2-18-13994/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-13994

Tsiviilasi

Peipsiääre vald (Peipsiääre Vallavalitsuse kaudu) hagi Eve

Lemmingu ja Margus Lemmingu vastu kinnisasja

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

600 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. veebruari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Margus Lemmingu ja Eve Lemmingu apellatsioonkaebus

Kohtuistungite toimumise ajad

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. Eve Lemming (isikukood XXX)

2. Margus Lemming (isikukood XXX)

apellantide lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo

Vastustaja (hageja): Peipsiääre vald (Peipsiääre Vallavalitsuse

kaudu)

(registrikood

77000192),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Siret Saks

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 6. veebruari 2019 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 21. novembri 2018 määrusega käesolevas tsiviilasjas rakendatud

hagi tagamise abinõu jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Eve Lemmingu ja Margus Lemmingu kanda.

4. Välja mõista Eve Lemmingult ja Margus Lemmingult Peipsiääre valla (Peipsiääre

Vallavalitsuse kaudu) kasuks menetluskuluna ringkonnakohtus 350 eurot (ilma

käibemaksuta).

5. Välja mõista Eve Lemmingult ja Margus Lemmingult Peipsiääre valla (Peipsiääre

Vallavalitsuse kaudu) kasuks viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni (menetluskulude

tasumiseni).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Peipsiääre vald (Peipsiääre Vallavalitsuse kaudu) (hageja) esitas 19. septembril 2018 Tartu

Maakohtule hagi Eve Lemmingu (kostja I) ja Margus Lemmingu (kostja II) vastu, milles palus:

1) nõuda kostjate ebaseaduslikust valdusest välja hagejale kuuluv Põldmaa külas Peipsiääre

vallas Tartu maakonnas asuv X kinnistu (edaspidi kinnistu) (registriosa nr X); 2) kohustada

kostjaid vabastama ja hagejale üle andma kinnistu ning sellele juurdepääsu tagavad vahendid;

3) väljaandmisest keeldumise korral tõsta kostjad ja neile kuuluvad asjad kinnistult välja.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. juunil 2015 rendilepingu nr 4-1/2-1, millega hageja

andis kostjatele rendile hagejale kuuluva kinnistu rendihinnaga 50 eurot kuus. 3. mai 2017

otsusega nr 12 otsustas hageja müüa kinnistu otsustuskorras kostjatele, kuid kostjad loobusid

ostmisest. Vara Vallavolikogu (hageja õiguseellane) ütles 11. oktoobri 2017 kirjaga

rendilepingu korraliselt üles kuue kuu möödumisel arvates ülesütlemisavalduse kättesaamisest

kostjate poolt. Kuna kostjad said kirja kätte 11. oktoobril 2017, lõppes rendileping 12. aprillil

2018. Kostjad ei ole kinnistu valdust hagejale üle andnud. Kostjatel ei ole alust keelduda

kinnistu valduse üleandmisest. Hageja ei ole andnud kostjatele nõusolekut kinnistu osas

parenduste või muudatuste tegemiseks. Kostjad ei ole kulutuste tegemist tõendanud. Isegi, kui

kostjatel on hageja vastu kulutuste hüvitamise nõue, on see aegunud.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjad ei vaidlusta asjaolu, et rendileping on lõppenud.

Samas on hageja nõuded põhjendamatud, kuna kostjatel on VÕS § 110 lg 1 alusel kinnistu

kinnipidamisõigus, s.o õigus mitte vabastada kinnistut enne, kui hageja ei ole kostjate poolt

kinnistule tehtud kulutusi hüvitanud. Selleks, et tuvastada, kas ja kui suures ulatuses on

muutunud kinnistu väärtus perioodil alates hageja poolt kinnistu kostjate kasutusse andmisest

1995. aastal kuni rendilepingu lõppemiseni 12. aprillil 2018, taotlevad kostjad ekspertiisi

määramist. Leidmaks kinnistu väärtust ajal, mil see anti kostjate valdusesse, saaks ekspert oma

hinnangu aluseks võtta X kinnistuga külgneva maatüki ja sellel paikneva hoone väärtuse.

3. Maakohus jättis 25. oktoobri 2018 määrusega kostjate ekspertiisitaotluse rahuldamata.

Maakohus leidis, et kostjate soovitud ekspertiis ei annaks käesolevas asjas vajalikku tulemust.

Ekspertiisi tegemiseks tuleks kostjatel välja tuua, milliseid parendusi või muudatusi, mille

tulemusel on kinnistu väärtus kestvalt ja oluliselt suurenenud, on kostjad teinud. Kahe kinnistu

väärtuse hindamine ei võimalda välja selgitada kinnistu väärtuse kasvu kostjate poolt tehtud

parenduste ja muudatuste tulemusena. Kostjatel tuleb ära tõendada kõik kulutused, mida kostjad

on teinud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 6. veebruari 2019 otsusega hagi ning 1) nõudis kinnistu kostjate

ebaseaduslikust valdusest välja hageja valdusesse; 2) kohustas kostjaid vabastama kinnistu

neile kuuluvast vallasvarast ja üle andma kinnistule juurdepääsu tagavad vahendid ning otsustas

tõsta kostjad ning neile kuuluva vallasvara kinnistult välja täitemenetluse seadustikus sätestatud

korras, kui kostjad keelduvad kinnistu vabatahtlikust vabastamisest; 3) jättis menetluskulud

kostjate kanda; 4) määras kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud summas 2871 eurot 34 senti.

Maakohtu põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selle, et pooltevaheline rendileping lõppes

12. aprillil 2018. Sellega on tuvastatud, et kostjad valdavad hagejale kuuluvat kinnisasja

õigusliku aluseta. Valduse rikkumine seisneb selles, et kostjad ei ole pärast rendilepingu

lõppemist kinnistu valdust hagejale üle andnud.

Kostjate vastuväite kohaselt on neil hageja vastu kulutuste hüvitamise nõue, mis annab

kostjatele õiguse keelduda VÕS § 110 lg 1 alusel asja omanikule väljaandmisest. Samas ei ole

kostjad esitanud kohtule vastuhagi kulutuste hüvitamiseks, mille alusel saaks kohus põhihagi

rahuldamise korral ette näha asja valduse väljaandmise vastastikku kostjatele kuuluvale

vastunõudele vastava kohustuse täitmise vastu. Kuna kostjad ei ole vastuhagi esitanud, puudub

võimalus hinnata, kas rendieseme väärtus on kostjate tehtud parenduste või muudatuste tõttu

suurenenud ning kas tehtud kulutused on tõendatud ja põhjendatud.

VÕS § 359 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud kulutuste hüvitamise nõude eelduseks on rendileandja

nõusolek ja kulutuste, mis on kestvalt oluliselt suurendanud rendilepingu eseme väärtust,

tegemine. Rendilepingu p 4.1.12 kohaselt ei tohtinud kostjad kinnistu suhtes hageja eelneva

nõusolekuta teha olulisi muudatusi ja parendusi, välja arvatud omal kulul tehtav pisiremont

maksumusega kuni 1000 eurot. Kostjad ei ole hagejat teavitanud sellest, et nad plaanivad teha

kulutusi, mille maksumus ületab 1000 eurot. Kuna puudub hageja nõusolek suuremate kulutuste

kui 1000 eurot tegemiseks ning puuduvad tõendid kulutuste või parenduste tegemise kohta, ei

ole kostjatel võimalik nõuda kulutuste hüvitamist lepingulisest võlasuhtest tulenevalt. Samas ei

ole välistatud käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude esitamine, kuid

arvestada tuleb nõude võimalikku aegumist. On võimalik, et nii lepingulisel kui ka

lepinguvälisel alusel esitatud nõuded on VÕS § 338 lg-test 1 ja 2 tulenevalt aegunud.

Kuna kostjate vastuväited kohustuse täitmisest keeldumise õiguse kohta ei leidnud tõendamist,

hagejal ei ole tekkinud kohustust hüvitada kostjatele väidetavaid kulutusi ning kostjatel ei ole

õigust asja kinni pidada, on kinnistu valdus ebaseaduslik ja hagi kuulub rahuldamisele.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad Tartu Maakohtu 6. veebruari 2019 otsus

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole maakohus piisavalt põhjendanud, miks

puudub kostjatel kui rentnikel õigus pidada hagejale kui rendileandjale kuuluvat hoonet kinni.

Kostjatel on kinnipidamisõigus renditud hoone osas nii kaua, kui hageja hüvitab kostjatele

nende poolt kinnistule tehtud parendused.

Maakohus ei ole ümber lükanud kostjate väidet, et neil on õigus keelduda oma kohustuste

täitmisest VÕS § 110 ja § 111 alusel. Hagejalt kulutuste hüvitise nõudmiseks ja selle nõude

tagatiseks oleva kinnipidamisõiguse kasutamiseks ei pea tingimata esitama vastuhagi, vaid see

võib toimuda ka vastuväite vormis.

VÕS § 110 lg-st 1 tulenevad kohustuse täitmisest keeldumise eeldused on täidetud. Kostjate ja

hageja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, järelikult on nõude ja kohustuse vahel piisav

seos. Kui kostjad annavad kinnistu valduse hagejale üle, ei ole neil enam piisavat tagatist, et

hageja hüvitisenõude täidab. Maakohus on jätnud selle tähelepanuta.

VÕS § 359 lg 3 võimaldab rentnikul nõuda parenduste hüvitamist sõltumata sellest, kas on

järgitud VÕS § 359 lg-s 1 sätestatut, st kostjad saavad hagejalt nõuda hüvitist ka juhul, kui neil

ei olnud parenduste või muudatuste tegemiseks hageja nõusolekut. Kostjatel on õigus nõuda

kinnistule tehtud kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise sätete (VÕS §-d 1018 ja 1023)

alusel. Kõne alla võib tulla ka nõue VÕS § 1042 alusel. Maakohus ei ole vastavate nõuete

võimalikkust otsuses käsitlenud.

Vaidlust ei ole selles, et kostjad on rendilepingu eseme suhtes teinud muudatusi või parendusi.

Rendilepingu esemeks oleva asja väärtus on kostjate tehtud muudatuste või parenduste

tulemusena oluliselt suurenenud.

Maakohus jättis rahuldamata kostjate taotluse ekspertiisi läbiviimiseks. TsMS § 238 ei

võimaldanud tõendit maakohtu toodud põhjendustel kõrvale jätta. Maakohus ei põhjendanud

piisaval määral tõendi kogumisest keeldumise vajalikkust ega näidanud veenvalt, et

ekspertarvamusel ei ole asjas mingil juhul tähtsust.

Maakohus on viidanud, et tal puudub võimalus hinnata, kas ja mil määral on rendieseme väärtus

kostjate tehtud parenduste ja muudatuste läbi suurenenud, kuid on samas keeldunud kostjate

soovitud tõendi kogumisest olukorras, kus kostjad on põhjendanud, miks ei ole kinnistule

tehtud kulutuste tõendamiseks ühegi muu tõendi esitamine võimalik. Enne vastava

ekspertiisiakti valmimist ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et ekspertiis ei anna vastus

küsimusele, kas ja millises ulatuses on kinnistu väärtus tänu kostjate tehtud kulutustele alates

kinnistu kostjate kasutusse andmisest kuni rendilepingu lõppemiseni kasvanud.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude

kostja kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt ei ole maakohus märkinud, et VÕS §-st 110 tuleneva kohustuse

täitmisest keeldumise eelduseks on vastuhagi esitamine, mistõttu on kostjate sellekohane

vastuväide põhjendamatu. Maakohus on hinnanud kostjate vastuväidet sisuliselt ja leidnud, et

kostjate vastuväide kohustuse täitmisest keeldumise kohta ei ole leidnud tõendamist, kuna

hagejal ei ole tekkinud kohustust hüvitada kostjatele väidetavaid kulutusi.

Kostjate võimalik VÕS § 359 lg-st 1 tulenev nõue on tõenäoliselt aegunud, mistõttu ei ole VÕS

§ 110 alusel kohustuse täitmisest keeldumine põhjendatud. Kostjad ei ole tõendanud nõude

suurust ega selle sissenõutavaks muutmist, mistõttu on maakohus jätnud kostjate vastuväite

õigesti arvestamata.

Kostjate ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud, kuna ekspertiisiga ei saanud

tuvastada kostjate soovitud asjaolusid. Ekspertiisi tegemiseks tulnuks kostjatel kooskõlas VÕS

§ 359 lg-ga 1 välja tuua, millised parendusi või muudatusi, mille võrra suurenes kinnistu väärtus

kestvalt ja oluliselt, nad rendileandja nõusolekul tegid. Kahe maja väärtuse hindamise teel ei

ole võimalik hinnata võimalikku hüvitist. Kostjate taotletud ekspertiisiga ei oleks saanud

tõendada kinnistu väärtuse kestvat ja olulist suurenemist olukorras, kus kostjad ei ole isegi

öelnud, mis parendusi nad on teinud. Lisaks ei ole kostjad küsinud hagejalt nõusolekut ühegi

parenduse tegemiseks.

Kostjad on pidanud võimalikuks nõudealuseks ka käsundita asjaajamist. Olukorras, kus poolte

vahel on sõlmitud leping, tuleb lähtuda lepingulisest regulatsioonist. Käsundita asjaajamisel

tuleb soodustatut teavitada ja kulutuste hüvitamine tuleb kõne alla üksnes siis, kui soodustatu

on asjaajamise heaks kiitnud. Kostjad ei ole väitnud, et nad on teinud kulutusi, mille

kooskõlastamist hagejaga ei oleks saanud mõistlikult eeldada. Kuivõrd ekspertiisiga soovisid

kostjad võrrelda kahe kinnistu väärtuse erinevust, ei oleks nad saanud ekspertiisiga tõendada

käsundita asjaajamise käigus tehtud kulutusi.

Kostjad ei ole apellatsioonkaebuses ekspertiisi taotlust korranud ning on vastuväite esitamata

jätmise tõttu kaotanud õiguse tugineda edasikaebekorras ekspertiisitaotluse rahuldamata

jätmisele (TsMS § 333 lg 3).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 6. veebruari 2019 otsus tuleb jätta TsMS § 657

lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Seoses apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus kostjate kanda.

Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja

TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

8. Asjaolude kohaselt sõlmisid pooled 2. juunil 2015 kinnistu rendilepingu. Vaidlust ei ole

selles, et kinnistu kuulub hagejale ning et rendileping lõppes hagejapoolse ülesütlemise

tulemusena 12. aprillil 2018. Kuna kostjad ei andnud hagejale kinnistu valdust pärast lepingu

lõppemist üle, esitas hageja kostjate vastu hagi kinnistu ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmiseks. Kostjad esitasid hageja nõudele vastuväite, mille kohaselt on nad teinud

kinnistule kulutusi ja neil on õigus VÕS § 110 lg 1 alusel kinnistu valduse üleandmisest

keelduda, kuni hageja on kinnistule tehtud kulutused hüvitanud.

9. VÕS § 359 lg 1 järgi kui rendilepingu lõppemisel ilmneb, et rendilepingu eseme väärtus on

rendileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu kestvalt oluliselt suurenenud,

võib rentnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist. Käesoleval juhul ei ole kostjad väitnud, et nad

on teinud rendilepingu eseme suhtes parendusi või muudatusi hageja nõusolekul, mistõttu

langeb hüvitisenõue lepingulisel alusel ära.

10. Kostjad on apellatsioonkaebuses tuginenud VÕS § 359 lg-le 3, mille kohaselt peab

rendileandja muud kui VÕS § 359 lg-tes 1 ja 2 nimetatud kulutused hüvitama üksnes juhul, kui

ta on selleks kohustatud käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). Samuti on

kostjad toonud välja, et neil võib olla hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue (VÕS

§ 1042). Kostjad on maakohtule ette heitnud, et maakohus ei ole vastavate nõuete võimalikkust

hinnanud.

Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et juhul, kui rentnik on teinud rendilepingu esemele

kulutusi rendileandja nõusolekuta, võivad kõne alla tulla nõuded VÕS §-de 1018 ja 1023 või

VÕS § 1042 alusel. Juhul, kui kostjatel on ühel nimetatud alustest hageja vastu rendilepingu

esemele tehtud kulutuste hüvitamise nõue, võib neil VÕS § 110 lg-s 1 sätestatud eelduste

täitmise korral olla õigus rakendada seoses oma nõudega kinnipidamisõigust, st keelduda

kinnistu valduse üleandmisest VÕS § 110 lg 1 alusel, kuni hageja on rahuldanud kostjate nõude

(vt Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 26). Samuti nõustub

ringkonnakohus kostjatega selles, et neil ei olnud vaja kulutuste hüvitamiseks ja nõude

tagatiseks oleva kinnipidamisõiguse kasutamiseks esitada vastuhagi, vaid piisas vastuväitest (vt

nt Riigikohtu 6. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430).

Samas tuleb arvestada, et VÕS § 110 lg 1 ei anna asja valdajale omaniku suhtes

vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes VÕS § 110 lg-st 5

üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel

valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu. See tähendab, et kui

kostjad on teinud lepingu esemele kulutusi, ei anna see kohtule alust hagi rahuldamata

jätmiseks, vaid kohus saab VÕS § 110 lg 5 alusel ette näha vastastikuse täitmise (vt Riigikohtu

19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-13, p 26).

Praegusel juhul on küll kostjad käsitlenud apellatsioonkaebuses pikalt seda, millisel õiguslikul

alusel võiks neil hageja vastu olla kulutuste hüvitamise nõue, kuid ei ole toonud kordagi kogu

menetluse vältel välja, milliseid kulutusi ja millises suuruses on nad rendilepingu esemele

teinud. Kuna kostjad ei ole välja toonud hüvitise suurust, ei ole kohtul võimalik määrata

vastastikust täitmist. Sellises olukorras ei olnud maakohtul alust jätta hagi rahuldamata.

11. Kostjad on apellatsioonkaebuses tuginenud ka sellele, et maakohtul ei olnud alust

ekspertiisitaotlust rahuldamata jätta. Kostjate väitel on nad ammendavalt põhjendanud, miks

nende poolt kinnistule tehtud kulutuste tõendamiseks ei ole ühegi muu tõendi esitamine

võimalik.

Kostjad ei ole ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmise osas maakohtu menetluses vastuväidet

esitanud ega ekspertiisitaotlust apellatsioonkaebuses korranud. See tähendab, et isegi kui

ringkonnakohus leiaks, et maakohtul ei olnud 25. oktoobri 2018 määruses toodud põhjendustel

õigust ekspertiisitaotlust rahuldamata jätta ja peaks ekspertiisi läbiviimist põhjendatuks, ei

saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebust rahuldada. Ringkonnakohtul ei ole võimalik

ekspertiisi omal algatusel läbi viia ja seetõttu ka võimalust asuda maakohtust erinevale

seisukohale selle osas, et puudub võimalus hinnata, kas rendieseme väärtus on kostjate tehtud

parenduste või muudatuste tõttu suurenenud.

Ringkonnakohus märgib siiski, et maakohus on jätnud ekspertiisi taotluse põhjendatult

rahuldamata. TsMS § 238 lg 1 järgi korraldab kohus üksnes selliste tõendite kogumise, millel

on asjas tähtsust. Kogutav tõend peab seega tõendama tuvastamisele kuuluvat asjaolu. Kostja

taotles ekspertiisi läbiviimist selleks, et tuvastada, kas ja kui suures ulatuses on muutunud

kinnistu väärtus perioodil alates hageja poolt kinnistu kostjate kasutusse andmisest 1995. aastal

kuni rendilepingu lõppemiseni 12. aprillil 2018. Kostjate hinnangul saaks ekspert selleks, et

leida kinnistu väärtus ajal, mil see anti kostjate valdusesse, oma hinnangu aluseks võtta X

kinnistuga külgneva maatüki ja sellel paikneva hoone väärtuse. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et sel viisil ei ole võimalik kindlaks teha vaidlusaluse rendieseme väärtuse

suurenemist.

12. Eeltoodust lähtuvalt puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ning apellatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata.

13. TsMS § 442 lg 5 esimesele lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja

ühemõtteliselt mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Asja materjalidest

nähtuvalt on maakohus 21. novembri 2018 määrusega rahuldanud hageja hagi tagamise

avalduse osaliselt ning kohustanud kostjaid andma hagi tagamiseks hagejale üle kinnistu ja seal

asuvate hoonete valdus ning vahendid.

Maakohus on vastuolus TsMS § 442 lg 5 esimese lausega jätnud vaidlustatud otsuses hagi

tagamise abinõuga seotud küsimuste osas seisukoha võtmata. Ringkonnakohtul on võimalik

maakohtu minetus kõrvaldada.

TsMS § 445 lg-st 2 tuleneb, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi

tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise

tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kostjad

ei ole taotlenud abinõu tühistamist ning ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu

21. novembri 2018 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu jätta jõusse kohtuotsuse

täitmist tagava abinõuna.

14. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate kanda.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohtu menetluses palub hageja mõista kostjatelt menetluskulude katteks välja kokku

550 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane.

Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on õigusabi osutatud 5,5 tunni ulatuses

(tutvumine apellatsioonkaebusega, analüüs – 2 h, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele

2 h; lõplike seisukohtade koostamine kohtule 1 h 30 min).

Hageja lepingulise esindaja tunnitasuks on 100 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades

vandeadvokaatide tunnitasude suurusi, on hageja lepingulise esindaja tunnitasu ringkonnakohtu

hinnangul põhjendatud ning vajalik.

Samas leiab ringkonnakohus, et hageja menetluskulud ei ole asja keerukust ja mahtu arvestades

täies ulatuses põhjendatud. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamine peaks lisaks vastuse

koostamisele endale hõlmama ka apellatsioonkaebusega tutvumist. Igatahes ei ole

apellatsioonkaebuse mahtu arvestades põhjendatud sellega tutvumisele ja analüüsimisele

kulunud aeg 2 tundi. Ringkonnakohus loeb apellatsioonkaebusega tutvumise ja analüüsimise

põhjendatud ajakuluks 1 tunni. Hageja 24. mai 2019 lõplikes seisukohtades on suures ulatuses

korratud sõnasõnaliselt apellatsioonkaebuse vastuses esitatud seisukohti. Lisaks on koos lõplike

seisukohtadega esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldus, mille koostamisele kuluv

aeg hüvitamisele ei kuulu (vt Riigikohtu 11. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14,

p 12). Ringkonnakohus peab lõplike seisukohtade koostamise põhjendatud ajakuluks 0,5 tundi.

Ringkonnakohus peab seega hageja õigusabikulu apellatsioonimenetluses põhjendatuks 3,5

tunni ulatuses ning kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulud

kokku summas 350 eurot (3,5 h x 100 eurot, ilma käibemaksuta).

Vastavalt hageja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjatelt hageja kasuks hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt välja mõista ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi

täitmiseni.

15. Kostjad on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 300 eurot.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 128 teise lause kohaselt on lepingu lõppemise tõttu

kinnisasja, ehitise või selle osa valduse väljaandmise üle peetava vaidluse korral hagihind ühe

aasta kasutustasude kogusumma. Tegemist on erinormiga TsMS § 126 lg 1 ja § 132 lg 4 p 3

suhtes. Käesoleval juhul on seega hagihind 600 eurot (50 x 12) ja kooskõlas TsMS § 137 lg-ga

1 on sama ka apellatsioonkaebuse hind. Apellatsioonkaebuselt hinnaga 600 eurot tuleb

riigilõivuseaduse lisa 1 alusel tasuda riigilõivu 125 eurot. Kostjad on seega

apellatsioonkaebuselt tasunud riigilõivu enam summas 175 eurot.

Hageja on hagiavalduselt tasunud riigilõivu 900 eurot, mis tähendab, et hageja on tasunud

riigilõivu enam summas 775 eurot.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 150 lg 1 p 1 järgi tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas,

kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus,

kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu

tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. TsMS § 150 lg 6 alusel lõpeb riigilõivu tagastamise nõue

kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse

jõustunud lahendiga lõppemist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks