2-18-5155/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Krista

Kirspuu

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.06.2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-5155

Tsiviilasi

XX hagi Y AS-i vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks,

TLS

§

kohase

hüvitise,

töövõimetushüvitise, kahjuhüvitise ja viiviste saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.11.2018 otsus

Kaebuse esitajad, kaebuse liik

ja tsiviilasja hind apellatsiooni-

menetluses

XX apellatsioonkaebus, 7540,33 eurot

Y AS vastuapellatsioonkaebus, 2171 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja

(apellant/vastustaja):

XX

(isikukood

XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Rainer Kuulme

Kostja (vastustaja/vastuapellant): Y AS (varasema ärinimega

Y AS, registrikood XXXXXXXX), seaduslik esindaja RR ja

lepingulised esindajad advokaat Kristiina Reinson ja

vandeadvokaat Anton Sigal

Kohtuistungi toimumise aeg

14.05.2019

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 28.11.2018 otsus muutmata.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus ja Y AS vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebuse esitamisega seoses kantud menetluskulud jätta XX kanda.

4. Vastuapellatsioonkaebuse esitamisega seoses kantud menetluskulud jätta Y AS

kanda. Ringkonnakohus ei määra kindlaks vastuapellatsioonkaebuse esitamisega

seoses kantud menetluskulusid.

5. Rahuldada

osaliselt

Y

AS

avaldus

menetluskulude

rahalise

suuruse

kindlaksmääramiseks, määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline

suurus ning mõista XX-lt Y AS-i kasuks välja menetluskulud summas 1700,80

eurot (s.o õigusabikulu).

6. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 200 eurot (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 178 lg 2).

Menetlusabi taotlemise selgitus

TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi

taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluse käik, hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja, ka töötaja) esitas Harju Maakohtule 04.04.2018 hagi Y AS-i (kostja, ka

tööandja) vastu. Hageja taotles tuvastada poolte vahel 07.11.2016 sõlmitud töölepingu

nr 580 tööandja poolse ülesütlemise tühisus; lõpetada tööleping töölepingu seaduse

(TLS) § 107 lg 2 alusel alates 05.03.2018; mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS §

109 lg 1 alusel hüvitis minimaalselt XX kolme kuu keskmise töötasu suuruses summas,

so summas 5616,36 eurot ning juhul, kui asjas lahendi jõustumine võtab aega rohkem

kui 3 kuud, vastavat hüvitist suurendada; mõista kostjalt hageja kasuks välja

puhkusehüvitis summas 169,46 eurot (netosumma), haigushüvitis 213,68 eurot

(netosumma), saamata haigushüvitise tõttu tekkinud kahju hüvitis 1109,34 eurot

(netosumma), sissenõutavaks muutunud viivis summas 46,92 eurot ja viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kogu nõudelt (kokku

summas 7108,84 eurot) alates 05. aprillist 2018 kuni nõude tasumiseni.

2. Seoses hagist osalise loobumisega lõpetas kohus 25.09.2018 määrusega menetluse

puhkusehüvitise 169,46 euro nõudes.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 07.11.2016 tööleping nr 580 (edaspidi

tööleping), mille alusel asus töötaja tööandja juures tööle keretööde mehaaniku

ametikohal. Keretööde mehaanik allus ametijuhendi kohaselt keretööde juhile.

Tööandja esitas 05.03.2018 töötajale avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks,

milles teavitas, et ütleb töölepingu erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ilma

etteteatamise tähtajata alates 05.03.2018. Ülesütlemisavalduse kohaselt heidab tööandja

töötajale ette järgmist: töötaja on omastanud tööandja vara, kuna töötaja paigutas

08.02.2018 oma sõiduki haagisesse sõidukitelt demonteeritud kere detaile, mis pidid

minema utiliseerimisele; tööandja väitel on töötaja rikkunud töölepingut viibides tööl

ajal, mil töötajal oli avatud haigusleht.

4. Ülesütlemisavalduses esitatud etteheited on põhjendamatud. Töötajale ei ole tööandja

poolt tutvustatud korda, mis keelaks võtta isiklikuks tarbeks sõidukitelt demonteeritud

ja utiliseerimisele minevaid kere detaile, seega puudus töötajal igasugune teadmine

sellise keelu kohta. Vastupidi, selliseid kere detaile on töötajal lubanud võtta töötaja

otsene ülemus, keretööde juht SS. Seega oli töötajal vastavate detailide võtmiseks

olemas tööandja nõusolek. SS on mh lubanud selliseid detaile võtta ka kõigil teistel

töötajatel. Seega oli selliste utiliseerimisele minevate detailide võtmine tööandja juures

tavapärane ja aktsepteeritud praktika. Utiliseerimisele minevate detailide võtmist ei saa

käsitleda vargusena.

5. Töötaja viibis tõepoolest perioodil 02.02.2018-12.02.2018 haiguslehel, olles tööl kokku

kaks poolikut päeva, samas ei olnud selle eesmärgiks mitte töötasu saamine haiguslehel

oldud päevade eest, vaid seni lõpetamata tööde tähtaegne lõpetamine. Töötaja ei

varjanud oma otsese ülemuse eest töötajale väljastatud haiguslehte. Töötaja leppis

nende päevade osas oma otsese ülemusega kokku, et tööl oldud kahe pooliku päeva eest

töötasu ei maksta. Tööandja juures on olnud tavapärane, et tööde tähtaegseks

teostamiseks on töötajad tööandjale vastu tulles viibinud ka haiguslehel olles tööl, et

vastavad tööd saaks õigeks ajaks/mõistliku aja jooksul teostatud. Mh on SS palunud

eelviidatud põhjusel viibida haiguslehel oleku ajal tööl nt NN ja HH.

6. Hageja ühe kuu keskmise töötasu suurus perioodi 01.08.2017-31.01.2018 (6 kuud)

alusel on 1872,12 eurot (netosumma). Töötaja oli perioodil 02.02.2018-05.03.2018

(kokku 32 päeva) haiguse tõttu ajutiselt töövõimetu, mille eest ei ole töötajale

haigushüvitist maksnud ei tööandja (alates neljandast päevast kuni kaheksanda päevani)

ega Haigekassa (alates üheksandast haiguspäevast, märge väljavõttel: Haigekassa ei

hüvita), kuna tööandja on Haigekassat teavitanud, nagu sooviks töötaja saada raha

„topelt“ (so nii töötasu kui haigushüvitist), mis tegelikkuses aga nii ole, sest töötaja ei

ole selle perioodi eest töötasu saanud. Töötajale 2017. aastal makstud sotsiaalmaksu

summa on kokku 9941,72 eurot. Seega on tööandja tegevuse tagajärjel töötajal saamata

jäänud haigushüvitis nii tööandjalt kui Haigekassalt kokku summas 1323,02 eurot

(netosumma), so haigushüvitis tööandja osas 5 päeva eest 213,68 eurot ja Haigekassa

maksmata jäänud hüvitise osas 1109,34 eurot.

7. Hageja tugineb TLS § 104 lg-le 1 ja leiab, et kuna tööandjal puudus seaduslik alus

töölepingu ülesütlemiseks, sest töötaja ei ole töölepingut rikkunud ega ole toime pannud

ei vargust, pettust ega muud tegu, mis võiks põhjustada tööandja usalduse kaotuse

töötaja vastu, on tööandja poolne töölepingu ülesütlemine tühine ega ole kaasa toonud

õiguslikke tagajärgi, mistõttu on tööleping käesoleval hetkel jätkuvalt kehtiv. Hageja

taotleb, et kohus tuvastaks töölepingu tööandja poolse ülesütlemise tühisuse.

8. Hageja viitab TLS § 107 lg-le 1 ja taotleb, et kohus lõpetaks töölepingu TLS § 107 lg 2

alusel alates 05.03.2018. Kuna töölepingu ülesütlemine on tühine, siis on töötajal õigus

saada TLS § 109 lg 1 alusel tööandjalt hüvitist 5616,36 eurot, mille väljamõistmist

hageja taotleb. Juhul, kui asjas lahendi jõustumine võtab aega rohkem kui 3 kuud, siis

taotleb töötaja hüvitise summa vastavat suurendamist.

9. Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 06.03.2018

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras töötaja kogu nõudelt alates 06.03.2018

kuni töötaja nõude tasumiseni. Seisuga 04.04.2018 oli sissenõutavaks muutunud viiviste

summaks 46,92 eurot.

Kostja vastuväited hagile

10. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

11. Kostja ütles töölepingu üles, kui sai teada, et hageja on varastanud varuosasid ning

üritanud petta riigilt ja kostjalt välja haigushüvitist. Tööleping öeldi üles TLS § 88 lg 1

p 5 alusel ning tuginedes töölepingu p-dele 3.2.2, 3.2.4 ja 3.2.7. Kaks esimest rikutud

töölepingu sätet kohustavad hagejat täitma töökohustusi lojaalselt, hoolsalt ja kostja

kasu silmas pidades, lähtudes ülesannete täitmisel eelkõige kostja huvidest, ning

tegutsema kostja jaoks parima tulemuse saavutamise nimel. Viimane viidatud

töölepingu punkt kohustab hagejat teavitama kostjat oma ajutisest töövõimetusest

viivitamatult.

12. Esimene töölepingu ülesütlemise aluseks olnud rikkumine on varastamine. Kostja

selgitas töölepingu ülesütlemise avalduses, et 08.02.2018 turvakaamera salvestustelt on

näha, et hageja paigutas palju erinevaid kostja juures remondis olnud autodelt

demonteeritud keredetaile enda auto haagisesse. Hageja on detailide võtmist kinnitanud

kostja järelteeninduse direktorile TT-le suuliselt ning hagiavalduses. TT seletuskirja

kohaselt kinnitas hageja suuliselt detailide võtmist ning loobus võimalusest kirjutada

seletuskiri.

13. Töölepingu p 3.1.1 kohaselt lähtuvad töölepingu pooled lepingu täitmisel muu hulgas

töökorralduse reeglistikust, mis anti töölepingu sõlmimisel töötajale tutvumiseks.

Reeglistiku p 1 (e) iv kohaselt ei ole töötajal lubatud kasutada ettevõtte vara isiklikuks

tarbeks, kui selleks pole tehtud eraldi kokkulepet. Ilma vastava kokkuleppeta ei tohi

vara seega kunagi võtta. Tööandja lubab viidatud punkti alusel aeg-ajalt mõnel töötajal

võtta mõne utiliseerimisele kuuluva detaili, kuid seda kooskõlas esitatud punktiga

üksnes erandkorras töötaja ja tööandja eraldi kokkuleppe alusel ja töötaja poolt vaid

isiklikuks kasutamiseks (st mitte kunagi edasimüügiks). Hageja otsese juhi SS

seletuskirja kohaselt ei ole hagejale 08.02.2018 ära viidud detailide endale võtmiseks

luba antud. Hageja võttis seega kostja vara endale ilma loata.

14. Sellist luba ei oleks vaidlusalusel juhul ka antud, kuna varastatud vara kogust arvestades

võttis hageja vara suure tõenäosusega edasimüügiks. Turvakaamera salvestise kohaselt

võttis hageja 08.02.2018 kaasa kolm autoust, stangetaguse vahtplasti, pisitarvikute

karbi, pakkekile, logari, ühe tuvastamata detaili, auto tagaluugi, kaks stange tala ning

paberkotiga veel midagi, mida ei ole võimalik videolt tuvastada. Arusaadavalt ei vaja

keegi sellist kogust detaile üksnes isikliku auto parandamiseks. Järelturul võib selliste

osade väärtus kostja hinnangul kokku olla aga vähemalt 1000 eurot.

15. Asjaolu, et detailid olid mõeldud utiliseerimisele, ei tähenda, et kostja ei ole kahju

saanud. Esiteks sai kostja varuosade võtmisest majanduslikku kahju. Teiseks saab

kahjustada kostja maine, mistõttu kostja võib kaotada koostööpartnereid. Kolmandaks

kahjustab varuosade endale võtmine oluliselt kostja usaldusväärsust kolmandate isikute

(kliendid, koostööpartnerid) silmis ning seda, kuivõrd kostja saab oma töötajaid

usaldada. Neljandaks kallutab selline praktika ka üleüldiselt turgu kostja kahjuks.

16. Hageja teadis oma rikkumisest ja püüdis seda varjata. Hageja väidab, et talle ei ole

tutvustatud kordasid, mis keelaksid utiliseerimiseks minevaid detaile endale võtta ning

ta ei teadnud, et ei või neid endale võtta. Kostja hinnangul peab olema elementaarne, et

kellegi vara ei tohi kunagi ilma vara omaniku nõusolekuta endale võtta. Vara väärtus

või vara omaniku kavatsus see utiliseerida ei oma seejuures sisulist tähtsus. Teiseks

kinnitab vara võtmise viis, et hageja üritas detailide võtmist enda otsese juhi ning kostja

juhtkonna eest varjata. Hageja alustas vara äraviimisega pool seitse õhtul, kui enamus

töötajaid ja juhtkond on lahkunud.

17. Töötaja pani toime pettuse katse, jättes teavitamata haiguslehe võtmisest. Kostja

hinnangul soovis hageja saada samaaegselt palka ja haigushüvitist. TLS § 15 lg 2 p 10

ja töölepingu p 3.2.7 kohaselt kohustus hageja teavitama oma töövõimetusest

viivitamatult otsest juhti. Reeglistiku p 1 kohaselt tuleb informatsioon töövõimetuse

kohta edastada võimalusel enne tööpäeva algust. Hagejale väljastati haigusleht

02.02.2018, kuid ta asus 05.02.2018 töökohustusi täitma ning täitis neid ka 06.02.2018

ning 08.02.2018. Hageja otsene juht sai haiguslehest teada alles 12.02.2018 ning seda

pärast korduvaid päringuid hagejale. Rikkumisest ja pettuse katsest tulenevalt kaotas

kostja hageja vastu usalduse.

18. Kostja leiab, et ülesütlemisele ei pidanud hoiatust eelnema, kuna TLS § 88 lg 3 kohaselt

ei ole eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse

rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt

oodata. Vargus ja pettus olid juba toime pandud ning käitumist tagantjärele parandada

võimalik ei olnud. Teiseks on rikkumised sedavõrd rasked, et kostjalt ei saanud edasist

tööle lubamist oodata.

19. Kostja leiab, et hageja nõuded on alusetud, kuna töötaja kaotas ravikindlustuse seaduse

(RaKS) § 60 lg 2 alusel hüvitise õiguse. RaKS § 61 lg 1 kohaselt on tööandjal keelatud

lubada haiguslehel töötajat tööle ning lg 2 kohaselt keelu rikkumise korral kaotab

kindlustatud isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist alates rikkumise päevast.

Rikkumine algas 05.02.2018, kui hageja asus tööle. Hagejal ei ole seega õigust

töövõimetushüvitist saada. RaKS § 62 lg 5 kohaselt võib ülal esitatud § 61 lg 1 keelu

rikkumise korral nõuda väljamakstud hüvitise tagasi tööandjalt. Varjates haiguslehte ja

asudes tööle on hageja seega lisaks pettuse katsele ohustanud kostjat ka majandusliku

kahjuga. Selliselt tegutsenud töötajat ei saa mõistlik tööandja usaldada.

20. Hagejal ei ole veebruari eest ka täiendavat palga nõuet. Kostja maksis hagejale

02.02.2018-08.02.2018 tehtud töö eest (3 päeva) vastavalt tehtud tööde aruandele.

Palgatõendi kohaselt on veebruari eest makstud töötasu 550,31 eurot (so 3 tööpäeva)

ning märtsi eest makstud 549,35 eurot (puhkusepäevade hüvitamine). 12.02.2018

selgus, et hagejale on 02.02.2018 väljastatud haigusleht, mistõttu ta kaotab õiguse

haigushüvitisele, kuid alates pettuse väljatulekust 12.02.2018 ei tulnud hageja ka enam

tööle.

Esimese astme kohtu otsus

21. Harju Maakohtu 28.11.2018 otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus jättis

menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 2494,80 eurot ja

viivise menetluskuludelt.

22. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: poolte vahel on 07.11.2016 sõlmitud

tööleping, mis on kostja poolt üles öeldud etteteatamistähtajata 05.03.2018; hagejale

väljastati 02.02.2018 töövõimetusleht; hageja töötas 05.02.2018, 06.02.2018 ja

08.02.2018, teavitamata tööandjat töövõimetuslehe väljastamisest ning kostja on

ülesütlemisavalduse esitanud hagejale 05.03.2018 kirjalikult ning hageja on selle kätte

saanud.

23. Poolte vahel on vaidlus järgmistes asjaoludes: kas esinesid TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud

asjaolud töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks; kas võimalik hagejapoolne

töölepingu rikkumine oli piisavalt raske, õigustamaks töölepingu ülesütlemist ilma

eelneva hoiatuseta; kas kostja vastutab selle eest, et hagejal jäi saamata haiguslehe alusel

töövõimetushüvitis Haigekassalt ning kas kostja oli õigustatud jätma tasumata tööandja

osa töövõimetushüvitisest.

24. Vaidlus puudub selles, et hageja võttis mõned kostjale kuulunud ja utiliseerimisele

mõeldud varuosad ning vähemalt ühe detaili võtmiseks hagejal luba puudus. Vaidlus on

selles, kas hagejal oli luba ülejäänud detailide võtmiseks või kas ta võis eeldada, et tal

on see luba olemas.

25. Poolte allkirjastatud töölepingu (tl 32-34) p-de 3.1.1 ja 3.1.2 järgi oli töötaja kohustatud

täitma muu hulgas Y AS Töökorralduse reeglistikus toodud nõudeid ning hoiduma

tegevustest, mis kahjustavad poolte vara ning poolte mainet. Hageja väite kohaselt ei

olnud ta antud reeglistikuga tuttav. Kohtuistungil esitati 10.03.2010 kinnitatud 2010. a.

reeglistik (tl 109-124), millega tutvumist on hageja kinnitanud allkirjaga (tl 99-99

pöördel). 2010. a. kinnitatud reeglistiku alajaotuse „Usalduskohustused ja vastutused“

punkti 1 e iv. järgi ei ole töötajal lubatud kasutada ettevõtte varasid ja tehnikat oma

isikliku majapidamise või mõne teise firma tööülesannete täitmiseks juhul, kui selleks

pole tehtud eraldi kokkulepet. Töötamise perioodil kehtinud reeglistiku sama

numeratsiooniga punkt on samasugune. Seega ei saanud hageja kuidagi tugineda sellele,

et tal puudus teadmine selles, et tal ei ole lubatud võtta kostja vara isiklikuks tarbeks

ilma eelneva, eraldi tehtud kokkuleppeta.

26. Kohtu hinnangul ei nähtu menetlusdokumentidest selgelt, kas kostjale oli põhjendatud

ette heita ühe või mitme detaili ilma loata võtmist. TT seletuskirjast (tl 37) nähtub, et

hageja tunnistas, et võttis komplekti keredetaile, mis oli kliendi autolt avariijärgse

remondi käigus eemaldatud ja viis selle oma sõiduki haagisesse. Kohus märgib, et sõna

„komplekt“ tähendab eelduslikult mitut eset. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et SS

tunnistajana antud ütlused on vastuolus tema meilisõnumiga. SS on 28.03.2018 e-kirjas

(tl 49) väitnud, et hagejal puudus ühe ukse võtmise luba. SS tunnistajana antud ütluste

kohaselt ei meenunud tal, kas hageja on küsinud luba varuosade võtmiseks ning

tunnistaja ütluste kohaselt puudus tunnistaja ja hageja vahel kokkulepe detailide

võtmiseks. Kohtu hinnangul puudub siin vastuolu. Seda, et teiste detailide võtmiseks oli

luba olemas, on väitnud ainult hageja ning see asjaolu on ka tõendamata.

27. Kohus märgib, et üheselt ei ole selge, kas kõigi esemete näol, mille hageja 08.02.2018

oma sõidukisse asetas, oli tegemist kostjale kuuluvate detailidega või olid mõned neist

esemetest hageja omad (lapsehäll, kile). Kohus märgib, et keretööde mehaaniku

ametijuhi (tl 35-36) punkti 2.6 teise lause kohaselt peab töötaja tagama, et töökohal ja

kapis on ainult tööks vajalikud vahendid. Kohus leiab, et isegi see, kui kostja on

varasemalt andnud loa sellise varuosa võtmiseks ning seda ka enam, kui ühel juhul, ei

anna hagejale mingit alust eeldada, et varuosa võib võtta ka ilma loata. Määrav asjaolu

ei ole kohtu hinnangul see, kas hageja võttis detailid müügiks või isiklikuks tarbeks.

28. Esitatud asjaolude pinnalt ei ole kohtu hinnangul võimalik teha järeldust, millises

summas rahalist kahju kostja kannatas. Arvestades, et kostja kinnitusel puudus tal

kavatsus neid detaile müüa ning need omasid väärtust sisuliselt vaid vanametallina, ei

saanud väärtus olla suur. Kostja on viidanud ka mainekahjule, mida võiks põhjustada

koostööpartnerite ja klientide ees teave selle kohta, et sõidukitelt demonteeritud ja

utiliseerimisele mõeldud detailid utiliseerimata jäetakse ning nende edasise saatuse osas

puudub teave. Kohus möönab, et selline mainekahju tekkimise oht võis olla vägagi

tõenäoline. Sellele viitab muu hulgas kinnituskiri (tl 62), mille kohaselt viitab AB

„Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali sõidukikahjude grupi juht eeldusele, et

koostööpartnerid (sh kostja) utiliseerivad eemaldatud detailid nõuetekohaselt.

29. Kohus nõustub kostjaga selles, et tähtis ei ole niivõrd varastatud väärtus, kui see, et

vargus või varguse katse iseloomustab oluliselt töötaja isikut, mistõttu usalduse

kadumine on igal juhul põhjendatud.

30. Kostja vastuse lisadena esitatud videotest ei jää kohtule muljet, et hageja sõidukit

haagisega püüti seada selliselt, et hageja tegevus jääks võimalikult varjatuks. Kohus

märgib, et hoovi kajastavast videost jääb mulje, et pilt on pikaks ajaks n-ö hangunud,

s.o mitmetel kellaaegadel, kui hageja töökojast väljus, ei kajastu tema jõudmine sõiduki

juurde, sh turvahälli viimise ajal. Ka ei nähtu kohtule, et hageja oleks püüdnud leida

sobivat aega detailide salaja võtmiseks.

31. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et hageja eksis teadlikult töölepingus ja reeglistikus toodud

nõuete vastu, võttes ilma loata kostja vara, olles samas teadlik, et vara võtmiseks on

vajalik eelnev nõusolek. Selline tegu võis kohtu hinnangul olla aluseks tööandja

usalduse kaotuseks töötaja suhtes.

32. TLS § 15 lg 2 p 10 kohaselt on töötaja kohustatud teatama tööandjale esimesel

võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust

kestusest. Töölepingu (tl 32-34) p 3.2.7 järgi oli töötaja kohustatud teavitama tööandjat

esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest. Vaidlus puudub selles, et hageja ei

teavitanud tööandjat koheselt oma ajutisest töövõimetusest. SS 28.03.2018 e-kirjast (tl

49) nähtuvalt teavitas hageja kostjat alles 09-ndal veebruaril (kui hagejal oli vaba päev),

et võib jääda haiguslehele. Samast kirjast nähtuvalt teavitas hageja kostjat haiguslehest

alles 12.02.2018. Ka SS tunnistajana antud ütluste kohaselt teavitas hageja kostjat

haiguslehe võtmisest alles 12.02.2018.

33. Vaidlus puudub selles, et hageja töötas haiguslehel viibides kolmel päeval. Hageja on

leidnud, et tegemist ei saa olla sedavõrd suure rikkumisega, mis oleks andnud aluse

usalduse kaotusele. Kohus hagejaga ei nõustu. Esmalt märgib kohus, et kostja väited

selle kohta, et hageja eesmärgiks võis olla topelt tasu saamine, ei ole tõenäoliselt

põhjendatud. Töövõimetushüvitis makstakse töötajale välja siis, kui tööandja on 90

päeva jooksul esitanud vajalikud andmed Haigekassale. Kui tööandja andmeid ei edasta,

hüvitist ei maksta (RaKS § 53 lg 5). Kuigi haiguslehele jäämisest tuli teavitada tööandjat

esimesel võimalusel, pidi tööandja hiljemalt töövõimetuslehe lõpetamisel selle

väljastamisest siiski teada saama. Seega ei oleks töötaja saanud kuidagi ilma tööandja

teadmata saada sama aja eest nii töötasu kui ka töövõimetushüvitist.

34. Eeltoodu tõttu jääb kohtule selgusetuks hageja motiiv haiguslehest teatamata jätmisel.

Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et haigeks jäänu ja perearsti juures haiguslehe

algatanu unustab selle fakti, asudes lähimal tööpäeval tööle. Kui töötaja suhtumine oma

töökohustuste täitmisele asumisse on sedavõrd hooletu (töötaja ei mäleta, et ta ei saa

tulenevalt oma tervislikust seisundist tööle minna), siis on tööandjal ilmselt igati

põhjustatud teda mitte usaldada ka edasise töökohustuste täitmise kvaliteedi osas.

Kohus märgib ka, et ei saa välistada kostja tõlgenduse õigsust, kuivõrd hageja ei

pruukinud olla haigushüvitise saamiseks vajalikest tööandja poolsetest protseduuridest

teadlik. Kohus märgib, et igal juhul jääb selgusetuks, miks oli vaja hagejal võtta

haigusleht, kui see tema töötamist vähemalt ajavahemikul 05.02.-08.02.2018 ei

seganud. Ka see ei viita kohtu hinnangul hagejale kui usaldust väärivale töötajale.

35. Hageja on tuginenud sellele, et kuna töövõimetuslehe ajal töötamine on kostja juures

tavapärane, siis ei saanud tegemist olla suure rikkumisega. Tunnistaja ütluste kohaselt

haigena töötamine siiski polnud üldine tava. Kohus märgib esmalt, et isegi kui tunnistaja

ütlustest oleks nähtunud, et selline haiguslehe ajal töötamine hädavajaduse korral oleks

olnud tavapärane, ei muudaks see väljastatud haiguslehe ajal töötamist sisuliselt

aktsepteeritavaks tegevuseks.

36. Ka nähtub tunnistaja ütlustest, et haiguslehe ajal töötamine esines tööandja juures ühel

korral ja seda siis, kui hädavajalik oli lõpetada pooleliolev töö ning keegi teine seda teha

ei saanud. Kohtul tekitab kahtlusi see, et hageja väidete kohaselt pidi ta töötama haigena,

et lõpetada pooleli jäänud tööd- samas on hageja jälle väitnud, et kostjal ei olnud talle

mõnel päeval (eelduslikult siis vähemalt 07-ndal veebruaril) tööd anda. Kohtu

hinnangul on sellised väited vastuolulised. Kohtul tekib küsimus, kuidas sai pooleli

jäänud ja kiiret lõpetamist vajavad tööd 08. veebruaril tekkida pärast 07. veebruari, mil

kostjal hagejale tööd anda ei olnud. Eeltoodust nähtub kohtu hinnangul pigem, et

tegemist ei saanud olla edasilükkamatute hädavajalike töödega.

37. Kui ka hageja oleks suutnud tõendada, et sellist haiguslehe ajal töötamist (tööandja

teadmisel) on juhtunud enam kui ühe korra, ei oleks see asjaolu praegusel juhul määrav.

Menetluse kestel on selgunud, et hageja ei teavitanud kostjat töötamise ajal sellest, et

tal on avatud haigusleht.

38. Hageja on tuginenud sellele, et 12.02.2018 leppisid hageja ja tema otsene ülemus kokku,

et töötatud päevade eest töötasu ei maksta. Kohtu hinnangul ei muuda see, kui SS leppis

kokku, et hageja tööl käidud päevi ei hüvitata, hageja rikkumist tagantjärele olematuks.

Isegi, kui 12.02.2018 lepiti hageja ja SS vahel kokku, kuidas haiguspäevade ajal

töötamine fikseeritakse, ei tähenda see seda, et kostja ei saaks sellele rikkumisele enam

hiljem tugineda.

39. Kohtu hinnangul on arusaadav, et just mõlemad rikkumised kogumis andsid kostjale

aluse põhjendatult arvata, et tegemist ei ole ettevõttele lojaalse ning usaldusväärse

isikuga, kellega võiks jätkata töösuhet. Seega esines alus töölepingu ülesütlemiseks TLS

§ 88 lg 1 p 5 alusel, s.o usalduse kaotuse tõttu. Kohtu hinnangul tuleb rängemaks

rikkumiseks lugeda kindlasti teadlikult ilma loata kostja vara võtmist. Sellise teo

tagajärjel ei saa enam usaldusest ja töölepingu jätkamisest rääkida. Mõlema rikkumise

koosmõjus tuleb kohtu hinnangul lugeda kostja lojaalsuskohustuse rikkumise määra

piisavalt raskeks, välistamaks eeldust, et töösuhe võiks jätkuda.

40. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et hoiatuse tegemine ei oleks eesmärki täitnud ning antud

rikkumisi võis kogumis (ja ka ainuüksi võõra asja võtmist eraldi) lugeda piisavalt

kaalukateks, et mitte eeldada eelneva hoiatuse tegemist.

41. Kohus leiab, eeltoodule tuginedes, et töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel

ei olnud tühine. Kohus jätab seetõttu rahuldamata hageja nõuded tuvastada töölepingu

ülesütlemise tühisus. Kuivõrd kohus ülesütlemise tühisust ei tuvastanud, jätab kohus

rahuldamata ka hüvitise nõude.

42. Kohus peab vajalikuks veel lisada järgnevat. Hageja poolt väidetu on menetluse käigus

selgelt muutunud. Hageja väited on vastuolulised ka selles osas, et neist ei selgu, kas

hageja unustas 1 detaili võtmiseks luba küsida või eeldas ta, et tavapärase praktikana

antakse talle selline luba niikuinii. Hageja on üheaegselt väitnud mõlemat. Samuti on

hagis väidetud, et hageja töötas vaid kaks poolikut päeva. Möllimisaruande (tl 64) järgi

töötas hageja siiski 3 päeva, töö kestusega 6 h 11 min, 9 h 17 min ja 8 h 34 min. Kui

hageja väited on sedavõrd muutlikud, siis ei jäta see kohtule muljet kui usaldusväärsest

isikust, kes on ekslikult ning heas usus oma kohustusi kogemata rikkunud.

43. Hageja esitatud väljavõttest (tl 12) nähtub, et haigusleht oli hagejale väljastatud

perioodiks 02.02.2018-02.03.2018 (29 päeva) ning 05.03.2018 on talle väljastatud juba

uus haigusleht. Seega on hageja lähtunud arvestuskäigus ekslikust päevade arvust.

Hageja töötas kolmel päeval töövõimetusperioodi ajal, s.o 05.02.18, 06.02.2018 ja

08.02.2018. Kostja palgatõendi (tl 67) kohaselt on hagejale makstud töötasu veebruaris

töötamise eest. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et eeltoodud päevade eest on ta

töötasu saanud. Kohus märgib, et kostjal puudus ka alus jätta talle töötasu maksmata,

kuna TLS § 1 lg 1 teise lause kohaselt tuleb tööandjal maksta töötajale töö eest tasu.

44. Kuivõrd hageja on töötanud töövõimetuse ajal, oli Haigekassa õigustatud keelduma talle

töövõimetushüvitise

väljamaksmisest.

Tööandja

oli

kohustatud

märkima

töövõimetuslehele andmed töötaja töötamise kohta töövabastuse ajal. Kohustuse

rikkumise korral võinuks Haigekassa RaKS § 62 lg 4 järgi nõuda ebaõigete andmete

esitamise tõttu alusetult makstud hüvitise välja isiku tööandjalt. Kohus nõustub kostjaga

ka selles, et kui hageja hinnangul oli kogu perioodi eest haigushüvitise maksmata

jätmine tema suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne, siis tulnuks tal pöörduda hüvitise

suuruse vaidlustamiseks Haigekassa poole, kes hüvitise väljamõistmata jätmise

otsustas.

45. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kostja on käitunud õiguspäraselt. Kahju olemasolu

korral oleks hageja saanud seda vaidlustada Haigekassa poole pöördudes. Kostja ei saa

mingil määral olla vastutav hagejale Haigekassa makstava hüvitise saamata jäämisel

tekkinud kahju eest. Kohus jätab ka selles nõudes hagi rahuldamata. Tööandja keeldus

õiguspäraselt haigushüvitise maksmisest. Kohus jätab ka selle nõude rahuldamata.

46. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole põhjendatud põhinõue, ei ole kostja rahalise kohustuse

täitmisega viivitanud ning kohus jätab rahuldamata ka hageja viivisenõude.

47. Kohus rahuldas osaliselt kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Kostja

08.11.2018 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt (tl 130) oli kostja menetluskulu

lepingulise esindaja ajakulu kokku 31 h. Vandeadvokaat Anton Sigali tunnihind oli 160

eurot ja büroo advokaatide tunnihind 140 eurot, kulu kokku 4411 eurot. Kostja on

palunud arvestada kohtul täiendav kohtuistungi ja selleks ettevalmistumise ajakulu

lähtudes istungi kestusest ja ettevalmistuse ajakulust 1 tund. Kohtuistungi kestus oli 1

tund ja 45 minutit. Samuti tasus kostja 9,80 eurot kullerteenuse eest (kostja lisa 10

saatmine DVD-l). Menetluskulu kokku on seega 4420,80 eurot. Kostja palus

menetluskuludelt mõista välja ka viivise.

48. Kohus märkis, et kostja lepingulise esindaja tunnihind 140 eurot on mõistlik ning

põhjendatud, kuid kostja teise esindaja tunnihind 160 eurot on ülemäära kõrge,

arvestades ka asja vähest keerukust ja mahtu. Seega leiab kohus, et mõistlikuks

tunnihinnaks tuleb lugeda 140 eurot.

49. Hagile eelnenud nõustamise, hagiga tutvumise, kliendi seisukoha väljakujundamise,

tõendite kogumise ning hagi esitamisega (ning kõigi selleks vajalike õiguslikke

eriteadmisi nõudvate toimingute) seonduv ajakulu (tl 131, kirjed algusest kuni

03.05.2018) on põhjendud 7 h ulatuses (16,5 h asemel). Muu hulgas ei saa

õigusabikuluna hüvitada kohtu hinnangul tõendite esitamisega kaasnevat ajakulu,

kuivõrd see toiming ei nõua õiguslikke eriteadmisi. 21.05.2018-04.06.2018 kirjed

seonduvalt hageja seisukohaga ja taotlustega tutvumisega ning omapoolse seisukoha

kujundamise ja esitamisega ning need toimingud on põhjendatud 3 h ulatuses (5,6 h

asemel). 04.09.2018-09.10.2018 kirjed seonduvad 09.10.2018 seisukoha esitamise ja

selleks teabe kogumisega. Seisukohas on sisuliselt toodud juba varasemalt väidetu

kokkuvõte ning esitatud on kaks uut tõendit. Nende toimingute ajakulu põhjendatud 3

h ulatuses (5,05 h asemel). 23.10.2018-05.11.2018 kirjed, sh kohtutoimikuga tutvumine,

tunnistajaga kohtumise aja kooskõlastamine, tunnistajaga kohtumiseks valmistumine ja

kohtumine, istungiks ettevalmistus on toodud kokku ajakuluga 3,85 h. Kohtule jääb

selgusetuks, miks peaks vastaspool hüvitama teise poole tunnistajaga kohtumise ja

asjaolude selgitamise kulu. Ka ei saa kohtu hinnangul olla eraldi kuluna põhjendatud

kohtu pabertoimikuga tutvumine, kuivõrd kõik menetlusdokumendid on pooltele

nähtavaks tehtud ja/või edastatud elektrooniliselt ning kostja on nendega juba tutvunud.

Selle ajaperioodi kirjetest võiks olla põhjendatud vaid istungiks ettevalmistumise

ajakulu, sh tunnistajale küsimuste ettevalmistamine, kokku 2 h. Täiendavalt on

põhjendatud 1 esindaja istungiks ettevalmistumine istungipäeval, kestusega 1 h. Samuti

1 esindaja ajakulu seonduvalt istungiga 1 h 45 min. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud

nõuda hagejalt välja kahe esindaja ajakulu istungil, arvestades, et tegemist ei olnud kuigi

keerulise ega mahuka vaidlusega.

50. Kokku on 08.11.2018 menetluskulude nimekiri + istungil esitatud taotlus põhjendatud

seega (7h+3h+3h+2h+1h+1h45m) 17 h ja 45 min ulatuses, seega summas 2485 eurot.

Ka on põhjendatud tõendi esitamise kulu 9,80 eurot.

Hageja apellatsioonkaebus

51. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osaliselt osas, millega

jäeti hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõisteti hagejalt kostja kasuks

välja menetluskuluna lepingulise esindaja tasu 2494,80 eurot koos lisanduvate

viivistega. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi ning

tuvastada töölepingu tööandja poolse ülesütlemise tühisus; lõpetada tööleping TLS §

107 lg 2 alusel alates 05.03.2018; mõista kostjalt välja hageja kasuks TLS § 109 lg 1

alusel hüvitis minimaalselt hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruses summas, so

summas 5616,36 eurot. Juhul, kui asjas lahendi jõustumine võtab aega rohkem kui 3

kuud, siis taotleb hageja hüvitise summa vastavat suurendamist; mõista kostjalt välja

hageja kasuks haigushüvitis summas 213,68 eurot (netosumma); mõista kostjalt välja

hageja kasuks saamata haigushüvitise tõttu tekkinud kahju hüvitis summas 1109,34

eurot (netosumma); mõista kostjalt välja hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivis

summas 45,80 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras hageja

kogu nõudelt (kokku summas 6939,38 eurot) alates 05. aprillist 2018 kuni hageja nõude

tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

52. Töölepingu ülesütlemine utiliseerimisele minevate keredetailide võtmise tõttu ei ole

põhjendatud. Menetluse käigus on aga üheselt tuvastamist leidnud ja poolte vahel ei ole

vaidlust selles, et tegelikkuses ei vasta see kostja etteheide tõele, sest kostja töötajatel

oli lubatud võtta oma tarbeks utiliseerimisele minevaid keredetaile teavitades sellest

keretööde juhti SS.

53. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. SS 28.03.2018 meilisõnumist ja tema poolt

kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt saab teha järelduse, et tegelikkuses oli hagejal

ülejäänud detailide (va üks autouks) võtmiseks SS nõusolek olemas.

54. Maakohus on detailide võtmise osas õigesti tuvastanud, et hageja ei võtnud

utiliseerimisele minevaid keredetaile salaja ega üritanud oma tegevust varjata.

55. Maakohus ei ole hageja rikkumise raskusele hinnangu andmisel menetlusõiguse normi

rikkudes tähelepanu pööranud rikkumise põhjusele ega asjaolule, et utiliseerimisele

minevate varuosade võtmine kostja töötajate poolt oli tavapärane praktika. Hageja on

kohtuistungil isiklikult selgitanud, et ühe autoukse kohta unustas ta SS-lt luba küsida

ainuüksi põhjusel, et see uks oli utiliseerimisele minevate asjade asukohta (millisele

asukohale on osutatud ka SS 28.03.2018 meilisõnumis) lisandunud hiljem (s.o pärast

seda, kui hageja oli teiste detailide võtmiseks eelnevalt juba luba küsinud).

56. Maakohus on asunud seisukohale, et isegi see, kui kostja on varasemalt andnud loa

sellise varuosa võtmiseks ning seda ka enam, kui ühel juhul, ei anna hagejale mingit

alust eeldada, et varuosa võib võtta ka ilma loata. Hageja selgitab selles osas, et ta ei

olegi eeldanud ega väitnud, et ta võiks utiliseerimisele minevat keredetaili võtta ilma

sellest SS teavitamata, samas käesoleval juhul jäi vastav luba küsimata inimliku

eksituse, mitte pahatahtliku käitumise tõttu.

57. Tõenditel ei põhine maakohtu järeldus, et esitatud asjaolude pinnalt ei ole võimalik teha

järeldust, millises summas rahalist kahju kostja kannatas ning, et mainekahju tekkimise

oht võis olla vägagi tõenäoline. Esitatud tõenditest nähtuvalt ei tekkinud kostjale kahju

ei rahaliselt ega muul viisil.

58. Käesoleval juhul ei saa hageja poolt utiliseerimisele minevate detailide võtmist (so ühe

autoukse võtmist, mille kohta hageja unustas SS teavitada) pidada töölepingu sellise

raskusega rikkumiseks, et selle tõttu saaks hageja koheselt ilma hoiatuseta töölepingu

üles öelda (TLS § 88 lg 3) ning töölepingu ülesütlemine sellel alusel on ühtlasi vastuolus

hea usu põhimõttega.

59. Töövõimetuslehe avamisest teatamata jätmine ei anna käesoleval juhul alust töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja 05.03.2018 ülesütlemisavalduse kohaselt on

kostja töölepingu üles öelnud põhjendusega, et: „Teie oma käitumisega tekitasite

olukorra, kus oleksite saanud topelt tasustatud perioodi eest, mil varjasite omale

väljastatud töövõimetuslehte ja täitsite samaaegselt tööülesandeid“. Maakohus on selles

osas õigesti tuvastanud, et hagejal ei olnud tegelikkuses võimalik topelt tasu saada,

seega on kostja töölepingu ülesütlemisel tuginenud alusele, mida tegelikkuses ei esine

ning sellel etteheitel ei ole alust töölepingut üles öelda.

60. Arusaamatuks jääb maakohtu etteheide, et kohtule jääb selgusetuks hageja motiiv

haiguslehest teatamata jätmisel, olukorras, kus hageja on põhjalikult selgitanud neid

põhjuseid, miks käesoleval juhul kostjat ei teavitatud töövõimetuslehe avamisest

õigeaegselt. Esiteks on hageja ka varem (probleemid seljaga) korduvalt

töövõimetuslehte võtnud, mistõttu oli hageja täielikult teadlik haigushüvitise

väljamaksmise protseduurist (sh sellest, et töötaja ei saa mitte kuidagi ilma tööandja

teadmata sama aja eest nii töötasu kui ka töövõimetushüvitist saada), mis nähtub üheselt

ka asjas esitatud tõendist, seega on ilmselge, et hageja ei soovinud saada topelt

tasustatud. Teiseks on hageja rõhutanud, et tema eesmärgiks ei olnud topelt tasu

saamine, vaid seni lõpetamata tööde tähtaegne lõpetamine. Kolmandaks on hageja

kohtuistungil isiklikult selgitanud asjaolusid, miks käesoleval juhul ei teavitatud SS

õigeaegselt töövõimetuslehe avamisest.

61. Maakohus on andnud ebaõige hinnangu poolte kokkuleppele mitte maksta hagejale

töötasu päevade eest, mil hageja oli töövõimetuslehel olles tööl (s.o 3 tööpäeva) ning

asunud ekslikule seisukohale, nagu saaks kostja vaatamata eelnevale hiljem siiski

samale rikkumisele tugineda. Kuna 12.02.2018 oli rikkumise osas poolte vahel juba

kokkulepe saavutatud (et nende päevade eest hagejale töötasu ei maksta), siis ei saa

kostja hiljem ühepoolselt seda kokkulepet enam muuta. Samuti ei saa kostja selle sama

rikkumise osas hagejat hiljem n-ö topelt karistada, s.o öelda hiljem sama rikkumise eest

töölepingut üles ega saa sellele rikkumisele poolte kokkuleppe tõttu enam hiljem ka

tugineda (see, et hagejale on hiljem nende päevade eest töölepingu ülesütlemisel siiski

töötasu makstud, ei muuda poolte eelviidatud kokkulepet tühiseks).

62. Asjas on ühtlasi leidnud tõendamist, et kostja juures on ka varasemalt esinenud olukordi,

kus töötaja on töötanud töövõimetuslehel olles, millist asjaolu tuleb arvestada hageja

rikkumise raskuse hindamisel. Eelnevat silmas pidades ei ole kostjal sellel alusel

(töövõimetuslehe ajal töötamine) alust töölepingut ilma hoiatamata üles öelda.

Töölepingu ülesütlemine sellise etteheitega on ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega

ja lubamatu.

63. Maakohus on jätnud hindamata asjaolu, et mõistlik aeg töölepingu ülesütlemiseks oli

ülesütlemise hetkeks juba möödunud. Ülesütlemisavalduse on kostja esitanud ligi kuu

aega peale hageja esimesest rikkumisest teada saamist, mistõttu oli hageja hinnangul

käesoleval juhul mõistlik aeg eelviidatud rikkumiste osas töölepingu ülesütlemiseks

seisuga 05.03.2018 juba möödunud ning töölepingu ülesütlemine on ka sel põhjusel

tühine.

64. Hagejal jäi haigushüvitis saamata kostja rikkumise tõttu.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

65. Kostja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ulatuses, milles jäeti

apellandilt vastustaja kasuks välja mõistmata menetluskulud 2494,80 eurot ületavas

osas ja teha selles osas uus otsus, millega mõista apellandilt vastustaja kasuks

maakohtus kantud menetluskuludest välja 4665,80 eurot.

66. Maakohus vähendas advokaadibüroo partneri tunnihinda 160 eurolt 140 eurole. 160-

eurose tunnihinnaga on menetluses tehtud 4 toimingut, mille sisuks oli dokumentide

ülevaatamine/täiendamine ja kliendikohtumine. Kostja hinnangul on põhjendatud

sellisteks toiminguteks mõistlikus ulatuses kõrgema kvalifikatsiooni ja tunnihinnaga

esindaja kaasamine. Kostja märgib, et tema advokaadibüroo tavapärane tunnihind

partneri töötunni kohta on tegelikult koguni 220 eurot.

67. 28.03.2018-03.05.2018 osutasid esindajad vastustajale õigusteenust 16,5 tundi, millest

maakohus pidas põhjendatuks 7 tundi. Kostja hinnangul ei ole see mõistlik, kuna

nimetatud perioodil tehtud töö oli väga mahukas ning aitas säästa kulusid edasises

menetluses. Viidatud perioodil kohtusid kostja esindajad mh kliendiga, analüüsisid

pikka hagi ja selle arvukaid lisasid, kogusid ja hindasid tõendeid (nt lugesid reeglistikku

ja töölepingute erinevaid redaktsioone ning vaatasid tõendina esitatud videot, kus

ainuüksi videoga tutvumine võttis ca 30 minutit), suhtlesid vastaspoole esindajaga ning

koostasid põhjaliku vastuse. Just korraliku eeltöö tegemine ja ühe põhjaliku dokumendi

esitamine (paljude lühikeste asemel) võimaldas asja lahendada kiirelt ja ökonoomselt.

Kogu eelkirjeldatud töö tegemine vähem kui ühe tööpäevaga (maakohtu viidatud 7

tundi) ei ole mõeldav.

68. Perioodil 21.05.2018-09.10.2018 osutasid kostja esindajad õigusteenust ca 10 tundi,

millest maakohus pidas põhjendatuks 6 tundi. Maakohus ei selgita, miks ta peab

põhjendatuks ajakuluks just nelja tundi. Arvestades spetsifikatsioonis loetletud

toimingute sisu ja kogust, oli 10-tunnine ajakulu vastustaja hinnangul vajalik.

69. Maakohus ei pidanud menetluse seisukohalt vajalikuks ka erinevaid istungiks

valmistumisega seotud toiminguid. Kostja aga leiab, et kohtutoimikuga tutvumine enne

istungit tagab, et menetlusosalisel on olemas kõik samad dokumendid, mis kohtul.

Lisaks võimaldab see poolel lisada oma dokumentidele toimikulehtede numbrid, mis

lihtsustab menetlusdokumentides ja istungil tõenditele viitamist ning säästab kõigi

menetlusosaliste aega. Tunnistajaga kohtumine on menetluse ökonoomsuse huvides

samuti hädavajalik.

Vastustaja seisukoht

70. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsiooni p 1 ja p 2 osas muutmata.

71. Hageja palus jätta kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

kohtuotsuse kostja poolt vaidlustatud osas muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

72. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud tsiviilasja

materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus

ja

vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata.

Ringkonnakohtu

hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas

materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses

põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

73. Ringkonnakohus vastab järgnevalt apellatsioonkaebuse väidetele.

74. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul esines alus töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p-i 5 alusel. TLS § 88 lg 5 p-i 5 järgi võib

tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille

tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui

töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja

usalduse kaotuse enda vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et mõlemad hageja

rikkumised kogumis põhjustasid kostjal usalduse kaotuse hageja suhtes ning andsid

aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, aga põhjuse selleks andis ka juba

ainuüksi tööandja vara loata omastamine.

75. Hageja esimese rikkumise osas (sõiduki keredetailide ilma loata võtmine) märgib

ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et vastavate

detailide endale võtmiseks pidi hagejal olema SS nõusolek ning asjas esitatud tõenditest

nähtuvalt hagejal vastav nõusolek puudus. Nõusoleku saamise kohustus tulenes kostja

töökorralduse reeglistiku alajaotuse „Usalduskohustused ja vastutused“ p-st 1 e iv.

Hageja leiab, et SS 28.03.2018 meilisõnumist, tema poolt kohtuistungil antud ütlustest

ja TT 28.03.2018 kirjalikust seletusest nähtuvalt saab teha järelduse, et vastav nõusolek

oli olemas (v.a üks autouks). Ringkonnakohus ei nõustu hageja poolt eeltoodud

tõenditele antud hinnanguga. Ringkonnakohtu arvates ei ole eeltoodud tõendite alusel

võimalik teha ühest järeldust selle kohta, et hagejal oli olemas luba detailide (v.a

autouks) endale võtmiseks. Esitatud tõenditest nähtub pigem, et vastav luba puudus.

Seega ei ole hageja tõendanud nõusoleku olemasolu detailide võtmiseks. Lisaks puudub

poolte vahel vaidlus, et ühe ukse võtmiseks hagejal igal juhul luba puudus. Seega ühe

autoukse võtmise osas tunnistab ka hageja ise oma rikkumist.

76. Hageja leiab, et maakohus ei ole tähelepanu pööranud rikkumise põhjusele, s.o hageja

unustas ühe autoukse kohta luba küsida ainuüksi põhjusel, et see uks oli utiliseerimisele

minevate asjade asukohta lisandunud hiljem (s.o pärast seda, kui hageja oli teiste

detailide võtmiseks eelnevalt juba luba küsinud). Seega oli tegemist inimliku

eksimusega. Ringkonnakohus leiab, et hageja väited ei ole selles osas usutavad, sest

hageja on esitanud detailide võtmise osas erinevaid seisukohti. Kui tööandja juhtis

hageja tähelepanu rikkumisele, siis hageja ei väitnud, et ta unustas vastava nõusoleku

küsida ning hageja loobus isegi seletuskirja kirjutamisest. TT 28.03.2018 kirjalikust

seletusest (tl 37) nähtub, et ta juhtis 05.03.2018 hageja tähelepanu eeltoodud

rikkumisele ning palus selgitust ja andis võimaluse seletuskirja kirjutada. Hageja vastas

selle peale, et „mis siin ikka selgitada“ ning tutvus seepeale töösuhte lõpetamise

otsusega ning kinnitas sellega tutvumist allkirjaga. Alles kohtumenetluses on hageja

hakanud väitma, et ta unustas väidetavalt luba küsida. Ringkonnakohus ei pea usutavaks

hageja 08.11.2018 istungil antud ütlusi selle kohta, et tal oli šokiseisund ning ta ei

osanud seetõttu midagi seletuskirja kirjutamise peale vastata.

77. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et hageja eksis

teadlikult töölepingus ja reeglistikus toodud nõuete vastu, võttes ilma loata kostja vara,

olles samas teadlik, et vara võtmiseks on vajalik eelnev nõusolek.

78. Asjaolu, et utiliseerimisele minevate varuosade võtmine töötajate poolt on hageja

hinnangul tavapärane praktika, ei tähenda, et hagejal puudus kohustus nõusoleku

küsimiseks. Nõusoleku küsimata jätmisega on hageja igal juhul pannud toime

rikkumise. Tagantjärgi ei oma tähtsust see, kas nõusoleku küsimisel oleks hagejale

arvatavasti nõusolek antud või mitte.

79. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole vaja selleks, et tuvastada, kas kostja

on töölepingu kohaselt üles öelnud, tuvastada, kas kostjale on tekkinud kahju. Tööandja

ütles töölepingu erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu. Käesoleval juhul on hageja

ilma nõusolekut küsimata võtnud endale sõiduki keredetaile, rikkudes sellega

töökorralduse reeglistikku, mistõttu oli kostjal õigus öelda tööleping hagejaga

erakorraliselt üles. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tähtis ei ole niivõrd hageja

poolt võetu väärtus, kui see, et varguse või varguse katse tõttu on tööandja kaotanud

usalduse töötaja suhtes.

80. Hageja teise rikkumise osas (s.o töövõimetuslehe avamisest teatamata jätmine) märgib

ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ka töövõimetuslehe

avamisest teatamata jätmine andis käesoleval juhul aluse töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks. Maakohus on selles osas oma seisukohti põhjendanud ning vastanud

põhjalikult ka hageja väidetele. Ringkonnakohus märgib lisaks, et hageja väited on

eeltoodud rikkumise osas olnud vastuolulised. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et

09.02.2018 perearstile helistades selgus, et haigusleht oli avatud juba 02.02.2018 ning

seega on tegemist inimliku eksimusega. Samas 08.11.2018 istungil väidab hageja, et

02.02 avas ta haiguslehe ja helistas perearstile. Hageja lepinguline esindaja väitis

istungil hoopis, et hageja unustas teavitada tööandjat, et haigusleht oli avatud alates

02.02. Seega ei ole hageja istungil tuginenud sellele, et ta ei saanud aru, et haigusleht

avati 02.02.2018.

81. Hageja leiab ka, et maakohus on andnud ebaõige hinnangu poolte kokkuleppele, mitte

maksta hagejale töötasu päevade eest, mil hageja oli töövõimetuslehel olles tööl ning

asunud ekslikule seisukohale, nagu saaks kostja vaatamata eelnevale hiljem siiski

samale rikkumisele tugineda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et

kokkuleppe sõlmimine tasu osas ei muuda hageja rikkumist olenematuks ning ei võta

kostjalt õigust hageja rikkumisele hiljem tugineda.

82. Hageja hinnangul oleks pidanud töölepingu ülesütlemisele eelnema hoiatus.

Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei olnud eelnevat hoiatamist ülesütlemise

eeldusena vaja. Alus töölepingu ülesütlemiseks ilma eelnevat hoiatust tegemata tuleneb

TLS § 88 lg-st 3. Juba hageja poolt autodetailide võtmine ilma nõusolekuta, oli

mõjuvaks põhjuseks tööandjale töölepingu ülesütlemiseks ilma eelneva hoiatuseta.

Käesoleval juhul lisandus sellele veel ka teine rikkumine - töövõimetuslehe avamisest

teatamata jätmine, mis eraldi võetuna tõenäoliselt ei oleks andnud põhjust ilma eelneva

hoiatuseta tööleping üles öelda, küll aga koosmõjus raskema rikkumisega.

Ringkonnakohus leiab, et tegemist on selliste rikkumistega, milliste puhul ei saa

mõistlikult oodata tööandjalt lepingu jätkamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega selles osas, et hageja toime pandud rikkumiste puhul ei oleks hoiatus

kandnud oma eesmärki. Kuivõrd ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et hageja

rikkumised olid sedavõrd kaalukad, et andsid aluse töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks ilma hoiatuseta, siis ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et töölepingu

ülesütlemine TLS § 88 lg 3 alusel on vastuolus hea usu põhimõttega.

83. Hageja leiab, et mõistlik aeg töölepingu ülesütlemiseks oli ülesütlemise hetkeks juba

möödunud. TLS § 88 lg 4 järgi võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku

aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi

teada saama. Asja materjalidest nähtuvalt sai kostja hageja rikkumistest teadlikuks

08.02.2018 ja 12.02.2018 ning ütles töölepingu üles 05.03.2018, kuivõrd vahemikus

09.02.2018-05.03.2018 ei käinud hageja tööl. Ringkonnakohtu hinnangul võib kostja

selgitustest lähtuvalt lugeda, et tööleping on üles öeldud mõistliku aja jooksul, kuivõrd

perioodil 09.02.2018-05.03.2018 ei käinud hageja tööl. Olgugi, et tööandja võis

töölepingu üles öelda ka ajal, mis töötaja viibis haiguslehel, leiab ringkonnakohus, et

töötaja tööle naasmisel ei olnud möödunud mõistlik aega töölepingu ülesütlemiseks.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks, et kostja ootas töölepingu ülesütlemisega kuni

töötaja naaseb haiguslehelt, et siis ülesütlemisavaldus töökohas töötajale isiklikult üle

anda.

84. Järgnevalt annab kohus hinnangu vastuapellatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohus

ei pea põhjendatuks hinnata ümber kostja lepinguliste esindajate toimingute vajalikkust

ja põhjendatust ning nõustub selles osas maakohtu määruse põhjendustega. TsMS § 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub

üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm nr 3-2-1-43-10, p 19).

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kostja esindajate kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud, seega ei ole alust kulude

põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. Maakohus on piisava põhjalikkusega

kontrollinud ja analüüsinud kostja esindajate töö mahtu, hinnates märgitud ajakulu.

Kohus arvestas sealhulgas nii kohtule esitatud dokumentide mahtu kui tsiviilasja sisu.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vähendanud kostja esindajate toimingute

ajakulu mõistlikus ulatuses. Lisaks on maakohus põhjendanud, miks ta peab kostja

esindajate mõistlikuks tunnihinnaks 140 eurot. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kostja

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

85. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis maakohtus kantud menetluskulud hageja

kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud

hageja kanda ja vastuapellatsioonkaebuse menetluskulud kostja kanda.

86. Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174

lg 3 järgides ka ringkonnakohus. Kuivõrd vastuapellatsioonkaebuses vaidlustati vaid

menetluskulude

kindlaksmääramist,

siis

ei

määra

ringkonnakohus

kindlaks

vastuapellatsioonkaebuse esitamisega seoses tekkinud menetluskulusid TsMS § 178 lg

4 järgi. Ringkonnakohus määrab kindlaks vaid apellatsioonkaebuse menetlemisega

seoses tekkinud menetluskulud.

87. 14.05.2019 esitas kostja ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja. Kostja palub

mõista hagejalt välja ringkonnakohtu menetluskulu summas 2205 eurot (õigusabikulud

2155 eurot ja riigilõiv vastuapellatsioonkaebuselt 50 eurot). Kostja on esitanud vastavad

kulud ilma käibemaksuta ega taotle käibemaksu hüvitamist. Lisaks palub kostja

märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses

käesoleva menetlusega.

88. Kostjate on osutatud õigusabi 12,05 h ning tunnihindadega 140, 160, 180 ja 220 eurot/h.

Kostja esindajate teostatud toimingud on järgnevad: 1) 13.11.2018 protokolli ja hageja

protokolli parandamise taotlusega tutvumine (K. Reinson, 140 eurot/h) – 0,5 h; 2)

15.11.2018 seisukoha koostamine ja esitamine kostja protokolli parandamise taotluse

osas ja ühe muudatuse taotlemine hageja poolt (haiguslehest teavitamise kuupäeva osas)

(K. Reinson, 140 eurot/h) – 0,5 h; 3) 28.11.2018 kohtuotsusega tutvumine (A. Sigal,

160 eurot/h) – 0,2 h; 4) 04.01.2019 apellatsioonkaebusega esialgne tutvumine, info

kliendile (K. Reinson, 180 eurot/h) – 0,5 h; 5) 16.01.2019 menetlusse võtmise määruse

saatmine, tutvumine, info kliendile (K. Reinson, 180 eurot/h) – 0,2 h; 6) 22.01.2019

apellatsioonkaebuse (sh viidatud kohtupraktika), maakohtu otsuse, istungi protokolli ja

tunnistaja ülekuulamise protokolli analüüs, seonduv õigusanalüüs (sh kohtupraktika

kohane mõistlik aeg töölepingu ülesütlemiseks pärast rikkumist) (K. Reinson, 180

eurot/h) – 4,3 h; 7) 28.01.2019 vastuse koostamine apellatsioonkaebusele (K. Reinson,

180 eurot/h) – 2 h; 8) 28.01.2019 apellatsioonkaebuse vastuse ülevaatamine,

täiendamine (A. Sigal, 220 eurot/h) – 0,75 h; 9) 29.01.2019 vastuapellatsioonkaebuse

osa koostamine, apellatsioonkaebuse vastuse osa täiendamine ja lõpetamine (K.

Reinson, 180 eurot/h) – 1,5 h; 10) 30.01.2019 kõne kliendile (selgitused

apellatsioonkaebuse vastuse kohta), vastuse allkirjastamine ja esitamine e-toimikus (K.

Reinson, 180 eurot/h) – 0,3 h; 11) 01.02.2019 vastuapellatsioonkaebuse menetlusse

võtmise määruse saamine ja tutvumine, info kliendile (K. Reinson, 180 eurot/h) – 0,2

h; 12) 13.03.2019 hageja vastuapellatsiooni vastusega tutvumine, analüüs (K. Reinson,

180 eurot/h) – 0,6 h; 13) 09.04.2019 kirjavahetus kliendiga (istungiga seonduv) (K.

Reinson, 180 eurot/h) – 0,2 h; 14) 07.05.2019 hageja seisukoha ülevaatamine, info

kliendile (et vastamine ei ole vajalik) (K. Reinson, 180 eurot/h) – 0,3 h. 14.05.2019

istungil teatas kostja esindaja, et ta soovib menetluskulude nimekirjale lisada istungi

kulu (14.05.2019 istung kestis 41 min, seega on istungi ajakuluks 0,68 h) ja istungiks

ettevalmistumise kulu - 0,5 h.

89. Hageja vaidles kostja menetluskulude suurusele vastu ning leidis, et kulusid tuleks

vähendada.

90. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks on

põhjendatud osaliselt.

91. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepinguliste esindajate mõistlikuks tunnitasuks tuleb

lugeda 160 eurot/h. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega ning lisaks on pooled

esitanud apellatsioonimenetluses samu seisukohtu ja väiteid, mis on esitatud juba

maakohtule.

92. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 4 ei ole põhjendatud kulud, mis seonduvad

vastuapellatsioonkaebuse esitamisega, s.o toimingud nr 9, 11 ja 12 (1,5 + 0,2 + 0,6 =

2,3 h) ning vastuapellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot. Lisaks ei ole

põhjendatud toiminguks 07.05.2019 hageja seisukoha ülevaatamine - 0,3 h, kuivõrd

toimikust nimetatud hageja seisukohta ei nähtu, viimane hageja esitatud

menetlusdokument on vastus vastuapellatsioonkaebusele. Ülejäänud õigusabikulu liigid

on

põhjendatud.

Kuivõrd

toimingu

nr

osas

ei

ole

kostja

eristanud

vastuapellatsioonkaebuse koostamise ja apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele

kulunud aega, leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebusele vastuse koostamise

põhjendatud ajakuluks tuleb lugeda 2,75 h. Seega peab ringkonnakohus kostja

esindajate toimingud põhjendatuks 9,45 h (0,5 + 0,5 + 0,2 + 0,5 + 0,2 + 4,3 + 2 + 0,75

+ 0,3 + 0,2) ulatuses, millele lisandub ka 14.05.2019 istungi ajakulu 0,68 h ja istungiks

ettevalmistumise ajakulu 0,5 h. Seega peab ringkonnakohus kokku kostja esindajate

toimingud põhjendatuks 10,63 h ulatuses.

93. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsiooniastme menetluskulude

hüvitamiseks 1700,80 (10,63 h x 160 eurot/h) eurot. Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS

§ 177 lg-le 4 tuleb hagejal hüvitamisele kuuluvatelt kuludelt tasuda viivist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Meeli Kaur

Krista Kirspuu