2-17-117043/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31. mai 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-117043

Tsiviilasi

Osaühingu Konstanta hagi Osaühingu David vastu

töövõtulepingu tasu ja viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 12. veebruari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu David apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

6 380,79 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Osaühing Konstanta (registrikood

10722272), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ott Saame

Kostja (apellant): Osaühing David (registrikood

10427099), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul

Saar

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 12. veebruari 2019 otsus tühistada osas, milles

1.1. hagi rahuldati 4 560,06 eurot ületava summa ja sellelt arvutatud viivise

saamiseks ning jätta uue otsusega hagi selles osas rahuldamata;

1.2. hagi rahuldati viivise saamiseks perioodi eest alates 16. juuni 2017 kuni

17. juuli 2017 ning jätta uue otsusega hagi selles osas rahuldamata.

2. Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsus muutmata, aga jätta selle

resolutsioonist välja otsustus kostja tasaarvestuse avalduse kohta ja arvestada lisaks

käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda.

KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt Osaühingult David hageja Osaühingu Konstanta kasuks

põhivõlg 4 560,06 eurot, viivis 682,63 eurot ja alates 1. juunist 2019 viivis põhivõla

summalt kuni põhivõla täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

2 (11)

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Osaühing Konstanta (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 11. augustil 2017 maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Osaühingu David (kostja) vastu 5 980,63 euro väljamõistmiseks. Kostja

esitas makseettepanekule 29. augustil 2017 vastuväite. Pärnu Maakohtu 8. septembri 2017

määrusega anti nõue üle Harju Maakohtule (edaspidi „maakohus“) menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 26. septembril 2017 maakohtule hagi kostja vastu töövõtulepingu tasu

5 787,02 eurot ja viiviste nõudes.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

kostja soovis, et hageja remondiks tema tõstuki mootori. Selleks tõi ta oktoobris 2016

tõstuki hageja töökotta. Kostja soovil tegi hageja enne mootori lahtivõtmist esialgse

hinnapakkumise ja hindas remondi kestuseks ca 2–3 nädalat. Seejuures eeldas hageja,

vastavalt kostja soovidele, et remondiks saab kasutada kasutatud varuosi. Peale

rikkeotsingu teostamist selgus, et kasutatud varuosade kasutamine ei ole võimalik ja

kõik mootori sisemised detailid on vaja uute vastu välja vahetada. Hageja koostis ja

saatis kostjale novembris kirjaliku hinnapakkumise summas 5 490 eurot;

-

kostja esitas detsembris hagejale tellimuse mootori remondiks. Tellimus esitati ja võeti

vastu suuliselt, aga sisuliselt pooled kooskõlastasid hageja saadetud hinnapakkumise;

-

kuna tõstuk oli väga vana ja amortiseerunud ning kostja soovis, et hageja teostaks tööd

võimalikult kokkuhoidlikult, oli raskusi vajalike varuosade kiire leidmisega;

-

peale remondi teostamist esitas hageja kostjale remondi eest arve 21. aprillil 2017

summas 5 787,02 eurot maksetähtpäevaga 12. mai 2017. Mõningane erinevus esialgse

hinnapakkumise summast tulenes kahe kulu lisandumisest: õli 87,20 eurot ja mootori-

padjad 160,32 eurot;

-

kostja arvet ei tasunud, vaid otsis erinevaid vigu, mis tegelikult tulenesid tõstuki

üldisest seisukorrast ja vanusest. Hageja kõrvaldas osundatud puudused, kuigi ei

nõustunud, et need oleks pidanud olema tema vastutusel. Lisaks hakkas kostja väitma,

et hageja peab andma tõstukile garantii, milles pooled varem kokku ei leppinud;

-

kostja kinnitas 14. mail 2017, et kui hageja arve ümber teeb, maksab kostja selle

mõistliku aja jooksul ära. Kostja palvele vastu tulles esitas hageja sisuliselt sama arve

uuesti. Kostja arvet ikkagi ei tasunud;

3 (11)

-

hageja leppis kostjaga pretensioonide lahendamiseks kokku tõstuki ülevaatuse

15. juuniks 2017. Ülevaatuse asemel võttis kostja ära tõstuki valduse ja sõitis sellega

oma territooriumile, kus samal päeval laaditi tõstukiga vähemalt üks koorem;

-

sellest ajast alates on tõstuk kostja valduses ja aktiivses kasutuses. Kostja laadib sellega

koormaid ja teeb muid tõstukiga tavapäraselt tehtavaid tegevusi. Seega tuleb lugeda, et

töö on vastu võetud ja et kostja ei ole tähtaegselt teatanud võimalikest puudustest;

-

esitatud arve maksetähtpäev oli 12. mai 2017, seega sattus kostja viivitusse alates

13. maist 2017. Kostjal tuleb tasuda viivist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teisele lausele kuni nõude täitmiseni. Hagi esitamise ajaks on sissenõutavaks

muutunud viivis 173,77 eurot ( = 5787,02 × 8% ÷ 365 × 137).

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited hageja nõuetele on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja ei sõlminud hagejaga detsembris 2016 lepingut, mille täitmise tõttu võlgneks ta

hagetava summa;

-

kostja viis remontivajava tõstuki 5. oktoobril 2016 hageja töökotta peale seda, kui

hageja juhatuse liige käis seda vaatamas ja spetsialistina vea põhjust tuvastamas. Kostja

oli nõus hageja ettepanekuga, et mootori remondi töötunni hind on 25 eurot, töö on

valmis 2–3 nädalaga ja vajalikud varuosad hangib hageja;

-

kuna hageja oli pakkunud töö valmimise ajaks 2-3 nädalat alates 5. oktoobrist 2016 ja

kostja oli selle tingimusega soostunud, olid pooled töö valmimise ajas kokku leppinud.

Hageja avaldas oktoobri lõpus, et remont ei ole veel valmis, aga kohe saab valmis ja

muretseda ei ole põhjust;

-

remondi jätkuva viibimisel hakkas hageja viitama varuosade tarneraskustele. Kostja

hakkas seepeale novembri keskpaigast käima vähemalt korra nädalas hageja töökojas

nõudmas tõstuki tagasiandmist. Hageja asus väitma, et kõik tõstuki osad ei ole tema

juures ja tal on palju ootamatuid töid, vähe aega jne. Seepeale taganes kostja lepingust

ja nõudis tõstuki tagastamist. Hageja tõstukit ei tagastanud;

-

kostja keeldus arvet tasumast, sest oli lepingust taganenud ja hageja ei olnud teinud ka

sellist tööd, mille tegemine arvel oli näidatud. Ka ei esitanud hageja ühtegi dokumenti,

millest oleks nähtunud arvel näidatud varuosade hankimine ja hanketingimused. Alles

hiljem esitas hageja üksikud arved, millelt nähtud ebamõistlikult suur juurdehindlus

200–2000%, milles pooled enne kokku ei leppinud;

-

kostja sai pärast pikka veenmist ja politsei poole pöördumisega ähvardamist hagejalt

tõstuki valduse 15. juunil 2017. Valduse saamisel koostasid pooled kirjaliku kinnituse,

et tõstuk on tagastatud kostjale, aga see ei ole töökorras;

-

tõstuki tagasisaamisel veendus kostja, et sügisel 2016 ilmnenud viga (tõstuk sureb

välja) pole kõrvaldatud ning lisaks olid tekkinud uued vead: starter ei vea mootorit ringi

ja käigukangi neutraalasendis lülitub sisse tagurpidikäik. Kostja tellis täiendava

remondi CarHelp OÜ-lt, kes remontis tõstukit 16.–18. juuni 2017 ja kostja tasus selle

eest 929,94 eurot;

-

hageja ei ole tõendanud, et töö oli valmis 12. mail 2017 ja et kostja sattus järgmisest

päevast viivitusse tasu maksmisega, st ka viivist pole sellest ajast alates alust nõuda.

4. Kostja esitas hagile menetluse kestel tasaarvestused kahel alusel:

-

esiteks, kui ka eeldada, et hageja täitis lepingut ja kostjal tekkis tasu maksmise

kohustus, siis on kostjal hageja vastu 929,94 euro suurune nõue tulenevalt tõstuki

täiendava remondi vajadusest selles summas;

-

teiseks peab hageja kostjale hüvitama asendustõstuki kulu november 2016 –

aprill 2017, igas kuus 1 489,02 eurot ja kokku seega 8 934,12 eurot.

4 (11)

5. Vastuseks kostja tasaarvestusavaldusele märkis hageja, et ei ole kostjale põhjustanud

mingit kahju, mida kostjal oleks õigus nõuda või tasaarvestada. CarHelp OÜ arve ei tõenda

puudusi hageja töös. Asendustõstuki kulu ei pea hageja hüvitama, sest tõstuk oli tema juures

remondis kostja enda tellimuse alusel.

MAAKOHTU OTSUS

6. Maakohus rahuldas hagi 12. veebruari 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5 787,02 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

768,64 eurot ja viivise põhivõlalt alates 12. veebruarist 2019 kuni põhivõlgnevuse täieliku

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja tasaarvestusavaldused jättis

maakohus rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks

edaspidi.

6.1. Maakohus tuvastas, et:

-

pooled sõlmisid töövõtulepingu tõstuki mootori remontimiseks;

-

kostja viis tõstuki 5. oktoobril 2016 hageja töökotta;

-

hageja edastas kostjale 15. novembril 2016 e-kirjaga hinnapakkumise summas

5 490 eurot. Kostja sai hinnapakkumise kätte;

-

hageja edastas 21. aprillil 2017 kostjale arve maksetähtajaga 12. mai 2017 summas

5 787,02 eurot.

6.2. Maakohus tugines VÕS § 637 lg-tele 3–5 ja leidis, et hageja tasunõue on muutunud

sissenõutavaks.

Kostja kinnitas töö valmimist ja arve tasumise kohustust poolte 12.–15. mai 2017 e-kirja-

vahetuses. Pooled leppisid kokku tõstuki ülevaatuse 15. juunil 2017 ja sama päeva aktiga nr 1/6

kinnitas kostja tõstuki kättesaamist. Akti allkirjastas ainult kostja ja märkusega, et tõstuk ei ole

töökorras. Seega on kostja töö 15. juunil 2017 vastu võtnud ja tasunõue on muutunud tööde

vastuvõtmisega sissenõutavaks. Pooltel puudub vaidlus, et 1. juulil 2017 oli tõstuk töökorras.

Tõendamist ei leidnud, et tehtud töö oli kasutuskõlbmatu ja tulnuks tervikuna uuesti teha.

Kostja ei tõendanud väidetavate puuduste esinemist tööl vastuvõtmise ajal ega ka seda, et töö

oli osaliselt tegemata või ei vastanud lepingutingimustele. Kostja märkus aktis ei tõenda, kas ja

millised puudused tõstukil esinesid, sest see on üldsõnaline ja akti allkirjastas ainult kostja.

Kostja teatas 27. juunil 2017 e-kirjas hagejale, et tõstuk ei olnud sõidukorras ja pärast mootori

käivitamist sureb see välja. Nimetatud e-kiri ei tõenda puudusi hageja töös. Tunnistaja VV

ütlustega on tõendatud, et tõstuk hageja juures töötas ja sellega tõsteti raskeid laadungeid.

Tunnistaja nägi tõstukit töötamas ja asju laadimas ka kostja juures. Tunnistaja TT ütluste

kohaselt tõstuk suri välja, kuid tõstuk sõitis omal jõul hageja juurest kostja juurde. Eeltoodust

tulenevalt ei tõendanud kostja, et tõstuki väljasuremine oli tingitud tõstuki mootorist. Seega ei

ole kostjal õigus keelduda tasu maksmisest summas 5 787,02 eurot.

6.3. Maakohus leidis, et täidetud ei ole taganemise formaalsed eeldused. Tunnistaja HH ja

kostja seadusliku esindaja korduvat käimist hageja remonditöökojas ja tõstuki tagastamise

palumist ei saa käsitleda töövõtulepingust taganemise avalduse esitamisena. Kostja ei teatanud

hagejale, et on lepingust taganenud.

6.4. Hageja viivisenõude kohta märkis maakohus, et kuna tasunõue muutus sissenõutavaks

tööde vastuvõtmisest järgnevast päevast, so 16. juunist 2017, tuleb hageja kasuks kostjalt välja

mõista sissenõutavaks muutunud viivis alates 16. juunist 2017 kuni otsuse tegemiseni, mis

viivisekalkulaatori järgi on 768,64 eurot. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks tsiviilkohtu-

menetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel välja mõista edasiulatuv kuni põhivõla täieliku

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5 (11)

6.5. Kostja tasaarvestus ei olnud maakohtus edukas. CarHelp OÜ arve ei tõenda, et kostja

tellis remondi kolmandalt isikult hageja tegemata töö teostamiseks. Samuti ei tõenda arve

remondi hinna (929,94 eurot) tasumist. Ka asendustõstuki rendiarved ei tõenda, et kostjal tekkis

hageja süül kahju. Eelkõige ei tõenda arved asendustõstuki rentimist põhjusel, et tõstuk ei

töötanud ja oli hageja juures remondis. Samuti ei tõenda arved kulude tegelikku kandmist.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal hageja vastu nõuet mida tasaarvestada.

6.6. Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel, aga jättis need kõik kostja

kanda.

POOLTE SEISUKOHAD

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue

otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtusse.

Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Esiteks kohaldas maakohus valesti materiaalõigust, kuna jättis arvestamata asjaolu, et

algne lepingusuhe, milles hageja põhikohustus oli remontida kostja tõstuki mootor, lõppes

kostjapoolse taganemisega. Kostja võis taganeda, sest pärast kokkulepitud töö valmimise

tähtaja möödumist oli valmis töö üle andmata. Enne taganemist oli kostja nõudnud tõstukit

tagasi, et tellida töö kolmandalt isikult, aga hageja keeldus. Seega ei saa hagejal olla kostja

vastu lepingulist nõuet suuremas ulatuses, kui kuni taganemiseni hageja tehtud töö väärtus.

7.2. Teiseks rikkus maakohus menetlusõigust, kuna ei arvestanud poolte väiteid lepingu

sõlmimise aja kohta ja leidis, et leping sõlmiti poolte vahel kõige varem 15. novembril 2016.

Samas maakohus tuvastas, et tõstuk viidi 5. oktoobril 2016 hageja töökotta, kuid jättis

tähelepanuta kostja väite, et tõstuk viidi sel kuupäeval hageja töökotta mootori remondi

kokkuleppe (lepingu) täitmise võimaldamiseks.

7.3. Kolmandaks leidis maakohus valesti, et kostja esitas vastuväite lepingu tasu kokku-

leppele. Tegelikult nõustus kostja hageja pakutud tasuga 25 eurot tunnis, samuti sellega, et

remondiks vajalikud varuosad hangib hageja ja nende kajastub lepingutasus. Samas on õige

maakohtu järeldus, et kostja ei tunnista hageja väidet, et lepingutasu oli algusest peale kokku

lepitud suuruses 5 490 eurot. Kostja ei leppinud hagejaga 15. novembri 2016 hinnapakkumise

vahendusel kokku täpses lepingutasus. Hageja esitas hinnapakkumise peale seda, kui kostja

nõudis remontimata tõstukit tagasi, et lasta seda remontida mujal. Lepingut oktoobris 2016

sõlmides ei leppinud pooled kokku täpses tasus, vaid ainult tasu kujunemise põhimõttes.

7.4. Neljandaks jättis maakohus tähelepanuta olulise lepingutingimuse, et hageja teeb töö

valmis ja annab kostjale üle 2–3 nädala jooksul. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et selline

kokkulepe poolte vahel oli, vaid väitis, et selle tähtaja järgimisel tekkisid talle takistused. Ka ei

vaidlustanud hageja asjaolu, et tõstuk oli kostja tootmises hädavajalik vahend. Hageja teadis

kostja majandustegevuse vajadusi ja spetsiifikat: puumaterjali müük ja töötlemine. Hageja oli

ka varasemalt kostja tõstukeid remontinud.

7.5. Viiendaks, hageja ei tõendanud, et tegi töid arves ja hagis märgitud suuruses. Kostja ei

kiitnud heaks 21. aprilli 2017 arvet, 15. novembri 2016 hinnapakkumist ega võtnud hagejalt

tööd vastu, sest oli lepingust taganenud pärast töö üleandmise tähtaja müüdumist. Kostja ei

saanud tõstukit juunis 2017 vastu võttes kokkulepitud tööd, sest mootor suri endiselt välja.

Lepingutasu aluseks peetav hinnapakkumine erineb hageja põhinõude suurusest. Kui pooled

sõlmisid maakohtu hinnangul lepingu hinnapakkumise vastuvõtmisega summas 5 490 eurot,

siis on arusamatu, miks kostja peaks selle lepingutingimuse siduvuse eeldusel võlgnema

hagejale 5 787,02 eurot. Eluliselt usutav ei ole hageja kui mootoriremondiga tegeleva äriühingu

väide, et ta ei näinud mootori remondikuluna ette uue õli kasutamist.

6 (11)

7.6. Kuuendaks jättis maakohus hindamata kostja tõendid.

Maakohus ei andnud hinnangut kostja esitatud tõstuki üleandmise aktile, millel on mõlema

poole allkiri. Aktis on märge, et üleandmise hetkel ei olnud tõstuk töökorras. Allkirjastatud akt

seob pooli aktis sisalduva tahteavaldusega.

Samuti jättis maakohus vajalikus ulatuses hindamata kostja väited ja tõendid asjaolu kohta, et

pärast tõstuki tagasi saamist 15. juunil 2017 ei olnud see ikkagi töökorras ja kostja oli sunnitud

tellima lisatöid mootori remontimiseks ja kulutama täiendavalt 929,94 eurot. Lisaks teatas

sellest kostja 27. juuni 2017 e-kirjaga hagejale, et pärast mõninga aja normaalset töötamist

ilmnes juuni lõpus tõstuki mootoril sama viga. Maakohus ei andnud remonditud tõstuki mootori

mittetöötamise asjaolule muud hinnangut kui, et mittetöötamise väide on üldsõnaline.

7.7. Seitsmendaks jagas maakohus ebaõigesti tõendamiskoormise. Kohus leidis ekslikult, et

kostja kui tellija peab tõendama, millised tööd olid hagejal tegemata, millised puudused tõstukil

esinesid selle üleandmisel. Tegelikult pidi töö valmimist ja lepingukohasust tõendama hageja.

Kostja pöördus hageja poole tõstuki mootori remontimiseks olukorras, kus mootor ei

käivitunud hästi ja kui käivitus, siis pärast mõningast töötamist suri välja. Kostja ei oska

määratleda, milliste tööde tegemise ja milliste osade väljavahetamisega saab saavutada, et

tõstuki mootor töötaks laitmatult, sh käivituks kohe ega sureks töötamise ajal välja. Seetõttu ei

saanud kostja leppida hagejaga kokku, milliseid mootori remondi töid tellida ja milliseid mitte.

Selle pidi kostja seatud ülesandest lähtuvalt määratlema hageja.

7.8. Kaheksandaks hindas maakohus vääralt nii kostja ülesütlemist kui ka tasaarvestust.

Maakohus tegi vale järelduse, et korduvalt hageja töökojas remontimata tõstuki tagasi nõudmas

käimine peale algse kokkuleppe tähtaja möödumist, ei ole tehingust taganemine. Selline

kostjapoolne korduv asja tagasi nõudmine on konkludentne taganemine tehingust ja kuni

taganemiseni hageja tehtud lepingu täitmise kulutus saab olla võimaliku nõude aluseks.

Asjakohatu on maakohtu seisukoht, et arved ei tõenda neil kajastatud summa tasumist.

Tasaarvestussuhe on võimalik ka juhul, kui arve väljastaja ees on kohustus täitmata (arved

tasumata). Esitatud arvetega on tõendatud kostja lisakulutuse suurus, milline olnuks olemata,

kui kostja tõstuk oleks remonditud hageja lubatud tingimusega (2–3 nädalat). Tõstuk oli kostja

majandustegevuses hädavajalik vahend.

8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles hagi rahuldati 4 560,06 eurot ületava põhivõla summa ja sellelt viivise saamiseks, samuti

enne 18. juulit 2017 viivise saamiseks. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse,

millega jätab hagi märgitud osas rahuldamata. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata,

aga selle resolutsioonist tuleb jätta välja otsustus kostja tasaarevestuse kohta ja TsMS § 657

lg 1 p 2¹ alusel muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt, kuid sellele vaatamata jäävad kõik menetluskulud kostja kanda.

10. Viivise nõude rahuldas maakohus osaliselt. Kuna hageja kaebust ei esitanud, siis on enne

16. juunit 2017 viivise välja mõistmata jätmise osas maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise

lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

11. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta

ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus leiab, et

järgmises lõigus refereeritavatest asjaoludest saab lähtuda kaebuse lahendamisel.

7 (11)

Maakohus tuvastas lepingu sõlmimise kui vaidlustamata asjaolu, aga märkis, et vaidlusalused

on nii lepingu sõlmimise aeg kui ka poolte kokku lepitud tingimused. Apellatsioonimenetluses

esitatud avalduste järgi ei ole kumbki pool vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolusid, et

kostja viis tõstuki 5. oktoobril 2016 hageja töökotta ja hageja saatis kostjale 15. novembril 2016

hinnapakkumise summas 5 490 eurot ning 21. aprillil 2017 arve summas 5 787,02 eurot.

Samuti pole vaidlust, et kostja vaatas remonditud tõstuki üle, sai selle kätte ja allkirjastas akti

15. juunil 2017, aga märkis aktil, et tõstuk pole korras. Alates 1. juulist 2017 oli tõstuk

töökorras, aga kostja väitel oli selleks vaja tõstukit täiendavalt remontida. Asja lahendamisel

saab poolte esiletoodu põhjal lisaks lähtuda sellest, et mõlemad tegutsesid töövõtulepingut

sõlmides majandustegevuse raames.

Pooled vaidlevad, kas hageja kohustus on kohaselt täidetud ja tasunõue muutunud

sissenõutavaks ning kas kostja on lepingust kehtivalt taganenud ja kas tal on vastunõue, mida

hageja nõudega tasaarvestada.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga poolte õigussuhte kvalifitseerimisel (vaidlustatud

otsuse p-d 11–13) ja kostja taganemise formaalsete eelduste puudumise tuvastamisel (p 18).

Neist esimene pole ka vaidlusalune ja teise osas hindas maakohus õigesti tunnistaja HH ütlusi.

Kaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

13. Kostja apellatsioonkaebuse lahendamiseks käsitleb ringkonnakohus esmalt lepingu

sõlmimise aega ja poolte kokkuleppe sisu. Kuigi tõstuki mootori remondiks töövõtulepingu

sõlmimine pole vaidlusalune, siis on pooled erimeelsed nii lepingu sõlmimise aja, täitmise

tähtaja kui ka muude tingimuste osas.

13.1. Hageja väitel sõlmiti leping detsembris, kostja väitel oktoobris 2016. Maakohus tuvastas,

et leping sõlmiti kõige varasemalt 15. novembril 2016, st hageja hinnapakkumise saatmise ja

kättesaamisega. Kumbki pool ei toonud esile, et kostja oleks hinnapakkumisele kirjalikult

vastanud, aga hageja väitel jõuti suuliselt lepingu sõlmimiseni detsembris. Kostja seevastu

väidab, et ta oli juba enne 15. novembrit 2016 asunud tõstukit tagasi nõudma ja lepingust

taganenud. Sellises olukorras tuli mõlemal poolel oma väiteid tõendada, aga eelkõige hagejal

(kui töövõtulepingu sõlmimisele ja kehtivusele tugineval poolel) oli kanda suurem

tõendamiskoormis.

13.2. Ringkonnakohus leiab, et kirjaliku hinnapakkumise ja selle edastamise e-kirja (tl 21)

tõenditena esitamisega on hageja vähemalt tõendanud, et kokkulepet lepingu tingimustes VÕS

§ 9 lg 1 tähenduses ei saavutatud varem. Seetõttu tuli kostjal varasem ja hinnapakkumisest

erinevatel tingimustel lepingu sõlmimine tõendada, mida kostja ei teinud. Tunnistaja HH

ütlustest (tl 90) ei saa teha kostja soovitud järeldusi, vaid neist nähtub üksnes tõstuki remondi

kohta päringute tegemine 2016. aasta novembri lõpus ja remondi jätkamisega nõustumine veel

ka 2017. aasta algul. Samasisulise järelduse lepingu sõlmimise aja kohta saab analoogia korras

teha ka VÕS § 20 lg-st 3, mis võimaldab kostja vaikimist hinnapakkumise saamisel käesoleva

juhtumi asjaoludel käsitada nõustumusena. Siinjuures pole asja lahendamisel määrav, kas

leping sõlmiti 2016. aasta novembris või detsembris, maakohus võis poolte väidete ja

esiletoodu põhjal lähtuda sellest, et lepingut ei sõlmitud enne hinnapakkumise saatmist ja

kättesaamist.

13.3. Maakohus sedastas vaidlustatud otsuse p-s 14, et pooltevahelise töövõtulepingu ese oli

tõstuki mootori remont. See on kooskõlas hagiavalduses märgituga, et pooled leppisid kokku

tõstuki mootori remontimises. Kostja lisas hagile vastates töövõtulepingu eseme kohta

täiendavalt viite hagejale oktoobris 2016 tehtud avaldusele, mille kohaselt tõstuki mootor suri

välja pärast lühiajalist umbes 0,5 tunnist töötamist ning taaskäivitamisel kordus sama. Hageja

ei esitanud 5. jaanuari 2018 arvamuses kostja täpsustuse osas vastuväiteid. Eeltoodu põhjal on

kohane täpsustada, et töövõtulepingu järgi oli hageja kohustus remontida tõstuki mootor

selliselt, et see pärast lühiajalist töötamist ei seiskuks.

8 (11)

13.4. Hageja tugineb lepingu tingimuste sisustamisel 15. novembri 2016 hinnapakkumisele

ning kostja väitele, et tunnitasu pidi olema 25 eurot ja hageja hangib vajalikud varuosad.

Hinnapakkumine vastab sisuliselt kostja esile toodud tingimustele, sest ka seal on kajastatud

sama tunnitasu määr ning lähtutud sellest, et hageja esmalt ostab ja seejärel müüb kostjale

mootori remondiks vajalikud varuosad. Maakohus lähtus põhimõtteliselt õigesti sellest, et

töövõtulepingu täpsemad tingimused, sh hind lepiti kokku vastavalt hinnapakkumisele.

13.5. Hageja väitel lepingu täitmise lõplikku tähtaega kokku ei lepitud, kostja väitel oli selleks

2–3 nädalat. Kostja pole oma väidet tõendanud. Seega tuleb lähtuda VÕS § 82 lg-st 3, mille

kohaselt tuli hagejal kohustus täita selleks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu

sõlmimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Pooled ei ole esile

toonud asjaolusid, mis võimaldaks hinnata remondiks tegelikult kulunud aja ebamõistlikuks.

14. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus küsimust, kas hageja tegi töövõtulepinguga kokku

lepitud töö. Asjakohased on maakohtu põhjendused vaidlustatud otsuse p-des 15 ja 16 hageja

nõude sissenõutavaks muutumise eelduste kohta, aga koostoimes järgnevaga asub ringkonna-

kohus maakohtust erinevale seisukohale küsimuses, kas hageja täitis kohustuse kohaselt.

14.1. Kostja vaidleb hagile vastu mh väitega, et hageja teostatud remondi tulemusel ei olnud

tõstuk endiselt töökorras, st hageja ei täitnud töövõtulepingust tulenevat kohustust kohaselt ja

tehtud töö ei vastanud lepingutingimustele. Samas ei ole kostja väitnud, et hageja üldse ei teinud

neid toiminguid ega asendanud tõstuki detaile vastavalt 15. novembri 2016 hinnapakkumisele.

Töö lepingutingimustele vastavust ja seega ka puuduse kirjeldamist saab kohus hinnata lähtudes

poolte kokkuleppest töövõtulepingu eseme kohta (vt eespool p 13.3).

14.2. VÕS § 644 lg 1 esimene lause sätestab, et tellija peab teatama töö lepingutingimustele

mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele

mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. VÕS § 644 lg 2 kohaselt peab oma majandus-

või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija lepingule mittevastavust sellest teatamisel

piisavalt täpselt kirjeldama. Kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mitte-

vastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu

puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija VÕS § 644 lg 3

esimesest lausest tulenevalt enam töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui

teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib tellija VÕS § 644 lg 3 teine lause alusel siiski

lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada makstavat tasu või nõuda, et töövõtja

hüvitaks tekitatud kahju, v.a saamata jäänud tulu.

14.3. Viidatud normide rakendamisel saab juhinduda Riigikohtu 10. juuni 2015 otsuse

tsiviilasjas nr 3-2-1-60-15 p-s 13 kujundatud praktikast. Eelkõige tuleneb sellest, et kostjalt sai

pärast tõstuki ülevaatamist oodata vaid käibes vajalikku hoolsust järgides välisel vaatlusel

avastatud puudustest teavitamist ja ülevaatamiskohustuse täitmine ei vabasta vastutusest

töövõtjat, kelle töö ei vasta lepingutingimustele. Riigikohus leidis, et VÕS § 644 järgi võib

teavitamise ja puuduste kirjeldamise kohustuse täitmiseks piisata ka olukorrast teavitamisest

ning olukorra fikseerimisest sündmuskohal koos töövõtjaga. Isegi kui tellija tegutseb

majandustegevuses, on töövõtulepingu raames asjatundjaks eelkõige töövõtja. Seetõttu võib

eeldada, et kui töövõtja tutvub asjaoludega sündmuskohal, suudab ta VÕS § 644 lg-s 2 viidatud

määras selgeks teha töö puuduste iseloomu (ibid p 15).

14.4. Käesoleval juhul võttis kostja tõstuki vastu 15. juuni 2017 aktiga ja märkis selles, et

tõstuk ei ole töökorras. Õige on kostja kaebuse väide, et sellekohasele avaldusele piisas kostja

allkirjast ja lisaks on esitatud ka mõlema poole allkirjadega akt (tl 65). Maakohus ei hinnanud,

kas kostja märge „mittekorras seisukorras“ sisaldab töö lepingutingimustele mittevastavuse

piisavalt täpset kirjeldust eespool p-des 14.2 ja 14.3 käsitletud sätete tähenduses. Ringkonna-

kohus leiab, et kostja märge oli piisav. Tõstuki välisel vaatlusel ei saa eeldada, et kostja peaks

kirjeldama puudust täpsemalt.

9 (11)

14.5. Eelnevast tuleneb, et töö valmimise ja kohasuse tõendamiskoormis on hagejal, mida

maakohus ka selgitas 17. septembri 2018 korraldaval istungil. Hageja ei esitanud tõendeid,

mille põhjal saaks kontrollida väidet, et tõstukil parandati viga, mille parandamises pooled

kokku leppisid. Kuna tunnistajate VV ja TT ütlused (tl 89–91) on tõstuki kostjale üleandmise

ajal töökorras olemise osas vastuolulised, siis ei ole need üksi veel piisavad. Poolte e-kirjadest

(tl 23 ja 65 pöördel) ei nähtu samuti, et kostja oleks hageja tehtud tööd aktsepteerinud kui

töövõtulepingu alusel võlgnetavat. Muid tõendeid hageja ei esitanud.

14.6. Pooled ei vaidle praeguseks enam selle üle, et hiljemalt 1. juulil 2017 oli tõstuk töökorras.

Kumbki pool ei ole toonud esile, et tõstuki kostjale tagastamise ja eelmises lauses märgitud

kuupäeva vahel oleks tehtud tõstukil muid olulisi parandusi kui CarHelp OÜ arvel ja

kalkulatsioonis (tl 38–39) kirjeldatud tööd. Neil asjaoludel saab vaidluse lahendamisel lähtuda

sellest, et hageja töös olid tõstuki üleandmisel need puudused, mis CarHelp OÜ hiljem

kõrvaldas, aga ülejäänud osas vastas töö lepingutingimustele.

15. Ringkonnakohus käsitleb järgmiseks hageja põhinõude suurust.

15.1. Hageja esitatud arve on suurem algsest hinnapakkumisest, mistõttu tuleb kohaldada VÕS

§ 639 sätteid ja kontrollida, kas pooled leppisid kokku töö eelarves, samuti kas eelarve oli siduv

või mittesiduv.

15.2. Hinnapakkumises loetles hageja tööd, varuosad ja kulumaterjalid, mida pidas töö

tegemiseks vajalikuks. Vaidlustamata asjaoludel oli hinnapakkumise tegemise ajaks tõstuk

olnud juba mõnda aega hageja valduses ja ta oli enne pakkumise tegemist teostanud

rikkeotsingu. Neil asjaoludel käsitleb ringkonnakohus hinnapakkumist eelarvena.

15.3. VÕS § 639 lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et eelarve on siduv. Sellisel juhul tuleb

hinnapakkumise summat kui eelarve maksumust pidada ühtlasi ka töövõtulepinguga kokku

lepitud tasuks. Hageja ei lükanud seda eeldust ümber ega tõendand vastupidist (vrd Riigikohtu

12. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-14, p 14; 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-79-08, p 12; 17. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-15, p 9). Kuna eelarve oli

siduv, siis tulnuks selle suurenemine eraldi kokku leppida (VÕS § 13 lg 1, vt Riigikohtu

13. detsembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-06, p 14), aga vastavale kokkuleppele hageja

ei tuginenud.

15.4. Ringkonnakohus leiab, et eelarve hõlmas ka arve positsioonides nr 16 ja 17 kajastatud

varuosasid ja tarvikud. Ainuüksi sellest, et töö oleks pidanud sisalduma algses hinnapakkumises

või see oli tehniliselt vajalik, ei saa järeldada, et see oli kokkulepitud hinnaga hõlmatud töö (vt

Riigikohtu 20. septembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-40856, p 14). Samas tuleb eeldada, et

töövõtja kui vastava valdkonna professionaal peab teadma ja nägema ette kriteeriume, mille

muutumisest

tingituna

võib

tööde

maksumus

eelduslikult

muutuda

(Riigikohtu

12. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-14, p 22). Käesoleval juhul on tegemist

sellise olukorraga. Hageja ei selgitanud ega tõendanud, miks ei pidanud arve positsioonides

nr 16 ja 17 kajastatud varuosade ja tarvikute kulu olema talle ettenähtav hinnapakkumise

tegemise ajal, st 15. novembril 2016, kui tõstuk oli juba alates 5. oktoobrist 2016 tema juures

rikkeotsingu teostamiseks.

15.5. Vahekokkuvõttena saab märkida, et hageja võiks nõuda kohase töö eest töövõtulepingu

alusel algselt kokku lepitud hinna, st 5 490 euro, mitte aga seda ületava summa tasumist.

16. Hagi rahuldamise lõplik ulatus sõltub siiski kostja tasaarvestuste edukusest.

16.1. Maakohus tegi otsuse resolutsiooni p-s 5 otsustuse kostja tasaarvestuse kohta, aga

ringkonnakohtu hinnangul ei ole see vajalik ega kohane. Kostjal on võimalik valida, kas ta

esitab vastuhagi või menetlusliku tasaarvestuse. Käesoleval juhul valis kostja tasaarvestuse,

mille tulemus on selle edukuse korral tasaarvestatavate nõuete vastastikku lõppemine VÕS

§ 197 lg 2 järgi. Otsuse resolutsiooniga tuleb TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendada nõuded.

10 (11)

16.2. Kostja väitel oli tõstuki töökorda viimiseks pärast selle hagejalt tagasisaamist teha 16.–

18. juunil 2017 täiendavat mootori remonti, millega kaasnes kulu 929,94 eurot. Selle summa

kohta esitas kostja 5. oktoobril 2017 hagile vastates tasaarvestuse avalduse. Lisaks nõuab kostja

tasaarvestuse korras asendustõstuki kulu hüvitamist 1 489,02 eurot kuus perioodi eest

november 2016–aprill 2017, selles osas esitas kostja tasaarvestuse avalduse 1. oktoobri 2018

menetlusdokumendis summas 8 934,12 eurot.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja ja maakohtu arusaamaga, et kostja vastunõuete edukus sõltub

vastava kulu tegelikust kandmisest. Nii töö puuduse kõrvaldamise kulu (VÕS § 646 lg 5) kui

ka kahjuhüvitise (VÕS § 115 lg-d 1–3) puhul ei ole määrava tähtsusega, kas kahjustatud pool

on kulu juba kandnud. Piisav on, kui tal on tekkinud või tekib selle kandmise kohustus (vt

Riigikohtu 8. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 28 esimene lõik koos sealsete

varasemate viidetega). Selles osas tuleb maakohtu otsust ja põhjendusi muuta.

16.3. Tõstuki täiendava remondikulu hüvitamise nõude õiguslik alus on p-des 14.5 ja 14.6

tuvastatud asjaoludel VÕS § 646 lg 5, sest täiendav remont oli vajalik sama tulemuse saavu-

tamiseks, milles pooled kokku leppisid. CarHelp OÜ kalkulatsioonis on viidatud sama tootja

tõstukile, tööd on seotud mootori remondiga ja need tehti vahetult pärast tõstuki kostjale

üleandmist. Seega olid need vajalikud hageja töö parandamiseks. Muid vastuväiteid hageja arve

summale ei esitanud, st kostja tasaarvestus summas 929,94 eurot on edukas.

16.4. Asendustõstuki kulu võiks olla hüvitatav VÕS § 115 lg 1 alusel. Selleks tuleb kontrollida,

kas hagejal oli õigus tõstukit kinni pidada. Nagu ringkonnakohus märkis eespool p-s 13.5 tuli

tõstuk remondita mõistliku aja jooksul, milleks saab pidada tegelikku remondiks kulunud aega.

Hageja väitel olid arvel kajastatud tööd tehtud 21. aprilliks 2017 ja rohkem töid ta enam ei

teinud. Seega kuni märgitud kuupäevani oli tõstuk hageja valduses töölepingu täitmiseks.

VÕS § 654 lg 1 kohaselt on töövõtjal oma töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks

pandiõigus tellija vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud, kui

need on töövõtu eesmärgil tema valduses. Tõstuk vastab neile tingimustele, st hageja võis seda

pandiõiguse alusel kinni pidada. Sisuliselt sama tuleneb VÕS § 111 lg-st 1, sest VÕS § 82 lg 5

esimese lause järgi peavad lepingupooled vastastikused lepingulised kohustused täitma

üheaegselt, kui see on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Hageja ei

pidanud tõstukit välja andma enne tehtud töö eest tasumist. Järelikult ei ole kostjal ka pärast

21. aprilli 2017 alust nõuda aprilli ülejäänud päevade eest asendustõstuki rendikulu hüvitamist.

16.5. Kostja menetluslikud tasaarvestusted on eelneva põhjal edukad osasummas 929,94 eurot.

17. Kokkuvõtvalt tuleneb eespool p-dest 15.5 ja 16.5, et hagi saab rahuldada põhivõla summas

4 560,06 eurot ( = 5490 – 929,94). Seda ületava summa kostjalt väljamõistmise osas tuleb

maakohtu otsus tühistada ja jätta hagi vastavas osas rahuldamata.

18. Viivise nõudele ei ole kostja eraldi vastuväiteid esitanud, aga selle rahuldamise edukus

sõltub p-s 17 põhjendatuks peetud põhivõla summast ja sissenõutavaks muutumise ajast.

18.1. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel nõuda rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega

tuleb tuvastada, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal oli hagejal õigus nõuda

töövõtutasu maksmist (VÕS § 82 lg 7).

18.2. Kuna kumbki pool ei tõendanud kokkulepet tasumiskohustuse tähtaja kohta, siis

kohaldub VÕS § 82¹ lg 1, eelkõige selle p 3. Viidatud säte näeb mh ette, et kui vastastikuse

lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud, muutub tasu

maksmise kohustus sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva möödumisel kauba, teenuse vm hüve

vastuvõtmisest või ülevaatamisest, kui seaduse või lepinguga on ette nähtud kauba, teenuse vm

hüve vastuvõtmine või ülevaatamine, mille käigus tuleb kontrollida selle lepingule vastavust,

ja kui võlgnik saab arve enne vastuvõtmise või ülevaatamise aega või selle ajaks.

11 (11)

18.3. Lähtudes asjaolust, et kostja sai tõstuki üle vaadata 15. juunil 2017, muutus eelnevas

kirjeldatud reegli järgi tasu sissenõutavaks 15. juulil 2017, mis oli laupäev. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 136 lg 8 sätestab mh, et kui kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub

puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. See

kohaldub ka rahalise kohustuse puhul (vt nt Riigikohtu 18. aprilli 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-47-12, p 14 teine lõik; 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 31 esimene lõik).

Kokkuvõtvalt tuleb lugeda, et hagejal oli õigus nõuda kostjalt töövõtulepingu tasu maksmist

17. juuli 2017 ja alles alates 18. juulist 2017 saab hageja nõuda viivist.

18.4. Pooled ei vaidlustanud maakohtu tegevust viivisekalkulaatori rakendamisel ja sama

kalkulaatorit kasutab ka ringkonnakohus. Põhivõla summalt 4 560,06 eurot arvutatud viivis

alates 18. juulist 2017 kuni käesoleva otsuse tegemise päevani (31. mai 2019) on 682,63 eurot.

Otsuse tegemisele järgnevast päevast saab kohus viivis TsMS § 367 alusel välja mõista VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

19. Menetluskulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 2 alusel. Hageja teatas ringkonnakohtule, et ta

on nõus vaidluse lahendama kompromissiga tingimusel, et kostja tasub 4 000 eurot. Kostja

omalt poolt kompromissi summat ei nimetatud, aga ei avaldanud ka, et ta hageja ettepanekuga

nõustuks. Ringkonnakohtu otsuse järgi rahuldatakse hagi osaliselt ja hageja pakutud

kompromissist mõneti suuremas summas, st TsMS § 163 lg 2 kohaldamise eeldused on

täidetud. Kuna kostja kompromissiga ei nõustunud, siis kannab ta kõik senised menetluskulud.

Järelikult jääb maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas muutmata arvestades käesoleva

otsuse põhjendustega. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 määrab hüvitatavad menetluskulud

rahaliselt kindlaks maakohus.

20. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest

lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm