2-16-17590/52 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-16-17590

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13.juuni 2019, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

XX hagi CC vastu ühisvara jagamiseks

Tsiviilasja hind

3500 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XX (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xx,

xxxxx xxxxx, telefon xxxxxxxx, e-post xxx)

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur

Krinal,(e-post vahur@ryytlilaw.ee)

Kostja: CC (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx

xxx x, Xxxxxxxx xxxx, xxxxx xxxx, xxxxx Xxxxx xxxxxxx;

e-post: xxx),

Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Järve (e-

post: jol@jolab.ee; paul@jolab.ee)

Kohtuistung

06.03.2019, osalesid xx, adv Krinal ja adv Järve

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX hagi ühisvara jagamiseks osaliselt.

2. Jagada XX ja CC ühisvara järgmiselt:

-

kinnistu, asukohaga Xxxxxxxxxx x, Xxxxxxxx, Xxxx xxxx, Xxxxx xxxxxxx (registriosa

nr xxxxxxx) ühisomand lõpetada ning jätta kinnisasi CC ainuomandisse;

-

jätta CC valduses olev vallasvara CC omandisse.

3. Mõista CClt XX kasuks välja hüvitis 780,83 eurot.

4. Lugeda CClt XX kasuks väljamõistetud hüvitise maksmise kohustus tasaarvestusega

täidetuks.

5. XX on kohustatud andma nõutavad tahteavaldused kinnistu registriosas nr xxxxxxx

omanikukande muutmiseks. XX tahteavaldusi asendab käesolev kohtuotsus.

6. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Hüvitatavate kulude puudumise tõttu jätta

menetluskulude suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

2-16-17590

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

XX esitas 22.11.2016 Pärnu Maakohtule hagi CC vastu ühisvara jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt poolte abielu sõlmiti xx xx xxxx ja lahutati xxxx a. Pooltel oli kooselu

ning ühine majapidamine kuni xxxxa maikuuni. Abielu kestel osteti xxxx.a pangalaenuga maja

Xxxxxxxxxx x, Xxxxxxxx xxxx, xxxxx xxxx xxxxxxxxx. Kuna kostja tasub ainuisikuliselt

pangale laenumakseid, tuleks elamu väärtusest maha arvestada laenujääk 38 000 eurot ning

ülejäänud osa kinnistu väärtusest jagada võrdselt hageja ja kostja vahel.

Pooltele kuulub ühisvarana ka abielu kestel soetatud järgmine vallasvara, mis on kostja valduses

ja mille jagamist hageja soovib:

Magamistoa voodi + öökapid

100 eurot

Riidekapi liuguksed peegliga + kapisisesed riiulid

600 eurot

2 täispuidust arvutilauda koos sahtlite kapiga

600 eurot

Riiulitega koridorikapp täispuidust

200 eurot

Lastetoa riidekapp

100 eurot

2 televiisorit

300 eurot

Elutoa nurgadiivan

700 eurot

CD-mängija + DVD-mängija + resiiver + tüüner +

5kõlarit + suufuufer

500 eurot

Terrassimööbel + päikesevari + päevitustool

660 eurot

kamin

500 eurot

külmutuskapp

400 eurot

Keraamiline pliit

300 eurot

mikrolaineahi

90 eurot

Tolmuimeja Kärcher

70 eurot

muruniiduk

200 eurot

trimmer

80 eurot

hüdrofoor

100 eurot

kompressor

100 eurot

nurgasaag

200 eurot

ketaslõikur

100 eurot

ketassaag

100 eurot

Kokku

6000 eurot

Hageja taotleb ühisvara jagada selliselt, et ka vallasvara jääb kostja omandisse ning kostja tasub

hagejale kompensatsiooni poole vallasvara väärtuse ulatuses summas 3000 eurot.

2-16-17590

29.11.2017 kohtuistungil hageja nõustus eksperdi poolt määratud kinnistu väärtusega 60 000

eurot. Hageja täpsustas sellest tulenevalt kinnisvara eest nõutava hüvitise suuruseks 11 000

eurot. Samuti hageja nõustus, et kamin ja sisse ehitatud mööbel ei ole vallasvara, vaid elamu osa,

mille väärtus sisaldub kinnistu väärtuses. Ülejäänud osas jäi hageja vallasvara jagamise nõude

juurde esitatud kujul, kuigi möönis, et osa vallasvara esemetest (tööriistad, tolmuimeja) võis

kostja soetada FIE-na. Hageja märkis, et on kooselu lõppemisel olnud vallasvara väärtused

kujundanud mälu järgi, soetamise väärtusi hageja ei mäleta. Vallasvara väärtuse tõendamiseks

täiendavaid tõendeid hageja esitada ei soovinud, kostja näidatud väärtusega 445 eurot hageja ei

nõustunud ning jättis vara väärtuse kohtu otsustada.

08.05.2019 esitatud viimases kirjalikus seisukohas hageja kinnitas, et kostja on ainuisikuliselt

tasunud abikaasade ühisvaraks oleva kinnisasja ostmiseks võetud pangalaenu, hageja nõustus, et

pangalaenu tagastamise kulud peale abielusuhete lõppemist tuleks jagada pooleks ja hageja osa

võrra väheneks kostja poolt hagejale makstava hüvitise suurus. Muus osas hageja jäi oma

seisukohtade juurde.

Hageja ei ole nõus, et abikaasade osad ühisvaras ei ole võrdsed. 08.05.2019 hageja kirjalikult

selgitas enda panust ühisvara loomisesse: enne majaostu hageja abistas FIE-na tegutsenud kostjat

erinevatel objektidel, olles autojuhtimise võimalust mitteomanud kostjale autojuhiks ja ehitusel

abitööliseks; ühisvaraks oleva kinnistu leidis hageja, selle ostmiseks sooviti laenu võtta

kinnisasja väärtusest suuremat summat ning hageja vanemad andsid lisatagatiseks oma talumaad.

Maja ostmise järel algasid meeletud ehitustööd, taas oli hageja ehitustööline, aitas kostjat kõiges,

kõike tehti ühiselt. Vahepeal hageja otsis ka töökohta, xxxx.a märtsist alates aasta aega hageja

töötas xx-is xxxxxxxxxxx xxxxxx, kuna töö oli pingeline, lahkus töölt omal soovil. Samal ajal

oli tellitud majale uus katus ja kostjal oli vaja abi katuse paigaldamisel. Kui kostjal lõppes Eestis

töö ja ta läks xxxxx tööle, elas ühisvaraks olevas majas hageja koos oma pojaga, hageja küttis

maja ja niitis. Hageja läks ka tööle tagasi. Hageja leiab, et on samamoodi panustanud sellesse

majasse ja tahaks saada osakese sellest endale.

KOSTJA VASTUS

16.01.2017 kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnista. Poolte abieluline kooselu lõppes xxxx.a

hiliskevadel, abielu lahutati xxxx.a.

Kostja ostis kinnistu xx xx xxxx. Kõik kinnistu ostmise ja renoveerimisega seotud kulud on

kandnud kostja ainuisikuliselt. Kinnistu ostmise ja renoveerimise eesmärgil võttis kostja AS-ist

Hansapank laenu (14.11.2005 laenuleping nr 05-239410-EL), mida on kostja ainuisikuliselt

tagasi maksnud. Hageja ei ole mitte millegagi kinnistu ostmisse ega parendamisse ega poolte

ühisvarasse tervikuna panustanud, hageja ei ole osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara

omandamisel. Ühisvara omandamisel mitteosalemiseks ei ole hagejal olnud mõjuvaid põhjusi.

Poolte abiellumine ja kostja poolt kinnistu ostmine toimusid kuni 30.06.2010 kehtinud

perekonnaseaduse (PKS vr) kehtivuse ajal. Tulenevalt alates 01.07.2010 kehtiva PKS § 210 lg 2

esimesest lausest ja Riigikohtu praktikast (vt Riigikohtu otsus 3-2-1-31-14, punkt 14; Riigikohtu

otsus 3-2-1-156-14, punkt 10) tuleb käesolevas asjas ühisvara jagamisel kohaldada PKS vr-i.

PKS vr § 19 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest kui üks

abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel.

Nimetatud sättele tuginevalt ja arvestades, et hageja ei ole mitte millegagi panustanud poolte

ühisvarasse, on alus abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Kostja hinnangul puudub

hagejal õigus hüvitise nõudmiseks, kuna hageja ei ole poolte ühisvarasse mitte millegagi

panustanud.

Hageja ei käinud pikemat aega üldse tööl, kuni hakkas mingil ajal käima xxxxxxxxxxxxxxxx

„xxxxxx“. Kuivõrd ta ei töötanud, siis ei panustanud ta ka kuidagi ühisvarasse. Teatud aega oli

lisaks hagejale endale kostja ülalpidamisel ka hageja poeg (kostja nimetas teda kasupojaks).

Kostjale teadaolevalt hageja lapse isalt elatist ei nõudnud. Hageja kasutas täies ulatuses ära

kostja usaldust. Kogu tema elu oli nii üles ehitatud, et kõik kulud kandis kostja. Hageja ei ole

mingilgi määral panustanud eramu ostmisesse, remontimisse.

Hageja on saanud kostjalt kooselu ajal suurtes summades raha, mis valdavas osas on hageja poolt

2-16-17590

kostjale tagastamata. Perioodil 2002-2009 on kostja hagejalt saanud kokku 478 170 EEK, s.o

30 560,63 EUR, millest hageja on kostjale tagasi maksnud kokku 30 515 EEK (1950,26 EUR).

Seega on hageja kostjalt saanud kokku 28 610,37 EUR (30 560,63 – 1950,26) mis kokkuvõttes

ületab hageja poolt nõutava hüvitise suurust. Seetõttu on hageja nõue põhjendamatu. Kostjalt

hageja kasuks täiendava hüvitise väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane, mistõttu palub

kostja jagada poolte ühisvara selliselt, et jätta xxxxx xxxxxx Xxxxxxxx xxxxx xxxxxxxxxx xxx

x kinnistu kostja ainuomandisse ning jätta hagejale rahaline hüvitis välja mõistmata.

Lisaks eeltoodule ei ole kostja arvates õige hageja käsitlus, et elamu väärtusest tuleb maha arvata

laenujääk summas 38 000 eurot. Vara (sh kohustused) tuleb kindlaks teha poolte abielusuhete

mais xxxx lõppemise seisuga. Poolte lahkuminekul xxx.a mais oli elamu väärtuseks 33 000 eurot

ja laenulepingu nr 05-239410-EL alusel tagastamata laenusumma 49 697,33 eurot. Kõik kulud

seoses laenuga on kandnud kostja. Samas ei oma kohustuse täpne suurus kostja hinnangul olulist

tähendust, kuivõrd kostja on seisukohal, et ta ei pea hagejale mingit hüvitist maksma.

Tuleb arvestada, et pärast poolte abielusuhete lõppemist on hageja kinnistul ja sellel asuva maja

juures teinud parendustöid, mis on tõstnud kinnisasja väärtust. Suuremate töödena nimetab kostja

maja liitumist ühisveevärgiga, kööki on paigaldatud uus köögimööbel ja tehtud remont esikus.

Kostja ei nõustu hageja poolt toodud ühisvaraks oleva vallasvara loeteluga ega hageja

hinnangutega vara väärtuse osas. Hageja nimetatud vallasvara väärtus on ebarealistlikult suur

ning nimekiri sisaldab esemeid, mis on ammu katki, äravisatud ja ei oma mingit väärtust.

1) magamistoa voodi ja öökapid – ei ole säilinud;

2) riidekapi liuguksed peegliga + kapisisesed riiulid – tegemist on majja sisse ehitatud kapiga,

mille väärtus sisaldub juba maja väärtuses. Riidekapi uksed ja riiulid ei ole käsitatavad eraldi

vallasasjadena, mida oleks võimalik kinnisvarast eraldatuna jagada ning mille eest saaks ja võiks

nõuda hüvitist;

3) 2 täispuidust arvutilauda koos sahtlite ja kapiga – need on kostja enda poolt tehtud, mistõttu ei

saa neid lugeda ühisvara hulka, mille eest saaks ja võiks nõuda hüvitist;

4) riiulitega koridorikapp täispuidust - kostja enda poolt tehtud, mistõttu ei saa seda lugeda

ühisvara hulka, mille eest saaks ja võiks nõuda hüvitist;

5) lastetoa riidekapp – ei oma väärtust, on toodud prügimäelt;

6) 2 televiisorit – ühe kinkis kostjale ema, teise teleri viis hageja ise välja kolides kaasa;

7) elutoa nurgadiivan – on säilinud, kuid selle väärtus ei ole kindlasti hageja märgitud 700 eurot.

Diivan on olnud aastaid kasutuses ja selle väärtuseks võiks hinnata maksimaalselt 100 eurot;

8) CD-mängija + DVD-mängija + resiiver + tuuner + 5 kõlarit + subvuufer – on säilinud, kuid

väärtus ei ole 500 eurot. Asjad on ostetud 2001 või 2002, nende ligikaudseks väärtuseks võib

hinnata maksimaalselt 150 eurot;

9) terrassimööbel + päikesevari + päevitustool – on ammu katki ja ära visatud;

10) kamin - tegemist on majja sisse ehitatud küttekehaga, mille väärtus sisaldub juba maja

väärtuses. Kamin ei ole käsitatav eraldi vallasasjana, mida oleks võimalik kinnisvarast eraldatuna

jagada ning mille eest saaks ja võiks nõuda hüvitist;

11) külmutuskapp – on säilinud, kuid selle väärtus ei ole 400 eurot. Külmik on olnud

pikaajaliselt kasutuses (ostetud 2000 või 2001), selle väärtus ei ole suurem kui 50 eurot;

12) keraamiline pliit – on ammu katki ja ära visatud;

13) mikrolaineahi – on ammu katki ja ära visatud;

14) tolmuimeja Kärcher – on säilinud, kuid selle väärtus ei ole 70 eurot. Tolmuimeja on ostetud

2004.a ning selle väärtus ei ole rohkem kui 30 eurot. Tolmuimeja oli soetatud FIE CCle;

15) muruniiduk – on ammu katki ja väärtusetu;

16) trimmer – on ammu katki ja väärtusetu;

17) hüdrofoor – läks ammu katki ja väärtusetu;

18) kompressor – on ammu katki ja väärtusetu;

19) nurgasaag – on säilinud, kuid selle väärtus ei ole 200 eurot. Nurgasaag on soetatud FIE CCle

ja selle väärtuseks võiks hinnata maksimaalselt 70 eurot;

20) ketaslõikur – on säilinud, kuid selle väärtus ei ole 100 eurot. Ketaslõikur on soetatud FIE

CCle ja selle väärtuseks võiks hinnata maksimaalselt 25 eurot;

2-16-17590

21) ketassaag - on säilinud, kuid selle väärtus ei ole 100 eurot. Ketassaag on soetatud FIE CCle

ja selle väärtuseks võiks hinnata maksimaalselt 20 eurot.

Kostja leiab, et poolte ühisvarasse kuuluva vallasvara väärtuseks võib hinnata maksimaalselt 445

eurot ning arvesse tuleb võtta, et see summa sisaldab selliste esemete väärtust, mis on soetatud ja

olnud kasutuses FIE CCl, s.o millega hagejal ei ole olnud mingit pistmist ja mille eest hageja

poolt hüvitise nõudmine ei ole põhjendatud ega õiglane. Tinglikult saaks rääkida hageja osast

maksimaalselt summas 222,50 eurot. Kuna aga hageja ei ole poolte abielu ajal ühisvarasse mitte

millegagi panustanud ning hageja on juba kostjalt saanud raha ulatuses, mis ületab hageja poolt

nõutava hüvitise, siis leiab kostja, et temal puudub kohustus hagejale täiendava hüvitise

maksmiseks.

Kostja leiab, et kui hageja soovib jagada poolte abielu ajal soetatud kinnisasja, siis tuleb ühtlasi

jagada selle kinnisasja soetamiseks võetud laen. 19.06.2017 eksperthinnangu kohaselt oli

kinnistu väärtus mai 2010 kooselu lõppemise seisuga 33 000 eurot, mais 2010 oli kinnistu

soetamiseks võetud laenu tagastamata osa suurus 49 697,33 eurot. Seega ületasid kohustused

vara väärtuse, mis tähendab, et laenukohustuse osa ületab vara väärtust. Kostjal ei ole midagi

hagejale hüvitada.

Ka pärast abieluliste suhete lõppemist on kostja ainuisikuliselt tasunud laenumakseid ja

vähendanud sellega kohustuste jääki. Kostja hinnangul ei eksisteeri ühtegi õiguse ega õigluse

argumenti, mis võiks õigustada sellises olukorras kostjalt hageja kasuks (kes ei ole mitte midagi

ühisvara soetamiseks ega parendamiseks teinud) hüvitise väljamõistmist.

Lisaks eeltoodule on abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud seetõttu, et

kostja ainuisikuliselt on kandnud kinnistu parendamise kulusid. Hageja ei ole osalenud ei

kinnistu ostmisel ega selle parendamisel. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub muuhulgas, et

kostja on tasunud kinnistu ostu-müügi vahendustasu (28.11.2005 makse summas 15 000 EEK),

kinnistu hindamise tasu ja notaritasu (29.11.2005 makse summas 4352 EEK), maja akende eest

(29.11.2005 makse summas 20 075 EEK), katusetöödega seonduvad kulud (maksed AS-le

Toode 09.04.2007 summas 30 303 EEK, 14.08.2007 summas 4740 EEK, 27.07.2009 makse

summas 8647 EEK), Puumarketile tehtud makse 23.07.2009 summas 22 524 EEK jne. Lisaks on

kostja kandnud täiendavaid kulusid kinnistu parendamise eest (sh liitumine ühisveevärgiga,

köögimööbel, esikuremont). Eeltoodud põhjustel leiab kostja, et on olemas alused kaldumaks

kõrvale abikaasade osade võrdsusest selliselt, et 100% kinnisasjast tuleb jätta kostjale

lahusvarana ning kostjalt tuleb jätta välja mõistmata hageja kasuks rahaline hüvitis, kuna hageja

ei ole mõjuva põhjuseta osalenud vara soetamisel.

22.02.2018 kostja esitas tasaarvestusavalduse, milles kostja palub kohtul juhul, kui kohus peaks

eeltoodule vaatamata mõistma hagejalt kostja kasuks välja rahalise hüvitise, tasaarvestada

kostjalt väljamõistetav hüvitise summa kostja nõuetega hageja vastu kokku summas 39 472,7

eurot vastavalt järgmisele arvutusele:

1) Laenu- ja kindlustusmaksete eest vastutab pooles ulatuses hageja, kostja on täitnud hageja

kohustust. Kostjal on hageja vastu nõue ühisvaraks oleva kinnisasja soetamiseks sõlmitud

laenulepingu nr 05-239410-EL järgi 2005-2018 tasutud laenusumma tagasimaksete,

intressimaksete ja kinnisasja kindlustusmaksete hüvitamiseks summas 11 149,915 EUR.

2) kostjal on hageja vastu alusetult saadu hüvitamise nõue kokku summas 28 322,77 EUR:

hageja on saanud kostjalt kooselu ajal suurtes summades raha, mis on valdavas osas hageja poolt

kostjale tagastamata. Saadud summasid ei ole hageja kasutanud perekonna huvides.

XX pangakontole (Swedbank) nr EExxx on laekunud CClt 183 675,00 EEK-i (11 739 eurot).

Kui maha arvestada kõikidest laekumistest XX töötasu, siis pole selgust, millele on ta kulutanud

CClt saadud (hageja enda poolt üle kantud) raha. XX on (ilma CCga kooskõlastamata) kandnud

oma xxxxxxx YY-le 30 550 EEK-i, samuti on ta kandnud raha oma xxxxxxxxxxx BB-le . XX on

Swedbank arvelt välja võtnud sularahas 166 628,00 EEK. Pole mingit selgust selle kohta, kuhu

ta raha kulutas. Oluline on, et see kõik ei puuduta igapäevaseid kulutusi, sest selleks tarbeks on

hageja igakuiselt kulutanud 500 krooni.

XX on paljudel juhtudel toiminud põhjendamatult, pole selge, miks on tarvis Swedbank arvelt

2-16-17590

raha üle kanda tema enda SEB arvele (ja isegi erinevatele arvetele). Jääb mulje, et XX soovis

oma tegevust CC eest varjata. Juhul, kui CC oleks avastanud suured kulutused arusaamatutesse

kohtadesse ja nõudnud selgust ja isegi raha tagasikannet, olnuks olukorra segasuse tõttu võimatu

seda teha. Hageja poolt on tekitatud põhjendamatu olukord, kus CC on lisaks laenukohustustele

sisuliselt enda teadmata kandnud veel teistki koormat, s.o. tema kontolt võetud raha kulutas

hageja abieluvälistel eesmärkidel ja täpselt teadmata tegevusele (isikutele).

Lisaks kostjal puuduvad majanduslikud võimalused hagiavalduses taotletud hüvitist maksta.

Muud kinnisvara, sõidukeid, väärtpabereid vms kostjal ei ole. Kostja peab tagama enda

ülalpidamise, laenukohustuse täitmise ja kinnisasja üleval pidamise oma sissetuleku arvel. Kostja

ainsaks sissetulekuks on tema palk, mille suurus sõltuvalt asjaoludest on ca 1000 eurot. Kostjal

ei ole võimalik maksta hagejale hüvitist tema poolt soovitavas summas. Riigikohus on korduvalt

asunud seisukohale, et ühele pooltest ei saa abikaasade ühisvara jagamisel, kui tegemist on

kinnisasjaga ja esitatud vaid kompensatsiooni nõue, jätta kinnisasja koos kohustusega hüvitada

teisele poolele summa, milleks ta vahendid puuduvad ja milleks ta ei ole suuteline. Nendel

juhtudel tuleb jätta hagi rahuldamata.

Eeltoodu alusel kostja palub poolte ühisvara jagamisel jätta xxxxx xxxxxx Xxxxxxxx xxxxx

xxxxxxxxx xxx x kinnistu kostja ainuomandisse ning jätta hagejale rahaline hüvitis välja

mõistmata; jätta poolte ühisvarasse kuuluvad vallasasjad kostja ainuomandisse ning jätta

hagejale rahaline hüvitis välja mõistmata. Menetluskulud palub kostja jätta täies ulatuses hageja

kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Pärnu Maakohtu menetluses on XX hagi CC vastu abikaasade ühisvara jagamiseks pärast

abielu lahutamist. Kohus, arutanud asja pooltega kohtuistungil ja tutvunud kirjalike

seisukohtadega, uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud tõendeid ning hinnanud neid

kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

2. Perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 kohaselt laieneb see seadus kõigile perekonnaõiguslikele

suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud

teisiti. PKS § 210 lg 2 näeb ette, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne

käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal

kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta

1. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist

kehtinud perekonnaseadust. PKS § 210 lg 3 kohaselt juhul, kui abielusuhted lõppesid enne 2010.

aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni.

PKS § 211 sätestab, et kui enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe

ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul

abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesolevas

seaduses varaühisuse kohta sätestatut.

3. CC ja XX abielu sõlmiti xx xx xxxx ja abielu lahutati xx xx xxxx kohtuotsusega. Asjas ei ole

vaidlust, et poolte abieluline kooselu lõppes mais xxxx, pooltel abieluvaralepingut sõlmitud ei

olnud ning abikaasade varalistele suhetele kehtis ühisvara režiim (varaühisus). Tulenevalt

kehtiva PKS § 210 lg-st 3 moodustus poolte ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Pooled on ühel

meelel, et jagatava ühisvara koosseis tuleb kindlaks määrata 31.mai 2010 seisuga.

Kostja taotleb abikaasade võrdsusest kõrvale kalduda PKS1995 sätete alusel, kuna hageja ilma

mõjuva põhjuseta ei ole oma töö ja sissetulekutega ühisvara loomisesse panustanud ning on

lisaks kostja pangakontolt endale kandnud suuri rahasummasid, mida ei ole kasutatud perekonna

huvides. Kostja leiab, et kogu vara tuleks jätta kostjale ja temalt hagejale hüvitist mitte välja

mõista. Alternatiivselt kostja esitas tasaarvestusavalduse juhuks, kui kohus kostjalt hüvitise välja

mõistab.

4. Kohus leiab, et ühisvara koosseis tuleb kindlaks määrata xx xx xxxx seisuga.

PKS § 210 lg 1 kohaselt tuleb ühisvara selles asjas jagada kehtiva perekonnaseaduse sätete järgi.

Abikaasade võrdsusest kõrvalekaldumist võimaldavad üksnes asjaolud, mis on tekkinud enne

2-16-17590

1. juulit 2010.

PKS § 37 lg sätestab, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. PKS § 37 lg

3 kohaselt ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes

osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 1 järgi jagatakse asi

kaasomandi lõpetamisel vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kui kaasomanikud ei saavuta

kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas

jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes

neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või

kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt

nende osad suurusele.

Kaasomandi lõpetamisel tuleb arvestada kaasomanike huvidega võimalikult suures ulatuses ning

kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis kõige vähem koormab kaasomanike huve, kaasomaniku

huvide kaalumisel peab kohus lähtuma õiglusest (vt Riigikohtu vastavaid seisukohti näiteks

lahendites 3-2-1-45-06, 3-2-1-65-10, 3-2-1-99-09 ja 3-2-1-61-12). Vara väärtus tuleb kindlaks

määrata võimalikult omandiõigusest ilmajäämise aja seisuga.

5. Hageja taotleb jagada poolte ühisvarana aadressil Xxxxxxxxxx x, Xxxxxxxx xxxxx, xxxx

xxxxxx (haldusreformi eelselt xxxxx xxxx) asuva hoonestatud kinnisasja ning loetletud

vallasvara esemed nii, et nii kinnisasi kui vallasvara jäävad kostja ainuomandisse ning kostja

maksab hagejale hüvitiseks poole esemete väärtusest. Hageja on seisukohal, et kinnisvara

väärtusest tuleb enne jagamist maha arvestada laenujääk ning hagejale makstavast hüvitisest

tuleb maha arvestada ka pool kostja poolt pärast abielulise kooselu lõppemist Xxxxxxxxxx x

kinnisasja ostmiseks võetud eluasemelaenu lepingu teenindamiseks tasutud maksetest. Sisuliselt

taotleb hageja seega ka ühise laenukohustuse jagamist, kuigi ei ole vastavat selgesõnalist nõuet

esitanud.

6. Pooled jõudsid 06.03.2019 kohtuistungil ühele meelele, et kinnisasja väärtus, võrreldes selle

hindamisega 2017.a, ei ole oluliselt muutunud ning ka praeguse seisuga võib kinnisasja

jagamisel selle väärtuseks lugeda kohtu määratud eksperdi antud hind. Riiklikult tunnustatud

eksperdi, Arco Vara kutselise hindaja K.K. 19.06.2017 koostatud aktis (I kd. lk 134 – 163) on

kinnisasja väärtuseks hinnatud 60 000 eurot. Seda, et kinnistu hind 2017.aastaga võrreldes ei ole

oluliselt muutunud, kinnitab ka Maa-ameti tehingute andmebaasi alusel arvutatud kinnisvara

hinnaindeks (https://www.maaamet.ee/sites/default/files/content-

editors/kinnisvara/kinnisvara_hinnaindeksite_kokkuvote_2019_i.pdf).

Maa-ameti veebilehel antud selgituste kohaselt on hinnaindeksi aluseks tehingute detailandmed,

indeksi arvutamisel on välja jäetud väga madala hinnaga tehingud ja tehingud, mis ilmselt ei ole

toimunud vabatahtlikult turutingimustes. Kohtu määruse alusel tehtud hindamise väärtuspäev jäi

2017.aasta teise kvartalisse, mil hoonestatud elamumaa hinnaindeks oli 3,04. 2017.a III kvartalis

hinnaindeks langes 2,52 punktile. 2019.a I kvartalis on hinnaindeks 3,25 ehk võrreldes kinnisasja

väärtuse hindamisega 2017.aasta II kvartalis on hinnaindeksi muutus vähem kui 10% (6,46%).

Eeltoodu alusel kohus arvestab kinnisvara jagamisel selle väärtuseks 60 000 eurot.

7. Pooled vaidlevad vallasvara esemete ühisvara koosseisu kuulumise ja väärtuse üle, samuti

vara poolte vahel jagamise proportsioonide üle.

Vallasvarast kuulub hageja väidetel ühisvara hulka magamistoa voodi ja öökapid (100 eurot); 2

täispuidust arvutilauda koos sahtlite kapiga (600 eurot), lastetoa riidekapp (100 eurot), 2

televiisorit

(300

eurot),

elutoa

nurgadiivan

(700

eurot),

CD-mängija+DVD-

mängija+resiiver+tuuner+ 5 kõlarit+suubvoofer (500 eurot), terrassimööbel + päikesevari +

päevitustool (660 eurot), külmutuskapp (400 eurot), keraamiline pliit (300 eurot), mikrolaineahi

(90 eurot), tolmuimeja Kärcher (70 eurot),muruniiduk (200 eurot), trimmer (80 eurot), hüdrofor

(100 eurot), kompressor (100 eurot), nurgasaag (200 eurot), ketaslõikur (100 eurot), ketassaag

(100 eurot), kokku vallasvara 4700 euro väärtuses.

Hagiavalduses on jagatava vallasvara nimekirjas ka riidekapi liuguksed + kapisisesed riiulid ja

kamin, kuid menetluse käigus hageja möönis, et sisseehitatud mööbel ja kamin on kinnisasjal

2-16-17590

asuva elamu osad ning nende eraldi vallasasjadena jagamisest hageja loobus.

Samuti hageja möönis, et tolmuimeja Kärcher, nurgasae, ketaslõikuri ja ketassae võis kostja osta

FIE-na.

8. Kohus leiab, et abikaasade ühisvarana ei saa arvestada kostja poolt ettevõtjana omandatud

esemeid. Ettevõtlusega tegelemiseks ostetud esemed ei muutu abikaasade ühisvaraks üksnes

seetõttu, et kostja kasutas neid asju ka kodustes remonttöödes ja majapidamises. Hageja ei ole

tõendanud esemete soetamist abikaasade ühisvarasse.

Samuti ei ole hageja põhistanud jagatava vara nimekirja kantud esemete väärtust ega esemete

olemasolu abielulise kooselu lõppemise ajal 2010. Hageja väidetel loetles ta mälu järgi

varaesemeid, mida mäletas poolte kooselu ajast, nende esemete soetamise dokumente hagejal ei

ole ja hinnad määras umbes selle järgi, mis sellised asjad maksta võiksid.

Kostja oma vastuväidetes on välja toonud esemete soetamise aja ja selle põhjal arvestanud vara

väärtust. Valdavalt on esemed soetatud 2000 -2001, seega abielu lõppemise ajaks oli tegemist ca

10 aastat kasutuses olnud esemetega, kuid hageja näidatud hinnad vastavad kohtu hinnangul

pigem uute asjade hinnale. Hagejal ei ole õigust nõuda vallasvara eest hüvitist soetusväärtuses,

kui kooselu lõppemise ajaks oli esemeid kastutatud aastaid.

Hageja ei ole vastu vaielnud ega ümber lükanud kostja väidetele, et ühe televiisori kinkis kostjale

tema ema ning teise televiisori viis hageja lahku minnes kaasa. PKS1995 § 15 lg 1 kohaselt on

abielu jooksul kinke teel omandatud vara abikaasa lahusvara.

Kohus nõustub kostjaga, et kostja enda tehtud mööbli eest ei saa hageja taotleda rahalist hüvitist.

Kostja väidab, et osa esemeid on ammu katki ja ära visatud. Kohus leiab, et kuna ühisvara

koosseis määratakse kindlaks abielu suhete lõppemise seisuga, hageja ei taotle esemeid endale,

vaid nende väärtuse hüvitamist vastavalt hageja osa suurusele ühisomandis, ei oma tähtsust, kas

esemed on praegu säilinud või mitte. Hagejal oli aga kohustus tõendada, et esemed oli kooselu

lõppedes olemas ning neil oli hageja näidatud väärtus. Hageja seda ei ole teinud. Seetõttu tuleb

kohtu hinnangul vallavara puhul ühisvara koosseisu ja väärtuse määramisel lähtuda kostja poolt

omaks võetust.

9. Eeltoodu alusel kohus loeb XX ja CC ühisvaraks järgmised esemed:

Elutoa

nurgadiivan

(100

eurot),

CD-mängija+DVD-mängija+resiiver+tuuner+5

kõlarit+suubvoofer (150 eurot), külmutuskapp (50 eurot), kokku 300 eurot, mille eest hagejal on

õigus saada hüvitist vastavalt abikaasade ühisvarast kuuluva osa suurusele.

10. Kostja taotleb, et kohus abikaasade ühisvara jagamisel kalduks abikaasade võrdsusest

kõrvale. Riigikohus 25.10.2017 kohtuotsuses tsiviilasjas 2-14-18828 märgib, et PKS § 210 lg 2

järgi saab ühisvara ka kehtiva PKS-i järgi jagades arvestada PKS1995 järgi abikaasade osade

võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne

1. juulit 2010 (vt ka Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14; 27. märtsi

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 29).

11. Hageja ja kostja ühisvarasse kuuluvad esemed, sh kinnisasi, omandati ning poolte kooselu

lõppes enne 1.juulit 2010. Sel ajal kehtinud PKS1995 § 19 sätestab, et abikaasade ühisvara

jagamisel loetakse nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut

seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. Sama paragrahvi teise lõike

kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: 1) arvestades lapse või teise

abikaasa tähelepanuväärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma

sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa

lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise

abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.

XXl ja CCl ühiseid lapsi ei ole, ühisvara ei ole omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel ning

pooled ei ole tuginenud ka sellele, et kummagi abikaasa lahusvara väärtus oleks ühisvara arvel

suurenenud. Seega saab ühisvara jagamisel abikaasade võrdsusest kõrvale kalduda PKS1995 § 19

lg 2 p 2 alusel juhul, kui hageja mõjuvate põhjusteta ei osalenud oma sissetuleku või tööga

2-16-17590

ühisvara omandamisel.

12. Kohus leiab, et selles asjas ei ole abikaasade võrdsusest kõrvalekaldumise põhjendatud.

Kohus nõustub hageja seisukohaga, et üksnes see, et üks abikaasadest ei saa töist sissetulekut või

teenib väikest palka, ei anna alust abikaasade võrdsusest kõrvale kaldumiseks. Abikaasad võivad

omavahel kokku leppida, et üks abikaasadest käib tööl ja teenib sissetulekut ning teine hoolitseb

kodu ja majapidamise eest. Hageja sõnul hoolitses ta majapidamise eest ning abistas kostjat

ettevõtluses. Kostja ei ole esile toonud, et oleks nõudnud hagejalt, et too oma sissetulekute arvelt

ühisvarasse panustaks, näiteks osaleks pangalaenu tasumisel, ning et hageja mõjuva põhjuseta

sellest keeldus. Isegi kui abikaasadel vastavat selgesõnalist kokkulepet ei olnud, on kostja

vähemalt aktsepteerinud olukorda, et pere vajaduste rahuldamiseks teenib raha peamiselt tema.

13. Kostja väited, et hageja sissetulekut ei teeninud, ei vasta täies ulatuses ka tegelikkusele.

Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja pärast Xxxxxxxxxx x kinnisasja soetamist

24.11.2005 töötas ja teenis sissetulekut: alates 04.04.2006 kuni kooselu lõppemiseni on hageja

saanud igakuiselt sissetulekut xxxxxxxxxxxx xxxxxx xx-ilt. Hageja on ise välja toonud, et tema

töötasu oli väga väike, ta elatas sellest ennast ja oma poega, ka lapse isa ostis pojale vajalikke

asju ja tasus tema kulusid, mistõttu hageja lapse isalt elatist ei nõudnud. Hageja kontole kostja

kontolt rahasummade kandmist kohus käsitab otsuses edaspidi.

14. Pooled ei vaidle selle üle, et Xxxxxxxxxx x kinnisasi osteti eluasemelaenuga, millest

tulenevaid kõiki rahalisi kohustusi täitis kostja üksinda. Seda tõendavad ka kostja pangakonto

väljavõtted (I d, lk 52 – 95). PKS1995 § 20 lg 2 sätestas, et perekonna huvides võetud varalise

kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga.

Swedbank AS-i 13.01.2017 tõendi nr A01.10-200-01/285 (I kd, lk 49) ja 17.01.2018 tõendi (II

kd, lk 34) kohaselt sõlmiti Swedbank AS-i ja CC vahel 14.11.2005 laenuleping nr 05-239410-EL

laenulimiidiga 54 360,00 eurot (s.o 850 549,176 krooni). Poolte kooselu xx xx xxxx lõppemise

seisuga oli laenulepingu alusel tagastamata laenusumma 49 697,33 eurot. Seega abielulise

kooselu lõppemise ajaks oli kostja tasunud laenulepingu põhinõude katteks 4662,67 eurot

(72 954,93 krooni).

15. Hageja selgitas (küll alles viimasel istungil 06.03.2019 suuliselt, sisuliselt sama kordas

kirjalikult 08.05.2019 esitatud menetlusdokumendis), et enne maja ostmist abistas ta kostjat

erinevatel ehitusobjektidel, kus kostja FIE-na töötas: hageja oli kostjale autojuhiks ja

abitööliseks, tegi raamatupidamist, palka selle eest ei saanud. Kui kostjal Eestis töö lõppes ja ta

läks tööle xxxxx, hoolitses hageja sel ajal koduse majapidamise eest – küttis, niitis muru, tegi

aiatöid. Kostja töötas enne maja ostmist xxxxxxxxxxxxxxx, mingist ajast läks hageja tööle

xxxxxxx xxxxxxxxxxx, kuid tema palk oli väike.

Samuti hageja tõi esile, et elamu remondivajadust silmas pidades võeti eluasemelaenu kinnistu

tolleaegsest väärtusest rohkem, selleks nõutavaks lisatagatiseks andsid hageja väidetel tema

vanemad oma talumaad.

16. Kostja väidetel on tema üksinda panustanud elamu remontimisse ja parendamisse, ka kostja

pangakonto väljavõtetest nähtuvad elamu remondikuludega seostatavad maksed. Kostja on

suuremate konkreetsete kuludena nimetanud akende vahetuse 29.11.2005 summas 20 075

krooni, katuse tööde eest AS-ile Toode 09.04.2007 tasutud 30 303 krooni, 14.08.2007 tasutud

4740 krooni ja 27.07.2009 8647 krooni (kokku katuse tööde eest 43 690 krooni), Puumarketile

23.07.2009 summas 22 524 krooni.

Kuigi hageja ise ei ole vastavat asjaolu esile toonud, nähtub tõendit kogumist, et kostja ei

kandnud kõiki tema poolt esile tõstetud ehituse ja remondiga seotud kulusid üksnes enda teenitud

vahendite eest. Nii ei olnud kostja kontol 09.04.2007 AS-ile Toode 30 303 krooni suuruse makse

tegemiseks piisavalt vahendeid (I kd, lk 82): konto jääk enne 30.03.2007 oli 142,63 krooni,

30.03.2007 laekus kostja kontole XX kontolt 10 000 krooni (vt võrdluseks hageja konto

väljavõtet II kd, lk 60 pöördel) ning AS-ile Toode maksti 30 303 krooni pärast seda, kui

09.04.2017 oli kostja kontole tehtud ka sularaha sissemakse üle 17 000 krooni. Samal ajal oli

viimane laekumine kostja kontolt hageja kontole tehtud pea aasta varem, 2006.a aprillis summas

2-16-17590

5000 krooni (II kd, lk 57), ehk hageja ei saanud kostjale raha kanda kostjalt endalt saadud raha

arvelt. Lisaks perioodil mai 2006 – juuli 2006 on hageja oma kontolt kostjale teinud veel kolm

ülekannet (2000 krooni, 1410 krooni ja 1000 krooni), kuigi kostja kontolt ei olnud hagejale

midagi laekunud. Sellest saab järeldada, et pooled majandasid ühiselt nii, nagu olukord

võimaldas – ühisteks kuludeks andis raha see abikaasa, kellel parasjagu oli anda.

17. Ka hageja kontolt nähtub ehituspoodides tehtud makseid, kostjaga võrreldes küll oluliselt

väiksemates summades ning enamasti kostja kontolt hageja kontole ülekantud raha arvelt. Nii on

perioodil 1.11.2005 – xx xx xxxx hageja kontolt makse selgituse põhjal võimalik tuvastada

ehituspoodides tehtud maksete summaks ca 33 250 krooni, seejuures oluline osa kuludest (üle

24 000 krooni) on tehtud novembris-detsembris 2005, mil kostja kontolt kanti hageja kontole üle

85 000 krooni. Pärast 18.12.2009 ehitustarvete poodides ostude tegemist hageja kontolt ei nähtu.

Poolte ebavõrdne osalemine remondikulude katmisel ei ole samuti asjaolu, mille tõttu võiks

ühisvara jagada abikaasade vahel ebavõrdselt. PKS1995 § 17 lg-st 2 tulenevalt abikaasad

valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara kokkuleppel. Ka ühisvaraks oleva raha kasutamine on

ühisvara kasutamine. Eelduslikult otsustatakse suuremate kulude tegemine abikaasade

kokkuleppel.

18. Kostja põhjendab abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist ka sellega, et hageja on

ühisvara eest hüvitise sisuliselt juba kätte saanud, kui abielu ajal kandis kostja kontolt enda

kontole raha, mida ei kasutanud perekonna huvides, vaid muu hulgas kandis oma sugulaste

kontodele. Arvestades hageja poolt tehtud remondimakseid, on hageja tõepoolest kostja kontolt

enda kontole kandnud oluliselt suuremaid summasid, raha on kantud hageja sugulastele ning

suurtes summades sularahas välja võetud. Kulud, mida hageja eelduslikult võis tasuda enda

sissetulekute arvelt, on marginaalsed, võrreldes kostja kontolt hagejale laekunud summadega,

ehk enamuse pere ühistest kuludest, mida hageja on tasunud enda kontolt, on ta tasunud kostjalt

saadud rahaga. Lisaks kostja on hageja kontolt kostja kontole laekunud summad arvestanud

hageja poolt tagasimakstud raha hulka (kostja on teinud arvestused raha kontode vahel liikumiste

kohta alates 2002.aastast). Hageja ei ole pidanud vajalikuks omapoolseid arvestusi rahade

kasutamise kohta teha ega põhjendada, tõendamisest rääkimata, et kasutas kontolt väljavõetud

sularaha perekonna huvides.

19. Kohus leiab, et ka see ei anna alust abikaasade võrdusest ühisvara jagamisel kõrvale kalduda.

PKS1995 § 19 lg 2 punktides 1 – 4 on ammendav loetelu, milliste asjaolude esinemisel võib kohus

abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Ühisvara (milleks on ka abikaasade sissetulekud)

teise abikaasaga kokku leppimata kasutamine väljaspool perekonna ühiseid huvisid ei ole

tõlgendatav ühegi PKS1995 § 19 lg-s 2 nimetatud asjaoluna. Kostja leiab ka ise, et tal on hageja

vastu raha tagastamise nõue alusetu rikastumise alusel, see ei ole aga ühisvara jagamise

proportsioone mõjutav perekonnaõiguslik nõue.

20. Hageja pangakontodelt nähtuvad raha laekumised kostja kontolt. Hageja 06.03.2019

kohtuistungil kinnitas, et tegi neid ülekandeid kostja kontolt oma kontole ise. Hageja ei ole

tõendanud, kuhu ta kostjalt saadud raha kasutas. Pangakonto väljavõtetest nähtuvad sularaha

väljavõtmised, kanded kolmandatele isikutele märkimisväärsetes summades, mille kohta hageja

mõistlikku seletust ei andnud, väites, et ei mäleta kõike.

Hageja selgitused, et ta kandis raha kostja kontolt enda kontole, siis võttis sularaha välja ja andis

kostjale tagasi või ostsid pooled koos selle eest ehitusmaterjale, ei ole eluliselt usutavad. Hageja

väited on üldsõnalised, ta ei ole konkretiseerinud, millal täpselt, kui suures summas ja miks ta

sularaha kostjale andis või mida täpselt osteti sularaha eest. Menetluse 2,5 aastase kestuse

jooksul on hagejal olnud piisavalt aega asjaolude meelde tuletamiseks ja raha kasutamise kohta

täiendavate tõendite kogumiseks. Hageja ei ole seda võimalust kasutanud, hageja ei ole

pangakontode väljavõtetest teinud isegi omapoolset arvestust.

Samuti ei ole veenev hageja selgitus, et kostja kontolt kanti raha hageja kontole, et vältida elatise

maksmist kostja tütrele. Hageja ja kostja mõlemad 09.03.2019 kohtuistungil kinnitasid, et

kostjalt ei ole tegelikkuses keegi elatist nõudnud. Samuti kohus leiab, et isegi juhul, kui kostja

2-16-17590

vastu oleks elatise maksmise täitedokument olemas olnud, ei oleks selle sundtäitmist olnud

võimalik takistada kostja kontolt raha hageja kontole kandmisega – kostja konto arestimise

korral oleks elatise summad sinna laekunud rahast kohe kinni peetud.

21. Hageja pangakonto väljavõtted tõendavad pigem kostja väiteid, et hageja ei kasutanud

kostjalt saadud raha abikaasade ühistes huvides. Hageja on näiteks kandnud 05.02.2010 oma

xxxxx YY kontole üle 29 000 krooni (II kd, lk 72 pöördel), eelnevalt on hageja kontole laekunud

laenu väljamakse 19 000 krooni ning 10 000 kroonine sularaha sissemakse. Hageja selgitas, et

xxxx ostis hagejale auto, kuid auto registreeriti xxxxx nimele, hageja võttis pangast laenu ja

maksis xxxxxxx autoostu raha tagasi, pangalaenu tasus hageja enda palgast. Abikaasade

sissetulekud on ühisvara. Hageja tasus auto ostmiseks võetud laenu ühisvara arvelt, kuid xxxxx

nimele registreeritud auto samal ajal ühisvaraks ei muutunud, seega ühisvara arvelt hageja tasus

laenu, mis ei olnud võetud pere ühistes huvides. Samamoodi on selgituseta, milleks hageja

kasutas oma xxxx BB saadud laenusummasid, mille tagasimakseid on hageja BB samuti teinud

enamasti kostja kontolt üle kantud raha arvelt.

22. PKS1995 § 20 lg 1 sätestab, et oma varalise kohustuse eest vastutab abikaasa oma lahusvaraga

ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Hageja pangakonto väljavõtted on

esitatud 2005.aastast. Kostja on esitanud oma pangakonto väljavõtted alates 2002.aastast (I kd, lk

52-95), millest nähtub, et kostja kontolt on hageja kontole igakuiselt ülekandeid hakatud tegema

juba enne ühisvarasse kinnistu soetamist. Kostja arvestuste kohaselt on 2002 – 2009.a kostja

kontolt hageja kontole kantud kokku 473 670 krooni (30 273,03 eurot), hageja kontolt kostja

kontole samal perioodil kokku 30 515 krooni (1950,26 eurot), summade vahe on 28 322,77 eurot

kostja kahjuks. Side- ja kommunaal- jms kulude makseid on tehtud mõlema abikaasa kontodelt.

Kohus leiab, et vähemalt on hageja rahakasutus olnud põhjendamatu ja mitte abikaasade ühistes

huvides ning kostjal on õigus nõuda kostja huve rikkudes kasutatud raha tagastamist. Kohus

leiab, et kostja nõue on ilmselgelt põhjendatud vähemalt välja võetud sularaha kasutamise osas

(kostja arvestuste kohaselt summas 166 628 krooni ehk 10 649,47 eurot). Seega on kostjal

võlaõiguslik nõue hageja vastu, mida hageja hüvitise nõudega tasaarvestada.

23. Hageja tunnistab, et kinnisasja ostmiseks võetud laenukohustus on abikaasade ühine

kohustus ning kostja on laenukohustust täites pooles ulatuses täitnud hageja kohustust.

14.11.2005 laenulepingu alusel saadud laenusumma oli 54 360 eurot. Poolte kooselu lõppemise

seisuga xx xx xxxx oli tagastamata laenusumma 49 697,33 eurot. Seega enne abielu lõppemist

tasus kostja laenu põhiosa katteks 4662,67 eurot, lisaks intressi- ja kindlustusmaksed. Ka nendest

maksetest pooles ulatuses on kostja täitnud hageja kohustust, kuid kostja sissetulekud olid

abikaasade ühisvaraks ning laenukohustuse täitmine kooselu ajal toimus eelduslikult abikaasade

kokkuleppel. Pärast poolte abielusuhete lõppemist 31.maist 2010 enam ühisvara ei moodustunud

ning seega edasi täitis kostja laenukohustust, sh osaliselt hageja kohustus, oma lahusvara arvelt.

Kostja ei ole tuginenud sellele, et nõudis kooselu ajal hagejalt pere majanduskulude ja

laenukohustuse tasumises osalemist hageja enda sissetulekute arvelt. Seega ei saa väita, et hageja

ei ole üldse ühisvara loomisesse panustanud, vaid abikaasade vaikival kokkuleppel tasus kõik

laenukohustused kostja abikaasade ühisvara arvelt. Hageja on ühisvaraks oleva kinnisasja ja

sellel asuva elamu eest hoolitsenud (kütnud, niitnud muru) ajal, kui kostja töötas Xxxxxx.

Hageja on nõus, et enne jagamist tuleb laenujääk tuleb kinnisasja väärtusest maha arvestada ning

lisaks hageja hüvitisest maha arvestada pärast kooselu lõppemist kostja poolt tasutud summast

pool. Eeltoodu alusel kohus asub seisukohale, et abikaasade võrdsusest kõrvale kaldumine ei ole

põhjendatud, kuid kostjal on hageja vastu hüvitise nõudega tasaarvestatavaid võlaõiguslikke

rahalisi nõudeid.

24. Kinnisasja (Xxxxxxxxxx x, Xxxxxxxx küla, Xxxx xxxx) väärtusest 60 000 eurot tuleb maha

arvestada laenujääk. Kohtule on esitatud dokumentaalselt tõendatud andmed (Swedbank’i tõend

II kd, lk 34) kostja poolt tasutud laenukohustuse ja laenujäägi kohta seisuga 17.01.2018. Selle

kuupäeva seisuga on kostja teinud ka oma arvestused, kui suures summas on ta pärast kooselu

lõppemist täitnud laenulepingust tulenevaid kostja kohustusi. 06.03.2019 kohtuistungil kostja

2-16-17590

nimetas, et hetkel on laenujääk 34 083,76 eurot, aastas maksab kostja laenu põhiosa tagasi

2354,76 eurot.

Kohtu hinnangul ei mõjuta see, millise seisuga laenujääki arvestada, oluliselt lõpptulemusena

hageja hüvitise suurust. Seisuga 17.01.2018 oli laenujääk 36 438,52 eurot. Pärast 17.01.2018 on

kostja täiendavalt tasunud laenu põhiosa ja intressimakseid ning laenulepinguga seotud

kindlustusmakseid, millest pooles ulatuses on kostja täitnud hageja kohustust, kuna laen on

võetud ühiselt ja ühisvara soetamiseks. Seega pärast 17.01.2018 tehtud põhiosamaksete võrra

oleks laenujääk küll väiksem, aga samal ajal oleks suurem kostja poolt pärast kooselu lõppemist

hageja eest täidetud kohustuse ( sh lisaks põhiosa maksele ka intress, kindlustusmaksed) osa,

mida hageja taotleb tema hüvitise osast maha arvestada.

25. Eeltoodu alusel on ühisvara jagamisel hagejal õigus kinnisasja eest nõuda hüvitist järgmiselt:

Kinnistu väärtus 60 000 eurot – laenujääk 36 438,52 eurot = 23 561,48 eurot, millest vastavalt

abikaasade osadele ühisvaras kuulub hagejale pool ehk 11 780,74 eurot. Sellest tuleb maha

arvestada kostja poolt pärast abielusuhete lõppemist laenukohustuse täitmiseks tehtud maksete

kogusummast pool ehk 11 149,915 eurot. Hüvitise summaks jääb 630,825 eurot.

Lisandub hüvitis vallasvara eest summas 150 eurot, kokku hagejale makstav hüvitis 780,825

eurot. Swedbank’i tõendi kohaselt on laenulepingu pooleks kostja. Seadusest tulenevalt on

tegemist abikaasade ühise kohustusega, kuid pank laenulepingu täitmist otse hagejalt nõuda ei

saa, hageja on laenukohustuse osas vastutav kostja ees ühisomanike vahelise sisesuhte alusel.

Kuivõrd hüvitise suuruse määramisel on arvesse võetud laenujääki ning hageja kohustust

hüvitada kostjale viimase poolt pärast kooselu lõppemist kostja lahusvara arvelt täidetud

laenulepingust tulenevat hageja kohustuse osa, siis vabaneb hageja käesoleva otsuse jõustumisel

laenukohustusest.

26. Kostja on 22.02.2018 (II kd, lk 31) esitanud alternatiivselt tasaarvestusavalduse juhuks, kui

kohus poolte võrdsusest kõrvale ei kaldu ja mõistab kostjalt hageja kasuks hüvitise välja. Lisaks

hüvitisest juba maha arvestatud 11 149,915 eurole tasaarvestab kostja hageja hüvitise nõudega

kostjal hageja vastu oleva alusetu rikastumise nõude abielu ajal mitte perekonna huvides

kasutatud rahasumma 28 322,76 euro ulatuses. Kohus möönab, et kogu kostja kontolt hageja

kontole kantud summa tasaarvestamise õigus võib olla vaieldav, kuid kohus on tuvastanud, et

kostjal on hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue vähemalt väljavõetud sularaha

summa ulatuses, s.o üle 160 000 krooni ehk üle 10 200 euro. Ka juhul, kui arvestada, et kostjal

oleks õigus nõuda hagejalt sellest poole tagastamist (abikaasade võrdsuse korral pool summast

kuulus hagejale), ületab kostja nõue hageja hüvitise nõuet mitmekordselt.

VÕS § 197 lg 2 järgi tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas

ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kostja nõue hageja

vastu ületab hagejalt väljamõistetava hüvitise nõude, seega tuleb hüvitise maksmise kohustus

lugeda tasaarvestusega lõppenuks.

Kuna ühisvarasse kuuluv kinnisasi jääb kostja omandisse ning kinnisasja väärtusest arvestati

enne jagamist maha laenujääk 17.01.2018 seisuga, ei ole kostjal enam õigust nõuda hagejalt

laenukohustuste täitmiseks pärast 17.01.2018 tehtud maksete hüvitamist.

27. Hageja taotleb tuvastada enda kohustuse anda tahteavaldus omanikukande muutmiseks.

Kohus leiab, et selles osas on hagi põhjendatud, kuigi hageja taotleb kohtuotsusega enda

tahteavalduse tuvastamist. Kinnistusregistriosa väljavõtte kohaselt on kinnistu omanikuna

kinnistusraamatusse kantud küll ainult kostja, kuid kinnistu on abikaasade ühisvara ning

praeguse kande sisu järgi on kostja omandiõigus ühisomandil põhinev. Õiguslikult võib kostjal

olla vajalik esitada enda ainuomandiõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks kinnistamisavaldus.

Kinnistusraamatusse

kande

tegemiseks,

muutmiseks

või

kustutamiseks

on

kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 alusel nõutav selle isiku nõusolek, kelle

kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. KRS § 341 lg 5 kohaselt peab puudutatud isiku nõusolek olema notariaalselt

kinnitatud, kuid tulenevalt KRS § 341 lg-st 3 võib puudutatud isiku nõusolek sisalduda ka

2-16-17590

kinnistamisavalduses. Sama paragrahvi 8.lõike järgi võib puudutatud isiku nõusolekut asendada

jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku

andmise kohustus.

Seega vajab kostja kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks hageja nõusolekut ning

mõistlik on asendada hageja nõusolek kohtulahendiga, nagu hageja on taotlenud.

28. 06.03.2019 kohtuistungil hageja pidas tõenäoliseks, et kinnisasja avalikul enampakkumisel

võiks saada suuremat hinda kui 60 000 eurot. Hageja esitas suuliselt taotluse, et loobub ühisvara

jagamisest sel viisil, et kinnistu jääb kostjale ja kostjalt mõistetakse välja hüvitis, ning taotleb

selle asemel kinnisasja müümist avalikul enamapakkumisel ja raha jagamist poolte vahel. Kohus

kohtuistungil käsitas hageja taotlust TsMS § 376 lg 1 kohase hagi muutmisena, milleks on

vajalik kostja või kohtu nõusolek ning mis tuleb kohtule esitada hagiavaldusele kehtestatud

nõudeid arvestades. Kostja hagi muutmisega ei nõustunud, kostja avaldas, et juhul, kui kohus

hagi muutmisega nõustub, soovib ta esitada vastuhagi. Hageja istungil loobus ühisvara jagamise

viisi muutmisest.

Pärast kohtuistungit, 10.04.2019, on Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjas 2-17-11516 tehtud

lahendis (p 27) leidnud, et haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi

lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses,

kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks

esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2

mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib

teha ka suuliselt kohtuistungil.

Kohus otsust tehes analüüsis eelnimetatud Riigikohtu lahendit ja leiab, et kohtu võimalik

väärtõlgendus ei too selles asjas kaasa ebaõiglast lahendit. Kohus ei pea põhjendatuks

asjaarutamise uuendamist, et pooltega arutada võimalust jagada kinnisasi selle avalikul

enampakkumisel müümisega.

Hageja soovis esialgselt nõutud jagamisviisi asendamist teistsuguse viisiga, mitte ei soovinud

hagi täiendada alternatiivse jagamisviisiga. Kostjal seni puudus vajadus vastuhagi esitamiseks,

sest kostja oli nõus ühisvara jagamisega hageja pakutud viisil, et vara jääb kostja omandisse.

Kostja vaidlustas üksnes hüvitise maksmise kohustuse ja suuruse. Teistsuguse jagamisviisi puhul

oleks kostja esitanud vastuhagi, sest kostja eesmärk on säilitada kinnistu omandiõigus. Vastuhagi

esitamine oleks asja lahendamist veelgi edasi lükanud.

Kohus võttis arvesse, et hageja arvamus enampakkumisel saadava suurema hinna kohta on

paljasõnaline oletus, hageja oma seisukohta millegigi ei põhjendanud. Kinnistu on koormatud

eluasemelaenu tagava hüpoteegiga, mistõttu on vähetõenäoline, et enampakkumisel kinnistu hind

oluliselt ületaks 60 000 eurot. Ka enampakkumisel saadava raha jagamisel tuleb enne tasuda

laenujääk ning hagejale jäävat osa vähendada kostja poolt pärast kooselu lõppemist hageja eest

täidetud laenukohustuse võrra. Kinnistu on kostja elukohaks. Seega ka vara avalikul

enampakkumisel ei oleks hageja jaoks praeguse jagamise viisiga teistsugust tulemust, kuid kostja

kaotaks elukoha, mistõttu ühisvara jagamine selle müümisega avalikul enampakkumisel ei

pruugi olla õiglane ning selline nõue võinuks jääda ka rahuldamata.

29. Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib menetlust lõpetavas lahendis menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel. TsMS § 164 lg 1 sätestab, et hagilises abieluasjas kannab kumbki pool

oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 järgi kohus võib jagada kulud käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatust erinevalt, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui

kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa

olulisi vajadusi.

Kohus leiab, et selles asjas on õiglane jätta kulud poolte endi kanda. Hüvitatavate kulude

puudumise tõttu kohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra.

2-16-17590

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik