2-17-18540/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14. juuni 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-18540

Tsiviilasi

XX hagi Y OÜ vastu töölepingulise suhte ja

töölepingu lõppemise tuvastamise, töötasu,

kasutamata põhipuhkuse hüvitise ja töölepingu

lõpetamise hüvitiste ning töötamise registris kannete

tegemise nõuetes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 12. aprilli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

965 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX

Kostja (apellant): Y OÜ, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Helmeri Indela

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta kostja apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal.

3. Harju Maakohtu 12. aprilli 2019 otsus tühistada osas, milles kostjalt Y OÜ-lt

mõisteti hageja XX kasuks välja töövõtulepingust tulenev tasu 965 eurot

(resolutsiooni punkt 2), samuti menetluskulude jaotuse osas (punkt 4), ja saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

2 (5)

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 31. augustil 2017 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Y OÜ (kostja)

vastu töölepingulise suhte tuvastamise, töölepingu töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 2 p 2 alusel

lõppemise tuvastamise ning töötasu 6 703,85 eurot, kasutamata põhipuhkuse hüvitise

670,39 eurot ja viivise nõuetes. TVK rahuldas 8. novembri 2017 otsusega töövaidlusasjas nr 4-

1/1825/17 avalduse osaliselt.

TVK otsustas, et poolte vahel sõlmiti 21. veebruaril 2017 tööleping ja luges selle erakorraliselt

üles öelduks 7. augustil 2017. Samuti mõistis ta kostjalt hageja kasuks välja töötasu

6 703,85 eurot ja kasutamata põhipuhkuse hüvitise 550,66 eurot. Viivise nõudes lõpetati

menetlus, sest hageja loobus sellest TVK istungil.

Kostja esitas 11. detsembril 2017 Harju maakohtule taotluse TVK-le esitatud avalduse

läbivaatamiseks hagina.

2. Hageja esitas 8. jaanuaril 2018 Harju maakohtule hagi kostja vastu samades nõuetes mis

TVK-le. Hageja palus hagiavalduses ja selle täienduses:

(1) tuvastada töölepinguline suhe poolte vahel algusega 21. veebruar 2017;

(2) lugeda tööleping lõppenuks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 7. augustist 2017;

(3) välja mõista töötasu 6 703,85 eurot, kasutamata põhipuhkuse hüvitis 550,66 eurot ja

hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel 3 802,53 eurot;

(4) teha maksukorralduse seaduse §-s 251 sätestatud töötamise registrisse kanne töötaja

tööle asumise aja, töötamise aluseks olnud õigussuhte liigi, töölepingu lõppemise

kuupäeva, töölepingu lõppemise õigusliku aluse lisamiseks või muutmiseks.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

hageja leidis ajalehest Soov veebruaris 2017 kostja töökuulutuse, milles otsiti kvalifi-

katsiooniga töötajat. Hageja kandideeris ja teda peeti sobivaks;

-

hageja alustas 21. veebruaril 2017 tööd kostja saadetud esimese projekteerimistööga.

Enamus suhtlust kostjaga käis e-posti teel. Hageja sai tööülesanded ja korraldused

projektide osas kostja esindajalt, kes kontrollis hageja tööd ning vajadusel palus tehtud

töid parandada;

-

töötasuks lepiti suuliselt kokku 1 000 eurot (neto) kuus;

-

töötasu hagejale ei makstud;

-

juuli lõpust 2017 kostja hagejale enam projekteerimistöid ei pakkunud;

-

hageja edastas kostjale e-kirja teel 5. augustil 2017 avalduse töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks;

-

töölepingut hagejale töösuhte kestel ei pakutud, lepingut pakuti 10. augustil 2017.

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

poolte vahel oli töövõtu-, mitte tööleping. Hageja allunud kostja juhtimisele ega

kontrollile, samuti ei määranud kostja töö tegemise kohta, aega ja viisi. Kostja ei

maksnud hagejale perioodilist tasu. Samuti ei kasutanud hageja töö tegemiseks kostja

töövahendeid, materjale ja seadmeid. Hageja ei osalenud kostja ettevõtte tegevuses

(töötamine tööandja ruumides, töökorralduslike reeglite järgimine, ühisüritused jms);

3 (5)

-

hageja ei nõudnud kordagi ligi kuuekuulise väidetava töötamise perioodi jooksul

kostjalt töölepingu sõlmimist ega tundnud huvi seadusest tulenevate töötaja garantiide

vastu. Samuti ei nõudnud hageja kordagi perioodilise töötasu maksmist;

-

tulenevalt poolte kokkuleppest pidi hageja suulise töövõtulepingu tingimuste kohaselt

saama 30% kostja kliendi makstavast tasust juhul kui hageja teostatud projekt on

valmis ja kliendile üle antud ja see on aktiga vastu võetud.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus mõistis 12. aprilli 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) kostjalt hageja kasuks

välja töövõtulepingust tuleneva tasu 965 eurot. Hageja ülejäänud nõuded jättis maakohus

rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

4.1. Maakohus tugines kostja seadusliku esindaja ja hageja vande all antud seletustele ja

leidis, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Töövõtulepingu olemasolu poolte vahel

toetavad ka järgmised asjaolud: hageja käis kontoris vastavalt vajadusele, kostja hagejale

igakuist fikseeritud tasu ei maksnud ja tasu maksmine toimus arvetepõhiselt ning hagejal tuli

vajalikud töövahendid endale ise muretseda. Samuti ei pöördunud hageja kuue kuu jooksul

(veebruarist augustini 2017) kostja poole töö eest tasu saamiseks, mis kinnitab, et viidatud

perioodil sai hageja kostjalt tasu töövõtulepingu alusel.

4.2. Maakohus lähtus võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg-st 1 ning § 637 lg-test 1 ja 3. Hageja

koostas kokku neli projekti (Tarekese 35, Nõlva, Lepa ja Peeterristi), mille eest jäi tema väitel

saamata tasu 1 145 eurot. Kostja ei tõendanud puudusi hageja töös. Nõutud summast tuleb

maha arvata Tarekese 35 projekti eest juba saadud 180 eurot ja kostjalt hageja kasuks seega

välja mõista tasu tehtud töö eest 965 eurot ( = 1145 – 180).

4.3. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

alusel. Kuna kostja kohtu pakutud kompromissiga ei nõustunud ja hagi rahuldati osaliselt, jäid

menetluskulud poolte endi kanda.

APELLATSIOONKAEBUS

5. Kostja esitas 13. mail 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 965 eurot ja jättis menetluskulud poolte

endi kanda. Kostja palub jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses tugineb kostja mh järgnevale:

-

maakohus rahuldas nõude, mida ei esitatud. Hageja tugines hagis vaid töölepingule ja

selle alusel töö tegemisele. Samuti esitas kostja hagile vastuväiteid, mis seondusid

töölepingu ja selle rikkumisega;

-

maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS §163 lg 1. Hageja esitas kohtule rahalised nõuded

kokku 11 057,04 euro saamiseks, millest hagi rahuldati 965 euro ulatuses, st 8,72%.

Isegi kui kohus oleks asja õigesti lahendanud, tulnuks menetluskuludest jätta 8,72%

kostja kanda ja 91,28% hageja kanda. TsMS § 163 lg 2 ei kohaldu, sest kompromissi

ettepanekut ei teinud pool, vaid kohus. Maakohus pakkus kompromissiks 1 500 eurot,

hagi rahuldati 965 euro ulatuses ehk üksnes 64,33% kohtu pakutud summast.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS

§ 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub vaidlustatud osas tühistamisele

menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa mõistlikult kõrvaldada

apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656

lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

4 (5)

7. TsMS § 651 lg-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud otsuse õigsust ja

põhjendatust osas, mille peale on kaevatud. Viidatud säte kohaldub ka asja lahendamisel ainult

apellatsioonkaebuse alusel (Riigikohtu 24. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11

viies ja kuues lõik). Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega temalt mõisteti hageja

kasuks välja töövõtulepingust tulenev tasu 965 eurot ja menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu

otsust ei ole seni vaidlustatud osas, milles hageja nõuded (1) – (4) jäid rahuldamata.

Ringkonnakohus selgitab, et asja lahendamine ainult kaebuse põhjal ei võta vastustajalt

(hagejalt) õigust esitada vastuapellatsioonkaebus 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

vastustajale kättetoimetamisest alates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva. Kui vastustaja on saanud apellatsioonkaebuse kätte enne käesoleva otsuse

kättesaamist, siis hakkab vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema otsuse saamisest

(vrd nt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 25 esimene lõik).

8. Hagi rahuldamise osas maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise

tingivad eelkõige järgmised rikkumised:

-

maakohus ei ole asja lahendanud lähtudes hageja esitatud nõudest (TsMS § 5);

-

läbi viimata on eelmenetlus (TsMS § 237 lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398);

-

täitmata on selgitamiskohustus (TsMS § 351).

Tegemist on oluliste rikkumistega TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes.

Kuigi mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd

oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise, siis käesoleval juhul on

rikkumiste kogum selline, mis ei võimalda asja sisuliselt lahendada apellatsioonikohtus. Kuna

ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks

TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks

kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust

ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt ka Riigikohtu

29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik,

et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust. Viidatud rikkumisi pole

võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

9. TsMS § 392 lg 1 p-de 1, 3 ja 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja hageja nõuded ja

menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud

väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma

faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Kuna kohtu antud

õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu

õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust

ning esitada asjaolud ja tõendid (vt Riigikohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

112-16, p 16).

TsMS § 351 lg-st 1 tulenevalt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja

suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Kohtuotsuse saab TsMS § 435

lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks

valmis. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

10. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel.

Seejuures võib kohus TsMS § 436 lg 3 järgi tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida

pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust

avaldada, ning TsMS § 436 lg 4 järgi ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole

menetluses arutatud, samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast

poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on enne juhtinud sellisele võimalusele poolte tähelepanu

ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukohta.

5 (5)

Toimikust nähtuvalt esitas hageja oma nõuded tuginedes asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud

tööleping. Hageja ei toonud esile asjaolu, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, ega

taotlenud töövõtulepingu alusel tasu. Siiski tugines kostja hagile vastates väitele, et poolte vahel

on sõlmitud töövõtulepingu (vastuse p 3).

Kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine

(kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka

TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause ja nt Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-41-15, p 18; 15. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10,

p 16). Seega võis maakohus hageja tasunõude osaliselt rahuldada hagejast erineva õigusliku

kvalifikatsiooni alusel. Toimikust (sh kohtuistungi protokollidest) ei nähtu aga, et kohus oleks

juhtinud niisugusele võimalusele poolte tähelepanu. Seda arvestades asus maakohus pooltele

üllatuslikult otsuses seisukohale, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista töövõtulepingust

tulenev tasu. Kohtuotsus ei tohi mh õigusliku kvalifikatsiooni osas olla pooltele üllatuslik (vt

nt Riigikohtu 5. juuni 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-19017, p 31).

Nõude kvalifitseerimine on oluline mh põhjusel, et see võimaldab selgeks teha, milliseid

asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 5. juuni 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-

17217, p 12 esimene lõik; 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Töövõtu-

lepingul rajaneva nõude rahuldamise eeldused ning ka võimalikud vastuväiteid nõudele (töö

mittevastuvõtmine, tasunõude mittesissenõutavaks muutumine, puuduste olemasolu jne) on

oluliselt erinevad võrreldes töölepingust tuleneva nõudega. Kuna maakohus ei juhtinud

piisavalt poolte tähelepanu sellele, et võib pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerida VÕS § 635

lg 1 alusel, ega andnud pooltele võimalust esitada seisukohti ja tõendeid tulenevalt

töövõtulepingu sätetest, jäid asjas olulised asjaolud välja selgitamata.

11. Eeltoodust tulenevalt rikkus maakohus mh TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud

kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks

esitatud tõendid. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt

Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti 23. septembri 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

87-14, p 42).

Kirjeldatud rikkumine tõi lisaks kaasa tõendamisekoormise ebaõige jaotamise. Nimelt heitis

maakohus otsuses kostjale ette hageja väidetavas töös puuduste tõendamata jätmist, aga jättis

tähelepanuta, et töövõtulepingul rajaneva nõude esmase eeldusena peab hageja tõendama töö

tegemise ja selle kostjale üleandmise või vähemalt üleandmise pakkumise. Kui pooled

vaidlevad küsimuses, kas töö vastas lepingutingimustele, siis tuleb tuvastada, milles nad kokku

leppisid, ja vastavalt hinnata täitmise kohasust. Hageja peab vaidluse korral tõendama poolte

kokkuleppe tasu kohta, aga kui tasus või selle suuruses pole kokku lepitud, kuulub maksmisele

tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu (VÕS § 637 lg 1).

12. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse

jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud

vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt

nt Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik).

13. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt otsustatakse menetluskulude jaotus asja uuel

läbivaatamisel. Seetõttu pole vaja vastata kaebuse väidetele seoses kulude ebaõige jaotamisega.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm