2-17-16994/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31. mai 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-16994

Tsiviilasi

AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagi

ÕISMÄE TEE 84 KORTERIÜHISTU ja

OÜ WINDAIR vastu solidaarselt kahju, viivise ja

sissenõudmiskulude väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 15. märtsi 2019 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu)

apellatsioonkaebus, mille hind on 40 eurot, ja OÜ

WINDAIR apellatsioonkaebus, mille hind on

1 973,17 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant I): AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti

filiaali kaudu, registrikood 12831829), lepinguline

esindaja Kadri Ojamaa

Kostja I: ÕISMÄE TEE 84 KORTERIÜHISTU

(registrikood 80143535), lepinguline esindaja Natalja

Perova

Kostja II (apellant II): OÜ WINDAIR (registrikood

11228226), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano

Saareväli

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 15. märtsi 2019 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis

lahendamata hageja nõude sissenõudmiskulu 40 eurot hüvitamiseks. Tühistada

sama otsus menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega sissenõudmiskulu hüvitamise nõue

rahuldada ja jätta kõik hageja menetluskulud maakohtus solidaarselt kostjate

kanda ning kummagi kostja menetluskulud maakohtus vastava kostja enda kanda.

3. Hageja apellatsioonkaebus rahuldada, kostja OÜ WINDAIR apellatsioonkaebus

jätta rahuldamata.

4. Hageja apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud jätta

solidaarselt

kostjate

kanda.

Kostja

OÜ WINDAIR

apellatsioonkaebuse

menetlemisega seonduvad hageja menetluskulud jätta kostja OÜ WINDAIR kanda.

Kummagi kostja apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.

2 (8)

KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista hageja AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) kasuks kostjatelt

ÕISMÄE TEE 84 KORTERIÜHISTU ja OÜ WINDAIR solidaarselt välja

kahjuhüvitis 1 800 eurot, sissenõudmiskulu hüvitis 40 eurot, 13. novembri 2017

seisuga viivis 29,17 eurot ja alates 14. novembrist 2017 viivis kahjuhüvitise summalt

1 800 eurot võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni

kahjuhüvitise tasumiseni.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jaotada järgmiselt:

3.1. kõik hageja menetluskulud maakohtus jätta solidaarselt kostjate kanda ning

kummagi kostja menetluskulud maakohtus vastava kostja enda kanda;

3.2. hageja apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud jätta

solidaarselt kostjate kanda;

3.3. kostja OÜ WINDAIR apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad hageja

menetluskulud jätta kostja OÜ WINDAIR kanda;

3.4. kummagi kostja apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 14. novembril 2017 Harju

maakohtule hagi ÕISMÄE TEE 84 KORTERIÜHISTU (kostja I) ja OÜ WINDAIR (kostja II,

koos edaspidi ka „kostjad“) vastu solidaarselt kahju, viivise ja sissenõudmiskulude

väljamõistmiseks. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista:

(1) kahju 3 246,25 eurot;

(2) sissenõutavaks muutunud viivise 52,61 eurot;

(3) võla sissenõudmiskulu 40 eurot;

(4) viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt

alates 14. novembrist 2017 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Hageja peamised väited olid järgmised:

-

hageja sõlmis kindlustusandjana Tallinnas aadressil Õismäe tee 84-4 asuva korteri

(edaspidi „korter“) ja selles asuva koduse vara suhtes kindlustuslepingu;

3 (8)

-

kindlustusvõtja (edaspidi „kannatanu“) teatas 26. juunil 2017 hagejale, et korteris

toimus kahjujuhtum. Sündmuskoha vaatas üle ja kahju suurus tegi kindlaks

OÜ Kahjuhaldus 30. juunil 2017. Vara ülevaatuse akti kohaselt kahjustas kraanikausist

välja tulnud vesi köögimööblit ja laminaatparketti;

-

hageja ja kannatanu jõudsid kokkuleppele, et hageja hüvitab kahjust 3 106,25 eurot.

Samuti tasus hageja kahju suuruse kindlakstegemise eest 140 eurot;

-

hageja tegi kostjale I selgitustaotluse kahju põhjuste kohta. Kostja I juhatuse liige

vastas, et kahju põhjus oli kanalisatsioonipüstiku pesu, mille teostas kostja I tellimusel

kostja II;

-

hageja esitas 21. augustil 2017 kostjale I kahjunõude, milles palus hüvitada korterile

põhjustatud kahju hiljemalt 31. augustil 2017. Kostja I keeldus kahju hüvitamisest.

Hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 1. septembrist 2017. Koos viivisega tuleb

tasuda võla sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot;

-

kuna kostja I tellis kanalisatsioonipüstikute pesu kostjalt II, vastutavad kostjad

tekitatud kahju eest solidaarselt.

2. Kostja I vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kahju korterile tekitas valesti paigaldatud köögivalamu, mille eest vastutab

korteriomanik. Kostja I ei vastuta korterisse paigaldatud sanitaartehnika eest;

-

kanalisatsioonipüstiku pesu on töö, mida tuleb teha elamu kasutuskõlbliku seisukorra

säilitamiseks. Kostja I tegi kõik endast oleneva, et kahju ära hoida. Nii anti

majaelanikele õigeaegselt teada tööde teostamisest ja paluti sellel ajal kodus olla;

-

kostja I süü seisneb ainult selles, et oma kohustuste täitmiseks sõlmis ta töövõtulepingu

kostjaga II, kes oma tegevusega tekitas kahju. Kostja I ei saanud töövõtulepingu

sõlmimisel kahju tekkimist ette näha. Kahju tekitamises on süüdi kostja II ning

äärmiselt ebaõiglane on hüvitise väljamõistmine kostjalt I.

3. Kostja II vaidles samuti hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja I tellis kanalisatsioonipüstiku survepesu, mis tuli teha viivitamatult. Vastavalt

sõlmitud lepingule informeeris kostja I majaelanikke teostavatest töödest ja neil oli

kohustus teavitada kostja I juhatust ebastandardsetest torustikest ja sanitaartehnilistest

seadmetest korterites. Seega ei vastuta kostja II majasisestes kanalisatsiooni-

süsteemides võimalikest avariidest tekkinud kahjustuste eest;

-

kostja II teostas survepesu ja mingeid pretensioone kostja I töö kohta ei esitanud;

-

uputus korteris toimus, kuna köögivalamu ei olnud tööpinnale korralikult kinnitatud.

Kostja II töötajad aitasid kõrvaldada avarii tagajärgi, kuid valamut nad korrektselt

paigaldada ei saanud, sest valamu koha väljalõige ei vastanud valamu suurusele.

Korteriomanik mõistis, et vesi voolas valamust põrandale tema enda süül ega esitanud

mingeid pretensioone kostjatele;

-

hageja ei tõendanud väidetava taastusremondi vajadust ja sellega seonduvaid kulutusi.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et korteris tekkinud kahju on seotud kostja II

käitumisega ega kostja II süüd kahju tekkimisel.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi 15. märtsi 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ning

mõistis välja solidaarselt kostjatelt hageja kasuks 1 800 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

29,17 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi võlgnetavalt kahju hüvitiselt alates

14. novembrist 2017 kuni hüvitise tasumiseni.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda, mistõttu ei olnud neid vaja rahaliselt

kindlaks määrata.

4 (8)

4.1. Maakohus tuvastas, et 24. juunil 2017 tegi kostja II kostja I tellimisel kanalisatsiooni-

püstiku survepesu Õismäe tee 84 asuvas elamus, mille käigus toimus korteris uputus.

Kindlustuspoliisiga on tõendanud, et hageja ja kannatanu olid sõlminud korteri kahju-

kindlustuslepingu, mille alusel oli hagejal kohustus kahjujuhtumi korral kahju hüvitada VÕS

§ 76 lg 1, § 442 lg 1 ja § 476 lg 1 järgi. Hageja maksis kannatanule kahjuhüvitist 3 106,25 eurot

ja OÜ-le Kahjuhaldus kahju tuvastamise eest 140 eurot. Kuna hageja hüvitas kahju, läks talle

üle kahju hüvitamise nõue kahju tekitajate vastu VÕS § 492 lg 1 järgi.

4.2. Kostjal I on vastavalt korteriühistuseaduse (KÜS) § 15¹ lg-le 2 korteriomanike ees

kohustus hooldada kanalisatsioonipüstikut. Asjaolu, et töö teostamiseks palgati vastava

valdkonna spetsialist (kostja II), ei vähenda ega piira kostja I vastutust, kuna tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 132 lg 1 alusel vastutab kostja I ka kostja II käitumise eest.

Mõistlikult võttes sai ja võis kostja I ette näha kahju tekkimist, sest püstikute survepesu võib

olla seotud riskidega. Seega ei ole välistatud kostja I süü VÕS § 1050 järgi kahju tekkimisel

kannatanule ning kostja I vastutab VÕS § 1054 lg 2 alusel ka kostja II poolt tekitatud kahju eest

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi.

4.3. Kostjad kinnitasid, et kanalisatsiooni survepesu teostamise ajal kukkus kannatanu korteris

köögivalamu alla ja seetõttu voolas kööki reovesi. Seega on tuvastatud põhjuslik seos survepesu

ja reovee sattumise vahel korterisse.

4.4. Maakohus tuvastas, et korteris oli köögivalamu kinnitatud tööpinnast allapoole

silikooniga, st nii et raskuse tõttu võis see alla kukkuda. Seega oleks kannatanu oma tegevusega

(valamu korrektselt paigaldamisega) saanud vähendada kahju tekkimise riski ning põhjendatud

on VÕS § 139 lg 1 alusel nõude summat vähendada.

Tulenevalt KÜS § 2 lg-st 1, §-st 15, § 15¹ lg-test 1, 2, VÕS § 115 lg-st 1, § 127 lg-st 3 ja 4,

§ 101 lg 1 p-st 3, lg 2 teisest lausest, §-st 1043, § 1045 lg 1 p-st 5, § 1054 lg-st 2, § 65 lg-st 2

on hagejal õigus nõuda kostjatelt kahju hüvitamist, kuid nimetatud summat tuleb vähendada

1 800 euroni. Märgitud summa tuleb kostjatel solidaarselt välja mõista.

Kuna kostja I tellimusel tehti survepesu, mille käigus tekkis kahju, siis on kostja I vastutav

tekkinud kahju eest, sest ta vastutab kostja II tekitatud kahju eest. Samal ajal tekitas kostja II

tööde käigus kahju ja on vastutav selle kahju eest.

4.5. Kuna maakohus vähendas kahjuhüvitist, on ühekordne viivis 13. novembri 2017 seisuga

29,17 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi tuleb hageja taotluse alusel

alates 14. novembrist 2017 välja mõista kostjatelt solidaarselt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause

järgi võlgnetavalt kahju hüvitiselt kuni hüvitise tasumiseni.

4.6. Menetluskulud jaotas kohus TsMS § 163 lg 1 alusel, lähtudes hagi rahuldamisest ca 50%.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

jäeti kostjatelt solidaarselt välja mõistmata sissenõudmiskulu 40 eurot ja menetluskulude poolte

endi kanda jätmise osas. Menetluskulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda.

Hageja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Esiteks ei põhjendanud maakohus võla sissenõudmiskulude nõude (40 eurot) rahulda-

mata jätmist. Hageja põhinõue, mida maakohus vähendas, ei sisalda nimetatud summat.

5.2. Teiseks ei põhjendanud maakohus, miks ta menetluskulude jaotamisel ei kohaldanud

TsMS § 163 lg 2. Maakohus tegi istungil pooltele kompromissettepaneku summas 2 000 eurot.

Hageja oli kohtu pakutud ettepanekuga nõus. Vaidlustatud otsusega mõistis maakohus

kostjatelt välja kokku 2 021,30 eurot, mis sarnaneb kompromissettepanekuga. Kuna kostjad

kompromissettepanekuga ei nõustunud, tuli menetluskulud jätta nende kanda.

5 (8)

6. Kostjad vaidlevad hageja kaebusele vastu.

7. Kostja II esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada hagi

rahuldamise osas ja uue otsusega jätta hagi tema vastu täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud palub kostja II panna hageja kanda.

Kostja II kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Esiteks ei selgu vaidlustatud otsusest, kas hageja nõue lahendati lepingulise kohustuse

rikkumise sätete järgi või lepinguväliste kohustuste sätete järgi. Maakohus selgitas pooltele

kohtuistungil, et tegemist ei ole deliktiõigusliku juhtumiga kostja I ja kannatanu vahel. Samas

on vaidlustatud otsuses viidatud kahju õigusvastase tekitamise sätetele (VÕS §-d 1043 ja 1050),

mistõttu võib aimata, et maakohus on hageja nõude kvalifitseerinud kahju õigusvastasest

tekitamisest tuleneva nõudena. Selles osas on maakohtu selgitused ja otsus vastuolulised.

Kostja II käest tellis puhastustööd kostja I, mitte kannatanu, kelle nõude saaks hageja

omandada. Töövõtulepingu pooled olid kostjad, st kostja II ja kannatanu vahel ei tekkinud

töövõtulepingust tulenevat õigussuhet. Samas kostja I ei teatanud kostjale II töö puudusest. Kui

tööde lepingutingimustele mittevastavusest tulenev nõue kuulub kostjale I, mitte kahju saajale,

siis ei saanud hageja omandada kostja II vastu töövõtulepingust tulenevat nõuet. Hageja sai

kannatanult kui kindlustatud isikult omandada üksnes deliktilisel vastutusel põhineva nõude.

Kuna hageja tugines hagis kostja II tehtud töö lepingutingimustele mittevastavusele ega

muutnud menetluses oma nõude alust, tulnuks hagi jätta kostja II suhtes rahuldamata.

7.2. Teiseks tuvastas maakohus valesti kostja II süü. Kuigi valamu eraldumine toimus

seetõttu, et põhitrassist korterisisesesse kanalisatsiooni liikunud pesuvesi muutis valamu

raskeks, see eraldus köögi töötasapinnast ja kukkus põrandale, mille tulemusena valgus

valamus ja korterisiseses kanalisatsioonisüsteemis olnud pesuvesi samuti põrandale, ei saa

veekahju tekkimist kostjale II süüks panna, kuna korteri omanik oli valamu kinnitanud

ebapädevalt ja vastupidiselt ettenähtud viisile.

Tõendatud pole, et veekahju tekkinuks ka juhul, kui valamu ei oleks alla kukkunud. Seega,

kuigi survepesuvesi sattus survepesutööde käigus korterisisesesse torustikku, kogunes see

valamusse ega oleks korterile kahju tekitanud. Tuvastatud asjaoludel sai kahju võimalikuks

mitte survepesuvee kraanikausist ülevoolamise tõttu, vaid ebaõigelt kinnitatud kraanikausi

allakukkumise tõttu. Maakohus tuvastas, et mujal majas survepesutööde käigus kahju ei

tekkinud. Seetõttu ei olnud tegemist ka tüüpilise survepesutöödele omase riski

realiseerumisega, mida kostjad oleks saanud ette näha.

7.3. Kolmandaks tuleb maakohtu tuvastatud asjaoludel hüvitist vähendada 100%. Maakohus

leidis ekslikult, et kannatanul oli võimalus kahju tekkimise riski üksnes vähendada. Ettenähtud

viisil kinnitatud valamu ei oleks alla kukkunud. Seega vastutab kahju tekkimise eest 100%

kannatanu ja vastavas ulatuses tuleb vähendada hüvitist, mille nõudeõigus läks üle hagejale.

Valamusse kogunenud pesuvee roll valamu allakukkumises on küll valamusse lisandunud

raskuse näol olemas, kuid ei osutu tagajärje suhtes põhjuslikuks seoseks, sest valamu eesmärk

ongi vee mahutamine ja vastava koormuse kandmine. Valamu vale kinnitust ja sellest tulenevat

koormuse mittetalumist ei saanud ega pidanud kostja II ette nägema.

Veekahju oleks jäänud saabumata ka juhul, kui korteri omanik oleks viibinud kostja I poolt

majaelanikele antud juhiste kohaselt kodus. Kodus olles oleks omanik märganud õigeaegselt

valamu võimalikku täitumist veega ja andnud info edasi santehnikutele, kes oleks pesu

lõpetamise korralduse edastanud kostja II töötajatele. Seega kahju ei toonud kaasa mitte

survepesu iseenesest, vaid kannatanu enda riski võttev käitumine, st korterist eemal viibimine

survepesu tööde tegemise ajal vastupidiselt kostja I teabele.

8. Hageja vaidles kostja II kaebusele vastu.

6 (8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles sissenõudmiskulu hüvitamise nõue jäi lahendamata, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab sissenõudmiskulude

hüvitamise nõude ja jätab maakohtu menetluskulud kostjate kanda. Ülejäänud osas jääb

vaidlustatud otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja II kaebus jääb

rahuldamata ning ringkonnakohtu menetluskulud jaotuvad vastavalt kaebuste lahendamisele.

10. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt ja soovib lisaks kostjatelt solidaarselt välja

mõistetud summale veel sissenõudmisulu 40 eurot hüvitamist ja menetluskulude kostjate kanda

jätmist. Kostja II vaidlustas temalt kahjuhüvitise 1 800 eurot ja sellelt arvutatud viivise

väljamõistmise, samuti tema menetluskulude jaotuse. Vaidlustatud ei ole hagi rahuldamata

jätmist põhivõla 1 446,25 eurot ( = 3246,25 – 1800) ja sellelt arvutatud viivise osas, samuti ei

ole kostja I vaidlustanud maakohtu otsust temalt 1 800 euro ja viivise väljamõistmise ning

menetluskulude tema enda kanda jätmise osas. Eelmises lauses kirjeldatud osades on maakohtu

otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.

11. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta

ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas

kostjatevahelise töövõtulepingu sõlmimise ja täitmise asjaolud, sh kostja I hallatava elamu

kanalisatsioonipüstiku survepesu käigus korteri valamusse vee kogunemise ning selle tulemusel

valamu allakukkumise ja sellest tingitud kahju tekkimise, mille hageja kannatanule hüvitas.

Lisaks tuvastas maakohus, et valamu ei olnud kinnitatud kohaselt. Nimetatud asjaolusid pooled

apellatsioonimenetluses ei vaidlustanud ja neist saab kaebuste lahendamisel lähtuda.

12. Ringkonnakohus lahendab esmalt kostja II kaebuse, mis ei ole edukas. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega hageja kahju hüvitamise ja viivise nõude rahuldamise osas

kostja II suhtes ega korda neid. Vastuseks kostja II kaebusele tuleb märkida järgmist.

12.1. Maakohus sedastas, et kannatanu ja kostja I vahel on lepinguline suhe, aga viitas lisaks

ka deliktilise vastutuse normidele. Sellest järeldub, et kostja II vastutust käsitles maakohus

deliktilisena. Niisiis on hagejale regressi korras üle läinud nõude õiguslik alus VÕS § 1043

koostoimes VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5. Kirjeldatud nõude rahuldamise eelduseks on esmajoones

kannatanu omandi rikkumine kui õigusvastane tegu ja VÕS § 1050 lg 1 järgi kostja II süü kahju

tekitamises. Samuti kohalduvad kahju hüvitamise üldised normid, sh VÕS § 127 lg-st 4 tulenev

põhjusliku seose nõue.

12.2. Pooltel ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust kannatanu vara kahjustumise ega kostja II

tegevuse üle. Põhjusliku seose hindamisel võib kohus rakendada nn conditio sine qua non-

põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui

ilma esimese sündmuseta poleks hilisemat toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise

meetodit, mille abil jäetakse hinnatav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg

oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine

kahju põhjuseks (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18;

8. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19). Poolte väidetest ei nähtu ja kostja II ka ei

selgitanud, kuidas oleks hagetav kahju tekkinud juhul, kui kostja II tegevuse tulemusel poleks

vesi kannatanu korteri kraanikaussi voolanud. Puhastustööde käigus äravoolu kaudu vee

kraanikaussi juhtimine ei vasta kraanikausi tavalisele kasutamisele ega välista ka põhjuslikku

seost hagetava kahjuga. Õige on küll kostja II arusaam, et kahju oli mh tingitud kraanikausi

ebaõigest kinnitusest, aga see ei välista põhjuslikku seost kostja II tegevuse ja kahju vahel ning

seda asjaolu on maakohus VÕS § 139 lg 1 kohaldamisel põhjendatult arvesse võtnud. Seega on

maakohus õigesti tuvastanud põhjusliku seose kostja II tegevuse ja kannatanu kahju vahel.

7 (8)

12.3. VÕS § 1050 lg 1 sätestab, et üldjuhul kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui

ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. VÕS § 104 lg 2 järgi on süü vormid hooletus, raske

hooletus ja tahtlus. Seega pidanuks kostja II deliktilisest vastutusest vabanemiseks tõendama,

et ta ei tegutsenud vähemalt hooletult. Käibes vajaliku hoole järgimist ei saa tuvastada pelgalt

selle põhjal, et kostja I võttis kostjalt II tellitud töö vastu ega esitanud pretensioone. Samuti ei

mõjuta kostja II süüd kostja I avaldused korteriomanikele. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 3 tuli

kostjal II esitada tõendid, millest nähtub käibes vajaliku hoole järgimine. Vaatamata

ringkonnakohtu selgitusele ei viidanud kostja II ühelegi selle kohta esitatud tõendile.

12.4. Ringkonnakohus leiab, et vaidlusalune kahju pidi olema kostjale II ettenähtav. Kuigi

VÕS § 127 lg 3 ei kohaldu deliktilise vastutuse juhtudel, võib kahjuliku tagajärje ettenähtavusel

õigusvastase teo toimepanemise ajal olla tähtsus ka delikti üldkoosseisul põhineva (st süülise)

vastutuse korral. Nimelt saab õigusvastase teo toimepannud isik vastutusest vabanemiseks VÕS

§ 1050 lg-te 1 ja 2 järgi mh tõendada, et talle ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd

mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel (vt

ka Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655, p 14.6 teine lõik ja selles viidatud

26. septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13).

12.5. Eelmises p-s 12.4 märgitust järeldub, et põhjusliku seose olemasolu ei tähenda alati, et

hüvitada tuleb igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg.

Vaatamata põhjusliku seose olemasolule ei pruugi teo toimepanija kahju eest lõppkokkuvõttes

deliktiõiguslikult vastutada juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärk ei olnud sellise

kahjuliku tagajärje ärahoidmine (vt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655,

p 15.1 ja selles viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul oli eespool p-s 12.2 kirjeldatud

viisil avaldunud põhjuslik seos kostjale II piisavalt ettenähtav, sest kostja II toimingute eesmärk

oli selline, et kannatanu valamusse ei pidanud vett voolama. Samuti ei nõustu ringkonnakohus

kostjaga II, et survepesutööde käigus torustikus vee liikumine ja selle võimalik sattumine

valamusse oleks ettenähtamatud ja ebatavalised. Kostja II ei tõendanud aga, et olulises koguses

vee sattumine valamutesse oleks survepesu teostamise korral sedavõrd tavapärane, et niisugust

olukorda ei peaks töö teostaja vältima. Järelikult jaatas maakohus õigesti kostja II vastutust ja

jagas tuvastatud asjaoludel esinenud riskidest tulenevalt selle nii, et rahuldas hagi 1 800 euro

saamiseks. Ringkonnakohtul puudub alus suurendada kahjuhüvitise vähendamise ulatust.

13. Hageja kaebus on edukas. Maakohus jättis sissenõudmiskulu hüvitamise nõude otsuses

käsitlemata, millega rikkus TsMS § 438 lg 1 teist lauset. Samuti jäi põhjendamatult

kohaldamata TsMS § 163 lg 2. Ringkonnakohus saab viidatud puudused kõrvaldada.

13.1. Põhjendatud ei ole kostja II arusaam nagu oleks maakohus käsitlenud hageja kõiki

nõudeid kogumis ja hüvitise vähendamisel juba arvestanud ka sissenõudmiskulu hüvitamise

nõudega. Sellekohaseid põhjendusi vaidlustatud otsusest ei nähtu, aga eelkõige on oluline, et

maakohus ei ole resolutsioonis kõnealuse nõude kohta midagi otsustanud.

13.2. Kohtulahendi järgi tekivad õigused ja kohustused selle resolutsioonist. TsMS § 457 lg 1

järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või

vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel. Ka TsMS § 442 lg 5 kohaselt

lahendab kohus just otsuse resolutsiooniga poolte nõuded ja taotlused ning resolutsioon peab

olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Seega ei saaks hagi rahuldamise

ulatuse kindlaksmääramisel võtta aluseks maakohtu otsuse põhjendusi, vaid lähtuda tuleb just

resolutsioonist. Kui maakohtu otsuses puuduvad teatava nõude rahuldamise või rahuldamata

jätmise põhjendused, siis saab ringkonnakohus selle nõude ise lahendada (Riigikohtu

13. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-62732, p 21).

13.3. Hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude õiguslik alus on VÕS § 113¹ lg 1, mis näeb

ette, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude

hüvitamist summas 40 eurot. Kumbki kostja ei ole tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses, st VÕS

8 (8)

§ 113¹ lg 4 ei välista sama paragrahvi sätete kohaldamist. Kuigi VÕS § 113¹ lg 1 sõnastuses on

kasutatud seost viivise nõudega, on norm tervikuna üles ehitatud nii, et sissenõudmiskulude

hüvitis ei sõltu võlausaldaja nõude suurusest. Seetõttu ei sõltu hüvitis sellest, kui suures ulatuses

osutub sissenõude esemeks olnud nõue põhjendatuks. Vastasel juhul ei järgiks säte oma

eesmärki, nimelt lihtsustada võla sissenõudmiskulu hüvitamist ja välistada vaidlused hüvitatava

kulu suuruse üle kuni teatava piirmäärani (eelnõu XII 372 SE seletuskiri, lk 15–17).

13.4. Kuna maakohus rahuldas hageja viivise nõude ja selles osas maakohtu otsuse muutmiseks

puudub alus, siis on järelikult täidetud ka VÕS § 113¹ lg 1 eeldus ning sissenõudmiskulu

hüvitamise nõue summas 40 eurot tuleb rahuldada. Olemuselt on sel alusel välja mõistetav

hüvitis kahjuhüvitis, st ka siin osas vastutavad kostjad VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt.

13.5. Hageja soovib maakohtu menetluskulude jaotamist TsMS § 163 lg 1 asemel sama

paragrahvi teise lõike alusel, mis sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases

ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta

menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

Käesolevas asjas olid poolte seisukohad 21. jaanuari 2019 istungil järgmised: hageja nõustus

kohtu pakutud kompromissiga 2 000 eurot, kostja II oli nõus 1 600 euroga ja kostja I nõustus

sellest maksma 5%. Maakohus rahuldas hagi põhivõla summas 1 800 eurot, millele lisandus

viivis 29,17 eurot ja alates 14. novembrist 2017 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Viivisekalkulaatori järgi oli otsuse päeva seisuga täiendav viivis 192,13 eurot. Kokku

rahuldati hagi summas 2 021,30 eurot ( = 1800 + 29,17 + 192,13). Järelikult oli täidetud TsMS

§ 163 lg 2 eeldus, sest hagi rahuldati ulatuses, millega hageja oleks nõustunud kompromissina.

TsMS § 163 lg 2 annab kohtule menetluskulude jaotamisel kaalutlusõiguse (Riigikohtu

23. septembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 15 kolmas lõik). Kõrgema astme kohus

saab sel alusel tehtavasse diskretsiooniotsusesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on

ületatud (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27 esimene

lõik). Nii TsMS § 163 lg 1 kui ka lg 2 alusel tehtava otsuse tegemisel peab kohus kaaluma kõiki

asjaolusid ja oma seisukohta põhjendama, selle kohustuse eiramine tähendab menetlusnormi

(TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8) olulist rikkumist (vrd nt Riigikohtu 23. septembri 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p-d 15 ja 16; 27. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 16).

Maakohus märkis menetluskulude poolte endi kanda jätmise põhjendusena, et hagi rahuldati ca

50% ulatuses. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks võrrelnud hagi rahuldamise

ulatust poolte pakutud kompromissidega. Seeläbi rikkus maakohus diskretsiooniõigust jättes

põhjendamata, miks ta TsMS § 163 lg 2 ei kohalda. Ringkonnakohus saab kaalumise ise ette

võtta. Maakohtu menetlusekulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 2 alusel jättes need kostjate

kanda, sest hagi rahuldati ulatuses, millega hageja oleks nõustunud kompromissina. TsMS

§ 165 lg 3 esimese lause alusel vastutavad kostjad hageja kulude hüvitamise eest solidaarselt.

Kummagi kostja kulud on põhjendatud jätta TsMS § 165 lg 2 mõtte kohaselt tema enda kanda.

14. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

15. Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jaotada vastavalt kaebuste rahuldamisele. Hageja

kaebusega seonduvad kulud jaotuvad selle edukuse tõttu samal viisil nagu menetluskulud

maakohtus, st jäävad solidaarselt kostjate kanda. Kostja II kaebus ei olnud edukas ja ta kannab

TsMS § 171 lg 1 kohaselt nii vastaspoole (hageja) kui ka enda menetluskulud. Ülejäänud osas

kannab kumbki kostja ise oma menetluskulud apellatsioonimenetluses. Juhindudes TsMS § 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude

jaotuse. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm