2-17-13275/70 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 21.12.2018 otsus osas, milles kohus jättis YY-lt XX kasuks

välja mõistmata 656,49 eurot ja sellelt perioodil 21.07.2017-07.09.2017 sissenõutavaks

muutunud viivise ning lisanduva viivise alates 08.09.2017 kuni kohustuse täitmiseni.

Samuti tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jaotas menetluskulud.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista YY-lt XX kasuks välja 656,49 eurot,

perioodil 21.07.2017-07.09.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 7,05 eurot ja

lisanduva viivise alates 08.09.2017 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jätta

12,5% ulatuses XX ja 87,5% ulatuses YY kanda.

3. XX apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja YY apellatsioonkaebus jätta

rahuldamata.

4. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

1) Rahuldada XX hagi YY vastu osaliselt.

2) Mõista YY-lt XX kasuks välja 6 016,49 eurot.

3) Rahuldada osaliselt YY nõue XX vastu kasutuseelise nõude tasaarvestamiseks 750

euro ulatuses.

4) Tasaarvestada vastastikused nõuded, mille tulemusena mõista YYlt XX kasuks

välja 5 266,49 eurot.

5) Mõista YY-lt XX kasuks välja viivis 56,56 eurot perioodi 21.07.2017-07.09.2017

eest.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

13.06.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-13275

Kohtuasi

XX (X) hagi YY vastu tehingu alusel saadu

tagastamiseks, kahju ja kulude hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 21.12.2018 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

XX apellatsioonkaebus, 1 406,49 eurot

YY apellatsioonkaebus, 5 028,31 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Margo Põbo

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

6) Mõista YY-lt XX kasuks välja viivis 5 266,49 eurolt võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates 08.09.2017 kuni võlgnevuse täieliku

täitmiseni.

7) Jätta rahuldamata YY nõue XX vastu kasutuseelise tasaarvestamiseks 500 euro

ulatuses.

8) Menetluskulud jätta 12,5% ulatuses XX ja 87,5% ulatuses YY kanda.

9) Määrata kindlaks XX maakohtus ja ringkonnakohtus kantud põhjendatud

menetluskulud 4 580 eurot, millest jätta YY kanda 4 007,5 eurot.

10) Määrata kindlaks YY maakohtus ja ringkonnakohtus kantud põhjendatud

menetluskulud 4 271 eurot, millest jätta XX kanda 533,9 eurot.

11) Tasaarvestada XX ja YY vastastikused menetlukulude hüvitise nõuded ning

mõista tasaarvestuse tulemusena YY-lt XX kasuks välja menetluskulude hüvitis

3 473,6 eurot.

12) Menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni

kohustuse täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 07.09.2017 maakohtule hagi YY (kostja) vastu sõiduki ostuhinna 5 000

euro tagastamiseks ja kahjuhüvitise 1 016,49 euro väljamõistmiseks. Samuti palus hageja

kostjalt välja mõista nimetatud summadelt sissenõutavaks muutunud viivis 64,86 eurot ja

lisanduv viivis alates 08.09.2017 kuni põhinõuete tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hageja, kostja ja Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu (liisinguandja) sõlmisid 06.02.2017

tarbijalemüügi lepingu PML70206-2, mille alusel ostis liisinguandja kostjalt hageja huvides

sõiduauto MERCEDES-BENZ C220, tehasetähisega WDB2032081F672141 (sõiduk)

ostuhinnaga 5 000 eurot. Kostja sõlmis tehingu oma majandus- või kutsetegevuses. Sõiduk anti

liisingulepingu nr PL70206-2 alusel hageja kasutusse 06.02.2017. Liisinguandja tasus kostjale

sõiduki ostuhinna vastavalt müügilepingu punktile 1.4. Sõiduki võttis Eesti liiklusregistris

esimest korda arvele hageja (liisinguandja nimele).

Müügikuulutuse kohaselt oli sõiduki läbisõit 188 900 km ja kostja kinnitas, et tegu oli sõiduki

originaalläbisõiduga. Sõiduki ostueelsel ülevaatusel teatas kostja, et sõidukil tuleb vahetada üks

õõtshoob, kuid ülejäänud osas oli sõiduk puudusteta. Kostja kinnitusel omas ta remonditöökoda

ja oli enne müüki sõiduki täielikult korda teinud.

Vahetult pärast otsese valduse saamist ilmnesid sõidukil erinevad varjatud puudused, mille

kõrvaldamiseks ja tuvastamiseks oli hageja hagi esitamise hetkeks tasunud kokku 656,49 eurot.

Silberauto Eesti AS-i (Silberauto) hinnangul kulus juba teostatud töödele lisaks erinevate

puuduste kõrvaldamiseks 6 747,57 eurot, s.t kulusid tuli sõiduki sõidukõlbulikuks muutmiseks

kanda rohkem, kui oli sõiduki väärtus. Enne sellises ulatuses puuduste kõrvaldamist ei olnud

sõiduk sõidukõlbulik. Ekspert RP oli seisukohal, et Silberauto pakkumises kajastatud vead

esinesid eelduslikult juba 06.02.2017, sest viitasid sõiduki suurele ekspluatatsioonilisele

kulumisele, mis tekkis sõiduki kasutamisel märgatavalt suuremal läbisõidul kui 188 900 km.

Muuhulgas tuvastas Silberauto, et sõiduki tegelik läbisõit oli ligi kaks korda suurem kui sõiduki

müügikuulutuses toodud, s.t tegelik läbisõit kontrollimise hetkel oli 372 659 km. Ekspert RP

oli seisukohal, et müügilepingu sõlmimise päeval oli sõiduki tegelik läbisõit u 350 000 km. Kui

hageja oleks seda teadnud, ei oleks ta sõidukit ostnud. Hageja ei pidanud sõidukit üle vaatama.

Hageja teavitas korduvalt telefoni teel kostjat sõiduki puudustest ja tegi ettepaneku sõiduki

parandamiseks, kuid tulutult. Eelnevaga seonduvalt pöördus hageja advokaadibüroo Lillo &

Partnerid poole, millega seoses tekkisid hagejal kulutused õigusabile 360 eurot. Hageja esindaja

edastas kostjale 13.07.2017 taganemisavalduse, millega hageja taganes liisinguandja nimel

(liisinguandja andis nõusoleku) müügilepingust ja nõudis kostjalt sõiduki ostuhinna tagastamist

ja 1 016,49 euro suuruse kahju hüvitamist hiljemalt 20.07.2017. Taganemisavaldus toimetati

kostjale kätte kostja avaldatud e-posti aadressile ja edastati ka tähitud kirjaga müügilepingus

kostja poolt avaldatud kostja elukoha aadressile. Kostja sellele ei reageerinud.

Eelneva tõttu tuli kostjal hagejale hüvitada sõiduki ostuhind 5 000 eurot ja tekkinud kahju

1 016,49 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel palus hageja kostjalt välja mõista ka

viivis nimetatud summadelt. Kuivõrd hageja esitas kostjale 13.07.2017 lepingust taganemise

avalduse ning nõudis tagasi ostuhinda ja palus kahju hüvitada hiljemalt 20.07.2017, tuli viivist

arvestada alates 21.07.2017. Hagi esitamise hetkeks oli sissenõutavaks muutunud viivise

summa 64,86 eurot.

Kostja tasaarvestuse avaldus oli vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja müüs hagejale

sõiduki, mille läbisõit oli lubatust kordades suurem, hageja pidi maksma igakuiselt liisingu- ja

intressimakseid, saamata sõidukit soovitud ulatuses kasutada. Esines alus selle vähendamiseks

nullini. Kasutuseelise väärtus oli tõendamata. See ei saanud olla nii suur kui tasaarvestuse

avalduses märgitud, sest sõiduki väärtus pidi olema oluliselt väiksem kui 5 000 km.

Kasutuseelise arvestamisel tuleb arvesse võtta ka puudusi, mistõttu ei saanud koefitsiendina

kasutada 1% ostuhinnast.

Hageja esitas 08.10.2018 tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas oma täiendava kahju

hüvitise nõude (saamata jäänud kasutuseelise hüvitamise nõue), mis tekkis seoses sellega, et

hageja ei saanud sõidukit soovitud ulatuses kasutada oma töökohustuste täitmiseks või

erasõitudeks. Hageja hinnangul oli nõude suurus 1 250 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei sõlminud tehingut oma majandus- või kutsetegevuses. Kostja tegi tehingu füüsilise

isikuna ja müüs enda isiklikus kasutuses olnud autot. Samuti ei omanud ta autoremondiga

tegelevat ettevõtet.

Hageja esitatud remondiarvetel märgitud tööd ei olnud teostatud vahetult pärast sõiduki ostmist,

vaid pärast 6 200 km läbimist. Sõidukiga 6 200 km (menetluse kestel kuni 25 000 km)

läbimisest sai järeldada, et auto oli ostmise hetkel sõidukõlbulik. Veel enam, sõiduk läbis

07.02.2017 ja 28.11.2017 ülevaatused, s.t tehnoülevaatusel tunnistati auto täielikult tehniliselt

korras olevaks. Kui ka hagi esitamise ajaks oli sõiduk muutunud sõidukõlbmatuks, siis oli see

tingitud hagejapoolsest sõiduki mittenõuetekohasest hooldusest. Hageja poolt kohtule esitatud

remondiarvetest nähtus, et sõidukil vahetati tavapäraseid kuluosi või ei olnud arvetel märgitud

kulutused seostatavad vaidlusaluse sõidukiga. Sõidukil teostatud remonttööd ei olnud seotud

varjatud puuduste kõrvaldamisega. Varjatud puuduste olemasolu hageja ei tõendanud.

Kostja ei avaldanud hagejale ebaõigeid andmeid läbisõidu kohta. Kostja lähtus kuulutuse

ülespanemisel sõiduki läbisõidumõõdiku näidust. Kusjuures hetkel, kui hageja vaatas enne

ostmist auto üle, pakkus kostja välja, et lähevad sõidukit Silberautosse kontrollima, kuid hageja

keeldus sellest. Veel enam, müügilepingu p 2.3 kohaselt oli hageja kohustatud sõiduki

vastuvõtmisel veenduma sõiduki komplektsuses ja seisukorras. Arvestades eelnevat

koostoimes VÕS §-ga 221, ei vastutanud kostja vale läbisõidumõõdiku näidu eest.

Seega ei müünud kostja hagejale sõidukit, mis ei vastanud lepingu tingimustele ning sõidukil

ei esinenud selliseid varjatuid puudusi, millest kostja müümise hetkel teadis ning neid tahtlikult

hageja eest varjas. Seega ei olnud hagejal õiguslikku alust müügilepingust taganeda ning nõuda

ostuhinna tagastamist ja autole tehtud paranduste hüvitamist. Seetõttu ei esinenud ka eeldusi

kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude esitamiseks ning viivise nõudmiseks.

Menetluse käigus esitas kostja protsessuaalse tasaarvestuse avalduse. Kostjal oli hageja vastu

1 250 euro suurune nõue, mille kostja soovis hagi osalise või täieliku rahuldamise korral

tasaarvestada. Tasaarvestatav summa väljendas kasutuseelise suurust. Sõidukite kasutuseeliste

väärtuse arvutamisel lähtutakse sõidukiga läbitud kilomeetritest ja iga 1 000 km kohta

arvutatakse hüvitist 1% auto ostuhinnast. Kostja arvutas kasutuseelise järgmiselt: 5 000 (auto

maksumus) x 25 (kilometraaž) x 0,01.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5 360 eurot, mis

moodustus müügilepingu alusel saadud 5 000 euro tagastamise nõudest ja kahjuhüvitisest

360 eurot. Kohus rahuldas kostja tasaarvestuse vastuväite 750 euro ulatuses. Vastastikused

nõuded kohus tasaarvestas, mille tulemusena mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4 610 eurot.

Ühtlasi mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja perioodil 21.07.2017-07.09.2017

sissenõutavaks muutunud viivise 49,51 eurot ja lisanduva viivise alates 07.09.2017 kuni

võlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jättis

rahuldamata hageja nõude kostja vastu 659,49 euro ulatuses ja kostja tasaarvestuse avalduse

500 euro ulatuses. Menetluskulud jättis kohus 76,62% ulatuses kostja kanda ja 23,38% ulatuses

hageja kanda. Hageja põhjendatud menetluskulude suurus oli 3 630 eurot, millest kostjal tuli

hüvitada 2 781,31 eurot ning kostja põhjendatud menetluskulude suurus oli 2 911 eurot, millest

hagejal tuli hüvitada 680,59 eurot. Vastastikuste nõuete tasaarvestamise tulemusena mõistis

kohus kostjalt hageja kasuks välja 2 100,72 euro suuruse menetluskulude hüvitise.

Hüvitatavatelt menetluskuludelt mõistis kohus välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates lahendi jõustumisest.

Maakohus tuvastas, et 06.02.2017 sõlmisid liisinguandja ja hageja kapitalirendi tüüpi

liisingulepingu ja liisinguesemeks oli vaidlusalune sõiduk. 06.02.2017 sõlmisid kostja müüjana

ja liisinguandja müügilepingu vastavalt VÕS § 208 lg-le 1, mille kohaselt müüs hageja

liisinguandjale vaidlusaluse sõiduki hinnaga 5 000 eurot.

Pooltel oli vaidlus, kas kostja müüs sõiduki oma majandus- või kutsetegevuses. Kohus oli

seisukohal, et kostja ei müünud sõidukit oma majandus- või kutsetegevuses ja tarbijamüügi

sätted ei olnud seetõttu kohaldatavad. Eelnev nähtus müügilepingu tekstist ja oli tuletatav

sõidukite müümise sagedusest. Kolme aasta jooksul võõrandas kostja kaks sõidukit ja proovis

müüa kahte teist autot, millest ei saanud järeldada, et kostja müüks tavapäraselt sõidukeid. Kõik

kõnealused sõidukid olid vanemad ning vanemate sõidukite ostmise ja kasutamise puhul võib

nende müügisagedus olla tihedam kui uute sõidukite puhul.

Samuti vaidlesid pooled selle üle, kas müüdud sõiduk vastas lepingutingimustele ja kas hageja

oli kehtivalt müügilepingust taganenud. Kohtu hinnangul ei vastanud sõiduk täiel määral

lepingutingimustele, mistõttu oli hagejal õigus müügilepingust taganeda ning kostjalt nõuda

5 000 euro tagastamist.

Pooled ei leppinud müügilepingus kokku, missugustele tingimustele peab müüdav auto

vastama. Samas oli hagejal õigus tugineda lepingueelsetel läbirääkimistel talle avaldatud

teabele auto omaduste kohta, sh müügikuulutuses märgitule ja selles kajastatud läbisõidule.

Kohtule esitatud tõenditest ei olnud võimalik tuvastada, et pooled leppisid kokku muudes

müüdava auto tingimustes peale müüdava auto läbisõidu. SS ja MM vastupidist väitvad

kirjalikud selgitused ja MM ütlused ei olnud piisavalt veenvad, et kohus oleks saanud tuvastada,

millistele konkreetsetele omadustele väitis kostja või müügiplatsi töötaja müüdava auto

vastavat. Müügikuulutusest nähtus teave selle kohta, et müüdava auto läbisõidumõõdiku näit

pidi olema 188 900 km. Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtunud, et kostja oleks juhtinud

tähelepanu sellele, et kuulutuses avaldatud auto läbisõidumõõdiku näit ei pruugi olla õige.

Seega pidi müüja andma üle sõiduki, mille läbisõit oli 188 900 km ja muus osas pidi auto

vastama eelkirjeldatud parameetritega auto keskmisele kvaliteedile.

Silberauto ja riiklikult tunnustatud eksperdi RP arvamusega oli tõendatud, et sõiduki läbisõit

06.02.2017 seisuga ei vastanud müügikuulutuses avaldatule, vaid oli oluliselt suurem, s.o

188 900 km asemel ca 350 000 km. Seega ei vastanud sõiduki läbisõit kokkulepitud

tingimustele ja müüja oli selles osas müügilepingut rikkunud. Kostja teadmine oma kohustuse

rikkumisest ega asja puudusest ei välistanud kostja vastutust.

Hagiavalduse kohaselt esines autol peale ebaõige läbisõidumõõdiku näidu muid varjatud

puudusi, s.t mootorist lekkis vedelikke, mis vajasid täpsemat tuvastamist, vahetust vajasid

tagumised šarniirid (silikoonpuksid), roolilatt, turbo, parempoolne esiamortisaator. Kohtu

hinnangul oli tõendatud, et nimetatud vead esinesid 04.05.2017, kuid mitte enne 06.02.2017

tehingute tegemist. Nimelt läbis sõiduk nii 07.02.2017 kui ka 28.11.2017 tehnoülevaatuse.

Samas kontrollitakse tehnoülevaatusel juhtimisseadeid, sh roolilatti, lekkeid, amortisaatoreid,

pukse. Kohus möönas, et kuna kostja müüs lubatust oluliselt suurema läbisõiduga sõiduki,

võisid hageja poolt esile toodud vead tekkida ja olla seotud auto suurema kulumisega. Samas

ei saanud nõustuda hageja väitega, et ülal nimetatud puuduste tõttu oli sõiduk sõidukõlbmatu,

sest sõiduk oli tehnilise kontrolli läbinud ja hageja oli autoga sõitnud ligikaudu 25 000 km.

Kuivõrd müügilepingu p-st 2.3 tulenes hagejale sõiduki ülevaatamise kohustus selle

vastuvõtmisel ja tegu ei olnud tarbijalemüügi lepinguga, võisid pooled kokku leppida asja

ülevaatamise kohustuses. Samas ei nähtunud viidatud punktist, et hagejal oli kohustus

kontrollida sõiduk üle spetsialisti abil. Ostja ei pea eeldama, et talle antakse üle

lepingutingimustele

mittevastav

asi

ning

rakendama

erakorralisi

meetmeid

asja

lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama asjatundja. Seega sõiduki

ebaõiget läbisõitu kostja sõiduki ülevaatamisel tuvastama ei pidanud.

Hageja teatas kostjale sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul.

Läbisõidumõõdiku näidu ebaõigus tuvastati 12.05.2017 ja hageja esitas kostjale müügilepingust

taganemise avalduse 13.07.2017. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et hageja teavitas

kostjat sõidukil esinevast puudusest varem kui taganemisavalduse tegemisega. Kahekuuline

aeg ei olnud ebamõistlikult pikk lepingutingimustele mittevastavusest teatamiseks.

VÕS § 188 lg-s 1 sätestatud taganemise formaalsed eeldused olid täidetud. Tulenevalt

VÕS § 365 lg-st 1 ja liisinguvõtja nõusolekust lepingust taganemiseks, oli hagejal õigus esitada

kostjale müügilepingust taganemise avaldus, mille hageja 13.07.2018 kostjale ka esitas.

Esinesid ka taganemise materiaalsed eeldused (VÕS § 116 lg 1). Kostja rikkus müügilepingut,

kui müüs sõiduki, mille läbisõidumõõdiku näit ei vastanud tegelikkusele ja oli lubatust ligi kaks

korda suurem. Läbisõit on üks olulisemaid parameetreid kasutatud auto ostmisel ja selle hinna

kujunemisel. Üldteada on asjaolu, et auto kulumine on otseses seoses selle läbisõiduga. Sellist

puudust ei ole võimalik kõrvaldada täiendava tähtaja andmisega.

Samuti vaidlesid pooled selle üle, kas hageja kahjunõue oli põhjendatud.

a. Maakohus oli seisukohal, et hageja nõue autole tehtud kulutuste hüvitamiseks 659,49 euro

ulatuses ei olnud põhjendatud nii kahju hüvitamise sätete (VÕS § 101 lg 1 p 3, § 127 lg 1,

§ 128 lg-d 1- 3) kui ka VÕS § 191 lg 2 kohaselt ja tuli jätta rahuldamata. Tuvastatav ei olnud

põhjuslik seos hageja kantud väidetava kahju ja kostja lepingurikkumise vahel. Kahju

tekkimist oleks olnud võimalik jaatada olukorras, kus hageja oleks kandnud kulutusi selliste

puuduste tuvastamiseks ja kõrvaldamiseks, mis ei olnud tavapärased autol, mis oli läbinud

188 900 km. Praegusel juhul esitas hageja kohtule kulu kandmist tõendavad dokumendid ja

selgitused selle kohta, milliseid töid tehti, kuid tõendamist ei leidnud asjaolu, et tegemist oli

sellise kuluga, mida hageja kandis kostja lepingurikkumise tõttu, s.t tegemist oli selliste

puuduste tuvastamise ja likvideerimisega, mida 188 900 km läbinud autodel tavapäraselt ei

esine. Ka ei olnud võimalik rahuldada nõuet VÕS § 191 lg 2 alusel, sest selle eelduseks oleks

olnud eseme tagastamine või selle väärtuse hüvitamine. Lepingust taganemisega muutus

kehtetuks küll auto müügileping, kuid mitte asjaõigusleping. Hageja ja liisinguandja ei

tagastanud kohtule teadaolevalt sõiduki valdust ja omandit kostjale.

b. Kostja vastu esitatud 360 euro suurune kahjunõue oli põhjendatud ja kuulus rahuldamisele

VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 128 lg 3 alusel. Hageja kandis kulusid õigusabile enne hagi

esitamist kohtule kolme tunni ulatuses tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandus käibemaks.

Professionaalse õigusabi kasutamine kohtueelses staadiumis oli mõistlik.

Juhuks kui kohus rahuldab hagi osaliselt või täielikult, esitas kostja protsessuaalse tasaarvestuse

avalduse, milles kostja palus tasaarvestada kostja kasutuseelise nõue hageja vastu. Kohtu

hinnangul tuli see osaliselt rahuldada. Varasem kohtupraktika pidas kohaseks arvestada

kasutuseelist vahemikus 0,4-1% auto müügihinnast iga 1 000 km kohta, kusjuures arvesse tuli

võtta ka sõidukil esinenud puudusi. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus kohaseks arvestada

kasutuseelise arvutamisel mitte 1% auto hinnast vaid 0,6%. Hageja läbis autoga 25 586 km ning

kostja võttis kasutuseelise arvutamisel aluseks 25 000 km, mis oli kohtu hinnangul lubatav.

Auto müügihind oli 5 000 eurot. Järelikult moodustasid kasutuseelised 750 eurot. Tasaarvestuse

avaldus ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Sõidukil esinevaid puudusi oli võimalik

kasutuseelise arvutamisel arvestada, mida kohus ka tegi. Hageja kulutusi rendiautole ei

tõendanud. Kostja kasutuseelise nõue muutus sissenõutavaks 20.07.2017. Tasaarvestuse

tulemusena oli hageja nõude jäägiks 4 610 eurot (5 000+360-750).

Hageja viivisenõue tuli rahuldada osaliselt. Hageja arvestas viivist õigesti alates 21.07.2017.

Kuni 07.09.2017 oli viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kogunenud

tasaarvestuse jäägilt 4 610 eurolt 49,51 eurot. Hageja oli õigustatud nõudma

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel ka lisanduvat viivist pärast hagi esitamist

kuni nõude täitmiseni.

Menetluskulud tuli TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi rahuldamise ulatust arvestades jätta 76,62%

ulatuses kostja kanda ja 23,38% ulatuses hageja kanda. Hageja põhjendatud menetluskulude

suurus oli 3 630 eurot, millest 76,62% oli 2 781,31 eurot. Kostja põhjendatud menetluskulude

suurus oli 2911 eurot, millest 23,38% oli 680,59 eurot. Vastastikuste nõuete tasaarvestamise

tulemusena kuulus kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulude hüvitis

2 100,72 eurot. Sellelt tuli välja mõista ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras

alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi jäeti osaliselt rahuldamata ja

osaliselt rahuldati kostja kasutuseelise nõue ning menetluskulud jäeti osaliselt hageja kanda.

Tühistatud osas palus hageja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja ka

sõidukile tehtud kulutused 656,49 ja nendelt viivis ning jätta kostja tasaarvestuse avaldus

tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja tegi sõidukile kulutusi 656,49 euro ulatuses ning tegu oli vajalike kulutustega. Kohus

leidis ebaõigesti, et nõuet ei saanud VÕS § 191 lg 2 alusel rahuldada, sest kumbki

menetluspooltest ei taotlenud sõiduki tagastamist. Kostja ei väitnud, et ta ei soovi taganemise

kehtivuse korral sõidukit tagasi. Ka ei väitnud hageja, et ta ei kavatse sõidukit tagastada.

Hagejal ei olnud vastuväiteid tagasitäitmise korras sõiduki kostjale tagastamise osas eeldusel,

et hagejale tagastatakse ostuhind, hüvitatakse kahju, viivised, sõidukile tehtud vajalikud

kulutused ning menetluskulud. Kõnealune oli võimalik rahuldada ka kahju hüvitamise sätete

järgi. Nimelt kinnitas kostja, et sõidukil ei olnud mingeid puudusi peale vahetust vajava

õõtshoova.

Kostja kasutuseelise nõue tuli tervikuna jätta rahuldamata. Nimelt jättis kohus hindamata

hageja tasaarvestuse avalduse, milles hageja tasaarvestas kostja kasutuseelise nõude enda

rahalise nõudega. Hagejal oli õigus esitada kostjale tasaarvestuse avaldus sellise hageja nõude

alusel, mida hageja kohtule ei esitanud. Nõue oli põhjendatud. Pealegi oli kostja nõue vastuolus

hea usu põhimõttega ning see tulnuks igal juhul vähendada nullini.

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus hagi osaliselt rahuldas,

tasaarvestuse avalduse osaliselt rahuldamata jättis ning menetluskulud jaotas ja kindlaks

määras. Tühistatud osas palus kostja teha uus lahend, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata

või tasaarvestada see kostja nõudega täiel määral. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda.

Hageja ei esitanud kostjale lepingust taganemise avaldust, vaid esitas kohe nõude kohtule, tehes

seda hilinenult (neli kuud pärast lepingurikkumisest teadasaamist). Pealegi ei olnud hagejal

volitusi taganemiseks. Liisinguandja andis nõusoleku alles 29.08.2017.

Kohus tuvastas ebaõigesti müüdud sõidukil puuduste esinemise. Müügikuulutuses toodi välja

läbisõidumõõdiku näit, mitte ei väljendatud sõiduki tegelikku läbisõitu. Kostja ei kinnitanud

hagejale, et hodomeetril väljendus tegelik läbisõit. Pealegi ei tuvastatud menetluses sõiduki

tegelikku läbisõitu müümise hetkel. Sõiduk oli sõidukõlbulik. Müügilepingu järgi oli kostjal

kohustus sõiduk üle vaadata ning kostja ei pidanud teadma, et läbisõidumõõdiku näit ei

vastanud tegelikkusele.

Kostjalt kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmine ei olnud põhjendatud. Kostjale ei

toimetatud kätte hageja esindaja koostatud taganemisavaldust.

Ka hageja põhinõuete rahuldamise korral ei saanud hagejal olla kostja vastu viivisenõuet, sest

raha tagasimaksmise kohustus lepingust taganemise korral tekkis sõiduki tagastamisest.

Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja tasaarvestuse avalduse 500 euro ulatuses.

Põhjendatud ei olnud kasutuseelise arvutamisel lähtuda koefitsiendist 0,6% sõiduki

müügihinnast 1 000 kilomeetri kohta. Sõiduki läbisõit ei mõjutanud sõiduki kasutamist selliselt,

et vajalik oleks olnud kasutuseelise väärtuse vähendamine 0,4% võrra. Sõiduk oli tehniliselt

korras.

Vastused apellatsioonkaebustele

6. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

7. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas asja

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Hageja apellatsioonkaebus

tuleb rahuldada osaliselt ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

Pooltel ei olnud ringkonnakohtus vaidlust enam selles, et kostja ei müünud sõidukit oma

majandus- või kutsetegevuses ja tarbijamüügi sätted ei olnud seetõttu kohaldatavad.

Ringkonnakohtus on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas sõidukil esinesid sellised puudused, mis

õigustasid müügilepingust taganemist, kas taganemiseks oli olemas liisinguandja nõusolek, kas

hageja kulutuste hüvitamise nõue ja kahju hüvitamise nõue olid põhjendatud, kas kostjal oli

õigus nõuda hagejalt kasutuseelise hüvitamist ja kui oli, siis missugusel määral ning kas kostja

nõuet oli võimalik hageja nõudega tasaarvestada, kas hagejal oli õigus tasaarvestada kostja

nõuet enda nõudega, mida ta ei olnud hagiavalduses esitanud ning missugune oli korrektne

viivis. Eelnevale lisaks on kostja alles apellatsioonkaebuses asunud väitma, et ta ei saanud

taganemisavaldust kätte enne kui koos hagiga. Uue asjaolu lubatavust kostja ei põhjendanud ja

selle esitamisega hageja ei nõustunud, mistõttu jätab ringkonnakohus kirjeldatud väite

TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Ülejäänud väidete osas märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega osas, milles maakohus

leidis, et lepingust taganemine on kehtiv: täidetud on nii lepingust taganemise formaalsed kui

materiaalsed eeldused. Kusjuures sõiduk ei vasta lepingutingimustele esmajoones sõiduki

müügikuulutuses lubatud läbisõidu tõttu, mis oli läbisõidumõõdiku näidust ligi kaks korda

suurem ning lepingu rikkumine oli sedavõrd oluline, et õigustas lepingust taganemist. Eelneva

tõttu tuli tekkinud tagasitäitmise võlasuhte (VÕS § 189 lg 1) alusel kostjal tagastada sõiduki

ostuhind. Samuti oli rikkumise tõttu põhjendatud 360 euro suurune kahjunõue seoses enne hagi

esitamist osutatud õigusabiga. Tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda ringkonnakohus viidatud

osas maakohtu põhjendusi nendega nõustumise tõttu. Vastuseks apellatsioonkaebustes

esitatule, märgib ringkonnakohus järgmist.

Asjaolu, et liisinguandja allkirjastas müügilepingust taganemise nõusoleku 29.08.2017, kuid

hageja edastas kostjale taganemise avalduse 13.07.2017, ei muutnud taganemise avaldust

tühiseks. Iseenesest on õige, et vastavalt VÕS § 365 lg-le 2 on liisinguandja õigust müüjaga

sõlmitud müügilepingust taganeda liisinguvõtjal õigus teostada üksnes liisinguandja

nõusolekul. Samas on TsÜS § 111 lg 1 teises lauses sätestatud, et nõusolek võib olla tehingu

tegemisele eelnev või antud tagantjärele (heakskiit). Praegusel juhul toimus liisinguandja poolt

nõusoleku andmine tagantjärele heakskiidu vormis. Seega oli kostjale 13.07.2017 esitatud

taganemise avaldus kehtiv.

Sõidukil esines oluline puudus, kuivõrd selle tegelik läbisõit oli oluliselt suurem kui kajastus

sõiduki müügikuulutusel. Nimelt nähtus müügikuulutuselt, et sõiduki läbisõidumõõdiku näit oli

188 900 km, kuid pärast u 6 200 km läbimist tuvastati, et sõiduki tegelik läbisõit oli 372 659 km

(I kd lk 30). Seda, et sõiduki tegelik läbisõit oli oluliselt suurem, kui nähtus sõiduki

läbisõidumõõdikult, kinnitas ka ekspert RP, kelle väitel oli sõiduki tegelik läbisõit pärast 25 586

km läbimist vähemalt 372 659 km (II kd lk 18-45). Kostja küll väitis, et spetsialistide tuvastatud

sõiduki tegelik läbisõit ei pruukinud olla tõene, sest kui panna teiselt kasutatud sõidukilt

immobilaiser, siis on võimalik, et näit on teise sõiduki oma, kuid selle kohta, et sõidukil oli

teise kasutatud sõiduki immobilaiser, tõendeid ei esitanud. Menetluses ei tuvastatud küll

sõiduki täpset läbisõitu müügitehingu toimumise ajal, kuid see ei vääranud seisukohta, et

läbisõidumõõdiku näit ja sõiduki tegelik läbisõit erinesid üksteisest olulisel määral, s.o ca 46%

võrra.

Kostja väide, et tema kajastas müügikuulutusel läbisõidumõõdiku näidu väitmata, et see on

sõiduki tegelik läbisõit, ei andnud alust järeldada, et kostja ei müünud olulise puudusega asja.

Hagejal oli õigus tugineda sõiduki läbisõidu hindamisel müügikuulutusel märgitud

läbisõidumõõdiku näidule. Kui kostja ei oleks soovinud reklaamida sõidukit ja muuta see

ostjatele atraktiivsemaks läbisõidu kaudu, oleks kostja võinud läbisõidumõõdiku näidu

müügikuulutuses märkimata jätta või müügilepingus kajastada, et läbisõidumõõdiku näit ei

pruugi tõele vastata. Kuivõrd kostja seda ei teinud ja tõendatud oli, et sõiduki läbisõit erines

kokkulepitust ca 46% võrra, samas kui on üldteada, et sõiduki läbisõit on üheks määravamaks

komponendiks ostuotsustuse tegemisel, kuna sellest sõltub nii sõiduauto müügihind kui ka selle

võimalik tehniline olukord, asus maakohus õigesti seisukohale, et sõidukil esines oluline

puudus. Siinkohal ei olnud oluline, et sõidukit oli võimalik eesmärgipäraselt kasutada.

Samuti ei mõjutanud eelnevat järeldust asjaolu, et müügilepingus oli kokku lepitud liisinguvõtja

kohustuses sõiduki vastuvõtmisel see täielikult üle kontrollida ja veenduda selle komplektsuses

ja seisukorras (I kd lk 8). Kõnealune sõiduki oluline puudus ei olnud tuvastatav pelgalt

ülevaatamise käigus; ebakõla läbisõidumõõdiku näidu ja tegeliku läbisõidu vahel sai kindlaks

teha üksnes asjatundja abil ning spetsiaalseid seadmeid kasutades. Sellise ülevaatuse teostamise

kohustuses pooled omavahel kokku ei leppinud, s.t hageja ei pidanud otsima varjatud puudusi,

mida ei olnud võimalik tuvastada visuaalse vaatluse käigus ega rakendama erakorralisi

meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks.

Iseenesest on usutav, et kuna tegu oli veaga, mille tuvastamine nõudis eriteadmisi ja -vahendeid

ning kostja ei olnud sõiduki algupärane omanik, ei pruukinud ka kostja vea olemasolust teada.

Samas ei näe VÕS § 218 ega ka üldine võlaõigusseaduse lepingulise vastutuse süsteem

vastutuse eeldusena ette kohustuse rikkuja teadmist oma kohustuse rikkumisest ega asja

puudusest (vt ka Riigikohtu 25.10.2004 otsust asjas nr 3-2-1-115-04, p 24).

Kostja ei nõustunud ka 360 euro suuruse kahjunõude hüvitamisega, kuid seda üksnes põhjusel,

et ta ei saanud kohtueelselt saadetud taganemise avaldust kätte. Ringkonnakohus leidis ülal, et

selle väitega tuli jätta arvestamata selle hilinenult esitamise tõttu.

Seega ei toonud kostja esile ühtegi veenvalt põhjust, miks tuleks maakohtu otsus tühistada osas,

milles kohus mõistis kostjalt tagasitäitmise võlasuhte raames välja sõiduki ostuhinna

5 000 eurot ja kahju 360 eurot.

8.2. Tagasitäitmise võlasuhte raames oli kostjal õigus nõuda kasutuseelist, mille suuruse ja

kohasuse tuvastas maakohus samuti vigadeta. Tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda

ringkonnakohus viidatud osas maakohtu põhjendusi nendega nõustumise tõttu. Vastuseks

apellatsioonkaebustes esitatule, märgib ringkonnakohus järgmist.

Sõltumata sõidukil olulise puuduse esinemisest sai hageja sõidukit kasutada ja ka kasutas seda,

sõites vähemalt 25 000 km, s.t sai kasutuseelist. Pelgalt asjaolu, et sõiduk ei vastanud

kokkulepitule (oli suurema läbisõiduga), ei saanud järeldada, et hageja kasutuseelist ei saanud

või kasutuseelise nõudmine oli vastusolus hea usu põhimõttega. Samas tuli puuduse esinemist

arvestada sõiduki õiglase kasutuseelise määramisel, mida maakohus õigesti ka tegi. Maakohus

võttis kasutuseelise arvutamisel eeskujuks Saksa kohtupraktika, mis lähtub tegelikult sõidetud

kilomeetritest, arvestades iga 1 000 km kohta hüvitist 0,4-1% auto soetushinnast.

Kilometraažiga on auto puhul kasutuseeliste väärtuse sidunud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu

19.04.2006 otsust asjas n 3-2-1-29-06, p 27). Praeguse vaidluse asjaolusid arvestades pidas

maakohus õiglaseks koefitsiendiks 0,6%, millega ringkonnakohus nõustub. Seejuures lähtus

kohus nii müüjapoolse rikkumise raskusest kui ka asjaolust, et sõiduki läbisõit ei ole pelgalt

number sõiduki hodomeetril, vaid selles väljendub reeglina sõiduki ja selle osade vanus ning

kulumisaste.

Eelnevat ei vääranud asjaolu, et hageja avaldas menetluse käigus, et soovib kostja nõude

tasaarvestada oma täiendava kahju hüvitise nõudega (saamata jäänud kasutuseelise hüvitamise

nõue), mis tekkis seoses sellega, et hageja ei saanud sõidukit soovitud ulatuses kasutada oma

töökohustuste täitmiseks või erasõitudeks. Kohtumenetluse käigus protsessuaalse tasaarvestuse

vastuväite esitamine on võimalik kostjal, kes tasaarvestab nõude tingimuslikult juhtumiks, kus

hagi osaliselt või täielikult rahuldatakse. Viidatud kostja protsessuaalsele tasaarvestusele

omakorda hageja tasaarvestuse lubamine, tooks endaga kaasa kostja protsessuaalse

tasaarvestuse avalduse muutmise, mis ei ole seaduse kohaselt lubatav. Tasaarvestuse avaldus

tehakse ühepoolse tahteavaldusena, mille osas ei saa teine pool kaasa rääkida.

Kui hageja soovis, et kohus menetleks ka saamata jäänud kasutuseelise hüvitamise nõuet, oli

tal see võimalik kohtule seaduses sätestatud vormis esitada, selle eest riigilõivu tasudes, mida

hageja ei teinud. Eelnevat selgitas ka maakohus 27.11.2018 toimunud istungil, deklareerides

ühtlasi, et arvestab kõnealust hageja „tasaarvestust“ vastuväitena kostja protsessuaalsele

tasaarvestuse avaldusele (II kd lk 97).

8.3. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga osas, milles kohus leidis, et rahuldamisele ei kuulu

hageja poolt sõidukile tehtud kulutuste hüvitamise nõue.

VÕS § 191 lg 2 järgi, kui lepingupool tagastab eseme, hüvitab selle väärtuse või kui väärtuse

hüvitamise kohustus on vastavalt VÕS § 190 lg 1 p-le 1 või 2 välistatud, peab teine lepingupool

hüvitama esemele tehtud vajalikud kulutused. Muud kulutused tuleb lepingupoolele hüvitada

vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui teine lepingupool on kulutuste läbi alusetult

rikastunud. Maakohus leidis, et kuna hageja ja liisinguandja ei tagastanud kohtule teadaolevalt

sõiduki valdust ja omandit kostjale, ei saanud VÕS § 191 lg 2 alusel hageja kulutuste hüvitamise

nõuet rahuldada.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kirjeldatud nõude esitamiseks ei pea auto olema tingimata

tagastatud. Nõuet ei saa viidatud sätte alusel rahuldada juhul, kui ostja on keeldunud sõiduki

tagastamisest. Praegusel juhul ei olnud hagejal vastuväiteid sõiduki tagastamisele. Nii on ta

juba 13.07.2017 taganemisavalduses avaldanud, et tagastab sõiduki pärast ostuhinna

tagastamist (I kd lk 35 pöördel) ja seda tahet korranud apellatsioonkaebuses (III kd lk 2).

Seisukoht, et sõidukile tehtud kulutusi on võimalik nõuda alles pärast sõiduki tagastamist, on

vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kuivõrd poolte vaheline vaidlus jääks

ammendavalt lahendamata ja lõpliku selguse saamiseks tuleks taas pärast ostuhinna ning

sõiduki vastastikust tagastamist kohtu poole pöörduda kulutuste hüvitamiseks. Kusjuures nõude

esitamise võimalikkus jääks prognoosimatusse tulevikku, kuivõrd sõltuks lõppastmes sellest,

millal müüja tagastab tervikuna ostuhinna. Nimelt on VÕS § 189 lg-st 1 ja § 111 lg-st 1

tulenevalt ostjal võimalik viivitada müüdud eseme tagastamisega, kuni selle eest tasutud

ostuhind on temale tagastatud. Muude summade (v.a intressi) tasumisega viivitamisel ei ole

ostjal õigust müüdud ese tagastamata jätta.

Hageja kandis sõidukile kulutusi 656,49 euro ulatuses, mis olid tõendatud kuludokumentidega

(I kd lk 20-24 pöördel). Viidatud summa ulatuses teostati sõidukil erinevaid defekteerimisi ja

vahetati mitmeid sõiduki osi (nt esisilla õõtshoob, tagumised stabilisaatori puksid, piduriklotsid,

kütuse tagasivoolu voolik, vabajooksu sidur, õlifilter, erinevad padjad, termostaat, juhtrullik,

esirattalaager, soonrihm jms), samuti teostati lukksepatöid, remonditi pihustit ning mootori- ja

toiteseadmeid. Kõik viidatud kulutused olid seostatavad vaidlusaluse sõidukiga ning olid

vajalikud, mistõttu tuleb need kostjalt välja mõista.

8.4. Viivisenõude osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et seda tuli arvestada alates

21.07.2017, s.o ajast, mis oli lepingust taganemise avaldusel märgitud nõude täitmise tähtajana.

Õiguskirjanduses on tunnustatud seisukohta, et raha tagastamisega viivitamisel võib nõuda

viivist VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma

nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

Perioodil 21.07.2017-07.09.2017 oli viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

kogunenud tasaarvestuse jäägilt 5 266,49 eurolt (5 000+360+656,49-750) 56,56 eurot. Lisaks

oli hageja õigustatud nõudma TsMS § 367 alusel ka lisanduvat viivist pärast hagi esitamist kuni

nõude täitmiseni.

Menetluskulud

9. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, tuleb muuta TsMS § 173 lg 3

esimese lausel alusel maakohtu määratud menetluskulu jaotust. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1

ja hagi rahuldamise ulatusest, tuleb hageja kanda jätta 12,5% menetluskuludest ja kostja kanda

jätta 87,5% menetluskuludest.

Maakohus määras kindlaks hageja ja kostja maakohtus kantud põhjendatud menetluskulud,

millele pooled vastuväiteid ei esitanud. Seetõttu lähtub ringkonnakohus maakohtu kindlaks

määratud menetluskuludest. Maakohus tuvastas, et hageja põhjendatud menetluskulude suurus

maakohtus oli 3 630 eurot ja kostja põhjendatud menetluskulude suurus maakohtus oli 2 911

eurot.

Ringkonnakohtus kandis hageja menetluskulude nimekirja kohaselt menetluskulusid 950 eurot

ja kostja 1 360 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud kulud põhjendatud ja mõistlikud.

- Hageja tasus riigilõivu 200 eurot ja maksis õigusabi osutajale 750 eurot (6 tundi 15 minutit

tunnihinnaga 100 eurot + km). Õigusabi osutaja koostas apellatsioonkaebust 2 tundi 30

minutit ja vastas vastaspoole apellatsioonkaebusele 3 tundi 45 minutit. Riigilõivu tasumine

apellatsioonkaebuse esitamisel oli vältimatu ja vajalik kulutus. Arvestades vaidluse sisu ja

mahtu, erinevate väidete ja vastuväidete rohkust ning samas dokumentide kontsentreeritust,

on menetluskulude nimekirjas märgitud hageja esindaja ajakulu toimingute tegemisel täiel

määral põhjendatud. Samuti on mõistlik ja kooskõlas turusituatsiooniga hageja esindaja

tunnitasumäära.

- Kostja tasus riigilõivu 425 eurot ja maksis õigusabi osutajale 960 eurot (8 tundi tunnihinnaga

100 eurot + km). Õigusabi osutaja tutvus kohtuotsusega 1 tunni, vastaspoole

apellatsioonkaebusega

tunni,

koostas

apellatsioonkaebust

ja

vastas

hageja

apellatsioonkaebusele 5 tundi 30 minutit ning tutvus hageja vastusega 30 minutit. Hageja oli

seisukohal, et viidatud ulatuses õigusabi osutamine oli põhjendamatu, kuid ei toonud välja,

mis oli tema hinnangul ülemäärane. Arvestades kohtuotsuse mahukust, vastaspoole

apellatsioonkaebuse asjakohasust, vastaspoole apellatsioonkaebusele esitatud vastuse

sisukust ja suurt kaalu ning kostja apellatsioonkaebusele esitatud vastuse mahtu, on

menetluskulude nimekirjas märgitud kostja esindaja ajakulu toimingute tegemisel täiel

määral põhjendatud. Samuti on mõistlik ja kooskõlas turusituatsiooniga kostja esindaja

tunnitasumäära.

Kuivõrd kohus jättis hageja menetluskulud 87,5% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista 4 007,5 euro suurune menetluskulude hüvitis ((3 630+950)x0,875). Kostja

menetluskulud jättis kohus 12,5% ulatuses hageja kanda, mistõttu tuleb hagejalt kostja kasuks

välja mõista 533,9 euro suurune menetluskulude hüvitis ((2 911+1 360)x0,125).

Kooskõlas TsMS § 445 lg-ga 1 tasaarvestab ringkonnakohus poolte vastastikused menetluskulu

hüvitise nõuded, mille tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3 473,6 euro

suurune menetluskulude hüvitis (4 007,5-533,9).

Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 määrab kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Krista Kirspuu

Mati Maksing