3-19-615/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS k a e b u s e t a g a s t a m i s e k o h t a

Kohtuasja number 3-19-615 Määruse kuupäev 28.05.2019 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi Mart Saare kaebus Tartu Vangla 24.01.2019 otsuse nr 6- 24/10201-2 ja 07.03.2019 vaideotsuse nr 1-11/33-2 tühistamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks lõpetada senine praktika karistusandmete töötlemisel ja teostada kaebaja suhtes uus riskihindamine Resolutsioon

1. Tagastada Mart Saare kaebus haldusasjas nr 3-19- 615;

2. Avalikustada jõustunud kohtulahend muutmata kujul selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus;

3. Määrus saata kaebajale.

Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Asjaolud

1. 04.04.2019 saabus Tartu Halduskohtusse kinnipeetav Mart Saare kaebus Tartu Vangla peale. Kaebuse kohaselt esitas M. Saar 27.12.2018 Tartu Vanglale taotluse, et vangla lõpetaks senise praktika riskihinnangu koostamisel (kustunud ja arhiivi kantud karistusandmete kasutamine riskihinnangu koostamisel) ja koostaks kaebaja suhtes uue riskihindamise. Tartu Vangla jättis 24.01.2019 otsusega nr 6-24/10201-2 kaebaja taotluse rahuldamata. Mart Saar esitas Tartu Vangla 24.01.2019 otsuse peale vaide, mis jäeti Tartu Vangla 07.03.2019 vaideotsusega nr 1-11/33-2 rahuldamata. Kaebaja märgib, et kustunud ning arhiivi kantud karistusandmete kasutamine riskihindamisel välistab kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise. M. Saar leiab, et vangla ei tohi riskihinnangu koostamisel tugineda kustunud ja arhiivi kantud karistusandmetele (KarRS § 20 lg 1 p 8), sest neil puudub avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel õiguslik tähendus (KarRS § 5 lg 1, lg 2). Kaebaja palub kohtul tühistada Tartu Vangla 24.01.2019 otsuse nr 6-24/10201-2 ja 07.03.2019 vaideotsuse nr 1-11/33-2 ning palub kohustada Tartu Vanglat lõpetama senise praktika karistusandmete töötlemisel ja palub kohustada Tartu Vanglat teostama kaebaja suhtes uut riskihindamist.

Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 07.05.2019 kohtule dokumendid, mille väljanõudmist kaebaja kaebuse punktides 6.1-6.6 soovis ning andmed kaebaja karistusaja lõpu ja avavanglasse ümberpaigutamise taotluste kohta.

Kohtu seisukoht

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

Tutvunud kaebusega ning Tartu Vangla poolt 07.05.2019 kohtule edastatud dokumentide ning teabega, asub kohus seisukohale, et Mart Saare kaebus Tartu Vangla peale kuulub tagastamise. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

3. HKMS § 121 lg 2 p 1 näeb ette, et kohus võib kaebuse selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohtu hinnangul puuduvad käesolevas asjas kaebaja õigusi riivavad vangla haldusaktid või toimingud, mida kaebaja saaks vaidlustada.

Kaebusest nähtub, et kaebaja ei ole rahul vangla tegevusega, mis puudutab tema suhtes riskihinnangu koostamist ja kaebaja eesmärgiks on, et vangla koostaks tema suhtes uue riskihinnangu, sest kaebaja hinnangul õiguslikku tähendust mitteomavatele andmetele toetudes koostatud riskihinnang takistab tema avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamist.

Vangistusseaduse (VangS) § 20 lg 1 sätestab, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa

18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kinnipeetava ümberpaigutamise korra kinnisest vanglast avavanglasse kinnitab valdkonna eest vastutav minister. Justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ §-s 17 on välja toodud avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümberpaigutamise üldtingimused, milledest nähtub, et ümberpaigutamisel omab tähtsust ka kinnipeetava riskihindamise tulemus.

4. Tartu Vangla 07.05.2019 vastusest kohtunõudele nähtub, et M. Saar ei ole esitanud vanglale taotlust enda ümberpaigutamiseks avavanglasse ning tema avavanglasse ümberpaigutamise võimalus tekib alles 27.09.2023, sest isiku karistusaja lõpp on 27.03.2025. Avavanglasse paigutatakse isik juhul, kui individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevused on täidetud ning karistusaja lõpuni on jäänud vähem kui 18 kuud. Seega ei ole vangla teinud veel ühtegi otsust, mis puudutaks M. Saare avavanglasse ümberpaigutamist.

Kohtupraktikast tulenevalt ei ole riskihinnangu eraldiseisev vaidlustamine võimalik. Riskihindamise tulemusena täitmiskavas märgitud turvalisusriskil ei ole iseseisvalt õiguste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele suunavat iseloomu ning sellel puudub vahetu mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Õigusi antakse või kohustusi pannakse peale eraldiseisva tegevusega ja kui selle eelduseks on turvalisusrisk, saab seda selle tegevuse vaidlustamise raames eraldi hinnata. Seega ei ole täitmiskava turvalisusriske puudutava osa iseseisev vaidlustamine võimalik (vt nt Riigikohtu 17.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 19 ja 26; Riigikohtu 10.04.2019 määrus asjas nr 3-18-111; Tartu Halduskohtu 15.01.2018 otsus asjas nr 3-17-1555, p 6.2; Tartu Halduskohtu 03.05.2018 määrus asjas nr 3-18-556, p 21).

VangS § 20 lg 1 välistab kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise enne 27.09.2023. Kui vangla teeb tulevikus kaebaja jaoks negatiivse otsuse tema avavanglasse ümberpaigutamise osas, siis on kaebajal võimalik välja tuua enda seisukohad ja vastuväited riskihinnangule, millele vangla on otsuse tegemisel tuginenud. Vangla määratud korduvkuritegude riskiprotsenti ja ohutaset saab vangla avavanglasse paigutamise otsustamisel ümber hinnata, varasemalt antud hinnang ei välista automaatselt avavanglasse paigutamist.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuna riskihindamise tulemus ei riku iseseisvalt kaebaja subjektiivseid õigusi ning isikul on võimalik vaidlustada tema kohta antud ohuhinnangut konkreetse toimingu tegemisel või haldusakti andmisel, siis puudub kaebajal riskihindamise vaidlustamiseks ning kaebuses esitatud tühistamisja kohustamisnõuete esitamiseks ilmselgelt kaebeõigus ning kaebus kuulub tervikuna tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

5. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

Kuivõrd kaebus tagastatakse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, siis tasutud riigilõiv tagastamisele ei kuulu (HKMS § 104 lg 5 p 2).

6. Kohus määrab enda algatusel, et jõustunud kohtulahendi võib avalikustada muutmata kujul selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus (HKMS § 175 lg 1), kuni kaebaja ei ole teinud selle kohta teistsugust avaldust.

(allkirjastatud digitaalselt)

Mare Priks kohtunik