3-18-1773/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. juuni 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1773

Haldusasi

XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 28.08.2018 otsuse nr

12.2-4/022029-2

tühistamiseks

ning

Maksu-

ja

Tolliameti

kohustamiseks

tunnistada

30.03.2009

maksuotsus nr 12-5/178 kehtetuks osas, milles see

puudutab 28 000 aktsiast saadud tulu maksustamist

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Jelena Aru

Vastustaja ‒ Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Kristel Uibo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. jaanuari 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31. jaanuari

2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-1773 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.07.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-18-1773

2(7)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 30.03.2009 maksuotsusega nr 12-5/178 XX tasuma

2002. a eest täiendavalt tulumaksu 20 014 500 krooni (Tasmo Ärigrupi AS-i aktsiate

võõrandamine ja maksustatavast tulust koolituskulude ebaõige mahaarvamine). XX esitas

Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas

03.12.2009 otsusega haldusasjas nr 3-09-1863 kaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas

14.03.2011 otsusega halduskohtu otsuse ja jättis uue otsusega kaebuse rahuldamata. Otsus

jõustus 21.06.2011, mil Riigikohus jättis XX kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

2. 15.12.2015 kuulutati välja XX pankrot.

3. XX esitas 31.07.2018 MTA-le taotluse 30.03.2009 maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks

maksukorralduse seaduse (MKS) § 102 lg 1 p-i 2 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12

alusel põhjusel, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-09-1863 on vastuolus

Riigikohtu halduskolleegiumi kohtupraktikaga (nt otsus nr 3-3-1-79-11).

4. MTA jättis 28.08.2018 otsusega nr 12.2-4/022029-2 XX taotluse rahuldamata, leides, et

Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-09-1863 ja Riigikohtu otsus nr 3-3-1-79-11 ei ole

omavahel vastuolus. MTA leidis, et isegi juhul, kui taotluses viidatud Riigikohtu otsuse

aluseks oleva kaasuse asjaolud oleksid sarnased maksuotsuses tuvastatud asjaoludega, ei

võimaldaks see taotlust rahuldada, sest teises menetluses jõustunud kohtulahendit ei saa

käsitada kui uut asjaolu või tõendit MKS § 102 lg 1 p-i 2 tähenduses.

5. XX esitas 12.09.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille Tallinna Halduskohus võttis

menetlusse nõuetes tühistada MTA 28.08.2018 otsus ning kohustada MTA-d tunnistada

30.03.2009 maksuotsus kehtetuks osas, milles see puudutab 28 000 aktsiast saadud tulu

maksustamist.

MTA 30.03.2009 maksuotsus nr 12-5/178 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-09-1863 on

vastuolus Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-79-11 väljendatud seisukohtadega. Kaebajat maksustati

seetõttu, et maksuhalduri hinnangul müüs kaebaja OÜ Della Project kaudu oma aktsiad

eesmärgiga hoiduda kõrvale tulumaksu maksmise kohustusest ning aktsiate eest saadud raha

laekus lõpuks kaebajale kuuluvasse OÜ-sse Bariot Grupp. Kaebajat puudutavas haldusasjas nr

3-09-1863 tekkis olukord, kus vaatamata sellele, et kohtuotsus ja maksuotsus olid otseses

vastuolus Riigikohtu seisukohtadega, jättis Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmata. Lahendites nr 3-3-1-79-11 ja nr 3-09-1863 käsitletud juhtumid on sarnased ning

võrreldavad ning kohtute otsused ei oleks tohtinud niivõrd erineda. Mõlema lahendi puhul on

oluline, et aktsiate eest laekus raha äriühingute kontodele ning puudutatud füüsilised isikud ei

ole seda raha maksuvabalt enda käsutusse saanud.

Üheks olulisemaks maksustamisel kehtivatest põhimõtetest on ühetaolise maksustamise

põhimõte, mis tuleneb PS §-st 12. Ühetaolise maksustamise põhimõte oleks tagatud, kui kõiki

kaebajaga sarnases olukorras olevaid maksumaksjaid koheldaks sarnaselt ehk kõiki füüsilisi

3-18-1773

3(7)

isikuid, kes müüsid oma vara juriidilise isiku kaudu, maksustatakse võrdselt. Praeguses asjas

on maksuotsuse alusel tekkinud kaebajal suur maksuvõlgnevus. Samas on sarnastel juhtudel

analoogsed maksuotsused kohtute poolt tühistatud (nr 3-3-1-79-11). Kaebaja peab maksma

tulumaksu tulult, mida ta ei ole isiklikult kätte saanud.

Maksuotsus tuleb kehtetuks tunnistada MKS § 102 lg 1 p-i 2 ja PS § 12 alusel.

Ringkonnakohtu otsus jõustus 2011. aastal, kuid nimetatud asjaolu ei takista maksuotsuse

kehtetuks tunnistamist. Kaebaja sai vastuolulistest lahenditest teada 09.07.2018.

Kaebaja ei nõustu maksuhalduriga, et kohtuotsustes nr 3-09-1863 ja nr 3-3-1-79-11 vaadeldud

olukorrad on erinevad ega ole võrreldavad. Kohtupraktika muutusest ei saa rääkida, sest

kaebaja ja CC kassatsioonkaebused olid esitatud Riigikohtusse praktiliselt samal ajal. Seda, et

üks kaebus võeti menetlusse ja rahuldati, kuid teist kaebust vaatamata olukordade sarnasusele

menetlusse ei võetud, ei saa käsitada kohtupraktika muutusena.

Vaidlustatud MTA otsus on motiveerimata, selles toodud põhjendused on otsitud ja asjasse

puutumatud.

6. MTA palus 01.11.2018 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Riigikohtu otsus nr 3-3-1-79-11 ei ole vastuolus XX maksuotsusega ega Tallinna

Ringkonnakohtu otsusega nr 3-09-1863. Igat maksuasja tuleb vaadelda eraldi. Kaebaja poolt

viidatud Riigikohtu kaasuses võõrandas füüsiline isik enda nimel olnud AS-i Tallegg aktsiad

enne nende müüki HK Ruokatalo Oy-le endaga seotud äriühingule OÜ Kase Invest, kus

aktsiate müügist saadud kasu ja rahalised vahendid jäid äriühingu kasutusse. Riigikohus on

oma otsustes, sh otsuses nr 3-3-1-79-11 väljendanud seisukohta, mille kohaselt MKS § 84

kohaldamine on õigustatud juhul, kui tegemist on tehinguga, millel puudub majanduslik sisu

ning selle eesmärk on vältida maksude tasumist.

Kaebaja endaga seotud kaasuses tuvastatud järgmised asjaolud: Tasmo Ärigrupi AS-i kitsale

ringile suunatud aktsiaemissioon, AS-i Technomar & Adrem majanduslikult ebamõistlik laenu

andmine ja sellele järgnev aktsiate ost OÜ-lt Della Project kui ka OÜ Della Project tehingud

pärast aktsiate võõrandamise toimumist, andsid kohtu hinnangul aluse järelduseks, et OÜ

Della Project ei olnud reaalse majandustegevuse eesmärgil loodud äriühing, vaid loodud

üksnes Tasmo Ärigrupi AS-i 28 000 aktsia võõrandamiseks ja võõrandamisest saadud tulu

suunamiseks laenudena kaebaja ainuosaluse ning juhtimise all tegutsenud OÜ-sse Bariot

Grupp.

Vormistatud

tehingute

ainsaks

eesmärgiks

oli

vältida

kaebajal

tekkivat

tulumaksukohustust

ning

vormistatud

tehinguid

ei

saa

pidada

lubatavaks

maksuplaneerimiseks.

Isegi juhul, kui kaebaja viidatud Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-79-11 aluseks oleva kaasuse

asjaolud oleksid sarnased maksuotsuses tuvastatud asjaoludega, ei võimaldaks see kaebaja

taotlust rahuldada, sest teises menetluses jõustunud kohtulahendit ei saa käsitada uue asjaolu

või tõendina MKS § 102 lg 1 p-i 2 tähenduses. Riigikohtu seisukohad haldusasjades omavad

küll üldist tähendust kohtupraktika kujundamisel, kuid Riigikohus oma lahendiga ei saa luua

ega kehtetuks tunnistada maksu tasumise õiguslikke aluseid MKS § 33 lg 4 mõttes. Riigikohtu

lahend ei too endaga kaasa kohustust tagasiulatuvalt kohtupraktikat muuta ega saa olla aluseks

jõustunud kohtuotsusega kinnitatud õiguspärase maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks.

7. Tallinna

Halduskohus

jättis

31.01.2019

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

MKS § 102 lg-s 2 nimetatud asjaolu või tõendi all mõistetakse faktilist asjaolu või konkreetset

tõendit, mis mõjutab maksukohustuse suurust. Iga maksuotsus rajaneb elulistel asjaoludel ja

3-18-1773

4(7)

konkreetsetel tõenditel. Kui pärast maksu määramist ilmneb, et asjaolud on arvesse võetud

ebaõigesti või on rikutud tõendite kogumise kohustust (sh on ilmnenud uute tõendite alusel

tõendatud mõni asjaolu, mis ei olnud varem tõendatud, kuid mis võimaldab maksukohustust

vähendada), siis on MKS § 102 lg 1 alusel võimalik maksukohustuse määramine uute

asjaolude ja tõendite valguses uuesti läbi vaadata. Ka maksukorralduse seaduse eelnõu (886

SE) seletuskirjas on selgitatud, et MKS §-s 102 on mõeldud asjaolu või tõendit, mis oli

maksuotsuse tegemise ajal olemas, kuid ei olnud maksuhaldurile teada. Tegemist on asjaolu

või tõendiga, millest ilmneb, et maksukohustus ei ole maksuotsuses määratud kindlaks sellises

ulatuses, nagu ta peaks olema vastavalt seadusele. Nendeks asjaoludeks võivad olla näiteks

õigussuhted, millest maksuhaldur ei olnud varem teadlik. Uuteks asjaoludeks ei loeta

õigusnormide tõlgenduste muutumist.

Kaebaja ei tugine asjaolule, et ilmnenud on mõni uus faktiline asjaolu või tõend, mille arvesse

võtmise korral tuleks tema suhtes teha teistsugune maksuotsus. Kaebaja väidab hoopis, et

Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-79-11 põhjendusi arvestades oleks tulnud kohaldada õigust juba

algselt teisiti ning kaebajat koheldi ebavõrdselt võrreldes teiste maksumaksjatega. Sellistel

asjaoludel ei ole maksuotsuse kehtetuks tunnistamine võimalik. Kaebaja suhtes tehtud

14.03.2011 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-09-1863 tühistati halduskohtu

03.12.2009 otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti kaebaja kaebus 30.03.2009 maksuotsuse

tühistamiseks rahuldamata. Nimetatud maksuotsus on jõustunud, kehtiv ja täitmiseks

kohustuslik. Kuivõrd kohtumenetluses kaebaja suhtes tehtud maksuotsust ei tühistatud, siis ei

saa maksuhaldur maksuotsust tühistada põhjusel, et kaebaja leiab, et kohus on teinud kaebaja

kaebuse läbivaatamisel ebaõige kohtulahendi. Kui kaebaja leiab, et tema suhtes on viidatud

kaasusega sarnastel asjaoludel tehtud ebaõige kohtulahend ning Riigikohus ei võtnud kaebaja

kassatsioonkaebust põhjendamatult menetlusse, saaks maksuhaldur maksuotsuse tühistada

üksnes siis, kui kaebaja on saavutanud jõustunud kohtulahendi tühistamise haldusasjas nr 3-

09-1863. Jõustunud kohtulahendi uuesti läbi vaatamine ja tühistamine uute asjaolude

ilmnemise tõttu on HKMS § 239 järgi võimalik üksnes teistmise korras. Teismisavalduse on

kaebaja Riigikohtule esitanud, kuid Riigikohus ei võtnud 02.10.2018 määrusega seda

menetlusse. Seega on Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-09-1863 jätkuvalt

kehtiv. Seega ei ole kaebaja õiguslik olukord muutunud.

Kaebaja taotlust ei oleks saanud rahuldada ka põhjendusel, et sarnaste asjade lahendamisel on

muutunud kohtupraktika. Sellist võimalust maksuseadused ette ei näe ja selline tõlgendus ei

ole ka õiguslikult mõeldav, kuna kohtute seisukohad on pidevas muutumises ja arengus. Kui

iga uudse tõlgenduse kohaselt tuleks tagasiulatuvalt üle vaadata juba tehtud maksuotsused, siis

kaasneks sellega õiguslik ebastabiilsus. Ka Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et uue

asjaoluna ei saa käsitada halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumist (nt lahendid nr 3-

3-1-6-04, p 18, 3-3-1-7-04, p 16). Kohtuotsus ei ole ka maksuotsuses otsene õiguse allikas ega

tõend. HKMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele,

mis tähendab, et teise isiku suhtes tehtud kohtuotsuses sisalduvad seisukohad ei ole

haldusorganile teises asjas siduvad ja kohustuslikud. Sellist tähendust ei ole antud ka

Riigikohtu lahenditele. Kuigi Riigikohtu seisukohad haldusasjades omavad üldist tähendust

kohtupraktika kujundamisel, ei saa Riigikohus oma lahenditega luua ega kehtetuks tunnistada

maksu tasumise õiguslikke aluseid MKS § 33 lg 4 mõttes. Vastustaja viitab põhjendatult

Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2015 otsusele haldusasjas nr 3-15-110, milles kohus selgitas,

et analoogia korras ei saa maksu tasumise õigusliku aluse äralangemisena käsitada Riigikohtu

tõlgenduse muutumist tulumaksuseaduse (TuMS) sätete osas. Selline lähenemine laiendaks

põhjendamatult põhiseadusest tulenevat Riigikohtu rolli haldusasjade lahendamisel. Samuti

selgitas ringkonnakohus, et Riigikohtu lahend ei too endaga kaasa kohustust tagasiulatuvalt

kohtupraktikat muuta.

3-18-1773

5(7)

Kuna kohtuotsuses, sh Riigikohtu otsuses sisalduvatel õiguslikel põhjendustel ei ole

tagasiulatuvat mõju, siis ei saaks kaebaja sisuliste väidete põhjendatuse korral praeguses asjas

kohaldada ka MKS § 103 lg 1 p-i 2, mis võimaldaks maksuotsust muuta või kehtetuks

tunnistada tagasiulatuva mõjuga sündmuse tõttu. Samas on ka viidatud sündmuste all mõeldud

faktilisi asjaolusid mõjutavat sündmust. Riigikohtu seaduse tõlgendused, mis võivad endaga

kaasa tuua halduspraktika muutumise, ei oma ega peagi omama tagasiulatuvat jõudu ning ei

too kaasa vajadust tagasiulatuvalt kogu senist halduspraktikat ümber hinnata.

Ka juhul, kui Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste vahel esinev vastuolu võiks anda

aluse maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks, ei ole viidatud eeldus praegusel juhul ka

faktiliselt täidetud. Oma olemuselt on mõlema kaasuse asjaolud mõneti sarnased. Nii

haldusasjas nr 3-09-1863 kui ka asjas nr 3-3-1-79-11 vaieldi TuMS § 15 lg 1 kohaldamise üle

koosmõjus MKS §-ga 84. Mõlemas asjas olid vaatluse all aktsiate võõrandamisega seonduvad

tehingud, aktsiate eest laekus raha äriühingute kontodele ning puudutatud füüsilised isikud ei

ole seda raha enda käsutusse saanud. Kohtute lõppjäreldused tehingute maksustamise osas on

erinevad. Samas tuleb iga maksuasja tuleb vaadelda eraldi, sh milliste konkreetsete asjaolude

alusel järeldusi tehakse ning milline hinnang esitatud tõenditele antakse. Eelpool viidatud

Riigikohtu lahendis hindas kohus konkreetses asjas esitatud tõendeid ja asjaolusid, Riigikohtu

seisukohad on seotud konkreetse kohtuasjaga ja järeldused ei ole üldistatavad. Seega ei ole

Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu seisukohad omavahelises vastuolus, vaid mõlemad

lahendid on tehtud konkreetsete asjaolude alusel. Samuti puudub halduskohtul pädevus hakata

praeguse haldusasja raames uuesti analüüsima ja üle hindama haldusasja nr 3-09-1863 aluseks

olevaid asjaolusid ja tõendeid.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et MTA 28.08.2018 otsus on motiveerimata. Otsuses on välja

toodud asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja vastustaja seisukoht, miks kaebaja

taotlus ei kuulu rahuldamisele. Viidatud on asjakohastele õigusnormidele. Seega vastab otsus

HMS §-des 55 ja 56 sätestatud nõuetele, on arusaadav ning nõuetekohaselt põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. XX palub 04.03.2019 apellatsioonkaebuses (täiendatud 03.06.2019) halduskohtu otsus

tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsuses MKS § 102 lg 1 p-le 2 antud tõlgendusega. Nii

maksuotsuse väljastamise ajal kui ka ajal, mil Riigikohus keeldus asja menetlusse võtmast, oli

Riigikohtu seisukoht küsimuses, kuidas käituda olukorras, kus füüsilise isiku tulu laekub

juriidilisele isikule (ehk kuidas tõlgendada TuMS § 15 lg-t 1 koostoimes MKS §-ga 84) juba

välja kujunemas.

Kaebaja nõustub, et iga maksumenetlust tuleb vaadelda eraldi, kuna iga maksuotsus rajaneb

konkreetsetel asjaoludel ja tõenditel. Samas tõendatakse või lükatakse nende asjaolude ja

tõenditega ümber konkreetset sündmust või tehingute ahelat. See, kuidas tuleb konkreetset

sündmust või tehingut maksustada, kujuneb välja praktikas, lähtudes seadustest ja

kohtupraktikast. See lähenemine (ehk maksustamise viis) peaks olema kõikide maksumaksjate

puhul sama. Antud juhul see nii ei ole.

MKS § 102 lg 1 p-s 2 nimetatud uus asjaolu on see, et kaebajat koheldi ebavõrdselt ning

olukorras, kus teisi füüsilisi isikuid vabastati tulumaksu tasumise kohustusest, jäi kaebaja

tulumaksukohustus püsima. Maksuhaldur käsitles valesti tulu saamise mõistet ega võtnud

arvesse, et aktsiate eest saadud raha oli maksuotsuse väljastamise ajal ja on siiani juriidilise

isiku pangakontol. Kaebajal kui füüsilisel isikul puudub võimalus maksuvabalt seda raha kätte

3-18-1773

6(7)

saada. Kohe, kui juriidiline isik teeb kaebajale väljamakse, peaks ta selle deklareerima ja

tasuma tulumaksu, mis tähendaks topeltmaksustamist.

MTA 30.03.2009 maksuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-09-1863 rikuvad

ühetaolise maksustamise põhimõtet (PS § 12). Riigikohus selgitas lahendis nr 3-3-1-63-06, et

asjaolu, et maksuotsuse osas on olemas jõustunud kohtuotsus, ei võta ära õigust rakendada

MKS § 102 lg-t 1. Jõustunud kohtuotsus vaid kinnitab haldusakti õiguspärasust, mitte ei keela

haldusorganil õiguspärast haldusakti muuta, kui seadus näeb ette sellise võimaluse. Asjaolu, et

2011. a kohtuvaidluses kohtuotsus kaebaja osas jõustus ja maksuotsus jäi kehtima, ei võta

maksuhaldurilt õigust tühistada maksuotsus osas, mis puudutab 28 000 aktsia eest saadud tulu

maksustamist. Pärast Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-79-11 tegemist pidi MTA-le olema selge, et

kaebaja suhtes tehtud maksuotsus ei ole õiglane ja rikub kaebaja põhiõigusi. MKS § 102 lg 1

p-i 2 koostoimes haldusmenetluse seaduse §-dega 64 ja 65 ning PS §-dega 11 ja 12 peab

tõlgendama selliselt, et kui maksuhaldur näeb ja tuvastab, et maksuotsus rikub oluliselt

ühetaolise maksustamise põhimõtet, siis peab maksuhalduril olema võimalik selles osas

maksuotsus tühistada.

MTA 30.03.2009 maksuotsuse tegemisel oli tegelikult selge juba Riigikohtu seisukoht, et kui

MTA soovib maksustada füüsilist isikut, tuginedes TuMS § 15 lg-le 1 koostoimes MKS §-ga

84, siis peab maksuhaldur tuvastama, et faktiliselt oli aktsiate müügist äriühingutele laekunud

raha füüsiliste isikute kasutuses. Riigikohtu seisukoht, kuidas tõlgendada TuMS § 15 lg-t 1

koostoimes MKS §-ga 84 olukorras, kus füüsilise isiku n.-ö varjatud tulu laekus juriidilise

isiku pangakontole ning füüsilisel isikul puudub võimalus seda raha sealt maksuvabalt kätte

saada, on põhimõtteline ja peaks olema kõikidele maksumaksjatele sama. Riigikohtu otsuse nr

3-3-1-79-11 p-des 32 ja 34 toodud seisukohad on olulised ka XX asjas.

9. Maksu- ja Tolliamet palub 03.04.2019 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kaebaja viidatud Riigikohtu otsus nr 3-3-1-79-11 ei ole vastuolus MTA 30.03.2009

maksuotsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusega nr 3-09-1863. Iga maksuasja tuleb

vaadelda eraldi. Isegi kui Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-79-11 aluseks olevas kaasuses tuvastatud

asjaolud oleks sarnased 30.03.2009 maksuotsuses tuvastatud asjaoludega, ei võimaldaks see

kaebaja taotlust rahuldada, sest teises menetluses jõustunud kohtulahendit ei saa käsitada kui

uut asjaolu või tõendit MKS § 102 lg 1 p-i 2 tähenduses. Riigikohtu seisukohad haldusasjades

omavad küll üldist tähendust kohtupraktika kujundamisel, kuid Riigikohus oma lahendiga ei

saa luua ega kehtetuks tunnistada maksu tasumise õiguslikke aluseid MKS § 33 lg 4 mõttes.

Seda seisukohta kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2015 lahend nr 3-15-110 (p 9).

Maksuhaldur ei saa maksuotsust tühistada põhjusel, et kaebaja arvates on kohus teinud tema

kaebuse läbi vaatamisel ebaõige lahendi. Jõustunud kohtulahendi uuesti läbi vaatamine ja

tühistamine uute asjaolude ilmnemise tõttu on võimalik üksnes teistmise korras. Praegusel

juhul ei võtnud Riigikohus kaebaja teistmisavaldust haldusasjas nr 3-09-1863 menetlusse.

Seega on Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-09-1863 jätkuvalt kehtiv. Kehtiv on

ka maksuotsus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid

3-18-1773

7(7)

HKMS § 201 lg 4 alusel. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

11. XX maksuotsus jõustus lõplikult 21.06.2011, mil Riigikohus otsustas jätta tema

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seega on XX maksukohustus seonduvalt 30.03.2009

maksuotsusega lõplikult tuvastatud ning õiguslikult ei ole kaebajal enam võimalik saavutada

selle tühistamist. MKS on HMS suhtes eriseaduseks. MTA ja halduskohus on õigesti

selgitanud, et Riigikohtu seisukoht, sh ka õigusliku positsiooni muutus mingis teises sarnastel

asjaoludel tehtud lahendis ei ole uus asjaolu või tõend MKS § 102 tähenduses ega ka

tagasiulatuva mõjuga sündmus MKS § 103 lg 1 p 2 tähenduses (kohtuotsuse kui tagasiulatuva

mõjuga sündmuse kohta vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.04.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-

322). Kohtupraktika ühtlustamiseks ja võimalike kohtuvigade vältimiseks on loodud

edasikaebesüsteem ja teistmise regulatsioon, kuid sellest hoolimata ei saa täielikult välistada

juhtumeid, mil ka Riigikohtu seisukohad on mitmeti tõlgendatavad või teinekord

vastuolulisedki. Erineva kohtupraktika tõlgendamisega ja erinevate kohtuasjade faktiliste ning

õiguslike aluste võrdlemisega kõrgema kohtu praktikaga tegeleb õigusemõistmise süsteem

igapäevaselt ning võimalik eriarvamus kohtuotsustes seaduse kohaldamisel ei saa olla

maksuotsuse tühistamise aluseks MKS §-de 102 või 103 alusel. Õigusemõistmine nagu iga

teinegi eluvaldkond on pidevas arengus ja muutumises ning praeguselgi juhul nähtub, et kui

Riigikohus jättis XX kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata 21.06.2011, siis otsuse nr 3-3-1-

79-11, millele kaebaja oma seisukohtades tugineb, tegi Riigikohus ca 8 kuud hiljem, s.o

13.02.2012. Erinevad kohtukoosseisud võivad vaieldavates olukordades anda asjaoludele ja

neist tulenevatele õiguslikele järeldustele erinevaid hinnanguid, kuid see ei tähenda, et rikutud

oleks ühetaolise maksustamise põhimõtet. Absoluutset võrdsust ei ole kohtusüsteemis

inimfaktori tõttu võimalik tagada. Nagu öeldud, tuleb kohtupraktika ühtlustada ja kohtu vead

parandada edasikaebesüsteemi ja teistmise regulatsiooni rakendades. Praeguse vaidluse puhul

jättis Riigikohus kaebaja teistmise avalduse 02.10.2018 määrusega menetlusse võtmata. Ka

kehtiv õigusvastane haldusakt on täitmiseks kohustuslik. Eelnevast tulenevalt ei pea praegust

vaidlust lahendades andma sisulist hinnangut küsimusele, kas Tallinna Ringkonnakohtu

14.03.2011 otsus haldusasjas nr 3-09-1863 on vastuolus Riigikohtu 13.02.2012 otsuses nr 3-3-

1-79-11 avaldatud seisukohtadega. Ringkonnakohus märgib vaid, et vaidluse asjaolud

(eelkõige tõendid tehingute ahelate ja asjaolu kohta, kuhu aktsiate müügist saadud raha lõpuks

välja võis jõuda) ei ole identsed ning ei ole välistatud, et tõendite hindamise tulemusel võiksid

kohtud (hoolimata Riigikohtu seisukohtadest haldusasjas nr 3-3-1-79-11) asuda ka täna

samale lõppseisukohale kui haldusasjas nr 3-09-1863. Juhul, kui juriidiline isik peaks

kaebajale tegema aktsiate müügi arvelt saadud rahast väljamakse, mille maksuhaldur

maksustab tulumaksuga, saab kaebaja vältida topeltmaksustamist, esitades maksuhaldurile

vastavasisulise taotluse (MKS § 103 lg 1 p 3).

12. Eelnevast tulenevalt jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja menetluskulud jäävad kaebaja kanda HKMS § 108 lg

1 alusel ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)