3-17-2565/104 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13. mai 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-17-2565

Haldusasi

AS Generaator, Aktsiaselts Volex ja Osaühing Atlanta

Trade ning Jurvik OÜ kaebused Keskkonnaameti

15.08.2017 korralduse nr 1-3/17/2131 tühistamiseks ja

Keskkonnaameti

kohustamiseks

jätkata

AS

Generaator vee erikasutusloa taotluse menetlusega,

sealhulgas

algatada

keskkonnamõju

hindamise

menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja 1 – AS Generaator, esindajad v.adv Allar Jõks

ja adv Britta Retel

Kaebaja 1I – Jurvik OÜ, esindaja adv Jaanus Stern

Kaebajad III – AS Volex ja OÜ Atlanta Trade, esindaja

v.adv Maksim Greinoman

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad v.adv Martin

Triipan ja adv Kaisa Laidvee

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 11.03.2019, Tallinnas

RESOLUTSIOON

1. Jätta Keskkonnaameti taotlus Jurvik OÜ, AS Volex ja OÜ Atlanta Trade

kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata ja lahendada asi

kohtuotsusega.

2. Jätta kaebajate Jurvik OÜ, AS Volex ja OÜ Atlanta Trade kaebused

tervikuna rahuldamata.

3. Jätta AS Generaator kaebus rahuldamata.

4. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

5. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12. juunil 2019.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Generaator (Kaebaja 1) esitas 12.10.2016 vastustajale vee erikasutusloa taotluse

kinnistutel Hüdrojaam ja Hüdrojaama pais Valgejõel asuva Kotka paisuga veekogu

paisutamiseks ning hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmiseks (I tl 25-28).

15.08.2017 tegi vastustaja otsuse nr 1-3/17/2131 (korraldus), millega lõplikult keeldus

kaebajale vee erikasutusloa väljastamisest (I tl 113-132).

14.09.2017 esitas kaebaja vaide korralduse kehtetuks tunnistamiseks ja asja uueks

otsustamiseks, sh KMH algatamiseks (I tl 133-134). Vastustaja tegi 25.10.2017 vaideotsuse 1-

1/17/359, millega jättis kaebaja vaide rahuldamata. Kaebaja jäi vaideotsuse kätte 25.10.2017 (I

tl 134 pöördel-139).

2. 24.11.2017 saabus Tallinna Halduskohtule Generaator AS kaebus Keskkonnaameti

15.08.2017 korralduse nr 1-3/17/2131 „Vee erikasutusloa andmisest keeldumine“

tühistamiseks ja Keskkonnameti kohustamiseks jätkata vee erikasutusloa taotluse menetlusega,

sealhulgas algatada keskkonnamõju hindamise menetlus (I tl 1-8). Kohus võttis kaebuse oma

29.11.2017 määrusega menetlusse (I tl 152).

29.11.2017 saabus Tallinna Halduskohtule Jurvik OÜ (Kaebaja 1I) kaebus Keskkonnaameti

15.08.2017 korralduse nr 1-3/17/2131 „Vee erikasutusloa andmisest keeldumine“

tühistamiseks ja Keskkonnameti kohustamiseks jätkata AS Generaator vee erikasutusloa

taotluse menetlusega, sealhulgas algatada keskkonnamõju hindamise menetlus (haldusasi nr 3-

17-2620). 06.12.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja liitis haldusasjaga nr 3-

17-2565 (I tl 156-157).

29.11.2017 saabus Tallinna Halduskohtule Aktsiaselts Volex ja Osaühing Atlanta Trade

(Kaebajad III) kaebus Keskkonnaameti 15.08.2017 korralduse nr 1-3/17/2131 „Vee

erikasutusloa andmisest keeldumine“ tühistamiseks ja Keskkonnameti kohustamiseks jätkata

AS Generaator vee erikasutusloa taotluse menetlusega, sealhulgas algatada keskkonnamõju

hindamise menetlus. 06.12.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja liitis

haldusasjaga nr 3-17-2565 (I tl 158-159).

3. Asjas toimus pärast eelmenetluse, mille raames peeti ka kompromissiläbirääkimisi,

läbiviimist kohtuistung 11.03.2019 (protokoll V tl 3-4).

KAEBUSE ESITAJATE SEISUKOHAD

4. Kaebuse esitaja I AS Generaator põhjendab kaebust kokkuvõtvalt alljärgnevalt.

4.1. Kaebaja 1 selgitab esmalt kaebusega seotud asjaolude osas järgmist:

4.1.1. Kaebaja 1-le kuulub alates 27.03.2012 Harju maakonnas Kuusalu vallas Kotka külas

asuvatele Hüdrojaama paisu (kinnistusreg. osa nr 13889802) ning Hüdrojaama (kinnistusreg.

osa nr 13890702) kinnisasjade hoonestusõigus. Kinnistutel paikneb Kotka hüdrosõlm, mille

moodustavad pais, juurdevoolukanal (derivatsioonikanal) ja jõuhoone kompleks. Lisaks asub

juurdevoolukanali lõpus puhkekohana „Kotka Forell“ kalakasvatus, millesse läbiv pinnavesi

saadi kuni paisu lagunemiseni Kotka paisjärvest derivatsioonikanali kaudu. Kotka pais on

kaebajale teadaolevalt rajatud 1950. aastatel.

4.1.2. Kaebaja esitas pärast oma 28.03.2013 vee erikasutusloa taotluste nr 10/2013 (AS

Generaatori kaebuse LISA 2 (edaspidi LISA) ja nr 11/2013 (LISA 3) läbivaatamata jätmist

Keskkonnaameti poolt 02.09.2014 kirjaga nr HJR 7-6/14/8473-7 vastustajale 12.10.2016 vee

erikasutusloa taotluse kinnistutel Hüdrojaam ja Hüdrojaama pais Valgejõel asuva Kotka

paisuga veekogu paisutamiseks ning hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmiseks

(LISA 11).

Vastustaja võttis viimati nimetatud vee erikasutusloa taotluse menetlusse 09.01.2017 (LISA

14). 10.04.2017 edastas vastustaja kirjaga nr 14-6/16/760-7 korralduse eelnõu, mille kohaselt

keelduti kaebajale I vee erikasutusloa väljastamisest (LISA 15). 24.04.2017 esitas kaebaja

vastustajale arvamuse korralduse eelnõu kohta (LISA 16). 14.07.2017 saatis vastustaja uuesti

korralduse eelnõu menetlusosalistele arvamuse avaldamiseks (LISA 17). 06.07.2017 esitas

Kaebaja 1 korralduse eelnõu kohta arvamuse (LISA 18). 15.08.2017 tegi vastustaja otsuse nr

1-3/17/2131 (vaidlustatud korraldus), millega lõplikult keeldus kaebajale vee erikasutusloa

väljastamisest (LISA 19). Kaebaja vaidlustas nimetatud korralduse halduskohtus.

4.1.3. Kaebaja märgib, et 08.08.2016 kadusid teadmata asjaoludel Kotka paisul kaks varjaposti.

Kaebaja arvates võisid varjad puruneda vandalismi tulemusena (08.08.2016 sündmus).

11.08.2016 esitas Kaebaja 1 PPA-le süüteoteate (LISA 8).

4.2. Kaebaja leiab, et seoses Kotka paisu purunemisega alles 2016 a. augustis, taotleb ta vee

erikasutuse raames mitte väljakujunenud veetaseme tõstmist, mis on looduskaitseseaduse

(LKS) § 51 ja Lahemaa kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 alusel keelatud, vaid avarii tagajärgede

likvideerimist, millega taastatakse tavapärane ja väljakujunenud veetase Valgejõel Kotka

paisust ülesvoolu. Vastus sellele küsimusele on kaebuse lahendamisel kaebaja arvates üks

olulisemaid ja õiguslikult määravamaid.

4.2.1. Kaebaja 1 märgib, et ta taotleb alates 2012. aastast mitu korda vee erikasutusluba

Valgejõel asuva olemasoleva Kotka paisuga veekogu paisutamiseks ja hüdroenergia

tootmiseks.

4.2.2. Kaebaja 1 märgib, et seetõttu ei taotle ta väljakujunenud veetaseme tõstmist, vaid soovib

muu hulgas taastada endise olukorra, mis eksisteeris kuni 08.08.2016 kadusid teadmata

asjaoludel Kotka paisul kaks varjaposti ning selle tulemusel alanes Valgejõe senine

paisutustase.

Kaebaja 1 arvates puudub vaidlus, et kaebaja loataotluses nimetatud paisutustase

(maksimaalselt 16,55m abs) on sama, mis enne 08.08.2016 sündmust. Lisaks ei ole vaidlust

selles, et hetkel on veetase madalam võrreldes varasemaga üksnes põhjusel, et vett kinni

hoidvad varjad on avatud. Normaalpaisutustaseme taastamiseks vajaliku töö mahtu arvestades

on Kaebaja 1 hinnangul tegemist avarii tagajärgede kõrvaldamisega või paisu hooldamisega,

mis iseenesest vee erikasutusluba ei eelda.

Kaebaja 1 leiab, et vastustaja hinnang, mille kohaselt tuleb veetaset hinnata taotluse esitamise

hetke seisuga (korralduse p 2.18.5), on eksitav. Igasugust veetaseme kõikumist ei saa kaebaja

arvates lugeda uueks väljakujunenud veetasemeks. Väljakujunenud veetase ei saa muutuda iga

kuu või ka paari aasta tagant. Kaebaja märgib, et tema seisukoht on, et hetkel on veetase ajutiselt

alanenud 08.08.2016 sündmuse tõttu.

4.2.3. Kaebaja 1 veendumusel on paisul 2016 suvel toimunud sündmus on käsitletav avariina,

mis põhjustas paisutuse alanemise. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole avarii tagajärjel endise

olukorra taastamine käsitletav LKS § 51 tähenduses väljakujunenud veetaseme tõstmisena

(RKHKo 3-3-1-74-13).

4.2.4. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et avarii eeldab vandalismi või muu taolise

sündmuse tõendamist. Kaebaja 1 leiab, et avarii on veeseaduse (VeeS) § 2 p 12 tähenduses

ükskõik milline sündmus, mis põhjustab suure kahju.

Samas on kaebaja seisukohal, et isegi kui 08.08.2016 sündmus ei ole avarii, on paisu omanikul

VeeS § 17 lg 5 alusel õigus sündmuse tagajärjed likvideerida ehk asendada kadunud paisupostid

uutega. Tegemist on paisu hooldustöödega, mis vee erikasutusluba ei eelda.

4.2.5. Kaebaja märgib, et vastustaja hinnangul ei ole avariid esinenud, sest kaebaja pole paisu

purunemise kohta esitanud avariiteatist VeeS § 17 lg 5 p 4 kohaselt. Kaebaja on korduvalt

selgitanud, et ei esitanud teatist põhjusel, et Keskkonnainspektsioon (KKI) ise teavitas ettevõtet

õnnetusest. Järelikult oli sündmus fikseeritud ning puudus vajadus koostada selleks eraldi

märgukirja. Avariiteatise puudumine ei tõenda kuidagi seda, et avariid ei ole toimunud. Lisaks

kinnitab avarii toimumist ka see, et veetaseme alanemine 08.08.2016 ei toimunud kooskõlas

seadusega. VeeS § 171 lg 1 kohaselt peab veetaseme alandamiseks olema vee erikasutusluba.

Selleks peaks kaebaja esitama kirjaliku taotluse (VeeS § 171 lg 6) ning see peab toimuma

vastustaja otsuse alusel. Sellist taotlust ega otsust ei ole.

4.2.6. Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et vastustaja on menetluses korduvalt muutnud

08.08.2016 sündmuse käsitlust ja rikkunud vastuolulise käitumise keeldu. Kaebaja hinnangul

näitab see seda, et vastustaja ei soovi juhtunut määratleda vastavalt seadusele ja

kohtupraktikale. 17.11.2016 kirjas väitis vastustaja, et pais on hävinenud. Sel põhjusel pidi

kaebaja tellima ehitustehnilise auditi, mis kinnitas vastupidist. Seejärel leidis vastustaja, et

08.08.2016 sündmus oli avarii. „Kuna menetluse väitel on esinenud erinevaid seisukohti, kas

08.08.2016 võis aset leida avarii või vandalism, uuris KKA /.../ täiendavalt vandalismi

toimepanemise asjaolude kohta. /.../ PPA vastusest selgus, et /.../ koostati /.../

kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade./.../ Seega vandalism ei ole tõendatud.“ Kui

kaebaja nimetatud punktile viitas ning selgitas, et avarii tagajärgede kõrvaldamine on lubatud,

muutis vastustaja korralduse sõnastust (LISA 19, p-d 2.4; 2.18.22.2). Lõplikus korralduses

kirjeldab vastustaja: „Keskkonnaamet uuris täiendavalt /.../ veetaseme alanemise põhjuseid.

Keskkonnaamet jõudis järeldusele, et esmane hinnang, et tegu võis olla avariiga, ei leidnud

kinnitust – ei esinenud ebatavalisi ilmastikuolusid ja paisukonstruktsioon on stabiilne. Seetõttu

ei pea vastustaja varjade puudumist avariiks“ (LISA 19, p 2.18.22.1).

Kaebaja 1 toob välja, et vastustajal puudub seadusega antud pädevus süütegude menetlemiseks

ning ehitustegevuse üle riikliku järelevalve teostamiseks. Sealjuures ei põhine vastustaja

järeldused ka ametiasutuste poolt kogutud tõenditel, mis räägivad avarii toimumise fakti

kasuks. KKI informeeris 09.08.2016 Kuusalu Vallavalitsust Kotka paisul 08.08.2016 aset

leidnud avariisituatsioonist (LISA 19, p 2.5.). Järelikult fikseeris KKI sündmuskohal, et

tegemist oli avariiga ning teavitas sellest ka teisi. Asjaolude kohaselt vastustaja sündmuskohal

ei käinud. Seetõttu on arusaamatu, millel põhineb KKA arvamus ja miks see erineb KKI

selgitustest.

Eelnevat kokku võttes on kaebaja 1 arvates põhjendamatu vastustaja väide, et 08.08.2016

sündmus oli planeeritud. Avarii kõrvaldamine ei ole tegevus, mis eeldaks vee erikasutusloa

olemasolu (vrdl VeeS § 8 lg 2). Puudub vaidlus, et kaebaja on soovinud alates 08.08.2016

endise olukorra taastada ja tagada normaalpaisutustaseme.

Kaebaja 1 märgib, et paisu omaniku/valdaja kohustused on reguleeritud VeeS § 17 lg 5 ning

need kehtivad sõltumata sellest, kas isikul on kehtiv vee erikasutusluba. Nimetatud sätte punkti

5 kohaselt on paisu omanik või valdaja kohustatud kõrvaldama paisu avarii või avariiohu.

Loodustingimustest ning teistest ootamatutest asjaoludest tingitud ohu tõrjumist ja

kõrvaldamist lubab EhS, mille § 2 lg 2 kohaselt ei kohaldata seadustikku päästesündmuse

toimumisel, ohu tõrjumisel ja kõrvaldamisel ning päästesündmuse tagajärgede leevendamisel

viivitamata tehtavale, vältimatu ja edasilükkamatu vajaduse tõttu ehitamisele. Tehtud tööde

mahtu arvestades, on võimalik tegevust käsitleda ka ehitise korrashoiu toimingutena EhS § 6

mõistes, mille kohaselt ei käsitleta ehitamisena toiminguid eesmärgiga säilitada või taastada

seisund. Ehitise korrashoiu mõiste tuleneb EhS § 6 seletuskirja kohaselt kinnisvara korrashoiu

standardist EVS 807. Antud standardi kohaselt on korrashoiu toiminguteks ka avariijärgne

tehnohooldus ja renoveerimine.

Eelnev kinnitab Kaebaja 1 arvates täiendavalt seda, et juhul kui avarii tagajärgede

likvideerimine ei eelda vee erikasutusluba, siis ei saa kaebaja taotlust veetaseme taastamiseks

käsitleda ka väljakujunenud veetaseme tõstmisena.

4.2.7. Täiendavalt on kaebaja seisukohal, et vastuolu kehtiva seadusega puudub ka siis, kui

taotletavat tegevust tõepoolest käsitleda veetaseme tõstmisena. Kaebaja 1 märgib, et määruse

nr 73 algse seletuskirja peatükis 4 on märgitud, et veetaseme tõstmise keeld ei kohaldu

olemasolevatele paisehitistele, vaid üksnes uutele (rajatavatele) paisehitistele. Seletuskirja

kohaselt soovitakse säilitada eelnimetatud määruses loetletud veekogud või nende lõigud

edaspidi muutumatul kujul, st nendel on keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate

paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu loodusliku sängi ja

hüdroloogilise režiimi muutmine. Olemasolevaid vee-ehitisi määrus ei mõjuta.

Järelikult on kehtiva õiguskorraga kooskõlas olemasolevate paisehitiste rekonstrueerimine ka

siis, kui sellega kaasneks veetaseme tõstmine.

Alternatiivselt puudub vastuolu ka põhjusel, et kehtiva õiguse mõtteks ei olnud olemasolevatel

paisrajatistel välistada nende rekonstrueerimist, sh veetaseme tõstmist. Järelikult puudub

vastuolu seadusega (LKS §-ga 51 ning §-ga 31 lg 2 p 2). Vastustaja ei pidanud vajalikuks nende

asjaolude arvestamist haldusmenetluses ja tegi siin olulise kaalutlusvea, mis viis ebaõige otsuse

tegemiseni.

4.2.8. Kaebaja ei nõustu vastustajaga ka selles, et vee erikasutusloast tuleb keelduda muu hulgas

põhjusel, et see on vastuolus Lahemaa kaitse-eeskirjaga kehtestatuga. Vastustaja leiab, et

kaitsekord hoopis toetab taotletava tegevuse lubamist.

Taotletav vee-erikasutuse ala asub Lahemaa kaitseala piiranguvööndis. LKS § 19 lg 1 p 1

kohaselt on piiranguvööndis lubatud majandustegevus. Piiranguvööndites kehtib põhimõte, et

kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud. Ükski kaebaja poolt taotletav tegevus ei ole kaitse-eeskirja

keelatud tegevuste nimekirjas (§ 21). Samuti ei tule vastustaja poolt viidatud keeldu kaitse-

eeskirja § 19 lg 2 p-st 2. Lahemaa kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 sätestab, et kaitseala valitseja

nõusolekul on piiranguvööndis lubatud vooluveekogude veetaseme alandamine ja kaldajoone

muutmine olemasolevate paisude rekonstrueerimisel, kalda kindlustusrajatiste ehitamisel,

loodusliku veerežiimi taastamisel ja kalade läbipääsu tagamisel. Veel enam, kaitse-eeskiri

lubab kaitseala valitseja nõusolekul paisude rekonstrueerimise ning kalapääsude rajamise (§

19). Lisaks, nagu eelpool viidatud, ei taotle kaebaja veetaseme tõstmist, vaid paisu tehnilistele

parameetritele vastava normaalpaisutustaseme taastamist. Sel põhjusel ei ole kaebaja tegevus

vastuolus ka LKS § 31 lg 2 p-ga 2, mille kohaselt on piiranguvööndis keelatud veekogude

veetaseme ja kaldajoone muutmine.

Kaebaja toob eraldi välja, et kaitse-eeskirjas puudub keeld avarii tagajärgede likvideerimiseks,

järelikult on see lubatud. Kaitse-eeskiri lubab sõnaselgelt olemasolevate paisude

rekonstrueerimist, kui selle eesmärgiks on kalade läbipääsu tagamine. Ka hüdroenergia

tootmine ei ole keelatud. Kuivõrd kaitse-eeskirjaga on tegevus lubatud, siis on igati

põhjendatud, et vastustaja pidi algatama KMH selleks, et analüüsida ka tegevuse mõju kaitseala

terviklikkusele ning kaitse eesmärgile. Vastustaja jättis selle tegemata.

Kokkuvõttes asub taotletav tegevus piiranguvööndis, kus majandustegevus on lubatud. Kaitse-

eeskiri

lubab

olemasolevate

paisude

rekonstrueerimist.

Samuti

ei

ole

keelatud

hüdroelektrienergia tootmine. Seda arvestades puudub vastuolu ka Natura alade

kaitsepõhimõttega. Vastustaja eksis, et kavandatava tegevusega hõlmatud alal kehtivad ranged

kaitsepõhimõtted, mis lubavad ainult sõnaselgelt sätestatud tegevusi.

Järelikult eksis vastustaja ka selles, et pidas vee erikasutusloa taotluse lahendamisel

ainumääravaks seda, et kalastiku ja jõe hea seisundi saavutamise kõige paremat tulemust andev

meede on jõe loodusliku sängi taastamine. Ka Riigikohtu praktika kohaselt ei ole

looduskaitselised huvid iseseisev ülekaalukas huvi, mis peaks kaaluma üles teiste isikute huvid

(RKHKo 3-3-1-37-14). Vastustaja pidi arvestama, et majanduslikud kaalutlused on ilmselgelt

olulised, kuna majandustegevus on lubatud. Tegemist on ilmse ja olulise kaalutlusveaga, mis

on viinud ebaõige otsuseni.

4.2.9. Kaebaja ei nõustu vastustaja hinnanguga, mille kohaselt on taotletav tegevus vastuolus

01.07.2016 kinnitatud Lääne-Eesti Veemajanduskavaga (VMK), sest viib Valgejõe seisundi

halvenemiseni.

Vastustaja on kaebaja hinnangul jätnud vaidlustatud korralduses käsitlemata VMK meetmed,

mis toetavad kavandatavat tegevust, samuti majandusliku-ökoloogilise hinnangu järeldused.

Kaebaja leiab, et vastustaja on põhjendamatult asunud seisukohale, et kavandatav tegevus on

VMK-ga vastuolus. Kalapääsu rajamine on VMK meetmeprogrammi alusel Valgejõe seisundit

ilmselgelt parandav meede. Järelikult on ebaõige korralduses toodud järeldus, mille kohaselt

kalapääsu rajamisel asenduks praegune olukord ebasoodsamaga ning selliselt ei oleks võimalik

saavutada VeeS eesmärke. Seda kinnitab ka ökoloogilis-majanduslik hinnang. Kui taotletavat

tegevust on võimalik leevendavate meetmetega ellu viia ja see on selliselt kooskõlas VMK

suunistega, siis tuleb seda tegevuse hindamisel arvesse võtta. Vastustaja seda ei teinud.

4.2.10. Kaebaja leiab, et vastustaja korraldus on ka muus osas oluliste kaalutlusvigadega, sest

asjas on jäetud välja selgitamata olulist tähtsust omavad asjaolud, mis räägivad tegevuse

kasuks. Tegemist on Riigikohtu praktika kohaselt kaalutlusveaga (RKHKo 3-3-1-81-07, p 22):

a) KeHJS § 29 lg 2 ja 3 kohaselt võib Natura ala mõjutava tegevuse korral anda tegevusloa, kui

seda lubab ala kaitsekord ning otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta

ebasoodsalt selle ala terviklikkust ega kaitse eesmärki. Taotletav tegevus asub Lahemaa

kaitseala piiranguvööndis, kus majandustegevus on lubatud. Ka Lahemaa kaitse-eeskiri lubab

olemasolevate paisude rekonstrueerimist, kui tagatakse kalade läbipääs. Järelikult on

põhjendamatu, et vastustaja käsitleb taotletavat tegevust perspektiivituna. Olukord, kus

haldusorgan teadvalt või ekslikult ei pea kinni diskretsiooni õiguslikult determineeritud

sisemistest piiridest, on diskretsiooni kuritarvitamine.

b) Kuivõrd taotletav tegevus ei ole vastuolus kaitseala eesmärkidega, ei saa olla ainumäärav

vastustaja väide, mille kohaselt kalastiku ja jõe hea seisundi saavutamise kõige paremat

tulemust andev meede on jõe loodusliku sängi taastamine (korraldus, p 2.18.9.3). Vastustaja

pidi arvestama, et majanduslikud kaalutlused on ilmselgelt olulised, kui kaitse-eeskirjaga ei ole

need välistatud ning tegemist on olemasoleva paisrajatisega. Vastustaja jättis need olulised

asjaolud kaalutlusotsuse tegemisel arvestamata.

c) Vastustaja väidab, et kavandatav tegevus on perspektiivitu, sest negatiivseid mõjusid ei ole

võimalik vältida ega leevendada (korralduse p-d 2.17.6; 2.17.7, I tl 123-123p). See on ebaõige.

Kaebaja 1 kavandab kalapääsu, mis on leevendav meede negatiivsete mõjude vältimiseks ja

vähendamiseks. Lääne-Eesti veemajanduskava kohaselt on kalapääsu rajamine leevendav

meede, mis aitab saavutada veekogu hea seisundi.

d) Vastustaja on taotluse hindamisel lähtunud sellest, et võimalik on üksnes kamberkalapääsu

rajamine. See eeldus ei põhine ettevõtte taotlusel. Kaebaja 1 on valmis kalapääsu alternatiivina

kaaluma looduslähedast kalapääsu. Samuti tuleks Kaebaja 1 hinnangul uue alternatiivina

käsitleda kruvikalapääsu. Järelikult ei ole kamberkalapääs ainus reaalne lahendus ega sellega

seotud võimalikud piirangud aluseks teha taotluse osas keelduvat otsust, kaalumata

alternatiivseid lahendusi.

e) Ka ökoloogilis-majandusliku hinnangu kohaselt on taotletava tegevusega võimalik saavutada

Valgejõe keskkonnaseisundi eesmärgid aastaks 2021. Vastustaja ei ole põhjendamatult

ekspertavamuse tulemusi arvestanud.

f) Kaebaja toob välja, et korralduse andmisel on tuginetud uuringutele, mida pole viidud läbi

Kotka paisul. Mitmetes küsimustes on tuginetud 2007. aasta nn TAP eksperthinnangule

(Ühtekuuluvusfondi Tehnilise abi projekti Ühtekuuluvusfondi Tehnilise abi projekti

2003/EE/16/P/PA/0122003/EE/16/P/PA/012

„Vooluveekogude

ökoloogilise

kvaliteedi

parandamine“ raames 2007. aastal valminud „Valgejõel paiknevate Kotka ja Nõmmeveski

paisudele kalapääsude rajamise keskkonnamõju hindamine“ (AS K & H, aktsiaselts MAVES,

INSENERIBÜROO URMAS NUGIN, Eesti Loodushoiu Keskus, OÜ Merin).), mis ei põhine

kaebaja taotlusmaterjalidel. TAP eksperthinnang koostati ajal, mil Eestisse ei olnud rajatud veel

ühtegi looduslähedast kalapääsu. Ka kruvikalapääsu lahendus ei olnud sellel ajal veel teada.

Vastustaja jättis põhjendamatult uued andmed kogumata.

g) Vastustaja kaalutlusotsus põhineb üksnes looduskaitselistel argumentidel. Vastustaja ei ole

käsitlenud Kaebaja 1 ega ka teiste isikute (eelkõige OÜ Jurvik) huvisid seoses paisu säilimisega

ja ettevõtlusvabadusega. Samuti riigi huvisid seoses taastuvenergia tootmisega olemasolevatel

paisudel. See on põhjendamatu. Looduskaitselised huvid ei ole iseseisev ülekaalukas huvi, mis

peaks kaaluma üles teiste isikute huvid. (RKHKo 3-3-1-37-14.)

4.2.11. Lisaks on vastustaja korraldus Kaebaja 1 arvates vastuolus kehtiva seadusega ka

põhjusel, et menetluses jäeti algatamata keskkonnamõju hindamise (KMH) menetlus. KeHJS §

6 lg-s 1 nimetatud ja Natura 2000 alale mõju omava tegevuse korral on KMH kohustuslik,

olenemata sellest, kas haldusorganil on enda arvates asja otsustamiseks piisavalt tõendeid või

mitte. Riigikohus on leidnud, et kui kavandatakse KeHJS § 6 lg-s 1 loetletud olulise

keskkonnamõjuga tegevusi, puudub haldusorganil kaalutlusruum keskkonnamõju olulisuse või

strateegilise hindamise vajalikkuse üle, millest tulenevalt on KSH algatamata jätmine ilmne ja

oluline menetlusviga (RKHKm 3-3-1-64-11, p 13).

4.3. Kaebaja 1 leiab, et vastustaja väidetavad eksperthinnangud ei põhine kaebaja 1

taotlusmaterjalidel. Nii töö „Valgejõe Kotka paisu kalapääsu rajamise variantide teostatavuse

hinnang“ kui ka TAP 2007 eksperthinnangu puhul on tegemist enam kui 10 aastat vanade

analüüsidega, mis ei põhine asjas esitatud taotlusmaterjalidel. Mõlemal juhul on tegemist

üldistusega, mis ei arvesta Kotka paisuga seonduvaid tegelikke asjaolusid. Lisaks ei olnud

nende eksperthinnangute koostamise ajal Eestisse rajatud veel ühtegi looduslähedast kalapääsu.

Ka kruvikalapääsu lahendus ei olnud sellel ajal veel teada. Järelikult on ilmselge, et vastustaja

rikkus uurimispõhimõtet, sest ei pidanud vajalikuks ajakohasemate lahenduste käsitlemist ning

nende osas andmete kogumist.

4.4. Vastustaja on ilmselgelt jätnud taotluse (sj tehnilise kalapääsu projektlahenduse koos selle

lisadega) reaalselt analüüsimata, kuivõrd sellega koos esitatud töös „Ökoloogilis-majanduslik

analüüs: „Valgejõe Kotka hüdrosõlme rekonstrueerimise vee-erikasutusloa juurde“ on toodud

vastused vastustaja poolt kohtule esitatud vastuses väidetavatele puudustele (vt vastus

kaebusele, p 2.4.33). Nimetatud analüüsi peatükk 2 kirjeldab Kotka hüdrosõlme

rekonstrueerimise ja kalapääsu variante. Esitatud on ka kõigi variantide majanduslik väärtus

(ptk 4.2.3). Ecoriver Oy juhataja ja inseneri T. Pohjamo (2016) aruande "Evaluation of Kotka

dam fish passages for economic-ecological aspects" järgi on kõigi analüüsitud kalapääsu

variantide kohaselt tagatud kalade rände efektiivsus ülesvoolu kuni 90% ja allarände efektiivsus

kuni 80%. Erinevate Eesti hüdroloogia ja hüdrobioloogia valdkonna arvamusliidrite, sh

kalastikuekspertide hinnanguid arvesse võttes valitigi parim lahendus, mis muuhulgas aitab

saavutada õigusaktides sätestatud eesmärke. Järelikult on ebaõige väide, et olemasoleva

ekspertteabe alusel saab asuda seisukohale, et Kotka paisul paisutamine ja hüdroenergia

kasutamine eksitaks Valgejões rändel kõiki kalu ning hüdroelektrijaam häiriks oluliselt

kalapääsu tööd (vastus kaebusele, p 2.4.40).

4.5. Vastustaja väide, et kaebaja esitas alles haldusmenetluse keskel kruvikalapääsu rajamise

võimaluse, on ebaõige. Kaebaja tõi kruvikalapääsu lahenduse välja juba taotluses. Kaebaja 1

selgitas taotluse vormi punktis 9, et vee-energia on kavandatud muundada elektrienergiaks ühe

kavandatava täis Kaplan turbiiniga (alternatiivselt võimalik kasutada ka kruvi, ehk

Archimedese turbiini), võimsusega maksimaalselt 47 kW. Järelikult ei ole vastustaja taotlust

isegi korralikult lugenud.

4.6. Vastustaja väited kruvikalapääsu toimivuse küsitavuse osas on ebaõiged. Ka kaebuses (p

78) viitas kaebaja avalikult kättesaadavale Austria kalateadlase C. Mitterlehneri raportile

kruvikalapääsude toimimise kohta Eestis asuva Saesaare paisu näitel, mis näitab

kruvikalapääsude rajamise võimalikkust ja nende toimivust (29.05.2018 vastuse LISA 1, III tl

145-156). Samuti on praktikas olemas reaalne informatsioon kalapääsu toimivuse osas

jäätumise tingimustes (temperatuuri - 20 C juures). Vastustajal oli haldusmenetluses võimalus

nimetatud variandi kohta täiendavalt andmeid koguda. Kui vastustaja ei oleks kiirustanud, siis

oleks saanud selle kohta kaebajalt 1 täiendavat informatsiooni haldusmenetluses küsida. Ka see

kinnitab taas, et vastustaja on teinud negatiivse otsuse tegelikesse asjaoludesse süvenemata.

4.7. Ebaõige on väide, et uuringud on näidanud, et üle 3%-lise languga kalapääsude läbimine

võib kalade jaoks olla probleemne. Vastustaja poolt viidatud allikas hoopiski kinnitab seda, et

kalapääsu rajamine on reaalne võimalus kuidas saavutada looduskaitsega seotud eesmärke.

Meetme "Vooluveekogude seisundi parandamine (avatud taotlemine)" ja "Vooluveekogude

seisundi parandamine (investeeringute kava)" toetust saanud projektide efektiivsuse hindamise

aruanne (EMÜ, ELK. 2015. Meetme "Vooluveekogude seisundi parandamine (avatud

taotlemine)" ja "Vooluveekogude seisundi parandamine (investeeringute kava)" toetust saanud

projektide

efektiivsuse

hindamise

aruanne

Kättesaadav:

https://www.dropbox.com/s/68h44z6khe8r37w/Kalap%C3%A4%C3%A4sude%20seire%20a

ruanne%202015.docx?dl=0.) käsitles kalade rändetingimusi kokku 18 kalapääsu juures.

Uuringu kokkuvõttes selgitatakse (lk 252), et kalapääsude rajamise positiivne mõju jõgede

ökoloogilisele seisundile on ilmne ning aidanud olulisel määral kaasa jõgede hea ökoloogilise

seisundi saavutamisele ja säilitamisele. Samuti selgitatakse, et kõiki mõjutegureid arvestades

tuleb tõdeda, et iga kalapääs on tegelikult unikaalne ning vahel võib ette tulla ka olukordi, kus

suurema languga kalapääs funktsioneerib paremini kui väiksema languga kalapääs ja

kamberkalapääs on efektiivsem kui tiikide kaskaadi või hajuskärestiku tüüpi kalapääs. Eelnevat

arvesse võttes sõltub kaebaja arvates kõik täpselt kalapääsu projekteerimisest.

4.8. Vastustaja väidab endiselt, et TAP 2007 eksperthinnangus on põhjalikult analüüsitud

loodusliku kalapääsu rajamise võimalusi Kotka paisule ning leitud, et hüdrauliliselt soodsa

looduslähedase kalapääsu ehitamiseks võimalused puuduvad. Seda järeldust ei lükka ümber ka

Kaebaja 1 poolt vee erikasutusloa taotlusega esitatud kalapääsu eelprojekt. Kaebaja 1 leiab, et

tegemist on paljasõnalise väitega, mis ei tugine asjas kogutud tõenditele, mh inseneri poolt

koostatud eelprojektile. Insener Urmas Nugin kinnitas ka 16.05.2018 paikvaatlusel, et

looduslähedase kalapääsu rajamine Kotka paisule on võimalik.

4.9. Eelnevad asjaolud kinnitavad täiendavalt, et vastustaja negatiivne otsus on tehtud oluliste

kaalutlusvigadega. Ka Riigikohus on selgitanud, et diskretsiooniveaga on tegu juhtudel, kui

haldusorgan on jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta (RKHKo 14.10.2003, 3-3-1-54-03).

Vastustaja ei ole tutvunud taotluse ja selle lisadega. Vastustaja enda väited kinnitavad, et

reaalsuses ei ole taotlust isegi mitte analüüsitud. Taotluse rahuldamise kasuks kõnelevad

tõendid on jäetud lihtsalt kõrvale. Riigikohtu praktika kohaselt on hilisemate põhjenduste

arvestamine lubatud üksnes siis, kui puudub põhjus kahelda, et haldusorgan lähtus nendest

kaalutlustest juba otsuse tegemisel. Sealjuures peavad need kaalutlused lähtuma dokumentidest,

millele tuginedes on haldusorgan oma otsuseid kujundanud (RKHKo 3-3-1-29-12, p-d 19 ja

20). Antud juhul puuduvad sellised dokumendid. Järelikult ei saa olla õige ka lõplik otsus.

4.10. Vastustaja viitas vastuses kaebusele ning 16.05.2018 paikvaatlusel korduvalt sellele, et

kaebaja 1 eelprojekt oleks võinud olla põhjalikum ning kaebaja 1 on ise süüdi selles, et taotlus

jäeti rahuldamata, sest see oleks võinud olla põhjalikum. Kaebaja 1 sellise lähenemise ei nõustu.

Haldusmenetluse seaduse § 6 kohaselt on haldusorgani kohustus selgitada välja olulised

asjaolud ning ta peab koguma tõendeid omal algatusel. Kaebaja 1 esitas vee erikasutusloa

taotluse kõigi seaduses nõutud andmetega ning alternatiividega. Puudub vaidlus, et vastustaja

luges taotluse nõuetekohaseks, kuivõrd see võeti menetlusse. Menetlusse võtmise otsuses ning

ka edaspidises haldusmenetluses enne keelduva otsuse eelnõu esitamist ei viidanud vastustaja

kordagi täiendavate andmete kogumise või eelprojekti täpsustamise vajadusele. Seda

arvestades ei ole asjakohane, et alles vastuses kaebusele toob vastustaja välja selle, et taotlus

oleks pidanud olema põhjalikum ning erinevate alternatiivsete lahendustega.

4.11. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tõendamiskoormus on haldusorganil, kes peab

tõendama haldusaktide põhjendustes sisalduvaid väiteid (RKHKO 11.02.2015, nr 3-3-1-62-14,

p 16; vt ka RKHKo 28.01.2013, nr 3-3-1-16-12, p 19; 19.12. 2006, nr 3-3-1-80-06, p 21).

Haldusorgan, mitte selle adressaat on kohustatud veenma kaalutlusõiguse alusel tehtud

otsustuse õigsuses (RKHKo 10.02.2005, 3-3-1-77-04). Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-86-

06 rõhutanud, et kui haldusorganil on otsustamisel ulatuslik kaalutlusõigus, siis saab antava

haldusakti sisulise õiguspärasuse saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev

õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. „Ainult haldusmenetluse reeglite, sh ärakuulamisõiguse

tagamine, otsustuse põhjalik motiveerimine koos poolt-ja vastuargumentide sisulise analüüsiga,

järgimine tagab ausa ja õiglase haldusmenetluse, mis ka näib sellisena menetlusosalisele.“ (

TlnHKo 31.12.2008, 3-07-2155, p 14) Järelikult on ilmselgelt kohtupraktikaga vastuolus see,

et vastustaja kogus tõendeid üksnes asja kahjuks rääkivate asjaolude osas ning jättis

arvestamata taotluse lahendamise poolt kõnelevad tõendid.

4.12. Kaebaja toob välja, et vastustaja on varasemalt alati aktsepteerinud sellise põhjalikkusega

taotlusi ning vajadusel viidanud täiendavate andmete kogumise vajadusele näiteks

keskkonnamõju hindamise menetluses. Riigikohtu praktika kohaselt võib haldusorgan oma

püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, välja arvatud ebaõige

halduspraktika puhul (RKHKo 06.12.20104, 3-3-1-53-04). Järelikult sai kaebaja 1 käesoleval

juhul vastustaja varasemat praktikat arvesse võttes eeldada, et ettevõttele selgitatakse, kui on

vaja esitada täiendavaid andmeid. Järelikult ei saa kaebajat 1 karistada põhjusel, et alles

kohtuvaidluses viitab vastustaja täiendavate andmete kogumise vajadusele.

4.13. Vastustaja on põhjendamatult käsitletud taotletavat tegevust perspektiivituna, kui

vastustaja on lubanud sarnast tegevust mujal Lahemaa looduskaitsealal, sh sama kaitse-

režiimiga alal. Näiteks väljastas vastustaja 27.02.2017 AS-ile Veejaam tähtajatu vee

erikasutusloa Loobu jõel Joaveski paisul hüdroelektrienergia tootmiseks ja veekogu

paisutamiseks (IV tl 37-41). Sarnaselt Kotka paisuga, paikneb Joaveski pais Lahemaa

looduskaitsealal piiranguvööndis, sh Natura võrgustiku alal (IV tl 42-48p).

Ebaõige on vastustaja tuginemine otsuse tegemisel üksnes TAP 2007 eksperthinnangule ja see,

et ta ei pidanud vajalikuks asjakohaste andmete kogumist. Kui vastustaja pidas võimalikuks

AS Veejaam taotluse menetlemisel kõrvale kalduda nimetatud uuringu ettepanekutest, siis on

täiendava analüüsi teostamine ning alternatiivide kaalumine põhjendatud ka Kotka paisu puhul.

Sealjuures on lisaks kamberkalapääsule Kotka paisule võimalik ehitada ka looduslähedast

kalapääsu ning täiendavaks variandiks oleks ka kruvikalapääsu rajamine. Mõlemale

võimalusele viitas kaebaja 1 taotluse materjalides. Keskkonnaministeeriumi poolt tellitud

eeskätt kruvikalapääsu käsitlev uuring kinnitab, et mõlemad kalapääsu variandid toimivad, kuid

eelkõige on efektiivseks lahenduseks looduslähedane kalapääs IV tl 52-65p).

4.14. Kokkuvõttes on korraldus kaebaja 1 arvates formaalselt ja materiaalselt vastuolus kehtiva

seadusega (HMS § 54). Vastuvõetud otsuse õiguspärasust on võimalik eeldada üksnes siis, kui

otsustamisele on eelnenud seaduses ettenähtud korras läbiviidud ja haldusmenetluse

põhimõtetele vastav haldusmenetlus (RKHKo 3-3-1-35-13, p 27). Riigikohus on selgitanud, et

menetlusnormide tähendus isikute õiguste kaitsel on seda suurem, mida avaram kaalutlusõigus

on haldusorganile sisulise otsuse tegemisel antud (RKHKo 3-3-1-32-03).

4.15. Kaebaja 1 taotleb oma menetluskulude hüvitamist kokku summas 12676,10 eurot

(käibemaksuta).

KAEBAJATE II-IV SEISUKOHAD

5. Kaebajad Jurvik OÜ (kaebaja II), AS VOLEX (kaebaja III) ja OÜ Atlanta Trade

(kaebaja IV) paluvad kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel:

5.1. Korraldus rikub Jurvik OÜ õigust tegelda ettevõtlusega ja omandiõigust, kuna AS

Generaator poolt vee erikasutusloa läbiviidava paisutamiseta ei saa Keskkonnaamet rahuldada

Jurvik OÜ enda vee erikasutusloa taotlust. Jurvik OÜ parimate teadmiste kohaselt ei ole tema

opereeritava Kotka kalakasvatuse teise veevõtu koha rajamine majandustehniliselt teostatav.

Vaideotsuse p 2.4. nõustus vastustaja sellega, et korraldus rikub ta õigust tegelda ettevõtlusega,

kuid vaideotsuse p 2.3. leidis, et omandiõigust korraldus ei riiva. Kaebaja II leiab siiski

jätkuvalt, et tema teha parendused kalakasvatusse on vaadeldavad omandina Põhiseaduse

mõttes.

Korraldus rikub ka kaebuse esitajate AS VOLEX ja OÜ Atlanta Trade omandiõigust, kuna AS

Generaator poolt vee erikasutusloa läbiviidava paisutamiseta ei saa majanduslikult otstarbekas

ekspluateerida kaebajatele kuuluvat Kotka kalakasvatust. Kui kalakasvatust ei saa sihipäraselt

kasutada, siis selle turuväärtus langeb oluliselt.

5.2. Kaebajad II-IV leiavad, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane. Vaideotsustes leidis

vastustaja, et paisutamine on keelatud VeeS § 9 lg 10 p 3, LKS § 31 lg 2 p 2 ja Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 kohaselt, mistõttu teistsugune AS Generaator taotluse

lahendamise tulemus ei olegi võimalik.

LKS § 31 lg 2 p 2 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis

keelatud veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja

§ 19 lg 2 aga lubab veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmist kaitseala valitseja nõusolekul.

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 4 sätestab, et kaitseala valitseja on Keskkonnaamet ehk

siis vastustaja. Seega on ebaõige vastustaja väide, et AS-i Generaator soovitud paisutamise

jätkamine on ebaseaduslik. Vastustaja võib seda lubada või keelata, tehes selle kohta

diskretsiooniotsuse. Kuivõrd AS Generaator taotluse lahendamisel ja ka kaebajate vaiete osas

vaideotsuste tegemisel lähtus vastustaja selgelt valest eeldusest, siis ainuüksi sellepärast kuulub

korraldus tühistamisele. Diskretsiooni nõuetekohasel teostamisel jõudnuks vastustaja

teistsugusele tulemusele ja lubaks paisutamist.

5.3. On tõendamata ja ebaõige vastustaja käsitlus, et paisutamine on keskkonnakahjulik.

Hüdroelektrienergia tootmises, mis on reeglina võimalik üksnes paisutamise abil, avaldub Eesti

taastuvenergia potentsiaal (lisa 4, lk 16, p 1.5.4.). Seega paisutamist elektrienergia tootmiseks

tuleb igati soodustada.

5.4. Kaebajate II-IV arvates on väär korralduses ja vaideotsustes esitatud lähenemine, et

soovitakse paisutamise alustamist, mitte varasema paisutamise jätkamist. AS Generaator soovib

varasema paisutamise jätkamist, sest pais on olnud pikemat aega ning on saanud kohaliku

elukeskkonna immanentseks osaks.

5.5. Kaebajad II –IV ei nõustu Keskkonnaameti käsitlusega, et paisu ei ole kahjustatud

vandaalide poolt. Keskkonnaamet ei saanud ei korralduses ega vaideotsustes pakkuda välja ega

tõendada muud põhjust, kuidas leidsid aset paisu kahjustused. Keskkonnaamet ei ole

selgitanud, mis asjaoludel tema hinnangul leidsid aset paisu luugi avamine ja kadumine. Samuti

jäi arusaamatuks, kes ja mis alusel tegeles öösel väidetavalt ebaseadusliku ehitustegevuse

peatamisega.

5.6. Keskkonnaamet on oluliselt rikkunud uurimiskohustust, mis tõi kaasa ebaõige korralduse.

Vee erikasutusloa faktiline olustik on väga keeruline ja menetlusosalised on esitanud hulganisti

seisukohti, sh uudsete kruvikalapääsude kohta. Keskkonnaamet ei ole neid aga lasknud

asjatundjatel analüüsida, vaid lähtus mitu aastat enne AS Generaator taotluse esitamist

läbiviidud uuringutest. Haldusmenetluse läbiviimise ajaks ei olnud need uuringud enam

asjakohased ning ei saanud võtta arvesse menetlusosaliste poolt esitatud lahendusi paisutamise

jätkamiseks. Uuringute läbiviijad ei olnud teadlikud määravat tähendust omavatest asjaoludest.

Seda argumenti vaideotsustes vastustaja kummutada ei suutnud.

5.7. Kaebajad II-IV leiavad, et Keskkonnaamet oli kohustatud viima läbi keskkonnamõju

hindamise. Ka ei nähtu korraldusest, et KeHJS § 6 lg 31 viidatud otsust oleks haldusmenetluse

käigus üldse tehtud või kellelegi kooskõlastamiseks esitatud. Sellist minetust ei ole võimalik

kõrvaldada, mistõttu kuulub korraldus kehtetuks tunnistamisele.

5.8. Korralduses ei ole vastatud kaebajate 17.07.2017 seisukohale (korralduses viidatud kui

Greinoman & Co OÜ korralduse eelnõule esitatud seisukoht) ega kogutud tõendeid,

kinnitamaks või kummutamaks selle faktiväiteid või argumente. On eriti taunitavad

Keskkonnaameti paljasõnalised väited, et hüdroelektrienergia tootmine on ebaotstarbekas ja et

päästetöödeks ei ole paisjärv tarvilik. Nende asjaolude hindamine ei ole Keskkonnaameti

pädevuses. Keskkonnaamet pidi need asjaolud välja selgitama, kas kogudes vastavaid tõendeid

või taotledes ametiabi. Vaideotsuses leidis vastustaja, et neid asjaolusid hinnata ei ole tarvis,

sest paisutamine ei ole õiguslikult võimalik.

5.9. Jurvik OÜ rõhutab, et käesoleva haldusasjaga ei otsustata vee erikasutusloa andmine, vaid

vee erikasutusloa menetlusega jätkamine, sh KMH algatamine. Seega kaebuste rahuldamine ei

too kaasa mitte mingeid tagajärgi loodusele või vastustajale. Vastustaja ei kanna KMH kulu.

Küll aga viidaks vastustaja kaalutlustega võrreldes läbi oluliselt põhjalikum ja asjakohasem

KMH, mis võtab mh arvesse kõige kaasaegsemaid tehnoloogiaid, teadmisi ja allikaid ning

välistaks kahtluse, et vastustaja teeb otsuse piiratud (ja väära) informatsiooni väljas. Riigikohus

lahendi 3-3-1-73-16 punktis 39 on asunud seisukohale, et: „Menetlus mitte üksnes ei pea olema,

vaid peab ka näima aus ja õiglane.“

Jurvik OÜ on seisukohal, et kõigele lisaks rikub vastustaja võrdse kohtlemise põhimõtet.

Käesoleva haldusasjaga sarnastel asjaoludel (ja õiguslikus raamistikus) on vastustaja lubanud

Wooluvabrik OÜ vee erikasutusloa taotluse raames ja Jägala jõel paisutamise selgitamiseks

KMH läbiviimist (Jägala jõe KMH). Teadaolevalt ei vaielnud vastustaja vastu Jägala jõe KMH

algatamisele nagu praegu. Jägala jõe KMH tulemusena leiti, et paisutamine ja hüdroenergia

tootmine on teatud tingimustel ka piirangualal võimalik ja koguni eelistatud variant, kui lisaks

looduskeskkonnale võetakse arvesse ka majandus- ja sotsiaalkeskkondlike argumente (IV tl 70-

105p). Tegemist on olulise tulemiga, millega vastustaja peab arvestama vee erikasutusloa

menetluses lõppakti tegemisel (KEHJS § 32 p 6).

Praegu leiab vastustaja, et KMH ei annaks mingeid tulemusi, sest hüdroenergia tootmine on

nagunii välistatud. Samas leiti just põhjalikult läbiviidud Jägala jõe KMH tulemusena, et

hüdroenergia tootmine on eelistatud variant, mis piirangu alal on teatud tingimustel ka

võimalik. Seega on vastustaja hoiak käesolevas menetluses ilmselgelt rutakas ja diskrimineeriv.

Jurvik OÜ leiab, et KMH läbi viimine on antud juhul kohustuslik (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-

1-56-12, p 12 ja 3-3-1-27-09, p 11).

5.10. Kaebajad III-IV paluvad vastustajalt enda välja mõista menetluskulud summas vastavalt

2261,23 eurot ja 662,13 eurot (käibemaksuta).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja leiab, et menetletav kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.

6.1. Vastustaja on kõigepealt seisukohal, et kaebajatel 2, 3 ja 4 ei ole kaebeõigust vastustaja

15.08.2017 korralduse peale kaebuse esitamiseks. Kaebuse sisulisel lahendamisel palub

vastustaja jätta kaebuse tervikuna rahuldamata.

Vastustaja möönab, et kaebaja 1 tegevus Kotka paisul soodustab kaebajate 2, 3 ja 4 tegevust

Kotka kalakasvatuses. Seega vee erikasutusloa andmine puudutab kaebajate 2, 3 ja 4 tegevust.

Halduskohtusse pöördumise aluseks ei ole aga pelgalt asjaolu, et mingi korraldus kaudselt isiku

tegevust puudutab, vaid kohtusse saab pöörduda siiski üksnes oma õiguste kaitseks.

Kaebajale 1 vee erikasutusloa andmisest keeldumine ei riku kuidagi kaebajate 2, 3 ja 4 õigusi.

Kaebaja 2 on 18.10.2016 esitanud vastustajale eraldi vee erikasutusloa taotluse Kuusalu vallas

Kotka külas Kotka kalakasvatuse kinnistul (katastritunnus 42301:004:0057) pinnavee

võtmiseks rohkem kui 30 kuupmeetrit ööpäevas ja kalakasvatuses kasutusel olnud vees

saasteainete suublasse juhtimiseks. Vastustaja on kaebajatele 2, 3 ja 4 selgitanud alternatiivseid

võimalusi vee saamiseks kalakasvatusse, mis ei eeldaks vee võtmist paisjärvest

derivatsioonikanali kaudu.

Kaebajad 2, 3 ja 4 ei ole seni nõustunud alternatiivseid variante kaaluma. Tegelikult on aga

vastustaja välja toonud, et kaebaja 2, 3 ja 4 õigusi 15.08.2017 korraldusega ei rikuta ning

kaebajatel 2, 3 ja 4 on olemas alternatiivsed lahendused, mis ei sõltu kolmanda isiku vee

erikasutusloa saamisest. Vastustaja märgib ära, et kohtuistungi ajaks oli väljastatud ka vastav

vee erikasutusluba OÜ-le Jurvik, mis kinnitab täiendavalt kaebajate 2-4 kaebeõiguse puudumist

nende väljatoodud asjaolude taustal.

Vastustaja hinnangul ei rikutud 15.08.2017 korraldusega kaebajate 2, 3 ja 4 õigusi ning sellest

tulenevalt puudub kaebajatel 2, 3 ja 4 HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt kaebeõigus. Vastustaja

palub jätta kaebajate 2, 3 ja 4 kaebused HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

6.2. Vastustaja on seisukohal, et vee erikasutusloa taotluse lahendamisel tuleb lähtuda

tegelikust olukorrast.

6.2.1. Veeseaduse § 8 lg 1 ja lg 2 p 5 tulenevalt peab paisu opereerimiseks, sealhulgas vee

paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks, olema paisu omanikul või valdajal vee

erikasutusluba. Vee erikasutusluba Kotka paisul paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks

ei ole olnud juba aastast 2002, praeguseks seega 16 aastat ja selle fakti osas puudub pooltel

vaidlus.

Vastustaja märgib, et Veeseaduse § 171 lg 4 tulenevalt oli Kotka paisu valdajal kohustus 2002.

aastal peale vee erikasutusloa lõppemist paisutus likvideerida. Seda paisu valdaja aga ei teinud.

See omakorda tähendab, et alates 2002. aastast, kui varasem vee erikasutusluba lõppes, on

paisutust Kotka paisul hoitud ülal ebaseaduslikult ning paisu valdajal on terve selle aja olnud

seadusest tulenev kohustus paisutus likvideerida.

Vastustaja on ka kaebaja 1 tähelepanu korduvalt eelviidatud kohustusele juhtinud (vt vastustaja

02.09.2014 kiri nr HJR 7-6/14/8473-7 (kaebuse lisa 7, I tl 20p-21) ja 06.04.2016 kiri nr 7-

9/16/3154-3 (14.03.2018 vastustaja vastuse lisa 1, II tl 17-19)).

6.2.2. Vastustaja leiab, et kaebuste lahendamisel on oluliseks lähtekohaks see, et vee

erikasutusloa menetluses pidi vastustaja lähtuma sel hetkel valitsenud olukorrast. Vee

erikasutusloa taotlemise hetkel 12.10.2016 ja kogu vastava haldusmenetluse ajal oli paisutus

kadunud ning taastunud looduslähedane olukord, kus veetase oli madalam s.o hiljemalt

08.08.2016 läks veetase Valgejõel alla ning on nii käesoleva hetkeni. Vastustaja on seisukohal,

et ta ei pidanud otsuste tegemisel aluseks võtma kunagi enne loataotluse esitamist esinenud

varasemat õigusnormidele mittevastavat olukorda.

6.3. Vastustaja on seisukohal, et paisutuse lubamine Kotka paisul ei ole õigusaktidest tulenevalt

võimalik.

6.3.1. Vastustaja leiab kõigepealt, et veetaseme tõstmine ei ole LKS § 51 lg 1 kohaselt lubatud.

6.3.2. Lisaks ei ole veetaseme tõstmine lubatud LKS § 31 lg 2 p 2 ja Lahemaa rahvuspargi

kaitse-eeskirja kohaselt. Vastustaja leiab, et tegemist ei ole ka avarii tagajärgede

kõrvaldamisega.

Vaidlusalune koht (Kotka pais) asub Valgejõel Lahemaa rahvuspargis Lahemaa

piiranguvööndis. Lahemaa rahvuspark, sealhulgas Valgejõgi, on looduskaitse all.

Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura

2000 võrgustiku alade nimekiri“ (edaspidi korraldus nr 615-k) lisa 1 p 1 ap 24 ja p 2 ap 167

alusel kuulub Lahemaa rahvuspark Lahemaa linnu- ja loodusala koosseisus Natura 2000 alade

võrgustikku. Seega on Lahemaa rahvuspark oluline nii siseriiklikult kui ka Natura alana

Euroopa Liidu tasandil. Korralduse nr 615-k lisa 1 p 2 ap 167 kohaselt on Lahemaa loodusala

kaitse-eesmärgid jõeelupaikade ja -elustiku osas loodusdirektiivi I lisas nimetatud

elupaigatüübi – jõgede ja ojade (326012) kaitse ning II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase

(Cottus gobio), hariliku hingu (Cobitis taenia), lõhe (Salmo salar), jõesilmu (Lampetra

fluviatilis), rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia) ja paksukojalise jõekarbi (Unio crassus)

elupaikade kaitse.

Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 on vastu võetud Lahemaa rahvuspargi kaitse-

eeskiri, mis sätestab ala kaitse-eesmärgid ja määratleb seaduses antud kaalutluse piiride

ulatuses lubatud ja keelatud tegevused. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 1,p 2, p

5, § 18 lg 2, § 19 lg 2 p 2 koosmõjus LKS § 31 lg 1 ja lg 2 regulatsioon ei võimalda vastustaja

arvates käesoleval juhul õiguspäraselt veetaseme tõstmist.

Vastustaja on seisukohal, et asjaoludest tulenevalt ei saa paisul 08.08.2016 toimunut

kvalifitseerida kui avarii tagajärgede kõrvaldamist. Isegi kui varasemalt - juulis 2016 - toimus

paisul tõepoolest avarii, kõrvaldas kaebaja 2 sellise sündmuse tagajärjed vahetult peale selle

toimumist juulikuus. On alust arvata, et peale seda aga otsustati tellida paisule uued metallist

postid, et paisu konstruktsioone tugevamaks ehitada. Selliste paisu ehitustööde läbiviimine on

aga selgelt loakohustuslik tegevus ning kaebaja 1 oleks pidanud nendeks töödeks saama loa

Kuusalu Vallavalitsuselt. Täiendavalt, Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 23 lg 1 kohaselt

on ehitiste väliskonstruktsioonide muutmine lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul ning

kui sellega oleks kaasnenud vee allalaskmine (mis sellega tegelikult kaasnes), oleks saanud ka

see toimuda vaid kaitseala valitseja ehk Keskkonnaameti nõusolekul. Kaebajad 1 ja 2 aga

otsustasid õigusaktidest tulenevaid nõudeid mitte järgida ning püüdsid vastustaja arvates

ilmselt teostada tööd selleks vajalikke nõusolekuid taotlemata.

Vastustaja toob välja, et õige ei ole kaebaja 1 väide, justkui tuleks kehtiva materiaalõiguse ja

kohtupraktika alusel veetaseme alanemist käsitleda avariina ning taotletavat tegevust avarii

tagajärgede likvideerimisena. Asjas selgunud asjaolud ei näita, et tegemist oleks olnud avarii

tagajärgede likvideerimisega. Vastustaja möönab, et kehtiv õigus lubab tõepoolest paisurajatise

vajalikku parandamist, kui on juhtunud avarii, kuid antud juhul ei ole tegemist sellise

olukorraga. Vastustaja toob välja, et Kotka paisu tõttu on Valgejõel juba üle kümne aasta

valitsenud ebaseaduslik olukord, kus veekogu seisukorda on halvendanud õigusvastane

paisutus. Nüüd on õigusvastane paisutus likvideeritud ning looduslähedane veetase jõel

taastunud (olenemata sellest, kuidas see juhtus). Sealjuures on praeguseks looduslähedane

veetase jõel olnud juba varsti kaks aastat ja on alust eeldada, et jõe ökoloogiline olukord järjest

taastub varasema paisutuse negatiivsetest mõjudest.

Põhjendamatu on väita, et vastustaja peaks vee erikasutusloa menetluses praegusel hetkel

lähtuma 2002. aastast ebaseaduslikult üles jäänud paisutustasemest kui veekogu normaalsest

olekust, mida kaebajal 1 peaks olema iga hinna eest võimalik uuesti esile kutsuda vee

erikasutusloa alusel, mida hakati taotlema ajal, mil taotletud paisutust vähemalt paar kuud ei

eksisteerinud. Kaebaja 1 poolt taotletud tegevus - paisutamine Kotka paisul - nõuab ilmselgelt

veetaseme tõstmist. See ei ole aga looduskaitseseaduse ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja

kohaselt lubatud.

6.4. Vastustaja on seisukohal, et paisutuse lubamine Kotka paisul ei ole keskkonnakaitse

seisukohalt võimalik.

6.4.1. Vastustaja märgib, et ta on hinnanud vee erikasutusloa andmise lubatavust erinevatel

alternatiivsetel alustel, mis nähtuvad ka 15.08.2017 korraldusest:

(a)

absoluutsed vee erikasutusloast keeldumise alused, mille kohaselt vastustajal ei ole

formaalselt võimalik vee erikasutusluba anda - LKS § 51 lg 1 ning LKS § 31 ja Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskiri punktid 2.10 - 2.10.9;

(b)

sisulised alused vee erikasutusloa andmisest keeldumisel, mis põhinevad asjas kogutud

ekspertiisidel ja hinnangutel ning muudel asjakohastel dokumentidel (nagu veemajanduskavad

ja seirearuanded) - korralduse punktid 2.11 - 2.15.10.

Vastustaja märgib, et ta on seega analüüsinud nii formaalseid aluseid vee erikasutusloast

keeldumisel kui ka keeldumise sisulisi põhjusi. Vastustaja ei ole vee erikasutusloa andmisest

keeldunud kergekäeliselt ning on põhjalikult analüüsinud kõiki kaebaja 1 poolt esitatud

materjale, analoogia korras kohaldatavaid analüüse, Valgejõe seisundi analüüse ja

leevendusmeetmeid käsitlevaid eksperthinnanguid. Kõikide viidatud dokumentide kaalumisel

selgus, et keskkonnakaitselistest põhjustest tulenevalt ei ole Valgejõel Kotka paisul paisutamise

lubamine võimalik.

Vastustaja toob välja, et Valgejõgi, kus Kotka pais asub, on Lahemaa rahvuspargi koosseisus

looduskaitse all ning see kuulub Natura 2000 võrgustikku. Sellest tulenevalt ei saa mõistlikku

vaidlust olla selles, et Eesti riigil on kohustus tagada Valgejõel kaitse-eesmärkide täitmine.

Kotka paisul taotletava tegevuse lubamine välistaks vastustaja arvates Lahemaa rahvuspargi ja

Valgejõe kaitse-eesmärkide saavutamise.

Kotka paisul on paisutamise lubamisel ebasoodne mõju kalastikule ja seeläbi kogu Valgejõe

seisundile mitte lihtsalt võimalik, vaid see on kindel. Seda näitavad vastustaja poolt nii

korralduses kui ka vastuses kaebusele viidatud ekspertarvamused ja muud dokumendid (nt

veemajanduskavad, seirearuanded vt 14.03.2018 vastustaja vastuse lisad 22-29 ja

http://www.keskkonnaagentuur.ee/et/eesmargid-tegevused/vesi/pinnavesi/veekogumite-

seisundiinfo

(Exceli

tabel

„Veekogumite

koondseisund

2015“)

http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3248:jogede-

huedrobioloogiline-seireja-uuringud-2014&catid=1280:siseveekogude-seire-2014

&Itemid=5790;

http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3248:jogede

huedrobioloogiline-seireja-uuringud-2014&catid=1280:siseveekogude-seire-2014

&Itemid=5790;

Ühtekuuluvusfondi

Tehnilise

abi

projekti

2003/EE/16/P/PA/012

„Vooluveekogude

ökoloogilise

kvaliteedi

parandamine“

raames

valminud

Valgejõe

KMH

aruande

(eksperthinnangu) eelprojekt ja sellega seotud dokumendid, sh 2007. a eelprojekti seletuskiri

„Valgejõe Kotka paisu kalapääsu rajamise variantide teostatavuse hinnang“ (AS K & H,

aktsiaselts MAVES, INSENERIBÜROO URMAS NUGIN OÜ, Eesti Loodushoiu Keskus;

http://www.envir.ee/sites/default/files/valgejoeeelprojekt.zip ).

6.4.2. Vastustaja toob välja, et leevendusmeetmed ei taga Valgejõe hea seisundi saavutamist.

Vastustaja on korralduses (p 2.15, 2.17.6 – 2.17.8, 2.18.9.3 – 2.18.9.5, 2.18.14.3, 2.18.22.7 –

2.18.22.8, 2.18.22.10) põhjalikult käsitlenud kalapääsudega seonduvat ning kaebajate

haldusmenetluses esitatud vastuväiteid seoses kalapääsudega. Vastustaja on ilmselgelt

kaalunud leevendusmeetmete rakendamise võimalust negatiivsete mõjude ärahoidmisel, kuid

asjas kogutud materjalidele ja eksperthinnangutele tuginedes leidis vastustaja, et

leevendusmeetmetega ei ole võimalik negatiivseid mõjusid ära hoida.

Kaebaja 1 on asunud ka seisukohale, et kui Loobu jõel Joaveski paisu puhul peeti kalapääsude

kasutamist sobivaks, peab see olema sobiv leevendusmeede ka Valgejõel Kotka paisul.

Vastustaja selle seisukohaga ei nõustu. Esmalt rõhutab vastustaja taas, et olukord kahel

nimetatud jõel on põhimõtteliselt ja ka looduskaitseliselt väga erinev. Asjaolu, et ühel jõel on

kalapääsude kasutamine võimalik leevendusmeede, ei tähenda, et see ka teise jõe puhul nii

oleks. Joaveski paisu puhul peeti kalapääse hea seisundi saavutamise meetmeks, Kotka paisu

puhul ei tagaks kalapääsud aga Valgejõe head seisundit.

Vastustaja rõhutab, et olemasoleva ekspertteabe pinnalt on vastustajal tekkinud kindlus, et

hüdroelektrijaama kasutusele võtmisel Kotka paisul muutuks keskkonnaeesmärkide, nagu

Natura 2000 ala soodne kaitseseisund ja veeraamdirektiivist tulenev Valgejõe hea seisund,

saavutamise Valgejõel ebatõenäoliseks. Seda ei muudaks ka kalapääsude rajamine. Kalapääsu

rajamine oleks vaid teoreetiline võimalus kaladele läbipääsu tagamiseks, kuid selle toimimine

ei ole garanteeritud, sest eksperthinnangute kohaselt on selle efektiivsus kaheldav ning ei saa

olla piisavalt kindel, et selle abil oleks võimalik Valgejõe head seisundit saavutada.

Kaebaja 1 on väitnud, et Keskkonnaministeeriumi poolt tellitud kruvikalapääsude efektiivsuse

uuring (IV tl 52-65) kinnitab, et nii kruvikalapääs kui looduslähedane kalapääs on toimivad

lahendused, kuid efektiivsem on looduslähedane kalapääs. Kaebaja 1 selline seisukoht ei ole

vastustaja arvates õige. Kruvikalapääsude efektiivsuse uuringu kokkuvõttes (ptk 8) tuuakse

välja, et kalade alaveest ülavette tõstmiseks mõeldud kruvitõstuki kohta teadusuuringud

praktiliselt puuduvad, rakendusuuringuid on vähe ja need on enamasti elektrijaama omanike

või tootjate tellitud. Samuti asutakse uuringu kokkuvõttes seisukohale, et läbiviidud uuringud

on näidanud, et Eesti kaladest võib kruvitõstuk sobida harjusele, turvale, ründile, tippviidikale,

trullingule ja võldasele. Teiste kalaliikide kohta on andmed hinnangute andmiseks kas

ebapiisavad või puuduvad üldse. Rannikujõgedel, kus esinevad siirdekalad (sh jõesilm, lõhe ja

meriforell) tuleks kruvikalapääsu rajamist vältida. Seni pole ühtki uuringut, mis kinnitaks

kruvitõstuki sobivust jõesilmu, lõhe, meriforelli, siirdesiia, vimma jt siirdekalade tõusvaks

rändeks.

Viidatud uuringust ei saa järeldada, et kruvikalapääs oleks toimiv või arvestatav variant.

Uuringu järeldus on pigem just vastupidine ja seda eriti Valgejõge ja selle peamisi kalaliike

silmas pidades. Vastustaja rõhutab, et Valgejõel on esmatähtis just lõheliste kaitse. Korralduse

nr 615-k lisa 1 p 2 ap 167 kohaselt on Lahemaa loodusala kaitse-eesmärgid jõeelustiku osas

loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), hariliku hingu

(Cobitis taenia), lõhe (Salmo salar), jõesilmu (Lampetra fluviatilis), rohe-vesihobu

(Ophiogomphus cecilia) ja paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) kaitse. Kruvikalapääs ei

tagaks uuringu järgi kaitse-eesmärgiks olevate liikide kaitset. Uuringus on sõnaselgelt asutud

seisukohale, et puuduvad andmed ja uuringud, millele tuginedes saaks väita, et kruvikalapääs

tagaks jõesilmu, lõhe, meriforelli jt siirdekalade tõusva rände (uuringu kokkuvõte ptk 8, ptk 7).

Vastustaja on seisukohal, et on selge, et praegune looduslähedane olukord Kotka paisul aitab

Valgejõe hea seisundi taastumisele paremini kaasa. Valgejõel on olukord peale Kotka paisul

paisutuse lõppemist juba paranenud, kuid täielikuks taastumiseks kulub veel aega. Viimaste

seireandmete kohaselt on olukord kindlasti parem kui vahetult peale paisu purunemist ning

kalastikuekspert on asunud seiskohale, et nüüdseks on lõhe ja meriforelli osas väike taastumine

olnud, olukord taastub täielikult lähiaastate jooksul. Ekspert toob välja, et katsepüügid on

näidanud, et lõhe ja meriforell pääsevad Kotka paisust ülesvoolu uutele koelmutele.

Seireandmed näitavad seega, et peale paisutuse alanemist Kotka paisul on olukord Valgejõel

juba paranenud. Täielikuks taastumiseks läheb veel küll aega, kuid loodusliku seisundi

säilitamine aitab selgelt Valgejõe hea seisundi saavutamisele parimal viisil kaasa.

6.4.3. Vastustaja leiab, et nähtuvalt korralduse punktidest 1.1 - 1.12 ja 2.1 - 2.7 on ta selgitanud

välja kõik vee erikasutusloa taotluse lahendamiseks olulised asjaolud. Vastustaja on teinud kõik

endast oleneva, et välja selgitada paisutuse kadumise asjaolud ning paisu ja jõe tegelik olukord.

Vastustaja on teinud järelepärimisi teistele haldusorganitele (KKI, Kuusalu Vallavalitsus,

PPA), kuulanud menetluses korduvalt ära kaebajad ning kogunud hulgaliselt tõendeid.

Korralduse punktis 2.8.3 toob vastustaja täpselt välja, millistele eksperthinnangutele ja muudele

dokumentidele korralduse andmisel tugineti.

Korralduse punktis 2.18 on detailselt välja toodud menetlusosaliste ärakuulamisega seotud

asjaolud. Sealhulgas on välja toodud kaebajate korduvad vastuväited ja vastustaja vastused

nendele. Vastustaja on oma vastuväidetes tuginenud eksperthinnangutele ja muudele

dokumentidele, mis asjas tähtsust omavad. Ebaõiged on kaebaja 1 väited, justkui oleks

vastustaja jätnud tähelepanuta ökoloogilis-majandusliku analüüsi. Vastustaja on korralduse

punktides 2.12.3 – 2.12.3.8 välja toonud ökoloogilis-majanduslikus analüüsis väljatoodud

variandid ja käsitlenud analüüsi tulemusi. Täiendavalt on vastustaja vastanud kaebaja 1

seisukohtadele seoses ökoloogilis-majandusliku analüüsiga korralduse punktis 2.18.9 –

2.18.9.6, 2.18.11 – 2.18.11.1.

Vastustaja on seisukohal, et on kaalunud piisavalt kaebajate huve ja võimalust kaebajate

majanduslike huvide ja looduskaitseliste huvide tasakaalustamiseks. Nagu korralduses ja

käesolevas dokumendis juba välja toodud, on kaebajate 2, 3 ja 4 puhul pakutud juba varem

lahendust kalakasvatuse jaoks teisi lahendusi kasutades vett saada. Kalakasvatuse ainsaks

võimaluseks ei ole paisjärvest derivatsioonikanali kaudu vett võtta. Kaebajad 2, 3 ja 4 keeldusid

pikalt teiste lahenduste kaalumisest, kuid kohtuistungi ajaks oli väljastatud vee erikasutusluba,

mis tagab vee kalakasvatusele. Kaebaja 1 majanduslikke huve on vastustaja korralduses

kaalunud ning leidnud, et käesoleval juhul ei esine selliseid ülekaalukaid üldisi huve, mis võiks

kaaluda üles veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamises tuleneva hüve ja kasu Natura

kaitse-eesmärkideks olevatele liikidele ja elupaikadele ehk üle-euroopalise tähtsusega liikidele

ja elupaikadele. Vastustaja on viidanud ka, et „Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2030

– ENMAK 2030+“ eelnõu kohaselt on hüdroenergia kui taastuvenergiaallikas väikese

tähtsusega võrreldes muude taastuvenergia liikidega (nt tuule- ja päikeseenergia). Kotka

hüdroelektrijaamas elektri tootmine ei kaalu vastustaja kaalutluse tulemusena üles kõiki

korralduses ja käesolevas dokumendis välja toodud looduskaitselisi huve ja kohustusi.

6.5. Vastustaja ei nõustu kaebajatega ja leiab, et käesoleval juhul ei olnud keskkonnamõju

hindamise algatamine vajalik.

Vastustaja selgitab, et KMH eesmärk on anda loa andjale võimalikult palju informatsiooni, et

loa andja saaks otsustada, millised on tegevusloa andmisel tegevusega kaasnevad

keskkonnamõjud ja millised on loa andmisel tegevuseks võimalikud sobivaimad

lahendusvariandid (vt HMS § 5 lg 1 ja 2, KeHJS § 11 lg 6, § 3 p 1 ja p 2 ja § 31, direktiiv

2011/92/EL 6 (KMH direktiiv), art 2 lg 1, direktiiv 92/43/EMÜ (n-ö loodusdirektiiv) art 6 lg-

st 3). Seejuures võib olulise keskkonnamõjuga tegevuse puhul loa anda üksnes juhul, kui läbitud

on kõik formaliseeritud menetluse etapid ehk ka KMH on läbi viidud. Samas rõhutab vastustaja,

et KMH aruanne on tegevusloa andmisega seotud haldusmenetluses ainult üheks tõendiks.

Samu reegleid, mis on ette nähtud olukorraks, kus tegevusluba antakse, ei saa aga alati ja igas

olukorras üks ühele üle kanda olukorrale, kus haldusorgan kavandatud tegevust ei luba ehk

keeldub tegevuseks luba andmast. Tegevusloa andmise olukorras on keskkonnamõjude

igakülgseks hindamiseks ja veendumiseks, et olulist keskkonnamõju ei esine, tõepoolest vajalik

KMH läbiviimine. Olukorras, kus teistele tõenditele tuginedes on haldusorganil tekkinud

põhjendatud veendumus, et esineb loa andmisest keeldumise alus, sh oluline negatiivne

keskkonnamõju, ja taotlus on selles mõttes perspektiivitu, võib piisata ka asjaolude

väljaselgitamisest üldises haldusmenetluse korras vastavalt uurimispõhimõttele (HMS § 6) ning

KMH lõplikku aruannet ei ole tingimata vaja ära oodata.

Käesolevas asjas on vastustaja korralduse rajanud järgmistele dokumentidele:

(a)

Ühtekuuluvusfondi Tehnilise abi projekti 2003/EE/16/P/PA/012 „Vooluveekogude

ökoloogilise kvaliteedi parandamine“ raames 2007. aastal valminud „Valgejõel paiknevate

Kotka ja Nõmmeveski paisudele kalapääsude rajamise keskkonnamõju hindamine“ (AS K &

H, aktsiaselts MAVES, INSENERIBÜROO URMAS NUGIN OÜ, Eesti Loodushoiu Keskus,

OÜ Merin, lisa 27);

(b)

Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 protokollilise otsusega nr 1 kinnitatud Lääne-Eesti

vesikonna veemajanduskava (lisa 23);

(c)

Vabariigi Valitsuse 01.04.2010 korraldusega nr 118 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna

veemajanduskava (lisa 22);

(d)

Veemajanduskomisjonile esitatud seletuskirja „Eesti pinnaveekogumite seisundi 2015.

a ajakohastatud vahehinnangu kohta“ Lisa 1 „Eesti pinnaveekogumite koondseisundi,

ökoloogilise seisundi või ökoloogilise potentsiaali ja keemilise seisundi 2015. a ajakohastatud

hinnang“7, (K. Altoja, Keskkonnaagentuur, I. Truumaa, Keskkonnaministeeriumi veeosakond,

2016);

(e)

„Valgejõel asuva endise Nõmmeveski paisu mõjupiirkonna seisundist ja elupaiga

väärtusest“ (Jaanus Tuusti, 2015, lisa 26);

(f)

Kalastiku uuring „Valgejõel asuva endise Nõmmeveski paisjärve piirkonna kalastiku

seisundi ja elupaigalise väärtuse hindamine“, (M. Kesler, I. Taal, R. Svirgsden, Tartu Ülikooli

Eesti Mereinstituut, 2015, lisa 28);

(g)

Lepingu K-9-1-2005/1877 lõpparuanne „Paisude mõju kalastikule, mõju

hindamise ja kompenseerimise metoodika“, (R. Järvekülg, Eesti Loodushoiu Keskus, 2007,

lisa 30);

(h) „Loodusdirektiivi“ elupaigatüüpide käsiraamat, (J. Paal, TÜ botaanika ja ökoloogia

instituut, 2007)8;

(i) Eesti riikliku keskkonnaseire allprogrammi „Jõgede hüdrobioloogiline seire ja uuringud

2014. a“ aruanne (Eesti Maaülikooli PKI Limnoloogiakeskus, 2015).

Vastustaja on seisukohal, et tal on olnud piisavalt teavet ja tõendeid, et otsustada vee

erikasutusloa andmisest keeldumise üle KMH-d läbi viimata. Vastustaja on käesoleva

dokumendi punktis 2.4 välja toonud, et looduskaitselistel põhjustel ei ole Kotka paisul

paisutamise lubamine võimalik. Selle otsuseni jõudmine oli vastustajal võimalik eelviidatud

dokumentide ja õigusaktidest tulenevate nõuete alusel. KMH läbiviimine ei oleks muutnud

menetluse tulemust, kuivõrd analüüside põhjal on selge, et vee erikasutuse lubamine ei ole

võimalik.

Põhjendatud ei ole kaebaja 1 seisukoht, et vastustajal ei ole võimalik KMH-d mitte algatada

ehk et ka juhul, kui tulenevalt õigusaktide nõuetest ja haldusmenetluse käigus kogutud teabest

on haldusorgan veendunud, et esineb õiguslik alus keelduda taotletud tegevusele tegevusloa

andmisest ja edasine haldusmenetlus on perspektiivitu, peaks siiski jätkama ajamahuka ja

taotlejale kuluka (KeHJS § 8 lg 2) KMH menetlusega.

Vastustaja märgib, et selline lahendus ei pruugi enamasti olla taotleja huvides, kuna sellisel

juhul on taotleja sunnitud tegema jätkuvalt kulutusi KMH menetlusele, kuigi lõpuks tegevusloa

andmisest ikkagi keeldutakse. Selline KMH menetluse läbiviimise nõue oleks vastuolus HMS

§ 5 lg-st 2 tuleneva haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja tõhususe põhimõttega ning rikuks

ühtlasi taotleja õigust korraldusele ja menetlusele.

KMH läbi viimata jätmine on antud juhul olnud põhjendatud ja seda on kinnitanud ka Tallinna

Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus analoogses asjas 3-15-2596.

Teiseks leiab vastustaja, et Jägala jõel KMH algatamist ei saa kasutada argumendina praeguses

vaidluses. Iga olukorda tuleb hinnata vastavalt asjaoludele. Asjaolust, et hoopis teisel jõel on

hoopis teistel asjaoludel KMH algatatud, ei saa kuidagi järeldada, et ka antud juhul oleks see

Kotka paisul olnud põhjendatud. Kaebaja 2 poolt esile toodud „sarnasused“, näiteks, et paisud

asuvad vastavatel jõgedel suudmete lähedal ja mõlemad jõed on lõheliste elupaikadena

kaitstavad, ei tähenda, et ka vee erikasutusloa menetluse asjaolud olid sarnased. Tegemist on

erinevate jõgedega ja erinevatel asjaoludel põhinevate menetlustega.

Vastustajal oli piisavalt teavet ja tõendeid, et otsustada vee erikasutusloa andmisest keeldumise

üle KMH-d läbi viimata. KMH läbiviimine ei oleks muutnud menetluse tulemust, kuivõrd

analüüside põhjal on selge, et vee erikasutuse taotluses soovitud kujul lubamine ei ole võimalik.

Lisaks võib märkida, et ka Riigikohus on paisutamisega seotud vaidluses leidnud, et seadus ei

nõua keskkonnaloa andmisest keeldumise puhul igal juhul KMH menetluse läbiviimist (3-16-

478, p 20).

6.6. Vastustaja leiab, et Kotka paisu olukorda ei saa võrrelda Joaveski paisuga. Vastustaja

rõhutab, et Kotka paisu ja Joaveski paisu juhtumeid ja menetlusi ei saa võrrelda. Kindlasti ei

ole võimalik teha järeldust, et kui Joaveski paisul tegevust lubati, peaks seda lubama ka Kotka

paisul. Kaebaja 1 on jätnud kohtule selgitamata ühe olulisima aspekti kahe paisu võrdluses.

Nimelt toimusid Kotka paisul 2016. aasta suvel sündmused, mille tulemuse hiljemalt

08.08.2016 läks veetase Valgejõel alla ning on nii käesoleva hetkeni. See tähendab, et ka

õigusvastast paisutust Kotka paisul enam ei eksisteeri ja veetase on praeguseks juba üle kahe ja

poole aasta tagasi alanenud. Joaveski paisul aga selliseid sündmusi toimunud ei ole ning veetase

ei ole alanenud. Joaveski paisul esines paisutus nii vee erikasutusloa taotluse esitamise hetkel

kui vee erikasutusloa andmise ajal. Keskkonnaamet oli AS-le Veejaam väljastanud tähtajalise

vee erikasutusloa nr L.VV/321202 Loobu jõe paisutamiseks Joaveski paisul ja hüdroenergiast

elektrienergia tootmiseks juba oma 28.12.2011 korraldusega nr HJR 1-15/11/970. Seega oli

AS-l Veejaam tähtajatu vee erikasutusloa taotluse esitamise ajal kehtiv vee erikasutusluba

paisutamiseks ning Joaveski paisul toimus ka faktiliselt paisutamine. Eeltoodust tulenevalt on

olukord ja asjaolud Kotka ja Joaveski paisudel juba põhimõtteliselt väga erinevad ning nende

võrdlemine seetõttu asjakohatu.

Täiendavalt toob vastustaja välja, et tegemist on ka erinevatel jõgedel asuvate paisudega –

Kotka pais asub Valgejõel ning Joaveski pais Loobu jõel. Nimetatud jõed on looduslikelt

omadustelt väga erinevad, mistõttu ka asjaolud, mis vee erikasutusloa andmisel hindamisele

tulevad, on erinevad. Esmalt on oluline, et Loobu jõel on Joaveskil juba looduslik kalade

rändetakistus. Eesti Keskkonnauuringute Keskuse poolt koostatud töös „Operatiivseire

korraldamine 2017. Rakendatud meetme tõhususe hindamine“ (lisa 7) p-s 3.3.1.5 on

kokkuvõtvalt järeldatud, et: „Ajalooliselt on Joaveskil asunud ligi nelja meetri kõrgune

paeastang, mis suure tõenäosusega oli kaladele läbimatu. Alles pärast papivabriku ehitamise

tarvis pae murdmist tekkis tänane mitmest astangust koosnev joastik. Siiski on joastik sellises

olekus kaladele rändetakistuseks. Seda eelkõige küllaltki kõrgete astangute ja nendevahelise

madala veetaseme tõttu. Tänasest joastikust saab suurvee ajal (vooluhulgad alates 2.5 m3/s)

kindlasti osa kalu üles ning võib väita, et ületades hüdroloogilistelt tingimustelt keerukama

joastiku, on nad võimelised läbima ka kalapääsu.”

Viidatud lõigust nähtub, et Loobu jõel on kaladele esmaseks rändetõkkeks joastik, mis asub

ligikaudu 10 km kaugusel jõe suudmest. Kui Loobu jõel asuvad parimad lõhe ja forelli koelmu-

ja elualad jõelõigul suudmest kuni Joaveski paisuni, siis Valgejõel asuvad parimad lõhe ja

forelli koelmu- ja elualad Kotka paisust ülesvoolu. Seega on oluline tähele panna, et lisaks

erinevusele paisutamise asjaoludes ja veetasemes, on nende kahe jõe ja paisu puhul erinevad ka

looduslikud tingimused. Seega on ka jõe hea seisundi saavutamise võimalused ja meetmed

jõgedel erinevad. Tegemist ei ole mingil juhul võrreldavate olukordadega ja kaebaja 1 poolt

tehtud järeldus on selgelt ebaõige ja kohut eksitav.

Vastustaja soovib aga viidata Kotka paisuga asjaolude poolest sarnasele asjale, mida kohtud

lahendasid haldusasja nr 3-15-2596 raames ning mis on tänaseks lõppenud, kuivõrd Riigikohus

ei võtnud kassatsioonkaebust menetlusse, mistõttu jäid jõusse Tallinna Halduskohtu 28.02.2017

otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 07.02.2018 otsus. Viidatud kohtuasjades oli vaidluse all

paisutamise võimalikkus Nõmmeveski paisul, mis asub Valgejõel Kotka paisust ülesvoolu.

Sealjuures olid vaidluse all nii KMH läbi viimata jätmise küsimus, Valgejõe hea seisundi

tagamise vajadus, kui kaalumisel kasutatavad alusandmed ja uuringud, mis on olulised ka

käesolevas asjas. Tallinna Halduskohus on Valgejõe kaitsel olulisi sisulisi asjaolusid põhjalikult

käsitlenud ja sealne käsitlus on kohane ka antud juhul. Tallinna Ringkonnakohus on andnud

ühese ja selge tõlgenduse KMH läbi viimata jätmise osas oma haldusasjas nr 3-15-2596tehtud

otsuse punktides 23 – 24 ning see seisukoht on otseselt kohaldatav ka käesolevas asjas.

6.7. Kaebajad 2, 3 ja 4 on esitanud kaebuse Keskkonnaameti korralduse nr 1-3/17/2131 peale,

millega keelduti kaebajale 1 vee erikasutusloa väljastamisest. Vastustaja on kohtumenetluses

olnud seisukohal, et kaebajatel 2, 3 ja 4 puudub tegelikult kaebeõigus korralduse

vaidlustamiseks, kuivõrd korraldus ei puuduta nende õigusi. Vastustaja on siiski möönnud, et

kaebaja 1 tegevus Kotka paisul soodustab kaebajate 2, 3 ja 4 tegevust Kotka kalakasvatuses.

Seega vee erikasutusloa andmine puudutab kaebajate 2, 3 ja 4 tegevust (andmata siiski

kaebeõigust).

Kaebaja 3 (AS Volex) on esitanud kaebuse ja osalenud edasises menetluses koos kaebajaga 4

(OSAÜHING ATLANTA TRADE), väites, et tegemist on Kotka kalakasvatuse kinnistu

omanikega. Kinnistusraamatu väljavõtte (lisa 1) kohaselt kuulub kaebajale 3 Kalametsa

kinnistu (registriosa nr 14107402, katastritunnus 42301:004:0058). Samas nähtub maakatastri

väljavõttelt (lisa 2), et Kotka kalakasvatuse rajatised ei asu Kalametsa kinnistul (tähistatud

punasega). Seega jääb vastustajale arusaamatuks, kuidas on kaebaja 3 kui kalakasvatuse lähedal

asuva kinnistu omanik tegelikult kalakasvatuse tegevusega üldse seotud. Sellest tulenevalt on

vastustaja seisukohal, et käesolev menetlus ei saa kaebaja 3 õigusi puudutada ja kaebus tuleb

kaebaja 3 osas jätta läbi vaatamata.

Kaebajale 2 on aga praeguseks hetkeks väljastatud Keskkonnaameti 31.01.2019 korraldusega

nr 1-3/19/185 vee erikasutusluba nr L.VV/331825 pinnavee võtmiseks rohkem kui 30 m3

ööpäevas, kalade kasvatamiseks aastase juurdekasvuga rohkem kui üks tonn ja kalakasvatusest

heitvee juhtimiseks suublasse (siinkohal Valgejõkke) Kuusalu vallas Kotka külas Kotka

kalakasvatuse kinnistul kehtivusega kuni 02.01.2022. Vee erikasutusloaga on kaebaja 2 saanud

seega õiguse Valgejõest vajaliku vee võtmiseks, et kalakasvatust töös hoida. Vastustaja

hinnangul ei ole seega kaebaja 2 (ega ka kaebaja 3 ja 4) osalemine menetluses muutunud

asjaolude tõttu enam põhjendatud ja vajalik.

Kaebaja 2 on leidnud alternatiivse võimaluse Valgejõest vee võtmiseks ja seeläbi kalakasvatuse

tegevuse jätkamiseks. Kaebaja 2 tegevus ei sõltu enam kaebajale 1 vee erikasutusloa

väljastamisest. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et esineb alus kaebajate 2, 3 ja 4 osas kaebuse

läbivaatamata jätmiseks HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus

jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib

tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik

saavutada kaebuse eesmärki.

Kaebajate 2, 3 ja 4 kaebuste eesmärk oli saavutada olukord, kus Kotka kalakasvatus saaks oma

tegevust jätkata. Vastustaja oli kohtumenetluses läbivalt seisukohal, et kaebajal 2 tegevuse

jätkamine ei seondu tegelikult kaebajale 1 vee erikasutusloa väljastamisega ning kui kaebaja 2

oleks valmis alternatiivseid lahendusi kasutama, oleks tegevuse jätkamine ka paisutuseta

võimalik. Kaebaja 2 saanud kohtumenetluse ajal vee erikasutusloa ning tal on võimalik

Valgejõest pumpamise teel vett saada. Sealjuures ei olene see Kotka paisul paisutamisest ehk

kaebaja 1 tegevusest. Kuivõrd kaebajate 2, 3 ja 4 kaebuste eesmärk on praeguseks

alternatiivsete lahenduste leidmisega tegelikult saavutatud, puudub vajadus isikute kaasatuseks

käesolevasse haldusasja. Kaebaja 1 vee erikasutusloa väljastamise küsimus ei mõjuta kaebajate

2, 3 ja 4 tegevust.

Ühtlasi rõhutab vastustaja, et kaebajate 3 ja 4 poolt viidatud ettevõtlusvabaduse riivet, millel

nende kaebus väidetavalt põhineb, ei esine. Kaebajad 3 ja 4 on sõlminud üürilepingu kaebajaga

2 ning nende poolt tulu teenimine ongi seotud just nimetatud üürilepinguga. Kaebajate 3 ja 4

poolt tulu teenimine ei ole aga kuidagi sõltuvuses Kotka paisul paisutamisest.

Seega palub vastustaja Tallinna Halduskohtul jätta kaebajate 2, 3 ja 4 osas kaebus läbi

vaatamata ning lõpetada selles osas menetlus. Täiendava 3 kaebaja osalemine menetluses, mis

nende õigusi ei puuduta, ei ole vajalik ning tekitab vastustajale vaid täiendavaid kulutusi. Juba

varasem menetlus on näidanud, et kaebajad 2, 3 ja 4 on osalenud menetluses aktiivselt ja

tekitanud vastustajale taotluste ja määruskaebuste esitamisega täiendavaid menetluskulusid.

Samas ei ole kaebajate 2, 3 ja 4 menetluses osalemine nende õiguste kaitseks mingilgi viisil

vajalik.

6.8. Vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud, kuid vaidleb osaliselt vastu

kaebajate menetluskulude väljamõistmise taotlustele paludes neid vähendada ja HKMS alusel

välja mõista üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (V tl 27-28).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Menetluse osalise lõpetamise taotluse lahendamine

7. HKMS § 151 lg 2 p 1 koostoimes §-ga 121 lg 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse

määrusega selle esitajale, kui: 1) kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus; 2) kaebuse

rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki;

Säte ei sisalda kohustust vastav kaebus tagastada, kuid annab kohtule selleks võimaluse.

Seejuures võib viidatud sätte p 1 alusel kaebuse selle esitajale tagastada üksnes juhul, kui

kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema

vabadusi.

Kohus märgib, et võib kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste puudumise tuvastada ka

kohtuotsuses asja sisulisel lahendamisel. Kui kaebeõiguse puudumine ja kaebuse eesmärgi

saavutamise võimatus ei ole ilmselged, siis tuleb eelistada asja sisulist läbivaatamist ning võtta

selles osas seisukoht kohtuotsuses.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastustaja taotluse kaebuse läbivaatamata jätmiseks kaebajate

2-4 osas rahuldamata ja võtab nimetatud kaebajate osas kohtuotsuses seisukoha, kas nende

subjektiivseid õigusi on rikutud või mitte.

Kohtuotsus

I

8. Kohus ei nõustu vastustaja väitega kaebeõiguse ilmselgest puudumisest, mille tõttu võinuks

kaebuse tagastada kaebajate 2, 3 ja 4 osas. Kaebajatel on kaebeõigus, kuivõrd nad väidavad

enda omandiõiguse ja õiguse tegeleda ettevõtlusega kahjustamist seoses asjaoluga, et AS

Generaator poolt vee erikasutusloa alusel läbiviidava paisutamiseta ei saa vastustaja rahuldada

kaebaja Jurvik OÜ vee-erikasutusloa taotlust. Jurvik OÜ väidab kaebuses esialgu, et tema

parimate teadmiste kohaselt ei ole tema opereeritava Kotka kalakasvatuse teise veevõtu koha

rajamine majandustehniliselt teostatav. Pärast vee-erikasutusloa saamist leidis Jurvik OÜ

kohtuistungil, et selles antud tingimustel vee-erikasutusõigus ei anna talle garantiid, et pikema

kuiva perioodi korral saab ta võtta piisavalt vett oma kalakasvatuse tarvis tulenevalt loas seatud

piirangutest.

Kohus märgib, et kaebajate väidete põhjendatust ja nendega seotud subjektiivsete õiguste

rikkumist ning kaebeõiguse olemasolu kaebuse menetlusse võtmiseks hinnatakse erinevate

normide alusel. Kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumise väiteid tuleb hinnata asja sisulisel

läbivaatamisel.

Kohus leiab, et kaebajate 2, 3 ja 4 subjektiivseid õigusi ei rikuta. Kohus põhjendab oma

seisukohta alljärgnevalt.

AS-le Volex ja OÜ-le Atlanta Trade kuuluvatel kinnistutel asub Kotka kalakasvatuse kompleks,

mis on antud rendile Jurvik OÜ-le (III tl 12-15). Kalakasvatus sai kuni 2016. a augustini vee

kalatiikide tarbeks Hüdrojaama paisu kinnistul asuva hüdroenergiajaama veehaarderajatise

kaudu juurdevoolukanali lõpust. Jurvik OÜ senine vee erikasutusluba pinnavee võtmiseks enam

kui 30 m3 ööpäevas ja kalakasvanduses kasutatud vee suublasse juhtimiseks lõppes 25.05.2016

ning uus taotlus esitati 18.10.2016, mil paisjärve enam ei olnud. Jurvik OÜ vee-erikasutusloa

taotlust menetleti eraldi AS Generaatori taotlusest ja Kotka kalakasvatuse kalatiikide

veevarustuse küsimust ei lahendatud AS Generaator vee-erikasutusloa taotluse menetlemise

raames. Kohtuotsuse tegemise ajaks on vastustaja lahendanud Jurvik OÜ vee-erikasutusloa

taotluse eraldi otsusega ja Jurvik OÜ-le on väljastatud Keskkonnaameti 31.01.2019

korraldusega nr 1-3/19/185 (IV tl 114-119) vee erikasutusluba nr L.VV/331825 pinnavee

võtmiseks rohkem kui 30 m3 ööpäevas, kalade kasvatamiseks aastase juurdekasvuga rohkem

kui üks tonn ja kalakasvatusest heitvee juhtimiseks suublasse (Valgejõkke) Kuusalu vallas

Kotka külas Kotka kalakasvatuse kinnistul kehtivusega kuni 02.01.2022. Vee erikasutusloaga

on kaebaja Jurvik OÜ saanud õiguse Valgejõest vajaliku vee võtmiseks, et kalakasvatust töös

hoida. Seetõttu ei sõltu kaebaja Jurvik OÜ tegevus ning ka AS-le Volex ja OÜ-le Atlanta Trade

omandi kasutamine senise äritegevuse jätkamiseks enam kaebajale 1 vee erikasutusloa

väljastamisest. Järelikult on ümber on lükatud kaebajate 2-4 peamine väide subjektiivsete

õiguste rikkumisest, sest Jurvik OÜ-le ei ole võimalik väljastada vee-erikasutusluba kui AS-il

Generaator puudub vee-erikasutusluba paisutuse ülevalhoidmiseks. Kuivõrd käesolevaks ajaks

on Jurvik OÜ-le vee-erikasutusluba väljastatud, siis sellest tulenevalt ei saa nende poolt

vaidlustatud kaebajale 1 vee-erikasutusloa andmisest keeldumine enam kuidagi rikkuda ka

kaebajate OÜ Jurvik, AS Volex ja OÜ Atlanta Trade subjektiivseid õigusi ning kaebus tuleb

nende kaebajate osas jätta sellest tulenevalt rahuldamata.

Lisaks on õige vastustaja seisukoht selles, et eeltoodust tulenevalt ei esine kaebajate AS Volex

ja OÜ Atlanta Trade poolt viidatud ettevõtlusvabaduse riivet, millel nende kaebus väidetavalt

põhines. Kaebajad AS Volex ja OÜ Atlanta Trade on sõlminud üürilepingu kaebajaga Jurvik

OÜ ning nende poolt tulu teenimine ongi seotud just nimetatud üürilepinguga. Kaebajate AS

Volex ja OÜ Atlanta Trade poolt tulu teenimine ei ole aga kuidagi sõltuvuses Kotka paisul

paisutamisest ehk selles, kas AS-le Generaator vee-erikasutusloa väljastamisest keelduti

õiguspäraselt või mitte. Ka seetõttu ei saa vaidlustatud otsus rikkuda nimetatud kaebajate

subjektiivseid õigusi ja kaebus tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata.

II

9. AS Generaator kaebuse osas käsitleb kohus kõigepealt menetluses tuvastatud faktilisi

asjaolusid.

9.1. Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et Kotka paisul ei toimu hüdroenergia kasutamist

elektrienergia tootmiseks alates 2001. a-st ning Valgejõe paisutamiseks Kotka paisul ja

hüdroenergia kasutamiseks väljastatud vee erikasutusloa kehtivus lõppes 2002. aastal.

Samuti ei ole vaidlust selles, et hiljemalt 08.08.2016 lakkas senine õigusliku aluseta paisutus

sisuliselt olemast ja alates sellest kuupäevast on veevool olnud takistatud üksnes nii suures

ulatuses, kui seda takistab Kotka paisu säilinud vundament. Faktiliselt on veetase paisu juures

alanenud ligikaudu paari meetri võrra ja on tänaseni igapäevaselt sisuliselt jõe loodusliku

veetasemel.

9.2. Vaidlust ei ole, et AS Generaator esitas oma esimese taotluse uue vee erikasutusloa

saamiseks (mh Valgejõe paisutamiseks Kotka paisul) 28.03.2013 (I tl 12-15). 02.09.2014

otsusega nr HJR 7-6/14/8473-7 jättis vastustaja selle vee-erikasutusloa taotluse läbi vaatamata,

sest AS Generaator ei kõrvaldanud vee erikasutusloa taotluses esinevaid puuduseid vastustaja

määratud tähtajaks. Ühtlasi teavitati nimetatud otsuses AS-i Generaator, et VeeS § 171 lg 4

kohaselt juhul, kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktiga nõutavat vee-

erikasutusluba või kui vee erikasutusloa andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või

valdaja paisutuse likvideerima. Samuti viidati nimetatud haldusaktis VeeS § 171 lg 6 (I tl 20p-

21). Viidatud otsus on kohtule esitatud andmete põhjal jõustunud. Kaebaja 1 ei ole esitanud

kohtule vastupidiseid andmeid ega nimetatud otsust vaidlustanud.

9.3. Kohus leiab, et käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et kaebaja 1 esitas 12.10.2016

vastustajale uue täiendatud vee-erikasutusloa taotluse kinnistutel Hüdrojaam ja Hüdrojaama

pais Valgejõel asuva Kotka paisuga veekogu paisutamiseks ning hüdroenergia kasutamiseks

elektrienergia tootmiseks (I tl 25-28p). Vastustaja jättis oma 15.08.2017 korraldusega ka uue

taotlusega taotletud vee-erikasutusloa väljastamata (I tl 113-132p).

9.4. Puudub õiguslik vaidlus, et kaebaja 1 taotletud tegevusteks (s.o vooluveekogu

paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks) on VeeS § 8 lg 2 p 5 kohaselt arvestades faktilisi

asjaolusid nõutav vee-erikasutusluba ning teatud seaduses määratletud faktiliste asjaolude

esinemisel ei ole taotletud tegevusteks õigusaktide järgi võimalik vee erikasutusluba üldse

väljastada (VeeS § 9 lg 10 p 3).

Vaidlus puudub, et keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli

ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ § 2 p 109 kohaselt on Valgejõgi kogu ulatuses

(VEE1079200) määratud lõheliste kudemis- ja elupaigaks, kus on LKS § 51 lg 1 kohaselt

keelatud rajada uusi paise ja rekonstrueerida olemasolevaid ulatuses, mis tõstab veetaset, samuti

on keelatud muuta veekogu looduslikku sängi ja hüdroloogilist režiimi.

10. Arvestades eeltoodud tuvastatud asjaolusid on vastustaja 15.08.2017 korralduse

õiguspärasuse hindamise seisukohalt esiteks oluline see, kas tegemist on Kotka paisu avarii

tagajärgede likvideerimisega, millisel juhul LKS § 51 lg 1 piirang ei kohaldu (vt Riigikohtu

lahend haldusasjas nr 3-3-1-74-14, p 17), või mitte. Sama asjaolu omab tähtsust ka LKS § 31

lg 2 p 2 ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 koostoimes sätestatud piirangu

(s.o keeld muuta veetaset ja kaldajoont muu hulgas olemasolevate paisude rekonstrueerimisel)

kohaldatavuse hindamisel (vt ka Nõmmeveski paisu taastamist puudutavas vaidluses tehtud

Tallinna Ringkonnakohtu 07.02.2018 otsus nr 3-15-2596, p 13).

10.1. Kohus leiab käesolevas asjas esitatud tõendite ja seisukohtade analüüsimise järel, et õige

on vastustaja seisukoht, et võimaliku varem eksisteerinud paisutuse taastamise käsitlemisel ei

ole käesoleval juhul võimalik asuda seisukohale, et tegemist on avarii tagajärgede

likvideerimisega.

Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud korralduse punktides 2.1.-2.6. (kohus ei korda

detailselt nende sisu otsuses tuginedes HKMS § 165 lg 2) põhjalikult analüüsinud olukorda ja

kogunud piisavalt tõendeid ning järeldanud kokkuvõtvalt õigesti, et vandalismi ega avarii

toimumist Kotka paisul ei ole tõendatud ning tegu ei ole mitte avarii tagajärgede

likvideerimisega, vaid ebaseadusliku ehitustegevuse peatamisest tekkinud olukorraga. Ka

kohtumenetluse käigus ei ole kaebajad suutnud tõendada ja kohut veenda, et 08.08.2016

toimunud ja Keskkonnainspektsiooni poolt peatatud ehitustööde puhul oli tegemist avarii

tagajärgede likvideerimisega.

10.2. Kohus märgib, et kohtu arvates on vastustaja 08.08.2016 toimunud ehitustöid kogutud

tõendite valguses hinnates õigesti leidnud, et on väheusutav, et 08.08.2016 oli võimalik

väidetavalt ootamatult tekkinud avariisituatsioonis asuda koheselt paisu parandama selleks

koheselt valmislõigatud terastalasid omades, kraanat kasutades ja keevitustöid tehes.

Arusaamatu on ka küsimus, miks jäeti sellises olukorras esitamata seaduses nõutud avariiteatis.

Kohus leiab, et tuginedes haldusmenetluses ja kohtumenetluses kogutud tõenditele ja eelkõige

sellele, et kaebaja 1 oli teadlik paisu seisukorrast, oli koostanud paisu korrastamise eelprojektid

(II tl 62-73), oli tellinud ja lasknud paisu juurde toimetada terastalad. Oluline on märkida, et

terastaladega asuti asendama kõiki ja mitte ainult kahte väidetavalt purunenud puittala,

kusjuures ka kõik ülejäänud puittalad kõrvaldati tammi konstruktsioonilt. Ka jätsid kaebajate

poolt korrakohaselt teavitamata avariiteatisega väidetavalt toimunud avariist, kuigi olid sellise

teatise esitamise kohustusest teadlikud ja ei säilitanud avarii toimumiskohal asjaolude

uurimiseks vajalikku olukorda politsei saabumiseni.

10.3 Kohus leiab, et kõiki neid korralduses kirjeldatud asjaolusid koosmõjus hinnates ei ole

võimalik lugeda tõendatuks, et kaebajad tegutsesid tammi puittalasid vahetama asudes

avariiolukorras ja et tammi piirdepostide väidetava purunemisega seotud väidetav avariiolukord

üldse 8. augustil 2016 eksisteeris.

Asjaoludest tulenevalt ei saa paisul 08.08.2016 toimunut kvalifitseerida kui avarii tagajärgede

kõrvaldamist. Isegi, kui asuda seisukohale, et juulis 2016 toimus paisul tõepoolest avarii (mille

tegelikult lükkab ümber kaebaja 2 15.08.2016 esitatud avaldus politseile), kõrvaldas kaebaja 2

sellise sündmuse tagajärjed vahetult peale selle toimumist juulikuus. Kohus nõustub

vastustajaga, et on igati põhjendatud arvata, et peale seda aga otsustati tellida paisule uued

metallist postid, et paisu konstruktsioone tugevamaks ehitada. Selliste paisu ehitustööde

läbiviimine on aga selgelt loakohustuslik tegevus ning kaebaja 1 oleks pidanud nendeks töödeks

saama loa Kuusalu Vallavalitsuselt. Täiendavalt, Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 23 lg

1 kohaselt on ehitiste väliskonstruktsioonide muutmine lubatud vaid kaitseala valitseja

nõusolekul ning kui sellega oleks kaasnenud vee allalaskmine, mis tegelikult 08.08.2016

toimunud töödega ka kaasnes, oleks saanud ka see toimuda vaid kaitseala valitseja ehk

Keskkonnaameti nõusolekul. Kaebajad 1 ja 2 aga otsustasid õigusaktidest tulenevaid nõudeid

mitte järgida ning ilmselt püüdsid teostada tööd selleks vajalikke nõusolekuid taotlemata.

10.4. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et õige ei ole kaebaja 1 väide, justkui tuleks igatahes

kehtiva materiaalõiguse ja kohtupraktika alusel veetaseme alanemist käsitleda avariina ning

taotletavat tegevust avarii tagajärgede likvideerimisena. Asjas selgunud asjaolud ei näita, et

tegemist oleks olnud avarii tagajärgede likvideerimisega. Kehtiv õigus lubab tõepoolest

paisurajatise vajalikku parandamist, kui on juhtunud avarii, kuid antud juhul ei ole kohtu

hinnangul tegemist sellise olukorraga. 08.08.2016 intsidenditoimumise ajaks oli Kotka paisu

tõttu Valgejõel juba üle kümne aasta valitsenud ebaseaduslik olukord, kus veekogu seisukorda

on halvendanud õigusvastane paisutus. Kuna õigusvastane paisutus 08.08.2016 intsidendi,

mille põhjuseks oli kaebajate 1 ja 2 õigusvastane tegevus, tagajärjel likvideerus ning

looduslähedane veetase jõel taastus (olenemata sellest, kuidas see juhtus), siis oli tekkinud uus

olukord, mida vastustaja pidi arvestama kaebaja 1 poolt 12.10.2016 esitatud vee-erikasutusloa

taotluse menetlemisel.

10.5. Kohus märgib, et edasises vee-erikasutusloa menetlemisel oli kohtu hinnangul

põhjendatud vastustaja seisukoht selles, et vee-erikasutusloa taotluse lahendamisel tuli

vastustajal lähtuda tegelikust olukorrast: ehk paisutus Kotka paisul Valgejõel oli ebaseaduslik

alates 2002 aastast ning vee-erikasutusloa taotluse esitamise ajaks oli senine ebaseaduslik

paisutus alanenud ja Valgejõgi voolas juba oma looduslähedases sängis ja kaebajal 1 nagu ka

kaebajal 2 puudus õiguslik alus paisutuse taastamiseks ilma vee-erikasutusloata.

11. Kohus leiab, et pärast eelnevas punktis ja selle alapunktides tehtud järeldustele jõudmist on

vastustaja on oma 15.08.2017 korralduses õigesti leidnud, et kavandatav tegevus on otseses

vastuolus looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg-ga 1.

LKS § 51 lg 1 kohaselt on lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana

kinnitatud veekogul või selle lõigul keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses,

mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi

muutmine.

Vaidlust ei saa olla ja ei ole, et Keskkonnaministri 15. juuni 2004. a määruse nr 73 „Lõhe,

jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis-ja elupaikade nimistu“ § 2 p 109 kohaselt on Valgejõgi

kogu ulatuses lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaik ning kuulub seetõttu

nimistusse, millel on vastavalt LKS § 51 lõikele 1 keelatud uute paisude rajamine ja

olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu

loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine. Lisaks viitab vastustaja õigesti, et

Valgejõgi kuulub Keskkonnaministri 09.10.2002 määruse nr 58 „Lõheliste ja karpkalalaste

elupaikadena kaitstavate veekogude nimekiri ning nende veekogude vee kvaliteedi- ja

seirenõuded“ § 2 lg 2 p 24 kohaselt lõheliste elupaikadena kaitstavate veekogude hulka.

Looduskaitseseaduse kohaselt ei ole seega lubatud Valgejõel olemasolevate paisude

rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset. Vastustaja on vaidlustatud korralduses välja

toonud, milline on Kotka paisul taotluse esitamise ning ka otsustamise hetkel valitsev olukord

ning et vastustaja peab vee erikasutusloa taotluse menetlemisel lähtuma tegelikust olukorrast.

Tegelik olukord Kotka paisul on aga selline, et veetase on looduslähedane. Kohus peab

siinkohal oluliseks viidata ka sellele, et oma 12.10.2016 taotluses ei kajastanud kaebaja 1

tegelikku olukorda jõel ja tammi juures ning seda tuli vastustajal temalt täiendavalt nõuda

(Keskkonnaameti 17.11.2016 kiri nr 14-6/16/760-3 p 1., I tl 78).

Kohus nõustub vastustajaga, et tekkinud olukorras ei saa vaidlust olla selles, et kaebaja 1 poolt

taotletavate tegevuste eeldus on olemasoleva veekogu looduslikus sängis oleva veetaseme

tõstmine. 02.12.2016 oli veetase ülalpool Kotka paisu ca 15,00 m abs ehk see on

normaliseerunud looduslähedaseks. Kaebaja 1 aga oma taotluse kohaselt soovib uuesti

paisutama hakata ning veetaset tõsta kõrgusele 16,55 m abs.

Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et viimane peab sellise tegevuse lubatavuse otsustamisel

lähtuma õigusaktide nõuetest ning LKS § 51 kohaselt ei ole lõhe, jõeforelli, meriforelli ja

harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul veetaseme tõstmine lubatud. VeeS § 9 lg

10 p 3 kohaselt keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui taotletav tegevus ei ole kooskõlas

õigusaktidega. Kuivõrd taotletav tegevus ei ole kooskõlas LKS § 51 lg-ga 1, esineb

veeseadusest tulenev alus vee erikasutusloa väljastamisest keeldumiseks.

12. Kohtu hinnangul on põhjendatud on ka vastustaja seisukoht selles, et veetaseme tõstmine ei

ole ka LKS § 31 lg 2 p 2 ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja kohaselt lubatud.

12.1. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav

Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ (edaspidi korraldus nr 615-k) lisa 1 p 1 ap 24 ja p 2 ap

167 alusel kuulub Lahemaa rahvuspark Lahemaa linnu- ja loodusala koosseisus Natura 2000

alade võrgustikku. Seega on Lahemaa rahvuspark oluline nii siseriiklikult kui ka Natura alana

Euroopa Liidu tasandil. Korralduse nr 615-k lisa 1 p 2 ap 167 kohaselt on Lahemaa loodusala

kaitse-eesmärgid jõeelupaikade ja -elustiku osas loodusdirektiivi I lisas nimetatud

elupaigatüübi – jõgede ja ojade (326012) kaitse ning II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase

(Cottus gobio), hariliku hingu (Cobitis taenia), lõhe (Salmo salar), jõesilmu (Lampetra

fluviatilis), rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia) ja paksukojalise jõekarbi (Unio crassus)

elupaikade kaitse.

Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 on vastu võetud Lahemaa rahvuspargi kaitse-

eeskiri, mis sätestab ala kaitse-eesmärgid ja määratleb seaduses antud kaalutluse piiride

ulatuses lubatud ja keelatud tegevused. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 1

kohaselt on rahvuspargi kaitse-eesmärgiks kaitsta Põhja-Eestile iseloomulikku loodust ja

kultuuripärandit, sealhulgas kaitsealuseid liike ja nende elupaiku, tagades nende säilimise,

taastamise, uurimise ja tutvustamise. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 2 kohaselt

on rahvuspargi kaitse-eesmärk kaitsta elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ

looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv)

nimetab I lisas: jõed ja ojad (3260). Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 5 kohaselt

on rahvuspargi kaitse-eesmärgiks muuhulgas liikide kaitse, mida loodusdirektiiv nimetab II

lisas: harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas (Cottus gobio), rohe-vesihobu (Ophiogomphus

cecilia), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo

salar).

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 18 lg 2 kohaselt on Lahemaa piiranguvööndi kaitse-

eesmärk muuhulgas loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade

kaitse.

12.2. Eelmises punktis toodut tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlust ei ole selles, et

Valgejões asuvad väga olulised kaitstavad liigid ning elupaigad. Vastustaja on oma 15.08.2017

korralduse punktides 2.10.1 – 2.10.6 põhjalikult välja toonud, millised kaitsealused liigid ja

elupaigad Valgejões on ning mis tingimused nende liikide ja elupaikade hea seisundi

tagamiseks vajalikud on, samuti, millised tegurid neid ohustavad. Nende liikide ja elupaikade

kaitse on oluline nii siseriiklikus looduskaitses kui ka Euroopa Liidu tasandil, kuivõrd Lahemaa

rahvuspark kuulub Natura alade hulka ja Eesti riigil on kohustus tagada nende liikide ja

elupaikade kaitse ja hea seisund.

12.3. Kaebajad on tuginevalt Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 väitnud, et

kaitsekord toetab nende poolt taotletava tegevuse lubamist. Vastavalt nimetatud punktile on

kaitseala valitseja nõusolekul piiranguvööndis (sh Lahemaa piiranguvööndis) lubatud

vooluveekogude veetaseme alandamine ja kaldajoone muutmine olemasolevate paisude

rekonstrueerimisel, kalda kindlustusrajatiste ehitamisel, loodusliku veerežiimi taastamisel ja

kalade läbipääsu tagamisel.

Kohus ei nõustu sarnaselt vastustajaga selle seisukohaga. Piiranguvöönd on LKS § 31 lg 1

kohaselt kaitseala maa- või veeala, kus majandustegevus on lubatud, arvestades

looduskaitseseadusega

sätestatud

kitsendusi.

Loetelu

piirangutest,

mis

kehtivad

piiranguvööndis, on toodud LKS § 31 lõikes 2. LKS § 31 lg 2 p 2 kohaselt on piiranguvööndis

keelatud veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti.

See tähendab, et üldreegli kohaselt on piiranguvööndis keelatud veekogude veetaseme

muutmine, aga kaitse-eeskirjaga on võimalik seda vajadusel ja teatud tingimuste täitmisel

erandkorras lubada.

Käesoleval juhul on LKS § 31 lg 2 p 2 toodud veetaseme muutmise piirangut Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskirja kohaselt (§ 19 lg 2 p 2) leevendatud ja lubatud vooluveekogude

veetaseme alandamist ja kaldajoone muutmist olemasolevate paisude rekonstrueerimisel, kalda

kindlustusrajatiste ehitamisel, loodusliku veerežiimi taastamisel ja kalade läbipääsu tagamisel.

Kohus märgib, et kaebajad on kaebuses siinkohal viidanud vaid sellele, et lubatud on piirangu

leevendamine olemasolevate paisude rekonstrueerimiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et

kaitse-eeskirjaga on lubatud veetaseme alandamine, mitte tõstmine olemasolevate paisude

rekonstrueerimisel. Vaidlust ei ole hetkel selles, et kaebaja 1 taotleb mitte veetaseme alandamist

(paisu rekonstrueerimiseks), vaid olemasoleva olukorraga võrreldes veetaseme tõstmist

paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks.

12.4. Lisaks ei vasta tegelikule olukorrale kaebaja 1 väide, justkui ei taotleks ta veetaseme

tõstmist, vaid paisu tehnilistele parameetritele vastava normaalpaisutustaseme taastamist.

Kohus märgib, et hetkel paisul valitsev olukord, kus paisutus on alla lastud ning veetase

looduslähedane, ongi normaalne looduslik olukord. Kaebaja 1 on teinud siinkohal ilmselge

loogikavea, sest jõel veetaseme paisutus iseenesest tähendab, et rikutakse vooluveekogu

normaalset

(looduslikku)

veetaset.

Seega

ei

ole

põhimõtteliselt

õige

rääkida

normaalpaisutustasemest ja selle taastamisest. Paisu tehnilised parameetrid (võimalik paisutuse

ulatus-kõrgus looduslikust tasemest) ei määra mingil juhul normaalset ja lubatavat

paisutustaset, sest seda määrab õiguslikult vee-erikasutusluba. Lisaks on kohus juba tuvastanud,

et ka õiguspärast paisutustaset ei ole Kotka paisul olnud alates 2002. aastast ehk Kotka paisu

kasutamisega tekitatud paisutus on olnud sellest ajast alates õigusvastane. Eeltoodust tulenevalt

on kaebaja 1 vee-erikasutusloa taotluses märgitud soovidest ja tegelikest asjaoludest tulenevalt

tegemist loa taotlemisega uue õiguspärase paisutuse teostamiseks läbi loodusliku normaalse

veetaseme tõstmise. Seda aga ei ole kaitse-eeskirjast ja looduskaitseseadusest lähtudes võimalik

lubada tulenevalt ala kaitse-eesmärkidest.

12.5. Kohus nõustub vastustajaga selleski, et kaebaja 1 väiteid ei toeta ka viide sellele, et kaitse-

eeskirja kohaselt on paisude rekonstrueerimine lubatud, kui selle eesmärgiks on kalade

läbipääsu tagamine. Kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul

lubatud vooluveekogude veetaseme alandamine ja kaldajoone muutmine olemasolevate

paisude rekonstrueerimisel, kalda kindlustusrajatiste ehitamisel, loodusliku veerežiimi

taastamisel ja kalade läbipääsu tagamisel. Kuna kaebaja 1 eesmärk on paisutamine eelkõige

selleks, et kasutada hüdroenergiat. Kindlasti ei ole kaebaja 1 taotlusest lähtuvalt paisu

rekonstrueerimise eesmärk kalade läbipääsu tagamine, nagu kaebaja 1 seda väidab. Kalade

jaoks on ilmselgelt kõige soodsam looduslik olukord, kus paisu ega paisutust ei eksisteeri.

Ainuüksi kalade läbipääsu tagamiseks ei ole vaja paisu rekonstrueerida selliselt nagu kaebaja 1

seda taotleb. Vastustaja on oma 15.08.2017 korralduses ka selgesti välja toonud, et kaladele on

kaebaja 1 taotletud tegevusega võrreldes oluliselt soodsam praegune olemasolev olukord, kus

nad saavad paisust nö vabalt läbi. Igasuguse kalapääsu rajamine vajab täiendavaid töid ning

põhjustab häiringuid ning nende toimimine ei ole garanteeritud (vt lähemalt korralduse p 2.4.30

- 2.4.44). Kohus märgib siinkohal, et ka sellisel juhul ei ole saavutatav 100% sama efektiivsus,

kui loodusliku olukorra säilitamisel ja hetkel paisu alusest tuleneva täiendava takistuse

kõrvaldamisel.

13. Kohus nõustub vastustaja üldise järeldusega, et käesoleval juhul ei ole paisutuse lubamine

Kotka paisul keskkonnakaitse seisukohalt võimalik. Kohus leiab, et vastustaja on oma

järelduste tegemisel piisavalt põhjalikult analüüsinud vee erikasutusloast keeldumisel lisaks

formaalsetele alustele ka sisulisi põhjusi.

13.1. VeeS § 35 lg 2 sätestab, et pinna- ja põhjavee hea seisund, kaasa arvatud tehisveekogumite

ning tugevasti muudetud veekogumite hea keemiline seisund ja hea ökoloogiline potentsiaal

tuli saavutada 2015. aasta 22. detsembriks. VeeS § 35 lg 6 kohaselt sätestatakse

keskkonnaeesmärgid veekogumite kaupa veemajanduskavas.

Vastustaja toob kohtu arvates põhjendatult välja, et 2010 - 2015 Lääne-Eesti veemajanduskava

peatükis 4.5.1(II tl 86) on välja toodud, et veekogumi Valgejõgi_3 seisund oli kesine ning seda

seisundit mõjutasid peamiselt Kotka ja Nõmmeveski paisud. Peamiseks kesise seisundi

põhjusteks on toodud jõgede tõkestamine paisudega. Veemajanduskava kohaselt on väga

oluline avada jõed kalade rändeks, milleks on mitmeid variante - näiteks paisu lammutamine

või kalatee rajamine. Lõheliste jõgede ökoloogilise seisundi säilitamisel tuleb lähtuda

veeseaduse ja looduskaitseseaduse nõuetest. Sealjuures paisude poolt mõjutatud jõgede

tervendamine tuli korraldada prioriteetsusastmete järgi ning esimene prioriteet oli just lõhe,

jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud jõgedel paiknevad paisud,

kus tuli tagada kaladele läbipääs nii üles- kui allavoolu hiljemalt 01.01.2013. Vaidlust ei ole

käesolevas asjas selles, et seda nõuet kaebaja 1 ei ole täitnud.

2015 - 2021 Lääne-Eesti veemajanduskava (vastustaja 14.03.2018 vastuse lisa 23, saadav

failina e-toimikus) lisa 1 seisundihinnangu kohaselt oli Valgejõgi_3 kogumi ökoloogiline

seisund 2013. aastal kesine ning 2014. aastaks oli ökoloogiline seisund muutunud halvaks. Selle

tõttu oli 2014. aastaks Valgejõgi_3 veekogumi koondseisund halb. Ka veekogumite

koondseisundi 2015 vahehinnangu kohaselt oli Valgejõgi_3 ökoloogiline seisund halb.

2015 - 2021 veemajanduskava meetmeprogrammi lisa 1 kohaselt tuleb vooluveekogumil

Valgejõgi_4 piirata ja vältida koormust hüdromorfoloogiale või veerežiimile.

Vooluveekogumi Valgejõgi_4 koormust iseloomustavaks parameetriks on nimetatud Kotka

hüdrosõlme, mis ohustab meetmeprogrammi lisa 1 alusel vooluveekogumi Valgejõgi_4

keskkonnaeesmärgi väga hea seisundi saavutamist aastaks 2021.

Nimetatud veemajanduskava meetmeprogrammi lisa 1 kohaselt on ökoloogilise seisundi

mitteheaks kvaliteedielemendiks kalastik ehk kalastiku seisund on see, mis määrab Valgejõe

üldise seisundi kui halva.

13.2. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et on tõendatud, et enne paisutuse kadumist oli

Valgejõe seisund just Kotka paisu tõttu halb ning halvenes seire põhjal veelgi. See tähendab, et

veemajanduskavas seatud eesmärkide täitmine ei olnud õnnestunud ja olukorra muutumatuna

püsimisel ei oleks see ilmselt õnnestunud ka pikendatud tähtajaks. Pärast paisutuse lakkamist

on kaladel võimalik ränne nii üles- kui allavoolu ja võimalik on jõe parema seisundi taastumine.

Kaebaja 1 on kaebuses väitnud, et vastustaja on jätnud vaidlustatud korralduses käsitlemata

meetmekava

ning

majandus-ökoloogilise

hinnangu,

mis

kinnitavad,

et

Valgejõe

keskkonnaseisundi eesmärgid on võimalik täita aastaks 2021. Kohus nõustub vastustajaga

selles, et

15.08.2017

korralduses on vastustaja

väga põhjalikult analüüsinud

veemajanduskavadest, meetmekavast ja majandus-ökoloogilisest hinnangust tulenevat

(korralduse punktid 2.11.1 - 2.11.5.3, 2.12.1 - 2.12.3.8, 2.18.9.5 - 2.18.9.6). Kohus nõustub

vastavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal lähtudes HKMS § 165 lg 2 üle

korrata.

13.3. Kohus ei nõustu kaebaja 1 väitega, et vastustaja ei ole analüüsinud veemajanduskava

meetmekava, mille kohaselt kuulub leevendatavate meetmete hulka kalapääsude rajamine.

Vastustaja on õigesti märkinud, et asjaolu, et kalapääsud võivad põhimõtteliselt olla teatud

tingimustel leevendavaks meetmeks paisutamise korral, ei tähenda, et see automaatselt tagab

hea seisundi. Vastustaja on põhjalikult hinnanud kalapääsudega seonduvat oma korralduses (p

2.15 jj, 2.18.9.6, 2.8.14.3) ning vastuses kaebusele (p 2.4.30 - 2.4.44, II tl 12-13p). Kohus

nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal lähtudes HKMS § 165 lg 2 üle

korrata.

Kohus rõhutab, et kuivõrd Kotka paisu konstruktsioon on tänases seisus kaladele ületatav

(erandiks jõesilm) ja keskkonnaeesmärkide ning Lahemaa rahvuspargi ja Lahemaa loodusala

kaitse-eesmärkide saavutamiseks on eeldused juba praeguses seisus loodud, siis Valgejõe uuesti

ülespaisutamine ja hüdroenergia kasutamine koos kalapääsu rajamisega ei ole põhjendatud,

eesmärgipärane ega looduskaitselisi ja erahuvisid tasakaalustav lahendus. Kalapääsu

rajamiseks koos paisutamise ja hüdroenergia kasutamisega tuleks veekogu veetaset tõsta ning

muuta vooluveekogu looduslähedast normaalset veerežiimi. Seega asenduks kalapääsu

rajamisel praegune kalade läbipääsuks soodne olukord ebasoodsamaga.

13.4. Arvestades ka Nõmmeveski paisu näidet, kus käesolevaks ajaks on taastunud jõe

looduslähedane seisund ning Valgejõe vee-elustikus (sh kaitsealused liigid) on toimunud

soodsaid muutusi, ei saa pidada põhjendatuks rakendada kaebaja 1 poolt pakutud lahendust

paisutuse taastamiseks ja kaladele eraldi läbipääsu rajamiseks.

Vastusaja on kohtu veendumusel vee erikasutusloa menetluses lähtunud õigesti tegelikust

olukorrast Valgejõel Kotka paisu juures. Vastustaja on oma 15.08.2017 korralduse tegemisel

kasutanud põhjendatult Valgejõel samuti Lahemaa rahvuspargis asuva Nõmmeveski paisu

avariijärgse olukorra dokumente ja hinnanguid, kuivõrd kaitstavad liigid ja elupaigad mõlemal

paisul on samad ning ka seal läks paisutus alla (seda küll avarii tagajärjel), mistõttu on võimalik

samal jõel Kotka paisust ligi 10 km ülesvoolu asuva teise paisu pinnalt teha järeldusi ka Kotka

paisu juures olukorra taastumise ja potentsiaali kohta. Samuti on põhjendatult viidatud

seireandmetele (Riiklik jõgede hüdrobioloogiline 2014 seire aruanne) ja Jaanus Tuusti 2015

eksperthinnangule.

Õige on ka nendest tulenevalt tehtud järeldus, et praeguses hetkeks on veetase looduslähedane

ning paisu läve konstruktsioonist tekkiv aste on lõhe ja forelli jaoks ületatav (Jaanus Tuusti

hinnang, II lk 197p), mistõttu on praeguseks avatud sisuliselt looduslik rändetee neile

kalaliikidele ka ülesvoolu. Igasugune selle olukorra muutmine vähem looduslikuks, nt

paisutuse tekitamine (isegi kaladele tehisliku läbipääsu loomisel) halvendaks kalade olukorda

ja seega Valgejõe olukorda tervikuna.

Kaebaja ei ole ühegi omapoolse tõendiga ümber lükanud eelpool nimetatud andmete õigsust.

13.5. Vastustaja toetus kohtu arvates õigustatult oma 15.08.2017 korralduse andmisel

Ühtekuuluvusfondi

Tehnilise

abi

projekti

2003/EE/16/P/PA/012

„Vooluveekogude

ökoloogilise kvaliteedi parandamine“ raames 2007. aastal valminud tööle „Valgejõel

paiknevate Kotka ja Nõmmeveski paisudele kalapääsude rajamise keskkonnamõju hindamine“

(AS K & H, aktsiaselts MAVES, INSENERIBÜROO URMAS NUGIN OÜ, Eesti Loodushoiu

Keskus, OÜ Merin, lisa 27, edaspidi TAP 2007 eksperthinnang), mis spetsiaalselt käsitleb

Kotka ja Nõmmeveski paisudele kalapääsude rajamise võimalusi.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebaja 1 väited, et TAP 2007 eksperthinnang ning

Nõmmeveski kohta tehtud uuringud ei ole asjakohased materjalid, mida Kotka paisu vee

erikasutusloa menetluses arvesse võtta, on ebaõiged. TAP 2007 eksperthinnang on just

Valgejõel asuvate Kotka ja Nõmmeveski paisude ja piirkonna eripära arvesse võttev hinnang,

mis spetsiifiliselt hindas seda, kas ja millised võimalused on aladele kalapääsude rajamiseks

ning need seisukohad on ka praegusel hetkel adekvaatsed ja asjakohased. Kohus juhib

tähelepanu asjaolule, et ka kaebaja 1 on ise vee erikasutusloa taotluse lisas 11 esitatud kalapääsu

eelprojekti koostamisel tuginenud aastatel 2005 – 2007 läbi viidud töö „Valgejõe Kotka paisu

kalapääsu rajamise variantide teostatavuse hinnang“4 (lisa 29) tulemustele. Seega kaebaja 1

ühelt poolt peab pädevaks 2005 – 2007. aastal koostatud tööd ning on enda kalapääsu projekti

rajanud sellele lahendusele, mis on välja töötatud sama projekti raames, mis vastustaja poolt

viidatud TAP 2007 eksperthinnang. Teiselt poolt aga kritiseerib kaebaja 1 vastustaja tuginemist

TAP 2007 eksperthinnangule, väites, et tegemist on liiga vana tööga. Kaebaja 1 sellised väited

ei ole asjakohased ega põhjendatud.

14. Kohus leiab, et vastustaja on põhjendatult asunud seisukohale, et on kaalunud piisavalt

kaebajate huve ja võimalust kaebajate majanduslike huvide ja looduskaitseliste huvide

tasakaalustamiseks. Kaebajate 2, 3 ja 4 puhul on pakutud juba varem lahendust kalakasvatuse

jaoks teisi lahendusi kasutades vett saada. Kohus nõustub vastustajaga, et kalakasvatuse ainsaks

võimaluseks ei ole paisjärvest derivatsioonikanali kaudu vett võtta. Seda tõendab ka tänane

olukord, kus kalakasvandusele on tema veevajaduse rahuldamiseks väljastatud vee-

erikasutusluba. Kohus märgib, et ei pea põhjendatuks kaebaja 2 väidet, et põuasel suvel võib

looduslikel tingimustele tekkida probleem sellest, et jõesängis vajaliku vooluhulga säilitamise

nõude tõttu ei saa ta piisavalt vett võtta. Kohus märgib, et ka paisutuse puhul tuleb tagada

vajalik vooluhulk jõesängis ja vee kogus, selle tagamiseks on tegelikult samasuguse suurusega,

ehk ka paisutuse olemasolul ei ole sellistes tingimustes täiendavat veekogust kusagilt võtta.

Kaebaja 1 majanduslikke huve on vastustaja korralduses kaalunud ning leidnud, et käesoleval

juhul ei esine selliseid ülekaalukaid üldisi huve, mis võiks kaaluda üles veepoliitika

raamdirektiivi eesmärkide saavutamisest tuleneva hüve ja kasu Natura kaitse-eesmärkideks

olevatele liikidele ja elupaikadele ehk üle-euroopalise tähtsusega liikidele ja elupaikadele.

Vastustaja on viidanud ka, et „Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2030 – ENMAK

2030+“ eelnõu kohaselt on hüdroenergia kui taastuvenergiaallikas väikese tähtsusega võrreldes

muude taastuvenergia liikidega (nt tuule- ja päikeseenergia). Kotka hüdroelektrijaamas elektri

tootmine ei ole selleks looduslikest tingimustest tulenevalt kindlasti sellise mahuga, et see

kaaluks üles kõiki korralduses välja toodud looduskaitselisi huve ja kohustusi.

15. Kohus nõustub seoses vaidlusega KMH kohustuslikkuse küsimuses vastustajaga ja leiab

samuti, et KMH eesmärk on anda loa andjale võimalikult palju informatsiooni, et loa andja

saaks otsustada, millised on tegevusloa andmisel tegevusega kaasnevad keskkonnamõjud ja

millised on loa andmisel tegevuseks võimalikud sobivaimad lahendusvariandid. Seejuures võib

olulise keskkonnamõjuga tegevuse puhul loa anda üksnes juhul, kui läbitud on kõik

formaliseeritud menetluse etapid ehk KMH on läbi viidud. Samas on KMH aruanne vastavas

haldusmenetluses siiski ainult üheks tõendiks.

Kohus nõustub vastustajaga, et samu põhimõtteid, mis on ette nähtud olukorraks, kus

tegevuseks luba antakse, ei saa ega peagi seadusest ja haldusmenetluse üldpõhimõtetest

tulenevalt alati ja igas olukorras üks ühele üle kandma olukorrale, kus haldusorgan kavandatud

tegevust ei luba ehk keeldub tegevuseks luba andmast. Olukorras, kus teistele usaldatavatele

tõenditele tuginedes on haldusorganil tekkinud põhjendatud veendumus, et esineb loa

andmisest keeldumise alus, sh oluline ja paratamatu negatiivne keskkonnamõju, ja taotlus on

selles mõttes perspektiivitu, võib haldusorgan otsuse langetada ka KMH menetlust lõpuni

viimata. Haldusorganil võib otsuse langetamiseks sellisel juhul asjaolusid arvestades piisata

üldises haldusmenetluses oluliste asjaolude väljaselgitamisest uurimispõhimõtet (HMS § 6)

rakendades. Samuti toetavad sellises olukorras kiiret otsuse langetamist täiendavalt ka

haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõtted. Menetluse jätkamine oleks

väljakujunenud olukorras sisuliselt eesmärgipäratu (luba ei ole seadusest tulenevalt võimalik

niikuinii väljastada) ja tooks paratamatult kaasa üleliigseid kulutusi menetluses osalejatele.

Käesoleval juhul on vastustaja kõigest eeltoodust nähtuvalt põhjendatult tuginenud asjas

kogutud tõenditele ning ei ole õigustatult kohustanud kaebajat 1 läbi viima pikka kulukat KMH

menetlust olukorras, kus juba olemasolevate tõendite ja õigusliku regulatsiooni pinnalt oli

selge, et loa andmine on välistatud juba ainuüksi soovitud tegevuseks vee erikasutusloa

väljaandmise keelu olemasolu tõttu seaduses. Lisaks sellele ei toeta loa väljaandmist ka oluline

ja usaldusväärne teave looduskliku olukorra ja selle võimaliku muutumise kohta Kotka paisu

ümbruses. Kohus märgib, et ka kaebaja ise on märkinud, et erinevat tüüpi kalapääsude

võimaliku efektiivsuse kohta puuduvad tegelikult lõplikult usaldusväärsed andmed. Vastustaja

on siinkohal eraldi välja toonud selle, et kaebaja 1 poolt pakutud kruvipääs ei taga lõhede

läbipääsu, mis tähendab, et võrreldes tänase olukorraga oleks tulemus igal juhul halvem.

Asjaolu, et kaebaja 1 sooviks ise KMH menetluse lõpuni viia, ei tähenda, et seaduses toodud

keelust veekogu paisutamiseks oleks võimalik selle tulemuste alusel üle astuda. Kohus leiab, et

vastustaja on käesoleval juhul õiguspäraselt langetanud otsuse kaebajale taotletud vee-

erikasutusluba väljastamata jätta.

16. Kõigil eeltoodud põhjustel jätab kohus ka kaebaja 1 kaebuse täielikult rahuldamata.

17. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus mõistab kaotanud poolelt välja ainult põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

Käesoleval juhul tehti otsus kaebajate kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust menetluskulude

väljamõistmiseks. Kohus jätab sellest tulenevalt menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik