3-18-1634/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Virgo Saarmets ja

Maret Altnurme

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.05.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1634

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29.05.2018

otsuse nr 4.2-1/38461-1 ja 18.07.2018 vaideotsuse nr

4.2-1/60706-3

tühistamiseks

ning

Politsei-

ja

Piirivalveameti kohustamiseks vaadata relvaloataotlus

uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Ave-Pirjo Paluvere

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli

Insler

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 01.02.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.02.2019 otsus

haldusasjas nr 3-18-1634 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.06.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-18-1634

2(6)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX-le oli väljastatud relvaluba nr RL749629 jahipidamise ning enese ja vara kaitse

otstarbel (kehtivusega kuni 21.04.2018).

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) alustas 23.01.2017 XX suhtes kriminaalmenetlust, milles

tunnistas ta kahtlustatavaks karistusseadustiku (KarS) § 420 lg 1 alusel (tulirelva helisummuti

ebaseaduslik käitlemine).

3. XX esitas 10.02.2017 PPA-le taotluse relvaloa vahetamiseks ja uue relvaloa väljastamiseks

jahipidamise ning enese ja vara kaitse otstarbel seoses relvaloa kadumisega.

4. PPA tunnistas 17.03.2017 otsusega nr 38461-2 (tl 41) XX-le väljastatud relvaloa

nr RL749629 selle kaotsimineku tõttu kehtetuks. PPA edastas 17.03.2017 e-kirjas XX-le

17.03.2017 otsuse nr 38461-2 ja meenutas, et XX-l on kõrvaldamata relvaloa vahetamise

taotluse puudused, s.o esitamata jahitunnistus ja foto. PPA selgitas, et relvaloa väljastamine

otsustatakse pärast nimetatud dokumentide esitamist. PPA tuletas 02.01.2018 e-kirjaga XX-le

meelde, et tal tuleb PPA-le uue relvaloa väljastamiseks esitada jahitunnistus ja tervisetõend

ning andis 28.02.2018 e-kirjas XX-le tähtaja tervisetõendi esitamiseks hiljemalt 18.03.2018.

XX esitas 28.02.2018 PPA-le tervisetõendi ja selgitas takistusi uue jahitunnistuse saamisel. XX

soovis teada, kas PPA võiks pikendada tema relvaluba üksnes enesekaitseks mõeldud relvade

osas, ning märkis, et kui saab enda jahitunnistuse uuendatud, taotleb ta relvaluba ka jahirelvade

jaoks. Samas kirjas küsis XX, kas PPA saab kasutada PPA fotoregistrist pärit fotot. PPA selgitas

XX-le 01.03.2018 edastatud e-kirjas, et kuna selgus, et XX suhtes algatatud kriminaalasi ei ole

veel lõpetatud, ei ole võimalik relvaluba vahetada. PPA selgitas 14.05.2018 e-kirjas, et relvaloa

vahetamise taotlus on endiselt menetluses, kuid relvaloa vahetamine ei ole võimalik, sest XX

on jätkuvalt kuriteos kahtlustatav. PPA tegi XX-le ettepaneku tulla PPA-sse, et esitada suuliselt

oma selgitus ja vastuväited. XX ei ilmunud PPA-sse, kuid küsis 24.05.2018 e-kirjas, kas

relvaloa vahetamise menetlust oleks võimalik pikendada 60 päeva võrra, sest helisummuti

käitlemine ei ole alates 01.07.2018 enam süütegu.

5. PPA keeldus 29.05.2018 otsusega nr 4.2-1/38461-1 (tl 4) relvaseaduse (perioodil

19.03.2018 kuni 30.06.2018 kehtinud redaktsioon; RelvS v.r.) § 41 lg 9 ja § 36 lg 1 p 8 alusel

XX-le relvaloa väljastamisest.

XX on kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kahtlustatav KarS § 420 lg-s 1 sätestatud süüteo

toimepanemises. Seega esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 8 sätestatud alus talle relvaloa andmata

jätmiseks. RelvS § 36 lg 1 p 8 kohaldamisel on haldusorganil õigus arvestada

kriminaalmenetluses kahtlustatava isikuga ja kahtlustuse sisuks olevate asjaoludega. PPA

hinnangul ei saa relvaluba väljastada isikule, kes on kahtlustatav tulirelvaga seotud kuriteos.

RelvS § 201 lg 3 kohaselt on lubatud helisummutit omandada ja vallata ainult sporditulirelva

kasutamise eesmärgil lasketiirus, kuid XX ei oma sporditulirelvi. Tulirelv on kõrgendatud ohu

allikas ning isik, kellele on usaldatud tulirelv, peab olema seadusekuulekas ning järgima kõiki

tulirelva ja selle osade käitlemisega seotud nõudeid.

6. XX esitas vaide, mille PPA jättis 18.07.2018 vaideotsusega nr 4.2-1/60706-3

rahuldamata. PPA teeb otsuseid kehtiva seaduse alusel ega saa võtta arvesse seaduse

muudatusettepanekuid.

7. Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas 19.07.2018 määrusega (tl 36‒37) kriminaalasjas

nr XXXXXXXXXXXX menetluse XX kahtlustuses KarS § 420 lg 1 järgi.

3-18-1634

3(6)

8. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 29.05.2018 otsuse nr 4.2-1/38461-1 ja

18.07.2018 vaideotsuse nr 4.2-1/60706-3 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema

taotlus relvaloa väljastamiseks uuesti läbi.

Vaidlustatud otsused piiravad põhjendamatult kaebaja kui jahimehe õigusi. Kui vastustaja oleks

lahendanud kaebaja 24.05.2018 esitatud menetluse pikendamise taotluse ja selle rahuldanud, ei

oleks saanud relvaloa vahetamisest keelduda, sest 01.07.2018 jõustunud relvaseaduse

redaktsiooni (RelvS) § 201 lg 3 ja § 34 lg 2 kohaselt ei olnud kaebajale kriminaalasjas

nr XXXXXXXXXXXX etteheidetav tegu enam süütegu.

Vastustajal tuli kaebajale relvaloa andmist välistavate asjaolude kontrollimisel hinnata kaebaja

isikut ning tema toimepandud tegu. Vastustajale oli teada, et Riigikogu oli võtnud 14.02.2018

vastu relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (494 SE),

mille kohaselt ei olnud kaebajale etteheidetav tegu enam süütegu. Kaebajale kahjuliku otsuse

tegemise on tinginud asjaolu, et kaebaja suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõpetamine viibis

2018. a mais alanud prokuratuuri kolimise tõttu. Seisukoht, et kaebajal on õigus taotleda

relvaluba uuesti, ei ole vaidlustatud otsuste proportsionaalsuse hindamisel asjakohane. Kuigi

kaebaja jahitunnistus hävines koos relvaloaga, ei tähenda see, et kaebaja ei oleks alates sellest

ajast enam jahimees. See, et kaebaja sai uue jahitunnistuse alles 09.11.2018, ei oma tähtsust.

9. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja hindas kaebaja isikut läbi talle etteheidetava teo, leides, et relvaluba ei saa väljastada

isikule, kes on kahtlustatav tulirelvaga seotud kuriteos ja käitleb tulirelva osasid vastuolus

RelvS v.r sätetega. Vastustaja lahendas kaebaja 24.05.2018 taotluse menetluse pikendamiseks

29.05.2018 otsusega, keeldudes relvaloa väljastamisest. Vastustajal ei olnud võimalik näha ette

kriminaalasja tulemust ega seada haldusmenetlust sõltuvusse kriminaalmenetluse pikkusest.

Kaebaja relvaluba oli tunnistatud kehtetuks juba 17.03.2017 ning relvaloa vahetamise menetlus

oli veninud niigi pikaks. Samuti oli kaebajal esitamata jahitunnistus. Kaebaja oli kahtlustatav

tulirelvaga seotud kuriteos, mida vastutaja peab tõsiseks ja oluliseks rikkumiseks. Alates

01.07.2018 kehtiv RelvS ei võimalda sellise kuriteo puhul enam hinnata relvaloa väljastamisest

keeldumisel kuritegu ja selle toimepanija isikut, vaid sisaldab imperatiivset keeldu relvaloa

andmiseks. Vastustajal puudus kaebaja käitumisest tulenevalt kaebaja suhtes usaldus. Kaebaja

rikkus reegleid, mille täitmise kohustuse ta võttis relvaloa väljastamisel. Lisaks ei täida kaebaja

nõuetekohaselt relvade ja nende osade hoidmise nõudeid, sest oli jätnud relvakapi lahti ehk

järelevalveta. Vaidlustatud otsus ei saa ebaproportsionaalselt riivata kaebaja õigust

eneseteostusele jahi pidamisel, sest talle on jahitunnistus väljastatud alles 09.11.2018.

10. Tallinna Halduskohus jättis 01.02.2019 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes HKMS

§ 165 lg 2 alusel vaidlustatud otsuste põhjendustega.

Kuna kaebajat kahtlustatakse KarS § 420 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises,

on PPA põhjendatult leidnud, et kaebaja pole relva omamiseks usaldusväärne. Tulirelv on

kõrgendatud ohu allikas ning politsei ülesanne on avaliku korra kaitseks tagada, et tulirelv ei

oleks ebausaldusväärse isiku käes. Avalik huvi kaalub üles kaebaja vajaduse relva järele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 01.02.2019 otsus tühistada.

Vastustaja oli enne 29.05.2018 otsuse tegemist teadlik, et kaebajale kriminaalmenetluses

etteheidetav tegu ei ole 14.02.2018 Riigikogu poolt vastu võetud relvaseaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse kohaselt enam süütegu. Kui vastustaja

oleks lahendanud kaebaja 24.05.2018 menetluse pikendamise taotluse, ei oleks ta enam saanud

relvaloa väljastamisest keelduda. Vastustaja ei ole teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt, sest

jättis kaebajale etteheidetava teo asjaolud hindamata ning relvaseaduse muudatustega

3-18-1634

4(6)

arvestamata. Kaebaja õigust kasutada talle kuuluvaid relvi jahipidamises on ebamõistlikult

piiratud. Halduskohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti.

12. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Helisummuti käitlemisega seotud sätete muutmine ei muuda asjaolu, et kaebaja oli vaidlustatud

otsuse tegemise ajal jätkuvalt kriminaalasjas kahtlustatav. On tõendatud, et nii kaebaja

24.05.2018 menetluse pikendamise taotluse esitamise kui ka PPA 29.05.2018 otsuse tegemise

ajal puudus kaebajal jahitunnistus ning kehtiv relvaluba. PPA lahendas kaebaja 24.05.2018

menetluse pikendamise taotluse 29.05.2018 otsusega, jättes taotluse rahuldamata.

Kaebajal puudunuks õigus käidelda tulirelva helisummutit ka juhul, kui vastustaja oleks

rahuldanud kaebaja taotluse menetluse pikendamiseks. Kaebajale väljastati uus jahitunnistus

alles 09.11.2018 ning ka kehtiva RelvS kohaselt ei anna relvaloa väljastamine enese ja vara

kaitse otstarbel kaebajale õigust helisummuti käitlemiseks. Kuigi kaebaja oli küsinud PPA-lt

28.02.2018 võimaluse kohta pikendada relvaluba üksnes enesekaitseks mõeldud relvade osas,

sai kaebaja 24.05.2018 e-kirjas märgitud küsimust menetluse pikendamise kohta käsitada

selliselt, et kaebaja soovis menetluse pikendamist nii enese ja vara kaitse kui ka jahipidamise

otstarbel väljastatavasse relvaloasse puutuvalt. Kaebaja küsimust menetluse pikendamise kohta

ei saa aga pidada taotluseks, sest sellel puudus selgelt sõnastatud sisu haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 14 lg 3 p 2 tähenduses. Isegi kui pidada seda taotluseks, ei võinud see rikkumine

mõjutada asja otsustamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta

HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata. Halduskohtu otsus on vaatamata selles esinevatele

põhjendamispuudustele lõppjärelduses õige.

14. PPA on 29.05.2018 otsusega keeldunud kaebajale relvaloa väljastamisest RelvS v.r. § 41

lg 9 ja § 36 lg 1 p 8 alusel. RelvS v.r § 41 lg 9 kohaselt väljastatakse relvaluba, kui ei esine

RelvS §-des 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid. PPA 29.05.2018 otsuse

tegemise ajal kehtinud RelvS v.r § 36 lg 1 p 8 sätestas, et relvaluba ei anta füüsilisele isikule,

kes on kriminaalmenetlusest tulenevatel alustel kahtlustatav või süüdistatav. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 26.04.2011 otsusega nr 3-4-1-2-11 selle

sätte põhiseaduse (PS) § 19 lg-ga 1 vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda

relvaloa andmisel arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse

sisuks olevate asjaoludega.

15. Puudub vaidlus, et kaebaja oli PPA teabehaldus- ja menetlusosakonna 23.01.2017

määrusega tunnistatud kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kahtlustatavaks KarS § 420 lg-s

1 sätestatud kuriteo, s.o helisummuti ebaseadusliku käitlemise toimepanemises (PPA

19.10.2018 vastuse lisa 3). Kõnealune helisummuti leiti kaebaja kasutuses olnud korteris

asunud relvakapist teise kriminaalasja raames 11.01.2017 teostatud läbiotsimise käigus (PPA

11.01.2017 läbiotsimisprotokoll ja PPA 19.01.2017 vaatlusprotokoll kriminaalasjas nr

14221000182; PPA 19.10.2018 vastuse lisad 1 ja 2). Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja oli

kriminaalasjas kahtlustatav kuni Põhja Ringkonnaprokuratuuri 19.07.2018 määruse (tl 36‒37)

tegemiseni, millega kriminaalmenetlus nr XXXXXXXXXXXX lõpetati. Seega oli kaebaja

29.05.2018 seisuga kriminaalmenetlusest tulenevatel alustel kahtlustatav RelvS v.r § 36 lg 1 p

8 tähenduses.

16. Riigikohtu 26.04.2011 otsuse nr 3-4-1-2-11 kohaselt tuli PPA-l kaebajale relvaloa

väljastamisel arvestada tema isiku ja kahtlustuse sisuks olevate asjaoludega. Ringkonnakohus

leiab, et PPA ei ole selle põhimõtte vastu eksinud. PPA on õiguspäraselt võtnud arvesse seda,

et kaebajale heideti ette KarS 22. ptk-i 5. jaos sätestatud tulirelva ja laskemoonaga seotud süüteo

3-18-1634

5(6)

toimepanemist ning kaebaja oli temale esitatud kahtlustuse kohaselt rikkunud tulirelva osa

käitlemisele seatud nõudeid. Tulirelva või selle osa kasutamine isiku poolt, kes ei suuda või ei

soovi seda seaduskuulekalt käidelda, tekitab potentsiaalse ohu teiste isikute elule ja tervisele,

riigi julgeolekule ja avalikule korrale (Riigikohtu 14.12.2010 otsus nr 3-4-1-10-10, p 58).

Olukorras, kus kaebajale oli esitatud kahtlustus tulirelva osa käitlemise nõuete rikkumises, on

vastustaja põhjendatult pidanud kaebajat relvaloa omamiseks sobimatuks isikuks. Asjaolu, et

Vabariigi Valitsuse poolt 11.09.2017 algatatud relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga (494 SE) muudeti RelvS-s sätestatud helisummuti

käitlemise nõudeid, ei välistanud kaebaja kohustust järgida temale etteheidetava teo

toimepanemise ajal kõiki sel ajal kehtivaid nõudeid.

17. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et PPA oleks pidanud talle relvaloa väljastamise

otsustamisel võtma arvesse seda, et relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seadusega (mis oli Vabariigi Presidendi 01.03.2018 otsusega välja kuulutatud)

muudeti helisummuti käitlemise nõudeid selliselt, et helisummuti kasutamine ei ole selle

kohaselt enam jahipidamisel keelatud (RelvS § 201 lg 3, jahiseaduse § 24 lg 4 p 7). Kuigi KarS

§ 5 lg 2 välistab karistamise teo eest, mis karistuse mõistmise ajal ei ole enam kuritegu, lähtus

vastustaja õigesti faktist, et kaebaja suhtes oli käimas kriminaalmenetlus, milles teda kahtlustati

tulirelvaga seotud kuriteo toimepanemises. Erinevalt RelvS v.r § 36 lg 1 p-st 8, mis jättis

koosmõjus Riigikohtu 26.04.2011 otsusega nr 3-4-1-2-11 PPA-le kaalutlusõiguse, ei jäta

RelvS § 43 lg 1 p 2 PPA-le kaalutlusõigust. Nimetatud sätte kohaselt tuleb politseiasutusel

peatada relvaloa kehtivus muu hulgas juhul, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel

asjaoludel kahtlustatav tulirelva ja laskemoonaga seotud kuriteos. Seega oleks PPA ka juhul,

kui kaebaja relvaluba ei oleks tunnistatud PPA 17.03.2017 otsusega kehtetuks selle

kaotsimineku tõttu, pidanud kaebaja suhtes kriminaalmenetluse ajal peatama kaebaja relvaloa

kehtivuse RelvS § 43 lg 1 p 2 alusel. Eeltoodust tulenevalt ei riku vastustaja 29.05.2018 otsus

kaebaja õigust vabale eneseteostusele, seda nii relvaga enese ja vara kaitsmise eesmärgil

turvalisuse tagamisega kui ka jahipidamisega seonduvalt.

18. Kaebaja sõnul oleks PPA-l tulnud rahuldada tema 24.05.2018 taotlus menetluse

pikendamiseks 60 päeva võrra ning sellisel juhul ei oleks PPA enam saanud talle relvaloa

väljastamisest keelduda. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja 24.05.2018 taotlust tuleb käsitada

haldusmenetluse peatamise taotlusena. Kuigi relvaseaduse ega haldusmenetluse regulatsioon ei

näe otseselt ette menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas

haldusmenetluse põhimõtetega olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige

otsustamise (vt ka Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 9). Praegusel juhul ei ole

menetluse jätkamine ning kaebaja relvaloa vahetamise taotluse lahendamine toonud kaasa asja

ebaõiget otsustamist. Toimikust selgub, et kaebaja on viivitanud relvaloa vahetamiseks vajalike

dokumentide esitamisega üle 11 kuu. Hiljemalt 28.02.2018 oli kaebaja PPA-le esitanud kõik

vajalikud dokumendid talle relvaloa väljastamise otsustamiseks turvalisuse tagamise otstarbel

(jahipidamise otstarbel relvaloa väljastamise otsustamiseks oli esitamata jahitunnistus).

Kaebaja oli väljendanud PPA-le mitmel korral soovi väljastada talle esialgu relvaluba üksnes

turvalisuse otstarbel (29.01.2018 suuliselt telefoni teel, PPA 19.10.2018 vastuse lisa 24, ja

28.02.2018 e-kirjas, PPA 19.10.2018 vastuse lisa 27). Seega oli PPA-l alates 28.02.2018

võimalik kaebaja taotlus sisuliselt lahendada ning PPA-l puudus kohustus taotluse lahendamise

menetluse peatamiseks. Nii menetluse peatamine kui ka menetluse peatamata jätmine on

menetlustoiming (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 9). Kuigi PPA ei ole

menetluse peatamata jätmist põhjendanud, tuleb nõustuda PPA-ga, et see taotlus on relvaloa

väljastamisest keeldumisega jäetud sisuliselt rahuldamata. Taotluse sõnaselget lahendamata

jätmist saab pidada menetlusnõuete rikkumiseks, mis ei mõjutanud asja sisulist otsustamist

(HMS § 58).

3-18-1634

6(6)

19. Eeltoodud põhjendustel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole taotlenud kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud

nende endi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud)