3-17-1657/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. juuni 2019, Tartu

Haldusasja number

3-17-1657

Haldusasi

Xi

kaebus

Ida-Viru

maavanema

11. juuli 2017. a

korralduse nr 1-1/2017/165 tühistamise ja asja uueks

otsustamiseks kohustamise nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24. oktoobri 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja/Apellant X

esindaja v.adv Karl-Morten Jõgi

Vastustaja

Narva

linn

(Ida-Viru

maavanema

õigusjärglane)

esindaja Üllar Kaljuste

Kaasatud haldusorgan Siseministeerium

esindaja Monika Silvet

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõend.

2. Jätta rahuldamata Xi taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks.

3. Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24. oktoobri

2018. a otsus muutmata.

4. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X ning mitte avaldada

kaebaja soovitud eesnime, perekonnanime ja isikukoodi.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 8. juuli 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25. jaanuaril 2017. a esitas X Ida-Viru Maavalitsusele taotluse rahvastikuregistris olevate

isikuandmete muutmiseks, paludes kanda rahvastikuregistrisse kaebaja eesnimeks X,

perekonnanimeks Y, sooks xx ja isikukoodiks xxx.

2. 11. juulil 2017. a korraldusega nr 1-1/2017/165 jättis Ida-Viru maavanem kaebaja isikuandmed

muutmata.

Korralduse õiguslike alustena nimetati perekonnatoimingute seaduse (PKTS) § 491 lg 1,

nimeseaduse (NS) § 15 lg 1, rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 52 lg 1 p 2.

3. 10. augustil 2017 esitas X Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada vaidlustatud

korralduse ja kohustada vastustajat tegema uus otsus kaebaja isikuandmete muutmise taotluse

kohta.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on PKTS § 491 lg 1, NS § 15 lg 1 ja RRS § 52 lg 1 p 2 vastuolus

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 19 osas, milles isiku nime ja isikukoodi muutmise

eeltingimusena on sätestatud kohustus esitada arstliku ekspertiisikomisjoni otsus soo muutmise

kohta. Need sätted tuleb jätta kohaldamata.

Nime ja isikukoodi vahetamisele seatud eeltingimus võtab kaebajalt võimaluse otsustada oma

nime ning isikukoodis nähtuva sootunnuse üle. Kaebaja on saanud aastaid hormoonravi ja tema

juriidiline sugu ei ole faktiliselt kooskõlas tema sooidentiteediga. Arstliku ekspertiiskomisjoni

otsuse saamise võimalus tekib isikul vähemalt kahe aasta möödumisel arstlike toimingute ja ravi

alustamisest. Regulatsiooni eesmärgiks saab pidada läbi mõtlemata otsuste tegemise ennetamist.

Arstliku ekspertiiskomisjoni otsuse nõue, rääkimata kaheaastasest ooteajast ei ole sellest lähtudes

vajalik ega mõõdukas.

Hormoonravi alustanud isiku puhul ei saa tulla kõne alla otsuse läbimõtlematus. Kaheaastane

ooteaeg ning täiendav ekspertiiskomisjoni otsus piirab oluliselt soovahetaja õigust juriidilise soo

muutmiseks. Juriidilise soo muutmine peaks olema lubatud kõigil juhtudel, kui isiku sooidentiteet

ei vasta isiku kehtivale juriidilisele soole. Kaebaja peab igapäevaselt elama ametlike

dokumentidega, mis ei kajasta tema sugu. Tegemist on äärmiselt tõsise sekkumisega tema

enesemääramisõigusesse.

4. Vastuses kaebusele vaidles Narva linn kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja leidis, et kaebuse lahendamine sõltub kohtu hinnangust vaidlustatud seaduste

põhiseaduslikkuse kohta. Kehtivad õigusaktid kuuluvad täitmisele seni, kuni neid ei ole tühistatud

või muudetud, sest väidetavalt halbadest õigusaktidest veelgi taunitavam on seadusetus. Kaebusest

ei nähtu, et kaebajat oleks väidetavalt põhiseadusega vastuolus olevate õigusnormide tagajärjel

moraalselt või füüsiliselt oluliselt kahjustatud.

5. Arvamuses kaebuse kohta vaidles Siseministeerium kaebusele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata.

Kaasatud haldusorgan selgitas, et isikukoodi vahetuseks soo muutmisel ei piisa vaid isiku

avaldusest või arstliku ekspertiisikomisjoni otsusest, millega otsustatakse, et isik võib alustada

ravi. Riik ei ole teinud vahet juriidilisel ja bioloogilisel soo muutmisel ning on lähtunud

põhimõttest, et isiku sugu saab rahvastikuregistris muuta, kui see on reaalselt muutunud vastavalt

sotsiaalministri kehtestatud regulatsioonile. Selline käsitlus on tulenenud muuhulgas õigusselguse

printsiibist, teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest ning põhimõtetest, et isik peab

olema tuvastatav ja andmed peavad vastama tegelikkusele. Lisaks peab otsus soo muutmiseks

olema läbimõeldud, tõeline ja mõistlikul määral kõrvalseisjale kontrollitav.

Arvestades, et vaid 5 riiki maailmas (Argentiina, Iirimaa, Taani, Malta ja Norra) on üle läinud soo

tunnustamise mudelile, ei saa järeldada, et praegune Eestis kehtestatud regulatsioon oleks liigselt

range või vastuolus rahvusvaheliste inimõigustega.

PS § 19 lg 1 on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, millest tulenevalt võib seda piirata mis

tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud. Lisaks sisaldab PS § 19 kohustust järgida

seadust. Vajadus tagada isiku tuvastatavus ja rahvastikuregistris peetavate andmete õigsus ning

tegelikkusele vastavus kaalub üles kaebaja põhiõigust vabale eneseteostusele ehk soo muutmisele

ilma soo muutmist kinnitava arstliku otsuseta.

Soomuutmine on järk-järguline protsess, mille käigus tekib igal juhul olukord, kus isiku nimi ja

isikukood ei vasta isiku välimusele või tema poolt soovitule. Kuna kaebajale on antud võimalus

võtta endale uus nimi NS § 16 (uue isikunime andmine isiku soovil) või § 19 lg 1 p 9 (soov muuta

eesnime muul mõjuval põhjusel) alusel, ei saa olemasolevat regulatsiooni pidada ülemääraselt

isiku põhiõigusi riivavaks

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. 24. oktoobri 2018. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

7. Halduskohus selgitas, et tõlgendas kaebust nii, et kaebaja vaidlustab otsust üksnes osas, milles

jäeti rahuldamata tema taotlus soo, eesnime ja isikukoodi muutmiseks.

8. Isiku sugu kuulub rahvastikuregistrisse kantavate isikuandmete hulka (RRS § 21 lg 1 p 3).

Kaebaja soovib muuta oma eesnime soo muutmise tõttu ja isikukoodi muutmist seetõttu, et

isikukood kajastab isiku sugu (RRS § 49). Vaidlust ei ole, et vaidlustatud otsuse tegemise aja

seisuga ei olnud kaebaja suhtes tehtud arstliku ekspertiisikomisjoni otsust soo muutmise kohta.

Vaidlustatud otsus on kooskõlas õigusnormidega.

9. Eesti õiguses ei tunnustata isiku õigust muuta oma juriidilist sugu lähtudes üksnes isiku soolisest

identiteedist ehk sellest, kas isik tunnetab ennast naise või mehena. Kehtivad seadused nõuavad

lisaks sellele ka teatavate meditsiiniliste protseduuride läbimist ning hinnangu sellele, kas isiku

sugu saab pidada muutunuks, annab arstlik komisjon. Õige ei ole kaebaja arvamus, et arstliku

komisjoni otsuse nõudmise eesmärgiks on läbimõtlemata otsuste ennetamine. Pigem võib kehtiva

regulatsiooni eesmärgiks pidada seda, et registriandmed, sh rahvastikuregistrisse kantud sugu

oleksid kooskõlas faktilise olukorraga.

10. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on soolise identifitseerimise, nime ja soolise sättumuse

küsimusi peetud eraelu kaitsealasse kuuluvateks (PS § 26). Vaidlusalune regulatsioon ei ole

PS §-ga 26 vastuolus. Sugu kajastavate andmete muutmiseks tuleb kaebajal täita õigusaktides ette

nähtud tingimused. See on kooskõlas nõudega, et enese teostamisel tuleb igaühel järgida seadust.

Lisaks omab kanne rahvastikuregistris tähendust üksnes avaliku ülesande täitmisel. See ei mõjuta

mingil määral kaebaja võimalusi eneseteostusele väljaspool seda, näiteks enesemääratlemisel või

igapäevaelus, sh soorolli täitmisel.

Eesti õiguses on juriidilise soo muutmise eeldusena kehtestatud mitte subjektiivsete, vaid

objektiivselt hinnatavate tingimuste täitmine, mida võib mõista nii kõlbluse kui ka avaliku korra

kaitsmisena. Selline lähenemine on kooskõlas ühiskonna arusaamade ja ootustega. Isiku

tuvastamine ja isikuandmete õigsuse tagamine oleks raskendatud, kui rahvastikuregistri andmeid

sünnijärgse soo kohta oleks võimalik muuta ainult isiku avalduse alusel ehk ilma soo muutmist

kinnitava arstliku otsuseta. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis kohtuasjas A.P., Garçon

ja Nicot vs Prantsusmaa 6. aprillil 2017 tehtud otsuses, et juriidilise soo muutmise tingimuste

kehtestamisel on riigil avar otsustusruum.

11. Teiseks avaldab kaebaja rahulolematust sellega, et arstliku komisjoni otsuse saamiseks nõutav

kaheaastane ooteaeg on liiga pikk, arvestades et kaebaja on tunnistatud sotsiaalselt adapteerunud

transseksuaaliks ning kaebaja on hormoonravi alustanud juba enne Sotsiaalministeeriumi poole

pöördumist.

Need küsimused väljuvad praeguse vaidluse raamidest. Vaidlustatud haldusaktiks on maavanema

otsus keelduda kaebaja isikuandmete muutmisest rahvastikuregistris põhjusel, et kaebaja ei

esitanud seaduses nõutavat arstliku ekspertiisikomisjoni otsust soo muutmise kohta. Kohus leidis

eespool, et see nõue on õiguspärane. Vaidluse all ei ole see, kas kaebajale tuleks väljastada

sotsiaalministri määruses ette nähtud ekspertiisikomisjoni otsus või milline peaks olema selle sisu.

Kaebaja ei ole tuginenud sellele, et ta oleks esitanud taotluse arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse

saamiseks ja et komisjon oleks sellise otsuse andmisest keeldunud, sh põhjusel, et arstlike

toimingute ja ravi alustamisest ei ole möödunud kahte aastat.

Sotsiaalministri määrus „Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded“ ei ole praeguse asja

lahendamisel kohaldatavaks õigusaktiks, see ei ole asjassepuutuv ja kohus ei saa seetõttu anda

hinnangut määruse põhiseaduspärasusele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. X esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada.

13. Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et mahukad ja aeganõudvad

eeltingimused nime ja isikukoodi vahetamisele ei ole kooskõlas PS §-st 19 tuleneva õigusega

enesemääramisele.

14. Kaebaja tugines kaebuses väitele, et tal ei ole olnud võimalik enda juriidilist sugu vahetada

juriidilise soo vahetamise eeltingimuste tõttu, sh põhjusel, et arstlike toimingute ja ravi

alustamisest ei ole möödunud kahte aastat. Esimese kohtuastme menetluses ei olnud vaidluse all

küsimus, et kaebajale ei ole arstliku komisjoni otsust väljastatud ning et kaebaja on sellist otsust

taotlenud. Kohtu järeldus, et kaebaja ei ole sellisele väitele tuginenud, on kaebajale üllatuslik.

Kaebaja on arst Imre Rammulilt korduvalt soo vahetamiseks vajalikku otsust küsinud ning arst on

otsuse väljastamisest keeldunud nii suuliselt (telefonitsi) kui kirjalikult. Kaebaja taotleb arstiga

peetud e-kirjavahetuse tõendina asja juurde võtmist.

15. Kaebaja on esitanud taotluse enda juriidilise soo muutmiseks haldusorganile. Haldusorgan

jättis kaebaja juriidilise soo vahetamata, tuginedes kehtivale seadusandlusele. Kaebaja hinnangul

on kehtiv seadusandlus, millele haldusorgan tugines, vastuolus põhiseadusega ning tuleb jätta

kohaldamata. Halduskohtu järeldus, mille kohaselt ei ole kaebaja poolt vaidlustatud regulatsioon

käesolevas asjas kohaldatavaks õiguseks, ei ole õige, sest halduskohus on jätnud kaebaja taotluse

rahuldamata tuginedes kõnealusele regulatsioonile.

16. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Narva linn apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

selle rahuldamata.

17. Vastustaja leiab, et Riigikogu on vastu võtnud seadused, mille põhiseaduspärasuse üle

vaieldakse ja need on seniajani täies ulatuses kehtivad õigusaktid. Vastustajale pole teada ka

asjaolusid, mis lubaks hakata kahtluse alla seadma õigusaktide sisulist põhistatust. Vastustaja

eeldab, et Riigikogu ei ole seadustes, mille president on välja kuulutanud, soovinud rikkuda

PS § 19 põhimõtteid, veel vähem - rikkunud isikute õigusi seaduses sätestatud abinõude

mõõdukuse osas. Kaebaja on subjektiivselt lähtunud eelkõige oma õigustest ja vabadustest, kuid

ei ole seejuures tähtsustanud kehtiva seaduse järgimise nõuet.

Kaebusest ei nähtu, et kaebajat oleks väidetavalt põhiseadusega vastuolus olevate õigusnormide

tagajärjel moraalselt või füüsiliselt oluliselt kahjustatud. Mööngem, et seda liiki komplitseeritud

asjaajamisega kaasneb õigusaktide nõuete täitmisel paratamatu ajaperiood, meditsiiniliste

toimingute reglementeeritus ja sellest tekkiv mõningane ebamugavustunne, mida võib mõistlikult

eeldada juba enne soovahetusprotsessi algust.

18. Arvamuses apellatsioonkaebuse kohta Siseministeerium vaidleb apellatsioonkaebusele

vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

19. Kaasatud haldusorgan on selgitab, et kehtiv regulatsioon lähtub põhimõttest, et isiku soo

muutmist kontrollib riik. See tagab muu hulgas, et isikud ei hakka soo muutmist ära kasutama

muudel eesmärkidel, nt kohustustest hoidumisel või uute õiguste saamisel. Isiku sugu saab

rahvastikuregistris muuta, kui see on reaalselt muutunud vastavalt sotsiaalministri kehtestatud

regulatsioonile. Selline käsitlus on tulenenud muuhulgas õigusselguse printsiibist, teiste isikute

õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest ning põhimõtetest, et isik peab olema tuvastatav ja andmed

peavad vastama tegelikkusele. Lisaks peab otsus soo muutmiseks olema läbimõeldud, tõeline ja

mõistlikul määral kõrvalseisjale kontrollitav. Soovahetuse näol on tegemist otsusega, mida riik ei

saa lubada kergekäeliselt teha, seda sealhulgas (kuid mitte ainult) isiku enda huvide kaitseks.

Arstliku otsuseta soo muutmise kohta ei pruugi rahvastikuregistris muudetud andmed vastata

tegelikkusele. Sotsiaalministri 7. mai 1999. a määruse nr 32 „Soovahetuse arstlike toimingute

ühtsed nõuded“ (määrus nr 32) §-dest 3 ja 4 tuleneb, et soo vahetamist soovinud isikul hinnatakse

esmalt ekspertiisikomisjoni otsusega soovahetuse võimalikkust ja seejärel vähemalt kahe aasta

möödudes pärast transseksualismi diagnoosimist ja hormoonravi alustamist tehakse arstliku

otsusega kindlaks tegelik soo muutmine. Antud juhul ei ole tegemist nö lihtsalt kaheaastase

ootamisajaga, vaid meditsiinilise protseduuriga, mis on suunatud soo vahetamisele ja mille

lõplikku tulemust peab kinnitama ekspertiisikomisjoni otsus. Võttes arvesse legitiimse eesmärgi

tähtsust ja PS §-s 19 sätestatud põhiõiguse riive intensiivsust ja ulatust (isikule ei ole keelatud soo

vahetamist nii de facto kui ka de jure ja seda ta saab teha eelpoolnimetatud meditsiinilisi

protseduure läbides), on Siseministeerium seisukohal, et vajadus tagada isiku tuvastatavust ja

rahvastikuregistris peetavate andmete õigsust ning tegelikkusele vastavust, kaalub üles apellandi

põhiõigust vabale eneseteostusele (soo muutmisele de jure ilma soo muutmist kinnitava arstliku

otsuseta).

Ehkki kaebaja väidab, et tema rahvastikuregistrisse kantud sugu ei vasta tema sootunnustele ja see

tekitab talle igapäevaelus palju ebamugavust, oleks siiski apellandil käesolevaks ajaks olnud

võimalik uus isikukood, sugu ja nimi nõutavaid protseduure järgides saada. Xi suhtes tegi tervise-

ja tööminister 17. mail 2016. a käskkirjaga otsuse, millega tunnistati ta sotsiaalselt adapteerunud

meessoost transseksuaaliks ning anti talle luba alustada soovahetamise eesmärgil hormoonraviga

ja ühe aasta möödumisel käskkirja väljaandmisest muuta sugu kirurgiliselt. 17. maiks 2019. a on

tervise- ja tööministri vastava käskkirja andmisest möödunud juba kolm aastat.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

20. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks. Halduskohus on põhjalikult selgitanud nime ja isikukoodi muutmise eeldusi

soovahetuse korral, regulatsiooni eesmärke ja hinnanud vaidlusaluste sätete kooskõla

põhiseadusega, samuti millised sätted on kaebuse eset arvestades asjassepuutuvad.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda

neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

21. Esmalt osutab ringkonnakohus, et rahvastikuregistri seaduse uue redaktsiooni jõustumise tõttu

1. jaanuaril 2019 ei vasta otsuses toodu viited RRS kehtivale seadusele. Kuna aga haldusakti

õiguspärasust tuleb üldjuhul hinnata selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 1 ls 2), siis tuleb

viiteid RRS sätetele mõista viidetena RRS redaktsioonile, mis kehtis 11. juulil 2017.

Seaduse kehtivas redaktsioonis on asjakohane säte § 43 p 1. Selles ei ole küll enam otsesõnu

nimetatud arstliku ekspertiisikomisjoni otsust uue isikukoodi moodustamise eeldusena, kuid

rahvastikuregistrisse kantud soo muutmise eeltingimuse kaudu rakendub ekspertiisikomisjoni

otsuse nõue siiski. Seega ei mõjuta RRS uue redaktsiooni jõustumine asja lahendamist ja

ringkonnakohus selle täiendavat tähelepanu ei pööra.

22. Kaebaja eesmärgiks on saavutada oma nime, soo ja isikukoodi muutmine ja vastavalt ka

rahvastikuregistrisse kantud andmete muutmine. Selleks esitas kaebaja perekonnaseisuasutusele

taotluse (tl 8-10), milles palus enda isikuandmete muutmiseks rahvastikuregistris jätta

kohaldamata PKTS § 491 lg 1, NS § 15 lg 1 ja RRS § 52 lg 1 p 2 osas, milles need seavad andmete

muutmise eelduseks arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse. Ringkonnakohus jagab menetlusosaliste

ja halduskohtu arusaama, et olukorras, kus kaebaja andmete muutmise taotlemisel ei esitanud

arstliku ekspertiisikomisjoni otsust kaebaja soo muutmise tuvastamise kohta, puudus Ida-Viru

Maavalitsusel võimalus kaebaja taotluse rahuldamiseks kehtiva õiguse alusel. Viidatud sätted

reguleerisid isiku nime, soo ja isikukoodi muutmise korda ja alust ning seega ka Ida-Viru

Maavalistuse õigusi ja kohustusi kaebaja isikuandmete muutmisel. Samas ei tulene kaebaja

taotluses (ja hiljem ka halduskohtule esitatud kaebuses) viidatud sätetest keeldu muuta kaebaja

nime, sugu ja isikukoodi varem, kui kahe aasta möödumisel arstlike toimingute ja ravi alustamisest

soo vahetamiseks.

23. Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebaja taotlenud tema nime, soo ja isikukoodi

muutmisest keelduva otsuse tühistamist ja pädevale asutusele ettekirjutuse tegemist kaebaja

taotluse uueks lahendamiseks ning selle eesmärgi saavutamiseks eelmises punktis nimetatud

normide põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ja kohaldamata jätmist.

Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja ei ole taotlenud PKTS § 491 lg-s 1 nimetatud arstlikult

ekspertiisikomisjonilt otsust enda soo muutmise tuvastamise kohta ning ekspertiisikomisjon ei ole

teinud keelduvat otsust, mida kaebaja oleks käesolevas asjas või muul moel vaidlustanud.

Ringkonnakohus mõistab PKTS § 491 lg-t 1 koostoimes määruse nr 32 §-ga 4 selliselt, et isiku soo

vahetamise

tuvastamise

pädevus

on

antud

sotsiaalministri

moodustatud

arstlikule

ekspertiisikomisjonile, kes realiseerib seda pädevust otsuse andmisega. Ekspertiisikomisjoni otsus

omakorda on aluseks isiku nime, soo ja isikoodi muutmiseks. Seega vastab ekspertkomisjoni otsus

haldusmenetluse seaduse § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusakti tunnustele, kuna sellega tehakse

siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu, s.o isiku soo muutmise fakt.

Isiku nime, soo ja isikukoodi muutmisel ei olnud Ida-Viru Maavalitsusel õigust

ekspertiisikomisjoni otsusega tuvastatust kõrvale kalduda ja otsuse puudumisel kaebaja taotlust

rahuldada. Kuna ekspertiisikomisjoni otsus on eelhaldusakt isiku nime, soo ja isikukoodi

muutmisel, siis muutmisest keeldumise otsust ei saa vaidlustada ekspertiisikomisjoni otsuse

andmise aluste või tingimuste rikkumise väitega. Kaebaja taotluse rahuldamisel sai Ida-Viru

Maavalitsus arvestada üksnes sellega, kas PKTS § 491 lg 1 järgi nõutav ekspertiisikomisjoni otsus

soo muutmise kohta on esitatud, kuid mitte sellega, kas määruse nr 32 §-s 4 nimetatud kaheaastane

tähtaeg ekspertkomisjoni otsuse saamiseks on möödunud.

24. Seega on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebuse lahendamisel on asjassepuutuvateks

normideks PKTS § 491 lg 1, NS § 15 lg 1 ja RRS § 52 lg 1 p 2, kuid mitte määruse nr 32 § 4.

Vastavalt tuli asja lahendamisel otsustada, kas viidatud normid on põhiseadusega kooskõlas osas,

milles nad näevad ette ekspertkomisjoni otsuse esitamise kaebaja nime, soo ja isikukoodi

muutmise eeltingimusena.

Sellise taotluse ongi kaebaja halduskohtule esitanud ja halduskohus ka lahendanud. Seetõttu on

alusetu kaebaja etteheide, nagu oleks halduskohtu otsus üllatuslik ja menetlus HKMS § 62 lg-ga 1

vastuolus osas, millega jäeti normide põhiseaduspärasuse hindamisel kõrvale kaebaja väide, et

määruse nr 32 §-s 4 sätestatud kaheaastane tähtaeg iseenesest riivab kaebaja õigusi ülemääraselt.

Kaebaja leiab ekslikult, et halduskohtu ajendiks oli kaebuse väidete tõendamatus. Halduskohus ei

saanud lahendada nõuet, mida kaebaja ei olnud esitanud. Kuna kaebaja ei esitanud kaebuses

nõudeid ekspertiisikomisjoni vastu, siis kaebuse piiridest väljumata ei saanud halduskohus

ekspertiisikomisjoni tegevust reguleerivate normide kooskõla põhiseadusega ka hinnata.

25. Ringkonnakohus märgib siinjuures siiski, et apellatsioonkaebuse lisana esitatud kaebaja

kirjavahetus ei kinnita, et kaebaja oleks taotlenud ekspertiisikomisjonilt määruse nr 32 §-s 4

nimetatud otsuse tegemist ja viimane oleks sellest keeldunud või teinud eitava otsuse.

Kirjavahetusest ilmneb üksnes kaebaja rahulolematus konkreetse arsti tegevusega, samas kui arst

on osutanud sellele, mida peab kaebaja soovitud tulemuse saavutamiseks tegema, s.h vajadusele

saada ekspertiisikomisjoni otsus. Kuigi apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendist ei selgu asja

lahendamisel olulisi asjaolusid, võtab ringkonnakohus tõendi siiski asja materjalide juurde kaebaja

nõude selguse huvides.

26. Erinevalt menetlusosalistest jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et kaebaja õigus

nime, soo ja isikukoodi muutmisele seoses soovahetusega kuulub eraelu puutumatuse põhiõiguse,

mitte vaba eneseteostuse põhiõiguse, kaitsealasse. Siseriiklik kohtupraktika selles küsimuses küll

puudub, kuid EIK oma praktikas on järjepidevalt leidnud, et isiku õigus tema soo tunnustamisele

ja sellega seotud õigus nime ja muude isikuandmete muutmisele on hõlmatud EIÕK art-ga 8, s.o

õigusega era- ja perekonnaelu austamisele. Eesti Vabariigi põhiseaduses on õigus era-

perekonnaelu puutumatusele sätestatud §-s 26. Seda põhiõigust võib piirata seaduses sätestatud

juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks,

kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.

Kaasatud haldusorgan on ekspertiisikomisjoni otsuse nõuet kaebaja nime, soo ja isikukoodi

muutmise eeltingimusena sätestamise eesmärkidena nimetanud isiku tuvastamine ja isikuandmete

õigsuse tagamist, samuti soovahetaja enda kui ka teiste isikute õiguste kaitset. Neid eesmärke on

oma praktikas aktsepteerinud ka EIK asjaomase riigisisese õiguse EIÕK-ga tagatud põhiõiguste

piirangute proportsionaalsuse hindamisel1.

27. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja nime, soo ja isikukoodi muutmata jätmine võib tekitada

talle ebamugavusi igapäevaelus. Nende asjaolude kaebajale tegelikult osaks saavat mõju ei saa

käesoleval ajal hinnata, kuna kaebaja ei ole lähemalt selgitanud, millised kahjulikud tagajärjed

talle käesolevas asjas vaidlustatud keelduva otsuse tõttu on osaks saanud. Sellega on kaebaja

jätnud kasutamata võimaluse osutada nendele aspektidele, mis on kaasa toonud tema õiguste

eeldatavast intensiivsema riive.

Samas ei ole kaebaja ise kahtluse alla seadnud, et ekspertiisikomisjoni otsuse nõue on regulatsiooni

eesmärgi saavutamiseks sobiv abinõu. Kaebaja hinnangul oleks regulatsiooni eesmärgi

saavutamine võimalik aga kaebaja õigusi vähem piirava meetme rakendamisega, s.o nime, soo ja

isikukoodi muutmiseks võiks olla piisav määruse nr 32 §-s 3 nimetatud ekspertiisikomisjoni otsus

ja/või isiku enda tahteavaldus.

Ringkonnakohus kaebaja hinnanguga ei nõustu ning peab kehtivat regulatsiooni ka vajalikuks ja

kaebaja õigusi mitte ülemäära piiravaks.

28. Olukorras, kus vaidlusaluste sätete otstarbeks on kaebaja õiguste kaitse kõrval ka avaliku korra

ja teiste isikute kaitsmine, ei taga selle saavutamist määruse nr 32 §-s 3 nimetatud arstliku

ekspertiisikomisjoni otsus soovahetuse taotlejal transseksualismi esinemise kohta, nagu leiab

kaebaja. Selle otsusega tehakse kindlaks isiku soovahetuse lubatavuse eelduste esinemine, kuid

mitte seda, et isiku sugu on vahetunud.

Eespool viidatud lahendites on EIK leidnud, et riigil on küllaltki avar otsustusruum soovahetuse

regulatsiooni kehtestamisel ning puudutatud isiku õiguste kõrval on kohane arvestada ühiskonna

väljakujunenud korralduse ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Näiteks asjas Hämäläinen v. Soome ei

leidnud EIK konventsiooni art 8 rikkumist olukorras, kus riik ei aktsepteerinud isiku nime ja soo

vahetamist enne isiku abielu ümberkujundamist, kuna vastasel juhul oleks see viinud samasooliste

abielu tunnustamiseni ajal, kui kehtiv õigust riigis sellist võimalust ette ei näinud. Nende

kaalutluste pinnalt on EIK tunnustanud riigi õigust näha ette tingimused isiku soo õiguslikuks

tunnustamiseks, s.h näiteks soo muutmise arstlik kontroll. Seega ei ole nõutav, et riik reguleeriks

soo tunnustamist ja sellega seotud andmete muutmist üksnes isiku sooviavalduse alusel. Eeltoodut

arvestades ning pidades silmas rahvastikuregistri andmete õigsuse tagamise ning Eesti õiguskorras

mittetunnustatud tagajärgede (isiku soost lähtuvate õiguste ja kohustuste omandamine või neist

vabanemine, seotult näiteks abielu või kohustusliku ajateenistusega) ärahoidmise eesmärki, on

vaidlusalune regulatsioon vajalik. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et arstliku kontrollita oleks

eesmärk sama tõhusalt saavutatav.

Arstliku ekspertkomisjoni otsuse nõuet ei ole alust pidada ka kaebaja õigusi ülemäärava piiravaks.

Ekspertkomisjoni soovahetuse tuvastamise otsuse eeltingimusi ei ole kehtivas õiguses

1 Vt EIK 16. juuli 2014. a otsus asjas Hämäläinen v. Soome ja 6. aprilli 2014. a otsus asjas A.P., Garçon ja Nicot v.

Prantsusmaa

absoluutsetena määratletud. Seega on ekspertkomisjon otsuse tegemisel õigustatud tuginema

valdkonna parimatele teadmisetele otsuse tegemise ajal ega ole kohustatud lähtuma võimalikest

kaebajat diskrimineerivatest eeldustest või tingimustest. Kui kaebaja leiab, et tema õigusi riivab

eelkõige ekspertiisikomisjoni menetlus, s.h menetluses kehtestatud pikk tähtaeg, siis selles osas

on tal õigus vaidlustada ekspertiisikomisjoni tegevust juhul, kui ta ekspertiisikomisjonilt otsuse

tegemist taotleb.

Nendel põhjustel leiab ringkonnakohus, et halduskohus on põhjendatult jätnud rahuldamata

kaebaja taotluse PKTS § 491 lg 1, NS § 15 lg 1 ja RRS § 52 lg 1 p 2 põhiseadusega vastuolus

olevaks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks ning vastavalt jätnud rahuldamata kaebuse Ida-

Viru Maavalitsuse 11. juuli 2017. a korralduse tühistamiseks ja kaebaja taotluse uueks

lahendamiseks kohustamiseks.

29. Kaasatud haldusorgan on osutanud ka kaebaja olukorda leevendavatele meetmetele, s.o

võimalusele nime muutmiseks enne nime, soo ja isikukood vahetamist, samuti asjaolule, et juba

apellatsioonkaebuse esitamise ajaks oli möödunud määruse nr 32 §-s 4 nimetatud kaheaastane

tähtaeg. Seega käesoleval ajal puuduvad kaebajal formaalsed takistused ekspertkomisjoni otsuse

ja selle alusel nime, soo ja isikukoodi muutmise taotlemiseks.

30. Apellatsioonkaebuse jääb rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata.

31. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole menetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu

tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

32. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X ning kaebaja identifitseerimist

võimaldavad andmed - kaebaja soovitud eesnimi, perekonnanimi ja isikukood jätta avaldamata.

Sarnaselt on otsuse avaldamise tingimused määranud halduskohus. Kuna kaebaja ei ole

apellatsioonkaebuses halduskohtu otsust selles osas kahtluse alla seadnud, määrab

ringkonnakohus otsuse avaldamisel kaebaja isikuandmete kaitseks samad tingimused.

/allkirjastatud digitaalselt/