2-16-17680/78 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

1(16)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

2-16-17680

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. mai 2019, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv

Tsiviilasi

AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur Martin

Krupi (Krupp) hagi XX vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. mai 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

122 421 eurot 30 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja)

AS

MiniCredit

(pankrotis;

registrikood 11551909) pankrotihaldur Martin Krupp,

lepinguline esindaja Kerli Kaasik

Kostja

(apellant)

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Vahur

Kivistik

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 9. mai 2018 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega kohus jättis hagi

122 421 eurot 30 senti ületavas osas rahuldamata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta kostja XX kanda.

4. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

2(16)

5. Vabastada kostja XX apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu 750

eurot (mille tasumisest kostja oli Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuli 2018 määruse

alusel apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud) riigituludesse tasumise

kohustusest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast

viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus

võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega

kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp (hageja) esitas 23. novembril

2016 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus XX-lt (kostja) välja mõista 3 839 447

eurot 60 senti.

Hagiavalduse kohaselt kanti AS MiniCredit (pankrotis; edaspidi MC) esmakordselt

äriregistrisse 10. novembril 2008. Äriühingu peamiseks tegevusalaks oli tarbijakrediidi,

nn sms-laenude, andmine summas 50 kuni 1000 eurot. Äriühing pakkus MiniCredit

kaubamärgi all kiirlaene Eestis, Lätis, Poolas ja Gruusias. 28. juulil 2016 esitas Mirale

Grupp OÜ pankrotiavalduse MC pankroti väljakuulutamiseks. 5. oktoobri 2016 Harju

Maakohtu määrusega kuulutati välja MC pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Martin

Krupp.

MC juhatuse liikmeks oli ajavahemikul alates 14. juunist 2012 kuni 2. septembrini 2016

kostja. Alates 2. septembrist 2016 on MC juhatuse liige. Äriregistri väljavõtetest nähtub,

et alates augustist 2016 ehk vahetult pärast kohtu kaudu pankrotiavalduse esitamisest

teadasaamist hakkasid toimuma äriühingu juhtkonnas ja omanike ringis kiired

muudatused. Kostja lahkus juhatusest ning juhatuse liikmeks sai suuremahulise

maksupettuse eest kriminaalkorras karistatud ja korduvalt nime vahetanud HH.

Samaaegselt võõrandas kostja äriühingu osaniku Aviplus OÜ osaluse HH-le.

Ajavahemikul 14. juunist 2012 kuni 2. septembrini 2016, mil hageja ainuke juhatuse liige

oli kostja, on AS Citadele Banka Eesti filiaalis asuvalt MC pangakontolt välja võetud raha

kokku 3 839 447 eurot 60 senti, mille kohta ei ole hageja juhatus ega kostja esitanud

hagejale mistahes kuludokumente ega selgitanud, kuidas on pangast välja võetud suurtes

summades sularaha seotud äriühingu majandustegevusega. Raha väljavõtmistel on

selgitusena märgitud "kassasse" või "kassa". Haldurile ei ole esitatud ühtegi

raamatupidamisdokumenti, millest oleks võimalik tuvastada MC majanduslikku seisu,

varade ja kohustuste koosseisu. Võlgniku raamatupidamine on seniajani pankrotihaldurile

üle andmata ning kostja ja uue juhatuse liikme HH selgitused raamatupidamise üle

andmise

kohta

on

vastuolulised.

Nimelt

on

HH

18.04.2017

pankroti

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

3(16)

järelevalvemenetluses toimunud istungil kinnitanud, et kostja talle füüsiliselt

raamatupidamisdokumente üle ei ole andnud. Pooled on formaalselt akti allkirjastanud,

kuid kelle käes on raamatupidamisdokumendid, ei ole pankrotihaldurile teada. Kostja ei

ilmunud pankrotimenetluses vande andmiseks kohtusse ning keeldus selgituste andmisest

ja dokumentide üleandmisest. Äriregistri andmetel on MC poolt äriregistrile esitatud

viimane aruanne 2014. a majandusaasta aruanne.

Hageja leiab, et kostja on rikkunud sularaha väljavõtmise ja kuludokumentide esitamata

jätmisega juhatuse liikme hoolsuskohustust ja lojaalsuskohustust, sest ta kasutas rahalisi

vahendeid enda ja kolmandate isikute huvides. Sularaha väljavõtmiseks puudus õiguslik

alus ja toimingud olid äriühingule kahjulikud. MC vara vähenes kostja tegevuse tõttu 3

839 447 euro 60 sendi võrra. MC kontodelt ei saa järeldada, et rahalisi vahendeid oleks

kasutatud sissemaksetena teistele äriühingu kontodele. Hageja pidas võimalikuks, et

äriühingu raamatupidamises sularaha väljavõtmisi ei kajastatud. Tavapäraselt väljastas

MC tarbijalaene summas 50 eurot kuni 1000 eurot ning äriühingu igapäevase

majandustegevuse hulka ei kuulunud sularahas suurtes summades laenude andmine.

Pankrotihalduri valduses olevas laenude andmebaasis kostja väidetud laenude andmised

ei kajastu.

Kostja poolt juhatuse liikmena tehtud tehingute tagajärjena on MC vara vähenenud

vähemalt 3 839 447 euro 60 sendi võrra. MC-le on tekkinud seeläbi otsene varaline kahju.

Äriühingule tekitatud kahju ja juhatuse liikme poolt oma kohustuste rikkumise vahel

esineb põhjuslik seos. Seega tuleb tekitatud kahju kostjal hüvitada.

KOSTJA VASTUVÄITED

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

Kostja ei vaidlusta hagis nimetatud rahasummade väljavõtmist, kuid leidis, et kõiki hagis

märgitud summasid kasutati MC majandustegevuses.

Esimeses hagile esitatud vastuses leidis kostja, et kõik summad anti üle MC klientidele

DK-le ja Gofard Group S.A.-le. Kostja väited on tõendatavad raamatupidamise

dokumentatsiooniga, kuid kostja andis kogu dokumentatsiooni üle uuele juhatuse

liikmele HH-le ja see võeti ära kriminaalasja nr 16730000499 käigus. MC 2011. a, 2012.

a ja 2013. a majandusaasta aruannete kohaselt oli äriühingul aasta lõpul raha kokku (ehk

raha kassas ja kontodel) vastavalt 27 743 eurot, 15 579 eurot ja 162 922 eurot. Kõik need

aruanded olid auditeeritud, mistõttu oli välistatud, et kostja oleks raha kassasse võtnud ja

seejärel enda kasuks pööranud. Raha ei jäetud kassasse, vaid anti üle äriühingu

klientidele.

Hiljem, 4. detsembril 2017 maakohtule esitatud vastuses väitis kostja, et sularaha võidi

anda laenuna veel ka teistele isikutele lisaks eespool nimetatute. Samas kostja ei mäleta

kõiki isikuid, kellele laenu anti. Samuti ei mäleta kostja, mis kulutusi veel tehti MC

majandustegevuses.

12. veebruari 2018 menetlusdokumendis väitis kostja, et kasutas raha lisaks eelpool

mainitud isikutele ka laenu andmiseks SP-le ja MV-le ning viimasele anti laenu mitmel

korral. Lisaks kasutati sularaha lähetuskulude ja majandamiskulude kandmiseks. Kostja

ei osanud täpsemalt selgitada, milliste kulude tegemiseks see vajalik oli. Kostja väidete

kohaselt oli ka sularahas laenude väljastamine MC majandustegevuses tavapärane. 12.

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

4(16)

aprilli 2018 seisukohtades viitas kostja sellele, et DK ja Gofard Group S.A. tagastasid

neile antud laenud, mis nähtub hageja esitatud kontoväljavõttest. Kuna laenud tagastati

koos intressimaksetega, ei ole äriühingule kahju tekkinud. Raha kasutamine on kajastatud

sularaha väljamineku orderites ja äriühingu pearaamatus. Kui kriminaalasja menetleval

Politsei- ja Piirivalveametil (PPA) ei ole kõiki MC sõlmitud laenulepinguid, ei tähenda

see, et neid ei ole sõlmitud või neid ei ole kolmandate isikute valduses. Kostja leiab, et

hageja oleks pidanud läbi viima äriühingu erikontrolli. Halduri valduses olev andmebaas

kajastas ainult tarbijatele antud laene

Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja ei ole käitunud juhatuse liikmena

äriühingu huvides. MC-le ei saabunud kostja tegevusest tulenevalt negatiivset tagajärge,

kuivõrd sularahas laenude väljastamine toimus õiguslikul alusel ega olnud äriühingule

kahjumlik. Juhatuse liige tuleb lugeda korraliku ettevõtja hoolsuskohustust järginuks, kui

ta on täitnud ärilise kaalutluse reegli nõudeid. Neid nõudeid saab lugeda täidetuks, kui

juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida

saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne

juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates

huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, ei oma tähtsust, milline oli tegelik

tagajärg. Kostja leidis, et sularahas pigem lühikeseks perioodiks väljastatud laenude ja

krediidi eest makstava intressi teenimine on äriühingule majanduslikult kasulik ning

kooskõlas äriühingu tegevusvaldkonnaga. Kostjal puudus sularaha tehingute tegemiseks

isiklik huvi.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 9. mai 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt. Kohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 122 421 eurot 30 senti. Poolte menetluskulud jättis

kohus poolte endi kanda.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel tähtsust omavate

asjaolude üle: 

MC kanti äriregistrisse 10. novembril 2008; 

MC peamiseks tegevusalaks oli tarbijakrediidi ehk nn sms-laenude andmine; 

28. juulil 2016 esitas Mirale Grupp OÜ pankrotiavalduse MC pankroti välja

kuulutamiseks; 

05. oktoobri 2016 Harju Maakohtu määrusega kuulutati välja MC pankrot ja

nimetati pankrotihalduriks Martin Krupp; 

kostja oli 14. juunist 2012 kuni 9. septembrini 2016 MC juhatuse liige; 

alates 2. septembrist 2016 oli MC juhatuse liikmeks HH; 

kostja võttis MC kontolt 2012. a-l sularahas välja kokku 2 736 245 eurot 60 senti; 

kostja võttis MC kontolt 2013. a-l sularahas välja kokku 1 103 202 eurot; 

kokku võttis kostja MC juhatuse liikmena 2012. a-l ja 2013. a-l ühingu kontolt

sularahas välja 3 839 447,6 eurot.

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

5(16)

Pooled vaidlesid maakohtu hinnangul selle üle, kas kostja rikkus juhatuse liikmena

hoolsuskohustust, kui ta võttis äriühingu kontolt aastatel 2012 ja 2013 sularaha välja ning

kas ta peab hüvitama hagejale kahju välja võetud sularahale vastavas ulatuses ehk

summas 3 839 447 eurot 60 senti.

Äriseadustiku (ÄS) § 306 lg 1 kohaselt on juhatus aktsiaseltsi juhtorgan, mis esindab ja

juhib aktsiaseltsi. ÄS § 306 lg 2 näeb muuhulgas ette, et juhatus on kohustatud tegutsema

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kooskõlas ÄS § 306 lõikega 4 korraldab

juhatus aktsiaseltsi raamatupidamist. ÄS § 315 lg 1 sätestab, et juhatuse liige peab oma

kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 315 lg 2 näeb ette, et juhatuse

liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutavad

tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta

tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 315 lg 4

sätestab mh, et aktsiaseltsi pankroti väljakuulutamisel võib lõikes 2 märgitud nõude

aktsiaseltsi nimel esitada üksnes pankrotihaldur. Käesolevas asjas ongi MC

pankrotihaldur kostja kui äriühingu endise juhatuse liikme vastu vastava nõude esitanud.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35 näeb ette, et juriidilise isiku juhtorgani

liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani

liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed.

Maakohus märkis, et juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt

tehinguline. Kohtupraktika kohaselt on juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude

esitamise eelduseks see, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi, äriühingule on

tekkinud või tekib varaline kahju, rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos ning

juhatuse liige vastutab omakohustuste rikkumise eest ehk ta ei ole järginud korraliku

ettevõtja hoolsusstandardit. Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et äriühing peab nõude

maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja kahju

äriühingule on tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel

võimalik tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega.

Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene taolises ametis sarnastel

tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua

vastutuse ÄS § 315 lg 1 järgi. Äriühingu vara vähenemine juhatuse liikme tegevuse

tulemusena kujutab endast kahju, mida kohustuse rikkumise korral peab juhatuse liige

hüvitama. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise

olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents võlaõigusseaduse § 127 lg 1 mõttes eeldab

varalise olukorra võrreldavat halvenemist ehk äriühing peab olema sattunud juhatuse

liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga,

milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud.

Kui juhatuse liige jätab mõne tehingu raamatupidamises dokumenteerimata, rikub ta

seadusest tulenevat raamatupidamise korraldamise kohustust. See aga ei ole veel piisav

kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks, sest dokumenteerimata jätmise ja kahju tekkimise

vahel ei pruugi olla põhjuslikku seost. Tehingu toimumist saab tõendada ka muul viisil.

Kui hageja nõuab kostjalt raha, mida viimane kasutas väidetavalt oma isiklikes huvides,

saab kostja esitada asjas tõenditena ka äriühingu raamatupidamises kirjendamata arveid,

milliseid tõendeid hinnates peab kohus kindlaks tegema, kas tõendid tõendavad raha

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

6(16)

tegelikku kasutamist äriühingu huvides. Seda, et majandustehing tehti vaatamata selle

dokumenteerimisele, peab tõendama pool, kes tehingu toimumisele tugineb.

Kohus leidis, et hageja on käesolevas asjas osaliselt tõendanud, et kostja rikkus juhatuse

liikme kohustusi ning selle rikkumise tulemusena vähenes MC vara. Hageja on tõendanud

põhjusliku seoses olemasolu kostja rikkumise ja äriühingule tekitatud kahju vahel. Kostja

ei ole tõendanud, et ta tegutses kogu sularaha väljavõtmisel korraliku ettevõtja

hoolsusega. Kostjal oli maakohtu hinnangul kohustus tõendada, et ta kasutas kogu välja

võetud sularaha MC huvides ja viimase majandustegevuses. Kostja seda tõendanud ei ole.

Kostja ei ole tõendanud, et eksisteerisid kõik tema väidetud toimingud ja tehingud,

milliste tegemiseks oli vaja kasutada äriühingule kuuluvat sularaha. Kostja ei ole

tõendanud, et tema väidetud tehingud ja toimingud olid kajastatud äriühingu

raamatupidamises ning tema väiteid ei tõenda majandusaasta aruannetes puuduvad viited

sularaha olemasolu kohta. Maakohus leidis, et tõendamiskoormus ei olnud käesolevas

asjas ümber pöördunud. Kostjal lasus äriühingu juhatuse liikmena kohustus korraldada

äriühingu raamatupidamist. Kostja ei olnud maakohtu hinnangul usutavalt tõendanud, et

tema valduses ei ole MC raamatupidamise dokumente. Arvestades välja võetud sularaha

suuri koguseid, ei pidanud kohus usutavaks kostja väiteid, et ta isegi üldiselt ei mäleta,

millise toimingu tegemiseks või tehingu tegemiseks oli sularaha väljavõtmine vajalik.

Maakohus märkis samuti, et kostja väited selle kohta, milleks kasutati MC kontolt välja

võetud sularaha, on menetluse kestel korduvalt muutunud, mistõttu ei ole väited usutavad.

Kuigi kostja on asjas väitnud, et MC väljastas igapäevases majandustegevuses laene ka

sularahas, ei ole kostja selle väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Laenu tavapärast

väljastamist sularahas ei saa kohtu hinnangul järeldada üksnes ettevõtte tegevusalast.

Kostja on menetluses esmalt väitnud, et ta andis MC raamatupidamisdokumendid üle

uuele juhatuse liikmele HH-le, mille kohta esitas kohtule ärakirja aktist, milles antud

allkirjaga kinnitas HH 1. septembril 2016, et ta on saanud kostjalt kõik MC dokumendid,

sh raamatupidamise dokumendid. Samas asus kostja menetluse käigus väitma, et MC

raamatupidamise dokumendid on üle antud kriminaalmenetluses PPA-le, toomata siiski

välja, kes, millal ja millised dokumendid politseile üle andis.

Maakohtu hinnangul tõendasid HH poolt MC pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-16-

11518) antud ütlused, et kostja talle MC raamatupidamise dokumente üle ei andnud.

Maakohus pidas võimalikuks, et akt raamatupidamisdokumentide üleandmise kohta

koostati formaalselt selleks, et välistada kostja vastutust ettevõttes toimunu eest.

Seda, kas või milliseid dokumente on kostja kriminaalmenetluse raames üle andnud

politseile, ei ole kostja ise välja toonud ega tõendanud. Eeltoodud asjaolude pinnalt ei

olnud sularaha kasutamise tõendamine äriühingu huvides kohtu arvates selline asjaolu,

mille tõendamine ei olnud objektiivselt kostja kontrolli all.

Maakohus hindas kogumis MC pangakonto väljavõtet koos PPA-lt välja nõutud

tõenditega ning luges tõendatuks, et MC ja Gofard Group S.A. vahel oli sõlmitud

laenuleping ning MC ja MV vahel oli sõlmitud laenuleping. Hageja ei olnud kohtu

hinnangul põhistanud ega tõendanud oma väiteid, milliste kohaselt ei olnud DK-l õigust

esindada Gofard Group S.A.-d. Kohtu hinnangul ei omanud esindusõiguse olemasolu või

puudumine asjas sisulist tähtsust, sest Gofard Group S.A. on saadud laenu tagastanud

koos intressiga. Samuti oli MV tagastanud laenuna 10 026 eurot 30 senti. Järelikult ei

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

7(16)

vähenenud selles osas MC vara väärtus, sest sularahana välja võetud raha tagastati.

Ühtlasi tagastas ka DK sularahana välja võetud raha, viidates sõlmitud laenulepingule.

Seega luges kohus tõendatuks, et MC ja DK vahel oli sõlmitud laenuleping, millest

tulenevad kohustused DK täitis ning mille tulemusema MC vara väärtus ei vähenenud.

Samas leidis kohus, et mistahes muudele isikutele sularahas laenude andmine või raha

kasutamine lähetuskulude katmiseks või muudel eesmärkidel kostja poolt tõendatud ei

ole.

Kokkuvõtvalt leidis kohus, et kostja võttis MC kontolt 2012. a-l ja 2013 a-l kokku välja

122 421 eurot 30 senti, kuid ei ole tõendanud, et nimetatud summat kasutati MC

majandustegevuses ja viimase huvides. Sularaha väljavõtmisel olukorras, kus raha

väljavõtmisel ei olnud aluseks äriühingu majandustegevuses vajalik tehing või toiming,

oli kohtu hinnangu tegemist juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisega. Kui kostja

andis enda väidete kohaselt välja võetud sularaha lihtsalt üle kolmandatele isikutele, oli

tegemist ka lojaalsuskohustuse rikkumisega.

Kohus leidis samuti, et kostja kohutuse rikkumise ehk sularaha ilma õigusliku aluseta

äriühingu kontolt väljavõtmise ja hagejal kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, sest

MC vara väärtus vähenes 122 421 eurot 30 sendi võrra. Süü puudumist ei olnud kostja

maakohtu hinnangul tõendanud. Ülejäänud osas hageja nõue maakohtu arvates

rahuldamisele ei kuulunud, sest MC vara väärtus ei olnud vähenenud.

Maakohus jättis TsMS § 163 lg-le 1 viidates kummagi poole menetluskulud poolte endi

kanda. Kohus märkis, et kuigi rahuldab hageja nõude esitatud summast oluliselt

väiksemas ulatuses, tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kostja on vaidlnud

hagile vastu täies ulatuses ning asjas kogutud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et kostja

oleks mistahes osas olnud valmis sõlmima hagejaga kompromissi.

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

4. Kostja on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse

tühistada osas, millega kohus hagi osaliselt rahuldas. Kostja palub teha tühistatud osas

uue otsuse, millega jätta hagiavaldus täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Isegi kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata,

palub kostja tühistada maakohtu otsuses menetluskulude jaotuse ning jätta kostja

menetluskulud võrdeliselt hageja kanda osas, millega hagi ei rahuldatud.

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et aastatel 2012 ja 2013 sularaha summas 122

421 eurot 30 senti väljavõtmisel ei olnud aluseks äriühingu majandustegevuses vajalik

tehing või toiming (vaidlustatud otsuse p 117). Ühtlasi ei nõustu kostja kohtu

seisukohaga, et hageja on käesolevas asjas osaliselt tõendanud, et kostja rikkus juhatuse

liikme kohustusi ning selle rikkumise tulemusena vähenes MC vara. Kostja ei nõustu, et

hageja on tõendanud põhjusliku seose kostja rikkumise ja äriühingule tekitatud kahju

vahel (otsuse p 70).

Kostja jääb oma maakohtus esitatud seisukohtade juurde (kostja 12. aprillil 2018 esitatud

menetlusdokument), et aastatel 2012 ja 2013 sularaha kassasse võtmise aluseks oli

äriühingu majandustegevuses vajalik tehing või toiming. Ühtlasi puuduvad praeguses

asjas tõendid hageja väidete kinnitamiseks, et kostja on pööranud äriühingule kuuluvaid

rahalisi vahendeid enda ja kolmandate isikute kasuks. Raha kassasse võtmine ei ole kostja

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

8(16)

hinnangul põhjuslikkuses seoses äriühingule kahju tekkimisega. Raha kassasse võtmine

ei tähenda iseenesest, et kostja on rahalisi vahendeid enda ja kolmandate isikute kasuks

pööranud. Asjaolu, et kogu kassasse võetud raha ei ole kantud tagasi MC pangakontole,

ei tähenda ja ei ole põhjuslikkuses seoses sellega, et selle summa ulatuses pööras kostja

raha enda või kolmandate isikute kasuks. Kuivõrd hageja ei ole kindlaks teinud MC

varalist seisu, MC varade kohta puuduvad adekvaatsed tõendid ja maakohus ei täitnud

TsMS § 236 lg 3 teises lauses sätestatud kohustust, siis ei ole põhjendatud maakohtu

seisukoht, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi ning selle rikkumise tulemusena

vähenes MC vara. Hageja ei ole tõendanud, milline konkreetne kostja tegevus või

tegevusetus viis kahju tekkimiseni või millist juhatuse liikme kohustust kostja rikkus.

Maakohus on küll viidanud, et kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja

sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu, kuid hageja ei ole tõendanud, et MC

varaline olukord halvenes raha kassasse võtmisel, kuivõrd hagejal puudub adekvaatne

ülevaade äriühingu varalisest seisundist. Kostja on seisukohal, et ei ole õige ega õiglane

sundida kostjat vastutama äriühingu ees olukorras, kus hagejal pankrotihaldurina puudub

selge ülevaade äriühingu raamatupidamisest ning kohustada kostjat kandma äriühingu

majandustegevusega seotud kulusid ja tasuma võimalikke äriühingule tagastamata

krediidisummasid. Raha kassasse võtmine ei halvenda äriühingu varalist olukorda.

Kostja ei nõustu ka maakohtu otsuse punktides 112–115 esitatud maakohtu

seisukohtadega. Maakohtu arvates ei saanud pidada usutavaks, et 2012. a-l sularahana

välja võetud summa 31 245 eurot 60 senti kasutati lähetuskulude kandmiseks ja 2013. al

sularahana välja võetud 91 175 eurot 70 senti kasutati lähetuskulude katmiseks. Kostja ei

ole väitnud, et kogu sularaha kasutati lähetuskulude tasumiseks. Kostja on selgitanud, et

sularaha võidi kasutati muuhulgas ka lähetuskulude tasumiseks. Seetõttu on arusaamatu

maakohtu seisukoht, et kui äriühing ei kasutanud kogu ülejäänud sularaha lähetuskulude

tasumiseks, siis äriühing ei tasunud ühelgi korral lähetuskulusid sularahas.

Kostja ei nõustu ka maakohtu otsuse punktis 114 toodud seisukohaga, et tegevuskulude

hulgas ei ole kohtu hinnangul loetletud kulusid, mida peaks vältimatult teostama

sularahas. Sularahas kulude katmine ei ole õigusvastane ja arusaamatu on maakohtu

seisukoht, et kui mitmesuguseid tegevuskulusid (nt mitmesugused bürookulud) ei pea

ilmtingimata teostama sularahas, siis on välistatud tegevuskulude sularahas kandmine.

Majandusaasta aruande kohaselt olid nt mitmesugused bürookulud 2012. a-l 22 566 eurot

ja 2013. a-l 13 137 eurot. Majandusaasta aruandeid on kontrollinud vandeaudiitor, kes on

leidnud, et raamatupidamine äriühingus on õigesti kajastatud ja vastavuses Eesti hea

raamatupidamistavaga.

Maakohus kohustas kostjat ebaõigesti tõendama, et kostja ei ole kassasse võetud raha

kasutatud enda või kolmandate isikute huvides. Selline tõendamiskoormuse asetamine

kostjale ei tulene seadusest ega kohtupraktikast. Kostja leiab, et käesoleval juhul ei ole

negatiivse asjaolu tõendamine ka kostja tõendamisulatuses, sest kostja valduses ei ole

selleks vajalikke dokumente.

MC raamatupidamise dokumendid on PPA, Kriminaalpolitsei ning Majanduskuritegude

büroo valduses. Arvestades, et kostjale heidetakse ette aastatel 2012 ja 2013 kassasse

võetud sularaha kasutust (millest oli möödunud hagi esitamise seisuga 3–4 aastat ning

käesolevaks ajaks 5–6 aastat) ning et kostja ei ole MC juhatuse liige ning kostja valduses

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

9(16)

ei ole MC raamatupidamisdokumente ja lepinguid (sh lepingute põhjasid), on kostjal

äärmiselt raske võrreldes hagejaga oma positsiooni kaitsta ja nõudele vastu vaielda.

Kostjalt ei saa eeldada, et ta mäletaks täpselt ja detailselt kõiki ettevõttes toimunud

sularahatehinguid raamatupidamisliku dokumentatsiooniga tutvumise võimaluseta.

Maakohus on jätnud tähelepanuta ka kostja väite (kostja 12. aprilli 2018

menetlusdokumendi p 3.11), et hageja ei ole tervikuna kursis MC majandustegevusega

ning on jätnud ühe osa MC majandustegevusest arvestamata. Olukorras, kus hagejale ei

ole teada, milliste tegevusaladega MC tegeles ning hageja ei ole tutvunud MC

pearaamatuga, on põhjendamatu hagi esitamine kostja vastu seoses nõudega, mis üksnes

kajastab MC ühe tegevusvaldkonna käivet.

Maakohus jagas tõendamiskoormuse valesti ning rikkus sellega TsMS § 5 lg-tes 1 ja 2

sätestatut. Maakohus rikkus ka TsMS § 236 lg 3, kuivõrd ei võimaldanud PPA-lt välja

nõuda poolte hinnangul asjas tähtsust omavat dokumentatsiooni. Ebaõige on maakohtu 9.

mai 2018 määruses väljendatud seisukoht, et kostja täpsustatud ja täiendav taotlus

tõendite kogumiseks oli esitatud hilinenult. Maakohus ei oleks ilmselgelt tohtinud

eelmenetlust lõpetada, sest kohus oli jätnud põhjendamatult rahuldamata ja osaliselt

lahendamata kostja 12. veebruari 2018 tõendite kogumise taotluse ning ei võimaldanud

menetlusosalistel esitada täiendavad taotlusi seoses 2. märtsi 2018 PPA vastusega

kohtule. Täiendavate taotluste esitamine oleks olnud põhjendatud, kuivõrd PPA 2. märtsi

2018 vastusest selgus, et PPA valduses on MC pearaamat. Kohus määras 11. detsembri

2017 eelistungil lugeda eelmenetlus lõppenuks 12. aprillil 2018, kui ei esine selleks uusi

takistusi, ning määras kostjale täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamise ajaks kuni

12. veebruar 2018. Eeltoodule tuginedes oli ilmselge, et eelmenetluse lõpetamine ei olnud

võimalik. Kohus ei teavitanud pooli ka sellest, pooled kaotavad tõendite esitamise õiguse

pärast 12. veebruari 2018, rikkudes sellega kohtu selgitamiskohustust.

Kostja leiab, et kohus ei tohiks üldjuhul jätta menetlusosalise taotlust tõendite kogumise

korraldamiseks rahuldamata olukorras, kus menetlusosalisel ei ole võimalik ise tõendeid

esitada ning olukorras kus menetlusosalisele on võrreldes vastaspoolega halvemal

positsioonil, kui taotluse esitanud menetlusosalise kahjuks tehakse lõpuks otsus.

Praegusel juhul rahuldas maakohus hagi just selles osas ja nende tõendite puudumise

valguses, mille kogumise korraldamisest maakohus keeldus.

Kohus rikkus ka TsMS § 3111 lg-st 7 tulenevat kohustust ja ei võimaldanud kostjal kõigi

menetlusesse esitatud menetlusdokumentidega tutvuda. Kostjale sai alles pärast 28.

veebruari 2018 kohtumääruse kättesaamist teadlikuks, et kohus ei ole kõiki menetlusse

esitatud dokumente kostjale ja kostja esindajale nähtavaks teinud. Kohus teavitas

menetlusosalisi 19. veebruaril 2018, et prokurör hageja taotletud lepinguid ei esitanud

ning märkis, et PPA valduses on vaid kostja esitatud lepingute allkirjastatud koopiad.

Kohus tegi prokuröri vastuse kostjale ja tema esindajale kättesaadavaks alles 30. aprilli

2018, mistõttu ei olnud võimalik kostjal kohtupoolt määratud tähtajaks (12. aprilliks

2018) ka nimetatud dokumendi osas seisukohta võtta. Prokuröri esitatud vastusest nähtub,

et PPA käes olid dokumendi põhjad, mis võiksid koos kassaväljamineku orderitega olla

piisavateks tõenditeks tõendamaks äriühingu sularaha tehinguid vähemalt osaliselt nende

summade osas, mille osas see maakohtu hinnangul tõendatud ei ole.

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

10(16)

Kostja ei ole nõus kohtu seisukohaga, et MC tegevusalaks oli ainult lühiajaliste laenude

andmine (vaidlustatud otsuse p 112). Majandusaasta aruannetes kajastati laenuandmist

eristamata sularahas laenuandmist ning laenuandmist pangaülekandega. Kostja ei ole

nõus kohtu seisukohaga, et järelduse sularahas laenuandmise kohta saab teha üksnes siis

kui sularahas laenuandmine on kajastatud muust laenuandmisest eraldi. Tegemist on

siiski ühe ja sama tegevusega – laenu ja krediidi andmisega, olenemata, milliseid

vahendeid selleks kasutatakse (pankaülekanne või sularaha).

Kostja ei ole nõus maakohtu seisukohaga, et kostja väited selle kohta, milleks kasutati

MC kontolt välja võetud sularaha, on menetluse kestel korduvalt muutunud, mistõttu ei

ole väited usutavad (vaidlustatud otsuse p-d 71 ja 73).

Kostja ei ole nõus maakohtu seisukohaga, et kuigi kohus rahuldas hageja nõude esitatud

summast oluliselt väiksemas ulatuses, tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda, sest

kostja vaidles hagile vastu täies ulatuses ning asjas kogutud tõenditest ei ole võimalik

järeldada, et kostja oleks mistahes osas olnud valmis sõlmima hagejaga kompromissi.

Asjaolu, et pooled menetluses kompromissi ei sõlminud, ei tulenenud kostja tegevusest

vaid sellest, et maakohus ei võimaldanud pooltel asjas tähtsust omavat dokumentatsiooni

uurida ja ei teinud seega ka omalt poolt kõike võimalikku selleks, et pooled jõuaksid

kokkuleppele. Kompromiss jäi sõlmimata pigem hageja kui kostja tõttu.

5. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 pga

21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 teise

lause järgi jõustunud osas, millega hagi jäeti 122 421 eurot 30 senti ületavas ulatuses

rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis hagi osaliselt

rahuldamata. Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega

kohus hagi osaliselt rahuldas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 122 421 eurot 30

senti ja jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda.

8. TsMS § 173 lg-test 1 ja 2 tulenevalt märgib asja menetlenud kohus

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui

menetlusosalised seda ei taotle. Maakohus on jätnud vaidlustatud otsusega menetluskulud

TsMS § 163 lg-le 1 viidates poolte endi kanda. Maakohus on põhjendanud kulude sellist

jaotust eelkõige sellega, et kostja on vaielnud hagile vastu täies ulatuses ning asjas

kogutud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks mistahes osas olnud valmis

sõlmima hagejaga kompromissi.

8.1.

TsMS § 163 lg-st 1 tuleneb, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad

pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

11(16)

osaliselt poolte endi kanda. Sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et kui hagi

rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses

kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või

suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. TsMS § 163 lg 1

annab seega erinevaid alternatiivseid võimalusi menetluskulude jaotamiseks hagi

osalise rahuldamise korral. Nende võimaluste vahel valimine on kohtu

kaalutlusotsustus.

8.2.

TsMS § 163 lg 1 võimaldab (ühe alternatiivina) jätta poolte menetluskulud

ka täielikult poolte endi kanda ning ringkonnakohtu hinnangul ei anna

apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude

jaotust. Samas tuleb maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi muuta.

8.3.

Maakohus jättis vaidlustatud otsusega hagi suuremas osas rahuldamata.

Asjaolu, et kostja vaidles hagile täies ulatuses, ei annaks kolleegiumi hinnangul

alust jätta kostja menetluskulusid tema enda kanda. Üldjuhul vaidlevadki kostjad

hagile täies ulatuses vastu ning menetluskulude jaotust hagi õigeksvõtu korral

reguleerib erinormina TsMS § 168 lg 6. Samuti ei ole asjakohane maakohtu poolt

märgitu, et kostja ei ole olnud valmis sõlmima kompromissi. TsMS § 163 lg 2

kohaldamise eeldusi ei ole maakohus tuvastanud ning neid asja materjalidest ka

ei nähtu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kompromiss jäänud asjas sõlmimata

üksnes kostjast tingitud põhjustel.

8.4.

Samas õigustab maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust

kolleegiumi hinnangul praegusel juhul see, et hageja (MC pankrotihaldur) oli

pankrotiseaduse § 55 lg-test 1–3 tulenevalt kohustatud esitama hagi kahju

hüvitamiseks talle kättesaadavale piiratud informatsioonile tuginedes. Vastasel

juhul oleks haldurile endale võinud ette heita hoolsuskohustuse rikkumist. Samuti

kaasnevad pankrotimenetluse läbiviimisega eelduslikult alati teatud püsikulud

(bürookulud, kulud raamatupidamisele jms), mistõttu peaks selline menetlus

jääma mõistlikesse ajalistesse raamidesse. Seda arvestades ei saanud haldur hagi

esitamisega ebamõistlikult viivitada. Lisaks on kostja juhatuse liikme kohustuse

rikkumised asjas osaliselt ka tuvastamist leidnud. Kostja menetluskulude

väljamõistmine hagejalt oleks viidatud asjaolusid arvestades ka äärmiselt

ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4).

9. Hageja nõude rahuldamist puudutavas osas on maakohtu otsus ringkonnakohtu

hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse

kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses menetlusnormide

rikkumisi, mis võiksid anda aluse hageja nõude rahuldamise osas otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea vajalikuks

neid korrata (TsMS § 654 lg 6).

Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele.

9.1.

Hageja nõue kostja vastu on aktsiaseltsi (endise) juhatuse liikme

kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Sellise nõude

õiguslikuks aluseks on ÄS § 315 lg 2 esimene lause, mille järgi vastutab juhatuse

liige, kes on oma kohustuste rikkumisega aktsiaseltsile kahju tekitanud, tekitatud

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

12(16)

kahju hüvitamise eest. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud ÄS § 315 lg 2

teises lauses ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on

oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kõige üldisema kohustuse

näeb juriidilise isiku juhatuse liikme jaoks ette TsÜS § 35, mille kohaselt peavad

juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid

kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema

juriidilisele isikule lojaalsed. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus

tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides,

samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule

võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust

vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (vt nt

Riigikohtu 15. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p-d 13 ja 14 koos

seal viidatud praktikaga).

Maakohus on jõudnud kolleegiumi hinnangul õigele järeldusele, et aktsiaseltsi

pangakontolt välja võetud sularaha õigusliku aluseta kolmandale isikule üleandmisega (st

olukorras, kus sellise üleandmise aluseks ei olnud äriühingu majandustegevuses vajalik

tehing või toiming) on kostja (kui MC endine juhatuse liige) rikkunud eelkõige

loojaalsuskohustust. Lisaks ei ole juhatuse liikme sellised teod äriühingu huvides, millest

saab järeldada hoolsuskohustuse rikkumist. Kostja rikkumise tagajärjel on MC vara

väärtus vähenenud 122 421 euro 30 sendi võrra. Vastavaid järeldusi on maakohus

ringkonnakohtu hinnangul nõuetekohaselt (TsMS § 436; § 442 lg 8) põhjendanud. Süü

puudumist ei olnud kostja maakohtu hinnangul tõendanud. Apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust asuda ka selles osas maakohtust erinevale seisukohale.

9.2.

Iseenesest õige on kostja väide, et ta võis MC juhatuse liikmena ühingu

pangakontolt raha kassasse võtta ning see ei saanud kokkuvõttes halvendada MC

varalist olukorda. Samas on ebaõige kostja arusaam, nagu oleks talle ette heidetud

sularaha MC pangakontolt väljavõtmist. Hageja ega ka kostja ise ei ole

menetluses väitnud, et pangakontodelt välja võetud raha oleks ühingu kassas

(sularahana) olemas. Kostja väidete kohaselt on välja võetud raha kasutatud MC

majandustegevuses. Pooled ongi vaielnud eelkõige selle üle, kas kostja on

kassasse võetud raha kasutatud enda või kolmandate isikute huvides.

9.3.

Hagejal ei pruukinud olla hagi esitamise hetkel küll täit ülevaadet MC

raamatupidamisest, kuid see iseenesest ei välista hagi rahuldamist ega muuda

poolte tõendamiskoormust. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole kostja ega MC

praegune juhatuse liige HH hagejale kui MC pankrotihaldurile äriühingu

raamatupidamisdokumente üle andnud. Sellises olukorras ei saa täieliku ülevaate

omamist MC tegevusest ja raamatupidamisest hagejalt ka mõistlikult oodata.

9.4.

Maakohus ei ole kolleegiumi hinnangul eksinud tõendamiskoormuse

jaotamisel ega kohustanud kostjat tõendama negatiivset asjaolu. Vastupidi, kui

nõustuda kostja arusaamaga tõendamiskoormusest, peaks hageja tõendama

sisuliselt negatiivset asjaolu – et sularaha andmiseks kolmandatele isikutele

puudus õiguslik alus.

9.5.

Samuti ei saa nõustuda kostja väitega, nagu oleks maakohus eksinud TsMS

§ 236 lg-s 3 sätestatu vastu. Kõik asjakohased ja nõuetekohaselt põhjendatud

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

13(16)

taotlused tõendite kogumiseks on maakohus rahuldanud. Maakohus on tõepoolest

jätnud rahuldamata ka selliseid kostja taotlusi tõendite kogumiseks, mille

rahuldamisele hageja vastuväiteid ei esitanud. Samas ei ole maakohus

kolleegiumi hinnangul sellega menetlusõiguse norme rikkunud. TsMS §-st 2

lähtudes tuleb tsiviilasi lahendada õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult

väikeste kuludega. TsMS § 238 lg 1 järgi saab kohus vastu võtta ainult sellise

tõendi ja korraldada selliste tõendite kogumise ning arvestada asja lahendamisel

ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Asjakohatu tõendi kogumisest peab

kohus keelduma (vt ka TsMS § 238 lg 2) ning seejuures ei ole määravat tähtust

menetluse vastaspoole seisukohal. Menetlusosaline peab TsMS § 236 lg 3 järgi

tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas

tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite

kogumist taotleb. TsMS § 238 lg 3 p 4 järgi võib kohus keelduda tõendite

kogumisest mh juhul, kui tõendite esitamise või kogumise vajadust ei ole

põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt menetluses korduvalt (nt 11. detsembri 2017

eelistungil ja 28. veebruari 2018 määruses, III kd, tl-d 21–24; 75–78) väljendatud

seisukohaga, et kostja pidi menetluses ise formuleerima oma vastuväited hagile ega

saanud hakata alles kohtu abil kogutud tõenditest tuletama vastuväiteid. Teistsugune

lähenemine oleks vastuolus kostja enda poolt viidatud TsMS § 5 lg-tega 1 ja 2.

Põhjendatud on ka maakohtu märgitu, et kohus ei saanud rahuldada tõendite kogumise

taotlust osas, milles pole võimalik kindlaks teha ja konkretiseerida, milliseid tõendeid

(dokumente) on taotluses üldse silmas peetud. Tõendite kogumise taotlusi, mille

rahuldamata jätmist kostja maakohtule ette heidab, ei ole kostja formuleerinud piisavalt

täpselt. Samuti ei ole kostja selgitanud, milliseid oma vastuväidete aluseks olevaid

konkreetseid asjaolusid soovis kotja nendega tõendada. Seda vaatamata maakohtu

selgitustele 11. detsembri 2017 eelistungil (III kd, tl-d 22 ja 22 pöördel ning 23 pöördel).

Maakohus on jätnud rahuldamata kostja korduvad taotlused MC sularaha kassa

väljamineku orderite väljanõudmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selles

osas menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on tõendite kogumisest keeldumist nii

11. detsembri 2017 eelistungil kui ka 28. veebruari 2018 ja 9. mai 2018 määrutes (III kd,

tl-d 116–120) põhjendanud (TsMS § 238 lg 4). Maakohtu hinnangul ei olnud kostja

põhjendanud nende tõendite asjakohasust. Maakohus on märkinud, et äriühing võib anda

sularaha üle klientidele ja kolmandatele isikutele, ent selleks peab olema õiguslik alus (nt

laenuleping). Ainult sularaha väljamakset tõendav order ei loo ilma muude faktiliste

asjaolude või tõenditeta õiguslikku alust sularaha väljaandmiseks. Kolleegium nõustub

maakohtuga. Raha kassast välja maksmise aluseks saab olla leping, majanduskulude

aruanne, teenuse pakkuja poolt esitatud kuludokument (arve) teenuse osutamise eest,

lähetuskulude puhul lähetuskulude aruanne jmt.

9.6.

Kostja väited lähtuvad eeldusest, et MC raamatupidamisdokumente tema

käes ei ole. Samas on maakohus lugenud vaidlustatud otsuse p-s 82 HH ütluste

põhjal tõendatuks, et kostja ei ole HH-le MC raamatupidamisdokumente

tegelikult üle andnud. Samuti on maakohus asunud seisukohale, et kostja pole

välja toonud ega tõendanud, milliseid dokumendid on ta kriminaalmenetluse

raames üle andnud politseile. Maakohus on ka neid järeldusi TsMS § 436 ja § 442

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

14(16)

lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Kostja ei ole teinud kolleegiumi hinnangul usutavaks, et PPA asutuste valduses võiks olla

käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt olulisi dokumente. Kostja sellesisulised

väited on olnud äärmiselt üldsõnalised. Asja materjalide hulgas olevatest prokuratuuri ja

politseiasutuste vastustest maakohtule võib küll järeldada, et osad MC dokumendid on

PPA käes, kuid puudub info selle kohta, kelle käest PPA asutused on dokumendid saanud

ning millises mahus. Dokumente, mille väljanõudmist PPA asutustelt on kostja taotlenud,

ei pruugi üldse eksisteerida.

9.7.

Arvestades välja võetud sularaha suuri koguseid, ei loe kolleegium

sarnaselt maakohtuga veenvaks kostja väiteid, et ta isegi üldiselt ei mäleta, millise

toimingu tegemiseks või tehingu tegemiseks oli sularaha väljavõtmine vajalik.

Laenude andmine sularahas ei olnud maakohtu tuvastatu järgi MC

majandustegevuses tavapärane. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-des 57 ja 77

eelkõige MC ajutise halduri aruandele tuginedes järeldanud, et MC väljastas

tavapäraselt eraisikutele laene (nn SMS-laene) ülekannetega. Maakohus ei

lugenud tõendatuks kostja väiteid, et MC igapäevase majandustegevuse hulka

kuulus ka laenude väljastamine sularahas. Kostja esitatud apellatsioonkaebuses

nende maakohtu järeldustega küll ei nõustu, kuid ei ole samas välja toonud,

milliste tõendite põhjal oleks võimalik jõuda maakohtust erinevale järeldusele.

Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, et laenude tavapärast väljastamist

sularahas ei saa järeldada üksnes äriühingu registreeritud tegevusalast.

9.8.

Vaidlustatud otsuse p-des 112–115 on maakohus püüdnud analüüsida

kostja väiteid sularahas laenude andmise kohta teistele isikutele ning raha

kasutamise kohta lähetuskulude katmiseks ja muudel eesmärkidel. Maakohus on

järeldanud, et kostja ei ole oma neid väiteid tõendanud. Apellatsioonkaebuses on

kostja küll kritiseerinud maakohtu argumentatsiooni, kuid kaebusest ei selgu,

millised tõendid kinnitavad kostja arvates tema väiteid ning annaksid seega aluse

asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kostja ei ole lähetuskulude ja muude

majandamiskulude osas isegi apellatsioonkaebuses selgitanud, kelle kulude

hüvitamisega oli tegemist ning milleks olid vastavad kulud vajalikud. Ainuüksi

kulude tegemine ise ei tähenda, et sularaha väljamaksete tegemiseks oli olemas

õiguslik alus. Kolleegium nõustub ka hageja poolt märgituga, et kuivõrd MC

majandustegevus allus mh Finantsinspektsiooni kontrollile, on eluliselt

väheveenev väide lähetuskulude ja muude tegevuskulude eest tasumise kohta

sularahas.

9.9.

Kolleegiumi arvates on põhjendamatud ka kostja etteheited eelmenetluse

ennatliku lõpetamise kohta. Maakohus on 11. detsembri 2017 eelistungil

määranud pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendeid puudutavate

taotluste esitamiseks ning lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade

esitamiseks. Kohus on samas selgitanud, et loeb pärast 12. aprilli 2018

eelmenetluse lõppenuks, kui ei esine selleks uusi takistusi, ning teatanud, et

kohtulahend tehakse pooltele teatavaks 9. mail 2018 (III kd, tl 24 pöördel).

Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud maakohus andma pooltele võimalust

esitada PPA 2. märtsi 2018 vastusest (III kd, tl 83) lähtuvalt uusi tõendeid või

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

15(16)

taotlusi. 2. märtsi 2018 vastusega edastas PPA maakohtule kohtu poolt välja

nõutud tõendid (III kd, tl-d 27, 44 ja 75–78). Tõendid oli kohus välja nõudnud

kostja enda taotluste alusel. See, et PPA vastusest ilmnes kostja jaoks väidetavalt

uusi asjaolusid, ei kohustanud maakohut varasemaid menetluslikke korraldusi

muutma.

Kostja jätab ka tähelepanuta, et PPA 2. märtsi 2018 vastuse järgi on MC pearaamatus

kajastatud vaid ühe laenu väljastamine MV-le ja laenu tagastamine summas 10 000 eurot.

Muus osas puuduvad PPA vastuse kohaselt PPA valduses olevas MC raamatupidamises,

järelikult ka pearaamatus, mistahes kanded laenulepingute sõlmimise kohta kostja

nimetatud isikutega.

Kostjat on esindanud menetluses professionaalne õigusnõustaja (advokaat), kellele pidi

olema teada, et TsMS §-dest 329 ja 330 tulenevalt võib kohus määrata pooltele

menetluses tähtaegu tõendite, taotluste jms esitamiseks ning et hiljem esitatu võib kohus

jätta arvestamata, kui hilinemisemaks esitamiseks ei esine mõjuvat põhjust. Seega ei

pidanud maakohus kolleegiumi hinnangul vähemalt kostjale eraldi selgitama, et pärast

12. veebruari 2018 kaotavad pooled õiguse tõendeid esitada.

Kostja on toimikust nähtuvalt eelmärgitule vaatamata esitanud veel 12. aprillil 2018

maakohtule mitmeid tõendeid ja hulgaliselt taotlusi tõendite kogumiseks (III kd, tl-d 94–

105). Maakohus on lahendanud need 9. mai 2018 määrusega.

9.10. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väited TsMS § 3111 lg-st 7 rikkumise kohta.

Viidatud sätte järgi teeb kohus selleks ettenähtud infosüsteemis menetlusosalistele

viivitamata kättesaadavaks kõik menetlusdokumendid, sõltumata sellest, kuidas need

menetlusosalistele kätte toimetatakse. Kohtute infosüsteemist (KIS) nähtuva põhjal on

maakohus teinud Põhja Ringkonnaprokuratuuri 16. veebruari 2018 vastuse

menetlusosalistele infosüsteemis nähtavaks alles 30. aprillil 2018. Asja materjalide põhjal

otsustades ei olnud kohtul mõjuvat põhjust kõnealuse vastuse kättesaadavaks tegemisega

viivitamiseks.

Samas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust arvata, et tegemist võiks olla

menetlusõiguse normi olulise rikkumisega.

Kolleegium rõhutab esmalt, et maakohus on toimikust nähtuvalt juba 19. veebruaril 2018

pooli prokuratuuri vastuse saabumisest ja sisust teavitanud (III kd, tl 70). Kostjal olnuks

sellises olukorras võimalik isiklikult või esindaja kaudu toimikuga kohtus tutvuda (TsMS

§ 59 lg 1) või edastada kohtule palve kõnealune prokuratuuri kiri KIS-is pooltele

nähtavaks teha. Kostja selliselt toiminud ei ole.

Prokuratuuri 16. veebruari 2018 vastuse kohaselt (III kd, tl 68) on PPA valduses

menetlustoiminguga kostja valdusest saadud (kohtu küsitud) lepingute allkirjastamata

elektroonsed koopiad (digital document). Lepingutel puuduvad allkirjad. Seetõttu võis

neid prokuratuuri hinnangul pidada ettevalmistatavate dokumentide põhjadeks.

Prokuratuuri vastuses kajastatud infot on maakohus vaidlustatud otsuse p-s 109

käsitlenud. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, nagu võinuks PPA käes olevad

allkirjastamata lepingudokumendid koos kassaväljamineku orderitega tõendada

väljamaksete õiguslikku alust.

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

16(16)

9.11. Muus osas on kostja apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses

antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast.

Maakohus on kõiki kostja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ning

kolleegium ei pea vajalikuks neile veelkord vastata. Kostja mittenõustumine maakohtu

järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust

õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

Menetluskulude jaotus

10. Nagu eelnevalt märgitud, ei anna apellatsioonkaebuse väited ringkonnakohtu

hinnangul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.

11. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

12. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist

suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanus maakohus pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

13. Ringkonnakohtu 13. juuli 2018 määrusega on kostja vabastatud riigilõivu summas

750 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Ülejäänud osa riigilõivust (750

eurot) pidi kostja tasuma osamaksetena kuue kuu jooksul (III kd, tl-d 162–164). Hagi

rahuldamise tõttu apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses tuleks nimetatud

menetluskulu kostjalt TsMS § 190 lg 5 esimese lause alusel riigi kasuks välja mõista.

Samas kontrollis ringkonnakohus menetlusabi andmisel kostja majanduslikku olukorda

ning tuvastas, et apellatsioonkaebuse esitamise seisuga puudus kostjal vara, mille arvelt

apellatsioonkaebuselt täies ulatuses riigilõivu tasuda. Ringkonnakohtule ei ole teada, et

kostja majanduslik olukord on käesolevaks hetkeks oluliselt paranenud. Seetõttu peab

ringkonnakohus põhjendatuks vabastada kostja TsMS § 190 lg 7 alusel kõnealuse

menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest.

14. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Liis Arrak

Ele Liiv