3-18-1515/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunikud

Ruth Prigoda, Reelika Lind, Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

4. juuni 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1515

Haldusasi

X, Y ja W

kaebus Politsei-

ja

Piirivalveameti

toimingute

õigusvastasuse tuvastamise ja kahju hüvitamise nõuetes

Menetlusosalised

Kaebaja: X

Kaebaja: Y

Kaebaja: W

Kaebajate esindaja: v.adv. Jaanus Tehver

Vastutaja: Politsei- ja Piirivalveamet

Esindajad: Margit Maidla ja Armin Saarits

RESOLUTSIOON

1. Jätta X, Y ja W kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 4. juulil 2019 (HKMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt

esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg

1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna

Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD

1. 31. oktoobril 2017 kell 11:07 andis Häirekeskus Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi ka

„PPA“ või „politsei“) edasi väljakutse, mille kohaselt liikus Tallinnas Harju tänaval Raekoja platsi

suunas paljajalu lühikesi pükse kandev mees, kellel oli käes kaks nuga. Teate kohaselt mees

kedagi ei ähvardanud ega olnud agressiivne. Edasi liikus mees Raekoja platsilt Kullasepa tänavale

ja sealt mööda Harju tänavat Vabaduse väljakule ning jõudis umbes kell 11:15 Vabaduse väljaku

tunnelisse suunduva trepi Jaani kiriku poolse nurga juurde. Samal ajal liikusid talle Kaarli pst

poolt vastu väljakutsele reageerinud politseiametnikud Sven Säde ja Michel Ivanov.

Politseiametnikud andsid mehele korduvalt korralduse nuga maha visata, millele ta ei

reageerinud, vaid hakkas jooksma, noad käes, politseiametnik S. Säde suunas. S. Säde tegi

teenistusrelvast kolm hoiatuslasku ning vahetult pärast viimast hoiatuslasku kell 11:16 tulistas

M. Ivanov meest, tabades teda selga. Kaks-kolm minutit hiljem kohale saabunud kiirabi viis mehe

Põhja-Eesti regionaalhaiglasse, kuhu ta saabus kell 11:33 kliinilises surmas. Elustamine ei

õnnestunud ning kell 11:57 fikseeriti mehe surm. Hiljem tuvastati, et kõnealune mees oli Q.

2. X, kes on Q isa, pöördus oma esindaja vahendusel 15. novembril ja 16. detsembril 2017

avaldustega PPA poole sündmuse asjaolude väljaselgitamise kohta teabe saamiseks. PPA vastas

avaldustele 1. detsembril 2017 ning 11. jaanuaril 2018. Esimesena nimetatud vastuskirjas on

muuhulgas märgitud: „Sisekontrollibüroo hindas toimunud olukorda ning tuvastas, et

politseiametnike poolt tulirelva kasutamine antud olukorras oli õiguspärane ilma sisulist

menetlust algatamata“.

3. Põhja prefektuur alustas 31. oktoobril 2017 kriminaalmenetlust (kriminaalasi nr xxxxxxxx)

karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 tunnustel (tapmise katse). 28. märtsi

2019 määrusega lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi

KrMS) § 199 lg 1 punktide 1 ja 4 ning § 200 alusel kriminaalmenetluse, kuna Q oli surnud ning

politseiametnikud tegutsesid hädakaitseseisundis. Riigiprokuratuur jättis Q lähedaste poolt

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamata ning selle

peale esitatud määruskaebuse jättis 7. juuni 2018 määrusega rahuldamata ka Tallinna

Ringkonnakohus.

KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. X, Y ja W, kes on Q isa, ema ja vend, esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotlevad PPA toimingute, mis seisnesid Q surma põhjustamises ning tema surma põhjustamise

asjaolude väljaselgitamiseks menetluse läbi viimata jätmises, õigusvastsuse tuvastamist ning

sellega tekitatud mittevaralise kahju eest kohtu äranägemisel kindlaksmääratava suurusega

hüvitise välja mõistmist.

5. Kaebajad leiavad, et Q tulistamine ei olnud rangelt vajalik ja proportsionaalne ning igal

juhul ei ole surma põhjustamise asjaolude kohase välja selgitamata jätmise tõttu võimalik

veenduda, et tulistamine oli õiguspärane. Kaebajad on seisukohal, et olukord oleks olnud

võimalik lahendada teisti, arvestades, et tulistamisele eelnevalt oli Q paarkümmend minutit

rahulikult, kedagi tülitamata ega ohustamata tänaval ringi liikunud ning pidades ka silmas, et

ilmale mittevastavat riietust ja käitumist arvestades võis eeldada, et tema vaimne tervis ei pruugi

olla korras. Kaebajate hinnangul viitab tulirelva kasutamise mittevajalikkusele asjaolu, et S. Säde,

kelle suunas Q vahetult jooksis, pidas võimalikuks piirduda vaid hoiatuslaskudega, kusjuures

olemasolevalt videomaterjalilt on näha, kuidas Q pööras juba esimese hoiatuslasu peale

politseiametnike poole selja ja aeglustas oluliselt oma liikumist, nii et vahemaa tema ja

taganedes hoiatuslaske sooritava S. Säde vahel pärast esimest hoiatuslasku enam ei vähenenud.

Kaebajate hinnangul on vähemalt kaheldav, kas M. Ivanovi seisukohalt esines pärast S. Säde

tehtud hoiatuslaske vajadus kaitsetegevuseks, mis väljendus Q selga tulistamises.

6. Kaebajad on seisukohal, et Q surma asjaolude välja selgitamiseks ei ole läbi viidud kohast

menetlust, nagu on nõutav Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(edaspidi EIÕK) artiklis 2 ja seda käsitlevas Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikas.

Seejuures viitavad kaebajad konkreetselt EIK kohtuotsusele McKerr vs. Ühendkuningriik.

Kaebajad viitavad esmalt sellele, et politseiametnike tegevus ei olnud kriminaalmenetluse

esemeks ning PPA 1. detsembri 2017 ja 11. jaanuari 2018 vastuskirjadest on näha, et nende

kuupäevade seisuga ei olnud tegelikult politseinike tegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks

mingisugust menetlust alustatud.

7. Kaebajad leiavad, et küsimus riigi vastutusest inimese surma põhjustamise eest on erinev

ja laiem kriminaalmenetluse eesmärgist ning riik võib kanda inimese surma põhjustamise eest

vastutust ka juhul, kui konkreetse teo toime pannud riigiametnik selle teo eest karistusõiguslikult

ei vastuta. Kaebajad selgitavad, et riigi kohustus toimida õiguspäraselt ei piirdu üksnes sellega,

et riigi nimel tegutsevad isikud ei pane toime kuritegu ning erandjuhtudel vastutab riik ka

õiguspärase toiminguga põhjustatud kahju eest. Kaebajad leiavad, et kriminaalasja nr xxxxxxxxx

menetlus oleks põhimõtteliselt võinud kvalifitseeruda EIÕK artiklite 1 ja 2 kohaselt nõutavaks

menetluseks, kuid seda eeldusel, et kõik Q surma põhjustamise seisukohalt olulised asjaolud

oleks selle menetluse käigus välja selgitatud, ent see ei olnud nii.

8. Kaebajad heidavad ette järgmiste Q surmaga seotud oluliste asjaolude välja selgitamata

jätmist: a) millist teavet olukorra kohta sündmuskohal politseiametnikele edastati; b) millised

vahendid ja varustus olid S. Säde ja M. Ivanovi kasutuses; c) miks S. Säde kutsus M. Ivanovi

kutsungiga 74 „tule kiiremini“, kuigi nägi oma ütluste kohaselt, et Q käitus rahulikult; d) kas

politseiametnike käitumine enne seda, kui Q alustas jooksmist politseiametnike suunas, oli

kohane; e) kas M. Ivanov oleks saanud ründest tulenevat ohtu oma paarimehele tõrjuda muul

viisil kui relvast lasu sooritamisega; f) kas tulistamine oli vajalik, arvestades et Q aeglustas

oluliselt oma liikumist pärast esimest hoiatuslasku; g) kas

M. Ivanovi ütlus, et ta sihtis lasu jalgadesse, on tõene, arvestades, et ta oli lasu sooritamise hetkel

Qst vaid 5-7 meetri kaugusel; h) kas asjassepuutuvate isikute seisundit, ettevalmistust, varustust

jms arvestades oli Q poolt alustatud rünne sedavõrd ohtlik, et selle tõrjumine kehasse suunatud

lasuga tulirelvast oli vajalik ja proportsionaalne.

9. Kahju hüvitamise nõude esitamisel tuginevad kaebajad võlaõigusseaduse (edaspidi

VÕS)§ 134 lg-le 3 ning leiavad, et erandlikeks asjaoludeks, mis on hüvitise välja mõistmise

eelduseks, on see, et surma põhjustas riik, kellel on kohustus elu kaitsta, et see toimus

mittevajaliku ja ebaproportsionaalse jõu kasutamise teel inimese suhtes, kes oma vaimse

seisundi tõttu ei olnud võimeline oma käitumist adekvaatselt kontrollima ja juhtima ning Qi

surma põhjustamist kajastati ulatuslikult meedias vahetult pärast 31. oktoobrit 2017.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Politsei- ja Piirivalveamet palub kaebuse rahuldamata jätta. Seejuures on vastustaja

esmalt seisukohal, et kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse osas, milles sellega

sisuliselt vaidlustatakse kriminaalmenetluses tehtud või tegemata jäetud toiminguid ning

vastustaja hinnangul ei ole kaebus ka tuvastamisnõuete osas lubatav.

11. PPA on seisukohal, et politseiametnike käitumine ohu tõrjumisel oli õiguspärane, sest

kuivõrd Q ründas politseiametnikku noaga, esines vahetu kõrgendatud oht elule ja kehalisele

puutumatusele ning sellise ohu korral on politseiametnikel õigus kasutada tulirelva vastavalt

korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-le 81. Vastutaja selgitab, et politseiametnikud olid

veendunud, et oht on vahetu ja olukord eskaleerus kiiresti, sest esialgu ründaja seisis, kuid

seejärel jooksis noad püsti ühe politseiametniku suunas ning teine politseiametnik, nähes, et

tema paarimeest rünnatakse, oli sunnitud eluohtliku ründe peatamiseks kasutama

teenistusrelva.

12. Vastustaja hinnangul ei oleks muul moel olnud võimalik rünnakut ära hoida ega seda

tõkestada. Vastustaja selgitab, et Q ei allunud talle antud suulistele korraldustele ega asunud

politseiametnikega mistahes moel suhtlema, tema käitumine ei olnud korrigeeritav väliste

stiimulite, sh sõnaliste pöördumiste ja hoiatusmeetmetega.

13. Vastustaja ei nõustu, et ründe peatatamiseks oleks teine politseiametnik saanud Q kilbiga

pikali joosta, sest ründaja asendit ja liikumisteed ning politseiametnike paiknemist arvestades

oleks tulirelva asemel kaitsekilbi või muu vahendi kasutamisel M. Ivanov seadnud ohtu omaenda

elu ja turvalisuse.

14. Vastustaja on seisukohal, et tegevus sündmuse asjaolude väljaselgitamisel oli

õiguspärane,

sest

hinnang

politseiametnike

käitumise

õiguspärasusele

anti

kriminaalmenetluses. Vastustaja rõhutab, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 28. märtsi 2018

kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on põhjalikult käsitletud just politseiametnike

tegevust. Vastustaja hinnangul vastab kriminaalmenetlus EIÕK artiklist 2 tulenevatele nõuetele,

tegemist on riigi poolt omal initsiatiivil läbi viidava menetlusega, see on sõltumatu, võimaldab

kõige täielikumalt kasutada asjaolude väljaselgitamiseks vajalike tõendite kogumise viise, selles

on kannatanu lähedastele tagatud võimalus materjalidega tutvuda ja menetluses osaleda ning

sellega on võimalik kõik süüdiolevad isikud tuvastada ja neid vajadusel karistada.

15. Viimaks on vastustaja seisukohal, et ühelgi juhul ei ole põhjendatud kahju rahas

hüvitamise nõue. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-2-1-19-08, leiab vastustaja, et antud

juhul ei esine erilisi asjaolusid, mis õigustaksid Q lähedastele rahalise hüvitise välja mõistmist

VÕS § 134 lg 3 alusel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

16. Kaalunud poolte väiteid ja hinnanud toimikusse kogutud tõendeid, leiab halduskohus, et

X, Y ja W kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta.

17. Mis puudutab kõigepealt vastustaja seisukohti, et kaebus ei kuulu osaliselt halduskohtu

pädevusse ja et halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 45 lg-s 2 sätestatud

tuvastusnõude esitamise eeldused ei ole täidetud, siis selles osas jääb kohus käesolevas

haldusasjas 12. märtsil 2019 tehtud kohtumääruses võetud seisukohade juurde ega korda neid

üksikasjalikult. Kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, sest kaebajate eesmärk ei

ole vaidlustada kriminaalmenetluse toiminguid. Sellistel erandlikel asjaoludel, nagu käesolevas

asjas, on võimalik nõuda hüvitisena mittevaralise kahju eest ka kahju põhjustanud

haldustegevuse õigusvastasuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis.

18. Käesolevas kohtuasjas on sisuliselt vaidluse all kaks küsimust: esiteks, kas politsei

tegevus, mis päädis Q tulistamise ja tema surma põhjustamisega, oli õiguspärane ning teiseks,

kas riik viis läbi kohase ning EIÕK artikli 2 nõuetele vastava menetluse Q surma asjaolude välja

selgitamiseks. Kohus peab otstarbekaks käsitleda neid küsimusi vastupidises järjekorras, kuna

see sobib paremini kaebuse ülesehitusega.

19. Kohus on kokkuvõttes seisukohal, et kriminaalmenetlus, mis hõlmas avaliku võimu

tegevuse läbi Q surma põhjustamisega seotud asjaolude kohta tõendusteabe kogumist ning

päädis hilisema kohtuliku kontrolli läbinud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega, kus

prokuratuur leidis, et politseiametnike tegevus Q surma põhjustamisel ei olnud õigusvastane, oli

piisav ning EIÕK artiklist 2 ja sellekohasest EIK-i praktikast tulenevatele standarditele vastav

menetlus Samuti leiab kohus, et politsei tegevus tervikuna, alates Häirekeskuselt esimese teate

saamisest Harju tänaval nugadega liikunud mehe kohta kuni kiirabibrigaadi saabumiseni pärast

Q tulistamist oli olulises osas nõuetekohane ning üksikud vajakajäämised, mida vastustaja ka

möönnud on (politseiametnike poolt

Qle antud korraldustes sõna „politsei“ mitte kasutamine, politseiametnike passiivsus Q seisundi

kontrollimisel ja abi andmisel pärast tulistamist ja enne kiirabi saabumist) ei olnud kindlasti

sellised, milleta oleks kõiki asjaolusid arvestades usutav, et sündmuse lõpptulemus oleks võinud

olla teistsugune ehk Q elu oleks olnud võimalik säästa.

20. EIÕK artikli 2 lg 1 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi „PS“) §-i 16 kohaselt on igaühel

seadusega kaitstud õigus elule ning üldine keeld kelleltki elu võtta. EIÕK artikli 2 lg 2 punkti a

kohaselt ei käsitata elu võtmist selle õiguse rikkumisena, kui see tuleneb absoluutsest vajadusest

kasutada jõudu inimese kaitsmisel õigusvastase vägivalla eest1. PS § 16 teise lause kohaselt ei

tohi kelleltki võtta elu meelevaldselt. Selleks, et õigus elule oleks seadusega tõhusalt tagatud,

tuleb õiguskorras ette näha sanktsioonid, mida kohaldatakse nende suhtes, kes vastutavad

lubamatult inimese elu võtmise eest. Selleks, et sanktsioon õigust reaalselt kaitseks, on

omakorda vajalik õiguskorras ette näha mehhanism, mis hõlmab teiselt inimeselt elu lubamatu

võtmise kahtluse korral selle teo asjaolude välja selgitamist, surma põhjustamise eest

vastutavate isikute välja selgitamist ja vajaduse korral nende suhtes seaduses ette nähtud

sanktsioonide rakendamist. Olukorras, kus inimese surm põhjustatakse avaliku võimu

teostamise käigus, on EIK nii kaebuses viidatud kohtuotsuses McKerr vs. Ühendkuningriik2 kui ka

sellele eelnevas ja järgnevas kohtupraktikas, mida on käsitletud EIÕK artiklit 2 puudutavas

juhendis2, pidanud vajalikuks tõhusa ametliku uurimise läbi viimist. Viidatud kohtuotsuse McKerr

vs. Ühendkuningriik punktis 111 on EIK selgitanud, et sellise uurimise põhiline eesmärk on

kindlustada elu kaitset tagavate riigi õigusnormide tõhus kohaldamine ning see, et avaliku võimu

organid vastutaksid oma tegevusega surma põhjustamise eest. Eelnimetatud tõhus ametlik

uurimine peab vastama järgmisetele tingimustele: a) avaliku võimu organid peavad seda

alustama ja selle läbi viima omal algatusel; b) uurimise läbi viimise eest vastutavad isikud peavad

olema sõltumatud uuritavate sündmustega seotud isikutest; c) uurimise eesmärk peab olema

välja selgitada, kas jõu kasutamine oli konkreetsel juhul õigustatud või mitte; d)

1 Elu võtmine võib EIÕK art 2 lg 2 punktide b ja c kohaselt olla õigustatud ka jõu kasutamise korral

vahistamisel või kinni peetud isiku põgenemise vältimiseks, samuti rahutuste või mässu maha

surumisel, ent need alused pole käesoleva vaidluse seisukohast asjassepuutuvad. 2 4. mai 2001.

aasta

kohtuotsus

nr

28883/95:

McKerr

vs.

Ühendkuningriik,

ECLI:CE:ECHR:2001:0504JUD002888395.

2 „Guide on Article 2 of the European Convention on Human Rights“, kättesaadav internetis

https://www.echr.coe.int/Documents/Guide_Art_2_ENG.pdf.

uurimistoimingute alustamisega ei tohi põhjendamatult viivitada ja uurimine tuleb läbi viia

mõistliku aja jooksul ning e) menetlus peab alluma avalikkuse kontrollile ning hukkunu

lähedastel peab olema võimalik oma huvide kaitseks mõistlikul määral menetluses osaleda.

21. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas eeltoodud tingimustele vastavaks menetluseks

saab olla kriminaalasja xxxxxxxx menetlus, alates esimesest menetlustoimingust kuni

kaebajatele ette nähtud edasikaebevõimaluste ammendumiseni. Kohus on seisukohal, et sellele

küsimusele tuleb vastata jaatavalt.

22. Kriminaalmenetlus on menetlus, mille avalik võim alustab omal algatusel. Seega on EIK

praktikas nimetatud esimene tingimus (a) täidetud.

23. Kuigi kriminaalmenetlust läbi viinud uurimisasutuseks oli antud juhul Politsei- ja

Piirivalveamet, tuleb täidetuks lugeda ka teine tingimus (b), mille kohaselt peavad menetlust läbi

viivad isikud olema sõltumatud sündmustega seotud isikutest. Kriminaalmenetluse sõltumatuse

tagab eeskätt prokuratuur, kes KrMS § 30 lg 1 kohaselt kriminaalasja kohtueelset menetlust

juhib ning kelle ülesanne on tagada selle menetluse seaduslikkus ja tulemuslikkus. Uurimise

sõltumatus on täiendavalt tagatud kõrgemalseisva prokuröri ja kohtu kontrolliga prokuratuuri

tegevuse üle vastavalt KrMS §-dele 207 ja 208. Sellise kontrolli on käesolevas asjas tehtud

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ka läbinud, kuivõrd Riigiprokuratuuri 4. mai 2018

määrusega (kd II, tl 11) ja sellele järgnenud Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2018 määrusega

(kd II, tl. 18) jäeti Põhja Ringkonnaprokuratuuri 28. märtsi 2018 kriminaalmenetluse lõpetamise

määrus muutmata.

24. Kriminaalmenetlus vastab ka EIK praktikas nimetatud neljandale nõudele (d), kuna

asjaolude välja selgitamiseks vajalike menetlustoimingute tegemisega alustati viivitamata ning

ühegi tähtsust omava asjaolu välja selgitamise või tõendi kogumisega ei viivitatud

põhjendamatult. Selles osas erineb käesolev asi oluliselt kaebuses viidatud EIK kohtuotsuses

McKerr vs. Ühendkuningriik käsitletud juhtumist, kus EIK tuvastas, et teatud menetlustoimingute

tegemisega viivitati (näiteks ei võetud tulistanud politseiametnikelt kohe relvi ära jne) nõnda,

et see võis tõe välja selgitamisel takistuseks saada.

25. Ka eelviidatud EIK praktikas sõnastatud viies tingimus (e), mis puudutab avalikkuse

kontrolli ja lähedaste õigust menetluses osaleda, on kriminaalmenetluse puhul piisavalt tagatud

läbi lähedaste võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamine. EIK praktikast ei tulene

nõuet, et hukkunud isiku lähedastel oleks võimalik aktiivselt osaleda kogu menetluse kestel.

Mõistliku osalemise nõue on täidetud, kui lähedastel on võimalik menetluse käigus kogutud

tõendite ja tuvastatud asjaoludega tutvuda ning vaidlustada menetluse lõpptulemus. Olukorras,

kus prokuratuur lõpetab menetluse kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu avaliku võimu

kandja nimel tegutsedes inimese surma põhjustanud isiku tegevuses, on tagatud piisav

sõltumatu kohtulik kontroll, mis oma olemuselt on avalik.

26. Kohus leiab, et kriminaalmenetlus vastab ka eelviidatud EIK praktikast tulenevale

kolmandale tingimusele (c), milleks on see, et uurimise eesmärk peab olema välja selgitada, kas

jõu kasutamine oli õigustatud või mitte. Siinkohal on poolte vahel vaidlus sisuliselt kahes

küsimuses: ühelt poolt selles, kas läbi viidud kriminaalmenetluse eesmärk üldse oli Q surma

põhjustamisega seotud asjaolude ja politsei tegevuse uurimine ning teiselt poolt selles, kas EIK

praktika kohaselt nõutav tõhus uurimine võib piirduda üksnes vahetult isiku surmaga lõppenud

tegude ja sündmuste jada uurimisega või on nõutav riigi tegevuse uurimine laiemalt.

27. Halduskohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et Q surma põhjustamine ei olnud

kriminaalasja xxxxxxxxx menetluse esemeks. KrMS §-st 6 tuleneva legaliteedi põhimõtte

kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kuriteo asjaolude ilmnemisel ja

kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumise korral toimetama kriminaalmenetlust.

KrMS ei näe ette kriminaalmenetluse alustamisel menetluse eseme piiritlemist konkreetse teo

või konkreetse isiku tegevusega. KrMS §-st 193 tulenevalt alustatakse kriminaalmenetlust

esimese menetlustoiminguga, kui uurimisasutusel või prokuratuuril on mistahes teave

mingisuguse kuriteo tunnustele vastata võiva teo kohta või tagajärje kohta, mille saabumise

põhjuseks võib olla kuriteo tunnustele vastav tegu. Kriminaalmenetluse ajendi ja aluse

esinemine on nõutavad kriminaalmenetluse alustamiseks ehk teisisõnu selleks, et vältida

kriminaalmenetluse

toimingutega

seotud

isikute

õiguste

piiramist

olukorras,

kus

kriminaalmenetluse ajend ja alus puuduvad, ent kriminaalmenetluse alustamise ajend ja alus ei

piiritle etteulatuvalt ära kogu kriminaalmenetluse eset. Antud juhul tähendab see, et kuigi

kriminaalmenetluse alustamise ajendiks oli teave, mille kohaselt ründas Q politseiametnikke

ning kriminaalmenetluse aluseks sedastus, et nõnda toimides võis ta toime panna tapmise katse

(KarS § 113 lg 1 ja § 25 lg 2) tunnustele vastava teo, ei piirdunud kriminaalmenetlus üksnes Q

teo asjaolude välja selgitamisega, vaid hõlmas tervikuna sündmuste ahelat, mis algas hetkest,

kui Q väidetavalt asus ründama politseiametnikku ning lõppes politseiametniku poolt Q

tulistamisega.

28. Eeltoodud järeldust kinnitavad kriminaalmenetluse raames tehtud menetlustoimingud,

mis ei piirdunud pelgalt Q tegevusega seotud asjaolude tuvastamisega, vaid mille raames koguti

samavõrd tõendusteavet sündmuskohal tegutsenud politseiametnike tegevuse kohta. Ka

kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on keskendutud just kogutud tõendusteabe pinnalt

politseiametnike tegevuse hindamisele. Siinkohal maksab tähele panna, et kahtlustatava surm

on kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks, mille esinemisel kriminaalmenetlust kas ei alustata

(KrMS § 199 lg 1 punkt 4) või see lõpetatakse (KrMS § 200). Kriminaalasjas xxxxxxxxx tehtud

esimeseks menetlustoiminguks, millega kriminaalmenetlust alustati, oli sündmuskoha vaatlus.

Vaatlusprotokolli (kd I, tl 17 pöördel) kohaselt alustati uurimistoimingut 31. oktoobril kell 11:50.

Vaidlust pole selles, et Q suri samal päeval kell 11:57. Seega kui kriminaalmenetluse ese oleks

piirdunud Q tegevusega, oleks kõnealune menetlus tulnud lõpetada ilma, et mistahes järgnevaid

menetlustoiminguid üldse tehtud oleks. Edasiste menetlustoimingute tegemine oli ilmselgelt

suunatud just Q surmaga lõppenud sündmuse igakülgsele uurimisele, eesmärgiga kontrollida

politseiametnike tegevuse õiguspärasust. Ka kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 200 ning §

199 lg 1 punktide 1 ja 4 alusel näitab üheselt, et kriminaalmenetluse raames kontrolliti

politseiametnike tegevuse õiguspärasust ning kriminaalmenetlus lõpetati ühelt poolt seetõttu,

et Q, kelle tegevuses sedastati tapmise katse tunnused, oli surnud (KrMS § 199 lg 1 punkt 4),

teisalt aga seetõttu, et Q surma põhjustanud ja seega tapmise koosseisule vastava teo toime

pannud politseiametnike suhtes puudus kriminaalmenetluse alus, sest esines teo õigusvastasust

välistav asjaolu ehk tegemist oli hädakaitsega (KrMS § 199 lg 1 punkt 1). Kriminaalmenetluse

piirdumine üksnes Q tegevuse asjaolude välja selgitamisega ei oleks eelviidatud legaliteedi

põhimõttest tulenevalt olnud ka mõeldav, kuna uurimisasutusel ja prokuratuuril oli teave selle

kohta, et Q suri politseiametniku tehtud lasust saadud vigastuste tagajärjel ehk teave tapmise

koosseisule vastava teo toime panemise kohta.

29. Eeltoodust tulenevalt on kaebajad PPA 1. detsembri 2017 (kd I, tl. 13) ja 11. jaanuari 2018

(kd I, tl 14) kirjadest põhjendamatult järeldanud, et enne 11. jaanuari 2018 ei tehtud ühtki

uurimistoimingut Q surma põhjustamise asjaolude välja selgitamiseks . Halduskohus möönab, et

nimetatud vastuskirjade sisu on eksitav ning kohane oleks olnud viidata sellele, et Q surma

asjaolud selgitatakse välja juba käimasoleva kriminaalmenetluse raames. See aga ei tähenda, et

neid asjaolusid ei ole uuritud. Ilmselgelt pidas PPA viidatud vastuskirjades silmas seda, et

mingisugust eraldi ja juba käimas olevast kriminaalmenetlusest sõltumatut menetlust

asjassepuutuvate politseiametnike tegevuse hindamiseks ei alustatud. Kriminaalmenetluses

tehtud uurimistoimingud (sündmuskoha vaatlus, asjassepuutuvatelt politseiametnikelt 3 ja

tunnistajatelt ütluste võtmine, ekspertiisid) olid samavõrd suunatud Q surma põhjustanud

politseiametniku tegevuse õiguspärasuse hindamisele ning teo õigusvastsust välistava asjaolu

puudumise korral oleks need kogutud tõendid ja nende pinnalt tuvastatud asjaolud andnud

aluse politseiametniku kahtlustamiseks ja süüdistamiseks kuriteo toime panemises.

30. Mis puudutab kaebajate seisukohta, et riigi tegevuse õiguspärasus on Q surma

põhjustanud politseiametnike karistusõiguslikust vastutusest laiem küsimus, siis sellega tuleb

põhimõtteliselt nõustuda, ent kaebuses viidatud EIK kohtupraktikast ei saa halduskohtu

hinnangul järeldada, et menetlus, mille riik peab omal algatusel läbi viima, oleks käesoleva

juhtumi asjaoludel pidanud hõlmama kriminaalmenetluses käsitletust laiemat küsimuste ringi.

See, kuivõrd ulatuslikult tuleb avaliku võimu teostamise tagajärjel inimese surma põhjustamist

uurida, sõltub paljus konkreetse juhtumi asjaoludest. Eelviidatud EIÕK artiklit 2 käsitlevas

juhendis on tõepoolest leitud, et avaliku võimu kandja tegevuse õiguspärasuse hindamisel tuleb

vaadelda laiemat konteksti, mitte üksnes vahetult inimese surma põhjustanud tegu. Ent

kohtupraktika, kus EIK sellise seisukoha võtnud on, käsitleb aga käesolevast asjast oluliselt

erinevaid juhtumeid. Nii käsitles EIK kaebuseski viidatud kohtuotsuses McKerr vs.

Ühendkuningriik olukorda, kus politsei eriüksus läks kinni pidama terroristlikus tegevuses

kahtlustatavaid ning EIK leidis selles asjas, et riigi tegevust oleks tulnud hinnata ka sellest

lähtudes, kas politseioperatsiooni planeerimisel tehti olemas olnud teabe pinnalt põhjendatud

taktikalised otsused ja korraldati isikute kinni pidamine kohasel moel ja kohaseid vahendeid

kasutades. Teisisõnu leidis EIK sisuliselt, et selles kohtuotsuses käsitletud juhtumi puhul oleks

Ühendkuningriik pidanud uurima ka võimalust, et isikute kinni pidamine oli kavandatud teatud

moel ja teatud vahendeid kasutades nii, et isikute hukkumine selle käigus oli kas soovitud

tulemus või vähemalt tulemus, mille saabumisega juba etteulatuvalt lepiti.

31. Käesoleva kohtuasja asjaolud erinevad kohtuotsuses McKerr vs. Ühendkuningriik

käsitletud juhtumist oluliselt just selle poolest, et käesoleval juhul ei olnud politseile teada Q isik

ega põhjused, miks ta tavaarusaama mõttes kohatult käitus ehk ilmselgelt ilmastikule

mittevastavas riietudes avalikus kohas noad käes ringi liikus. Kahtlus, et tegemist võis olla

vaimselt ebaadekvaatse inimesega, sai kõige varem politseiametnik S. Sädel tekkida, kui ta isikut

vahetult nägi. Häirekeskuse kaudu politseile edastatud teabest ei olnud võimalik teha mistahes

järeldusi selle isiku käitumise motiivide või temast lähtuva tegeliku ohu suuruse kohta. Kuigi

sarnane käitumine on ebaharilik, ei olnud nugadega mees politseile edastatud teabe kohaselt

3 Asjaolu, et politseiametnikud S. Säde ja M. Ivanov kuulati kriminaalmenetluses üle

kannatanutena, mitte kahtlustatavatena, ei ole antud juhul oluline, kuna pole mistahes põhjust

arvata, et nende ütlused sündmuse asjaolude kohta oleksid olnud üksikasjalikumad või

usaldusväärsemad, kui nad oleksid nende ütluste andmise ajal olnud kahtlustatava staatuses.

agressiivne, mis tähendab, et kõrvalseisjale võis ta jätta endast mulje kui isikust, kes käitub

veidralt kas avalikult mingisuguse sõnumit esitamise sooviga või ka mingisugustel kunstilistel

kaalutlustel. Seega ei saanud politsei sündmusele reageerides võtta mistahes otsuseid vastu Q

isikust tulenevaid asjaolusid silmas pidades.

32. Kohus on seisukohal, et EIK praktika kohaselt nõutav tõhus ametlik uurimine ei pidanud

sellises olukorras, nagu käesolev, hõlmama üldisi küsimusi sellest, kas näiteks patrullivate

politseiametnike arv tänavatel on piisav, kas nende varustus ja väljaõpe võinuksid olla paremad

või kas, arvestades kogu sündmuste ahelat, alates sellest, kui politsei sai esimese teate tänaval

liikunud nugadega mehest, oleks olnud võimalik Q tegevus peatada enne kui ta politseinikke

ründama asus.

33. EIK praktikast saab teha järelduse, et avaliku võimu initsiatiivil toimuv uurimine on nõutav

vaid vahetult inimese surma põhjustamiseni viinud sündmuste ja tegude osas. Ka kaebuses

viidatud kohtuotsus McKerr vs. Ühendkuningriik toetab lähenemist, et eeskätt on riigil ametiisiku

tegevuse läbi surma põhjustamise korral kohustus anda sellele tegevusele karistusõiguslik

hinnang. Viidatud kohtuotsuse punktis 133 on nimelt täpsustatud sama otsuse punktis 113

esitatud seisukohta ja märgitud, et ametiisiku poolt toime pandud tapmise uurimise tähtsaim

aspekt on see, et selle tulemusena on võimalik vastutavatele isikutele süüdistuse esitamine ja

nende karistamine. See ei piira riigi tegevuse tulemusena hukkunud isiku lähedaste võimalusi

riigi õiguskorras ette nähtud kaebevõimalusi kasutades vaidlustada ka korrakaitseorgani

tegevust laiemalt ja tugineda muuhulgas sellele, et see tegevus on üldiselt korraldatud moel, mis

viis lõppkokkuvõttes selleni, et konkreetsel ametiisikul ei jäänud üle muud, kui teha inimese

suunas surmav lask, ent EIK praktikas nõutud menetlus ei pea kõiki selliseid kaudseid asjaolusid

hõlmama. Seega leiab kohus, et EIK art 2 nõue on täidetud, kui piisava põhjalikkusega on uuritud

vahetult inimese surma põhjustamiseni viinud sündmuste ja tegude ahelat. Selle ahela

alguspunkti määramine sõltub paljus konkreetsetest asjaoludest. Käesolevas kohtuotsuses

käsitletavat olukorda iseloomustab see, et a) Q käitumine, mis seisnes noad käes linnas ringi

liikumises, oli objektiivselt tajutav ohuna, mille realiseerumise tõkestamiseks oli politseil

kohustus sekkuda; b) Q ei reageerinud politseiametnike suuliselt antud korraldustele ning c) Q

ründas politseiametnikku moel, mis oli käsitatav ohuna politseiametniku elule ja kehalisele

puutumatusele. Neil asjaoludel võis EIK praktikas nimetatud tõhus ametlik uurimine piirduda

sündmustega, mis algasid Q poolse rünnaku alustamisega.

34. Mis puudutab kaebaja 28. detsembri 2018 täiendava seisukoha (kd II, tl. 42) punkti 5.1. jj

alapunktides a-h loetletud asjaolusid (vt ka käesoleva kohtuotsuse punkt 8), mille välja

selgitamata jätmist kaebajad PPA-le ette heidavad, siis on halduskohtu hinnangul tegemist

asjaoludega, mida kas on kriminaalmenetluse raames uuritud ja hinnatud, või asjaoludega, mille

tuvastamine ei ole Q surma põhjustamise õigustatuse seisukohast oluline. Kohus käsitleb neid

asjaolusid alljärgnevalt.

35. Põhjus, miks muudeti kutsungit tasemelt Bravo tasemele Charlie, ei ole sündmuste

kulgemise ja politsei tegevuse õiguspärasuse seisukohast oluline. Antud juhul on oluline see, kas

Vabaduse väljakule saabunud politseiametnikel oli sündmuse senise kulgemise kohta

adekvaatne teave. Sellele küsimusele tuleb aga Häirekeskuse ja patrullide vahelist raadiosidet4

ja videomaterjali 5 võrreldes vastata jaatavalt. Patrullidele antud teave oli õige nii mehe

kirjelduse, nugade olemasolu, rahuliku käitumise kui ka teiste mitte tülitamise osas. See, milline

tase kutsele omistatakse, kajastab olemasoleva info pinnalt reageerimist vajava tegevuse

ohtlikkust ja reageerimise kiireloomulisust, ent ei määra patrulli otsest tegevustaktikat.

Eeltoodud raadiosidest nähtub üheselt, et otsused, kui palju ja millised patrullid sündmusele

reageerivad, ei tehtud mitte väljakutsele määratletud tasemest lähtuvalt, vaid konkreetse info

alusel, mille kohaselt oli reageerimist nõudvaks ohuks see, et tänaval liigub mees, kellel on käes

noad, ent kes ei ole agressiivne ega ole seni kedagi tülitanud.

36. Mis puudutab seda, millised relvad, erivahendid ja varustus oli vahetult sündmusele

reageerinud politseiametnike varustuses, siis seda küsimust on kriminaalmenetluse raames

tegelikult analüüsitud ning võetud seisukoht, et politseiametnikel, keda Q ootamatult ja väikese

vahemaa tagant kahe noaga ründama asus, ei olnud muid tema rünnaku peatamiseks sobivaid

vahendeid peale teenistusrelva kasutamise. See küsimus seondub vahetult hädakaitse piiride

ületamisega KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kohus märgib siinkohal, et olukorras, kus

kriminaalmenetluses on leitud, et rünnet tõrjuv politseiametnik ei ületanud teenistusrelva

kasutades ja seeläbi ründajalt elu võttes hädakaitse piire, ei saa tegemist olla tulirelva

õigusvastase kasutamisega KorS § 81 tähenduses. Niisiis küsimus sellest, kas politseiametnike S.

Säde ja M. Ivanovi relvastuse ja varustusega seotud asjaolud on piisavalt üksikasjalikult välja

selgitatud, on vastuse saanud juba kriminaalmenetluses ja läbinud selles osas ka kohtuliku

kontrolli. PPA ei pidanud kriminaalmenetluse kõrval seda küsimust veel eraldi analüüsima.

Siinkohal tuleb ka märkida, et vastuse politseiametnike relvade, erivahendite ja varustuse kohta

on üldjoontes kaebajatele andnud ka PPA sisekontrollibüroo juht 11. jaanuari 2018 kirjas (kd I,

tl. 14) ning käesolevas kohtumenetluses on vastustaja täpsustanud, et politseiametnikel oli seljas

kuulivest, varustuse vööl tulirelv, teleskoopnui, gaasipihusti, käerauad, taskulamp, ühel

ametnikul oli tugirelv ning patrullbussis oli kaks kiivrit ja üks ballistiline kilp. Politseiametnike

võimalusi tõkestada Q rünnak muul viisil kui tulirelvaga, on kriminaalmenetluse lõpetamise

määruses ja selle peale esitatud määruskaebuste kohta tehtud Riigiprokuratuuri ja

ringkonnakohtu määrustes analüüsitud ning kaebajad ei ole ka käesolevas kohtumenetluses

esitanud mitte ühtki uut väidet selle kohta, et politsei tegevuse õigusvastasus tulenes sellest,

milline relvastus ja varustus konkreetsetel politseiametnikel oli.

37. Sarnaselt eelmises punktis märgituga oli küsimus sellest, kas M. Ivanov oleks saanud

ründe peatada muul moel, kui teenistusrelva kasutades, kriminaalmenetluse esemeks ning PPA

ei pidanud seda paralleelselt eraldi uurima selleks, et täidetud oleks EIK artiklist 2 tulenev tõhusa

ametliku uurimise nõue.

38. Kohtu hinnangul ei oma sündmuse kulgemise ja tagajärje ning politseiametnike tegevuse

õiguspärasuse seisukohast ilmselgelt tähtsust see, miks S. Säde kutsus M. Ivanovi kutsungiga

"74—tule kiiremini". Väärib siiski märkimist, et S. Säde ütlustest (kd I, tl 36) nähtub, et ta esitas

sellise kutsingi, kui nägi reaalselt otsitavat isikut ning veendus, et viimasel on noad käes ehk

4 Vt. kd II, tl 54 CD-plaadil olev salvestis ja tl. 55 olev vastustaja esindaja koostatud

transkriptsioon.

5 Vt kd II, tl. 61 oleval CD-plaadil olev fail „31.10.2018 sündmus.mp4“

veendus võimalikus ohus, kuigi tol hetkel ei olnud Q oma käitumises agressiivsusele viitavaid

märke ilmutanud.

39. Sündmuste arengu, tagajärje ega politsei tegevuse õiguspärasuse seisukohast ei ole

samuti oluline see, kas M. Ivanov tegelikult püüdis sihtida Q jalgadesse. M. Ivanov nõnda

tõepoolest väitis (kd I, tl. 32 jj), samas selgitas vastustaja esindaja kohtuistungil, et väljaõppes

õpetatakse politseiametnikke sellises olukorras tulistama kehatüvesse, kuhu tabamise

tõenäosus on suurem ning mööda laskmisega seotud kõrvalseisjate kahjustamise võimalus

väiksem. Arvestades seda, kui kiiresti sündmused arenesid ning pidades silmas vastustaja

seletust väljaõppe kohta, ei saaks politseiametnikule ette heita ka seda, kui ta olekski sihtinud

kehasse, mitte jalgadesse. Vastustaja selgitus, miks on taktikaliselt otstarbekas sellises olukorras

mitte sihtida jalgadesse, on loogiline ja põhjendatud. Selline väljaõpe ja taktikaline kaalutlus ei

ole kohatu, pidades silmas olukorda, kus reageerida tuleb väga kiiresti ning avalikus kohas ehk

teisisõnu olukorras, kus valitud sihtmärgist mööda tulistamine võib ohtu seada

asjassepuutumatud kõrvalseisjad.

40. Küsimust, kas olukord oli kokkuvõttes sedavõrd ohtlik, et õigustas teenistusrelva

kasutamist, hinnati kriminaalmenetluses, mis vastas EIK artikli 2 kohaselt nõutava tõhusa

ametliku uurimise tunnustele ning PPA ei pidanud selle küsimuse uurimiseks läbi viima

täiendavat uurimist.

41. Eeltoodud põhjustel tuleb asuda seisukohale, et PPA poolt Q surma põhjustamise

asjaolude välja selgitamiseks menetluse läbi viimata jätmine ei olnud õigusvastane ning selle

õigusvastasuse ja sellega tekitatud kahju hüvitamise nõuete osas tuleb kaebus rahuldamata

jätta. See, et PPA ei pidanud kriminaalmenetluse kõrval viima omal algatusel läbi muud

menetlust, mis oleks suunatud Q surma asjaolude välja selgitamisele ega ka asjaolu, et

kriminaalmenetlus lõpetati, ei võta aga kaebajatelt õigust nõuda tuvastamis- ja

hüvitamiskaebusega halduskohtult hinnangu andmist PPA tegevuse õiguspärasusele. Järgnevalt

põhjendab halduskohus, miks ei olnud PPA tegevus õigusvastane.

42. PPA tegevust konkreetsele sündmusele reageerimisel saab hinnata neljas osas. Esiteks,

tegevus, mis kestis alates esimese teabe saamisest kuni hetkeni, mil S. Säde nägi Q. Teiseks

tegevus viimati nimetatud hetkest kuni hetkeni, mil Q hakkas jooksma S. Säde suunas,

kolmandaks tegevus eelnimetatud hetkest kuni Q tulistamiseni ning neljandaks tegevus kuni

kiirabi saabumiseni.

43. Esimese etapi kestuseks on esitatud tõendite (videomaterjal, Häirekeskuse ja

politseipatrullide vahelise raadioside salvestised) kohaselt umbes 8-9 minutit (11:07 kuni 11:15).

Patrullidele Häirekeskuse kaudu antud teadete kohaselt oli isik rahulik ega ähvardanud kedagi.

Kohus leiab, et arvestades teavet, et Q liigub Harju tänavat mööda tagasi Vabaduse väljaku

suunas, oli politsei otsus liikuda talle vastu Vabaduse väljakule, mõistlik ja kohane. Häirekeskuse

ja politseipatrullide vahelise raadioside pinnalt on usutav, et sündmusele reageerisid patrullid,

kelle asukoht oli selleks hetkel kõige parem. Samuti nähtub, et kaaluti võimalust reageerida

patrulliga, kus on teenistuskoer, ent sellist patrulli parasjagu väljas ei olnud. Selles osas, kui palju

politseiametnikke konkreetsel ajal konkreetses piirkonnas sündmustele reageerimiseks väljas

on, on PPA-l väga avar kaalutlusruum ning see küsimus taandub olemasolevate ressursside

paigutamise otstarbekusele, mis tähendab, et sellega seotud etteheited oleksid asjakohased, kui

politsei võimekus teatud sündmusele reageerida oleks olnud ilmselgelt ebapiisav või avalikku

korda potentsiaalselt ohustavale isikule lähenemiseks ja ohu neutraliseerimiseks valitud taktika

oleks olnud ilmselgelt väär. Käesoleval juhul see nii ei olnud. Mõistlikuks alternatiiviks ei saanud

olemasoleva teabe pinnalt pidada nugadega tänaval paljajalu kõndiva inimese lihtsalt minna

laskmist. Siinkohal väärib kordamist, et Q isik ja tema vähemalt kummalise käitumise motiivid ei

olnud politseile teada. Küll aga oli politseil korrakaitse tagamise raames ülesanne vähemalt

selliselt käituvat isikut ja temast lähtuva ohu esinemist või mitte esinemist kontrollida. Siinkohal

ei saa tähelepanuta jätta ka seda, et politseile oli Q tegevus teada alates Häirekeskusest esimese

teate saamisest ehk 8-9 minutit enne, kui Vabaduse väljakule jõudnud politseiametnik S. Säde

Q nägi. Selle aja jooksul ei olnud politseil ilmselgelt võimalik Q kuidagi täpsemalt profileerida või

võtta temast lähtuva potentsiaalse ohu tõkestamiseks mingisuguseid muid meetmeid, kui püüda

isikuga turvaliselt distantsilt kontakti astuda, selgitada välja tema käitumise põhjused ja nõuda

avalikku korda potentsiaalselt ohustava käitumise lõpetamist. Ilmselgelt ei saa vaidlust olla

selles, et tänaval kahe lahtise teraga noaga liikuv inimene on potentsiaalselt ohtlik ning tema

tegevusele reageerimata jätmine või ilma selge põhjuseta temast lähtuva ohu eitamine

korrakaitseametkondade poolt ei oleks olnud mõeldav. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale,

et viis, kuidas politsei väljakutsele reageeris, oleks olnud õigusvastane.

44. Järgnevalt on küsimus Vabaduse väljaku tunnelisse suunduva trepi nurgal Q silmanud

politseiametnik S. Säde ja mõni hetk hiljem saabunud politseiametnik M. Ivanovi tegevuse

kohasuses enne seda, kui M. Ivanov Q tulistas. Poolte vahel ei ole vaidlust selles ning see ilmneb

ka toimikus olevatest tunnistajate filmitud videolõikudest, et politseiametnikud andsid Qle

valjuhäälselt korraldusi "nuga maha" ja "viska maha". Vaidlust pole ka selles, et

politseiametnikud ei identifitseerinud end suuliste korralduste andmisel sõnaga "politsei".

Kaebajad on kokkuvõttes seisukohal, et Q agressiivsuse ajendiks oligi asjaolu, et

politseiametnikud hakkasid talle korraldusi karjuma. Tagantjärele hinnates võiski see nõnda olla,

ent tõsikindlalt ei saa seda kunagi teada. Seda, mida Q mõtles, soovis või kavatses, ei ole võimalik

tuvastada. Politseiametnike tegevus, mis seisnes kõva häälega konkreetse korralduse andmises,

oli kohtu hinnangul aga kohane reageerimise viis. Politseiametnikud kandsid vormiriietust ning

keskmisele inimesele oleks pidanud olema arusaadav, et tegemist on politseiametnikega. Tõsi,

tagantjärele hinnates tuleb ilmselt möönda, et Q võime ümbritsevat tajuda ei pruukinud sel

hetkel olla keskmise inimese tasemel, ent nagu juba eelpool märgitud, ei saanud

politseiametnikud seda teada ega saanud sellest lähtuvalt oma tegevust korraldada. Suuliste

korralduste andmise osas möönis vastustaja esindaja tegelikult ka kohtuistungil, et kohasem

oleks olnud öelda, et korralduse annab politsei. Tekkinud olukorras tuli aga kindlasti olulisemaks

pidada korralduse selgust, kui selle korralduse põhjendamist ja andja selgitamist. Korraldused

"viska maha" ja "nuga maha" olid kohtu hinnangul piisavalt selged. Sõltumata sellest, mida arvas

S. Säde Q vaimsest seisundist, ei saa talle ühelgi juhul ette heita, et ta kasutas esmalt

tavaolukorras nõutavat meedet ehk valjuhäälselt selge eestikeelse korralduse andmist.

Valjuhäälse korralduse andmise eesmärk on tagada, et adressaat kuuleb korraldust ja täidab

selle kohe, muuhulgas korraldust andvale politseiametnikule lähenemata.

45. S. Säde ütlustest nähtub, et esmalt Q nähes, pöördus ta tema poole, öeldes "Hei".

Vaidlust ei ole selles, et mingisugust suhtlust Q ja S. Säde vahel ei tekkinud. Olukorras, kus isik ei

ole vahetult agressiivne või pole teada muid asjaolusid, mis nõuaksid tema peatamiseks kohe

jõu kasutamist, tuleb igal juhul alustada suulise korralduse andmisest. See, kuidas isik suulisele

korraldusele allub, ei ole kunagi ette teada, ent mistahes füüsilise jõu kasutamine kui äärmuslik

meede on põhimõtteliselt lubatud vaid juhul, kui isikule on eelnevalt antud korraldus peatuda,

midagi teha või millegi tegemine lõpetada. Antud juhul ei nähtu ühestki tõendist, et Q oleks S.

Säde esimesele pöördumisele midagigi vastanud. Selles olukorras pidi politseiametnik

valmistuma võimalikuks tema vastu suunatud ründeks ja püüdma seda tõkestada. S. Säde

ütlustest nähtub, et selleks võttis ta kätte tulirelva ning andis korraldused nuga maha visata. See

oli tekkinud olukorras mõistlik ja ilmselt ainuvõimalik käitumine. Kohus nõustub vastustaja

seisukohaga, et mistahes muud isiku mõjutamise viisid oleksid võinud kaalumisele tulla, kui Q

oleks mingilgi moel politseiametnikega suhtlema asunud. Seda Q paraku aga ei teinud. Selle

asemel asus Q talle korraldusi andnud politseiametniku suunas jooksma tõstetud kätega, noad

käes. Tekkinud olukorras ei olnud politseiametnikel mistahes võimalust kasutada Q peatamiseks

või temaga kontakti leidmiseks mingisuguseid muid võimalusi peale hoiatuslaskude tegemise

ning nende tulutusele järgnevalt Q tulistamise. Ei ole mistahes alust arvata, et politseiametnike

poolt muus toonis või muu sõnastusega korralduste andmine oleks olnud tõhusam ja ajendanud

Q politseinikke mitte ründama.

46. Järgnevalt tuleb analüüsida S. Säde ja M. Ivanovi käitumist pärast seda, kui Q suulistele

korraldustele ei allunud ning asus, käes olevate nugade terad väljapoole suunatud, jooksma S.

Säde poole. Selles osas on halduskohus sama meelt nagu prokuratuur kriminaalmenetluse

lõpetamise määruses: tegemist oli üheselt mõistatavalt hädakaitsega KarS §-i 28 tähenduses.

Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et inimese tulistamise puhul on asjaolud, millest

järeldada, et tegemist oli karistusõiguslikus mõttes hädakaitsega, samad, mis õigustavad

järeldust, et tegemist oli tulirelva lubatud kasutamisega KorS § 81 lg 2 punkti 1 kohaselt, kuna

see oli vältimatult vajalik selleks, et tõrjuda oht inimese (antud juhul politseiametniku) elule või

kehalisele puutumatusele. Olukord, kus ründe peatamiseks tulirelva kasutamine on

karistusõiguslikus mõttes käsitatav hädakaitsena, ent tulirelva kasutamist lubavad tingimused

KorS-i tähenduses ei ole täidetud, ei ole kohtu hinnangul mõeldav.

47. Halduskohus nõustub vastustaja hinnanguga, et Q tegevus kujutas endast vahetut ohtu

S. Säde elule ja kehalisele puutumatusele. Toimikus olevatest tõenditest (videosalvestised, S.

Säde ja M. Ivanovi ütlused) nähtub selgelt, et Q jooksis S. Säde suunas, olles tõstnud nuge

hoidvad käed. Ükskõik mida võis Q sel hetkel ette kujutada või soovida, on ilmne, et kahe

kohapeal viibinud politseiametniku poolt vaadatuna oli tegemist vahetu rünnakuga S. Säde

vastu, mis võinuks õnnestumise korral põhjustada S. Sädele raskeid või ka surmavaid vigastusi.

48. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et Q ründe tõrjumiseks oleks olnud võimalik

kasutada muid vahendeid. Kohus peab siinkohal piisavaks vastustaja esindaja poolt kohtuistungil

antud selgitusi, miks ei oleks tõhusaks viisiks olnud M. Ivanovi poolt Q pikali jooksmine ballistilise

kilbi abil või teleskoopnuia kasutamine. Kõnealused võimalused ei oleks ilmselgelt olnud

samavõrd tõhusad. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et kilbiga isiku pikali jooksmine oleks

mõeldav lapse puhul, mitte aga täiskasvanud inimese puhul, kes ründab noaga. Teleskoopnuia

osas selgitas vastustaja, et noaga ründe puhul oleks see meede tõhus vaid juhul, kui õnnestub

tabada kätt, kus ründaja nuga hoiab. Liiati eeldab nii kilbiga isiku pikali jooksmine kui tema

tõrjumine teleskoopnuiaga sellele isikule väga lähedale minemist. See suurendab omakorda

isikust lähtuvat ohtu politseiametniku elule ja tervisele. Kuigi toimikus olevatelt videolõikudelt

nähtub, et Q oli J. Sädest ja M. Ivanovist kasvult väiksem, ei olnud tegemist siiski isikuga, kelle

osas oleks politseiametnikel pidanud tekkima arusaam, et ta ei suuda neile nugadega

varustatuna ohtu kujutada. Q isik ja tema taust ei olnud politseiametnikele teada, ainuüksi tema

väiksemast kasvust ei saanud teha mingisuguseid kaugeleulatuvaid järeldusi tema füüsilise

võimekuse ja oskuste kohta, sealhulgas näiteks vilumuse kohta käsivõitluse või nugade

käsitsemise alal. Seetõttu leiab kohus, et KorS § 81 ei kohusta vahetusse ohtu sattunud

politseiametnikku kasutama esmalt leebemat ent vähem tõhusat vahendit ründe peatamiseks,

kui rünne on kiire ning eelnimetatud vahendi ebatõhusaks osutumise korral ei pruugi jääda

võimalust järgmise vahendi kasutamiseks.

49. Mis puudutab üldisemalt politseiametnike varustust, siis on vastustaja 15. märtsi 2019

seletuses (kd II, tl. 53) selgitanud, millised relvad, erivahendid ja varustus politseiametnikel oli.

Selle osas, milliste relvade ja vahenditega riik korrakaitseametnikud varustab, on riigil väga avar

kaalutlusõigus. EIÕK artiklis 2 sätestatud riigi kohustus kaitsta elu ei tähenda seda, et

korrakaitseülesannet täitva ametniku varustuses peaksid olema kõikvõimalikud kõige

moodsamad vahendid erinevatest olukordadest tulenevate olukordade lahendamiseks.

Halduskohtu hinnangul ei saa väita, et sündmuskohale saabunud politseiametnike relvastus ja

varustus oleks olnud ilmselgelt ebapiisav või mittekohane. PPA tegevust ei saa õigusvastaseks

pidada põhjusel, et põhimõtteliselt oleks olnud võimalik varustada politseiametnikud

teistsuguste erivahendite või relvadega.

50. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et Q ründe intensiivsus vähenes hoiatuslaskude

tegemise tõttu olulisel määral. Videolõikudelt on näha, et pärast esimest hoiatuslasku Q küll

muutis kehaasendit, ent ta ei peatunud, ta ei visanud maha nuge ega teinud ühtki muud sellist

liigutust, mis oleks olnud käsitatav ründe lõpetamise või isegi ründe lõpetamise kavatsusena. Ta

jätkas liikumist S. Säde suunas. Kaebajate väide, et ründaja ei jõudnud kunagi S. Sädele lähemale

kui 4 meetrit, võib olla õige, kuid see ei muuda politseiametnike tegevust õigusvastaseks.

Kriminaalmenetluse lõpetamist käsitlevates dokumentides, sh. ringkonnakohtu määruses on

leitud, et see vahemaa S. Sädega oli "paar sammu", videolõigud toetavad pigem väidet, et see

vahemaa võis olla 4 meetrit või ka pisut rohkem, ent sellest ei saa teha järeldust, et vahemaa oli

piisavalt pikk, et kasutada muid vahendeid ründe tõrjumiseks või et S. Säde oleks pidanud

jätkuvalt taganema Vabaduse väljakul oleva R-Kioski ja bussipeatuse suunas ning M. Ivanov oleks

pidanud tulirelva kasutamisega viivitama ootuses, et Q ründe lõpetab.

51. Nagu ka ringkonnakohus hädakaitset analüüsides leidis, leiab halduskohus siinkohal, et

põgenemine või taganemine ei oleks olnud mõeldav taktika. Lisaks sellele, et seonduvalt

hädakaitsega on ringkonnakohtu määruses viidatud kohtupraktikas (mis on asjakohane ka KorS

§-i 81 sisustamisel) märgitud, et alternatiivsete kaitsemeetmete korral jäetakse välja ebakindel

vahend, samuti põgenemine ja abi kutsumine, tuleb antud juhul tähele panna ka seda, et

politseiametnikud täitsid ametikohustusi ja selle raames oli neil muuhulgas kohustus tõkestada

Q edasisest võimalikust tegevusest avalikule korrale ehk kõigile teistele inimestele lähtuvad

ohud.

52. Mis puudutab politsei tegevust pärast Q tulistamist ja enne kiirabi saabumist, siis kuigi

kaebajad ei ole esitanud ühtki konkreetset etteheidet sellega seonduvalt, peab kohus siiski

vajalikuks märkida, et patsiendi EMO kaardilt (kd I, tl. 51) ja surnu ekspertiisiaktist (kd I, tl. 63 jj)

nähtuvate andmete kohaselt ei ole usutav, et kohapeal elustamisvõtete kasutamine vahetult

pärast tulistamist oleks võimaldanud Q surma saabumist ära hoida. EMO kaardi anamneesist

nähtuvalt õnnestus Q vereringe taastada adrenaliinini manustamisega 15 sekundiks, ent rohkem

südame tööd taastada ei õnnestunud. Eelviidatud ekspertiisiaktist nähtub, et surma põhjuseks

oli „laskevigastus kuuliga, mis tüsistus ägeda verekaotuse [...] ning ägeda südame-

kopsupuudulikkusega" ning surnukehal tuvastati muuhulgas südame parema vatsakese vigastus.

53. Viimaks ei saa halduskohus nõustuda kaebaja etteheitega, nagu oleks vastustaja oma

hinnangutes omistanud põhjendamatult suure kaalu politseiametnike turvalisuse tagamisele.

Patrullpolitseiniku töö hõlmab igapäevast kokkupuudet erinevate vähem ja rohkem ohtlike

olukordadega. Selliste olukordade lahendamine ja avalikku korda ähvardavate ohtude

realiseerumise ennetamine eeldab politseiametniku kiiret ja otsustuskindlat reageerimist,

julgust ja valmidust asuda lahendama olukordi, millest mistahes muu mõistlikult käituv isik

pigem eemale hoiaks. Sellise valmiduse ja julguse eelduseks on muuhulgas politseiametniku

oskused enda kaitsmisel ja teadmine, et ta võib neid oskusi rakendada. Politseiametnik peab

suutma tagada, et olukord, mida ta parasjagu lahendab, allub tema kontrollile. Selle eesmärgiga

oleks ilmselgelt vastuolus see, kui seada tulirelva kasutamise õigustatusele (Kors § 81)

politseiametniku suunas tehtud vahetu ründe korral kõrgemad standardid kui KarS § 28

sätestatud hädakaitse puhul. Samamoodi ei saa politseiasutuselt või riigilt nõuda korrakaitselise

tegevuse korraldamist selliselt, et politseiametnikul ei tekiks vajadust end ründaja vastu

tulirelvaga kaitsta.

54. Mis puudutab veel Q vaimset seisundit, siis ühelgi juhul ei saa asuda seisukohale, et tema

poolt toime pandud rünnak oleks sellest seisundist tulenevalt olnud vähem ohtlik, nagu ei saa

ka tema eelnevast mitteagressiivsest käitumisest järeldada, et ta politseiametnike

mittesekkumise korral ei oleks võinud ohustada mõnd muud isikut, tehes seda mingisugustel

ainult talle endale teada olevatel ja ilmselt ebaadekvaatsetel põhjustel. Lähtudes kasvõi

kohtuistungil Xi poolt esitatud versioonist, et Q otsis linnas neid inimesi, keda ta pidas end ja

oma perekonda ohustavaks, tuleb tõdeda, et selliseks inimeseks, kelle ründamist Q vajalikuks

oleks pidanud, oleks võinud olla näiteks mistahes muu mingisuguses vormiriietuses olev isik või

näiteks mõni uudishimust Q filmima või pildistama asunud inimene või tegelikult ükskõik kes,

kes oleks mingisugusel konkreetsel hetkel vastanud ainult Qle endale teada olevatele

parameetritele. Kohus nõustub kaebajate seisukohaga, et riigi tegevuse eesmärk peaks olema

selliseid inimesi, nagu Q, aidata. Antud juhul kulgesid aga sündmused just Q tegevusest tingituna

nõnda, et reaalset võimalust tema abistamiseks ei tekkinud. Kogu politseile kättesaadav teave

ei võimaldanud reageerida väljakutsele kuidagi põhimõtteliselt teisiti, kui seda tehti.

Politseiametnike ohuhinnang oli laekunud teavet silmas pidades adekvaatne, mida kinnitab ka

see, et Q reaalselt politseiametnikku ründas. Niisiis käivitas Q surmaga lõppenud sündmuste

ahela tema enda (võimalik, et mitteteadlik) käitumine, millega ta pani end olukorda, kus

politseiametnikel ei olnud teda võimalik peatada enne ründe alustamist ja kus M. Ivanovil ei

olnud pärast Q poolse ründe alustamist S. Säde elu ja tervise kaitseks muud võimalust, kui

tulirelva kasutada. Niisiis põhjustas Q surma antud juhul politsei õiguspärane tegevus,

reaktsioonina Q käitumisele, mis sõltumatu kõrvalseisja pilgu läbi kätkes endas ohtu avalikule

korrale ning mis päädis politseiametniku ründamisega tema elu ja tervist ohustaval moel.

55. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole nõudnud

enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad poolte kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Ruth Prigoda

Reelika Lind

Kristjan Siigur