2-16-5660/121 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 25.01.2019 otsus ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks

esimese astme kohtule eelmenetluse staadiumis.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

13.06.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-5660

Kohtuasi

XX (X) ja Y hagi CC vastu kinnisasja ostuhinna

alandamiseks või kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.01.2019 otsus

Kaebuse esitaja, kaebuse liik

CC apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

14 998 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja I XX (ik XXXXXXXXXXX)

Hageja II Y (ik XXXXXXXXXXX)

Hagejate esindaja Anastasia Nezgovorova

Kostja CC (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Janno

Perv

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

1. XX (hageja I) ja Y (hageja II) esitasid 08.04.2016 maakohtule hagi CC (kostja) vastu ja pärast

nõude suurendamist palusid kostjalt välja mõista 13 850 eurot ja sellelt viivise alates

09.04.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Samuti palusid nad välja mõista sissenõudmiskulud 40

eurot ja menetluskulud jätta kostja kanda.

01.10.2014 sõlmisid hagejad ja kostja kinnisasja asukohaga XXX, Haabneeme alevik, Viimsi

vald, Harjumaa mõttelise osa müügilepingu, hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe, hüpoteegi

loovutamise kokkuleppe, hüpoteegi seadmise kokkuleppe ja asjaõiguslepingud (leping).

Lepingu p-s 2.1.5 lubas müüja, et kinnistul ei ole müüjale teadaolevaid varjatud puudusi, millest

müüja ei ole ostjale teatanud või mida ostja ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel.

Ostuhinnaks määrati 175 000 eurot (lepingu p 5.1). Pärast lepingu sõlmimist selgus, et hoonel

olid varjatud puudused. Esimesed probleemid ilmnesid 2015. aasta talvel, kui hagejad

avastasid, et küttesüsteem ei toiminud korralikult ning korraldasid enda kulul küttesüsteemi

renoveerimise. Sama aasta sügisel ilmnes, et peamine viga siiski ei olnud mitte küttesüsteemis,

vaid hoonel oli hulgaliselt ehitusvigu.

Ekspertiisiga tuvastati, et hoone ehitamisel kasutati hea ehitustavaga ja RYL-2000-ga vastuolus

olevaid lahendusi ning dokumentatsioon tööde teostamise kohta puudus: sokkel ja tuulekastid

olid soojustatud ebakorrektselt, tulekastide ehitamise ajal talade vahel paigaldatud EPS plaadid

olid osaliselt lagunenud või esines tühimikke, mis soodustas soojakadude tekkimist ning

tuulekastidesse ei olnud paigaldatud moskiitode vastast võrku, rennid olid ebaõige kaldega,

katlaruumis ei olnud teostatud tuletõkketöid, soojapumbal olid lekkimiskohad, fassaadil olid

raskete metallpiirete kinnituste kohtades kahjustused, fassaadi uste juures olid praod, vihmavee

plekid akende juures olid paigaldatud nii, et sademete vesi sattus vineeri peale ja hakkas seda

lõhkuma. Viidatud vigade remondi eelarve oli ekspertiisi kohaselt 17 760 eurot. Plint OÜ

10.02.2016 esitatud hinnapakkumise kohaselt oli parenduste eelarve 10 640,16 eurot.

Esinesid hinna alandamise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Hinna alandamise avalduse

esitamine e-kirja teel oli piisav. Võlgnik rikkus võlasuhtest tulenevat kohustust, kohustuse

rikkumise sisuks oli kohustuse ebakvaliteetne täitmine, puudustega täitmine võeti vastu ja

rikkumist ei põhjustanud õiguskaitsevahendit kasutada sooviv pool. Alused müüja vastutuse

piiramiseks puudusid. Hinda saab alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse

suhtele kohase täitmise väärtusesse. Eeltoodut saab väljendada valemina: alandatud hind =

lepingu eseme väärtus koos puudustega x lepingus kokkulepitud hind / lepingu eseme väärtus

ilma puudusteta. Selliselt kujunes alandatud hinnaks 164 359,84 eurot. Kuivõrd hagejad tasusid

kostjale 175 000 eurot, maksid nad kostjale 10 640,16 eurot rohkem.

Alternatiivselt palusid hagejad rahuldada nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 alusel ning

mõista kostjalt välja hagejatele tekkinud kahju.

Lisaks palusid hagejad välja mõista nõutavalt summalt viivise 0,023% päevas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi ning VÕS § 1131 lg 1 alusel

sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hagejate

kanda.

Müügilepingu ese vastas lepingutingimustele, kuivõrd hagejatele võimaldati enne

müügilepingu sõlmimist põhjalikult lepingu esemega tutvuda. Müüjapoolne lepingu korrektne

täitmine nähtus ka sõlmitud lepingust, kus p-s 2.1.5 kinnitasid pooled, et kinnistul ei ole

mingeid müüjale teadaolevaid varjatud puudusi, millest müüja ei oleks ostjale teatanud või

mida ostja ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel. Lepingu p-s 2.2.2 kinnitas ostja, et on

kinnistu koosseisu kuuluva ehitise ja dokumentatsiooni üle vaadanud ja on teadlik ehitise

seisukorrast. 20.10.2014 edastas kostja hageja I e-posti aadressile pildid hoone ehituse käigust.

Kostja ei olnud teadlik varjatud puudustest. Tal ei olnud eriteadmisi ja ta tugines asja müümisel

hindamisaktile, tehnilisele dokumentatsioonile ja 05.09.2014 koostatud ehitise ülevaatuse

aktile. Kostja ei saanud vastutada kasutatud eseme eest, mille ehituslikke vigu ta ei teadnud ega

pidanudki teadma.

Lisaks leppisid hagejad ja kostja lepingu p-s 11.10 kokku, et defektide ilmnemisel peavad

hagejad nendest kostjale teatama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui nad on defektidest teada

saanud või pidid teada saama. Nõude esitamine kaks aastat pärast lepingu eseme tehingu

toimumist ei vastanud lepingu p-s 11.10 kokkulepitule.

Lepingu eseme hind oli kasutuses olnud asja hind, mida kostja juba enne lepingu eseme tehingu

teostamist alandas 200 000 euroselt alghinnalt 190 000 eurole. Viimati nimetatud hinna

paikapidavust kinnitas ka eseme suhtes teostatud hindamisakt. Seega oli põhjendamatu hagejate

väide, et nad tasusid ülemäära 10 640,16 eurot.

Maakohtu otsus

3. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 13 580 eurot ning

viivise alates 09.04.2016 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Kohus jättis rahuldamata hagejate alternatiivse nõude 10 640,16 euro suuruse kahju

hüvitamiseks. Menetluskulud jättis kohus 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses hagejate kanda.

Pooltel ei olnud vaidlust selles, et nad sõlmisid 01.10.2014 XXX kinnisasja müügilepingu,

hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe, hüpoteegi loovutamise kokkuleppe, hüpoteegi seadmise

kokkuleppe ja asjaõiguslepingud. Hagejad tasusid ostuhinnana 175 000 eurot ja soovisid

kinnisasja eluasemeks. Pooled vaidlesid hinna alandamise üle. Kohtu hinnangul esinesid VÕS

§-s 112 sätestatud hinna alandamise eeldused.

Tõendatud oli, et ostetud kinnisasjal asuval elamul olid ulatusliku ehituslikud vead ja asi ei

vastanud VÕS § 77 lg 1 sätestatud nn keskmise kvaliteedi tingimusele, s.t ei vastanud Eestis

kehtestatud projekteerimisnormidele, ehitusseadusele ja ehitustavale:

a. osa sokli vajalikust soojustusest puudus, olemasolev soojustus oli kohati ebakvaliteetselt

paigaldatud, soklil oleva soojustuse ja välisseina allääre vahel olid tühemikud ehk

paigaldusega tekitati külmasillad, mis olid ehitusnõuete ja füüsika seisukohalt lubamatud;

b. hoone II korrusel olevad piirded (nn prantsuse rõdu) olid/on roostes, mis näitas nende

metallpinna mittenõuetekohast puhastamist enne viimistlemist ning lisaks olid nende

kinnitused välisseina külge tehtud ebakvaliteetselt, mis võimaldasid vihmaveel sattuda

hoone piirdetarinditesse ning rikkuda ehitise välisviimistlust;

c. katusel olevad vihmavee rennid olid paigaldatuna kohati väga väikese kaldega, mis ei

taganud vee kiiret ja segamatut (puulehtede ja prahi kogunemisel rennidesse) äravoolu;

d. hoone akende põskedel olev fassaadivineer oli paigaldatuna kohati vastu aknaplekki või

sellele liiga lähedale. Seetõttu olid paigaldatud vineerist elemendid saanud veekahjustusi;

e. katlaruum ei vastanud kõikidele nõuetele. Katlamajal ei olnud vajaliku tulekindlusega ust

(EI60).

Samuti oli tõendatud, et puudused olid varjatud, sest nende tuvastamiseks oli vajalik

eriteadmiste olemasolu.

Järgnevalt tuvastas kohus, et kostja vastutas asja lepingutingimustele mittevastavuse eest.

Müügilepingust ei nähtunud, et müüdaval esemel võisid olla puudused, mis olid märgitud

ekspertiisaktis. Seega ei leppinud pooled kokku nende puuduste olemasolus ehk omadustes

VÕS § 217 lg 1 p 1 järgi. Menetluses ei leidnud tõendamist, et hagejad teadsid või pidid teadma

kinnisasja puudustest selle soetamisel. Nimelt ei olnud hagejad eriteadmistega isikud. Seega oli

tegemist varjatud puudustega, mille eest vastutas VÕS § 218 lg 1 järgi müüja, kes oli lepingut

rikkunud.

Kostja vastutust ei välistanud kostja vastuväited, mille kohaselt tegi ta ehitise parimate oskuste

järgi, ei olnud ise eriteadmistega ning olemas oli 1Partner Tallinn OÜ hindamisakt

nr 1050/0914H, tehniline dokumentatsioon ja 05.09.2014 koostatud ehitise ülevaatuse akt,

kasutusluba. Kostja võimalik süü ei olnud asja lahendamise seisukohalt oluline.

Hagejad tellisid 2015. aasta sügisel elamu tehnilise ekspertiisi, mille raames viidi 21.10.2015

ja 03.11.2015 läbi ülevaatus ning ekspertiis esitati hagejatele 17.11.2015. Nimetatud

ekspertiisist lähtuvalt tellisid hagejad Plint OÜ-lt ehitise remondikalkulatsiooni ning see esitati

hagejatele 10.02.2016. Hagejad teavitasid kostjat 16.02.2016 remonditööde vajadusest ja

hinnast. Eelnevat arvestades teavitasid hagejad kostjat mõistliku aja jooksul ehitisel olevatest

puudustest.

Hagejad esitasid 16.02.2016 kostjale e-kirjaga hinna alandamise avalduse, millega soovisid

hinda alandada 11 316 eurot. Kohtule esitatud hagis soovisid hagejad hinda alandada

10 640,16 euro võrra ja menetluse kestel suurendasid nõuet 13 850 euroni.

VÕS § 112 lg 1 kohaselt on võimalik alandatud hinda määrata järgmiselt: alandatud hind =

eseme väärtus koos puudusega (mittekohase täitmise väärtus) x lepingus kokkulepitud hind /

eseme väärtus puuduseta (kohase täitmise väärtus). Alandatud hinna arvestamisel lähtus kohus

järgmistest komponentidest: mittekohase täitmise väärtus 45 499 eurot, lepingujärgne

kokkulepitud müügihind 175 000 eurot, kohase täitmise väärtus 175 000 eurot. Eelnevat

arvestades oli alandatud hind 45 499 eurot ((175 000 – 45 499) x 175 000 / 175 000). Kuna

kohus ei saanud nõude piire ületada, oli põhjendatud hagejate nõue kostjalt 13 850 euro

saamiseks.

Hagejad said nõuda viivist alates hagi esitamisest 09.04.2016 ja edaspidi protsendina põhivõlalt

kuni täitmiseni. Samuti oli põhjendatud sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 40 eurot, sest

hagejad olid kohtueelselt palunud 16.02.2016 e-kirjas alandatud hinna ja tasutu vahe

hüvitamist. Kuna hinna alandamise nõue kuulus rahuldamisele, jäi rahuldamata alternatiivne

nõue kulude kui kahju hüvitamiseks ja kohus ei pidanud seda põhjendama.

Kuivõrd hageja põhinõue kuulus rahuldamisele ja alternatiivne nõue jäi rahuldamata, tulid

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagejate menetluskulud jätta 90 % ulatuses kostja kanda ning kostja

menetluskulud 10% ulatuses hageja kanda.

Kostja apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hagejate kanda.

Hagejatele müüdud ese vastas lepingutingimustele, sest neil võimaldati lepingu esemega enne

lepingu sõlmimist põhjalikult tutvuda. Kõiki hagejate nimetatud puudusi oli neil võimalik

märgata enne lepingu sõlmimist. Kostja tegi kõik endast oleneva müügieseme võimalike

puuduste mittevarjamiseks ja hagejatel maksimaalse teadlikkuse tagamiseks lepingu eseme

seisukorrast. Lepingu eseme hind oli tegelikult 200 000 eurot, mille kostja alandas 190 000

euroni. Seega oli põhjendamatu väide, et hagejad tasusid 10 640,16 eurot ülemäära.

Kostja ei vastutanud puuduste eest, sest tema maja ei ehitanud ja ei olnud nende olemasolust

teadlik. Hoone ehitusest oli möödas 13,5 aastat. Puudujäägid võisid tekkida selle aja jooksul.

Hagejad ei teavitanud puudustest mõistliku aja jooksul, kui esitasid nõude alles u 1,5 aastat

pärast müügilepingu sõlmimist.

Hageja nõude hilisem suurendamine 10 640,16 eurolt 13 850 euroni oli arusaamatu.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 656 lg 1 p 5, lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada

oluliste menetlusõiguse normide rikkumiste ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning

tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb

rahuldada.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, sh jättis

asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise, ning

rikkus oluliselt lahendi põhjendamise kohustust. Sellised rikkumised toovad üldjuhul kaasa asja

uuesti lahendamiseks saatmise (vt nt Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13;

23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12; 11.03.2015 otsust asjas nr 3-2-1-87-14, p 42).

Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1

ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kohus peab eelmenetluses välja

selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, poolte faktilised

ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ning

tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud

tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja

arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1).

Jätkuvalt on ebaselge kostja vastu esitatud nõude suurus. Hagejad esitasid 11.04.2016 hagi

kostja vastu, paludes välja mõista põhinõudena 10 640,16 eurot. Pärast ekspertiisi tulemuste

saabumist esitas kostja 26.11.2018 kohtule avalduse põhinõude suurendamiseks 13 850 euroni

(II kd lk 228-230). Sellele ei reageerinud kohus muul viisil, kui kajastas alles kohtuotsuse

põhjendustes hagejate hinna alandamisest tuleneva nõude suurendamise 13 850 euroni, kuid

hagejate alternatiivse kahju hüvitamise nõude suuruse jättis samaks. Mis põhjusel kohus

nõudeid sedasi käsitles, kohtuotsusest ei selgu.

Ringkonnakohus selgitab, et nii nõude vähendamisele kui suurendamisele tuleb korrektselt

reageerida. Kuigi TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi ei peeta hageja põhinõude või kõrvalnõuete

suurendamist või vähendamist hagi muutmiseks, ei tähenda see, et kohus ei peaks nõude

muutmise vastuvõtmise (menetlusse võtmise) kohta juba enne kohtuotsuse tegemist selget

seisukohta võtma. Nõude suurendamisel peab kohus vähemalt hindama riigilõivu tasumist.

Kohtu selge seisukohavõtt on vajalik ka selleks, et kostjale oleks selge, milline on menetluses

olev nõue. Kirjeldatud nõuetele maakohtu menetlus ei vastanud.

Maakohus jättis piisavalt menetlusosalistele selgitamata materiaalõigusliku olukorra ja

tõendamisvajaduse või tegi seda ebaõigesti, mistõttu jäid asja lahendamiseks olulised asjaolud

tuvastamata. Iseenesest tuvastas maakohus veenvalt hinna alandamise eelduste esinemise, sh

vastava avalduse esitamise (kostja sellele vastuväiteid ei esitanud) ja müügilepingu objektil

varjatud puuduste esinemise, mistõttu tuli asuda seisukohale, et kinnisasi ei olnud keskmise

kvaliteediga. Ka oli jälgitav maakohtu argumentatsioon, milles kohus leidis, et kostja vastutas

rikkumise eest.

Ringkonnakohus selgitab, et müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on

täidetud järgmised tingimused: puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218

lg 1); puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3); ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal

puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4); sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat

kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2); ostja on teatanud puudusest

müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama (vt nt

Riigikohtu 14.03.2019 otsust asjas nr 2-17-1937, p 16). VÕS § 218 ega ka üldine

võlaõigusseaduse lepingulise vastutuse süsteem ei näe vastutuse eeldusena ette kohustuse

rikkuja teadmist oma kohustuse rikkumisest ega asja puudusest (Riigikohtu 25.10.2004 otsus

asjas nr 3-2-1-115-04, p 24).

Samas ei pädenud maakohtu poolt alandatud hinna tuvastamine. VÕS § 112 lg 1 kohaselt, kui

lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest

tasutavat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise

väärtusesse. Eeltoodut saab väljendada valemina: alandatud hind = lepingu eseme väärtus koos

puudustega (mittekohase täitmise väärtus) x lepingus kokkulepitud hind / puudusteta lepingu

eseme väärtus (kohase täitmise väärtus). Hinna alandamiseks õigustatud lepingupool, kes on

juba maksnud alandatud hinda ületava rahasumma, võib hinna alandamise korral nõuda

ülemäära makstu tagastamist vastavalt VÕS § 189 lg-s 1 ja § 191 lg-s 1 sätestatule.

Kirjeldatud valem on kantud eesmärgist taastada lepingu mittekohase täitmisega rikutud

tasakaal lepingupoolte kohustuste vahel (vt ka Riigikohtu 30.11.2005 otsust asjas

nr 3-2-1-131-05, p 18). Selle eesmärgi täitmine on võimalik üksnes siis, kui ülal kirjeldatud

valemisse paigutatakse õiged arvud. Praegusel juhul ei olnud maakohtul lahendi tegemiseks

kõiki olulisi väärtusi, mis oli tingitud selgitamiskohustuse ebakohasest täitmisest, ja maakohus

opereeris nende arvudega, mis tal kasutada olid. Selliselt sai maakohus tulemuse, mis ei täitnud

hinna alandamise kui õiguskaitsevahendi eesmärki.

Maakohtul ei olnud lahendi tegemisel teada lepingu eseme väärtus koos puudustega ja

puudusteta lepingu eseme väärtus. Maakohtul oli vaidlustatud kohtuotsusest nähtuvalt teada

üksnes lepingus kokkulepitud asja hind, mis ei olnud piisav kolme muutujaga võrrandi

rakendamisel. Maakohus ei selgitanud ka kõnealuste väärtuste saamise vajadust (võimalikku

ekspertiisi korraldamise vajadust) hagi lahendamiseks ja tõendamiskoormist.

Kohase ja mittekohase täitmise väärtusi peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hinna alandamist

sooviv pool (vt ka Riigikohtu 19.11.2007 otsust asjas nr 3-2-1-111-07, p 12). Kusjuures asja

väärtust koos puudustega ei saa reeglina arvestada selliselt, et asja väärtusest lahutatakse

puuduste kõrvaldamiseks vajalikud kulutused. Kulud ei pruugi mõjutada hinda üksüheselt.

Hinna alandamise eesmärgiks on taastada lepingu mittekohase täitmisega rikutud tasakaal

lepingupoolte kohutuste vahel. Kui hagejad soovivad, et kostja hüvitaks neile puuduste

kõrvaldamiseks vajalikud kulutused, siis on kohaseks õiguskaitsevahendiks kahju hüvitamise

nõue.

Erandina võib juhul, kui mittekohase täitmise väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, VÕS § 112

lg 1 kolmanda lause kohaselt kohase ja mittekohase täitmise väärtuse otsustada asjaolusid

arvestades kohus. Kuid asjaolu, et kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei ole võimalik

kindlaks teha, peab samuti tõendama hinna alandamist sooviv pool. Sellise olukorrana ei saa

käsitleda juhtumit, kus isik ei ole esitanud tõendeid mittekohase täitmise väärtuse kohta (vt ka

Riigikohtu 19.11.2007 otsust asjas nr 3-2-1-111-07, p 12).

Lisaks palusid hagejad VÕS § 1131 lg 1 alusel sissenõudmiskulude 40 euro hüvitamist, mille

kohus rahuldas. Ringkonnakohus selgitab, et viidatud sätte alusel on võimalik

sissenõudmiskulusid nõuda majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt võlgnikult, kui

võlausaldajal on õigus nõuda viivist. Praegusel juhul on võimalikuks võlgnikuks füüsiline isik,

mitte majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Argumente vastupidise seisukoha

toetamiseks menetluses ei esitatud.

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 ei pea kohus alternatiivse

nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Sätet tuleb

mõista selliselt, et ühe alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea kohus reeglina teise alternatiivse

nõude osas võtma seisukohta. Olukorras, kus esmane nõue rahuldatakse ja selle tõttu kohus

teise alternatiivse nõude rahuldamata jätab, s.t hageja saavutab hagiga taotletud eesmärgi, ei ole

alust menetluskulude jaotamisel lähtuda TsMS § 163 lg-s 1.

Kuivõrd maakohus jättis eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata, sh jättis välja

selgitamata vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja kogumata olulised tõendid ning tegi

lahendi olukorras, kus asi ei olnud lahendi tegemiseks valmis, jättes lahendi olulises ulatuses

põhjendamata, rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. Eelneva tõttu tuli maakohtu

otsus tervikuna tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule (vt ka Riigikohtu

14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12).

Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus, sh selgitada välja hagejate nõuded, faktilised

asjaolud nõuete kohta ja asjaolusid kinnitavad tõendid ning anda kostjale võimalus hagejate

väidetele vastamiseks.

Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jätab kohus menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing