4-19-306/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. mail 2019. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses

Väärteoasja number 4-19-306

Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi

P.P kaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lõuna Prefektuuri 03.01.2019. a otsuse peale väärteoasjas nr 2780,18,008713 Kohtuväline menetleja PPA Lõuna Prefektuur e-posti aadress: louna@politsei.ee Menetlusalune isik P.P

isikukood: XXX; elukoht: XXXX; e-posti aadress: XXXX

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 120 lg-st 1 ja § 132 p-st 1, kohus

otsustas:

1. Jätta PPA Lõuna Prefektuuri 03.01.2019. a otsus väärteoasjas nr 2780,18,008713

muutmata.

2. P.P kaebus jätta rahuldamata.

3. Edastada kohtuotsus P.P-le ning PPA Lõuna Prefektuurile.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või

tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kirjalik kassatsioon esitatakse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtuotsusest teada või pidi teada saama.

Menetluse käik Väärteoprotokolli (tl-d 28-29) kohaselt heidetakse P.P-le ette seda, et 28.08.2018. a kella 14.57 ajal Tartus XXXX leiti tema taskust fooliumisse pakitult kanepit. Sellega rikkus P.P narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 ning pani toime sama seaduse § 151 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2

PPA Lõuna Prefektuuri 03.01.2019. a otsusega väärteoasjas nr 2780,18,008713 (tl-d 41-42) karistati P.P selle teo eest rahatrahviga 55 trahviühikut ehk 220 eurot.

P.P esitas Tartu Maakohtule eelnimetatud otsuse peale kaebuse (tl-d 1-5, 12-16).

Kaebuses isik ei vaidlusta toimepandud tegu, kuid leiab, et temale kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus on ülemäära range. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel lähtunud eelkõige üldpreventiivsest eesmärgist, jättes samas arvestamata selle, et P.P on varem karistamata isik, kelle jaoks see tegu ei olnud kindlasti harjumussüütegu. Ta on oma

käitumisest teinud järeldused ning mõistab rikkumise tõsidust. Lisaks on ta oma teo osas väljendanud siirast kahetsust, mis karistusseadustiku (KarS) § 57 lg 1 p 3 kohaselt on vastutust kergendav asjaolu. Ka puuduvad tema käitumises karistust raskendavad asjaolud. P.P puhul täidaks ka väiksem karistus oma eesmärki ning hoiaks teda edaspidi samasuguste tegude toimepanekust.

Kohtuväline menetleja esitas kohtule oma seisukoha (tl-d 23-25), milles leiab, et kaebus ei ole

põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Tõele ei vasta P.P väide, et ta on varem karistamata isik – ka 26.04.2018. a määrati talle NPALS § 151 lg 1 järgi rahatrahv 25 päevamäära ehk 100 eurot. See, et P.P pani suhteliselt lühikese aja vältel toime uue samasuguse süüteo, muudab tema väited järelduste tegemisest paljasõnaliseks. Lisaks ei nähtu väärteomaterjalidest, et P.P oleks oma teo osas avaldanud mingitki kahetsust. Seega kergendavaid asjaolusid menetluses tuvastatud ei ole.

Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 14 ja 24).

Kohtu seisukoht VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse

kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes

ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks P.P kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kõiki faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid, mis on olnud aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel.

Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat.

NPALS § 3 lg 1 sätestab, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on keelatud, välja

arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või NPALS-is ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil, kusjuures sama seaduse § 2 p 3 kohaselt tuleb käitlemist

sisustada kui narkootiliste või psühhotroopsete ainete või lähteainete omamist, valdamist, vahendamist, tarbimist, kasvatamist, korjamist, valmistamist, tootmist, töötlemist, pakkimist, säilitamist, hoidmist, laadimist, vedu, sisse- ja väljavedu, tolliprotseduuri transiit rakendamist

ning tasu eest või tasuta kolmandale isikule tarnimist. NPALS § 151

lg 1 näeb ette

3

väärteokaristuse narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest.

Õiendist narkokahtlusega isiku kohta (tl 38) nähtub, et 20.08.2018. a kella 14.40 ajal magas menetlusalune isik P.P XXXX asuvas kohvikus. Vallasasja hoiulevõtmise protokollist (tl-d 34-35) selgub omakorda, et P.P läbivaatuse käigus avastati tema pükste taskust fooliumisse pakitud rohelist värvi taimne puru.

24.08.2018. a ekspertiisimäärus (tl-d 32-33) ning 17.10.2018. a ekspertiisiakt (tl 30) kogumis

kinnitavad, et eelnimetatud taimse puru näol oli tegu 0,47 g peenestatud kanepiga (marihuaanaga), mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus oli 13%.

Sotsiaalministri 18.05.2005. a määruse nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ § 3 lg 1 kohaselt on narkootilised ja psühhotroopsed ained sama määruse lisas 1 kehtestatud nimekirjades loetletud ained, ainete rühmadesse kuuluvad ained ja nende ainete isomeerid, estrid, eetrid ja

soolad ning nimetatud aineid sisaldavad ravimid. Viidatud lisasse on kantud ka kanep (v.a Euroopa Liidu ühtsesse põllukultuuride sordilehte võetud sordid, mille tetrahüdrokannabinooli

sisaldus ei ületa 0,2%) ja selle töötlemisproduktid (hašiš, marihuaana, vaik, ekstraktid, tinktuurid jne).

Eelnevast saab järeldada, et P.P läbivaatuse käigus avastatud kanepi (marihuaana) näol oli tegu narkootilise ainega.

Narkootilise aine enda taskus hoidmine kui selle üle tegeliku võimu teostamine on valdamine asjaõigusseaduse § 32 mõttes. Seega oli tegu ühe käitlemisteoga NPALS § 2 p 3 järgi. Kuna ilmselgelt ei esinenud P.P käitumises NPALS § 3 lg-s 1 toodud narkootilist käitlemist õigustavaid asjaolusid, oli tema tegevus samast sättest tulenevalt keelatud.

Ülaltooduga loeb kohus üheselt tõendatuks, et P.P ebaseaduslikult valdas narkootilist

ainet väikeses koguses ja seega esinesid tema käitumises NPALS § 151

lg-s 1 kirjeldatud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused.

Kohtul puuduvad kõhklused selles osas, et P.P ei teadnud seda, et tema pükste taskus

oli fooliumisse pakendatud taimne puru. Kuna karistusregistrist nähtuvalt on P.P varemgi NPALS § 151 lg 1 järgi karistatud, siis asub kohus seisukohale, et narkootilise aine korduva käitlejana oli P.P teadlik sellestki, et fooliumisse pakendatud taimse puru näol oli tegu kanepi, st narkootilise ainega. Ilmselgelt oli ta teadlik sellestki, et tal puudus õigus narkootilise aine käitlemiseks. Seega pani ta käesoleva kohtuasja esemeks oleva väärteo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et P.P tuleb NPALS § 15 1 lg-s 1 sätestatud väärteo eest karistada.

NPALS § 151 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. KarS § 47

lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Kohtuväline menetleja määras P.P-le karistuseks rahatrahvi 55 trahviühikut ehk 220 eurot, st oluliselt alla NPALS § 151 lg-s 1 sätestatud rahatrahvi keskmist trahvimäära, mis on 151,5 trahviühikut.

4 KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisele lausele vastavalt arvestab kohus karistuse mõistmisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku P.P tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. Menetlusalune isik on oma kaebuses küll viidanud puhtsüdamlikule kahetsusele kui KarS § 57

lg 1 p-s 3 sätestatud karistust kergendavale asjaolule, kuid kohtule jääb arusaamatuks, mille pinnalt isik seda väidab – väärteomaterjalidest ei ilmne, et P.P oleks kordagi väljendanud

oma teo osas kahetsust. Pigem on ta tegelenud enda õigustamisega, sest nii vallasasja hoiulevõtmise protokollis (tl-d 34-35) kui ka tema esialgses kaebuses (tl-d 1-5) väljendab ta endapoolset teadmatust ning hämmingut selle osas, kuidas kõnealune aine tema taskusse üldse sattus.

Eelneva kõrval iseloomustab P.P süü suurust veel tema enda suhtumise intensiivsus teosse, nimelt see, et ta pani oma teo toime otsese tahtlusega, samuti see, et aine kogus, mida

P.P valdas, oli isegi NPALS § 15 1

lg 1 mõttes väike – kõigest 0,47 g (suur kogus marihuaanat algab alates 7,5 g).

Eelkäsitletud asjaolusid nende koostoimes hinnates võib väita, et P.P süü on oluliselt alla keskmise.

Kohtupraktika on näidanud, et narkootiliste ainetega seotud süütegude puhul on tegu süüteoliigiga, mille korduva toimepanemise tõenäosus on suur. Nagu juba märgitud eespool, on

ka P.P , ehkki ta ise väitis kaebuses vastupidist, varem karistatud narkootikumidega seotud süüteo eest – karistusregistrist ilmneb, et kõigest 4 kuud enne käsitletavat rikkumist, s.o 26.04.2018. a määrati talle NPALS § 151 lg 1 järgse rikkumise eest 25 trahviühiku ehk 100 euro suurune rahatrahv. Seega eripreventiivses mõttes peab P.P-le mõistetav karistus olema selline, mis paneks teda oma tegude üle enam järele mõtlema, vajadusel ka spetsialistidelt abi otsima, ja mis lõppkokkuvõttes mõjutaks teda muutma oma mitteõiguskuulekaid hoiakuid ning loobuma narkootikumide tarvitamisest. P.P enda väide, et ta on oma käitumisest teinud järeldused ning mõistab rikkumise tõsidust, jääb ka kohtu jaoks hetkel paljasõnaliseks.

Lisaks tuleb karistuse kohaldamisel arvestada sellega, et narkootikumidega seotud süüteod on rasked ning nende ennetamise ning tagajärgedega tegelemine toob ühiskonnale reeglina kaasa suure haldus- ja rahalise koormuse. Seega on üldsuse huvides, et õiguskaitseorganid suhtuvad

sellistesse üleastumistesse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega. Lisaks sellele on

narkootikumidega seotud kuriteod üsna levinud rikkumised ja seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega vaja anda ühiskonnale signaal, et taolist käitumist ei sallita.

Eelnevat arvestades leiab kohus, et kohtuväline menetleja kohaldatud karistus ei ole P.P süüd ning karistuse eesmärke arvestades ülemäärane ja järelikult tuleb PPA Lõuna Prefektuuri 03.01.2019. a otsus väärteoasjas nr 2780,18,008713 jätta täielikult muutmata.

Peet Teidearu Kohtunik