2-17-5786/66 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise aeg ja koht

8. mai 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-5786

Tsiviilasi

Kaur

Vaino

avaldus

avalikult

kasutatavale

teele

juurdepääsu määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. veebruari 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Katrin Kaasiku määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik): Katrin Kaasik

(isikukood XXXXXXXXXXX ), esindaja advokaat Ingrid Erm-

Eks

Vastustaja

(avaldaja):

Kaur

Vaino

(isikukood

XXXXXXXXXXX ), esindaja Eveli Misnik

Puudutatud isikud:

1. Rudolf Selge (isikukood XXXXXXXXXXX )

2. Erki Oidermaa (isikukood XXXXXXXXXXX )

3. Osaühing SMAIDAR (registrikood 10012961), seaduslik

esindaja Andres Rosin

4. Luule-Urve Ulp (isikukood XXXXXXXXXXX )

5. Riina-Hele Jeenas (isikukood XXXXXXXXXXX )

6. Põlva Vallavalitsus (registrikood 75038581)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 22. veebruari 2019 määrus osaliselt juurdepääsutasu

suuruse osas (kohtumääruse resolutsiooni p-d 7, 8, 9.1 ja 10). Muus osas jätta maakohtu

määrus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega: 1) kohustada O. kinnistu igakordset

omanikku hooldama ja hoidma korras üle V. kinnistu, R. kinnistu ja P. kinnistu kulgevat

juurdepääsuteed ning kandma sellega seotud kulud (kohtumääruse resolutsiooni p 7); 2)

määrata O. kinnistu omaniku poolt ühekordne tasu juurdepääsu võimaldamise eest V.

kinnistu omanikule 33 eurot 20 senti (kohtumääruse resolutsiooni p 8); 3) määrata, et O.

kinnistu igakordne omanik on kohustatud maksma tasu juurdepääsu võimaldamise eest

V. kinnistu igakordse omaniku kasuks 21 eurot 60 senti aastas igal aastal hiljemalt

31. detsembriks (kohtumääruse resolutsiooni p 9.1); 4) määrata, et 2019. aastal alates

23. veebruarist 2019 juurdepääsu võimaldamise eest on O. kinnistu omanik kohustatud

tasuma hiljemalt 31. detsembriks 2019 V. kinnistu omanikule 18 eurot 46 senti

(kohtumääruse resolutsiooni p 10). Muus osas tuleb jätta maakohtu määrus muutmata.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 22. veebruari 2019 määruse resolutsioon sõnastatuks

järgmiselt:

„3.1. Rahuldada Kaur Vaino avaldus juurdepääsu määramiseks üle võõraste

kinnisasjade avalikult kasutatavale teele.

3.2. Määrata tähtajatu juurdepääs XX külas asuvale O. kinnistule (registriosa nr

XXXXXXX ) avalikult kasutatavalt X tee kõrvalmaanteelt mööda XX külas V. kinnistul

(registriosa nr XXXXXXX ), R. kinnistul (registriosa nr XXXXXXX ) ja P. kinnistul

(registriosa nr XXXXXXX ) kulgevat teed.

3.3. Määrata, et juurdepääsu V. kinnistul pikkusega 60 m ja laiusega 4 m (pindalaga 240

m2) võib kasutada juurdepääsuna O. kinnistule ööpäevaringselt nii jalgsi kui

sõidukitega, mille kogukaal ei ületa 7 tonni.

3.4. Määrata, et juurdepääsu R. kinnistul pikkusega 90 m ja laiusega 4 m (pindalaga 360

m2) võib kasutada juurdepääsuna O. kinnistule ööpäevaringselt nii jalgsi kui

sõidukitega, mille kogukaal ei ületa 7 tonni.

3.5. Määrata, et juurdepääsu P. kinnistule pikkusega 120 m ja laiusega 4 m (pindalaga

480 m2) võib kasutada juurdepääsuna O. kinnistule ööpäevaringselt nii jalgsi kui

sõidukitega, mille kogukaal ei ületa 7 tonni.

3.6. Määrata, et V. (registriosa nr XXXXXXX ), R. (registriosa nr XXXXXXX ) ja P.

(registriosa nr XXXXXXX ) kinnistute igakordsed omanikud on kohustatud tagama

nende kinnistutel asuval juurdepääsuteel liiklemise võimalikkuse.

3.7. O. kinnistu igakordne omanik kohustub hooldama ja hoidma korras üle V. kinnistu

(registriosa nr XXXXXXX ), R. kinnistu (registriosa nr XXXXXXX ) ja P. kinnistu

(registriosa nr XXXXXXX ) kulgevat juurdepääsuteed ning kandma sellega seotud

kulud, samuti taastama juurdepääsutee sõidukitega liiklemiseks vajaliku seisukorra

juhul, kui tee seisund on kahjustunud O. kinnistu igakordse omaniku või temaga seotud

isikute tegevuse tagajärjel.

3.8. Määrata O. kinnistu omaniku poolt ühekordne tasu juurdepääsu võimaldamise eest

V. kinnistu omanikule 33 eurot 20 senti, mis tuleb tasuda 7 päeva jooksul arvates

käesoleva kohtumääruse jõustumisest.

3.9. Määrata et O. kinnistu (registriosa nr XXXXXXX ) igakordne omanik on

kohustatud maksma tasu juurdepääsu võimaldamise eest:

2.9.1. V. kinnistu (registriosa nr XXXXXXX ) igakordse omaniku kasuks 21 eurot

60 senti aastas, mis tuleb tasuda igal aastal hiljemalt 31. detsembriks;

2.9.2. R. kinnistu (registriosa nr XXXXXXX ) igakordse omaniku kasuks 18 eurot

aastas, mis tuleb tasuda igal aastal hiljemalt 31. detsembriks;

2.9.3. P. kinnistu (registriosa nr XXXXXXX ) igakordse omaniku kasuks 24 eurot

aastas, mis tuleb tasuda igal aastal hiljemalt 31. detsembriks.

3.10. 2019. aastal alates 23. veebruarist 2019 juurdepääsu võimaldamise eest on O.

kinnistu omanik kohustatud tasuma hiljemalt 31. detsembriks 2019 V. kinnistu

omanikule18 eurot 46 senti, R. kinnistu omanikule 15 eurot 30 senti ja P. kinnistu

omanikule 20 eurot 40 senti.

3.11. Kohustada Katrin Kaasikut andma nõusolek X maakonnas XX külas asuva

kinnistu, nimega V. , registriosa nr XXXXXXX , kolmandasse jakku märkuse

kandmiseks käesoleva kohtumääruse resolutsiooni p-de 2, 3 ja 9.1. nimetatud

juurdepääsu ja selle tingimuste kohta.

3.12. Kohustada Osaühingut Smaider andma nõusolek X maakonnas XX külas asuva

kinnistu, nimega R. , registriosa nr XXXXXXX , kolmandasse jakku märkuse

kandmiseks käesoleva kohtumääruse resolutsiooni p-de 2, 4 ja 9.2. nimetatud

juurdepääsu ja selle tingimuste kohta.

3.13. Kohustada Erki Oidermaad andma nõusolek X maakonnas XX külas asuva

kinnistu, nimega P. , registriosa nr XXXXXXX , kolmandasse jakku märkuse

kandmiseks käesoleva kohtumääruse resolutsiooni p-de 2, 5 ja 9.3. nimetatud

juurdepääsu ja selle tingimuste kohta.

3.14. Mitte võtta asja juurde ja lugeda Katrin Kaasikule tagastatuks 11. veebruari 2019

menetlusdokumendi lisad 5, 7, 8 ja 9 ning retsepti koopia.

3.15. Jätta menetluskulud puudutatud isiku Katrin Kaasiku kanda.

3.16. Määrata kindlaks avaldaja Kaur Vaino menetluskulude suurus 785 eurot.

3.17. Mõista Katrin Kaasikult Kaur Vaino kasuks menetluskulude katteks välja 785

eurot.“

4. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

5. Jätta käesolevas asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni kehtima Tartu Maakohtu

11. mai 2017 määrusega rakendatud esialgne õiguskaitse.

6. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Kaur Vaino (avaldaja) esitas 11. aprillil 2017 Tartu Maakohtule avalduse, milles palus

määrata endale kuuluvale X maakonnas XX külas asuvale O. kinnistule (registriosa nr

XXXXXXX ; edaspidi O. kinnistu) juurdepääs avalikult kasutatavalt X teelt üle Katrin

Kaasikule kuuluva V. kinnistu (registriosa nr XXXXXXX ), osaühingule SMAIDAR kuuluva

R. kinnistu (registriosa nr XXXXXXX ) ja Erki Oidermaale kuuluva P. kinnistu (registriosa

nr XXXXXXX ) ning kohustada K. Kaasikut, osaühingut SMAIDAR ja Erki Oidermaad

andma nõusolek selle kohta kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks.

Avalduse kohaselt kuulub avaldajale O. kinnistu, kuhu avaldaja soovib püsivalt elama asuda.

O. kinnistu ei piirne avaliku teega ning lähim avalik tee on X tee. Avaldaja on enda kinnistule

X teelt juurde pääsemiseks kasutanud teed, mis läbib K. Kaasikule kuuluvat V. kinnistut,

osaühingule SMAIDAR kuuluvat R. kinnistut ning E. Oidermaale kuuluvat P. kinnistut.

Sellisel viisil on kinnistule juurde pääsenud ka O. kinnistu eelmised omanikud. Tee on läbitav

nii jalgsi kui ka sõidukiga, eksisteerinud teadmata ajast ning tähistatud Maa-ameti kaardil. V.

kinnistule on juba enne K. Kaasiku poolt kinnistu omandamist seatud R. kinnistu igakordse

omaniku kasuks tasuta ja tähtajatu teeservituut. K. Kaasik ei võimalda avaldajal V. kinnistut

läbivat teelõiku kasutada ning paigaldas teele nöörtõkke. Avaldaja kinnistule on võimalik jalgsi

ligi pääseda ka mööda P. kinnistut ja Rudolf Selgele kuuluvat K. kinnistut (registriosa nr

XXXXXX ), kuid kinnistu sihtotstarbeliseks kasutamiseks peab sellele olema tagatud ligipääs

sõidukitega. P. ja K. kinnistuid läbiva jalgraja kõrval asuvatel E. (registriosa nr XXXXXXX

) ja Ä. (registriosa nr XXXXXX ) kinnistutel asuvad kahe pere elamud ning jalgraja

väljaehitamine teeks riivaks oluliselt kinnistute omanike õigust privaatsusele ja oleks rahaliselt

koormav. V., R. ja P. kinnistutel ei ole hooneid, mistõttu ei riku juurdepääsu võimaldamine

kinnistute omanike õigust privaatsusele. Olemasoleva tee kasutamisõiguse kindlaksmääramine

ei koorma puudutatud isikuid ebamõistlikult ega mõjuta nende kinnistute turuväärtust.

2. Maakohus kuulas 11. mail 2017 ära puudutatud isikud K. Kaasiku, E. Oidermaa ja osaühingu

SMAIDAR. P. kinnistu omanik E. Oidermaa ja R. kinnistu omaniku osaühingu SMAIDAR

seaduslik esindaja Andres Rosin kinnitasid, et on nõus juurdepääsu määramisega üle endale

kuuluvate kinnistute. V. kinnistu omanik K. Kaasik avaldas, et on nõus juurdepääsu

määramisega üle endale kuuluva kinnistu, kui seda läbitakse ainult sõiduautoga ja teed hoitakse

korras.

3. K. Kaasiku seisukoha kohaselt on O. kinnistule alternatiivseid juurdepääse. Ajalooliselt viis

O. kinnistule kolm teed, kuid praegu on neist alles kaks. Esimese tee kündis E. Oidermaa üles

ja kasvatab tee peal rapsi. Teine tee läbib K. kinnistut ja P. kinnistut ning teed saab läbida ka

sõidukiga. Nii avaldaja taotletav juurdepääsutee kui ka teine tee on samaväärse pinnasekattega

ja sama laiad. K. Kaasik on teinud V. kinnistule parkmetsa ja laia muruplatsi ning talle

kuuluvale L-S. kinnistule, mis piirneb V. kinnistul oleva jalgrajaga, on rajatud puhkeplats ja

park. Tee ehitus riivab K. Kaasikut ja tema pere ning X elanikke, kes jalgrada kasutavad. K.

Kaasik elab perega N. kinnistul, mis paikneb V. kinnistu ja L-S. kinnistu vastas üle X tee. V.

kinnistul asuvat jalgrada ei ole alates 1994. aastast teena kasutatud. Tee pinnas on pehme ning

teed ei ole võimalik aastaringselt kasutada. Kaaluda tuleb ka võimalust määrata juurdepääs P.

kinnistu äärt mööda üle U. kinnistu (registri osa nr XXXXXXX ) X teeni

raudteeülesõidukohal. Kui määrata juurdepääs üle V. kinnistu, on juurdepääsu ühekordne tasu

3 m laiuse tee korral 6000 eurot ja 4 m laiuse tee korral 7000 eurot. See sisaldab tasu

omandiõiguse riive, kinnistu väärtuse vähenemise ja avaldaja saadava kasutuseelise eest. Lisaks

peab avaldaja tasuma tee korrashoiukulud ja maamaksu tee osa eest.

4. Põlva Vallavalitsuse (varem Vastse-Kuuste Vallavalitsus) seisukoha kohaselt on

juurdepääsuteena avalikult teelt O. kinnistule selle omanike poolt viimasel ajal kasutatud ca

270 m pikkust teed, mis paikneb V. , R. ja P. kinnistutel. Teed ei ole viimased 10 aastat

intensiivselt kasutatud, mistõttu on see rohtunud ja kattunud huumuskihiga. Tee aastaringne

kasutamine täiendavaid investeeringuid tegemata on raskendatud. O. kinnistule on võimalik

avalikult teelt juurde pääseda ka mööda K. kinnistu põhjaosal ja P. kinnistul paiknevat ca 155

m pikkust teed. Eelviidatud tee on samuti olnud viimasel ajal vähe kasutuses ning vajaks

lisainvesteeringuid, kuid on 115 m lühem ja läbib ainult kaht kinnistut.

5. R. Selge seisukoha kohaselt on K. kinnistu sihtotstarve maatulundusmaa, kuid tulevikus on

plaanis muuta see elamumaaks. K. kinnistu on juba ajalooliselt koormatud kahe

juurdepääsuteega X kinnistule ja U. kinnistule. Uue juurdepääsutee rajamine võtab K.

kinnistult veel ühe osa ära ning kahandab kinnistu väärtust veelgi. R. Selge on vastu

juurdepääsu rajamisele üle K. kinnistu.

6. Maakohus kuulas 18. detsembril 2018 telefoni teel ära puudutatud isikud Luule-Urve Ulpi ja

Riina-Hele Jeenase. Ä. kinnistu omanik L.-U. Ulp avaldas, et Ä. kinnistu äärt mööda on

võimalik minna jalgsi O. kinnistule, kuid sõidukiga ei saa rada läbida ning seda ei ole

teadaolevalt ka tehtud. Kui sinna rajatakse tee, läheks see ca 5 m kauguselt elumaja akende eest

mööda. E. kinnistu omanik R.-H. Jeenas avaldas, et Ä. kinnistu äärt mööda ei ole O. kinnistule

kunagi teed kulgenud ning kui see rajataks, oleks see häiriv.

MAAKOHTU SEISUKOHT

7. Tartu Maakohus rahuldas 30. jaanuari 2019 määrusega avalduse, otsustades järgmist:

1) määrata tähtajatu juurdepääs O. kinnistule X teelt mööda V. , R. ja P. kinnistul kulgevat

teed; 2) määrata, et juurdepääsu V. kinnistul pikkusega 60 m ja laiusega 4 m, R. kinnistul

pikkusega 90 m ja laiusega 4 m ning P. kinnistul pikkusega 120 m ja laiusega 4 m võib kasutada

juurdepääsuna O. kinnistule ööpäevaringselt nii jalgsi kui sõidukitega, mille kogukaal ei ületa

7 tonni; 3) määrata, et V. , R. ja P. kinnistute igakordsed omanikud on kohustatud tagama

nende kinnistutel asuval juurdepääsuteel liiklemise võimalikkuse; 4) O. kinnistu

igakordne omanik kohustub osalema proportsionaalselt teiste juurdepääsutee kasutajatega tee

korrashoiu-, hooldus- ja remondikulude kandmisel ning taastama juurdepääsutee sõidukitega

liiklemiseks vajaliku seisukorra juhul, kui tee seisund on kahjustunud tulenevalt O. kinnistu

igakordse omaniku või temaga seotud isikute tegevuse tagajärjel; 5) määrata O. kinnistu

omaniku poolt ühekordne tasu juurdepääsu võimaldamise eest V. kinnistu omanikule summas

21 eurot; 6) määrata, et O. kinnistu igakordne omanik on kohustatud maksma tasu juurdepääsu

võimaldamise eest V. kinnistu igakordse omaniku kasuks 12 eurot aastas, R. kinnistu

igakordse omaniku kasuks 18 eurot aastas ning P. kinnistu igakordse omaniku kasuks 24 eurot

aastas hiljemalt iga aasta 31. detsembriks; 7) 2019. aastal alates 23. veebruarist 2019 on O.

kinnistu omanik kohustatud juurdepääsu võimaldamise eest tasuma hiljemalt 31.

detsembriks 2019 V. kinnistu omanikule 10 eurot 20 senti, R. kinnistu omanikule 20 eurot 40

senti ja P. kinnistu omanikule 20 eurot 40 senti; 8) kohustada K. Kaasikut, osaühingut

SMAIDAR ja E. Oidermaad andma nõusolek juurdepääsu ja selle tingimuste kohta

kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks; 9) jätta menetluskulud K. Kaasiku kanda.

Maakohus märkis, et Maa-ameti kaardiserveri väljatrükkidest nähtub, et avaldajale kuuluvale

O. kinnistule puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Vaidlust ei ole selles, et kinnistule

on võimalik jalgsi ligi pääseda nii K. ja P. kui ka V. , R. ja P. kinnistute kaudu. Arvestades

seda, et tegu on elamumaaga, millel asuvaid hooneid soovib avaldaja hakata remontima ja

sihtotstarbeliselt kasutama, ei ole mõeldav, et kinnistule ei pääse sõidukitega ligi.

Vaatluse ja K. Kaasiku esitatud fotode põhjal on võimalik teha järeldus, et avaldaja taotletava

juurdepääsutee puhul on tegemist pinnasteega, mille läbimisel raskemate sõidukitega võivad

tekkida pikirööpad. Samas nähtub Maa-ameti maakatastri plaanidelt, et tee on kantud

kitsendusena K2 (erateena) nii V. kui ka M. kinnistu katastrikaardile. K. Kaasiku väide, et

tema kinnistul puudub tee, on seega ainetu.

Maakohus ei pidanud kaalumisväärseks ajaloolist juurdepääsu, mis kulges üle U. kinnistu

raudtee äärest otse O. kinnistule, kuna käesoleval ajal on seal põllumaa, mida mööda ei ole

võimalik liigelda ei jalgsi ega sõidukitega (v.a põllumajandusmasinatega).

Maakohus asus seisukohale, vähemkoormav on juurdepääsu määramine üle kinnistute, kus on

tee erateena olemas. Kuigi olemasolev tee vajab tõenäoliselt intensiivsema kasutuse puhuks

parendamist, siis uue tee rajamine K. ja P. kinnistutele ei ole majanduslikult otstarbekas. V.

kinnistust järgmiste kinnistute omanikud ei ole esitanud vastuväiteid nende kinnistute

kasutamisele juurdepääsuna O. kinnistule. Samas häiriks üle K. kinnistu juurdepääsu

määramisel tee rajamine ka E. ja E. metsa kõrvalkinnistute elanikke, kelle elumajad jääksid

rajatavale teele suhteliselt lähedale. K. kinnistul on juba juurdepääsutee kahele kinnisasjale,

mistõttu uue, sõidukite liiklemiseks sobiva tee rajamine vähendaks kinnistu väärtust

ebaproportsionaalselt.

K. Kaasiku vastuväide, mille kohaselt ei võimalda juurdepääsu kasutamine üle V. kinnistu tal

kinnistut vaba aja veetmise kohana kasutada, on kohatu. Juurdepääsutee moodustab kinnistu

pindalast vähem kui 5% ning kasutuseelise kaotamise eest määratakse tasu. Elamumaa

sihtotstarbega kinnistule ei ole liiklus sedavõrd intensiivne, et see häiriks oluliselt

juurdepääsuna kasutatava kinnistu tavapärast kasutamist. Avaldaja on märkinud, et kõrvaldab

tee seisundi kahjustused, mis on tekitatud tema või temaga seotud isikute poolt.

Eeltoodust tulenevalt määras maakohus juurdepääsu O. kinnistule mööda V. ja R. kinnistutel

paiknevat erateed ja P. kinnistut, mis on ka väljakujunenud tava. Maakohus määras juurdepääsu

tähtajatult ning kasutamiseks jalgsi ja sõidukitega, kuid arvestades tee seisukorda piiras tee

läbimist üle 7-tonniste sõidukitega.

Vaidluse all ei ole asjaolu, et juurdepääsutee pindala V. kinnistul on 240 m2, R. kinnistul 360

m2 ning P. kinnistul 480 m2. 2016-2018. aastal oli maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistute

põllumaarendi aastase kasutustasu alghind 36-57 eurot/ha ning enampakkumise tulemusel

kujunes keskmiseks aasta tasuks 47-119 eurot/ha. Võttes aluseks keskmise renditasuna 83

eurot/ha, kujuneb ühe ruutmeetri maa kasutamise tasuks 0,0083 eurot. Keskmiseks

servituuditasuks on olnud 0,014 eurot/m2. Maamaksu kohta on andmed esitanud Põlva

Vallavalitsus. Võttes aluseks nimetatud andmed ning arvestades, et juurdepääsuõigusega

koormatud maa-ala saavad kasutada ka kinnistute omanikud, pidas maakohus õiglase hüvitise

suuruseks juurdepääsuõiguse kasutamise eest 0,05 eurot/m2. O. kinnistu igakordsel omanikul

tuleb seega maksta V. kinnistu igakordsele omanikule 12 eurot aastas, R. kinnistu igakordsele

omanikule 18 eurot aastas ja P. kinnistu igakordsele omanikule 24 eurot aastas. Lisaks määras

maakohus K. Kaasikule esialgse õiguskaitse rakendamise perioodi eest alates 11.

maist 2017 kuni 22. veebruarini 2019 ühekordse tasu 21 eurot.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8. K. Kaasik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 22. veebruari 2019

määrus ja teha uus määrus, millega jätta juurdepääs üle V. kinnistu määramata. Menetluskulud

palub K. Kaasik jätta avaldaja kanda.

Määruskaebuse kohaselt jääb ebaselgeks, kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et

juurdepääsutee üle V. kinnistu on kõige mõistlikum ja õiglasem lahendus. Maakohus oleks

pidanud määrama ekspertiisi, et selgitada välja, kas avaldaja taotletud juurdepääs on võimalik

ning kas see on majanduslikult ja liiklustehniliselt kõige otstarbekam lahendus. Muuhulgas

oleks maakohus pidanud välja selgitama juurdepääsutee tehnilise seisukorra ning vajalikud

parendustööd, et tee oleks aastaringselt sõidukitega liiklemiseks kasutatav. Samuti oleks

maakohus pidanud kindlaks määrama, kellel lasub juurdepääsutee parendustööde teostamise ja

sellega seotud kulude kandmise kohustus.

Maakohus on jätnud põhjendamatult kaalumata alternatiivse juurdepääsu U. kinnistu kaudu.

Maakohus välistas nimetatud juurdepääsu, kuna sellel puudub pinnastee. Arvestades seda, et

pinnastee ei ole midagi muud kui sõidukite liikumise tulemusena tekkinud tee, ei saa ainuüksi

pinnastee olemasolu või selle puudumine olla määravaks juurdepääsu määramisel, vaid on

kogumis teiste asjaoludega üheks kaalutluse aluseks.

Kohus leidis vaatlusel, et kinnistute seisukord on samaväärne, mistõttu jääb arusaamatuks,

kuidas jõudis kohus järeldusele, et K. kinnistu pinnastee sobib liikumiseks ainult jalgsi. K.

Kaasikule teadaolevalt on K. ja P. kinnistutel asuv tee tugevama pinnasega kui V. kinnistut

läbiv pinnastee.

Mõistetamatuks jääb maakohtu seisukoht, et uue tee rajamine K. ja P. kinnistutele ei ole

majanduslikult otstarbekas. Kui K. ja V. kinnistutel asuvad pinnasteed on samas seisukorras,

ei saa järeldada, et ühele kinnistule tuleb sõidukitega liiklemiseks rajada uus tee, kuid teisele

mitte. Põlva Vallavalitsuse esindaja Uno Kangro selgitustest tuleneb samuti, et kumbki tee ei

ole hetkel sobiv ning sõidukitega liiklemiseks tuleb tee alles rajada. Põlva Vallavalitsuse

arvamusest nähtub, et mõlemal kinnistul asuvad pinnasteed vajavad aastaringseks kasutamiseks

rekonstrueerimistöid ja investeeringuid. Juurdepääsutee üle V. kinnistu on 115 m pikem ja selle

rekonstrueerimine ja hooldamine ei saa olla majanduslikult otstarbekam. Juurdepääsu rajamine

üle K. ja P. kinnistute on kõige otstarbekam, vähemkoormavam ja odavam viis.

Maakohus on vastuolus Riigikohtu praktikaga (vt tsiviilasi nr 3-2-1-31-17, p 12) määranud

juurdepääsu selliselt, et see tekitab K. Kaasikule kui koormatava kinnisasja omanikule kahju.

Määrusest ei nähtu, et maakohus oleks arvestanud sellega, et V. kinnistu pinnas on pehme ja

seda pole täidetud. Kui maa ei ole külmunud, tekivad kinnistule sõidukitega liiklemise

tagajärjel suured rööpad, mis täituvad veega ning sellisel teel sõitmine kahjustab kinnistut.

Avaldaja ostis O. kinnistu alles 2016. aasta mais ning oli teadlik, et sellele puudub ligipääs

avalikult kasutatavalt teelt. O. kinnistu endised omanikud kasutasid V. kinnistul asuvat

pinnasteed üksnes jalgsi liiklemiseks. Juurdepääs üle V. kinnistu ei ole väljakujunenud tava.

Teed ei ole intensiivselt sõiduvahenditega liiklemiseks kasutatud juba vähemalt 10 aastat ning

see on tekitanud V. kinnistu omanikus õigustatud ootuse, et üle kinnistu autodega ei sõideta.

Tähtsust ei oma V. kinnistule R. kinnistu igakordse omaniku kasuks seatud teeservituut. R.

kinnistu omanik ei kasutanud V. kinnistu pinnasteed, mistõttu on servituut tänaseks

kinnistusraamatust kustutatud.

E. ja Ä. kinnistutel olevad hooned piirnevad ühest küljest X tee ning teisest küljest K.

kinnistut läbiva pinnasteega, mida on samuti kasutatud ajalooliselt autodega liiklemiseks. K.

kinnistul asuv pinnastee ei ole E. ja Ä. kinnistutel paiknevatele hoonetele lähemal kui X tee.

Maakohus ei ole arvestanud, et V. kinnistu sihtotstarve on elamumaa ning K. Kaasikul võib

olla huvi sinna tulevikus hooneid rajada. Juurdepääsu määramine üle V. kinnistu riivab

ebaproportsionaalselt K. Kaasiku õigust privaatsusele ja võimalust kasutada juurdepääsuga

koormatavat maa-ala elamumaa otstarbel.

Määrusest ei nähtu, miks on vajalik juurdepääsutee laius 4 m, kui piisav oleks ka 3 m.

Ühendus avalikult kasutatava teega on katkenud O. kinnistu eelmise omaniku tahtel, mistõttu

ei ole avaldajal õigust nõuda juurdepääsu üle V. kinnistu (AÕS § 156 lg 3).

Kui kohus siiski leiab, et põhjendatud on määrata juurdepääs üle V. kinnistu, palub K. Kaasik

kohtul kohustada avaldajat viima pinnastee seisukorda, mis võimaldab sellel aastaringselt

liigelda kuni 7-tonniste sõidukitega V. kinnistut kahjustamata.

Maakohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, kellel lasub juurdepääsutee rajamise ja

hooldamise kohustus. K. Kaasik ei soovi V. kinnistul asuvat pinnasteed sõidukitega

liiklemiseks kasutada. Kuna juurdepääsust saab kasu ja seda kasutab ainult avaldaja, siis peab

tema selle omal kulul rajama ja seda hooldama.

Maakohus määras juurdepääsutasu ebaõigesti, kuna võttis aluseks maatulundusmaa ruutmeetri

keskmise hinna. V. kinnistu maa sihtotstarve on elamumaa. Tasu määramisel tuleb aluseks

võtta V. kinnistuga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtus.

Maakohus jättis menetluskulud põhjendamatult K. Kaasiku kanda. K. Kaasikul ei jäänud

avaldaja tegevust arvestades muud üle, kui juurdepääsu üle V. kinnistu takistada. Arvestades

seda ja asjaolu, et avaldaja saavutab lõpuks selle, mille pärast ta kohtusse pöördus, tuleb

menetluskulud jätta avaldaja kanda.

AVALDAJA NING PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED

9. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude

K. Kaasiku kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt ei asunud avaldaja V. kinnistut O. kinnistule juurdepääsuks

omavoliliselt kasutama. O. kinnistu eelmine omanik selgitas, et kinnistule pääseb mööda V. ,

R. ja P. kinnistuid kulgevat teed ning avaldaja jätkas varasema juurdepääsutee kasutamist.

V. kinnistul olevale teele ei ole senise kasutamise jooksul tekkinud rööpaid, mis takistaksid

selle kasutamist sõidukitega või jalgsi. Kui teel oleksid liiklemist takistavad rööpad, ei pääseks

avaldaja enda kinnistule. Maakohus on pannud avaldajale ka võimalike liiklemist takistavate

pikirööbaste likvideerimise kohustuse. Väide, et avaldaja on V. kinnistut läbiva tee seisukorda

muutnud või teed kahjustanud, on tõendamata.

Juurdepääsu määramisel tuleks lähtuda eelkõige olemasolevatest teedest. Väidetavat ajaloolist

teed, mis kulges üle U. kinnistu ja raudtee ääres, ei ole looduses näha ning see ei ole maakatastri

plaanidel tähistatud. Tee jääks ka tõenäoliselt raudtee maa-alale ja kaitsevööndisse, kus tee

rajamine või kasutamine ei pruugi lubatud olla. Ka U. kinnistu omanik kasutab oma kinnistule

ligipääsemiseks K. kinnistul paiknevat teed.

K. Kaasik ei esitanud maakohtus ekspertiisitaotlust. Ekspertiisi määramine ei ole ka vajalik,

kuna isegi ekspertiisita on selge, et jalgraja ümberehitamisega sõiduteeks kaasnevad kulud. Tee

korrashoiu-, hooldus- ja remondikulusid tuleb kanda mõlemal juhul ning need on avaldaja

hinnangul võrdväärsed. Juurdepääsutee parendustööde teostamise ja sellega seotud kulude

kandmise kohustust ei ole vaja eraldi kindlaks määrata, kuna see on hõlmatud tee korrashoiu-,

hooldus- ja remondikulude kandmise kohustusega.

Üksnes asjaolu, et K. Kaasiku kinnistul on pinnastee, ei takista tee kasutamist ei jalgsi ega

sõidukitega. Pinnastee on elamule juurdepääsemiseks tavapärane tee liik. Kuna avaldaja soovib

juurdepääsu elamumaale, on kasutusintensiivsus väike.

K. Kaasik on teinud vaatlusprotokolli põhjal vale järelduse, et K. ja P. ning P. , R. ja V.

kinnistutel paiknevad pinnasteed on samaväärsed. Maakohus tuvastas vaatlusel, et K. ja P.

kinnistul olev pinnastee sobib liiklemiseks jalgsi, kuid P. , R. ja V. kinnistul oleval teel on

võimalik liigelda sõidukitega.

V. , R. ja P. kinnistutel kulgev tee on väljakujunenud juurdepääsu tava. K. Kaasiku esitatud

ajaloolisel kaardil on V. kinnistut läbiv tee tähistatud leppemärgiga „kohalik maantee“, mis

tähendab, et seda kasutati sõidukitega liiklemiseks. K. ja P. kinnistul kulgev rada on tähistatud

leppemärgiga „rada“, mis tähendab, et seda ei kasutatud sõidukitega liiklemiseks ka ajalooliselt.

V. kinnistule R. kinnistu igakordse omaniku kasuks seatud teeservituudi kustutamine ei

tähenda, et juurdepääs O. kinnistule tuleb määrata mujalt.

Juurdepääsu määramine üle V. kinnistu ei takista kinnistu sihtotstarbelist kasutamist

elamumaana ega tekita kahju. Kui K. Kaasik soovib tulevikus ehitada V. kinnistule elamu, saab

teed kasutada sellele juurdepääsuna. Tee kulgeb vahetult mööda kinnistu serva, moodustab selle

pindalast alla 5% ning tee kasutusintensiivsus on väike.

Juurdepääsu laius 4 m on põhjendatud, kuna võimaldab teel liigelda ja seda hooldada. K. Kaasik

on ise märkinud, et servituudi lepingu tekst peab olema sama kui kehtival servituudil ning

servituudi lepingu järgi oli tee laiuseks 4 meetrit.

Ühendus avalikult kasutatava teega ei ole katkenud O. kinnistu eelmise omaniku tahtel.

Riigikohtu praktika kohaselt kohaldub AÕS § 156 lg 3 eelkõige juhul, kui kinnisasja omanik

on ennast faktilise tahtliku teoga ise juurdepääsust avalikult kasutatavale teele ilma jätnud.

Sellist olukorda ei esine.

K. Kaasik on maakohtu menetluses ise taotlenud piirangut läbisõiduks autodega üle 7 tonni

ning tema väitel on keltsa mineku ajal võimalik liigelda ainult sõiduautodega. K. Kaasik on

seega kinnitanud, et sõiduautodega on võimalik kinnistut läbida igal ajal. O. kinnistule

liigutakse reeglina sõiduautoga, mille kogukaal on kordi väiksem kui 7 tonni.

K. Kaasik ei ole täpselt selgitanud, mida tuleks teha, et tee oleks sobilik sõitmiseks sõidukitega

kuni 7 tonni. Avaldaja on lubanud huumuskihi eemaldamisega seotud kulud kanda, kuid on

õiglane, et kulud jagatakse kõigi tee kasutajate vahel, nagu on määranud ka kohus.

Juurdepääsutasu suurus on õiglane, isegi kui kohus on lähtunud keskmisest maatulundusmaa

renditasust. Hoonestamata elamumaa ruutmeetri mediaanhind Põlva vallas 2018. aastal oli 0,89

eurot. Kasutuseelise kaotamise hüvitise määramisel saab lähtuda 5% hoonestamata elamumaa

väärtusest, s.o 0,027 eurot/m2. Arvestades, et V. kinnistul jääb tee alla 240 m2, oleks hüvitise

suurus 10 eurot 68 senti, mis on väiksem kohtu määratud hüvitisest.

K. Kaasik on põhjendamatult soovinud, et tema kinnistul asuvat teed ei kasutataks, mistõttu

pidi avaldaja pöörduma kohtusse. Kuna kohus määras juurdepääsu K. Kaasiku kinnistu kaudu,

on õiglane jätta menetluskulud tema kanda.

10. Põlva Vallavalitsuse seisukoha kohaselt ei ole Põlva Vallavalitsuse esindaja Uno Kangro

andnud hinnangut erakinnistutel paiknevate või rajatavate teede seisukorra kohta. Kuna tegu on

eraisikute vahelise vaidlusega erakinnistutel asuvate teede või radade osas, andis Põlva

Vallavalitsuse esindaja 5. oktoobri 2018 menetlustoimingul hinnangu vaid sellele, kas avalikult

teelt mahasõitude rajamine on tehniliselt teostatav ning kas esineb maakorralduslikke takistusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 22. veebruari 2019 määrus tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt

juurdepääsutasu suuruse osas (kohtumääruse resolutsiooni p-d 7, 8, 9.1 ja 10). Ringkonnakohus

teeb tühistatud osas uue määruse, millega: 1) kohustab O. kinnistu igakordset omanikku

hooldama ja hoidma korras üle V. kinnistu, R. kinnistu ja P. kinnistu kulgevat juurdepääsuteed

ning kandma sellega seotud kulud (kohtumääruse resolutsiooni p 7); 2) määrab O. kinnistu

omaniku poolt ühekordse tasu juurdepääsu võimaldamise eest V. kinnistu omanikule 33 eurot

20 senti (kohtumääruse resolutsiooni p 8); 3) määrab, et O. kinnistu igakordne omanik on

kohustatud maksma tasu juurdepääsu võimaldamise eest V. kinnistu igakordse omaniku kasuks

21 eurot 60 senti aastas igal aastal hiljemalt 31. detsembriks (kohtumääruse resolutsiooni p 9.1);

4) määrab, et 2019. aastal alates 23. veebruarist 2019 juurdepääsu võimaldamise eest on O.

kinnistu omanik kohustatud tasuma hiljemalt 31. detsembriks 2019 V. kinnistu omanikule 18

eurot 46 senti (kohtumääruse resolutsiooni p 10). Muus osas tuleb jätta maakohtu määrus

muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad menetlusosaliste endi kanda.

Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

12. Maakohus määras juurdepääsu O. kinnistule avalikult kasutatavalt X teelt üle V. , R. ja P.

kinnistute. V. kinnistu omanik K. Kaasik vaidleb maakohtu määratud juurdepääsule

vastu.

Ringkonnakohus arvestab määruskaebuse lahendamisel seda, et valitseva ja teeniva kinnisasja

omanike vastandlike huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme

kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt Riigikohtu

16. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 49). Ringkonnakohus on seisukohal, et

maakohus ei ole juurdepääsutee asukoha kindlaksmääramisel diskretsiooni piire ületanud ega

asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on

tuvastanud juurdepääsu asukoha kindlaksmääramiseks vajalikud asjaolud ning kaalunud,

milliste kinnistute kaudu juurdepääsu määramine oleks kinnistute ja naaberkinnistute

omanikele võimalikult vähekoormav.

Vastuseks

määruskaebuses

esitatud

väidetele

juurdepääsu

asukoha

osas

märgib

ringkonnakohus järgmist.

12.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et juurdepääsu määramine üle U. ja P. kinnistute

ei ole põhjendatud, kuna seal on põllumaa, mida mööda ei ole võimalik liigelda ei jalgsi ega

sõidukiga. Maa-ameti kaardiserveri ajalooliste kaartide järgi puudub tee juba aastakümneid

(Nõukogude Liidu 1973. aasta topokaardil c63 ega ka hilisematel kaartidel teedei nähtu) ning

seda ei eksisteeri enam ka looduses. K. Kaasik on vastuses avaldusele ise välja toonud, et P.

kinnistu omanik E. Oidermaa kündis tee üles ning kasvatab kinnistul rapsi.

Seda, et mööda X ja U. kinnistuid X teeni raudteeülesõidukohal praegu ei pääse, kinnitab

lisaks asjaolu, et U. kinnistu omanik kasutab oma kinnistule ligipääsemiseks K. kinnistul

paiknevat juurdepääsuteed. Lisaks läbis ajalooline tee X kinnistut keskelt ega kulgenud ka U.

kinnistul mööda selle äärt, jäädes tänapäevaste kinnistu piiride järgi osaliselt veel I. kinnistule.

Olukorras, kus looduses on juba võimalikud ja oluliselt lühemad juurdepääsuvõimalused

olemas, ei ole ainuüksi põhjusel, et ajalooliselt on tee eksisteerinud, põhjendatud taastada pikka

juurdepääsuteed, mis kulgeks kinnistute keskelt üle põllu.

12.2. Juurdepääsu asukohtadena jäid seega kaalumisele V. , R. ja P. kinnistut läbiv tee ning K.

ja P. kinnistut läbiv tee.

Juurdepääsutee O. kinnistule üle V. , R. ja P. kinnistute on asja materjalidest nähtuvalt ca 270

m pikk. R. ja P. kinnistute omanikud on olnud nõus juurdepääsu määramisega üle enda

kinnistute. Vastuseisu on avaldanud V. kinnistu omanik K. Kaasik, kelle kinnistule jääb teest

ca 60 m pikkune lõik.

Juurdepääsutee O. kinnistule üle K. ja P. kinnistute on asja materjalidest nähtuvalt ca 155 m

pikk. Nimetatud juurdepääsule on vastu vaielnud K. kinnistu omanik, kelle kinnistule jääb teest

Maa-ameti maainfo kaardirakenduse teel läbi viidud mõõtmise tulemusena samuti ca 60 m

pikkune lõik.

Nii V. kui ka K. kinnistutele jäävad teelõigud kulgevad mööda kinnistute äärt ning kummalgi

kinnistul ei ole hooneid.

Maa-ameti kaardiserveri ajalooliste kaartide järgi on mõlemad teed esmakordselt märgitud

Nõukogude Liidu 1973. aasta topokaardil c63. Mõlemat teed on seega ajalooliselt kasutatud

juurdepääsuna O. kinnistule. Eesti 1999. aasta kaardil K. ja P. kinnistuid pidi kulgevat teed

enam ei ole ning alles on üksnes V. , R. ja P. kinnistuid läbiv tee. Viimati nimetatud tee on

kaardil ka käesoleval ajal.

12.3. Põlva Vallavalitsuse esindaja on 5. oktoobri 2018 vaatluse järgsel menetlustoimingul

öelnud, et mõlemad kohad võimaldavad mahasõitu ning teede osas puuduvad

maakorralduslikud takistused. 22. juuni 2017 arvamuses on Põlva Vallavalitsus (varem Vastse-

Kuuste Vallavalitsus) märkinud, et viimasel ajal on O. kinnistule ligipääsemiseks omanike

poolt kasutatud V. , R. ja P. kinnistutel paiknevat teed, kuid nii viimati nimetatud kui ka üle

K. ja P. kinnistuid kulgevat teed on viimasel ajal vähe kasutatud. Samuti on välja toodud, et

mõlemad teed vajaksid lisainvesteeringuid.

Maakohus on 5. oktoobri 2018 vaatluse protokollis märkinud, et K. kinnistul paiknev pinnastee

on rohtunud ja sobib liiklemiseks jalgsi. Jõudes välja P. kinnistul paikneva tee sellele osale,

mis on juba üle V. , R. ja P. kinnistuid kulgeva tee osa, toob maakohus välja, et mööda teed

on võimalik liigelda sõidukitega. V. kinnistule jõudes märgib maakohus, et tee seisukord

kinnistul on sarnane, nagu eelnevalt läbitud kinnistutel, mille põhjal saab järeldada, et ka V.

kinnistul paiknev tee sobib sõidukitega liiklemiseks. Erinevalt määruskaebuse esitajast saab

ringkonnakohus aru, et maakohus on pidanud eelnevalt läbitud kinnistute all silmas P. (selle

teelõigu osas, mis on üle V. , R. ja P. kinnistuid kulgeva tee osa) ja R. kinnistuid, mitte K.

kinnistut. Vastasel juhul ei oleks maakohus välja toonud, et K. kinnistul paiknev tee on

rohtunud ja läbitav jalgsi. Maakohus ei ole seega mõlemat juurdepääsuteed samaväärseks

pidanud.

K. Kaasik on tuginenud ka sellele, et Põlva Vallavalitsuse esindaja U. Kangro hinnangul ei ole

kumbki tee hetkel sobiv ning sõidukitega liiklemiseks tuleb tee alles rajada. Põlva Vallavalitsus

on vastuses määruskaebusele märkinud, et U. Kangro ei ole andnud hinnangut erakinnistutel

paiknevate või rajatavate teede seisukorra kohta, vaid üksnes selle kohta, kas avalikult teelt

mahasõitude rajamine on tehniliselt teostatav ning kas esineb maakorralduslikke takistusi.

12.4. Selles, et V. kinnistul paiknev tee (või vähemalt selle algus) on sobilik sõidukitega

liiklemiseks, saab veenduda ka menetlusosaliste esitatud fotode põhjal teest. K. kinnistule jääva

tee algus on aga fotode järgi rohtunud ja tee on kitsam, olles ühelt poolt piiratud võsaga ja teiselt

poolt naaberkinnistut eraldava aiaga. On näha, et K. kinnistule jäävat teed ei ole enam ammu

sõidukitega läbimiseks kasutatud.

Samuti kinnitab seda, et V. , R. ja K. kinnistutel paiknevat teed on võimalik sõidukitega läbida,

asjaolu, et avaldaja on seda teinud nii enne käesolevat kohtuvaidlust kuni ajani, mil K. Kaasik

tal selle keelas, kui ka pärast käesolevas asjas kohaldatud esialgset õiguskaitset ehk alates 11.

maist 2017.

Märkida tuleb, et 2007. aastal seati V. kinnistule R. kinnistu igakordse omaniku kasuks

teeservituut, st V. kinnistul paiknevat juurdepääsutee osa kasutati sõidukitega liiklemiseks veel

vähemalt ligikaudu 10 aastat tagasi. Seda ei väära asjaolu, et servituut on käesolevaks ajaks

(Tartu Maakohtu 14. veebruari 2019 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-19-611) kinnistusraamatust

kustutatud. Avaldaja on 3. detsembri 2018 arvamusele lisanud Google Street View foto, millelt

nähtub üle V. , R. ja P. kinnistute kulgeva tee algus 2011. aasta augusti seisuga. Fotolt paistvate

sõidujälgede põhjal on võimalik aru saada, et teed on sõidukitega liiklemiseks kasutatud ka sel

ajal.

12.5. Maakohus on põhjendatult arvestanud sellega, et K. kinnistul juba on juurdepääsutee

kahele kinnistule (U. ja L. kinnistutele). Teeservituute ei ole küll kinnistusraamatusse kantud,

kuid menetlusosalised ei ole juurdepääsude olemasolule vastu vaielnud ning need nähtuvad

Maa-ameti maainfo kaardirakenduses.

Lisaks on maakohus kahe juurdepääsutee kaalumisel arvestanud põhjendatult seda, et

juurdepääsu määramine üle K. ja P. kinnistute häiriks E. ja Ä. kinnistute omanikke, kelle

kinnistutel olevad hooned jääksid juurdepääsuteele väga lähedale. Kuigi Ä. kinnistu piirneb X

teega, ei tähenda see seda, et tee kulgemine ka kinnistu teisest küljest ei tooks kaasa täiendavat

privaatsuse riivet. E. kinnistu praegusel ajal teega ei piirne ning kaardilt nähtuvalt kulgeks K.

ja P. kinnistuid läbiv tee lähedalt mööda ka E. kinnistul olevatest hoonest.

12.6. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et maakohus on määranud

juurdepääsu selliselt, et see tekitab K. Kaasikule kui koormatava kinnisasja omanikule kahju.

Pinnasteele, mida läbitakse sõidukitega, tekivad paratamatult sõitmise tagajärjena sõidujäljed

ning need tekiksid ka alternatiivsele juurdepääsule.

Maakohus on juurdepääsu kasutamise tulemusena tekkivat mõju kinnistutele minimeerinud,

reguleerides

määruse

resolutsioonis

maksimaalset

sõidukite

kaalu,

millega

tohib

juurdepääsuteed läbida (7 tonni). Seda on K. Kaasik 11. veebruari 2019 menetlusdokumendis

ka ise taotlenud. Samuti on maakohus kohustanud O. kinnistu igakordset omanikku taastama

juurdepääsutee sõidukitega liiklemiseks vajaliku seisukorra, kui tee seisund on kahjustunud O.

kinnistu igakordse omaniku või temaga seotud isikute tegevuse tagajärjel. Eelnevat arvestades

ei pea ringkonnakohus vajalikuks panna avaldajale kohustust viia pinnastee seisukorda, mis

võimaldab sellel aastaringselt kuni 7-tonniste sõidukitega liigelda.

K. Kaasik on väitnud, et kui maa ei ole külmunud, tekivad kinnistule sõidukitega liiklemise

tagajärjel suured rööpad, mis täituvad veega ning sellisel teel sõitmine kahjustab kinnistut.

Samas ei ole K. Kaasik esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks suurte rööbaste olemasolu, kuigi

avaldaja on teed esialgse õiguskaitse alusel kasutanud alates 2017. aasta maist.

Selleks, et teele ei tekiks sügavaid rööpaid, on avaldaja teinud ettepaneku eemaldada teelt

huumuskiht ja täita pinnast kruusaga. Avaldaja ei ole seda mõistetavalt veel kohtuvaidluse ajal

teinud. Samuti on avaldaja lubanud ehitusmaterjali veo planeerida ajale, mil maa on kuiv.

Lisaks tuleb arvestada, et kuna juurdepääsuteed kasutab ainult ühe kinnistu omanik ja temaga

seotud isikud (K. Kaasik V. kinnistul paiknevat teed enda sõnul sõidukitega liiklemiseks ei

kasuta), on selle liiklusintensiivsus väga madal.

K. Kaasik on 11. mai 2017 kohtuistungil istungi protokollist nähtuvalt märkinud, et tema jaoks

on ilu küsimus, et teel ei oleks rööpaid. See ei saa aga üle kaaluda avaldaja huvi pääseda O.

kinnistule sõidukitega ligi. Samuti ei kaalu avaldaja huvi pääseda oma kinnistule sõidukitega

ligi K. Kaasiku võimalik huvi rajada tulevikus V. kinnistule hooneid. Juurdepääsu määramine

üle V. kinnistu ei takista sellele hoonete rajamist, kuna tee kulgeb mööda kinnistu äärt ja selle

alla jääb vähem kui 5% kinnistu pindalast.

12.7. Maakohus ei ole diskretsiooni piire ületanud ka juurdepääsutee laiust määrates. Laiem tee

on vajalik nii talihoolduse teostamiseks kui ka ohutuse tagamiseks. K. Kaasik on

2. novembri 2018 ja 11. veebruari 2019 seisukohtades pidanud ka ise võimalikuks juurdepääsu

määramist 4 m laiuselt. Sama lai oli tee, mida oli teeservituudi alusel õigustatud kasutama R.

kinnistu omanik.

12.8. K. Kaasik on tuginenud määruskaebuses esmakordselt sellele, et asjas oleks tulnud läbi

viia ekspertiis, et selgitada, kas avaldaja taotletud juurdepääs on võimalik ning kas see on

majanduslikult ja liiklustehniliselt kõige otstarbekam lahendus. Sealjuures ei ole K. Kaasik

taotlust ekspertiisi läbiviimiseks esitanud. Lisaks on K. Kaasik tuginenud sellele, et maakohus

oleks pidanud välja selgitama juurdepääsutee tehnilise seisukorra ning vajalikud parendustööd,

et tee oleks aastaringselt sõidukitega liiklemiseks kasutatav.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi hagita menetluses kohaldub TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja

7 järgi uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning

tõendite otsimises. Menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt

ega või oma õigusi kuritarvitada (TsMS § 200 lg-d 1 ja 2). Menetlusosalise heausksus hagita

menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka

tõendada asjaolu, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad (vt

Riigikohtu 3. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 23). Kuna K. Kaasik ei soovi, et

juurdepääs kulgeks üle talle kuuluva V. kinnistu põhjusel, et sellel paiknev tee ei ole

aastaringselt sõidukitega läbitav, siis oleks K. Kaasik pidanud väite tõendamiseks ka ise

tõendeid esitama või nende kogumist kohtult taotlema.

Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas juurdepääsu asukoha määramiseks

vaja ekspertiisi läbi viia. Selles, et V. kinnistul paiknevat teed on võimalik sõidukitega läbida,

on võimalik veenduda menetlusosaliste selgituste, asjas läbiviidud vaatluse ning esitatud

tõendite põhjal.

12.9. Ringkonnakohus ei nõustu K. Kaasiku väitega, et kuna ühendus avalikult kasutatava teega

on katkenud O. kinnistu eelmise omaniku tahtel, ei ole avaldajal õigust nõuda juurdepääsu üle

V. kinnistu. AÕS § 156 lg 3 kuulub kohaldamisele eelkõige juhul, kui kinnisasja omanik on

ennast faktilise tahtliku teoga ise juurdepääsust avalikult kasutatavale teele ilma jätnud (vt

Riigikohtu 17. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 29). Asjaolu, et O. kinnistu

eelmine omanik teed sõidukitega läbimiseks ei kasutanud, ei too kaasa AÕS § 156 lg 3

kohaldumist käesolevas vaidluses.

12.10. Eeltoodut arvesse võttes on maakohus jõudnud menetlusosaliste huve kaaludes

põhjendatult järeldusele, et menetlusosalisi kõige vähem koormavaks on juurdepääs üle V. , R.

ja P. kinnistute. Ringkonnakohus jätab seega maakohtu määruse juurdepääsu asukoha osas

muutmata.

13. K. Kaasik on määruskaebuses vaidlustanud ka juurdepääsutasu suurust.

Riigikohtu praktika kohaselt on koormatud kinnisasja omanikul AÕS § 156 lg-s 1 sätestatust

lähtudes õigus saada maamaksu ning hüvitist juurdepääsutee korrashoiukulude ja omandiõiguse

riive eest. Hüvitis omandiõiguse riive eest peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale

kasutuseelisele (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 18).

Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks

saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema. Hindamise aluseks

on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt – võrreldes kasutusõiguse

väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega. Kinnisasjade või nende osade puhul

saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades

seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb pidada konkreetse

kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust. Hüvitise määramisel

tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja

juurdepääsu taotlemise asjaolusid (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-

3663, p 19).

13.1. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et maakohus on juurdepääsutasu

kindlaksmääramisel V. kinnistu omanikule lähtunud ekslikult maatulundusmaa keskmisest

müügihinnast ruutmeetri kohta. Kuna V. kinnistu paikneb Põlva maakonnas Põlva vallas, selle

sihtotstarve on elamumaa ning see on hoonestamata, tulnuks lähtuda hoonestamata elamumaa

aastasest kasutustasust ruutmeetri kohta Põlva vallas.

2018. aastal oli hoonestamata elamumaa keskmine müügihind ruutmeetri kohta Põlva vallas

euro

senti

(Eesti

kinnisvaraturg

2018.

aastal,

kättesaadav:

https://www.maaamet.ee/sites/default/files/eesti_kinnisvaraturg_2018.pdf).

Kuna

menetlusosalised ei ole muid aluseid aastase kasutustasu kindlakstegemiseks välja toonud,

võtab ringkonnakohus selle kindlakstegemisel aluseks Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2016

määruse nr 79 (kinnisasja kasutustasu ja hariliku väärtuse hindamise kord, nõuded

hindamisaruannetele ja nende tellimisele) ja selle § 8 lg 1 p 3, mille järgi on turupõhine

kasutustasu aktiivse turu puudumisel 5% aastas kasutusse antava kinnisasja või kinnisasja osa

harilikust väärtusest. 2018. aastal oli 5% hoonestamata elamumaa keskmisest müügihinnast

ruutmeetri kohta Põlva vallas 0,09 eurot. Arvestades seda, et juurdepääsuala pindala V.

kinnistul on 240 ruutmeetrit, kujuneb aastase kasutuseelise suuruseks 21 eurot 60 senti (0,09 x

240). Maakohtu määratud hüvitist V. kinnistu omanikule tuleb selles osas muuta.

Maakohus on juurdepääsutasu määramisel jätnud õigesti arvestamata maamaksu, kuna Põlva

Vallavalitsus on 6. detsembri 2018 vastuses kohtunõudele märkinud, et V. kinnistul paikneva

tee alla jäävat maad eraldi maksustatud ei ole.

Kuna avaldaja pidi kinnisasja soetamisel olema teadlik, et sellele puudub ligipääs avalikult

kasutatavalt teelt, ei ole alust hüvitist vähendada (vt Riigikohtu 16. juuni 2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 40). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hüvitis ka avaldajat

ülemäära koormav.

13.2. Eeltoodut arvesse võttes tuleb korrigeerida ka maakohtu määratud ühekordse tasu suurust

V. kinnistu omanikule esialgse õiguskaitse rakendamise perioodi eest (11. mai 2017 kuni 22.

veebruar 2019). Ringkonnakohus võtab kasutuseelise määramisel arvesse igale aastale

eelnenud kinnisvaraturu statistika.

2016. aastal oli hoonestamata elamumaa keskmine müügihind ruutmeetri kohta Põlva vallas

euro

senti

(Eesti

kinnisvaraturg

2016.

aastal,

kättesaadav:

https://www.maaamet.ee/data/files/Eesti_kinnisvaraturg_2016_(1).pdf?t=20170201162604).

5% hoonestamata elamumaa keskmisest müügihinnast ruutmeetri kohta Põlva vallas oli seega

0,092 eurot. Arvestades seda, et 2017. aastal kasutas avaldaja juurdepääsu 235 päeva, kujuneb

kasutuseelise suuruseks 2017. aasta eest 14 eurot 22 senti.

2017. aastal oli hoonestamata elamumaa keskmine müügihind ruutmeetri kohta Põlva vallas

euro

senti

(Eesti

kinnisvaraturg

2017.

aastal,

kättesaadav:

https://www.maaamet.ee/sites/default/files/content-

editors/kinnisvara/eesti_kinnisvaraturg_2017_web.pdf).

5%

hoonestamata

elamumaa

keskmisest müügihinnast ruutmeetri kohta Põlva vallas oli seega 0,066 eurot. Arvestades seda,

et 2018. aastal kasutas avaldaja juurdepääsu terve aasta vältel, kujuneb kasutuseelise suuruseks

2018. aasta eest 15 eurot 84 senti.

2018. aastal oli hoonestamata elamumaa keskmine müügihind ruutmeetri kohta Põlva vallas

euro

senti

(Eesti

kinnisvaraturg

2018.

aastal,

kättesaadav:

https://www.maaamet.ee/sites/default/files/eesti_kinnisvaraturg_2018.pdf). 5% hoonestamata

elamumaa keskmisest müügihinnast ruutmeetri kohta Põlva vallas oli seega 0,09 eurot.

Arvestades seda, et 2019. aastal oli avaldaja maakohtu vaidlustatud lahendi tegemise seisuga

juurdepääsu kasutanud 53 päeva, kujuneb kasutuseelise suuruseks 3 eurot 14 senti.

Kokku tuleb avaldajal seega K. Kaasikule esialgse õiguskaitse rakendamise perioodi eest

ühekordse tasuna maakohtu määratud 21 euro asemel maksta 33 eurot 20 senti.

Korrigeerida tuleb ka maakohtu poolt alates 23. veebruarist 2019 määratud juurdepääsutasu V.

kinnistu omanikule. Selleks kujuneb 18 eurot 46 senti (21,60 – 3,14).

13.3. Maakohus määras, et O. kinnistu igakordne omanik kohustub osalema proportsionaalselt

teiste juurdepääsutee kasutajatega tee korrashoiu-, hooldus- ja remondikulude kandmisel.

Määruskaebuses on K. Kaasik leidnud, et kuna juurdepääsust saab kasu ja seda kasutab ainult

avaldaja, peab avaldaja seda ka hooldama ja kandma sellega seotud kulud.

Riigikohus on leidnud, et põhimõtteliselt on võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud kulud

kannab valitseva kinnisasja omanik. Sellisel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik

ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda ka määruse resolutsioonis kajastada (vt

Riigikohtu 3. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p-d 18 ja 22).

Ringkonnakohus nõustub K. Kaasikuga, et praegusel juhul on põhjendatud tee hooldamise ja

korrashoiukohustuse ja sellega seotud kulude avaldaja kanda jätmine. K. Kaasik on asja

menetlemise ajal väljendanud korduvalt seisukohta, et ta ei kasuta ega soovi V. kinnistul asuvat

teed sõidukitega liiklemiseks kasutada. Lisaks ei ole käesoleval ajal R. kinnistu omanikul enam

õigust V. kinnistul paiknevat teed seoses teeservituudi kinnistusraamatust kustutamisega

kasutada ja seetõttu ei saa ta kasutada ka oma kinnistule jäävat teelõiku. Samuti puuduvad

andmed selle kohta, et P. kinnistu omanik kasutaks sõidukitega liiklemiseks P. kinnistule

jäävat teelõiku. Maakohus on ka määranud, et tee korrashoiu-, hooldus- ja remondikulude

kandmisel

osalevad

proportsionaalselt

kõik

juurdepääsutee

kasutajad

ning

kuna

juurdepääsuteed kasutab üksnes avaldaja, on põhjendatud jätta tee hooldamise ja

korrashoiukohustus ning sellega seotud kulud avaldaja kanda.

Eelnevast lähtuvalt määrab ringkonnakohus tee hooldamise ja korrashoiukohustuse ja sellega

seotud kulude kandmise avaldajale. Tee hooldamise ja korrashoiukohustus hõlmab selliseid

tegevusi, mis tagavad ohutu liiklemise teel ja hoiavad ära kahju tekkimise teealusele maale.

Kuna tee hooldamise ja korrashoiuga seotud kulud jäävad avaldaja kanda, ei määra

ringkonnakohus neid V. , R. ja P. kinnistute omanikele makstava juurdepääsutasu sisse.

14. Maakohus ei võtnud vaidlustatud määruses seisukohta 11. mai 2017 määrusega kohaldatud

esialgse õiguskaitse jätkumise või lõpetamise osas, kuigi see on TsMS § 478 lg 1 teise lause ja

§ 463 lg 2 kaudu kohalduva TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi vajalik (vt nt Riigikohtu

20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 25; 18. oktoobri 2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-81-16, p 14). Selle puuduse saab ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldada.

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud jätta asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni

kehtima Tartu Maakohtu 11. mai 2017 määrusega rakendatud esialgne õiguskaitse.

15. K. Kaasik on määruskaebuses vaidlustanud menetluskulude jaotust maakohtus.

TsMS § 172 lg 1 teine lause annab hagita menetluses menetluskulude jaotuse üle otsustamisel

kohtule laia diskretsiooniõiguse kalduda esimeses lauses sätestatud üldreeglist kõrvale, kui see

on asjaolusid arvestades õiglane (Riigikohtu 19. oktoobri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-

16). Kõrgema astme kohus saab kohtu diskretsiooniotsusesse sekkuda vaid juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire. Maakohus on menetluskulude jaotust piisaval määral põhjendanud

ja ei ole diskretsiooni piire ületanud.

16. Arvestades seda, et ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt, jäävad

menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke