2-17-3310/106 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Harju Maakohtu 07.03.2018 otsus osas, milles maakohus jättis hageja hagi

rahuldamata ja kostja hagi osaliselt rahuldas ning menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hageja hagi leppetrahvi 24 297 euro

ja viivise 4095 euro 21 sendi ning edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras osas

ning jätta kostja hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon on järgmine:

4.1. Rahuldada AS Ekspress Meedia hagi XX vastu ja mõista välja XX-lt leppetrahv 24

297 eurot AS Ekspress Meedia kasuks. Mõista välja XX-lt AS Ekspress Meedia kasuks

viivis leppetrahvilt (24 297 eurot) kohtuotsuse tegemise aja seisuga 4095 eurot 21 senti ja

edasiulatuvalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni leppetrahvi maksmise

kohustuse täitmiseni.

4.2. Jätta rahuldamata XX vastuhagi AS Ekspress Meedia vastu töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

31.05.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-3310

Kohtuasi

AS

Ekspress

Meedia

hagi

XX

(X)

vastu

leppetrahvide väljamõistmiseks

XX (X) vastuhagi AS Ekspress Meedia vastu

töölepingu

erakorralise

ülesütlemise

tühisuse

tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.03.2018 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

AS Ekspress Meedia apellatsioonkaebus, 29 736,44

eurot

XX vastuapellatsioonkaebus, 9 318,67 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja AS Ekspress Meedia (registrikood 10586863),

esindaja Mari Männiko

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Paul Keres

Kohtuistungi toimumise aeg

11.04.2019

4.3 Jätta maakohtus kantud menetluskulud AS Ekspress Meedia kanda 20% ja XX kanda

80%.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada.

6. Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

7. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX kanda.

8. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus

pärast

kohtuotsuse

või

menetlust

lõpetava

määruse

jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Eelnev menetlus

1. AS Ekspress Meedia (hageja) esitas 10.03.2017 ja 20.03.2017 Töövaidluskomisjonile

avaldused XX (kostja) vastu leppetrahvide kokku 13 471 euro väljamõistmiseks.

Töövaidluskomisjon tegi otsuse, millega lõpetas menetluse, sest komisjonil puudus pädevus

rahaliste nõuete menetlemiseks, mis on suuremad kui 10 000 eurot.

2. Kostja esitas 29.03.2017 Töövaidluskomisjonile avalduse hageja vastu, milles palus

tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja välja mõista 8 228,4 euro suurune

hüvitis. Töövaidluskomisjon tegi otsuse, millega jättis avalduse rahuldamata.

Asjaolud, hageja nõue ja vastuväited kostja vastuhagile

3. Hageja esitas 18.04.2017 nõude kostja vastu hagi vormis, milles palus kostjalt hageja kasuks

välja mõista 13 884 euro suurune leppetrahv ja sellelt viivis seadusjärgses määras alates hagi

esitamisest kuni otsuse täitmiseni. 02.03.2017 esitas hageja kostja vastu hagi 10 413 euro

suuruse leppetrahvi saamiseks ning palus sellelt välja mõista ka viivis seadusjärgses määras

alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Hageja hagid ja kostja hagi liideti ühte

menetlusse.

Hageja ja kostja sõlmisid 07.09.2015 töölepingu nr 866. 20.02.2017 esitas kostja töölepingu

ülesütlemise avalduse, milles soovis lepingu üles öelda alates 21.03.2017. Samas ei ilmunud

kostja tööle enam alates 22.02.2017. Seda vaatamata hageja korduvatele pöördumistele.

28.02.2017 selgus, et kostja oli asunud tööle konkurendi juures, s.o ühingus AS Postimees

Grupp. Tema kui AS Postimees Grupi töötaja andmed avaldati 01.03.2017 postimees.ee

kodulehel, kus tema ametiks märgiti veebireklaami vanemprojektijuht. Kostja käitumisest

järeldus, et kostja soovis töösuhte omavoliliselt ja seadusevastaselt lõpetada varem kui

22.03.2017. Eelneva tõttu ütles hageja 02.03.2017 töölepingu kostjaga üles töökohustuste

rikkumise ja konkurentsipiirangu rikkumise tõttu. 22.03.2017 ütles hageja üles töölepingus

sisalduva konkurentsipiirangu.

Pooled olid juhtumiteks, kus töötaja lahkub omavoliliselt töölt töösuhte lõpetamise eesmärgil,

kokku leppinud ühe kuu keskmise töötasu suuruses leppetrahvis (lepingu p 4.8). Seega tuli

kostjalt hageja kasuks välja mõista 3 471 eurot (bruto). Nõude rahuldamise alternatiivne alus

oli töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 5.

Vastavalt sõlmitud töölepingu p-le 7.1.4 kohustus töötaja hoidma lepingu kehtivuse ajal ja

pärast selle lõppemist tähtajatult ärisaladust. 04.02.2017 edastas kostja oma tüdruksõbrale YY-

le hageja ärisaladuse, s.o hageja kliendi Turkish Airlines’i reklaamimüügi hinnad kuude lõikes

ja reklaamimüügi mahu. Ärisaladuse avaldamine kirjas oli ilmne ka kirja avamata. Saladuse

hoidmise kohustuse rikkumisel kohustus töötaja vastavalt lepingu p-le 4.6 tasuma tööandjale

leppetrahvi kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja keskmine töötasu oli 3 471 eurot

(bruto). Seega oli kolme kuu keskmise töötasu suurus praegusel juhul 10 413 eurot (bruto).

Viidatud summa ei olnud ebamõistlikult suur.

Lisaks ei tohtinud kostja vastavalt töölepingu p-le 8.1 osutada hagejale töölepingu kehtivuse

ajal konkurentsi, seejuures ei tohtinud kostja töötada hageja konkurendi juures töö- või muu

lepingu alusel või osutada muul viisil teenuseid hageja konkurentidele. Konkurendina nimetati

töölepingus mh ajalehte Postimees ja portaali postimees.ee väljaandjaid. Konkurentsi ei

tohtinud sel viisil osutada ka kuus kuud pärast töölepingu lõppemist. Töölepingu p-i 4.7 järgi

tuli konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisel hagejale maksta kolme kuu keskmise töötasu

suurune leppetrahv. Arvestades kostja keskmist töötasu, oli leppetrahvi suurus 10 413 eurot

(bruto).

Kostja hagi osas märkis hageja esmalt, et kostja hagi oli aegunud. Kostja sai hagejalt töölepingu

ülesütlemise avalduse kätte 02.03.2017. Arvestades kaebetähtaegu, aegus kostja nõue

03.04.2017. Pealegi oli Töövaidluskomisjonile esitatud avaldus kostja poolt allkirjastamata.

Alternatiivselt märkis hageja, et kostja hagi tuli jätta rahuldamata. Kostja esitletud asjaolud ja

kronoloogia olid ebaõiged. Hagejapoolset nõuet päeva pealt lahkuda ei olnud. Vastupidi, hageja

esindaja allkirjastas kostja avalduse, milles kostja palus töösuhe lõpetada 21.03.2017.

Mingisuguseid tõrkeid töövahendite kasutamisel ei olnud. Nii müügiprogramm kui ka kostja e-

post töötasid. Hageja tegi kostjale 21.02.2017 ettepaneku konkurentsipiirangu muutmiseks,

kuid sellist kokkulepet ei olnud, et kui kostja järgmisel päeval tööle ei naase, ei olnud ta

järelikult teistsugust konkurentsipiirangut ettenägeva lepingu sõlmimisega nõus. 21.02.2017

lahkus kostja töölt, poetas sekretäri lauale uksekaardi ning rohkem tööle ei naasnud. Kostja

22.07.2017 kiri ei olnud käsitletav töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Sellest ei

selgunud mida ja millal kostja soovib. Samas ei saa töölepingut lõpetada kaudse

tahteavaldusega. Pealegi puudus selleks mõjuv põhjus.

Kostja vastuhagi ja vastuväited hageja hagile

4. Kostja esitas 12.05.2017 nõude hageja vastu hagi vormis, milles palus tuvastada, et

töölepingu erakorraline ülesütlemine hageja poolt oli tühine, mõista hagejalt kostja kasuks välja

8 228,4 euro suurune hüvitis, sellelt sissenõutavaks muutunud viivis 432 eurot ja lisanduv viivis

alates otsuse tegemisest kuni selle täitmiseni seadusjärgses määras. Menetluskulud palus kostja

jätta hageja kanda.

Hageja moonutas asjaolusid. Kostja esitas küll 20.02.2017 avalduse tööleping lõpetada

21.03.2017, kuid avalduse esitamisel teatas hageja esindaja, et soovib töölepingu lõpetamist nn

päeva pealt. Teda kohustati kohe kokku panema oma asjad ja töö üle andma. Ligikaudu 10

minutit hiljem oli kostja lasknud sulgeda kostja juurdepääsu töö tegemiseks vajalikule

müügiprogrammile ja tööalasele meilikontole. Kui kostja oli valmis töölt lahkuma (u kell

10.30), teatas hageja, et soovib töösuhet jätkata veel 30 päeva. Samas oli tööks vajalikule

müügiprogrammile ligipääs suletud ja selle avamist tuli eraldi taotleda. Uuesti avatud ligipääs

oli oluliselt piiratum ja takistas kostjal töö tegemist. Hagejal oli ligipääs ainult teatud

projektidele. Kostja pöördus sellega seoses korduvalt hageja poole, kuid hageja ei võtnud

midagi ette.

Järgmisel päeval 21.02.2017 naasis kostja tööle, kus hageja tegi kostjale ettepaneku pikendada

kostja konkurentsipiirangut veel seitsme kuu võrra. Hageja ähvardas kostjat, et kui viimane ei

soostu nõudmistega, rikub ta sellega oma elu ja võib oodata aastatepikkust kohtuskäimist.

Kostja võttis mõtlemisaja ja pooled leppisid kokku, et kui kostja ei tule järgmisel päeval tööle,

siis järelikult hageja 21.02.2017 tehtud ettepanek hagejale ei sobinud. Kostja järgmisel päeval

tööle ei tulnud, sest hageja ettepanek talle ei sobinud ja töö tegemine oli tal niikuinii takistatud.

Kostja tagastas hageja vara ja uksekaardi. 22.02.2017 saatis kostja hagejale e-kirja teel avalduse

töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks hagejapoolse töölepingu rikkumise tõttu, milles palus

mh järgmisel päeval välja maksta lõpparve koos kolme kuu töötasu suuruse hüvitisega. Seega

lõppes tööleping 22.02.2017. Ajaks, kui hageja esitas töölepingu ülesütlemise avalduse, oli

töösuhe juba lõppenud.

TLS § 100 lg 4 järgi, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja rikkus

oluliselt lepingut, tuleb tööandjal maksta töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses. Ajavahemikus 03.08.2016 – 25.01.2017 oli kostja keskmine töötasu 2 742,8 eurot.

Kolme kuu keskmine töötasu oli seega 8 228,4 eurot. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 on rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. Kuivõrd hageja nõue muutus

sissenõutavaks 22.02.2017, tuli sellest kuupäevast arvestada viivist.

Vastuseks hageja nõuetele märkis kostja järgmist. Kostja avaldus töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks oli selge ja kehtiv. Seejuures ei olnud kostjal kohustust järgida töölepingu

ülesütlemisel etteteatamise tähtaega, sest hageja ise rikkus töölepingut ja just tema tegevus

põhjustas etteteatamistähtaja järgimata jätmise. Hagejapoolne töölepingu erakorraline

ülesütlemine oli tühine, sest sel hetkel poolte vahel töösuhet enam polnud, mõjuv põhjus

lepingu ülesütlemiseks puudus ning puudus ka eelnev hoiatus.

Hageja lepptrahvinõuete osas märkis kostja, et need tuli jätta rahuldamata. Tõendamata oli, et

kostja avaldas oma elukaaslasele YY-le kostja ärisaladuse. Pealegi oli leppetrahvi kokkulepe

ärisaladuse kohustuse rikkumise eest ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seega tühine.

Hageja ja kostja ei rääkinud eraldi läbi ärisaladuse hoidmise kohustust leppetrahvi osas ning

leppetrahvi suurus oli ebamõistlikult suur. Lisaks märkis kostja, et kostja e-kirju lugedes rikkus

hageja isikuandmete kaitse seadust (IKS). Alternatiivselt palus kostja leppetrahvi nõuet

vähendada, sest hagejale ei tekkinud kahju. Koos kostjapoolse töölepingu ülesütlemisega

lõppes ka hagejale kohalduv konkurentsipiirang, mistõttu ei saanud kostja sellele enam

tugineda leppetrahvi nõudmisel.

Maakohtu otsus

5. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Vastuhagi rahuldas kohus resolutsiooni p-s 6 tervikuna,

samas alljärgnevates resolutsiooni punktides tuvastas kohus 02.03.2017 toimunud töölepingu

ülesütlemise tühisuse, kuid jättis rahuldamata hüvitise- ja viivisenõude. Menetluskulud jättis

kohus menetlusosaliste endi kanda.

Pooltel puudus vaidlus selles, et nende töösuhe algas 07.09.2015, kui sõlmiti tööleping nr 866,

mille alusel alustas kostja töötamist hageja juures reklaamimüügi projektijuhi töökohal. Kostja

edastas hagejale 20.02.2017 avalduse töölepingu korraliseks ülesütlemiseks, paludes lugeda

tööleping lõppenuks alates 21.03.2017. Kostja ei ilmunud tööle alates 22.02.2017.

Konkurentsipiirangu rikkumisest tuleneva leppetrahvinõude osas märkis kohus järgmist.

Töölepingu p-s 8.1 oli sätestatud, et töötaja ei tohi osutada tööandjale lepingu kehtivuse ajal

konkurentsi, sh ei tohi ta tööandja kirjaliku kooskõlastuseta töötada teise tööandja juures ja/või

tööandja konkurendi juures, ei tohi osaleda tööandja konkurendi juhtivorganite töös või

kuuluda konkurentide juhtorganitesse, konsulteerida tööandja konkurenti mistahes ulatuses ja

tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal. Samuti oli lepingus defineeritud,

kes olid tööandja konkurendiks olevad ühingud. Töölepingu p 8.2 kohaselt jäi konkurentsikeeld

kehtima pärast lepingu lõpetamist juhul ja seni kuni tööandja maksab töötajale igakuiselt 50%

töötaja ühe kuu töötasust alates lepingu lõpetamisele järgnevast kalendrikuust. Kirjeldatud

punktid olid selged ja kehtivad.

Esitatud tõenditest nähtus, et hageja ja kostja vaheline töösuhe lõppes 22.02.2017. Eelnev

tulenes muuhulgas kostja poolt hagejale 22.02.2017 edastatud e-kirjast, milles kostja ütles

töölepingu erakorraliselt üles. Samuti oli tõendatud, et kostja asus hageja konkurendi juures

tööle pärast töölepingu erakorralist ülesütlemist, kuid hiljemalt 28.02.2017. Samas ei nähtunud

tõenditest, et hageja oli maksnud pärast töösuhte lõppemist kostjale hüvitist selleks, et viimane

ei asuks konkurendi juures tööle. Seega ei rikkunud kostja konkurentsikeeldu ning

leppetrahvinõue tuli jätta rahuldamata.

Seoses leppetrahvinõudega, mille tingis kostja omavoliline lahkumine töölt töösuhte lõpetamise

eesmärgil, märkis kohus, et ka see nõue tuli jätta rahuldamata. Lepingu p 4.8, mis sätestas

eelnevalt kirjeldatud juhtumiks hageja õiguse nõuda kostjalt leppetrahvi, oli iseenesest

kooskõlas TLS § 77 lg-ga 1 ja seepärast lubatav. Samas arvestades kohtu ette toodud asjaolusid

ja kostja vande all antud seletusi, ei olnud kostjal peale esitatud lahkumisavaldust võimalik

töötamist hageja juures jätkata. Kuivõrd kostja varasem lahkumine on olnud tingitud poolte

vahelisest suhete pingestumisest ning muutunud töötingimustest, ei saanud hageja nõuet

rahuldada ka TLS § 100 lg 5 alusel.

Seonduvalt poolte vahel sõlmitud töölepingu p-de 7.1 ja 7.1.4 alusel (ärisaladuse hoidmise

kohustuse rikkumine) nõutava leppetrahviga märkis kohus järgmist. Tööandjal on vastavalt

TLS-le õigus määrata, millise teabe kohta kehtib tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustus.

Vastavalt esitatud hagile edastas kostja 04.02.2017 tööandja ärisaladust puudutava

informatsiooni YY-le. Samas ei tuvastanud kohus, et kostja edastatud e-kiri oma elukaaslasele

sisaldas hageja ärisaladust ja selle edastamisel tekkis hagejale kahju. Seega ei kuulunud ka see

nõue rahuldamisele.

Kohus leidis, et kostja nõue, tuvastada hageja 02.03.2017 töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisus, tuli rahuldada. Nimelt tuvastas kohus, et kostja ütles töölepingu 22.02.2017 hagejale

edastatud e-kirjaga üles, lepingu ülesütlemist ei vaidlustatud ja lõppenud töölepingut ei ole

teisel poolel enam võimalik üles öelda. Kostja 22.02.2017 e-kirjast nähtus üheselt, et kostja

soovis töösuhte lõpetada, palus lõpparvet ja kompensatsiooni. Ülesütlemise kehtimiseks ei

pidanud avaldusest nähtuma viide õigusaktidele.

Arvestades mõlema poole huve, tuli jätta rahuldamata kostja palve mõista välja kolme kuu

töötasu suurune hüvitis. Hüvitise maksmise peamine eeldus on, et kostjal puudub igasugune

sissetulek pärast töölepingu lõppemist. Samas leidis kostja kohe pärast töösuhte lõppemist uue

töökoha, kust saab eeldatavalt igakuist töötasu. Hüvitise väljamõistmata jätmise tõttu ei saanud

rahuldada ka kostja viivisenõudeid.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Hageja apellatsioonkaebus

6. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega hagi rahuldada ja mõista

kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvid kokku 24 297 euro ulatuses ja nendelt viivis

seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Samuti palus ta jätta

vastuhagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Maakohus tuvastas õigesti, et poolte vahel sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe ei olnud

tühine, kuid jõudis ebaõigele järeldusele, et konkurentsipiirangu kokkulepe ei kehtinud, sest

hageja ei maksnud tasu konkurentsipiirangust kinnipidamise eest. Esiteks ei olnud kostja

22.02.2017 e-kiri käsitletav töölepingu ülesütlemise avaldusena, sest sellest ei nähtunud

töölepingu erakorralise ülesütlemise alus, s.o ülesütlemise avalduse põhjendus, mistõttu oli ajal,

kui kostja asus konkurendi juures tööle, poolte vahel veel kehtiv töösuhe. Teiseks, põhjus

lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks kostjal puudus. Ka vaidlustatud kohtulahendist ei

nähtunud, mida pidas kohus töölepingu erakorralist ülesütlemist õigustavaks mõjuvaks

põhjuseks. Selleks ei saanud olla asjaolu, et kostjal oli töökeskkonnas väidetavalt ebamugav

töötada või teda kutsuti väidetavalt ühel korral lolliks ja ähvardati elu ära rikkuda. Kuivõrd

kostja asus 28.02.2017 (s.o ajal, kui tal oli kehtiv töösuhe hagejaga) konkurendi juures tööle,

rikkus ta konkurentsipiirangu kokkulepet ning temalt tuli välja mõista 10 413 euro suurune

leppetrahv.

Samuti leidis kohus ebaõigesti, et kostjal ei olnud pärast esitatud lahkumisavaldust võimalik

töösuhet jätkata, mistõttu ei olnud põhjendatud lepingu p 4.8 alusel nõutud leppetrahv. Kostja

töine e-post töötas ja samuti oli tal ligipääs tööks vajalikule müügiprogrammile, s.t tal oli

võimalik tööd teha. Samuti ei olnud töölt lahkumise adekvaatseks põhjuseks väidetav

ühekordne solvamine isiku poolt, kellega kostja igapäevases töös kokku ei puutu. Asjaolu, et

kostja töölepingu kehtivuse ajal tööle ei ilmunud ja asus tööle konkurendi juures, kinnitas

üheselt, et ta rikkus oluliselt töölepingut ja lahkus töölt omavoliliselt, mistõttu tuli kokkuleppe

rikkumise tõttu kostjalt välja mõista 3 471 euro suurune leppetrahv. Alternatiivselt tuli nõue

rahuldada TLS § 100 lg 5 alusel.

Erinevalt maakohtu järeldustest rikkus kostja ka konfidentsiaalsuskohustust. Vastavalt

töölepingu p-dele 7.1 ja 7.1.4 kohustus kostja lepingu kehtivuse ajal ja pärast selle lõppemist

hoidma tähtajatult hageja ärisaladust, milleks on (välja arvatud juhul, kui vastav info on saanud

seaduslikult ja tööandja nõusolekul avalikult kättesaadavaks) hageja poolt kolmandate isikutega

peetud läbirääkimiste, sõlmitud lepingute või kokkulepete sisu. Vaidlusaluse e-kirja manus

sisaldas hageja kliendi reklaamimüügi hinda ja mahtu ning reklaamimüügi hindu kuude lõikes,

mis vastas lepingus sõnastatud ärisaladuse definitsioonile. Konfidentsiaalsuskohustuse

rikkumise eest kokku lepitud leppetrahvi nõue ei ole seotud võimaliku kahju tekkimisega.

Eelneva tõttu tuli välja mõista 10 413 euro suurune leppetrahv.

Vastuhagi rahuldamise osas märkis hageja, et kohus tuvastas ebaõigesti, et kostja oli töölepingu

erakorraliselt üles öelnud ja mõistis ebaõigesti hagejalt kostja kasuks välja 8 228,4 eurot. Nagu

eelnevalt kirjeldatud ei vastanud kostja 22.02.2017 saadetud e-kiri ülesütlemise avalduse

nõuetele. Samuti puudus mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hüvitise

väljamõistmisel jättis kohus arvestamata mõlema poole huvidega. Kuivõrd hageja maksis

kostjale lõpparve 02.03.2017 ja 28.02.2017 asus kostja uue tööandja juures tööle, puudus

vajadus kostjale hüvitis välja mõista.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

7. Kostja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus jättis rahuldamata kostja

hüvitisenõude koos viivisenõudega ja palus teha uus otsus, millega mõista hagejalt kostja

kasuks välja 8 228,4 euro suurune hüvitis ning sellelt sissenõutavaks muutunud viivis 432 eurot

ja lisanduv viivis seadusjärgses määras. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ütles 22.02.2017 hagejale edastatud e-kirjaga töölepingu

erakorraliselt üles, kuid jättis ebaõigesti hüvitise välja mõistmata. TLS § 100 lg 4 näeb

ühemõtteliselt ette tööandja kohustuse maksta töötajale hüvitis juhul, kui töötaja on töölepingu

ise tööandja poolsete rikkumiste tõttu üles öelnud. Töövaidlust lahendaval organil on küll

diskretsiooniõigus hüvitise suurust muuta, arvestades lepingu ülesütlemise ajasolusid ja

mõlema poole huve. Samas ainuüksi asjaolu, et kostjal õnnestus pärast hagejaga töölepingu

lõpetamist võrdlemisi kiiresti uus töökoht leida, ei tähendanud, et kostjal puudus selle pärast

hageja vastu TLS § 100 lg-st 4 tulenev hüvitise nõue. Äärmisel juhul võis selle asjaoluga

arvestada hüvitise suuruse vähendamisel. Samas ei olnud praegusel juhul hüvitise vähendamine

põhjendatud. Kostja töötas hageja juures rohkem kui aasta (07.09.2015 – 22.02.2017) ning

suhted kostja ja hageja vahel olid kuni töölepingu lõppemisele eelnenud nädalale üldjoontes

head. Kostja eesmärk ei olnud kunagi lõpetada hagejaga tööleping negatiivsetel asjaoludel,

vastupidi – kostja oli sunnitud hagejaga töölepingu erakorraliselt lõpetama tulenevalt

hagejapoolsest vastuvõetamatust käitumisest.

Maakohus jaotas ebaõigesti menetluskulud. Kohus oleks kulud pidanud jätma hageja kanda või

jagama need vähemalt proportsionaalselt. Praegusel juhul jättis kohus vajaliku põhjalikkusega

käsitlemata asjaolu, et hagi jäeti rahuldama täielikult, seevastu kostja vastuhagi rahuldati

osaliselt. Muuhulgas tuvastas kohus, et kostjal oli õigus tööleping hagejaga üles öelda

hagejapoolse rikkumise tõttu. Hageja leppetrahvinõuded (kokku 13 884 eurot ja lisanduvad

viivised) ning kostja hüvitisnõue (8228,40 eurot, millele lisandus kostja viivisenõue) olid oma

suurusjärgus märkimisväärselt erinevad ning seda asjaolu oleks kohus pidanud menetluskulude

jaotuse otsustamisel ka arvestama. Pealegi ei olnud praegusel juhul õiglane jätta töötaja

menetluskulud tema enda kanda. Seda enam, et kostja pidi enda õiguste kaitseks kasutama

advokaadibüroo teenuseid, seevastu hagejat esindas kohtumenetluses korporatsiooni jurist,

kelle tunnitasu võrreldes kostja esindajaga oli oluliselt madalam.

Vastused kaebustele

8. Kostja

palus

jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

hageja

palus

jätta

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu

otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles

maakohus jättis kostjalt välja mõistmata leppetrahvid ja viivise ning rahuldas osaliselt

vastuhagi. Tühistatud osas tuleb teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks

saatmata uus otsus. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsust ei tühista (s.o osa, milles

kohus jättis hagejalt kostja kasuks välja mõistmata hüvitise ja viivise), muudab ringkonnakohus

TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

Pooltel ei olnud vaidlust selles, et kostja töötas hageja juures 07.09.2015 sõlmitud töölepingu

alusel reklaamimüügi projektijuhi ametikohal (III kd, lk 6-8) ja alates 22.02.2017 ei ilmunud

kostja enam hageja juurde tööle, kuid nad ei ole ühel nõul esmajoones selles, millal ja

missugusel õiguslikul alusel on nendevaheline tööleping lõppenud. Eelnevast sõltub hageja ja

kostja nõuete rahuldamise võimalikkus.

Kostja esitas 20.02.2017 hagejale avalduse töölepingu korraliseks ülesütlemiseks ja palus

lugeda viimaseks tööpäevaks 21.03.2017 (III kd lk 9). Seega pidi poolte töösuhe lõppema

22.03.2017. Alates 22.02.2017 kostja hageja juurde tööle ei ilmunud (III kd lk 159) ja

22.02.2017 edastas ta hagejale e-kirja, milles tegi ettepaneku ebameeldiv asi selja taha jätta ja

eluga edasi minna ning maksta välja lõpparve koos kolme kuu töötasu suuruse hüvitisega

töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ja üle anda isiklik telefoninumber ning sulgeda

töömeil (III kd lk 86). Kostja asus tööle AS Postimees Grupis hiljemalt 28.02.2017 (III kd lk 10,

12). Hageja esitas 02.03.2017 kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse ja

leppetrahvinõude põhjusel, et hageja rikkus töökohustusi ja rikkus konkurentsipiirangut.

Avalduse järgi lõppes tööleping 02.03.2017 (I kd lk 19-20).

Maakohus järeldas eelnevast, et kostja ütles 22.02.2017 hagejaga töölepingu erakorraliselt üles

hagejapoolsete kohustuste rikkumise tõttu, mistõttu ei olnud hagejal võimalik 02.03.2017

töölepingut üles öelda. Ringkonnakohus kõnealuse maakohtu järeldusega ei nõustu.

Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg-le 1 tuleb kindlale isikule tehtud

tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda

tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei

teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

Kostja on selgitanud, et tema 22.02.2017 kirjas väljendatud tahe oli suunatud töölepingu

erakorralisele lõpetamisele tööandjapoolse töölepingu olulise rikkumise tõttu. Samas nähtub

hageja esindaja 23.02.2017 vastuskirjast kostjale, et tema seda nii ei mõistnud ja oli kostja

käitumisest hämmingus, saades kostja kirjast aru sedasi, et kostja väitis, nagu hageja oleks

kostjaga töölepingu üles öelnud (I kd lk 11). Kostja hämming on ka mõistetav, sest hageja ei

väljendanud sõnaselgelt 22.02.2017 kirjas soovi tööleping töötajapoolselt üles öelda, vaid

soovis tööandjalt kompensatsiooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, jättes mulje, et

just hageja on töölepingu erakorraliselt ja õigusvastaselt üles öelnud, ning hageja tegutses

teadmises, et töösuhe kostjaga lõpeb 21.03.2017 töötajapoolse töölepingu korralise

ülesütlemise tõttu. Kuivõrd tahteavalduse saaja (hageja) ei teadnud kostja tahet ja ei pidanud

seda ka teadma, ei saanud kostja 22.02.2017 kirja mõista kostja väidetava tahte kohaselt, sest

tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik ei pidanud samadel asjaoludel mõistma, et kostja,

soovides kompensatsiooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, soovis hoopis ise

töölepingu erakorraliselt üles öelda.

Kuivõrd ringkonnakohus leiab, et 22.02.2017 kirjas ei väljendu tahe hagejaga tööleping

erakorraliselt üles öelda hagejapoolse töölepingu ülesütlemise tõttu, muutub ainetuks iseenesest

tõene väide, et vastavalt TLS § 95 lg-le 3 ei mõjutanud töölepingu erakorralise ülesütlemise

põhjenduse puudumine ülesütlemise kehtivust (vt ka Riigikohtu 01.11.2017 otsust asjas

nr 2-16-9199, p 11; 09.04.2014 otsust asjas nr 3-2-1-21-14, p 11). Viimasest on võimalik

rääkida ainult juhul, kui tahe tööleping erakorraliselt lõpetada on mõlemale poolele arusaadav.

Praegu nii ei olnud, s.t kostjal võis olla tahe 22.02.2017 tööleping erakorraliselt ja päevapealt

lõpetada, kuid see tahe 22.02.2017 kirjast ei nähtunud ja sellise tahte olemasolu ei pidanud

hageja ka aimama.

Kui ka leida, et kostja 22.02.2017 kiri hagejale oli mõlemale poolele üheselt mõistetav kostja

tingimustel, oli ülesütlemine siiski tühine TLS § 104 lg 1 alusel, sest sellel ei olnud seadusest

tulenevat alust. Nimelt võib TLS § 91 lg 1 kohaselt töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda

mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või

mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Ringkonnakohus mõjuva põhjuse olemasolu ei tuvastanud

ja tegelikult ei toonud ka maakohus välja, missugusel TLS §-s 91 nimetatud alusel oli kostjal

õigus tööleping erakorraliselt üles öelda, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud

kohtuotsuse seaduslikkuse nõuet.

Kostja ei tõendanud, et tal esines töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks õiguslik alus.

Töölepingu ülesütlemist õigustava mõjuva põhjusena ei pädenud soovimatus töösuhet jätkata,

sest pärast lahkumisavalduse esitamist muutus töökeskkond ebamugavaks või soov asuda

võimalikult vara uue tööandja juures tööle. Usaldusväärselt ei leidnud tõendamist, et kostjat

oleks tööl ebaväärikalt koheldud või sellega ähvardatud. Kuigi kostja seda väitis, ei võtnud

hageja sellist käitumist omaks. Samuti ei nähtunud see kostja 22.02.2017 kirjast hagejale.

Nõustuda tuli hagejaga, et ühekordne hagejapoolne ebaviisakus, mida kostja vande all

selgitades avaldas, ei andnud alust töölepingu ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 1 alusel. Samuti

ei nähtunud tõendeid kogumis hinnates, et hageja raskendas kostjal töö tegemist, piirates

juurdepääsu müügiprogrammile Scoro ja takistades e-posti kasutamist. Kostja küll väitis seda,

kuid hageja kõnealust asjaolu omaks ei võtnud. Pealegi tõendas hageja, et kostja sisenes

20.02.2017

ja

21.02.2017

mitmel

korral

erinevate

tegevuste

tegemiseks

Scoro

müügiprogrammi (II kd lk 73) ning kostja sai sel ajal ka e-posti kasutada (II kd lk 49, 51).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus tõendite igakülgse hindamise põhimõtet, andes

kostja seletusele põhjendamatult suure kaalu, jättes arvestamata asjas esitatud kirjalike

tõenditega. Tõendite mittearvestamisel rikkus maakohus TsMS § 442 lg 8 nõuet, mille kohaselt

tuleb tõendi mittearvestamist põhjendada. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud kirjalikke

tõendeid hinnates on ümber lükatud kostja väited, et ta töötingimused olid muutunud ja et töö

tegemine oli välistatud. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud kirjalikud tõendid on

usaldusväärsemad kui kostja seletus, kuivõrd kostja on otseselt lahendist huvitatud isik.

Seega kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kostjal ei esinenud alust töölepingut erakorraliselt

ja päeva pealt 22.02.2017 üles öelda ning töösuhe ei lõppenud 22.02.2017. Kuivõrd kostja ei

öelnud 22.02.2017 töölepingut kehtivalt üles ja poolte vaheline töösuhe jätkus, ei saanud kostja

nõuda hagejalt TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist.

Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja leppetrahvide nõuete võimalikkuse osas.

Hageja palus kostjalt välja mõista kolm leppetrahvi kolme erineva rikkumise eest: leppetrahv

konkurentsipiirangu rikkumise eest 10 413 eurot, leppetrahv konfidentsiaalsuskohustuse

rikkumise eest 10 413 eurot ja leppetrahv töölt omavolilise lahkumise eest töösuhte lõpetamise

eesmärgil 3 471 eurot.

Hageja leppetrahvinõude osas, mis tulenes konkurentsipiirangu rikkumisest, oli maakohus

seisukohal, et kuna hageja ja kostja vahel lõppes tööleping alates 22.02.2017 ja kostja asus

konkurendi juures tööle 28.02.2017, ei rikkunud kostja konkurentsipiirangut, mis keelas

töötajal töölepingu kehtivuse ajal mitte osutada tööandjale konkurentsi (töölepingu p 8.1). Kuna

hageja ei maksnud kostjale pärast töösuhte lõppemist hüvitist konkurentsipiirangu

kokkuleppest kinnipidamise eest, ei kehtinud maakohtu hinnangul pärast töösuhte lõppemist

kostjale konkurentsipiirang (vt töölepingu p 8.2).

Ringkonnakohus leidis ülal, et maakohtu seisukoht, nagu oleks hageja ja kostja vaheline

töösuhe lõppenud kohe pärast 22.02.2017 kirja saatmist, oli ebaõige. Töösuhe lõppes pärast

tööandjapoolse erakorralise ülesütlemisavalduse esitamist 02.03.2017. Ülesütlemisavaldus oli

vormistatud kirjalikult, kostjale esitatud ja selles sisaldus asjaolude kirjeldus, mida kostjale ette

heideti ning mis kogumis tingisid töölepingu erakorralise ülesütlemise. Kuivõrd töölepingu

p-s 8.1 kohustati kostjat mitte osutama hagejale töölepingu kehtivuse ajal konkurentsi, sh mitte

töötama hageja kirjaliku kooskõlastuseta teise tööandja juures ja/või tööandja konkurendi

juures, hageja konkurendina käsitleti viidatud punkti mõttes äriühinguid, mis tegutsesid

Baltikumis ajakirjanduse ja/või interneti sisuteenuste osutamisega tegeleval alal, vaidlust ei

olnud, et kostja asus tööle hageja konkurendi juures ja ta tegi seda enne 03.03.2017, rikkus

kostja töölepingu p-s 8.1 sätestatud keeldu. Sellise keelu rikkumise korral oli tööleping p-s 4.7

ette nähtud trahv töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kõnealune konkurentsipiirangu kokkulepe oli vajalik, et

kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud

huvi (TLS § 23 lg 2). Nimelt töötas kostja hageja juures reklaamimüügi projektijuhi kohal, kelle

valduses olid mh andmed klientide ja nendega sõlmitud lepingute tingimuste kohta ning mille

endale hoidmise vastu oli hagejal õigustatud huvi. Samuti oli see vastavalt TLS § 23 lg-le 3

ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. Viimast

tõdes õigesti ka maakohus.

Kuivõrd kostja asus lepingu kehtivuse ajal konkurendi juures tööle, esines töölepingu p-s 4.7

sätestatud alus kostja kolme kuu keskmise töötasu suuruse leppetrahvinõude esitamiseks.

Kõnealuse leppetrahvinõude rahuldamist praegusel juhul ei mõjutanud asjaolu, kas pärast

lepingu sõlmimist tasus hageja kostjale tasu konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise

eest või mitte.

Konfidentsiaalsuskohustuse väidetava rikkumise osas märkis maakohus, et tõendamist ei

leidnud, nagu oleks kostja edastanud oma elukaaslasele kirja, milles sisaldus hageja ärisaladus.

Pealegi oli väide hageja ärisaladuse edastamise kohta liiga üldine. Ringkonnakohus eelnevaga

ei nõustu. Menetluses leidis tõendamist, et 04.02.2017 edastas kostja oma elukaaslasele YY-le

e-kirja, mille manus sisaldas hageja kliendi (Turkish Airlines) reklaamimüügi hinda ja mahtu

ning reklaamimüügi hindu kuude lõikes, s.t teavet, mida hageja käsitles ärisaladusena.

Töölepingu p 7.1 kohaselt kohustus kostja töölepingu kehtivuse ajal ja pärast seda tähtajatult

hoidma hageja ärisaladusi, milleks oli mh tööandja poolt kolmandate isikutega peetud

läbirääkimiste, sõlmitud lepingute või kokkulepete sisu (töölepingu p 7.1.4). Saladuse hoidmise

kohustuse rikkumisel kohustus kostja tasuma hagejale leppetrahvi (töölepingu p 4.6).

Tõendatud on, et kostja edastas 04.02.2017 YY-le kirja, mille manuses oli tabel hageja kliendi

Turkish Airlinesi reklaamimüügi hindade ja mahtude kohta. Tegu oli töölepingu p-s 7.1.4

nimetatud hageja ärisaladusega. Ükskõik, mis eesmärgil kostja andmeid elukaaslasele edastas

(sh tabeli korrastamiseks) ei muuda see fakti, et hageja oli kostjal keelanud sellise teabe

kolmandatele isikutele teatavaks tegemise, kuid kostja saatis sellest hoolimata tundlikud

andmed kolmandale isikule, rikkudes lepingu punkti, mille täitmise tagamiseks oli töölepingus

kokku lepitud leppetrahvi tasumises.

Seesuguse keelu sätestamine oli kooskõlas seadusega. TLS § 22 lg 1 lubab tööandjal määrata,

missuguse teabe kohta kehtib töötajal tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustus ning ühtlasi

on lubatud kokku leppida saladuse hoidmise kohustuse rikkumise leppetrahvis

võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud tingimustel ja korras. Tööandja saab ärisaladuseks määrata

teabe, mis saab töötajale teatavaks seoses tööülesannete täitmisega ning mille saladuses

hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi. Saladuses hoitavaks ei saa olla teave, mis on avalik

või tööandja poolt avalikustatud (VÕS § 625). Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on

mõistlikuks peetud saladuse hoidmise kohustusega siduda tööprotsessi, tootearenduse või

kliendibaasiga seonduvat.

Kuivõrd kostja avaldas kolmandale isikule teabe, mille hageja oli õigustatult ärisaladuseks

nimetanud, esines töölepingu p-s 4.6 sätestatud alus kostja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses

leppetrahvinõude esitamiseks.

Töölt omavolilise lahkumise eest töösuhte lõpetamise eesmärgil määratud trahvi kohta leidis

maakohus, et töölepingu punkt, mille järgi tuli kõnealusel juhul leppetrahvi tasuda, ei

kohaldunud, sest hageja raskendas kostjal töö tegemist, s.h piiras juurdepääsu

müügiprogrammile Scoro. Esiteks põhjendas ringkonnakohus ülal, miks selline järeldus oli

ebaõige, s.t tõendatud oli, et kostjal oli võimalik tööalast e-posti kasutada ning toimingute

tegemine müügiprogrammis Scoro oli võimalik. Teiseks ei saa nõustuda seisukohaga, et kui töö

tegemine on raskendatud tehniliste tõrgete tõttu, annab see õigustuse töölt omavoliliselt

lahkumiseks töösuhte lõpetamise eesmärgil. Ringkonnakohtu hinnangul annab see üksnes

õigustuse töö mittetegemiseks ulatuses, milles tehniline tõrge seda piirab. Tööle mitteilmumise

põhjusena ei olnud piisav ka väidetav suhete pingestumine. Hageja juhatuse esimehe poolt, kes

ei olnud kostja otsene ülemus, kostja ühel korral lolliks kutsumine, ei saanud olla töölepingu

erakorralise ülesütlemise aluseks.

TLS § 77 lg 1 kohaselt võivad tööandja ja töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

kokku leppida leppetrahvi tasumises töölepingu töötajapoolsel süülisel rikkumisel tööle

asumisest keeldumise või töölt lahkumise korral, kui seda tehakse töösuhte lõpetamise

eesmärgil. Seda praegusel juhul ka tehti, kui töölepingu punktis 4.8 lepiti kokku, et

töötajapoolse omavoliliselt töölt lahkumise korral, kui seda tehakse töösuhte lõpetamise

eesmärgil, kohustub töötaja tasuma tööandjale leppetrahvi töötaja ühe kuu keskmise tootasu

ulatuses.

Kostja pidi vastavalt korralise ülesütlemise avaldusele töötama kuni 21.03.2017, kuid ei

ilmunud tööle alates 22.02.2017 ja vähemalt alates 28.02.2017 töötas ta juba teise tööandja

heaks. Seega lahkus kostja hageja juurest töölt 21.02.2017 sellekohast õigust omamata

(omavoliliselt) ning kuivõrd enne korralise ülesütlemise tähtaja saabumist töötas ta juba teise

tööandja juures, sai sellest järeldada, et töölt omavolilise lahkumise eesmärgiks oli senise

töösuhte lõpetamine. Eelnevast järeldub, et esinesid eeldused ka töölepingu punktis 4.8

sätestatud leppetrahvi nõudmiseks.

Kuivõrd hageja keskmise töötasu suurus oli 3 471 eurot, oli hagejal õigus kostjalt nõuda

erinevate rikkumiste eest leppetrahvi 24 297 eurot (3 471 x 3 + 3 471 x 3 + 3 471).

Hageja esitas kostja vastu leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul. VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu

järgi tuleb leppetrahvi teade (sh kohtusse esitatav leppetrahvi nõue) esitada mõistliku aja

jooksul (Riigikohtu 29.04.2008 otsus asjas nr 3-2-1-28-08, p 14). Terminiga "mõistlik aeg"

tähistatakse määratlemata õigusmõistet ning seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas

pidades (Riigikohtu 29.04.2008 otsus asjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma

rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda

VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu

põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu

21.12.2011 otsus asjas nr 3-2-1-142-11, p 16).

Praegusel juhul esitati kostja vastu leppetrahvinõue konkurentsipiirangu väidetava rikkumise

eest ühes 02.03.2017 erakorralise ülesütlemisavaldusega (II kd lk 40). 10.03.2017 esitas hageja

kostja vastu töövaidluskomisjoni avalduse leppetrahvi nõudes, kuna kostja lahkus omavoliliselt

töölt. 20.03.2017 esitas hageja kostja vastu leppetrahvi nõude, kuna töötaja rikkus töölepingu

punktis 4.6 kokkulepitud saladuse hoidmise kohustust. Kuivõrd rikkumised pandi toime 2017.

aasta algul, ei olnud nõude esitamise ajaks mõistlik aeg möödunud. Kostja ei toonud kohtu ette

veenvaid argumente, mis annaksid aluse leppetrahvi vähendamiseks.

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Leppetrahvi sissenõutavaks muutumise eeldused on praeguses vaidluses täidetud ja

hagejal on õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohustuse kohase

täitmiseni. Viivisenõude sissenõutavaks muutumisele leppetrahvi kohustuse maksmisel tuleb

kohaldada VÕS § 113 lg-s 2 sätestatut, s.o viivisenõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja

jooksul peale leppetrahvi nõude kostja poolt kättesaamisest. Kuna hageja palus kostjalt välja

mõista leppetrahv alates hagiavalduse esitamisest, lähtub ringkonnakohus sellest, millal kosja

sai hagiavalduse kätte. Hageja esitas 2 hagi: 02.03.2017 leppetrahvi 10 413 euro

väljamõistmiseks (III kd lk 1-4) ja 18.04.2017 leppetrahvi 13 884 euro väljamõistmiseks (I kd

lk 1-4). Hagiavaldused sai kostja kätte (KIS andmetel vastavalt 04.04.2017 ja 25.04.2017).

Nendest kuupäevadest loeb kohus leppetrahvi nõude kostjale kättetoimetatuks. Mõistlikuks

ajaks kohustuse täitmiseks peab ringkonnakohus kohtupraktika kohaselt seitset päeva alates

nimetatud ajast. Seega tuli leppetrahv tasuda vastavalt 11.04. ja 02.05.2017. Arvestades

leppetrahvi suurust 10 413 eurot ja seadusjärgse viivise aastaprotsenti nimetatud perioodil, on

kostjalt hageja kasuks väljamõistetava viivise suuruseks kohtuotsuse tegemise aja seisuga 1782

eurot ja 48 senti ning leppetrahvi 13 884 euro puhul 2312 eurot 73 senti

(http://www.viivisekalkulaator.ee). Edasi kuulub viivis väljamõistmisele leppetrahvi summast

24297 (10413+ 13884) eurot seaduses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. Eelnevalt

kirjeldatud põhjustel tuleb hageja hagi rahuldada ja kostja vastuhagi jätta rahuldamata.

Menetluskulud

10. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse.

Hageja esitas maakohtule 02.03.2017 hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista

leppetrahvi 10 413 eurot ja kohustada teda järgima konkurentspiirangutja ja mitte asuma kuni

02.09.2017 tööle konkurentide juures. 25.04.2017 loobus hageja teisest nõudest, kuivõrd kostja

kinnitas, et on asunud tööle AS-is Eesti Meedia (alates 08.02.2019 registrikandest AS

Postimees Grupp). Maakohus lõpetas 10.10.2017 määrusega konkurentspiirangu järgimise

kohustuse nõudest loobumisel selles osas menetluse. Hageja esitas 18.04.2017 kostja vastu

hagiavalduse, milles oli 2 leppetrahvi nõuet, millised kuuluvad rahuldamisele.

Seega on hageja oma ühest nõudest loobunud ja 3 leppetrahvi nõuet kuuluvad uue otsusega

rahuldamisele. Kostja vastuhagi 2 nõuet jäävad rahuldamata. Hagist osalisel loobumisel ja

ülejäänud nõuete rahuldamisel ja vastuhagi rahuldamata jätmisel jäävad maakohtus kantud

menetluskulud hageja kanda 20% ja 80% kostja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel ja

vastuapellatsioonakebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus

mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-142-15, p

22 ja 23).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing