1-08-16076/12 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

Ärakiri Kohtuasi nr 1-08-16076

Määrus

29.12. 2009 Viru Maakohtu kohtunik Tiit Kullerkupp vaadanud läbi F.Z kaitsja Anti Aasmaa taotluse kohtuasjas 1-08-16076

tegi kindlaks:

Asjaolud: Viru Maakohtu 04.12.2008 otsusega mõisteti F.Z süüdi KarS § 424 järgi ning karistati 9 kuu ja 27 päeva vangistusega. KarS § 74 alusel ei pööratud mõistetud vangistust täitmisele, kui F.Z ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti F.Z-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks ja 4 kuuks. Nimetatud kohtuotsus jõustus 12.12.2008.a. F.Z kaitsja kokkuleppel A. Aasmaa esitas 03.08.2009 Viru Maakohtusse taotluse vabastada F.Z seoses KarS § 424 seadusemuudatusega (01.07.2009) edasisest karistuse kandmisest, vajadusel tunnistada liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4 vastuolus olevaks PS § 12 lg 1 ja PS § 23 lg 2.

Taotluse sisu:

Taotluse järgi tuvastati F.Z väljahingatavas õhus alkoholi näit alla 0,75 mg/l kohta.

Kaitsja hinnangul ei ole käesolevas õigusruumis sellest tulenevalt F.Z tegu karistatav KarS § 424 järgi, st kuriteona.

Kuni 30.06.2009 kehtis KarS § 424 dispositsioon sõnastuses

mootorsõiduki juhtimise eest

joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest. Alates 01.07.2009

kehtiva KarS § 424 dispositsioonis aga

mootorsõiduki või trammi juhtimise eest

joobeseisundis. Seega ei kehtesta KarS § 424 enam alates 01.07.2009 erisubjektsust ning selles mõttes on tegemist isiku olukorda raskendava seadusega KarS § 5 lg 3 mõttes ning see ei saa omada tagasiulatuvat jõudu.

Liiklusseaduse (LS) § 20 lg 31

lg 1 ja 2 kehtestamine alates 01.07.2009 omab käesoleva kaasuse pinnalt F.Z suhtes KarS § 5 lg 2 mõttes toimet, mis välistab teo karistatavuse ning peaks seega omama selles osas ka tagasiulatuvat jõudu. Alates 01.07.2009 kehtiva LS § 20 lg 31 lg 1 ja 2 järgi loetakse isik alkoholijoobes olevaks,

kui ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi või teatud

erandlike eritunnuste olemasolul kui ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi. Seega ei ole F.Z tuvastatud alkoholikogus väljahingatavas õhus

käsitatav alates 01.07.2009 jõustunud seaduse alusel enam alkoholijoobena ning tema kriminaalvastutusele võtmine on välistatud.

Riigikohtu Üldkogu 02.06.2008 otsuse nr 3-4-1-19-07 järgi uue, leebema seaduse kehtima

hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse täideviimist jätkata üksnes

tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka uus seadus. Olukorras, kus seadusandja ei ole süüdimõistetute PS § 12 lg 1 esimese lause ja § 23 lg 2 teise lause järgsete õiguste kitsendamiseks aluseid ette näinud, ei saa seadusereservatsiooni

põhimõttest tulenevalt ka kohus konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata. Seega puudub kohtul võimalus jätta süüdimõistetu

2

olukord kergendava seadusega vastavusse viimata põhjusel, et kohtu hinnangul kahjustaks

see ülemääraselt teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi, näiteks õiguskindlust,

õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhusat toimimist. Üldkogu asub selles osas teistsugusele seisukohale kui Riigikohtu kriminaalkolleegium 7. detsembri 200 määruses nr 3-1-2-2-07 ja

leiab, et küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega, puudub kohtul kaalumisvõimalus. Juhul kui kohus leiab, et muutmise seaduse § 7 lg 4 reguleerimisala on siiski laiem ja hõlmab

ka joobeseisundi kõrgendatud piirmäärasid tuleb algatada ülalosundatud sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kaitsja on seisukohal, et nimetatud regulatsioon saab olla kooskõlas põhiseaduse § 23 lg 2 ja § 12 üksnes osas, milles see raskendab isiku olukorda KarS § 5 lg 3 mõttes (erisubjektsuse kaotamine). Samas ei saa nimetatud regulatsioon olla

kooskõlas PS § 12 lg 1 esimesest lausest ja § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat õigusega

leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele osas, milles see välistab isikute olukorra

kergendamise seoses alkoholijoobe piirmäärade tõusuga ning teo karistatuse välistamisega KarS 424 järgi. Sellest tulenevalt taotleb kaitsja vastavas osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist.

Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause isikuline kaitseala hõlmab lisaks kahtlustatavatele ja

süüdistatavatele ka karistust kandvaid süüdimõistetuid. 19.11.2008 vastu võetud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7

lg 4 (juhul kui kohus asub eelnevalt seisukohale, et selle reguleerimisese hõlmab ka

joobeseisundi tõusnud piirmäärasid) on vastuolus põhiseaduse § 23 lg 2; § 12 lg 1 nende koostoimes. Nimetatud põhiõiguse piirang ei ole proportsionaalne põhiseaduse § 11 mõttes.

Nimetatud põhiõiguste rikkumist ei kaalu taotleja hinnangul käesoleva kaasuse pinnalt üle

mitte ükski teine põhiõigus. F.Z on katseajal kohustatud järgima liikumisvabadust

piiravaid kontrollnõudeid ja temalt on võetud juhtimisõigus mida käesolevas õigusruumis

enam teha poleks saanud. Nimetatud põhiõiguste riivet ei õigusta proportsionaalselt mitte ükski teine põhiseaduses sätestatud põhiõigus või põhiväärtus.

Prokuröri seisukoht: Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi esitatud kirjalikust arvamusest nähtub, et F.Z kaitsja taotlus tuleb jätta rahuldamata.

Kohtu seisukoht: Liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4

kohaselt ei kohaldata karistusseadustiku § 424 muudatust tagasiulatuvalt isikutele, kelle suhtes

jõustus kohtuotsus enne 01.07.2009.a. F.Z suhtes tehtud Viru Maakohtu 04.12.2008.a otsus jõustus 12.12.2008.. Riigikohtu üldkogu oma otsuses nr 3-4-1-19-07 on märkinud, et küsimuses,

kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega (s.t kas lugeda

aktsepteeritavaks PS § 23 lg 4 teises lauses sisalduva põhiõiguse riive), puudub kohtule endal

kaalumisvõimalus, ilma et eelnevalt oleks seadusandja poolt seaduse vastuvõtmisega otsustatud küsimust, millistes juhtudel, milliste teiste põhiseaduslike väärtuste huvides ning millises ulatuses on

kõnealuse põhiõiguse riive lubatav. Seega kui seadusandja soovib mingis osas piirata kergendava

karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtte toimet süüdimõistetu suhtes, peab ta selle võimaluse

seaduses ette nägema, käesoleval juhul on seadusandja kohtu arvates vastava võimaluse liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4 näol sätestanud. Seadusandja on muutmise seaduses konkreetselt sätestanud, et 01.07.2009.a jõustunud KarS § 424

muudatust ei kohaldata tagasiulatuvalt isikutele, kelle suhtes on kohtuotsus jõustunud enne 01.07.2009.a. Riigikohtu üldkogu on ülalnimetatud otsuses märkinud, et PS § 12 lg 1 esimese lauses ja § 23 lg 2 teises lause sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud ja et reservatsioonita põhiõiguste

3

piiramise legitiimse õigustusena saab arvestada teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Üldkogu arvates võib kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõttes piiramist õigustada

selliste põhiseaduslike väärtustega nagu ühiskonna õiglustunne, õiguskaitsesüsteemi efektiivne

toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu. Liiklussüüteod kujutavad endast

olulist ühiskondlikki probleemi ning ei saa anda ühiskonnale signaali, et riik hakkab liiklusrikkumistesse suhtuma leebemalt kui varem. Ülaltoodut arvestades leiab kohus, et ei ole põhjendatud F.Z karistuse kandmisest vabastamine ja Liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4 ei ole vastuolus PS § 12 lg 1 ja PS § 23 lg 2. Juhindudes KrMS § 431 ja 432 lg 1 kohus

määras:

Jätta süüdimõistetu F.Z kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa taotlused rahuldamata.

Määruse peale võib esitada määruse teinud kohtule määruskaebuse 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama. Kohtumääruse ärakiri saata taotluse esitajale ja prokuratuurile.

Kohtunik:

/allkiri/

Tiit Kullerkupp

Ärakiri õige

№oremreferent

Lea Herne

Kohtumäärus jõustus Tartu Ringkonnakohtu kohtumäärusega. 2. veebruaril 2010. a.

№oremreferent

Lea Herne