2-14-61508/77 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse teatavaks tegemise aeg

16. mai 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-61508

Tsiviilasi

XX

hagi

OSAÜHINGU

Alfatre

Cargo

vastu

võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. jaanuari 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OSAÜHINGU Alfatre Cargo apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

6564,63 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja)

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

Danil

Lipatov

Kostja (apellant) OSAÜHING Alfatre Cargo (registrikood

10572007), lepinguline esindaja Tarvo Ilves

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada menetlus XX hagis OSAÜHINGU Alfatre Cargo vastu põhinõude 2556,46

euro ja intressi 2133,29 euro väljamõistmiseks.

2. Harju Maakohtu 17. jaanuari 2018. a otsus tühistada. Teha uus otsus, millega jätta

XX hagi OSAÜHINGU Alfatre Cargo vastu põhivõla 6071,61 euro ja viivise

väljamõistmiseks rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud XX kanda.

5. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS §

177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

2 (7)

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 25. novembril 2014 Harju Maakohtule OSAÜHINGU Alfatre Cargo

(kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhinõudena 8628,07 eurot

ja viivisena 2133,29 eurot. 15. jaanuaril 2015 teatas hageja, et loobub nõudest osaliselt, ja palus

kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõlg 6071,61 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 7,29

eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivis hagi esitamisest kuni

põhivõla tasumiseni. Hagi 11. mai 2016 täpsustuses palus hageja mõista kostjalt välja viivise

põhivõlalt 17. novembrist 2014 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hageja väitel sõlmisid pooled 24. septembril 2002 suulise tähtajatu laenulepingu (laenuleping),

mille alusel laenas hageja samal päeval kostjale sularahas 95 000 krooni (6071,61 eurot).

10. oktoobril 2002 kanti kostja kontole 40 000 krooni. Seega sai kostja laenulepingu alusel

laenu 135 000 krooni, millest 40 000 krooni on kostja hagejale tagastanud.

Sularahas laenu andmise kohta väljastati kviitung/arve, mille allkirjastas kostja

pearaamatupidaja MM, kellel oli õigus laenusumma vastu võtta. On tavaks, et raha vastuvõtmist

kinnitava dokumendi allkirjastab asutuse raamatupidaja. Sellist praktikat ettevõttes kinnitavad

koopiad kassa sissetuleku orderitest, mis on allkirjastanud pearaamatupidaja. Hageja andis

sularaha asutuse ruumides kostja seadusliku esindaja juuresolekul ning tehingu kinnitamiseks

sai hageja allkirjastatud ja tembeldatud kviitungi kostja raamatupidajalt, kes on kostja

seadusliku esindaja ema.

16. septembril 2014 saatis hageja kostjale teate, millega ütles laenulepingu üles. VÕS § 398

lg 1 järgi muutus hageja nõue laenu tagastamiseks sissenõutavaks 17. novembrist 2014. Hageja

nõudis kostjalt 95 000 krooni tagastamist ja tagasimaksmisega viivitamise eest viivist. Kostja

ei ole raha maksnud.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja väitel oli lepingute sõlmimise ja raha vastuvõtmise õigus kostja nimel üksnes seaduslikul

esindajal, juhatuse liikmel AA-l, kes ei ole sõlminud hagejaga laenulepingut 95 000 krooni

saamiseks ega ole andnud ühelegi isikule volitust võtta raha vastu. Kuigi hageja esitatud

kviitung kannab kostja ettevõtte templit, ei ole pooled 95 000 krooni laenamiseks lepingut

sõlminud ja kostja ei ole hagejalt laenu saanud. Vaidlusaluse kviitungi allkirjastanud MM-l ei

olnud õigust tegutseda kostja nimel ja huvides. Kostjal puudus laenulepingu sõlmimise ajal

palgaline raamatupidaja ja teenust osteti sisse osaühingult Ivorii-Büroo (IB). Väidetav

laenusumma ei kajastu kostja bilansis ja hageja esitatud tõend ei ühti kostja ettevõtluses

vaidlusalusel ajal kasutuses olnud sissetuleku orderitega.

Väidetava laenulepingu lõpetamise teadet ei ole kostjale kätte toimetatud. Seega isegi kui poolte

vahel oleks laenulepinguline suhe, ei ole seda lõpetatud. Lisaks on alusetult saadu tagastamise

nõue aegunud.

Menetluse edasine käik

3. Harju Maakohus jättis 27. aprilli 2015 vaheotsusega lõppotsusena hagi rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hageja apellatsioonkaebuse alusel

10. veebruari 2016 otsusega ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

4. Harju Maakohus jättis 17. oktoobri 2016 otsusega hagi uuesti rahuldamata.

Maakohus leidis, et pooltevaheline laenuleping ja raha üleandmine kostjale on tõendamata.

3 (7)

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas hageja apellatsioonkaebuse alusel 15. mai 2017

otsusega maakohtu 17. oktoobri 2016 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et kassa sissetuleku orderiga ei ole võimalik laenu

andmist tõendada. Otsuse järgi on leping võimalik sõlmida ka raamatupidaja vahendusel, kui

hageja sai eeldada, et viimane tegutses kostja nimel. Samuti leidis ringkonnakohus, et täitmise

kviitungiga pöördub ümber tõendamiskoormis.

Maakohtu otsus

6. Harju Maakohus rahuldas 17. jaanuari 2018 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse 6071,61 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1546,76 eurot ja

tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

19. jaanuarist 2018 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda

ja mõistis temalt välja menetluskulud 3822 eurot hageja kasuks.

Otsuse põhjenduste kohaselt saab kassa sissetuleku orderiga kui dokumendiga raha

vastuvõtmise kohta tõendada laenu andmist. Käsitades orderit kohustuse täitmise kviitungina,

eeldatakse, et kohustus on täidetud ning tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb

üle võlausaldajale (kostjale). MM oli kviitungi väljastamise ajal IB juhatuse liige, mistõttu

osutas ta kostjale teenust äriühingu seadusliku esindajana. Kostja ei eita, et dokumendil võib

olla MM allkiri. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 1 ja § 129 lg 1 kohaselt on

võimalik kostja raamatupidaja vahendusel suuline laenuleping sõlmida ka selliselt, et selle

sõlmis kostja juhatuse liige heakskiiduga. Tähtsust ei ole kostja väitel, et tal puudus

raamatupidajaga tööleping. Raha vastuvõtmist kinnitava dokumendi võib allkirjastada ka

asutuse raamatupidaja, mitte ainult juhatuse liige. Kostja ei tõendanud, et raamatupidaja ei

tegutsenud väidetava laenu saamise kviitungi vormistamisel kostja nimel ja kostja seadusliku

esindaja juuresolekul ja korraldusel ehk volitusel või hilisemal heakskiidul. Raamatupidajal

pidi olema teave 24. septembri 2002 laenulepingu kohta, muidu ta ei oleks osanud teha vastavat

märget väljastatavale arvele. 10. oktoobri 2002 maksekorraldusel on selgitusse märgitud

“krediidileping 24.09.02“, mis kinnitab, et poolte vahel oli alates 24. septembrist 2002

laenusuhe, mis omakorda kinnitab laenu osalist maksmist sularahas.

Tõendeid hinnates leidis maakohus, et kostja pidi laenulepingu ülesütlemise teated kätte saama.

Kostja kohustus laenusumma tagastada muutus sissenõutavaks 16. novembrist 2014.

Rahuldada tuleb ka hageja viivisenõue.

Apellatsioonkaebus

7. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja on seisukohal, et kohus on jätnud analüüsimata kostja vastuväited tuginedes TsÜS § 121

lg-le 1. Raamatupidaja MM ei olnud kostja töötaja ning tal ei olnud volitust kostja nimel

laenulepingu sõlmimiseks. Kostja juhatuse liige ei ole ka väidetavat tehingut hiljem heaks

kiitnud.

Lisaks on kohus valesti järeldanud, et kohustus muutus sissenõutavaks 16. novembril 2014.

Esitatud asjaolude pinnal on väidetavalt kostjal kaks kohustust, mis tulenevad ühest lepingust:

24. septembrist 2002 95 000 krooni ja 10. oktoobrist 2002 40 000 krooni. Kuna kostja on

täitnud 40 000 kroonise nõude tagastamise kohustuse 30. novembril 2007, millest hageja on

menetluse kestel loobunud, siis tegelikult väidetav 24. septembri 2002 kohustus 95 000 krooni

ulatuses saanuks muutuda sissenõutavaks VÕS § 88 lg 6 p 1 kohaselt 30. novembris 2007 või

enne seda. Seega on kohus jätnud täielikult arvesse võtmata nõude sissenõutavaks muutumise

VÕS § 82 alusel.

4 (7)

Hageja on korduvalt menetluse kestel muutnud ütlusi väidetava laenu üleandmise ja

vastuvõtmise kohta. Ebaselgused tuleb tõlgendada kostja kasuks. Ainuke, kes saaks anda

selgitusi lepingu sõlmimise või mittesõlmimise asjaolude kohta, on MM.

Kostja on esitanud piisavalt tõendeid, et kostja raamatupidamises puuduvad märked laenu

95 000 krooni võtmise kohta. Isegi kui MM sai nimetatud summa enda valdusesse, puudusid

tal volitused sellise lepingu sõlmimiseks kostja nimel.

Vastus apellatsioonkaebusele

8. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud kostja kanda.

Menetluse edasine käik

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25. septembri 2018 otsusega apellatsioonkaebuse,

tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud

hageja kanda, jättes need summaliselt kindlaks määramata.

10. Hageja

esitas

ringkonnakohtu

otsuse

peale

kassatsioonkaebuse,

milles

palus

ringkonnakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

11. Riigikohus tühistas 20. märtsi 2019 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 25. septembri 2018

otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus

rahuldati osaliselt.

Kolleegium juhtis tähelepanu sellele, et hageja on esitanud menetluse käigus erinevaid

viivisearvestusi ning vajaduse korral tuleks lasta hagejal oma viivisenõuet täpsustada.

Kolleegium märkis, et kohtud on jätnud korrektselt lahendamata pärast hagi menetlusse võtmist

toimunud haginõude vähendamise. Kolleegium leidis, et pooled ja kohtud ei ole piisavalt selgelt

eristanud laenulepingu sõlmimist ja selle täitmiseks raha üleandmist, mistõttu tuleb

ringkonnakohtul tuvastada, kes ja millisel viisil võis kostja nimel laenulepingu sõlmida ning

milline seos on sellel raha üleandmisega. Samuti heitis kolleegium ringkonnakohtule ette

vastupidise otsuse tegemisel osade tõendite hindamata jätmist ja seisukohtade ebapiisavat

põhjendamist.

Ringkonnakohtu seisukoht

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Kolleegium saab teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

13. Esmalt lahendab kolleegium pärast hagi menetlusse võtmist toimunud haginõude

vähendamise.

Hageja on esialgses hagis esitanud nõude põhivõlgnevuse 8628,07 euro ja intressi 2133,29 euro

saamiseks. 15. jaanuaril 2015 teatas hageja, et loobub nõudest osaliselt ja palus kostjalt enda

kasuks välja mõista põhivõlg 6071,61 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 7,29 eurot ja

tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni (I kd, tl-d 62–

63). Seega on hageja loobunud hagist põhinõude 2556,46 euro (10. oktoobri 2002

pangaülekandega

makstud

40 000

krooni

selgitusega

„krediidileping

24.09.02“,

maksekorraldus, I kd, tl 7) ja intressi 2133,29 euro osas.

TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni,

esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi

lõpetab asja menetluse. Maakohus ei ole lahendanud pärast hagi menetlusse võtmist toimunud

haginõude vähendamist. TsMS § 428 lg 1 p 3 järgi kohus lõpetab menetluse otsust tegemata,

5 (7)

kui hageja on hagist loobunud. Kostja ei ole hagist osalisele loobumisele vastuväiteid esitanud.

Kolleegium leiab, et puuduvad asjaolud, mis TsMS § 429 lg 4 järgi võiksid anda alust jätta

osaline hagist loobumine vastu võtmata. Seega tuleb osaline hagist loobumine vastu võtta ja

menetlus põhinõude 2556,46 euro ja intressi 2133,29 euro väljamõistmise osas lõpetada (TsMS

§ 431 lg 1).

14. Menetluses on hageja nõue, mille aluseks on, et poolte vahel sõlmiti 24. septembril 2002

suuliselt tähtjatu laenuleping, mille alusel sai kostja 24. september 2002 laenu sularahas 95 000

krooni (24. septembri 2002 kviitung/arve, I kd, tl 7). Hageja väitel on ta laenulepingu

16. septembri 2014 avaldusega üles öelnud. Hageja nõuab raha tagastamist koos viivisega.

15. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel TsMS § 652 lg

1 p 1 aluseks maakohtu poolt tuvastatud järgmised olulised asjaolud:

 24. septembril 2002 on MM kostja nimel allkirjastanud „kviitung/arvena“ tähistatud

dokumendi 95 000 krooni (6071,61 eurot) saamise kohta, mille alusena on viidatud

24. septembri 2002 krediidilepingule;

 MM on ühtlasi kostja juhatuse liikme AA ema ja oli kviitungi koostamise ajal kostjale

raamatupidamise teenust osutanud IB juhatuse liige;

 10. oktoobril 2002 kandis hageja kostja kontole 40 000 krooni viitega 24. septembri

2002 krediidilepingule ning kostja on selle raha hagejale tagastanud.

16. Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel on sõlmitud tähtajatu laenuleping VÕS § 396

lg 1 mõttes ja kas tähtajatu laenuleping on korraliselt ülesöeldud. Tähtajatu laenu tagastamist

võib laenuandja nõuda laenulepingu korralisel ülesütlemisel (VÕS § 398 lg 1 esimene lause).

Laenulepingu ülesütlemisega muutub laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks (VÕS § 82 lg

7) ja kohustuse rikkumise korral võib laenuandja nõuda selle täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel.

17. Maakohus leidis (p 23), et laenusuhe on tõendatud sellega, et kviitung/arve on allkirjastatud

kostja raamatupidaja poolt, kes tegutses laenu saamise kviitung/arve vormistamisel kostja nimel

(TsÜS § 118 lg 1).

TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus on

20. märtsi 2019 otsuse p-s 23 selgitanud, et hinnates kviitung/arvet VÕS § 95 lg 1 mõttes

täitmise kviitungina, tähendab selline kviitung aga üksnes eeldust, et kostja on hagejalt

kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kuigi

kviitung võib olla tõendiks ka laenulepingu sõlmimise kohta, ei muuda see hageja

tõendamiskoormist, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu.

17.1. Kostjaga kui juriidilise isikuga laenulepingu sõlmimise tunnustamiseks tuleb tuvastada,

kes võis kostja nimel sellise lepingu sõlmida.

Kostja kui juriidilisest isikust osaühingu seaduslikuks esindajaks kostja suhetes teiste isikutega

on juhatuse liige (TsÜS § 34 lg 1, äriseadustiku § 180 lg 1, § 181 lg 1). Volituse osaühingu

nimel tehingu teha saab samuti anda juhatuse liige. Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud

mitmepoolne tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel

esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab.

Praegusel juhul tuleb eristada laenulepingu sõlmimist ja selle täitmiseks raha üleandmist.

Ringkonnakohtu menetluse käigus täpsustas hageja, mis viisil laenuleping sõlmiti. Hageja

tugineb 5. detsembri 2017 kohtuistungil antud selgitusele, et suulise laenulepingu sõlmis hageja

kostja seadusliku esindaja AA-ga, laenusumma oli 135 000 krooni, millest 40 000 krooni

kandis hageja üle pangaülekandega ja ülejäänud sularaha vastuvõtmise vormistas kostja

raamatupidaja MM kostja kontoris AA juuresolekul (kohtuistungi protokoll, II kd, tl 125

pöördel). Lisaks sellele leiab hageja, et laenulepingu sõlmimist tõendab asjaolu, et kostja tasus

6 (7)

30. novembril 2007 hagejale 40 000 krooni tagasi, selgitusega „Laeni tagasimaks“ (I kd, tl-d

52–53).

Hageja ei tugine sellele, et laenuleping sõlmiti kostja nimel MM-ga või et AA kiitis tehingu

hiljem heaks (II kd, tl 196).

17.2. Esitatud asjaoludel ei olnud kostjal väidetava laenu andmise ajal teisi seaduslikke

esindajaid. Seega peab laenulepingu kehtivuseks olema tuvastatud AA tahteavaldus kostja

nimel laenuleping sõlmida.

Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 229 ja § 230 lg-d 1 ja 2).

Hageja peab praeguses asja tõendama, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu (TsMS § 230 lg

1). Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et ei tea laenulepingust, kviitung/arvest ega

väidetavalt kostjale üle antud sularahast midagi.

Hageja leiab, et laenulepingu olemasolu tõendab see, et kviitung/arvel oli viidatud

24. septembri 2002 laenulepingule (I kd, tl 7). Sama viide oli tehtud ka kostjale

10. oktoobril 2002 tehtud raha ülekandmise maksekorraldusel (I kd, tl 7) ja selle raha on kostja

hagejale tagastanud (I kd, tl 53).

17.3. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendanud kostjaga laenulepingu sõlmimist. Hageja

seletus ei ole TsMS § 229 lg 2 järgi tõendiks.

Hageja leiab, et laenulepingu olemasolu tõendab see, et maksekorraldusel ja kviitung/arvel on

selgituseks „krediidileping 24.09.02“. Kolleegiumi hinnangul ei tõenda see laenulepingu

sõlmimist, sest maksekorralduse selgituse kirjutas hageja ning kostja ei saanud selle sisu

mõjutada. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kviitung/arve koostamisel oli

raamatupidajal informatsioon laenulepingu osas. Maakohus pole sellise järelduse tegemisel

ühelegi tõendile viidanud, et raamatupidaja sellist informatsiooni teadis (TsMS § 442 lg 8).

Seega pole välistatud, et kviitung/arve selgitus tulenes hageja poolt ette öeldud andmetest.

Samuti pole tõendatud, et kviitung/arve vormistamise ja sularaha vastuvõtmise juures viibis

AA. Kostja on sellele väitele vastu vaielnud, mistõttu tuli hagejal oma väidet tõendada.

Asjaolu, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping 40 000 krooni laenamiseks, ei tõenda

kolleegiumi hinnangul 95 000 krooni suuruse laenulepingu sõlmimist.

Kolleegiumi hinnangul on kostja omapoolseid väiteid tõendanud, et väidetavat laenulepingut

hageja poolt esitatud asjaoludel olla ei saa. Kostja poolt esitatud tõenditega on tõendatud, et

MM ei olnud kostja töötaja ning raamatupidamisteenust osutas IB (I kd, tl 102, II kd, tl-d 104–

105). Samuti on kostja esile toonud, et hagejal võis olla ligipääs kostja templile ja blankettidele

vaidlusaluse kviitung/arve väljastamise ajal, sest hageja oli kostjaga seotud läbi teise äriühingu

OÜ ALFATRUCKS (I kd, tl-d 79–101).

Kostja on esitanud väidetava laenulepingu ajal kostja poolt kasutuses olnud kassa sissetuleku

orderid (I kd, tl-d 49–51). Kolleegiumi hinnangul tõendavad need kostja väidet, et vaidlusalusel

perioodil kasutas kostja kviitung/arve blanketist erinevat kassa sissetuleku orderit. Otsust tehes

ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest (TsMS § 436 lg 4).

17.4. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kviitung/arve võis allkirjastada

asutuse raamatupidaja ning sellega on laenu saamine tõendatud. Kostja seaduslik esindaja on

selgitanud kassa sissetuleku dokumentide vormistamise praktikat, et raamatupidamisfirma

töötajad (kaks naist, kellest üks oli kostja seadusliku esindaja ema) vormistasid kassa

sissetulekuorderid (kohtuistungi protokoll, II kd, tl-d 125 ja pöördel). Kohus nõustub kostja

väitega, et asjaolust, et kassa sissetulekuorderitel ja ka kviitung/arvel ei olnud kostja seadusliku

esindaja allkirja, ei saa teha järeldust, et pooled sõlmisid laenulepingu. Kostja ei pidanud

7 (7)

vastupidist tõendama. Kostja on selgitanud, et laenu andmine väljub kostja igapäevasest

majandustegevusest, mistõttu sai sellise tehingu TsÜS § 121 lg-st 1 tulenevalt teha kostja nimel

üksnes seaduslik esindaja (vt otsuse p 17.1).

Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohtu menetluse käigus on hageja täpsustanud, et

laenuleping sõlmiti kostja seadusliku esindaja AA-ga. Hageja ei tugine sellele, et laenuleping

sõlmiti kostja raamatupidajaga, kellel oli volitus TsÜS § 118 lg-st 2 tulenevalt või et kostja

(juhatuse liige AA) kiitis TsÜS § 129 lg 1 alusel lepingu sõlmimise heaks. Kohus peab lähtuma

poole poolt esiletoodud asjaolust, mistõttu on maakohtu otsuse p 23 põhjendus vastuolus TsMS

§ 436 lg-ga 4.

18. Praeguses asjas laenulepingu täitmise küsimust ei tõusetu, sest selle eeldust, lepingu

olemasolu, ringkonnakohus ei tuvastanud.

Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka viivise nõue.

19. Ringkonnakohus kontrollib, kas hagejal saab olla nõue alusetu rikastumise sätete alusel.

See eeldab, et soorituse saajaks oli kostja. Hageja saab oma nõude maksma panna VÕS § 1028

lg 1 alusel.

Eeldades, et soorituse saajaks oli kostja, on hageja nõue aegunud. Alusetust rikastumisest

tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi kolm aastat ajast,

mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue,

ning hiljemalt kümme aastat alusetu rikastumise toimumisest. Kui aastal 2002 üle antud raha

lugeda alusetuks soorituseks kostjale, on selle väljaandmise nõue aegunud (hagi esitati

maakohtule 25. novembril 2014).

20. Hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

21. Menetluse osalise lõpetamise, hagi rahuldamata jätmise ja kostja apellatsioonkaebuse

rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1, § 168 lg-te 2 ja 4 ning § 171 lg 1

alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus ei ole kostja

menetluskulusid analüüsinud, siis kulud määratakse kindlaks maakohtus pärast otsuse

jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2.

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest