2-18-3144/44 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuni 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-3144

Tsiviilasi

Transtar Ekspedeerimise OÜ hagi Jaama Invest OÜ

(likvideerimisel), CCB Fond OÜ ja Seim Investeeringud

OÜ vastu võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

Transtar Ekspedeerimise OÜ apellatsioonkaebuse hind

356 061 eurot 92 senti

Jaama Invest OÜ (likvideerimisel) ja CCB Fond OÜ

apellatsioonkaebuse hind 356 061 eurot 92 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Transtar Ekspedeerimise OÜ apellatsioonkaebus

Jaama Invest OÜ (likvideerimisel) ja CCB Fond OÜ

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

21. mai 2019

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja Transtar Ekspedeerimise OÜ (registrikood

10986383), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek

Leppik

Kostja Jaama Invest OÜ (likvideerimisel; registrikood

12604306), seaduslik esindaja likvideerija Kerli Kase

Kostja CCB Fond OÜ (registrikood 14113096), esindaja

Kerli Kaasik

Kostja Seim Investeeringud OÜ (registrikood 14113096),

esindaja Kerli Kaasik

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Transtar Ekspedeerimise OÜ apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2019 otsus osas, milles maakohus jättis

Transtar Ekspedeerimise OÜ hagi rahuldamata.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Transtar Ekspedeerimise OÜ hagi

Jaama Invest OÜ (likvideerimisel), CCB Fond OÜ ja Seim Investeeringud OÜ vastu.

4. Mõista Transtar Ekspedeerimise OÜ kasuks Jaama Invest OÜ-lt (likvideerimisel), CCB

Fond OÜ-lt ja Seim Investeeringud OÜ-lt solidaarselt välja põhinõue 340 000 eurot,

hagiavalduse esitamise, s.o 26. veebruar 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

16 021 eurot 92 senti, sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot ja lisanduv viivis alates

27. veebruarist 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

5. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

5.1. Jätta rahuldamata Jaama Invest OÜ (likvideerimisel) taotlus kinnistu turuväärtuse

kindlaks tegemiseks ekspertiisi määramiseks.

5.2. Jätta rahuldamata Jaama Invest OÜ (likvideerimisel) taotlus hagejalt Jaama 56c

Tartus kinnisasja omandamise võlaõigusliku ja asjaõigusliku lepingu väljanõudmiseks.

5.3. Mõista Transtar Ekspedeerimise OÜ kasuks Jaama Invest OÜ-lt (likvideerimisel),

CCB Fond OÜ-lt ja Seim Investeeringud OÜ-lt solidaarselt välja põhinõue 340 000 eurot,

hagiavalduse esitamise, s.o 26. veebruar 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

16 021 eurot 92 senti, sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot ja lisanduv viivis alates

27. veebruarist 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

5.4. Jätta Tartu Maakohtu 28. veebruari 2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.

5.5. Jätta menetluskulud maakohtus solidaarselt Jaama Invest OÜ (likvideerimisel),

CCB Fond OÜ ja Seim Investeeringud OÜ kanda.

5.6. Rahuldada Transtar Ekspedeerimise OÜ taotlus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks 9 472 euro ulatuses (käibemaksuta).

5.7. Välja mõista solidaarselt Jaama Invest OÜ-lt (likvideerimisel), CCB Fond OÜ-lt ja

Seim Investeeringud OÜ-lt Transtar Ekspedeerimise OÜ kasuks riigilõivu katteks 3400

eurot, tõendi nõudmise kulu katteks 72 eurot ja õigusabi kulude katteks 6000 eurot.

5.8. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni tasumiseni.

6. Jätta Jaama Invest OÜ (likvideerimisel) ja CCB Fond OÜ apellatsioonkaebus

rahuldamata.

7. Jätta Transtar Ekspedeerimise OÜ taotlus 5. juuli 2016 laenulepingu ja sularaha

üleandmise akti tõendite hulgast väljaarvamiseks rahuldamata.

8. Jätta Transtar Ekspedeerimise OÜ apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud

menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt CCB Fond OÜ ja Seim Investeeringud OÜ

kanda.

Välja mõista solidaarselt CCB Fond OÜ-lt ja Seim Investeeringud OÜ-lt Transtar

Ekspedeerimise OÜ kasuks riigilõivu katteks 3400 eurot ja õigusabi kulude katteks 1950

eurot (ilma käibemaksuta). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

9. Jätta Jaama Invest OÜ (likvideerimisel) ja CCB Fond OÜ apellatsioonkaebuse

lahendamisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt Jaama Invest OÜ

(likvideerimisel) ja CCB Fond OÜ kanda.

Välja mõista solidaarselt Jaama Invest OÜ-lt (likvideerimisel) ja CCB Fond OÜ-lt

Transtar Ekspedeerimise OÜ kasuks õigusabi kulude katteks 1200 eurot (ilma

käibemaksuta). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Transtar Ekspedeerimise OÜ (hageja) esitas 27. veebruaril 2018 Tartu Maakohtule hagi

Jaama Invest OÜ (likvideerimisel; kostja I), CCB Fond OÜ (kostja II) ja Seim Investeeringud

OÜ (kostja III) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja 356 061 eurot

92 senti, millest 340 000 eurot moodustab põhinõue ja 16 061 eurot 92 senti kõrvalnõuded.

Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt tema kasuks välja viivise põhinõudelt alates hagi

esitamisest kuni kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise taotluse. Maakohus rahuldas 28. veebruari

2018 määrusega hagi tagamise taotluse, seades kostjale III kuuluvale kinnistule kohtuliku

hüpoteegi summas 190 000 eurot hageja kasuks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I ning AS LHV Pank (pank) 31. jaanuaril 2014

hagejale kuuluva kinnistu aadressil Jaama 56c Tartu müügi- ja hüpoteegiga koormamise

lepingu. Lepinguga seati lepingu esemele hüpoteek panga kasuks 260 000 eurot, millega tagati

panga nõue kostja I vastu laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Lepingu eseme

ostuhind oli lepingu p 3.2. kohaselt 340 000 eurot, mis kuulus tasumisele hiljemalt 1. veebruaril

2016, kuid mitte enne, kui kostja I on täitnud oma kohustused panga ees. 14. oktoobri 2014

kinnistamisavalduse alusel on lepingu ese jagatud kaheksaks korteriomandiks, need on

võõrandatud ja viimane hüpoteegikanne on kustutatud 26. juulil 2017. Hagi kohtusse esitamise

ajaks ei ole kostja I tasunud sissenõutavaks muutunud ostuhinda.

Kostja I on võõrandanud korterid 2 ja 6 kostjale II mitterahalise sissemaksena ning korter 2 on

edasi võõrandatud kolmandale isikule. Kostjale III võõrandas kostja I korteri 1 väidetava laenu

tagasimakse katteks.

Kostja I ainuosanikuks oli alates selle asutamisest Christel Blaubrük. Samuti oli C. Blaubrük

äriühingu ainus juhatuse liige kuni 21. detsembrini 2017. Alates 20. detsembrist 2017 on

kostja I ainuosanikuks OÜ Looman-AT, kelle otsuse alusel on alates 22. detsembrist 2017

algatatud äriühingu likvideerimismenetlus.

Kostja II asutati 13. septembril 2016. C. Blaubrük oli selle ainuosanik kuni 26. juulini 2017 ja

on ainus juhatuse liige alates asutamisest kuni käesoleva ajani. Alates 3. novembrist 2016 on

kostja II osanikuks ka kostja I, kellele kuulub 1/21 osakapitalist, ning C. Blaubrük, kellele

kuulub 20/21 osakapitalist. Korterite 2 ja 6 võõrandamise hetkel 30. septembril 2016 oli nii

kostja I kui ka kostja II ainuosanikuks ja ainukeseks juhatuse liikmeks C. Blaubrük. Alates

kostja III asutamisest on äriühingu ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks A. Seim, kes on

hagejale teadaolevalt C. Blaubrüki ema elukaaslane.

Hageja nõue kostja I vastu põhineb sõlmitud müügilepingul. Nõue on muutunud

sissenõutavaks, sest kõikide korteriomandite osas on kustutatud neid koormanud hüpoteegid,

neist viimastena korterite 2 ja 6 osas 26. juulil 2017. Hageja nõuab kostjalt I 340 000 euro

tasumist võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel. Lisaks nõuab hageja viivist kohustuse

täitmisega viivitamise tõttu seaduses sätestatud määras. Hagi kohtusse esitamise ajaks oli

sissenõutavaks muutunud viivis summas 16 021 eurot 92 senti. Hageja nõuab kostjalt viivist

kuni nõude täieliku tasumiseni. Lisaks nõuab kohus kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist

VÕS § 1131 lg 1 alusel summas 40 eurot.

Hageja nõue kostjate II ja III vastu põhineb ettevõtte üleminekul. Hageja on seisukohal, et

hageja poolt kostjale I võõrandatud kinnistust sai kostja I peamine vara ja majandustegevuse

objekt. Pärast kinnistu omandamist jagas kostja kinnistu korteriomanditeks ja võõrandas need

muu hulgas ka kostjatele II ja III. Kostja III ei ole kostjale II korteriomandi ostuhinda reaalselt

tasunud, vaid pooled on tasaarvestanud omavahelisest laenulepingust tuleneva nõude. Kostja I

peamine vara on läinud üle kostjale III, kes ei pidanud korteriomandi eest reaalselt ostuhinda

tasuma; mõlema kostja põhitegevusala on sama; kostja III müüb aktiivselt korterit, mis ühtib

kostja I tegevuskavaga; kostja III loodi kaks kuud enne korteriomandi võõrandamist, kuid

osakapitali sissemakset ei ole käesoleva ajani tasutud; kostja III põhitegevusala aitab läbi viia

C. Blaubrük, kelle lähikondne on A. Seim; kostja I on likvideerimisel ja teadaolevalt

majandustegevus puudub.

Kostja I on mitterahalise sissemaksena andnud kostjale II korterid 2 ja 6, mille eest ta on vastu

saanud kostja II osa nimiväärtusega 1000 eurot. Üleantud korteriomandite väärtus oli lepingu

kohaselt 220 000 eurot. Kostja II on asutatud kaks nädalat enne mitterahalise sissemakse

tegemist ning selle osakapitali suurus on 21 000 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja I tegevus

on üle läinud ka kostjale II, sest sinna on üle antud kostja I peamine vara, kostja II osanikeks

on kostja I ja C. Blaubrük; kostja I sai korteriomandite võõrandamisel vastu üksnes osa

nimiväärtusega 1000 eurot, mis on alla 5 % asutatud osaühingu osakapitalist; kostja II müüb

aktiivselt kortereid; kostja I on likvideerimisel ja teadaolevalt majandustegevus puudub.

Kostja I poolt korteriomandite sisuliselt vastusoorituseta üleandmine vastab ettevõtte

üleminekule VÕS § 180 lg 1 mõttes. Seega on kostja I kohustused hageja ees läinud üle

ettevõtte omandajatele, st kostjatele II ja III.

Kui kohus leiab, et kostjad ei vastuta solidaarselt kostja I poolt lepingu täitmise eest, siis

vastutavad kostjad II ja III solidaarselt hagejale õigusvastaselt kahju tekitamise alusel.

2. Kostja I vaidles hagile vastu. Kostjale I kuulunud Jaama 56c kinnistu renoveerimine ja

juurdeehituse tegemine oli C. Blaubrüki ja hageja juhatuse liikme P. Saluri, kes olid sel ajal ka

elukaaslased, ühine projekt. Kostja I asutati spetsiaalselt Jaama 56c kinnistu arendusprojekti

elluviimiseks. Hageja võõrandas kostjale I kinnistu lepingus märgitud hinnaga üksnes põhjusel,

et viia arendusprojekt läbi käibemaksuta. Kinnistu tegelik väärtus müügihetkel oli

märkimisväärselt väiksem. Tegemist oli näiliku tehinguga, sest lepingus märgitud müügihind

oli näilik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 kohaselt on selline tehing tühine,

mistõttu hageja nõue on alusetu. Hageja juhatuse liige käsutas vabalt kostja I raha, mida tõendab

kostja I poolt hageja juhatuse liikme P. Saluri reisikulude tasumine. 20. novembril 2014 on

kostja I teinud 5 500 euro suuruse ülekande hagejale, mis tuleb hageja nõudest maha arvata.

3. Kostjad II ja III vaidlesid hagile vastu. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, mis täpselt

moodustas ettevõtte ning millest tulenevalt saab korteriomandi mitterahalise sissemaksena

üleandmist pidada ettevõtte üleminekuks. Hageja ei ole tõendanud, et koos korteriomandiga

anti üle mingeid muid õigusi, kohustusi või lepinguid. Hageja käsitlus on ebaloogiline, sellisel

juhul saaks iga kinnisvaratehingu puhul väita, et tegemist on ettevõtte üleminekuga. Kostja I

likvideerimismenetlus ei tõenda samuti ettevõtte üleminekut, sest äriühing tegeles peamiselt

Jaama 56c kinnistu arendusprojektiga ning sellega valmis saanud äriühing tavapäraselt

likvideeritakse ja kustutatakse äriregistrist. Hageja ei ole tõendanud alternatiivset

kahjuhüvitamise nõuet, st kostjate tegu, kahju, põhjuslikku seost ja teo õigusvastasust. Hageja

ei ole tõendanud kahju tekkimist, ka muud nõude alused on jäänud ainult väideteks.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus mõistis 18. jaanuari 2019 otsusega kostjalt I hageja kasuks välja 120 000

eurot 31. jaanuaril 2014 sõlmitud müügilepingu täitmise katteks, sissenõutavaks muutunud

viivise 16 021 eurot 92 senti, sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot ja lisanduva viivise alates

27. veebruarist 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Maakohus mõistis kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 220 000

eurot ja lisanduva viivise alates 27. veebruarist 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja

III vastu kahju hüvitamiseks.

Maakohus rahuldas hageja taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks

9472 euro ulatuses käibemaksuta. Ülejäänud osas jäid menetluskulud hageja enda kanda.

Kostjate I ja II menetluskulud jäid nende endi kanda. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks

välja riigilõivu katteks 1190 eurot, tõendite nõudmise kulu katteks 24 eurot ja hageja

õigusabikulude katteks 2000 eurot. Maakohus mõistis kostjatelt I ja II solidaarselt hageja

kasuks välja riigilõivu katteks 2210 eurot, tõendi nõudmise katteks 48 eurot ja õigusabi kulude

katteks 4000 eurot. Maakohus rahuldas kostja III menetluskulude väljamõistmise taotluse 927

euro ulatuses. Ülejäänud osas jäid menetluskulud kostja III enda kanda. Maakohus mõistis

hagejalt kostja III kasuks välja menetluskulude katteks 972 eurot (koos käibemaksuga).

Maakohus määras, et välja mõistetud menetluskuludel tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni tasumiseni.

Maakohus jättis rahuldamata kostja I taotluse kinnistu turuväärtuse kindlaks tegemiseks

ekspertiisi määramiseks, samuti kostja I taotluse hagejalt Jaama 56 kinnistu omandamise

võlaõigusliku ja asjaõigusliku lepingu väljanõudmiseks. Maakohus määras, et kohtuotsuse

jõustumisel tuleb tühistada maakohtu 28. veebruari 2018 määrusega kohaldatud hagi tagamine.

Hageja nõude kohta kostja I vastu märkis maakohus järgmist. Müügieseme hind on määratud

eelkõige poolte kokkuleppega ning ainult siis, kui kokkuleppest hind ei nähtu mitte mingil

moel, on võimalik määrata hind muul viisil (TsÜS § 65, VÕS § 28 lg 2). Maakohus jättis

rahuldamata kostja I taotlused ekspertiisi määramiseks ja hagejalt kinnistu omandamise võla-

ja asjaõigusliku lepingu väljanõudmiseks. Need taotlused on suunatud müügilepingus

kokkulepitud hinna vaidlustamisele, mis maakohtu arvates ei ole aga võimalik.

Maakohus leidis, et kostja I poolt 20. novembril 2014 hagejale tehtud makse 5500 eurot

selgitusega „ülekanne“ ei tõenda müügilepingu täitmist. Makse(te)ga seotud äriühingutel võis

olla ja ilmselt oligi muid rahalisi suhteid. Kui võlgnik teeb võla tasumiseks makse, tuleb selgelt

märkida, et tegemist on konkreetse võla (osalise) tagastamisega, mitte muu maksega, mille

tegemiseks oli võlgnik samuti kas seaduse või lepingu kohaselt olnud kohustatud. Ka kostja I

poolt 21. aprillil 2015 tasutud 2420 eurot ei ole käsitatav võla tasumisena, sest kostja I on

täitnud P. Saluri kohustuse maksta osutatava teenuse eest, mitte hageja kohustuse teha makse

hagejaga seotud teenuse katteks.

Kostjal I tekkis kohustus tasuda hagejale müügilepingus kokku lepitud 340 000 eurot VÕS §-s

82 lg 1 sätestatu kohaselt (kohustuse täitmise tähtpäev on kokku lepitud lepingus) hiljemalt

26. juulil 2017. Seega on hageja rahaline nõue muutunud sissenõutavaks. Maakohus mõistis

kostjalt I hageja kasuks välja ka sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 27. juulist 2017 kuni

26. veebruarini 2018 eest summas 16 021 eurot 92 senti ja lisanduva viivise alates

27. veebruarist 2018 kuni põhinõude täielikult tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. VÕS § 113¹ lg 1 alusel mõistis maakohus kostja I hageja kasuks välja ka

sissenõudmiskulud 40 eurot.

Üksnes korteriomandi võõrandamine kostjale II, kostjate seotus juhtorganite kaudu, avaldatud

tegevusala kattuvus ning üleandja majandustegevuse lõppemine ei anna alust lugeda ettevõtte

üleminek toimunuks. Kostja I võõrandas kostjale II ainult korteriomandid. Ettevõttena ei ole

võimalik käsitada varakogumit, mis ei osale majandustegevuses. Kostja II võib

korteriomandi(d) võõrandada või omale jätta, kasutada ise või välja üürida. Igal juhul pole

tegemist tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminekuga. Ka ei ole toimunud

omandaja poolt immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmist; kliendi- ja

hankijasuhete jätkuvust; majandustegevuse jätkuvust.

Alternatiivselt on hageja esitanud kostja II vastu rahalise nõude VÕS § 1043 ja VÕS § 1045

lg 1 p-de 7 ja 8 alusel. Hageja ei ole avaldanud ja tõendanud, millist seadusest tulenevat

kohustust on kostja II rikkunud. Ükski seadusesäte ei kohusta midagi võõrandama ainult

vastava vastusoorituse eest.

Maakohus leidis, et hageja on tõendanud kostja II heade kommete vastase käitumise kostjate I

ja II vahel 27. septembril 2016 sõlmitud korteriomandite mitterahalise sissemaksena

üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingute sõlmimisel. Mõlemat lepingupoolt esindas lepingu

sõlmimisel nende juhatuse liige C. Blaubrük. Sissemakseks anti kostja I poolt kostjale II kaks

korteriomandit. 220 000 euro suurusest summast 1000 eurot on kostja I osa suurus osakapitalis

ja 219 000 eurot on ülekurss (lepingu p 2.1 ja 2.2). Lepingu p 2.3. kohaselt hindasid pooled

lepingu eseme I (eluruum nr 2) väärtuseks 80 000 eurot ja lepingu eseme II (eluruum nr 6)

väärtuseks 140 000 eurot. Kostja I vara omandamisega mitterahalise sissemaksena kostja I

juhatuse liikme C. Blaubrüki poolt asutatud uude äriühingusse enne seda, kui kostja I on täitnud

lepingulise kohustuse hageja ees, on kostja II tekitanud hagejale kahju. Kostjal II on olnud tema

juhatuse liikme C. Blaubrüki teadmise ja tegutsemise kaudu tahe kahjustada hageja õigust saada

rahuldatud kostjaga I sõlmitud kinnistu müügilepingust tulenev nõue. Kostja II on ühe

korteriomandi (eluruum nr 2) omakorda võõrandanud 24. septembril 2017.

27. septembril 2016 kuulus kostjale I kaheksast korteriomandist veel ainult kaks, mis antigi

kostjale II mitterahalise sissemakse katteks. Pärast nimetatud korteriomandite võõrandamist

alustati kostja I likvideerimismenetlus. Vaidlust ei ole selle üle, et rohkem nimetamisväärset

vara kostjal I enam ei ole.

Maakohus asus seisukohale, et kostja II vastutus hageja ees on solidaarne kostjaga I, kuid on

piiratud kostja II poolt saadu väärtusega, st kahe korteriomandi väärtusega summas 220 000

eurot, tulenevalt mitterahalise sissemakse tegemise lepingust. Maakohus mõistis kostjalt II

viivise välja alates hagi esitamisest kohtusse, sest kostja II vastutab kahju tekitamise alusel,

mitte lepingu rikkumise alusel.

Hageja nõude kostja III vastu ettevõtte üleminekust tulenevatel alusel jättis maakohus

rahuldamata samadel põhjendustel nagu kostja II puhul. Hageja ei ole tõendanud kostja II suhtes

ettevõtte üleminekut.

Maakohtu arvates on tõendatud, et kostjal III oli korteriomandi saamise hetkel rahaline nõue

kostja I vastu. Ükskõik, millises ulatuses on kostja I kostjalt III laenu saanud, korteriomandi

omandamise tehing kostja III poolt on seadusele vastav, sest kostja I teostas omandiõigust

temale kuuluva vara suhtes. Vaidlustada võib laenu tagastamist kallima korteriomandi

üleandmise teel lähikondse äriühingule, kuid selles osas saab põhjendatud seisukoha võtta

pankrotimenetluses, kus saab kaaluda muuhulgas ka ühe võlausaldaja nõude rahuldamise

eelistamist. Praeguses kohtuasjas põhinevad poolte väited ja vastuväited ettevõtte

majandustegevusel ja sellega seotud otsustustel. Hageja õiguste tahtlikku kahjustamist

kostja III poolt ei ole kohus tuvastanud. Hageja nõuet kostja III vastu ei ole seetõttu alust

rahuldada ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja hagi kostja III vastu (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5), rahuldas kostja III

taotluse menetluskulude väljamõistmiseks ning mõistis hagejalt kostja III kasuks välja 972

eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 11–13), samuti osas, milles maakohus tühistas hagi

tagamise (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6). Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt tema

kasuks välja 356 061 eurot 92 senti, millest 340 000 eurot on põhinõue ja 16 061 eurot 92 senti

kõrvalnõuded, lisaks viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni. Hageja

palub rahuldada tema taotlus tõendite täiendavaks kogumiseks ning nõuda Eesti Vabariigi

krediidiasutustelt välja kostja I 2016. ja 2017. aasta pangakontode väljavõtted. Menetluskulud

palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt moodustas kostja I ettevõtte Jaama tn 56c

kortermaja koos selles asuvate korteritega, s.t käitistega. Maakohus ei ole tuvastanud ega

andnud hinnangut, mis moodustas kostja I ettevõtte ning milline osa sellest kostjatele II ja III

jäi üle andmata. Kostja I on kinnitanud, et ta asutati spetsiaalselt Jaama tn 56c arendusprojekti

ellu viimiseks. Kostja I on asutatud selleks, et ehitada Jaama tn 56c asuvas kortermajas korterid

ning need valminult müüa kolmandatele isikutele. Korterite olemasolu on seega kostja I

majandustegevuse vältimatuks osaks. Iga Jaama tn 56c kinnistul asuva kortermaja

korteriomand moodustas kostja I ettevõtte käitise. Ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel

tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat

äriühingute käitumist.

Maakohus on ekslikult leidnud, et ühe kinnisasja võõrandamine ei saa olla ettevõtte üleminek.

Kui kinnisasi moodustabki ettevõtte või selle osa, on ka selle võõrandamisel tegemist ettevõtte

üleminekuga. Maakohus ei ole sisuliselt hinnanud, kas hageja poolt välja toodud varakogum

osaleb majandustegevuses. Hagejale jääb arusaamatuks, mille põhjal leidis maakohus, et

kostja I korterid ei osalenud majandustegevuses. Kostjal I puudus muu majandustegevus, kui

tema poolt välja arendatud korterite müük.

Tulenevalt kostja I majandustegevuse iseloomust on kliendi- ja hankijasuhete jätkuvuse

olemasolu ning ülekandmine ebareaalne. Kortereid pakutakse avalikult müügiportaalides, s.t

kostja I kliendid ei ole püsivad. Kostjal I puudusid immateriaalsed vahendid ja organisatsioon

selle otseses tähenduses. Organisatsioon läks üle maksimaalses võimalikus ulatuses.

Hageja on läbivalt väitnud, et käitise üleandmisel kostjale III ei ole kostja I saanud

vastusooritust. Müügilepingu eset jäi koormama 260 000 euro suurune hüpoteek panga kasuks

ning kostjal I kui müüjal puudus kohustus selle kõrvaldamiseks (müügilepingu p-d 1.2.4 ja 2.4).

Oletades, et kostja III on tegelikult kostjale I tasunud kogu laenulepingust tuleneva summa

90 000 eurot, on kinnisasi võõrandatud kostjale III maksimaalse müügihinnaga 118 962 eurot

30 senti, mitte 150 000 eurot, nagu kostjad I ja III on menetluses väitnud ning lepingus kokku

leppinud. Hageja peab reaalseks, et 51 000 eurot sularahas ei tasutud, lõplikuks müügihinnaks

jäi 33 400 eurot. Võimalik, et müügihinnaks ei olnud isegi 33 400 eurot.

Hageja on hagis avaldanud, et kostja I on rikkunud mitut seadusest tulenevat kohustust, mille

eesmärk on võlausaldajate kaitse – ei ole teavitanud ettevõtte üleminekust (VÕS § 182 lg 4), ei

ole teatanud likvideerimisest (äriseadustiku (ÄS) § 212 lg 2), ei ole tasunud teadaolevat

võlausaldaja nõuet (ÄS § 214 lg 1), võõrandamise aluseks olnud ainuosaniku otsuste

mittevastavus headele kommetele (TsÜS § 86 ja ÄS § 177¹ lg 1), samuti tahtlik maksejõuetuse

põhjustamine (karistusseadustiku (KarS) § 384 lg 1).

Maakohtu otsuses esitatud seisukohad viiksid ekslikele järeldusele, et lubatud ja õiguspärane

on müügitehing, kus kinnisasi müüakse ühe euro eest, kuigi kinnisasja võõrandamise põhjuseks

on selgelt soov vältida eksisteeriva nõude täitmise võimalikkust.

Hageja on seisukohal, et kostja I käitumine headele kommetele ei vasta. Heade kommete

kohaselt käituv äriühing tegutseb viisil, mis võimaldab äriühingul täita talle teadaolevaid

nõudeid kolmandate isikute ees. See tähendab, et välditakse majanduslikult sisutühjasid

tehinguid, mis ei genereeri äriühingule vajalikku käivet/kasumit ning mille tulemusel väheneb

oluliselt äriühingu maksevõime. Just selliselt on kostja I käitunud korteriomandi kostjale III

võõrandades. Kostjat III tuleb pidada kaasaaitajaks kostja I õigusvastastele tegudele.

6. Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

7. Kostjad I ja II esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsus osas,

milles maakohus rahuldas hageja nõude kostjate I ja II suhtes ja mõistis hageja menetluskulud

välja kostjatelt I ja II. Tühistatud osas paluvad kostjad I ja II teha uue otsuse, millega jätta hagi

täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostjad I ja II paluvad rahuldada nende taotlus tõendite kogumiseks ning nõuda hagejalt välja

Jaama tn 56c kinnistu omandamise 31. juuli 2012 võla- ja asjaõiguslik leping. Kostjad I ja II

paluvad ekspertiisi läbiviimist kinnistu turuväärtuse tuvastamiseks.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt jättis maakohus kostja I taotlused eelmenetluse

raames lahendamata. Apellatsioonkaebuses viidatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) §-dele 392 ja 463. Lisaks on maakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja I

seisukohad ja tõendid, et lepingus märgitud müügihind ei vastanud tegelikkusele.

E-kirjavahetus C. Blaubrüki ja vandeadvokaat I. Leppiku vahel tõendab seda, et ka hageja

advokaatidega kooskõlastati plaan võõrandada kinnistu märkimisväärselt kallimalt eelkõige ja

ainult eesmärgil, et oleks võimalik võõrandada kinnistut ilma käibemaksuta. Seda eesmärki

arvestades on hageja nõue kostja I vastu kohatu. Tõendatud on ka see, et kinnistu müügihind

oli lepingus märgitud tegelikkusele mittevastav ehk näilik. Õige kinnistu müügihinna

väljaselgitamine on kostja I suhtes esitatud nõude väljaselgitamiseks hädavajalik. Seetõttu oleks

maakohus pidanud kostja I taotlused rahuldama.

Maakohtu järeldus, et maksega seotud äriühingutel võis olla ja ilmselt oligi muid rahalisi

suhteid, on oletuslik ning see ei tugine ühelgi tõendil. Ka hageja ei ole tõendanud, et vastav

makse oleks tehtud mingi muu kohustuse katteks. Makse tegemisel ei ole oluline, et selgituses

oleks täpne viide selle tegemise põhjuse osas, vaid oluline on makse tegemise tegelik sisu ja

eesmärk. Kostja I on makse tegemist tõendanud ning selgitanud, et makse tehti vaidlusalusest

lepingust tuleneva kohustuse osaliseks täitmiseks.

Kuna kostja I ja hageja vahel oli lepinguline suhe, siis ei saa kostja I vastutada deliktiõiguse

alusel. Vaidlustatud otsuse resolutsioon ei ole kohtu põhjendustega kooskõlas, kuna kohus

rahuldas kostjate I ja II vastu nõude deliktilisel alusel. Kostjalt II ei saanud kohus välja mõista

põhivõlgnevust, vaid võimaliku kahju.

Kostja II on rõhutanud, et hageja ei ole teokoosseisu tõendanud ega isegi mitte selgitanud.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et talle oleks üldse kahju tekkinud. 27. septembri 2016 tehingu

tegemise hetkel ei olnud hageja nõue muutunud sissenõutavaks. Ebaõige on maakohtu järeldus,

et kostjal I rohkem vara ei ole. Kostjale I kuulub osalus kostjas II.

8. Hageja vaidles kostjate I ja II apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostjate I ja II kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu

otsus tuleb materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu tühistada

nõude rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude kostjate

vastu võla saamiseks täies ulatuses ja mõistab kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja

põhinõudena 340 000 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga, s.o 26. veebruar 2018

sissenõutavaks muutunud viivise 16 021 eurot 92 senti, sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot

ning lisanduva viivise põhinõudelt kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamisega seoses muudab ringkonnakohus

ka menetluskulude jaotuse maakohtus. Ringkonnakohus jätab 28. veebruari 2018 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse.

Ringkonnakohus jätab kostja I ja kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud menetluskulud

ringkonnakohtus solidaarselt kostjate II ja III kanda ning kostjate I ja II apellatsioonkaebuse

lahendamisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt kostjate I ja II kanda.

10. Hageja nõuab kostjatelt hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügilepingujärgse hinna

tasumist. Maakohus rahuldas hageja nõude kostja I vastu täielikult, kostja II vastu osaliselt ja

jättis hageja nõude kostja III vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebuse taotluste p-s 2 ei vaidlusta

hageja maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja II vastu rahuldamata

Samas soovib hageja apellatsioonkaebuse taotluste p-s 3, et ringkonnakohus rahuldaks hageja

nõude ja mõistaks kõigilt kostjatelt solidaarselt välja nii põhinõude kui ka kõrvalnõuded.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse lahendamisel sellest, et hageja soovis

apellatsioonkaebuse esitamisel tema hagi rahuldamist täies ulatuses (nii ka hageja vastuses

kostjate apellatsioonkaebusele, hageja taotluste p 5, II kd, tl 103 pöördel).

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hageja nõude kostja I

vastu.

Hageja ja kostja I vahel on 31. jaanuaril 2014 sõlmitud müügi- ja hüpoteegiga koormamise

leping, mille esemeks oli hagejale kuuluv kinnistu aadressil Jaama 56c Tartu.

Müügilepingujärgne hind 340 000 eurot (lepingu p 3.2., I kd, tl 26) tuli lepingu kohaselt tasuda

hiljemalt 1. veebruaril 2016, kuid mitte enne, kui kostja I on täielikult täitnud oma kohustused

hüpoteegipidaja ees (lepingu p 3.3.). Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata maakohtu poolt

tuvastatut, et kõik kostja I kohustused hüpoteegipidaja ees täideti hiljemalt 26. juuliks 2017.

Kostja I ei ole müügilepingus kokkulepitud hinda tasunud. Seega on hageja nõue kostja I vastu

müügilepingu täitmisest tulenev ostuhinna tasumise nõue VÕS § 208 lg 1 alusel.

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja I tuginemine hageja ja kostja I vahel sõlmitud

vaidlusaluse lepingu tühisusele ei ole õiguslikult põhjendatud.

Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele leiab ringkonnakohus, et maakohus on

põhjendatult jätnud rahuldamata kostja I taotlused kinnistu turuväärtuse kindlakstegemiseks

ekspertiisi määramiseks ja kinnistu hageja poolt omandamise võlaõigusliku ja asjaõigusliku

lepingu väljanõudmiseks.

Kostja I on menetluses olnud seisukohal, et müügilepingus märgitud hind kujunes poolte soovi

tulemusena viia arendusprojekt läbi ilma käibemaksuta (II kd, tl 16). Ka apellatsioonkaebuses

leidis kostja I, et pooltel oli soov võõrandada kinnistu märkimisväärselt kallimalt eelkõige

eesmärgil, et oleks võimalik võõrandada kinnistut hiljem edasi ilma käibemaksuta

(apellatsioonkaebuse p 2.5 jj). Kostja I leidis, et kinnistu võõrandamistehing oli seega osaliselt

näilik tehing.

Ringkonnakohus kostja I seisukohaga ei nõustu. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille

puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud

tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või

varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Seega võiks müügileping olla näilik tehing

kostja I väidetest tulenevalt siis, kui hageja ja kostja I oleksid leppinud kokku ostuhinnas, mis

oli madalam, kui seda kajastati pooltevahelises notariaalselt tõestatud müügilepingus.

Praegusel juhul on kostja I menetluse kestel tuginenud ise selgelt ja üheselt arusaadavalt sellele,

et hageja ja kostja I soovisidki kinnistu võõrandada müügilepingus kindlaksmääratud hinnaga,

just selleks otstarbeks loodi kostja I kui uus äriühing. Lepingujärgse hinna määramise

eesmärgiks oli saavutada hilisemate võõrandamistehingute puhul võimalikult suur müügihind.

Hageja ei ole poolte tahtele hinna kujunemise eesmärgi osas vastuväiteid esitanud. Seega oli

nii ostja kui müüja tahe suunatud kinnisasja võõrandamisele kostjale I just lepingus

kokkulepitud hinnaga. Poolte tahet tõendab ka kostja I poolt kohtule esitatud kirjavahetus

C. Blaubrüki ja I. Leppiku vahel (I kd, tl 20 jj). Nii hageja kui kostja I soovisid, et nendevahelise

kokkuleppe õiguslikuks tagajärjeks oleks müügilepingus märgitud hind. C. Blaubrük leidis, et

„Mõte siis selline, et Transtar Ekspedeerimise OÜ võõrandab kinnistu uuele ettevõttele, kelle

ainuosanik on Christel Blaubrük, hinnaga 340 000 eurot“. C. Blaubrüki kirjast tuleneb lisaks,

et kinnistu turuväärtuseks on hinnatud AS Pindi Kinnisvara poolt 340 000 eurot, mistõttu

„peaks väärtuse osa olema igati põhjendatud“. Seega jättis maakohus põhjendatult kostja I

taotlused rahuldamata. Kostja I poolt kohtule avaldatust ei tulene, et hageja ja kostja oleks

leppinud omavahel kokku teistsuguses kinnisasja müügihinnas, kui selles, mis oli lepingus

kajastatud. See, et kinnisasja tegelik väärtus võis lepingu sõlmimise hetkel siiski erineda

müügilepingus kokkulepitust, ei tõenda poolte teistsugust kokkulepet.

Kohus saab tuvastada tehingu tühisuse omal algatusel. Ringkonnkohus leiab, et praegusel juhul

ei ole alust vaidlusaluse müügilepingu tühisuse tuvastamiseks. Isegi kui poolte sooviks oli

tehingu tegemisel vältida käibemaksu tasumist järgnevates võõrandamislepingutes, ei too

TsÜS § 87 järgi seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõtteks ei ole

keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus (Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti rahuldanud hagi kostja II vastu osaliselt.

Maakohus on põhjendamatult jätnud kostja II suhtes kohaldamata VÕS § 182 lg-st 2 tuleneva

vastutuse regulatsiooni.

Hageja nõuab kostjalt II kui kostja I õigusjärglaselt müügilepingu täitmist, mille hageja on

sõlminud kostjaga I. Hagejal tuli seega menetluses tõendada, et see võlaõiguslik müügileping

on üle läinud kostjale II.

Ettevõttesse kuuluvad VÕS § 180 lg 2 järgi ettevõtte majandamisega seotud ja selle

majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud Riigikohtu praktikat

VÕS §-de 180 ja 182 sisustamisel. Ettevõtte üleminekuga on tegemist juhul, kui üle läheb

majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi (Riigikohtu 20. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-82-10, p 16), ja säilib ettevõtte tegevus. Riigikohus on leidnud 4. mai 2010 otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p-s 17, et äriühingu majandustegevuse jaoks olulise kinnisasja (kui

ettevõtte) võõrandamisega võivad minna äriühingu võlad VÕS § 182 lg 2 järgi olulises osas üle

kinnisasja omandajale, kusjuures nende eest jääb VÕS § 183 lg 1 järgi vastutama ka ettevõtte

võõrandaja. Seega on ettevõtte ülemineku puhul oluline tuvastada, kas üle on antud

majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ka maakohtu poolt viidatud halduskolleegiumi

30. mai 2013 otsuse nr 3-3-1-85-12 p-s 14 on leitud, et kinnistu müüki võib põhimõtteliselt

käsitada ettevõtte üleminekuna, kui ettevõtte majandustegevuse iseloom seda võimaldab.

Eelduseks on see, et kinnisasi oleks muutunud majandusüksuseks ja kinnisvara on rakendatud

tulu teenimise eesmärgil. Viidatud lahendi p-s 15 leidis Riigikohus, et ettevõtte üleminekuga ei

ole tegemist sellise kinnistu võõrandamisel, mis oli küll äriühingu ainsaks varaks, kuid mille

arendustegevus jäi pooleli (nii on Riigikohtu seisukohta tõlgendanud ka õiguskirjandus, vt

Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Juura 2016, VÕS § 180 komm. 4.2.). Ettevõtte

üleminekuks piisab ka üksiku kinnisasja võõrandamisest.

Kostjad ei ole menetluses vaidlustanud hageja väiteid, et kostja I on loodud ühe kinnistu

renoveerimiseks, ehituseks ja korterite müügiks (vt otsuse p 12), hetkel on kostja I

likvideerimisel ja tal puudub majandustegevus. Pärast kinnistu omandamist jagas kostja I selle

kaheksaks korteriomandiks. Kostja I andis kaheksast korteriomandist kaks: Jaama 56c-2 ja

Jaama 56c-6 üle kostjale II, mille eest sai kostja I vastu kostja II osa nimiväärtusega 1000 eurot

(I kd, tl 66). Tehingu tegemisel esindas kumbagi äriühingut Christel Blaubrük. Mitterahalise

sissemakse väärtus oli korteriomandite mitterahalise sissemaksena üleandmise ja

asjaõiguslepingute p 2.3 järgi kahe korteriomandi suhtes kokku 220 000 eurot.

Kostja II on asutatud C. Blaubrüki poolt sisuliselt vahetult enne talle mitterahalise sissemakse

tegemist (I kd, tl 84). C. Blaubrük on kostja I osanik ja endine juhatuse liige. Kostja II

tegevusalaks on „Enda kinnisvara ost ja müük“ ning ta tegeleb kostjalt I omandatud

korteriomandite müügiga. Jaama 56c-2 on kostja II poolt võõrandatud. Seega osalevad

kostjale II üleantud kinnisasjad ettevõtte majandustegevuses ning nende üleminekut kostjale II

saab pidada kostjale I kuuluva ettevõtte üleminekuks. Iseenesest on õige kostjate II ja III väide,

et on tavapärane, et peale korteriomandite müüki ja garantiiperioodi lõppu likvideeritakse ka

äriühing, mis tegeles arendusega (I kd, tl 130). Samas ei ole kostjad vaielnud vastu sellele, et

kostjad II ja III jätkasid kostja I poolt üle antud korteriomandite müüki, seega kostja I

äritegevust.

Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad VÕS § 182 lg 2 esimese lause

järgi omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, mh töölepingutest tulenevad

kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 180 lg 2 järgi

lähevad üle üksnes need ettevõttesse kuuluvad õigused ja kohustused, mis on ettevõtte

majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad (Riigikohtu 4. jaanuari 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 11). Praegusel juhul see ka nii on. Kostjal I majandustegevus

puudub, ringkonnakohtu hinnangul on kostjale II üle läinud ka need kohustused, mida kostja I

on võtnud kinnisasja omandamisega seoses. Seega on kostjale II läinud üle hageja ja kostja I

vahel 31. jaanuaril 2014 sõlmitud müügi- ja hüpoteegiga koormamise lepingust tulenev

ostuhinna tasumise kohustus.

14. Ringkonnakohus rahuldab hageja nõude kostja II vastu temale üle läinud lepinguliste

kohustuste täitmise nõudena ning ei kontrolli seetõttu hageja nõuet kostja II vastu õigusvastaselt

kahju tekitamise sätete alusel.

Maakohus leidis, et kostja II vastutab hageja ees deliktiõigusest tulenevalt. Ringkonnakohus

märgib siiski, et maakohus on ekslikult kostja II poolt hüvitatava kahju suuruse

kindlaksmääramisel lähtunud kasust, mida kostja II väidetava õigusvastase käitumise tulemusel

sai. Nimetatud seisukoht ei vasta üldistele tsiviilõiguslikele kahju hüvitamise põhimõtetele.

Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis

on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Nii lepingulise kui ka lepinguvälise kahju suuruse

hindamise puhul ei ole oluline, missugune on olnud kahju hüvitamiseks kohustatud isiku enda

võimalik kasu, mis ta on saanud oma kohustuse rikkumise järel või õigusvastase käitumise

tulemusena.

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud hageja nõude kostja III vastu

VÕS § 182 lg 2 alusel rahuldamata.

Kostja I võõrandas korteriomandi Jaama 56c-1 kostjale III 22. septembril 2016, seega mõned

päevad enne seda, kui sõlmiti võõrandamistehingud kostja I ja kostja II vahel. Müügihinnaks

oli lepingus märgitud 150 000 eurot, ostuhind loeti tasutuks ostja laenulepingust tuleneva

nõudega müüja vastu. Kostja III ei ole vaielnud vastu hageja väidetele, et kostja III juhatuse

liige ja ainuosanik oli C. Blaubrüki lähikondne. Kostja III ei ole vaielnud vastu ka sellele, et

kostja III müüb talle kostja I poolt võõrandatud korterit, müügiga tegeleb C. Blaubrük, kes on

kostja I juhatuse liige. Kostja III tegevusalaks on „Enda kinnisvara ost ja müük“. VÕS § 185

võimaldab ettevõtte ülemineku sätteid kohaldada ka lepingutele, millega antakse üle ettevõtte

osa. Ettevõtte ülemineku tuvastamise eesmärgiks on võlausaldajate huvide kaitse juhul, kui on

loovutatud kahjulikel tingimustel suur osa ettevõttesse kuuluvatest õigustest. Kostja III on

esitanud kohtule tõendina korteriomandi üleandmise vastusoorituse kohta kostja III ja kostja I

vahel sõlmitud laenulepingu ja sularaha üleandmise akti. Laenulepingu sõlmimise eesmärgiks

oli väidetav kostja I võlakohustus kolmanda isiku ees. Ringkonnakohus jätab rahuldamata

hageja taotluse nimetatud tõendite väljaarvamiseks asja materjalide hulgast. Ringkonnakohus

leiab aga, et kostja III poolne laenu andmine kostjale I ei tõenda, et korteriomandi

võõrandamine kostjale III oleks olnud kostja I huvidega kooskõlas. Korteriomandi

võõrandamine mõjutas kostja I võlausaldajate huve. Isegi juhul, kui kostja I sai kostjalt III

sularahas 51 000 eurot (II kd, tl 38), on laenulepingus märgitud summa (90 000 eurot) ning

korteriomandi kostjale III võõrandamislepingus märgitud müügihinna (150 000 eurot I kd,

tl 74) puhul ilmselge soorituste vahe erinevus, mis viitab kostja I võlausaldajate huvide

kahjustamisele. Ringkonnakohus leiab hinnates asjas esitatud tõendeid kogumis, et

korteriomandi tagasiostuõigusega müük kostjale III ei olnud tavapärane kinnistu võõrandamine

ettevõtte majandustegevuse raames. Kostja III jätkas kostja I poolt üle antud korteriomandi

müüki, seega kostja I äritegevust. Korteriomandi võõrandamisel jäi selle suhtes kehtima

AS LHV Pank kasuks kinnisasja omandamisel seatud hüpoteek (lepingu p 1.2.4).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostjale III kostja I poolt 22. septembril 2016 korteriomandi

võõrandamisega üle läinud need kohustused, mida kostja I on võtnud kinnisasja omandamisega

seoses.

16. Hageja palub apellatsioonkaebuses muuhulgas tühistada maakohtu otsus osas, millega

maakohus tühistas 28. veebruari 2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise, millega seati

kostjale III kuuluvale kinnisasjale kohtulik hüpoteek hageja kasuks.

Maakohus on 28. veebruari 2018 määrusega hagi taganud ning seadnud hageja kasuks

kostjale III kuuluvale kinnistule kohtuliku hüpoteegi summas 190 000 eurot. TsMS § 445 lg 2

sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi

sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava

abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti,

või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist.

Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostja III vastu hagi rahuldamata jätmise

osas ning ringkonnakohtu otsuse kohaselt vastutab kostja III solidaarselt kostjatega I ja II, tuleb

TsMS § 445 lg 2 järgi kohaldatud hagi tagamise abinõu jätta jõusse kohtulahendi täitmist tagava

abinõuna.

17. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi, jätab ringkonnakohus kostjate I ja II

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Üksi kostjate apellatsioonkaebuse väide ei ole maakohtu

otsuse muutmise aluseks. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et

maakohus ei ole asja menetlemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus jättis

põhjendatult kostjate taotlused ekspertiisi läbiviimiseks rahuldamata (vt otsuse p 12).

TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte

nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud

küsimused. Hageja on esitanud taotluse arvata tõendite hulgast välja kostja poolt esitatud

sularaha üleandmise akt. Ringkonnakohus jätab hageja taotluse rahuldamata.

18. Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse osaliselt

ning rahuldab hagi täies ulatuses, mistõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (TsMS § 173

lg 3). Menetluskulud maakohtus tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta solidaarselt kostjate kanda.

Menetlusosalised ei esitanud sisulisi vastuväiteid maakohtu poolt määratud hageja

menetluskulude suurusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulusid

rahaliselt kindlaks määrates diskretsioonipiire ületanud. Sellest tulenevalt on hageja

põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtus, mida tuleb kostjatelt hageja kasuks

solidaarselt välja mõista, riigilõiv 3400 eurot, dokumentide nõudmise kulu 72 eurot ning

lepingulise esindaja kulu 6000 eurot, s.o kokku 9472 eurot.

19. Kuna

ringkonnakohus

rahuldab

hageja

apellatsioonkaebuse,

tuleb

hageja

apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jätta solidaarselt kostjate II ja III kanda

(TsMS § 171 lg 1, 165 lg 1).

Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on riigilõiv 3400 eurot ning lepingulise esindaja

tasu 6975 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja esindaja ajakulu ringkonnakohtu menetluses on

47,1 tundi.

Ringkonnakohus loeb põhjendatud ja vajalikuks kuluks hageja apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu 3400 eurot, mis kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele. Hageja esindaja

tunnitasu 150 eurot ilma käibemaksuta on mõistlik.

Ringkonnakohus leiab, et nimekirjas loetletud tegevused osaliselt ei ole praeguse tsiviilasjaga

otseselt seotud (nt nõuete eelduste ja võimalike tekkivate kulude analüüs C. Blaubrüki vastu

esitatavate nõuete ning pankrotimenetluse puhul, võimalikud menetlused füüsiliste isikute

vastu), mistõttu nende tegevuste eest kulude hüvitamine hagejale vastaspoolelt ei ole

põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud kohtukõne kirjalike teeside koostamise kulu ning

menetluskulude nimekirja koostamise kulu.

Hageja esindaja kulud seoses hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega on põhjendatud

osaliselt. Ringkonnakohus loeb hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud põhjendatud

ja vajaliku kuluna esindaja kulu 13 tunni ulatuses, sh maakohtu otsusega tutvumine ja selle

analüüs, apellatsioonkaebuse koostamine, kohtuistungiks ettevalmistumine. Hageja ei ole

esitanud kohtule kohtu poolt määratud tähtajaks kulude nimekirja kohtuistungil osalemise

kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjas esitatud ajakulu on osaliselt

ebamõistlikult suur, esindaja on hagejat esindanud menetluse algusest peale ning on olnud

tsiviilasja materjalide ja asjaoludega kursis. Eespoolöeldut arvestades on hageja põhjendatud ja

vajalik lepingulise esindaja kulu seoses hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega 1950 eurot

ilma käibemaksuta (13 * 150).

Hageja põhjendtaud ja vajalik menetluskulu seoses hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega

on seega kokku 5350 eurot, s.o riigilõiv 3400 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1950 eurot, mis

kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele.

Kostjate I ja II apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud tuleb jätta solidaarselt kostjate

I ja II kanda (TsMS § 171 lg 1, § 165 lg 1). Hageja menetluskulud seoses kostjate I ja II

apellatsioonkaebuse lahendamisega on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud osaliselt.

Ringkonnakohus loeb põhjendatud ja vajaliku kuluna kostjate I ja II apellatsioonkaebuse

lahendamisega hageja lepingulise esindaja kulu 8 tunni ulatuses, sh apellatsioonkaebusega

tutvumine ning sellele vastuse koostamine, kohtuistungiks ettevalmistumine. Hageja ei ole

esitanud kohtule kohtu poolt määratud tähtajaks kulude nimekirja kohtuistungil osalemise

kohta. Hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu seoses kostjate I ja II

apellatsioonkaebuse lahendamisega on 1200 eurot ilma käibemaksuta (8 * 150) ning see kuulub

hageja kasuks kostjatelt I ja II solidaarselt väljamõistmisele.

Ringkonnakohus

rahuldab

hageja

taotluse

apellatsioonimenetlusekuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab põhjendatud menetluskuludelt

apellatsiooniastmes kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke