2-18-4776/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 19.09.2018 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta

apellatsiooniastme

menetluskulud

XX

kanda.

Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

07.05.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-4776

Kohtuasi

XX hagi Versobank AS-i (likvideerimisel) vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjas nr 026/2015/1757

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.09.2018 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Apellatsioonkaebuse hind

XX apellatsioonkaebus

6 000 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja Versobank AS (likvideerimisel, registrikood

10586461), esindaja Viktoria Vaisma

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas Versobank AS-i (kostja) vastu 28.03.2018 hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 026/2015/1757. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja ja kostja (endise ärinimega MARFIN PANK EESTI AS) sõlmisid 22.05.2008

käenduslepingu nr 3926/02/08, millega hageja andis kostjale tarbijana isikulise tagatise

OÜ Agenor (registrikood 10700098) ja kostja vahel 22.05.2008 sõlmitud laenulepingu

nr 3925/01/08 täitmise tagamiseks hageja maksimumvastutusega 3 500 000 krooni ehk

223 691 eurot. 03.12.2010 kuulutas Harju Maakohus välja OÜ Agenor pankroti. Hageja ja

kostja sõlmisid 24.04.2012 võlatunnistuse ja kokkuleppe sundtäitmisele allumise kohta, millega

hageja kohustus tasuma kostjale käenduslepingust tuleneva võlgnevuse 27 170 euro ulatuses.

Summa tuli tasuda koos intressiga 2% aastas vastavalt lepingu lisas olevale maksegraafikule.

Tasumisega viivitamisel oli kostjal õigus hagejalt nõuda viivist 0,15% päevas iga viivitatud

päeva eest.

Hageja oli kostjale 06.03.2018 seisuga tasunud põhiosa, intressi ja viiviseid kokku

16 354,01 eurot. Samas nõudis kostja hagejalt täiendavalt perioodil 26.04.2012-06.03.2018

tekkinud võlgnevust 06.03.2018 seisuga 8 811,33 eurot. Veel tuli hagejal maksegraafiku alusel

pärast 06.03.2018 tasuda igakuiseid makseid kuni 28.02.2022 kokku 12 245,74 eurot. Seisuga

06.03.2018 moodustasid tasutud summad, tekkinud võlgnevus ja igakuiselt tasumisele

kuuluvad summad 37 411,08 eurot.

Menetluspoolte 24.04.2012 kokkulepe oli vastuolus heade kommetega. Kostja sõlmis hagejaga

lepingu teades, et kostja oli halvas majanduslikus olukorras ja sundseisus raha saamiseks, sest

tema töökohaks olnud OÜ Agenor oli pankrotistunud. Sellega rikkus kostja vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Viivisemäär 0,15% päevas oli liiga suur ja selle alusel makstud summad

tuli tagastada kui liiakasu. Hageja suhtes on sama nõude tõttu põhjendamatult alustatud mitu

täitemenetlust.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja nõustus, et tema ja OÜ Agenor sõlmisid 22.05.2008 laenulepingu. Ühingu üks kahest

juhatuse liikmest oli hageja, kes oli ka ühingu osanik. Ühingu esindajana esitas laenutaotluse

kostja, kes pakkus end ka käendajaks. Hageja kinnitas, et tema igakuine sissetulek oli

70 000 krooni ja varade väärtus 26 280 000 krooni. Toona oli ühing kasumlik. 22.05.2008

sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping. Pärast ebaõnnestunud saneerimismenetlust

kuulutati 03.12.2010 välja ühingu pankrot.

Hageja ja kostja sõlmisid 24.04.2012 võlatunnistuse ja kokkuleppe sundtäitmisele allumise

kohta. Selle eesmärgiks oli käenduslepingust tuleneva võlakohustuse ja sissenõutavaks

muutunud võlgnevuse kinnitamine ja võlgnevusel kohesele sundtäitmisele allumise kohta

kokkuleppe sõlmimine. Kusjuures pooled leppisid kokku, et hageja maksab kostjale ligi

kaheksa korda väiksema summa, kui kostjal oli tegelikult õigus hagejalt nõuda. Ühtlasi lepiti

kokku intressi tasumises. Alates võlatunnistuse sõlmimisest laekus kostjale 16 354,01 eurot.

Hageja

ja

kostja

vaheline

võlatunnistusest

tulenev

suhe

ei

olnud

käsitletav

tarbijakrediidilepinguna. Seejuures ei pidanud kostja hindama hageja maksevõimelisust.

Sellega ei kasutatud ära ka hageja sundseisu, sest võlatunnistus ei loonud uut kohustust, vaid

pooled leppisid kokku olemasoleva võlakohustuse täitmise tingimustes. Pealegi hindas kostja

2008. aastal käenduslepingu sõlmimisel ajal hageja võimet täita käenduslepinguga võetavaid

kohustusi. Võlatunnistuses kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas oli tavakäibest madalam.

Võlg tekkis hageja tegevusetuse tõttu. Hageja õigusi ei rikutud mitme täitemenetluse

alustamisega, sest hagejalt ei nõutud topelt täitmist.

Maakohtu otsus

3. Kohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda, nende rahalist

suurust kindlaks määramata.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu

hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue

on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi

kehtivust ega õigusjõudu. Hagi esitamist ei põhjustanud ükski TMS § 221 lg-s 1 nimetatud

asjaoludest. Nõude aluseks oli muu asjaolu, s.o täitedokumendi vastuolu heade kommetega.

Vaidlus puudus selles, et pooled sõlmisid 22.05.2008 käenduslepingu nr 3926/02/08, millega

hageja andis pangale isikulise tagatise OÜ Agenor ja panga vahel 22.05.2008 sõlmitud

laenulepingu nr 3925/01/08 kohase täitmise tagamiseks hageja maksimumvastutusega 3 500

000 krooni. Seoses ühingu pankroti väljakuulutamisega 03.12.2010, muutus käenduslepingust

tulenev hageja kohustus sissenõutavaks. Poolte vahel sõlmiti 24.04.2012 notariaalne

võlatunnistus ja kokkulepe sundtäitmisele allumise kohta. Sellega kinnitasid pooled

olemasoleva võlakohustuse, sissenõutavaks muutunud võlgnevuse ja võlgnevuse kohesele

sundtäitmisele allumise. Viidatud kokkuleppe kohaselt tuli hagejal tasuda käenduslepingust

tulenev võlgnevus 27 170 euro ulatuses. Hageja oli kostjale kokku maksnud 16 354,01 eurot,

sh põhiosa, intressi ja viivised.

Hageja viidatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 (tarbijakrediidilepingu mõiste) ja seaduses

sellele järgnevad tarbijakrediiti reguleerivad sätted vaidluse lahendamisel ei kohaldunud, sest

kostja ei andnud hagejale laenu. Laenu sai OÜ Agenor. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustus käendaja

käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku

kohustuse täitmise eest. Hageja käendas OÜ Agenor laenulepingut. Seega vastutas hageja

käendajana OÜ Agenor kohustuse täitmise eest. Kuivõrd OÜ Agenor laenulepingut käendas

hageja OÜ Agenor seadusliku esindajana, ei rakendunud tema suhtes tarbija kaitseks

kehtestatud normid (Riigikohtu 11.12.2015 otsus asjas nr 3-2-1-116-15).

Hageja ja kostja sõlmisid võlatunnistuse, mis on VÕS § 30 järgi leping, millega lubatakse

kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse

kohustuse olemasolu. 24.04.2012 võlatunnistusega kinnitasid pooled sissenõutavaks muutunud

võlgnevust ning hageja kohustus kostjale tasuma käenduslepingust tuleneva võlgnevuse

27 170 eurot,

mis

oli

kordades

väiksem

käenduslepingus

kajastatud

kohustuse

maksimumsummast ehk 223 691 eurost. Kostja ei saanud raha saamiseks ära kasutada hageja

sundseisu ja rikkuda vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest kostja hagejale raha ei

laenanud. Sellest tulenevalt ei saanud võlatunnistus ja sundtäitmisele allumise kokkulepe olla

vastuolus heade kommetega. Kostja käitus hageja suhtes heas usus.

Hageja ei vaidlustanud kostja tegevust põhivõlgnikule laenu andmisel. Ka ei vaidlustanud

hageja kostja väidet, et hageja märkis käendaja avalduses oma igakuiseks sissetulekuks

70 000 krooni ja varade väärtuseks 26 280 000 krooni. Tulenevalt seadusest ja kohtupraktikast

ei olnud kostjal kohustust rakendada hageja kui käendaja suhtes vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Nimetatud põhimõtet peab laenuandja kohaldama laenusaaja, mitte käendaja suhtes.

Võlatunnistuses ja sundtäitmisele allumise kokkuleppes kokkulepitud viivisemäär ei olnud

tühine. Hageja pidas viivisemäära tühiseks seetõttu, et see ületas seaduses sätestatud määra.

Puudus alus kohaldada seadusest tulenevat (VÕS § 113 lg 1) viivisemäära, sest pooled leppisid

kokku teisiti.

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja tunnistada

sundtäitmine täiteasjas nr 026/2015/1757 lubamatuks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Maakohus väljus hagiavalduse piiridest, kui käsitles vaidlustatud määruses ka 22.05.2008

sõlmitud käenduslepingut nr 3926/02/08. Hageja vaidlustas 24.04.2012 võlatunnistuse ja

kokkuleppe sundtäitmisele allumise kohta.

Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ja kostja vahel 24.04.2012 sõlmitud võlatunnistus ja

kokkulepe sundtäitmisele allumise kohta ei olnud krediidileping. Nimetatud kokkuleppega

säästis krediidiasutus käenduslepingust tuleneva nõude tunnustamist (sissenõudmist) läbi

tsiviilkohtumenetluse. Seega oli võlatunnistus tarbijakrediidileping vastavalt VÕS § 402

lg-le 1. Kohus oleks pidanud lähtuma sellest, mida kumbki pool lepingust sai, mitte lepingu

pealkirjast.

Viidatud kokkulepe oli vastuolus heade kommetega sest sõlmiti poolte vahel pärast seda, kui

oli teada füüsilisest isikust endisel juhatuse liikmel puuduvad sissetulekud (tema juhitud ühing

oli pankrotis).

Kokkulepe viivisemäära kohta oli tühine, sest kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas ületas

seadusest tulenevat viivisemäära rohkem kui kuus korda.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

Praegusel juhul soovis hageja tunnistada notari tõestatud 24.04.2012 võlatunnistuse ja

sundtäitmisele allumise kohta sõlmitud kokkuleppe sundtäitmine lubamatuks põhjusel, et see

oli vastuolus heade kommetega: kostja ei kontrollinud kokkuleppe sõlmimisel hageja

krediidivõimelisust, kuigi sisuliselt oli 24.04.2012 lepingu näol tegu tarbijakrediidilepinguga.

VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Praegusel juhul, nagu maakohus õigesti leidis, ei olnud 24.04.2012 võlatunnistuse ja

sundtäitmisele allumise kohta sõlmitud kokkuleppe eesmärgiks laenu andmine, vaid

olemasoleva käenduslepingust tuleneva kohustuse tunnustamine ja kokkuleppe sõlmimine

sundtäitmisele allumise kohta. 24.04.2012 lepingus deklareeriti, et poolte vahel oli 22.05.2008

sõlmitud käendusleping nr 3926/02/08, millega hageja andis isikulise tagatise OÜ Agenor ja

kostja vahel samal kuupäeval sõlmitud laenulepingu nr 3925/01/08 kohase täitmise tagamiseks

maksimumvastutusega 3 500 000 krooni, OÜ Agenor läks pankroti ning hageja kohustus

kostjale tasuma käenduslepingust tulenevast võlgnevusest 27 170 eurot.

Eelneva näol oli tegu deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistus on omaette leping, millega

lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega

tunnistatakse kohustuse olemasolu. Praegusel juhul tunnistati võlatunnistusega hageja ja kostja

vahel 22.05.2008 sõlmitud käenduslepingust nr 3926/02/08 tulenevat kohustust selliselt, et

võlgnik kohustus tasuma kostjale käenduslepingust tuleneva võlgnevuse 27 170 euro ulatuses

ja kokkuleppe sõlmimisega ei loodud uut võlakohustust.

Hageja ei toonud apellatsioonkaebuses välja ühtegi argumenti, mis toetaksid hageja väidet, et

maakohus eksis, kui leidis, et võlatunnistuse sõlmimine ei olnud vastuolus heade kommetega.

Seda ei toetanud argument, et kostja ei järginud väidetavalt võlatunnistuse sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Apellatsioonkaebusest ei nähtunud, miks kostja sellega

arvestama pidi. Kostja ja hageja ei sõlminud laenulepingut, vaid kinnitasid juba varem

eksisteerinud kohustuse olemasolu.

Ka ei nähtunud asja materjalidest, ei tehing tehti poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel

või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust

väljas (TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2). Veel enam, maakohus tugines oma argumentatsioonis õigesti

mh asjaolule, et võlatunnistus asetas hageja oluliselt soodsamasse olukorda, kui ta oleks olnud

võlatunnistust sõlmimata. Hageja kohustusi kostja ees vähendati 24.04.2012 lepinguga

mitmekordselt ja tema vastutust kostja ees vähendati 223 691 eurolt 27 170 euroni.

Viivisekokkuleppe osas märkis maakohus õigesti, et viivisemäär ei olnud tühine. Pooled võivad

kokku leppida rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral seaduses sätestatuga võrreldes

suurema viivise tasumise kohustuses (vt nt VÕS § 113 lg 1), mida pooled praegusel juhul

notariaalselt tõestatud kokkulepet tehes ka tegid. Kuna viivise rakendumine sõltub eelkõige

võlgnikust enesest, siis ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada ega olla

heade kommetega vastuolus ja seetõttu TsÜS § 86 lg 1 kohaselt tühine (vt nt Riigikohtu

22.10.2002 otsust asjas nr 3-2-1-108-02, p 12). Samuti puudus alus arvata, et tegu on

tüüptingimusega ja see oli VÕS § 42 lg 3 p-st 5 lähtuvalt tühine (vt nt Riigikohtu 14.06.2005

otsust asjas nr 3-2-1-66-05, p 24).

Kuivõrd võlatunnistuse täitmist piirab tunnustatud võla puudumine vm, tuli kohtul kontrollida

võlatunnistuse aluseks olevas käenduslepingus sätestatut, mida maakohus õigesti ka tegi, s.t

maakohus ei ületanud hagi piire.

Maakohus leidis õigesti, et 22.05.2008 sõlmitud käenduslepingu nr 3926/02/08 näol ei olnud

tegu tarbijakäenduslepinguga ja käenduslepingut sõlmides ei rikkunud kostja oma kohustusi.

Kehtiva regulatsiooni järgi on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline

isik (VÕS2019 redaktsioonis § 143 lg 1), kuid ajal, kui hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu, oli

tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks oli tarbija (VÕS2008 redaktsioonis § 143 lg 1).

Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on

tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud

seadust, kui VÕSRS-ist ei tulene teisiti. Seega tuli kohaldada varasemat VÕS § 143 lg 1

sõnastust.

VÕS2008 redaktsioonis § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus-

või kutsetegevusega. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise

tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene VÕS-i tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu

kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu

juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija (Riigikohtu 23.03.2006 otsus asjas nr 3-2-1-8-06). Kui

äriühingu osanik või juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb

teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses (Riigikohtu 05.11.2008

otsus asjas nr 3-2-1-89-08). Seega ei kohaldunud käenduslepingule tarbijakaitseregulatsioon.

Kohtu ette ei toodud asjaolusid, mis oleks andnud aluse arvata, et võlatunnistusega tunnustatud

nõue puudus või võlatunnistuse täitmine oli muudel tunnustatud võlast tingitud põhjustel

piiratud.

Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse

esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja

kanda. Vaatamata ringkonnakohtu vastavale päringule kostja kohtule menetluskulude

nimekirja ei esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing