1-15-1189/48 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

28. mai 2019, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-15-1189

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 18. aprilli 2019

määrus süüdimõistetu Egert Musta vangistusest

tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla

vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu

Egert

Musta

(Must;

isikukood

38201240309) kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi,

määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 18. aprilli 2019 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Süüdimõistetul tekkinud menetluskulud jäävad süüdimõistetu enda kanda.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 15.04.2015 otsusega karistati Egert Musta KarS § 122 (kehtivas

redaktsioonis KarS § 121 lg 2 p-d 2, 3) järgi 3 aasta vangistusega ja KarS § 118 lg 1 p 1 järgi 9

aasta vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima

karistusega, 9 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka E. Musta eelvangistuses viibitud aeg alates

18.09.2014 ning karistusaja alguseks loeti 18.09.2014.

1.1. Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2015 otsusega tühistati Harju Maakohtu 15.04.2015 otsus

E. Mustale KarS § 122 (KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3) järgi mõistetud karistuse osas. Tühistatud

osas tehti uus otsus, millega karistati E. Musta KarS § 122 (KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3) järgi 4

aasta vangistusega.

Samuti muudeti Harju Maakohtu 15.04.2015 otsuse põhiosa, jättes välja KarS § 122 (KarS

§ 121 lg 2 p-de 2, 3) järgi ettenähtud kuriteo subjektiivse koosseisu osas tehtud järeldus ning

asendati see ringkonnakohtu otsuse põhistuse ja järeldusega.

1.2. Riigikohtu 07.09.2015 määrusega jäeti kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata.

1.3. Karistuse kandmise aja lõpp 18.09.2023.

2. Tartu Maakohtu 18.04.2019 määrusega jäeti E. Must tingimisi enne tähtaega elektroonilise

valve alla vabastamata.

2.1. E. Must kannab käesoleval ajal liitkaristust tahtlike esimese ja teise astme kuritegude

toimepanemise eest. Käesolevaks ajaks on ta mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt

poole mõistetud karistusajast, mis on olnud rohkem kui 4 kuud vangistust. Samuti on E. Must

andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks. Sellest tulenevalt on olemas formaalsed

alused E. Musta vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise

järelevalve kohaldamisega.

2.2. E. Musta on kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid varasemad karistused on

käesolevaks ajaks kustutatud. Käesoleval ajal kannab E. Must karistust korduva kehalise

väärkohtlemise toimepanemise eest lähi- või sõltuvussuhtes oleva isiku suhtes ja eluohtliku

tervisekahjustuse tekitamise eest.

Maakohus pidas E. Musta poolt toimepandud kuritegude asjaolusid rasketeks. E. Must on

vägivaldseid kuritegusid pika aja jooksul toime pannud oma endise elukaaslase 2,5-aastase

lapse suhtes. Tema tegevuse tulemusena tekitati lapsele hulgaliselt tervisekahjustusi, sealhulgas

ka eluohtlik tervisekahjustus. Maakohus pidas oluliseks, et kuritegude toimepanemise ajal oli

E. Musta ülesandeks lapse eest hoolitseda, sealhulgas tagada lapse igakülgne heaolu, turvalisus

ja järelevalve. E. Must mitte lihtsalt ei suutnud eelnimetatud kohustusi täita, vaid ta ise oli

selleks inimeseks, kes kahjustas igakülgselt ning väga raskelt väikese lapse füüsilist ja vaimset

tervist.

2.3. Maakohus pidas oluliseks arvestada ka E. Musta enda selgitusi ja suhtumist toimepandud

kuritegude kohta. E. Must on küll sõnades väljendanud, et ta on teinud toimepandust vajalikud

järeldused, kuid maakohtu arvates ei ole põhjust selles olla veendunud. E. Must ei tunnista siiani

toimepandud kuritegusid tervikuna (selgitab, et tõukas last, kuigi kohtuotsusega on tuvastatud,

et tõukamise või lükkamisega ja kuklaga vastu seina kukkudes ei purustaks laps seinas olevat

kahhelplaati). Samuti on maakohtu arvates oluline, et E. Must ei ole suutnud selgitada

põhjuseid, mis on teda kuritegude toimepanemiseni viinud (viitab närvilisusele). Olukorras, kus

E. Must ei ole täiel määral teadvustanud, mis on teda kuritegude toimepanemiseni viinud, ei ole

võimalik olla veendunud, et uute kuritegude toimepanemise riskid on maksimaalselt

maandatud. Sellest tulenevalt ei ole maakohtu arvates alust väita, et käesolevaks ajaks kantud

karistus oleks E. Musta suhtes täitnud eesmärki (nii eri- kui ka üldpreventiivset eesmärki).

2.4. Vangistuse jooksul on süüdimõistetu osalenud tööhõives, läbinud sotsiaalprogrammi

Agressiivsuse

asendamise

treening

ja

omandanud

Tartu

Kutsehariduskeskuses

puidupingioperaatori kutseõppe. E. Mustal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused.

Vabanemise korral soovib E. Must elama asuda aadressile XX , Maardu linn, Harju maakond.

Nimetatud aadressil olev kinnistu kuulub E. Musta emale, kus käesoleval ajal elavad

süüdimõistetu õde koos elukaaslasega ja 6-aastase lapsega. Kõik isikud on andnud oma

nõusoleku

E. Musta

elama

asumiseks

nimetatud

aadressile.

Lisaks

on

kriminaalhooldusametniku andmete kohaselt täidetud elektroonilise valve kohaldamise

nõuded. Seega on vabanemise korral E. Mustal tagatud kindel elukoht ja lähedaste toetus.

Samas peab maakohus oluliseks, et ka enne vangistust elas E. Must nimetatud elukohas ja seal

pani ta toime ka raskeid kuritegusid väikese lapse suhtes. Ka käesoleval ajal elab nimetatud

aadressil E. Musta õe 6-aastane laps. Seetõttu ei ole põhjust väita, et uute kuritegude

toimepanemise riskid vabaduses puuduvad.

2.5. Vabanemise korral on E. Mustal võimalik asuda tööle OÜ-sse E., mille tegevjuht T.T. on

esitanud ka garantiikirja süüdimõistetu tööle võtmise kohta. Maakohus pidas oluliseks, et E.

Mustal oleks vabanemise korral tagatud püsiv sissetulek töötasu näol. Seda põhjusel, et tagada

E. Musta parem resotsialiseerumine ja toimetulek, aga ka seetõttu, et E. Mustal oleks võimalik

tasuda tema vastu esitatud nõudeid. Tartu Vangla andmetel on 06.03.2019 seisuga E. Mustal

tasumata nõudeid summas 50 724,05 eurot (lisaks on käesoleva kriminaalasja raames E. Mustalt

välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 50 000 eurot) ja vabanemisfondis on üksnes 1475,87

eurot.

2.6. E. Musta tingimisi ennetähtaegne vabastamine karistuse kandmiselt ei ole põhjendatud

ning kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Maakohus leiab, et E. Musta tingimisi

ennetähtaegset vabastamist ei võimalda eelkõige tema kuritegude toimepanemise asjaolud,

osaliselt vabanemisjärgsed elutingimused ja E. Musta isik. Samuti ei võimalda E. Musta

tingimisi ennetähtaegset vabastamist ka asjaolu, et kohtu arvates ei ole karistus täitnud

eesmärki. E. Mustal tuleb jätkata karistuse kandmist.

Määruskaebus ja vastus määruskaebusele

3. Tartu Maakohtu 18.04.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu E. Musta

kaitsja vandeadvokaat R. Käbi, kes taotles kontrollida V. , Tallinn asuva korteriomandi sobivust

elektroonilise valve kohaldamiseks; rahuldada määruskaebus; tühistada maakohtu määrus ja

teha uus määrus, millega vabastada E. Must mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne

tähtaega, allutades ta elektroonilisele valvele. Menetluskulud jätta riigi kanda.

3.1. Maakohus on eksinud KarS § 76 lg-s 4 toodud ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste

hindamisel. Nimetatud sättes olevaid asjaolusid on maakohus hinnanud vaid osaliselt,

arvestamata mitmeid E. Musta positiivselt iseloomustavaid asjaolusid.

3.2. Maakohtu määruses leitakse, et E. Musta toimepandud kuritegude asjaolud on rasked.

Vaidlust ei ole, et kuriteod ja nende tagajärjed kannatanule olid rasked, kuid seda peegeldab

E. Mustale mõistetud karistus. Kohtupraktikast tulenevalt omavad kuriteo asjaolud ja raskus

tähendust vaid ennetähtaegse vabastamise formaalsete eelduste kindlaks määramisel.

3.3. Riigikohtu 07.03.2019 määruse kriminaalasjas nr 1-09-14104 p-s 21 märgiti, et peamine

sisuline kaalutlus ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel on prognoos edaspidise

õiguskuuleka käitumise osas. Seda näitab Riigikohtu hinnangul peamiselt käitumine karistuse

kandmise ajal, sh kas on täidetud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas toodud eesmärgid.

Maakohus ei ole näidanud, kuidas tuleneb nende kuritegudega, mille eest E. Must karistust

kannab, seotud kohtu poolt esile toodud asjaoludest oht ja prognoos, et E. Must vanglast

vabanedes ei suuda või ei taha õiguskuulekalt käituda.

3.4. Maakohus märgib, et E. Must pani kannatanu suhtes vägivallategusid toime pika aja

jooksul. Määruskaebuse esitaja täpsustab, et E. Must mõisteti süüdi kannatanu suhtes kasutatud

vägivalla ja põhjustatud vigastuste eest perioodil 03.09.2014-16.09.2014. Kindlasti ei ole see

lühike periood (2 nädalat), kuid kohtupraktikas on piisavalt juhtumeid, kus „pika aja“ all

peetakse silmas aastaid vältavat tegevust.

See on oluline, kuna edasise õiguskuulekuse prognoosimise seisukohalt on oluline vahe, kas

teatud iseloomuga õigusvastane käitumine on iseloomustanud inimest aastaid või oli see seotud

konkreetse lühiajalise perioodiga tema elus. Kui aastaid kestev kuritegude toimepanek viitab

sügavamatele põhjustele, mis sellise käitumise tingib, siis kahenädalane periood võib viidata

konkreetsel ajal esinenud lühiajalise mõjuga tegureile (nt stress), mis kuritegelikku käitumist

võisid soodustada.

E. Mustaga ei seondu ükski muu varasem ega hilisem vägivallajuhtum. Samuti puuduvad

ohvrid peale kannatanu. Kokkupuude kannatanuga ja lapse tema hoole alla sattumine tekkis

E. Mustal juhuslikult – tegu oli tema endise elukaaslase lapsega. E. Musta kohta ei ole keegi

isegi väitnud, et tal esineks kalduvus laste vastu suunatud isikuvastastele kuritegudele, sh et ta

ise otsiks võimalikke ohvreid, keda kahjustada.

3.5. Kohtumääruses peetakse kuriteo raskeks asjaoluks seda, et E. Must põhjustas kannatanule

vigastusi, kui tema ülesandeks oli kannatanu eest hoolitseda, st tagada kannatanu heaolu.

E. Musta ennetähtaegse vabastamise tulemuseks ei ole tema poolt väikelaste hoidmine. Tal on

kavatsus asuda tööle OÜ-sse E. Arvestades kriminaalasja meediakajastust on ka üsna

ebatõenäoline, et E. Musta hoolde lapsi üldse usaldataks. Ka ei nähtu maakohtu määrusest,

kuidas see asjaolu (lapse kahjustamine kui ülesandeks oli teda kaitsta) annab alust prognoosida

negatiivselt E. Musta edaspidist õiguskuulekust.

3.6. Liialdatud on maakohtu seisukoht, et E. Must ei tunnista toime pandud kuritegu, mis

väljendub eriarvamusele jäämises küsimuses, kuidas täpselt tekkisid kannatanule vigastused.

E. Must ei ole hetkekski väitnud, et ta ei ole süüdi ega vastuta kannatanu vigastuste eest,

küsimus on vaid nende täpses tekkemehhanismis.

Maakohus näib leidvat, et mistahes süüdimõistvas kohtuotsuses sisalduva väite kahtluse alla

seadmine mistahes määral annab alust prognoosida edaspidise käitumise õigusvastasust.

Selliseks järelduseks alus puudub ja ilmselgelt ebaõige on sellise mõttekäigu aluseks olev

arusaam, et menetluslik tõde kattub alati tegelikus elus aset leidnud sündmustega.

Nii leides ei arvesta maakohus, et kohtumenetluse käigus ei ole tagatud kõigi asjaolude 100%-

liselt täpne tuvastamine. Ka E. Musta kriminaalasja lahendades on kohus pidanud hindama

teatud asjaolude tõenäosust, elulist usutavust. Vigastuste tekkemehhanismi osas on andnud

hinnangu eksperdid, kes samuti lähtuvad oma üldisest kogemusest ja teevad järeldusi selle

kohta, mis on tõenäoline. Vaid E. Must ise teab täpselt, mil moel kannatanule vigastused

tekkisid ja milline oli tema osa selles. Üksikasjades süüdimõistva kohtuotsusega eriarvamusele

jäämine ei ole kuriteo ja oma vastutuse eitamine.

3.7. E. Must ei ole otsinud enda poolt toime pandud kuritegudele õigustust, mis maakohtu

käsitluses tähendab kuritegude toimepanemiseni viinud põhjuste teadvustamata jätmist.

Maakohus on seejuures oma põhjendustes vastuoluline, märkides ühes lauses nii E. Musta

selgituste puudumist kui ka seda, et E. Must siiski selgitas põhjuseid – viitas oma närvilisusele

konkreetsel perioodil. Tartu vangla iseloomustustest ei nähtu probleemipüstitust, et E. Must

jätkuvalt ei mõistaks oma kuritegude põhjuseid. Vangla poolt ei ole selles osas E. Mustale ette

nähtud edasisi sekkumisi. Küsimuse E. Musta poolt kuriteo põhjuste mitte teadvustamisest on

tõstatanud vaid maakohus ise.

Hinnates kuritegude tunnistamist ja neist järelduste tegemist on maakohus jätnud kahe silma

vahele, et olles juba varasemalt kriminaalkorras karistatud, ei ole E. Must oma varasemaid

kuritegusid hiljem korranud. See viitab tema poolt karistusest järelduste tegemisele.

3.8. Vangla iseloomustuses tuuakse esile, kuidas E. Must on karistuse kandmisel panustanud

nõutavast enam: tähele on pandud muuhulgas motiveeritust ka lihtsa töö tegemisel, panustamist

osalemisse sotsiaalprogrammis Agressiivsuse asendamise treening ja selle positiivset

hindamist, teiste juhendamist puidupingioperaatori väljaõppel. Nõutavast rohkem panustamine

ei kirjelda inimest, kes eitab kuritegu ja peab oma karistust ebaõiglaseks. Tartu Ringkonnakohtu

19.03.2019 määruse kriminaalasjas nr 1-08-16781 p-s 9 märgitakse, et süüdimõistetu

käitumises väljenduv motiveeritus nõutavast enamaks näitab kahetsust tegudega ning

suhtumise muutust. See on jälgitav ka E. Musta puhul.

Sotsiaalprogrammi „Agressiivsuse asendamise treening“ tähtsustamine enda jaoks näitab

E. Musta möönmist, et see oli talle vajalik – probleemide tunnistamist ja soovi enda kallal

töötada.

3.9. Maakohtu määruses leitakse, et uue kuriteo toimepanemise risk vabaduses eksisteerib, kuna

elukohas, kuhu E. Must soovib saada elektroonilisele järelevalvele allutatuna vabastatud, pandi

toime kuriteod, mille eest E. Must karistust kannab, ja elab ka E. Musta õe perekond, kus kasvab

6-aastane laps.

Samas elukohas elades pani E. Must toime kuriteod kannatanu vastu, kuid sellega seoses ei ole

maakohus arvestanud, et nimetatud kannatanu enam ammu samal aadressil ei ela. Kannatanu

elas seal, kuna oli E. Musta tolleaegse elukaaslase laps. Tänasel päeval ei ole E. Mustal säilinud

mistahes kontakti ei kannatanu ega kannatanu emaga. Kui kannatanu ei ela enam aadressil XX

, Maardu ning E. Mustal puudub nii kannatanu kui viimase lähedastega mistahes kontakt, ei ole

arusaadav, mismoodi suurendab uue kuriteo riski E. Musta elamine just nimetatud aadressil,

võrreldes mõne teise võimaliku elukohaga.

Samuti on õige, et aadressil XX , Maardu elab E. Musta õe perekond, kus kasvab 6,5-aastane

laps. Maakohus ei ole määruses selgitanud, milles seisneb seoses sellega uue kuriteo risk, aga

muude võimaluste puudumisel saab oletada, et silmas peetakse E. Musta ja õe lapse

kokkupuuteid. See risk on liialdatud.

Ainus E. Musta poolt laste suhtes toime pandud vägivald on olnud seotud kannatanuga ja

perioodiga 03.09.2014-16.09.2014. Ei ole andmeid, et E. Mustal oleks kalduvus panna toime

vägivallakuritegusid, veel vähem, et tal oleks huvi just lapseealiste ohvrite vastu.

Kannatanu ja õe lapse vahel puuduvad paralleelid. Oma õe last silmas pidades on E. Must

andnud ütlusi, et on last varem hoidnud, ilma et sellega kaasnenuks probleeme. See ei tähenda,

et õe lapse hoidmine saaks vabanemisel olema E. Musta ülesanne. Samuti on õe lapsel olemas

tema eest hoolitsevad vanemad, samas kui E. Musta poolt kannatanule tekitatu puhul oli üheks

teguriks teiste lapse eest hoolitsevate isikute (sh kannatanu ema) puudumine/vähene

tähelepanu.

Kindlasti ei ole objektiivsed raskused seoses laste hoidmisega, samuti lapsele hoidja poolt

lähtuv oht/lapse kaitsetus päris võrreldavad 6,5-aastase ja 2,5-aastase lapse puhul. Mida vanem

laps, seda vähem vajab ta hoidmist, seda rohkem suudab ta ise hakkama saada ja enda eest

seista.

Nii E. Musta ema kui õe perekond on andnud nõusoleku viimase elama asumiseks aadressil XX

, Maardu. See tähendab, et õe lapsest väga hoolivad inimesed (vanemad ja vanaema) ei ole

pidanud võimalikuks, et E. Musta vabastamisega kaasneb lapsele oht. Need inimesed teavad

väga hästi E. Musta, samuti on üksikasjalikult kursis (juba läbi meediakajastuse), mille eest

ning mis asjaoludel toimunud juhtumis on E. Must süüdi mõistetud. Nende inimeste otsus E.

Musta vabastamist toetada, sh samas elukohas elada võimaldada, on olnud teadlik.

Kui kohtu arvates lähtus E. Mustast oht lastele (see küll on konkretiseerimata), saanuks kaaluda

KarS § 75 lg 2 p 7 alusel E. Mustale kohustuse panemist mitte suhelda lastega peale tema enda

ja perekonnaliikmete omade. E. Must on nõus alluma kohtu poolt vajalikuks peetavatele

piirangutele ja täitma kohtu seatud kohustusi käitumiskontrolli ajal.

3.10. Kuigi maakohus on osundanud E. Musta isikule, kui vabastamisest keeldumise tegurile,

puudub põhjendus, mis konkreetselt E. Musta isiku juures sellise otsustuse tingib. Selles osas

on maakohtu määrus põhjendamata.

3.11. Kui maakohus väidab karistuse eesmärgi mittesaavutamist, tuleb maakohtul näidata, mida

peaks süüdimõistetu veel tegema, kuidas on süüdimõistetul võimalik karistuse eesmärke täita.

Vaidlustatud määruses puuduvad põhjendused, milles seisneb E. Musta poolt karistuse

eesmärkide mittetäitmine, sh millised talle kinnipeetava individuaalses täitmiskavas ette nähtud

tegevused on E. Must jätnud tegemata või millised eesmärgid saavutamata.

Vangla esitatud iseloomustuse kohaselt on E. Musta käitumine vangistuse ajal olnud laitmatu,

sh on ta täitnud talle kinnipeetava individuaalses täitmiskavas määratud eesmärgid. E. Mustal

puuduvad distsiplinaarkaristused vanglas üldse (st puuduvad ka kehtivuse kaotanud karistused),

kuigi vangistus on olnud pikk. E. Must on vanglas töötanud nii palju, kui seda võimalust talle

pakutud on ja iseloomustus märgib samuti ära, et kuigi tegu on olnud lihtsamate töödega, on ta

tööd teinud motiveeritult ja töid valimata. E. Must on vanglas osalenud talle pakutud

sotsiaalprogrammis Agressiivsuse asendamise treening ja enda poolt andnud kõik selleks, et

sellest saadav kasu oleks maksimaalne. Ka vangla iseloomustus märgib ära E. Musta pingutust

programmis osalemisel, sh põhjalike kirjalike tööde tegemise. E. Must on vanglas viibides

omandanud puidupingioperaatori kutse. Vangla iseloomustus toob esile aktiivset osavõttu, töö

kiirust ja kvaliteeti, täpsust, kaasõpilastega koostööd ja isegi nende juhendamist.

E. Must on karistust kandes teinud endast sõltuva selleks, et täita talle vangla poolt püstitatud

eesmärke ja pigem neid ületanud. Kui E. Must suudab näidata võimet distsiplineerida ennast

vanglas, käituda nõuetekohaselt, teha tööd ja järgida reegleid, on alus prognoosida, et sama

suudab ta teha ka vabaduses, eriti olles allutatud elektroonilisele valvele ja kriminaalhooldusele.

E. Must on olnud juba varem allutatud kriminaalhooldusele ning katseaja edukalt läbinud. Ka

see näitab eeldust katseaja edukaks läbimiseks, st edasiseks õiguspäraseks käitumiseks.

3.12. Maakohtu määruses puuduvad mistahes viited ennetähtaegset vabastamist puudutavale

autoriteetsele kohtupraktikale ja määruse sisu arvestades pole selge, kas selle kohtupraktikaga

on otsustamisel piisavalt arvestatud.

Riigikohtu 07.03.2019 määruses kriminaalasjas nr 1-09-14104 p-s 21 rõhutati, et kuna KarS

§ 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et

süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku

varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab

vabaduses kuritegude toimepanemist. Kirjeldatud juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma

selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema

elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles

süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe.

Sama lahendi p-s 22 märgitakse, et kohtul lasub süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata

jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise

vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad.

Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohtu otsustus E. Musta ennetähtaegsest vabastamisest

keeldumisel lähtub eeskätt kuriteo raskusest ja selle tagajärgedest kannatanule, mitte

prognoosist E. Musta edasisele õiguskuulekusele. Seejuures ei ole maakohus näidanud, kuidas

oluliseks peetud asjaolud mõjutavad E. Musta edasisele õiguskuulekusele antavat hinnangut,

sh miks need asjaolud on olulised. Määruses puuduvad lisaks põhjendused, miks kaaluvad

maakohtu poolt esile toodud asjaolud üles E. Mustaga seotud positiivsed, vangistusest

ennetähtaegselt vabastamist toetavad asjaolud.

3.13. Maakohus leidis, et E. Musta suhtes takistavad ennetähtaegset vabastamist muuhulgas

elukohaga seotud probleemid. E. Mustal on olemas võimalus elektroonilist valvet

võimaldavaks alternatiivseks elukohaks, kus ei esine asjaolusid, mida maakohus on

probleemeks pidanud. E. Mustal on võimalik lisaks XX, Maardu asuda elama oma emale

kuuluvasse korterisse asukohaga V. , Tallinn. Korteri omanikuks on P.A., kes on E. Musta ema.

Korteris ei ela hetkel keegi, sh ei ela seal lapsi. E. Must ei ole seal korteris pannud toime

kuritegusid. P. A on määruskaebuse esitajale väljendanud nõusolekut E. Musta majutamiseks

sellesse korterisse, sh elektroonilise valvega seotud piirangute talumiseks.

Eelnevaga seoses palutakse määruskaebuses kohtul lasta kontrollida V. , Tallinn asuva

korteriomandi sobivust elektroonilise valve kohaldamiseks.

4. 15.05.2019 tegi Tartu Ringkonnakohus Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonnale

taotluse kontrollida määruskaebuses toodud uut E. Musta vabanemisjärgset elukohta V. ,

Tallinn.

Tallinna Vangla 21.05.2019 vastuse kohaselt aadressil V. , Tallinn asub 2-toaline heas korras

korter, kus on olemas kõik eluks vajalik ning korter on kõigi mugavustega. Elektroonilise valve

paigutamiseks on kõik tehnilised nõuded täidetud. Korteri omanik P. A andis nõusoleku

elektroonilise valve kohaldamiseks korteris. E. Must elaks seal üksi.

5. Tartu Ringkonnakohtu 17.05.2019 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega

esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 24.05.2019.

Nimetatud ajaks esitas menetluskulude väljamõistmise taotluse süüdimõistetu kaitsja.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei anna alust võrreldes maakohtuga teistsugusele

seisukohale asumiseks, mistõttu jääb see edutuks.

7. Maakohtu otsustus on põhjendatud. Maakohus on lähtunud konkreetselt süüdimõistetust ja

tema poolt toimepandud süütegudest, analüüsides süüdimõistetu suhtes esinevaid nii

positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid kogumis tulenevalt KarS § 76 lg-s 4 sätestatud

asjaoludest. Nimetatud analüüsi pinnalt on põhjendatult jõutud seisukohale, et süüdimõistetu

vabastamine elektroonilise valve alla ei ole käesoleval ajal võimalik. See ei välista, et kui

süüdimõistetu edasine käitumine näitab tema suhtumise pikaajalist paikapidavust, ei võiks see

päädida ennetähtaegse vabastamisega. Praegusel ajal on vabastamine elektroonilise valve alla

ennatlik.

8. KarS § 76 lg-s 2 kasutatud termin „võib“ tähistab kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniõigust

samas sättes ette nähtud vangistusosa ära kandnud süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise

üle otsustamisel. Teisisõnu on kohtule seadusega antud õigus kaaluda süüdimõistetu enne

tähtaega vangistusest vabastamist, valides süüdlase vabastamise või vabastamata jätmise vahel.

Kriteeriumid, millest kohus peab kõnealust valikut tehes lähtuma, on ette nähtud KarS § 76 lg-

s 4. See norm sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel

arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning

käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib

süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

Kaalutlusõigusele on olemuslikult omane menetleja kaalutlusruum, mis vaid erandjuhtudel

võib redutseeruda ühe õiguspärase lahenduseni. Reeglina on aga õiguspäraseid lahendusi mitu.

Märgitust järeldub, et sageli võib sarnasetel asjaoludel olla õiguspärane nii süüdimõistetu

vangistusest ennetähtaegne vabastamine kui ka vabastamata jätmine. Materiaalõiguse ebaõiget

kohaldamist süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel või vabastamata jätmisel saab kohtule

tavaliselt ette heita üksnes siis, kui kohus on teinud kaalutlusvea. Nii on ka Riigikohus leidnud,

et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu

vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi,

mis on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele. Kõrgema astme kohus on õigustatud

edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel

tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu

võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega

vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16

ja 07.03.2019 määrus nr 1-09-14104, p 18)

Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole

kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud

mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist

väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse

lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele

väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud

meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või

senise kohtupraktikaga.

Tulenevalt kohtupraktikast, kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis,

on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo

toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab

küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kirjeldatud juhul

peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo

toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse

tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe.

(RKKKm-d nr 3-1-1-12-17, p-d 20-21, nr 1-14-10087/66, p 33, nr 1-09-14104/142, p 21)

See, et maakohus ei ole teinud oma määruses viiteid Riigikohtu praktikale ei ole asjaolu, mille

alusel saaks asuda seisukohale, et maakohus ei oleks sellega kursis.

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette heita, et ta oleks kaldunud kõrvale

seaduses sätestatust, oleks valesti tõlgendanud KarS § 76 lg-st 4 või teinud kaalutlusvea. Kaitsja

määruskaebuses kaldutakse seejuures kõrvale kogumis asjaolude arvestamisest.

KarS § 76 lg 4 kohaselt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab

kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist

karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa

tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Seega on kuriteo toimepanemise asjaolud

üks osa kogumist.

Ka ringkonnakohtu hinnangul on E. Musta poolt toimepandud kuriteo asjaolud sellised, mis

kogumis teiste asjaoludega tekitavad tõsist kahtlust, et süüdimõistetu suudaks vabaduses

hoiduda kuritegude toimepanemisest. Tõesti, vangla iseloomustusest tuleneb, et süüdimõistetut

on korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid praegusel ajal on kehtivaid karistusi üks.

Maakohus on põhjendatult märkinud, et E. Musta poolt väljaöeldust tulenevalt ei saa asuda

seisukohale, et süüdimõistetu saaks aru, kui raske kuriteo ta on toime pannud ja mida ta on

valesti teinud, kuna süüdimõistetu jätkab oma tegevuse õigustamist ning väites, et ta tõukas

last, kuigi kohtuotsusega on tuvastatud, et tõukamise või lükkamisega ja kuklaga vastu seina

kukkudes ei purustaks laps seinas olevat kahhelplaati. Kaitsja leiab, et E. Must ei ole otsinud

oma teole õigustust, vaid kohtumenetluse käigus ei ole tagatud kõigi asjaolude 100-

protsendiline tuvastamine. Vaid E. Must ise teab, mil moel kannatanule vigastused tekkisid ja

milline oli tema osa selles. Ringkonnakohus kaitsja käsitlusega ei nõustu ja leiab, et üksnes

elulise usutavuse põhjal kedagi süüdi ei mõisteta. Nimetatud kriminaalasi läbis kolmeastmelise

kohtusüsteemi. Käesolevalt käib jutt teisest E. Mustale esitatud süüdistusest, s.o KarS § 118

lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistusest. E. Musta süüditati KarS § 118 lg 1 p 1 järgi selles, et

16.09.2014 õhtupoolikul Maardus, XX vannitoas lõi kannatanut (sündinud 2012) jõuliselt kõva

tömbi esemega, tõenäoliselt rusikaga, lõuatsi piirkonda, millest laps paiskus suure hooga peaga

vastu vannitoa seina. Selliselt põhjustas E. Must lapsele parempoolse alalõualuu põntjätke ja

pähiku olulise nihketa murru ning eluohtliku vigastuse – vasakpoolse kõvakelmealuse

verevalumi koos ulatusliku fluktueeriva verevalumiga kukla piirkonnas. Kirjeldatud

vigastustega kaasnesid kannatanul järgmised tüsistused: vasaku poolkera tugev turse

(isheemiline kahjustus), liikvori tsirkulatsioonihäired, parempoolne hemiparees (kerghalvatus)

ja vasaku silma ülalau vajumine ehk ptoos.

Kohtuotsusest tulenevalt on E. Must valinud menetluse algusest peale taktika, et ta tunnistab

nimetatud episoodis oma süüd osaliselt. Nii tuleneb maakohtu otsusest, et süüdimõistetu

tunnistab oma süüd üksnes osaliselt, s.o sellega, et ta lükkas last käega eemale, mille peale laps

kukkus peaga vastu vannitoa seina, kuid ei ole last löönud. Maakohus tuvastas seejuures, et

süüdimõistetu ütlused tekkinud vigastuste osas ei ole usutavad ning need ei ole kooskõlas teiste

kogutud tõenditega. Tõesti, nagu kaitsja on välja toonud, siis vigastuste tekkemehhanismi osas

on andnud hinnangu eksperdid, kes lähtuvad oma töös üldisest kogemusest ja teevad järeldusi

selle kohta, mis on tõenäoline. Vaatamata sellele, ei saa asuda seisukohale, et üksnes E. Must

teab, mil moel kannatanule vigastused tekkisid ja milline oli tema osa selles. Ekspertiisiaktiga

on tõendatud, et vigastused kuklas võivad olla tekitatud jõulisest löögist mõne kõva tömbi laia

löögipinnaga suhteliselt massiivse esemega või kukkumisest/hooga paiskumisest kukla

piirkonnaga vastu analoogilist pinda või eset ning alalõua põntjätke ja pähliku olulise nihketa

murd, nahaalune verevalum lõuatsi piirkonnas võisid tekkida löögist kõva esemega (näiteks

rusikaga) lõuatsi piirkonda. On märkimisväärt, et ekspert on välja toonud, et väikestel lastel

kukkumisest alalõuluu murru tekkimine on praktiliselt välistatud. Kuklas olnud fluktueeriv ehk

võdisev muhk, mis on seotud kõvakelmealuse verevalumi tekkega, ei saa olla lapse keha massi

ja vannitoas näidatud distantsi arvestades, tekkinud kukkumisest, hooga paiskumisel võiksid

lapsed selliseid vigastusi saada, kuid mitte oma kasvukõrguselt libisedes.

Lisaks tuleneb kohtuotsusest, et E. Musta käitumine on ettearvamatu. Vaatamata sellele, et

tunnistajate ütlustest tulenes, et E. Must hoidis sageli last (tegemist ei olnud esmakordse

juhusega), on kannatanule tekitatud vigastusi laialdaselt, hõlmates seejuures välissuguelundeid

ning alakõhu piirkonda.

Seega on süüdimõistetu ütlused jätkuvalt antud soovist kergendada oma süüd, mis näitavad

ringkonnakohtu hinnangul, et jätkuvalt süüdimõistetu ei saa aru toimepandust, mistõttu

õigustuste otsimine näitab, et tulevikus on reaalne oht uuteks kuritegudeks. Tegemist ei ole

üksikasjades eriarvamusele jäämisega.

Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga leiab, et süüdimõistetu pani kannatanu suhtes pika aja

jooksul toime kuritegusid. Süüdimõistmise aluseks olev periood sisaldas ajavahemikku

03.09.2014-16.09.2014 ning on märkimist väärt, et tegemist ei olnud 1 või 2 korraga, vaid

E. Must lõi kannatanut vähemalt neljas erinevas etapis. Arvestades lapse vanust ning teo

tehiolusid võib seda aega pidada märkimisväärselt pikaks. Kaitsja hinnangul, kuna see on

lühiajaline, siis see viitab süüdimõistetul pigem stressi esinemisele kui tegurist, mille põhjal

rääkida õigusvastasest käitumisest. Kohtukolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et ka stress ei

õigusta raske teo toimepanemist lapse suhtes, seda enam olukorras, kus stress on paljasõnaline

väide. Ringkonnakohtu jaoks on kummastavad määruskaebuses toodud seisukohad, et

kokkupuude kannatanuga ja lapse tema hoole alla sattumine tekkis juhuslikult. Arvestades

asjaolu, et tegemist oli süüdimõistetu elukaaslase lapsega ning süüdimõistetu oli ka varem last

hoidnud, kuna lapse ema sai tööle, siis väide „juhuslikkusest“ on siinkohal asjakohatu. Isegi,

kui laps oleks antud süüdimõistetu hoiule juhuslikult, ei õigusta see tegu ning näitab, et

süüdimõistetu käitumine on ettearvamatu ning ta ei saa aru oma tegude tagajärgedest.

Ringkonnakohtu hinnangul argumenti, et süüdimõistetu ei ole oma varasemaid kuritegusid

korranud, ei saa siinkohal arvestada. Kuna tulenevalt kohtupraktikast saab kohus arvestada

üksnes kehtivaid karistusi, siis ei saa teha järeldusi varasemate karistuste osas, kuna need on

karistusregistrist kustutatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et vangla iseloomustuses tuuakse välja, et

E. Must on karistuse kandmisel panustanud nõutavast rohkem. Kaitsja peab selleks vanglas

töötamist ja sotsiaalprogrammis osalemist. Seejuures tehakse määruskaebuses viide Tartu

Ringkonnakohtu 19.03.2019 määrusele asjas nr 1-08-16781, kus nähtub, et süüdimõistetu

käitumises nähtus motivatsioon enamaks, mis näitab kahetsust tegudega ning suhtumise

muutust. Sama leitakse ka E. Musta suhtes. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vangla

iseloomustusest tuleneb, et süüdimõistetu on osalenud tööhõives majandusabitöödel elusektoris

koristajana – töötanud on motiveeritult, probleeme ei esinenud, tööde suhtes valiv ei ole. See

näitab, et süüdimõistetu on nõuetekohaselt töötanud. See, et ta ei ole tööde suhtes valiv, ei ole

arvestades vangla tingimusi määrav. Osaledes puidupingioperaatori kutseõppes on vangla

iseloomustuses märgitud, et tegi meeskonnatööd ja juhendas vajadusel kaasõpilasi. Nimetatud

osast vangla iseloomustamisest ei ole võimalik tuvastada, et süüdimõistetu oleks panustanud

nõutavast rohkem, veel vähem saaks asuda sellest tulenevalt seisukohale, et seetõttu ei saa

E. Musta pidada inimeseks, kes eitab kuritegu ja peab oma karistust ebaõigeks. Nõuetekohane

töö tegemine ja aktiivne osalemine ei ole need tegevused millest nähtuks rohkem panustamine.

Kui süüdimõistetu ei tunnista, et tema tegevuse läbi (otsides oma teole leebemat õigustust), sai

laps raskeid vigastusi, millega põhjustati oht lapse elule, siis puudub kohtul ka tõsikindel

veendumus, et Agressiivsuse asendamise treening on viinud probleemide tunnistamiseni.

10. Ringkonnakohus jagab maakohtu määruses toodud riski seoses elukohaga. Küll esitas

kaitsja täiendavalt taotluse kontrollida uut elukohta aadressil V. , Tallinn. Seejuures vajavad

ümberlükkamist ka maakohtu määruse peale esitatud vastuväited.

Maakohtu jaoks on olnud ohuks süüdimõistetu elama asumine kohta, kus elab ka väike laps.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja leiab, et süüdimõistetu käitumine võib olla

etteaimamatu ja impulsiivne, mistõttu võivad ohus olla lapsed. Kui kaitsja leiab, et E. Must pani

tegusid toime, siis ei ole välistatud, et uue stressiolukorra tekkimisel satub ohtu just XX ,

Maardu elav laps. Määruskaebuses asutakse taaskord halvustama kannatanu ema, väites, et XX

, Maardu elaval lapsel on olemas hoolitsevad vanemad, samas kui E. Musta süüdistusasjas

kannatanu puhul oli üheks teguriks teise lapse eest hoolitsevate isikute puudumine/vähene

tähelepanu. Viimane ei anna õigustust ühegi isiku kehaliseks väärkohtlemiseks või kellegi elule

ohu tekitamiseks. Ka väited 6,5-aastase ja 2,5-aastase lapse erinevustest on asjakohatud.

Tegemist on lastega ja vaatamata vanuselisele erisusele vajavad nad järelevalvet.

Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas välistaks XX , Maardu elama asumisel

süüdimõistetu suhtes esinevat ohtu KarS § 75 lg 2 p 7 alusel lisakohustuse määramine mitte

suhelda lastega peale tema enda ja perekonnaliikmete oma. Nimetatud aadressil elab E. Musta

õe perekond ja kasvab 6-aastane laps.

Elukohaga seotud risk ei ole ainus asjaolu, millele tuginevalt leiavad nii maa- kui ka

ringkonnakohus, et süüdimõistetu vabastamine esimese võimaluse esinemisel ei ole

põhjendatud. Lisaks, elukoht ega töökoht (mitteametlikult töötamine) ei ole hoidnud ära

süütegude toimepanemist, puudub info, mille põhjal asuda seisukohale, et nüüd on see teisiti.

Kuigi süüdimõistetu uus elukoht vastab elektroonilise valve kohaldamise nõuetele, siis ka

üksnes elukoha olemasolu ei ole ära hoidnud kuriteo toimepanemist. Puuduvad argumendid

miks see nüüd nii oleks.

11. Süüdimõistetu karistuse eesmärkide mittesaavutamise kasuks räägib asjaolu, et

süüdimõistetu jätkuvalt üritab oma tegevusele leida õigustusi, otsides süüd kõigis teistes, välja

arvatud iseendas.

Süüdimõistetu käitumine vangistuses kinnipeetava isikliku toimiku põhjal ei ole olnud laitmatu

nagu väidab seda kaitsja oma määruskaebuses. Kuna tegemist ei ole kehtiva

distsiplinaarkaristusega, siis sellel ringkonnakohus pikemalt ei peatu.

Süüdimõistetul on võimalik vangistuses kinnistada omandatut ning läbida veel vestlusi seoses

varasema alkoholi kuritarvitamisega (2020) ning läbida vabanemiseelne nõustamine

(2020/2023).

12. On märkimisväärne, et süüdimõistetul on garanteeritud küll töökoht OÜ-s E., kuid isikul oli

võimalus töötada ka enne vangistust (tegeles vannitubade ja saunade ehitamisega), kuid see ei

ole ära hoidnud süütegusid. Lisaks tuleneb vangla iseloomustusest, et süüdimõistetul on

06.03.2019 seisuga nõudeid 50 724,05 eurot. Isiku sõnul on tema nõuete summa väga suur ning

ta ei näe võimalust neid täielikult ära maksta, isik ootab osade nõuete aegumist. Seejärel

väidetakse soovi jälle kohtutäituriga kokkuleppeid sõlmida. Seega on seisukohad vastukäivad

ning pigem varasem mitteametlikult töötamine viitab kohustustest kõrvale hoidumise ohule –

vältida nõuete täitmist.

13. Süüdimõistetu E. Musta lepinguline kaitsja vandeadvokaat R. Käbi esitas ka taotluse

menetluskulude väljamõistmiseks, milles taotleb Eesti Vabariigilt E. Musta kasuks 720 eurot

menetluskulude väljamõistmist.

Advokaadibüroo Heringson GLO OÜ on väljastanud 21.05.2019 arve nr 2190503

süüdimõistetu E. Mustale seoses kaitsega kriminaalasjas – määruskaebemenetlus Tartu

Maakohtu 18.04.2019 määruse vaidlustamiseks – summas 720 eurot, sh käibemaks 120 eurot.

Arvele lisatud tööarvestuse kohaselt on kulunud määruskaebuse projekti koostamisele, sh

maakohtu määruse analüüsile kokku 2 tundi 54 minutit, määruskaebuse projekti koostamisele

ja projekti kliendile postitamisele 1 tund 24 minutit ning määruskaebuse projekti muutmisele,

vormistamisele, menetlusse esitamisele 45 minutit. Kaitsja tunnitasu on 120 eurot, millele

lisandub käibemaks ning kokku on õigusteenust osutatud 5 tunni ulatuses.

Ringkonnakohus peab tasutaotlust sellises ulatuses põhjendatuks ning rahuldab kaitsja taotluse.

KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel jääb menetluskulu kokku 720 eurot E. Musta kanda.

14. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu

Maakohtu 18. aprilli 2019 määrus muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Maarika Kuusk