3-18-330/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.05.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-330

Haldusasi

XX kaebus Sindi paisu lammutamise asjus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Tori vald, seaduslik esindaja vallasekretär

SJ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.10.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Halduskohtu 31.10.2018 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades

halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.06.2019.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-18-330

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sindi Linnavalitsus kehtestas 23.02.2016 korraldusega nr 54 tingimused, mille järgimisel

annab Sindi Linnavalitsus nõusoleku ehitusloa väljastamiseks Sindi paisu avamise projektile.

2. XX esitas 01.08.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016

korralduse nr 54 tühistamiseks.

3. Tallinna Halduskohus jättis 05.01.2017 otsusega asjas nr 3-16-1546 kaebuse rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.11.2017 otsusega XX apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

halduskohtu otsuse muutmata. Nimetatud kohtuotsused jõustusid Riigikohtu 05.03.2018

määrusega, millega jäeti XX kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.

4. Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 444, millega väljastas ehitusloa 150

m pikkuse betoonpaisu, kaldakindlustuse ning kalatrepi lammutamiseks.

5. Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 445, millega väljastas ehitusloa

Danspin OÜ uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Sindi linnas katastriüksustel

Kalamaja tee 4, Vabriku kanal ja Sindi pais; Raho OÜ uue pinnaveehaarde rajamiseks

olemasoleva asemele Sindi linnas katastriüksustel Kalamaja tee 1, Kalamaja tee 3, Vabriku

kanal ja Sindi pais; Pulli küla elamute uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele

Pulli külas katastriüksusel Pärnu jõgi V1 ning Sindi linna olemasoleva sademeveesüsteemi

suubla ümberehitamiseks uue sademeveetorustiku rajamiseks katastriüksusel Sindi pais.

6. Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 446, millega väljastas loa Sindi linnas

katastriüksutel Supluse tn 3, Sindi pais ja Pärnu jõgi V1 Sindi välisujula ümberehitamiseks.

7. XX esitas Tori Vallavalitsusele vaide Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduste nr 444

ja nr 446 kehtetuks tunnistamiseks. Tori Vallavalitsus tagastas vaide 11.01.2018 kirjaga nr 6-

2/3-1. Vallavalitsus märkis, et asjas nr 3-16-1546 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kuna XX-

l puudub subjektiivne õigus nõuda Sindi paisu säilimist endisel kujul – see tähendab, et Sindi

paisu lammutamiseks tingimuste seadmine ei mõjuta kaebaja tervist ega heaolu määral, mis

kvalifitseeruks subjektiivse õiguse rikkumiseks – ei ole kaebajal Sindi Linnavalitsuse

23.02.2016 korralduse nr 54 vaidlustamiseks kaebeõigust. Kuna XX vaidlustatud korraldused

puudutavad Sindi paisu avamise järgmist etappi ehk on sama protsessi osad, siis haldusasjas nr

3-16-1546 tehtud kohtuotsustest tulenevalt puudub XX-l vaideõigus.

8. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduste nr

444, nr 445 ja nr 446 tühistamiseks.

1)

Korralduste andmisel ei ole täidetud planeerimisseaduse (PlanS) nõudeid. Sindi linna

üldplaneeringu järgi tuleb koostada detailplaneeringud avalike supelrandade kohta koos

veealaga, määrates sellega teenindavate rajatiste iseloomu ja paigutuse. Üldplaneering kajastab

Pärnu jõel Sindi linna piires kolme ujumiskohta, millest üks on välisujula. Paisu lammutamisel

kaob Viira ujumiskoht täielikult ning välisujula veetase langeb alla lubatud taseme.

2)

Ehitusseadustiku (EhS) § 39 lg 1 järgi annab ehitusloa kohaliku omavalitsuse üksus.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 kohaselt on selleks kohaliku omavalitsuse

volikogu. Ehituslubade väljastamisel ei olnud õiguspärane lähtuda Sindi Linnavolikogu

12.05.2011 määruse nr 24 § 28 lg-st 3, mis annab ehitusloa väljastamise pädevuse

linnavalitsusele, kuna see õigusakt ei vasta ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise

seaduse § 7 lg-s 2 sätestatule.

3)

Sindi Linnavalitsus ei ole vaidlustatud haldusaktide vastuvõtmisel arvestanud sellega, et

kohtuotsus haldusasjas nr 3-16-1546 jõustus alles 05.03.2018. Enne kohtuotsuse jõustumist

(HKMS § 176) poleks vastustaja tohtinud ehitusluba väljastada.

3-18-330

3(9)

4)

Paisu lammutamise, kärestiku ehitamise ega välisujula rekonstrueerimise osas pole tehtud

otsust keskkonnamõju hindamise (KMH) algatamise või algatamata jätmise kohta.

5)

Paisu lammutamise tagajärjel paisjärve kadumisega kaob kaebajal kui harrastuskaluril

võimalus kalapüügiks ja paadiga sõitmiseks. Kaebaja eestvedamisel rajatud välisujula

likvideerimisel ei saa kaebaja enam endises kohas ujumas käia. Puudub kindlustunne, et jõe

põhja kaevatav süvend neid võimalusi asendab. Paisu lammutamisega kaasnev paisjärve

kadumine ja välisujula likvideerimine rikub kaebaja õigust tervisele, heaolule ja puhkamiseks

sobivale keskkonnale.

9. Tori vald (Sindi linna õigusjärglane) vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

1) Korralduse nr 445 peale esitatud kaebus ei ole tähtaegne ning selles osas tuleb menetlus

lõpetada.

2) Sindi üldplaneeringu kohaselt võib omavalitsus algatada detailplaneeringu Sindi linna

avalike supelrandade määramiseks. See põhimõte tuleneb looduskaitseseadusest ja on mõeldud

eelkõige supelrannana kasutatava ala maakasutuse reguleerimiseks ning ei kohusta muude

tegevuste korral detailplaneeringut koostama. Sindi paisu rekonstrueerimise raames ei tehta

selliseid töid, mille puhul oleks PlanS § 125 lg-te 1 või 2 järgi nõutav detailplaneeringu

koostamine. Veekogu kasutamisvõimalused supluskohana ei sõltu mitte veekogu veetasemest,

vaid vee sügavusest. Paisust ülesvoolu määratleb üldplaneering supluskohana Supluse tänava

piirkonnas välisujula (M2) ja Viira (M27) tänavaga piirneva jõelõigu. Seoses paisu

lammutamisega süvendatakse välisujula piirkonnas jõe põhja ning pärast selle töö tegemist on

välisujulas vee sügavus veevaesel ajal 2,5 m. Viira tänava piirkonnas supluskohana määratletud

alal säilib jõe sügavamas kohas ka veevaesel ajal vee sügavus 1,6–2,0 m, mis on suplemiseks

piisav. Kohalik omavalitsus annab projekteerimistingimused detailplaneeringu koostamise

kohustuse puudumisel EhS § 26 lg-s 2 nimetatud juhtudel. See säte ei näe ette lammutamiseks

või jõe süvendamiseks projekteerimistingimuste väljastamist. Sindi Linnavalitsus on

23.02.2016 korraldusega nr 54 kehtestanud Sindi paisu lammutamise projekti lähteülesanded.

3) Uus EhS ei toonud kaasa ehitusloa andja pädevuse või selle delegeerimise muutmise

vajadust. Kohalikul omavalitsusel on jätkuvalt õigus otsustada, kes väljastab ehituslubasid.

Kuna volikogu ei pidanud vajalikuks otsustuspädevust muuta, jäi kehtima norm, mis andis

otsustuspädevuse linnavalitsusele. See ei ole vastuolus kehtiva EhS ega PlanS-ga.

4) Kaebaja viide HKMS §-le 176 on asjakohatu. Kohus ei keelanud Sindi Linnavalitsusel

ehituslubade taotluse menetlemist.

5) Eksperthinnangu järgi tagab paisu lammutamine kaladele läbipääsu, mille tulemusel

suureneb kalade arv ning paranevad kalastamisvõimalused. Paisu lammutamine ei takista jõel

paadiga liiklemist, vaid muudab selle lihtsamaks. Ekslik on kaebaja väide, et ehitusloa nr 446

alusel likvideeritakse välisujula. Korralduse nr 446 eesmärgiks on ujula säilimise ja kasutamise

tagamine ka pärast paisu lammutamist. Vaidlustatavad haldusaktid ei mõjuta oluliselt kaebaja

subjektiivseid õigusi ega kahjusta tema huvisid.

6) Sindi betoonpaisu lammutamiseks on lisaks ehitusloale vajalik vee erikasutusluba.

Keskkonnaamet andis 31.07.2017 korraldusega vee erikasutusloa ja jättis KMH algatamata. Ka

Sindi välisujula rekonstrueerimine eeldab vee erikasutusloa olemasolu. Keskkonnaamet algatas

20.10.2016 selle tegevuse kohta KMH, mis valmis aprillis 2018. Seega puudus Sindi

Linnavalitsusel vajadus algatada täiendavat KMH-d sama tegevuse kohta. Korralduse nr 446 p-

dega 4.2 ja 4.3 tagas kohalik omavalitsus, et oleks võimalik arvestada KMH tulemustega ning

vajadusel ehitusluba tühistada.

3-18-330

4(9)

10. Tallinna Halduskohus luges 31.10.2018 otsusega korralduse nr 445 vaidlustamisel

kaebetähtaja möödunuks ning lõpetas selles osas menetluse. Muus osas jättis halduskohus

kaebuse rahuldamata.

1)

Korralduse nr 445 vaidlustamisel on kaebaja ületanud 30-päevast tähtaega. Selle

korralduse peale kaebaja vaiet ei esitanud. Kaebaja ei taotlenud kaebetähtaja ennistamist.

2)

Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda Sindi paisu säilitamist endisel kujul.

Kaebusest ega selle täiendustest ei nähtu, kuidas rikuvad vaidlustatud korraldused kaebaja

subjektiivseid õigusi. Ehituslubade mõju kaebajale ei ole piisavalt oluline ja reaalne. Paisu

avamise ja välisujula ümberehitamise tulemusel ei kao Sindi elanike jaoks kalapüügi, ujumis-

ja paadisõidu võimalused. Asjaolu, et kaebajal on välisujulaga eriline side, ei tekita kaebajale

kaebeõigust. Kaebeõiguse puudumise tõttu pole vajadust hinnata kaebaja väiteid korralduste

õigusvastasuse kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles jäeti rahuldamata

kaebus korralduste nr 444 ja 446 tühistamiseks (resolutsiooni p 2), ja teha selles osas uus otsus,

millega kaebus rahuldada.

1)

Otsuses ei ole selgelt põhjendatud, mis asjaoludele tuginedes on kohus leidnud, et kaebaja

subjektiivseid õigusi ei ole rikutud sellisel määral, et kaebeõigust tunnustada. Kohus ei

hinnanud, kas kaebaja loetletud rikkumised vaidlustatud haldusaktide andmisel võisid riivata

kaebaja õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (keskkonnaseadustiku

üldosa seaduse (KeÜS) § 23 lg-d 1 ja 2). Kaebaja veedab paisjärvel paadiga sõitmas, kalastamas

või ujumas käies kogu oma vaba aja. Vaidlustatud korraldustega on kaebajalt see võimalus ära

võetud.

2)

Halduskohus on jätnud kontrollimata kaebeõiguse seoses Århusi konventsiooniga. Kohus

oleks pidanud käsitlema muu hulgas seda, kas Natura alal 350 m pikkuselt alalt Pärnu jõe põhjas

kogu elustiku hävitamine on vältimatult vajalik, et tagada kaladele juurdepääs kudealadele.

Selle eesmärgi saavutamiseks oleks paisu lammutamise asemel olnud võimalikud ka muud

variandid.

3)

Ehituslubade andmisel ei järgitud üldplaneeringu tingimusi: likvideeritakse ligi 50 000

m2 suurune paisjärv ning paigutatakse ümber kallasrada kuni 100 m ulatuses. Paisu

likvideerimiseks, kärestiku rajamiseks ning ujula rekonstrueerimiseks ei ole koostatud

detailplaneeringut. Arvestades, et tegemist on olulise avaliku huviga rajatistega ning muutub

oluliselt maakasutuse juhtotstarve (varasemast „veekogu maast“ saab suures ulatuses

„üldkasutatav maa“), oli detailplaneeringu koostamine kohustuslik. Detailplaneeringu

puudumise

tõttu

oleks

Sindi

paisu

avamise

projektile

saanud

väljastada

projekteerimistingimused üksnes üldplaneeringus kehtestatud tingimustel. Neid pole aga

väljastatudki. Üldplaneeringule mittevastavate ehituslubade väljastamine rikub kaebaja kui

Sindi linna elaniku õigusi ning on eraldi alus kaebeõiguse tunnustamiseks.

4)

Enne ehituslubade väljastamist ei teinud Sindi Linnavalitsus ühtegi otsust KMH

algatamise või algatamata jätmise kohta. Vaidlusaluse tegevuse puhul oli kohalikul

omavalitsusel kohustus anda eelhinnang KMH vajalikkuse kohta. Ehituslubade ja vee

erikasutuslubade väljastamise otsustavad erinevad isikud ning seega tuleb mõlemas menetluses

eraldi otsustada KMH algatamise üle. Sindi paisu lammutamine, kärestiku rajamine ja ujula

rekonstrueerimine on üks terviklik projekt, mille elluviimisele eelnevalt oleks tulnud korraldada

3-18-330

5(9)

kogu projekti hõlmav KMH. Praegusel juhul on õigusvastaselt hinnatud ujula rekonstrueerimise

keskkonnamõju paisu lammutamise mõjust eraldi.

5)

Enne vaidlustatud korralduste andmist ei olnud ehitisregistrile esitatud nõuetekohast

taotlust ehitusloa andmiseks. Puudused taotluses kõrvaldati ja see loeti vastuvõetuks alles

28.11.2017 ehk pärast korralduste andmist, kui Sindi Linnavalitsust enam ei eksisteerinud.

Seega ei saanud Sindi Linnavalitsus väljastada ehituslube, mis ehitisregistri järgi on antud

29.11.2017, ning tegemist on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 1 p 3 alusel kehtetute

haldusaktidega. Praeguses asjas on justkui antud topelt ehitusload – esmalt korralduste alusel

ja seejärel ehitisregistri kaudu. Halduskohus ei selgitanud välja, millise taotluse alusel ja millal

väljastatud ehitusload kehtivad ning kas üldse mingi ehitusluba kehtib.

12. Tori vald vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

1)

Vaidlustatud haldusaktid ei riku kaebaja õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale

keskkonnale, kuna nende realiseerimisel ei kao kaebajal Pärnu jõel kalastamise ja paadiga

sõitmise ning välisujula kasutamise võimalused. Paisu lammutamine soodustab kalade

liikumist ja paljunemist ning muudab paadisõidu ohutumaks. Apellatsioonkaebuse väidetest ei

nähtu, et nimetatud tegevused poleks ehitustööde järel enam võimalikud. Paisu lammutamise

ja välisujula rekonstrueerimisega ei kaasne kaebajale olulist või reaalset mõju. Kohus ei saa

kaebaja eest hakata sisustama tema subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebaja väidetest

puudujääkide kohta vaidlustatud korralduste andmisel või nende sisus ei saa kaebajale tuletada

kaebeõigust.

2)

Ehituslubades nimetatud tegevusteks ei näe seadus ette projekteerimistingimuste

väljastamist. Korralduses nr 54 loetletud lähteseisukohad oli ainus suunis, mille vastustaja sai

enne ehituslubade väljastamist anda.

3)

Üldplaneeringu p 8 kohaselt on detailplaneeringu koostamine kohustuslik supluskohtade

määramisel. Selle all peetakse silmas uute supluskohtade rajamist. Vaidlustatud haldusaktidega

ei määrata uut ujumiskohta, vaid rekonstrueeritakse olemasolev. Samuti ei toimu praegusel

juhul olulist üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe muutmist. Seega ei olnud

ehituslubades nimetatud tegevuste puhul nõutav detailplaneeringu koostamine.

4)

Ehkki enne ehituslubade väljastamist ei teinud Sindi Linnavalitsus otsustust KMH

algatamise või algatamata jätmise kohta, on tegevuste mõju varasemalt hinnatud. Sindi paisu

lammutamise mõju hinnati Ramboll Eesti AS poolt aastatel 2011–2013 koostatud Sindi

hüdrosõlme rekonstrueerimise KMH aruandes. Sellele dokumendile tuginedes jättis ka

Keskkonnaamet Sindi paisu lammutamist puudutava vee erikasutusloa andmisel KMH

algatamata. Välisujula rekonstrueerimise tarbeks algatas Keskkonnaamet KMH, mis

kooskõlastati muu hulgas ka Tori Vallavalitsusega. Arvestades, et KMH algatati enne ehitusloa

andmist, polnud vastustajal mõistlik algatada topelt KMH aruande koostamist. Eelhinnangu

andmata jätmine ei ole selline rikkumine, mis tooks kaasa vaidlustatud haldusaktide kehtetuks

tunnistamise. Arvestades, et kavandatava tegevuse mõjusid on varasemalt juba piisavalt

hinnatud, jätaks vastustaja KMH algatamata ka juhul, kui kohus tühistaks vaidlustatud

ehitusload ning vastustaja annaks uued ehitusload.

5)

Ehitusloa taotlus esitati ehitisregistri logiandmete järgi 11.10.2017. Kaebaja on ekslikul

arusaamisel, et ehitusloa taotluses esinesid puudused. Ehitisregistris taotluse juures kuvatav

kuupäev 28.11.2017 näitab taotluse juures viimase toimingu tegemise kuupäeva.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-18-330

6(9)

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

14. KeÜS § 23 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale

keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. Sama paragrahvi lg 2 täpsustab, et oluline

puutumus on isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara

või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga. Erinevalt varasemast

kohtupraktikast ei näe KeÜS eraldi kaebeõiguse alusena ette puutumust mõjutatud

keskkonnaga, vaid kaebeõiguse aluseks on isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Lisaks tuleb

arvestada, et KeÜS-st füüsilisele isikule tulenev kaebeõigus hõlmab vaid subjektiivset õigust

tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale; muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid

ja omadusi see õigus ei hõlma (Riigikohtu 13.05.2015 otsus nr 3-3-1-8-15, p-d 19 ja 20).

Ringkonnakohus märkis praeguses asjas tehtud 23.05.2018 määruses, et Eesti siseriiklik õigus

on kooskõlas Århusi konventsiooni art 9 lg-ga 2, mistõttu puudub vajadus tugineda kaebeõiguse

osas vahetult konventsioonile.

15. Kaebaja väitel käib ta paisjärvel paadiga sõitmas ja kalastamas ning Pärnu jõel asuvas

välisujulas ujumas. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajal mõjutatud keskkonnaga oluline

puutumus KeÜS § 23 mõttes. Pelgalt sellest aga ei järeldu, et vaidlustatud haldusaktid rikuvad

kaebaja subjektiivseid õigusi. Selleks tuleb tuvastada, kas korraldused nr 444 ja 446 rikuvad

kaebaja õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale.

16. KeÜS-s pole defineeritud mõistet „tervise- ja heaoluvajadustele vastav keskkond“. KeÜS

eelnõu seletuskirja1 järgi võib heaolu kahjustavaks pidada ärritavat lõhna jms mõjutusi, mis on

küll häirivad, kuid ei pruugi tingimata tuua kaasa tervisekahjustust. Samuti võib heaolu siduda

elukeskkonna vastavusega teatud tingimustele, nt rohealade olemasolu, nende kvaliteet ja

juurdepääs neile (lk 30). KeÜS § 23 lg-st 4 tuleneb, et hinnates keskkonna vastavust tervise- ja

heaoluvajadustele, võetakse arvesse teiste isikute õigusi, avalikke huve ja piirkonna eripära.

Keskkonna mittevastavust tervise- ja heaoluvajadustele eeldatakse, kui on ületatud keskkonna

kvaliteedi piirväärtus. Asja materjalidest ei nähtu, et paisu likvideerimine ja välisujula asukohas

jõe süvendamine tingiks mõnes eriseaduses sätestatud piirväärtuste püsiva ületamise. Veekogu

seisundit puudutavad kriteeriumid ei ole keskkonna kvaliteedi piirväärtusteks KeÜS § 23 lg 4

tähenduses.2 Ehitustegevusega kaasnevad ajutised mõjutused (müra, tolm jne) ei ole praegusel

juhul eeldatavasti sellise ulatuse ja intensiivsusega, et eeldada keskkonna mittevastavust tervise-

ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. KeÜS § 23 lg 5 näeb ette isiku õiguse nõuda

haldusorganilt keskkonna säästmist ning mõistlike meetmete võtmist, et tagada keskkonna

vastavus tervise- ja heaoluvajadustele. Viidatud sättele tuginedes ei saa keskkonnaosa

intensiivselt kasutav isik tõrjuda mistahes ebasoodsa keskkonnamõjuga tegevust, vaid

keskkonna sellist mõjutamist, mille tulemusena ei saa enam rääkida tema tervise- ja

heaoluvajadustele vastava keskkonna säilimisest (Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2015 määrus

nr 3-15-2432, p 9).

17. Veekogu läheduses elava isiku puhul võib tervise- ja heaoluvajadustele vastav keskkond

hõlmata muu hulgas ka võimalust viibida veekogu ääres ja vees puhkamise ning harrastustega

tegelemise eesmärgil. Kui need võimalused olid varasemalt olemas, kuid kaovad kavandatava

tegevuse tulemusel või ahenevad oluliselt, mõjutab see kahtlemata isiku heaolu. Praeguses asjas

ei nähtu, et ehituslubade alusel toimuva ehitustegevuse tulemusel poleks Sindi linnaga piirneval

Pärnu jõel enam võimalik kalastada ja paadiga sõita ning välisujulas ujuda. Isegi kui

ehitustegevus takistab ajutiselt neid tegevusi teatud jõe lõigul, ei ole Sindi elanikel, sealhulgas

1 Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a1cafc27-2f02-448d-8509-

8e9fa312a129/Keskkonnaseadustiku%20%C3%BCldosa%20seadus.

2 Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid, § 23, p 5.5.3. Kättesaadav:

http://www.k6k.ee/keskkonnaseadustik/4-ptk/1-jagu/pg-23.

3-18-330

7(9)

kaebajal takistatud kalastamine ja ujumine ehitusalast eemal. Üldplaneeringu kohaselt on Pärnu

jõel Sindi linna piires kolm supluskohta ning ehitustegevus mõjutab otseselt vaid ühte neist.

Vee-elustiku hävitamine välisujula asukohas jõe põhjas ei takista seal ujumist ning ei riku

otseselt kaebaja subjektiivseid õigusi. Tegemist ei ole ka pöördumatu mõjuga. Välisujula

süvendustööde KMH aruande (I kd, tl 121-174) kohaselt taastub elustik süvendustöödest

mõjutatud alal eeldatavasti 3–5 aastaga ning töödel ei ole ebasoodsat mõju Pärnu jõe loodusala

terviklikkuse säilimisele ja kaitse-eesmärkidele (lk 44). Samal ajal paranevad paisu

lammutamise ja kärestiku rajamise tulemusel oluliselt kalade kudemisvõimalused ning ka jõe

üldine seisund. Ujula süvendamistöödega hõlmatava ala pikkus on 350 m ja pindala 3,7 ha,

samas kui paisu likvideerimise tulemusel taastub looduslähedasem olukord ca 40 ha suurusel

jõealal (samas, lk 43). Seega, kui käsitada paisu lammutamist, kärestiku rajamist ja jõe põhja

süvendamist ühtse projektina, on selle kogumõju keskkonnale positiivne.

18. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud korralduste alusel antud ehituslubade

alusel toimuv tegevus ei riiva olulisel määral kaebaja õigust tervise- ja heaoluvajadustele

vastavale keskkonnale ning ei riku tema subjektiivseid õigusi. Kaebeõigust ei saa tuletada ka

kaebaja väidetest üldplaneeringu tingimuste rikkumise kohta. Ehkki kohtupraktika kohaselt

võivad teatud planeeringust tulenevad sätted, näiteks naabri huve kaitsvad detailplaneeringu

tingimused, luua iseseisva subjektiivse õiguse, mille riive võib isikule anda kohtuliku

kaebeõiguse (vt Riigikohtu 31.01.2017 otsus nr 3-3-1-69-16, p 26), ei ole praegusel juhul

tegemist sellise olukorraga. Üldplaneeringu tingimused, mille rikkumist kaebaja väidab, on

liiga üldised, et luua kaebajale iseseisvat subjektiivset õigust, mille kaitseks kaebaja saaks

kohtusse pöörduda. Kuna ehitusload ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, ei saa kaebust

sõltumata kaebaja muudest väidetest rahuldada.

19. Ringkonnakohus peab vajalikuks lühidalt käsitleda ka kaebaja olulisemaid sisulisi väiteid.

20. Paisu lammutamine, kärestiku rajamine ning jõepõhja süvendamine välisujula kasutamise

võimaldamiseks pärast paisutuse lõppemisega kaasneva vee alanemist ei ole käsitatavad PlanS

§ 125 lg-s 1 nimetatud tegevustena, mille puhul on detailplaneeringu koostamine üldjuhul

kohustuslik. Välisujula ja selle äärne avalik rand on küll olulise avaliku huviga rajatised, kuid

praegusel juhul ei rajata uut randa ja supluskohta, vaid üksnes rekonstrueeritakse olemasolevat.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et üldplaneeringust ei tulene kohustust välisujula

süvendamiseks detailplaneeringut koostada; selline kohustus oleks vaid uue supluskoha

rajamise korral. Paisu lammutamisega kaasnevat kallasraja asukoha muutust ei ole alust

käsitada ulatusliku maa juhtotstarbe muutmisena (PlanS § 142 lg 1 p 1) ega kallasraja

sulgemisena (KeÜS § 39 lg 3). EhS § 26 järgi ei ole praeguses asjas kavandatud

ehitustegevuseks vaja anda projekteerimistingimusi. Jõe põhja süvendamise eesmärk on

paisutuseelse seisundiga sarnase veetaseme tagamine, mitte välisujula laiendamine.

21. Pole vaidlust, et ehituslubade alusel kavandatav tegevus on olulise keskkonnamõjuga

tegevus. KeHJS § 11 lg-st 6 tuleneb, et kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline

keskkonnamõju, jätab otsustaja selle keskkonnamõju hindamise algatamata, kui eelhinnangust

selgub, et kavandatava tegevuse keskkonnamõju on juba keskkonnamõju hindamise või

keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus asjakohaselt hinnatud ja otsustajal on tegevusloa

andmiseks piisavalt teavet. Selle sätte alusel võib jätta KMH algatamata, kui näiteks teise

tegevusloa menetlemise käigus on tegevuse mõju juba piisavalt hinnatud.

Praegusel juhul on Keskkonnaamet väljastanud kaks vee erikasutusluba: 31.07.2017

korraldusega paisutuse likvideerimise ja tehiskärestiku rajamisega seotud töödeks ning

21.06.2018 korraldusega välisujula süvendamiseks. 31.07.2017 korraldusega jäeti KMH

algatamata seoses sellega, et paisutuse likvideerimist ja tehiskärestiku rajamist on varasemalt

3-18-330

8(9)

hinnatud Sindi hüdrosõlme rekonstrueerimise KMH aruandes (Ramboll Eesti AS, 2011–2013),

Pärnu jõel paiknevatel Türi, Jändja, Kurgja ja Sindi paisudel kalapääsude rajamise KMH

aruandes (AS K&H ja AS Maves, 2006) ning eksperthinnangus Sindi paisu avamise ja

tehiskärestiku rajamise kohta (AS Maves, 2017). Välisujula süvendamise kohta koostati eraldi

KMH aruanne (AS Maves, 2018).

Sindi Vallavalitsus ei andnud enne paisu lammutamise ja välisujula süvendamise ehituslubade

väljastamist KeHJS § 11 lg-s 6 nimetatud eelhinnangut. Korralduses nr 444 pole KMH kohta

midagi märgitud ning korraldus nr 446 anti Keskkonnaameti poolt 20.10.2016 algatatud

pooleliolevale KMH-le viidates kõrvaltingimustega, millega võimaldati taotlejal ehitustöödega

alustada alles pärast välisujula süvendamiseks vee erikasutusloa väljastamist ning jäeti

haldusorganile õigus tunnistada ehitusluba kehtetuks või muuta seda seoses vee erikasutusloa

väljastamisega. Ringkonnakohus märgib, et teise haldusorgani poolt muu loa menetluses antud

hinnang või KMH algatamine ei võta tegevusloa andjalt kohustust eelhinnangut koostada.

Erinevate loakohustuslike tegevuste mõjud ei pruugi ka sama objekti puhul olla täielikult

kattuvad ning seega tuleb KMH algatamise vajadust iga tegevusloa andmisel eraldi hinnata ja

vastavat otsust põhjendada. Vastutus haldusakti õiguspärasuse eest lasub haldusakti andjal

(Riigikohtu 06.12.2012 otsus nr 3-3-1-56-12, p 18). EhS § 42 lg 2 järgi tuleb pädeval asutusel

ehitusloa andmisel kontrollida, kas koos loamenetlusega on vajalik algatada ka KMH.

HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohtu praktika kohaselt ei

ole keskkonnaasjades menetlusnõuete rikkumise korral enamasti võimalik veenvalt otsustada,

et menetluse tulemusel tehtud otsus on õiguspärane (15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p 27;

28.02.2007 otsus nr 3-3-1-86-06, p 24). Eelhinnangu andmisel ja ehitusloa väljastamisel on

haldusorganil suur kaalutlusruum ning kohus ei saa olukorras, kus eelhinnangut pole antud, olla

veendunud, et ehitusluba oleks menetlusnõuete järgimise korral väljastatud samadel

tingimustel.

Ringkonnakohus märgib siiski, et praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus projekti

keskkonnamõju poleks enne lubade väljastamist üldse hinnatud. Sindi Linnavalitsusele olid

lubade andmisel kättesaadavad 31.07.2017 vee erikasutusloas viidatud hinnangud ning jõe

põhja süvendamise ehitusluba anti kõrvaltingimustega (HMS § 53 lg 1 p 4). Välisujula

süvendustööde KMH aruandes on arvestatud ka paisu lammutamise ja kärestiku rajamise

mõjuga. Tori vallavolikogu on nimetatud KMH aruande 24.05.2018 otsusega nr 71 (I kd, tl 120-

121p) kooskõlastanud, millest järeldub, et vastustaja on KMH aruandega tutvunud.

22. Kaebaja arvates anti 27.11.2017 korraldused välja enne nõuetekohase ehitusloa taotluse

esitamist. Ehitisregistris on ehitusloa taotluste nr 1711271/25220 (lammutus) ja nr

1711271/30150 (välisujula) juurde märgitud kuupäev 28.11.2017. Vastustaja selgituse kohaselt

kajastab see kuupäev taotluse juures viimase toimingu tegemise aega. Vaidlustatud korraldustes

on märgitud, et juhinduti 24.11.2017 esitatud taotlustest. Algsed taotlused esitati registrile

vastustaja väitel juba 11.10.2017, kuid ilmselt peeti korraldustes silmas taotlusi täiendatud

kujul. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et vastustaja oleks andnud korralduse ehitusloa

väljastamiseks enne nõuetekohase taotluse saamist või väljastanud sama objekti kohta mitu

ehitusluba. Haldusorgani korraldust ja selle alusel väljastatud ehitusluba tuleb lugeda üheks

terviklikuks haldusaktiks. Ehitusluba kui haldusakti andmise kohta väljastatud tõend ei ole

HMS § 55 lg 5 kohaselt iseseisev haldusakt (analoogselt kasutusloaga – vt Riigikohtu

09.05.2008 määrus nr 3-3-1-22-08, p 10). Eelnimetatud taotluste alusel väljastati ehitusload nr

1712271/39547 (lammutus) ja nr 1712271/39481 (välisujula), mis on ehitisregistris

registreeritud 29.11.2017. Asjaolust, et kuupäev registris erineb korralduste andmise

3-18-330

9(9)

kuupäevast, ei ole alust järeldada, et tegemist ei ole sama haldusaktiga. Korralduste andmise

ajal oli Sindi Linnavalitsusel olemas pädevus ehituslubade väljastamiseks (Sindi linna

ehitusmääruse § 28 lg 3). Seega ei ole õige kaebaja väide, et ehitusload on HMS § 63 lg 1 p 3

järgi tühised.

23. Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid

täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud

menetluskulude nimekirja ega kuludokumente (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)