2-17-16381/60 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. mai 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-16381

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi hagi A.O. ja I.O. vastu ühisvara

jagamiseks täitemenetluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 31. detsembri 2018 otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

A.O. ja I.O. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

7. mai 2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. A.O. (isikukood XXXXXXXXXXX )

2. I.O. (isikukood XXXXXXXXXXX )

Apellantide esindaja advokaat Ilya Zuev

Vastustaja (hageja): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti

kaudu) (registrikood 70000349), esindaja Inna Golovina

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 31. detsembri 2018. a otsus

muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

apellantide

kanda.

Menetlusosalistele

hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (hageja) esitas A.O. (kostja I) ja I.O. (kostja II)

vastu hagi ühisvara jagamiseks. Hageja palus lõpetada kostjate ühisomand kinnisasja registriosa

numbriga XXXXXXX suhtes ning sõidukite (1997. a Volkswagen Passat M1, XXXXXXX ;

1998. a Volkswagen LT35 Kasten; 1995. a Audi A4, XXXXXX ; 2006. a Yamaha

XXXXXXXXXXX ) suhtes, müües nimetatud vara avalikul enampakkumisel ning jagades

saadava raha kostja I ja kostja II vahel võrdsetes osades. Hageja palus täita ühisvarasse kuulunud

vara müügist saadud kostjale I kuuluvast rahast kostja I täitmisel olevad kohustused. Vara müügist

saadud kostjale II kuuluva raha palus hageja kanda kostjale II.

Hagiavalduse kohaselt on hagejal kostja I vastu kehtiv täitedokument ja nõue on sissenõutav.

Seisuga 31.10.2017 on kostjal I tasumata kriminaalasjas nr 1-295/2002 Tartu Maakohtu

26.03.2003 otsusest tulenev kahjunõue summas 9684,76 eurot.

Kohtutäitur Andrei Krek edastas hagejale 03.05.2017 sissenõudmise võimatuse akti, mille

kohaselt perioodil 24.08.2004 kuni 03.05.2017 ei ole kostja I võlgnikuna kohtutäituri ametialase

arveldusarve vahendusel võlgnevust kustutanud ega kohtutäituriga ühendust võtnud.

Kostjal I puudub registervara. Viimane laekumine kahjunõude katteks toimus 01.03.2017 summas

18 eurot. Seega ei ole sundtäitmine viinud nõude rahuldamiseni ning hagejal on põhjendatud alus

arvata, et mõistliku aja jooksul ei ole seda ka oodata.

Rahvastikuregistri andmetel on kostja I ja kostja II abielus alates 08.07.1994. Kostjale II kuulub

alljärgnev vara:

-

kinnistu registriosa nr XXXXXXX aadressil XXXXXXXXXXX soetatud 19.11.2002.

Kinnistu on omandatud erastamise teel;

-

kinnistu registriosa nr XXXXXXX aadressiga XXXXXXX linn; soetatud 28.10.2010.

Kinnistul on kehtiv isiklik kasutusõigus ühiselt A.B. (isikukood XXXXXXXXXXXX ),

L.B. (isikukood XXXXXXXXXXX ) kasuks. Kasutusõiguse kustutamiseks piisab

õigustatud isiku surma tõendamisest.

Maanteeameti andmetel kuuluvad kostjale II järgnevad sõidukid:

-

1997. a Volkswagen Passat M12;

-

1998. a Volkswagen LT35 Kasten;

-

1995. a Audi A4;

-

2006. a Yamaha XXXX , XXX .

Auto24 portaalis analoogsete autode müügihindade alusel on loetelus märgitud sõiduvahendite

võimalik väärtus kokku ca 6000 eurot. Kuna sõidukite seisukord ei ole hagejale teada, siis võib

hinnang muutuda.

Kostjad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Kostjad on 17.09.2014 lepingus avaldanud, et

abikaasade varalistele suhetele kohaldub perekonnaseadusest (PKS) tulenev varaühisus.

Kostjal I ei ole lahusvara, mille arvelt oma kohustusi täies ulatuses täita, täitemenetlus võlgniku

lahusvara arvel on ebaõnnestunud. Hageja soovib täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2

alusel ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Hageja ei nõua

kostja I ja kostja II kogu ühisvara jagamist, vaid üksnes ühisvarasse kuuluvate kinnistu nr

XXXXXXX ja sõidukite jagamist abikaasade vahel võrdsetes osades.

Hageja taotles kostjate ühisvara jagamist avalikul enampakkumisel müümise teel ning saadud raha

jagamist kostjate vahel võrdsetes osades. See tagab abikaasadele õiglase hüvitise omandi eest ning

võimaldab vältida subjektiivsust vara hindamisel. Hageja palus kohtul tuvastada kostja II

nõusoleku andmise kohustus ühisvara müümiseks kohtutäituri korraldatud enampakkumisel.

Nõue ei ole aegunud. Enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 01.03.2011 kulgema

10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada

täitedokumendist tulenevaid õigusi (Riigikohtu 17.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13,

p 13).

01.03.2017 tehtud 18-eurose makse tegi teine solidaarvõlgnik ning kostja I ei ole ise ühtegi makset

nõude rahuldamiseks teinud.

Võlgniku sissetuleku (pensioni) arestimine ei ole võimalik.

Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit kinnitamaks, et ühisvarasse kuuluv vaidlusalune korter on

soetatud kostjale II kingitud raha arvelt. Juhul, kui üks kostjatest on panustanud kinnistusse

rohkem kui teine või korter on soetatud kostja II lahusvara arvelt, peavad kostjad esitama tõendid

või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks

Tähtsust ei oma kostjate väide, et nad ei ela juba 4 aastat koos.

2. Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu ning palusid jätta see rahuldamata.

Kostja palusid jätta aegumise tõttu hagi rahuldamata. Hageja nõue on aegunud tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 157 alusel, kuna kriminaalasjas tehtud kohtuotsus jõustus 2003. aastal.

Samuti tuleb arvestada karistusseadustiku (KarS) § 82 lg-t 1. Kostjad kahtlevad selles, et

kohtutäitur registreeris asja ning hakkas nõudma täidedokumendi täitmist aastal 2004, tegemata

mingeid täitetoiminguid.

Alternatiivselt leiavad kostjad, et nõue on tõendamata.

Vara jagamise hagi aegumistähtaeg on üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude

rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Hageja peab kohtule tõendama, et

aegumistähtaeg ei ole möödunud ning teiseks, et täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku

lahusvara arvelt ebaõnnestus.

Hageja poolt esiletoodust nähtub kostjate arvates, et võlgnevuse sissenõudmine ei ole võimatu,

raha hagejale laekub ning ei saa teha ühest järeldust, et nõude rahuldamine lahusvara arvelt ei ole

üldse võimalik. Tähtsust omab ka asjaolu, et nõue on solidaarne koos A.M. ja S.J. .

Kohtutäituri tõendist ei selgu, miks kohtutäitur leiab, et nõude rahuldamine võlgniku lahusvara

arvelt ei ole täitemenetluses võimalik. Kohtutäitur ei märkinud, missuguseid seadusega ettenähtud

täitetoiminguid ta tegi täitedokumendi täitmiseks. Ainuüksi see, et 24.08.2004 kuni 03.05.2017 ei

ole võlgnevust kustutatud, ei ole piisav, et lugeda tõendatuks, et võlgnevuse sissenõudmine on

võimatu.

Kostjal I on olemas stabiilne sissetulek ehk pension, millele on võimalik täitemenetluse raames

pöörata sissenõuet seaduses sätestatud ulatuses.

Samuti vaidlevad kostjad vastu ühisvara jagamisele võrdsetes osades.

Kuna korteriomand on soetatud enne 2010. a, tuleb määrata kindlaks abikaasade osad

korteriomandis. Korteriomand oli soetatud kostjale II kingitud raha, s.o lahusvara arvelt.

Kostjad ei ela koos juba neli aastat ning neil puudub ühine majapidamine. Kostja I on vaid

registreeritud korteris XXXXX , kuid faktiliselt elab sõbra juures. Perekondlikud suhteid on nende

vahel täielikult lõpetatud. Kostja I kavatseb esitada hagi abielu lahutamise ja ühisvara jagamise

nõudes kostja II vastu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi täies ulatuses ning lõpetas kostjate ühisomandi:

-

kinnistu, asukohaga XXXXX (registriosa nr XXXXXXX );

-

sõiduki Volkswagen Passat, ehitusaasta 1997, registreerimismärk XXXXXXX ;

-

sõiduki Volkswagen LT35 KASTEN, ehitusaasta 1998; registreerimismärk XXXXX ;

-

sõiduki Audi A4, ehitusaasta 1995; registreerimismärk XXXXXX ;

-

mootorratta YAMAHA, mudel YZF -R1, ehitusaasta 2006; registreerimismärk XXXX

suhtes.

Maakohus määras, et nimetatud vara tuleb müüa täitemenetluse seadustikus sätestatud avaliku

enampakkumise korras ning saadav raha jagada kostjate vahel võrdsetes osades. Ühisvarasse

kuulunud vara müügist saadud kostjale I kuuluvast rahast tuleb täita kostja I täitmisel olevad

kohustused. Kostjale II kuuluv raha tuleb kanda kostjale II. Maakohus tuvastas kostja II nõusoleku

andmise kohustuse ühisvara müümiseks kohtutäituri korraldatud enampakkumisel ning saadud

raha jagamiseks kostjate vahel võrdsetes osades.

Kohus leidis, et täitemenetluse ebaõnnestumise aeg on tuvastatav kohtutäituri 03.05.2017

sissenõudmise võimatuse akti (tl 9) põhjal. Hagi on esitatud 01.11.2017. Seega hagi on esitatud

tähtaegselt.

Kohus ei nõustunud kostjatega, justkui näitaks 18-eurose makse tegemine 01.03.2017 seda, et

võlgnevuse sissenõudmine on jätkuvalt perspektiivikas.

Võlgnik on ametlikult töötu, saab pensioni summas 175,94 eurot kuus. Sellise sissetuleku

arestimine pole täitemenetluses võimalik (TMS § 132 lg 1). Võlgnikule kuulub sõiduk Mazda

Kupee 626 (1989), millele on seatud Maksu- ja Tolliameti poolt keelumärge.

Kohtuotsus on täitmisel juba üle 13 aasta. Hea usu põhimõttega on vastuolus aastaid kestnud

täitemenetluses 18 euro suurused laekumised kord kvartalis. 18 eurot oli tasutud mitte kostja I,

vaid solidaarvõlgniku poolt. Kostja I ei ole ühtegi makset nõude rahuldamiseks teinud. Kohus

leidis, et on tõendatud, et võlgnevuse sissenõudmine kostjalt I ja nõude rahuldamine

täitemenetluses kostja I lahusvara arvel on osutunud võimatuks, mistõttu on hagejal õigus taotleda

kostjate ühisvara jagamist.

Tartu Maakohtu 26.03.2003 otsus kriminaalasjas nr 1-295/2002 jõustus 12.06.2003, seega hakkas

nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 13.06.2003 ja lõppeks kuni 05.04.2011 kehtinud TsÜS

§ 157 lg 1 redaktsiooni kohaselt 13.06.2033. Tuleb aga arvestada ka TsÜS § 159 lg-ga 1, mille

kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Avaldus

täitemenetluse algatamiseks esitati 16.08.2004 (tl 8) ja täiteasi nr 066/2004/2774 algatati

24.08.2004 (tl 9). Seega 05.04.2011 seisuga ei olnud hageja nõue aegunud.

Lähtudes VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimest hakkas alates 05.04.2011 hageja

suhtes kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg. Hagi on esitatud 01.10.2017. Seega ei ole nõue

aegunud.

Kostjate viide KarS § 82 lg-le 1 ei ole asjakohane, kuna puudutab otsuse täitmise aegumist isikule

mõistetud karistuse osas. Tsiviilhagi täitmise ja aegumise osas kehtivad täitemenetluse seadustik

ja tsiviilseadustiku üldosa seadus.

Pooled olid abielus 08.07.1994 kuni 11.12.2018. Ühisvara jagamisele tuleb kohaldada PKS § 37

lg-t 3 koos asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-ga 2.

Kohus leidis, et kostjate väited selle kohta, et kinnistu oli soetatud kostja II lahusvara arvelt ehk

talle kingitud raha eest, on paljasõnalised. Kohus juhtis sellele 27.07.2018 kirjas (tl 75) kostjate

tähelepanu ja tegi ettepaneku tõendite esitamiseks. Kostjad tähtaegselt tõendeid ei esitanud.

Kinnistusraamatusse kanti XXXXXXXX asuva korteri omanikuna 26.02.2003 sisse kostja II.

Kinnistu ja sõidukid olid soetatud kostjate abielu ajal. 21.11.2017 abieluvaralepingus kinnitasid

kostjad, et lepingu sõlmimise hetkel kehtib abikaasade vahel varaühisuse varasuhe. Ka 21.11.2017

abieluvaralepinguga ei tunnistanud nad kinnistut ega sõidukeid lahusvaraks. Eeltoodu põhjal leidis

kohus, et kinnisasi ja sõidukid kuuluvad kostjate I ja II ühisvara hulka.

Kohus leidis, et põhjendatud on hageja taotlus PKS § 33 lg 3, TMS § 14 lg 2 ja AÕS § 77 lg 2

alusel kostjate ühisomandi lõpetamiseks kinnisasja ja sõidukite müümiseks avalikul

enampakkumisel täitemenetluse raames ning saadud raha jagamiseks kostjate vahel võrdsetes

osades.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad (apellandid) esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad

maakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Alternatiivselt paluvad

kostjad maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Kohus on rikkunud põhjendamiskohustust ning on jätnud hindamata osa tõendeid ja asjaolusid.

Kostjad on kogu menetluse väitnud, et vaatamata sellele, et korteriomand XXXXXXXX soetati

abielu kestel, omandati see kostjale II kingitud raha (lahusvara) arvelt. Kuna raha kinkija L.B.

tervis oli halb, ei saanud ta kohtus tunnistajana osaleda. Kostjad esitasid 04.12.2018 L.B.

kirjalikud ütlused ning palusid kohtul käsitleda neid tõendina. Kohus ei põhjendanud L.B.

kirjalike ütluste mittearvestamist.

Korteriomandi soetamist lahusvara arvel tõendab muuhulgas asjaolu, et kostja I kandis korteri

omandamise ajal vanglas karistust. Kohus jättis hindamata korteriühistu tõendi, mille kohaselt elab

faktiliselt korteris kostja II koos pojaga.

Kohus ei andnud kostjatele võimalusi on väiteid nõuetekohaselt tõendada ning jõudis seetõttu

ekslikule järeldusele, et kostjate väite on paljasõnalised.

04.12.2018 esitasid kostjad taotluse tunnistaja L.B. ülekuulamiseks, kuna tunnistaja tervise

seisund paranes ja ta teatas, on võimeline kohtuistungil ütlusi andma. Kostjad palusid pidada

istung tunnistaja ülekuulamiseks. Sama dokumendiga võtsid kostjad tagasi oma nõusoleku asja

lahendamiseks kirjalikus menetluses, kuna menetluslik olukord oli oluliselt muutunud. Kohus pidi

arvestama, et menetluslik olukord oli muutunud seoses sellega et kostjad avaldasid, et saavad oma

väited kinnitada tunnistaja ütlustega. Kostjad selgitasid, et tunnistaja ülekuulamise taotlust ei

olnud võimalik esitada ja lahendada varem tunnistaja tervisliku seisundi tõttu.

5. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning jätta menetluskulud

kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse keskmeks on L.B. ütluste tähtsus raha päritolu kohta. Menetlus kestis üle

aasta ja maakohus on alates 27.07.2018 korduvalt andnud pooltele tähtaegu tõendite ja taotluste

esitamiseks. Samuti väljendas maakohus piisavalt selgelt tõendamiskoormuse jaotust (otsuse lk 4).

Üksnes asjaolu, et kostja II ema L.B. oli valmis andma ütlusi, et ta (väidetavalt) kunagi kinkis

tütrele raha, mille arvelt (väidetavalt) võis olla soetatud ühisomandis olev korter, ei tõenda asjaolu,

et tegemist on kostja II lahusvaraga. Hageja jääb kohtule esitatu juurde, et L.B. ütluste puhul oleks

tegemist lähikondse isiku väitega ning arvestades asjaolu, et teisi usaldusväärseid tõendeid pole

kohtule esitatud, ei saa üksnes L.B. ütlused raha kinkimise kohta tütrele tõendada raha päritolu

ning olla määravaks tsiviilasja lahendamisel.

Väide, et kostja I võis viibida vanglas korteri soetamise ajal, ei mõjuta ühisvararežiimi kehtivust.

Tähtsust ei oma ka asjaolu, kes täna elab vaidlusaluses korteris ning kas kostjad elavad koos või

lahus.

Arusaamatu on kostjate väide, et nad võtsid tagasi nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus

menetluses. Hageja nõustub maakohtuga et menetlustoimingud, sh kirjalikud nõusolekud, millega

pooled määravad menetluse käigu, ei saa olla kergesti tagasivõetavad.

Asja materjalidest ei nähtu tõendeid, et menetluslik olukord oleks oluliselt muutunud. Ei

maakohtule ega ringkonnakohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, mis põhjustas L.B. ütluste

andmist hilinemisega, sh tõendeid terviseseisundi kohta. Ka juhul, kui L.B. ütlused omaksid asjas

tähendust, mis on hageja hinnangul vähetõenäoline, jääb hagejale arusaamatuks L.B.

ülekuulamiseks esitatud taotluse hilinemise põhjus.

Hageja nõustub maakohtu otsuses tooduga, et kuigi kostjatele oli antud piisavalt aega tõendite

esitamiseks ja kogumiseks, ei esitanud nad tõendeid tähtaegselt ega taotlenud nende kogumist ega

teatanud, et neil on mingi tõend, kuid selle esitamine tähtaegselt on mingitel põhjustel raskendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks ega tühistamiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Järgides maakohtu otsuse

põhjendusi ei korda ringkonnakohus neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel oma käesolevas otsuses.

7. Apellandid heidavad maakohtule ette peamiselt seda, et kohus ei võimaldanud kostjatel

tõendada oma väiteid selle kohta, et korteriomand XXXXXXXX on soetatud kostja II lahusvara

arvel ning seega ei kuuluks see ühisvarana jagamisele. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei

nõustu.

Maakohus on oma 27.07.2018 kohtunõudes üheselt arusaadavalt selgitanud kostjate esindajale

vajadust tõendada asjaolusid, millele kostjad soovivad menetluses tugineda. Kohus on teinud

kostjatele ka sõnaselge ettepaneku esitada tõendeid oma väidete kohta, et kostjate abielu kestel

soetatud kinnistu aadressil XXXXXXX , on ostetud kostja I.O. lahusvara arvelt. Samuti on kohus

palunud täpsustada kostjate seisukohta, milliste osade kindlaksmääramist korteriomandis on

kostjad silmas pidanud.

Kohtu määratud tähtajaks kostjad mingeid tõendeid ega asjakohaseid taotlusi ei esitanud.

8. Maakohus määras oma 20. novembri 2018. a määrusega vaadata tsiviilasi läbi kirjalikus

menetluses. Kohus andis menetlusosalistele kooskõlas TsMS § 403 lõike 1 teise lausega tähtaja

kuni 04.12.2018 esitamaks avaldusi ja dokumente. Ringkonnakohus on seisukohal, et TsMS § 403

lg 1 teises lauses sätestatud tähtaeg ei võimalda menetlusosalisel esitada enam mõjuva põhjuseta

taotlusi uute tõendite vastuvõtmiseks. Selleks oli kostjatele eelnevalt antud tähtaeg juba

27.07.2018 kohtunõudega.

Kostjad esitasid 04.12.2018 kohtule täiendavad selgitused, milles taotlesid tunnistaja L.B.

ülekuulamist või alternatiivselt tunnistaja kirjalike ütluste vastuvõtmist. Samuti märkisid kostjad,

et kuna tunnistaja ülekuulamiseks on vajalik kohtuistungi korraldamine, võtavad kostjad tagasi

oma nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ning paluvad kostjal pidada kohtuistung.

Hageja esitas kostjate 04.12.2018 taotlustele oma 07.12.2018 seisukohas vastuväited.

Maakohtu 18.12.2018 määrusega jäeti rahuldamata 04.12.2018 kostjate poolt esitatud taotlused,

sh taotlus tunnistaja ülekuulamiseks ning ka taotlused võtta asja materjalide juurde tunnistaja

kirjalikud ütlused ja korteriühistu tõend korteris elavate isikute kohta. Samuti märkis kohus, et ei

loe tagasi võetuks kostjate nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Maakohus on

taotluste rahuldamata jätmist igakülgselt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub täielikult

maakohtu 18.12.2018 määruses toodud menetluslike põhjendustega. Maakohus asus õigesti

seisukohale, et tunnistaja (kelle ülekuulamise soovist kostjad kohtule varasemas menetluses ei

teatanud) väidetav paranemine ei kujuta endast menetlusolukorra olulist muutumist, mis andnuks

alust sisuliselt menetlus uuendada.

9. Kuivõrd maakohus keeldus oma 18.12.2018 määrusega sõnaselgelt tunnistaja kirjalike ütluste

asja materjalide juurde võtmisest ning ka põhjendas keeldumist, on väär apellatsioonkaebuses

väidetu, nagu oleks maakohus jätnud põhjendamata, miks ta tunnistaja kirjalike ütlustega ei

arvestanud.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kostjate lepingulisele esindajale, kelleks on

õigusteadmistega isik, pidi olema teada, et niisugusel kujul ei vasta esitatu tõendi tunnustele

(TsMS § 229, § 251 jj). Tsiviilkohtumenetluses on tõendiks tunnistaja suuliselt kohtuistungil antud

ütlused. Kirjalikke ütlusi saab tõendina arvestada juhul, kui need on antud TsMS §-s 253 sätestatud

korras, s.o esmalt tuleb kohtul võtta seisukoht tunnistaja kirjalike ütluste andmiseks kohustamise

osas. Tunnistaja kirjalikud ütlused on tsiviilkohtumenetluses erandlikud ning arvestades

tõendamisele kuuluvat asjaolu (korteriomandi omandamine ühe abikaasa lahusvara arvel) ei

saanuks niisugust tõendit ilmselgelt pidada ka piisavaks (TsMS § 253 lg 1).

Praeguses asjas ei esitanud kostjad kohtule asjaolusid ega taotlusi seoses sellega, et tunnistaja L.B.

t ei olnud võimalik kutsuda kohtuistungile ning kostjad soovisid tõendada oma väiteid tunnistaja

kirjalike ütlustega. Kostjad ei ole millegagi põhistanud oma väiteid tunnistaja halva tervisliku

seisundi ega tema hilisema paranemise kohta.

10. Maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks ei anna alust ka muud apellatsioonkaebuses

esitatud väited. Kohus ei pidanud käsitlema oma otsuses tõendeid, mille vastuvõtmisest kohus oli

18.12.2018 määrusega keeldunud. Puudub alus heita maakohtule ette menetlusnormide rikkumist.

Kohus jõudis asja materjalide põhjal õigesti järeldusele, et kostjate esitatud väited on tõendamata

ja paljasõnalised. Korteriomandi kuulumist kostja II lahusvara hulka ei tõenda ka kaudsed

asjaolud, mille kohaselt kostja I kandis korteri omandamise ajal vanglakaristust ning kostja I ei

elanud ega ela vaidusaluses korteris.

Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

11. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellantide kanda.

Vastustaja

kinnitusel

puudusid

tal

apellatsiooniastmes

menetluskulud.

Seega

jätab

ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/