2-14-62804/155 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse teatavaks tegemise aeg

16. mai 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-62804

Tsiviilasi

M P (P, endine perekonnanimi V) hagi AV, RMa ja

Xxxxxxxxxx OÜ vastu tehingute tagasivõitmiseks ja

kinnistusraamatus kannete muutmiseks nõusoleku

andmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20. septembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Xxxxxxxxxx OÜ, RMa ja AV apellatsioonkaebused

Apellatsioonkaebuse hind

AV apellatsioonkaebuse hind 7000 eurot

Xxxxxxxxxx OÜ apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

RMa apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja M P (endine perekonnanimi V, isikukood

xxxxxxxx), lepingulised esindajad Helen Reinvart ja Kalle

Oja

Kostja I AV (isikukood xxxxxxxxx), lepinguline esindaja

Reet Vokk

Kostja II RM (isikukood xxxxxxxx)

Kostja III Xxxxxxxxxx OÜ (registrikood xxxxxxxx),

lepinguline esindaja advokaat Henrik Kirsimäe

Asja läbivaatamine

23. aprill 2019, kohtuistung

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20. septembri 2018 otsus osas, millega maakohus

tunnistas kehtetuks AV ja RMa vahel 28. veebruaril 2014 sõlmitud hüpoteegi

seadmise lepingu ja AV ja Xxxxxxxxxx OÜ vahel 15. detsembril 2014 sõlmitud

kinnistu mõttelise osa asjaõiguslepingu.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta M P hagi AV ja RMa vahel

28. veebruaril 2014 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja AV ja Xxxxxxxxxx OÜ

vahel 15. detsembril 2014 sõlmitud kinnistu mõttelise osa asjaõiguslepingu

kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.

3. Täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega kohustada AV ja Xxxxxxxxxx

OÜ andma tahteavaldused, millega AV ja Xxxxxxxxxx OÜ lepivad kokku, et

kinnisasja mõttelise osa, mille registriosa nr on xxxxxxxxx, omandiõigus läheb

Xxxxxxxxxx OÜ-lt üle AVle.

2 (14)

4. Täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega jätta kohtuotsuse täitmise

tagamiseks kehtima Harju Maakohtu 19. detsembri 2014 ja 10. veebruari 2015

määrustega rakendatud hagi tagamise abinõud.

5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Maakohtu otsus on jõustunud osas,

millega maakohus jättis läbi vaatamata hagi RMa ja Xxxxxxxxxx OÜ vastu

kinnistusraamatu registriossa nr xxxxxxxxx RMa kasuks kantud hüpoteegi 170 000

euro kustutamiseks nõusoleku andmiseks.

6. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

7. Kohtuotsuse resolutsiooni terviktekst on järgmine:

7.1. Rahuldada M P hagi AV ja Xxxxxxxxxx OÜ vastu osaliselt.

7.2. Tunnistada kehtetuks AV ja Xxxxxxxxxx OÜ vahel 15. detsembril 2014

notariaalselt sõlmitud kinnistusraamatu registriossa nr xxxxxxxxx kantud

kinnistu ½ kaasomandi mõttelise osa müügileping, mis on registreeritud

Tallinna notari Lee Mõttuse ametitegevuse raamatu registris nr xxxx all.

7.3. Kohustada AV ja Xxxxxxxxxx OÜ andma tahteavaldused, millega AV ja

Xxxxxxxxxx OÜ lepivad kokku, et kinnisasja ½ suuruse mõttelise osa,

registriosa nr xxxxxxxxx, omandiõigus läheb Xxxxxxxxxx OÜ-lt üle AVle.

7.4. Kohustada

AVt

ja

Xxxxxxxxxx

OÜ

andma

nõusolek

(kinnistusraamatuseaduse § 34¹ lg 1 tähenduses) registriosa nr xxxxxxxxx teise

jao omanikukande, mille kohaselt on Xxxxxxxxxx OÜ (registrikood

xxxxxxxxx) kinnisasja ½ kaasomanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks,

millega kantakse kinnisasja ½ kaasomanikuna kinnistusraamatusse AV

(isikukood xxxxxxxxx).

7.5. Rahuldada M P hagi AV ja RMa vastu osaliselt.

7.6. Tunnistada kehtetuks AV ja RMa vahel 28. veebruaril 2014 notariaalselt

sõlmitud hüpoteegi seadmise asjaõigusleping, mis on registreeritud Tallinna

notari Lee Mõttuse ametitegevuse raamatu registris nr xxx all.

7.7. Jätta läbi vaatamata M P hagi Xxxxxxxxxx OÜ ja RMa vastu

kinnistusraamatu registriossa nr xxxxxxxxx RMa kasuks kantud hüpoteegi

summas 170 000 eurot kustutamise nõusoleku (kinnistusraamatuseaduse § 34¹

lg 1 tähenduses) andmise nõudes.

7.8. Jätta

kohtuotsuse

täitmise

tagamiseks

kehtima

Harju

Maakohtu

19. detsembri 2014 ja 10. veebruari 2015 määrustega rakendatud hagi

tagamise abinõud.

7.9. Jätta M P menetluskuludest ¾ võrdsetes osades AV, RMa ja Xxxxxxxxxx OÜ

kanda.

7.10. Jätta RMa menetluskuludest pool (1/2) M P kanda.

7.11. Jätta poolte menetluskulud, mida ei ole märgitud resolutsiooni p-des 7.9 ja

7.10, poolte endi kanda.

7.12. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

8. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta võrdsetes osades AV, RMa ja

Xxxxxxxxxx OÜ kanda.

9. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS §

177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

3 (14)

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. M P (endine perekonnanimi V, hageja) esitas Harju Maakohtule 8. jaanuaril 2015

hagiavalduse AV (kostja I), RMa (kostja II) ja Xxxxxxxxxx OÜ (kostja III) vastu. Hageja

nõuded on järgmised:

• tunnistada täiteasjas nr 023/2014/2220 tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate I ja II

vahel 28. veebruaril 2014 sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping;

• tunnistada täiteasjas nr 023/2014/2220 tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate I ja III

vahel 15. detsembril 2014 sõlmitud kinnistu ½ suuruse mõttelise osa müügileping ja

asjaõigusleping;

• kohustada kostjaid I ja II andma nõusolek registriossa nr xxxxxxxxx kinnistu ½ suuruse

mõttelise osa neljandasse jakku kostja II kasuks kantud hüpoteegi kustutamiseks ja

asendada kostjate I ja II tahteavaldused tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg

5 kohaselt asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja hüpoteegikande kustutamiseks;

• kohustada kostjaid I ja III andma nõusolek registriossa nr xxxxxxxxx kinnistu ½ suuruse

mõttelise osa omanikukande muutmiseks, millega kantakse kinnistusraamatusse

omanikuna kostja I ja asendada kostjate I ja III tahteavaldused TsÜS § 68 lg 5 kohaselt

asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt esitas kostja I hagiavalduse hageja vastu kinnisasja (registriosa nr

xxxxxxxxx, Xxxxxxxxx kinnistu) kaasomandi lõpetamiseks ja tasaarvestuse avalduse (tsiviilasi

nr x-xx-xxxxx). Kostja I esindajaks nimetatud tsiviilasjas oli kostja II. Vahetult pärast Tallinna

Ringkonnakohtu 26. veebruari 2014 istungit sõlmisid kostjad I ja II 28. veebruaril 2014

hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seati kostjale I kuuluvale Xxxxxxxxx kinnistu

kaasomandi osale kostja II kasuks hüpoteek summas 170 000 eurot igakordse omaniku

kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Hüpoteek seati rahatute laenulepingute

tagamiseks. Kostja II on kostja I lähikondne. On tõenäoline, et kostja II teadis, et tsiviilasjas nr

x-xx-xxxxx mõistetakse kostjalt I välja hageja kasuks hüvitis. Isegi kui hüpoteek tagab

olemasolevat nõuet, siis on tagatis antud oluliselt pärast laenulepingute sõlmimist, eelistades

kostjat II teistele võlausaldajatele.

Harju Maakohtu 10. aprilli 2014 kohtuotsusega tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx rahuldati kostja I

hagiavaldus hageja ja RRi vastu kaasomandi lõpetamise nõudes selliselt, et Xxxxxxxxx

kinnistust ½ jäi kostja I omandisse ja ½ jäi RRi omandisse ning kostja I kohustus hüvitama

hagejale

¼

kaasomandi

osa

kaotamise

eest

68 550

eurot.

Kohtuotsus

jõustus

10. detsembril 2014. Hageja esitas eeltoodud kohtuotsusest tuleneva nõude kohtutäiturile

täitmiseks 11. detsembril 2014. Täitmisavalduse alusel algatati täitemenetlus täiteasjas nr

023/2014/2220. Täitmisteade toimetati võlgnikule kätte 30. detsembril 2014.

Kostjad I ja III sõlmisid 15. detsembril 2014 kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja

asjaõiguslepingu, millega kostja I võõrandas talle kuuluva ½ suuruse mõttelise osa kinnistust

kostjale III ostuhinnaga 140 000 eurot, kuid ostuhinna tasumist rahas ei toimunud. On

4 (14)

tõendamata, et kostja III võtab üle kostja I kohustuse kostja II ees. Hageja leiab, et Xxxxxxxxx

mõttelise osa võõrandamise eesmärk oli teha kostja I varatuks, et hagejal ei oleks võimalik

kohtuotsust täita. Müügileping sõlmiti täitemenetluse ajal, mistõttu eeldatakse, et teine pool

teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta see rahuldamata.

Kostja I väitel oli tehingute tegemine seaduslik. Kostja III omandas kinnistu mõttelise osa ajal,

mil täitemenetlust kostja I suhtes polnud alustatud. Täitemenetlust ei alustatud

30. detsembril 2014. Kostja III omandas kinnistu mõttelise osa tuginedes kinnistusraamatu

andmetele. Kostja I varaline olukord ei läinud halvemaks, sest ta sai vastusooritusena

kohustusest vabanemise summas 140 000 eurot. Võlausaldajate huvide kahjustamine pole

tõendatud.

Kostja I võlgnes K. Viirsalule ja kostjale II, mistõttu oli põhjendatud nende nõuete tagamiseks

seada kostja I kinnistu mõttelisele osale hüpoteek. Vaidlusalune hüpoteegikanne on

kinnistusraamatust kustutatud. Seega tuleb hageja nõue jätta läbivaatamata.

3. Kostja II väitel on hüpoteegi seadmise leping kehtiv, sest hüpoteek tagab reaalseid

kohustusi. Kostja I on saanud laenu, mida tagab kinnistu mõttelisele osale seatud hüpoteek.

Samuti omandas kostja II kostja I vastu nõude K. Vlt. Hüpoteegi seadmise ajal võlausaldajaid,

kelle huvisid väidetavalt kahjustati, ei eksisteerinud. Vaidlusaluse tehingu tagajärjel ei

vähenenud kostja I vara.

Kostja II ei olnud kostja I lähikondne. Kostja II ei olnud tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx kostja I

esindajaks ega osutanud selles asjas õigusabiteenust.

4. Kostja III väitel ei sõlmitud kostjate I ja III vahel kinnistu mõttelise osa müügilepingut

täitemenetluse ajal. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-12-37119 jõustus hageja enda väitel

15. detsembril 2014, mistõttu ei saanud kostja III olla teadlik täitemenetluse alustamisest.

Kostja I ei olnud selleks ajaks kätte saanud täitmisteadet. Tehingu tegemise tõestas notar ning

kinnistusraamatus ei olnud käsutuskeeldu. Kostja II poolt laenu saamine on tõendatud

10. jaanuari 2014 laenulepingu ja maksetega summas 97 000 eurot. Kostja I sai laenu alles

pärast hüpoteegilepingu sõlmimist. Kostja I varaline olukord müügilepingu sõlmimise

tagajärjel ei halvenenud, sest kinnistu mõttelise osa eest sai kostja vastusooritusena oma

kohustusest vabanemise summas 140 000 eurot. Kostja III on kinnistu mõttelise osa heauskne

omandaja.

Maakohtu otsus

5. Maakohus rahuldas 20. septembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt.

Maakohus otsustas:

• tunnistada kehtetuks kostjate I ja III vahel 15. detsembril 2014 sõlmitud

kinnistusraamatu registriossa nr xxxxxxxxx kantud kinnistu ½ suuruse mõttelise osa

müügileping ja asjaõigusleping;

• kohustada kostjaid I ja III andma nõusolek omanikukande kustutamiseks ja uue

kande

tegemiseks,

millega

kantakse

kinnisasja

½

kaasomanikuna

kinnistusraamatusse kostja I;

• tunnistada kehtetuks kostjate I ja II vahel 28. veebruaril 2014 sõlmitud hüpoteegi

seadmise leping ja asjaõigusleping;

• jätta läbi vaatamata hagi kostjate II ja III vastu kinnistusraamatust hüpoteegikande

kustutamiseks tahteavalduse kohustamise nõudes.

Menetluskulude jaotamisel tugines maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163

lg-le 1 ja § 165 lg-le 1 ja jättis hageja menetluskulud ¾ ulatuses võrdsetes osades kostjate kanda.

5 (14)

Maakohus jättis kostja II menetluskulud ½ ulatuses hageja kanda. Ülejäänud menetluskulud

jäid poolte endi kanda. Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud.

6. Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub, et:

• kostjad I ja II sõlmisid hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mis on

tõestatud notari poolt 28. veebruaril 2014 (edaspidi hüpoteegileping);

• hüpoteegilepingus leppisid kostjad I ja II kokku kinnistusraamatu registriosa

nr xxxxxxxxx neljandasse jakku kostjale I kuuluvale kaasomandi osale esimesele

vabale järjekohale kostja II kasuks hüpoteegi summas 170 000 eurot kandmises;

• Harju Maakohtu 10. aprilli 2014 otsusega tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx rahuldati kostja

I hagiavaldus hageja ja RRi vastu kaasomandi lõpetamiseks. Kostja kohustus

hüvitama hagejale ¼ kaasomandi osa kaotamise eest 68 550 eurot, mis kuulub

hagejale väljamaksmisele rahas;

• Harju Maakohtu 10. aprilli 2014 otsus jõustus 10. detsember 2014;

• kostjad I ja III sõlmisid kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu,

mis on tõestatud notari poolt 15. detsembril 2014 (edaspidi müügileping);

• hageja esitas 11. detsembril 2014 täitmisavalduse kohtutäiturile 10. aprilli 2014

kohtuotsuse tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx sundtäitmiseks ning kostjalt 68 550 euro

sissenõudmiseks.

Täitmisavalduse

alusel

algatati

täitemenetlus

täiteasjas

nr 023/2014/2220.

7. Maakohus tuvastas täitemenetluse seadustiku (TMS) §-de 187 ja 188 alusel, et kostjate I ja

III vahel 15. detsembril 2014 sõlmitud müügilepingu tagasivõitmise eeldused on täidetud.

Hagejal on sissenõudjana kostja I kui võlgniku vastu sissenõutav nõue Harju Maakohtu

10. aprilli 2014 kohtuotsusest tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx. Võlgniku varale sissenõude

pööramisega ei ole kaasnenud nõude rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine

ei vii nõude rahuldamiseni.

Kostjad I ja III sõlmisid kinnistu mõttelise osa müügilepingu 15. detsembril 2014 ja hageja

esitas hagiavalduse 8. jaanuaril 2015. Eeltoodust tulenevalt tegi võlgnik tehingu kolme aasta

jooksul enne seda, kui sissenõudja esitas hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (TMS § 188 lg

1).

Maakohus ei tuvastanud, et kostja I sõlmis müügilepingu teadlikult eesmärgiga välistada hageja

hüvitise sissenõudmine. Samas leidis maakohus, et kostjale I pidi müügilepingust tulenev

negatiivne mõju hageja huvidele olema müügilepingu sõlmimise ajal äratuntav.

Kuivõrd kostja I esitas tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx hagiavalduse kaasomandi lõpetamiseks

selliselt, et hageja kaotab temale kuuluva osa asjast, teadis kostja I juba enne müügilepingu

sõlmimist, et maakohus peab määrama hageja kasuks asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 järgi

hüvitise. Müügilepingu sõlmimise ajal teadis kostja I, et tal on jõustunud kohtulahendist tulenev

kohustus tasuda hagejale 68 550 eurot. Täiendavalt võttis maakohus arvesse järgmised

asjaolud: kostja I majanduslik olukord oli 2014. a novembri seisuga halb; kostjal I oli AÕS §

72 lg-st 5 tulenev kohustus mitte rikkuda hageja õigust saada hüvitist kaotatud asja mõttelise

osa eest; kostja I leppis kinnistu mõttelise osa müügilepingu sõlmimisel kokku ostuhinna

tasumise tingimustes selliselt, et ostuhinda ei tasuta rahas, vaid kostja III võttis üle hüpoteegiga

tagatud nõude kostja II ees. Maakohtu hinnangul oli müügilepingu sõlmimisel kostjale I selgesti

äratuntav, et kinnistu mõttelise osa müümise ja ostuhinna tasumise kokkuleppe sisu tõttu ei ole

võimalik hagejal rahuldada jõustunud kohtulahendist tulenevat nõuet ei kostjale I kuulunud

kinnistu kaasomandi osa ega ka saadava ostuhinna arvel.

8. TMS § 188 lg 1 järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude

eelduseks asjaolu, et teine pool teadis sissenõudja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal

või pidi seda teadma (TMS § 188 lg 1). TMS § 188 lg-te 2 ja 3 kohaselt eeldatakse, et teine

6 (14)

pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool

on võlgniku lähikondne PankrS § 117 mõttes või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse

alustamist. Täitemenetlus algas maakohtu poolt tuvastatud asjaolu kohaselt kostja I suhtes

30. detsembril 2014. Maakohus tugines TMS § 188 lg-le 2 ja tuvastas, et kostja I teadis või pidi

teadma, et müügilepinguga kahjustatakse hageja huvisid, sest vaidlustatud müügileping tehti

kuue kuu jooksul enne täitemenetluse alustamist. Kostja III ei ole tõendanud vastupidist.

9. Kuna maakohus tunnistas kehtetuks kinnistu mõttelise osa müügilepingu kui ka

asjaõiguslepingu, on muutunud kinnistusraamatu kanne ebaõigeks ja kohus kohustas kostjaid I

ja III andma nõusoleku kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34¹ lg 1 tähenduses kostja III kohta

tehtud omanikukande kustutamiseks kinnistusraamatust ja kostja I kinnistusraamatusse

kandmiseks ½ kaasomanikuna.

10. Kohus kontrollis tagatise andmise (hüpoteegileping) tagasivõitmise aluseid esmalt TMS §

191 järgi.

Hüpoteegileping on sõlmitud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist. Maakohtu

hinnangul on kostja II kostja I lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 3 mõttes. Kostja

II oli kostja I õigusnõustaja ja esindaja alates 2012. a aprillist ning oli seda ka hüpoteegilepingu

sõlmimise ajal. Kostja II esindas kostjat I kolmes erinevas kohtuasjas, mis kõik puudutasid

kostja I varalisi huvisid. Hüpoteegi seadmine puudutab samu kostja I huvisid, milles kostja II

esindas kostjat I käsundussuhte alusel. Hüpoteegiga on tagatud kostja II õigusteenuse

osutamisest tulenev nõue kostja I vastu. Pooltevaheline käsundussuhe kestis ka pärast

laenulepingu sõlmimist. Kostjate I ja II lähikondsust näitab ka asjaolu, et nad on teineteist

tundnud juba 2010. aastast ning kostja II on omandanud kostja I vastu raha tasumise nõude

kostja I lähikondselt K. Vlt. Maakohtu hinnangul on eeldused hüpoteegi seadmise

tagasivõitmiseks TMS § 191 lg 1 p 3 järgi täidetud.

11. Hageja nõue hüpoteegikande kustutamiseks kostjatelt II ja III tahteavalduste saamiseks

tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kostja II ei ole enam hüpoteegipidaja,

mistõttu ta ei ole isikuks, kes saaks anda nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks. Kuna maakohus

tuvastas eelnevalt müügilepingu kehtetuse, ei ole kostja III enam kinnistu kaasomanik, kes

saaks anda nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks.

Apellatsioonkaebused

12. Kostjad esitasid apellatsioonkaebused.

12.1. Kostja I vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks

kostjate I ja III vahel sõlmitud müügilepingu, kohustas kostjat I andma nõusoleku

kinnistusraamatu kande muutmiseks ja tunnistas kehtetuks kostjate I ja II vahel sõlmitud

hüpoteegilepingu (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2, 3, 5). Kostja I palub vaidlustatud osas

maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.

Kostja I leiab, et maakohus ei võtnud seisukohta kõikide esitatud faktiliste ja õiguslike väidete

suhtes ja ei põhjendanud, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust.

Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas müügilepingust tulenev negatiivne mõju hagejale pidi

olema kostjale I äratuntav. Asjaolud, mis on maakohtu poolt aluseks võetud, on pigem

emotsionaalsed. Hageja ei ole tõendanud võlausaldaja huvide kahjustamist. Kostja III omandas

kinnistu kaasomandi osa kostjalt I, tuginedes kinnistusraamatu väljavõttele. Kaasomandi osa

võõrandamise ajal ei olnud kostja I teadlik täitemenetluse alustamisest. Üllatav on maakohtu

poolt tõendi hindamine, et täitemenetlus võlgniku suhtes algas 30. detsembril 2014.

Ebaõige on maakohutu seisukoht, et tunnistades hüpoteegilepingu kehtetuks TMS § 191 lg 1 p

3 alusel, ei pea kontrollima tehingu kehtetuks tunnistamise eeldusi TMS § 188 järgi. Igal juhul

tuli hagejal tõendada võlausaldaja huvide kahjustamist. Täielikult põhjendamata on maakohtu

seisukoht, et kostja II oli kostja I lähikondne.

7 (14)

12.2. Kostja II vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks

kostjate I ja II vahel sõlmitud hüpoteegilepingu (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Kostja II

palub vaidlustatud osas maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud

jätta hageja kanda.

Kostja II hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud PankrS § 117 lg 3 sätet. Kostja II ei

ole kostja I lähikondne. Õigusteenuse osutamine ei ole selline teenus, mis tooks endaga kaasa

juristi ja kliendi lähikondsuse. Kostja II oli kostja I esindajaks kolmes tsiviilasjas.

Hüpoteegilepingu sõlmimise ajal ei olnud tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx otsust tehtud, mistõttu

kostjad I ja II ei teadnud selle tulemust. Laenulepingu sõlmimine võlgnetava õigusteenuse eest

tasumiseks ei tähenda ühist olulist majanduslikku huvi. Samuti ei saa lähikondust sisustada

sellega, mis ajast pooled teineteist tunnevad.

Kostja II andis kostjale I laenu, mille tagatiseks seati hüpoteek, mille suurus on laenusummat

arvestades igati põhjendatud. See tehing ei kahjustanud kostja I majanduslikku seisu. Samuti

võis kostja I hüpoteegilepingu sõlmimise ajal talle kuuluvat kinnistu kaasomandi osa vabalt

käsutada ja koormata.

12.3. Kostja III vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks

kostjate I ja III vahel sõlmitud müügilepingu ja kohustas kostjat III andma nõusoleku

kinnistusraamatu kande muutmiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3). Kostja III palub

vaidlustatud osas maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta

hageja kanda.

Kostja III hinnangul on maakohus tõlgendanud vääralt müügilepingu aluseks olevaid asjaolusid

ja kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Müügilepingu sõlmimisega ei kahjustatud

sissenõudja huvisid, sest kostja I varaline olukord müügilepingu sõlmimisega ei halvenenud,

vaid kostja I sai vastusooritusena oma kohustusest vabanemise summas 140 000 eurot. Kinnistu

mõtteline osa võõrandati ka turutingimustel.

Müügilepingut ei sõlmitud enne täitemenetluse algust, vaid pärast seda, sest hageja esitas

täitmisavalduse kohtutäiturile 11. detsembril 2014 (TMS § 24 lg 2 teine lause). Seega ei saa

eeldada, et kostja III teadis või pidi teadma sissenõudja huvide kahjustamisest.

Vastus apellatsioonkaebusele

13. Hageja vaidles apellatsioonkaebustele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus tunnistas kehtetuks hüpoteegi seadmise lepingu ja kinnistu mõttelise osa

asjaõiguslepingu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi hüpoteegi

seadmise lepingu ja kinnistu mõttelise osa asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamiseks

rahuldamata ning kohustab kostjaid I ja III andma kinnistu ½ suuruse mõttelise osa

asjaõiguslepingu sõlmimiseks vajalikud tahteavaldused, millega kostjad I ja III lepivad kokku,

et kostja III asemel läheb vaidlusaluse kinnistu mõttelise osa omandiõigus üle kostjale I. Otsuse

resolutsiooni tuleb märkida, et kohtuotsuse täitmist jääb tagama 19. detsembri 2014 ja

10. veebruari 2015 määrustega seatud hagi tagamise abinõud. Muus osas tuleb jätta maakohtu

otsus muutmata. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg-st 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

Kohtuotsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis TsMS

§ 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata hagi kostjate II ja III vastu kinnistusraamatu registriossa nr

xxxxxxxxx kostja II kasuks kantud hüpoteegi 170 000 euro kustutamise nõusoleku andmiseks.

15. Maakohtu poolt tuvastatu kohaselt ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:

8 (14)

• kostjad I ja II sõlmisid hüpoteegilepingu 28. veebruaril 2014;

• hüpoteegilepingus leppisid kostjad I ja II kokku kinnistusraamatu registriosa

nr xxxxxxxxx neljandasse jakku kostjale I kuuluvale kaasomandi osale esimesele vabale

järjekohale kostja II kasuks hüpoteegi summas 170 000 eurot kandmises;

• Harju Maakohtu 10. aprilli 2014 otsusega tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx rahuldati kostja I

hagiavaldus hageja ja RRi vastu kaasomandi lõpetamiseks. Kostja kohustus hüvitama

hagejale ¼ kaasomandi osa kaotamise eest 68 550 eurot, mis kuulub hagejale

väljamaksmisele rahas;

• kostjad I ja III sõlmisid kinnistu ½ suuruse mõttelise osa müügilepingu

15. detsembril 2014;

• hageja esitas 11. detsembril 2014 täitmisavalduse kohtutäiturile 10. aprilli 2014

kohtuotsuse tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx sundtäitmiseks ning kostjalt 68 550 euro

sissenõudmiseks.

Täitmisavalduse

alusel

algatati

täitemenetlus

täiteasjas

nr 023/2014/2220.

Nende asjaolude üle ei ole kolleegiumi hinnangul vaidlust ka apellatsioonimenetluses ning

ringkonnakohus võtab need apellatsioonkaebuste lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg-d 1 ja

5). Xxxxxxxxx kinnistu kohta kinnistusraamatusse tehtud kanded nähtuvad ka asja materjalide

hulgas olevast kinnistusraamatu väljavõttest (I kd, tl-d 157–158).

16. Kolleegiumi hinnangul on samuti tõendatud, et Harju Maakohtu 10. aprilli 2014 otsus

jõustus 10. detsember 2014 (I kd, tl-d 45–48).

Pooled vaidlevad selle üle, millal täitemenetlus algas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

järeldusega, et täitemenetlus algas 30. detsembril 2014 ja maakohus on õigesti kohaldanud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 326 sätet (I kd, tl 128). Hageja on selle asjaolu välja

toonud hagiavalduses ning esitanud kättetoimetamist kinnitava tõendi. Maakohtu poolt sellise

asjaolu tuvastamine ei saanud tulla kostjale I üllatusena (TsMS § 436 lg 3). Täitemenetluse

algus 30. detsembril 2014 tuleneb ka Riigikohtu 5. aprilli 2019 otsusest kriminaalasjas nr 1-17-

7305 (IV kd, tl-d 88–93). Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on TsMS § 272 lg 2 kohaselt samuti

dokumentaalseks tõendiks.

17. Esmalt hindab ringkonnakohus hüpoteegilepingu tagasivõitmise nõuet. Nimetatud nõue on

suunatud kostjate I ja II vastu. Seega ei mõjuta see kostja III õigusi, mistõttu jätab kolleegium

kostja III väited hüpoteegilepingu tagasitäitmise kohta tähelepanuta.

17.1. Hüpoteegilepingu tagasivõitmise nõude osas tuleb arvestada, et hüpoteeki on korduvalt

loovutatud, mistõttu ei ole kostja II enam hüpoteegipidaja (III kd, tl-d 27–32). Seega ei ole

võimalik kostjalt II nõuda hüpoteegikande kustutamist. Vaatamata sellele nõustub

ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hagejal on siiski õigus nõuda kostjate I ja II vahel

sõlmitud hüpoteegi seadmise käsutustehingu (asjaõigusleping) tagasivõitmist. Kui hüpoteegi

seadmise käsutustehing ei kehti ja hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt, on

hüpoteegi kanne kinnistusraamatus ebaõige ja hagejal on õigus nõuda kande kustutamiseks

hüpoteegipidajalt nõusolekut.

17.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tagatise andmise tagasivõitmist saab

nõuda nii TMS § 191 kui ka § 188 alusel. See on kooskõlas kohtupraktikaga, mille kohaselt

reguleerib tagatise andmise tagasivõitmist TMS § 191, kuid see ei välista tagasivõitmist

üldalusel TMS § 188 järgi (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 39).

TMS § 191 on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul TMS §-s 188 sätestatud eeldused ei

kohaldu. Esmalt tuleb kontrollida hageja tagasivõitmise nõuet TMS § 191 alusel.

TMS § 191 lg 1 p 3 kohaldamise üheks eelduseks on, et tagatise saajaks on võlgniku lähikondne.

TMS § 191 lg 3 järgi võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest

teadis.

9 (14)

17.3. Maakohus on nõustunud hageja väitega, et kostja II on kostja I lähikondne. Võttes TsMS

§ 652 lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolud (maakohtu otsuse p 19), ei

nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et kostja II on kostja I lähikondne. Maakohus on

vääralt kohaldanud PankrS § 117 lg-t 3.

17.4. Võlgniku lähikondsed määratakse PankrS § 117 kohaselt. Kuna kostja II ei ole kostja I

lähikondne PankrS § 117 lg-te 1 ja 2 mõttes, siis kontrollis maakohus, kas kostjat II saab lugeda

lähikondseks PankrS § 117 lg 3 järgi.

Praeguses asjas puudub vaidlus, et kostja II oli kostja I õigusnõustaja ja lepinguline esindaja

erinevates tsiviilasjades alates 2012. a aprillist ning oli seda ka hüpoteegilepingu sõlmimise ajal

(III kd, tl 26). Poolte vahel oli käsunduslepinguline suhe (VÕS § 619). Samuti ei vaidle kostja

II vastu, et tunneb kostjat I alates 2010. aastast.

Kohtupraktikas on leitud, et ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena

hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud

isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (vt Riigikohtu 9. mai 2007

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07, p 11). Kolleegiumi hinnangul saab käsundiandja ja

käsundisaaja vahel olla lähikondsus siiski üksnes erandlikel asjaoludel.

Kuigi praeguses asjas ei piirdunud poolte suhted üksnes käsunduslepingu raames teenuse

osutamisega (laenu andmine, laenu omandamine K. Vlt), leiab kolleegium siiski, et kostjate I

ja II suhted ei sisalda endas ühist majanduslikku huvi tegutseda teineteise kasuks ja kostja I

võlausaldajate kahjuks. Seda seisukohta ei lükka ümber ka Riigikohtu 5. aprilli 2019 otsus

kriminaalasjas nr x-xx-xxxx, kus on tuvastatud kostja II tegevus seoses tagatise summas

2966,44 euro tagastamise taotlemisega (II kd, tl-d 51–54). Ühise majandusliku huvina ei saa

käsitleda seda, et kostjal II oli huvi saada käsundi täitmise eest tasu või ta kasutas seaduses

lubatud võimalusi õiguste maksma panekuks. Kostja II täitis käsunduslepingust tulenevat

käsundit ning lisaks teostas ka toiminguid kostja I tuttavana, mis aga ei ole piisav kostja II

lugemiseks kostja I lähikondseks.

17.5. Kuna TMS § 191 lg 1 p 3 eeldus ei ole täidetud, tuleb järgmisena kontrollida, kas täidetud

on üldised tehingu tagasivõitmise alused TMS § 188 järgi.

Täitemenetluses tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks on järgmised eeldused

(vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr x-x-x-x-x, p 15.1):

• sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel

õigustav täitedokument (TMS § 187 lg 2);

• sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist

või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (TMS § 187

lg 2);

• võlgnik on tehingu teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud

hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (TMS § 188 lg 1);

• võlgnik tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks (TMS § 187 lg 1

esimene lause, § 188 lg 1);

• teine pool teadis sissenõudja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal või pidi seda

teadma (TMS § 188 lg 1).

Kolleegiumi hinnangul on vaidlustamata asjaolude põhjal kolm esimest eeldust täidetud. Seega

tuleb tuvastada sissenõudja huvide kahjustamine. Kohtupraktikas on leitud, et tehinguga

kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete

rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni

(vt Riigikohtu 15. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10, p 12). Samuti on oluline,

kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda

suuremas ulatuses (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 20).

10 (14)

17.6. Kolleegiumi hinnangul kahjustas kostja I teadlikult hüpoteegilepingu sõlmimisega hageja

huvisid. Hüpoteegilepingu sõlmimine toimus ajal, kui kohtumenetluses oli kostja I nõue hageja

ja teise kaasomaniku vastu kaasomandi lõpetamiseks ning kostja I nõudis kaasomandi

lõpetamise viisi selliselt, et hageja kaasomandi osa antakse üle kostjale I, pannes kostjale I

kohustuse maksta hagejale tema osa välja rahas (I kd, tl-d 92–96). Tehingu tegemise ajal pidi

kostja I teadma, et kui tema hagi rahuldatakse, tekib tal rahalise kohustuse täitmise nõue hageja

ees. Kohtule esitatud asjaolude kohaselt kostjal I muud vara peale kinnistu mõttelise osa ei

olnud, mille arvel hageja nõuet saaks täita. Kui kostja I oma kaasomandi osa koormas

hüpoteegiga summas 170 000 eurot, siis kostja I pidi selle tehingu tagajärjena ette nägema, et

hageja nõuet kinnistu mõttelise osa arvel, sh ka tema omandisse läinud hageja osa arvel, täita

ei saa. Menetlusosalised ei ole väitnud, et pärast kaasomandi lõpetamist kostjale I kuuluva

kaasomandi osa väärtus oleks olnud suurem kui 140 000 eurot.

17.7. Hüpoteegilepingu p-s 2.2 on kokku lepitud, et hüpoteek tagab järgmisi nõudeid: kostjate

I ja II vahel 1. juunil 2010 sõlmitud laenuleping ja 10. jaanuaril 2014 sõlmitud laenuleping.

Kostja II leiab, et tehinguga ei saanud hageja huvisid kahjustada, sest hüpoteek tagas kostja II

reaalseid nõudeid kostja I vastu. Hageja leiab, et laenulepingud olid rahatud ning hüpoteegiga

tagatud nõue puudus.

Maakohus ei tuvastanud, kas hüpoteegiga tagatud nõuded olid olemas. Kolleegium leiab, et

praegusel juhul on oluline, kas laenulepingus kokkulepitud raha on kostja I saanud, et hinnata,

kas tagatise andmine oli objektiivselt majanduslikult mõistlik.

Kolleegiumi hinnangul on tõendatud, et 10. jaanuari 2014 laenulepingu alusel on kostja II

kostjale I üle kandnud raha 80 000 eurot (III kd, tl-d 3–5, 15 ja 17). Kolleegiumi hinnangul ei

tõenda asjaolu, et kostja I on üle kantud summad sularahas välja võtnud (III kd, tl-d 107–117

pöördel, 125), et tal laenulepingust tulenevat kohustust kostja II ees enam ei olnud.

Samuti on tõendatud, et K. Vl oli nõue kostja I vastu summas 800 000 krooni, mis tulenes

1. juuni 2010 laenulepingust (III kd, tl 9). Tunnistaja K. V ütlustega on tõendatud, et laenu täies

ulatuses kostja I poolt talle ei tagastatud, on tagastatud ca 5000 krooni ja ta loovutas

laenulepingust tuleneva nõude 51 129,32 eurot kostjale II, alguses suuliselt ning 28. mail 2015

notariaalselt tõestatud vormis (III kd, tl-d 78–80). Kolleegiumi hinnangul toimus loovutamine

enne hüpoteegilepingu sõlmimist, sest kostja II oli uueks võlausaldajaks. Loovutamisleping on

vormivaba ning nõude loovutamise tõendamiseks on piisav, et algne võlausaldaja kinnitab, et

nõude loovutamine on toimunud. Samuti on poolte poolt esitatud asjaoludel kostja II mitmetes

kohtuvaidlustes kostja I esindajaks. Seega on eluliselt usutav, et tal tekkis õigus nõuda oma

teenuse osutamise eest tasu.

Õige on hageja osundamine asjaolule, et kostja I poolt kohtutäiturile esitatud varade nimekiri

ei kajastanud võlgnevusi kostja II ees (III kd, tl 34). Samas on praeguses asjas tuvastamist

leidnud, et kostja I ei kajastanud varade nimekirjas õigusi ega kohustusi õigesti ning ta on selle

eest süüdi mõistetud. Kolleegiumi hinnangul tõendab asjaolu, et kostjal II oli kostja I vastu

nõue, täitetoimingust teatamise dokument, millest nähtuvalt on kostja II nõude suuruseks

136 522,36 eurot (I kd, tl-d 159–160). Kuigi nimetatud summa tuleneb kostja II poolt

täitmisavalduses märgitud nõude suurusest, kajastab see kohustust samas suurusjärgus, mille

kohta on esitatud dokumentaalsed tõendid.

17.8. Järgnevalt tuleb kolleegiumil hinnata, kas hüpoteegi seadmine kostja I kaasomandi osale

136 522,36 eurose nõude tagamiseks kahjustab hageja huvisid, kas kostja I tegi sellise tehingu

teadlikult hageja huvide kahjustamiseks ning kas kostja II teadis või pidi sellest teadma tehingu

tegemise ajal.

17.9. Kolleegiumi hinnangul tegi kostja I tehingu teadlikult hageja huvide kahjustamiseks.

Hüpoteek seati enne kaasomandi lõpetamist kostja I kaasomandi osale summas 170 000 eurot,

mis ületas kostja I kinnistu mõttelise osa väärtust ning ka pärast hageja mõttelise osa

11 (14)

omandamist ületas hüpoteek osa väärtust. Kohtule esitatud asjaolude kohaselt oli kostjale I

kuuluva ¼ kinnistu mõttelise osa väärtus ca 57 265 eurot, mistõttu sellises olukorras mõttelise

osa koormamine hüpoteegisummaga 170 000 eurot on majanduslikult ebamõistlik tehing.

Hüpoteegileping sõlmiti kaasomandi lõpetamise menetluse ajal. Tallinna Ringkonnakohus

arutas kostja I apellatsioonkaebust maakohtu otsuse peale, millega kaasomand lõpetati ja kostja

I pidi hagejale kaasomandi lõpetamise eest tasuma 68 550 eurot. Tallinna Ringkonnakohus

arutas nimetatud tsiviilasja 26. veebruari 2014 kohtuistungil, kus teavitati ka kohtulahendi

avalikult teatavaks tegemise aeg (I kd, tl-d 108–111). Kostjale I pidi olema äratuntav, et kui ta

omandab hageja kaasomandi osa, siis on ka nimetatud osa koormatud hüpoteegiga ning kostjalt

I väljamõistetava hüvitise täitmine nimetatud vara arvel ei ole hagejal võimalik. Kohtutäitur on

4. veebruaril 2015 määranud Xxxxxxxxx ½ mõttelise osa alghinnaks 130 000 eurot, mistõttu

ületas hüpoteegisumma ka kinnistu ½ mõttelise osa väärtust, välistades ükskõik milliste nõuete

rahuldamine kostjale I kuuluva kinnistu kaasomandi osa arvel. Kohtu ette ei ole toodud

asjaolusid, et kostjal I oli muud vara, mille arvel hageja nõuet täita.

17.10. Kolleegiumi hinnangul pidi kostja II hageja huvide kahjustamisest olema tehingu

tegemise ajal teadlik. Kostja II oli kaasomandi lõpetamise menetlusega seotud ning oli kostja I

esindaja ka ringkonnakohtu 26. veebruari 2014 kohtuistungil. Osutades kostjale I õigusteenust,

pidi kostja II tehingu tegemise ajal saama aru, et kui tema nõuete tagamiseks seatakse kostja I

kaasomandi osale sellises suuruses hüpoteek, mis hiljem laieneb ka hagejalt saadavale

kaasomandi osale, siis välistab see hageja nõude täitmise kostja I vara arvel. Järelduse kostja II

teadmisest hageja huvide kahjustamisest saab teha maakohtu poolt tuvastatud asjaolude alusel,

mis näitavad kostjate I ja II seotust (maakohtu otsuse p 19).

18. Järgmisena kontrollib kolleegium müügilepingu tagasivõitmise eeldusi. Nimetatud tehing

on tehtud kuus kuud enne täitemenetluse alustamist, seega eeldatakse, et teine pool teadis või

pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid (TMS § 188 lg 2).

Kostjad I ja III kordavad apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja

arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid kostjate I ja

III väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (TsMS

§ 654 lg 6).

18.1. Vastuseks kostjate I ja III apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et müügilepingu sõlmimisel oli kostjale I selgesti

äratuntav, et kinnistu kaasomandi osa müümisel ei ole võimalik hageja nõude rahuldamine

kostja I vara arvel, mistõttu oli kostjale I tehingu tegemise ajal äratuntav, et tehingust tuleb

negatiivne mõju hageja huvidele. Maakohus leidis, et see on piisav, et lugeda tehingu

tagasivõitmise eeldus – tehing on tehtud teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks –

täidetuks. Selline seisukoht tuleneb kohtupraktikast, et teadlik võlausaldajate huvide

kahjustamine ei eelda, et see oleks tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks, vaid võlausaldajate

huvid on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu millega saavutatav eelis mõjutab

negatiivselt võlausaldajate huvisid ning tehingu selline mõju pidi olema võlgnikule äratuntav

(vt Riigikohtu 21. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10). Kolleegiumi hinnangul on

pankrotimenetluses sellisel viisil „sissenõudja huvide kahjustamine“ mõiste sisustamine

kohaldatav ka täitemenetluses. Seega ei pea võlgnik just sellist konkreetset negatiivset tagajärge

soovima, mis tehinguga saabus.

Kolleegium nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Tõendite hindamisel ei ole

maakohus menetlusõiguse norme rikkunud.

18.2. Müügileping sõlmiti kuus kuud enne täitemenetluse algust. Kolleegium on nõustunud

maakohtu järeldusega, et täitemenetlus algas 30. detsembril 2014 ja müügileping sõlmiti

12 (14)

15. detsembril 2014. Seega tuli kostjal III TMS § 188 lg-s 2 sätestatud võlausaldaja huvide

kahjustamise eeldus ümber lükata.

Kostja III väitel sai kostja I vastusoorituseks kohustusest vabanemise summas 140 000 eurot.

Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei saanud kostja I kostjalt III sellist vastusooritust, millele

oleks saanud sissenõuet pöörata. Kolleegium sellise maakohtu seisukohaga nõustub. Kostja III

väited, et kostja I vabanes 140 000 euro suurusest kohustusest, on ümber lükatud

täitetoimingust teatamise dokumendiga, kus kostja II avalduse alusel algatati täitemenetlus

täiteasjas nr 024/2015/128 põhjusel, et kostja I ei täitnud laenulepingust tulenevat kohustust (I

kd, tl-d 159–161, vt kostja II selgitused 15. juuni 2017 kohtuistungil, III kd, tl 85 pöördel;

23. aprilli 2019 kohtuistungil, IV kd, tl-d 108 pöördel ja 109). Tulenevalt müügilepingu p-st 2.2

leppisid kostjad I ja III kokku, et kostja III võtab üle hüpoteegiga tagatud nõude kostja II ees

ning sellega loetakse lepingu eseme ostuhind täies ulatuses tasutuks eelnimetatud nõude kohase

täitmisega kostja III poolt. Asja materjalidest nähtuvalt jäi aga kostja II ees laenulepingust

tuleneva kohustuse täitjaks kostja I. Kostja III müügilepinguga ülevõetud kohustust ei täitnud

ning kostja II esitas täitmisavalduse täitemenetluse algatamiseks (I kd, tl-d 159–160).

Müügilepingu p 1.10 on kostja III kinnitanud, et on teadlik 15. detsembri 2014

kinnistamisavalduse sisust. Nimetatud kinnistamisavalduses on viidatud tsiviilasjas nr x-xx-

xxxxx tehtud kohtuotsusele ja selle jõustumise kuupäevale (I kd, tl 44). Seega pole usutav kostja

III väide, et ta ei saanud kuidagi teada hageja nõudest kostja I vastu.

18.3. Kolleegiumi ei nõustu kostjate I ja III väidetega, et maakohtu otsus ei vasta vaidlustatud

osas TsMS §-s 436 sätestatud nõuetele. Asja materjalide põhjal ringkonnakohus kostjate I ja III

apellatsioonkaebustes väidetud õigusnormide olulisi rikkumisi ei tuvastanud.

18.4. Maakohus on hüpoteegilepingu tagasivõitmise osas hagi rahuldanud ja tunnistanud

kehtetuks hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Müügilepingu tagasivõitmise osas

on maakohus hagi rahuldanud ja tunnistanud kehtetuks kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja

asjaõiguslepingu.

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus

tunnistas kehtetuks hüpoteegi seadmise lepingu ja kinnistu mõttelise osa asjaõiguslepingu.

Kui tagatise andmise tagasivõitmine hõlmab asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamist, siis

tehingute tagasivõitmise puhul on võimalik võlaõigusliku lepingu kehtetuks tunnistamine. See

tähendab, et sissenõudja huvisid kahjustavad kõik need võlaõiguslikud lepingud, millega

halveneb võlgniku varaline olukord, st mille tagajärjel jääb võlgnikul vara vähemaks või

väheneb vara väärtus.

Kuna kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas täies ulatuses, tuleb

ringkonnakohtul kontrollida, kas maakohus kohaldas asja lahendamisel õigesti materiaalõigust.

Kuna kolleegiumi hinnangul tõlgendas maakohus vääralt TMS § 187 lg 1, § 188 lg 1 ja § 195,

tuleb ringkonnakohtul vaidlustatud maakohtu otsus tühistada hüpoteegi seadmise lepingu ja

kinnistu mõttelise osa asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise osas hoolimata sellest, et kostjad

otsesõnu nende tehingute kehtetuks tunnistamise lubamatusele apellatsioonkaebustes ei

tuginenud.

18.5. Müügilepingu osas märgib kolleegium järgmist. TMS § 195 reguleerib tehingu kehtetuks

tunnistamise õiguslikke tagajärgi. Nimetatud sätte järgi on tehingu kehtetuks tunnistamise

korral kehtetuks tunnistatud tehingu teine pool kohustatud andma kohtutäituri käsutusse

kehtetuks tunnistatud tehingu esemeks oleva vara. Kehtetuks tunnistatud tehingu teine pool ei

saaks seda kohustust täita, kui ta kaotaks asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise tõttu omandi

võõrandamislepingu esemele. Samas sarnaneb TMS § 195 lg 1 rikastumisõiguse

soorituskondiktsiooni regulatsioonile, mis kohaldub siis, kui käsutuse aluseks olev

13 (14)

kausaaltehing ära langeb. Nendel põhjustel leiab ringkonnakohus, et maakohus ei saanud

vaidlusalust asjaõiguslepingut kehtetuks tunnistada.

Menetlusosalistele on selge, et hageja soovis kostjate I ja III vastu esitada selliseid nõudeid,

mille tagajärjel taastuks vaidlusaluse müügilepingu tegemisele eelnenud olukord, st tekiks

olukord, kus vaidlusaluse kinnistu mõtteline osa kuulub kostjale I. Kuna maakohus on

ebaõigesti tunnitanud kehtetuks asjaõiguslepingu, siis on maakohus jätnud tähelepanuta, et

hageja taotles kostjate I ja III tahteavalduste asendamist, et vaidlusaluse kinnistu mõttelise osa

omandiõigus läheb kostjalt III üle kostjale I (vt hagiavalduse palvepunkt 5 viimane lause).

19. 19. detsembri 2014 määrusega on maakohus hagi tagamiseks seadnud kostjale III

kuuluvale Xxxxxxxxx ½ kinnistu mõttelisele osale käsutamise keelumärke hageja kasuks (I kd,

tl-d 78–80).

10. veebruari 2015 määrusega on maakohus hagi tagamise abinõuna peatanud Tallinna

kohtutäitur Arvi Pingi menetluses oleva täitemenetluse täiteasjas nr 024/2015/128. Nimetatud

määrust väljatrükina toimikus ei ole, mistõttu teeb ringkonnakohus selguse huvides määrusest

kohtute infosüsteemist väljatrüki ja lisab toimikusse. Määrus on kõigile menetlusosalistele

nõuetekohaselt kätte toimetatud. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kohaste hagi tagamise

abinõudega, mis tagavad kohtumenetluses esitatud nõudeid. Täitemenetlust viiakse läbi

lepingute alusel, mille kehtetuks tunnistamist hageja praeguses menetluses hageb. Kinnistu

võõrandamise korral on välistatud kaasomandi osa kostjale I üle andmine TMS § 195 järgi.

Mõlemad hagi tagamise abinõud tuleb kohtuotsuse täitmise tagamise eesmärgil kehtima jätta

(TMS § 442 lg 5).

20. Kolleegium märgib, et asja hind on maakohtus määratud vääralt ja seda tuleb muuta (TsMS

§ 137 lg 1¹). Hageja nimetas hagihinnaks 68 550 eurot, samasugune hind on märgitud ka

maakohtu otsuses ning hagejale on antud menetlusabi riigilõivu 1100 euro tasumiseks (II kd,

tl-d 15–16 pöördel). Kolleegium sellega ei nõustu (TsMS § 136 lg-d 1 ja 4).

TsMS § 125 teise lause kohaselt, kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse

haginõue mittevaraliseks. Hageja on esitanud hagi kolme kostja vastu kahe tehingu

tagasivõitmiseks. Seega on nõuded eraldiseisvad ega sõltu üksteisest ja kahte nõuet tuleb

käsitleda hagihinna määramisel iseseisvalt TsMS § 132 lg 1 järgi. Tulenevalt TsMS § 134 lg-

st 1 on hagihind (3500 + 3500) 7000 eurot ja hageja pidi hagiavalduselt tasuma riigilõivu 450

eurot. Menetluskulude väljamõistmisel ja sissenõudmisel riigituludesse tuleb maakohtul

lähtuda eeltoodud kulu suurusest (TsMS §-d 179 ja 190).

Kostja I osas on apellatsioonkaebuse hind (3500 + 3500) 7000 eurot (riigilõiv 450 eurot), kostja

II osas 3500 eurot (riigilõiv 300 eurot) ja kostja III osas 3500 eurot (riigilõiv 300 eurot).

Apellatsioonkaebustelt enam tasutud riigilõiv on tagastatud vastavalt kostjate poolt esitatud

taotlustele (TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4; IV kd, tl-d 101, 104, 106).

21. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1

esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus.

TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue

lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt

menetluskulude jaotust.

21.1. Maakohus on TsMS § 165 lg-le 1 tuginedes hageja menetluskuludest ¾ jätnud võrdsetes

osades kostjate kanda ja kostja II menetluskuludest ½ jätnud hageja kanda. Ringkonnakohus

tühistab küll maakohtu otsuse osaliselt, kuid vaatamata sellele saavutab hageja hagis taotletud

eesmärgi – mõlemad tehingud tunnistatakse kehtetuks, mille tagajärjel läheb kinnistu mõtteline

osa tagasi kostja I omandisse ja hüpoteegi seadmise käsutustehing ei kehti.

14 (14)

Kuigi kostjad II ja III vaidlustasid maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas, täpsustasid

nad ringkonnakohtu istungil, et menetluskulude jaotus on vaidlustatud seoses kohtuotsuse

tühistamisega. Selliselt on menetluskulusid vaidlustanud ka kostja I. Kolleegium ei näe põhjust

maakohtus kantud kulude jaotust muuta.

21.2. Tulenevalt ringkonnakohtu seisukohast, et apellatsioonkaebused jäävad sisuliselt

rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuste esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1

alusel kostjate kanda. Kolleegiumi hinnangul on kostjad osalenud menetluses samas ulatuses,

siis tulenevalt TsMS § 165 lg-st 1 jäävad hageja menetluskulud võrdsetes osadest kostjate

kanda.

22. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks ei määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4

juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS

§ 177 lg-s 2 sätestatud korras.

23. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest