2-17-51/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. mai 2019

Tsiviilasja number

2-17-51

Tsiviilasi

M.P. hagi F.P. vastu ühisvara jagamiseks

F.P. apellatsioonkaebuse hind

M.P. vastuapellatioonkaebuse

hind

3500 eurot

0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

F.P. apellatsioonkaebus ja M.P. vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant / vastuapellatsioonkaebuse vastustaja (kostja):

F.P. (isikukood: XXXXXXXXXXXX ); esindaja Janno

Perv

Vastustaja / vastuapellant (hageja): M.P. (isikukood:

XXXXXXXXXXXX ); esindaja advokaat Janar Kuus

RESOLUTSIOON

1. Jätta F.P. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta M.P. vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Tartu Maakohtu 1. novembri 2018. a otsus

muutmata.

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.P. (hageja) esitas 2. jaanuaril 2017 hagi F.P. (kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Hageja

soovis poolte ühisvarasse kuuluva kahe kinnisasja jagamist sellisest, et kummalegi jääks

kinnisasjadest ½ suurune mõtteline osa. 27. detsembri 2017 hagiavalduse täienduse kohaselt

palus hageja lõpetada poolte ühisomand kinnistutele selliselt, et kohustada kostjat andma

nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX teise jakku tema kohta tehtud

omanikukande kustutamiseks ja hageja omanikuna sissekandmiseks ning müüa kinnistu

kinnistusraamatu registriosa nr-ga XXXXXX täitemenetluse korras avalikul enampakkumisel

kohtutäituri poolt ning jagada saadud raha poolte vahel võrdselt. Alternatiivselt palus hageja

poolte ühisomandi lõpetada abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldudes selliselt, et kinnistud

jäävad hageja ainuomandisse ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 24 000 eurot ja

kohustada kostjat andma nõusolekud kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks.

Alternatiivselt palus hageja kinnisasjad müüa avalikul enampakkumisel, saadud rahast tasuda

SEB Pank AS-le laenulepingust nr XXXXXXXXXX tulenev laenukohustus ning ülejäänud

raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. 21. juunil 2018 toimunud kohtuistungil loobus

hageja alges hagis esitatud nõudest jagada poolte ühisvara selliselt, et ühisvarasse kuuluvad

kinnisasjad jäävad võrdsetes osades poolte kaasomandisse.

Poolte abielu on sõlmitud XX ja lahutatud Tartu Maakohtu XX otsusega. Poolte ühisvarasse

kuulub kaks abielu ajal soetatud kinnisasja, s.o 25. märtsil 1997 soetatud kinnistu

kinnistusraamatu registriosa nr-ga XXXXXX (kinnisasi I) ning 28. augustil 2002 soetatud

kinnistu kinnistusraamatu registriosa nr-ga XXXXXX (kinnisasi II). Kinnisasja I osas tuleks

kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Kinnisasi I saadi õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamisel. Nii maa tagastamise nõudeõigus kui ka maal asunud hooned kuulusid hageja

lahusvarasse. Hageja ei ole soovinud kostjale kinkida maa tagastamise nõudeõigust. Maa

tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping kostjale ei vasta tehingu tegemise ajal kehtinud

ENSV tsiviilkoodeksist (TsK) tulenenud kinkelepingu vorminõudele.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kinnistusraamatust nähtuvalt on kinnisasjade omanik kostja.

Hageja loovutas kostjale 22. septembril 1994 maa tagastamise nõudeõiguse. Sellest tulenevalt

muutus nõudeõigus kostja lahusvaraks. Kinnisasi I tagastati kostjale Konguta Vallavalitsuse

XX XX korraldusega. Seega kuulub kinnisasi I kostja lahusvara hulka. Kinnisasi II kuulub

poolte ühisvarasse ning selle võib müüa avalikul enampakkumisel ja saadud tulu jagada poolte

vahel võrdselt.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus võttis 13. veebruari 2019 otsusega vastu hageja loobumise nõudest jagada

poolte ühisvara selliselt, et mõlemale poolele jääb ½ suurune mõtteline osa kinnistutest

kinnistusraamatu registriosa nr-tega XXXXXX ja XXXXXX ning lõpetas selle nõude osas

menetluse. Maakohus jättis rahuldamata hageja esimese ja teise alternatiivnõude ühisomandi

lõpetamiseks ning rahuldas hageja kolmanda alternatiivnõude jagada menetlusosaliste

ühisvara selliselt, et ühisvarasse kuuluvad kinnisasjad kinnistusraamatu registriosa nr-tega

XXXXXX ja XXXXXX müüakse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras avalikul

enampakkumisel kohtutäituri poolt. Müügist saadud rahast tuleb tasuda SEB Pank AS-le

laenulepingust nr XXXXXXXXXX tulenev laenukohustus ning ülejäänud raha jagada

menetlusosaliste vahel võrdsetes osades. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Kinnistusraamatu väljavõtetest nähtuvalt on kostja kinnisasja I omanikuna kinnistusraamatusse

kantud XX ning kinnisasja II omanikuna XX. Poolte abielu oli sõlmitud XX ja lahutatud Tartu

Maakohtu XX otsusega. Seega on mõlemad kinnisasjad omandatud poolte abielu kestel.

Abikaasade ühisvara tuleb jagada perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 ja § 211 alusel kehtiva

seaduse kohaselt, kuid kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu

kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest (Riigikohtu 21. mai 2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 13).

Kinnisasjade omandamise ajal kehtinud PKS § 14 lg 1 sätestas üldreegli, mille kohaselt on

abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisvara. Erandid sellest sätestas PKS § 15 lg 1. Kuivõrd

vaidlusalused kinnisasjad on omandatud abielu ajal ning pooled ei ole väitnud, et nende

omandamise ajaks oleks nende abielusuhted olnud lõppenud, saab pidada kinnisasju abikaasade

ühisvara hulka kuuluvaks, hoolimata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud

üksnes kostja (Riigikohtu 25. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 26).

Pooled ei vaidle, et kinnisasi II kuulub poolte ühisvara hulka. Küll aga vaidlevad pooled selle

üle, kellele kuulub kinnisasi I. Maakohus leidis, et kuivõrd kinnisasi I omandati poolte abielu

ajal, kuulub see PKS § 14 lg 1 kohaselt poolte ühisvarasse.

Kostja väitel loovutas hageja talle maa tagastamise nõudeõiguse 22. septembri 1994 lepinguga

(tl 36) ning kinnisasi I on kostjale tagastatud Konguta Vallavalitsuse XX korraldusega (tl 37).

Pooled ei vaidle, et algselt kuulus nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks

maareformi seaduse (MaaRS) § 5 lg 1 p 2 ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 8

kohaselt hagejale kui isiku, kellelt oli maa õigusvastaselt võõrandatud, pärijale. Kuigi hageja ei

olnud maa tagamise nõudeõigust omandanud pärimise käigus, siis tulenevalt asjaolust, et maa

tagastamise nõudeõigus tekkis tal seaduse alusel maa endise omaniku pärijana, saab seda PKS

§ 15 lg 1 mõttes võrdsustada pärimise teel omandatud varaga, mistõttu maa tagastamise

nõudeõigus oli algselt hageja lahusvara.

Olukorras, kus üks abikaasa võõrandas abielu kestel enda lahusvarasse kuuluva eseme teisele

abikaasale, sai see muutuda PKS § 14 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvaraks. Üksnes juhul, kui

tegemist oli kinkega, sai maa tagastamise nõudeõigus muutuda selle kostjale loovutamisel

kostja lahusvaraks. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avaldus ei sisalda poolte

kokkulepet selle kohta, et hageja saab nõudeõiguse loovutamise eest kostjalt tasu, seega on

võimalik, et tegemist võis olla kinkega. Samas pidi tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg 1 järgi

kinkeleping summaga üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Maakohtu

hinnangul on ilmselge, et kinnisasja I väärtus ka aastal 1994 ületas 50 krooni.

Tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 93 lg 1 kohaselt oli seaduses

sätestatud kohustusliku vormi nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulene

teisiti. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avaldusel on poolte allkirjade ehtsust

kinnitanud vallasekretär. Tehingu tegemise ajal kehtinud notariaadiseaduse (NotS) § 60

kohaselt loeti küll tehingu tegemise ajal vallasekretäri poolt isikute allkirjade ehtsuse

tõestamine võrdseks notariaalse tõestamisega, kuid seda ei saa pidada tehingu notariaalseks

tõestamiseks NotS § 41 lg 1 p 1 mõttes, vaid allkirja tõestamiseks NotS § 41 lg 1 p 5 mõttes.

TsK § 260 lg 1 nõudis aga lepingu notariaalset tõestamist. Seega isegi juhul, kui poolte tahe

olnuks 22. septembri 1994 avaldusega olnud maa tagastamise nõudeõiguse kostjale kinkimine,

oleks kinkeleping olnud seaduses sätestatud kohustusliku vormi järgimata jätmise tõttu tühine.

Seega ei omandanud kostja maa tagastamise nõudeõigust kinke teel, mistõttu see ei saanud

muutuda tema lahusvaraks. Kinnisasi I ei muutunud kostja I lahusvaraks ka selle tulemusena,

et Konguta Vallavalitsuse korraldusega tagastati maa kostjale. Kuivõrd pooled olid maa

tagastamise ajal abielus, siis kohaldus ka maa tagastamisel PKS § 14 lg 1 järgne reegel, et abielu

kestel omandatud varana on tagastatud maa abikaasade ühisvara.

Kinnisasi I ei saa olla ka hageja lahusvara, vaatamata sellele, et maa tagastamise nõudeõigus

kuulus algselt hageja lahusvarasse. Kinnisasi I on tagastatud Konguta Vallavalitsuse XX

korraldusega, s.o kehtiva haldusaktiga kostjale. Pooled ei ole väitnud, et seda haldusakti oleks

vaidlustatud või et see oleks kehtetuks tunnistatud. Kuivõrd kehtiva haldusaktiga on maa omand

antud üle kostjale, ei saa maa kuuluda hageja lahusvarasse.

Maakohus leidis, et ei ole põhjendatud abikaasade võrdsusest kõrvale kalduda. Kuigi maa

tagastamise nõudeõiguse loovutamist kostjale ei saa pidada kehtivaks kinkelepinguks, nähtub

avaldusest maa tagastamise nõudeõiguse loovutamiseks hageja tahe loovutada nõudeõigus

kostjale. Samuti ei anna maakohtu hinnangul alust abikaasade võrdsusest kõrvalekaldumiseks

asjaolu, et kinnisasjal I asusid enne maa tagastamist hooned, mis kuulusid enne maa tagastamist

vallasasjadena hageja lahusvarasse. MaaRS § 6 lg 2 p 3 ja § 9 lg 1 kohaselt oli olukorras, kus

tagastataval maal asusid hageja lahusvarasse kuuluvad hooned, maa tagastamise eelduseks

poolte kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks hageja kasuks. Seega oli võimalik ja ette nähtud,

et maa tagastamisel hoonete kui vallasasjade omandi kaotamine kompenseeritakse hoonete

omanikule hoonestusõigusega. Seetõttu puudub vajadus vallasasjadest hoonete omandi kaotust

täiendavalt kompenseerida abikaasade võrdsusest kõrvalekaldumisega. Poolte XX notariaalselt

tõestatud kokkuleppega (tl 79) sõlmisid pooled kohustustehingu hoonestusõiguse seadmiseks,

mille tagamiseks kanti kinnistusraamatusse hageja kasuks eelmärge. Asjaolu, et hageja ei

nõudnud kostjalt hoonestusõiguse seadmist, vaid esitas avalduse eelmärke kustutamiseks, oli

hageja enda valik, mis ei anna alust abikaasade võrdsusest kõrvale kalduda.

Kuivõrd hageja kaks esimest nõuet on esitatud eeldusel, et kinnisasi I on hageja lahusvara või

esineb alus poolte võrdsusest kõrvale kalduda, tuleb need nõuded jätta rahuldamata. Kohus saab

valida üksnes nende ühisvara jagamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis.

Sellest tulenevalt on võimalik üksnes ühisvara jagamine lähtudes hageja kolmandast nõudest,

müües kinnisasjad avalikul enampakkumisel. Pooled ei ole teisi nõudeid esitanud.

Hageja on soovinud, et enampakkumisel saadud raha kasutatakse esmalt kinnisasjadele seatud

hüpoteegiga tagatud laenu tasumiseks. Ühisvara jagamine sel viisil on võimalik, vaatamata

asjaolule, et laenukohustus on poolte tütrel, mitte ei kuulu ühisvarasse (Riigikohtu 10. mai 2017

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 12). Maakohus leidis, et see on ka mõistlik, kuna

kinnisasjade müügil ilma hüpoteegita on võimalik saada kõrgem müügihind. Kohtulahend ei

asenda hüpoteegipidaja nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks. Seega tuleb pooltel saavutada

hüpoteegipidaja nõusolek hüpoteegi kustutamiseks praeguse kohtumenetluse väliselt.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus osaliselt resolutsiooni p 4 osas, millega maakohus jagas poolte ühisvara selliselt, et

ühisvarasse kuuluv kinnisasi I müüakse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras avalikul

enampakkumisel kohtutäituri poolt, müügist saadud rahast tasutakse SEB Pank AS-le

laenulepingust nr XXXXXXXXXX tulenev laenukohustus ning ülejäänud raha jagatakse

poolte vahel võrdsetes osades. Kostja palub teha asjas uus otsus, millega jätta kinnisasi I kostja

lahusvarasse. Samuti palub kostja tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ning

teha asjas uus otsus, millega jätta maakohtu menetluskulud hageja kanda. Kostja palub jätta

ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud kohaldamata õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamise ajal kehtinud PKS § 141, mille kohaselt on abielu kestel abikaasale tagastatud

või asendatud õigusvastaselt võõrandatud vara või selle vara eest makstav hüvitis abikaasa

lahusvara. Kogu menetluse ajal puudus vaidlus, et nõudeõigus oli hageja poolt loovutatud

kostjale, samuti, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastati kostjale.

3. mai 2019 menetlusdokumendis selgitas kostja, et nõudeõigus vara tagastamiseks (mitte vara,

nagu hageja on korduvalt ekslikult väitnud) kuulus hagejale, ent ta on oma nõudeõiguse

loovutanud ORAS § 161 kohaselt, nõudeõiguse on omandanud kostja ning kostjast on saanud

nõudeõiguse omandamise teel omandireformi õigustatud subjekt ja vara on tagastatud kostjale.

Nõudeõiguse loovutamine vormistati 1994, mil kehtis 17. juunil 1993 vastu võetud

notariaadiseadus, mille § 60 sätestas, et valla- või linnasekretäri poolt kuni 1. novembrini 1995

dokumentide ärakirjade või väljavõtete õigsuse, dokumentidel isikute allkirjade ehtsuse ning

volikirjade tõestamine tuleb lugeda võrdseks notariaalse tõestamisega. Nõudeõiguse

loovutamise avaldusele ei olnud kehtestatud notariaalset vorminõuet, seda tehti alles seaduse

muudatusega, kui muutus kehtetuks senine MaaRS § 19 lg 3 ja kehtestati § 191 lg 3. Nii

maakohus kui ka hageja on jätnud tähelepanuta, et nõudeõiguse loovutamise ja maa tagastamise

ajal 1994. aastal kehtis MaaRS, millesse tehti põhimõttelised muudatused juunis 1996 ning on

oma seisukohtades tuginenud 1996. aasta seadusemuudatustele. Kuni 7. juunini 1996 sai maa

tagastamist taotlev isik MaaRS § 19 lg 3 alusel loovutada nõudeõiguse oma lähedastele sel teel,

et esitas kohalikule komisjonile või omavalitsusele avalduse. 7. juunil 1996 jõustunud MaaRS

rakendussätetes kohaselt enne 7. juunit 1996 esitatud nõudeõiguse loovutamise avaldused

jäävad kehtima ja need loetakse võrdseks loovutamise lepinguga. Vaid posti teel saadetud või

esindaja poolt üleantud nõudeõiguse loovutamise avaldus peab olema tõendatud notariaalselt

või sellega võrdsustatud korras. Seega ei vasta tõele hageja väide, et loovutamise leping

pidanuks olema notariaalselt tõestatud ja seetõttu ei olnud loovutus kehtiv.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Vastuse kohaselt on apellatsioonkaebus põhjendamatu ning ebaselge. Hageja saab

apellatsioonkaebuse resolutsiooni p 1 sõnastusest aru selliselt, et kostja ei vaidlusta kinnistu II

enampakkumisel müümist, küll aga saadud raha jagamist.

Kui kostja soovis ühisvara jagamist mingil teisel viisil, kui hageja esitatud nõuded, tulnuks

kostjal esitada maakohtus vastuhagi. Kostja seda ei teinud. Ühisvara jagamiseks uue omapoolse

viisi väljapakkumine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud.

Kostja on enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 141 sisust valesti aru saanud ja jätnud

tähelepanuta vara tagastamist puudutavad asjaolud ning muud õigusaktid. PKS § 141 sätestab,

et abielu kestel abikaasale tagastatud või asendatud õigusvastaselt võõrandatud vara või selle

vara eest makstav hüvitus (kompensatsioon) on abikaasa lahusvara, kui seadusest ei tulene

teisiti. Sisuliselt on tegemist PKS § 15 lg 1 täiendusega, kus loetletakse abikaasa lahusvarasse

kuuluv vara. Tegemist on regulatsiooniga, mis kehtib abikaasa suhtes, kes on omandireformi

(sh maareformi) õigustatud subjektiks ning kellele vara tagastatakse. Käesoleval juhul olid nii

tagastatava maa tagastamise nõudeõigus kui ka sellel maal asuvad hooned esialgselt hageja

lahusvara. Maakohus selgitas, kuidas muutus lahusvara abikaasade ühisvaraks. Asjaolu, et

maakohus ei viidanud seejuures konkreetselt PKS §-le 141, ei ole rikkumine, kuna kohus ei

peagi viitama kõigile võimalikele sätetele, mida ta ei kohalda.

Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine oli tühine, kuna tehingu kohustuslikku vormi ei

järgitud. Maakohus on antud küsimust otsuses selgitanud.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta maakohtu

menetluskulud kostja kanda. Hageja palub jätta apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on TsMS § 162 lg 4 kohaldatav vaid juhul, kui tavapärane

menetluskulude jaotus ei saa erandlikel asjaoludel kõne alla tulla. Praeguses asjas mingeid

erandlikke asjaolusid ei esinenud. Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kohtumenetlus on

toimunud eelkõige seetõttu, et kostja ei ole mitte millegagi nõus ega soovinud arutada ühtegi

hageja pakutud kompromissi. Muuhulgas on kostja kasutanud ühisvara ja selle loodusvilju

(metsamaterjali) ainuisikuliselt.

7. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Maakohus on menetluskulude osas teinud

õige otsuse ning vastuapellatsioonkaebuses toodud õiguslikud väited ei anna alust

vastuapellatsioonikaebust rahuldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited

ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu

otsuse

TsMS § 657

lg

p 1

alusel

muutmata

ja

apellatsioonkaebuse

ja

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.

9. Hageja nõuab poolte ühisvara, mis koosneb kahest kinnistust, jagamist. Poolte vahel puudub

vaidlus selles, et kinnisasi II on poolte ühisvaras (tl 73).

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega maakohus rahuldas hagi

kinnisasja I ühisvarana jagamise osas. Apellatsiooniastmes ei vaidlustata maakohtu otsuse

resolutsiooni p-i 1, millega kohus võttis vastu nõudest loobumise jagada ühisvara selliselt, et

mõlemale poolele jääb ½ suurune mõtteline osa kinnistutest ja lõpetas selles osas menetluse.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata maakohtu otsust ka osas, milles maakohus jättis hageja

nõude ühisvara jagamise kahe esimese viisi suhtes rahuldamata. Seega on maakohtu otsus

reolutsiooni p-de 1–3 osas jõustunud.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja ka maakohtu otsuse resolutsiooni osas, millega on

jagatud ühisvarasse kuuluv kinnisasi kinnistusraamatu registriosa numbriga XXXXXX

(kinnisasi II) müüakse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras avalikul enampakkumisel

kohtutäituri poolt. Samas kohustab maakohtu otsuse resolutsioon mõlema kinnistu müügist

saadud raha tasumist SEB AS-le laenulepingust tuleneva laenukohustuse katteks.

Apellatsioonkaebusest ei selgu üheselt, kas kostja sooviks on vaidlustada kinnisasja II müügist

saadava raha kasutamist, mistõttu eeldab ringkonnakohus, et kostja vaidlustab maakohtu otsuse

resolutsiooni ulatuses, milles maakohus nõude rahuldas.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti lugenud kinnisasja I poolte ühisvarasse

kuuluvaks.

Kinnistu registriosa numbriga XXXXXX on kinnistusraamatusse kantud 13. novembril 1997

(tl 8), seega abielu kestel. PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel

lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Kinnisasjade omandamise ajal kehtinud

PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 15 lg 1 kohaselt

oli abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu

kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud

pärast abielusuhete lõppemist.

Nõudeõigus kinnisasja I kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks kuulus hagejale.

Hageja on tunnistatud Konguta Vallavalitsuse XX korraldusega nr XX õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse subjektiks. Hageja loovutas talle kuulunud

nõudeõiguse 22. septembril 1994 kostjale, kostja poolsele nõude loovutusele on maade

tagastamise korralduses ka tuginetud. Õige on kostja seisukoht, mille kohaselt ei olnud

nõudeõiguse loovutamise avaldusele kehtestatud loovutuse tegemise ajal 22. septembril 1994.

a notariaalset vorminõuet, kuid maakohus ei ole sellele oma otsuses nõudeõiguse loovutamise

õiguslike tagajärgede hindamisel tuginenud.

11. Riigikohus leidis 22. mai 2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-16114 p-s 23, et vara tagastamise

nõudeõiguse tasuta loovutamise alusel saadut saab käsitada PKS 1995 § 15 lg 1 kohaselt abielu

kestel kinke teel omandatud varana. Nimetatud lahendis oli üks abikaasa saanud nõudeõiguse

loovutamise teel kolmandalt isikult. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus

abikaasade vahelise seadusliku vararežiimina kehtib ühisvararežiim, mille põhiliseks tunnuseks

on abielu kestel omandatud vara kuulumine ühisvara hulka, saavad abikaasad omavahelistes

suhetes varaeseme kuulumist lahusvara hulka määrata selgelt väljendatud tahteavaldusega.

Üksnes vara tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamine abikaasade vahel ei toonud

iseenesest koheselt ka kaasa õigusliku tagajärjena soovi lugeda vara nõudeõiguse saanud

abikaasa lahusvaraks. Hageja ja kostja elasid asja materjalide põhjal ühises majapidamises ning

kasutasid vaidlusalust kinnisasja ühiselt. Kostja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mis annaks

alust asuda seisukohale, et poolte tahe oli jätta vaidlusalune kinnisasi kostja lahusvaraks. Hageja

on maakohtu kohtuistungil väitnud loovutamise põhjusena :“Tagastatud maa kuulus minu

vanaisale. Kuna kostja oli majandis tööl, tema nimel oli osa maid, loovutasin nõudeõiguse

temale, et oleks ühe inimese nimel. Minu meelest oli ühisvara ja oli rahu, me elasime koos.

Need maad kuulusid minu vanaisale“. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ütlustest

tulenevalt oli nõudeõiguse loovutamise puhul tegemist oma olemuselt volitusega abikaasade

ühistes huvides tegutsemiseks, mis ei muutnud kinnisasja asjaõiguslikku kuuluvust..

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles, et tegemist ei olnud TsK § 259

lg 1 mõttes kingiga, ja ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.

Lahusvara võis tekkida ka PKS § 141 (1995) alusel. Nimelt sätestas kinnistusraamatusse kande

tegemise ajal kehtinud PKS (1995) § 141 täiendavalt, et abielu kestel abikaasale tagastatud või

asendatud õigusvastaselt võõrandatud vara või selle vara eest makstav hüvitus

(kompensatsioon) on abikaasa lahusvara, kui seadusest ei tulene teisiti.

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud sätte eesmärgiks ei olnud tuua kaasa õiguslikke tagajärgi

olukorras, kus nõudeõiguse algse subjekti asemel teostab õigusi abikaasa, kes sai selle õiguse

õigustatud isikult antud nõude loovutamise teel. Vastupidine seisukoht tähendaks

kõrvalekaldumist PKS (1995) § 15 järgsetest lahusvara kindlaksmääramise põhimõtetest.

13. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Maakohus leidis, et menetluskulud tuleb

TsMS § 162

lg

alusel

jätta

poolte

endi

kanda.

Ringkonnakohus

leiab,

et

vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks, kuid

ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi menetluskulude jaotuse osas.

Maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel alusetult arvestanud, et tegu on abieluasjast

tuleneva kohtuvaidlusega (TsMS § 102 lg 1 p 4), ja on jätnud seetõttu alusetult kohaldamata

TsMS § 164 kui erinormi menetluskulude jaotuse kohta (Riigikohtu 13. detsembri 2017 otsus

tsiviilasjas nr 2-15-15138, p 54).

TsMS § 164 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas

kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada

kulud erinevalt selle paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral

põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see

kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kuna praeguse vaidluse puhul oli tegemist

ühisvara jagamise nõudega – seega hagilise abieluasjaga –, tuleb menetluskulud jagada

lähtuvalt TsMS §-st 164. Kuna asjas ei nähtu ringkonnakohtu arvates mõistlikke põhjusi, miks

tuleks kulud jagada erinevalt TsMS § 164 lg-s 1 sätestatust, tuleb kõigis kohtuastmetes kantud

menetluskulud jätta poolte endi kanda (Riigikohtu5. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-

13, p 10).

14. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 300 eurot. RLS § 59 lg 16 alusel tuleb

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise peale esitatud kaebuse esitamise korral

tasuda riigilõivu 50 eurot. Samas määras tuleb tasuda riigilõivu ka siis, kui vaidlustada

maakohtu otsust menetluskulude jaotise osas koos menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramisega.

Ringkonnakohus selgitab, et hagejal on õigus taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel

enamtasutud riigilõivu 250 euro tagastamist (riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 16 ja TsMS § 150

lg 1 p 1 ja lg 4).

15. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse

menetluskulude jaotuse kohta rahuldamata, puudub vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse

muutmiseks.

TsMS § 171 lg 1 kohaselt kaebuse rahuldamata jätmisega seotud kulud kannab kaebuse esitaja,

kui kaebus jääb rahuldamata. Kuivõrd maakohtu otsuse peale esitasid pooled nii

apellatsioonkaebuse kui ka vastuapellatsioonkaebuse ning ringkonnakohus jättis mõlemad

rahuldamata, on põhjendatud jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Menetluskulude poolte endi kanda jätmine on kooskõlas TsMS § 164 lg-ga 1, mille kohaselt

kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke