2-18-6090/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-6090

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi hagi Metsapere Metsad OÜ vastu

keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 7. veebruari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Metsapere Metsad OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Apellatsioonkaebuse hind 3200 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu)

lepingulised esindajad Annika Kruus ja Väino Vaidla

Kostja Metsapere Metsad OÜ (registrikood 10886909),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Katri Tomson

Asja läbivaatamine

17. mai 2019, kohtuistung

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja Väino Vaidla

Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Katri Tomson

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Metsapere Metsad OÜ 21. mai 2019 taotlus Tallinna Ringkonnakohtu

17. mai 2019 kohtuistungi protokolli parandamiseks.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 7. veebruari 2019 otsus muutmata.

3. Jätta Metsapere Metsad OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Metsapere Metsad OÜ kanda.

5. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

2 (6)

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) (hageja, KKI), esitas 18. aprillil 2018

Metsapere Metsad OÜ (kostja) vastu hagi, milles nõudis kostjalt keskkonnale tekitatud kahju

3200 euro hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt teostas kostja ajavahemikul septembrist kuni

oktoobrini 2015. a Tõnismetsa kinnistul (katastritunnus 29202:001:0028) Soo-aluste väike-

konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndis ebaseadusliku raie.

Hagiavalduse kohaselt piirneb Tõnisemetsa kinnistu Vabariigi Valitsuse 20. mai 2004 määruse

nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu“ (määrus nr 195) § 4 lg 2

p-ga 7 kaitse alla võetud I kaitsekategooria loomaliigi, väike-konnakotkas, püsielupaigaga.

Objekti kontrolliti 17. märtsil 2017 ja 23. märtsil 2017, mille kohta koostati protokoll nr

1074448. Protokollist nähtub, et Tõnisemetsa kinnistu eraldisel 2 on tehtud raie ning teostatud

raie käigus on raiutud ka Soo-aluste väike-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndis.

Kontrollkäigul teostati mõõtmine pesapuust raielangi suunas ning selgus, et Tõnisemetsa

kinnistul teostatud raie ala algas 63 meetri kaugusel pesapuust (lubatud on 100 meetrit

pesapuust). Osa raiealast (37 meetrit) jäi väike-konnakotka sihtkaitsevööndisse. Kaitsealuse

loomaliigi isendi püsielupaiga sihtkaitsevööndis oli kostja teostanud metsaraiet 0,11 ha

ulatuses.

Hageja tugineb nõude esitamisel looduskaitseseaduse (LKS) § 77 lg-le 2, mille kohaselt on

Keskkonnainspektsioonil õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi

isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. LKS § 77 lg 3 p 5 kohaselt tekitatakse loodusobjektile

kahju, hävitatakse või kahjustatakse kaitstavat looduse üksikobjekti, liigi isendi püsielupaika

või kaitsealuse kivistise leiukohta. LKS § 30 lg 2 p 1 kohaselt on majandustegevus (sealhulgas

raietegevus) püsielupaiga sihtkaitsevööndis keelatud. Vabariigi Valitsuse 8. aprilli 2005

määruse nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või

kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju

hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ (määrus nr 69) § 18 p 2 kohaselt on I kaitsekategooria

loomaliigi isendi püsielupaiga kahjustamise korral hüvitise määr 3200 eurot püsielupaiga kohta.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud ning hagi tuleb jätta

rahuldamata. Kostja leidis, et metsateatisega oli raie lubatud ning sellel puudus märge

piirangute koha. Seega ei olnud kostjal põhjust arvata, et raie on mingis osas keelatud.

Esiteks, õigusaktidest tulenevalt ei ole Tõnismetsa kinnistut väike-konnakotka püsielupaigana

kaitse alla võetud. Teiseks ei ole hageja tõendanud pesa täpset asukohta. Kostja vaidlustas

sihtkaitsevööndi ulatuse mõõtmise lähteandmed, mõõtmisvahendi ja - tulemused leides, et

mõõdulindi abil ei ole võimalik teostada adekvaatset sirgjoonelist mõõtmist ega saada

sentimeetri täpsusega mõõtmistulemusi.

Tõendamata on põhjuslik seos väidetava püsielupaiga kahjustamise ja kostja käitumise vahel.

Enne kostja poolt teostatud raiet oli selles piirkonnas külgnevatel eraldistel juba raie teostatud.

Kostja lähtus teiste raiete piiridest. Püsielupaiga kaitsmise eesmärgil ei oleks tohtinud ka

kõrvalkinnistutel raieid lubada.

Kostja täitis oma hoolsuskohustuse enne raietöödega alustamist, kontrollides avalikest

registritest eraldisele 2 kehtestatud piirangute kohta. Avalikest registritest nähtuva ning

metsaomaniku käest saadud info põhjal ei olnud kostja teadlik väike-konnakotka püsielupaiga

sihtkaitsevööndi ulatusest.

Kostja väitis ka, et pesitsuspaigas ei ole väike-konnakotkast nähtud, mistõttu võis eeldada, et

kaitsekohustus on ära langenud. Samuti taotles kostja kahju vähendamist, arvestades

õigusvastasuse ja süü puudumist.

3 (6)

Maakohtu lahend ja põhjendused

3. Maakohus rahuldas 7. veebruari 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi. Menetluskulud

jäeti kostja kanda.

Maakohtu hinnangul on käesolevas asjas oluline kostja kui metsanduse valdkonnas tegutseva

ettevõtja hoolsuskohustuse sisu LKS-ist tulenevate nõuete järgimisel.

Maakohus analüüsis kahju tekitamise tuvastamiseks järgmisi asjaolusid:

1) kas keskkonnale on kahju tekitatud;

2) kas on olemas põhjuslik seos kostja tegevuse (raie teostamine) ja keskkonnakahju vahel;

3) kas kostja on rikkunud hoolsuskohustust.

Maakohus leidis, et kahju tekitamiseks on piisav, kui raiega sisenetakse ringikujulisse

sihtkaitsevööndisse. KKI esindaja teostas vaidlusaluses piirkonnas mõõtmised ning

mõõtmisprotsess

on

objekti

kontrollimise

protokollis

üksikasjalikult

kirjeldatud.

Mõõtmistulemuste põhjal on koostatud skeem ning raieala kaart, millel on näha nii

sihtkaitsevööndi ulatus kui teostatud raie ulatus. Maakohus leidis, et mõõtmistulemuste põhjal

on tuvastatud, et raie on teostatud kaitstaval loodusobjektil. Kostja väited mõõtmistulemuste

vaieldavuse kohta on ümber lükatud hageja esitatud tõenditega. Hageja esitatud objekti

kontrollimise protokollis on üksikasjalikult kirjeldatud mõõtmisprotsessi, sellele on lisatud

pesapuu pilt, koostatud skeem, raieala kaart ja hindamisleht. Samuti on tõendatud mõõtmisi

teostanud isikute pädevus ja esitatud mõõtmiseks kasutatud tehnika taatlemistõendid. Vaidluse

lahendamisel ei omanud maakohtu hinnangul tähtsust raie maht.

Maakohtule esitatud objekti kontrollimise protokollist nr 1074448 nähtus, et kostja poolt

teostatud raie ning ebaseaduslik raie on toimunud samal ajal. Maakohus võttis arvesse

10. jaanuari 2019 kohtuistungil kostja seadusliku esindaja vande all antud seletuse, millest

nähtub, et kostja ja maaomanik ei teadnud pesapuu asukohta, kuigi käisid seda otsimas. Seetõttu

ei mõõdetud raieala piire täpselt välja ning lähtuti raie teostamisel kõrvalkinnistul teostatud raie

piiridest. Sellest järeldas maakohus, et kostja ei tuvastanud lubatava raieala piire vajaliku

hoolsusega ja ei pidanud kinni metsateatisel toodud lubatud raie eraldise alast. Hageja poolt

teostatud raieala kaardist ja ortofotost on selgelt näha sihtkaitsevööndi piiride sees teostatud

raieala. Maakohus leidis, et hageja poolt kohtule esitatud tõendite, kostja seadusliku esindaja

seletuse ning esitatud metsateatise ja selle lisaks oleva skeemiga on tõendatud, et kostja teostas

septembris–oktoobris 2015. a metsaraie, mis ületas lubatud raieala piire. Seega on olemas

põhjuslik seos kostja käitumise ja keskkonnakahju tekkimise vahel.

Maakohus tuvastas, et metsateatises raie teostamiseks lubatud alal ühtegi looduskaitseobjekti

ei paiknenud. Lubatud raie piir järgib sihtkaitsevööndi piiranguala piiri. Kostja ei oleks tohtinud

väljuda KKI poolt väljastatud metsateatise lisas toodud eraldisele märgitud piirist. Avalikes

registrites ei ole nähtav kinnistu omanikule esitatud konkreetse katastriüksuse metsateatis, mille

alusel antud eraldist majandatakse, mistõttu tuleb kostjal lähtuda metsateatisele lisatud skeemil

toodud eraldisest. Kostja selgitas, et lähtus piiride seadmisel kõrvalkinnistul teostatud raiest.

Seega ei ole kostja vajalikku hoolsust rakendades lubatud eraldise piire tuvastanud,

mõõdistanud ja loodusesse märkinud. Kui kostja ei suutnud looduses raieala piiri tuvastada,

oleks ta pidanud selgituste saamiseks pöörduma Keskkonnaameti poole. Maakohus tuvastas, et

avalikust registrist (register.keskkonnainfo.ee) oli nähtav info kaitstava loodusobjekti

(Sooaluste väike-konnakotka püsielupaik) kohta Raplamaa, Kehtna vald, Lellapere küla.

Objekti täpset asukohta ei kuvata. Otsingu teostamisel on kostjal tekkinud probleem

metsandusalase oskusterminoloogia kasutamisega. Kui registrist on näha, et piirkonnas on I

kaitsekategooria loomaliigi püsielupaik, siis peab professionaalselt metsa ülestöötamisega

tegelev ettevõtja olema teadlik, et tegemist on avalikustamisele mittekuuluva teabega, mida

möönis ülekuulamisel ka kostja seaduslik esindaja. Maakohus leidis, et metsandusega tegelev

4 (6)

ettevõte peab olema teadlik I kaitsekategooria loomaliikide nimistust ja asjaolu, et kõik Eestis

pesitsevad kotkad on I kaitsekategooria loomaliik.

Maakohus leidis, et kostja vastuväide, et pesitsuspaigas ei pesitsenud raie ajal kotkast, ei oma

tähtsust. Keelav õigusnorm kehtib ja kuulub täitmisele kuni selle tühistamiseni.

Looduskaitsealaste piirangute iseeneslik äralangemine ei ole võimalik, selleks tuleb tühistada

kaitseala kehtestanud õigusnorm.

Kahjuhüvitise vähendamise taotluse osas leidis maakohus, et looduskaitseliste piirangute

tahtlik rikkumine on oluline rikkumine, mistõttu ei ole kahjuhüvitise vähendamine kostja välja

toodud asjaoludel põhjendatud.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palus kostja

jätta hageja kanda.

Kostja ei ole õigusvastast tegu toime pannud ja kaitsevööndis raiumine on tõendamata. Esitatud

tõenditest ei nähtu, et väike-konnakotka pesapuu asukoht ja kaitsevööndi ulatus (koordinaadid)

oleksid menetluses kindlaks tehtud. Hageja ei ole ära näidanud pesa täpset asukohta, seetõttu ei

ole teada lähteandmed, milline punkt looduses on võetud vööndi ulatuse arvutamisel aluseks.

Maakohus kontrollis küll ametniku pädevust ja taatlemistõendeid, kuid mitte mõõtmistulemusi.

Mõõtmistulemused ei ole jälgitavad ega usaldusväärsed. Kuigi kostja vaidlustas hageja

mõõtmise lähteandmed, mõõtmisvahendi ja -tulemused ning juhtis korduvalt kohtu tähelepanu

sellele, et pesapuu asukohta ja kaitsevööndi koordinaate ei ole kajastatud mitte üheski tõendina

kohtule esitatud dokumendis, on maakohus jätnud selle tähelepanuta ning kostja vastavad

väited otsuses käsitlemata. Maakohus on sihtkaitsevööndi ja seal raiumise tuvastamise osas

teinud otsuse, mis ei põhine tõenditel ja tõendite põhjal tuvastatud asjaoludel.

Kostja vastutuse välistavad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Metsateatisel oli info, et

raie on lubatud ilma igasuguste piiranguteta. Kostjal puudus info, et raie teostamise ajal kuulus

eraldis 2 kaitsevööndi hulka ja kus väidetav pesa asub, mille põhjal teha kindlaks 100 m

raadiusesse ulatuv sihtkaitsevöönd. Keskkonnaministri 19. aprilli 2010 määrusest nr 12

„Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse eeskiri“ (määrus nr 12) ei

nähtu, et vaidlusalune koht on väike-konnakotka püsielupaigana kaitse alla võetud.

Metsateatisele lisatud skeemilt nähtuva viirutatud ala kohta ei olnud selgitust, et punasega

viirutatud ring tähistab piiranguid või kohustusi. Kostjal oli olemas kinnistu omaniku suuline

info, et Keskkonnaamet on teatanud kinnistul väike-konnakotka püsielupaigast, kuid kirjaliku

teatise sai kostja alles kohtumenetluse ajal. Samuti ei tuvastanud kostja avalikest registritest

ühtegi kaitseala keeldu ega tegevuspiirangut vastaval katastriüksusel. Kostja käis enne

raietöödega alustamist koos kinnistu omanikuga ka kinnistut üle vaatamas, kuid ei leidnud

väike-konnakotka elupaigaks olevat pesapuud. Kostja täitis enne raietööde alustamist vajalikku

hoolsuskohustust. Maakohus on kostjale ette heitnud selliste kontrollnõuete täitmata jätmist,

mida tegelikkuses ei eksisteeri (kinnistu omaniku ID-kaardiga süsteemi sisselogimine, et näha

maaomanikule kehtivaid piiranguid). Isegi kui Metsaregistrist sai kostja kätte terve eraldise 2

koordinaadid, siis kusagilt ei nähtunud ringi koordinaate, mille järgi määratleda selle asukoht

looduses.

Kostja leiab, et hagejale kahju tekitamine on tõendamata. Maakohus on ebaõigesti teinud

kindlaks kahju tekkimise kui tagajärje ning põhjusliku seose kostja käitumise ja väidetava kahju

tekkimise vahel. Kostja vaidlustas hageja väite, et raie teostamise hetkel väike-konnakotkas

kinnistul pesitses. Kui pesas sel hetkel ühtegi väike-konnakotkast ei olnud, ei saanud olla

tegemist kotka püsielupaiga kahjustamisega. Samas piirkonnas külgnevatel kinnistutel oli raiet

juba varem teostatud, seega võis kahjustamine toimuda juba oluliselt varem ja teiste isikute

tegevuse läbi.

5 (6)

Kostja leidis, et maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata kostja taotluse kahjuhüvitise

vähendamiseks.

Aluse

kahjuhüvitise

vähendamiseks

annab

asjaolu,

et

väidetava

sihtkaitsevööndi olemasolu ega ulatus ei olnud ega saanudki olla kostjale teada. Seetõttu ei

saanud kahju tekitamine kostjale ka ettenähtav olla.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Vaidlustatud otsus tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Kostja kordab apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu

nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid kostja väiteid otsuses

piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (TsMS § 654 lg 6).

Kostja leiab, et maakohus on jätnud deliktilise vastutuse eeldused tuvastamata. Kolleegium

märgib, et hageja nõude aluseks ei ole VÕS § 1043. Maakohus on õigesti käsitlenud hageja

nõude alusena LKS § 77 lg 2, mille kohaselt keskkonnainspektsioonil on õigus esitada kohtule

hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. LKS § 77 lg

3 p 5 järgi loodusobjektile tekitatakse kahju, kui hävitatakse või kahjustatakse kaitstavat

looduse üksikobjekti, liigi isendi püsielupaika või kaitsealuse kivistise leiukohta. Kahju

hüvitamise nõude eeldused on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud VÕS-i 7. peatüki järgi.

7.1. Kolleegiumi hinnangul on maakohus tuvastanud kostja vastutuse eeldused. Maakohus ei

ole tõendite hindamise reeglite vastu eksinud ega asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme

rikkunud (TsMS § 652 lg 1 p 1).

Määruse nr 195 § 4 lg 2 p 7 järgi on väike-konnakotkas I kaitsekategooria loomaliik. Ala võtab

püsielupaigana kaitse alla valdkonna eest vastutav minister (LKS § 10 lg 2). LKS § 50 lg 2 p 4

järgi, kui püsielupaik ei ole kindlaks määratud LKS § 10 lg 2 kohaselt, on selleks väike-

konnakotka pesapuu ja seda ümbritsev ala 100 meetri raadiuses. Vaidlusalusel kinnistul on

väike-konnakotka püsielupaik loodud LKS § 50 lg 2 p 4 alusel ning sellel kehtib LKS §-s 30

sätestatud piirang alates pesapuu leidmisest 13. septembrist 2013 (I kd, tl 16).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kaitstaval loodusobjektil on kostja raiet

teostanud. Kostja väidab, et maakohtu rikkumine seisneb selles, et pesapuu asukoht on kindlaks

tegemata ja sihtkaitsevööndi ulatus tuvastamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus

põhjendatult lähtunud objekti kontrollimise protokollist nr 1074448 ja selle lisadest (I kd, tl-d

12–36).

Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning kostja

saab vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda, määrates ise, millised asjaolud

ta esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 230 lg-d 1 ja 2,

§ 229). Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1

alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (Riigikohtu 6. veebruari 2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Kostja pidi tõendama oma väidet, et ta ei teostanud raiet

väike-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndis. Kostja argumendi kohaselt ei saanud ta oma

väidet tõendada, sest talle oli teadmata kaitsevööndi ulatus ja koordinaadid. Kolleegiumi

hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostja ei saanud mõõtmisi teha metsateatise lisaks oleva

raieskeemi alusel (I kd, tl 59). Kui kostja leidis, et tal on vaja hagejalt andmeid ning hageja

nende väljaandmisest keeldus, sai kostja taotleda kohtult tõendite kogumist (TsMS § 236 lg 2)

6 (6)

või kohtu nõudel dokumendi väljaandmist (TsMS § 279 lg-d 1 ja 2). Sellist taotlust kostja

esitanud ei ole.

7.2. Maakohus on hinnanud nõuetekohaselt kostja väiteid, et kostja ei pidanud teadma

raieskeemil asuva ringi tähendust. Selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega,

neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et enne raie teostamist

teavitas kinnistu omanik kostja juhatuse liiget VA (VA), et on saanud Keskkonnaametilt

kaitsekohustuse teatise (vt kostja vastuse p 2.9; tl-d 50–51). Raietegevust lubav märge

raieskeemil arvestas sihtkaitsevööndi piire. Maakohus on selgitanud, kuidas kohus jõudis

järeldusele, et kostja sai professionaalse metsandusfirmana teha kindlaks looduskaitsealase

piirangu. Maakohus kontrollis 10. jaanuari 2019 kohtuistungil kostja väidet, et avalikest

registritest ei leia infot vaidlusaluse püsielupaiga sihtkaitsevööndi kohta (I kd, tl 169). Kostja

sellekohane väide osutus ebaõigeks (vt maakohtu otsuse p 18). Maakohus on kooskõlas TsMS

§ 442 lg-ga 8 otsuse põhjendustes selgitanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega vastutust

välistavate asjaolude kohta.

7.3. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kahju tekitamine on tõendatud ning kahju

vähendamise asjaolusid ei esine. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et sihtkaitsevööndis

raiumine on võimalik ka selliselt, et sellega ei põhjustata kahju. Sihtkaitsevööndi keeld LKS §

30 lg 2 kohaselt ei sõltu sellest, kas väike-konnakotkas raie teostamise hetkel ka reaalselt

püsielupaigas pesitses või mitte. Püsielupaiga viimane vaatlus toimus 18. augustil 2015 ning

piirang kehtis. Samuti ei välista ega vähenda kostja vastutust asjaolu, et ka naaberkinnistul

teostati raie sihtkaitsevööndis.

8. Kostja esitas 21. mail 2019 ringkonnakohtu istungi protokolli parandamise taotluse.

Protokolli parandamise õigus tuleneb TsMS § 53 lg-st 2. Kostja palub parandada protokolli

teise lehe 1. ja 2. lõigetes kostja juhatuse liikme nimi vastavalt käändele „VA-le“ ning „VA-l“.

Hageja ei vaidle taotlusele vastu.

Kuna protokollis on valesti kirjutatud kostja seadusliku esindaja nimi – VA, tuleb taotlus TsMS

§ 53 lg 4 alusel rahuldada.

9. Kolleegium ei näe põhjust maakohtus kantud kulude jaotust TsMS § 162 lg-le 1 tuginedes

muuta.

Kuna

kolleegium

jätab

kostja

apellatsioonkaebuse

rahuldamata,

jäävad

ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Kuna maakohus ei ole menetluskulusid analüüsinud, siis kulud määratakse kindlaks maakohtus

pärast otsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.

10. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest