskohustuse rikkumisest

tulenev kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks

VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning

11 (14)

tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (RKTKo tsiviilasjas nr

3-2-1-168-15; RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-160-16).

Praegusel juhul on kostjast käendaja maksma pannud teavitamiskohustuse rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamise nõude, taotledes tasaarvestuse tegemist.

21.2 Vastutustundliku laenamise põhimõtte põhisisu on kohustus hinnata piisavalt laenusaaja

krediidivõimet, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda

seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta.

(RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13).

Seega peab laenuandja tuvastama, millisest allikast kavatseb laenaja saadud laenu tagasi

maksta ja kas see on piisav. Kohtu hinnangul ei ole käesolevalt mingit alust arvata, et hageja

ei analüüsinud piisava põhjalikkusega enne liisingulepingu sõlmimist, mille arvelt kavatseb

põhivõlgnik liisingulepinguga võetud kohustusi täitma asuda. Liisinguandja tuvastas, et

põhivõlgniku rahavood on selleks piisavad. Seega puudus liisingulepingu sõlmimise ajal, s.o

25.11.2016. a hagejal põhjus arvata, et põhivõlgnik ei suuda liisingulepingut täita. Kostja ei

ole esitanud tõendeid vastupidise kohta. Kostja ei ole esitanud tõendeid, ega ka väitnud, et

põhivõlgnik oli 25.11.2016. a seisuga maksevõimetu või et tal puudus igasugune vara (sh

õigused), mis võimaldanuks liisingukohustust täita.

Seega kohus ei tuvasta, et hageja oleks põhivõlgniku sõiduki omandamist finantseerides

rikkunud VÕS § 4034.

21.3 Kohus leiab, et hageja ei ole käendaja suhtes rikkunud VÕS § 14 lg 2 sätestatud

teavitamiskohustust.

VÕS § 14 lg 2 rikkumisest tulenev käendaja iseseisev kahju hüvitamise nõue (VÕS § 115

lg 1) hageja vastu ei seisne mitte selles, kas laenuandja on laenusaaja suhtes täitnud kohustuse

kontrollida laenusaaja krediidivõimet, vaid kas laenuandja on nõuetekohaselt teavitanud

käendajat olulistest asjaoludest, sh laenusaaja majanduslikust olukorrast (RKTKo tsiviilasjas

nr 3-2-1-30-16).

Riigikohus on leidnud, et laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel

teavitamise

kohustuse

rikkumisest

tuleneva

kahju

hüvitamise

tasaarvestusnõude

maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust

olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (Riigikohtu otsused nr

3-2-1-30-16, nr 3-2-1-30-16).

VÕS § 14 lg 2 koosneb kahest lausest, mis suhestuvad kui üldreegel (esimene lause) ja erand

sellest (teine lause). VÕS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi

pidav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu

eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. VÕS § 14 lg 2 teise lause kohaselt ei pea teatama

neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata.

Praeguses asjas on põhivõlgnik ja käendaja omavahelises sugulussidemes - tegemist on

vendadega. Seega pidi kostja kohtu hinnangul olema ise teadlik nii põhivõlgniku

majanduslikust olukorrast liisingulepingu, kui ka käenduslepingu sõlmimise ajal, samuti

põhivõlgniku kavatsusest liisingulepingu täitmisel. Kohtu hinnangul on alusetu ka kostja

väide, et hageja ei teavitanud kostjat asjaolust, et liisinguese kaotab aja jooksul oma väärtust.

Kohus märgib, et tegemist on üldteada asjaoluga, mis pidi olema teada ka kostjale. Lisaks

leiab kohus, et käendajale pidi lepingut sõlmides tekkima kindel arusaam, et kui põhivõlgnik

lepingut ei täida, müüakse lepinguese võlgnevuse katteks.

Seega tuvastab kohus, et hageja ei ole kostjast käendaja suhtes rikkunud VÕS § 14 lg 2

tulenevat teavitamiskohustust.

12 (14)

22. Kuna hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtteid ega teavitamiskohustust

rikkunud, siis ei saa kostjal olla tasaarvestatavat kahju hüvitamise nõuet hageja vastu ning

hagi kuulub rahuldamisele.

23. Kostja leiab, et lepingu üldtingimuste punktis 7.11 toodud leppetrahvi nõude suurus on

ebamõistlikult suur. Kostja viitab lepingu üldtingimuste punktile 8.4, mille kohaselt

liisinguandja edastab teate lepingu ülesütlemise kohta või täiendava tähtaja andmise kohta või

kohutuse täitmata jätmise tõttu liisingulepingu ülesöelduks lugemise kohta liisinguvõtjale

e-posti või muu sidevahendi teel liisinguvõtja poolt lepingu sõlmimisel või hiljem täpsustatud

andmete alusel. Seejuures tuleb lepingu ülesütlemisel liisingueseme valdus üle anda

liisinguandjale hiljemalt liisinguandja poolt määratud tähtajal. Kostja hinnangul ei ole hageja

sellist tähtaega kordagi andnud (kuupäeva asemel oli märgitud suvaline number) ning sõiduk

tagastati hagejale viivitamatult pärast seda, kui hageja seda nõudis. Lisaks leiab kostja, et

hageja nõuab kostjalt trahvi tasumist perioodi eest, mil leping veel kehtis.

VÕS § 162 lg 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel

vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on

ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise

lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Puutuvalt leppetrahvi märgib kohus järgmist. Hagiavaldusest nähtuvalt andis Pärnu Maakohus

22.10.2018. a välja maksekäsu (tsiviilasjas nr 2-18-120249). Maksekäsust nähtuvalt

kohustatakse võlgnikku Vxxxxx Pxxxxxx tasuma küll Baltasar Liising OÜ-le põhinõuded

summas 5158,70 eurot, kuid kõne all olevast jõustunud maksekäsust ei ole näha, millest välja

mõistetud põhinõuded koosnevad.

Hageja on välja toonud, et summa 5158,70 eurot koosneb lepingu hooldustasu võlgnevusest

summas 15 eurot, sõiduki lepingu lõppemisel hagejale tagastamata jätmisel arvestatud

leppetrahvist 49 eurot päevas ning seda perioodil 21.01-20.04.2018. a ja kogusummas 3969

eurot, osaliselt tasumata laenujäägist summas 584,25 eurot, leppetrahvist lepingu rikkumise

eest summas 200 eurot, hüvitisest määras 1% tasumata põhiosa jäägilt summas 87,85 eurot ja

viiviste jääk arvates lepingujärgsete maksete tasumisega viivitamisest summas 302,60 eurot.

Seega nähtub hageja poolt esitatud andmetest, et hageja taotleb kostjalt leppetrahvi välja

mõistmist kogusummas 3969 eurot ning seda perioodil 21.01-20-04.2018. a, s.o 81 päeva eest

ning 49 eurot päevas. Kohus nõustub siinkohal kostjaga osas, et olukorras, kus hageja

kinnitab, et poolte vahel sõlmitud käendusleping lõppes 29.01.2018. a, ei saa kostjalt mõista

leppetrahvi välja aja eest, mil leping veel kehtis.

Leppetrahvi kohaldamisel tuleb lähtuda liisinglepingu üldtingimustest, mille p 7.11 sätestab,

et lepingu p-s 7.6 või 8.4 nimetatud juhul liisingueseme valduse üleandmisega viivitamisel on

liisinguandjal õigus nõuda liisinguvõtjalt leppetrahvi nelikümmend üheksa (49) eurot päevas

iga liisingueseme valduse üleandmisega viivitatud päeva eest.

Liisinglepingu üldtingimuste p 8.4 sätestab, et liisinguandja edastab teate lepingu ülesütlemise

kohta või täiendava tähtaja andmise või kohustuste täitmata jätmise tõttu liisingulepingu

ülesöelduks lugemise kohta liisinguvõtjale e-posti või muu sidevahendi teel liisinguvõtja

poolt lepingu sõlmimisel või hiljem täpsustatud edastatud andmete alusel. lepingu

ülesütlemisel tuleb liisingueseme valdus üle anda liisinguandjale hiljemalt liisinguandja poolt

määratud tähtajal (v.a kui liisinguvõtja ostab liisingueseme välja, ülesütlemine toimus

müügilepingust taganemise tõttu või kui liisinguese hävib, varastatakse või muutub

kasutuskõlbmatuks).

Kostja on menetluse algusest peale vaidlustanud temalt leppetrahvi nõudmise sedavõrd suures

summas, rõhutades, et talle ei ole määratud liisingueseme üleandmise tähtaega. Kostja esitas

13 (14)

selle tõenduseks hagejalt saadud kirja (kostja 03.03.2019. a vastuse lisa 2). Hageja esitas

kostja sellele vastuväitele üksnes lause, et leppetrahv 49 eurot päevas ei ole ebamõistlikult

suur. Kostja kordas ka oma hilisemas menetlusdokumendis väidet, et hageja ei ole määranud

liisingueseme tagastamise tähtpäeva.

Kohus menetluse uuendamise määruses 31.05.2019. a kirjutas selgesõnaliselt puutuvalt

leppetrahvi, et hagejal tuleb esitada leppetrahvi summa arvutus ja liisinglepingu üldtingimuste

p-de 7.11 ja 8.4 asjaolud koos tõenditega, mis on aluseks leppetrahvi arvutamisele. Hageja ei

ole neid andmeid esitanud, s.t ei ole esitanud andmeid selle kohta, milline tähtaeg

liisinguvõtjale määrati sõiduki tagastamiseks, millal liisinguvõtjale selline teade kätte

toimetati ja millal liisinguvõtja sõiduki tagastas.

TsMS § 230 lg.1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kuna hageja ei ole esitanud ega tõendanud leppetrahvi arvutamise aluseks olevaid asjaolusid,

on hageja nõude rahuldamine võimalik vaid osas, mida kostja tunnistab.

Seetõtu kohus nõustub kostja ettepanekuga leppetrahvi vähendamise osas. Perioodil alates

lepingu lõppemisest, s.o alates 29.01.2018. a kuni 20.04.2018. a tulnuks põhivõlgnikul tasuda

3 kuumakset. Võttes arvesse, et sõlmitud maksegraafiku kohaselt oli ühe osamakse suuruseks

338,53 eurot, tulnuks võlgnikul nimetatud perioodil tasuda kokku 1015,59 eurot. Nimetatud

summa on kohtu hinnangul ka mõistlikuks summaks leppetrahvi välja mõistmisel. Seejuures

arvestab kohus, et tõepoolest ei olnud liisinguandja poolt määratud liisingueseme

tagastamiseks konkreetset kuupäeva, vaid nõudekirjas lepingu täitmise nõudes ja ülesütlemise

teate p-s 4 on märgitud, et „lepingu ülesütlemise korral olete kohustatud andma liisingueseme

valduse üle liisinguandjale hiljemalt 1489,56“. Lisaks ei ole hageja esitanud tõendeid selle

kohta, et liisinguandja oleks võlgnevuse (vähemalt kolme üksteisele järgneva osamakse

viivitamisel) tekkimisel teavitanud tekkinud olukorrast käendajat. Ka ei nähtu asjaolud, et

põhivõlgnik oleks teinud takistusi sõiduki valduse üleminekuks liisinguandjale, mille tõttu

trahvi summa kasvas.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja leppetrahv summas 1015,59

eurot.

24. Hagi rahuldamisel tuleb lähtuda asjaolust, et 22.10.2018. a maksekäsu kiirmenetluse

otsusega tsiviilasjas 2-18-120249 mõisteti põhivõlgnikult Baltasar Liising OÜ kasuks

võlgnevus kogusummas 5158,70 eurot. Summa kujunemine on toodud käesoleva otsuse

punktis 14, millest nähtuvalt moodustas kogusummast leppetrahv 3969 eurot. Kui leppetrahvi

vähendada ja mõista kostjalt välja leppetrahv summas 1015,59 eurot, jääb võlgnevuse

kogusummaks 2205,29 eurot. Hagi rahuldamisel tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et hagi

esitamise ajaks oli põhivõlgnik nõude osaliselt täitnud ning täitmata kohustus summas

4898,96 eurot. Käesoleva tsiviilasja menetluse jooksul on põhivõlgnikult täiendavalt laekunud

869 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 1076,55 eurot

(2205,29-869+259,74).

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

14 (14)

Menetluskulude nimekirja esitas üksnes hageja, kelle menetluskulude suurus kokku 1115

eurot. Kostja esitas sisulised vastuväited hageja menetluskulude nimekirjale, aga ka taotles

menetluskulude jätmist poolte endi kanda.

Kohus nõustub siinkohal kostjaga ja leiab, et põhivõlgnikuga oli enne hagiavalduse esitamist

sõlmitud maksegraafik osamaksete tasumiseks ning põhivõlgnik täitis maksegraafikut.

Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt oli põhivõlgniku pärast 22.10.2018. a kiirmenetluse

otsust tsiviilasjas 2-18-120249 tasunud hagejale võlgnevuse katteks 259,74 eurot ja käesoleva

tsiviilmenetluse vältel veel 869 eurot. Selline olukord viitab, et põhivõlgniku suhtes tehtud

kohtulahendi täitmine toimus ja täiendava nõude esitamine käendaja vastu võib osutuda

ülemääraseks. Põhjendatud on kostja vastuväide ka selles osas, et nõude menetlemine

põhivõlgniku ja käendaja vastu koos võimaldanuks menetluskulusid säästa.

Lisaks on käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olnud üksnes lepptrahvi suurus, mida hageja ei

ole piisavalt põhjendanud ega tõendanud. Sel põhjusel jätab kohus poolte menetluskulud

TsMS § 163 lg.1 viimase alternatiivi alusel poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Raag

Kohtunik