1-18-6117/34 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-18-6117

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-6117 Kohtukoosseis Eesistuja , liikmed

Pavel Gontšarov Ivi Kesküla ja Orvi Koik Kriminaalasi J.J

263 lg 1 p 1

süüdistus KarS § järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 31. jaanuari 2019. a otsus menetluses üld Apellatsiooni esitajad

Süüdistatav J.J kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu Prokurör Natalja Vester Süüdistatav J.J, isikukood XXX; elukoht X ; Eesti kodakondsus XX ;

X ; emakeel eesti keel; X ; varasemalt XX töökoht XX

kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 24.11.2014 otsusega KarS § 424 järgi tingimisi vangistusega 4 kuud 18- kuulise katseajaga (24.11.2014 – 23.05.2016); tõkend

puudub (kahtlustatavana kinni peetud 01.04.2017 – 02.04.2017 s.o 2 päeva) Kaitsja Vandeadvokaat Madis Mahlapuu Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 31. jaanuari 2019. a kohtuotsus J.J u ’ suhtes jätta muutmata ja tema kaitsja apellatsioon rahuldamata.

2. (reg. number 12051528) seoses Määrata Advokaadibüroole Mahlapuu & Partnerid vandeadvokaat Madis Mahlapuu poolt J.J-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 240

(kakssada nelikümmend) eurot.

3. J.J-ilt Eesti Vabariigi kasuks 240

Välja mõista (kakssada nelikümmend) eurot

määratud kaitsjale vandeadvokaat Madis Mahlapuu makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses ri

igi õigusabi osutamise eest.

2(8)

Summa tuleb tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a

EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) Luminor Bank või AS- (a/a EE401700017002872300, a/a EE873300333499990003). is

Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE K

ÄIK

1. J.J on kohtu alla antud ja tatakse selles, et tema 01.04.2017 kella 14.00 paiku süüdis

Tallinnas aadressil X

XX asuva maja juures, s.o avalikus kohas korrakaitseseaduse (KorS) § 54 mõttes kasutas vägivalda suhtes. J.J lõi korduvalt rusikaga vastu nägu, mille tagajärjel

VJ VJ

kannatanu tundis füüsilist valu. Seejärel jooksis J.J sõiduauto Renault, reg-nr XXXXXX, juurde ning võttis autost õhupüstoli P23 Gamo 04 15, läks tagasi kannatanu juurde ning -4c-672456- ähvardas püstolitaolise esemega kannatanut, sihtides kannatanut rinna piirkonda ja seejärel näkku. Peale seda tõukasid J.J ja kannatanut, haarasid tema jopest kinni ning kumbki neist lõi HR

kannatanut korduvalt rusikaga näo piirkonda. J.J-i tegevuse tõttu sai kannatanu tervisekahjustusi (näo piirkonnas ülemisel huulel vasakul verijälg – isiku läbivaatuse protokoll

01.04.2017). Selliselt seadis süüdistatav ohtu kannatanu elu ja tervise ning häiris sündmuskoha läheduses viibinud kõrvaliste isikute RL, SS ja SJ rahu. Eelkirjeldatud tegevusega rikkus J.J avalikus kohas käitumise üldnõudeid, mis tulenevad KorS § 55 lg 1 p 1 ja 2. Seega pani J.J toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise, mis on toime pandud vägivallaga, s.o KarS §

263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

2. Harju Maakohtu 31. jaanuari 2019. a otsusega tunnistati J.J süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja KarS § 68 lg 1 kohaselt arvata karistati 1 aastase vangistusega. ti eelvangistuses viibitud aeg

01.04.-02.04.2017, s.o 2 päeva, karistusaja hulka, ärakandmisele kuulus vangistus 11 kuud 28 päeva. ei pöörata karistust täielikult täitmi KarS 73 lg 1 kohaselt sele, kui J.J 2-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. on katseaja alguseks KarS § 78 p 1 kohaselt 31.01.2019. a.

Maakohus mõistis KrMS § 175 lg 1 p 4, 9 ning § 180 lg 1 alusel J.J-ilt välja riigieelarve

tuludesse menetl a uskulud: kaitsjatasu summas 960 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 810 eurot. Maakohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et süüdistusaktis näidatud sündmus leidis aset avalikus kohas KorS § 54 mõttes. Vaidlust ei ole ka selles, et aset leidnud sündmuse käigus sai kannatanu VJ tervisekahjustuse (kannatanu näo piirkonnas ülemisel huulel vasakul on tuvastatud verijälg) ning et J.J sihtis kannatanut püstolitaolise esemega ja kannatanul oli käes kumminuia taoline ese. Hinnates kogutud tõendite pinnalt sündmust kui tervikut, asu kohus seisukohale, et süüdistuses s maa näidatud ajal ja kohas ei olnud J.J hädakaitse seisundis.

Vastupidi, J.J-i agressiivsest

3(8)

käitumisest sai alguse sündmuste jada, milles sai kannatada ning kes pidi enda kaitseks ning VJ temale suunatud rünnaku lõpetamiseks võtma autost välja kumminuia taolise eseme. Maakohus asus seisukohale, asjas kogutud tõendite hindamise tulemusel et on täidetud KarS § 263 lg 1 p 1 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et J.J on isik, keda on varem kriminaalkorras karistatud. Uue kuriteo toimepanemisega on J.J näidanud, et ta ei ole enda varasemast käitumisest vajalikke järeldusi teinud ning kohtul puudub usk, et J.J-i õiguskuulekust oleks võimalik tagada kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega. Siinjuures arvestas maakohus ka J.J-i poolt toimepandud kuriteo asjaolusid, s.o avalikus kohas vägivalla tarvitamist eaka isiku suhtes ja seda tahtlikult. Oma tegevusega häiris J.J asjasse mittepuutuvaid isikuid, kelle ütluste kohaselt toime pandud tegu häiris neid ning nad tundsid hirmu. Enda jõupositsiooni kindlustamiseks ja kannatanu hirmutamiseks kasutas J.J ka relvataolist eset, mis samuti ilmestab J.J-i kuritegelikke hoiakuid ja üleolevat suhtumist õiguskorda. Karistust kergendava asjaoluna arvestas maa avaldatud kahetsust, kuid leidis kohus küll J.J-i poolt kohtuistungil siiski, et J.J-i süüd ei saa hinnata väikseks ning vangistuse mõistmine on vajalik nii üldkui eripreventiivsetel kaalutlustel. Vangistuse mõistmine J.J-ile on vajalik, et välistada edasised õigusrikkumised ning mõjutada J.J enda käitumist tõsiselt analüüsima ning seda muutma.

Küll kohus, et kannatanu suhtes kasutatud vägivalla tagajärjed ei olnud rasked, aga arvestas maa

tegemist on ühe episoodiga ning J.J on avaldanud kohtuistungil kahetsust, mistõttu on võimalik mõista karistus alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 1 aasta vangistus, millest KarS 68 lg

1 alusel tuleb arvata maha eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva (01.04.-02.04.2017), kandmisele jääks seega vangistus 11 kuud ja 28 päeva. , et J.J on võimalik

Maakohus asus seisukohale KarS § 73 lg 1 alusel karistusest tingimisi vabastada ning mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui J.J ei pane 2-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Siinjuures arvestas maakohus juba eelnimetatud asjaolusid (vägivalla tagajärjed ei olnud rasked, tegemist on ühe episoodiga ning kohtuistungil avaldatud kahetsus), samuti seda, et karistusregistri andmetel pani J.J varasema kuriteo toime 22.11.2014 ning 24.11.2014 otsusega karistati isikut tingimisi vangistusega, katseaja läbis J.J edukalt.

ESITATUD APELLATSIOON

3. Apellatsiooni esitas kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu süüdistatava , kes palub tühistada

maakohtu otsus osas, millega J.J KarS § 263 lg 1 p 1 alusel süüdi tunnistati ning taotleb süüdistatava õigeks mõistmist lt juhul, kui J.J ei mõisteta õigeks, vaidlustab . Alternatiivse apellant 31.01.2019. a kohtuotsuse selle ebaõige kvalifitseerimise pärast KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning taotleb J.Jegu ümberkvalifitseerida KarS § 120 lg 1 või siis § 121 lg 1 järgi, kuivõrd tegemist ei olnud avaliku korra rikkumisega, vaid tüliga isiklike suhete pinnalt, millega ei häiritud objektiivselt kolmandate isikute rahu ega julgeolekut.

Apellant leiab, et Harju Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis on viinud valele otsustamisele ning isiku alusetule süüdimõistmisele. Apellant leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt ja vääralt, rikkudes seeläbi menetlusõiguse norme. Maakohus on kohtuotsuse resolutiivosas teinud objektiivselt ebaõiged järeldused, mis ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

Kaebuses leitakse, et Harju Maakohus ei ole järginud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Kohus on otsuse põhistamisel eksinud tõendite hindamisel süüdimõistetu kahjuks. Maakohus ei ole andnud hinnangut tõenditele, mis kinnitavad kannatanu ütluste ebausaldusväärsust.

4(8) Esmalt märgib apellant, et juba süüdistusakti kirjeldav osa ja resolutiivosa on omavahel ilmselges vastuolus. Vastavalt KrMS § 268 lg 1 arutatakse kriminaalasja süüdistusakti piirides. Süüdistusakti sissejuhatavas osas, kus on juttu asjaoludest ehk süüdistusakti punktis 2 on süüdistus vastavuses tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega. Nimelt on märgitud, et ennast kaitsta, võttis kannatanu oma autost kumminuia ja näitas seda. Süüdistuse resolutiivosas ei ole enam kumminuiast sõnagi juttu ja ka prokuröri poolt esitatud tõendites on piirdutud ainult kaitsealuse poolt kasutatud õhkrelva nimetamisega. Seega süüdistusakti resolutiivosa ei ole vastavuses tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega, millega on ilmselgelt rikutud süüditstava kaitseõigust.

Maakohus oma kohtuotsuses aga aluseks võtnud vaid süüdistusakti resolutiivosas J.J-ile esitatud süüdistuse. Süüdistatav J.J ei ole ennast esitatud süüdistuses täies osas süüdi tunnistanud ei kohtueelses menetluses ega ka kohtulikus menetluses. Kaitsealune on andnud kogu menetluse kestel üheseid ja kattuvaid ütlusi, mistõttu süüdistatava J.J-i ütluste usaldusväärsuses vastupidiselt kannatanu ütlustele ei ole alust kahelda. Siinjuures rõhutab apellant, et ka maakohus tuvastas oma kohtuotsuses kannatanu

VJ ütluste vastuolulisuse. Süüdistatav J.J on ennast esitatud süüdistuses süüdi tunnistanud osaliselt. Sisuliselt tegutses J.J hädakaitseseisundis. J.J-i sõnul tekkis tal konflikt kannatanuga ainuüksi kannatanu ebaõige käitumise tulemusena ning seetõttu, et kannatanu hakkas ilma igasuguse põhjuseta teda rängalt solvama, kätega ning kumminuiaga vehkima, mille tulemusena sai J.J ka kannatanu käega ja kumminuiaga pihta, mille tõttu ta tundis valu. Õhupüstoli võttis J.J seetõttu, et nägi kannatanut vehkimas ja ähvardamas kumminuiaga ning tal tekkis seetõttu hirm oma julgeoleku pärast. juures KarS § Kaebaja viitab see -le 28.

Maakohus leidis, et kannatanu ütlused kumminuia kasutamises osas ei ole usaldusväärsed.

Maakohus selgitas, et tõendikogumist välja saab jätta üksnes sellise osa ristküsitlusel antud ütlustest, mis on kohtueelsel uurimisel antud ütlustega diametraalses vastuolus ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada. Maakohus märkis, et kannatanu ütlused sündmuse ajalise järjestuse kui ka tema löömise osas J.J-i poolt toetavad asjas kogutud teised tõendid, nagu näiteks tunnistaja ütlused. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega tunnistaja TT TT ütluste osas. Nimelt on tunnistaja küsitluse lõpus prokuröri täiendavatele küsimustele vastanud:

TT

„kas see muudab midagi, mis enne võeti” (14.01.2019 kohtuistungi protokolli lk 13). Nimetatud vastus kinnitab, et tunnistaja

kumminui ja TT ei ole ise sugugi kindel, millises järjekorras võeti õhkrelv. Maakohus ei ole oma otsuses nimetatud asjaolule aga objektiivset hinnangut andnud, mistõttu on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega.

Maakohus on ebaseaduslikult kannatanu ütluste hindamisel võtnud arvesse prokuröri väidet, et kannatanut on eeluurimisel üle kuulatud rohkem kui üks kord. Kuivõrd kohus saab kohtuotsuse tegemisel hinnata vaid tõendeid, mida on kohtus vahetult uuritud ja avaldatud, siis kohtu järeldus mingite kolmandate ja kohtus uurimata ülekuulamiste nimetamine, on ebaseaduslik. Tegemist on ilmselgelt olulise menetlusõigusliku minetusega. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega selle kohta, et tunnistajate ütlusi ei saa lugeda HR ja

EE usaldusväärseks, kuivõrd nad olid koos J.J-iga. Apellant märgib, et tunnistaja oli kohtu EE poolt hoiatatud valeütluste andmise eest. Seetõttu puudub igasugune alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses erinevalt kannatanu ütlustest, kes on oma ütlusi olulises mahus muutnud ega suuda seda selgitada. maakohus vastupidisele seisukohale. Apellandile üllatuslikult on asunud aga Nimelt rajab maakohus oma süüdimõistva kohtuotsuse suuresti just kannatanu ütlustele vaatamata nende vastuolulisusele ning peab ebausaldusväärseteks tunnistajate ütlusi. HR ja

EE

Kaebuse esitaja leiab, et maakohus on kohtuot uuduvad mistahes suses ebaõigesti märkinud, et „P

viited sellele, et J.J oleks olnud kannatanu poolt ohustatud (kannatanu ei ajanud teda kumminuiaga taga, ei ilmunud agressiivse hoiakuga tema auto juurde vms). On eluliselt usutav, et isik, kes tunneb ohtu enda elule või tervisele, püüab ohust eemalduda ning selle õnnestumisel jääb

5(8) ohutusse kaugusesse ja helistab politseisse. J.J küll eemaldus kannatanust, aga mitte selleks, et kaitsta enda elu ja tervist või helistada õiguskaitseorganitele, vaid selleks, et võtta relvataoline ese, minna

tagasi kannatanu juurde ja demonstreerida sellega ähvardades enda üleolekut ja võimu.”

Apellant viitab KarS § le 28 lg 3, mille kohaselt võimalus vältida rünnet või pöörduda abi -

saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele.

Maakohus on kohtuotsuses ebaõigesti järeldanud, et „Kvalifitseerimiseks J.J-i käitumine

KarS § 263 lg 1 p 1 järgi on vajalik ka juhuslike asjasse e rahu häirimine. mittepuutuvate isikut Süüdistuse kohaselt häiris J.J sündmuskoha lähedases viibinud kõrvaliste isikute

RL SS

, ja

SJ

asjaoludele. rahu.” Kaitsja arvates ei vasta siin maakohtu järeldus tõendamiseseme tuvastatud Seejuures viitab kaitsja RL 21.01.2019 kohtuistungi (protokolli lk 6), l prokurörile antud vastustele

mille kohaselt ei tundnud tunnistaja enda pärast hirmu, talle lihtsalt ei meeldinud see situatsioon ning ta tundis, et vanamehele tehakse liiga. Tunnistaja SS 21.01.2019 kohtuistungil prokurörile antud vastuste kohaselt (protokolli lk 2) ei tundnud ka tunnistaja hirmu ning helistas politseisse SS

kuna isikute vahel oli konflikt tekkinud. asjasse Apellant leiab, et eeltoodud tõenditest nähtub, et mittepuutuvaid isikuid ei olnud antud konflikti käigus objektiivselt häiritud ega ohustatud sellisel viisil, et tegu tuleks kvalifitseerida avaliku korra raske rikkumisena. Kaitsja leiab, et süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena tuleb tuvastada, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS § s 55 või § s 56 ette nähtud - - avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt - vägivalla). praktika kohaselt on jätkuvalt vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti Riigikohtu

või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Eelnevast tulenevalt eeldab KarS § 263 objektiivsete tunnuste täitmine ka 1. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist. -

Kuivõrd apellandi arvates ei ole tuvastatud avaliku korra rasket rikkumist, mille käigus häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid, siis juhul kui kohus siiski tuvastab J.J-i käitumises vägivallateod ning leiab, et J.J ei tegutsenud hädakaitseseisundis, siis tuleb J.J-i käitumine ümber kvalifitseerida KarS § 120 lg 1 või siis § 121 lg 1 järgi.

Sellega on maak - ohus rikkunud KrMS § s 339 lg 1 p 8 sätestatut, et kohtuotsuse resolutiivosa objektiivsed järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seega on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on aga KrMS § 338 p 3 kohaselt kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. Kuivõrd maakohus on vääralt kohaldanud ka materiaalõigust, siis KrMS § 338 p 2 kohaselt on materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et esitatud apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seadu

slik ja põhjendatud.

5. Vastuseks kaitsja apellatsiooni õiguslikule põhiargumendile sellest, et maakohus on rikkunud

KrMS -

§ s 339 lg 1 p 8 sätestatut, kuna kohtuotsuse resolutiivosa objektiivsed järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele kõigepealt vajalikuks korrata , peab ringkonnakohus

kohtupraktikas kujunenud seisukohta, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui

6(8) kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, - kas apellant

nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 15; 3-1-1-13-12, p 12).

Praeguses kohtuasjas pole maa

- ja resolutiivosa vahel sellised vastuolud kohtu otsuse põhi tuvastatavad, seega kaitsja apellatsioonis toodud õiguslik põhjendus ainetu. 6.

Esitatud apellatsioonis palub sisuliselt süüdistatava kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest

tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

.

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis es tegevuses esinenud itatud väited süüdistatava

hädakaitsest ei anna alust maakohtu seisukohtade üm d ei lükka ümber

berhindamiseks, kuna nee

maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja kordab oma apellatsioonis valdavas osas samu väiteid ja seisukohti, milliseid on ta varem esitanud maakohtus. Esitatud apellatsioonis ei too

te kaitsja välja, et maakohus oleks mõne tõendi tähelepanuta või kogumis teis tõenditega hindamata jätnud. Apellatsioonist järeldub, et ei nõustu üksnes maakohtu poolt kaitsja uuritud tõenditele antud hinnanguga.

Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise

ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tulnud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning õigele järeldusele, et süüdistusversioon kaalub veenvalt üles kaitseversiooni toimunust. Maakohus on veatult ümber lükanud kaitseverisooni süüdistatava tegevuses esinenud hädakaitsest ning põhjendanud kriminaalasjas uuritud tõendite kogumi hindamise põhjal oma siseveendumuse kujunemist ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu ja tunnistajate

VJ SS ja RL (koos nende

kõnesalvestustega Häirekeskusele) ütlusi, umentaalseid tõendeid, sündmuse , , TT SJ dok

videosalvestust,

ate ja

süüdistatava J.J-i ja temaga ühes autos olnud tunnistaj HR EE ütlustele.

Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel

väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonile järgmist.

7. Maakohus on õigesti d sündmuste jada, mis välistab hädakaitse esinemist süüdistataval. tuvastanu

Vastupidiselt, uuritud tõendikogumist tuleneb üheselt, et enesekaitses tegutses kannatanu , kui VJ

temale lähenes agressiivselt meelestatud J.J , sõimas teda ning vastuseks kannatanu võimalikule vastusõimule võttis välja tulirelvataolise es koheselt autost Renault eme (tegelikult

õhkpüstoli) ja Alles pärast seda vä tanu autost ning võttis suunas kannatanu . le

ljus kanna enesekaitseks autost kumminuia, millele järgnes tema läbipeksmine süüdistatava poolt.

Ringkonnakohus on vahetult uurinud kriminaalasja materjalides olevat videosalvestust X , XX

Tallinn asuvale maja parklale ning lisaks maakohtu poolt tuvastatule tegi kindlaks järgmist. Videosalvestusest nähtub, et konflikti põhjuseks on asjaolu, et sõiduauto Rea nault on pargitud keset

sõiduteed ootavad, millal J.J lõpetab ju ning selles olnud tunnistajad ja

HR EE tuajamise

tundmatu naisterahvaga. Sel hetkel ilmub kaamera vaatevälja kannatanu juhitud sõiduauto Nissan ning keset sõiduteed pargitud Renault kannatanu juhitud sõiduautol edasi liikumist. takistab Kui J.J

pöördub autosse, siis ei saa juba Renault juht ( soovitud suunas (ehk otse) liikuda. EE) Renault juhil on võimalus vaid paremale pöörata või tagurdada. See asjaolu viib J.J-i endast välja ning J.J läheneb kannatanu juhipoolsele uksele ning tema edasine tegevus juhipoolse

7(8)

ukse juure kaamera

J.J s jääb vaatevälja ulatusest välja. Mõned sekundid hiljem jookseb

Renault juurde, haarab tagasi kannat u auto , sellest püstoli ning jookseb an juurde koos püstoliga vinnastab selle ning suunab/sihib nurga all just Nissani juhi kohale. Sellele kulub süüdistataval 6 sekundit. juhi kohal See asjaolu tõendab üheselt, et kannatanu viibis oma autos, kui süüdistatav

teda püstoliga sihtima süüdistatavat hakkas. Seega ei saanud kannatanu veel sel hetkel kumminuiaga ähvardada. märgib Lisaks kohtukolleegium, et arvestades kannatanu vanust, kehaehitust ja töövõimekaotust, ei ole usutav ega objektiivselt võimalik, et kannatanu oleks selle aja jooksul jõudnud autost koos kumminuiaga väljuda. S jäi kaamera ee juhtus hiljem ning

vaateulatusest

tunnistajate , ja

välja, kuid oli maakohtu poolt õigesti hinnatud TT SS RL ütluste

alusel kui enesekaitse vastuseks .

G. Penningu rünnakule Videosalvestusest nähtub üheselt, et

konflikti algatajaks oli J.J ning just tema haaras esimesena välja süüdistuses nimetatud õhkrelva kann tanu ründamiseks ja hirmutamiseks. Kohtukolleegium märgib, et ainuüksi uuritud a videosalvestus on sellise kvaliteediga tõend, mis lükkab objektiivselt ümber kaitseverisooni sellest, et süüdistatav võis tegutseda hädakaitses. Süüdistatav tegutses provotseerivalt, läks ise kannatanuga konflikti otsima ning sisuliselt viivita , millele mata hakkas teda esimesena relvaga ähvardama järgnes ka füüsiline vägivald kannatanu suhtes.

8. Maakohus on õigesti jätnud tõendikogumist välj ütlused kumminuia väljavõtmise a kannatanu

ajalise osas, kuna selles osas olid diametraalses vastuolus eeluurimisel järjestuse kannatanu ütlused antud ütlustega. Nagu märgitud eespool võttis kannatanu kumminuia välja alles peale seda, kui teda ,

oli püstoliga rünnatud. See asjaolu on tõendatud lisaks ka SS ja RL ütlustega ning nende kõnede salvestusega Häirekeskusele, milles mõlemad väidavad, et kumminui oli kannatanu poolt väljavõetud enesekaitseks, kuid kannatanul ei olnud sellest kasu – a oli läbi pekstud, püksid alla t

tõmmatud ja kumminui temalt ära võetud. Hiljem avastati ja võeti kõnealune kumminui ära süüdistatava kasutuses olnud sõiduautost

Renault (reg-nr XXXXXX). (t lk 67-70) Kohtukolleegium märgib sedagi, et isegi kui kann tanu ütlused tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta, jääb a

kriminaalasjas alles selline tõendikogum, mille alusel tuleb süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos ikkagi süüdi mõista. Nähtuvalt kannatanu kõnesalvestusest Häirekeskusele, viibis kanntanu helistamise

Renaultajal sellises šokiseisundis, et nimetas süüdistatava kasutuses olnud musta värvi d valgeks Honda-ks.

9. Kohtukolleegiumi veendumusel on maakohus õigustatult jätnud arvestamata tunnistajate ja HR

EE ütlused, kuna need ei riimu ülejäänud veenva tõendikogumiga. Maakohus järeldas õigesti, et süüdistatava ühes seltskonnas viibinud tunnistajate ütlused, kellest ga HR oli samas asjas ka

kaassüüdistatav, ei saa olla sama kaaluga tõendid, kui ülejäänud tõendikogum, mille usaldusväärsuses puudub igasugune alus kahelda.

10. Põhjendamatud on kaitsja apellatsiooni argumendid sellest, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud avaliku korra rasket rikkumist, mille käigus häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Just tunnistajate ja tehtud d

sellest, et nende rahu oli SS RL kõne Häirekeskusele on ilmekaks tõendiks süüdistatava poolt tõsiselt häiritud, mõlemad tunnistajad üheselt, et kannatanu elu ja tervis tajusid

on ohus ning mõlemad pidasid vajalikuks ühel ajal ja üksteisest sõltumata teatada sellest Häirekeskusele. RL -le oma elu kõne audiosalvestuses on fikseeritud ka Häirekeskuse soovitus RL ja tervis ohtu mitte seada, kui viimane teatas, et süüdistatav ähvardab kannatanut püstoliga.

11. as 360 Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summ eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud maakohtu otsuse terviktekstiga tutvumine ja apellatsiooni koostamine ning ajakuluks on näidatud kokku 6 tundi. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kriminaalasja ja apellatsiooni ulatust ja mahtu, ei ole nimetatud ajakulu põhjendatud.

Kohtukolleegium leiab, et kahele A4 formaadis leheküljele mahtuva apellatsiooni koostamine

8(8)

lihtsakoelises ja üheepisoodilises kriminaalasjas võis nõuda maksimaalselt 3 tundi. Seega kaitsja tasutaotlus on põhjendatud 4 tunn € (sh käibemaks). i ulatuses maksumusega 240

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluses esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava kanda.

12. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS §

338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 31.01.2019. a otsuse J.J-i suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.