2-16-13935/81 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. juuni 2019.a Tallinnas

Tsiviilasja number

2-16-13935

Tsiviilasi

A Si hagi A Ki vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

48 444,64 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: A S (isikukood xxx; elukoht: xxx)

Hageja lepinguline esindaja: V K (e-post: xxx)

Kostja: A K (isikukood xxx)

Kostja lepinguline esindaja: J K (e-post: xxx

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

09. mai 2019 toimunud kohtuistungil

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista kostjalt A Kilt hageja A S kasuks 48 444,64 eurot, so põhivõlgnevus

40 000 eurot ja viivised 8 444,4 eurot.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses,

kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi

kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

10.10.2013.a. võlatunnistusega kinnitas kostja hagejalt raha summas 20 000,00 eurot saamist ja

kohustus nimetatud summa tagastama kahe kuu jooksul, so. hiljemalt 10.12.2013. Kostja tagastas

hagejale raha osaliselt summas 8900,00 eurot, tasudes hagejale sularahas 200 + 100 + 1000 +

7600 + 400+100+600 = 10 000,00 eurot. Ülejäänud 10 00,00 eurot ei ole kostja tagastanud.

04.03.2014.a. võlatunnistusega kinnitas kostja hagejalt raha summas 30 000,00 eurot saamist ja

kohustus nimetatud summa tagastama hiljemalt 04.04.2014.a. Kostja ei ole raha tagastanud.

Eeltoodust lähtuvalt moodustab kostja põhivõlgnevus hageja ees 10 000 + 30 000 = 40 00,00

eurot. Nimetatud võlgnevusele lisandub seadusega ettenähtud viivis.

Hageja arvestab viivist mõlema võlatunnistuse alusel alates 05.04.2014.a. kuni 24.11.2016.a.

Viivise määraks on VÕS § 113 lg-ga 1 ettenähtud 8% aastas. Kostja viivisevõlgnevus on

8 444,64 eurot.

Lähtudes ülaltoodust nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevuse summas 40 000,00 eurot ja viivise

summas 8 444,63 eurot tasumist.

Kostja vastuväited

Kostja vaidleb hagile vastu.

Kostja seisukoha kohaselt pooled tutvusid 2011.a. lõpus ja otsustasid algatada ühise äri. Kuna

hageja omas rahalisi vahendeid, oli ta nõus investeerima neid äritegevusse, mida pidi pakkuma

ja korraldama kostja. 31.05.2013.a. moodustasid pooled xxx reg.kood xxx, mille juhatuse

liikmed on siiani hageja ja kostja abikaasa T Ka. Kostja pakkus hagejale osta kokku kartulit

põllumajandusettevõtjalt Valgevenemaal (kuna seal oli tol ajal kõige odavam kartul) ja edasi

müüa seda kartulit hulgimüügiettevõttele Moskvas, Venemaal. Selleks tegevuseks investeeris

hageja 20 000 eurot. Antud summa anti kostjale hageja poolt üle sularahas. Ühistegevuseks raha

üleandmise vormistasid pooled 10.10.2013.a. võlakirjaga, mille kohaselt kostja kirjalikult

tunnistas, et sai hageja käest raha summas 20 000 eurot ühise äri ajamiseks juurviljade sisse

ostmiseks SRÜ riikidest. Nimetatud summa kohustus kostja tagastama kahe kuu jooksul. Peale

raha saamist sõitis kostja Valgevenemaale, ostis seal 60 tonni kartulit ja müüs selle

hulgimüügiettevõtjale Moskvas. Kartuli ostmiseks koos transpordi ja majutamise kuludega

kulutas kostja 11 400 eurot. Kuna selle tehinguga olid seotud suured kulutused, ei saanud pooled

kasumit.

01.11.2013 tagastas kostja hagejale 200 eurot, mida hageja otsustas kasutada xxx logo

tellimiseks. Selle kohta tegi hageja kande 10.10.2013 volikirjal. Samuti kostja poolt tagastatud

100 eurot kasutas hageja visiitkaartide tellimiseks. 23.11.2013.a. tagastas kostja hagejale 1000

eurot ja 09.01.2014 7600 eurot, kokku 8600 eurot kartuli ostust ülejäänud raha. Selle kohta on

10.10.2013 võlakirjas tehtud vastavad kanded. Kuna kostja ostis kartulit eurode eest, aga tasuti

talle selle eest vene rublades, mille vahetuskurss oluliselt langes, leppisid pooled kokku, et

ülejäänud summa tagastab kostja hagejale igakuiselt 300 euro kaupa ja temale kuuluva sõiduki

xxx registreerimismärk xxx (maksumus ca 7500 eurot) müümise arvelt. 21.03.2014.a. anti sõiduk

kostja võlgade katteks hagejale üle. 300 eurot tasus kostja perioodil 2014- 2015 a. 10 korda ja

kostja abikaasa T Ka 1 kord, s.o. tasuti 3300 eurot. Selle kohta tehti 10.10.2013 võlakirja

tagaküljel vastavad kanded.

Vastavalt ülalpool toodule tagastas kostja hagejale 19700 eurot (300+8600+3300+7500).

Pooltel jäid arvestamata kulud transpordile, majutusele ja muud kulud, mida need leppisid kokku

jagada omavahel võrdsetes osades. Kulud olid oluliselt suuremad, kui 300 eurot. Seetõttu on

kostja 10.10.2013 võlakirjaga ettenähtud kohustused täitnud hageja ees täies mahus.

Eeltoodud kostja järeldust kinnitab ka see asjaolu, et juba märtsis 2014.a. otsustasid pooled

jätkata ühist äritegevust. Otsustati osta Leedust kala (tinti) ja kalatöötlemise ettevõtte kaudu

müüa edasi St.Peterburi kaubandusvõrgule “xxx“. Selleks tegevuseks investeeris hageja 30 000

eurot. Ka see summa anti kostjale üle sularahas. Raha üleandmise vormistasid pooled

04.03.2014.a. võlakirjaga, mille kohaselt kostja kirjalikult tunnistas, et sai hageja käest 30 000

eurot. Volikirjas on märgitud, et raha on mõeldud ühiseks tegevuseks kala sisse ostmiseks

Leedust. Kala sisseostuga tegeles kostja palvel kostja poeg D K, kellele kostja andis üle hageja

käest saadud 30 000 eurot. Leedus ostis ta otse kaluritelt kokku 15 tonni tinti, vedas kaubikutega

Pärnusse ja andis üle kalatöötlemise ettevõttele - AS-le xxx. Sealt tarniti kala St.Peterburgi

kaubavõrku „xxx“. Tinti oli ostetud summas 22 300 eurot, millele lisandusid majutamise, kauba

laadimise, kaubiku üürimise ja veokulud ca. 7000 eurot. Kokku moodustasid kulutused 29 30 0

eurot. Müüdud kala eest saadud rahaliste vahendite arvelt tagastas hageja oma investeeringu

(kostjale 04.03.2014 võlakirja alusel antud 30 000 eurot) ja sai kasumi. Kasumi pidi hageja

jagama kostjaga pooleks. Selle asemel keeldus hageja kasumi jagamisest ja teatas kostjale, et ei

soovi tulevikus jätkata temaga äritegevust. Kostja leiab, et hageja käitus tema suhtes ebaausalt -

sisuliselt pettis teda. Aga nüüd, peaaegu 3 aastat hiljem esitab veel tema vastu hagi nende 30 000

euro nõudes.

04.03.2014 võlakirjas oli märgitud, et kostja sai hagejalt 30 000 eurot kala ostmiseks. Mida kostja

tegigi ja andis selle kala üle hagejale. Seetõttu kostja leiab, et hageja sai kostja käest kauba (kala)

oma raha eest, milles pooled kokku leppisid ja peale seda ei ole kostja talle midagi võlgu.

Mis puudutab 10.10.2013.a. võlakirja alusel saadud ja õigel ajal mitte tagastud summat, soovib

kostja tuletada hagejale meelde, et poolte vahel oli kokkulepe, et tagastamata jäänud summa

hüvitab kostja oma sõiduki müümise arvelt ja lisaks tasub igakuiselt 300 eurot kuni võlgnevuse

kustutamiseni. Kokkuleppe põhjused on toodud kostja vastuses. Järelikult ei ole hagejal õigust

selle summale arvestada viiviseid.

Kostja on seisukohal, et 04.03.2014 võlakirja järgi ei ole ta hagejale midagi võlgu. Kuna kostja

ei tunnista põhivõlgnevust, puudub hagejal õigus nõuda ka viivised.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis

leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi

lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu

ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab

Hageja on esitanud kostja vastu võlatunnistusest lähtuva nõude põhikohustuse täitmiseks

summas 40 000 eurot (VÕS § 108 lg 1) ning nõude viivise väljamõistmiseks rahalise kohustuse

täimisega viivitamis eest (VÕS § 113 lg 1). Hageja väidete kohaselt tulenevad need nõuded

10.10.2013 ja 04.03.2014 sõlmitud võlatunnistustest. Hageja käsitleb nimetatu dokumenti

võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 tähenduses.

Poole vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja on allkirjastanud 10.10.2013 dokumendi, mis

kannab pealkirja võlakiri, mille kohaselt kostja on saanud hagejalt 20 000 eurot ühise äri

ajamiseks juurviljade sisseostmisel SRÜ riikidest ning nimetatud summas kohustub kostja

hagejale tagastama kahe kuu jooksul. Alguskuupäevaks lugeda 10. oktoober 2013 (I kd lk 9,

tõlge lk 11). Samuti ei ole poolel vaidlust selle üle, et kostja on allkirjastanud 04.03.2014

dokumendi, mis kannab pealkirja võlakiri ja milles kostja kinnitab, et ta on saanud hagejalt

30 000 eurot, mida kohustub tagastama neljandal aprillil 2014. Raha on mõeldud ühiseks

tegevuseks kala sisseostmisel Leedust (I kd lk 8, tõlge lk 10).

Poolte vahel on vaidlus selle üle, et kas kostjal on lepingust (st võlatunnistusest või

laenulepingust) tulenevalt täitmata kohustusi hageja ees.

VÕS § 30 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse

kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse

kohustuse olemasolu (konstitutiivne võlatunnistus). Konstitutiivse võlatunnistusega soovitakse

luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada

muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Poolte

tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama hageja.

Võlatunnistuse olemuse väljaselgitamiseks tuleb arvesse võtta võlatunnistuse sisu ja ulatust.

Kohus leiab, et kostja poolt 10.10.2013 ja 04.03.2014 allkirjastatud võlakirjades ei viita miski

sellele, et kostjal oli tahe luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Nimetatud võlakirjades kostja

kinnitab, et on saanud hagejalt raha ühise äri ajamiseks juurviljade sisseostmisel SRÜ riikidest

ja ühiseks tegevuseks kala sisseostmisel Leedust ja kostja on kohustunud hagejalt saadud

summad võlakirjades märgitud kuupäevadeks tagastama. Kohus selgitab, et lisaks VÕS §-s 30

sätestatule on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut

kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest

vastuväidetest võlale (VÕS § 396 lg 2 rahasumma või asi võlgnetakse laenuna). VÕS § 396 lg 2

rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist. Deklaratiivne võlatunnistus on

sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda

olemasolevat võlasuhet. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 kohustub üks isik (laenuandja)

laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või

asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi

võlgnetakse laenuna. Kohus leiab, et kostja poolt 10.10.2012 ja 04.03.2014 allkirjastatud

võlakirjade näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millele kohaldub VÕS § 396 lg 2.

Riigikohus on 10.10.2002 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 leidnud, et üldjuhul on

deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik

peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on

seotud põhikohustuse kehtivusega, s.t võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Sellise

võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse

tunnustamises laenuna. 02.05.2018 otsuses tsiviilaasas nr 2-14-34922 on Riigikohus leidnud, et

deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla

tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal.

Kostja ei ole eitanud, et ta on hagejalt hagis nõutud 40 000 eurot saanud, kuid kostja väidab, et

ta on 10.10.2013 ja 04.03.2014 võlakirjades märgitud kohustused täitnud. Seega pidi kostja

tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga.

Kostja väitel pooled tutvusid 2011.a. lõpus ja otsustasid hakata tegelema ühist äri. Kuna hageja

omas rahalisi vahendeid, oli ta nõus investeerima neid äritegevusse, mida pidi pakkuma ja

korraldama kostja. Kostja väitel 31.05.2013 moodustasid pooled xxx, mille juhatuse liikmed on

siiani hageja ja kostja abikaasa T Ka. Hageja on eitanud menetluse vältel igasugust ühist

äritegevust kostjaga. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on 31.05.2013 A S ja T Ka asutanud

äriühingu xxx (registrikood xxx9) ja selle juhatuse liikmeks on tänaseni A S ja T Ka (II kd lk 40-

41). Vaidlust ei ole selle üle, et T Ka on kostja abikaasa. Seega on leidnud tõendamist, et hageja

ja kostja (läbi oma abikaasa) on asutanud äriühingu xxx ja hageja ja kostja on asunud ühist äri

tegema.

Seoses 10.10.2013 võlatunnistusest tuleneva võlgnevusega on kostja väitnud, et pooled

moodustasid 31.05.2013 xxx ning selle tegevuseks investeeris hageja 20 000 eurot. Antud

summa anti kostjale hageja poolt üle sularahas ja ühistegevuseks raha üleandmiseks vormistasid

pooled 10.10.2013 võlakirja, mille kohaselt kostja kirjalikult tunnistas, et sai hageja käest raha

summas 20 000 eurot ühise äri ajamiseks ja juurviljade sisseostmiseks SRÜ riikidest. Nimetatud

summa kohustus kostja hagejale tagastama 2 kuu jooksul. Kostja sõitis pärast seda

Valgevenemaale tõi sealt kartulit ja müüs selle Venemaale. Kuna selle tehinguga olid suured

kulutused ja pooled kasumit ei saanud, siis tagastas kostja 23.11.2013 hagejale 1000 eurot ja

09.01.2014 7600 eurot ja kokku 8600 kartuli ostust üle jäänud raha. Pooled leppisid kokku, et

ülejäänud summas tagastab kostja hagejale igakuiselt 300 euro kaupa ja temale kuuluva sõiduki

xxx registreerimismärk xxx (maksumus 7500 eurot müümise arvelt). Lisaks tasusid kostja ja

kostja abikaasa perioodil 2014-2015 3300 eurot. Seega on kosta tagastanud hagejale 19 700 eurot

(300+8600+3300+7500) ja pooltel jäid arvestamata kulud majutusele, transpordile ja muud

kulud, mille pooled otsustasid jagada võrdsetes osades.

Hageja nõustub kostjaga, et kostja on 10.10.2013 võlatunnistusega kinnitud võlasummast 20 000

eurot tagastanud 10 000 eurot, kuid eitab kostja poolt ülejäänud 10 000 eurot tagastamist. TsMS

§ 230 lg 1 kohaselt kumbki poolt peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega kostja kohustus on

tõendada, et ta on tasunud hagejale võlgnevuse sularahamaksetega summas 3300 eurot perioodil

2014-2015 ja kostjale kuuluva sõiduauto väärtusega 7500 eurot hagejale omandiõiguse

üleandmise teel.

Kohus leiab, et paljasõnalised ja tõendamata on kostja väited, et ta on tagastanud hagejale 2014-

2015 sularahas 3300 eurot. Hageja on nimetatud summa saamist kostjalt eitanud ja kostja ei ole

3300 euro tasumise kohta hagejale kohtule ühtegi tõendit esitanud.

Kostja poolt temale kuuluva sõiduki xxx registreerimismärk xxx (maksumusega 7500 eurot) võla

katteks tasumise kohta on kostja esitanud kohtule järgmised tõendid: Sõiduauto xxx

registreerimismärgiga xxx registreerimistunnistus, millest nähtuvalt on 31.03.2014 seisuga

sõiduki omanik A S ja sõiduki kasutaja A K (I kd lk 169/19). M P ja A S vahel 31.02.2014

sõlmitud müügileping, mille kohaselt M P müüb A S’le xxx registreerimismärgiga xxx ja ostja

kohustub tasuma ostuhinna 2000,00 eurot (tlk 178). 28.03.2019 toimunud kohtuistungil on

tunnistaja M P andnud järgmiseid ütluseid: “Minu õde palus vormistada sõidukit minu nimele.

Sõiduki eest maksis õde, lihtsalt minu nimele vormistati sõiduk. See oli umbes 5 aastat tagasi.

Ma ei oska öelda, kuidas toimus sõiduki ost-müük, kuna mina vormistasin ainult ostu-

müügilepingu, mis sõidukist edasi sai, siis seda ma ei tea. Sõiduki müügi eest ei ole mina raha

saanud. Ma ei tea, kellele sõiduk müüdi, mina vormistasin ainult lepingut. Me vormistasime

lepingu notari kontoris, mis asus AS SEB Panga juures. Tlk 178 – ma pidasin seda lepingut

silmas. Ostjaks oli A S. Mina ainult allkirjastasin seda. Ma allkirjastasin seda lepingut, et nad

saaksid autot müüa kohe ilma minu osavõtuta. Auto ei ole minu valduses olnud. Minul ei ole

juhilube.“ (II kd lk 10 pöördel-11).

Kohus leiab, et eelnimetatud tõenditega on leidnud tõendamist, et M P nimele oli tema õe palvel

vormistatud sõiduk xxx registreerimismärgiga xxx, mille on M P võõrandanud 31.02.2014

hagejale ise selle eest raha saamata ning 31.03.2014 seisuga on Maanteeametis registreeritud xxx

registreerimismärgiga xxx omanikuna. Samas ei tõenda nimetatud tõendid kostja väiteid, et

kostja on 10.10.2013 võlatunnistuses märgitud võlgnevuse tasumiseks andnud hageja omandisse

üle temale kuuluva tasuta sõiduauto xxx registreerimismärgiga xxx maksumusega 7500 eurot ja

sellega on tasunud hageja ees võlgnevuse summas 7500 eurot. Kohtule ei ole esitatud tegelikult

ühtegi tõendit, et nimetatud sõiduauto oleks olnud kostja omandis ning hageja ja kostja oleksid

kokku leppinud, et kostja tasub 10.10.2013 võlatunnistusest tuleneva võlgnevuse osaliselt

hagejale nimetatud sõiduauto omandiõiguse üleandmise teel. Kohus ei saa tuletada asjaolust, et

M P on võõrandanud sõiduauto xxx registreerimismärgiga xxx hagejale seda, et nimetatud sõiduk

on hagejale üle antud kostja poolt 10.10.2013 võlatunnistuses märgitud võlgnevuse tasumiseks

kui seda ei kinnita ülejäänud kohtule esitatud tõendid. Seega on ka nimetatud kostja väited

paljasõnalised ja tõendamata.

Eeltoodust tulenevalt on kostjal hageja ees 10.10.2013 võlatunnistusest tulenev võlgnevus

summas 10 000 eurot.

Seoses 04.03.2014 võlatunnistusega on kostja selgitanud, et märtsis 2014.a. otsustasid pooled

jätkata ühist äritegevust. Otsustati osta Leedust kala (tinti) ja kalatöötlemise ettevõtte kaudu

müüa edasi St.Peterburi kaubandusvõrgule “xxx“ ja selleks tegevuseks investeeris hageja 30 000

eurot. Kala sisseostuga tegeles kostja palvel kostja poeg D K, kellele kostja andis üle hageja käest

saadud 30 000 eurot. Kostja poeg ostis Leedus kala kokku ja viis selle Pärnusse ja andis üle

kalatöötlemise ettevõttele AS-le xxx ja edasi tarniti kala Venemaale. Müüdud kala eest saadud

rahaliste vahendite arvelt tagastas kostja oma investeeringu (kostjale 04.03.2014 võlakirja alusel

antud 30 000 eurot) ja hageja sai kasumi. Hageja ei ole selle kostja käsitlusega nõus. Hageja

väidab, et kostja poeg ei ole kunagi hagejale kala ega raha üle andnud. Kui kostja poeg ostis kala,

siis selle kala müügi eest sai raha samuti kostja poeg, mitte hageja. Kui kostja poeg andis kala

mingile kolmandale isikule, siis selle kala edasimüügi eest võis raha saad kolmas isik, kuid mitte

hageja.

18.03.2018 toimunud kohtuistungil on tunnistaja D K andnud järgmiseid ütluseid: “Kala

ostmiseks sain raha A Silt summas 30 000,00 eurot ja raha anti minule üle Pärnu Autobaasis.

Raha anti selleks, et me maksaksime Leedus kala eest. A Sit tunnen varasemalt. Teda tutvustas

minule isa selleks, et me alustaksime koostööd kalaäris. Ma kohtasin A Sit Pärnu Autobaasis.

Kala osteti kaluritelt. Meil oli kala arvestamise raamat, kuhu panime kirja, kellelt ja kui palju

ostsime. Me maksime kaluritele sularahas. Vormistasime CMR saatelehed kui laadisime kala

auto peale ja saatsime kala Pärnusse töötlemiseks, pakendamiseks ja Venemaale saatmiseks/../

Kala anti üle S Kile. Nemad pakendasid ja saatsid edasi Venemaale. Ma ei mäleta S Ki ettevõtte

nime. Mäletan ainult tema nime./../ Kala saadeti Sankt-Peterburgi. See on kõik, mida ma tean.

Minu asi oli kala kokku osta ja kohale tuua ning nemad toimetasid edasi. Ma ei tea, kuidas kala

müügist raha jagati/../Minu asi oli kala kokku osta ja autoga kala dokumentidega kohale

toimetada. Kala andsin üle S Kile. Raha pidi minema A Sille, ma rahadest midagi ei tea. Raha

minule ei antud, lihtsalt allkirjastasime akti, et olen kala üle andnud. Enne kala toomist helistasin

ette vetarstile, kes vaatas kala üle. Mina ei ole S Kilt saanud kala vastuvõtmise kohta mitte

mingisugust paberit. Minu asi oli kala kohale tuua ja üle anda/../Kala ostsin Leedust. Kala hind

oli paindlik. Kala hindu sai teada alles saabumise päeval. Ma eelnevalt helistasin neile, et küsida,

mis hinna eest kala ostan ja nemad vastasid, kas see hind sobib neile või mitte. Helistasin Lile ja

Sile. 30 000-st eurost tagastasin 1700,00 eurot Sile sularahas (II lk tl 11 ja- 11 pöördel)

Kohus leiab, et tunnistaja D Ki ütlustega on leidnud tõendamist kostja väide, et kostja on andnud

hagejalt saadud 30 000 eurot üle oma pojale, kes pidi antud raha eest ostma Leedust kala, kostja

poeg D K on Leedust toodud kala üle andnud Pärnus tegutsevale S Ki ettevõttele. Samas ei selgu

tunnistaja D K ütlustest, millises koguses ta on S Ki ettevõttele kala üle andnud. Samuti on

vastuolulised tunnistaja ütlused selle osas, kuidas pidi toimuma kala eest tasumine. Kord on

tunnistaja öelnud, et rahadest ei tea ta midagi, seejärel on ta öelnud, et raha pidi minema A S’le.

Kohtule esitatud arvetest ja kauba saatelehtedelt nähtuvalt on AS xxx edastanud FIE-le I E S p.

Venemaale Peterburi jahutatud meritinti ajavahemikus 25.03.2014-17.04.2014 ja selle eest on

AS xxx esitanud FIE-le I E S p. arved (I kd lk 66-87, arvete tõlge lk 162-167). AS SEB Panga

tõendi kohaselt on perioodil 01.02.2014-12.12.2014 laekunud AS xxx kontole E S Ii kontolt 6

635 349,91 rubla, milles 31.03.2014 on laekunud 535 306,50 rubla, 04.04.2014 710 308,00 rubla,

08.04.2014 787 387,38 rubla, 11.04.2014 1 072 478,00 rubla, 21,04.2014 598 408,36 rubla (I kd

lk 90). Seega on leidnud tõendamist, et AS xxx on müünud E S Iile Venemaale Peterburi

jahutatud meritinti ja E S I on tasunud AS-le xxx kauba eest.

09.05.2019 toimunud kohtuistungil üle kuulatud S K on andnud järgmiseid ütluseid: “AS xxx

võttis kala vastu. Toomise organiseeris K ja tema poeg/../ Minult küsiti, kas minu kaudu on

võimalik tinti eksportida. Eksportida võib ainult see ettevõte, kes toob ja ise käitleb seda kala./…/

Venemaale viimise korraldasid nemad ja Venemaalt oli tellitud auto. Venemaa auto seepärast, et

kuna kaup on kiiresti riknev, siis sai auto kiiresti läbi piiri. Mina auto tellimisega ei tegelenud.

Minu teada läks kala Sankt-Peterburgi. Pretensioonid Venemaa poolt olid suuliselt, mitte

kirjalikult./../ Rublad laekusid. See raha läks meie teenuste katmiseks ja Eesti tindi

kokkuostmiseks. Venemaa maksis minule tindi eest ja mina omakorda Eesti kaluritele. Leedu

tinti siin ei olnud. See summa oli täpselt võrdne, et ma sain raha oma teenuste eest. Tindi eest

ma edasi raha ei maksnud. Mina maksin ainult Eesti kaluritele tindi eest. Teised summad olid

piiri peal omahinnaga või isegi allapoole seda./../ Kogu selle tindi eest laekus raha osaliselt.

Venemaa poolt jäi minule võlgu ja mina oma poolt jäin võlgu Eesti kaluritele. Ma olin Venemaal

kohtus Ii vastu, mille ma võitsin ja jõudsime Ii arved arestida. Lõppkokkuvõttes jäi minul 15

000,00 eurot saamata. Eesti kalurid andsid mind kohtusse ja kes omakorda sundisid mind

minema Venemaal Ii vastu kohtusse (II kd lk 19-21).

Kohus leiab, et tunnistaja S Ki ütlustega on leidnud tõendamist kostja väide, et kostja poja poolt

Leedust toodud kala anti üle S Kile kuuluvale AS-le xxx, AS xxx poolt toimus kala

ümbertöötlemine selle eksportimiseks Venemaale ja kala eksporditi Venemaale. Samas nähtub

S Ki ütlustest, et tegemist oli alamõõdulise kalaga, nimetatud tint oli 7-8 cm, kuid Eesti tint on

tavaliselt 12-14 cm. Kohus leiab, et ei ole leidnud tõendamist kostja väide, et Venemaalt saadud

raha arvelt sai hageja tagasi oma investeeringu summas 30 000 eurot ja kasumit. Nimelt

tunnistaja S K on kinnitanud, et tindi eest ta raha edasi ei maksnud, see raha mis ta Venemaalt

sai oli võrdne tema teenuste eest makstava tasuga. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle

kohta, et AS xxx või S K oleks tasunud hagejale Venemaale eksporditud kala ees. Seega ei ole

leidnud tõendamist kostja väide, et läbi AS xxx Venemaale eksporditud kala eest on hageja

saanud tagasi hageja poolt kostjale laenatud 30 000 eurot. Kohus märgib, et vastavalt kostja poolt

hagejale 04.03.2014 antud võlatunnistusele pidi kostja ise tagastama hagejale 30 000 eurot.

Nimetatud võlatunnistusest ei nähtu, et kostja poolt hagejale 30 000 eurot tagastamine toimub

hoopis AS xxx või mõne teise kolmanda isiku poolt. Juhul kui kostja on üle andnud kala AS-le

xxx ilma selle eest tasu saamata, siis oleks kostja pidanud esitama vastava nõude AS-i xxx vastu

ja AS-lt xxx saadud raha arvelt oleks saanud tagastada hagejale temalt saadud 30 000 eurot.

Seega asub kohus seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et ta on tagastanud hagejale 04.03.2014

võlatunnistuses märgitud võlgnevuse summas 30 000 eurot.

Seoses kostja väidetega hageja ja kostja ühisest äritegevusest märgib kohus, et asjaolu, et hageja

ja kostja abikaasa on asutanud xxx ei saa teha järeldust, et hageja poolt kostjale üle antud

rahasummade näol on tegemist kostja poolt väidetava investeeringuga ja kostja poolt

allkirjastatud võlatunnistuses märgitud võlgnevust ei oleks pidanud kostja hagejale tagastama.

Selle kohta oleksid hageja ja kostja pidanud sõlmima konkreetse kokku leppe. Asjaolu, et hageja

tutvustas kostjale S Ki, kes on AS-i xxx omanik ja juhataja ja kelle kaudu saab korraldada kala

eksporti Venemaale, ei tähenda seda, et AS xxx või S K oleks pidanud tagastama hagejale kostja

poolt laenatud 30 000 eurot.

VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb

võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks

kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS §

100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib

võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist.

10.10.2013 võlatunnistuse kohaselt kostja kohustub hagejalt saadud 20 000 eurot tagastama 2

kuu jooksul. Seega kohustus kostja tagastama hagejale 20 000 eurot hiljemalt 10.12.2013.

04.03.2014 võlatunnistuse kohaselt kostja kohustub hagejale tagastama 30 000 eurot 4. aprillil

2014. Kuna tõendamist pole leidnud, et kostja on võlgnevuse hagejale tasunud, siis on hagejal

õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja on oma kohustust

rikkunud. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja nõude summas 40 000 eurot.

Hageja on palunud välja mõista kostjalt viivised ajavahemiku 05.04.2014 kuni 24.11.2016 eest

summas 8444,64 eurot. Kostja on leidnud, et hageja viivisenõue on põhjendamatu, sest hageja

põhinõue on alusetu. Hageja viivisenõudele eraldi kostja vastuväiteid ei ole esitanud.

Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja

võlgnikult kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivitusintressi alates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Käesoleval juhul hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist alates 05.04.2014, sest

10.10.2013 võlatunnistus märgitud võlgnevus tuli tagastada hiljemalt 10.12.2013 ja 04.03.2014

võlatunnistuses märgitud võlgnevus tuli tagastada hagejale hiljemalt 04.04.2015, seega

05.04.2014 seisuga oli mõlemast võlatunnistusest tulenev võlgnevus muutunud sissenõutavaks.

Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Hageja on arvestanud perioodi 05.04.2014

kuni 24.11.2016 eest viivist summas 8444,64 eurot, arvestusega viivise määr 8%aastas, viivise

summas 8,86 eurot päevas ja viivitatud päevi kokku 964.

Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 40 000 eurot ja viivised summas 8444,64 eurot.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub

rahuldamisele, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

Kohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik