1-17-11874/31 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kriminaalasi nr.1-17-11874

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

16. oktoobr 2018.a, Tallinna kohtumajas il Kriminaalasja number

1 17-11874 – Kohtukoosseis kohtunik Alari Möldre Kohtuistungi sekretär

Tõlk

Helen Aasma

Katrin-Jana Vaab

Ringkonnap

rokurör Natalja Vester

Kriminaalasi

H.J-i KarS 119 lg. 1 süüdistuses § ning KarS § 121 lg. 1 järgi üldmenetluses Süüdistatav

H.J , isikukood: XXX; kodakondsus: EV

kodanik emakeel: eesti keel; haridus: haridus; xxx ; kõrg töökoht: Eesti; elukoht: xxx kriminaalkaristused puuduvad. ; T : elukohast lahkumise keeld. õkend

Kaitsja

Aivar Ennok

RESOLUTSIOON

Süüdi tunnistada H.J 23.12.2016.a toime pandud kuriteos KarS § 119 lg. 1 ning KarS § 121 ning

6 (kuus) lg. 1 järgi, mõistes KarS § 63 lg. 1 alusel KarS § 119 lg. 1 järgi karistuseks kuud vangistust. Kohaldades KarS § 73 lg. 1 ja lg. 3 sätteid, määrata, et mõistetud vangistust (s.o 6 kuud) ei pöörata täielikult täitmisele, kui H.J-ii pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) – kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda kohtuots .10.2018.a. use kuulutamise päevast, s.o. 16

H.J-i elukohast lahkumise keeld

suhtes valitud tõkend –

– jätta muutmata kuni kohtuot

suse jõustumiseni, seejärel tühistada.

2

Asitõend:

CD- j

plaat kõnesalvestusega – ätta kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde.

Tsiviilhagi:

VÕS § 1043 ja KrMS § 310 lg. 1 alusel rahuldada tsiviilhagi osaliselt, (summas 2000 eurot) mõistes H.J-ilt kannatanu S S kasuks välja tsiviilhagi summas 1991,64 eurot. Tsiviilhagi tuleb tasuda S S arveldusarvele Swedbank AS-is nr . XXX

Menetluskulud:

Välja mõista KrMS §

1 ja lg. 2; § 175 lg. 1 p. § 179 lg. 1 p. H.J-ilt -de 173 lg. 1 p. 3, 4, 9; 2 usega kaasnev sundraha summas 750 (seitsesada ; § 180 lg. 1, 3 alusel süüdimõistva kohtuots viiskümmend) eurot, määratud kaitsjale makstud tasu summas 72 (seitsekümmend kaks) eurot

ning keeruka kohtuarstliku ekspertiisikulud summas 84 (kaheksakümmend neli) eurot, s.o menetluskulud kokku summas 906 (üheksasada kuus) eurot. Menetluskulud tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest ositi KrMS § 180 lg. 3 alusel 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, tasudes igakuiselt

75 (

s) eurot ja 50 ( eurosenti. vähemalt seitsekümmend vii viiskümmend) Menetluskulu tasumiseks vajalikud makserekvisiidid on kajastatud kohtuotsuse lisas olevas de eraldi dokumendis (makseinfo leh

el).

KrMS § 180 lg. 3 alusel määratud kaitsjale makstud tasu

kohtuistungil osalemise eest summas 600 (kuussada) eurot

– jätta riigi kanda.

Kohus selgitab, et kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse

nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult

apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 (seitsme) päeva

jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15

(viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 11.01.2019.a. Kriminaalmenetluse

kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale.

SÜÜDISTUSE SISU

3

H.J s 23.12.2016.a kella 21.00 ajal Xxx aadressil xxx asuva üüdistatakse selles, et tema

kortermaja trepikojas kolmandal trepiastmel haaras tugevalt S S parema käe randmest, põhjusta – des S Sle sellega kehavigastuse xxx. Seega süüdistuse kohaselt pani H.J toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 lg. 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse H.J selles, et tema 23.12.2016.a kella 21.00 ajal Xxx aadressil xxx asuva kortermaja trepikojas haaras tugevalt S S parema käe randmest ning tõmbas sellest nii, et kannatanu kukkus kolmandalt trepiastmelt alla põrandale maha. Sellise tegevusega põhjustas H.J ettevaatamatusest kannatanule xxx, mis on isiku ekspertiisiakti nr 17E-PÕI0121 kohaselt pikaajaline tervisehäire, kestusega rohkem kui 4 kuud, mis oli tekitatud trepist kukkumisel xxx piirkonna löömisest vastu kõva tömpi pinda.

Seega pani H.J toime raske tervisekahjustuse tekitamise süüdistuse kohaselt ettevaatamatusest, s.o KarS § 119 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. .

KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

H.J end süüdi ei tunnistanud, esitatud tsiviilhagi omaks ei võtnud. Viimase sõna korras märkis , et ta ei tea, miks kannatanu teda ründas. Tegelikult

H.J S S lihtsalt komistas ja kukkus. Samuti ei olnud ta tol

õhtul purjus nagu väidetakse. H.J palus ta õigeks mõista.

Kaitsja märkis, et H.J-i ja kannatanu vahel võis küll aset leida, kuid see oli konflikt kannatanu poolne, kes H.J lõi ja H.J omakorda tõukas kannatanut eemale. Trepist

alla ei ole süüdistatav S. t tõuganud. Kaitsja pidas probleemkohta ka selles, et polits S eis on

sündmus registreeritud tõukamisena, ette heidetakse kannatanu käest H.J-ile aga tõmbamist. Kohtulike vaidluste käigus leidis kaitsja, et tunnistaja L. A ja süüdistatava enda ütlusi

tuleb eeskätt pidada usaldusväärse ks ning jätta teised isikulised tõendid kõrvale. Kaitsja te hinnangul H.J-i süü ei ole kohtulikul uurimisel kinnitust leidnud ning kõik kõrvaldamata

kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, mistõttu tuleb H.J õigeks mõista

. (Kaitsjakõne kajastatud 24.05.2018.a protokollis). Kannatanu

jäi esitatud tsiviilhagi juurde summas 2000 eurot. Prokurör jäi esitatud süüdistuse juurde ning kohtulike vaidluste käigus leidis, et

kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad süüdistust amas ei saa arvestada süüdistatava enda , s ja tunnistaja L A ütlusi, kuna need on vastuolus teis e, kriminaalasjas kogutud tõenditega. Prokuröri hinnangul tuleb t karistuse mõistmisel arvestada sellega, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav

on isikuks, keda pole varem kriminaalkorras karistatud. Prokurör palus H.J-i süüdi tunnistada ning mõista talle karistuseks KarS § 121 lg. 1 ja KarS § 119 lg. 1 järgi (kohaldades

KarS § 63 lg. 1 sätteid) vangistus 1 aasta, mis KarS § 73 sätete kohaldamisel jätta täitmisele pööramata 2 . Tsiviilhagi osas leidis prokurör, et see on põhjendatud ja kuulub - tase katseajaga aas H.J-ilt väljamõistmisele. Kohtuliku uurimise käigus kuulati üle kannatanu S S ja tunnistajad A S, I K, O S, A S, L A ja O A R, H.J. samuti süüdistatav

4

KOHTU SEISUKOHT

Kohus kuulanud kohtuistungil ära süüdistatava Tiit Jalaka samuti prokuröri ja kaitsja se,

seisukohad, kuulanud üle tunnistajad, uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja kannatanu ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et H.J-ile inkrimineeritud kuritegu on tõendamist leidnud, nimelt selles, et tema 23.12.2016.a kella 21.00 ajal Xxx aadressil xxx asuva kortermaja trepikojas kolmandal trepiastmel haaras tugevalt S S S Sle parema käe randmest, põhjustades

sellega kehavigastuse xxx – . Samuti on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et H.J , 23.12.2016.a kella 21.00 ajal Xxx aadressil xxx asuva kortermaja trepikojas haaras tugevalt S S parema käe randmest ning tõmbas sellest nii, et kannatanu kukkus kolmandalt trepiastmelt alla põrandale maha. Oma sellise tegevusega põhjustas H.J ettevaatamatusest kannatanule xxx, mis isiku ekspertiisi akti nr 17E-PÕI0121 kohaselt on pikaajaline tervisehäire, kestusega rohkem kui 4 kuud, mis oli tekitatud trepist kukkumisel xxx piirkonna löömisest vastu kõva tömpi pinda. Kohus järgnevalt oma seisukohta ka põhjendab.

Käesolevas l tuvastati süüdistuses kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et kannatanul S S märgitud vigastus ), mis võis olla tekitatud 23.12.2016.a kell 21.00 ajal trepist kukkumisel xxx

piirkonna löömisest vastu kõva tömpi pinda. See on üheselt kajastatud isiku ekspertiisiaktis nr 17E- -51. Samuti ei ole antud juhul vaidlust selles, et tuvastatud PõI0121 (22.08.2017.a), tl 46 tervisekahjustus põhjustas pikaajalise tervisehäire kestusega rohkem kui 4 kuud, kannatanule mis on kajastatud eelviidatud ekspertiisiakti arvamuses punktis 2 (tl 48). Kannatanu nähtavad tervisekahjustused on fikseeritud ka 29.12.2016.a isiku läbivaatuse protokollis ja selle fototabelis –

– punast värvi, piirkonnas haaramise jäljed, hematoom

S. Sl on xxx, hematoom kollakas xxx

on pikkusega ca 8- 40). Asjaolu, et kannatanu saabus

10 cm, tumepunast värvi (tl 37 – 23.12.2016.a haiglasse kiirabiga ja tal on fikseeritud kehaliste vigastustena xxx (põhjuseks rünne kehalise vägivallaga) on kajastatud Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisis (tl 41-45). 07.08.2017.a asitõendi vaatlusprotokollis (25.12.2016.a kõne kell 14:14) on fikseeritud kannatanu helistamine Häirekeskusesse, kus kannatanu, viibides haiglas, teavitas Häirekeskust, et tema naaber (nimega Tiit) tõmbas teda jõuga trepist alla (tl 53-55, CD-plaat tl 55).

Antud kriminaalasjas lasub

ad põhiline vaidluskese asjaolul, kas süüdistuse aluseks olev vigastused S. Sle H.J om põhjustas a tegevusega KarS § 121 lg. 1 ja KarS § 119 lg. 1

mõttes, mis omavahel Kohus leiab, et süüdistuse koosseisudena moodustavad ideaalkogumi.

aluseks olevaid asjaolusid kogumis arves jaatada vaadeldava kooseisude se võttes tuleb te

täitumist.

Saamaks ülevaadet toimunud sündmusest tervikuna, tuleb peatuda esmalt isikulistel tõendiallikatel. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu S S, kelle versioon toimunud sündmuste ahelast on järgmine:

tol õhtul, 23.12.2016.a tuli ta töölt koju, ü ära riided ja kuulis , heksa paiku. Vahetas koputust uksele, avas ukse, seal seisis A S, kes on tema A N lapselapse sõber. ütles, et on üleni pisaretes, seisab trepikoja juures ja naaber Tiit ei lase teda trepikotta. Selle peale läks tema (kannatanu) alla esimesele korrusele. Oma korteri avatud ukse juures seisis naaber, kes elab esimesel korrusel –

L. L kannatanut ja hakkas veel rohkem ropendama. Mingil hetk sisenes ropendas, nägi el trepikotta tema lapselaps N Tema ja tema järel sisenes naaber Tiit. (kannatanu) seisis põrandalt

võttes kolmandal trepiastmel. Tema juurde tuli naaber Tiit, kes hakkas kätega vehkima ja riidlema vastas. Tiidu silmad olid klaasistunud, mille peale , mille peale kannatanu ka sõnadega

kannatanu ehmus, hakkas enda juurde koju minna, hoid trepi ümber pöörama, et is käega käsipuust ümber Tiit tal käest näoga kinni, keeras . Sel hetkel haaras nii tugevalt, et ta kukkus allapoole. Käest haaramise tagajärjel sai ta vigastuse käele, kus olid sinikad. Kannatanu kõrval

5

seisis A S ja tema lapselaps N liikus just trepist üles, sest kannatanu saatis ta koju. Tol hetkel kui

kannatanu ütluste kohaselt kukkus, seisis kõrval ka L (naabrinaine). Kannatanu selgituste

kohaselt haaras süüdistatav kannatanu parema käe randmest, seda tõmmates ja mille peale

kannatanu maha kukkus. Kannatanu tundis ägedat valu. Tõmbamise hetkel oli kannatanu 3. trepiastmel, s.o umbes 1,10 meetrit korterist naabrinaine O S, kes maast. Peale seda väljus oma

kutsus kannatanu

I. Peale tema kukkumist sisenes Tiit kiirabi. Seejärel ilmus kohale väimees korterisse ja trepikojas oli tema naine. Kannatanu selgituste kohaselt on

vahemaa süüdistatava

korteri ja trepi vahel u Kannatanu S. S kinnitas, et tol ja mbes kolm või neli meetrit. päeval konflikti ajal tema süüdistatava suhtes vägivalda ei kasutanud. Konflikt aga ise tekkis seetõttu, et

H.J ei lasknud tema lapselast trepikotta ja oli ka solvangu val kannatanu id. Tol päe alkoholi ei tarvitanud, kuna ta aga oli äsja töölt tulnud, küll oli seda tarvitanud süüdistatav ja ta naine. Selgituseks kaitsja küsimustele, lisas kannatanu, et kohe ta politseid antud sündmusest ei

informeerinud. Politseid teavitas peale operatsiooni. Lisaks selgitas kannatanu S. S, et tema kukkumise suund oli selline, et külg oli kergelt ees mil süüdistatav teda tõmbas, tuli ning hetk, talle ootamatult. 23.12.2016.a kella 21.00 ajal toimunud sündmuse juures viibis ka tunnistaja , kelle ütlustest A S nähtuvalt enne S. S (tunnistaja vanaema) kukkumist jalutas ta A Siga väljas, kui naabrinaine neid akna juurde kutsus, alguses oli jutuajamine viisakas, seejärel hakkas naabrinaine teda solvama.

Tunnistaja jõudis trepikoja juurde ja välja tuli naabrimees (H.J ), kes ei lasknud teda trepikotta sisse, naabrimees oli purjus. Enne jooksis A majja sisse ja hiljem ütles, et läks tema vanaema juurde. Tunnistaja sai lõpuks siiski trepikotta sisse ja sel ajal olid trepikojas naabrinaine ja vanaema, kes oli trepi peal. Kahtlustatava eksabikaasa oli ukse juures. Vanaema hakkas teda

koju saatma. Tunnistaja seisis trepi peal, samal ajal naabrinaine, naabrimees ja vanaema tülitsesid. Tüli seisnes selles, et nad olid tunnistajat (A S solvanud ja see ei olnud esimene kord. t) Vanaema käskis tal ülesse minna, tunnistaja keeras ümber ja nägi, et vanaema kukkus trepist alla. Kukkumise ajal olid tema vanaema kõrval ja naabrimees. Vanaema ja süüdistatava vahel oli A vahemaa umbes meeter. A oli trepi käsipuu taga. Naabrimees läks kohe peale kukkumist ära, aga naabrinaine

koju vaid lihtsalt eemale. tema ümber, tunnistaja täpsustas – mitte ei läinud , Vastates kaitsjale vanaema märkis tunnistaja, et tema arusaamist mööda tõugati trepist alla, sest naabrimees astus kohe eemale. Samas selgitas tunnistaja, et faktiliselt ta ta seda ei näinud, kuna läks samal ajal trepist ülesse. Tunnistaja O S kinnitas kohtuistungil kannatanu S. S poolt ütlustes väljendatud asjaolusid selles,

et tema oli isikuks, kes kutsus kannatanule kiirabi. 23.12.2016.a toimunud sündmuse kohta märkis tunnistaja, et kuuli õhtul koridoris usid lapsed, siis rääkisid s karjeid, algul karj valjust S i ja Tiit ja sel hetkel ta siis, kui kuulis kannatanu tugevat korterist välja ei tulnud. Väljus alles karjumist. Tiit seisis trepi peal, S lamas maas, lapsed karjusid. S palus kutsuda kiirabi, kuna tal oli väga valus. Ta ütles, et Tiit lükkas teda, konkreetselt ei selgitanud. Tunnistaja palus Tiidul ära minna, et nad edasi ei riidleks. Seejärel läks ü , võt lesse tis telefoni, tuli uuesti alla, et kutsuda kiirabi. Sel hetkel N helistas oma tädile ja tunnistaja ootas, kuni kiirabi saabus. Sel ajal mitu korda vaatas ukse pealt välja süüdistatava . Kui tunnistaja korterist väljus, seisis trepikojas naine L Tiit, S lamas maas, S taga oli noormees ja lapselaps. Kannatanu oli kaine, aga tundus süüdistatav olevat natuke purjus ja segaduses olev. Tunnistaja A Si ütlused kattuvad tunnistaja A S ütlustega osas, mis puudutab naabrinaise poolset

solvamist A. S suunal. Tunnistaja ütlustest nähtub läks tunnistaja A. , et peale solvamist S trepikotta, et seda A S vanaemale öelda, mispeale vanaema palus N trepikotta kutsuda. Koos

mindi trepikotta, kus trepi peal seisis S , A korterist väljus ka naine, kes t solvas. Seejärel

hakkas N vanaema selle naisterahvaga asju klaarima ning siis väljus ka naabrimees korterist, hakkas lähenema trepil vanaema ütles le, et ta üles koju läheks. e, kus S seisis. N N N aga peatus esimese ja teise korruse vahel trepimademel. Seejärel sirutas süüdistatav järsku käe ette ja kõik

6

toimus nii kiiresti ja järsult ja tunnistaja nägi

juba hetke, kui S kukkus. Tunnistaja lisas, et hiljem ilmus sündmuskohale ka N onu I ja D. Tunnistajana kuulati üle ka , kes teadis, et 23.12.2016.a rünnati tema ämma I K Helistajaks oli S meesterahvas D isenes trepikotta, . Sündmuskohale jõudes nägi ta maja ees kiirabiautot, s nägi t koos tema sõbra oli põrandal pikali, kõrval seisid kiirabiarstid A Aga. S ja D oli samuti

kohal. Kohapeal olles hakkasid A koos A , et juhtus konflikt ga üksteise võidu rääkima

naabrimehega ja et ta lükkas Süüdistatavat sel hetkel trepikojas S trepist alla. ei olnud. S

sündmuskohal ei rääkinud midagi, kuna oli seisundis. Järgmisel päeval haiglasse

minnes oli hjusel, kuna A ja A seisid trepikoja ukse juures ja vestlesid, rääkis, et konflikt põ

naabrinaine aga hakkas nende peale karjuma, se samuti ejärel tuli välja naabrimees ja hakkas riidlema. Tunnistaja sai aru, et A kutsus kohale S, kes tuli trepist alla esimesele korrusele, seisis trepi peal ja nende vahel kinni ja toimus sõnelus naabrimehega, peale mida ta haaras tal käest tõmbas teda. Tunnistaja O A R selgitas kohtuistungil, et 23.12.2016.a sündmusest teab ta läbi S sõnade. Nimelt

t nad kannatanu juures haiglas d peale operatsiooni, oli kannatanu alguses ol päeval, kui käisi narkoosi all, pärast aga ütles oimus konflikt ja süüdis tunnistajale, et t tas H.J selles, et ta tõmbas teda

t) käest, kui ta seisis trepi peal. Tunnistaja märkis, et H.J helistas talle (S (tunnistajale) ja tahtis, et S S loobuks oma ütlustest. Küsimusele, kas tunnistaja on märganud, et H.J on käsi xxx, selgitas O A R, et süüdistataval töötavad mõlemad käed, vastasel korral ei saaks ta turvamehena arstlik komisjon. töötada, kuna kohustuslik on läbida Tunnistaja L A neil oli Tiiduga metsik kass, andis 23.12.2016.a sündmuse osas järgmisi ütlusi: kes iga Tunnistaja palus, et tema l võimalusel üritas jalga lasta. Tiit läheks teisele korrusele, sest jalad on haiged. Tiit läks teisele korrus tunnistaja ütles Tiidule, et ele, kass on seal, siis aga kuulis

naisterahva karjeid. Tema ootas oma kassi, karjed Tiit tuli trepist alla, jätkusid. Siis nägi, et tunnistaja hakkas ja xxx ja paremas Tiidult kassi ära võtma seejärel nägi, et Tiidul on vasak käsi käes hoiab kassi. Tunnistaja hakkas Tiidult kassi ära võtma ja nägi, et üks naisterahvas seisis. Kui ta korteri ust ja avas, nägi, et mõtles, et Hiljem kui uuesti vaatas, nägi, pani kassi tuppa kinni ja kuulis

jälle karjeid. Tiit oli samal ajal nende korteri ukse juures koos kassiga. Edasi karjeid, kuulis ta jälle

karjus seesama naisterahvas. hoidis kinni Tunnistaja tuli korterist välja, naisterahvas seisis, H.J ja vehkis kätega ja karjus ta peale. Siis tõusis kannatanu püsti. Tunnistaja ütluste kohaselt avas ta ukse ja nägi ukorda, võttis õlast kinni ja tiris ta koju, pani ukse arusaamatut ol H.J kinni, rahunes maha ja peitis võtmed ära. Mida , pole tunnistajal ütluste kohaselt õrna S S tegi aimugi, teda see ei huvitanud. Teda huvitas vaid kass. S alda Ajal, mil väidetavalt S. ise vägiv kasutas süüdistatava suhtes, ei näinud tunnistaja trepikojas kedagi, tunnistajal polnud sellest asja. Nägi vaid lendavat . Pärast aga tõusis kannatanu püsti ja hakkas ründama. naisterahvast

Süüdistatava H.J-i versioon on järgnev: õhtul kella üheksa paiku toimunust 23.12.2016.a

ta õhtustas. Alkoholi ei tarvitanud. Edasi kuulis koputust aknale, koputajateks olid tunnistajad N

ja A S. N L hakkas N Sa oled tulevane ema, sul ei sobi oormees küsis suitsu, t noomima: „

suitsetada.“ Tema aga võttis u ja läks korterist välja. hüppas

pakist kaks suits

Ust avades, kassipoeg välja ja jooksis teisele korrusele. Nle ja tuli majja Ta läks majast välja, andis suitsud tagasi Kui ta oli kummargil teise korruse koridoris kassi s , läks teisele korrusele kassi järgi. ülle võtmas, läks lahti kaheksanda korteri uks ja sealt väljus , kellel olid pea kohal rusikas käed.

S S

Ta jooksis kuklasse, süüdistatava juurde ja hakkas teda rusikatega selga taguma, ühe käega teisega selga. Kas pärast teist või kolmandat hoopi õnnestus sellest käest,

tal haarata mis tagus kuklasse, poolt rannet kinni ja ülevalt seda natuke väänata ja lükata ta endast eemale, nii et ta taganes vastu oma korteri ust. Sellest kass ja minna trepist ütluste kohaselt piisas, et võtta sülle alla. Silmanurgast n , et S S jookseb talle kassi L ägi järgi. Süüdistatav läks trepist alla ja andis

kätte, kes . Mõlemal oli uksel. Siis sisenesid majja noored, A ja A S olid telefonid pildistamisvalmilt käes. Nende näol oli suur üllatus kui nad nägid, et keset treppi seisis S ja tema

7

oli all postkastide kõrval Siis otsustas S uuesti talle kallale tulla, kannatanu lasi trepi

käsipuust parema käe lahti ja tahtis seda tõs kõrvale ta vasaku ja samal ajal, ilmselt ta soovis astuda, aga kas jäi jalg trepi laua taha kinni või teine variant, selja taga oli tal tunnistaja A, kel oli

võimalus teda lükata, aidata. Süüdistatava väitel ta Kannatanu suunas, tema ei karjunud mitte valust, vaid osutades käega tema (H.J-i) et

lükkas mind, kõik kuulsid. Noored, kel mõlemal olid telefonid käes, ei et kas kiirustanud helistama kiirabisse, vaid hakkasid pildistama, küll t, küll teda. Seejärel ilmus korterist välja ka S

naaber O. Tema ja kannatanu vahe oli 5 meetrit. Ta ei lükanud, ega tõmmanud kannatanut. Süüdistatav leidis, et kogu sündmus on kannatanu poolne väljapressimine, et tungida talle kallale,

fikseerida sinikad ja nõuda kahjutasu. Ainus sinikas, mis kannatanu sai, olid

muljumisjäljed käsivarrel mida kannatanu püüdis esitada nagu trepilt tõmbamise jäl , gedena. Siis aga jooksis ta temale (H.J-ile) järgi ilmselt selleks, et neid vajaminevaid sinikaid veel saada. Süüdistatav märkis sedagi, et isegi, kui tõmmata paremast käest ohvrit, vasaku käega, on tal ainu koht, kuhu s kukkuda – sülle. Jääb üle, et süüdistatav sai teda tõmmata ainult parema käega, aga parema käega

ta ei ole suuteline seda tegema, kuna parema xxx teeb valu isegi näiteks taara automaati tõstmisel.

Vastates prokuröri küsimustele ei osanud süüdistatav selgitada, miks kannatanu 23.12.2016.a

sedavõrd ägestus, et talle kallale läks. Süüdistatava hinnangul saadeti noored suitsu küsima ilmselt selleks, et teda välja meelitada. Vastates kohtu küsimusele lisas süüdistatav, et kannatanu ründas teda selja tagant ja tema suutis oma haarata kannatanu käest, millega ta tagus teda xxx kuklasse ja väänas seda. Põhjus, miks ta korterisse ei läinud kui väidetavalt

agressiivne inimene

teda ründas, süüdistatav konkreetselt põhjendada ei osanud. Selgituste kohaselt teda lihtsalt huvitas, millega see kogu

asi lõppeb ja mida kannatanu veel tahab.

Seega, analüüsides eelkäsitletud tunnistajate, kannatanu ja süüdistatava ütlusi kogumis, tuleb esmalt märkida, et isikuteks sündmuskohal, kes vahetult kuriteo toimepanemise juures viibisid olid A S, A S, L A ja loomulikult ka kannatanu ning H.J. Tunnistajad, kes – süüdistatav ilmusid sündmuskohale vahetult peale andud süütegu või mõned hetked hiljem, olid toimep O S ja I K. O A R kuulis sündmusest vahetult läbi kannatanu sõnade. Kohus, vaagides kannatanu S S ning tunnistajate A S, A Si, O S I Ki ja O A R , ütlusi kogumis ja tervikuna, t kahtluse alla. K ei sea antud ütluste usaldusväärsus ohtul ei ole antud juhul põhjust kahelda eelnimetatud tunnistajate ja kannatanu

poolt antud ütluste tõepärasuses, kuivõrd kohus on selgitanud, et kohtus peab rääkima tõtt ning hoiatanud neid KarS § 318 ja KarS § 320 kohaselt

ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ning teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatavast kriminaalkaristusest. Kohus ei tuvastanud antud kriminaalasjas, et tunnistajad ja ka kannatanu omaks neil ste ja id süüdistatava suhtes vihavaenu, mis oleks takistanud tõepära objektiivsete ütluste andmist. Tõsi, kohtuistungil kerkis esile vaidlus ja seda korduvalt, kas H.J väidetavalt lükkas või

tõmbas kannatanu trepist alla, kuid kohus, hinnates kogu eelnimetatud isikulistest tõendiallikatest

saadud tervikuna sündmuse üldpilti , saab üheselt asuda seisukohale, et H.J haaras tugevalt kannatanu randmest, seda tõmmates, mille tagajärjel

kukkus kannatanu S S trepist alla ning mis tuleneb ka kannatanu enda ütlustest. Hinnates tunnistajate (A S, A Si, O S) ja kannatanu ütlusi kogumis, saab tõdeda, et kogu sündmustik, mis

päädis vägivallaga, eskaleerus konfliktist, mis tekkis L A ja A S vahel. Seda kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja A S. Tõepoolest, tunnistaja A. S küll otseselt ei näinud faktilist teopilti randmest haaramisest kuid samas ta nägi

oma vanaema kukkumas ja randmest haaramist ei (trepimademel ümber keerates). Et tunnista

näinud ka põhjendatav – samal hetkel trepist ülesse, kuna tema vanaema , on

A. S liikus (kannatanu S S) palus tal seda teha (s.o teisele korrusele minna). Samad väited kajastuvad ka kannatanu enda ütluste sisus kinnitas, et süüdistatava ja kannatanu vahemaa oli . Tunnistaja A S , mis samuti vahemaaks kattub kannatanu ütlustega, kelle väitel oli .

Sedapuhku nägi H.J-i tegevust haaramist, tõmbamist (kannatanu randmest ) A S (kes

8

jõudis trepikotta enne nägi, kuidas trepikotta tuli lisaks naabrinaisele, kes ol A St) ning i just At solvanud, ka H.J, des trepile, kus seisis S S. Tunnistaja A S A S lähene i ütlused kattuvad ja kannatanu ütlustega osas, mis puudutab kannatanu poolset nn käsklust l ülesse minna, kuid A S mille peale A S trepimademel siiski peatus ja ümber keeras. Tunnistaja A S kohtu i ütlustest on

hinnangul just oluline välja tuua tõik, et tunnistaja nägi järsku sirutust süüdistatava poolt kannatanu suunas, kannatanu kukkus. misjärel Tõsi, KrMS § 66 lg 21 kohaselt t aolude kohta, millest unnistaja ütlus tõendamiseseme nende asj ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, kuid seadus on toonud siinkohal välja mõned erisused. Nimelt KrMS § 66 lg 21 p. 2 kohaselt saab tõendina siiski arvesse võtta tunnistaja ütlusi, mille sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde.

Kohtupraktikas

tajutud tähendab see, et n.ö teiselt isikult kuuldi vahetult enne rääkimist asjaolusid ja loomulikult on oluline seejuures arvestada, et ei esineks selliseid asjaolusid, millele tuginedes oleks alus arvata, et

selline isik on kuidagi tõde moonutanud. Tunnistajad O S, I K ja O A R kannatanut randmest ei näinud otseselt hetke, mil H.J

haaras ja tõmbas, kuid said sellest teadlikuks vahetult peale sündmust. Nii näiteks jõudis sündmuskohta (kus kannatanu kukkus) esimesena tunnistaja O S, kes väljus korterist just seetõttu, et kuulis kannatanu karjeid. Samas tuleneb tunnistaja ütlustest seegi, et ta kuulis karjeid ka enne, mis kinnitab, et sündmusele eelnes konflikt osapoolte vahel. Tunnistaja selgitustest küll tuleneb, et S ütles sündmuskohal, et Tiit olevat teda lükanud, kuid

Et tunnistajale sai teadlikuks fakt lükkamisest, ei väära kohtuistungil süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid ja ei sea tunnistaja O. S ütluste usaldusväärsust kahtluse alla, sest tuleb märkida, et tunnistaja ise antud asjaolu otseselt pealt ei näinud. Seejuures fakt, et just tema kutsus

kiirabi ja tunnistaja ütlustes märgitud isikute viibimine sündmuspaigal, kattub teiste (samuti sündmuskohal) viibinud isikute ütlustega (A. S, A. S, S. S). Tunnistaja I K uleneb, et sisenedes trepikotta, hakkas A A i ütluste sisust küll t ga üksteise võidu

rääkima, et juhtus konflikt naabrimehega ja et ta lükkas S trepist alla. Samas on tunnistaja kinnitanud kannatanu ütlusi osas , et kogu konflikt oli tekkinud põhjusel, kuna naabrinaine hakkas peale karjuma, misjärel A ja A tuli

välja naabrimees ja hakkas samuti riidlema. S ja naabrimehe (s.o H.J-i) vahel toimus sõnelus, peale mida haaras ta käest kinni ja tõmbas teda. kannatanul

Sama kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja O A R, kes sai 23.12.2016.a sündmusest teadlikuks läbi

S sõnade, seda vahetult peale sündmust ning tema ütlustest tuleneb samuti, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli toimunud konflikt ja kannatanu süüdistas H.J selles, et ta tõmbas teda käest, kui ta seisis trepi peal. On täiesti mõistetav, et kõik tunnistajad ei saa sündmuse teopilti kirjeldada üks ühele täpselt ja - haakuvalt, kuid arvestades tõenditest tulenevat teavet kogumis ja neis haakuvaid asjaolusid, saab kohtu hinnangul eelkäsitletud isikulistest tõenditest tulenevat teavet pidada usaldusväärseks ning

tõsi, isegi kui tunnistajad said süüdistatava poolsest kannatanu randmest I K ja O A R tõmbamisest teada läbi kannatanu ütluste, ei tähenda , et kohus ei saaks sellist tõendusteavet see

arvesse võtta. Vastupidi – tuleb siinkohal märkida, et kannatanu on küllaltki detailselt kogu

sündmust kirjeldanud ning mille tunnistajateks olid vahetult kohal viibinud tunnistajad A S ja A S. Seega käsitleb kohus tunnistajate ütlusi A S, A Si, O S I Ki O A R, aga ka kannatanu S S , ja süüdistust kinnitavate tõenditena. Kuigi kohtuistungil uuriti süüdistust kinnitavaid tõendeid põhjalikult ning mis kohtu hinnangul toetavad süüdistust, ei võtnud H.J toimepandud kuritegu omaks. Kokkuvõtvalt selgitas

9

H.J, et 23.12.2016.a õhtul läks ta trepikojast teisele korrusele oma kassi tooma. Olles kummargil kassi võtmas, tuli oma korterist välja , kellel olid kohe käed rusika S s ja hakkas hoopis

süüdistatavat selga ja kuklasse taguma. Pärast kolmandat hoopi õnnestus tal kannatanu käsi natuke väänata ja lükata ta endast veidi eemale. Võttis kassi ja jooksis talle järele ja otsustas S uuesti kallale tulla. Siis aga kukkus kannatanu trepist alla ning ilmselt jäi jalg trepi laua taha kinni. Süüdistatava väitel

Kohus ei pea süüdistatava selliseid väiteid usutavaks, seda ka elulist kriteeriumit arvesse võttes, just eriti, mis puudutab ei H.J-i ütlused sündmusest

haaku itletud tunnistaja ühegi teise, eelkäs te ütlustega ja tuleb tõdeda, et need on omavahel

täielikult vastuolus, veelgi enam osas, mis puudutab kannatanu poolset vägivalla tarvitamist süüdist

– mitte ükski muu tõendiallikas seda ei kinnita. atava suunal H.J ei osanud ka

konkreetselt ja kohtule veenvalt selgitada, miks ta nn sellise agressiivse vägivalla eest hoidumiseks korterisse ei jäänud, vaid vaatamata sellele, otsustas huvist ja uudishimust vaadata,

mida kannatanu veel tahab. Süüdistatava väited n.ö kannatanu plaanist temalt antud kriminaalasjaga raha välja pressida, ei ole samuti usutavad. Isegi, kui poolte vahel on varasemalt olnud vaidlusi väidetava võla või varguse osas siis antud kriminaalasja see ei puuduta. Eeskätt ei pea kohus sellel vajadust pikemalt peatuda, kuna eeltoodud väide jääbki vaid väiteks ja kohut ei veena selline süüdistatava poolne etteheide arvamuseks, et kannatanu peaks just sellest johtuvalt andma

süüdistava suhtes valeütlusi ja püüdma nn temal raha välja pressida – t sellised etteheited ja motiivid jääva ainetuks. Kohtu hinnangul ei kummuta süüdistust ka tõsiasi, d et H.J on pöördunud AS poole (tl 69), mida kinnitab vastavasisuline tõend. Kohus möönab, et selles xxx

fikseeritu kohaselt on H.J paremas xxx, tuvastatud on ka xxx l, kuid 2015.a sügise kirurgilist ravi ei olnud võimalik rakendada. Samas on esitatud tõendis fikseeritud ka see, et isik

saab us raskendatud, samuti on asjade xxx igapäevaelus hakkama, rask te tõstmine on küll tõstmine/võtmine valu tõttu raske, kuid kohus ei sedasta antud tõendist nagu H.J üldse ei

saaks oma kätt liigutada. Tõend ei lükka ümber fakti, et H.J võis ja saigi kannatanut randmest sellegipoolest haarata ja tõmmata, mis ei eeldagi, tuginedes tõendile, raskuste tõstmist,

vaid just ha Kohus peab vajalikuks aramist ja see on antud kriminaalasjas tõendamist leidud.

märkida ka seda, et lisaks eeltoodud vastuoludele, ei kattu eelneva tõendusteabega ka süüdistatava ütlustes väljendatud vahemaa s.o väidetavalt kannatanu ja tema vahel (

5 meetrit), mis justkui peaks välistama randmest tõmbamise. haaramise ja

L. A, - kelle ütlused on enam jaolt samad H.J-i ütlustega, ei ole samuti kohtu jaoks usutavad. Tunnistaja ütlustest jäi pigem kõlama naljatlemine vaadeldava kriminaalasja temaatika üle, kui tõepäraste ja faktipõhiste ütluste andmise motiiv. Nii tunnistaja väitel

Samuti tunnistaja väitel hoopis S kasutas H.J-i suhtes vägivalda ja mis eriliselt tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seab, on tema poolt väljendatu, et peale nn tõusis kannatanu püsti ja hakkas taas H.J ründama. Kohtu hinnangul on eeltoodud väide võimatu, kuna kannatanu xxx (mis on fikseeritud kriminaalasja kirjalike tõenditega) ja tema püsti tõusmine oli seetõttu välistatud, veel enam süüdistatava väidetav ründamine.

Riigikohus on märkinud, et tõendite hindamisel on elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu,

sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu üldiste loogikareeglitega (RK 3-1-1-7-11). Kohtu hinnangul ei ole ei ega tunnistaja L A süüdistatava . ütlused usutavad ega veena kohut isiku süütuses,

lisaks on need vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Seega tuleb nii süüdistatava H.J-i kui tunnistaja L A ütlused tervikuna tõendite kogumist kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Kokkuvõttes – süü kohus leiab, et H.J-i on tõendamist leidnud ning H.J-i tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg. 1 ja KarS § 119 lg. 1 järgi Seda kinnitavad kohtuotsuses avatud ja analüüsitud tõendid: kannatanu . S S

10

ütlused ning tunnistajate i ütlused. Kirjalikest tõenditest toetavad O S, A S, A Si, O A R ning I K

süüdistust isiku läbivaatuse protokoll fototabeliga (29.12.2016.a), Ida-Tallinna epikriis

(23.12.2016.a), isiku ekspertiisiakt nr 17E-PõI0121 ning asitõendi vaatlusprotokoll (07.08.2017.a).

Kohtu hinnangul on H.J süüvõimeline ning kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Kehalise väärkohtlemisega (KarS § 121 lg. 1) seoses märgib kohus et selle rünnatav õigushüve

on just inimese tervis, mille objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise

kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Tervise kahjustamist on

õiguskirjanduses valitseva seisukoha järgi peetud teoks, mis seisneb organismi anatoomilise terviklikkuse või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus patoloogilises seisundis,

seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. õiguskirjanduses Veel on avaldatud

seisukohta, et tervisekahjustus on mitte tagajärg, vaid iga tegu, mis võib põhjustada kehalise tervisekahjustuse. Seejuures on oluline, et tegu oma iseloomult oleks selline, mis suudab tekitada

kehalise terviskahjustuse, s.o inimorganismi koe või elundi terviklikkuse rikutuse või nende toime häire. Valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav, näited on sellisest kohtlemisest näiteks löömine ja peksmine, aga ka käe väänamine. Subjektiivsest küljest aga eeldab KarS § 121 lg. 1 koosseis tahtlust.

KarS § 119 lg. 1 osas tuleb märkida, et vaadeldava kooseisu objektiine külg seisneb raske tervisekahjustuse tekitamises, kuid mida subjektiivsest küljest iseloomustab ettevaatamatus. KarS § 119 lg. 1 kuulub kohaldamisele vaid juhul, kui toimepanija on ettevaatamatu nii teo kui tagajärje suhtes.

Eelviidatud Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et siiani kehtinud

arusaama kohaselt tuleb tahtliku vägivallateoga ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse põhjustamine subsumeerida § de 119 ja 121 kogumina (kommenteeritud väljaande lk 379). -

Nagu kohus märkis, sisaldab KarS § 121 koosseisu objektiivne külg lisaks tervise kahjustamisele ka teist alternatiivset tegu, s.o valu te emist, mille osas riigikohus on kitavat kehalist väärkohtl märkinud, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat

ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on hk

subjektiivne nähtus, mis on erinevate inime ei või KarS § 121 ste puhul erinev, kuid siiski koosseisu kontekstis piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt

küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Kriminaalasjas leidis tuvastamist, et H.J tekitas S Sle KarS § 121 lg. 1 toimepandud teoga

tervisekahjustustena parema xxx i pikkusega ca 8-10 cm, haaramise jäljed ja hematoom tumepunast värvi. KarS § 119 lg. 1 koosseisu näol aga vasaku xxx kannatanule , mis põhjustas

pikaajalise tervisehäire kestusega rohkem kui 4 kuud. Antud asjaolu on tuvastatud isiku

ekspertiisiaktiga nr 17E- , samu PõI0121 (22.08.2017.a) ti on teo tagajärjena saadud vigastused

fikseeritud s,

29.12.2016.a isiku läbivaatuse protokolli kust nähtuvad tuvastatud vigastused muuhulgas koosseisu realiseerumiseks. Nii on kannatanul lisaks vasaku xxx KarS § 121 lg. 1

piirkonnas olevatele hematoomidele tuvastatud S Sl tervisekahjustustena xxx piirkonnas

haaramise jäljed

10 cm, tumepunast värvi ja hematoom pikkusega ca 8- . Vigastuste, samuti valuaistingu tundmine on kajastatud kannatanu ütlustes, kes kohtuistungil üle kuulati. Peatudes subjektiivsel küljel, märgib kohus, et Riigikohtu seisukoha põhiselt KarS § 121 osas tahtluse tuvastamiseks tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist (vt RK otsust nr 3-1-1-13-07 p 12, RK otsus nr 3-1-1-44-16). Toimepanija tahtl realiseerimisel selles, us avaldub KarS § 121 koosseisu

11

et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist. Kohtu hinnangul pani H.J KarS § 121 lg. 1 koosseisu toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg. 3 kohaselt, kuna ta pidi teadma, et tema tegevus (randmest tugevalt haaramine) on käsitletav

isiku väärkohtlemisena, ja ta tahtis või vähemalt möönis, et sellised kehavigastused nagu kriminaalasjas fikseeritud võivad ka tekkida. KarS § 119 lg. 1 koosseisu osas saab rääkida vaid ettevaatamatusest, kuid siiski eeldab

see hoolsuskohustuse rikkumis ehk hoolsusetusse tuvastamist. e Hoolsuskohustus tähendab

igaühelt nõutava ühiskonnas , s.o sellise tähelepanelikkuse ja suhtlemiseks vajaliku hoolsuse kohusetundlikkuse ülesnäitamist, mida üldises suhtluses eeldatakse. Hoolsuskohustus on seega igaühe nõue käituda vastutustundlikult, järgida elementaarseid ohutusnõudeid. See aga tähendab, et isik peab olema piisavalt hoolikas, et tajuda ohtu mingile õigushüvele ja seda ära tunda, tajudes,

milles isik parasjagu viibib. Hoolsusetu teo tagajärg peab olema objektiivselt ettenähtav, ka äratuntav üldiselt. See aga tähendab, et objektiivne vaatleja peab ära tundma tekkida võiva ohu

hoolsusvastase teo tagajärjel. Subjektiivset külge seejuures vaagides, saab rääkida kergemeelsusest ja hooletusest. rias on k , et Õigusteoo ergemeelsuse ja hooletuse ühine tunnus

mõlemal juhul oleks toimepanija tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral

süüteokoosseisu realiseerumist (tagajärge) ette näinud. Kergemeelsuse puhul Kergemeelsust iseloomustab intellektuaalse elemendi seisukohast see, et isik nägi ette ehk pidas võimalikuks oma teos süüteokoosseisule

vastava asjaolu teostumist, voluntatiivse elemendi seisukohast aga lootis, et koosseisupärane

asjaolu si is iski mingil põhjusel tegelikkuses ei realiseeru ehk loot selle vältimisele.

Kergemeelsuse intellektuaalseks elemendiks ei piisa siiski üldisest ohutunnetusest, vaid

nõutav on, et isik peaks süüteokoosseisule vastavate asjaolude saabumist konkreetselt võimalikuks. Kergemeelsusega on tegemist siis, kui toimepanija lootis konkreetsetele faktilistele asjaoludele tuginevalt, et tagajärg jääb saabumata.

Seevastu ettevaatamatuse teiseks vormiks oleva hooletuse puhul ei näe isik ette hoolsusetu teoga kaasnevat t . agajärge, kuigi ta oleks võinud ja pidanud seda ette nägema Hooletuse

puhul puudub isikul teadmine, et tema käitumine võib vastata seaduses kirjeldatud süüteokoosseisule või kaasa tuua koosseisupärase tagajärje saabumise. Hooletuse puhul isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks pidanud seda hoolsa käitumise puhul ette nägema. Kuigi prokurör jõudis kohtulike vaidluse käigus seisukohale, et H.J on tegutsenud KarS § 119 lg. 1 osas ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis, siis kohus seevastu leiab, et H.J tegutses ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuna S. S randmest tugevalt haarates ja tõmmates (olenemata sellest, et ta realiseeris ka KarS § 119 lg. 1 koosseisu) ei näinud H.J ette sellise tagajärje saabumist (s.o raske tervisekahjustuse tekitamist), kuid kergemeelsuse puhul ta oleks pidanud nägema. Tuginedes O. ütlustele, tundus süüdistatav peale sündmust olevat väga S

segaduses. Seega kohus leiabki, et H.J ei näinud oma hoolsusetu teoga kaasnevat

tagajärge oleks võinud ja pidanud seda ette nägema. ette, kuigi Kohtu hinnangul tal puudus teadmine, et tema käitumine võib kaasa tuua sellise raske tervisekahjustuse tekitamise S S , mis le käesolevas kriminaalasjas tuvastamist leidis.

H.J pani küll faktiliselt toime ühe teo, kuid täitis selle sündmuste ahelas kaks

süüteokoosseisu – KarS § 121 lg. 1 ja KarS § 119 lg. 1, mistõttu on tegemist süütegude

ideaalkogumiga ning seetõttu tuleb need subsumeerida kogumina.

KARISTUS

12

Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse süüdistatava isikut, tema süü suurust,

toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, karistust kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Riigikohus on sedastanud, et karistamise alus sisaldub KarS § s 56, kuid mõistetavalt tuleb - karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides

sätestatut. Karistusseadustiku § st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise -

tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud

karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb

sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik

kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks (RK 3-1-1-99-06). T

- 1

- ja ulenevalt KrMS § st

4 on kohtumenetlus võistlev ning mille kohaselt täidavad süüdistus kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, seejuures

kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Samuti ei ole kohus karistuse

küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt (RK 3-1-1-91-07 p. 6.6.). Tõsi, KarS § 56 lg. 1 mõtte kohaselt on karistamise aluseks ja põhiliseks kriteeriumiks isiku süü

, kuid sama lõike teisest lausest et karistuse mõistmisel tuleb peale aluse arvestada ka teisi selgub,

asjaolusid, sh. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb karistuse mõistmisel silmas pidada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Igasugune mõjustamine toimub läbi isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu, mistõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, arvestama ka süüdlase isikut. Antud seisukohta toetab ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-40- 04. Karistuse liigi valiku osas märgib kohus, et tulenevalt KarS § 56 lg. st 2 võib vangistust mõista - ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Seega, tulles karistuse mõistmise juurde, märgib kohus, et nii KarS § 121 lg. 1 kui ka KarS § 119

lg. 1 ettenähtud sanktsioonina on seadusandja määratlenud mõlema koosseisu puhul rahalise

Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt RK 3-1-1-77-11, p 11; RK 3-1-1-58-13 p. 7). Nähtuvalt Karistusregistrist (tl 65) ei ole H.J varasemalt kriminaalkorras karistatud, mis näitab, et isik on seni suutnud elada õiguskuulekalt. Peatudes aga käesoleval kriminaalasjal, tuleb kohtul enne andmist, karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu kujundada seisukoht ka süü suurusest. Kohus leiab, et H.J-i süüd saab pidada keskmiseks. Tõsi, kannatanu sai H.J-i tegevuse tagajärjel raske tervisekahjustuse, mille paranemine võttis aega kuid ning tekitatud vigastus andis tunda ka hilisemalt, kuid kohus arvestab sellega, et

H.J ei teinud seda kavatsetult . Siiski, konflikti eskaleerudes, oleks H.J saanud võimaliku raske tagajärje ära hoida, enda korterisse tagasi minnes, kuid just tema enda ütlustest jäi kõlama, et ta pelgalt huvi pärast tahtis veel teada, mis antud . Seega ei sündmuste ahel endaga kaasa toob ja mida kannatanu nö soovib teinud H.J endast olenevalt midagi, et konflikti eskaleerumist takistada või sootuks ära

13

hoida. Sellest anda hinnangu ka le, mida ei saa pid suureks, vaid lähtuvalt saab tema süü ada küll pigem antud tegudes keskmiseks.

Nagu kohus märkis, tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka karistust kergendavate ja

raskendavate asjaoludega. K karistust kergendavaks asjaoluks arS § 57 lg. 1 p. 3 põhiselt on

puhtsüdamlik kahetsus § , karistust raskendavad asjaolud on loetletud KarS -is 58. Antud

kriminaalasjas vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav kohtuistungil eitas kuriteo toimepanemist, seetõttu ka KarS § 57 lg. 1 p. 3 kohast kahetsust ei avaldanud. Kohtule teadaolevalt H.J xxx töötab ning nähtuvalt keskmise päevasissetuleku teatisest oli tema 2016.a keskmine päeva sissetulek xxx eurot. Kohtul tuleb aga vaieldamatult arvestada asjaoluga, et süüdistatav peab hüvitama lisaks menetluskuludele ka kannatanu S. S poolt esitatud tsiviilhagi.

Eeltoodut arvesse võttes on kohtule üheselt selge, et rahalise karistuse kohaldamine ning selle võimalik täitmine võib saada süüdistatava suhtes

raskendatuks. Samas ei pea kohus seda ka eripreventiivse eesmärgi täitmiseks sobivaks karistuseks, arvestades toimepandud tegusid

ja tegude tagajärgi, millega lõppvaatuses kaasnes raske tervisekahjustuse tekitamine. Veelgi enam, üritas H.J kohtuistungil süüd panna le, kes hoopis teda väidetavalt peksis, ku S S id

mis ühegi tõendiga kinnitust ei leidnud. Kohus kahtleb, kas H.J ka tegelikkuses oma

käitumise keelatus tõsidust mõistab. Kohus leiab, et sellest johtuvalt saab kõne alla tulla t ja vangistuse kohaldamine. Arvestades aga H.J-i isikut, eeskätt asjaolu, et ta on varasemalt kriminaalkorras karistamata, ei ole tema suhtes vajalik kohaldada reaalselt vanglakaristust. Siiski

tuleb arvestada asjaoluga, et karistusõiguslik hinnang peab olema sanktsiooni keskmäära

lähedane, kuna kohus ei tuvastanud ühtegi karistust kergendavat asjaolu, ega veendunud mingilgi

määral isiku kahetsuses või et ta mõnetigi mõistaks oma tegude tõsidust. Vaieldamatult tuleb

arvestada veel ka k ja eripreventiivsete Karistuse aristuse üld – eesmärkide täitmise vajadust.

kohald arvestades H.J-ile amise üldiseid eesmärke ning ühiskonna õiglustunde tagamiseks peab mõistetav karistus ning teole antav hinnang mõjutama teda õiguskuulekalt käituma ning panema ümber hindama oma senise käitumise ja mõtlemise.

Nagu eelnevalt tud, ei ole kohus k märgi aristuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega

kaitsja vastavate taotlustega, vaid lahendab selle küsimuse seadusele ning enese

siseveendumusele tugine

valt. Sellest mõttest lähtuvalt ei pea kohus põhjendatuks karistuse kohaldamis selliselt

t nagu taotles prokurör (s.o 1 aasta, mis on sanktsioonide maksimaalmäär),

see ei ole millegagi põhjendatud. Kohus asub seisukohale, et H.J-ile (

tuleb karistuseks mõista ideaalkogumis 23.12.2016.a toime pandud kuriteo eest KarS § 119 lg. 1 ning KarS § 121 lg. 1 järgi, KarS § 63 lg. 1 karistuseks 6 kuud vangistust. Kohtu hinnangul sätte alusel ning KarS § 119 lg. 1 põhiselt

on selline karistust proportsionaalne toimepandud teoga, samuti Riigikohtus väljendatud

seisukohtadega. Kohus leiab, et 6- te gude kuuline vangistus täidab sellekohas te eest täielikult karistuse eesmärgid. Riigikohus on aga väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline

peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav

karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla tema tingimuslik

karistusest vabastamine. Tuleb silmas pidada, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole

karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RK 3-1-1- -06). Riigikohus on ka sedastanud, et karistusest tingimisi vabastamise 99 korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RK 3-1-1-40-04). Kohus märgib, et KarS § 74 sätete kohaldamisega allutatakse isik käitumiskontrollile koos KarS § 75 lg.

1 toodud kontrollnõuetega. Kohtu hinnangul ei ole H.J isikuks, kes ilmtingimata vajaks

14

kriminaalhooldusametniku järelevalvet ning kontrolli. Kohus leiab, et karistuse eesmärke saab saavutada KarS § 73 sätete kohaldamisega. Katseaja pikkuseks ei pea kohtu hinnangul olema

KarS § 73 lg. 3 kohaselt maksimaalne tähtaeg, kuid siinkohal tuleb arvestada Riigikohtus

väljendatud seisukohaga, mille pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem ( vt RK 3- 1-1-99-06; 3-1-1-59-07). Kohus asub seisukohale, et katseaja pikkuseks on põhjendatud määrata

1 aasta ja 6 kuud. elukohast lahkumise keeld kuulub H.J-i suhtes valitud tõkend – – tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel.

KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. H.J-i näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. Kohus leiab, et H.J-i suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk,

jättes temale mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata, KarS § 73 sätete kohaldamisega.

MENETLUSKULUD KrMS § 175 lg. 1 p. 3, 4 ja 9 kohaselt on äratud kaitsjale makstud tasu ekspertiisikulud, mä ning

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha käsitletavad menetlusku

ludena. Antud kriminaalasjas on menetluskuludeks ekspertiisi tegemisega seotud kulud summas 84 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu kokku summas 672 eurot ning sundraha summas 750 eurot. Kohus märgib, et KrMS § 179 lg. 1 p. 2 järgi on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha II astme kuriteo

korral 1,5 kuupalga alammäära, mis kohtuotsuse tegemise hetkel oli 750 eurot. KrMS § 180 lg. 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg. 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle

jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Riigikohus on märkinud, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (RK 3-1-1-39-13; RK 3-1-1-99-11). Võttes arvesse antud kriminaalasja tehiolusid, samuti kaitsja

Aivar Ennoki et esitatud poolt tagatud kaitset, õigusnõustamise mahtu ja ulatust, leiab kohus, taotlus kaitsjakulude ed hüvitamiseks on põhjendatud ja esitatud mõistlikus suuruses. Kohus on

seisukohal, et taotlustes esitatud õigusabikulu summa suurus seondub põhjendatud kaitsetoimingutega.

Sundraha osas osundab kohus Riigikohtus väljendatud seisukohale, mille põhjal kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu, mille eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest,

mida riik kannab seoses oma üldise a õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse valik-

toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut kannab oma olemuselt seega mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki (RK 3-1-1-63-05). Seadusandja on määranud, et reeglina hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaated. Seejuures isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega, arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekut ja varalist seisundit tervikuna (RK 3-1-1-105-12). Kohtu hinnangul tuleb H.J-ilt sundraha 750 eurot,

määratud kaitsjale makstud tasu summas 72 eurot ning keeruka kohtuarstliku ekspertiisikulu summas 84 eurot, s.o menetluskulud kokku summas 906 eurot seadusele tuginedes välja mõista,

kuivõrd antud kulud on tekkinud tema õigusvastase käitumise tulemusena.

Kohtu hinnangul puuduvad s ning seda ei süüdistatava puhul alused menetluskulude täielikult riigi kanda jätmisek võimalda ka seadus. Küll aga arvestab kohus sellega, et H.J tuleb tasuda S Sle tsiviilhagi

15

summas 1991,64 eurot, seega peab kohus põhjendatuks kohaldada KrMS § 180 lg. 3 sätteid ning

määrata menetluskulud hüvitamisele 12 kuu jooksul. Samuti isiku olukorra kergendamiseks jätab

kohus kaitsjatasud kokku summas 600 eurot riigi kanda. Menetluskulude igakuise makse kogusummaks kujuneb seega 75,50 eurot

, mis ei ole ülemäära koormav ega ebamõistlikult suur ning mis a Kohus peab vajalikuks nnab võimaluse süüdistataval hakata ka tsiviilhagi hüvitama. märkida, et H.J on ise oma kuritegeliku käitumisega antud menetluskulud põhjustanud ja seetõttu on kohustatud ka need hüvitama.

ASITÕEND

Käesoleva s on asitõendiks CD s kriminaalasja -plaat.

KrMS § 126 lg. 3 p. 1 kohaselt võidakse kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Eeltoodud sättest tulenevalt jätab kohus asitõendina kriminaalasjas oleva CD-plaadi kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde.

TSIVIILHAGI

Käesolevas kriminaalasjas on esitanud tsiviilhagi S S summas 2000 eurot. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

KrMS § 310 lg. 1 kohaselt juhul, kui kohus teeb süüdimõistva otsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. VÕS § 127 lg. 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg. 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg. 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt

hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

VÕS § 130 lg. 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest

tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada

kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 134 lg. 2 põhiselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema

tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud

kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju

16

hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Lõike 5 kohaselt aga arvestatakse m

ittevaralise kahju

hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

Seega vastutab isik teisele isikule kahju tekitamise eest juhul, kui kahju on tekkinud tema tegevuse (tegevusetuse) tagajärjel, selline tegevus oli õigusvastane ning isik on kahju tekitamises süüdi. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud, et kannatanule on kahju põhjustanud S Sle H.J oma tegevusega.

Riigikohtu seisukoha põhiselt kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilnõude üle

otsustamine ei ole küll süüdistatava süüküsimuse lahendamise osa, kuid on kriminaalasjaga

tihedalt seotud. Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi alus on puutumuses süüdistusaktiga piiritletava kriminaalmenetluse esemega, sest kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud on olulises osas kattuvad süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Riigikohus on sedasta -des 338 nud, et seetõttu on TsMS § ja 363 sätestatud põhiliste hagiavaldusele esitatavate nõuete järgimine kriminaalmenetluses

kohustuslik vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik, et tagada kannatanu tsiviilnõude õiglane ja

kohtumenetluse poolte huve arvestav menetlemine (RK 3-1-1-79-09). Samuti Riigikohtu seisukoha põhiselt (RK 3 10) kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla -1-1-3- mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. S S on 17.11.2017.a esitatud hagis välja toonud, et varaline (materiaalne) kahju on kokku summas 1200 eurot, mille moodustab trauma tagajärjel haiguslehel viibimisest tingitud samata jäänud tulu 1191,64 eurot Hagiavaldusele lisatud tõenditena kinnitavad eeltoodud materiaalse kahju aluseid haigusleht, mis kestis 22.06.2017.a-ni, mis tähendab, et kannatanu pidi viibima haiguslehel pool aastat (tl 52). tõend (tl 57) annab xxx

ül – brutotöötasu kohta ning ta jäänud evaate 2016.a juuni kuni 2016.a detsember

S. S ama sa

brutotasu on kajastatud raamatupidaja e-kirjas ( 9- tl 58). Konto väljavõttest (tl 5 61) nähtuvad toimunud laekumised Eesti Haigekassalt. umma suurustega Kohus nõustub materiaalse kahju s

ning hagis toodud arvutuskäiguga. Tuleb aga märkida, et kannatanu materiaalse kahju on ümardanud 1200 euroni, mida kohus siiski ei aktsepteeri, vaid rahuldab tsiviilhagi selles osas osaliselt, mõistes välja 1191,64 eurot, s.o nii tuskäik nagu arvu on kajastanud.

Tsiviilhagi kohaselt on kannatanule tekitatud ka moraalne kahju summas 800 eurot.

Riigikohus on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole

iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude

tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg. 6 ja TsMS § 233

lg. 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Riigikohus kohtute poolt märgib, et väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste

suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise

võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt RK 3-2-1-19-08, p. 13).

17

Riigikohus on märkinud sedagi, et VÕS § 130 lg 2 alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Lisaks Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust (vt RK 3-2-1-85-08).

Vaieldamatult kahjustab isik ja liku õiguse rikkumine ka isiku psüühilist seisundit ja tegevust kohus tõdeb, et mittevaralise kahju olemasolu tuvastamisel isikliku õiguse rikkumise tagajärge ja muudatuste tekkimist, ka nende suurust inimese psüühikas ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvesta mittevaralise kahju hüvitise . Seega tulebki da

määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist

kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

istmisel arvestabki kohus Hüvitise suuruse väljamõ

esmalt kuriteo

kannatanule tekitatud tervisekahjustustusi, aga ka S. S tagajärgi ja läbielatud selles osas.

Kriminaalasjas leidis tuvastamist, et H.J xxx põhjustas ettevaatamatusest kannatanule , mis isiku ekspertiisiakti nr 17E- oli PÕI0121 kohaselt pikaajaline tervisehäire, kestusega rohkem kui 4 kuud Tsiviilhagi kohaselt tunneb . Kannatanu viibis selle tagajärjel haiguslehel pool aastat. kannatanu end küll nüüdseks rahuldavalt, kuid siiski on ebamugavustunne xxx ja ta peab kasutama seistes xxx, mis kohtu hinnangul sellist rasket tervisekahjustust arvesse võttes on igati loogiline järelm tekkinud tervisekahjustuse tagajärgedest. Kohtuistungil H.J kahetsust ei

avaldanud, pigem leidis õigustusi enda käitumisele ja esitas erinevaid versioone, justkui kannatanu ise oli agressiivne ja „lendas“ trepist alla. Loomulikult ei pidanud kohus sellekohaseid väiteid usustavaks, kuid käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse kahju tekitaja (H.J-i) (kannatanusse) . 5

pärast sellist rikkumist näitab see siiski, seda VÕS § 134 lg mõttes.

Kohus möönab, et kuigi mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniotsustus, tuleks siiski ka selles osas tagada ühtne kohtupraktika. Samas on iga isiku hingeline kannatus ja seeläbi tekkinud moraalne kahju sõltuvalt kriminaalasjast ja selle eripärast varieeruv ja erinev. steabe osakonnas on aprillis 2017.a valminud mittevaralise Riigikohtus, õigu kahju hüvitamise kohtupraktika kordusanalüüs milles on nenditud, et väiksemate ja lühiajaliste vigastuste tekitamise alusel välja mõistetud hüvitised jäid tsiviilasjades (2016.a)

vahemikku 100 1500 eurot. Raskemate kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamise alusel – välja mõistetud hüvitiste suurus tsiviilasjades oli vahemikus 500 – 12 000 eurot. Analüüsis on

välja toodud, et mittevaralise kahju hüvitiste suurused erinevad ühelt poolt üldmenetluses ja teiselt poolt kokkuleppe j

– ning lühimenetluses. Kokkuleppe – a lühimenetluses välja mõistetud kehalise väärkohtlemisena kvalifitseeritud kuritegude toimepanemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis oli keskmiselt . Hüvitised jäid vahemikku ja mediaaniks oli

. Üldmenetluses mõisteti selline hüvitis välja kahes menetluses, hüvitiste suurused olid

. Nii ehk nii keskmine hüvitis kui ka mediaan oli näiteks oli raske tervisekahjustuse tekitamisena kvalifitseeritud kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetud hüvitise suurus lühi – ja kokkuleppemenetluse asjades

ja mediaan . Hüvitised jäid vahemikku Üldmenetluses mõisteti hüvitis välja ühes kriminaalasjas ja hüvitise suuruseks oli Arvestades S S õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise taga

järgi ja üleelamisi, aga ka saadud vigastusi, mis ei toonud endaga kaasa mitte ainult kindlasti ka suurt füüsilist valu, vaid

hingelisi kannatusi ja elukvaliteedi olulis langust poole aasta jooksul, e t i ole temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvit

00 eurot ebamõistlikult väike, ega süüdistavata

is summas 8

18

vaatenurgast ebamõistlikult suur. Kohtu hinnangul on 800 euro suurune hüvitis kõiki kuriteo

asjaolusid arvesse võttes igati proportsionaalne ja vastab ühiskonna üldisele heaolu tasemele. Kohus antud juhul ei tuvastanud aluseid tsiviilhagi läbivaatamata või selle rahuldamata jätmiseks materiaalse kahju nõudes summas 11 nõudes summas 91,64 eurot ja moraalse kahju 800 eurot. Küll aga märgib kohus, et kannatanu on ekslikult ümardanud materiaalse kahju 1200 euroni, mis kohtu hinnangul siiski põhjendatud pole. Seega rahuldab kohus tsiviilhagi osaliselt ning mõistab H.J-ilt kannatanu S S kasuks välja tsiviilhagi summas 1991,64 eurot (1191,64 € + 800 €)

. Tsiviilhagi tuleb tasuda S S arveldusarvele Swedbank -is nr . AS XXX Kohus juhindub KrMS §-dest 126; 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; 175 lg. 1 p. 3, 4, 9; 179 lg. 1 p. 2 180 ; lg. 1, 3; 310 lg. 1; 311; 312; 313.

Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/