2-15-13182/165 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 31.10.2018 otsuse resolutsioon muutmata, arvestades käesoleva

otsuse põhjendusi.

2. Täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega tühistada Harju Maakohtu

08.09.2015 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX kanda.

5. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

04.06.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-13182

Kohtuasi

XX (X) hagi YY vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.10.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

344 780,73 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

XX

(ik

XXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov

Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Aleksei

Smelov

Kohtuistungi toimumise aeg

09.05.2019

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 06.09.2015 maakohtule hagi YY (kostja) vastu. Pärast nõude

suurendamist jäi hageja lõplikuks nõudeks palve kostjalt välja mõista 344 780,73 eurot.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Koos hagiga esitas hageja hagi tagamise

taotluse, mille kohus osaliselt rahuldas.

Hageja esitas kostja vastu nõude suuliste tähtajatute laenulepingute alusel, millest tulenevalt

kandis hageja enda ja AA (hageja ema, kelle ainupärija on hageja) arvelduskontolt kostja

arvelduskontole perioodil 29.03.2010-11.08.2011 kokku 344 780,73 eurot. Laenud anti

Tallinnas XXX asuva kinnisasja (registriosa XXXXXXX) eest tasumiseks, mille kostja soetas.

Kinnisasja hind oli 7 700 000 krooni (492 119,69 eurot).

Kostja versioon, et tema üksnes võimaldas oma arvelduskonto kasutamist hageja ja temale

kuuluva ühingu hüvanguks ning tal puudus kinnisasja suhtes ostuhuvi, oli ebaõige. Kui ühing

oleks tõepoolest käibevahendeid juurde vajanud, oleks hageja võinud hoopis ühingule laenu

anda või kui hageja oleks soovinud kostjale kinnisasja kinkida, oleks hageja võinud selle

hõlpsalt kinkida. Tehes seda keerukate konstruktsioonideta, mida kostja hagi vastuses välja

käis. Kui maksekorralduse selgituses on märge „laen“, ei ole põhjust arvata, et tegu on kinke

või millegi muuga.

2015. aasta kevadel hakkasid hageja ja kostja pidama läbirääkimisi laenu tagastamiseks. Kostja

sõnul ei olnud tal piisavalt võimalusi raha tagasi maksmiseks, mistõttu otsustati, et hageja

pöördub maakleri poole maatükile ostja leidmiseks. Maakler avaldas 12.05.2015

müügiportaalides kinnisasja müügikuulutused. Hinnaks märgiti 500 000 eurot. 2015. aasta

suvel jõudis hagejani info, et kostja otsustas hoiduda laenude tagastamisest. Kõnealune

kinnisasi oli 23.03.2015 vormistatud 03.03.2015 kinnistamisavalduse alusel teise isiku nimele.

Kinnistu müüdi 35 000 euro eest. Hagejat sellest ei teavitatud. Tõenäoliselt oli müügitehing

fiktiivne ja ajendatud soovist vältida laenu tagastamist.

Hageja esitas hagis laenulepingute ülesütlemisavalduse, kus märkis, et laenulepingud lõpevad

kahe kuu möödumisel hagi kostjale kättetoimetamisest või kättetoimetatuks lugemisest. Hageja

nõudis laenude tagastamist viivitamatult pärast laenulepingute lõppemist.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ja tema ema ei

laenanud kostjale vaidlusalust summat, vaid hageja liigutas selle summa kostja arvelduskonto

kaudu enda äriühingule, mis oli majanduslikes raskustes. Hageja väited laenulepingute kohta

olid paljasõnalised.

Hageja ja kostja olid elukaaslased 2005. aasta septembrist 2012. aasta augustini. Nende

kooselust sündis XX.XX.XXXX poeg XX. 2010. aasta suvel tegeles kostja poja kasvatamisega

ja hageja äriga. Sama aasta juulis pöördus hageja kostja poole palvega aidata hagejal teostada

tehing ühingu majandusliku kitsikuse leevendamiseks.

Hageja sõnul oli OSAÜHING Q omandis väheväärtuslik kinnisasi (väärtusega kuni 35 000

eurot), kuid ühing vajas suuri rahasummasid. Hageja seletas, et kostja peab oma arvelduskontolt

üle kandma OSAÜHING Q arvelduskontole mitte vähem kui 400 000 eurot, mille hageja

kannab eelnevalt kostja arvelduskontole, s.t andis juhise. Kuna raha pidi liikuma ametlikult

arvelduskontolt arvelduskontole, organiseeris hageja kinnisasja asukohaga XXX, Tallinn

müügilepingu sõlmimise OSAÜHING Q ja kostja vahel. Lepingu tingimused rääkis notariga

läbi hageja. Võimalik, et eelnev oli vajalik rahapesuks või muul sarnasel eesmärgil.

Hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et kui kostja aitab hagejat raha ülekandmisega ühingu

pangakontole, siis kinnistu soetamiseks hagejalt saadud raha ei loeta laenuks ja soetatud

kinnisasi jääb kostja omandisse. Kostja täitis enda osa kokkuleppest (käsunduslepingust või

alternatiivselt seltsingulepingust) ja kandis kõik saadud summad (kokku 454 916 eurot)

OSAÜHING Q arvelduskontole. Isegi kui eelneva näol oli tegu laenuga, sai laen tasutud summa

ülekandmisega OSAÜHING Q arvelduskontole.

2012. aasta augustis läksid hageja ja kostja lahku. Kuni 2015. aasta augustini ei pöördunud

hageja kordagi kostja poole palvega tagastada raha või kinnistu. Kostja otsustas kinnisasja

võõrandada, sest see oli halvas seisukorras ja sinna kogunesid narkomaanid. Ostja pöördus ise

kinnistu ära ostmise ettepanekuga kostja poole. 2015. aasta augustis helistas hageja kostjale ja

ütles, et ta sai teada kinnistu võõrandamisest. Hageja tegi ettepaneku tehing vaidlustada, sest

kinnisasja ostja pettis kostjat kinnistu hinna määramisel. Kostja andis nõusoleku esitada

kohtusse hagi kinnisasja ostja vastu, kuid enne seda esitas hageja kohtule käesoleva hagi kostja

vastu.

Kui ka hageja ja kostja vahel oli laenuleping, oli sellest tulenev hageja nõue kostja vastu

aegunud, sest viimane ülekanne kostja arvelduskontolt OSAÜHING Q arvelduskontole toimus

15.08.2011, kuid hageja esitas kohtusse hagi alles 05.09.2015.

Maakohtu otsus

3. Kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, neid hagejalt välja mõistmata.

Pooltel ei olnud vaidlust selles, et nad elasid 2005. aasta septembrist 2012. aasta augustini

vabaabielus ja neile sündis XX.XX.XXXX poeg. Samuti puudus vaidlus, et 16.07.2010

sõlmitud müügilepingu alusel sai kostja Tallinnas XXX asuva kinnistu omanikuks ja kostja

müüs selle 03.03.2015 35 000 euro eest O ASile. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja poolt

kostjale üle kantud 344 780,73 eurot oli laen või mitte.

Kohus nõustus, et hageja pangakontolt nr EE252200001104659314 ja AA pangakontolt nr

EE752200221017697418 kanti kostjale mh 344 780,73 eurot. Samas ei suutnud hageja

tõendada, et summad kanti kostjale laenukohustuse katteks. Üksnes maksekorraldusele sõna

„laen“ märkimisega ei saanud poolte vahel laenulepingu sõlmimist tõendatuks lugeda.

Laenulepingu sõlmimine ei olnud ka usutav, nagu ei olnud usutav väide, et poolte vaheliste

tehingute eesmärgiks oli kostjale laenu andmine Tallinnas, XXX kinnistu ostmiseks. Hageja ja

tunnistaja MM vastavad ütlused olid ebausaldusväärsed.

 Esiteks nõudis hageja kostjalt 344 780,73 euro tasumist, kuid tegelikult tehti kostjale

ülekandeid selgitusega „laen“ või „võlg“ suurema summa ulatuses. Oli ebausutav, et

olukorras, kus hageja on andnud kostjale kinnistu ostmiseks laenu umbes 350 000 –

400 000 euro ulatuses ja saades teada, et kostja on kinnistu tema teadmata maha

müünud, ütleb üles mõned laenulepingud, kuid teisi sama kinnistu ostmiseks sõlmitud

laenulepinguid üles öelda ei soovi.

 Teiseks kandis kostja OSAÜHING Q arvelduskontole vähem raha, kui oli kinnisasja

müügihind. Nimelt kandis kostja ühingule üle 451 444 eurot, kuid kinnistu müügihind

oli 492 119,69 eurot.

 Kolmandaks oli ebausutav, et parajasti lapsehoolduspuhkusel viibiv ja seni õpetajana

töötanud naine soovis oma elukaaslaselt laenu 7 700 000 krooni eesmärgiga alustada

äritegevust ja osta tehase ehitamiseks maatükk. Tõendamata oli kostja väidetav

kogemuste pagas ettevõtlusega tegelemisel.

 Veel oli ebausutav, et väga suure summa laenamisel ei leppinud pooled kokku laenu

tagastamise tingimustes.

 AA viibis ülekannete tegemise ajal Iru Hooldekodus dementsete klientide üksuses,

mistõttu ei olnud usutav, et tema sõlmis kostjaga laenulepingu ja tegi selle täitmiseks

ülekanded.

Seevastu oli usutav kostja versioon, et OSAÜHING Q oli majanduslikes raskustes ja hageja

soovis osaühingule kuuluva kinnistu vormistada oma elukaaslase nimele eesmärgiga hoida

kõrvale kohustuste täitmisest ja muuta äriühing varatuks. Alates 12.10.2012 oli osaühingul

maksuvõlg 25 831,1 eurot Maksu- ja Tolliameti ees, millele lisandus intressivõlg 15 196,12

eurot. Viimane majandusaasta aruanne esitati äriregistrile 2011. aasta majandusaasta kohta ja

selle kohaselt oli osaühingu ärikahjum 2011. aastal 98 094 eurot ja aruandeaasta kahjum 422

eurot. Ühingul oli 2010. aastal kohustusi võlausaldajate ees, kuid kinnisasja müümisest saadud

raha ei kasutatud võlausaldajatele tasumiseks. Hageja ja tema äripartner MM võõrandasid

12.12.2012 oma osaluse osaühingus Panamal registreeritud äriühingule T ja ühing kustutati

registrist 02.12.2015 ÄS § 60 lg 3 alusel.

Kostja täitis kinnisasja ostmisel ja ülekannete tegemisel hageja korraldusi. Nimelt määras

kinnistu hinna hageja ja kostja kuulis sellest alles notari juures. Eelnev oli tõendatud kostja

vande all antud ütlustega ja tuletatav erinevate isikute poolt tehtud ülekannetest. Vastupidist

hageja ei tõendanud. Samuti oli kostja poolt pelgalt korralduste täitmine tuletatav asjaoludest,

et lepingu järgi kohustus kostja kinnistu müügihinna tasuma hiljemalt 16.01.2011, kuid kostja

tegi viimase osamakse 25.08.2011 ning kostja tasus osaühingule kokku 451 444 eurot, mitte

kinnistu müügilepingus märgitud 492 119,69 eurot.

Kinnistuv väärtus 2010. aastal ei olnud 7 700 000 krooni ehk 492 119,69 eurot. Ekspert hindas

kinnistu väärtuseks 17.02.2015 seisuga 33 700 eurot. 2010. aastal võis kinnisasja väärtus olla

pisut suurem, kuid mitte oluliselt. Isegi kui 2006. aastal, s.o ajal, kui osaühing kinnisasja ostis,

oli selle väärtus 7 700 000 krooni, ei saanud see sama palju maksta majandussurutise ajal.

Kinnisasja suuremat väärtust ei tõendanud kostja poolt hagejale antud volikiri sama kinnisasja

müümiseks, mille kohaselt andis kostja hagejale loa müüa vaidlusalune kinnisasja vähemalt

492 120 euro eest.

Kohus ei saanud tuvastada kostja taotletud aegumist, sest selleks oleks kohus pidanud

tuvastama võlasuhte olemasolu.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja

kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista

kostjalt hageja kasuks välja 344 780,73 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimine oli tõendamata

ning tõendatud oli asjaolu, et tehing toimus osaühingu päästmiseks majanduslikest raskustest.

Juhul kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks, on

tegemist laenulepinguga (Riigikohtu 17.05.2017 otsus asjas nr 3-2-1-45-17, p 13). Hageja andis

kostjale laenu 344 780,73 eurot (maksekorralduste selgituses oli sõna „laen“) Tallinnas XXX

kinnisasja soetamiseks, s.t tegu oli laenusuhtega. Olukorras, kus hageja on tõendanud raha

ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega pidi kostja

tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu 27.

märtsi 2008 otsus asjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Hageja oli oma osa tõendamiskoormisest täitnud.

Kostja ei tõendanud, et ülekannete näol oli tegu kinkega või muu õigussuhtega.

Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja

sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu

tagastamise tähtaeg (Riigikohtu 17.05.2017 otsus asjas nr 3-2-1-45-17, p 12). Maakohus jagas

valesti tõendamiskoormise, kui leidis, et hageja oleks pidanud tõendama asjaolu, et leping oli

tähtajatu.

Maakohus leidis ekslikult, et poolte vaheliste tehingute eesmärgiks ei olnud kostjale laenu

andmine Tallinnas XXX kinnistu ostmiseks. Muu eesmärk oli tõendamata. Üllatuslik oli kohtu

järeldus, et laenu andmine oli ebausutav põhjusel, et hageja nõudis kostjalt väiksemat summat,

kui oli kostjale väidetavalt laenanud. Ülejäänud laenulepingud, mida hageja praeguses

menetluses üles ei öelnud, jäid kehtima. Kostjal ei olnud nii palju vara, mille arvelt kõiki oma

kohustusi täita. Asjaolu, kas kostja tasus osaühingule kinnisasja eest summa, mis oli lepingus

kinnisasja hinnana märgitud, ei olnud seotud praeguse vaidluse esemega. Maakohus tugines

ebaõigesti eelnevale lahendi tegemisel, küsimata selle kohta ka poolte seisukohta. Maakohus

jättis tähelepanuta, et kohtu roll on teha lahend tuginedes tõenditele, mitte hinnates

asjassepuutumatute väidete usutavust. Asjaolust, et kodune õpetaja soovis osta kinnisasja, oli

veelgi ebausutavam, et hageja kinkis kostjale 7 700 000 krooni XXX kinnisasja ostmiseks

vastusoorituse kohustuseta ja laenates selleks ise mitmetelt isikutelt raha. Osaühingul ei olnud

kinnisasja müümisel rahalisi probleeme, mida tehinguga leevendada. Vastupidine väide oli

tõendamata. Samuti oli tõendamata, et ülekannete näol võis tegu olla kinkega. See ei olnud ka

eluliselt usutav.

Maakohus leidis ebaõigesti tõendite hindamisel, et hageja ja MM ütlused olid

ebausaldusväärsed. Arusaamatu oli maakohtu argumentatsioon osas, milles kohus arutles, kas

kinnistu sooviti kohe kostjale müüa või mitte. Ebavajalik oli maakohtu analüüs, kas AA tegi

ülekanded ise või tegi need keegi kolmas. Pangaülekandeid võib teha ainult pangakonto omanik

või tema poolt selleks volitatud isik. Asjas ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et keegi kolmas

isik tegi ülekandeid hageja ema pangakontolt. Seega esines eeldus, et kõik hagi aluseks olevad

ülekanded AA arvelduskontolt tegi ta ise või tema volitatud esindaja (hageja). Kostja sai raha

hageja õiguseelneja pangakontolt ja kokkuleppel õiguseelneja huvides tegutsenud hagejaga

kasutas saadud raha hagejaga saavutatud kokkuleppel kinnistu ostmiseks ja ei tagastanud raha.

Maakohus luges menetlusõigusnorme rikkudes tõenditest välja seda, mida pooled ei soovinud

tõendiga tõendada, nt kostja teadmatust kinnisasja ostuhinnast. Kostja oli ostuhinnast teadlik ja

tegi sellest juhindudes ühingule ülekandeid. Kohus hindas põhjendamatult kinnisasja turuhinda,

milles pooltel ei olnud vaidlust. Just see oli põhjus, miks kohus jättis ekspertiisitaotluse

rahuldamata.

Ebaõigesti jäi kohtul hindamata asjaolu, et 08.09.2015 tegi kohus hagi tagamise määruse,

millega seadis kohtulikud hüpoteegid kahele kostja kinnistule ja määras selle edastamiseks

kinnistusosakonnale. Kuid kohtuliku hüpoteegi kanded jäid tegemata ja 17.03.2016 kasutas

kostja tekkinud võimaluse ära, koormates kinnistu uue hüpoteegiga Hüpoteeklaen OÜ kasuks,

mis panditi kohe järgmisel päeval Osaühing K kasuks.

Jõustunud kohtuotsustega tsiviilasjas 2-15-14717 samade poolte vahel ning samade asjaolude

ja tõendite pinnalt tuvastati, et hageja ja AA poolt kostjale tehtud ülekannete aluseks olid

sõlmitud tähtajatud laenulepingud ja hagejal oli õigus nõuda laenu tagastamist. Seega tuli kõiki

tõendeid kogumis arvestades järeldada, et kostja sai hagejalt vähemalt 344 780,73 eurot. Kostja

ostis 16.07.2010 kinnistu. Nimetatud tehingute tulemisena sai kostja XXX kinnistu omanikuks.

Kostja müüs kinnistu O ASile 03.03.2015 lepingu alusel, jättes raha endale ja seda enda arvates

õigustatult. Sellega kinnitas kostja vaidlusaluste lepingute kehtivust.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et

TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb muuta otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni

muutmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Vaidlust ei ole pooltel selles, et hageja kandis perioodil 29.03.2010-11.08.2011 kostja

pangakontole kokku vähemalt 344 780,73 eurot. Hageja nõude aluseks on kostjaga sõlmitud

suulised tähtajatud laenulepingud. Kuna kostja keeldus raha tagastamast, esitas hageja

06.09.2015 maakohtule hagiavalduse, milles ütles laenulepingud üles ja nõudis kostjalt laenude

tagastamist. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et tegemist ei olnud laenusuhtega.

Maakohus jättis hagi rahuldamata ja apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle

üle, kas poolte vahel on sõlmitud tähtajatu laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes. Tähtajatu laenu

tagastamist võib laenuandja nõuda laenulepingu korralisel ülesütlemisel (VÕS § 398 lg 1

esimene lause). Laenulepingu ülesütlemisega muutub laenu tagastamise kohustus

sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7) ja kohustuse rikkumise korral võib laenuandja nõuda selle

täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Maakohus jagas õigesti poolte tõendamiskoormise. Kuna kostja ei tunnistanud hagi, oli hagejal

kohustus tõendada, et ta on sõlminud kostjaga laenulepingu (TsMS § 230 lg 1). Kostja võib

piirduda vastuväidete esitamisega ilma tõendeid esitamata seni, kuni hageja ei ole esitanud

asjaolude tõendamiseks tõendeid. Kui hageja esitab tõendid, on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 järgi

kohustus oma vastuväidet tõendada (vt ka Riigikohtu 6.02.2008 otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-137-07, p 13). TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Laenuleping loetakse sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt

sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused

samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse.

Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega

TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste

tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe

olema äratuntavalt väljendatud.

Hageja ei tulnud toime laenulepingu sõlmimise tõendamisega. Laenulepingu sõlmimise

tõendamiseks ei esitanud hageja muud tõendit kui maksekorraldust. Muude tõendite puudumist

kinnitas hageja ka ringkonnakohtus toimunud istungil. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga,

et üksnes maksekorraldus ja sellel märgitud sõna „laen“ ei anna alust lugeda poolte vahel

laenuleping sõlmituks, sest maksekorralduse selgituse kirjutas hageja ning kostja ei saanud selle

sisu mõjutada (vt ka Riigikohtu 24.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11). Lisaks

on Riigikohus 20.03.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-61508 p-s 23 selgitanud, et hinnates

kviitung/arvet VÕS § 95 lg 1 mõttes täitmise kviitungina, tähendab selline kviitung aga üksnes

eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu

sõlmimise eeldust.

Kuna hageja ei ole praeguses menetluses laenulepingu olemasolu tõendanud, ei ole asja

lahendamise seisukohalt tähtsust ja tuleb otsuse põhjendustest jätta välja kohtu arutlus järgmiste

teemade üle: kinnistu hind, lapsehoolduspuhkusel viibiva ja seni õpetajana töötanud kostja

võimalik eesmärk 7 700 000 krooni suuruse laenu võtmisel oma elukaaslaselt, hageja väidetav

õigusvastane tehingu tegemise eesmärk, kokkulepete puudumine raha tagastamise tingimustes,

hageja ema viibimine tema arvelduskontolt raha ülekannete tegemise ajal Iru Hooldekodus

dementsete klientide osakonnas. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab

kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja

kas hagi kuulub rahuldamisele. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud sarnaselt maakohtuga

laenulepingu olemasolu, ei tõusetunud praeguses asjas laenulepingu täitmise küsimust.

Laenulepingu olemasolu tõendamata jäämine ei muuda aga asjaolu, et tõendatud oli kostjale

ülekannete tegemine 344 780,73 euro ulatuses. Seega tuli kontrollida, kas esineb teistsugune

alus hageja nõude rahuldamiseks. Nimelt kohaldab kohus õigust ise. Kuivõrd maakohus seda

ei kontrollinud, jäi maakohtu analüüs poolikuks. Vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1, kui isik (saaja)

on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib

üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui

kohustus langeb hiljem ära. Seega peab VÕS § 1028 kohaldamise eeldusena kostja olema

hagejalt saanud midagi ilma õigusliku aluseta. Üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui

üleandmisega täideti mittetäielik kohustus, õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise

hetkeks aegunud, tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu

tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga (VÕS § 1028 lg 2).

Hageja arvas, et täitis laenulepingust tulenevat kohustust, kui tegi kostjale ülekandeid, kuid

tegelikult tal sellist kohustust ei olnud, sest laenulepingut ei olnud sõlmitud. Seega esinesid

VÕS § 1028 lg-s 1 kirjeldatud eeldused alusetu rikastumise sätete alusel kostja vastu nõude

esitamiseks. Tõendamata oli VÕS § 1028 lg-s 2 nimetatud nõude rahuldamist välistavate

asjaolude esinemine. Eeltoodu ei anna aga alust tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni, sest

nõue on aegunud. Nõude aegumisele tugines kostja juba maakohtus 19.10.2016

menetlusdokumendis (II kd lk 67).

Maakohus leidis kostja aegumise vastuväidet analüüsides, et aegumist ei saanud kohaldada,

kuna selle eelduseks oleks pidanud kohus tuvastama võlasuhte olemasolu. Ringkonnakohus

leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb korrigeerida, sest aegumisele alluvad põhimõtteliselt

kõik eraõiguslikud nõuded, mitte vaid lepingust tulenevad nõuded ja üksnes seaduses sätestatud

juhtudel nõudeõigus ei aegu (TsÜS § 142 lg 2). Alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaja sätestab TsÜS § 151 lg 1.

TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg

kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust

rikastumisest tulenev nõue. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates

muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7

kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei

tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle

täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist. Mõistlik aeg eelnimetatud

tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. VÕS § 1028 lg 1 järgi

tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest,

s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas

sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast

kohustusest (vt Riigikohtu 16.06.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28.04.2009

otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19).

Hageja kandis 29.03.2010-11.08.2011 toimunud ülekannete alusel kostja arveldusarvele

344 780,73 eurot. Hageja nõuded hakkasid aeguma raha ülekandmise päevale järgnevast

päevast, s.o rikastumise ajast. Hageja väited raha maksmisele suunatud läbirääkimistest olid

paljasõnalised ja kostja eitas nende toimumist. Eelnevat silmas pidades oli hagi esitamise ajaks

06.09.2015 hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud.

Maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada otsustusega tühistada hagi tagamiseks Harju

Maakohtu 08.09.2015 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu, millega kohus seadis

kohtulikud hüpoteegid kahele kostja kinnistule (I kd lk 34-37).

Menetluskulud

7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude

jaotuse.

Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas

muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda. Kuna maakohus ei ole määranud kindlaks

menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 1, määrab maakohus

menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest

vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing