3-18-1602/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHT UOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13. juuni 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1602

Haldusasi

Jõelähtme valla kaebus

Maa-ameti 26.06.2018

käskkirja nr 1-1/18/1312 kui haldusakti tühistamiseks

või

kui

(menetlus)toimingu

õigusvastasuse

tuvastamiseks

ja

Maa-ameti

kohustamiseks

keskkonnaregistrisse Jägala lubjakivimaardla kohta

esitatud muutmiskande tegemise taotluse uueks

läbivaatamiseks ning Maa-ameti 11.07.2018 kirja nr 9-

3/18/10872 kui haldusakti tühistamiseks või kui

menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: Jõelähtme vald, esindaja: vandeadvokaat

Karl Haavasalu

Vastustaja: Maa-amet, volitatud esindaja: Kaire

Bamberg

Kolmas isik: OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts ,

esindaja adv Kevin Siivelt

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista Jõelähtme vallalt OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts kasuks välja

menetluskulud summas 252 eurot. Muus osas jätta poolte menetluskulud

nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. juuli 2019.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maa-ameti peadirektor andis 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 “Harju maakonnas Jägala

lubjakivimaardla registrikande muutmine”, millega otsustati kinnitada Jägala lubjakivimaardlas

ehituslubjakivi täiendav reservvaru ja muuta vastavalt keskkonnaregistri maardlate nimistus

registrikaardi nr 0577 kannet. Muutmise kanne maardlate nimistusse on tehtud 29.06.2018.

Jõelähtme vald esitas 29.06.2018 käskkirja nr 1312 peale Keskkonnaministeeriumile vaide,

milles palus tunnistada vaidlustatud haldusakti kehtetuks või alternatiivselt juhul, kui käskkirja

nr 1312 näol on tegemist toiminguga, kohustada Maa-ametit OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts

taotluse võtta Tammiku maaüksusel väidetavalt paiknev lubjakivi arvele aktiivse reservvaruna

uueks otsustamiseks, kaasates haldusmenetlusse ka Jõelähtme valla.

Maa-amet jättis 11.07.2018 kirjaga nr 9-3/18/10872-5 “Maa-ameti peadirektori 26.06.2018

käskkirja nr 1-1/18/1312 “Harju maakonnas Jägala lubjakivimaardla registrikande muutmine”

peale esitatud vaide läbi vaatamata jätmine ja vaide tagastamine” vaideõiguse puudumise tõttu

vaide läbi vaatamata ja tagastas selle vaide esitajale.

2. 10.08.2019 esitas Jõelähtme vald Tallinna Halduskohtule kaebuse Maa-ameti 26.06.2018

käskkirja nr 1-1/18/1312 kui haldusakti tühistamiseks või kui (menetlus)toimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks ja Maa-ameti kohustamiseks keskkonnaregistrisse Jägala

lubjakivimaardla kohta esitatud muutmiskande tegemise taotluse uueks läbivaatamiseks ning

Maa-ameti 11.07.2018 kirja nr 9-3/18/10872 kui haldusakti tühistamiseks või kui

menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamiseks.

3. 11.09.2018 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 14.05.2019 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Vastustaja 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 Jägala lubjakivimaardla pindala ja

mahu suurendamisest Tammiku maaüksuse arvelt on õigusvastane

4.1.1. MaaPS §-is 5 ja § 23 lg-s 3 on sätestatud, et maardla piirid ning selles maardlas

maavaravaru reservvaruna arvete võtmine on võimalik üksnes kas üldgeoloogilise uurimistöö

või geoloogilise uuringu alusel.

4.1.2. Käesoleva kohtuasja lahendamise seisukohalt omab olulist tähtsust tõik, et Tammiku

maaüksusel ei ole kunagi üldgeoloogilist uurimistööd ega geoloogilisi uuringuid teostatud.

Eelmises lauses toodud väite õigsust tõendab esmalt see, et 06.11.2017 on OÜ Ruu Küla

Kaevandajate

Selts

esitanud

Keskkonnaametile

taotluse

uuringuloa

väljastamiseks

geoloogiliste uuringute teostamiseks Jägala VIII uuringuruumis ehk Tammiku maaüksusel (tl

9-19). Kui Tammiku maaüksusel oleksid asjakohased uuringud varasemalt olnud juba

teostatud, siis ei oleks OÜ-l Ruu Küla Kaevandajate Selts olnud 06.11.2017 mitte mingisugust

tarvidust geoloogilise uuringu loa väljastamise taotluse esitamiseks.

Tõika, et Tammiku maaüksusel ei ole kunagi üldgeoloogilist uurimistööd ega geoloogilisi

uuringuid teostatud, tõendavad ka 06.11.2017 OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts poolt

Keskkonnaametile esitatud taotluse uuringuloa väljastamiseks geoloogiliste uuringute

teostamiseks Jägala VIII uuringuruumis ehk Tammiku maaüksusel seletuskirjast ning

uuringukaardilt nähtuvad asjaolud.

4.1.3. 24.05.2018 OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts poolt läbi esindaja Maavarauuringud OÜ

vastustajale esitatud dokument „Ehituslubjakivi reservvaru uuring Tammiku maaüksusel Jägala

maardla tarbe- ja reservvaru plokkide vahelisel alal (varu seisuga 01.05.2018.a.)“ (vt tl 19p-32)

ei saa mitte kuidagi olla vaadeldav üldgeoloogilise uurimistööna või geoloogilise uuringuna.

Viimatist seisukohta põhjendab kaebuse esitaja alljärgnevaga.

Esiteks, seonduvalt üldgeoloogilise uurimistööga ja geoloogilise uuringuga on MaaPS-is

sätestatud kindel menetlusõiguslik kord.

Nagu nähtub MaaPS §-st 27 ja 28 tuleb isikul, kes soovib üldgeoloogilise uurimistöö või

geoloogilise uuringu teostamist, esmalt esitada Keskkonnaametile taotlus, mis vastab MaaPS

§-i 28 ning keskkonnaministri 23.01.2017 määrusega nr 4 sätestatud nõuetele. Nõuetekohase

taotluse esitamisele järgneb taotluse menetlemine avatud menetluse formaadis. Samuti tuleb

üldgeoloogilise uurimistöö ning geoloogilise uuringu taotlus kooskõlastada kohaliku

omavalitsusega. Vastavalt MaaPS §-ile 26 otsustab üldgeoloogilise uurimistöö loa ja

geoloogilise uuringu loa väljastamise Keskkonnaamet. Peale üldgeoloogilise uurimistöö loa või

geoloogilise uuringu loa saamist leiab aset üldgeoloogilise uurimistöö läbi viimine, mis peab

vastama MaaPS §-i 19 nõuetele, või geoloogilise uuringu läbi viimine, mis peab vastama

MaaPS §-i 20 nõuetele. Üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu läbiviimise

tagajärjel on sõltuvalt uuringu tulemustest võimalik maardla piiride ja mahu kindlaks

määramine ja/või maavaravaru arvele võtmine tarbevaruna või reservvaruna.

Kogu eelmises lõigus kirjeldatud on seonduvalt dokumendiga „Ehituslubjakivi reservvaru

uuring Tammiku maaüksusel Jägala maardla tarbe- ja reservvaru plokkide vahelisel alal (varu

seisuga 01.05.2018)“ jäänud olemata. Kõnealuse dokumendi aluseks ei ole üldgeoloogilise

uurimistöö loa ega geoloogilise uuringu taotlust, luba vastava uuringu läbi viimiseks ei ole,

taotluse kohaselt teostatud uuringuid olemas ei ole jne.

Teiseks omab tähtsust, et OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts on ise esitanud 06.11.2017

Keskkonnaametile taotluse geoloogiliste uuringute läbi viimiseks Jägala VIII uuringuruumis

ehk Tammiku maaüksusel. Seega on OÜ Ruu Küla Kaevandjate Selts ise möönnud, et

geoloogilise uuringu luba on tarvilik, kuid ajaliselt enne selle loa väljastamise taotluse

lahedamist Keskkonnaameti poolt on OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts esitanud vastustajale

dokumendi „Ehituslubjakivi reservvaru uuring Tammiku maaüksusel Jägala maardla tarbe- ja

reservvaru plokkide vahelisel alal (varu seisuga 01.05.2018)“.

4.1.4. Kaebuse esitaja arvates on vastustaja 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 vaadeldav

haldusaktina. Tulenevalt MaaPS §-ist 5 ning § 21 lg-st 1 koosmõjus §-iga 23 omavad

keskkonnaregistrisse tehtavad kanded õiguslikku tähendust (ja ei ole seega informatiivsed). Nii

saab maardlaks olla vaid selline üldgeoloogilise uurimistööga või geoloogilise uuringuga

piiritletud ja uuritud maa-ala, mis on võetud keskkonnaregistris arvele. Samuti saab aktiivseks

või passiivseks maavaravaru tarbevaruks ning aktiivseks või passiivseks maavaravaru

reservvaruks olla vaid selline maavaravaru, mis on üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise

uuringu käigus läbi uuritud ja võetud keskkonnaregistris arvele.

Seega on vastustaja 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 antud avalikõiguslikus suhtes ning

tekitab seonduvalt keskkonnaregistrisse Jägala lubjakivimaardla pindala ja maavarakoguse

suurendamise kohta tehtava kandega Tammiku maaüksuse osas õiguslikke tagajärgi.

Samas, kuna puudub üldgeoloogiline uurimistöö ning maavara geoloogiline uuring Tammiku

maaüksuse osas, siis ei olnud vastustajal õiguslikult võimalik 26.06.2018 käskkirjaga nr 1-

1/18/1312 arvata Tammiku maaüksuse osa Jägala maardla pindala hulka ning lugeda Tammiku

maaüksuses väidetavalt paiknev lubjakivi aktiivseks reservvaruks. Vastustaja on 26.06.2018

käskkirja nr 1-1/18/1312 andmisel eiranud MaaPS §-i 5 ja § 23 lg-de 3 ja 6 nõudeid, mille

kohaselt maardla piiride määramine ning maavaravaru aktiivse reservvaruna arvele võtmine on

võimalik ainult üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu alusel. Vastuolu vastustaja

26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 ning MaaPS §-i 5 ja § 23 lg-de 3 ja 6 regulatsiooni vahel

toob kaebuse esitaja arvates kaasa selle käskkirja kui haldusakti õigusvastasuse ja tühistamise.

Isegi juhul, kui mitte nõustuda eeltoodud käsitlusega vastustaja 26.06.2018 käskkirjast nr 1-

1/18/1312 kui haldusaktist, on selle käskkirja näol tegemist (menetlus)toiminguga.

Sellisel juhul toob vastuolu vastustaja 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 kui

(menetlus)toimingu ning MaaPS §-i 5 ja § 23 lg-de 3 ja 6 regulatsiooni vahel endaga kaasa selle

käskkirja kui (menetlus)toimingu õigusvastasuse. Sellisel juhul palub kaebuse esitaja, et kohus

tuvastaks vastustaja 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 kui (menetlus)toimingu

õigusvastasuse ning kohustaks vastustajat OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts taotluse, millega

palutakse Jägala lubjakivimaardla osas keskkonnaregistri andmete muutmist, uueks

läbivaatamiseks, kaasates sellesse haldusmenetlusse ka kaebuse esitaja. Kaebuse esitaja

põhjendatud huvi alternatiivse tuvastamisnõude esitamisel seisneb selles, et a) kaebuse esitaja

soovib preventiivselt vältida olukorda tekkimist tulevikus, kus vastustaja õigusvastaselt ning

ilma üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringuta muudab keskkonnaregistri kandeid

ning b) kaebuse esitaja esitab käesoleva kaebusega ka alternatiivse kohustamisnõude.

4.2. Vastustaja 11.07.2018 kirjaga nr 9-3/18/10872-5 kaebuse esitaja vaide läbi vaatamata

jätmine ja tagastamine on õigusvastane

Vastustaja märgib 11.07.2018 kirjas nr 9-3/18/10872-5 iseenesest õigesti, et üheski õigusaktis

ei ole sätestatud nõuet, et keskkonnaregistrisse maardla kande tegemisel või muutmisel tuleb

see kohaliku omavalitsusega kooskõlastada või küsida kohalikult omavalitsuselt arvamus.

Samas jätab vastustaja ebaõigesti tähelepanuta selle, et tulenevalt MaaPS §-ist 5 ning § 23 lg-

dest 3 ja 6 on võimalik teha keskkonnaregistrisse kandeid, millega muudetakse maardla ulatust

ning võetakse maavaravaru aktiivse reservvaruna arvele, üksnes üldgeoloogilise uurimistöö või

geoloogilise uuringu alusel. Samuti jätab vastustaja ebaõigesti tähelepanuta selle, et vastavalt

MaaPS § 27 lg-le 7 tuleb üldgeoloogilise uurimistöö loa ning geoloogilise uuringuloa taotlus

saata arvamuse avaldamiseks kohalikule omavalitsusele. Samuti jätab vastustaja ebaõigesti

tähelepanuta MaaPS § 35 lg 1 p 10 regulatsiooni, millest ilmneb, et kui kohalik omavalitsus ei

ole nõus üldgeoloogilise uurimistöö loa või geoloogilise uuringu uuringuloa väljastamisega,

siis tuleb üldgeoloogilise uurimistöö loa või geoloogilise uuringu uuringuloa väljastamisest

keelduda.

Käesolev vaidlus on tingitud sellest, et 26.06.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/1312 on vastustaja

läinud mööda MaaPS § 5, § 23 lg-de 3 ja 6, § 27 lg 7 ja § 35 lg 1 p 10 regulatsioonist. See

tähendab, et vastustaja on otsustanud 26.06.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/1312 teha

keskkonnaregistrisse kanded selle kohta, et Jägala lubjakivimaardla ala suurendatakse

Tammiku maaüksuse arvelt 13,70 ha võrra ja Jägala lubjakivimaardla aktiivset reservvaru

suurendatakse Tammiku maaüksuses väidetvalt oleva lubajakivivaru võrra. Samas

üldgeoloogilist

uurimistööd

ega

geoloogilist

uuringut,

mis

oleks

võimaldanud

keskkonnaregistrisse selliste kannete tegemist, olemas ei ole. Samuti on oluline, et vastava

üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu tegemine oleks olnud võimalik vaid siis,

kui kaebuse esitaja oleks nõustunud loa väljastamisega vastavasisuliste uuringute tegemiseks.

Nagu nähtub kaebuse lisast nr 5 (tl 33-36p), vaidles kaebuse esitaja vastu taotlusele geoloogilise

uuringu uuringuloa väljastamiseks, mis tähendab, et geoloogilise uuringu uuringuluba ei oleks

saanud väljastada ja uuringuid teostada. Seega rikub kaebuse esitaja õigusi olukord, kus

vastustaja 26.06.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/1312 võeti kaebuse esitajalt võimalus MaaPS § 35

lg 1 p 10 kaudu välistada geoloogilise uuringu teostamine ning seeläbi ka keskkonnaregistrisse

kannete tegemine. Sellest rikkumisest tulenebki kaebuse esitaja pädevus esitada vastustaja

26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 peale vaie.

Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et vastustaja on 11.07.2018 kiri nr 9-3/18/10872-5,

millega on kaebuse esitaja vaie läbivaatamatult tagastatud, on käsitletav haldusaktina ning

vastustaja palub selle kirja kui haldusakti tühistada. Seda põhjusel, et kõnealuse kirja kui

haldusaktiga vaide tagastamisel, on vastustaja ebaõigesti jätnud arvestamata MaaPS § 5, § 23

lg-de 3 ja 6, § 27 lg 7 ja § 35 lg 1 p 10 regulatsiooni.

Juhul, kui kohtu arvates on vastustaja 11.07.2018 kiri nr 9-3/18/10872-5 siiski vaadeldav

menetlustoiminguna, siis palub kaebuse esitaja alternatiivselt tuvastada selle õigusvastasuse

tulenevalt vastustaja poolt MaaPS § 5, § 23 lg-de 3 ja 6, § 27 lg 7 ja § 35 lg 1 p 10 regulatsiooni

arvestamata jätmisest. Kaebuse esitaja põhjendatud huvi sellise tuvastusnõude esitamiseks

seisneb selles, et kaebuse esitaja soovib preventiivselt tagada, et tulevikus vastustaja

aktsepteeriks kaebuse esitaja õigust vaidlustada vastustaja käskkirju, mis käsitlevad

keskkonnaregistrisse õigusvastaste kannete tegemist.

4.3. Rikutud on kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ja kaebajal on kaebeõigus

4.3.1. Esiteks, vastustaja on 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 ja 11.07.2018 kirja nr 9-

3/18/10872-5 läbi võtnud kaebuse esitajalt MaaPS § 35 lg 1 p-s 10 sätestatud õiguse välistada

üldgeoloogilise uurimistöö loa ning geoloogilise uuringu uuringuloa väljastamine. Olles vastu

üldgeoloogilise uurimistöö loa või geoloogilise uuringu uuringuloa väljastamisele, on kohalikul

omavalitsusel võimalik saavutada see, et vastavat luba ei väljastata ning üldgeoloogiline

uurimistöö või geoloogiline uuring jääb teostamata. Üldgeoloogilise uurimistöö või

geoloogilise uuringu teostamata jäämine toob omakorda kaasa selle, et kandeid

keskkonnaregistrisse, mille aluseks saavad olla üksnes uuringu tulemused, ei ole võimalik teha.

Olukord, kus kaebuse esitaja ei saa kasutada MaaPS § 35 lg 1 p-s 10 sätestatud pädevust, rikub

kaebuse esitaja õigusi.

Teiseks, tingituna vastustaja 26.06.2018 käskkirjast nr 1-1/18/1312, millega otsustati Tammiku

maaüksusega seonduvalt keskkonnaregistrisse kanded teha, on MaaPS §-ist 24 tulenevalt nüüd

võimalik Tammiku maaüksuses asuva ning aktiivse reservvaruna arvele võetud maavaravaru

kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamine. Kaebuse esitaja õigusi rikub olukord, kus ilma

igasuguste uuringuteta on võimalik kõigepealt võtta maavaravaru arvele aktiivse reservvaruna,

mis omakorda loob võimaluse selle reservvaru kaevandatavaks tunnistamiseks ning

kaevandamisloa väljastamise taotluse esitamiseks.

Kolmandaks, tingituna Tammiku maaüksusel lubajakivi arvele võtmisest aktiivse reservvaruna,

kuuluvad kohaldamisele Tammiku maaüksuse osas MaaPS §-is 15 sätestatud piirangud.

Jõelähtme valla õigusi rikub olukord, kui maavaravaru õigusvastase arvele võtmise tagajärjel

piiratakse kaebuse esitaja planeerimisdiskretsiooni ning kohaliku elu korraldamise õigust.

4.3.2. Kaebaja märgib, et kaebeõigus tuleneb talle HKMS § 44 lg 4 ja 5.

Kaebaja leiab, et seonduvalt HKMS § 44 lg-dega 4 ja 5 tuleks võtta arvesse ka Riigikohtu poolt

28.02.2007 haldusasjas nr 3-3-1-86-06 tehtud kohtuotsuse punktidest 15 ja 16 nähtuvaid

järgmiseid suuniseid: „KOKS § 2 lg 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse organitel õigus, võime

ja kohustus korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud

vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. KOKS § 6 lg 1 järgi

on kohaliku omavalitsuse üksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas ka heakorda,

jäätmehooldust ja territoriaalplaneerimist. Asjaolule, et kohaliku omavalitsuse üksusel on

üldine kohustus hoolitseda vastava valla või linna säästva arengu kaudu tema elanike heaolu

ning neile elamisväärse elukeskkonna loomise eest, osundas ka varasema MaaPS § 29 lg 2 p 5

(kehtiva MaaPS § 34 lg 1 p 16 ja lg 2), mille kohaselt ei saa Vabariigi Valitsuse nõusolekuta

kaevandamisluba välja anda, kui kohalik omavalitsus on selle vaidlustanud. Eelneva põhjal

tuleb tunnustada kohaliku omavalitsuse üksuse õigust esitada halduskohtusse kaebusi selliste

keskkonnaasjades

tehtud

otsustuste

tühistamiseks

või

toimingute

õigusvastaseks

tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist

ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse

olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2006

määrust

haldusasjas

nr

3-3-1-78-05).

Kolleegium

peab

vajalikuks

märkida,

et

keskkonnaküsimuste otsustamist käsitlevates asjades ei ole võimalik kaebeõigust sisustada

identselt tavapäraste haldusasjadega subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu.

Keskkonnaasjades võib, kuid ei pruugi subjektiivse õiguse rikkumine esineda. Seetõttu saab

keskkonnakaitse küsimustes kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla mitte üksnes õiguste

rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Kaebuse

esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda

pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab

olema oluline ja reaalne. Halduskohtul tuleb kaebuse esitaja sellist puutumust vaidlustatud

tegevusega kontrollida iga kaebuse puhul eraldi. Olulise ja reaalse puutumuse nõue välistab ka

keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (s.o nn populaarkaebused), välja arvatud

juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb.“

Kaebuse esitajal on õigus käesolev kaebus esitada tulenevalt HKMS § 44 lg-st 4, kuna

vastustaja 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 ja vastustaja 11.07.2018 kiri nr 9-3/18/10872-5

rikuvad kaebuse esitaja PS § 154 lg-st 1 ning KOKS § 2 lg-s 1 sätestatud õigust, võimet ja

kohustust korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud

vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi.

Kaebaja on seisukohal, et kaebuse esitajal on õigus käesolev kaebus esitada ka johtuvalt HKMS

§ 44 lg-st 5, kuna vastustaja 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 ja vastustaja 11.07.2018 kiri

nr 9-3/18/10872-5 võtavad kaebuse esitajalt võimaluse kasutada MaaPS § 35 lg 1 p-s 10

sätestatud võimalust mitte nõustuda üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu loa

väljastamisega ning saavutada seeläbi olukord, kus vastavaid uuringuid ei teostata ning seetõttu

maardla

alade

muutmiseks

ning

maavaravaru

täiendavaks

arvele

võtmiseks

keskkonnaregistrisse kannete tegemine ei saa olla võimalik.

MaaPS § 27 lg-s 7 ja § 35 lg 1 p-s 10 kajastub kaebuse esitaja kui kohaliku omavalitsuse üksuse

õigus otsustada, kas nõustuda üldgeoloogilise uurimistöö loa taotlusega või geoloogilise

uuringu loa taotlusega või vaielda nende taotluste rahuldamisele vastu kohaliku omavalitsuse

ja kohaliku kogukonna huvidest lähtuvalt. Siinjuures on oluline pidada silmas Riigikohtu poolt

lahendi nr. 3-3-1-38-10 punktis 17 antud selgitust selle kohta, et kohaliku omavalitsuse

keeldumine nõusoleku andmisest üldgeoloogilise uurimistöö loa või geoloogilise uuringu loa

väljastamiseks on „siduv selles tähenduses, et ei loa andja ega ka Vabariigi Valitsus ei saa

ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust.“

Vaidlusaluse 26.06.2018 käskkirjaga on vastustaja läinud mööda MaaPS § 5, § 23 lg-de 3 ja 6,

§ 27 lg 7 ja § 35 lg 1 p 10 regulatsioonist, otsustades teha keskkonnaregistrisse kande Jägala

lubjakivimaardla ala suurendamise kohta Tammi maaüksuse arvelt 13,70 ha võrra ning Jägala

lubjakivimaardla aktiivse reservvaru suurendamise kohta 2037 tuhande m³ võrra.

Vastustaja on võtnud eeltoodud rikkumisega kaebuse esitajalt võimaluse teostada

enesekorraldusõigust ning kaebuse esitajal peab olema PS § 15 lg-st 1 tulenevalt võimalik

ennast sellise rikkumise vastu kaitsta.

Vastustaja vaidlustatud 26.06.2018 käskkiri ja 11.07.2018 kiri rikuvad kaebuse esitaja kui

kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust ka seeläbi, et kaebuse esitaja arengukava aastateks

2018-2025 kohaselt punkti 4.3. kohaselt (arengukava leheküljel 32) „[u]ute kaevanduste

loomine ei ole valla arenguperspektiivis oluline, pigem tuleb lõpuni viia olemasolevad

kaevandused (olemasolev varu välja kaevandada) ning need alad korrastada, et neid oleks

võimalik kasutada kui täiendavate rekreatsioonialadena. Uute kaevandusalade tekitamine on

perspektiivitu, sest seda ei soosi ei kohalik omavalitsus ega kohalik kogukond. Maavarade

säästlik kasutus ja keskkonnavaenuliku kaevandamise vältimine ning valla territooriumile

jäävate maavarade aktiivvarude muutmine passiivvarudeks aitab tagada parema elukeskkonna

säilimise.“

Nagu ilmneb MaaPS §-ist 24 on selle paragrahvi alusel võimalik tunnistada maavara reservvaru

kaevandatavaks ja kasutatavaks. Tammiku maaüksus paikneb Jägala lubjakivimaardla ploki 1

kõrval ning aastaid on kestnud vaidlused Keskkonnaametiga ja OÜ-ga Väo Paas seonduvalt

kaevandamisloa väljastamisega OÜ-le Väo Paas (OÜ-le Väo Paas 09.06.2011 väljastatud

kaevandamisluba lubjakivi kaevandamiseks Jägala lubjakivimaardla plokis 1 tühistati

Riigikohtu poolt 15.10.2013 haldusasjas nr. 3-3-1-35-13 tehtud kohtuotsusega ning 30.05.2019

peaks Riigikohus tegema järgmise Jägala lubjakivimaardla plokis 1 kaevandamise võimalikkust

puudutava otsuse haldusasjas nr 3-17-563). Juhul, kui siiski peaks OÜ-l Väo Paas õnnestuma

alustada lubjakivi kaevandamisega Jägala lubjakivimaardla 1 plokis, siis on tõenäoline, et

Tammiku maaüksuse lubjakivi aktiivne reservvaru tunnistatakse MaaPS §-i 24 alusel

kaevandatavaks ja kasutatavaks ja seda tänu vastustaja 26.06.2018 käskkirjale. Selline asjade

areng oleks aga otseses vastuolus Jõelähtme valla arengukavas aastateks 2018-2025 sätestatud

põhimõttega, mille kohaselt kaebuse esitaja ei soovi valla territooriumil uute kaevanduste

avamist. Ka viimati toodust tulenevalt rikuvad vastustaja 26.06.2018 käskkiri ning 11.07.2018

kiri kaebuse esitaja õigusi.

Samuti rikuvad vastustaja 26.06.2018 käskkiri ning 11.07.2018 kiri kaebuse esitaja õigusi

seeläbi, et tulenevalt Tammiku maaüksusel võib-olla paikneva lubjakivi arvele võtmisest

aktiivse reservvaruna, on kaebuse esitaja tegevus ruumilise planeerimise valdkonnas tulenevalt

MaaPS §-dest 14 ja 15 Tammiku maaüksusel ja selle lähiümbruses oluliselt piiratud.

Mis puutub vastustaja vaidlusalusesse 11.07.2018 kirja, siis märgib kaebuse esitaja täiendavalt,

et see kiri rikub kaebuse esitaja õigusi, kuna vastustaja on kaebuse esitajalt võtnud võimaluse

kaitsta oma õigusi vaidemenetluses. Ka sellise õiguse rikkumist peab kaebuse esitajal PS § 15

lg-st 1 johtuvalt olema võimalik kaitsta kohtus.

Kaebuse esitajal kui kohaliku omavalitsuse üksusel peab olema võimalik vaidlustada vastustaja

tegevust, millega vastustaja takistab kaebuse esitaja ülesannete täitmist seonduvalt nõusoleku

andmise või sellest keeldumisega üldgeoloogilise uurimistöö teostamiseks või geoloogilise

uuringu teostamiseks Tammiku maaüksusel.

4.4. Kaebuse esitaja leiab, et vastustajal ei olnud õiguslikult võimalik teha kannet

keskkonnaregistrisse, millega suurendati Jägala lubjakivimaardla ala Tammi maaüksuse arvelt

13,70ha võrra ning millega suurendati Jägala lubjakivimaardla aktiivset reservvaru 2037

tuhande m³ võrra ning seda järgmistel põhjustel.

Esiteks, vastustajal puudub pädevus otsustada, kas kohaldamisele kuulub MaaPS § 17 lg-s 1

alternatiivina sätestatud erand. Kuivõrd üldgeoloogilise uurimistöö loa väljastamise üle

otsustamine on vastavalt MaaPS §-ile 26 Keskkonnaameti pädevuses, siis järelikult on

Keskkonnaameti pädevuses ka otsustada, kas on põhjust lubada üldgeoloogilise uurimistöö

teostamist erandlikult ilma üldgeoloogilise uurimistöö loata. Kaebuse esitajale teadaolevalt ei

ole Keskkonnaamet kunagi kaalunud küsimust, kas kolmas isik võiks teostada Tammiku

maaüksusel üldgeoloogilist uurimistööd erandlikult ilma üldgeoloogilise uurimistöö loata.

Teiseks, MaaPS § 17 lg-s 1 sätestatud erandit on võimalik kohaldada vaid selliselt, et kõigepealt

otsustatakse Keskkonnaameti poolt üldgeoloogilise uurimistöö lubamine konkreetsel

maaüksusel erandlikult ilma üldgeoloogilise uurimistöö loata ja seejärel asutakse

üldgeoloogilist uurimistööd läbi viima. Antud juhul on asjade kulg olnud aga äraspidine. Nimelt

on vastustaja 08.10.2018 protsessidokumendis toodud väidete kohaselt lähtunud Eesti NSV

MN Geoloogia Valitsus 1978 tööst ja OÜ Eesti Geoloogiakeskus 2004 tööst. Seega mõlemad

viimati nimetatud tööd on valminud aastaid enne vastustaja poolt 26.06.2018 käskkirja andmist,

kusjuures mitte kummagi viimati nimetatud uurimistöö käigus ei ole teostatud uuringuid

Tammiku maaüksusel.

Kolmandaks tuleb pidada silmas kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. MaaPS § 27 lg

7 ning § 35 lg 1 p 10 mõtteks on anda kohalikule omavalitsusele võimalus blokeerida kohalikust

huvist tulenevalt üldgeoloogilise uurimistöö ja/või geoloogilise uuringu teostamine kohaliku

omavalitsuse territooriumil. Võttes arvesse Riigikohtu lahendites nr 3-4-1-9-09 (p 33), 3-3-1-

38-10 (p 17) ja 3-3-1-37-15 p 11 avaldatud seisukohtasid seonduvalt MaaPS § 35 lg 1 p-ga 10,

ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks selline kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei

peaks kohalduma MaaPS § 17 lg-s 1 sätestatud erandi puhul. Kaebuse esitaja arvates ei tohi

seadusi tõlgendada viisil, mis avalikule võimule annaks võimaluse kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõigusest kui põhiseaduslikust garantiist, mööda hiilida. Just selliselt aga

vastustaja antud juhul toimida soovib, võttes 26.06.2018 käskkirjaga Tammiku maaüksusel

võib-olla leiduva lubjakivi arvele aktiivse reservvaruna ning võimaldamata seejuures kohalikul

omavalitsusel kasutada õigust blokeerida üldgeoloogilise uurimistöö teostamine kohaliku

omavalitsuse territooriumil.

Neljandaks, kui isegi vastustaja pädevuses oleks otsustada MaaPS § 17 lg-s 1 alternatiivina

sätestatud erandi kohaldamise üle (kaebuse esitaja arvates vastustajal sellist pädevust ei ole),

siis oleks sellise otsustuse näol tegemist vastustaja kaalutlusõigusliku otsustusega. Vastustaja

26.06.2018 käskkirjas ei ole isegi mitte kordagi viidatud MaaPS § 17 lg-s 1 sätestatud erandile,

rääkimata kaalutluste ja põhjenduste esitamisest, miks on sellise erandi kohaldamine

põhjendatud. Samuti ei kaasanud vastustaja kaebuse esitajat 26.06.2018 käskkirja andmisele

eelnenud haldusmenetlusse ja ei kuulanud kaebuse esitajat selle haldusmenetluse käigus ära.

Võttes arvesse haldusmenetluse olulisust keskkonnaasjades, peaksid ka sellised rikkumised igal

juhul tooma kaasa vastustaja 26.06.2018 käskkirja tühistamise.

4.5. Kaebaja palub hüvitada menetluskulud kokku summas 2025 eurot vastavalt

menetluskulude nimekirjale (tl 87-91p).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Maa-ameti pädevus keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötlejana tuleneb

järgmistest volitusnormidest:

•

maapõueseaduse (MaaPS) § 21 lg 2, mis sätestab, et järvelubja, järvemuda, meremuda,

kruusa, liiva, lubjakivi, dolokivi, savi ja turba kohta keskkonnaregistri kande tegemise otsustab

keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötleja;

•

keskkonnaregistri seaduse § 4 lõikest 2, mille kohaselt määrab valdkonna eest vastutava

ministri ettepanekul Vabariigi Valitsus oma korraldusega keskkonnaregistri volitatud töötlejaks

käesoleva paragrahvi nõuete kohase riigiasutuse;

•

Vabariigi Valitsuse 27.05.2003 korralduse nr 333 “Keskkonnaregistri volitatud töötleja

määramine” punktidest 2 ja 3, millega määrati keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud

töötlejateks Maa-amet, kes sisestab, töötleb ja väljastab maardlate nimistuga seotud andmeid,

koostab maavaravarude bilansi ja täidab maapõueseaduses nimetatud keskkonnaregistri

maardlate nimistu volitatud töötleja ülesandeid;

•

Kannete tegemist keskkonnaregistrisse reguleerib keskkonnaministri 13.01.2005

määruse nr 2 “Keskkonnaregistri pidamise täpsustatud kord” 4. peatükk, vt § 27 jj.

5.2. Seega kuulub keskkonnaregistrisse lubjakivimaardlate kohta kannete, sh nii esmaste kui ka

muutmise ja kustutamise kannete tegemine eelnimetatud õigusaktidest tulenevate

volitusnormide kohaselt Maa-ameti pädevusse. Kannete tegemisel lähtub Maa-amet kehtivates

materiaalõiguse normides sätestatust, eelkõige on aluseks MaaPS-st ja keskkonnaministri

13.01.2005 määrusest nr 2 “Keskkonnaregistri pidamise täpsustatud kord” tulenevad nõuded.

5.3.

Vastustaja nõustub, et Maa-ameti kui keskkonnaregistri volitatud töötleja käskkiri,

millega otsustatakse maardlate registrisse kande tegemine või muutmine, on HMS § 51 mõistes

haldusakt, kuna see on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel antud avalik-õiguslikus

suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või

lõpetamisele suunatud käskkiri. Maa-amet on nõus ka kaebuses toodud käsitlusega, et (tsit)

“Tulenevalt MaaPS §-ist 5 ning § 21 lg-st 1 koosmõjus §-iga 23 omavad keskkonnaregistrisse

tehtavad kanded õiguslikku tähendust (ja ei ole seega informatiivsed). Nii saab maardlaks olla

vaid selline üldgeoloogilise uurimistööga või geoloogilise uuringuga piiritletud ja uuritud maa-

ala, mis on võetud keskkonnaregistris arvele.

Samuti saab aktiivseks või passiivseks maavaravaru tarbevaruks ning aktiivseks või passiivseks

maavaravaru reservvaruks olla vaid selline maavaravaru, mis on üldgeoloogilise uurimistöö või

geoloogilise uuringu käigus läbi uuritud ja võetud keskkonnaregistris arvele. Seega on

vastustaja 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 antud avalikõiguslikus suhtes ning tekitab

seonduvalt keskkonnaregistrisse Jägala lubjakivimaardla pindala ja maavarakoguse

suurendamise kohta tehtava kandega Tammiku maaüksuse osas õiguslikke tagajärgi.”.

Haldusaktist tuleb aga eristada registrikande tegemist nimetatud haldusakti alusel, mis on HMS

§ 106 mõistes toiming. Reeglina ei saa toimingut eraldi vaidlustada, seda tuleb teha koos

haldusakti vaidlustamisega, mistõttu käsitleb Maa-amet ka käesolevat kaebust haldusakti

tühistamise nõudena. Küll aga ei nõustu Maa-amet kaebaja käsitlusega sellest, et kaebajal on

kõnealuse haldusakti vaidlustamise õigus vaidemenetluse teel või halduskohtu kaudu.

5.4. Maa-ameti poolt vaide läbi vaatamata jätmine ja selle tagastamine vaide esitajale oli

põhjendatud ja õiguspärane alljärgnevatel põhjustel. HMS § 71 lg 1 p 1 kohaselt on vaideõigus

isikul, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud

tema vabadusi. Käesoleval juhul ei saa vaidlustatud haldusakt ja selle alusel tehtud toiming

kuidagi rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Vaidlustatud haldusakt tekitab küll

õiguslikke tagajärgi, nagu kaebaja on kaebuses märkinud, kuid Maa-amet rõhutab, et mitte

kaebajale. Ka vaides ei olnud viidatud ühelegi õiguslikule alusele, millest tulenevaid kohaliku

omavalitsuse üksuse õigusi Jägala lubjakivimaardlas täiendava ehituslubjakivi reservvaru

kinnitamine ja keskkonnaregistri maardlate nimistus registrikaardi nr 0577 kande muutmine

rikkuda võiks. Maa-amet jättis HMS § 73 lg 3 ja § 79 lg 1 p 1 tuginedes Jõelähtme valla

29.06.2018 esitatud vaide läbi vaatamata ja tagastas selle vaide esitajale põhjusel, et kohalikul

omavalitsusel ei ole vaideõigust maavaravarude kinnitamise ja maardlate nimistu

registrikannete osas. Maa-amet selgitas vaide esitajale ka edasikaebamise korda, s.t vaide

tagastamise kiri sisaldas infot, et HMS § 87 lg 1 kohaselt on isikul, kelle vaie jäi rahuldamata

või kelle õigusi vaidemenetluses rikuti, õigus pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus

(edaspidi HKMS) sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse.

Eelnevast tulenevalt on Maa-amet seisukohal, et kaebuse esitajal puudub kaebeõigus ning

seetõttu tuleb kaebus jätta läbi vaatamata.

5.5. HKMS § 44 lg 4 alusel saab kaebuse esitada üks avaliku võimu kandja teise avaliku võimu

kandja vastu oma õiguste kaitseks. Maa-amet on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus

HKMS § 44 lg 4 alusel, sest kaebuses ei ole esitatud mitte ühtegi argumenti selle kohta,

missugust kaebajale kuuluvat õigust vaidlustatud haldusakt rikub. Jõelähtme vald ei ole oma

kaebust põhjendanud väitega, et Käskkiri nr 1312 rikub omavalitsusüksuse varalisi või muid

õigusi HKMS § 44 lg 4 tähenduses. Seega on vastustaja seisukohal, et Jõelähtme vallal puudub

antud juhul ilmselgelt kaebeõigus HKMS § 44 lg 4 alusel.

5.6. HKMS § 44 lg 5 ei võimalda kaebust esitada pelgalt avalikes huvides, vaid üksnes kohaliku

omavalitsuse ülesannete täitmise takistamise või raskendamise korral. Kaebuse esitamise

eelduseks on avaliku võimu kandja õiguste riive või oluline takistus täita talle seadusega pandud

ülesandeid. Kaebusest ei nähtu ühtegi eesmärki, mis oleks kuidagigi käsitatav kohaliku

omavalitsuse korralduse seadusest (edaspidi KOKS) tuleneva omavalitsusüksuse ülesandena,

mille täitmist vaidlustatud haldusakt takistab või raskendab. Seega on vastustaja seisukohal, et

Jõelähtme vallal puudub antud juhul ilmselgelt kaebeõigus ka HKMS § 44 lg 5 alusel.

5.7. Vastustaja on seisukohal, et asjaolu, et HKMS § 44 lg-tes 4 ja 5 on sätestatud kohaliku

omavalitsuse kaebeõiguse alused, ei tähenda aga kaugeltki seda, justkui võiks kohalik

omavalitsus esitada kaebuse mistahes haldusakti või tegevuse peale. Käesoleva vaidluse puhul

ei ole tegemist kohaliku omavalitsuse omandiõigust riivava ega enesekorraldusõigust piirava

haldusaktiga.

5.8. Kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded ja pädevus on toodud KOKS §-s 6. Kohaliku

omavalitsuse pädevus võib tuleneda ka eriseadusest. Vastustaja märgib, et üheski eelpool

nimetatud õigusaktis ega üheski eriseaduses, mis reguleerib maardlate üle arvestuse pidamist

keskkonnaregistris, ei ole sätet, mis näeks ette keskkonnaregistrisse maardla kannete tegemisel

või muutmisel kohaliku omavalitsusega kooskõlastamise või kohalikult omavalitsuselt selleks

loa või arvamuse küsimise. Maa-amet edastab kohalikele omavalitsustele maardlate

registrikannete tegemise ja muutmise käskkirju teadmiseks, kuid mitte seetõttu, et kohalikul

omavalitsusel oleks käskkirjade suhtes vaide- või kaebeõigus. Kohalikele omavalitsustele

saadetakse käskkirju teadmiseks seetõttu, et kohalik omavalitsus oleks tema ülesandeks oleva

ruumilise planeerimise käigus teadlik maardlatest ja nende piiridest. Planeeringute koostamisel

on vaja arvestada maardlatega ja planeeringus need ka korrektselt kajastada. Maardla kohta

registrisse kande tegemine ei tekita, muuda ega lõpeta mitte mingil viisil kaebaja subjektiivseid

õigusi. Kohalikul omavalitsusel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et kohaliku omavalitsuse

territooriumil ei tohiks maardlaid arvele võtta. Vastustaja ei aktsepteeri kaebuses nimetatud

kaebuse esitaja õigust vaidlustada vastustaja käskkirju, mis käsitlevad keskkonnaregistrisse

õigusvastaste kannete tegemist. Juhul kui kohaliku omavalitsuse eesmärgiks on vältida

maavarade kaevandamist kohaliku omavalitsuse territooriumil, ei ole maardla arvele võtmise

vaidlustamine selleks kohane meede. Kohalikul omavalitsusel on seadusega tagatud võimalus

oma vastavaid õigusi teostada sellega, et esitab kaevandamisloa menetluses oma vastuväited.

Selleks on kohalikul omavalitsusel olemas keskkonnaseadustiku üldosa seadusest (edaspidi

KeÜS) tulenev õigus ja pädevus (vt § 43). Kaebuse tekstist nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks

aga just nimelt kaevandamise vältimine tema haldusterritooriumil.

5.9. Maa-amet nõustub küll sellega, et ruumiline planeerimine on KOKS § 6 lg 1 tulenevalt

kohaliku omavalitsuse pädevuses, kuid vaidleb vastu kaebuses toodud väitele, et (tsit)

“Jõelähtme valla õigusi rikub olukord, kui maavaravaru õigusvastase arvele võtmise

tagajärjel piiratakse kaebuse esitaja planeerimisdiskretsiooni ning kohaliku elu korraldamise

õigust.”. Esmalt märgime, et kohaliku omavalitsuse diskretsioon ja kohaliku elu korraldamise

õigus ei ole absoluutsed. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust analüüsides on

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 16.01.2007 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-9-

06 punktis 23 ja 08.06.2007 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-4-07 punktis 19 selgitanud, et kohaliku

omavalitsuse enesekorraldusõigus ei ole piiramatu ning põhiseaduse § 154 lg 1 näeb ette, et

kohalikud omavalitsused tegutsevad iseseisvalt seaduste alusel. See tähendab, et kohalik

omavalitsus saab sekkuda ja keelata neid tegevusi, mille osas on kohalikule omavalitsusele

vastav pädevus antud, mitte aga seda, et kohalik omavalistus saab enesekorraldusõiguse sildi

all teha absoluutselt kõike ja keelata absoluutselt kõike. Muuhulgas tuleb kohaliku omavalitsuse

diskretsiooni ulatuse tõlgendamisel arvestada ka MaaPS §-st 15 tulenevaid nõudeid ja

piiranguid. Jaatades kaebaja käsitlust kohaliku omavalitsuse diskretsiooni suurest ulatusest ei

oleks kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil võimalik teha mitte mingeid tegevusi, mis

seadusest tulenevalt on küll lubatud ja õiguspärased, aga ei ole kohalikule omavalitsusele hetkel

meele järele. Maa-amet rõhutab, et ruumilise planeerimise sisu ei saa meelevaldselt laiendada

kuni selleni, et see kataks ära kõikvõimalikud kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil läbi

viidavad tegevused, nagu nt ka maardlate arvele võtmine. Oma olemuselt kajastab maardlate

kanne keskkonnaregistris reaalselt olukorda maapinnas ja maavarade eksisteerimist. Vaatamata

sellele, et maavarade arvele võtmine maardlana tekitab teatud õigusi ja kohustusi, ei ole

tegemist selliste õiguste ja kohustustega, mis tooks kohalikule omavalitsusele otseselt kaasa

mingeid õigusi ja kohustusi või piiraksid kohaliku omavalitsuse seadusest tulenevat

enesekorraldusõigust, kui kohalik omavalitsus ei ole just maaomanik. Kohalik omavalitsus

peab küll teatud asjaoludega arvestama, kui tema haldusterritooriumil asub maardla, kuid

tegemist ei ole subjektiivsete õiguste rikkumisega haldusmenetluse või halduskohtumenetluse

mõistes. Selleks puhuks, kui kohalik omavalitsus on maaomanik (mida ta aga antud juhul ei

ole), on õigusaktides vastavad sätted ka olemas, nt on munitsipaalomandis oleva maa puhul

teatud juhtudel vajalik MaaPS § 21 lg 4 kohaselt kohaliku omavalitsuse kui maaomaniku

nõusolek. Nagu eelpool mainitud, saab kohalik omavalitsus oma õigusi kaitsta KeÜS-s

sätestatud korras loamenetluses ja anda arvamuse kaevandamisloa kohta.

5.10. Jõelähtme vallal ei ole vaidlustatud haldusaktiga puutumust ka kinnisasja omanikuna,

kuna Tammiku kinnisasi kuulub eraomandisse. Selgitame, et asjaõigusseaduse § 130 lg 1

kohaselt ei ulatu kinnisasja omand seaduses loetletud maavaradele ning MaaPS § 11 lg 1

kohaselt kuulub aluspõhja maavara riigile. Kuna vaidlusaluses maardlas maavaraks olev

lubjakivi on aluspõhja maavara, kuulub see riigile ning kuna vaidlustatud haldusakti alusel

tekkiva maardla alal ei ole kinnisasju, mis kuuluksid kohalikule omavalitsusele, siis ei saa

keskkonnaregistris maardla kande muutmine rikkuda ka kaebaja kui kinnisasja omaniku õigusi.

5.11. Vastustaja selgitab, et erandjuhul võimaldab seadus (MaaPS § 17 lg 1 nimetatud juhud)

kanda maavaravarusid registrisse lihtsustatud korras ilma geoloogiliste uuringuteta ning sellise

menetluse korral ei ole ette nähtud üheski menetlusetapis kohaliku omavalitsuse arvamuse, loa

või nõusoleku küsimist. Seega on seadusandja juba seaduse koostamisel arvestanud olukorraga,

et seda ei ole vaja. Need menetlused, kus on ette nähtud kohaliku omavalitsuse nõusoleku või

loa küsimine, on seaduses sätestatud ning kaebaja õigusi saaks rikkuda vaid seesugune olukord,

kui seaduses on see ette nähtud, aga vaatamata sellele ei küsita kohaliku omavalitsuse

nõusolekut või luba. Kaebaja viidatud MaaPS § 35 lg 1 p 10 antud juhul aga üldse ei kohaldu,

sest vastavalt MaaPS § 17 lg 1 ei olnud antud asjas vajalik taotleda geoloogilise uuringu

tegemiseks luba. MaaPS § 35 lg 1 p 10 tulenevad nõuded on asjakohased vaid juhul, kui seaduse

kohaselt on geoloogilise uuringu jaoks vajalik taotleda luba. Antud juhul on täidetud eeldused,

mil on erandina võimalik võtta maavaravaru arvele ilma geoloogilist uuringut tegemata.

5.12. Seega ei ole kaebajal kaebeõigust käskkirja nr 1312 vaidlustamiseks, kuna õigusaktides

ei ole ette nähtud kohaliku omavalitsuse loa, nõusoleku või arvamuse küsimist maardla kande

tegemiseks keskkonnaregistrisse, aluspõhja maavara kuulub riigile, kaebajat ei puuduta

vaidlustatud haldusakt ka kinnisasja omanikuna, kuna tegemist ei ole munitsipaalmaaga ning

vaidlustatud haldusakt ei riiva ega riku kuidagi ka kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust

ega planeerimisdiskretsiooni – maardla kanne kajastab tegelikku olukorda maapinnas ning

annab infot maavarade esinemise, koguse ja omaduste kohta. Kaebeõiguse puudumine on

seesugune puudus, mida ei ole võimalik kõrvaldada ja mis on aluseks kaebuse läbi vaatamata

jätmisele.

5.13. Märgime täiendavalt, et Maa-amet, kui keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud

töötleja, tegi kande, kuna kõik esitatud dokumendid ja andmed olid õiguspärased ja korrektsed.

Selleks, et kandeavalduse ning õigusaktides sätestatud andmete ja dokumentide alusel keelduda

kande tegemisest, peab olema õiguslik alus, mida käesolevas asjas ei esinenud.

5.14. Kaebaja 28.05.2019 menetlusdokumendis toodud käsitlused ja selgitused MaaPS § 27

lõike 7 ning § 35 lõike 1 punktis 10 sätestatu kohta tuleb jätta täielikult tähelepanuta, kuna

nimetatud õigusnormid kohalduvad vaid loamenetluses, mitte aga uurimistööde tegemisel ilma

loakohustuseta. Viidatud sätted ei kohaldu MaaPS § 17 lõikes 1 toodud erandi puhul ning kogu

kaebaja käsitlus loamenetluse läbi viimise kohta on seetõttu asjassepuutumatu. Kuna maardlate

arvele võtmise eelduseks ei ole kaebaja kooskõlastus, ei riku vastustaja käskkiri nr 1312 kaebaja

subjektiivseid õigusi. Kuna kaebaja ei ole ka kõnealuse kinnisasja omanik ning aluspõhja

maavara kuulub riigile, ei tulene kaebaja kaebeõigust ka võimalikust omandiõiguse rikkumisest

(vt ka tl 99p-101).

5.15. Juhul kui kohus leiab, et kaebeõigus on kaebajal siiski olemas, tuleb kaebus jätta

rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

5.15.1. Esmalt selgitame, milliste dokumentide alusel otsustas Maa-amet muuta

keskkonnaregistri maardlate nimistus Jägala lubjakivimaardla kannet. Maavarauuringud OÜ

esitas OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts volitusel Maa-ametile Jägala lubjakivimaardla

täiendava ehituslubjakivi aktiivse reservvaru arvele võtmise aruande “Ehituslubjakivi

reservvaru uuring Tammiku maaüksusel Jägala maardla tarbe- ja reservvaru plokkide vahelisel

alal (varu seisuga 01.05.2018)” (tl 19p-32). Aruanne on koostatud 1978. ja 2004. aastatel läbi

viidud geoloogiliste uuringute käigus saadud andmete alusel, täiendavaid geoloogilisi välitöid

ei tehtud. Maavaravaru on arvutatud ühes plokis (aruandes 3. plokk), mis paikneb

Harju maakonnas Jõelähtme vallas Ruu külas eraomandisse kuuluval Tammiku kinnisasjal

(katastritunnus 24504:008:0082). Aruandele oli lisatud kinnisasja omaniku Coreen Invest OÜ

kooskõlastus Tammiku katastriüksusel maavara geoloogilise uuringu loa taotlemiseks ning

geoloogilise uuringu läbiviimiseks. Keskkonnaregistrisse kandmiseks esitatud varuplokist

~0,72 m kaugusel idas asub Jägala lubjakivimaardla (registrikaart nr 0577) ehituslubjakivi

aktiivse tarbevaru 1. plokk ning OÜ Väo Paas poolt taotletav mäeeraldis Jägala

lubjakivikarjäär. Keskkonnaregistrisse kandmiseks esitatud varuplokist ~92 m kaugusele

läände jääb Jägala lubjakivimaardla ehituslubjakivi aktiivse reservvaru 2. plokk.

5.15.2. Maavarade komisjon tutvus 13.06.2018 toimunud istungil Jägala lubjakivimaardla

täiendava ehituslubjakivi aktiivse reservvaru arvele võtmise aruandega ja nõustus varu arvele

võtmise ettepanekuga oma protokolli nr 4 punktides 18-90 (tl 56-59), kuna varasemate

uuringute uuringupunktide vahekaugus on piisavalt tihe, piirkonna geoloogiline ehitus on lihtne

ja ühetaoline ning esitatud aruanne on piisavalt põhjalik.

5.15.3. Maa-amet keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötlejana vaatas aruande ja

esitatud dokumendid läbi ning nõustus muutma nende alusel keskkonnaregistri kannet ning

kande muutmine oli kooskõlas õigusaktide ja alusdokumentidega.

5.15.4. Vastustaja selgitab, et käesoleval juhul on maavara arvele võetud üldgeoloogilise

uurimistöö alusel. Üldgeoloogilist uurimistööd ja geoloogilise uuringu õigust reguleerib MaaPS

§ 17 lõige 1, mis sätestab, et üldgeoloogiline uurimistöö on lubatud üldgeoloogilise uurimistöö

loa alusel, välja arvatud selline üldgeoloogiline uurimistöö, kus välitöid ei ole kavandatud või

need piirduvad looduslike või tehispaljandite kirjeldamisega ning kivimi uurimiseks paljandist

või puursüdamikust võetud kivimi tükkide või maapinnalt kivististe kogumisega.

5.15.5. Seega, kui välitöid teha tarvis ei ole, saab üldgeoloogilise uurimistöö teha ka ilma

uuringuluba saamata, s.t kameraaltööna. Sel juhul kogutakse ilma välitöödeta vajalikke

geoloogilisi andmeid olemasolevatest dokumentidest, näiteks varasemate geoloogiliste

uuringute aruannetest. Tammiku kinnisasjal välitöid ei tehtud. Tammiku kinnisasja kohta

koostati üldgeoloogilise uurimistöö aruanne kameraaltööna varasemate, 1978. ja 2004. aastatel

läbi viidud geoloogiliste uuringute käigus saadud andmete alusel. Vastustaja märgib, et

Tammiku kinnisasja vahetus läheduses varasematel aastatel tehtud puuraugud on piisava

tihedusega reservvaru arvele võtmiseks. Pealkirjas “Ehituslubjakivi reservvaru uuring

Tammiku maaüksusel Jägala maardla tarbe- ja reservvaru plokkide vahelisel alal (varu seisuga

01.05.2018)” sisaldub küll sõna „uuring“, kuid sisuliselt on tegu kameraaltööna valminud

üldgeoloogilise uurimistöö aruandega.

Dokumentide läbivaatamisel lähtus vastustaja dokumendi tegelikust sisust, mitte aga pealkirjast

(uuring/uurimistöö). Seega on teatud tingimustel seadusega lubatud kasutada varasemate

uuringute andmeid ja vormistada aruanne ilma välitöödeta kameraaltööna ning käesoleval juhul

ongi tegemist just seesuguse põhjendatud ja lubatud erandiga.

5.15.6. MaaPS § 21 lg 4 sätestab, et üldgeoloogilise uurimistöö loata või uuringuloata

kameraaltöö põhjal saadud geoloogilise teabe alusel era- või munitsipaalmaa kohta

keskkonnaregistrisse kande tegemiseks, kui kande tulemusena tekib kinnisasjale maardla, on

vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Tsiteeritud sätte sõnastus kinnitab samuti, et uuringud on

lubatud teha kameraaltööna ilma uuringuloata, ning täpsustab, missugustel juhtudel on vajalik

maaomaniku nõusolek kande tegemiseks maardlate nimistusse. Kõnealune Tammiku kinnisasi

on eraomandis, kinnisasja omanik on Coreen Invest OÜ. Maaomaniku nõusolek on aruandele

lisatud, seega on maardla kohta registrikande tegemine kooskõlas MaaPS § 21 lg 4 tulenevate

nõuetega.

5.15.7. Kaebaja väidab kaebuses, et Tammiku maaüksusel ei ole kunagi üldgeoloogilist

uurimistööd ega geoloogilisi uuringuid teostatud ning seda tõestab ka asjaolu, et OÜ Ruu Küla

Kaevandajate Selts esitas Keskkonnaametile taotluse uuringuloa väljastamiseks geoloogiliste

uuringute teostamiseks Jägala VIII uuringuruumis ehk Tammiku maaüksusel.

Vastustaja ei ole seesuguse käsitlusega nõus ja selgitab, et geoloogilise uuringu loa taotluse

esitas OÜ Ruu Kaevandajate Selts selleks, et saada maavara kohta täpsemaid tarbevaru tasemel

andmeid ja võtta arvele aktiivne tarbevaru, sest varasemast ajast on olemas piisavalt andmeid

ainult reservvaru arvele võtmiseks. Tammiku katastriüksusega vahetult külgnevatel aladel on

Eesti NSV MN Geoloogia Valitsus 1978. a teinud töö “Aruanne ehituskillustikuks kõlblike

lubjakivide otsimistööde tulemustest Tallinna ümbruses” ning OÜ Eesti Geoloogiakeskus

2004. a töö “Ruu uuringuala lubjakivi geoloogiline uuring”. Nimetatud tööde puuraukude

vaheline kaugus (427 … 618 m) oli piisav reservvaru hindamiseks Tammiku katastriüksuse

alal. Aruande koostamisel on kasutatud nelja puuraugu andmeid, kus kasuliku kihi paksus on

vahemikus 13,5 … 15,5 m, mis tõendab piirkonna ühtlast geoloogilist ehitust. MaaPS § 23 lg 3

kohaselt reservvaru on maavaravaru, mille geoloogilise uurituse detailsus võimaldab saada

vajalikud andmed maavaravaru perspektiivi hindamiseks ja edasise geoloogilise uuringu

suunamiseks. Reservvaru tasemel maavara hindamiseks oli geoloogiline teave olemas

varasemates uuringutes. Geoloogiline uuring on aga vajalik täpsemate andmete kogumiseks ja

aktiivse tarbevaru arvele võtmiseks.

5.15.8. Eelpool selgitas vastustaja, et üldgeoloogiline uurimistöö pealkirjaga “Ehituslubjakivi

reservvaru uuring Tammiku maaüksusel Jägala maardla tarbe- ja reservvaru plokkide vahelisel

alal (varu seisuga 01.05.2018)” on tehtud ja Maa-ametile esitatud. Laekunud aruandes oli

reservvaru arvele võtmiseks piisavalt andmeid, seda kinnitas lisaks Maa-ameti sellekohasele

seisukohale ka maavarade komisjon oma otsusega. Maavarade komisjon tutvus 13.06.2018

toimunud istungil Jägala lubjakivimaardla täiendava ehituslubjakivi aktiivse reservvaru arvele

võtmise aruandega ja nõustus varu arvele võtmise ettepanekuga oma protokollis nr 4 punktis

18-90, kuna varasemate uuringute uuringupunktide vahekaugus on piisavalt tihe, piirkonna

geoloogiline ehitus on lihtne ja ühetaoline ning esitatud aruanne on piisavalt põhjalik. Samuti

oli aruandele lisatud maaomaniku nõusolek. Seega Maa-ametil puudus alus kande tegemisest

keelduda.

5.15.9. Maavara reservvaru arvele võtmine ja reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks

maavaravaruks tunnistamine on erinevad toimingud, millest teist ei ole tehtud ja praegusel juhul

kindlasti ka ei saa teha, sest maardlas pole kaevandamist toimunud, s.t ei ole täidetud MaaPS §

24 lg 1 p 3 sätestatud tingimus, et reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamise

asjakohasust

tõendab

kaevandamine

samas

maardlas.

Reservvaru

kaevandatavaks

tunnistamiseks on tarvis, et aruandes on analüüsitud kõiki aspekte, mis on toodud MaaPS § 24

lg 1 ja nõutavad asjaolud on täidetud. Nimelt sätestab MaaPS § 24 lg 1, et kaevandamisloa

taotleja, loa omaja või taotluse esitamisest huvitatud isiku avalduse alusel võib valdkonna eest

vastutav minister või keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötleja tunnistada

täiendavat geoloogilist uuringut nõudmata aktiivse reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks

maavaravaruks, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) maardla, milles reservvaru

paikneb, on lihtsa ja ühtlase ehitusega; 2) reservvaru piirneb vahetult sama maavara tarbevaruga

või paikneb tarbevaru lamamis või lasumis; 3) reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks

tunnistamise asjakohasust tõendab kaevandamine samas maardlas; 4) reservvaru asub maardla

äärealal ning selle kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamise eesmärk on maavara säästlik

kasutamine.

Täiendavalt märgib vastustaja, et isegi kui tulevikus peaks toimuma reservvaru kaevandatavaks

ja kasutatavaks maavaravaruks tunnistamine, loob see võimaluse kaevandamisloa taotluse

esitamiseks, mitte kaevandamisloa saamiseks. Loa menetlus on jätkuvalt täiesti omaette

protsess, millesse on kaasatud ka kohalik omavalitsus, kellel on seadusest tulenevalt õigus anda

oma arvamus kaevandamisloa kohta. Kokkuvõttes võib öelda, et kameraaltööna läbi viidud

üldgeoloogilise uurimistöö tulemusena on reservvaru arvele võtmine võimalik ja käesoleval

juhul kande tegemisest keeldumiseks alust ei olnud.

Vastustaja toob välja, et kui asi saadetakse kohtu poolt vastustajale uueks otsustamiseks ja

vastustaja peaks samade dokumentide ja olemasoleva info põhjal sama maardla kande tegemise

kohta uue otsuse langetama, ei saakski ta teha teistsugust otsust, kuna kande tegemisest

keeldumiseks ei ole alust ning haldusakti andmisel on vastustaja järginud kõiki menetlus- ja

materiaalõiguse norme. Seega ei ole kaebuse rahuldamisega võimalik saavutada kaebuse

eesmärki ehk vältida kohaliku omavalitsuse territooriumil maardlate arvele võtmist ning

maavarade kaevandamist.

5.16. Kokkuvõttes on kaebus täiesti alusetu ja põhjendamatu ning tuleb jätta täies ulatuses

rahuldamata. Käskkiri nr 1312 on õiguspärane ja kooskõlas akti andmise ajal kehtinud

materiaal-

ja

menetlusõiguse

normidega

ega

riku

kaebaja

seadusest

tulenevaid

subjektiivseid õigusi. Ühelgi kohalikul omavalitsusel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et

tema haldusterritooriumil ei võetaks keskkonnaregistri maardlate nimistusse arvele uusi

maardlaid.

Juhul, kui vastustaja peaks samade dokumentide ja olemasoleva info põhjal sama

maardla kande tegemise kohta langetama uue otsuse, ei saaks ta teha teistsugust otsust,

kuna kande tegemisest keeldumiseks ei ole alust. Nii Käskkirja nr 1312 andmisel kui ka

käesoleval ajal kehtiv õigus annavad võimaluse erandina MaaPS § 17 lõike 1 kohaselt võtta

teatud tingimustel maardla arvele ilma maapõues läbiviidud välitöödeta. Kuna antud asjas

olid vajalikud tingimused täidetud (olid olemas piisav info maavara kohta ning eraisikust

maaomaniku nõusolek), oli kameraaltöö alusel maardla arvele võtmine õiguspärane.

Vastustaja on pädev haldusorgan keskkonnaregistri maardlate nimistusse registrikannete

tegemiseks, sh otsustamaks seaduses sätestatud erandite kohaldamise võimalikkuse üle. (vt ka

tl 101p-104)

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

6. Kolmas isik, tutvunud vastustaja 08.10.2018 vastusega kaebusele, ühineb selle

seisukohtadega täies ulatuses ja palub kaebus jätta läbivaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu

või kaebuse perspektiivituse tõttu või rahuldamata kaebuse põhjendamatuse tõttu.

6.1. Kolmas isik peab siiski oluliseks rõhutada, et vaidlustatud haldusakt ja selle alusel tehtud

toiming ei saa mingil juhul rikkuda kaebaja õigusi. Vaidlustatud haldusakt ja selle alusel tehtud

toiming saavad üldse otseselt mõjutada üksnes kinnistu omaniku, ehk siinses asjas kolmanda

isiku õigusi. Kolmas isik on haldusaktiga ning selle alusel tehtud toiminguga nõus ning ei soovi

neid vaidlustada.

6.2. Kolmas isik nõustub vastustaja ning kehtiva kohtupraktikaga selles, et kohaliku

omavalitsuse diskretsioon ja kohaliku elu korraldamise õigus ei ole absoluutsed. See tähendab,

et kohalik omavalitsus saab sekkuda ja keelata neid tegevusi, mille osas on kohalikule

omavalitsusele vastav pädevus antud, mitte aga seda, et kohalik omavalistus saab

enesekorraldusõiguse sildi all teha absoluutselt kõike ja keelata absoluutselt kõike.

6.3. Siinsel juhul nähtub aga kaebusest ja Jõelähtme valla senisest läbivast praktikast, et

kohaliku omavalitsuse eesmärgiks on täielikult välistada igasugused geoloogilised uuringud ja

mistahes kaevandustegevus kohaliku omavalitsuse territooriumil, kui neid tegevusi ei soovi

teostada just kohaliku omavalitsuse poolt soositud isikud. Kolmas isik leiab, et tegemist on

lubamatu olukorraga, kus haldusorgan kulutab suurtes kogustes maksumaksjatelt kogutavat

raha, et võimuaparaadi ja pikkade ja kulukate vaidluste läbi tekitada võimalikult palju kahju

kaevandamisest huvitatud ettevõtjatele, muuhulgas kolmandale isikule.

6.4. Kaebaja väidab avalikult, et teeb kõik endast oleneva, et välistada igasugune uute

kaevanduste avamine enda territooriumil, kuid ei paku välja mitte ühtegi tõsiseltvõetavat ja

arvestatavat alternatiivi. Kolmanda isiku hinnangul on ka siinses asjas kaebuse esitamise näol

tegemist n.ö. halduskiusuga, millel puudub igasugune seos kohaliku omavalitsuse seaduslike

eesmärkide, õiguste või kohustusega. Seega on igal juhul selge, et kaebajal puudub kaebeõigus

ja kaebus tuleb jätta läbi vaatamata.

6.5. Lisaks, nagu vastustaja oma vastuses on märkinud, kui asi saadetaks kohtu poolt

vastustajale uueks otsustamiseks ja vastustaja peaks samade dokumentide ja olemasoleva info

põhjal sama maardla kande tegemise kohta uue otsuse langetama, ei saakski ta teha teistsugust

otsust, kuna kande tegemisest keeldumiseks ei ole alust ning haldusakti andmisel on vastustaja

järginud kõiki menetlus- ja materiaalõiguse norme. Seega ei oleks kaebuse rahuldamisega

võimalik saavutada kaebuse eesmärki ehk vältida kohaliku omavalitsuse territooriumil

maardlate arvele võtmist ning maavarade kaevandamist. Ka sel põhjusel kuulub kaebus läbi

vaatamata jätmisele.

6.6. Kui kohus peaks aga asuma seisukohale, et kaebajal on kaebeõigus ning kaebus kuulub

läbivaatamisele, palub kolmas isik jätta kaebus rahuldamata.

6.7. Kolmas isik palub jätta menetluskulud kaebaja kanda. Kolmas isik palub hüvitada

menetluskulud kokku summas 252 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 92-96).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid

kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused

on alljärgnevad.

8. Kohus märgib esmalt, et käesoleva asja lahendamise seisukohalt omab peamist tähtsust

kaebeõiguse küsimus. Nimelt on poolte vahel vaidlus selles, kas kaebuse esitajal kohaliku

omavalitsuse üksusena on käesoleval juhul kaebeõigus HKMS § 44 lg 4 ja 5 alusel või mitte

selleks, et vaidlustada Maa-ameti 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 “Harju maakonnas Jägala

lubjakivimaardla

registrikande

muutmine”.

Käskkirjaga

otsustati

kinnitada

Jägala

lubjakivimaardlas ehituslubjakivi täiendav reservvaru ja muuta vastavalt keskkonnaregistri

maardlate nimistus registrikaardi nr 0577 kannet ja selle suhtes esitatud vaide tagastamise

otsust.

Kohaliku omavalitsuse üksus saab esitada teise haldusorgani haldusakti või toimingu peale

kaebuse seadusest tulenevalt kahel alusel: 1) akt või toiming rikub väidetavalt kohaliku

omavalitsuse üksuse õigusi või 2) akt või toiming takistab või raskendab oluliselt kohaliku

omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist (vt HKMS § 44 lg-d 4 ja 5 Euroopa kohaliku

omavalitsuse harta art 11) .

9. Kaebaja väidab esmalt, et tal on kaebeõigus, kuna vaidlustatud haldusaktidega on võetud

kaebajalt õigus MaaPS § 35 lg 1 p 10 sätestatud õiguse– välistada üldgeoloogilise uurimistöö

loa ning geoloogilise uuringu uuringuloa väljastamine (vt ka MaaPS § 27 lg 7) – teostamisele.

Kaebaja leiab, et olles vastu üldgeoloogilise uurimistöö loa ning geoloogilise uuringu

uuringuloa väljastamisele on tal võimalik saavutada, et nimetatud lube ei väljastata ning selle

tulemusena ei ole võimalik teha ka kandeid keskkonnaregistrisse.

Vastustaja ja kolmas isik kaebaja seisukohaga ei nõustu ning märgivad, et antud juhul kuulus

kohaldamisele MaaPS § 17 lg 1 sätestatud erand, mil vastavat menetlust seaduse kohaselt läbi

viia ei tulnud. Nimelt MaaPS § 17 lg 1 kohaselt on üldgeoloogiline uurimistöö lubatud

üldgeoloogilise uurimistöö loa alusel, välja arvatud selline üldgeoloogiline uurimistöö, kus

välitöid ei ole kavandatud või need piirduvad looduslike või tehispaljandite kirjeldamisega ning

kivimi uurimiseks paljandist või puursüdamikust võetud kivimi tükkide või maapinnalt

kivististe kogumisega.

10. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga ning leiab, et asjaolu, et antud juhul kaebaja

nõusolekut MaaPS § 27 lg 7 alusel küsida ei tulnud, ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi

olukorras kus rakendati MaaPS § 17 lg 1 sätestatud erandit. Sellise menetluse korral ei ole

seaduses üheski menetlusetapis ette nähtud kohaliku omavalitsuse arvamuse, loa või nõusoleku

küsimist. Ka MaaPS § 21 lg 4 sätestab, et üldgeoloogilise uurimistöö loata või uuringuloata

kameraaltöö põhjal saadud geoloogilise teabe alusel era- või munitsipaalmaa kohta

keskkonnaregistrisse kande tegemiseks, kui kande tulemusena tekib kinnisasjale maardla, on

vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Käesoleval juhul kuulub kinnisasi Coreen Invest OÜ-le,

mitte kaebajale, millest tulenevalt ei olnud kaebaja nõusolekut vaja.

Kohus leiab kokkuvõtvalt, et seadusandja on juba seaduse koostamisel arvestanud olukorraga,

kus kohaliku omavalitsuse nõusolekut eraldi küsida vaja ei ole. Need menetlused, kus on ette

nähtud kohaliku omavalitsuse nõusoleku või loa küsimine, on seaduses sätestatud ning kaebaja

õigusi saaks rikkuda vaid seesugune olukord, kui seaduses on see ette nähtud, aga vaatamata

sellele ei küsita kohaliku omavalitsuse nõusolekut või luba. Antud juhul sellise olukorraga aga

tegemist ei ole.

11. Eeltoodust tulenevalt ei jaga kohus kaebaja seisukohta selles, et kaebaja subjektiivseid

õigusi on antud juhul rikutud vaidlustatud haldusaktidega sellega, et kaebaja ei saanud MaaPS

§ 27 lg 7 koosmõjus § 35 lg 1 p 10 sätestatud õigust kasutada. Lisaks selgitab kohus, et kaebaja

poolt märgitu nagu MaaPS § 35 lg 1 p 10 tooks igal juhul kaasa vastavate lubade välja andmata

jätmise on ebaõige. Nimelt sätestab MaaPS § 35 lg 3, et kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole

nõus maavara otsinguks üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisega, võib loa

andja taotleja ettepanekul taotleda loa andmise nõusolekut Vabariigi Valitsuselt. Vabariigi

Valitsus annab loa andmiseks nõusoleku, kui selleks on ülekaalukas riigi huvi. Sama paragrahvi

lg 4 sätestab, et loa andja võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud Vabariigi

Valitsuse nõusoleku taotlemisest, kui valdkonna eest vastutava ministri hinnangul loa

andmiseks riigi huvi ilmselgelt puudub. Sellest regulatsioonist tuleneb, et kaebaja keeldumisel

oleks tulnud läbi viia taotleja ettepanekul täiendav menetlus, kus taotletakse vastavat

nõusolekut Vabariigi Valitsuselt, mitte aga ei põhjusta kohaliku omavalitsuse nõusoleku

puudumine absoluutset välistust vastava loa saamiseks nagu märgib kaebaja. Selline kaebaja

väide on muuhulgas selgelt eksitav.

12. Kohus leiab, et maardla kande tegemine keskkonnaregistrisse ei saa rikkuda kaebaja õigusi,

sest õigusaktides ei ole ette nähtud kohaliku omavalitsuse loa, nõusoleku või arvamuse küsimist

maardla kande tegemiseks. Õige on vastustaja seisukoht ka selles, et aluspõhja maavara kuulub

riigile, kaebajat ei puuduta vaidlustatud haldusakt kinnisasja omanikuna, ega riiva ka kaebaja

enesekorraldusõigust ega ka planeerimisdiskretsiooni, sest kaebaja ei saa üldjuhul planeerida

maa omaniku tahte vastaselt tema kinnistut.

Põhjendatud on ka vastustaja poolt märgitu, et maardla kanne kajastab tegelikku olukorda

maapinnas ning annab eelkõige infot maavarade esinemise, koguse ja omaduste kohta. Vastava

kande alusel ei ole võimalik veel kaevandada, vaid esitada üksnes kaevandamisloa taotlus.

Viimase esitamisel on kaebajal aga seadusega tagatud õigus osaleda kaevandamisloa

menetluses, kus ta saab oma õigusi kaitsta (MaaPS § 49 lg 6).

13. Õige on ka vastustaja seisukoht, et kohaliku omavalitsuse pädevuses ei ole

keskkonnaregistrisse maardlate kannete tegemise, muutmise või kustutamise kohta arvamuse

avaldamine. Juhul kui kohalik omavalitsus peab vajalikuks sellise arvamuse esitada, on see

informatiivne ja soovitusliku iseloomuga, mitte aga keskkonnaregistri pidaja jaoks kohustuslik

või siduv. Registripidaja jaoks ei ole kohaliku omavalitsuse vastuväide registrikannet

takistavaks asjaoluks ja kande saab teha ka kohaliku omavalitsuse vastuseisu korral. Ka ei teki

kohaliku omavalitsuse üksusele kaebeõigust, kui keskkonnaregistri pidaja teeb kandeotsuse ega

arvesta seejuures kohaliku omavalitsuse soovitusliku iseloomuga arvamust.

Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et uuringu loa/uurimistöö loa menetlus ja

keskkonnaregistrisse maardla kande tegemine on kaks täiesti erinevat menetlust, mida viivad

antud juhul läbi ka erinevad haldusorganid. Uuringu loa/uurimistöö loa menetluse puhul on

tõepoolest ette nähtud kohaliku omavalitsuse arvamuse küsimine, kuid keskkonnaregistrisse

maardla kande tegemise puhul ei tulene mitte ühestki õigusaktist kohaliku omavalitsuse üksuse

kooskõlastuse või arvamuse küsimise kohustust. Kui keskkonnaregistrisse maardla kande

tegemiseks oleks kohaliku omavalitsuse arvamust või kooskõlastust vaja, siis oleks seadusandja

selle ka sõnaselgelt sätestanud. Seadusandja on aga ette näinud, et ilma maapõue mõjutavate

uuringuteta (sh ilma puuraukude rajamiseta ning ilma välitöödeta) on teatud tingimustel

võimalik läbi viia lihtsam ja kiirem menetlus uue maardla arvele võtmiseks ning sel puhul on

MaaPS § 21 lõike 4 kohaselt vajalik vaid kinnisasja omaniku nõusolek. Kinnisasja omaniku

nõusolek antud juhul on olemas ja vastustajale esitatud ning selles osas poolte vahel vaidlust ei

ole.

14. Teiseks väidab kaebaja, et tema õigusi rikub see, et tingituna 26.06.2018 käskkirjast nr 1-

1/18/1312 on MaaPS § 24 tulenevalt nüüd võimalik Tammiku maaüksuses asuva ning aktiivse

reservvaruna arvele võetud maavaravaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamine.

Kohus märgib, et esiteks jääb talle siinkohal ebaselgeks, millist konkreetset kaebaja

subjektiivset õigust rikub või millise ülesande täitmist oluliselt raskendab või takistab asjaolu,

et nüüd võimalik Tammiku maaüksuses asuva ning aktiivse reservvaruna arvele võetud

maavaravaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamine. Kaebaja ei ole osanud nimetada

ühtegi sellist õigust või ülesannet. Kaebaja üldsõnaline viide KOKS § 2 lg 1 – millest tuleneb

kohaliku omavalituse õigus, võime ja kohustus korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes

valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu

iseärasusi - kaebeõigust antud juhul ei põhjenda ega anna.

Teiseks juhib kohus kaebaja tähelepanu sellele, et reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks

tunnistamisele on sätestatud MaaPS § 24 lg 1 täiendavad eeldused lisaks sellele, et tegemist

peab olema aktiivse reservvaruga. Nimelt peavad selleks olema täidetud kõik järgmised

tingimused: 1) maardla, milles reservvaru paikneb, on lihtsa ja ühtlase ehitusega; 2) reservvaru

piirneb vahetult sama maavara tarbevaruga või paikneb tarbevaru lamamis või lasumis; 3)

reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamise asjakohasust tõendab kaevandamine

samas maardlas; 4) reservvaru asub maardla äärealal ning selle kaevandatavaks ja kasutatavaks

tunnistamise eesmärk on maavara säästlik kasutamine. Tegemist on täiesti eraldiseisva

menetlusega. Lisaks on käesoleval juhul vastustaja põhjendatult välja toonud, et täidetud ei ole

viidatud sätte alapunkt 3, millest tulenevalt vastavat toimingut teha ka hetkel ei ole võimalik.

Õige on ka see, et isegi kui ka tulevikus peaks toimuma reservvaru kaevandatavaks ja

kasutatavaks tunnistamine, siis kaevandamiseks on vajalik kaevandamisluba, millise

väljaandmise menetlusse tuleb kaebaja kaasata (MaaPS § 49 lg 6).

15. Kolmandaks märkis kaebaja, et tingituna Tammiku maaüksusel lubjakivi arvele võtmisest

aktiivse reservvaruna, kaovad Tammiku maaüksuse osas MaaPS § 15 sätestatud piirangud.

Kaebaja leiab, et tema õigusi rikub olukord, kus maavaru õigusvastase arvele võtmise tagajärjel

piiratakse kaebuse esitaja planeerimisdiskretsiooni ning kohaliku elu korraldamise õigust.

Esmalt kordab kohus, et Tammiku maaüksuse näol on tegemist eramaaga. Asjaolu, et MaaPS

§ 15 tulenevalt peab kaebaja taotlema teatud toimingute tegemiseks Keskkonnaministeeriumilt

luba või kooskõlastust, ei saa rikkuda kaebaja kui kohaliku omavalitsuse kohaliku elu

korraldamise õigust. Kaebaja ei ole ka täpsustanud, milles see rikkumine täpselt seisneb

arvestades, et tegemist on eraisikule kuuluva maaga, mitte kaebajale kuuluva maaga. Kohus ei

jaga kaebaja seisukohta ka planeerimisdiskretsiooni piiramise osas teataval määral olukorras,

kus maa omanik on maardla kande tegemisega nõustunud saaks rikkuda kaebaja subjektiivseid

õigusi või takistada oma ülesannete täitmist. Kaebajal tuleb arvestada planeerimisdiskretsiooni

teostamisel õigusaktides sätestatud piirangutega igal juhul ning neid järgida. Kohus möönab, et

kaebajal on teatud puutumus vaidlusaluse haldusaktiga, kuid see ei mõjuta selliselt kaebaja

õigusi ja huve, et kaebajal tekiks kaebeõigus.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus kokkuvõtvalt, et kaebajal puudub kaebeõigus ning kaebus

tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata.

16. Vaatamata eeltoodud järeldusele peab kohus vajalikuks peatuda lühidalt ka kaebuse

sisulistel väidetel. Kohus märgib esmalt, et on seisukohal, et Maa-ameti 26.06.2018 käskkiri nr

1-1/18/1312 ja Maa-ameti 11.07.2018 kiri nr 9-3/18/10872 on haldusaktid, millele saab esitada

tühistamiskaebuse. Sellest tulenevalt lahendab kohus üksnes vastavad nõuded.

16.1. MaaPS § 5 sätestab, et maardla on üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringuga

piiritletud ja uuritud ning keskkonnaregistris arvele võetud maavara lasund või selle osa koos

vahekihtidega.

MaaPS § 23 lg 3 kohaselt on reservvaru maavaravaru, mille geoloogilise uurituse detailsus

võimaldab saada vajalikud andmed maavaravaru perspektiivi hindamiseks ja edasise

geoloogilise uuringu suunamiseks. Reservvaru võetakse arvele üldgeoloogilise uurimistöö või

geoloogilise uuringu alusel.

Viidatud sätetest järeldab kaebaja, et ilma geoloogiliste uuringuteta ei olnud õiguslikult

võimalik suurendada vaidlusaluse käskkirjaga Jägala lubjakivimaardla pindala ja mahtu

Tammiku maaüksuse arvelt.

Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ning leiab, et vastustaja on õigesti välja toonud, et ka

käesoleval juhul on maavara arvele võetud üldgeoloogilise uurimistöö alusel, millest tulenevalt

on vaidlustatud käskkiri õiguspärane. Nimelt üldgeoloogilist uurimistööd ja geoloogilise

uuringu õigust reguleerib täpsemalt MaaPS § 17 lõige 1, mis sätestab, et üldgeoloogiline

uurimistöö on lubatud üldgeoloogilise uurimistöö loa alusel, välja arvatud selline

üldgeoloogiline uurimistöö, kus välitöid ei ole kavandatud või need piirduvad looduslike või

tehispaljandite kirjeldamisega ning kivimi uurimiseks paljandist või puursüdamikust võetud

kivimi tükkide või maapinnalt kivististe kogumisega.

Seega, kui välitöid teha tarvis ei ole, saab üldgeoloogilise uurimistöö teha ka ilma uuringuluba

saamata, s.t kameraaltööna. Sel juhul kogutakse ilma välitöödeta vajalikke geoloogilisi

andmeid olemasolevatest dokumentidest, näiteks varasemate geoloogiliste uuringute

aruannetest. Vaidlust ei ole selles, et Tammiku kinnisasjal välitöid ei tehtud. Tammiku

kinnisasja kohta koostati üldgeoloogilise uurimistöö aruanne kameraaltööna varasemate, 1978.

ja 2004. aastatel läbi viidud geoloogiliste uuringute käigus saadud andmete alusel (tl 19p-32).

Kohus jagab vastustaja seisukohta ka selles, et käesoleval juhul on eeltoodust ja seadusega

sätestatud võimalusest, et teatud tingimustel on lubatud kasutada varasemate uuringute andmeid

ja vormistada aruanne ilma välitöödeta kameraaltööna, tulenevalt on hetkel tegemist just

seesuguse põhjendatud ja lubatud erandiga.

Kohtu ja vastustaja seisukohta toetab ka MaaPS § 21 lg 4, mis sätestab, et üldgeoloogilise

uurimistöö loata või uuringuloata kameraaltöö põhjal saadud geoloogilise teabe alusel era- või

munitsipaalmaa kohta keskkonnaregistrisse kande tegemiseks, kui kande tulemusena tekib

kinnisasjale maardla, on vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Sätte sõnastus kinnitab samuti,

et uuringud on lubatud teha kameraaltööna ilma uuringuloata, ning täpsustab, missugustel

juhtudel on vajalik maaomaniku nõusolek kande tegemiseks maardlate nimistusse. Vaidlust ei

ole, et kõnealune Tammiku kinnisasi on eraomandis, kinnisasja omanik on Coreen Invest OÜ.

Maaomaniku nõusolek on aruandele lisatud ja seega on maardla kohta registrikande tegemine

kooskõlas MaaPS § 21 lg 4 tulenevate nõuetega.

16.2. Vale on kaebaja seisukoht selles, et Tammiku maaüksusel ei ole kunagi üldgeoloogilist

uurimistööd ega geoloogilisi uuringuid teostatud ning seda tõestab ka asjaolu, et OÜ Ruu Küla

Kaevandajate Selts esitas Keskkonnaametile taotluse uuringuloa väljastamiseks geoloogiliste

uuringute teostamiseks Jägala VIII uuringuruumis ehk Tammiku maaüksusel. Kohus leiab, et

vastustaja on õigesti välja toonud, et OÜ Ruu Kaevandajate Selts esitas geoloogilise uuringu

loa taotluse selleks, et saada maavara kohta täpsemaid tarbevaru tasemel andmeid ja võtta arvele

aktiivne tarbevaru, sest varasemast ajast on olemas piisavalt andmeid ainult aktiivse reservvaru

arvele võtmiseks (ning seda teostatud üldgeoloogilise uurimistöö aruande alusel, mis koostati

kameraaltööna). MaaPS § 23 lõike 3 kohaselt on reservvaru maavaravaru, mille geoloogilise

uurituse detailsus võimaldab saada vajalikud andmed maavaravaru perspektiivi hindamiseks ja

edasise geoloogilise uuringu suunamiseks. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et

reservvaru tasemel maavara hindamiseks oli geoloogiline teave olemas varasemates uuringutes.

Geoloogiline uuring on aga vajalik täpsemate andmete kogumiseks ja aktiivse tarbevaru arvele

võtmiseks. Kaebaja ei ole antud juhul eristanud aktiivset reservvaru ja aktiivset tarbevaru (vt

MaaPS § 23), mida tuleb aga käesoleval juhul teha.

Ka kaebaja poolt täiendavates seisukohtades viidatud Avermont Invest OÜ esitas loa taotluse

geoloogilise uuringu tegemiseks selleks, et hinnata maavara aktiivse tarbevaruna, mitte aktiivse

reservvaruna.

Kohus nõustub vastustajaga, et Maa-ametile esitatud aruandes (Ehituslubjakivi reservvaru

uuring Tammiku maaüksusel Jägala maardla tarbe- ja reservvaru plokkide vahelisel alal (varu

seisuga 01.05.2018.a.)” (tl 19p-32) oli aktiivse reservvaru arvele võtmiseks piisavalt andmeid.

Eeltoodut kinnitas ka maavarade komisjon oma otsusega. Maavarade komisjon tutvus

13.06.2018 toimunud istungil vastava aruandega ja nõustus varu arvele võtmise ettepanekuga

oma protokollis nr 4 punktis 18-90 (vt tl 59), sest varasemate uuringute uuringupunktide

vahekaugus on piisavalt tihe, piirkonna geoloogiline ehitus on lihtne ja ühetaoline ning esitatud

aruanne on piisavalt põhjalik, maaomanik on nõus. Kaebaja ei ole ümber lükanud ega

tõendanud, et aktiivse reservvaru arvele võtmiseks oleks olnud andmed ebapiisavad või

puudulikud. Küll aga on andmed puudulikud aktiivse tarbevaru arvele võtmiseks ja selleks

tuleks läbi viia geoloogiline uuring täpsemate andmete kogumiseks. Samas selle üle ei ole

hetkel vaidlust, kuivõrd vaidlustatud käskkirjaga võeti ehituslubjakivi Tammiku maaüksusel

arvele aktiivse reservvaruna, mitte aktiivse tarbevaruna.

16.3. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et Keskkonnaregistrisse ei olnud võimalik vastavat

kannet teha, sest MaaPS § 17 lg 1 sätestatud erandi kohaldamine ei ole võimalik, kui soovitakse

tugineda varasematele uuringutele, lisaks peab erandi kohaldamiseks olema Keskkonnaameti

vastav otsustus, mida käesoleva juhul ei ole.

Kaebaja väide nagu tuleks MaaPS § 17 lg 1 sätestatud erandi kohaldamiseks teha

Keskkonnaameti poolt eraldi menetlus ning selle tulemusena eraldi otsus erandi kohaldamiseks,

ei ole käesoleval juhul asjakohane. MaaPS § 17 lg 1 sätestatud erand on ette nähtud just nimelt

selliseks juhuks, kui vastavat loamenetlust läbi viia ei tule. Vastupidine seisukoht viiks

ebaotstarbeka bürokraatiani. See ei ole aga kooskõlas erandi mõttega, mis võimaldab teatud

juhul ilma luba omamata üldgeoloogiline uurimustöö teha olemasolevate materjalide pinnal

ilma välitöödeta. Käesoleval juhul ongi vastavat erandit rakendatud ning selle alusel on

vastustaja võtnud õiguspäraselt vastu vaidlustatud käskkirja ning teinud vastava kande.

Kohus jagab vastustaja seisukohta selles, et kaebaja tõlgendus MaaPS § 17 lg 1 on meelevaldne.

Kaebaja arvates on MaaPS § 17 lõikes 1 toodud erandi kohaldamise üle otsustamise pädevus

Keskkonnaametil, kuna Keskkonnaamet otsustab uurimistöödeks lubade andmise. Kohus

märgib, et mitte ühestki õigusakti sättest ei tulene seda, et maardla kande tegemise

võimalikkuse üle otsustamisel nimetatud erandi alusel oleks vajalik Keskkonnaameti arvamus.

Keskkonnaregistri maardlate nimistusse kannete tegemise pädevus on antud MaaPS § 21

lõikega 2, KeRS § 4 lõikega 2 ja Vabariigi Valitsuse 27.05.2003 korralduse nr 333

“Keskkonnaregistri

volitatud

töötleja

määramine”

punktidega

ja

3 Maa-ametile, kes otsustab kande tegemise, sh kas olemasolevate andmete ja uuringute alusel

on võimalik maardla kannet registrisse teha. Keskkonnaameti pädevuses on seevastu

loamenetlus, st Keskkonnaamet menetleb saabunud uuringulubade ja uurimistöö lubade taotlusi

seaduses sätestatud korras ning teeb otsustuse, kas väljastada taotlejale uuringuluba/uurimistöö

luba või mitte. Kui uurimistöö luba seaduse kohaselt vajalik ei ole, ei esitata ka uurimistöö loa

jaoks taotlust ega toimu ka uurimistöö loa andmise menetlust. Keskkonnaameti pädevusse ei

kuulu maardla kannete tegemise otsustamine ega MaaPS § 17 lõikes 1 sätestatud erandi

kohaldamise üle otsustamine. Üheski õigusaktis ei ole ette nähtud, et enne kameraaltöö alusel

maardla kande tegemise otsustamist oleks vaja küsida Keskkonnaameti arvamust. Kui Maa-

amet registripidajana seda ka küsiks, ei oleks Keskkonnaameti arvamus siduva iseloomuga, sest

maardla kande tegemise eelduseks MaaPS § 17 lõikes 1 toodud erandi alusel ei ole

Keskkonnaameti nõusolek ega luba vajalik.

Veel leidis kaebaja, et kaebaja oleks tulnud igal juhul kaasata menetlusse pidades silmas MaaPS

§ 27 lg 7 ja § 35 lg 1 p 10 mõtet. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et ka vastav tõlgendus ei

ole õige nagu ka seisukoht, et MaaPS § 17 lg 1 sätestatud erandi kohaldamine eeldaks

Keskkonnaameti nõusolekut või luba. Kui seadusandja oleks pidanud vastavat nõusolekut

vajalikuks, oleks seaduses vastava nõusoleku vajadus ka sõnaselgelt sätestatud. Antud juhul

seda seaduses ei ole.

Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud Maa-ameti 26.06.2018 käskkiri

nr 1-1/18/1312 on õiguspärane ning kaebuses toodud põhjendustel tühistamisele ei kuulu.

16.4. Vaide tagastamine

Kohus leiab, et vastustaja tagastas 11.07.2018 kirjaga nr 9-3/18/10872-5 kaebuse esitaja vaide

Maa-ameti peadirektori 26.06.2018 käskkirjale nr 1-1/18/1312 õiguspäraselt. Kohus ei pea

vajalikuks korrata juba eelnevalt kaebeõiguse küsimuse osas märgitud seisukohti ning jääb

nende juurde. Kuivõrd kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud, siis on vastustaja vaide

tagastamise otsuses õigesti viidanud HMS § 71 lg 1 p 1 ja § 79 lg 1 p 1 ning vaide

läbivaatamatult tagastanud.

Eeltoodust tulenevalt on kaebus tervikuna põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud

17. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 108 lg 8 sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda

isiku kulud tema enda kanda.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus vastustaja ja kaebaja menetluskulud nende endi

kanda.

Kolmas isik on esitanud kohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 252 eurot

vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 92-96). Kohus leiab, et kolmanda isiku menetluskulud

on põhjendatud ning mõistab need kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik